Sinu naer

Minu ümber oli kuulda ainult vaikset lehesahinat, millest lõikasid läbi summutatud nuuksed. Ma istusin põlvili kõval maapinnal ning peitsin oma nägu kõigest väest käte vahele. Mu suletud silmade eest jooksid järjest läbi kõik emaga seotud mälestused. Mulle meenusid hetked, kui ma olin kurb ja nukrutsesin ning ema võttis õrnalt mu lõuast kinni, vaatas mulle silma ning lausus väikse naeratuse saatel: „Naerata, kullake.“ Ma olin alati naeratanud, kuid nüüd oli ta läinud, igaveseks. Sellest aru saamine tõi kaasa eelnevast veel suurema nutuhoo. Ma teadsin, et ei näe teda enam iial nii naeratamas, kuule teda rääkimas ega kallista teda enam kunagi. Oleks uskunud, et suudan sellest vähemalt mingil määral nädalaga toibuda, kuid mul oli siiani tunne, et tema autoõnnetusest teatati mulle alles viie minuti eest.
Ma tõmbasin sõrmedega õrnalt üle temanimelise hauaplaadi. Mälestused viisid mu lausa kümme aastat tagasi, kui ema minuga õues kulli mängis. Ma mäletasin kristallselgelt, kuidas kõlas tema naer ja kuidas ta mind natukene rangemalt korrale kutsus.
Pisarad voolasid hääletult üle mu põskede, kui ma mingi aja möödudes suutsin vaevaliselt püsti tõusta. Ma ei tahtnud veel lahkuda, kuid ma teadsin, mida varem ma temast lahti ütlen, seda kiiremini suudan ka tema surmast üle saada. Ma sirutasin viimast korda käe, nagu üritaks temast veel üheks lühikeseks viivuks kinni haarata, ning asusin siis jalgu järgi vedades surnuaia väljapääsu poole liikuma. Hetkeks peatudes heitsin veel viimase pilgu tagasi, pühkisin käeseljaga kergelt põskedelt pisarad ning otsustasin teda mitte kunagi unustada, kuid lubasin endale, et lähen eluga edasi.