Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

Annu - ohsind.

bbrit. - Polnud tglt pikem kui muidu... aga tore kui meeldis. :)

kcissy - Jei.

EITC - Ootan. ;D

Tärru. - Loodan, et suudan oma emotsionaalsust säilitada. Kui nagu tean, mida kirjutada tahan ja pole mingit vaheosa, siis läheb... jah. Ja Raimo oli tõesti väga hea vaheldus. Selline natukene objektiivsem, aga samas ka... arusaaja.

Ja ma ise olen ka kohutavalt rahul sellega, kuidas Ahti välja kukkus selles osas. Nüüd edasi... *mõtleb* Jah, homme mõtlen, täna ei viitsi.

Ma lugesin läbi.
Ma lugesin läbi?
Ma lugesin läbi!
Ma pole ammu nii palju osi järjest lugenud.

Mulle ei meeldi Ahti. Miski ei lähe üldse.
Janak on... huvitav. Ta on paha, see on huvitav. Need päris pahad osad ei ole nii huvitavad, aga üldiselt on ta huvitav.
Ja mulle jäi ühest osast veider mulje, et Janak plaanib Anetti ära tappa... *kratsib pead* Mul on liiga elav kujutlusvõime... on ju?

Ühesõnaga, ei mingit erilist kriitikat ja uus osa oleks kena.

*naerab*

Elame, näeme, nagu ma pidevalt ütlen.

5,5 lehekülge.

Seni pikim osa vist....

Seda teksti boldides oli mul esimest korda kahju, et läpaka hiir isa läpakalaua külge kinni on nööritud.

Frederick on siis"Liblikapüüdja" peategelane. See, kes Miranda ära röövis ja teda oma majas keldris luku taga hoidis.

Osa valmis Tori Amos - Precious Things'i kuulates.


14. Osa

Janek:

Mu samm muutub üha erksamaks iga sammuga, mis mind Anetti kodule lähemale viib. Kuigi päike paistab lagipähe ja ma tunnen, kuidas kukal iga hetkega üha higisemaks muutub, on mu tuju endiselt hea.

Täna on see päev.

Ma olen talle naha alla pugenud. Ma olen sõbrunenud tema tuttavatega... niivõrd kuivõrd. Nad on aktsepteerinud seda, kes ma olen. Või vähemalt seda, kelle nad arvavad mu olevat.

Isegi see tobe krants, kellest Anett nii väga hoolib, on mu raskustega omaks võtnud. Ta lihtsalt ignoreerib mind ning miski hoiab mind ka teda paitamast ja sõbrunemiskatset tegemast. Las tema olla, nagu ta on.

Pool aastat... Õnnitlen end mõtteis. Kõik on läinud suurepäraselt. Ma pole libastunud, mitte eluohtlikult; ma pole pidanud oma plaane muutma; ma pidasin selle aja vastu.

Nagu Harvey ja Frederick, olen ma kannatlikult õiget aega oodanud.

Ja nüüd on see käes.

Ma tunnen seda oma kontides.

Seljakotis pesitseb mul väike mängukaru koos hõbedase ketiga, mille otsas südamekujuline ripats. Naeratan, kui kujutlen end seda talle kaela panemas.

Juba kaugelt on näha, kuidas Anetti tavapärane kamp tema aias, kes pinkidel, kes murul, lösutavad ning sooja suveilma naudivad. Välja arvatud Ahti ja see Raimo, kes end grilli ääres kasulikuks teevad.

Ahti ja Raimo, ja esimese jalge juures peesitav Musti.

Mõtlen irooniliselt, et miks ma küll neile ei meeldi. Kuid tegelikult on see lausa naljakas; hakka või uskuma, et kuues meel eksisteerib. Neil kahel on olnud nina iga teo peale, mis mul on vähegi kahetimõistetavalt välja kukkunud.

Kuid vahel ei ole isegi see piisav.

