MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Never Back Down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
AutorTeade
Milky Orange ^^
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 311
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   2/4/2013, 22:10

Wow, jälle meeldis :) ma ei teagi... Väga ei oska midagi öelda, peale korrutamise, kui väga see meeldib mulle Very Happy
Mõned kirjavead olid kah, aq need ei seganud :)

UUT :) !
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 17
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   3/4/2013, 19:45

Muud midagi kui Meeldis! ja Ootan uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   4/4/2013, 15:49

Huh, tore, et te ikka viitsite kommenteerida ja väga hea, kui ikka meeldib. Very Happy

8. Peatükk:
Seekord ilmutasin ma end majja sisse, mitte rõdule, ja mul õnnestus see üsna hästi, arvestades seda, et Alex'it ei olnud minuga kaasas. Külaliste magamistuppa oli end kõige ohutum ilmutada, sest siin ei olnud põhimõtteliselt kunagi inimesi. Kas sellisel inimesel nagu Tiiger üldse sai külalisi olla? Ma ei kujutanud seda hästi ette. Muidugi juhul, kui need külalised ise samasugused maod olid.

Ma kõndisin ettevaatlikult toast välja, enne kuulatades ega kedagi koridoris ei ole. Siis kõndisin ma otsejoones kabineti poole, muidugi iga nurga peal seisatades, et kuulda kellegi samme, aga majas ei olnud mingit liikumist. Täpselt nagu eelmisel korralgi. Ma ei saanud sellest aru. Tal oli ka tütar ning poeg, kus nemad olid? Istusid ainult enda toas, kartes, et nende oma isa lööb isegi enda lapsed maha, kui nad liikuda julgevad? Noh, Tiigrist võis kõike oodata.

Siiski oli see vaid minu õnneks, sest ma jõudsin ilma sekeldusteta kabinetini. Seal aga mu õnn ka lõppes, sest seest tuli Tiigri hääl. Ta rääkis ilmselt telefoniga, sest kellegi teise häält ma ei kuulnud.

“Olgu pealegi. Hoia mind siis asjadega kursis, Shane. Hiljem räägime.”

Ma mõtlesin, kas Shane võis too tundmatu mees olla, kes Tiigriga elutoas istunud oli. See oli täiesti võimalik. Tundus nagu oleks neil midagi plaanis olla, kui nad sel päeval rääkisid. Mingi Black'i tapmisest, kuna too oli neid reetnud.

Ma kuulsin samme ukse poole tulevat ja mul oli vaid paar sekundit aega, et end nurga taha peita. Õnneks paistis Tiigril kusagile kiire olevat ja ta ei märganud mind, muul juhul aga oleks ta mind kindlasti näinud.

Kui olin kindel, et ta enam tagasi ei tule, sisenesin kabinetti, kindel plaan teada saada, mis tema ja Juhi vahel oli. Ma lootsin, et saan sellega lihtsalt ühele poole, leides laualt vajalikud paberid, aga laud oli täiesti tühi. Järelikult pidin ma sahtlitega jälle enda trikki tegema, aga enne märkasin ma siiski väga vajalikku asja laua nurgal. Sahtlite võtit. Ma kergitasin üllatunult kulme, mõeldes muiates, et kui suur idioot see Tiiger õige on.

Kohe esimesest sahtlist leidsin ma relva, mida ma õnneks, säilitades kainet mõistust, kätte ei võtnud. Seal olid veel mõned asjad, aga ma ei leidnud, et need tähtsad oleksid ja liikusin järgmise sahtli juurde. Ma võtsin seal oleva kausta välja, lootes seekord midagi kasulikku leida. Tegelikult ei olnud ma kindel, et üldse midagi leian, see dokument, mis Alex'i sahtlis oli, võis olla ainuke tõend Juhi ja Tiigri kunagisele koostööle. Ja no muidugi need paberid, mis Phillips oma kätte võttis.

Ma lugesin just ühte paberit läbi, kui uks lahti läks. Sisse astus mulle tundmatu poiss, umbes seitsme- või kaheksateistaastane, siiski viitasid tema näokuju ja heledad juuksed Tiigri poja tunnustele. Tema nägu ei väljendanud mingit üllatust, kui ta mind nägi. Vastupidi, tundus nagu ta oleks lootnudki mind siit leida. Seevastu mina olin kivikujuks tardunud. Ta tuli mulle järjest lähemale ja mulle tundus, et nüüd ma suren, aga ta jäi laua juures seisma ning vaatas mind ilmetu näoga.

Ma kaalusin enda põgenemisvõimalusi, aga ta aimas mu plaani ette ja ohkas raskelt. “Sul pole vaja kusagile põgeneda. Tom läks minema ja mina ei tee sulle midagi.”

Ma sügavalt kahtlesin ta lause viimases pooles. Kui mina oleksin kellegi enda isa, keda mul ei olnud, kabinetis luusimast leidnud, oleksin ma ta kõhklemata välja visanud. Aga tundus, et tol poisil mu ees ei olnud ei sooja ega külma mu siinolekust.

“Ma nägin sind koridoris, kui sa Tom'i eest peitu pugesid. Sinu vargaoskused annavad veidi soovida,” ütles ta, ikka veel täiesti tuima näoga. Mulle hakkas tunduma, et ta on võimetu ükskõik millised grimasse tegema.

Minu vaikimise peale ta kulm isegi veidi kerkis, aga siis istus ta endast paremal olevale toolile ja osutas, et ma Tiigri tooli istuksin. Ma ei teinud seda, mille peale ta veel kord ohkas. “Mis su nimi on?”

“Miks ma peaksin seda sulle ütlema?” küsisin vastu, vaadates teda kahtlustavalt.

Ta laiutas käsi. “Võib-olla sellepärast, et sa oled minu majas ilma loata, üritades... mida sa varastada tahad?”

“Laura on mu nimi, aga teisele küsimusele ma ei vasta, sest see ei puutu sinusse.”

Ta kehitas õlgu. “Ise tead. Ma oleksin sind selles asjas aidata saanud.”

Nüüd ma ei saanud aru, millest ta rääkis. Ta oleks saanud mind aidata enda isa tagant varastamisega või info kogumisega? Oli ta üldse enda isa poolt või... Mulle hakkas aina enam tunduma, et ta tõesti ei kavatse mulle midagi teha. Tundus nagu ta oleks just tahtnud, et ma tema isa põhja üritan lasta.

“Sa oleksid mind milles aidata saanud?”

“Selles, mida sa teada tahad. Sa ei pea mingites paberites tuhnima, et Tom'i kohta vajalik info kätte saada. Küsi minult, ma tean temast absoluutselt kõike.”

Kas ta ajas mulle jama või mõtles seda tõsiselt? Miks oleks pidanud tema mind aitama? Tom oli ju tema isa... Sel juhul pidi ta teda ikka väga vihkama, kui kavatses mind aidata. Aga ma ei imestanud. Tom oli vist enda lastega sama jõhker, küll veidi teistmoodi, kui oma ohvritegagi. Mõelda vaid, isegi tema oma lapsed vihkavad teda. Aga see oli muidugi hea, meie kasuks.

Ja täpselt siis ma mõistsingi, et see pakkumine oli tulnud väga heal ajal. Läbi tema võisin ma saada vajalikku infot Tom'i kohta ja sel juhul olen ma tagasi pildil, mitte tagaplaanil, nagu Alex paistab tahtvat. Kui see poiss siin muidugi tõtt rääkis...

“Mis su nimi on?” küsisin, manades huultele kerge naeratuse ning astudes talle sammu lähemale. Kui ta kavatses minu allikaks hakata, pidin ma esmalt tema nime teadma.

“Justin,” vastas ta, vilksatades silmadega mu äsjatekkinud naeratusele.

Sealt edasi rääkis ta mulle kõigest. Et tal on veel vanem õde, Arianna, kes ei pruugi minu jaoks nii meeldivaks osutuda. Tegelikult mitte kellegi jaoks. Et Tom ei ole temast ega ta õest kunagi hoolinud, aga ta ei ole nendega karm olnud, vaid lihtsalt ükskõikne. Nende ema suri, kui nad olid väikesed. Justin kahtlustas, et Tom'i käsi võis siin mängus olla, aga ta ei saanud selles kindel olla. Ja et nüüdsest kavatses ta mulle kõik vajaliku ise kätte toimetada. Minu miks-i peale vastas ta, et vihkab enda isa rohkem, kui keegi arvata oskaks.

