Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

EITC - Täpselt nii. Mingi hullem kaitseinstinkt. kesse Robin on?

black. - *mõtleb, mis seal lõpus nii jubedat on* Igastahes, tore, et endast märku andsid.

Niisiis. Uus osa. Alguses ei uskunudki, et selle täna teen - ideid polnud + aega ka nagu nappis... Aga ma tegin matemaatika arvestuseks õppimise lühidalt ära.

Misery sain ka läbi. Lihtsalt enne ei tõusnud kui need viimased 200 lk-d loetud olid. Ja sp see õppimine ja kõik nii hilja peale jäigi. Haige raamat, kuigi nata etem kui Liblikapüüdja (mis oli parem raamat. ) Soovitan! King on hea kirjanik. (Räägib inimene, kes on talt nüüd kokku 3 teost lugenud. xD )

Pani mõtlema... kirjanikel on raske elu. Võtame kasvõi Kelley Armstrongi. Ootused kõrged, pidevalt peab kirjutama, kirjutama, kirjutama... Selle aastanumbri sees ilmub 2 raamatut nt... Et... paneb mõtlema, kuidas ta isegi täiskohaga kirjutades suudab neid mõtteid nii palju koguda ja neid kirja panna ja asja läbi mõelda ja ikka niivõrd suurepäraste raamatutega lagedale tulla.

Selle osa kirjutasin ma suhteliselt ükskõikses ja rahulikus meeleolus. Vbl ei vasta Anetti käitumine teie ootustele.

Aga ma ei vabanda. (6)


19. Osa

Anett:

Hingan sügavalt sisse ning üritan oma kätt värisemast hoida, kui ripsmedušši harjasega üle oma ripsmete sõidan. Pilgutan ägedalt silmi ning üritan selle imeliku raskusega taas harjuda. Must värv teeb mu silmad natukene suuremaks; vahest ei ehmata mu tursunud silmalaud nüüd isa täiesti ära.

Järgmisena võtan oma meigikotist jumestuskreemi ning lasen seda törtsu oma vasaku käe nimetissõrmele. Puudutan ükshaaval oma teise käe näppudega seda sõrme, et nendele pruunikat ollust saada, ning vajutan siis kõik sõrmed plärts kokku. Seejärel kannan ma kõik hajusalt oma kahvatule nahale.

Vaatan hajameelselt oma peegeldust ning otsustan, et sellest piisab. Võtan peeglilaualt juukseharja ning kannan oma tuhmblonde juukseid lahti kammides hoolt selle eest, et nad võimalikult sirge kardinana mu näo ette vajuks.

Mu käsi langeb ning ma jään taaskord oma oeegelpilti silmitsema. Tuimalt lähen ma oma kirjutuslaua juurde, millel lebab kääripaar, mis on mul olnud nii kaua kui ma mäletan. Sammun, need kätte pigistatud, peegli ette ning tõmban selle aluse asjadest puhtaks.

Kammin harjaga kardinana oma näo ette sünda koguse juukseid ning libistan vasaku käe nimetissõrme ja pöidlaga juuksejuurtest allapoole. Jään pidama kulmupiiril ning tõstan teise käega käärid. Mu keeleots jääb keskendumisel huulte vahelt paistma, kuid mu pilk on naelutatud mu peegeldpildile. Hingan sügavalt sisse ning teen esimese lõike.

Paks salk juukseid kukub minu ette lauale.

„Noh, Kullake, enam pole tagasiteed...“ sisistan ülejäänud sõrmede vahel olevat juuksepahmakat tuima ükskõiksusega maha kaksates. Langetan käed ning silmitsen vasttekitatud tuka alt oma peegeldust.

Tukk on kulmudest paar millimeetrit allpool ning ei lähe kaua, kuni need silma riivama hakkavad.

Suurepärane.

Tasandan veel paari loiu käärilõikega tuka piirjoont, kuni asjaga rahule jään. Silun käega närviliselt oma juukseid. Ma näen korraga paar aastat noorem välja. Nagu oleks mul kaheksateistkümne eluaasta asemel ette näidata vaid kuusteist.

Aga ma olen rahul.

Kõhus hakkab keerama alles siis, kui ma oma pilgu voodil lebavale kotile ning selle kõrval asetsevale telefonile pööran. Ma tunnen, kuidas miski mööda mu sooni ülespoole liigub, kui paariks minutiks unustatud tulevik taas päevakorrale kerkib.

Isa meelerahuks olen ma selleks korraks minetanud võime üksikut pisaratki valada. Masenduse – ma ei malda seda olekut tugevamate sõnadega kirjeldada – asemele on ilmunud tühjus, rahulikkus, ükskõiksus... Kutsu, kuidas tahad.

Ja kui selle peale nüüd mõelda... Mis siin ikka. Mul on katus pea kohal, poiss-sõber (vahest ehk mitte minu unistuste oma), kellega ma peagi kokkusaamisele ruttan ja... isa on jälle teinud oma borši.

Tõmban koti õlale ning surun telefoni taskusügavikesse. Kodust lahkudes meenutan ma endale rangelt, et ma teen seda Ahti heaolu nimel. Ja muidugi paljude teiste...

Kui ma lõpuks elektrirongi pealt maha astun ja oma jala tolmusele perroonile asetan, langeb mu pilk ei kellegi muu kui Janari peale.

„Võta ennast kokku, tibi,“ pomisen selga sirgu ajades ning kiskja poole kõndima hakates. Mõnes mõttes pakub tema lüheldane kasv mulle lohutust – vähemalt sellega ei saa ta mind terroriseerida. Üritan ette kujutada, kuidas Ahti mu kohal kõrgudes Janari ähvardusi täide viiks (mida ta muidugi eales ei teeks) ning see tundub olevat palju hullema võimaliku tegelikkusena.

Tegelikult on mul Janariga ju mitmes mõttes vedanud – ta pole eriti tugev, ta ei oska karated, vaevalt ta püstolit või nuga kaasas kannab... Ta ei ole seotud mingisuguse põrandaaluse organisatsiooniga (ma loodan) ning tal on lihtsalt See Väike Kiiks.

See Väike Kiiks on meeldivam viis tema tegude sõnastamiseks kui igavene psühhopaadist värdjast perverdist ma-ei-tea-mis. Lihtsalt See Väike Kiiks mees.

„Tere, kullake,“ ütleb Janar minu lähenedes rõõmsalt ettepoole astudes ning minu külge klammerdudes.

Seisan nagu sammas, suutmata ühtegi lihast liigutada. Janar haiseb higi järele ja tema puudutus mu õhukese särgiga kaetud nahal ajab külmavärinad peale. Hingan rõhutatult välja ning võitlen, et oma rahulikku pealis- ja sisepinda säilitada.

Järsku kostub minuni Janari limane hääl, kui ta toon võrreldes eelnevate sõnadega on palju jäisem. „Tüdruksõber, tüdruksõber...“ patsutab ta mind tugevamini, kui tarvis oleks, seljale. „Ära unusta oma rolli. Sa ju ikkagi armastad mind...“

Blokeerin kõik endast välja jääva ning tõstan käed aeglaselt, ettevaatlikult noormehe seljale. Ma ei hoia tugevalt kinni, kuid poisi haare minu ümber tugevneb.

Taban end mõttelt, et ta võiks must kogu õhu välja pigistada ja siis oma haaret hoida, midagi tähele panemata kuni mu jalad mind alt veavad ning ma tema käte vahel lõdvaks tombuks muutun.

No such luck.

Mõne hetke pärast tõmbub ta must eemale, see koletu irve – tema mõistes soe naeratus – endiselt huulil. Panen esimest korda tähele kui kollased ta hambad on. Vähe pesnud, palju teed-kohvi, magusat? Mis vahet sel on. Need on kollased.

Korraks ilmub mu kujutelma pilt hambast väljaulatuvast ussikesest. Ta on rohekas-sinine ja üks esihammas puudu. Umbes selline nagu „Sööbiku ja Pisiku“ kaanepildil. Kuigi ma seda eriti selgelt ei mäleta...

„Ma mõtlesin, et meil oleks sobiv oma esimene kohting viia tagasi sinna, kust me alustasime – Magic Bufé,“ ütleb Janar näost särades- mädanedes, mädanedes, mädanedes.

Pomisen midagi vaevukuuldavat ning kehitan õlgu. Janari käsi libiseb taas minu omasse ning kuigi ma jõudsin juba temaga ringiliikumisega ära harjuda, avastan end vargsi ringi vaatamast – ega keegi näe?

Jalutuskäik läbi vanalinna tundub venivat tundide pikkuseks. Käin küll juba ammu pähekulunud radu pidi, kuid kohati jääb mulle mulje, et janarita eksiksin ma sellesse tänavaterägastikku päris kapitaalselt ära.

Ja ta isegi ei kommenteerinud oma suures armastuses mu uut soengut. Jepikajee.

„Kas sa oled õnnelik?“ küsib Janar järsku. Ehmatan ning vaatan küsivalt poisi poole, üritades aru saada, kas tegu on järjekordse kui-oled-minu-tüdruk-oled-õnnelik ähvardusega, mõnitusega, siira küsimusega, või lihtsalt küsimusega, või teemaarendusega... või millegi muuga.

Janar vaatab mind ootusärevalt ning ma kaalun erinevate vastusevariantide vahel.

Minu ülesanne on hoida Janar õnnelik – ja siis kuidagimoodi võita tema usaldus... et sellest surnud ringist välja murda... Kustutada tema arvutist see video (olles mitte vaadanud igasuguseid filme ja mitte teades, et tavaliselt on olemas tuhat koopiat) ning... ning mis? Sel juhul saab ta midagi teha mu sõpradele, isale, emale, õele...

Ei päästa see, et Ahti ja Raimo on sügisest Tartus, et ema ja õde seal elavad...

Kui ta selleks vaid võimeline on, ta teeb seda.

Vaimselt alati, aga füüsiliselt...?

Hammustan huulde, et tärkavat ideed mitte reeta.

Samas... usalduse võitmisega on aega. See vegeteerimise-laadne olek tuleb vahel kasuks – rahulikkus ja mingigi kogus kainet mõistust säilib.

Nii kaua võin ma ju sama hästi ka noormehe piire katsetada.

„Kas mul on põhjust?“ küsin nipsakalt.

Tunnen kohe, kuidas Janari haare mu käe ümber tugevneb. Vaatan mittemidagiütleva pilguga maha, mööduvaid munakive.

„Ma tahan, et sa minuga õnnelik oleksid, muud midagi.“ Janar peatub ning ma seisatan samuti, keeldudes oma pilku tema poole viimast.

Pole midagi, see värdjas astub mu nina ette.

„Ja ma usun, et varsti sa oledki. Sa harjud selle uue elukorraldusega ära, usu mind,“ vaatab Janar mind toetavalt. Pööran oma pilgu ära ja surun maha soovi teha väga ebaneiulikku asja – talle tossudele, või veel parem – näkku sülitada.

„Muidugi. Iga päev, tunnist tundi, minutist minutisse pea kohal ähvardav kirves, mis iga kell langeda võib, kui ma kasvõi liiga kõvasti norsatan öösel. Õnne tipp, elusees pole paremat enesetunnet olnud. Täielik paradiis see tunne, et su elu on koost lagunenud ja kahe nädala pärast otsapidi Tartusse sõitmas ning et su ainsad sõbrad on inimesed, kes sinuga kindlasti enam rääkida ei tahagi, sest nad ei mõista sind. Ei mõista, lihtsalt ei mõista ja-“

Janar paneb oma huule mu suule ning ma vakatan. Kui ta selle eemaldab, tunnen huultel soolakat maitset ning järsku tekib mul tahtmine öökida, lihtsalt kuhugi nurgatagusesse prügitünni ropsida ja siis sinna jäädagi, kuni hais on nii vänge, et janar enam lähedusse ei tule.

Vaatan poissi altkulmu.

Too irvitab.

„Tead, selle asja juures on üks asi väga positiivne,“ ütleb ta lõbusalt oma kandadel kõikudes. Vaatan skeptiliselt tema edasi-tagasi kiikuvat vatsa.

„No ja mis see siis oleks?“ küsin tüdinult pilku tõstes.

„Hirm on parim motivaator.“

ohissand, Anett on kõige lollim inimene keda ma tean. Oli siis raske politseisse minna?? oeh.
janari on ka mingi mõtetu perv, haige jobu no.
igastahes, muidu jutt on hästi kirjutatud.
ja uut tahaks ka kunagi :)

Ma suht naersin seda osa lugedes. Ma midagi sellist eeldasingi.

Anett on endiselt loll. Need kommentaarid sulgudes olid head. Ja tema mõtted ka.

Ma huviga ootan, mis siis saama hakkab, kui mõni ta sõpradest neid koos näeb. Kui Ahti neid koos näeb.

Ja ta tundub nüüd seda juba kainema mõistusega võtvat.. Ikka veel ei ole oidu menti minna?

Uut tahaks ka ja siis..

Mulle täiega meeldib Google Chrome.

Peace.

LittleStar - Mahlakamalt!

Jezzy - Kui mul selle jutu kirjutamine üle viskab ja ma enam eriti pikalt jamada ei viitsi, läheb ta politseisse. (I)

Kärolyn - Google Chrome on KÕÕÕÕIGEEEEE sitem brauser üldse. Kuskilt lugesin, et ta poldudki loodud mingi tõsise asja jaoks. Näeb aint ilus välja.

Lammas - Tänan. (Kuigi ma kahtlen, et see on sarksam. )

Tärru. - Ma usun, et sina ei öelnud seda sarkasmiga. Mul on mõningaid kogemusi taoliste asjadega, ütleme nii.

ma olen niiii tüdinenud sellest, et Janar jääb väikese tähega. Paranda, paranda, paranda. Nagu mingi haigus. Alateadlik ebarespekt. (I)

Mkmmm. Mõnsa on. Mozilla funtsionaalsus pluss Opera ilu.

Ma ei usu kõike, mida teised räägivad. Parem oleks nagu ise ära proovida..

Ma ei ütle, et Vista on sitt, sest kõik räägivad, kuna mul pole kogemusi.
Aga ma ütlen, et Chrome on kõige sitem üldse, sest mul on kogemusi. (Hiljem tulid lisateadmised selle jublaka kohta. )

IE on kõige sitem.

Vistas on rämedalt uuendusi, see ajab närvi.

Loore - Mitte päris nii just. xD Aga igast inimesi on netiavarustes kohatud.

Käro - IE? Pole kuuldki. Aaa. Internet explorer. xD Ei kurda, Mozillast halvem, aga Chrome'ist üle, (A)

bbrit. - Loo lõpuks leiab asi kindlasti mingisuguse lahenduse.

Murtagh. - Süda on paha ja blokk ees temast kirjutades. Neid osasid kõige närvesöövam kirjutada. Tõesõna lülitaks Janeki jutust välja. (Ma tahan pidevalt Janak nüüd panna. xD ) Aga ei saa... kahjuks. Ma kirjutaks parema meelega siin lilledest ja helesinisest värvist ja mida iganes.

Tglt tekkis mul vastupandamatu tahtmine kirjutada mingist kutist, kes kohtub tüdrukuga, kes teda esimesena tähele ei pane. And then they fall in love... xD Aga ärge muretsege, ma kirjutan ühe osa valmis, saan selle vajaduse endast välja ja midagi sellist minu poolt (loodetavasti) te nägema ei saa.

Ma lugesin ka selle enne läbi, aga ei viitsinud midagi kirjutada

Kokkuvõttes: vihkan Janarit, armastan Ahtit ja mõtlen, kui loll saab üks Anett olla

Haha. Täpselt nii loll kui lolliks ma ta loon.

Täna ma avastasin jumala palju asju... Näiteks et ma pole elusees olnud vanem kui praegusel hetkel. Või et mul tekkis täna geograafia eksamiks valmistudes tunne, et maailma lõpp on tõesti käes. Et me suundume kaosesse... Mingi uitmõte oli veel.

A ja see jutt on mul vist pikim üldse, va MG.

Igastahes... Ma hakkan asja pehmemaks tegema. Paha Sille, paha Sille. *virutab lambiga vastu kolmpa* (Dobby eeskujul. )


20. Osa

Janek:

Haigutan ning kummutan kogu kohvitassi jäänud paksu ühe sõõmuga. Pigistan silmad kõvasti kinni ning väristan end, et kibedast maitsest üle olla. Asetan oma käed taaskord arvutiklaviatuurile ja peatun mõtlikult.

Ahti ja Raimo kindlasti. Liisa... kindluse mõttes. Aga kogu ülejäänud seltskond? Remo, Joosep, Benita ja teised? Nad ei tundunud kunagi eriti inner crowd olevat. Head semud, kellega hängida, kuid kas ka inimesed, kellega niiöelda alfapaarid oma muresid jagavad/arutavad?

Hammustan huulde ja mõtlen virilalt, et tuleks kasuks, kui mul kunagi mõni suurem sõprusringkond olnud oleks. Kuid kus sa sellega.

Mind närib kuri kahtlus, et mina ja Anett ei jää ka nendega suhtlema... Mitte pärast seda „reetmist“, millega tüdruk hakkama sai. Ma pole enda pärast kurb, Anett hakkab neid igatsema. Kuid ta leiab uued sõbrad... ja kui ei leiagi, olen tal mina ja kogu maailma aeg.

Hästi. Ahti, Raimo ja Liisa siis, otsustan käigu pealt.

Võtan esimesena ette Ahti arvuti. Hõõrun vasaku käe nimetissõrme ja põidlaga oma meelekohti ning kiikan huvi pärast poisi pilte. Kõik on jaotatud kuupäevade järgi kaustadesse. Avan ühe ning satun silmitsi Anettiga. Ainus asi, mis mulle selle lustliku pildi juures ei meeldi, on see, et ta on Ahti seljas ning noormees veab teda ringi.

Järgmine pilt.

Kaks pead, üks südantlõhestavalt ilus, teine südant pahaksajavalt ülbe, vaatavad mulle vastu mingi veekogu pinnalt. Anett teeb noormehele sarvi.

Ahtil on tumedad juuksed. Mida kuradit Anett küll tumedates juustes leida võis?! mõtisklen häiritult.

Vaatan ülejäänud pildid kiirkorras üle ja laen enda arvutisse paar pilti, kus ainult Musi peal on. Seejärel kopeerin endale ka kogu tema MSNivestluste ajaloo ning lasen ta arvutil endale reaalajas uuendusi saata.

Sama protseduuri kordan ma ka Raimo ja Liisa arvutitega. Nende kahe juures on mõnus see, et ma ei pidanud nägema iga kuramuse pildi peal Ahtit ja Anetti.

Nõjatun toolileenile ning vaatan mõtlikult oma arvutisse juurdetekitatud kausta. Nende asjade läbivaatamiseks kulub teeeeeerve igavik.

Haigutan.

Emal on viimased päevad päris hästi läinud ning täna sain isegi tema keedetud spagette. Limased, kuid eks selliste elementaarsete asjade meenutamine ja uuesti käppasaamine võtab aega. Eriti siis kui vahepeale jälle joomatuurid ära eksivad.

Panen arvuti kinni ning loivan vaikselt voodi poole, kui kuulen ust avanemas ning kellegi raskeid samme esikus. Kergitan kulme ning avan oma toa ukse, et jääda vanamehega tõtt vahtima. Kui mu kulmud enne kõrged olid, siis nüüd on need veelgi kõrgemal.

„Tulid seekord isiklikult alimente ära tooma?“ küsin tervituse asemel sarkastiliselt. Vanamees raputab pead ning tõmbab nokamütsi peast, jäädes mind karmilt seirama.

Vahepeal on esikusse jõudnud ka ema, kes nüüd vihaselt vanameest vaatab, nägu iga hetkega punasemaks muutumas. Vaatan, kuidas tema suu avaneb, kuid minu üllatuseks tulevad sealt vaid kaks sõna: „Idi na hui,“ (Mine munni.) enne, kui ta tagasi elutuppa vantsib.

Vanapapi vaatab talle hetke järele ning pomiseb nina alla midagi, mis kõlab kahtlaselt paari eestikeelse sõimusõna moodi, kuid koondab oma tähelepanu siis taas minule.

„Ma... ee... Tulin, sest tahtsin teada, kuidas sul läheb ja... ee...“ alustab ta närviliselt.

Seiran teda natukene aega vaikuses, kuid kehitan siis õlgu, kui mu nägu naerule kisub. „Mul on oma tüdruk,“ ütlen võimalikult ükskõiksel toonil, kuid paljalt väljavaade Anetti juba homme nägemisest veab mu naeratuse õige laiaks ning hääletooni suurustlevaks.

Vana silmade äärde tekivad sügavamad kurrud, kui ta naeratab. „Tubli poiss. Milline ta on? On ta ka kena?“

„Oo... Väga kena. Tal on sellised... tuhmblondid juuksed ja ta on lühikest kasvu ning tal on imeilusad hallikad silmad ja milline keha...“ ütlen unistavalt. Paps patsutab mind paar korda raskelt õlale, tunnustavalt.

„Igastahes, miks sa tulid?“ küsin uuesti.

Isa vaatab maha ning kortsutab omale ainuomasel moel – nii mulle vähemalt tundub, kuigi ma pole oma elus just palju inimesi kohanud – oma vuntside kohal asetsevat hiiglaslikku kongus ja punast nina. Viinavõtmise järelnäht, olen alati eeldanud. Neil on alati suured kongus punased ninad.

„Nomh... Ma lihtsalt tahtsin öelda, et sain endale korralikuma töökoha – bussijuhiks koolitati mind.“ Isa köhatab kurgu puhtaks ning jätkab, pilk maas. „See pole küll midagi erilist... kuid mul on nüüd kahetoaline korter. Saan sind rohkem toetada ka... Ema ju- Tal ei jää ju eriti raha... üle. Ja ma mõtlesin, et ehk... et võib-olla meeldiks sulle vahel läbi tulla... ja ma ei tea. Juttu rääkida, meeste juttu... Lihtsalt midagi. Ma tean, et ema võib vahel jube olla ja...“

„JA ŠLUŠAJU!“ (Ma kuulan.) röögitakse elutoast.

Muigame.

„Ja et... jah. See oleks kõik.“ Papi kougib oma püksitaskust – mis, nagu ma märkan, on vahelduseks terved – paberilipaka ning ulatab selle mulle. „Aadress. Helista ette ja... küll sa siis sisse saad,“ lubab ta end lahkuma sättides.

„Nägemist.“

„Nägemist.“

Kui uks isa selja taga sulgub, ütlen otseselt ei kellelegi: „Bljät,“ (Mõrd, lits vms.) ning lähen oma tuppa, ust enda tagant kinni lükates.

Kahetoaline korter... Hmm... Kui ainult selle võtmed saaks, oleks elu edaspidi täitsa kerge... Me saame selle Anettiga oma armupesaks muuta... Päeva idee.

Panen paberilipiku ettevaatlikult laua peale ning vajun selle ette vanale toolile.

„Isaga tasub häid suhteid säilitada. Ma usun, et hakkad talle meeldima, Musi. Talle meeldivad noored,“ pomisen parema käe nimetissõrmega kohmakalt laualasetsevat suurt Anetti pilti silitades.

Janek on ikka jobu-jobu-jobu! (*ei plaanigi oma seisukohta muuta!*)
Aga tegelikult ma suht pool osa naersin lihtsalt ma isegi ei tea, mis seal nii naljakat võis olla..

Mina ka, mina ka...

Kuule, eelmises osas oli Janar. Ausõna oli.

tegelikult oli ta ju Janek, onju? aga ta esitles ennast Anetile kui Janar.

Ta tundus mulle enne hoopis normaalsem. Siis ma sain tast veel aru, aga ma nüüd ei saa enam. Igatahes, see on mingi kahtlane värk. Ausõna. Ma sain alles nüüd aru, et Anettile on ta Janar, aga tegelikult on ta Janek. Ja mida paganat ta Ahti ja nende teiste arvutites sorib? Oh, see tundub nagu päriselu juba. Nõme, nõme, nõme. Ei, tegelikult on see täiega äge asi, ausõna.

Täpselt.