Astun väravast sisse ning lehvitan kõigile energiliselt. Nagu tavaliselt, tervitavad mind kõik peale Ahti ja Raimo. Tõsiselt, neile tuleb millalgi õppetund anda. Peab meelde jätma...

Aias edasi astudes näen toast väljuvat Anetti ning mu hingamine peatub hetkeks, nagu alati. Vaatan teda pealaest jalatallani. Päevitunud, siledad sääred, mille ülemine pool on peidetud põlvini ulatuva vallatu kollase seelikuga; heleroheline topp, mis joonistab hästi välja tema talje ja vabalt õlgadele langevad kuldkollased juuksed.

Mul hakkab Ahtist vaat et kahjugi veel. Hoidun kõnealuse noormehe poole kiikamast.

„Palju õnne sünnipäevaks!” hüüan teda enda embusse tõmmates. Ja seekord ei lase ma lahti nii kiiresti, kui esimest korda teda kallistades, sest seekord pole meie vahel enam nii palju rasva.

Ma olen enda üle uhke. Selle pärast, mis ma Anetti heaks olen teinud.

„Aitääääh!” nurrub tüdruk minust lõpuks eemale tõmbudes ning laialt naeratades. Ja see naeratus ütleb mulle, et see ei ole aitäh, mille ta ütles Benitale, Liisale, või kellele tahes teistest oma sõpradest. See on naeratus, mis on mõeldud ainult mulle.

„Siin on sinu kingitus...” pomisen seljakotti seljalt võttes ning sealt karukest välja õngitsedes. Ajan selja taas sirgu ning ulatan selle talle. „Tere, minu nimi on Armas,” ütlen kõrge häälega. Anett naerab heledalt ning võtab selle kindlamasse haardesse.

„Väga armas... Armas,” ütleb ta endiselt säravalt naeratades.

„Ega iga päev ju 18aastaseks saa. Su isa ikka läinud?” küsin silma tehes.

„Jah, kuid joomisega oleks õige natukene oodata... Kõik ei kannata päevavalgust, kuigi me nüüd kõik täisealised,” seletab ta endiselt lõbusalt oma karu ühte aiatooli pannes.

Ja siis ta tardub. Naeratan. Ma juba mõtlesingi, millal ta kee avastab.

Tüdruk vaatab üle õla minu poole. „Kas see on nagu... osa Armsast või...?” küsib ta säravate silmadega. Kehitan õlgu ja teen, nagu mul oleks vaja tõsist mõttetööd teha.

Anett pöördub tagasi kaisukaru poole ning võtab keti aeglaselt sellelt kaelast. Astun tema poole, et aidata see talle kaela panna, kui Ahti hääl mind takistab.

Ahti, alati Ahti.

„Lase ma panen,” ütleb ta grillimist sinnapaika jättes ning minu Anetti juurde astudes. Tunnen, kuidas veri pähe jookseb ning üritan end rahulikumaks sundida. Lihtsalt kalakee, lihtsalt kaelakee... mille mina oleksin talle kaela panema pidanud, kurat võtaks!

Vaatan abitult, kuidas Anett Ahti poole seljaga pöördub ning oma juuksed üles tõstab. Ahti näol on tülgastus, kui ta kaelakeed vaatab, kuid aeglaselt liiguvad ta räpased käed ümber tüdruku kaela ning ta kinnitab kee.

Anett pöördub aeglaselt ning mul ei jää tähele panemaa viis, kuidas ta keha kogu selle aja poisi omaga kontakti ei kaota. Vaatan, kuidas tema käed aeglaselt mööda Ahti keha üles ronivad ning tema juustesse takerduvad.

Ahti silmis on kiskjalik helk, kui ta kummardub, et Anetti suudelda.

See on üks põhjustest, miks nemad nii hästi ei sobi. Üks peab küünitama, teine endale varajast radikuliiti kaela saama. Ma teen Ahtile teene, võttes talt Anetti.

Meil kahel saab nii mõnus olema...

Vaatan hea meelega, kuidas tüdruk lõpuks noormehest eemale tõmbub ning ta käed poisi juustest tõmbab.

„Naised! Köögitoimkonda! Liha tuleb varsti!” röögib Raimo käskivalt. Nagu kuskil multikas tõuseb kogu naissugu püsti ja kaob majja; arvatavasti sööginõude järele.

Astun poiste juurde ning vaatan neid osavõtlkult. Ainus, kes oma suu lahti teeb, on Musti, ja seda ka vaid lõugamiseks. Vaatan silmad pilukil, kuidas ta rasketel käppadel minu poole astub ning lõriseb, ilaräitsakad ta suunurkadest tilkumas.

Ai elukas, küll ka sinu tund tuleb, usu mind.

Sellise seltskonna kohta oli see talutav päev, kuigi ma kaldun arvama, et Anetti olemus tegi kõik muu kuhjaga tasa. Välja arvatud hetkedel, kui ta end jälle Ahti embusesse unustas.

Taolistel hetkedel vaatasin ma teda haavunult. Kuidas saab ühel hetkel vaadata mulle nii otsa ja teisel... Kuid pole midagi, ma mõistan teda. On raske lahti öelda harjumustest.

Harjumusest Ahtit vahepeal nagu muuseas suudelda; harjumusest oma kätt poisi kõrval istudes tolle jala peal hoida; harjumusest Ahtiga rääkides talle nii andunult otsa vaadata.

Old habits die hard... but new ones are easy to come.

Varsti olen mina see, keda suudeldakse nagu muuseas, kelle põlvel oma kätt hoitakse ning kellele vesteldes andunult otsa vaadatakse.

„Kurat...” pomiseb Ahti oma taskuid kobades. „Ma unustasin välgumihkli maha. Teil ju kodus tikke on?” uurib ta Anetti poole vaadates. Tüdruk noogutab ning tõuseb püsti.

Võtan seda kui oma märguannet ning tunnen, kuidas käed värisema hakkavad. Võtan kindlalt tooli käetugedest kinni ning lükkan selle lauast eemale. Kõigi küsivate pilkude luubi all kehitan õlgu ning teatan, et pean vetsu minema.

Ahti ja Raimo on kahtlutavate pilkudega nagu alati, kuid ei liiguta musklitki. Ausalt öeldes on see üllatav, kuid võib-olla on nad väsinud. Võib-olla ma siiski olen oma osa piisavalt hästi mänginud.

Päev, mis on veninud kui tatt, hakkab lõpusirgele jõudma.

Järgnen Anettile, kuid ei pööra esikust vasakule, tualeti poole, nagu ma kõigile ennist ütlesin. Sammun selle asemel hoopis vaikides kööki, kus Anett kolisahtlis sobrab.

Ta on kergelt kummardunud ning ma unustan end jälle hetkeks tema kehakumerusi jälgima, kuni lõpuks köhatan.

Tüdruk vaatab kutsuvalt naeratades üle oma õla ning vaatab mind küsivalt. „Ma kuulsin, kui sa tulid, vajad sa midagi?” küsib ta vaikselt. Ta ingellik hääl on justkui muusika mu kõrvadele.

„Jah...” Astun aeglaselt temani; pole vaja kiirustada, pole vaja teda närvi ajada. Ka mina olen elevil. Anett lükkab sahtli kinni ning vaatab mind küsivalt. „Jah...?”

Sõnagi lausumata võtan tal kätest kinni ning tõmban ta enese vasta. Tüdruk vaatab üles, minu silmadesse, ning tema silmis on küsimus. Pigem tuhat küsimust; ja kõige selle all iha, ma olen kindel.

Ma ei raiska enam aega, vaid viin oma suu tema omale. Ta huuled on nii soojad ja pehmed, et kogu mu keha läbib taaskord värin, kuid erinev sellest, mis oli enne. Ma tunnen, kuidas erektsioon tõuseb ning ma lükkan tüdruku vastu tema taga olevat kappi.