Kui ma talle ütlesin, miks ma siia tulnud olin, kergitas ta üllatunult kulme ja tegi veidra grimassi. Mis oli imelik, sest ma arvasin, et ta ei suuda enda näolihaseid liigutada. “Ma ei teadnud, et Juhil sellised jüngrid on.”

Ma ei saanud aru, mida see lause tähendama pidi, aga ei hakanud ka mõistatama. Oli vist palju, millest ma tema puhul aru ei saanud.

“No igatahes, kahjuks ei tea ma selle kindla teema kohta just eriti palju,” tõdes ta. “Aga siiski tean, et neil oli aastaid tagasi mingi koostöö. Ma ei ole kindel, mis koostöö. See koostöö ei olnud hea mainega. Usu või mitte, aga su Juht ei ole kogu aeg hea olnud.”

Ma raputasin pead. “Ma arvan, et ei usu.”

“Seda ma arvasingi. Ära võta isiklikult, aga ma arvan, et kõigile Juhi liitlastele on ajupesu tehtud. Tagasi selle koostöö juurde... Juht võttis Tom'i enda alluvusse tööle, sest nägi temas ilmselt mingit potensiaali suureks kriminaaliks hakkamisel. Aastatega muutus Tom järjest iseseisvavamaks ja jõhkramaks. Juhi jaoks isegi liiga jõhkraks ja ta otsustas Tom'i välja heita. Ilmselt sealt see sõda alguse saigi. Ja muuseas: enamus Juhi vaenlasi töötas kunagi ta alluvuses.”

Juht oli suutnud enda kunagised sõbrad praegusteks vaenlasteks muuta? See oli saavutus... Midagi suurt oli järelikult tõesti juhtunud. Aga siin oligi see küsimus: mis see suur oli? Paistis, et ka Justin ei tea rohkem. Ja ma arvan, et vaid Juht teadis vastust sellele küsimusele.

“Ma arvan, et tänu sa vist minult ei taha selle info eest,” oletasin, libistades pilgu üle tema, kui ta toolilt püsti tõusis. “Nii, et mida sa siis tahad?”

Esimest korda meie kohtumise jooksul muigas ta. “Ära muretse, ma ei ole selline. Ja ma ei taha midagi muud, kui et te hävitate 'Tiigri'.”

Viimase sõna ta lause sülitas välja. See oli nii suure põlguse ja vihaga öeldud, et tõi mulle lausa külmavärinad peale. Ma arvan, et mul ei olnud isegi vajadust küsida, miks ta oma isa Tom'iks, ehk nimepidi kutsub.

“Ma ei saa midagi lubada, aga eks me üritame.”

“Ma soovitan sul nüüd lahkuda, kui sa ei taha Tom'ile vahele jääda. Aga üks küsimus veel: teil kõigil on partnerid, õigus?”

Minu noogutuse peale tõmbusid ta kulmud kipra ja ta vajus hetkeks mõttesse, aga ohkas siis.

“Mis siis?”

“Sa saad vaid ilma temata mu käest infot. Ta võib olla eriline Juhi toetaja ja ma ei taha, et mind hiljem ka Juhi põlgamise eest tapetakse.”

Noh, ei saanud just öelda, et Alex Juhti toetanud ei oleks, tegelikult oli ta tema tõeline fänn, aga ma ei usu, et ta Justin'i ära oleks tapnud lihtsalt seepärast, et tal Juhi kohta oma arvamus oli.

Ei saanudki loota ju, et kõik Juhti kummardavad. Vaid need olid talle lojaalsed, kelle ta oma juurde oli võtnud. Teistele seda aga peale sundida ei saanud. Ka meile ei sunnitud seda peale, aga siiski oleks see olnud häbiväärne näidata üles ebaviisakust Juhi suhtes. Kuigi oli teada üks juhtum selle kohta, ei uskunud ma selle tõesusesse. Räägiti, et Juht oli ta tapnud, aga ma olin kindel, et neid jutte levitasid vaid Juhi vaenlased, et meid tema vastu ässitada.

Ja Justin ei põlanud Juhti ju nii väga, et oleks teda tappa tahtnud. Järelikult ei kujutanud ta endast meile mingisugust ohtu. Muidugi ei saanud ma loota, et Alex samamoodi arvab. Aga talle ei kavatsenudki ma seda rääkida, sest nüüdsest olid mul oma saladuses.

“Hea küll,” vastasin ja ulatasin talle oma käe kokkuleppeks, mille ta peale lühikest kõhklust ka vastu võttis.

Enda tuppa ohutult tagasi ilmunud, tundsin ma end üle pika aja väga hästi. Nüüd ei pidanud ma enam teistelt anuma mingisugustki informatsiooni, vaid nüüd olin mina see, kes kõike teadis.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 17
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   4/4/2013, 17:08

Samad sõnad mis eelmine kordki: Meeldis! ja Ootan uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Milky Orange ^^
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 311
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   4/4/2013, 20:19

Wow!meeldis Very Happy ma tean, mul ka tegelikult sellised sisutühjad kommentaarid, aga kui jutt meeldib, siis peale selle ei oska väga midagi öelda Very Happy
Nu ja jälle ma sooviksin uut osa, palun :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   6/4/2013, 22:30

Vabandan, et ma vahepeal kergelt kadunud olen olnud, aga lugesin ka nüüd ikka viimased osad läbi, mis veel lugemata olid. Ja ma ootan uut, ma tahan teada, mis edasi saab. See.. Justin, tundub huvitav, äkki veel hakkab mulle isegi meeldima. Very Happy Aga kriitikast nii palju, et mõningad kirjavead esinesid ja sõnakordusi oli ka. Aga noh, need mingid väikesed asjad. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   7/4/2013, 14:34

®ebra ja Milky Orange : nii tore, et meeldib Very Happy

P2nta : Justin jah selline veidi omapärane tegelane Very Happy Aga Lauraga neil midagi tõsisemat ei teki, seda võin öelda. Jah, neid kirjavigasid tuleb ette... Rolling Eyes
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   7/4/2013, 14:37

9. Peatükk:
Kui Juht lõpuks saabus, lasi ta Phillips'il kogunemise korraldada saalis, et enda vahepealsetest tegevustest rääkida, no nii palju, kui ta meile rääkida usaldas, ning et julgustada meid ülesandeid täitma ja kõrgemaid eesmärke seadma. Kõrgemaid eesmärke seadma... hm, ma mõtlesin, mida ta selle all silmas pidada võis, sest ta ei öelnud kunagi midagi ilma tagamõtteta.

Nüüd, kui ta saabunud oli, ei vajanud ma teda enam absoluutselt. Mul oli kõik vajalik info olemas, ja küll ma ka selle kunagi teada saan, mis pani tema alluvaid teda vihkama. Sest ma olin üsna kindel, et nõnda, otse välja, ta seda mulle kohe kindlasti ei ütleks.

Nagu Alex'igi vastu, oli mul ka Juhi vastu mingi teatav vimm kogunenud. Ilmselt sellepärast, et nad mind enda 'mängust' välja jätsid. Aga enam ei olnud see ka oluline. Kui nad vaid teaksid, kes mu infoallikaks on...

Phillips võis üsna üllatunud olla, kui ma enam ta kabinetti ei ilmunud, eriti nüüd, kui Juht tagasi oli. Ta oli isegi nii üllatunud, et tuli üks päev mult küsima, kui ma suures toas istusin, kas ma ikka tean, et Juht on tagasi. Minu jah'i ning naeratuse peale lahkus ta kulm kipras.

Nähes Scott'i suurde tuppa ilmumas, arvasin ma, et oleks ka selle plaani osaga aeg edasi liikuda. Ta libistas pilguga üle toa ja märgates mind toa kaugemas osas, manas ta näole laia naeratuse. Ma naeratasin vastu, kui ta minu poole sammuma hakkas. Ta istus mu kõrvale diivanile, lähemale kui oleks sobilik olnud, tekitades sellega sosina toas ja salajaste pilkude tekkimise.

“Otsustasid ka endast lõpuks märku anda, mis?” küsis ta, libistades käe seljatoele.

“Tegelikult veel mitte,” vastasin, libistades ülemeelikult pilgu ta huultele, mis ajas ta hulluks. “Ma lootsin kusagil varjulisemas paigas seda teha.”

Ta kergitas lause kahemõttelisuse peale kulmu. “Seda annab korraldada.”

“Laura?”

