MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Never Back Down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
AutorTeade
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   20/5/2013, 21:43

Ellukas: oii... ma tänan Very Happy Saab uut ka!

Herbts: on jah : ) Jah, ma püüan võimalikult huvitavad asjad ikka hoida.

22. Peatükk:
Ma koputasin kaks korda vastu ust ja jäin ootama. Paari sekundi pärast avas Alex ukse ja ma üritasin mitte neelatada, sest oleksin sellega reetnud enda närvilisuse. Ta lasi mind sisse ja kohe tabas mind üllatus, kui ma nägin diivanil Patrick'ut istumas. Ta naeratas enda tobedat naeratust, mille peale ma vaid ohkasin ning kõndisin edasi akna juurde, toetudes aknalauale.

„On mingi probleem või?“ küsisin, jälgides kuidas Alex ukse sulges ja siis edasi kõndis, jäädes kapi juures seisma. Kas mulle vaid tundus või tundiski ta end ebamugavalt?

„Kas sul on? Eile läks vist liiga paljuks?“ küsis Patrick, tundes ilmselgelt lõbu mu halvast enesetundest.

Ma panin käed enda meelekohtadele, tundes, kuidas peavalu ja Patrick'u nõme jutt mind veel rohkem närvi ajasid. „Liiga paljuks võib sul varsti midagi minna. Kutsusite mind siia niisama või?“

„Kas sa suhtled Justin Collins'iga?“ küsis Alex, saates mulle põgusa pilgu. Nüüd oli üsna selge, et ta ei julgenud mulle otsa vaadata, tundes ebamugavust oma eilse käitumis pärast.

Ma kehitasin õlgu. „Natuke. Mis siis?“

Ma mõtlesin, mis nüüd olla võis. Midagi oli Justin'iga juhtunud? Ma lootsin, et nad teada ei ole saanud meie kokkuleppest temaga. Et ta jagab mulle Tom'i kohta informatsiooni ja meie omakorda hävitame ta isa.

„Saad sa palju kasulikku infot talt Tom'i tegemiste kohta?“ küsis Patrick, tehes seda ilmse ükskõiksusega ja tundus, et ta oleks siin minu küsitlemise asemel hoopis mujal olnud.

„Ma arvan, et mitte nii palju, kui sina sellelt eidelt,“ ütlesin, tundes kuidas peavalu jälle tugevneb ja mind viimse piirini viib. Seepärast ei suutnud ma ka end tagasi hoida, öeldes kogemata Arianna kohta midagi muud, kui plaaninud olin...

Patrick paistis nüüd enda huvi vestluse kohta tagasi saavat ja nad saatsid Alex'iga mõlemad mulle üllatunud pilgu. Siis muutus Patrick'u pilk kuidagi kahtlustavaks ja ta vajus hetkeks mõttesse. Ma lootsin sisimas, et ta aimab, et ma tean tema ning Arianna kohta. Sel juhul ta ei oleks võib-olla nii eneskindel ja kaotaks osa sellest ülbusest, mis tal praegu oli minuga suhtlemisel. Sest kui ma peaks Elena'le midagi rääkima, on tema pralle läbi.

„Ma ei tea, kas see on nii kasulik, aga jah, ma saan talt infot,“ laususin seekord rahulikumalt.

„Tundub siiski, et väga kasulikku,“ ütles Alex. Meie pilgud kohtusid esmakordselt kauemaks, kui vaid paariks sekundiks. “Ta hoiab end Tom'i tegevustega üsna kursis.“

„On see tõsi?“ küsis Patrick, vaadates mulle ootavalt otsa, nagu kuulaks mind üle.

Ma tegin nagu mõtleksin selle üle tõsiselt järele. „Mm... Ma ei tea, aga sa võid ju talt endalt alati küsida.“

„Laura,“ ütles Alex. Tema toon ja pilk olid korralekutsuvad.

Mis seal ikka? Ma ei saanud midagi sinna parata, et see Patrick mulle nii vastumeelne oli. Ta arvas endast liiga palju ja käitus nii, nagu teised oleksid kõik temast alamad. Kuigi vahel tekkis tal nagu mingi teine isiksus ja ta tundus üsna normaalne inimene olevat. Aga põhiliselt oli ta ikkagi üks egoist ja ärakasutaja.

„Ju vist, ma ei tea,“ laususin tüdinult. „Mis selle jutu eesmärk täpsemalt on?“

Nad saatsid üksteisele pilgu, mis mulle varjatuks ei jäänud. Midagi siis ikkagi oli? Muidugi pidi midagi siin olema, sest muul juhul nad ei oleks mulle nii palju tähelepanu pööranud, kui ei oleks mult midagi tahtnud. Tegelikult olin ma loll, et neile üldse midagi rääkisin. Aga tundus, et nad olid juba üsna palju omal käel välja uurinud, kuigi mul ei olnud aimugi, kust.

„Millal sa temaga uuesti kohtud?“ päris Patrick, kes ei olnud ilmselt veel aru saanud, et tema küsimiste peale ei vasta ma sugugi nii sõbralikult. Aga poissi tuli kiita tema järjekindluse pärast.

„Siis, kui juhus avaneb,“ vastasin, saates talle vildaka naeratuse.

„Hea küll,“ ütles Alex. „Meil on sulle üks palve.“

Ma hammustasin alumist huult ja naeratasin seekord siiralt, jäädes ootama, millest nende alandlik palve koosneda võib. Kas tõesti oli saabunud hetk, mil neil oli minu abi vaja? Tundus ebatõenäoline...

„Mul on muidugi suur au teie iga palve täita,“ sõnasin muiates. Tundus, et Alex sai sarkasmist aru, aga Patrick'ul võttis see veidi aega. Ma ei imestanud ka.

„Meil oleks vaja, et sa ta üle kuulaksid,“ rääkis Alex, kõndides veidi enda kohalt eemale, aga hoides siiski piisavalt distansi minuga. „Sest ilmselt on ta Tom'i tegevustega väga lähedaselt seotud.“

Mu naeratus kadus hoobilt ja ma tundsin, kuidas mingi vastik eelaimdus minus süvenes. Ma isegi ei tahtnud teada, mida nad viimase lause all silmas pidasid, sest teadsin, et pean järjekordselt kelleski pettuma. Justin ja seotud oma isaga?! Ei, kohe kindlasti mitte... Ta vihkas Tom'i kogu hingest ja ei oleks eal midagi tema heaks teinud. Mulle meenus lause, mida ma olin endale mitu korda mõttes korranud: eal ei tea, milleks inimene võimeline on.

„Kuidas?“ küsisin, langetades pilgu ja tundes, kuidas toa neli seina äkki liiga ahistavaks muutusid. Ma oleksin tahtnud värsket õhku... ja, et see peavalu ära kaoks!

„Me ei tea täpselt, kuidas, aga kindel on, et ta aitab Tom'i,“ teatas Patrick.

Mul tekkis järsku kummaline mõte ja ma jäin Patrick'ut kahtlustavalt vaatama. „Said selle informatiooni oma... tema õelt, on nii?“

Ma oleksin peaaegu end reetnud, aga kummaliselt kombel oli mul sellest praegu täiesti ükskõik. Tegelikult tahtsin ma vastust enda küsimusele, sest siis saaksin teada, kas nende räägitud jutt vastab tõele või mitte. Kui see mõrd neile Justin'ist seda rääki, on jutt saja protsendilise kindlusega vale. Kuigi ma ei olnud kindel, mis motiivi alusel ta enda vennast nõnda rääkima peaks. Sellest olin ma aru saanud, et terve perekond vihkab üksteist, aga kas ta oleks tõesti selleks võimeline?

„Sain tõepoolest, aga see ei tee seda juttu vähem usaldusväärseks,“ ütles Patrick püsti tõustes. „Vastupidi. Ja tema pole ainus tõestaja, on ka mitmeid teisi tõendeid Justin'i ja tema isa koostööst. Me arvame, et Justin varjab end Tom'i taha.“

Siis oli asi ilmselt veidi teine, kui oli ka teisi tõendeid, sest tõepoolest... miks nad oleksid pidanud selle jutu ise välja mõtlema? Aga nende palve oli küll veidi kummaline. Kuidas ma oleksin pidanud Justin'it üle kuulama? Arvasid nad tõesti, et ta ei hakka midagi kahtlustama? Ta ei olnud sugugi nii loll, kui võib-olla välja paistis.

„Ja kuidas see tema... ülekuulamine välja peaks nägema?“ küsisin.

„Me paigaldaksime sulle mikrofoni ja noh, sa küsiksid talt teatud küsimusi nõnda, et ta aru ei saaks, et sa teda milleski kahtlustad,“ rääkis Patrick.

Nad paigaldavad mulle mikrofoni? Ei tea, milleks see vajalik oli? Kas nad ei usaldanud, et ma annan infot õieti edasi või ei räägi neile kõigest? Ilmselt küll, sest muul juhul ei oleks seda mikrofoni vaja läinud. Ja nad kavatsesid seda kahekesi samal ajal siis pealt kuulata või? See mõte pani mind vaid muigama.

„Ma ei kahtlustagi teda milleski,“ ütlesin. „Teie kahtlustate.“

„Olgu, meie kahtlustame, kui sa ei taha ilmselgetele tõenditele otsa vaadata,“ ütles Patrick ja kõndis ukse suunas, aga ei lahkunud. Ma lootsin ka, et ta seda ei tee, enne kui ma ise olin ära läinud, sest ausalt öeldes kartsin ma Alex'iga siia kahekesi jääda. Ilmselgelt ei tahtnud ta eilset tunnistada ja see tegi asja veel veidramaks. Ning mul ei olnud tuju hetkel üksteisele silmanurgast pilke saata ja piinlikus vaikuses istuda.

Ja mis ilmselgetest tõenditest Patrick rääkis? Ma ei olnud mingeid tõendeid näinud või kuulnudki, peale Arianna kahtlustäratava jutu. Tegelikult olin ma üsna kindel, et neid 'tõendeid' võis ka muud moodi tõlgendada. Võib-olla oli neile üks pilt Justin'ist ja Tom'ist või midagi taolist ja arvasid nüüd kohe, et asi on tõsine. Ma lootsin südamest, et neist tõenditest saadi valesti aru, sest kui Justin peakski Tom'i aitama, ei olnud ma enam kindel, keda üldse usaldada võis...
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Ellukas
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 91
Age : 17
Asukoht : Kauges külas

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   20/5/2013, 22:13

super super kuskil oli mingi näpukas aga see ei jäänud mulle meelde niiet UUT
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   21/5/2013, 22:44

Jõudsin ka lugemisega järje peale. :)
Aga jah, mulle meeldib ka. Kusagil olid muidugi mingid vead sees, näiteks "õigesti" asemel oli kasutatud "õieti" ja "millestki" asemel "millegist". Ja siis noh, näpukad arusaadavad.
Aga ootan uut. :)
Ja ma pean siiski mainima, et ma vihkan seda näkku panemist. -.- Tuleks first kiss ära juba no! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mustikas
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 205
Age : 17
Asukoht : Pilve peal

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   21/5/2013, 23:35

Olen P2nta ja Ellukaga nõus. Jutt mulle meeldib ja tahaks juba uut osa! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   24/5/2013, 17:48

Ellukas: Tänan .. Very Happy

P2nta: Jah, need sõnavormid võivad mul küll vahel segamini minna.
Ahaa... Novot, saad enda suudluse. : )

Mustikas: Nii tore... Very Happy

Tahaks mainida, et üritan võimalikult tihti siia lisada, aga vabandust, et jõuan vaid mingi iga nelja päeva pärast ... Rolling Eyes

23. Peatükk:
Ma mõtlesin, kas tegin valesti, kui andsin neile oma nõusoleku. Mul oli tunne nagu oleksin kedagi reetnud, aga... Tõtt öelda pidin ma ka ise veenduma, et Justin Tom'iga seotud ei olnud. Kui nii oli, siis oli tema hoopis mind reetnud ja ma ei oleks end nii halvasti tundnud. Aga kui ma seda ilma selge põhjuseta tegin, võisin ma hiljem end kergeusklikkuse pärast vihata.

Ma astusin sööklasse sisse ja olin nii mõttesse vajunud, et ei märganudki, kui Scott mu seljataha ilmus. Alles siis sain ma sellest aru, kui ta enda käed mu puusadele pani. Ma tõmbusin pingule ja olin iga hetk teda valmis lööma, kui ta peaks midagi rohkemat üritama.

„Sa näed üsna kohutava välja, aga oled ikka ilus,“ sosistas ta muiates.

Ma pöördusin ümber, vabastades end nõnda ta haardest. Tal oli jälle see loll irve näol, kui ta mind pealaest jalatallani vaatas.

„Kuhu sa eile kadusid? Ma lootsin, et õhtu viib kusagile mujale,“ sõnas ta.

„Kadusin enda tuppa. Mul hakkas halb,“ ütlesin, pöördudes ringi ja võttes enda kandiku letilt ning kõndides siis ühe laua juurde. Ta järgnes mulle.

Millegi pärast ma arvasin, et tema õhtu viiski kusagile mujale. Kindlasti lahkus ta aulast mingi järjekordse tüdrukuga, kes oli tema 'sarmist' nii võlutud. Ma tänasin vaid õnne, et ta ei olnud mind eile enam üles otsinud.

„Ma juba kartsin, et sa said Alex'i nõusse,“ irvitas ta, mille peale ma teda vihaselt õunaga viskasin, aga mille ta ka osavalt kinni püüdis.

Ta tõusis enda kohalt ja tuli istus mu kõrvale, mispeale ma veidi eemale tõmbusin. Aga ta haaras mu lõuast ja pööras mu näo enda poole.

„Ära häbene, Laurake. Kas me ei ole mitte nüüd omamoodi paar?“ küsis ta ja surus siis enda huuled minu omadele. Ta hoidis mu lõuga nii, et ma ei saanud end ära pöörata.

Kui ta minust lõpuks lahti lasi, läksin ma temast nii kaugele, kui võimalik. Ta pahvatas naerma ja tõusis siis püsti. Ma oleksin tahtnud teda sel hetkel millega kõvemaga, mis mu kandikul oli, lüüa, aga arvasin, et see võib mõrvasüüdistusega lõppeda.

„Laura, sa oled kena tüdruk, aga veidi liiga pirtsakas,“ ütles ta ja kõndis siis minema.

Ma saatsin teda põlgliku pilguga, kuni ta oli sööklast väljas. Ta lubas endale ilmselgelt liiga palju ja seda olukorda tuli veidi muuta. Ma ei kavatsenudki taluda ta nõmedaid kommentaare ja lolle irveid minu kulul.

Kui mul söödud sai, viisin ma kandiku ära ja suundusin siis uuesti Alex'i toa poole, sest nad olid käskinud mul kahekümne minuti pärast tagasi olla, kui nad mikrofoni saavad. Ma ootasin ukse taga minuti enne, kui koputasin. Ta ilmus jälle uksele, aga seekord oli temas midagi teisiti. Tema huultele oli tekkinud see sama naeratus, mis seal eile olnud oli ja ta pilk väljendas uuesti neid tundeid, mida ma seal enne kohanud olin.

Ma astusin sisse ja olin üldse mitte ettevalmistunud selleks, et Patrick'ut seal ei ole. See tüüp oli küll väljakannatamatu, aga kui tema siin oli, siis ei olnud minu ja Alex'i seisukord nii piinlik olnud. Ma kõndisin edasi kuni aknalauani, julgemata enda pilku uuesti talle pöörata, ja kuulsin, kui ta ukse sulges ning ise samuti edasi tuli. Ta võttis laual oleva mikrofoni kätte ja tegeles sellega.

„Kuhu meie uudishimulik südametemurdja kadus?“ küsisin, nähes aknast, kuidas Scott juba õue jõudnud oli ja nüüd seal mingi tüdrukuga suhtles. Ma olin üsna kindel, et too oligi tema eilne kaaslane.

„Elena juurde,“ vastas Alex. „Miks sa nii tema vastu oled?“

Nii, et ta oli siis märganud, et ma ei käitu Patrick'uga just kõige paremini? Mina seevastu mõtlesin, miks ta Patrick'usse nii hästi suhtub, aga Scott'i eile tõpraks nimetas. Nad olid ju täpselt samasugused, üks hullem ärakasutaja, kui teine. Aga tema muidugi arvas, et ta semu väärib paremat mainet.

Ma pöördusin ümber ja kehitasin õlgu. „Ma ei ole tema vastu. Ta lihtsalt ei sobi minu vaadetega.“

Alex muigas selle peale ja tõstis siis mikrofoni üles. „Meil on vaja see paigaldada.“

Ma tõusin aknalaua najalt ja mõtlesin alles nüüd, kuhu täpsemalt ta seda paigaldada tahab. Muidugi mõista pidi see sellises kohas olema, kus Justin seda ei näeks, aga just see tegigi asja veidi imelikuks... Alex ei paistnud end sugugi paremini tundvat. Ma mõtlesin, et mis seal ikka, ma olin ju ta ees ka enne nõnda seisnud ja kehitasin siis õlgu, võttes pluusi seljast.

Ta kergitas veidi kulme selle liigutuse peale, aga kõndis siis minu poole. Ma pöördusin ümber, et ta saaks selle mulle ümber panna mingite peenikeste nööridega, mis seal küljes olid. Ta pani selle kõigepealt mu eest läbi, tulles mulle nõnda lähemale, kui ma oodanud oleksin. Siis pani ta selle tagant kinni, tekitades minus jälle selle kummalise tunde, kui ta enda kätega mu nahka puudutas. Ma sulgesin silmad ja hammustasin alahuult, tundes kui lähedal ta mulle oli.

Kui ta selle kinnitatud sai, võttis ta enda käed ära, mis mind tahtma pani, et see hetk oleks igavesti kestnud, aga ei astunud minust kaugemale. Mulle tundus, et meie vahemaa oli vaid paar sentimeetrit. Ja ma olin üsna kindel, et ta kuulis mu südame kloppimist.

„Kui eilne sinus ebamugavust tekitab, siis...“ hakkas ta ütlema, aga ma peatasin ta.

„Aga ei tekita,“ ütlesin kiirest, pigistades enda käes olevat pluusi liiga tugevasti.

Ma tundsin ta kätt enda omal ja põimisin meie sõrmed. Nüüd oli meie vahemaa täiesti kadunud. Ma pöördusin ümber ja suudlesin teda. Ta ei eemaldunud õnneks, nagu ma kartnud olin, vaid vabastas enda sõrmed minu omadest ja pani siis käed mulle ümber, tõmmates mind enda vastu. Ma hammustasin õrnalt ta alahuult, mille peale ta enda käed mu seljalt allapoole viis. Ta viis enda huuled mu kaelale ja mul oli tunne, et see oleks ilmselt veel kaugemale läinud, kui ta ei oleks minust lõpuks eemaldunud.