Anett on liikumatu ning ma surun teda veel kõvemini enda vastu, tundes tema keha soojust läbi oma riiete. Sulgen silmad ning suudlen tema likumatuid huuli kohati nii jõuliselt, et mul endalgi hakkab valus.

Tõmbun tast eemale, et hingata, ning avan silmad. Kui ma uuesti talle lähenen, paneb ta aga oma käed mulle rinnale, tõugates mind eemale.

Mu kirest ähmastunud silmad fokusseeruvad. Vaatan küsivalt, kuidas Anett jõhkralt oma suud pühib ning mind ähmi täis olekuga jälgib. Ta nihkub mööda kappi eemale, kuni jõuab kraanikausini ning ma jälgin justkui unes, kuidas ta kuuma vett oma huultele pritsib.

Mu ebamäärane naeratus muutub kulmukortsutuseks.

See ei olnud osa mu plaanist.

Astun talle lähemale, kuid see liigutus paneb teda ainult veel enam kaugenema. Jään paigale, ning tüdruk teeb sama. Vaatame üksteist hetke vaikides.

„TIIIIKUUUUUD!” kuuleme õuest kostuvat röögatust. Raimo. Või Remo. Neil tüüpidel on täpselt ühesugused hääled.

„Ti-kud, ti-kud, ti-kud, ti-kud!” hakatakse väljas skandeerima.

Näen, kuidas Anett neelatab. „Nad tahavad tikke, ilutulestikku... Sul on õigem lahkuda,” ütleb ta häälel, mis väriseb, ja pole grammigi valjem sosinast. Värisen ning sunnin oma jalgu liikuma.

Ta vajab lihtsalt aega, et asjaga harjuda. Jah, aega, et asjaga harjuda.

Sellel ööl magan ma rahutult.

Minu jaoks reageering küll võigas pold, kuid okei.... Hea, et meeldi.

Ja Anett... asi läheb raskeks. Ta ütles, et Janar helistas v midagi, otseselt me kunagi teada ei saa, järgmine osa on juba hiljem. Ja pool aastat... ma lihtsalt ei viitsi neid bondimise osasid sinna vahele toppida. Tegevus ei areneks siis eriti ja... mai tea. *kehitab õlgu*

Aitäh :)

Lolllolllolll , õhh, bernhardiin ei ole krats idikas
ma räägin janekist
Päev, mis on veninud kui vatt, hakkab lõpusirgele jõudma.
- tatt venib, vatt mitte ni väga.. `?
aga super, sa oled lahe

Tatt jah, sorry.xD

Ja tänan.

Tärru. kirjutas:

Taaskord oli hästi kirjeldatud. Kuigi ma olin alguses täiesti kindel, et ta vägistab või röövib või teeb kes-teab-mida Anett'iga. Noh, siis kui ta alles sinna läks ja mõtles, et see on parim päev vms.
Aga mulle meeldis, et Ahti pani selle kaelakee kaela ja et Janar ei meeldi Mustile ja kõik muu. Samuti meeldis mulle Anett'i reageering sellele suudlusele. See oli nii mõnusalt võigas! Kuigi ma ei saa ikkagi lahti tundest, et KUIDAGI saab Janar Anett'i endale. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga ta saab sellega hakkama. Mu sisetunne lihtsalt ütleb nii. Võib-olla ma ei usu lihtsalt õnnelikesse lõppudesse..
Ma tahaks teada, kuidas Anett selgitab teistele, et Janar peab ära minema. Ja kuidas ta varjab oma ebakindlust ja kõike seda?
Väga imelik tundus, et juba pool aastat on möödas. Kuidagi ootamatu. Aga samas väga hea. ;d
Oh, ühesõnaga super.

EITC. kirjutas:

Mida KURADIT küll sellel mehel viga on? Kas ta on ... ma ei tea, psühhopaat või?? Ma lihtsalt ei või! Ma vihkan teda, ma lihtsalt füüsiliselt vihkan teda, rohkem, kui ma olen vihanud ühtki jututegelast, see on lihtsalt nii õel ja vastik ja rõve, mida ta teeb. Miks on mõned mehed NII lollid, et arvavad, et kui nad midagi tahavad, siis nad täpselt selle täpselt nii saavadki, nagu nad tahavad, miks nad ei suuda hetkekski mõelda teiste tunnetele, va võib-olla siis mõte, et "küll ta ära harjub". See on haige, haige!
Osa muidu ... kirjeldus on super. Kõik see on super. Tikkude nõudmine oli super. Pisiasjad, nagu Musti ja Ahti ja ... kõik. Ohh, ma kohe ei oska öelda. Kui vaid Janekit poleks ... Pole võimalik, et temataoline mölakas enam kunagi normaalseks muutub. Sa ei saa nii teha, temataolised mölakad võivad ainult väliselt muutuda ja arvata, et on muutunud, tegelikult muutuvad aga pingelistes või rasketes olukordades jälle samasugusteks, nagu enne. Ohh, ma tahaks kohe uriseda selle idika peale.
Uut tahan. PALUN Ahti või Raimo või Remo seisukohast, onju. Mitte Janekit, ja mitte ka Anetti, sest ... ma kardan, et Janek on ta mõtlemist muutnud ja mulle ei meeldi see.

Jah ma olen hale, aga ma ei viitsi ümber trükkida. Mu arvamus ühtib nende omaga. Janek on lihtsalt.. rõve. Ahti võiks teada saada ja ta oimetuks peksta, aga mul on tunne, et Janek laseb hoopis Ahti oimetuks peksta.


Precious Things on SIGALAHE laul. Tori Amos on ka äge. Ja Luca kaver on ka äge.

tõesti tahaks teada, mis selle nõmeda Janari peas toimub !! ta mingi väga-väga imelik inimene. hankigu endale normaalne elu ja ärgu üritagu ahtilt tüdrukut üle lüüa

uut !

*naeratab laialt*

Mulle endale meeldib ka täiega Ahti/Raimo (pigem Raimo isegi) vaatevinklist kirjutada... nagu ma juba maininud olen. Aga natukene spoilerdades tuleb järgmine osa Anetti vaatevinklist. (A) Küll Ahti ja Raimo aeg ka tuleb. Kuigi kahjuks ma ei näe hetkel nendel väga suurt osa tulevas asjas...

Miks teil keegi alati kedagi peksma peab, mai saa aru. Nagu et... prsh. Kuhu siis SÕNAD jäävad?

Ja... jamh. Sellega ma hetkel lõpetan.

Sest siis saab keegi kellegi haavu tohterdada. Kui Ahti läbi pekstaks, saaks ta Anetti kaissu pugeda.

Kui Janak läbi pekstaks.. See oleks talle lihtsalt paras.

DSee viimane oli hea. xD Ma lootsin, et Janek saaks ka kellegi kaissu pugeda.

ta pole seda väärt.

Aga mõtle, kui ta ära kooleks, siis poleks ju enam millestki kirjutada.

Minu meelest ta küll rõve ei olnud. Mwuhahahahahaha. Mulle niiii meeldis see osa. Kõik nagu. Ainult see ei meeldinud, et Ahti Anettile kaelakee kaela pani. Muidu oli väga ok. Ja Janek on nii lahe. Selline mõnus pahategelane. Aii, see oli lihtsalt nii hea osa. Super super.

Ja ma loodan, et edasi läheb veel lahedamaks. Ja Janek olgu sama 'rõve' ikka edasi. Mwuhahahaha!

Sulle ei meeldi ilusad lood/lõpud, Annu?

Ilus lõpp oleks see, kui keegi autoalla jääks näiteks. Ahti just. Jah, Ahti võiks autoalla jääda ja Anett Janeki kaisus lõpetada. See oleks ilus.

Mul läks süda pahaks praegu.

Miks sul süda pahaks läks?