Me pöördusime mõlemad vaatama, kes meid tülitas. Ma kohmetusin veidi, märgates Elena't ja Patrick'ut, Scott aga ohkas tüdinult. Elena vaatas meid lõbustatult, aga Patrick'u ilme, nagu peaks ta mind imelikuks, oli jälle tagasi. Ma mõtlesin, kas tal äkki oli ikkagi mingi tagamõte minuga suhtlemisel, sest tundus nagu ta sunniks end mitte minu suhtes põlgust tundma. Justkui ta oleks pidanud minuga sõbrustama, mitte ei tahtnud seda.

“Sa oskad hästi enda visiite ajastada,” vastas Scott, imetledes Elena'ga rääkimise ajal oma jalga, mis oli üle põlve tõstetud.

“Visiite? See on avalik kohta ja ma ei pea siia visiite tegema,” sõnas Elena üllatavalt ärritatult. “Laura, on kõik kombes?”

“Jah, parimas korras,” ütlesin, kasutades samuti tüdinenud hääletooni, et ta enda kamraadiga rutem lahkuks. Patrick'u pilk nagu põletas minusse auku, see oli nii terav ja... Midagi oli veel tema pilgus, millest ma praegu aru ei saanud. Aga see häiris mind kohutavalt.

“Oled kindel?” avas Patrick esimest korda vestluse jooksul suu. Küsimus oli küll mulle mõeldud, aga ta vaatas millegipärast Scott'ile otsa, kes tema pilku endal tundes, irvitas Patrick'ule otse näkku.

“Kas ta just ei öelnud, et jah?” küsis Scott ähvardava tooniga hääles, mis pidi teada andma, et kui nad kohe ei lahku, siis juhtub midagi väga ebameeldivat.

“Lähme,” ütles Elena, võttes Patrickul käsivarrest kinni ning venitades teda eemale. Enne lahkumist saatis ta mulle ühe altkulmu pilgu, mis mind veel enam segadusse ajas. See oli esimene kord, mil ma nägin Elena't, mitte küll vihasena, aga ärritunult.

“Tunned sa seda tüüpi?” küsis Scott, noogates peaga eemalduva Patrick'u poole.

“Eriti mitte,” vastasin, manades naeratuse uuesti näole. “Ega taha ka tunda. Kas su liialt seksikas õpilane tundi ei vaja? Või piisab talle Alex'i 'õpetustest'?”

“Ma teen, et ei kuulnud sarkasmi sõnas õpetustest, sest sellega andsid sa märku nagu sa arvaksid, et nad teeksid midagi muud. Ja mina seda ei usu,” rääkis ta lõbustatult. “Siiski mulle tundub, et hoopis sina vajad tundi.”

“Oleneb missugust,” naersin. “Kui see tund õppetöö vormidesse jääb, siis olen nõus.”

“Ma ei saa seda garanteerida, kui sa jätkuvalt mind ahvatled.”

“Mina?” küsisin süütut nägu tehes.

Terve meie vestluse vältel valitses mingi üleskutsuva alatooniga jutt. Ma ei tahtnud talle kohe kõike kätte mängida, sest sel juhul ei oleks mu plaan edenenud nii, nagu ma soovinud oleksin. Samas arvasin ma, et tal viskab see kassi-hiire mäng varsti üle, kuna ta ei olnud selline kutt, kes oleks nõus kaua ootama. Ja kui ta ära tüdines, võis ta endale väga lihtsalt asendusaine leida.

Aga ma olin ka üsna kindel, et ta ei annaks mind nii lihtsalt käest, sest ta oli seda hetke ammu oodanud. Ja nüüd, kui see käes oli, kavatses tema omakorda enda plaani teoks teha.

Ma heitsin pilgu kellale, nähes, et ma pidin Alex'iga viisteist minutit tagasi kokku saama, kuna tal oli mulle 'tähtsaid' uudiseid, naeratasin ma endamisi. Siis tõusin ma püsti ja pöördusin uuesti Scott'i poole. “Kui ma kohe enda õpetajaga kokku ei saa, siis juhtub midagi väga paha.”

“Paraku olen ma samal arvamusel. Alex ei ole just eriti leplik, kui asi sind puudutab,” rääkis Scott hajameelselt, libistades pilguga üle mu keha.

Ma kortsutasin kulmu. “Mis mõttes?”

Ta tuli tagasi maa peale ja suunas pilgu uuesti mu näole, lai naeratus huulil. “Ei midagi, ilusake. Mine pealegi.”

Kui ma Alex'i toa juurde jõudsin, olin ma ikka veel segaduses Scott'i lausest. Ma ei mõistnud, mida ta sellega öelda oli tahtnud. Alex ei ole eriti leplik minu suhtes?

Ma olin nii selles lauses kinni, märkamata, et mu käsi oli uksele tardunud, aga Alex'i hääl ehmatas mind reaalsusesse tagasi.

“Kui sa seda ust mõttejõuga üritad lahti saada, siis see sul veel ei õnnestu.”

Ma pöördusin teda vaatama ja nähes teda, käed rinnal risti, kulm veidi kipras ning sarkastiline muie suul seal seismas, jäin ma teda paariks sekundiks liiga kauaks vaikides vaatama, kuni ta sammu lähemale astus.

“Kurb,” vastasin, pöörates pilgu talt vastumeelselt eemale. “Lootsin vist jah liiga palju.”

“Mina seevastu loodan, et sa alles ei tulnud?” Tema pilk oli jälle kuidagi kummaline... sarnane sellele, mis tal raamatukogust lahkudes olnud oli. Ma ei tea, miks, aga see pilk tekitas minus veel suuremat külgetõmmet tema suhtes.

Ma mõtlesin, kas see on äkki trikiga küsimus. Kas ta teadis, et ma alles jõudsin siia või siis ei teadnud, mis tähendas, et ta ise ka alles saabus. Siiski jäin ma liiga kauaks mõtlema, mida ta võttis, kui jaatavat vastust.

“No hea küll... pole hullu, mis tähendab, et sa ei pidanud ka minu järele ootama.”

Ma pingutasin kõvasti, et mitte talle midagi vihaselt vastu nähvata. See ei olnud mul plaanis olnud. Minu plaani järgi pidi ta siin kannatama ja ootama, kuni ma saabun, aga selle asemel aelas ta Lorena'ga jälle. Õnneks suutsin ma enda ükskõikset suhtumist säilitada ja kasutasin enda tavalist ¾esti- õlakehitust. Tema aga kortsutas kulmu. Ma arvasin, et ta on lõpuks märganud erinevusi mu käitumises. Sest kunagi oleksin ma tema peale selle lause eest karjuma hakanud.

“Mis su uudised siis on?” küsisin, heites närviliselt pilgu enda käekellale, andes talle sellega märku, et mul pole palju aega. Tegelikult muidugi ei pidanud ma kusagile minema, aga tahtsin, et ta endale teadvustaks, et tema ei ole ainuke inimene siin majas, kel peale õppetöö ja missioonide veel mingi elu on.

Ta mängis veidi tumma ja nookas peaga enda toa ukse poole, andes märku, et ma sisse läheksin. Toas olles sammus ta otsejoones oma kirjutuslaua poole, võttes sealt dokumendid, mis ta Tiigrilt varastanud oli ja viskas need lauale, jäädes mind kulmukergitusega vaatama.

Ma mõtlesin juba hetkeks, et ta on teada saanud mu väikesest reidist tema tuppa, aga siis jõudsin järeldusele, et see oli võimatu. Kui tal just mingeid salakaameraid enda toas ei olnud, mis oleks siin majas kuritegu olnud, kuna kaamerad tohtisid astseda vaid väljaspool maja. Ilmselt oli ta aru saanud, et keegi neid luges, sest sahtlid olid ju lukustamata, aga miks peaks ta arvama, et mina? Kuna ma tahtsin neid näha?

“Tahtsid neid lugeda- võta,” lausus ta, pannes käed uuesti rinnal risti ning jälgides mind hoolikalt.

“Enam mitte. Ma ei tegele keelatud asjadega,” vastasin, lootes, et ei reetnud enda ilmega talle midagi.

“Ma otsustasin, et sul on neid ikkagi õigus lugeda,” rääkis ta, kõndides paar sammu minu suunas.

Ma teadsin, et ta üritab mind lõksu püüda. Ta lootis, et ma reedan end sõnadega. Aga mind ei huvitanud absoluutselt, mida ta arvas. Nii kaua, kuni ta tõestada ei saanud, et see olin mina, kes neid pabereid luges, võis ta põrgu kerida. Pealegi lootsin ma, et ta arvab nagu ma olen liiga nõrk veel, et tema sahtli lukke lahti murda mõttejõul. Aga ta ei kujutanud ettegi, mida sai teha nii suure koguse vihaga, mis minus pesitses...