Ta naeratas mulle, kui ma pluusi varjavalt enda vastu surusin ja pilgu langetasin. „Ma arvan, et sa oled valmis.“

Ma kortsutasin kulmu, sest ei mõistnud algul, mida ta sellega öelda tahtsin. Aga siis sain aru, ta rääkis Justin'i asjast. Tegelikult ei olnud mul tuju üldse sinna enam minna. See tundus nüüd nagu tüütu kohustus. Praegu oli mul täiesti ükskõik, kas Justin töötab oma isa heaks või mitte, aga ma teadsin, et hiljem, selgelt mõeldes, kahetseksin, et seda kunagi teada ei saanud.

„Jah,“ ütlesin ja panin pluusi endale uuesti selga, vältides talle otsa vaatamist. Ma ei tea isegi, mida ma ta pilgust leida kartsin. Kas seda, et see suudlus ei tähendanud tema jaoks nii palju, kui minu? Või, et ta oli rohkemat lootnud?

Ta astus eemale ja pööras mulle hetkeks selja. Ma kasutasin juhust ja sulgesin silmad ning olin paari sekundi pärast Justin'i toas. Teda ei olnud seal, aga ma võtsin diivanil istet ja kavatsesin siin oodata nii kaua, kuni ta tagasi tuleb. Mul oli ükskõik, kui selleks kulub kas või terve õhtu.

Ma mõtlesin, et see annab mulle aega mõelda, mida ma talt üldse küsin, aga terve ootamisaja suutsin ma vaid mõelda minu ja Alex'i vahel juhtunule. See hetk kordus mu mõttes kümneid kordi, kuni lõpuks ukselink klõpsatas ja ma teadsin, et keeran kindlasti kõik kihva.

Justin jäi mind suurte silmadega vaatama, enne kui jope seljast võttis ja edasi tuli. „Mis sind siia toob?“

„Sina,“ vastasin püsti tõustes. „Kus olid?“

„Vot nüüd ei tea,“ lausus ta laia muigega, potsatades voodile ja jäädes mind, küünarnukkidele toetudes, vaatama. „Tegelikult olin ühe tüdruku juures. Just selle juures, kelle pärast ma sind too kord üksinda sinna klubisse jätsin.“

Ma kergitasin kulmu. „Tõesti? Või jaurad minuga praegu?“

Ta kehitas õlgu ja vajus voodile pikali. „Ma olen üsna kindel, et olin just seal, sest tunnen ikka veel, kuidas miski mulle veeni voolab.“

Ma ohkasin, mõeldes, et muidugi pidi ta pilves olema just siis, kui ma tulen. Aga võib-olla oligi nõnda parem? Ta ei pruukinud sellises seisus enda juttu kontrollida ja äkki reedabki ta ennast.

„Kus Tom on?“ küsisin, uurides kapil olevat plaadikogu, aga jälgides teda kogu aeg silmanurgast.

„Enda kabinetis ilmselt,“ ütles ta. „Tead, mul on tunne, et ma olen sulle meeldima hakanud. On nii?“

See esimene pool tema jutust ajas mind veidi ärevusse, sest äkki otsustab Justin üks hetk, et tal ei lähe mind enam vaja ja kutsub siis enda isa, kes kogu musta töö ära teeb. Muidugi olid need mõtted üsna alusetud, sest Justin oli praegu pilves, mis pälvis ta otsustusvõimet, aga ma ei võinud midagi välistada.

„Muidugi meeldid. Kas sa arvad, et ma käiksin siin nii tihti, kui sa mulle ei meeldiks?“ küsisin naerdes.

Ta tõstis nii palju pead, et sai mulle ühe pilgu saata. „Sa oled ilus tüdruk küll, aga meeldiksid mulle rohkem, kui käiksid veidi tumedamate riiete ja meigiga. Ning ilmselt peaksid ka sama tarbima, mida mina.“

Ma pahvatasin naerma ja mõtlesin sel hetkel, et Justin ei ole mitte mingil juhul oma isa tegevusega seotud. See oli minu jaoks täiesti välistatud, aga ma teadsin, et pean selles ka Alex'it veenma. Arianna oli lihtsalt üks mõrd, kes valetas igasuguseid asju kokku ja ma tahtsingi nüüd teada, miks täpsemalt oli ta Justin'i kohta midagi sellist rääkinud. Pigem kaldusin ma uskuma, et hoopis Arianna on Tom'iga kuidagi seotud. Võib-olla sellepärast ta rääkiski Justin'ist, et endalt tähelepanu ära viia?

„Justin, kas sa vihkad oma isa tegevust?“ küsisin, lõpetades plaatides sorimise ja suundudes ta voodi poole. Ma jäin voodi kõrval seisma ja vaatasin otse Justin'ile otsa.

Ta hoidis algul oma silmi suletuna, aga kui ta rääkima hakkas, tegi need lahti. „Ma ei vihka tema tegevust niivõrd, kui teda ennast. Ja mul on selleks ka teatud põhjused.“

„Ma tean,“ ütlesin voodile istudes ja panin enda käe ta laubale, mispeale ta rahuloleva muige näole manas. „Aga tohin ma neid põhjuseid teada?“

Ta sulges uuesti enda silmad ja mõtles kaua, kas mulle midagi rääkida või mitte. Ma aimasin küll, et ilmselt on põhjus selles, miks ta Tom'i nii väga vihkas, et too ei ole teda kunagi nagu enda poega armastanud ning pööras temale ja Arianna'le vähe tähelepanu, kui üldse. Aga, kui Justin mulle uuesti otsa vaatas, teadsin, et põhjus oli hoopis milleski hullemas.

„Ta hävitas mu ema,“ teatas Justin. Tema näol ei olnud uimasusest enam jälgegi. Selle asemel valitses seal tohutu vihkamine ja põlgus Tom'i vastu.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Ellukas
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 91
Age : 17
Asukoht : Kauges külas

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   27/5/2013, 09:05

UUT UUT UUT
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   27/5/2013, 19:07

Ullalllaaaa, nooooo tuliiiii lõpuks ära! Very Happy Kaua sai oodatud, aga asja sai. Very Happy
Tahaks teada, mis Laurast ja Alexist edasi saab ja mis komejant üleüldse seal kõigil lahti on. :)
Ootan edasi. Wink


Viimati muutis seda P2nta. (1/6/2013, 16:00). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   31/5/2013, 15:07

Ellukas: Saab.. Very Happy

P2nta: Jahh : )
Ju varsti hakkab kogu see lugu juba välja ka tulema.
Tore Wink


24. Peatükk:
Imelikul kombel ei olnud ma kunagi mõelnud, kus Justin'i ema olla võiks, aga nüüd sain sellele küsimusele vastuse. Ma ei olnud küll kindel, mida täpselt ta hävitamise all silmas pidas, aga olin üsna kindel, et mitte midagi head see ei olnud. Ja see viimane lause oligi mu tõend, et Justin ei saanud oma isa samal ajal nii palju vihata ning temaga siis koos töötada, mõtlesin, vaadates, kuidas ta voodis külge keeras ja sügavalt magama jäi.

Siis sulgesin ma silmad ja ilmusin tagasi Alex'i tuppa, olles valmis sügavasse vaidlusse laskuma, kui ta ei peaks Justin'it ikka veel milleski kahtlustama. Sest see oli juba tõestust leidnud, et ma uskusin inimestest rohkem head, kui tema. Aga ta ei näinud Justin'i pilku, kui ta enda emast rääkis...

Ka Patrick oli tagasi tulnud, mis pani mind tahtmatult ohkama. Mingi aparaat oli laua peal, kust nad olid minu ja Justin'i vestlust pealt kuulanud. Alex vajutas selle kinni, kui ma tagasi ilmusin.

Aga hoopis Patrick oli see, kes mulle kõrri kargas. Mitte otseses tähenduses muidugi.

„Ta ilmselgelt juhtis su mõtted eemale enda ja Tom'i vahelisest seisukorrast,“ rääkis ta nagu oleks olukorda rohkem mõistnud, kui mina.

„Arvad jah?“ küsisin. „Las ma ütlen sulle midagi: ta oleks võimeline Tom'i tapma selle eest, mida too tema emaga tegi. Ja sa arvad ikka, et neil on mingi koostöö?“

„Ta võis sulle väga hästi valetada, sest aimas, et sa oled võib-olla midagi kuulnud ja ta pidi ju kuidagi sellest olukorrast välja tulema,“ ütles Patrick, uskumata ikka veel, et Justin'il kõige sellega midagi pistmist ei olnud.

Ma hakkasin talle vihahoos midagi ütlema, aga sain viimasel hetkel sõnasabast kinni, pöörates enda pilgu eemale. Ma olin talle ütlemas, et ta kujutaks korra ette, kui keegi tapaks tema ema ja kas ta siis oleks võimeline veel tolle tüübiga koostöd tegema. Aga teadsin, et ei tohi sellistest asjadest rääkida, sest kellelgi meist siin ei olnud vanemaid ja see oli liialt valus teema. Isegi temaga ei tohtinud nii õel olla.

„Kui ma sind kuidagi ümber veenda ei saa, siis olgu nii,“ ütlesin käsi laiutades, leides, et pole mingit mõtet temaga vaidlust jätkata, kui ta nii arrogantselt meelestatud on.

„Vabandust,“ ütles ta maha rahunedes, aga pöördus siis ümber ja lahkus toast.

Ma kortsutasin kulmu, mõeldes, mille eest ta vabandas. Kas ta siis ikkagi jäi mind uskuma või vabandas ta lihtsalt endast väljaminemise pärast? Noh, kui ta kavatseb edasi tõendeid Justin'i kohta otsida, siis edu talle.

Ma tõstsin pluusi nii palju üles, et sain mikroni endal küljest rebida ja panin selle siis lauale. Alex oli siiamaani vait püsinud ja ma ei julgenud talt ise küsida, mida tema sellest asjast arvab, aga õnneks hakkas ta ise rääkima.

„Tundub, et ta rääkis tõtt,“ ütles Alex. „Aga ma ei mõista, miks oleks pidanud Arianna midagi sellist rääkima.“

„Võid ju talt küsima minna,“ ütlesin pahuralt, mõeldes, kas ta üldse jõuab selle küsimiseni, sest Arianna ei suuda talle ilmselt kaua vastu panna ja enne, kui ta arugi saab, on nad juba teisel tasandil. Ma hakkasin mõtlema, kumb siis sellelt eidelt infot välja pressis. Kas Alex või Patrick? Sest oli ilmselge, et mõlemad semmisid temaga.

„Olgu,“ ütles ta ja haihtus laua juurest.

Ma jäin seda kohta imestunult vaatama, kus ta just seisnud oli. Kas ta rääkis tõsiselt või?! Täiesti uskumatu inimene. Aga paari sekundi pärast oli ta mu kõrval ja naeratas nii armsalt, et ma ei saanud muud teha, kui vastu naeratada.

„Ma pean talt seda küll küsima, aga mitte praegu,“ lausus ta. „Tundub, et ta on aru saamas, miks me talt nii palju Tom'i kohta küsime. Aga tal ei tundu midagi selle vastu olevat.“

Ta kasutas 'me' vormi, mis pidi ilmselt tähendama, et nad mõlemad... olid temaga. Ma ei olnud kindel, mis viisil, aga polnudki vahet, sest tundus, et nad on info saamiseks kõigeks valmis. Ja muidugi ei olnud Arianna'l selle vastu midagi, sest tema sai ju vastutasuks midagi muud. Ja veel mõlemalt!

„Jah, kurb ainult, et ta infot nii palju ei jaga, kui Justin, sest teil oleks sellega ilmselt rohkem peale hakata, kui mul,“ ütlesin.

„Nii, et ta ikkagi jagab sulle kasulikku infot?“ küsis Alex.

Ma krimpsutasin nägu, sest teadsin, et oleksin pidanud vait olema. „Ju siis.“

Ta vajus korra mõttesse ja langetas pilgu, aga kui ta mulle uuesti otsa vaatas, oli ta silmis mingi kahtlustav pilk. „Niisama? Ilma mingi... vastuteeneta?“

Ma kergitasin üllatunult kulme, saades väga hästi aru, millele ta viitas. Uskumatu, et ta arvas nagu ma oleks samasugune tema ja Patrick'uga, jagades voodit igaühega, kes vaid soovi avaldas. Ja kas ta oli raadiost mingeid kahtlasi hääli või vestlust kuulnud, mis oleks viidanud taolisele tegevusele?

„Ei. Ma maksan talle kahekordselt tagasi. Kas sa ei kuulnud siis ennist?“ ütlesin.

„Ma räägin tõsiselt,“ sõnas ta.

Alles nüüd tabasin ma, miks ta tegelikult seda küsis. Oli ta tõesti armukade? Kunagi ütles Elena mulle, et Alex on ilmselt väga kirglik ja armastuses ohtlik. Ma ei olnud kindel, kust ta seda teab ja veel vähem teadsin ma tol hetkel, mida see lause tähendama pidi. Aga võis aimata, et talle ei meeldinud, kui temaga mängitakse, mis tõi välja ka armukadeduse.

„Mina samuti,“ ütlesin, olles tegelikult nördinud, et ta midagi sellist minust arvas, mistõttu ma sellist juttu talle praegu rääkisingi. Kui arvab nii, siis olgu pealegi.

„Hea küll,“ ohkas ta, aga tundus, et ta ikkagi ei uskunud seda ka ise, et ma seksiga Justin'ile tasun. „Ma peaksin minema praegu, aga ma arvan, et me peaksime homme jätkama enda tundidega.“

Ma ei hakanud talle välja ütlema, et me oleme teistest oma viis korda tagapool, sest ei tahtnud meie suhet, mitte otseselt suhet, ära rikkuda. Aga see oli tõsi, et tema 'kohustuste' pärast ei saanud me normaalselt ülesannetel käia, nagu teised. Ja ma hakkasin tõesti mõtlema, et äkki tahab ta hoopis Lorena õpetaja olla, kui tal tema peale rohkem aega kulub, kui minu. Tegelikult arvasin ma, et Lorena sugusel polegi õpetajat vaja. Ja Scott õpetas talle kindlasti taolisi asju, mis olid vajalikud kusagil mujal, aga mitte ülesannetel.

„Kuidas arvad,“ ütlesin õlgu kehitades, vältides ta pilku ja mõeldes, kas peaksin ilma mitte midagi rohkem ütlemata nüüd ukse poole sammuma või...

Ta võttis mul käest ja tõmbas mind enda poole. Aga ta ei suudelnud mind, vaid pani enda käe mu põsele ja lihtsalt vaatas mu huuli ning silmi kordamööda. Ma tõusin varvastele, et teda jälle suudelda, aga ta tõmbus veidi eemale, mille peale ma teda, kulm kortsus vaatama jäin. Ta muigas veidi, aga võttis siis mul tugevamini ümbert kinni ja surus enda huuled minu omadele.

Ma eemaldusin seekord temast ise, kuigi suurte raskustega, ja kõndisin siis, saates talle ukse juurest veel ühe naeratuse, toast välja. Enda toas olles langesin ma kohe voodile, sulgedes silmad ja hammustades alahuult, nagu mul viimasel ajal kombeks oli. Ma ei teadnud enam isegi, mis me Alex'iga olime. Kõik oli nii segipaisatud. Kuidas me oleksime pidanud nüüd normaalselt enda tunde jätkama? Ja mis siis, kui ta kavatses edasi käituda, nagu mul ei oleks õigust midagi teada ega pärida? Ma ei suutnud jälle sinna tagasi minna...

**********

„Kas sa ei arva, et see natuke veider on?“ küsis Elena, juureldes juba viisteist minutit selle üle, miks Patrick viimasel ajal talle nii vähe tähelepanu pöörab.

Ma oleksin tahtnud teda kuulata ja ta maa peale tagasi tuua, öeldes, et Patrick on ilmselgelt üks lurjus, aga tegelikult vajasin ma ise maa peale tagasi toomist, sest ma suutsin mõelda vaid Alex'ist ja eilsest. See pilk, millega ta mind vaadanud oli, kummitas mul pidevalt silme ees. Ma ei olnud kindel, miks, aga millegipärast tundsin ma nii ärevust, kui ka hirmu selle pilgu ees. See oli nii kummaline, sest just seda ma ju tahtsingi... Et ta vaataks mind veidi teisiti, kui vaid enda õpilasena.

„Halloo, räägin ma üksi või?“ küsis Elena, jäädes mind muiates vaatama. „Kellele sa mõtled?“

Ma suunasin enda pilgu talle. „Ei, ma kuulsin kõike.“

„Muidugi kuulsid,“ ütles ta noogutades. „Oli see Alex, kellele sa mõtlesid?“

Ma lükkasin kandiku toiduga enda eest eemale, vaadates sööklas ringi. „Ei olnud.“

Ta kergitas veidi kulmu ja kallutas pea viltu. Ma teadsin, mida see liigutus tähendas. Ta mõtles nüüd, mis küll juhtuda võis, et ma oma mõtetega nii hõivatud olin. Ja ma arvasin, et tal ei lähe kaua selle välja mõtlemisega. Aga ausalt öeldes oli mul sellest üsna ükskõik. Alex ei olnud ju öelnud, et ma meievahelist asja saladuses hoiaksin, ja kui ka oleks öelnud, siis ma arvan, et oleksin tema juurest lihtsalt minekut teinud. Ning ilmselt enne seda talle ka teenitud palga andnud.

„Hm, ma arvan, et siiski oli. Mida te tegite?“ küsis ta, manades näole imestunud ilme. „Laura, ega te midagi sobimatut ei teinud?“

„Tead, ma arvan, et hakkan minema, kui sa seda teemat jätkata kavatsed,“ laususin, võttes juba enda kandiku kätte.

„Oota,“ ütles ta, muutudes järsku nii tõsiseks, et ma jäingi istuma. „Olgu pealegi, et Patrick on veidi eemalolev viimasel ajal, kutsus ta mind siiski ühele peole kaasa. See on sinu ja Alex'i ülesandega seoses. Mingite Collins'ite juures või midagi taolist. Täna õhtul. Alex ju rääkis sulle ikka sellest, et meie ka tuleme?“

Ma noogutasin endamisi ja muigasin mõrult. Alex ei olnud mulle isegi seda rääkinud, et mingi pidu toimub, rääkimata siis sellest, et Elena ja Patrick samuti tulevad. Tuleb välja, et mu eilne õhtune kartus sai siiski tõeks. Ta ei kavatsenud minuga sellist käitumist lõpetada. Ja muidugi ei rääkinud ta mulle sellest peost midagi, sest ma oleksin vaid teda takistanud tegemast Arianna'ga seda, mis tal plaanis oli.

Ja üldse, mis ajast käisid paarid üksteiste ülesannetel meelt lahutamas?! Mitte, et mul Elena vastu midagi oli, kuigi Patrick'u vastu küll, aga see asi hakkas üle piiri minema. Tundus, et see Tom'i ülesanne ei olnudki mingi ülesanne, vaid puhas meelelahutus.

„Muidugi rääkis,“ ütlesin naeratades ja tõusin siis püsti. „Õhtul näeme.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Herbts
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 202
Asukoht : Tähistaeva all...

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   31/5/2013, 18:44

Nimede käenamisel ei pea kasutama ülakoma, kui nad lõppevad sama häälikuga kirjapildis nagu hääldades..
Aga muidu täitsa mõnus.. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://sidrunisiirup.blogspot.com
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9448
Age : 25
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   31/5/2013, 23:31

Käenamine? 'Käänamine' peaks ikka õige kirjapilt olema. Ei usu, et näpukas, kuna E ja Ä pole just kõrvuti klaviatuuril...

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   7/10/2014, 17:12

Herbts: Noja, ma nagu tean seda, aga see sai kuidagi harjumuseks Wink
Aitäh!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   10/10/2014, 12:57

Miks sa lõpetasid? Crying or Very sad
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   12/10/2014, 17:27

Tekkis vahepeal selline imelik tunne, et ei taha enam avalikult juttu edasi lisada või kirjutada, ainult enda jaoks teha, aga nüüd hakkasin mõtlema, et võiks tegelikult uuesti lisama hakata, kui võimalus tekib Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   13/10/2014, 01:40

Palun tõesti lisa veel...
Üks lugeja oleks sul automaatselt olemas Very Happy
Ja kui sa teiste arvamuse pärast muretsesid, siis kõik on siin väga sõbralikud
Sa kirjutad tõsiselt hästi Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   13/10/2014, 15:25

Võiksid küll edasi lisada uusi osasid :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   13/10/2014, 20:05

Oo.. aitäh! Very Happy Tore on teada, et kellelegi meeldib mu kirjutamisstiil ja loeks seda juttu edasi. Teie soovil lisan esimesel võimalusel uue osa Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/10/2014, 20:47

Peaksin vist enne uue osa lisamist mainima, et see jutt on mul kuni 61. peatükini valmis kirjutatud Wink Loodan, et meeldib.

25. Peatükk:
Ma sammusin enda toa poole, olles täiesti kindel, et Alex saab väga halva üllatuse osaliseks, kui avastab, et Elena on mulle tänasest peost rääkinud. Aga minu poolest võis ta kõik oma plaanis seal peol ellu viia. Ma ei hakanud teda takistama, sest see oli vaid ta enda asi, mida ta teeb. Samamoodi nagu minu asjad ei puutunud temasse, ei puutunud ka tema omad minusse.

Ma hakkasin just enda toa uksest sisse minema, kui keegi mulle käe ette pani ja mu tee tõkestas.

„No varahommikust,“ ütles Scott laia irvega. „Miks nii morni näoga?“

Ma lasin ukse lingist lahti ja ohkasin tüdinult. Polnud tegelikult erilist põhjust, miks ma peaksin temaga enam hästi käituma. Ta oli mind juba surmani ära tüüdanud ja ma kahetsesin, et olin talle üldse alust andnud arvata, et meie vahel võiks midagi olla.

„Kui sa mind jälle enda monoloogiga tüütama tulid, siis pärem säästa meid mõlemat,“ ütlesin, mispeale ta nägu veidi tõsisemaks muutus.

„Ära ole nii dramaatiline,“ ütles ta ja tuli mulle lähemale, sundides mind seina vastu taanduma. „Kindlasti loodad sa praegu, et su kallis õpetaja sind minu käest päästma tuleb? Kurb küll, aga seda vist ei juhtu, sest tal on jällegi minu ülikuuma õpilasega tegemist. Ja ma kaldun uskuma, et need 'tegemised' ei ole eriti süütut väljanägemisega.“

Ma üritasin end välja päästa, aga ta ei andnud järele, mis sundis mind enda pead kõrvale pöörama, et mitte ta mõnitavat irvitust näha. Tema jutt oli vaid minu häirimiseks ja ma ei tohtinud end sellest mõjutada lasta. Ma olin Alex'i peale niigi vihane, nii et see Lorena jutt asja eriti ei muutnud.

„Aga ära muretse. Sa ei ole Lorena'st susugi halvema väljanägemisega. Tõtt öelda on ta mind isegi ära tüüdanud ja ma võiks ju hoopis sind...“

Vali köhatus jättis Scott'i lause poolikuks ja päästis mind õnneks tema haardest.

„Minu teada on see ikka veel avalik kordidor, Elliot ja Harvey,“ ütles Phillips, silmitsedes mind ja Scott'i vaheldumisi. Muidugi pidi see just Phillips olema, kes meile peale sattus. Ta tegi enda tavalist ringkäisku kordidorides, otsides just meiesuguseid korrarikkujaid, kes julgesid avalikult oma n.ö. tundeid välja näidata. Muidugi meie puhul see tegelikult nii ei olnud.

„Minu teada ka,“ ütles Scott ja saatis mulle teeseldud pahase pilgu. „Laura, sa ei tohi mind nii ahvatleda teinekord.“

See lause pani muidugi Phillips'i punastama, mis pani ta omakorda tavalist harjumust tegema- enda riideid korrastama. „Üritage olla.“

Ma saatsin Scott'ile õhusuudluse ja lipsasin ruttu enda tuppa, enne kui kumbki neist oleks jõudnud veel midagi teha või öelda. Tundus, et Scott'i piiramine hakkas igapäevaseks muutuma ja ma ei teadnud enam, kuidas temast lahti saada. Ilmselgelt ei olnud ta nõus nii kergelt järele andma.

Ma sulgesin silmad ja olin valmis end Justin'i tuppa juba kujutlema, et talt tänase õhtu kohta küsida, aga enne, kui ma üldse midagi teha jõudsin, tundsin ma juba mingit blokeeringut ees. Ma ei saanud isegi Justin'i toale mõelda... Tundus, nagu miski hoiaks mind kinni. Ma ei mõistnud, mis minuga lahti on, sest see ei olnud esimene kord, kui mul ilmumisega probleeme oli. Ja ma ei saanud aru, kas see oli minust tingitud või kellegist teisest.

Ma avasin uuesti silmad ja surusin käed enda meelekohtadele. Kui see nii edasi jätkub, ei saa ma enam ülesandeid täita. Ja mida ma Alex'ile siis ütleksin? Et ma ei suuda ilmuda, sest mul on tunne, et keegi hoiab mind tagasi? Ta mõtleks kohe, et ma otsin vabandusi, kuna ei saa lihtsa ilmumisega hakkama.

Ma üritasin veel korra, aga sellest ei olnud mingit kasu. Ainuke, mida ma saavutasin, oli tugev peavalu. Ma heitsin akna all olevale diivanile pikali, sest tundsin, kuidas mu pea ringi hakkas käima. Kui ma uuesti püsti tõusin, oleksin ma peaaegu ümber kukkunud, nähes, et ma ei ole enda toas. Ma viibisin Justin'i toas. See viis mind nii suurde ¹okki, et ma lihtsalt vaatasin Justin'it, kes istus aknalaual, suits ees, oma kolm-neli minutit vaikides. Ka tema ei öelnud sõnagi.

„Anna andeks,“ ütlesin lõpuks. „Ma... ei tea, mis mul hakkas.“

Ta turtsatas. „Te olete kõik veidi imelikud.“

Ma oletasin, et 'te' all pidas ta silmas Juhiga seotud inimesi. Ja tegelikult ei saanud ma talle vastu vaielda. Vahel mulle tundus, et meil kõigil seal majas oli mingi enda kiiks. Kuigi mul ei olnud aimugi, mis minu oma oli.

„Nii tore, et sa meist nõnda mõtled,“ ütlesin. „On Tom jälle kodust ära, et Arianna õhtul peo korraldab?“

Ta kustutas suitsu tuhatoosi ja jäi mind, kulm kortsus, vaatama. „Kus sa sellest juba kuulsid? Aga jah, sa oled vist aru saanud, et Tom ei ole just eriti tihti kodus. Ja ma arvan, et Arianna korraldab seetõttu nii tihti pidusid, et ta on endale mingi uue sihtmärgi valinud, kelleks võib olla seekord keegi sinusuguste hulgast.“

Järjekordselt kasutas ta üldistust minu ja ülejäänud inimeste kohta majas, nimetades neid 'minusugusteks'. Aga see ei häirinud mind niivõrd, kui ta lause ise. Ma olin üsna kindel, kes see uus sihtmärk oli. Patrick oli juba vana teema, Alex aga uus. Patrick'ust mõeldes meenus mulle ka, et ta võtab Elena kaasa. Ja kuidas täpselt kavatses ta tema eest varjata, et tal Arianna'ga mingi kummaline suhe oli? Ma ei olnud kindel, et Elena sellega nii lihtsalt lepiks.

„Selles ma ei kahtlegi,“ ütlesin. Ma hakkasin mõtlema, et võib-olla on Alex'il mingit kindlat infot vaja Arianna käest, sest miks ta muidu temaga ikka veel jauras. No muidugi juhul, kui ta Arianna'st juba sisse võetud ei olnud. Mis võis tegelikult samamoodi tõsi olla. Aga ma kaldusin pigem esimest varianti uskuma.

„Kui sa kutset vajad, siis mina kutsun sind,“ ütles ta, tulles aknalaualt maha.

„Tõesti? Kui armas sinust,“ naersin. „Ega su neiu ei pahanda, kui sa teisi tüdrukuid peole kutsud?“

Ta vajus hetkeks mõttesse, aga kehitas siis õlgu. „Ma ei usu. Ja pealegi ta teaks, et sellisena ei ole sa minu tüüp.“

Ma ei olnud kindel, kas see on kompliment või mitte. Nii palju, kui mina olin aru saanud, meeldisid talle needistatud ja tätoveeritud tüdrukud, seega... „Hea küll, ma võtan su kutse vastu,“ ütlesin. „Näeme hiljem.“

Ma sulgesin silmad ja mõne sekundi pärast olin tagasi enda toas. Kuidas oli võimalik, et tagasi sain ma ilma vaevata, aga kui ma tahtsin kusagile ilmuda, siis oli pidevalt mingi jama? Võib-olla oli asi Tom'i majas? Ma ei teadnud küll, kas selline asi võimalik on, aga võib-olla oli ta majal mingi blokeering või midagi taolist peal. Aga siis oleks ju ka Alex'il raskem ilmuda olnud, aga ta ei olnud mulle sõnagi maininud. See oli nii kummaline, et ma ennist püsti tõustes Justin'i toas olin. Ma ei osanud selle kohta midagi arvata... Mu mõistus tegi mingeid trikke minuga.

Ma olin just enda toast väljumas, kui Claudia mu uksele ilmus. „Olid kusgile minemas?“

„Ei,“ ütlesin ja taandusin uuesti enda tuppa.

Ta astus sisse ja vaatas natuke aega kummalise pilguga ringi, mis pani mind arvama, et midagi võib lahti olla. Tegelikult oli üldse kummaline, et ta sellisel kellaajal leidis aega minu külastamiseks. Ma arvasin, et tal ja Aaron'il läheb ülesannete peale terve päev, erinevalt minust ja Alex'ist, kes me heal juhul päevas tunnikesekski kokku saime.

„Oled sa täna kusagil käinud?“ küsis ta lõpuks, suundudes akna juurde ja otsides pilguga õuest kedagi või midagi.

Ma kortsutasin kulmu, mõeldes, miks ta seda teada tahtis. „Jah, just tulin Justin'i juurest.“

Ta vaatas mulle otsa ja ilme järgi püüdis ilmselt mõistatada, kes see Justin on. „Sa võiksid veidi nende ilmumistega hoogu maha võtta. Kui sa kusagile minna tahad, siis ma soovitaks sul see Alex'iga kooskõlastada ja äkki läheksite tema autoga.“

Nüüd ma ei saanud enam midagi aru, mis ta rääkis. Miks ma oleksin pidanud ilumistega hoogu maha võtma? Ja üldse, see ei olnud nii nagu ma oleks päevas mingi viis korda ilmunud. Heal juhul tegin ma seda võib-olla kaks korda. Ja ma arvan, et teised tegid seda veel tihedamini. Ta soov äratas minus kahtluse, et midagi on lahti.

„On midagi juhtunud või?“ küsisin.

Tundus nagu ta ei tahaks mulle vastata. Aga umbes kolm minutit peale seda, kui ma olin küsimuse esitanud, ohkas ta raskelt. „Võimalik. Lihtsalt usalda mind praegu nii palju, kui ma ütlen, et ära ilmu ilma Alex'ita.“

Ta lahkus toast lausa joostes, jättes mind mu voodile istuma ja ta sõnade üle järele mõtlema.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/10/2014, 21:05

väga hea endiselt :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   15/10/2014, 21:35

See on praegu ainuke jutt, millel on nii suur vahe sees olnud (minu teada :) )
Nagu sa juba tead on see suurepärane jutt ja mulle kohutavalt meeldib Very Happy
Ja kuna sul on nii palju osi valmis kirjutanud, siis loodan, et uued osad ilmuvad tihti Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   16/10/2014, 13:28


Haha kõik ajavad mind seal jutus juba närvi, vihkan sellist salatsemist Very Happy
Mitte, et see halb jutt oleks lihtsalt...
ajab närvi Very Happy
Laura võiks Scottile lõuga tõmmata haha
aga uut tahan sellegipoolest!!!!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   16/10/2014, 22:35

m.k: Ma tänan Very Happy
Vaimude tund: Täiesti usun, et on. Oii, aitäh! Ja lisan tõesti nii kiiresti kui võimalik uusi osasid.
Kiku979: Ja, mind ennast ka juba tegelikult Very Happy Tore, kui jutt jätkuvalt meeldib.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   17/10/2014, 14:45

Vabandust, et ikkagi liiga pikk vahe sisse tuli Very Happy Ja aitäh teile, kes te seda juttu veel loete, hoolimata sellest, et ma nii vilets lisaja olen Embarassed

26. Peatükk:
Claudia kummaline käitumine pani mind tõsiselt muretsema. Sest see juba tähendas ju midagi, kui ta mulle suuotsastki mainis, et midagi on lahti. See võis juba tähendada, et asjad on üsna hullud. Tema paranoilised pilgud akna poole ja segane jutt näitasid samuti, et midagi on lahti.

Ma panin käe enda ukselingile, mõeldes, kas Alex võiks enda toas olla või vastas Scott'i jutt tõele ja ta oligi Lorena'ga. Aga ta ütles ju eile, et me peaksime täna enda tundidega jätkama. Ma olin kahevahel, teadmata, kas minna tema ukse taha või mitte, kui kõlas vaikne koputus, mille peale ma enda käe lingilt kohe ära võtsin.

Ma avasin ukse, mõeldes, kas Claudia'l on veel mulle mingeid segaseid sõnumeid, aga leides eest Alex'i, ei saanud ma midagi enda muigesse parata, mõeldes, et võib-olla tal siiski jätkus veidi aega minu jaoks.

„Ma muidugi lootsin, et sa tuled ise mu ukse taha, aga kuna sind ei tulnud, siis pidin ma seda ise tegema,“ ütles ta ja toetus käega uksepiidale. Ta pilk oli täna jälle kuidagi mängulisem, mis tegi ta nii kuradi vastupandamatuks koos tema hea väljanägemisega, et ma nägin kõvat vaeva end temast eemale hoidmisega.

„Jah, vabandust,“ ütlesin, saades hea võimaluse, kuna tal oli lühikeste varrukatega pluus seljas, tema tätoveeringu silmitsemiseks. See oli mingi tekst, aga kahjuks mingis võõras keeles, nii et ma ei mõistnud sõnagi. Üleval pool käsivart oli tal veel üks. Need tätoveeringud tegid temast n.ö. paha poisi ega jätnud temast mingit narkosõltlase muljet, nagu mõndadest, kes pakuvad taoliste tätoveeringutega üle.

Ma ei pidanud sugugi enda tänast riietevalikut kahetsema, mille ma olin muidugi teadlikult teinud. Kuigi need teksad olid ikka tunduvalt liiga kitsad ja see pluus võib-olla veidi avar, näitas ta pilk, et ta oli mind märganud. Aga siiski ei ületanud see vist Lorena igapäevast litsakat liibuvat kleiti...

Ma ei olnud kindel, kas peaksin ta edasi kutsuma või mitte. Võib-olla jätaksin sellega endast veidi liiga agara mulje, aga... „Ma arvasin, et sul on tegemist.“

„Kui väga ma sinuga tahaksin siia vestlema jääda, ei ole selleks vist aega,“ ütles ta naeratades, tehes sellega end veel kenamaks.

Ma ohkasin tahtmatult ja vajusin enda unelmatemaale. „Kahjuks jah.“

Ma tulin enda toas välja ja suundusin ta järgi sinna, kuhu iganes ta minna tahtis. Terve tee ei suutnud ma mõelda millegist muust peale tema ja ühest asjast, mis ta veel vastupandamatuks tegi- tema lõhnast. Aga asi hakkas veidi imelikuks vist juba muutuma, nii et ma üritasin end maa peal hoida. Ma olin üsna kindel, et teda nii veidrad asjad ei heiduta minu juures.

„Claudia käis enne mu juures,“ ütlesin. „Rääkis midagi veidrat ilmumise kohta.“

Alex'i ilme muutus veidi tõsisemaks. „Sa võiksid ju tema nõuandest kinni pidada.“

Ma kergitasin kulme, mõeldes, et mul oli ikkagi õigus- midagi oli lahti. Sest muidu ei oleks Alex teadnud, mida Claudia mulle rääkis. Aga ma ei ilmunudki ju nii palju üldse, et ta mulle seda oleks ütlema pidanud. Mõned ilmusid siin oma kümme korda päevas.

„Ma ju ei ilmugi nii palju,“ ütlesin. „Vaid... noh, Collins'ite juurde.“

Ta saatis mulle ühe pilgu, tahtes mulle sellega midagi öelda. Kas talle ei meeldinud miski? Nii, et tema võis siis Arianna juures ükskõik, mis ajal käia, aga mina Justin'i pool mitte?! Ma ei oleks arvanud, et sellest probleem tekkida võiks, aga ilmselt oli tegelik probleem tema iseloomus. Ja tema enesekesksuses.

„Äkki sa ei peaks sinna ka nii tihti ilmuma?“ küsis ta rahulikult, aga ma tundsin ta lauses selget torget, mis mind endast välja viis.

„Või äkki sa ei peaks enda lipakate juurde nii tihti ilmuma? Miks me selle arvelt ilmumisi vähendada ei võiks?“ küsisin ärritudes, olles selgelt piiri ületanud. Mõned möödujad saatsid mulle imestunud pilke, kaasaarvatud Alex ise, aga mind ei huvitanud. Tema tohtis endale siis kõike lubada, aga mina mitte?!

„Tasem,“ ütles ta, vaadates, minu pärast piinlikkust tundes, ümberringi. „Olgu pealegi, ilmu siis edasi. Ma ei hakka sinuga vaidlema.“

Mõnes mõttes häiris see mind veidi, et ta nii kergesti järele andis, aga see oli samas ka armas, et ta enda arvamust peale suruma ei hakanud, vaid lasi mul enda teemat edasi ajada. Ma kahetsesin, et olin talle nõnda ennist nähvanud, aga ta oli selle ära teeninud. Sest ta ei saanud mulle öelda, mida ma tohin või ei tohi teha. Samamoodi oli ka Claudia puhul.

Ma kõndisin ta järel, ütlemata enam sõnagi ja andes enda ilmega märku, et ta märkused olid mu tuju nulli viinud. Tal aga oli terve ülejäänud tee muie huulil. Ma mõtlesin, kas ta naeris minu vihahoos öeldud lause peale. Kui ta raamatukogu uksest sisse läks, ohkasin ma tüdinult. Ega ta jälle mind raamatuid lugema ei sundinud?

„Miks me siin oleme jälle?“ küsisin jonnakalt, trampides ta järel ühe laua juurde ja võttes tema vastas istet. Mul ei oleks ka tema kõrval istumise vastu midagi olnud, aga see oleks imelik olnud, kui ma sinna oleksin istunud, arvestades seda, et me tulime siia õppima, mitte romantilisele kohtingule.

„Rahune maha, ma ei anna sulle mingeid raamatuid,“ ütles ta ja võttis enda mobiili välja ning hakkas seal midagi tegema.

Ma kergitasin üllatunult kulme ja naeratasin. Tõesti? Ta kutsus mind siia ja ise hakkas enda telefoniga jaurama? Ta vaatas mulle otsa ja naeratas samuti ning lükkas siis enda mobiili minu poole. Ma tõmbasin selle enda ette ja langetasin pilgu ekraanile. Ma lasin silmadel üle teksti käia ja vaatasin siis talle küsivalt otsa.

„Mis see on?“ küsisin.

„Juhi ja Tom'i vaheline rahuleping,“ vastas Alex. „See on sõlmitud kuus kuud tagasi. Seal on öeldud ka, et nad sõlmivad ühe kokkuleppe.“

Ma langetasin pilgu uuesti ekraanile ja lugesin veidi edasi.

Kokkuleppe tagamaad jäävad osapoolte teada, aga mõlemad peavad enda sõnast kinni pidama. George Ray annab Tom Collins'ile, mida too soovib ja vastupidi.

Ma kerisin veidi allapoole.

Kumbki osapooltest on andnud nõusoleku, et nad ei ründa enam üksteist. Mitte kumbki ei tungi üksteise valdustele ega luba enda alluvatel lepingut rikkuda. Kui siiski see peaks toimuma, on lepingut rängalt rikutud ja osapool, kes seda rikkus, hävitatakse.

„Mida sa sellega mulle näidata tahad?“ küsisin, olles täiesti segaduses.

„Mis sa ise arvad?“ küsis ta, võttes enda telefoni tagasi. „Me ei tohiks tegelikult Tom'i rünnata. Aga millegipärast pani Juht meid selle ülesande peale. Ta kas tahab meie surma või loodab ta, et me tõesti suudame Tom'i hävitada.“

Ma ei oleks tahtnud seda näha. Ta oleks võinud seda farssi jätkata, et ta mulle mitte midagi kunagi ei räägi. Ma oleksin tegelikult tõepoolest seda soovinud, sest see, mida ma just praegu teada sain... lõi mu maailma korralikult uppi. Kas Juht tõepoolest soovis minu ja Alex'i surma? Ta oli ju lepingu tingimusi rikkunud! Ja seal oli selgelt öeldud, et seda tehes ta hävitatakse... Aga, miks peaks Juht seda meile tegema?

„Miks sa seda mulle rääkisid? Sa oleksid pidanud selle enda teada jätma,“ ütlesin ringi vaadates, tundes järsku, kuidas mu pea ringi hakkas käima. Ma lükkasin tooli lauast eemale ja tahtsin lahkuda, aga mul oli tunne, et kukun seda tehes kohe laua juures kokku.

Ta kortsutas kulmu ja vaatas mind küsivalt. „Mida?“

Ta oleks pidanud mind vähemalt ette hoiatama, enne kui sellise uudise teatavaks tegi. Sest see viitas üsna selgelt, et Juht tõepoolest tahtis meie surma. Ta ei oleks julgenud loota, et me Tom'ist jagu saame. Aga milleks ta üldse Tom'i ründas, kui oli temaga vaid kuus kuud tagasi rahulepingu sõlminud? See ju ei tähendanud vaid minu ja Alex'i surma, vaid ka tema enda. Ja kas ta tõesti riskis enda eluga vaid seepärast, et tahtis meie surma?

Ma suutsin enda normaalse hingamise ja mõtlemise taastada ning tõusin püsti. „Ma ei oska sellest midagi arvata.“

Ma kõndisin ta juurest minema ja kuulmata, et ta mulle järgnenud oleks, hingasin ma kergendatult. Ta otsustas siis nüüd mulle asjadest rääkima hakata? Nii järsku? Või teadiski ta, kuidas see mulle mõjub ja seepärast tegigi seda? Kui nii, siis oli ta kõige õelam inimene, keda mul oli au tunda.

Ma olin just enda toani jõudnud, kui jälle tundsin peapööritust, mis sundis mind pikali heitma. Ükskõik, kuidas ma üritasin Alex'i sõnu ja Juhi kohta käivat juttu eirata, kummitas see siiski mul mõtetes. Mu pea hakkas nii tugevalt valutama, et tahtis pildi eest ära võtta. Ma krimpsutasin valu peale nägu ja mõtlesin, kas suudaksin vannitoani kõndida, et valuvaigisti võtta.

Minu õnneks astus Elena sisse, kelle koputust ma ilmselgelt oma valju peavalu tõttu ei kuulnudki. „Mis sul on?“

„Jumal tänatud, et sa tulid,“ ütlesin. „Saad sa vannitoast peeglikapist mulle valuvaigisti tuua?“

Ta saatis mulle kummalise pilgu, aga kõndis siis vannituppa ja tuli sealt minuti pärast tableti ning klaasi veega tagasi. Ma tõusin istukile ja võtsin tableti sisse, saates talle enne veel tänuliku pilgu.

„Mul oli seda tõesti vaja,“ laususin.

„Ma näen seda jah,“ sõnas ta. „Mis sul hakkas?“

„Pea valutab kohutavalt,“ ütlesin.

„Hm... Noh, igatahes, ma tahtsin küsima tulla, et kas sa tuled meiega?“

Ma vaatasin talle küsivalt otsa. „Teiega? Kuhu?“

Ta pööritas silmi ja ohkas. „Collins'ite poole. Tead, need, kelle juures sul ülesanne Alex'iga on?“

Ma oigasin isegi mõtte peale praegu püsti tõusta. Ja pealegi ei olnud Alex mulle ikka veel sõnagi sellest peost rääkinud, millest võis järeldada, et ma ei olnud tema autos oodatud.

„Ega sa Alex'ile ei öelnud, et ma teiega tulen?“ küsisin ruttu.

„Ei,“ vastas ta. „Mis siis? Sa siis ei tulegi meiega?“

„Ilmselt mitte, aga teie minge. Küll me kohtume seal.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   17/10/2014, 15:41

Väga hea, ootan uut ! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   19/10/2014, 01:19

Niisiis... ma jätan ühe päeva foorumisse ilmumata ja just siis otsustavad kõik osi lisama hakata Very Happy
Aga ega ma ei kurda
Esialgu olen ma osade ilmumiskiirusega rahul, kuid võib ka kiiremini Wink
Mulle endiselt meeldib
Nõuan uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   19/10/2014, 13:02

m.k ja Vaimude Tund: Aitäh teile! Very Happy Võiks tõepoolest kiiremini, aga... nojah. Lisan ruttu uue osa, sest ei saa vist kahjuks nii pea uuesti lisada, võibolla järgmise nädala lõpus. Loodan jätkuvalt, et meeldib ja kui ei meeldi midagi, siis andke teada Wink

27. Peatükk:
Kui Elena lahkunud oli, mõtlesin ma, miks nad üldse autoga läksid, aga sain siis aru, et see oleks veider, kui nad kolmekesi kusagile majja ilmuksid. Ja Patrick'ul ning Elena'l ei olnud see lubatudki, kuna see ei olnud nende ülesande ala.

Ma küll ei oleks tahtnud, et Elena Alex'ile sõnagi mu tulemisest räägib, aga ma olin kindel, et ta oli seda praeguseks juba teinud, sest nad olid mingi viisteist minutit tagasi sõitma hakanud. Kindlasti sai Alex ehmatuse osaliseks, aga vahet ei olnud. Minu poolest võis ta enda Arianna't ära kasutada palju tahtis...

Ja kas Alex tõesti jättis selle peo mõtte jõusse, pärast seda, kui oli mulle Juhist rääkinud? Ta suutis seal majas nii vabalt edasi käia, kartmata, et Tom talle kraesse kargab?! No muidugi praegu ei olnud Tom'i seal, aga kes teab, ta võis olla teada saanud, et meie oleme samuti majas ja kasutab juhust ära.

Minu poolest võis Alex Juhile ikka veel ustav olla, olles valmis kas või tema eest elu andma, aga mina sellega ei leppinud. Mul oli kange tahtmine kohe Juhi juurde tormata ja talt aru pärida, aga kartsin, et võin siis kohe surmale otsa joosta. Nüüd ei tundunudki need hirmujutud Juhi kohta nii alusetud...

Peavalu oli õnneks veidi järele andnud ja püsti tõusmine ei tundunudki mulle enam nii vastumeelne. Kui Alex'i ja teiste sõidust oli juba tund aega möödas, tundsin ma end piisavalt hästi, et nüüd tõesti püsti tõusta, ilma, et oleksin pidanud kartma kokku kukkumist. Ma läksin vannituppa, kontrollimaks, kui hullu tööd peavalu mu välimusega teinud oli. Mu silmad olid punased ja silmameik veidi laiali. Viimase sain ma korda teha, aga mul jäi üle vaid loota, et esimene kaob iseenesest ära või et keegi seda ei märka.

Ma sulgesin silmad ja manasin end Justin'i tuppa ning imestusin, kui avastasin, et ma sain seekord sinna täiesti ilma vaevata. Ma ei mõistnud, millest need olukorrad, mil mul oli raskusi sinna ilmumisega, tingitud võisid olla.

Algul nägin ma vaid Justin'it, kes pikutas enda voodil ja rääkis telefoniga, aga kui ma veidi edasi kõndisin, nägin, et ta paitas põrandal istuvat koera. Mind nähes hakkas koer urisema, aga Justin'i rahustava tooni peale jäi ta vait, kuid ei lõpetanud minu põrnitsemist.

See koer oli must... Ehk siis pidi see seesama olema, kes mind ükskord ründas, kui ma lolli peaga üksinda siia tulin. Ma ootasin, kuni Justin end telefonikõne lõpetab ja jäin siis teda küsivalt vaatama.

„Mida? Te pole enne kohtunud? Hea küll. Laura, see on Max ja noh... vastupidi.“

Ma ohkasin tüdinult. Alt kostus vali muusika, mille järgi ma oletasin, et pidu oli juba hoos. Aga ma ei olnud kindel, kas Alex, Patrick ja Elena olid juba siin, sest Juhi majast oli igalepoole üsna pikk tee, mis võttis omajagu aega.

„Tundub sõbralik,“ ütlesin, istudes aknalauale, nähes sealt väga hästi saabuvaid inimesi.

„Ta ongi,“ vastas Justin rõõmsalt, patsutades koera pea peale. Justin sosistas koerale midagi kõrva, mis mind muigama pani. Kas ta koer oskas inimeste keelt? Millegipärast ma kahtlesin, aga paari sekundi pärast tuli koer minu poole ja pani enda pea mu põlvedele.

Ma vaatasin Justin'ile, kulm kipras, mõistmatult otsa. „Tõesti? Mingi imekoer?“

„Ei. Ta lihtsalt kuulab minu sõna,“ vastas Justin, ajades end voodist püsti. „Millal sa alla lähed?“

„Tahad minust lahti saada?“ küsisin, paitades ettevaatlikult koera.

„Ma otsustasin, et tulen ka võib-olla. Vaatan, kas seal on kenasid tüdrukuid. Kuigi ma kahtlen, et ükski Arianna sõbrannadest kena on ja muidugi enamus inimesi, keda ta kutsus, on kindlasti poisid.“

Ma kergitasin kulme. „Sa tahad tüdrukuid näha? Mis su enda neiust sai?“

Justin kehitas ükskõikselt õlgu, andes märku, et ei taha sellest rääkida. Ma järeldasin, et tal ei läinud just kõige paremini enda tüdrukuga. Huvitav, millest see küll tekkida võis? Mõnuained said otsa? Olgu pealegi, ilmselt oli tal sama tõsine suhe, kui kõikidel teistelgi ja ma ei oleks tohtinud selle üle nalja heita. Eriti veel, kuna ta mind nii palju aitas. Ma arvasin, et oleksin üsna tüdinud, kui mingi suvaline tüdruk mult kogu aeg infot pärimas käiks ja mu tuppa järsku ilmuks. Aga kuna tema need ära kannatas, oli ta mu austust väärt.

Me läksime koos alla, kohates juba trepi peal purjus paare, kes üritasid enda teekonna sihtpunkti komberdada- magamistuppa. Elutoas oli suurem osa rahvast, basseini ääres ei tundunud üldse olevat, mis ei olnud ka ime, sest väljas sadas. Justin võttis kapi pealt meile joogid ja hakkas pilguga 'normaalseid tüdrukuid' otsima.

Mina aga otsisin pilguga kolme inimest, keda ma kuidagi ei leidnud. Ma oletasin, et nad kas olid kusagil mujal, mis oli üsna ebatõenäoline, või siis ei olnud jõudnud veel. Aga ma oleksin sekundi pärast peaaegu ¹oki saanud, kui keegi mul õlgadest kinni haaras.

„Läheb hästi,“ ütles Elena ja ilmus mu vaatevälja. Ta heitis Justin'ile pilgu ja vaatas siis mind viltuse muigega. Justin ei pööranud talle erilist tähelepanu, olles vist enam-vähem sobilikku tüdrukut kusagil silmanud.

„Te jõudsite lõpuks?“ küsisin.

„Mis mõttes? Me olime juba kakskümmend minutit tagasi siin,“ vastas Elena, võttes enda topsist lonksu ja vaadates ümberringi pidutsevat rahvast. „Alex ja Patrick on köögis.“

Muidugi olid nad köögis. Kindlasti koos ühe teatud isikuga. Ma mõtlesin, kas Elena oli nad kolmekesi sinna jätnud või oli seal veel rahvast... Sest kui esimene variant peaks õige olema, ei oleks ma tahtnud sinna praegu sisse astuda. Ja ma oleksin tahtnud teada, kuidas Patrick käitus, kui Arianna ja Elena olid samas ruumis. See oli nii kummaline, et ta end ise taolisesse olukorda pani. Kas nad olid Arianna'ga mingile kokkuleppele jõudnud, et too ei räägi Elena'le midagi?

„Ma peaksin vist ikkagi Cinna'le helistama minema,“ möönis Justin, juues enda topsi tühjaks ja visates selle siis suvalises suunas.

Tema tüdruku nimi oli Cinna? Kummalistel inimestel kummalised nimed... Ma olingi arvanud, et ta ei julge ühegi tüdruku suunas tegelikult sammu teha, kuna need oli siin veidi teistsgugused inimesed nendest, kellega tema harjunud oli. Tema seltskonnas oleksid tüdrukud muidugi ise temaga rääkima tulnud, kuna ta oli üsna hinnas vist seal.

„Eks sa siis mine,“ ütlesin, juues ka enda topsi tühjaks.

„Ära alusta jälle enda joodikukarjääriga,“ oigas Elena, vaadates, kuidas ma endale järgmise topsitäie valasin.

„Vabandust, kui ma enda muresid üritan unustada,“ laususin, mõistes ka ise, et see ei olnud kõige mõistlikum lause. Alkoholiga ei olnud kunagi hea enda muresid lahendada. See tegelikult just süvendas neid.

Elena pahvatas naerma. „Jah muidugi, sul on neid hullult palju ju. Aga miks see tüüp nii uimas oli? Ja kes ta üldse on? Tiigri poeg või?“

Seekord hakkasin mina naerma, mõeldes ta lause konseptsiooni üle. „Jah, ta on Tiigri poeg. Ja ta oli ilmselt uimastite mõju all, jällegi.“

Elena köhatas ja vaatas mind ilmsega, mis pidi midagi tähendama, aga ma ei mõistnud, mida. „Selliselt saad sa usaldusväärset infot?“

Ta arvas, et Justin jagab mulle valeinfot Tom'i kohta? Ma teadsin küll, et Justin ei ole kõige stabiilsem inimene ja tal ei ole just kerge elu olnud, aga ma olin üpris kindel, et ta ei valetaks mulle. Nii palju olin ma teda tõesti tundma õppinud.

„Jah, saan küll,“ ütlesin, liikudes alkoholikapi suunas, hõivates sealse ala.

„Olgu,“ ütles Elena, tulles minu järel. „Vaata aga, kes tulid.“

Alex ja Patrick tulid tuppa, naerdes mõlemad millegi üle. Arianna't ei näinud ma kusagil. Olid nad temaga juba lõpetanud? Tundus küll, sest nad olid üpriski lõbusas tujus. Või siis oli see tingitud alkoholist ja nendest aurudest, mis toas ringi levisid...

„Tore, mu masendus tuli tagasi,“ ütlesin, võttes topsist suure lonksu.

Elena kergitas kulme, aga hoidis enda pilku Patrick'ul. „Ära jutusta. Alex ei tekita kohe kindlasti masendust. Sa võid seda tal lähedal seisvate tüdrukute näolt näha.“

Ma krimpustasin nägu, nähes, et mõned seal olid tõesti õnnejoovastuses. Aga ma ei hakanud talle ütlema, et mitte Alex üksi ei tekitanud minus masendust, vaid ka Patrick, kes oli isegi mõnevõrra hullem.

Arianna ilmus samuti tuppa ja suundus muidugi kohe Patrick'u ja Alex'i suunas. Ma heitsin pilgu Elena'le. Ta kulm oli veidi kipra läinud, aga ei tundunud, et ta oleks Arianna't ohuks pidanud. Järelikult oligi Patrick asjad nii korraldanud, et Arianna Elena'le sõnagi ei iitsataks.

Siis märkasin Patrick meid, ütles Alex'ile ja Arianna'le midagi ning tuli meie poole. Ma ohkasin tüdinult, aga Elena nägu lõi särama. Mida ta selles kutis leidis?

„Lõbus?“ küsis Patrick, vaadates millegipärast mulle otsa.

„Nüüd hakkas veel lõbusam,“ vastasin sarkastiliselt, valades endal jälle topsi täis.

Patrick ei paistnud kunagi mu sarkastilisest kõneviisist aru saavat, seepärast ta ka ei solvunud. Või siis lihtsalt ei teinud sellest välja. Ta naeratas mulle, aga pööras siis tähelepanu Elena'le.

Ma kõndisin neist veidi eemale, aga jäin hoobilt seisma, kui nägin Arianna't ja Alex'it eemal. Nad olid üksteisele väga lähedal ja naersid millegi üle. Tundus, et kohe hakkab midagi juhtuma...

Ma pöörasin pilgu kõrvale ja neelatasin, korrutades endale, et pean sellest üle olema.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   

Tagasi üles Go down
 
Never Back Down
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 4, lehekülgi kokku 8Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
 Similar topics
-
» Never Back Down
» Back.-i Luuletused
» Never Back Down

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: