*naerab*
Uus osa siis igastahes. Ma jälle ei tea kui rahul olen... Algus meeldib...
Ma avastasin, et 2003 ja 2007 aasta Word'id on nagu öö ja päev.
2003 omas oli eelmine osa 5,5 lk, 2007s vaatasin täna, et ainult 5.
Ja üks font on ka täiega erineva välimusega.
Jälle kuulasin ainult Precious Things'i.
Tglt võiks Crucify peale lükkida, a ei viitsi.
Igastahes, Amos OLI hea.
Viimaselt kahelt plaadilt meeldib kummaltki aint 1 laul.
Abnormally attracted to sin'ilt Welcome to England ja American doll posse'lt Almost Rosey.
Oleks võinud American doll posse'i asemel endale Little Earthquakes muretseda.
Igastahes... jutt ise siis.
15. Osa
Anett:Istun kaksiratsi oma voodil ning vaatan aknast välja. Kõikides suurtes, võimsates romaanides on ilm ilus, kui peategelasel on hea olla, ja halb, kui mitte. Noh, mina olen oma jutu peategelane ja ootan seda kuradi vihma, rahet, tormi ja äikest, et oma tundeid kuidagigi välja elada.
Aga ei, muidugi saan mina ilusa sooja päikesepaistelise ilma ja kutse ujuma.
Õiglus või midagi.
Soovin, et mu higisesse kätte pigistatud telefon oma otsa leiaks, et niiskus kuidagimoodi mööda tema pragusid leviks ja selle kõik hävitaks.
Et see hävitaks mu kõnede ajaloo; vastamata jäetud kõned ja et see hävitaks kõik mu sõnumid; reageerimata jäetud ruumivõtjad.
Janar ilutseb kõige viimase sõnumi päises. Ja sõnumis enne seda, ja sõnumis enne seda...
Ma ei suuda end sundida neid vaatama, kuigi ma tean, et peaksin. Ma olen viimased kaksteist tundi üritanud välja mõelda, millal ma andsin poisile nii valesid... signaale. Millal ma kasvõi väikseimagi näpuliigutusega andsin mõista, et ma olen temast niimoodi huvitatud...?!
Süümepiinad nöörivad mu kurku ja ma ootan ainult aja möödumist, et see kergemaks läheks. Ma ei saa sellest Ahtile rääkida... Mitte siis, kui ma teda kaotada ei taha. Ja tema valiksin ma iga kell Janari üle.
Lõpuks hingan sügavalt sisse ja avan Janari viimase sõnumi. Ma pean seda tegema, ma pean asjale punkti panema... Ma pean, ma pean, ma pean.
Kohtume meie punktis kell 6. Ootan. J.Ohkan sügavalt ning vaatan jälle aknast välja. Mittemidagiütlev lohutav tegevus.
Minna või mitte minna...? Asjale tuleb punkt panna, aga kuidas see punkti panemine välja peaks nägema? Avalik koht või mitte see park, kuid... hammustan huulde. Mu kulmud oleksidki nagu kortsus asendisse kinni kiilunud.
Lõpuks otsustan minna, kuid ma ei saada Janarile kinnitust. Kui ta arvab, et mina ei tule... ja ise ka ei tule, on hästi. Siis ma ei pea põdema ja selle pärast närvitsema...
Kell on alles üksteist hommikul ning mu silmad vajuvad vägisi kinni, kuigi und ei ole. Terve öö oli nagu üks suur linade vahel vähkremine. Ja ega päevgi parem tulnud...
Süümepiinad, süümepiinad,
küll mind teine kord armastada jõuad.
Rahu praegu anna hingele,
ei tea, mis küll riimuks sellele.
Suurema osa päevast vaatan, telefon hääletu peal, elutoas multikaid, Musti pea pükse täis ilastamas. Jumal tänatud, et isal tööaeg on. Katsu sa seda pinges olekut pohmelliga seletada...
Poole kuue paiku libistasin ma endale sandaletid jalga, hoolimata isegi riiete vahetamisest ega meigi uuendamisest. Kahe sõrmega üleliigne ripsmedu¹¹ silma alt ära ja voila.
Oleks see siis tuju ka tõstnud.
Meie pargis ühe puu najal seistes heitsin ärevaid pilke siia-sinna, lootes Janari tulekust aru saada enne, kui tema minu kohalolekust aimu saab.
Ehmatan, kui telefon mu taskus vibreerima hakkab. Hingan sügavalt sisse ning võtan selle kindlamini oma kätte. Mu süda oleks justkui kilogrammi võrra raskem, kui ma vastama valmistun, kuid see raskus pole midagi võrreldes sellega, kui raskeks mu süda muutub, kui näen, et helistaja polegi Janar.
„Ahti,“ ütlen väsinult torru.
Kuulen, kuidas noormees teisel pool liini naerab ning üks sõlmeke mu kõhus annab natukene järgi.
„Oh kullake,“ ütleb ta kõkutamise vahepeale.
„Kui mina alles praegu maast lahti sain, siis sinul peaks olema juba selja taga mitu tundi peaparandamist.“
Naeran sunnitult.
„Ehh... uni lihtsalt, ma ei joonud eile NII palju nüüd ka...“
„Nojah.“ Midagi sahiseb ning ma kujutan õrna naeratusevinega ette, kuidas noormees end oma pehmes voodis tekkide vahel pöörab. Ta on laisk ärkaja.
„Ma mõtlesin, et ega me sinu täiskasvanuks saamist ju kahe- või isegi kolmekordse tähistamiseta ei saa jätta. Ja ma olen peaaegu kindel, et sul ununes tänane hilisõhtune ujumine ära, nii et ma meenutan seda sulle: täna, kell 11 õhtul, Stroomi rand, mina, sina, kuuvalgus.“Üle mu põse voolab soolane ja kibe pisar, kui ma kujutan ette, millises elevuses noormees arvatavasti on. Noogutan ning pomisen vaevukuuldavalt:
„Jah... Diil. Kohting.“
„Suurepärane! Ma siis parem tegelen ülessaamisega nüüd,“ teatab Ahti rõõmsalt.
„Armastan.“
„Armastan.“Panen telefoni tuimalt tagasi taskusse ning hingan sügavalt sisse, üritades vägisi silma kippuvaid pisaraid taanduma sundida.
„Ma tõesti armastan sind, Ahti,“ pomisen süütundest pakatava häälega.
Kuid selleks ma siin olengi. Et saada lahti sellest närivast tundest kõhus ja talle näidata, et teda armastan.
„Ma ei oodanud, et sa tuled.“ Tõstan pilgu ning näen erilise üllatuseta enda ees Janarit seismas.
„Millest sellised kutsikasilmad?“ naeratab ta soojalt. Panen tähele, et tema naeratus on nende kilode alt palju paremini nähtav kui paar kuud tagasi.
Ma vihkan sind, koos kõigi sinu plusside ja miinustega, Janar Raas! mõtlen meeleheitlikult.
Ta paneb oma käed laisalt taskutesse ning vaatab mind, pea kergelt kallutatud. Mu keha läbib hirmujudin. Ta vaatab mind nii vaikselt, huuled kergelt pruntis.
„Tead, su käitumine tegi mulle eile haiget...“Tahaksin talle karjuda, et tema tegi ka mulle haiget, kuid ei suuda. Ma pean oma tundeid talitsema ja asja ära klaarima... Et meil pole mõtet enam suhelda, et ma ei vasta tema tunnetele, ja nii edasi.
Langetan pilgu.
„Ma usun, kuid... Mul on Ahti, ja ma hoolin temast.“ Ma ei taha Janarile öelda seda a-sõna. Mingisugune instinkt minus hoiab seda väidet tagasi. Mitte sellepärast, et see poleks tõsi, vaid sellepärast, mis ta selle teadmisega teha saab.
Aura, mis poisi ümber hõljub, pole midagi võrreldes sellega, mis tavaliselt. See on külm.
„Ma armastan teda,“ purskub sellegipoolest mu huulte vahelt. Ma kahetsen neid sõnu nii pea kui need välja öeldud said, kuid hammustan põske, et rohkem mitte lollusi teha.
Koolis õpetatakse valesid asju. Mis kasu on mul hetkel teadmisest, et hapniku oksüdatsiooniaste on miinus kaks või kaks või mis ta ongi. Ma tahaksin seal õppida, kuidas tulla toime taolistes olukordades...
„Jah, ma kuulsin,“ ütleb noormees mulle lähemale astudes. Üritan taganeda, kuid leian oma selja selle puu vastast, millele enne toetasin. Tore asi küll.
„Kuid see ei tähenda, et nii jääbki. Tead, sa pead endale tunnistama, et...“ Janar on mulle veelgi lähemal, meie kõhtude vahel vaid mõni sentimeeter vaba ruumi.
„...ma olen sulle atraktiivne.“ Ta hääl pole valjem sosinast ning mul tõuseb kananahk ihule.
Kes sa oled ja mida sa mu Janariga tegid?!
„Ei,“ ütlen oma häält kokku kogudes.
„Sa ei ole mulle atraktiivne. Sa olid... oled...“ Raputan ärritunult pead.
„..hea sõber, kuid see, mis sa eile tegid ja praegu üritad...“ ta läheneb mulle veelgi, kuni ma tunnen tema kõhtu enda vastas.
„Ma ei ole sinust niimoodi huvitataud. Mul on Ahti, mul-“Janar ületab ka vaba ruumi meie huulte vahel ning ma tunnen, kuidas ta vesised huuled minu omi paotuma sunnivad. Surun need kõvaks kriipsuks ning tõukan poisi eemale, ise samal ajal meeleheitlikult ümberringi vaadates. Keegi ei pööra paarikesele noore tammepuu juures tähelepanu.
Jumal tänatud.
Taganen ettevaatlikult ning tõstan meie vahele kaitseks käe.
„Ära sa mõtlegi minuga enam ühendust võtta. Ma ei taha sust midagi kuulda. Mine... mine arene!“ hüüatan pisaraid tagasi hoides ning ümber pöörates.
Ma ei kuule enda tagant samme, kuid see-eest rahulikku külma häält.
„Mul on sinuga via emmessenn üks jutt. Kui sa mind ära ei kuula, veel kahetsed.“
Pealkiri: Re: Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!) 
14/2/2010, 00:29