“Aga ma ei soovi enam,” vastasin nüüd juba kangekaelsemalt.

Ta pigistas huuled hetkeks kokku, aga ohkas siis allaandvalt. “Ma ju tean, et sina neid lugesid.”
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Milky Orange ^^
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 311
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   7/4/2013, 15:09

Meeldis jällegi Very Happy uut, rohkem ei oska midagi öelda ;P
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   7/4/2013, 22:18

Ma ei tea mis pärast see mu üks lemmikumaid osasid oli Very Happy
Aga väga häält kirjutatud oli Razz
Sooviks ka UUT osa! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   7/4/2013, 22:47

Oh, yay, lõpp oli mõnusa.. pöördega või selline... "Ma tean su saladust!" Very Happy
Ootan ka edasi, ei oska ka hetkel väga rohkem midagi lisada. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   11/4/2013, 20:25

Nii äge, et teile jätkuvalt meeldib : ) Ja super, et enda viitsite kommenteerida ka veel. Wink

10. Peatükk:
Ma kergitasin üllatunult kulme, ja vaid seepärast, et olin tema kahtlustest minu suhtes juba aru saanud, ma ei ehmunud. Muul juhul oleksin enda süüteo kohmetusega üles tunnistanud. Praegu aga ma lihtsalt vaatasin teda üllatunult. “Tõesti, jah?”

“Ei ole siis või?” küsis ta kulme kergitades, jälgides mind umbusklikult.

“Kui sa mind selleks siia kutsusid, et mind milleski süüdistama hakata, siis on see vestlus läbi,” sõnasin veidi liiga ähvardava tooniga, millest võis jääda süüdlaslik mulje. Tundub, et ma ei olnud ikka eriti hea ükskõikse mängimises. Tõele au andes, käitusin ma tõesti veidi liiga temperamentselt, võttes alati kaitsehoiaku. Aga just seda ma pidin vältima.

Ta kortsutas kulmu, vaadates mind pahameelega. Olgugi, et ma olin vihane ja marus ta peale, pidin ma siiski tunnistama, et ta oli armas selle ilmega. Kui ta mu muiet märkas, süvenes ta kulmukortsutus veelgi. “Hea küll, ma usun sind.”

Mulle tundus, et siiski ei uskunud, aga tal ei olnud enda väite tõestuseks midagi näidata, seega otsustas ta ilmselt alla anda. Ma arvan, et sellest hetkest kadus ta usaldus mu vastu. Seda võis ka mitte kunagi eksisteerinud olla, aga ma kahtlustasin siiski, et see natuke usaldust kadus, kui ta veendus, kuigi tal ei olnud tõendeid, aga ta teadis seda, et mina neid pabereid lugesin. Võib-olla arvas ta tõesti, et ma töötan Juhi vastu. Kuid ka seda ei saanud ta tõestada.

“Oh, kui suur kergendus,” vastasin sarkastiliselt, teades, et see paneb teda veel enam kulmu kortsutama.

“Sa teadsid, et Tiigril on kaks last, tütar ja poeg, õigus?” küsis ta, märgates mu noogutust, läks ta laua juurde, võttis sealt ühe suure ümbriku ja viskas mulle.

Õnneks oli mul kiire reaktsioon, mis oli mulle paljudes ülesannetes kasuks, ja ma püüdsin selle ilma vaevata kinni. Ma kergitasin ta poole irooniliselt kulmu ja avasin ümbriku. Seal oli kaks pilti, mõlemad salaja tehtud, kui nad ei teadnudki, et neid pildistatakse. Üks Justin'ist, mis oli tehtud läbi tema toa akna, kui ta aknalaual istus, suits ees. Ma muigasin ta paha-poisi imid¾i peale. Muidugi oli ta tüüpiline mässumeelne teismeline. Teine foto oli tüdrukust. Tal olid blondid, õlgadest veidi pikemad juuksed, ilme, mis reetis, et ta ei ole just eriti meeldiv inimene ja tundus, et ta on Justin'ist veidi vanem, ehk siis umbes kaheksateist-üheksateist? Pilt oli tehtud, kui ta basseini ääres lamamistoolil endale päikesekreemi peale määris.

“Tüdruk on Arianna ja poiss... Justin vist oli ta nimi.”

Muidugi oli tal tüdruku nimi nii hästi meeles. Milleks tema enda pead poiste nimedega vaevama pidi?

Ma ei kavatsenudki talle Justin'ist rääkida, sest sel juhul oleks tema midagi kahtlustama hakanud. Ja seda polnud vaja, sest ma ei tahtnud, et ta minu kokkuleppest Justin'iga teada saab. Las hangib enda Arianna käest infot, kui tahab... Kuigi ma arvasin, et tüdrukuga on tükk tegemist, enne kui ta on nõus suu avama. Poisid on alati altimad, mõtlesin muiates ning pannes pildid tagasi ümbrikusse.

“Ja miks sa mulle seda räägid?” küsisin.

“Mis sa ise arvad? Nendega saab midagi ette võtta,” rääkis Alex, vajudes hetkeks mõttesse, aga jäi siis uuesti mind küsivalt vaatama, nagu ma peaksin ta kavatsusi peast teadma.

Kas ta viitas nende tapmisele? Kui nii, siis rääkis ta sellest küll väga ükskõikselt ja külmavereliselt. Nojah, ilmselt polnud see tema jaoks midagi ära teha, siiski pidi ta arvestama faktiga, et see oleks mul esimene kord ja ma tundsin, et ei ole veel selleks valmis, hoolimata suurest ettevalmistusest, mille järgi ma pidin iga hetk olema võimeline tapma, kui see vajalikuks peaks osutuma. Aga ma ei olnud nagu tema... ilmselt paljudes asjades.

Meie vahel valitses vaikus, tema ootamas, et mina ta plaanile jälile jõuaksin ja mina ootamas, et ta enda plaanist mulle ka räägiks. Kuigi see tapmine oli üsna tõenäoline variant tema puhul, ei mõelnud ta ilmselt siiski seda. Ta pidi harjuma mulle asju rääkima, mitte ootama, et ma neid ise ära arvaksin, kui tahtis, et meie läbisaamine paraneks. Aga tundus, et meie läbisaamine ei huvitanud teda karvavõrdki, ta püüdis seda vist hullemakski muuta.

Ta ohkas allaandvalt. “Hea küll. Me peame nendega tutvust tegema ja siis nende usalduse võitma. Saad aru?”

See tundus tegelikult üsna hea plaanina... kui mul seda vaja oleks läinud. Aga mul oli juba oma plaan, mille nimeks oli Justin. Kuna ma sellest Alex'ile rääkida ei saanud, pidin ma muidugi tema plaaniga kaasa minema.

“Olgu,” vastasin. “Ja kuidas sa seda kavatsed teha?”

“Ära muretse- algus on juba tehtud. Nüüd tuleb vaid nende usaldus võita,” rääkis ta, istudes akna kõrval olevale toolile ning libistades pilgu üle minu.

Ma teadsin, et selle pilgu tähendus oli varjatud. See pani mind hetkeks tema vastu suuremat kirge tundma, kui soovinud oleksin.

Ma veeretasin mõtted temast eemale ja mõtlesin hoopis, kas ta pidas nende all silmas Ariannat, sest ma olin üsna kindel, et Justin'iga ei olnud ta vaevunud tutvustki tegema. Ma oletasin, et juba nende tutvus oli... hm, üsna intensiivne olnud, ega tahtnud teadagi, milline see usalduse võitmine tema puhul välja võis näha.

Mul oli tunne, et ta tahtis midagi öelda, aga mõtles siiski ümber. Ta kiskus enda pilgu mult lahti ning suunas selle aknast välja kusagile kaugusesse. See tekitas minus tunde, et ta varjab midagi minu eest.

Mina aga seevastu otsustasin talle midagi rääkida, küll mitte tervet tõde, kuid tahtsin, et ta teaks, et ma ei istu lihtsalt käed rüpes, oodates, millal ta Arianna 'usalduse võitmisega' ühele poole saab. “Ära samuti muretse- ma saan Justin'iga suurepäraselt hakkama.”

Ta sihtis enda pilguga uuesti mind. “Mis mõttes?”

“Ma ei kavatsenud seda sulle öelda, aga sa ei tule ainukesena selliste ideede peale,” selgitasin. “Ma tegin samuti Justin'iga tutvust.”

Ta kortsutas vaid kulmu, aga, mulle üllatuseks, ei tulnudki sealt mingit pahameelt väljendavat lauset või torget, mis andis teada, et iga mu liigutus on vale. “See on vist hea, õigus?”

“Ju vist,” vastasin ükskõikselt, olles isegi veidi pettunud, et ta selle nii rahulikult vastu võttis, sest ma ütlesin seda vaid tema ärritamiseks.

“Siis ma oletan, et täna õhtul kohtume?” küsis ta.

Ma ei saanud aru, millest ta räägib, aga ta selgitas, et Arianna korraldab täna õhtul basseinipeo ja oletas seega, et ma lähen samuti. Selle järelduse põhjal, oletasin ma, et ta ei olnud tõesti Justin'iga kohtunud. Ta ei olnud sedasorti poiss, kes oleks sellistel pidudel viibinud, selle asemel oleks ta tõenäolisemalt olnud kusagil urkas, kus esineb mingi narkaritest koosnev bänd ja end seal pilve tõmmanud. Samuti arvasin ma, et nad ei saa õega just eriti hästi läbi, lihtsalt seetõttu, et nad nii erinevad isiksused olid.

Ma rääkisin enda teooriast ka Alex'ile, aga ütlesin, et tulen sellegipoolest sinna. Küll mitte basseinipeole, aga Justin'i juurde... täpsemalt ilmselt tema tuppa. Ta võis küll arvata, et mina olen see litsakas, kes üritab Justin'it enda võrku püüda, kuid ta ei teadnud, et mul ei olnud flirtimisega küll midagi peale Justin'i puhul hakata. Mina olin... küll mitte tema usalduse, aga poolehoiu võitnud. Seevastu ma arvasin, et tema ja Arianna vestlus vaid üksteisele vihjete tegemisest koosneski.

Ma ütlesin, et pean minema ja lahkusin sealt kiirustades. Tegelikult üritasin ma sealt toast vaid pääseda, et mitte enda pahameelt välja näidata. See ei olnud üldse aus, et tema sai lõbutsedes enda ülesandeid täitma, samal ajal kui mina ilmselt ülevalt toas vahtisin, oodates, et Justin enda uimasest maailmast naaseks ja mulle midagi kasulikku räägiks.

Aga ma kavatsesin talt seekord midagi tähtsat teada saada. Midagi, mida Arianna eluilmaski Alex'ile ei räägiks. Midagi, mis mind edasi aitaks ja jätaks mulje, et Alex'it ei huvita Tiigri kukutamine absoluutselt.

Endale aru andmata, mõtlesin ma samal ajal, kuidas Alex'it kukutada.


Viimati muutis seda H. (17/4/2013, 18:06). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   12/4/2013, 21:40

Mhm, ikka. Jätkuvalt aktiivne lugeja/kommenteerija.
Mulle meeldib!
AGA ... mind häiris kohutavalt kusagil jutus see koht, kus oli kirjutatud midagi taolist, et "istusin toolisse".. Toolisse? Very Happy Päriselt? Okei, anna andeks, lihtsalt see oli selline.. naljakas ja kahtlane. Very Happy Aga üldiselt mulle väga meeldib, ootan uut. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Milky Orange ^^
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 311
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/4/2013, 13:03

Ikka veel meeldib ja olen lugeja ! Very Happy

UUT! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 17
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/4/2013, 17:47

Mulle ka väga meeldib! Very Happy (ei oska midagi öelda)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Smile*
Vapper lohetapja
avatar

Female Postituste arv : 140
Age : 20
Asukoht : Kuskil kõrgustes

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   15/4/2013, 19:55

Vabandust, et kaua kommenteerinud ei ole, aga ma endiselt loen. Alex hakkas mulle juba alguses meeldima nagu ka Laura.
Siiamaani on sü¾ee põnev. Ainult jätka!
Edu! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   17/4/2013, 18:11

P2nta: aa, jaa ... leidsin selle imeliku koha üles ja parandasin ära. Tänan, et ütlesid. Very Happy

Milky Orange ja ®ebra: nii tore, et meeldib : )

Smile: Mhm... Alex on jaa super. :)
Aitäh.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   17/4/2013, 18:13

11. Peatükk:
Ma kõndisin Justin'i toa ukse poole, kuuldes alt tulevat lärmi ja basseini äärest kostvat kisa väljemini, kui tahtnud oleksin. See tuletas pidevalt meelde, et Alex on seal all kusagil, lõbutsemas koos selle rämpsu Arianna'ga. Pidu oli juba oma paar tundi ilmselt kestnud, kuna basseini äärne oli täis purjus noormehi, kes viskasid nilbeid nalju ja räuskasid üle terve õue.

Toa uks oli praokile jäetud, nii et ma sain sisse minna, ilma, et ta minu tulekut kuulnud oleks. Ukse vaikne kriuksumine mattus rahva kisasse õnneks. Ta seisis seljaga ukse poole, kehahoiak väljendamas tema pingsat olekut. Ma astusin ettevaatlikult paar sammu, julgemata väga lähedale minna, juhuks, kui tal on kombeks iga ehmatuse peale kohe vägivaldselt reageerida.

“Lõbus?” küsisin muiates.

Ta pöördus üllatavalt aeglaselt ümber, mille järgi võis oletada, et ta oli jälle laksu all. Tal olid seljas mustad kulunud teksad ja eest lahtine pintsakjakk, seal all ei olnud mitte midagi muud, kui paljas keha.

“Hullult,” vastas ta, kõndides diivani juurde, võttes siis maast kitarri ja hakates sellega tinistama.

Ma sammusin sama akna juurde, kust ta tulnud oli ning nägin vaadet täpselt basseinile ja seal olevatele inimestele. “Kus su isa... vabandust, Tom on?”

“Sõitis nädalavahetuseks ära,” vastas ta, pannes kitarri käest ning läites sigereti enda huulte vahel. “Arianna kasutab muidugi võimalust ja korraldab peo.”

“Sõitis ära?” küsisin, panemata lause teisele osale suuremat rõhku, sest arvasin seda ka ise. “Kuhu? Kedagi isiklikult mõrvama?”

Justin pahvatas naerma, aga ei vastanud kohe, tõmmates paar minutit rahulikult suitsu, enne kui uuesti enda tähelepanu mulle keskendas. “Nii otse kohe? Igatahes... Ilmselt läks ta tõesti kellelegi otsa peale tegema, aga mul ei ole aimugi, kellele. Ta läks koos enda verekoera Shane'iga.”

Ma kortsutasin kulmu, meenutades päeva, mil me Alex'iga sisse tungisime ja ma Tom'i ning Shane'i vestlust pealt kuulasin. Nad rääkisid ühest mehest, kellega mingi suurema jama oli. Shane lubas temaga tegelda. Huvitav, kas nad läksidki teda maha lööma? Black vist oli tolle mehe nimi...

“Ega nad juhuslikult kellegi Black'i nimelisega arveid klaarima ei läinud?” küsisin, lootes südamest, et see nimi ütleb midagi Justin'ile.

“Black'iga? Enda ustavaima alluvamaga?” küsis Justin imestunult. “Miks sa seda arvad?”

Nii, et Black kuulus Tiigri meeskonda? Ma võisin juba sü¾eed aimata. Black oli reetur, kes mängis kahel poolel ja pidi nüüd kõvat hinda selle eest maksma. Siiski ei oleks ma pead selle versiooni eest andnud, siin võis ka teisi tegureid olla. Kuid fakt jäi faktiks- Tiiger oli praegu üht enda alluvat, kes Justin'i jutu järgi üks parimaid oli, mõrvamas.

“Kuna ma kuulsin teda tolle Shane'iga rääkimas,” vastasin ükskõikselt, pöörates uuesti tähelepanu aknast väljas toimuvale. Ma ei olnud küll kindel, aga arvasin nägevat Alex'it eemal seismas. Kahjuks seisis ta seljaga mu poole, nii et ma ta nägu ei näinud.

“Ma oletan, et sa tahad teada, mida Black tegi, et Tom tal jälil on?”

“Ei,” vastasin. “Mind ei huvita see absoluutselt. Ma tahan esialgu vaid, et sa mind tema tegemistega kursis hoiaksid.”

“You got it, boss,” nõustus ta. “Tohib küsida, keda sa otsid?”

Ma pöördusin ruttu aknast eemale, kehitades teeseldud ükskõiksusega õlgu. “Mitte kedagi.”

Ta tõmbas viimase mahvi, kustutas suitsu kapil olevasse tuhatoosi ja tõusis diivanilt. “Ma lähen kööki, tuled kaasa või jääd siia?”

Ma hakkasin juba vastama, et jään siia, sest mul ei olnud tuju purjus inimeste kommentaarideks, aga jäin siis mõtlema, et võib-olla peaksin kaasa minema. See annaks mulle võimaluse näha, millega Alex tegeleb. Muidugi juhul, kui ta ei olnud juba üles Arianna tuppa kolinud. Kuid ma lootsin, et ei näe Arianna't ennast, sest juba ta välimus andis ära tema mõrra oleku, ja ma ei viitsinud hetkel temaga konkureerida.

Me kõndisime alla kööki, saades tee peal nii mõnegi varjatud tähendusega pilgu osaliseks. Justin ei teinud väljagi, et meid temaga paari pandi ning talle väljendeid nagu 'anna minna', 'hea saak, mees' ja 'võtke rahulikult' pilduti. Ta oli sellele nagu immuune, aga mind häiris see rohkem, kui pidanud oleks.

“Miks nad nii nõmedad on?” küsisin, olles õnnelik, nähes, et köögis ei olegi kedagi.

“Noh, ma oletan, et sinu välimusega ei kuule sa neid lauseid esimest korda,” rääkis ta, võtte külmkapist ühe õlle.

Tegelikult kuulsin küll esimest korda, aga ma ei hakanud talle ütlema, et ei olnud enne sellistel... koosviibimistel käinud. Sest Juhi majas ei käitunud keegi nõnda. Seal oli küll pidustusi, aga need ei läinud nii ülekäte, kuna alkoholi kogus oli suhteliselt piiratud. Siiski arvasin ma, et kui Scott'i sugused alkoholile vaba juurdepääsu saaksid, muutuksid nad üsna sarnaseks.

“Ohoo, vennake...”

Ma pöördusin ümber ja nähes Arianna't köögiuksel seismas, teadsin, et olen jamas. Ta pilk eksles minu ja Justin'i vahet, kuni lõpuks mul pidama jäi. Ta vaatas mind alt-üles, tõestades sellega, et mul oli õigus ta iseloomu suhtes.

Nüüd, kui suur oli tõenäosus, et ka Alex ilmub uksele? Üsna suur, kui aus olla. Ta seisis Arinna taga, olles minu nägemisest sama üllatunud, kui mina tema. Me jäime üksteist liiga kauaks vaatama, aga pöörates ruttu pilgud eemale, kui Arianna köhatas, andes märku, et tema on samuti toas.

“Kuidas sa temasuguse kätte said?” küsis Arianna, koondades tähelepanu uuesti enda vennale. “Ma olen harjunud sinu ümber narkaritest plikasid nägema, aga mitte selliseid.”

Mind häiris, et ta kasutas mu kohta sõna 'selliseid' ja oleksin tahtnud tal kaela selle eest murda, aga teadsin, et oleksin sellega kõik ära rikkunud. Ma pidin nii käituma, et pääseksin veel siia majja, sest ainult sel viisil sain Justin'ilt infot, nii et tema õele kallale minek ei olnud vist kõige parem idee.

“Sinu ümber näen ma taolisi inimesi nagu ikka,” vastas Justin ükskõikselt, võttes purgist lonksu.

“Kus mu kombed ometi on? Justin, see on Alex ja Alex, see on mu kallis vennake.”

“Kui ma vaid iga su kuti nime meelde viitsiksin jätta,” lausus Justin, mille peale ma muigasin, teenides sellega Arianna ähvardava pilgu. “Aga hea küll... See on Laura.”

Ma naeratasin Ariannale mitte eriti meeldivalt, andes sellega teada, et ei lase end tal solvata ega tampida, juhuks, kui see tal plaanis oli. Nii mõnedki kindlasti lasid tal seda teha, kes tema ees aukartust tundsid, ja vaid seetõttu olid nad ka siin peol. Võis juba arvata, et Arianna ei saanud eriti hästi läbi inimestega, kes ta tahtmistele ei allunud.

“Arianna!”

Ma oleksin äärepealt karjatanud, nähes Elena uut õpetajat uksel.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 17
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   18/4/2013, 18:20

Wow Shocked
Nagu, no comments!
Nagu sa aimad, ootan uut osa! Very Happy

PS. Kui sa aru ei saanud, siis mulle meeldis Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   18/4/2013, 18:51

Heh. Mul on kõik juba nagu puder ja kapsad. Very Happy Võib-olla on asi selles, et ma ei suuda praegu väga keskenduda, aga siiski.. Kisub põnevaks, seega ootan edasi. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Smile*
Vapper lohetapja
avatar

Female Postituste arv : 140
Age : 20
Asukoht : Kuskil kõrgustes

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   18/4/2013, 19:34

Super nagu ennegi. Very Happy Tahaks teada, kui hästi neil see topeltmäng välja tuleb. Edu!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   19/4/2013, 15:06

Nii Super, et teile meeldib... Very Happy Ja aitäh teile nende ägedate kommentaaride eest. : )

12. Peatükk:
Ta kõndis Arianna'ni ja embas siis teda. Arianna naeratus venis nii laiaks, et ma arvasin nagu ta nägu oleks kummist tehtud. Siis tõmbus ta eemale, heitis mulle põgusa pilgu, nagu ta ei tunnekski mind, ning pööras tähelepanu uuesti Arianna'le.

Ma vaatasin Alex'i poole, kulm kortsus, lootes talt mingit selgitust saada asjaolule, et Patrick siin oli. Ta ei paistnud isegi veidi üllatunud olevat, vastupidi, tundus nagu ta oleks seda oodanud. Ma oleksin tahtnud küsida, mis toimub, aga Alex hoidis enda pilguga mind paigal.

Siin oli midagi jälle teoksil, ma olin täiesti kindel. Jälle midagi, millest mulle ei räägitud. See-eest Alex paistis asjadega küll täiesti kursis olevat. Ja ma olin üsna kindel, et tema oligi kuidagi Patricku siiatoimetamise taga. Kuigi ma ei mõistnud, miks. Kas Patrick ja Elena olid ka nüüd meie ülesannetesse kaasatud? See oleks küll, minu teada, esimene kord olnud, mil kaks paari sama ülesannet sooritavad.

“Ma ei arvanud, et sind enam näen,” lausus Arianna, pilgus mingi säde, kui ta Patrick'ut vaatas. Ma olin üsna kindel, et Elena ei oleks selle üle õnnelik olnud.

Siiski pidid Patrick ja Arianna enne tuttavad olema, seepärast ei olnudki ma enam nii kindel, et Alex'i käsi siin mängus oli. Kuid see ei saanud ka juhus olla... Alex oleks pidanud sel juhul sama üllatunud, kui minagi, olema. Aga teda ei kõigutanud see absoluutselt, nii et ma tahtmatult arvasin, et tema on samuti sellega seotud.

“Aga siin ma olen,” vastas Patrick naeratusega, mis ei saanud muu, kui flirt olla. Järjekordne näide, millised tõprad poisid olla võivad.

Ma heitsin pilgu Justin'ile, kes rüüpas rahulikult enda õlut ning vaatas enda õde, kulm veidi kergitatud. Siis torkas mulle pähe küsimus, kas Justin üldse teab, et Alex ja Patrick kuuluvad minuga ühte mesti. Kui me esimest korda kohtusime, ütles ta, et jahab infot vaid mulle, aga mitte minu paarilisele. Kuid ei olnud selge, kas ta teadis, kes mu partner on. Siiski arvasin ma, et ei pidanud muretsema, sest ta ei annaks meid Arianna'le välja. Tundus, et ta oli terve oma perekonna vastu pöördunud.

“Tahad siit jalga lasta?” küsisin siivutu naeratusega. Ma lootsin, et ta ei võita mu flirtiva alatooniga lauset tõsiselt, sest mul ei olnud mitte mingeid kavatsusi tema suhtes. Ja temal ilmselt minu suhtes, sest ma oletasin, et talle läksid peale teistsugused tüdrukud. Umbes sellised, kes käivad iga nädalavehtus mingi tundmatu bändi kontserdil kusagil urkas, tõmbavad seal end pilve ja naeravad, mõnel juhul ka nutavad, siis hüsteeriliselt.

“Kui sa nii ahvatlevalt pakud, siis muidugi,” vastas ta kavala naeratusega.

“Tore, lähme siis,” ütlesin, võttes ta käest õllepurgi, pannes selle lauale ning suundudes ukse poole, mis pidi viima kohe basseini äärde.

Me nägime, kuidas üks kutt, peaaegu kaela murdes, basseini hüppas ja sellega aplausi ning rõõmuhüüded är teenis. Justin muigas ning ma ohkasin, kõndides basseini äärest eemale. Justin järgnes mulle, pannes endale uue suitsu ette. Me kõndisime nõnda vaikides paar minutit, enne, kui ta vaikuse purustas, jäädes järsku seisma.

“Mul tuli hea idee,” sõnas ta, naeratades endamisi.

“Tahad jagada?” küsisin ükskõikselt, tundmata erilist huvi tegelikult selle vastu. Ma olin mõtetega ikka köögisituatsiooni juures, mõeldes, millest nad meie lahkudes sinna rääkima jäid. Mõte neist kolmest häiris mind rohkem, kui soovinud oleksin. Äkki koostasid Alex ja Patrick mingit oma plaani, viies selle teoks Arianna abiga? Ausalt öeldes ei oleks ma imestanud, sest, kuigi nad olid nii ustavad Juhile ja kõike, võisid nad samas oma reegleid kehtestama hakata, jättes mind mängust täiesti välja.

“Lähme garaa¾i juurde,” ütles ta, kiirustades ees juba minema.

Ma järgnesin talle, mõeldes, mis tal plaanis on. Kui tal siiski olid mingid kahtlased plaanid minuga seoses, siis pidin ma kahjuks keelduma, sest ei olnud üldse huvitatud temast sel moel. Ma olin talle seda just ütlemas, kui ta enda plaani avalikustas.

“Me läheme kohta, kus mu bänd täna mängib. Usu mind, sulle meeldib seal,” teatas ta õhinal, võttes teksade taskust autovõtmed ja avades siis musta Jaguari uksed.

Kui me mõlemad autos olime, käivitas ta auto ning tagurdas sissesõiduteelt välja, olles ikka veel enda ideest nii vaimustunud. Ma ei olnud aga nii kindel, et see hea mõte oli. Tema arusaam lõbusast erines totaalselt minu omast. Kohale jõudes sain ma sellele kinnitust ja kinnitust sai ka mu mõte temast, kui kli¹eest. Tavaline narkar, kellel on oma bänd, millega ta esineb rokkklubides ning kellest keegi midagi kuulnud ei ole.

“Kui tohib küsida, siis miks mängib su bänd ilma sinuta?” küsisin autost väljudes.

Ta lukustas autouksed ja saatis mulle viltuse muige. “Ma olen varu kitarrist.”

Uksel seisis karmi näoga turvamees, olles valmis iga alaealise nolgi otsejoones välja viskama. Kui aga Justin ta vaatevälja ilmus, manas mees näole särava naeratuse, mille põhjal võis isegi arvata, et ta ei ole mingiks vägivallaks üldse võimelinegi.

“Hr. Collins, te ei pidanud ju täna tulema?” ütles mees, rääkides üsna tugeva lääneuroopa aksendiga.

“Mõtlesin ringi,” vastas Justin, vaadates sagivat rahvast ümberringi. Mulle tundus, et ta otsis kedagi, aga leidmata seda 'kedagit', pöördus pettunult uuesti turva poole. “Teda ei ole täna? Olgu pealegi, võime me sisse minna?”

Turvamees laiutas käsi ja astus siis tee pealt eest. Klubis sees oli hullem tunglemine, kui väljas. Ma mõtlesin, kas tõesti käib sellistes kohtades nii palju rahvast. Enamus olid muidugi tumedate juuste, meigi, riiete ja üldse tervenisti mustas. Aga siin-seal liikus ka 'normaalseid', kes ei paistnud end just eriti mugavalt tundvat.

“Tundub, et minusugused ei ole siia just eriti oodatud,” ütlesin ükskõikselt, ingoreerides ühe tüdruku pilku, kes vaatas mind, nagu ma oleksin ebanormaalne.

“Nad kipuvad jah enda ette hoidma,” vastas Justin hajameelselt, otsides jälle kedagi. Mul tuli tahtmine küsida, mis või keda ta otsib, aga arvasin siis, et kui ta tahaks, siis ta ütleks mulle. Kindlasti oli see mingi tüdruk, kellega ta end tavaliselt pilve tõmbas ja oli nüüd veidi pabinas, kuna ei saanud vajalikku doosi kätte.

Me kõndisime leti juurde, kus Justin meile joogid ostis. Ta saatis mulle põgusa naeratuse peale jookide tellimist ning vajus siis uuesti mõttesse.

Nüüd ma mõistsin, miks ta siiatulemise ideest nii vaimustuses oli olnud. Ta lootiski siin kellegagi kohtuda ja nüüd, kui nägi, et teda ei olegi siin, kahetses kindlasti hingepõhjani oma mõttevälgatust. Sest ilmselt ei olnud ka tema ettekujutus ideaalsest õhtust minuga kahekesi olemine. Kuigi siin klubis ei olnud kuidagi võimalik kahekesi olla. Võimalik, et ma olin eksinud, oletades, et Justin tahab tolle tüdrukuga vaid narkotsi jagada, ilmselt oli siin midagi muud mängus...

Ma võtsin enda ees olevast klaasist lonksu ja krimpsutasin veidi nägu. See oli kangem, kui ma arvasin. “Kui sa ei taha siin olla, siis me võime sama kiiresti, kui tulime, ka lahkuda.”

“Kes ütles, et ma ei taha siin olla?” küsis ta kummalise tooniga, sundides end naeratama. “Ma lähen ütlen bändikaaslastele tere. Ära liigu paigast, tõsiselt.”

Ta pilk oli sõna 'tõsiselt' juures eriti tungiv. Ma mõtlesin, kas selle taga võis midagi peituda, aga arvasin, et niikuinii ei valitse siin minu jaoks sellist ohtu, millega ma toime ei tuleks.

Kui Justin poole tunni pärast ikka veel tagasi ei olnud, otsustasin ma ta käsku eirata, tõustes kohalt püsti ja sammudes välisukse poole. Klubist väljunud, ei teadnud ma, mida edasi teha. Ma ei tundnud seda kanti üldse. Muidugi võisin ma hädaolukorras ka tagasi ilmuda, aga Juht oli selle keelustanud, kui me väljaspool enda ala olime. Ja praegu olin ma üsna kaugel endale määratud alast.

Ma eemaldusin klubist, saades nii mõnegi vihase pilgu osaliseks veel, ning mõtlesin just, kas peaksin siiski Juhi reegleid rikkuma, kui üks must BMW mu ees peatus. Uks läks lahti ja Alex vaatas mulle küsivalt otsa.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Smile*
Vapper lohetapja
avatar

Female Postituste arv : 140
Age : 20
Asukoht : Kuskil kõrgustes

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   19/4/2013, 22:09

Nüüd pead sa lihtsalt kohe jätkama Very Happy. Elasin loosse sisse, nii et lase aga käia!
Edu!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   19/4/2013, 23:51

Haha! Jep, täie auruga edasi! Very Happy Mõnus lugemine! Ka seekord jäid mõned stiilivead ja näpukad silma, aga mitte midagi väga katastroofilist, kui hiljem üle loed, siis märkad neid ise, ma usun. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   20/4/2013, 17:34

Smile ja P2nta: aitäh.. ja super, et te jätkuvalt lugejad olete. Ja vabandust, et vahel kirjavead sisse tulevad. Very Happy

13. Peatükk:
Ma kergitasin kulme, olles täiesti pahviks löödud ega osanud midagi teha. Mida ta praegu siin tegi? Kuidas ta üldse teadis, et ma siin olen?

Lõpuks istusin ma autosse, mõeldes, kas midagi on äkki juhtunud, sest ta ei öelnud sõnagi. Ta käivitas mootori ja sõitis klubi juurest ära.

“Justin..” hakkasin ma ütlema.

“Läks minema,” vastas ta. “Nii, et ära muretse tema pärast, sest ilmselgelt ei teinud ta seda sinu puhul.”

“Mis toimub?” küsisin, imestades, kuidas ta Justin'i kohta teab. Midagi oli kindlasti teoksil. “Kust sa selle auto said? On sul üldse load olemas?”

Ta heitis mulle tüdinud pilgu, mis pidi teada andma, et ta ei ole eriti huvitatud mu küsimustele vastamisest. “See auto on mul viimased kaks aastat olnud ja jah, mul on load. Kas sa saaksid mitte enam selliseid küsimusi küsida?”

Ma olin kindel, et ta tahtis öelda lolle küsimusi, aga teadis, et ma võtaksin seda üsna solvavalt ja säästis end mu tujumuutusest. Nii hästi ta mind juba tundis.

“Hea küll, ma siis ei häiri sind enda idiootsusega. Kust sa teadsid, et ma siin olen?”

Ta kehitas ükskõikselt õlgu ja tundus, et ta ei tahtnud mulle seda öelda, aga lõpuks siiski otsustas saladuskatet veidi kergitada. “Tunnetasin.”

Ma kortsutasin kulmu, mõeldes, kas ta valetab või mitte. Oli see võimalik, et ta tunnetas mu asukohta? Või ei tahtnud ta tunnistada, et oli kuidagi selle välja nuhkinud, kuhu me Justin'iga läinud olime? Ma hoidsin enda näoilme neutraalsena, sest ei teadnud, kas selline asi nagu tunnetamine oli olemas või mitte.

Tegelikult ei mõistnud ma, kuidas ta üldse Arianna juurest pääsenud oli. Patrick varastas kogu tähelepanu endale või? Või olid need... hm, 'tähtsad asjad' juba aetud? Kui nii, siis olid Arianna standardid veel madalamad, kui ma arvanud olin.

“Ja miks sa mulle järele tulid?”

Ta vaatas mind muigvel huultega, üks kulm kergitatud. “Sa oleksid eelistanud sinna jäämist? Kui nii, siis ilmu sinna tagasi.”

Ta muie muutus sarkastiliseks viimase lause juures, mis mind vihale ajas, sest ilmselgelt vihjas ta jälle millelegi. Ma teadsin, et ei saaks sõidu pealt ilmumisega hakkama, sest ei saanud keskenduda, ja sama teadis ka tema. Ning muidugi kasutas ta seda minu halvustamiseks ära. Oleks ma koha alguses teadnud, kui meile õpetajad määrati, et tal selline nõme komme on, oleksin ma tõepoolest vahetust nõudnud.

“Mu mõnitamine pakub sulle vist hullult lõbu, aga...”

Ta peatus fooritule ees ja sai hea võimaluse minu silmitsemiseks. See lõbus muie ei olnud ta huulilt kusagile kadunud, aga tema silmisse oli ilmunud mingi veider helk. “See ei ole mõnitamine. Sa ei peaks kõike nii isiklikult võtma.”

“Siis tee enda nõmedaid nalju teatud isikutega, kes nendest aru saavad ega võta neid kui solvanguid, mida need tegelikult on,” ütlesin, pannes käed rinnal risti, väljendades selgemini oma vihast tuju.

Ta vaatas mind sekundi liiga kaua, mis mind end närviliselt tundma pani, ja sõitis siis edasi. “Hea küll.”

Minu kahjuks asus Juhi maja täiesti eraldatud kohas, linnast mitmeid kilomeetreid eemal, mis tähendas pikka autosõitu koos Alex'iga. Tema muigvel huuled käisid mulle närvidele, nii et ma oleksin parema meelega lihtsalt autost väljunud ja end kohale ilmutanud, aga teadsin, et sel juhul oleksin Juhi tähelepanu endale tõmmanud.

Ma mõtlesin, miks ma kunagi Alex'it selle autoga sõitmas ei olnud näinud. Oli kaks võimalust: ta kas ei sõitnudki sellega üldse või sõidutas vaid neidsamu teatud inimesi, nagu Lorena ja ilmselt võis sinna alla nüüd ka Arianna panna. Igatahes kinnitas see jällegi, et ma ei ole tema 'kampa' kuuluv liige ega pea tema kohta kõike teadma.

Kell oli kolm öösel, kui me lõpuks Juhi majja tagasi jõudsime. Ma lükkasin autoukse vist liiga tugevalt kinni, sest see kajas terve õue peal, aga see oli vaid Alex'i süü, kelle pärast ma nii halvas tujus olin. Ta lukustas autouksed ja jõudis mulle ilma vaevata järele, kui ma üritasin ruttu majja minna, ilma et peaks talt veel mingeid kommentaare kuulma.

Ta ei öelnud kuni kohani, kus me lahku pidime minema, sõnagi. Kui ma hakkasin enda toa poole pöörduma, haaras ta õrnalt mu käsivarrest. “Oota.”

Ma pöördusin uuesti ta poole, tõmmates enda käe ära ja jäädes ootama, mida tähtsat tal öelda on. Kui ma teda nõnda silmitsesin, olin ma veendunud, et midagi on teistsugust temas. Algul ei pannud ma seda tähele, aga kui ma enda pilgu allapoole suunasin, nägin ta käel tätoveeringut, mida seal eelnevatel päevadel kohe kindlasti ei olnud. Ma ei jõudnud näha, mida see kujutas, sest ta tõmbas varruka kohe alla, kui nägi, et ma seda silmitsen.

“Ma sõidan paariks päevaks ära,” teatas ta ebamugavust tundes. “Lihtsalt, et sa teaksid. Juhi korraldusel.”

Ma pidin tõdema, et sellist uudist ei olnud ma oodanud. Selline paari päevane reis tundus väga kahtlane, eriti kui see oli Juhi korraldusel. Mis tähendas aga seda, et Alex oli mingi ülesande peal, millest mina midagi teada ei tohtinud. Ma oleksin pidanud nüüdseks sellega juba harjunud olema, aga siiski tekitas see minus suurt viha, mida ma vaevu suutsin endas hoida.

Tegelikult imestasin ma, et ta üldse oli mulle midagi maininud. Tavaliselt oleks ta lihtsalt läinud ja tagasitulles öelnud, et see ei olnud midagi erilist.

Mind häiris tegelikult mõte sellest, et keegi temaga kaasa võiks minna. Keegi, kellega tal veidi lähem suhe, kui lihtsalt sõber, oli. Ma korrutasin endale, et tunnen kadedust vaid seepärast, et Lorena töötab temaga koos, mitte sellepärast, et neil lähem suhe oli.

Ma olin kindel, et mu silmad reedavad mu viha, seepärast vaatasin igale poole mujale, aga mitte talle otsa. “Olgu.”

Teda ilmselt enam ei hämmastanudki mu uudishimu kadumine, seepärast ta vaid muigas, vaadates mind jälle selle pilguga, mis mulle liblikad kõhtu tõi. Ma pöördusin ruttu ümber ja sammusin enda toani. Ma ei ole küll kordagi tagasi vaadanud, aga mul oli tunne, et ta seisis seal, kuni ma uksest sisse läksin.

Ma toetusin seljaga vastu ust ja sulgesin silmad. Kas ma oletasin õigesti, kui arvasin, et oleksin midagi hullu teinud, kui ei oleks sealt minema tormanud? Või oleks tema... Ma teadsin, et hakkan seda kiiret lahkumist kahetsema, aga tema suhtumine ajas mind kohutavalt vihale, mistõttu ma pidingi end tagasi hoidma. Pealegi võisin ma tema pilke valesti mõista, mis oleks mind erakordselt piinlikku olukorda pannud.

Ma vähkresin terve öö mõeldes, piinates end Alex'i sõnadega. Miks oli mul häiriv tunne, et Lorena lähebki kaasa? Olgu pealegi, ta oli üks parimatest ja ma ei mõistnud, miks tal üldse Scott'i vaja oli, aga see ei tähendanud, et ta pidi Alex'iga mingile erimissioonile nüüd minema. Või tegi ta tahtlikult nii, et saaks koos temaga minna?

Siis torkas mulle pähe mõte, et ma võiksin ju Juhilt homme küsida selle kohta. Loomulikult ei arvanud ma, et ta mulle mingit konkreetset vastust annab, aga mul oli ju õigus teada, mille pärast mu tunndid Alex'iga ära jäävad?!

Ma olin teadlik, et mu ükskõikse mängimine ei tulnud eriti hästi välja, aga ma lihtsalt ei suutnud teadmatuses olla. Millegi pärast ei rääkinud Alex, mis toimub ja mul oli juba ammu kahtlus tekkinud, et Juhi antud ülesanne ei tohiks midagi nii delikaatet olla, eriti kui see ülesanne on antud mitte veel täiesti kogenud inimestele. Kui see oleks nii salajane olnud, oleksid sellega Juhi kõrgemad alluvad pidanud tegelema.

Aga ma ei mõistnud, miks oleks pidanud Alex mulle valetama, öeldes, et teeb seda kõike Juhi käsul? Kui see oli midagi illegaalset, siis tahtis ta mind ilmselt säästa, aga see ei olnud võimalik, et tema millegi sellisega tegeleks. Siiski ei võinud ma kunagi täiesti kindel olla...


Viimati muutis seda H. (21/4/2013, 15:52). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   

Tagasi üles Go down
 
Never Back Down
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 2, lehekülgi kokku 8Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
 Similar topics
-
» Never Back Down
» Back.-i Luuletused
» Never Back Down

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: