MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Never Back Down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
AutorTeade
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Never Back Down   2/3/2013, 17:29

Otsustasin ikkagi selle jutu siia postitada... Tahaks teada, mida arvate sellest.  Neutral

1. Peatükk:
Ma toetusin kraanikausi servale ja silmitsesin end peeglist. Põhimõtteliselt terve mu keha oli punaste laikudega, mis hiljem ilmselt siniseks muutuma pidid, kaetud. Selg oli küll kordades hullemas olukorras, sest ma olin seljale langenud, aga ka kõht ei olnud puutumata jäänud.

Kuidas see võimalik oli, et Juht lihtsalt unustas mulle ütlemata, et seal on juhuslikult ka koer, kes on väga häiritud sellest, et ma ta peremehe majas ringi luusin, halvad kavatsused peas?! Just see, mõne jaoks ilmselt täiesti tühine faktor, põhjustaski mu ebaõnnestumise. Ja mina olin veel muretsenud, kuidas sealt majast uuesti välja saada. Aga tundus, et see oli kõige lihtsam osa. Rõdult allakukkumine ei oleks mulle pähegi ilma koerata tulnud.

Ma marssisin vihaselt vannitoast enda tuppa, visates katkise pluusi prügikasti ning kõndisin kapi juurde, et uut pluusi võtta. Siis märkasin ma ühte tumedat kuju eemal nurgas, mis mõne sekundi pärast võttis täpse kuju. Ma teadsin juba, kes see on, aga tegin, et ei pane teda tähele, sorides kapis edasi. Ta sammus edasi, ütlemata veel ühtki sõna, mis mu ärevust aga veelgi suurendas. Tema vaikimine tähendas halba, hoopis parem oleks olnud, kui ta oleks kohe enda moraalilugemisega alustanud.

Siis pöördusin ma ringi ning jäin teda, valge pluus käes, küsivalt silmitsema.

Ta nookas peaga mu pluusi poole. „Pane see selga.“

Ma kergitasin kulme, manades lõbustatud muige suule. „Miks? Häirib sind midagi? Pole ju midagi, mida sa enne näinud ei oleks, või mida?“

Tegelikult teadsin ma, et teda häirivad need haavad mu kehal. Ma olin täiesti veendunud, et ta tunneb end süüdlaslikult, aga samas ei tahtnud ma, et ta end nõnda tunneks. Mul hakkas temast kahju ja ma panin pluusi endale selga, lootes nüüd vaid, et ta lahkub. Need haavad olid nagu kinnituseks, et ma ei olnud võimeline ilma temata hakkama saama.

„Miks sa ei öelnud, et sa lähed?“ küsis ta, allasurutud raev hääles selgesti tuntav.

„Kuna ma arvasin, et saan üksi hakkama,“ vastasin, „Anna andeks, see oli suur eksimus nõnda mõelda.“

Ma märkasin alles nüüd, et ta juuksed olid tuulest räsitud ja tema silmad, mis vaatasid tavaliselt nii leebelt, olid nüüd kuidagi väsinud, aga samas karmid. Kus ta olnud oli? Kas koos selle rämpsuga? Ma lootsin küll, ja tundsin rõõmu, et sain nende kohtumisele lõpu teha, kui Alex pidi siia tormama.

Ta lasi minust pilgu üle käia, ja ma olin kindel, et märkasin hetkeks ta silmis haletsust. See ärgitas mu viha veel rohkem ta vastu ja ma oleksin tahtnud ta siit toast välja visata, aga teadsin, et mu jõud ei käiks tema omast üle. Ta võis ükskõik mida minu suhtes tunda, aga mitte haletsust. Seda ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud, et ta haletseks mind, kuna ma ei suuda üht lihtsat ülesannet täita, kus tema ei pea minu seljatagust kogu aeg kaitsma.

„Kui sul midagi rohkem ei olnud, siis ma arvan, et võid tagasi Lorena juurde pöörduda,“ ütlesin teeseldud ükskõiksusega, pannes käed rinnal risti. „Ma usun, et tema saab kõigega hakkama.“

„Ei, mitte kõigega, aga taolise ülesandega küll,“ vastas Alex kulmu kortsutades.

Kas ta teadlikult õhutas mu raevu enda vastu? Mulle tundus nagu ta tahaks mind maha teha, kuigi ma ei olnud talle selleks erilist põhjust andnud. Tema oli see, kes mind ründas.

„No siis mine ja räägi Juhiga. Võib-olla saad Lorena enda partneriks,“ laususin vihaselt, „See rõõmustaks kõiki osapooli.“

Ta ohkas raskelt ja sammus siis ukse juurde, aga peatus enne väljumist, et mulle veel midagi öelda. „Sa tead, et ma ei tee seda. Aga lihtsalt ütle, kui sa kedagi teist tahad.“

Kohe, kui uks tema järel sulgunud oli, võtsin ma voodilt padja ja viskasin selle täiesti jõust vastu seina.

Kui tema eesmärgiks oli mind end halvasti tundma panna, siis see oli tal õnnestunud. Ma ei jõudnud isegi ühte sammu teha, kui ma olin juba majast välja aetud, koera poolt. Ja mina veel arvasin, et mul tuleb inimestega raskusi. Kuigi ma tean, et oleksin saanud sellest koerast väga lihtsalt mööda tahtmise korral, aga ma lihtsalt ei suutnud sel hetkel selgelt mõelda. Üldse olin ma imestunud, et ma sinna ilma Alex'ita kohale jõudsin, sest tavaliselt oli tema minu kõrval olnud. See oligi märk, et ma olen temast sõltuv, mis ajas mind veel rohkem marru.

Ma trampisin toast välja, otse Juhi kabineti poole. Aga muidugi, kui ma alla jõudnud olin, tõkestas Phillips mu tee, astudes Juhi ukse ette ning pannes käed tähtsalt puusa.

„Prl. Elliot, on midagi vaja?“ küsis ta enda tavalise kõrgi hääletooniga.

Ta oleks võib-olla isegi talutav olnud enda oran¾ikate juuste ja üllatavalt pika kasvuga, mis ajas isegi meestele hirmu nahka, kui ta oleks enda suhtumist veidi muutnud. Ja kui ta oleks selle rinnasildi, mis kuulutas kõigile, et ta nimi on Justine Phillips, rinnast võtnud. Keegi ei mõistnud, miks talle enda nime nõnda eksponeerida meeldib.

„Jah, ma pean hr. George Ray'ga rääkima,“ vastasin talle samasuguse üleolevusega.

Me võisime teda kahte moodi kutsuda. Kas Juhiks või tema täisnime pidime George Ray. Kunagi ei tohtinud me talle viidata, kui lihtsalt George'ile või hr. Ray'le. Ma ei mõistnud, miks seda viimast moodust kasutada ei või, see ei alavääristanud ju kuidagi tema nime, aga hoidsin siiski reeglitest kinni.

„Oi, aga ta on hõivatud,“ teatas Justine, teeseldes nagu tal oleks kahju.

„Ta on pidevalt hõivatud,“ ütlesin, suutes vaevu end kontrolli all hoida, et mitte talle paar head sõna öelda või kõrvakiilu anda. „Teie jutu järgi.“

„Ma räägin vaid tõde ja ainult tõde, prl. Elliot,“ sõnas Phillips ülimalt rahulolevana.

Ma tõstsin käed üles, andes sellega teada, et annan alla. „Hea küll. Ma tulen siis, kui tal on aega. Mis juhtub ilmselt... mitte kunagi.“

Ta nägu moondus pahameelest, aga ma ei jäänud ootama, mis ta vastu nähvab, vaid läksin kiiremas korras tagasi enda tuppa.


Viimati muutis seda H. (1/2/2015, 18:11). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
SugarPiece
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 20

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   2/3/2013, 18:28

Ma ei ole eriline kritiseerija, seega midagi halba öelda ei oska, kuid mulle küll meeldis. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   4/3/2013, 21:28

Nii.. Mulle meeldib, algus on paljutõotav. Loodetavasti saab lähiajal siis edasi lugeda.^
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Shadowpaw
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Female Postituste arv : 258
Age : 17
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   5/3/2013, 15:37

Mulle meeldis ka. Ootan uut Wink.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   6/3/2013, 19:02

Tore, et siiamaani positiivne tagasiside ikka Very Happy

Väga hea, kui meeldib...


2. Peatükk:
Mõne aja päras koputas keegi mu uksele. Suure ärevustundega avasin ma ruttu ukse, arvates, et see võib olla Juht, kes kuulis mu 'väikesest seiklusest'. Aga ukse tagant Elena leides, sain ma aru, et olin loll olnud, arvates, et Juht tõesti tuleb isiklikult kellegi ukse taha. See oleks esmakordne juhus olnud.

Ma kutsusin ta sisse ja vajusin ise tagasi voodile, piinates end mõtetega ennistisest ebaõnnetumisest.

„Miks nii morn?“ küsis ta enda tavalise entusiastlikusega.

Ma ei mõistnud, kuidas ta sai enda head tuju kogu aeg üleval hoida. See oli nii harv juhus, kui üldse, teda mossitamas näha. Aga ma mõistsin, et selliseid inimesi peab ka olema, sest kes muidu mind masendusest välja aitab?

Ma ei tea, miks, aga millegipärast pidasin ma teda veel omapäraseks ja erakordseks. Võib-olla oli see tingitud sellest, et tal olid blondid juuksed, mis olid alatihti lokkis, kuigi ta üritas neid pidevalt sirgendada, ja pruunid silmad. See kooslus tegigi ta minu arust veidi omapäraseks. Aga see ei olnud halb asi, vastupidi... Nõnda oli ta isegi ilus.

„Tahad öelda, et sa ei tea, kuidas ma ebaõnnestusin enda esimesel ülesandel?“

„Hm,“ ta vajus hetkeks mõttesse. „Tean küll. Terve maja räägib sellest, aga vähemalt on see naljakas.“

Ma oigasin, võttes padja ja pannes selle enda pea peale. Tore oleks, kui ma ei peaks siit toast enam kunagi lahkuma. Aga ma teadsin, et Alex tuleks ja peksaks mind juba homme siit välja, järgmist ülesannet täitma. No mitte küll otses mõttes, sest ta üritas ikka enda d¾entelmenlikku käitumist säilitada, aga siiski ei saaks ma temast rahu mitte mingil juhul.

“Jah, tõesti... väga naljakas on olla häbistatud terve maja ees.”

“Ah, ole nüüd. Kuhu su enesekindlus kadunud on?” küsis ta naerdes, potstades mu kõrvale voodile. “Mitte keegi ei võta seda nii tõsiselt, kui sa ise. Usu mind.”

Me eemalasin padja enda näolt ja jäin teda vaatama. Mitte keegi peale Alex'i, heal juhul. Ma olin kindel, et Alex selles olukorras küll midagi naljakat ei leidnud, ja millegipärast heidutas just see mind kõige rohkem. Kui asi puudutas mind, siis paistis ta kõike üleliia tõsiselt võtvat. Asi ei olnud ju selles nagu ta ei oleks naernud või nii. Teatud inimeste hulgas olin ma teda mitmeid kordi naermas näinud. Aga ma ei mõistnud, miks ta minu seltskonnas end nii pingeliselt tundis, mis pani ka mind samasse olukorda. Nii et ma ei saanud end temaga olles üldse vabaks lasta, ja see tekitas veel lisastressi.

“Mu kallis õpetaja aga üritab mind iga hinna eest maatasa teha, vähemalt nii mulle tundub,” laususin, pöörates talle selja, et ta ei näeks, kui haiget see tegelikult tegi. Ma ei mõistnud, miks Alex mind nõnda kohtles. Ta oleks pidanud veidikenegi kannatust minu suhtes üles näitama. See oli siiski mu esimene kord. Aga tema kargas mulle kohe kallale.

“Võib-olla sellepärast, et ta üritab sinust parimat teha, nagu ta ka ise on,” rääkis Elena, pidades vist hoopis midagi siivutumat mõttes, kui mina. “Ja seda igas asjas.”

“Jäta, praegu ei ole õige aega tema 'seksikuse ülistamiseks,” ohkasin tüdinult.

“Olgu pealegi,” vastas ta. “Aga Aaron nägi küll välja nagu tahaks sind kohe lohutama tulla.”

Ma tõusin püsti, olles ärritatud, et teema Aaron'ile läks. Tema pidevad igatsevad pilgud ja kohmetus minu juuresolekul oli mind juba niigi ära tüüdanud, aga tundus, et Elena ei kavatsenudki seda teemat jätta.

Claudia tormas sisse, ise hingeldades, ning jäi mind ja Elena't kordamööda vaatama.

Ma kergitasin kulmu, vaadates tema räpakat olemust. Tavaliselt vihkas ta igasugust mustust, võiks arvata, et eriti enda peal, aga näis, et praegu ei huvitanud see teda karvavõrdki, et tema riided nagu kodutu omad välja nägid.

“Mis sul arus oli?” küsis ta lõpuks, kui oli oma hingamise paika saanud ja sihtis mind enda kõige kramima pilguga.

Ma kehitasin õlgu ja vaatasin talle ikka veel üllatunult otsa. Ta vist rääkis mu ülesandest, või õigemini sellest, et ma ilma Alex'ile ütlemata seda ülesannet tegema läksin, aga siiski... miks see teda nii väga häiris?

“Sa läksid üksinda, esimest korda ja muuseas väga tähtsale ülesandele, ilma enda õpetajata ning ebaõnnestusid ka veel lisaks?!”

“Issand jumal, Claudia... ega see nii hull ka ei ole,” ütles Elena vahele sekkudes, tõustes voodilt püsti.

“Sina ära sega end siia, Elena,” lausus Claudia ja pöördus siis uuesti minu poole. “Miks sa seda tegid?”

“Esiteks ei mõista ma üldse sinu suhtumist... Kuidas see sinusse puutub? Ja teiseks, vastuseks sinu küsimusele, arvasin ma, ekslikult, et suudan sellega üksind toime tulla.”

Claudia ohkas raskelt ja tõmbas käega üle näo. “See oli suur viga.”

“Ära sa märgi,” vastas Elena lõbustatult, millega ta Claudia terava pilgu ära teenis.

“Sulle teadmiseks, Laura, Juht saatis mind sind otsima, kui sai teada, et sa üksinda oled läinud,” seletas Claudia, nüüd juba veidi rahulikumalt.

“Okei, aga kui ta mind nii kangesti leida tahtis, siis kus ta nüüd on?!”

“Ta pidi... ära sõitma,” vastas Claudia ebamääraselt. “Aga küll ta veel räägib sinuga, kui tagasi tuleb.”

See kõlas nagu ähvardusena. Aga ma olin kindel, et midagi head see ka ei olnud, kuna Juht oli üpris vihane, et ma tema reeglitest üle astusin, minnes üksinda missioonile, mis oli nii mulle, kui Alex'ile mõeldud. Aga ma tõesti arvasin, et tulen sellega üksinda toime... Ilmselt tema selle vabandusega nii lihtsalt ei lepi.

“Ma loodan, et Alex tegi sulle peapesu,” sõnas Claudia.

“Ma loodaksin, et ta tegi rohkemat,” sekkus Elena, tehes mulle kavalalt silma.

Hoolimata olukorra tõsidusest ja mu masendusest, pani see lause mind siiski muigama. “Jah, tegi. Ja ma olen aru saanud enda veast, usu või mitte, Claudia.”

“Ma usun, aga lihtsalt... Ürita teine kord mitte nii tormakas olla, eks? Näeme hiljem.”

Kui ta lahkunud oli, ohkas Elena kergendatult. “Jumal küll, ma ei teadnud, et ta sellist mürglit korraldada võib...”

“Sa tead, et ta võtab enda kohust väga tõsiselt,” laususin, kõndides akna juurde.

Ma kortsutasin kulmu. Miks oli Juht Claudia mind saatma otsinud? Selles suhtes, et ta ei olnud isegi õpetaja, vaid õpilane. Kui ta oleks pidanud kellegi saatma, siis Claudia õpetaja, kelleks oli, paraku, Aaron. Tegelikult oleks ta pidanud üldse Alex'i saatma, aga ju ta oli siis millegi muuga hõivatud. Muuga... ehk Lorenaga? Ma pigistasin silmad tugevasti kinni, et mõte neist kahest mu peast kaoks.

Siiski, tulles tagasi eelmise teema juurde, ei mõistnud ma, miks ta Claudia saatis. Oli sellel üldse mingi põhjus või võttis ta lihtsalt esimese ettejuhtuva? Ei... Selle taga pidi midagi olema. Ma oletasin, et Claudialt endalt küsides ei saaks ma eriti täpset vastust, sest tal olid omad põhimõtted. Ja üks neist põhimõtetest oli, et enda 'tööülesannetest' ta ei räägi kellegagi, isegi mitte minu või Elena'ga, kes me olime ta parimad, ja ma arvan, et ka ainukesed sõbrad.

Võib-olla Aaron teab midagi? Oleksin ma tõesti nii jultunud, et minna temalt küsima? Ma ei kahelnud, et ta annaks mulle kõik vastused, mis ma teada tahan. Sellele võis ju mõelda...

Mõne minuti pärast istusime me Elena'ga aias. Tema nautis päikest ja mõtles omi mõtteid, sealjuures naeratades. Ma vaatasin pingsalt õues ringi lootes näha, kas Alex'it või Aaron'it, aga kumbagi ei paistnud praegu silmapiiril olevat. Varsti tüdinesin ma otsimisest ja vaatasin lihtsalt õues ringi.

Siin oli kohutavalt kaunis. Õue keskel oli suur muruplats, kus kasvasid lilled, enamuses olid liiliad. Need olid kauneimad... Ma mäletan, et kunagi, umbes poolteist aastat tagasi, see oli umbes ajal, kui ma siia olin saabunud, jalutasime me Juhiga õues. Ma olin nii kohkunud, et ta oli just mind kõikidest uutest välja valinud, et minuga aias jalutada. Siis ütles ta ühe lause, mis mul siiamaani nii selgelt meeles oli. Ta ütles, et need liiliad sümboliseerivad mind. Ma ei saanud sellest aru, siiamaani ei ole saanud, ja ta ei öelnud ka ise rohkem midagi selle kohta. Nii ma lihtsalt jätsin selle sinnapaika, aga praegu hakkas see mind uuesti huvitama...

Vari langes mu päikese ette ja ma ei pidanud isegi üles vaatama, et aru saada, hääle järgi, kes see on. “Mis see siis olgu? Teised harjutavad ülesanneteks, aga teie lihtsalt logelete?”

Scott tegi endale ruumi minu ja Elena vahel, vahetas meie vahel pilke, aga lõpuks jäi pidama minul. “Eriti sina, Laura... Kas sa ei arva, et peaksid treenima?”

Ma sain aru, et ta viitas enda lausega mu ebaõnnestumisele.

“Mine loobi enda mõnitusi kusagil mujal,” vastasin ükskõikselt, vaadates ta lõbusat nägu.

Tal oli tavaline pahapoisi nägu. Kena, aga sa teadsid, et lähenedes saad kõrvetada. Tema silmad langesid hetkeks mu kehale. Õnneks ei olnud mina tema võrku langenud, kuigi ei saaks öelda, et ta ei oleks üritanud. Üritas ilmselt siiamaani.

“Millest sa räägid, kullake?” küsis ta ilmsüütu näoga. “Tegelikult olen ma kindel, et sa oled väga osav. Nii mõneski asjas.”

“Ma ei taha teada, mis sa nende mõndade asjade all silmas pead,” vastas Elena, vaadates ikka veel, silmad kinni taevasse, lastes päikesekiirtel enda nägu paitada.

“Ma arvan, et tahaksid,” sõnas Scott, saates talle põgusa pilgu.

Vahel ma mõtlesin, kas Scott oli juba Elena kätte saanud, et ta tema vastu erilist huvi välja ei näidanud. Ja vastupidi. Noh, kui ka oli, siis Elena ei olnud mulle sellest sõnagi rääkinud. Nende iseloomud paistsid just sobivat... Mõlemal olid sellised veidi kahemõttelised laused.

“Kus teie õpetajad üldse on?”

Seda küsides vaatas ta mulle otsa, pidades silmas Alex'it, sest ta teadis, et Elena õpetaja oli lahkunud ning ta ei olnud veel uut saanud. Aga mul ei olnud mingi tuju temaga Alex'ist rääkida, sellepärast ma ei vastanud midagi. Elena saatis mulle lõbustatud pilgu, aga pöördus siis tagasi päikese poole.

“Oi... ega ta äkki, juhuslikult, minu õpilasega aega ei viida?” küsis Scott, teeseldes siirast muret asja vastu.

Muidugi ärgitas ta mu pahameelt veel rohkem üles, viidates Alex'ile ja Lorena'le, kes oli Scott'i õpilane. Scott ja Lorena sobisid super hästi kokku. Mõlemad olid ülbed ja ennasttäis. Üks hullem kui teine.

“Ma ei kujuta ette ega taha ka teada.”

Ma märkasin teises õue otsas Aaron'it ja Claudiat ning tõusin pingilt, heites Scott'ile ühe põlgliku pilgu enne minekut.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   9/3/2013, 21:57

Mu arust seda etteheitmist, et ta oma ülesandega ebaõnnestus, oli pisut pikalt, aga no samas, kui nüüd reaalsusele mõelda, siis see on isegi loogiline. Vähemalt mul on küll nii olnud, et midagi läheb kehvasti ja siis ma JÄÄNGI etteheiteid kuulama.. Very Happy
Igatahes, jah, ma tahaksin edasi lugeda. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   10/3/2013, 12:05

Mhmhh... Seda küll Very Happy
Jah, mul samamoodi täpselt.
Tore : )

3. Peatükk:
Ma peatusin Aaron'i ja Claudia ees just hetkel, kui Claudia oli mingit mingit ülesannet sooritama hakkamas. Claudia märkas mind esimesena, pani käed puusa ning jäi mind kurja pilguga silmitsema. Ma naeratasin. Siis märkas mind Aaron ja vaatas kohe närviliselt mujale.

Ma ohkasin tüdinult. Täiesti uskumata, et ma temaga käinud olin. Mida ma temas näinud olin? Ebakindlust ja kohmetust? Ei, siis oli ta veidi teistsugune olnud, kui me kohtusime. Võib-olla tõi lahkuminek temas sellised omadused esile? Noh, välimusel ei olnud tal vigagi. Aga ega ma vaid seepärast temaga ei olnud...

“Tere,” ütlesin. “Saaksime rääkida Aaron?”

“Me harjutame, Laura,” ütles Claudia.

“Jah, me harjutama,” vastas Aaron kajana, mille peale mul temast veel rohkem kahju hakkas.

“Vaid hetkeks?” küsisin, vaadates teda nii vastupandamatu pilguga, kui võimalik.

Lõpuks ta andis alla ja me kõndisime eemale, jättes Claudia ohkama ning omaette pomisema.

“Mis on?” küsis ta mõne sekundi pärast.

Ma arvan, et see väike küsimus nõudist talt tohutut pingutust.

“Ega sa ei tea midagi sellest, miks Juht Claudia mulle järele saatis, kui... noh, tead isegi.”

Ma asusin kohe asja kallale, sest leidsin, et pole mõttet venitada. Niikuinii ei oleks ta asjale pihta saanud, kui ma oleksin teemani kuidagi kaudselt jõuda. Ta oli kord juba veidi pikaldane... eriti minu seltskonnas.

Ta kortsutas kulmu. “Juht ei ole teda sulle järele saatnud.”

“Jah, saatis. Claudia ise ütles.”

Okei, asi hakkas veel segasemaks minema. Ka Aaron ei paistnud asjast midagi teadvat ja tundus, et ta peab seda samuti veidi kummaliseks. Ainuke inimene, kes oleks saanud praegu vajalikud vastused anda, oli kadunud.

“Aga... see ei ole võimalik. Miks ta oleks pidanud Claudia saatma?” küsis ta, heites Claudia suunas pilgu enne, kui ma teda keelata jõudsin. Claudia vaatas täpselt meie poole, hakates nüüd ilmselt veel rohkem kahtlustama, millest ma räägime, kui Aaron talle pilgu saatis.

“Ma ei saa ka sellest aru. Aga võib-olla uurid talt veidi selle kohta? Ma mõtlen, et ära talt otse küsid, vaid noh... tead küll.”

“Ma vaatan, mis ma teha saan.”

Ta läks Claudia juurde tagasi ja ma saatsin teda pilguga. Ma lootsin, et ta läbi ei kuku ning tõesti saab midagi teada, vastasel juhul aga pidime ootama Juhi tulekut. Aga mul ei olnud selleks kannatust... Miks Claudia pidi nii kuradi jäärapäine ja salatsev olema?!

“Otsid veel rohkem pahandusi?”

Ma tundsin juba häälest ära, et see on Alex. No tõesti... kas seda häält oleks suutnud unustada? Aga ta oli mulle ka üllatavalt lähedal, kui ma ümbes pöördusin. Ta astus sammu tagasi, et mitte kahtlast muljet jätta.

“Kuulasid pealt?”

Kuulsin pealt,” parandas ta viltuse muigega. “Ja ära ürita enda mõjuvõimu Aaron'i peal rohkem kasutada, et vajalikke vastuseid saada, sest see on mõttetu.”

Ma kergitasin kulmu ja muigasin lõbustatult. Ah et tema kutsus seda nõnda? Mõjuvõim? Ma ei uskunud, et Aaron minu mõju all on. Ta tahtis just näidata, et ta ei sõltu minust enam absoluutselt ja ilmselt laseks mul ripsmeid mitu tundi järjest plaksutada, enne kui mulle mingeid vastuseid annaks, üritades sellega just näidata, et võim on tema käes.

“Miks see mõttetu on?”

“Kuna Claudia ei räägi talle niikuinii midagi. Ta andis Juhile lubaduse.”

Kas Alex teadis sellest midagi? Kui üldse, siis ma olin arvanud, et ta on just Juhile pahane, kuna too ei saatnud teda mulle järele, vaid Claudia. Aga tundus, et siia oli segatud mingi kahtlane kokkulepe, millest ma kavatsesin lähemalt teada saada. Ma olin üpris kindel, et ka Alex ei räägi mulle midagi. Temal oli umbes samasugune suhtumine nagu Claudial'gi.

“Mis sorti lubaduse?”

“See ei puutu asjasse. Ja ära ürita enam midagi selle kohta teada saada. Satud veel suurematesse jamadesse, selge?”

Ta kõndis edasi ja ma jäin talle järele põrnitsema. Aga ta pöördus ümber ning jäi mind küsivalt vaatama. Ma võtsin seda kui kutset talle järgi kõndida.

“Kuhu me läheme?” küsisin ja peatusin kohe, kui ta mulle vastuse andis.

“Ülesandele, kuhu me pidime koos minema,” vastas ta, jäädes mind kummaliselt vaatama, kui märkas, et ma paigalt ei liigu. “Ära muretse, seekord sa ei ebaõnnestu. Võib-olla.”

“Sa ei saa selles kindel olla,” ütlesin.

“Ei saa tõesti. Aga ei saa ka kindel olla, et ei ebaõnnestu, kui sa ei tule,” ütles ta ja võttis mu käe, et mind edasi tirida.

Ma olin nii üllatunud sellest ¾estist, et tirisin enda käe kohe aru, mille peale ta mind veel kummastavamalt vaatama jäi. Talle võis jääda mulje, et see oli mulle vastumeelne, aga see ei olnud sugugi nii... Vastupidi, see oli rohkem, kui meeldiv, aga tema käe puudutus ehmatas mind. Ma ei olnud selleks üldse valmis. Tavaliselt meeldis talle distansi hoida.

Ta kõndis edasi ja ma järgnesin talle, end mõttes igasuguste nimedega sõimates ning soovides, et saaksin minuteid veidi tagasi keerata.

Kui me sisse tagasi jõudsime, suundus ta otsejoones treppide poole. Ma mõtlesin, kust kohast me seekord stardime. Ja küsisin ta seda. Vastuseks sain, et tema toast. Ta tundus end veidi imelikuna tundvat peale selle ütlemist. Ma ei leidnud, et selleks oleks põhjust olnud ja naeratasin.

“Oo, huvitav,” pomisesin.

Ma ei olnud kunagi tema tuba näinud, küll oli ta aga kordades minu oma näinud. Sisse astudes ei märganudki ma midagi erilist. Tumedates toonides, nagu ikka poistel. Siiski ei olnud ta tuba segamini nagu paljudel teistel poistel siin majas, kes ei vaevunud koristamisele aega viitma, kuna arvasid, et on selle töö jaoks liiga tähtsad. Neid oli ju siiski valitud 'tähtsaid missioone täitma'.

Alex vaatas mind, kulm kergitatud, jälgides, kuidas ma ta tuba silmitsen. “Kui oled lõpetanud, anna teada.”

“Olen,” vastasin, manades naeratuse näole.

“Tore,” vastas ta samuti naeratades. “Siis ilmu sinna, kuhu eelmisel korralgi. Sellega said ju hakkama.”

Ma hakkasin talle midagi vastu nähvama just hetkel, kui teda haihtumas nägin. Ohe vallandus mu huultelt, kui ma silmad sulgesin, kujutades end nn. Tiigri rõdule, mõeldes ise samal hetkel, kas ta jääbki mind selle ebaõnnestumisega piinama. Kui nii, siis pidin ma ruttu midagi ette võtma ja tõestama, et ma ei ole nii koba nagu ta paistab arvavat.

Edukalt rõdule jõudnud, vaatasin ma Alex'it otsides ringi, aga ei näinud teda. Siis vaatasin ma alla õue, aga ei näinud seal kedagi liikumas. Võib-olla oli ta end kogemata kusagile mujale ilmutanud? Kes teab, kõike võib juhtuda... isegi nii osavatega? Ma pöördusin ringi ja nägin teda enda ees seismas. Ta silmad olid lõbusad, aga ilme rääkis midagi muud.

“Kus sa olid? Ma jõudsin juba sees tiiru ära teha,” lausus ta.

“Kus sina olid?” küsisin segadusseaetult.

“Sa ikka saad aru, et sul läks siia jõudmisega mingi kümme minutit?”

Ma kergitasin üllatunult kulme. Nii kaua? See ei olnud võimalik... Ma olin kohe peale teda startinud. Tavaliselt läks mul selleks paar minutit, temal läks vaid paar sekundit. Midagi oli siin valesti. Ma olin täiesti kindel, et ei olnud end vahepeal kusagile mujale ilmutanud.

Ta raputas pead. “Vahet ei ole. Ma kontrollisin maja seest. Turvad on vaid väljas, maja ees. Tiiger ise istub ühe tundmatu mehega elutoas. Tundus, et nende jututeema ei olnud just meeldiv.”

Me sisenesime rõduukse kaudu ühte magamistuppa. Ma vaatasin ettevaatlikult ringi, tahtmata, et Alex märkab, otsides enda ründajat eelmisest korrast, aga ei kuulnud ega näinud kedagi. Eelmisel korral oli ta vannitoast sisenenud. Ma lootsin, et ei puutu temaga sel korral kokku. Oleks väga ebameeldiv, kui ma jälle põruksin, eriti Alex'i silme all.

Ta astus tasakesi kordidori ja ma järgnesin talle. Maja oli täiesti hiirvaikne. Me kõndisime treppide juurde ning kõndisime mööda seinaäärt alumisele korrusele.

Sinna jõudnud, seisatas Alex. “Ma lähen vaatan ta kabinetti, sina kuula seni elutoa ukse taga, millest nad räägivad. Ole ettevaatlik. Jälgi, et kedagi ei tuleks.”

Ta läks ühes suunas ja ma pöördusin teisipoole, kõndides elutoa ukseni, kus ma seisatasin, kuuldes seest meeste hääli. Tiigri hääle tundsin ma ära. See oli tume ja ähvardav. Sobis täpselt tema iseloomuga. Aga teist isikut ei suutnud ma tuvastada. Ma vaatasin ukseavast sisse, tänades õnne, et elutuba oli hiiglama suur ning nad ruumi kaugemas osas istusid, kust avanes ilus vaade tagaõuele.

Nad paistsid mingist kindlast isikust rääkivat. Ühest mehest, kes neid reetis ja nüüd tagajärgede eest maksma peab. Tiiger paistis eriti vihane olevat, aga teine mees tundus asja naljaks pidavat. Ma ei oleks öelnudki, et too tundmatu tüüp mõrvar on, kuna tal oli lahke ja naerul nägu, mis teatud usalduse tema vastu tekitas. Nad ei paistnud Tiigriga absoluutselt kokku sobivat.

“Ära muretse, Tom,” ütles tundmatu mees naeratusega. “Kõik on kontrolli all. Black veel maksab enda teo eest, küll sa näed. Ma isiklikult kannan selle eest hoolt.”

“Aga mida me 'suure Juhiga' ette võtame?” küsis Tiiger, põlgikkust lausa nõretas ta lausest.

Mu süda jättis löögi vahele, kui ta Juhti nimetas. Ma ei mõistnud, mida nad temaga ette võtma peavad. Aga hirm kadus sama kiiresti, kui see tulnud oli, kuna ma olin kindel, et nad ei saa talle midagi teha. Juhil oli parim kaitse ning vaenlased ei saanud talle lähedalegi.

“Temaga tegeletakse,” ütles teine mees püsti tõustes ning enda ülikonda kohendades. “Kannatust, Tom... Kannatust.”

Me veel näeme, kes kellega tegeleb. Nende üritus Juhiga midagi ette võtta nurjub täiesti kindlalt. Nad ise peaksid seda samuti teadma, nii et milleks üritada? Nad ei olnud ju esimesed, kes üritavad Juhti kukutada. Enne neid oli veel olnud mitmeid kümneid, kui mitte sadu.

Ma tormasin Tom'i kabineti poole, sest arvasin, et ta võib iga hetk nüüd elutoast lahkuda, kui too teine tüüp end minekule sättis. Sinna jõudnud, nägin ma esimese asjana lahtised aknaid ja alles peale seda verd, mis põrandat kattis. Ega ometi... Kui Alex'iga midagi juhtunud on, siis... Ma hakkasin kiiremini hingama, kuna tundsin, et ei saa piisavalt õhku.


Viimati muutis seda H. (10/3/2013, 20:08). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 17
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   10/3/2013, 19:58

Mulle meeldib!
See on nii põnev!
Ma ei saanud ainult aru, kas Elliot ilmus tagasi, et ta Juhi kabineti poole tormas või mis scratch
Ootan suure huviga uut Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   10/3/2013, 20:10

Siis on tore Very Happy

Ohoh.. Ma pole seda tähele pannudki, aga parandasin ära. Nüüd peaks õige olema.
: )
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/3/2013, 17:31

4. Peatükk:
Aga mõne sekundi pärast astus ta kabinetti kõrvaluksest, mis viis ilmselt teise ruumi. Ma jooksin, ilma järele mõtlemata, tema juurde ning panin enda käed talle ümber. Ta kohmetus, teadmata mida teha või öelda. Ma eemaldusin temast ruttu ja vaatasin talle otsa, märgates tema silmis uuesti seda lõbusat helki, mis rõdulgi seal oli olnud.

Tema huuled kaardusid muigeks. “Ära muretse, ma ei ole surnud.”

Ma kortsutasin kulmu, vaadates verest läbi imbunud vaipa. “Aga siis kelle...”

Ta osutas käega ukse poole, kust ta sisenenud oli ning läks laua juurde, hakates seal oaberites sorima. Ma avasin ukse ja märkasin toa keskel koera laipa. Mul hakkas paha ja ma sulgesin uuesti ukse, pannes käe suule, et iiveldust tagasi ajada. Siiski olin ma märganud, et see ei olnud sama koer, kes mind rünnata oli üritanud. Mind ründav koer oli must, aga see siin tumepruun. Järelikult oli minu väike sõber meile ikka veel ohuks...

“Sa ikka mõistad, et just see sind kukutabki?” küsis ta, pöördumata minu poole, tuhnides ikka veel paberites.

“Millest sa räägid?”

Seekord ta pöördus, jäädes mind, kulm kortsus vaatama. Tal olid mingid paberid käes, kui ta minu poole paar sammu astus. “Sinu vastumeelsus tappa.”

“Tahad sa öelda, et sul endal ei ole vastik kedagi tappa?” küsisin imestusega. Ma ei arvanud, et ta nii külmavereline on ja hakkasin tahtmatult mõtlema, kui palju inimesi ta täpselt tapnud oli, et ta nii hoolimatu tundus. Sest ma arvan, et kõik, normaalsed, inimesed tundsid vastumeelsust kellegi mõrvamise ees.

“Me peaksime minema,” ütles ta teemat mujale viies. “Enne, kui ta siia jõuab. Ma arvan, et... Anna mulle oma käsi.”

Ma kergitasin kulmu, aga ei esitanud küsimusi, vaid ulatasin talle enda käe. Mõne sekundi pärast olime me tagasi tema toas, täpselt seal, kus me startinud olime. Ja see häiriski mind... see koha täpsus. Ma ei hakanud küll joonlauaga mõõtma, aga tundus, et me ei olnud millimeetritki liikunud. Kuidas ta suutis meid nii täpselt tagasi tuua? Ma olin seda asja harjutanud juba kuid, aga panin ikka umbes meetriga mööda. Ja see meeter võis mõnel juhul väga tähtsaks osutuda.

Ma mõtlesin, kas ta palus, et ma annaksin talle käe selle intsidendi pärast, mis aias juhtus, kui ma enda käe ära tirisin. Seekord küsis ta selleks luba, mis pani mind end halvasti tundma, kuna nüüd ta ilmselt arvas, et ma tunnen vastumeelsust ta puudutuste suhtes. Aga nii see ei olnud.

“Ma oleksin ka ise sellega hakkama saanud,” ütlesin vihaselt. “See kümne minutiline start ei olnud minu süü.”

“Olgu, me ei hakka vaidlema,” lausus ta, suundudes paberitega, mis ta Tiigri juurest oli võtnud, laua juurde, ise neid hoolikalt uurides.

“Jah, hakkame. Oleksin ma teadnud, et sa kavatsed mind aidata, ei oleks ma enda kätt andnud,” ütlesin liiga valjusti, mille peale ta paberitelt pilgu tõstis ja mind anuva pilguga vaatas.

Ilmselt ei tahtnud ta, et Lorena pealt kuuleks, kuidas ma tema toas karjun, võides sellest valesti aru saada. Aga mind ei huvitanud see põrmugi. Mind huvitas praegu vaid enda kaitsmine, sest ma olin täiesti veendunud, et need kümme minutit ei olnud minust tingitud. Ja ta oleks pidanud mind uskuma, sest ta teadis, et tavaliselt läks mul vaid kaks minutit. Aga probleem oli selles, et ma ei suutnud meenutada, mis selle kümne minuti jooksul toimunud oli.

“Oleksid sa parema meelega sinna jäänud?” küsis ta pabereid käest pannes, pahameel ilmus ka tema näole.

“Võib-olla oleksingi. Ikka parem, kui enda alandamine, kuna sa arvad, et ma ei suuda lihtsa ilmutamisega hakkama saada.”

“Ma ei arva, et sa sellega hakkama ei oleks saanud,” ohkas ta, tõmmates käega läbi juuste. Liigutus, mis alati ta veel ligitõmbavamaks tegi. “Ütleme, et ma kiirustasin veidi asjade kulgu.”

Ma raputasin uskmatusest pead ja sammusin ukse juurde, aga peatusin siis ning pöördusin uuesti ümber. “Mis paberid need on?”

Ta lükkas teadlikult laual neid veidi tahapoole ja ma olin juba seda liigutust ette aimanud. Tal oli kalduvus minu eest asju varjata. Aga kui mul mingit informatsiooni oli, siis tahtis ta tingimata, et ma kõik letti lööksin. Tema aga semutses rahulikult Juhiga edasi, arvates, et nende missioonide kõige salajasemad punktid jäävad vaid nende kahe vahele. Ma ei kavatsenudki sellise asjaga leppida.

“Mitte midagi tähtsat. Juht tahtis, et ma talle ühed dokumendid viiksin. See ju oligi ülesande mõte- tuua Juhile informatsiooni Tiigri kohta.”

“Õigus,” ütlesin tema poole astudes. “Siis miks sa neid pabereid varjata üritad? Ma osalesin samuti ülesandes, järelikult peaksin ma kõike teadma.”

“Sa teadki kõige olulisemaid punkte, ja see siin,” lausus ta paberitele osutades. “On ebaoluline informatsioon.”

Ma kahtlesin selles sügavalt. Kui see oleks ebaoluline informatsioon olnud, ei oleks ta neid pabereid nii kiivalt varjata üritanud. Kõik oli viimasel ajal nii suure saladuskatte all, et tema jutt tekitas minus tahtmatult umbusku. See kõik hakkas mul ülepea kasvama.

Ma sammusin ta ette ning vaatasin talle julgelt silma, sirutades käe paberite poole, aga ta viis need veelgi kaugemale. Siis pidin ma ka enda teise käe abiks võtma, aga sellest ei paistnud palju kasu olevat, kuna ta oli väga heas vormis, mis oli halvaks teguriks mulle, kuna see tegi temast palju suurema vastase. Nii me jamasime seal nende paberitega, kuni ta naerma hakkas, mille peale hakkasin ka mina naerma. Mul tekkis tunne justkui me oleksime kümne aastased.

Ma kuulsin köhatust ja hüppasin Alex'ist eemale, märgates ukse juures Phillips'it, kes jälgis meid kerge kulmukergitusega. Alex paistis end veel ebamugavamalt tundvat, hakates kohe enda käes olevaid pabereid korrastama.

“On need dokumendid, mida ma vajan?” küsis Phillips muiates, olles ilmselt rahul sellega, et tabas meid nii piinlikul hetkel. Nüüd oli midagi, mida ta meie vastu kasutada sai, kui tahtis Juhile teada anda, et mitte kõik siin ei ole ametis enda treenimisega või ülesannete täitmisega.

“Jah,” vastas Alex, kõndides temani ning ulatas talle dokumedid. Aga ma märkasin, et ta ei andnud Phillips'ile kõiki pabereid. Mõned jättis ta enda laua peale.

Phillips saatis mulle veel ühe üleoleva pilgu enne lahkumist, mis pidi mind veel piinlikumasse olukorda tema seisukohast panema. Ja ma tõesti tundsin end veidi imelikult, eriti nüüd, kui me Alex'iga uuesti kahekesi olime.

“Nojah... Nägemiseni siis,” ütlesin ja väljusin toast, enne kui vaikus meie vahel veel piinlikumaks muutuda jõudis. Kuigi ma ei saanud aru, kuidas see oleks võinud veel piinlikumaks muutuda... Me olime käitunud nagu väikesed lapsed.

Ma kõndisin alla söögisaali teadlikult peale normaalset õhtusöögi aega, kuna sel ajal oli saal alati rahvast pungil täis, nii et sul oli raskusi koha leidmisega. Istunud lauda, sorkisin ma isutult toidus, sõideldes end ikka veel enda viimase lameda ütluse pärast, kui Claudia lauda istus.

Kui ta midagi ei lausunud ja mind lihtsalt vaatas, kergitasin ma küsivalt kulmu. “Mis toimub?”

“Aaron ei saanud minu käest midagi teada,” vastas Claudia ilmetu näoga. “Ja üldse, kui ma oleksin arvanud, et minu ja Juhi kokkulepe sinusse kuidagi puutub, oleksin ma sulle rääkinud.”
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 17
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/3/2013, 17:49

Huvitav... Very Happy
Mulle meeldib.
Ootan uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Shadowpaw
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Female Postituste arv : 258
Age : 17
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/3/2013, 19:40

Nõustun Źebraga. Ootan uut Very Happy.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   15/3/2013, 09:22

Mhm, ma ootan ka meeleldi uut. :)
Mõnus kerge lugemine. Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
liiisake17
Naerupall


Female Postituste arv : 12
Age : 22
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   17/3/2013, 10:43

Väga huvitav, kuigi esines pisikesi kirjavigu. Aga ära lase siis meil kaua oodata. Sooviks uut peagi lugeda :))
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   25/3/2013, 22:27

Super, et teile see jutt meeldib...
Kahjuks ei saanud vahepeal uut osa lisada, aga siin see on : )

5. Peatükk:
“Kui sa nii arvad,” vastasin pead vangutades, võttes enda toidust esimese suutäie.

“Arvan küll, Laura. Ja ma oleksin väga tänulik, kui sa austaksid minu privaatsust nii, nagu mina sinu oma.”

“Aah, hea küll,” laususin, aga kui ta arvas, et ma asja lihtsalt nii jätan, siis ta eksis. See asi ei puudutanud vaid teda, nagu ta paistis arvavat, vaid ka mind. Juht saatis ta ju mind päästma, ja ma tahtsin teada, millepärast. Kuna normaalses olukorras oleks ta Alex'i saatnud, või äärmisel juhul ise tulnud, aga et Claudia? Ei, kohe kindlasti mitte. Nii, et ma ei kavatsenudki seda asja niisama jätta.

“Ma nägin just Elena uut partnerit, kui sind huvitama peaks,” ütles ta teemat mujale viies, mis mulle vaid rõõmu valmistas. Kui ta oleks veel rääkinud, et see asi mind ei puuduta ja muud sellist jama, oleksin ma talle sellise sõneluse korraldanud, et ta ei oleks kuu aega julgenud mulle sõnagi lausuda.

“Milline ta tundus?” küsisin erilise huvita.

Claudia kehitas õlgu. “Elena paistis temast vaimustuses olevat. Ju ta oli siis üpris kena. Vähemalt välimuselt. Tuletas mulle imelikul kombel kedagi meelde, aga ma ei suuda meenutada, keda. Tema näojooned olid...”

Ta jäi mind kummaliselt vaatama, jäädes poole lause pealt vait. Ma ei teadnud, kas peaksin midagi ütlema või mitte. Selle asemel sõin ma lihtsalt edasi, jättes ta omette mõtisklema, kelle moodi too kutt siis välja nägi.

Kui mul söödud sai, tundus, et ta ei olnud ikka veel selgusele jõudnud. See asi hakkas juba imelikuks minema. Ma köhatasin, et ta tagasi maa peale tuua ja see tundus aitavat, sest ta väljus otsekui transist.

Ma viisin nõud ära ning me väljusime saalist koos. Treppide juures jätsime me hüvasti, kuna ta ütles, et peab veel tööd tegema. Ma ei hakanud küsima, mis tööd, aga tundsin siiski teatavat kahtlust selle suhtes.

Ma visklesin öö läbi ühelt küljelt teisele, nähes mingeid imelikke kujutluspilt mingist tüdrukust ja ta perekonnast. Mitu korda ärkasin ma üles, olles külma higiga kaetud, täiesti veendunud, et olin ise see väike tüdruk olnud ja see uni oli reaalne.

Hommikul mõtlesin ma, mida see tähendada võis. Ma ei olnud kunagi selliseid unenägusid näinud. See oli esimest korda... ning ma olin juba piisavalt tark, teadmaks, et see tähendab midagi. Ja ma olin üpris kindel, et mitte head.

Ma läksin alla sööklasse hommikust sööma, ikka veel mõtetega enda unenägude juures, kui Elena mu juurde istus. Ta nägu oli naerul ja tundus nagu ta oleks põnevil millegi pärast. Ma pöördusin tagasi enda toidu juurde, küsimata talt midagi, olles täiesti teadlik, et ta hakkab ise niikuinii rääkima. Ja ma ei eksinud.

“Sa ei küsigi, miks ma nii rõõmus olen?” küsis ta.

“Sa oled kogu aeg rõõmus,” vastasin kerge kulmukortsutusega, olles tänulik, et tal selline loomus on. Ta suutis ka mu kõige pahurama tujuga toime tulla, olles ise üks suur naerupall. Ma kujutasin ette, et kui mu halb tuju talle ka üle kanduks, näeksime me välja nagu kaks depressioonis teismelist, peas pidevalt enesetapu mõtted ringlemas.

“Seda küll,” vastas ta naeratades, “Aga siiski võiksid sa veidi huvi tunda. Ma üritan tähelepanuta jätta su pahura meeleolu.”

Ma märkasin, et ta nägu lõi veel rohkem särama, nagu see enam säravamaks oleks saanud minna, vaadates mu seljataga midagi. Mõne sekundi pärast sain ma teada, keda ta nii suure huviga jälginud oli.

“Just sind ma otsisingi,” ütles mulle tundmatu poiss meie laua juures seisma jäädes, vaadates võluva naeratusega Elena'le otsa, teadvustamata endale, et ka mina seal olen.

“Tõesti?” küsis Elena, sädistades nagu viieteist-aastane, mille peale ma kulmu kergitasin. See oli esimene kord, kui ma Elena't häbelikuna nägin. Muidu oli ta poistega enesekindel ja julge, võiks öelda, et isegi jultunud ütlemistega, aga see siin oli midagi uut.

Poiss pööras lõpuks enda pilgu mulle, kui oli Elena üle saanud vaadata. Ja ma olin üpris kindel, et ta vaatekaugus ulatus Elena näost ka veidi allapoole.

Ma ei tea, kas mulle vaid tundus, või ehmuski ta mind vaadates. Mulle tundus nagu ta oleks korraks võpatanud, naeratus ta näolt oli nagu pühitud. Mõne sekundi pärast võttis ta end siiski kokku, manades naeratuse, küll veidi kõhkleva, uuesti näole, vahetades pilke minu ja Elena vahel.

Mu kulmukortsutus muutus sügavamaks, kui ma pilgu alla enda toidu poole pöörasin. Ma lootsin, et puna mu põskedel märgatav ei ole, mõeldes samal ajal, kas ta oli tõesti nõnda mu välimusele reageerinud?!

“Patrick, see on Laura, mu parim sõbranna ja Laura, see on Patrick, mu uus õpetaja,” tutvustas Elena, jättes Patricku reageeringu tähele panemata.

Ma hoidsin pilku enda toidul, tundes kuidas mu vastumeelsus Elena uue õpetaja suhtes järjest kasvas. Me olime vaid paar sekundit ühes ruumis olnud ja juba oli ta suutnud minus piinlikkustunnet tekitada. See oli kindel märk, et ma ei tohiks temaga enam ühte ruumi sattuda, et vältida minu vastumeelsust tema suhtes vihkamiseks kasvamast.

“Ee... meeldiv tutvuda,” valetas poiss, sest kogu ta olek reetis, et see kohtumine oli tema jaoks ebameeldiv. “Aga ma siis lähen. Hiljem näeme.”

Ta lahkus enne, kui Elena jõudis huultele tekkinud lause kuuldavale tuua. Tundus, et Elena mõtles nagu oleks Patrick tema pärast nii ruttu lahkunud. Aga ma teadsin, et see oli minu pärast, kuigi ma ei mõistnud, mis tal hakkas. Selles suhtes, et me ei olnud ju isegi tuttavad ja ta tundis kohe nii suurt vastikust minu suhtes? Siin oli midagi väga kummalist...

“Ta on jumalik, onju?” küsis Elena unelevalt, oles veendunud, et ma olen temaga samal arvamusel.

Aga ma ei leidnud temas midagi jumalikku. Võib-olla välimuselt oli tõesti üsna kena, kuigi mitte minu maitse, ei teinud ta välimusega enda suhtumist tasa, vähemalt minu silmis.

Elena ei pannudki tähele, et ma midagi ei vastanud ja et mu nägu väljendas hoopis teisi tundeid ta uue õpetaja suhtes. Ta oli ikka veel mõtetega Patricku juures, kui ma tõusin, et nõud ära viia. Ma ootasin paar sekundit, et ta jõuaks tagasi maa peale tulla, aga ohkasin siis ükskõikselt, sest oli näha, et sellest pole kasu, ja lahkusin sööklast.

Muidugi pidin ma kokku põrkama just inimesega, kelle vältimiseks oleksin ma kõigeks valmis olnud. Ta tumedad juuksed langesid lahtiselt seljale ja sammu tagasi astudes, jäi ta mind enda rahulikkude, ent külmade silmadega vaatama. Tal oli seljas tume lühike kleit, nagu alati, mis rõhutas just õigeid kohti.

“Tore sind ka liikvel näha,” lausus Lorena, silmitsedes mind pealaest jalatallani nagu tal oli kombeks kõiki vaadata, üks kulm veidi kergitatud.

Ma noogutasin korra, andmaks teada, et kuulsin ta lauset, aga ei kavatse midagi vastata. Me ei olnud ju mingid sõbrannad, et ma temaga rääkima peaksin. Pealegi ei mõistnud ma, miks ta üldse minuga rääkima hakkas. Tavaliselt ta kas ignoreeris mind või siis nookas vaid peaga, tunnistades sellega mu mitte-teretulnud kohalolekut.

“Kuulsin, et saite Alex'iga üpris hästi ülesandega hakkama,” ütles ta. Ma ei pidanud kaua mõtlema, kellelt ta seda kuulnud oli. Muidugi oli ta eile õhtul veel Alex'i juurde tormanud, tööasjus. “Aga ma loodan, et sa tead ikka, et see ei ole veel kõik.”

Ma kortsutasin kulmu. “Mis mõttes?”

“Alex ei rääkinud sulle, et te peate Tiigri ära koristama?” küsis ta imestunult. Mul ei jäänud kuulmata mõnitav toon tema hääles. “No jah. Igatahes, edu siis, sest see ei saa kerge olema.”

Ta läks sööklasse, jättes mind sinna juhmi näoga seisma, kuni keegi sööklast väljus, andes mulle peaaegu uksega vastu selga. Ma suundusin Juhi kabineti poole, kindel plaan teada saada, millal Juht täpsemalt saabuma peaks, et siis kohe talt seletusi nõudma minna.

Sinna teel olles, mõtlesin ma, miks Alex mulle midagi ülesande teisest poolest ei rääkinud. Tema omadus kõik, olulised, asjad enda teada jätta, hakkas mind üha enam närvi ajama. Kas ta arvas, et ei saa mind piisavalt usaldada? Sel juhul hea küll... ka mina kavatsesin nüüd asju varjama hakata. Kuigi õpilastel oli kohustluslik enda õpetajaid kõigist ülesannetega seotud asjadest teavitada, ei huvitanud see mind enam absoluutselt. Ma kavatsesin talle samaga vastata. Küll me näeme, kuidas talle meeldib teadmatuses olla.

Pealegi olin ma üsna kindel, et kui need paberid mingid tähtsad dokumendid olid, mis Alex võttis, siis on Tiiger praeguseks juba teada saanud, et keegi on tema majas käinud. Ja ma arvan, et tal ei võtnud kaua aega järeldusele jõudmiseks, et Juht on oma liikmed tööle pannud. Ning sel juhul ootas pigem meid üllatus, mitte teda.

Phillips hüppas kohe püsti, kui ma ruumi sisenesin, olles valmis Juhi kabineti ust enda elu hinnaga kaitsma, kui mul peaks tekkima kiusatus sinna siseneda. Ma jäin, käed rinnal risti, ta laua ees seisma, vaadates teda lõbustatult.

“Mis vaja?” küsis ta, vaadates mind ettevaatlikult.

“Sa tead, keda mul vaja on,” vastasin. “Millal ta tagasi tuleb?”

Ma olin kindel, et nüüdseks on Phillips juba huvitatud, mis asja mul Juhiga nii kangesti vaja ajada on. Seda oli ta pilgust näha, kuigi jutuga ta seda kuidagi ei reetnud.

“Ilmselt homme, võib-olla ülehomme,” sõnas Phillips kergelt üleoleva häälega. Ka tema pilk muutus nüüd julgemaks. Ma võisin juba arvata, et see oli eilse juhtumi pärast, aga kavatsesin käituda nagu midagi ei oleks juhtunud. Tegelikult ei olnudki ju midagi juhtunud?!

“Olgu,” ütlesin, sammudes tagasi ukse poole. “Ma tulen homme tagasi.”

See viimane lause kõlas nagu ähvardus, ja just nõnda ma olingi seda plaaninud. Kui ta arvas, et ma selle asja niisama jätan, siis eksis ta rängalt, kuna ma ei kavatsenud edasi pimeduses kombata, lootes, et ükskord leian ka ukse üles.

Alex'ilt ei kavatsenud ma midagi enam küsida, kuna teadsin, et ei saaks talt mingeid vastuseid. Kui, siis ainult valesid või ebamääraseid lauseid. Lisaks tahtsin ma, et ta arvaks nagu mul on täiesti ükskõik toimuvast. Nüüdsest kavatsesin ma enda suhtumist sootuks muuta ja ma teadsin täpselt õiget inimest, kes mulle selles abiks on.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   30/3/2013, 23:26

Mulle jätkuvalt meeldib ja ootan uut peatükki, kui vähegi võimalik. :)
Väike märkus lihtsalt selles osas, et mõningad laused on minu arust natuke.. ebaloogiliselt sõnastatud, mitte sisu poolest, aga just sõnade järjekorra võiks üle vaadata, et lause veidi.. sujuvam ja loogilisem oleks. Aga see on kõigest ülelugemise küsimus. :)
Ootan põnevusega uut. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Milky Orange ^^
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 311
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   31/3/2013, 10:55

Oh, ma nüüd hakkasin ka seda lugema. Ja usu mind - väga hea jutt (Y) mulle tõesti meeldib.

Palun ruttu ruttu uut, ma ei jõua oodata Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 17
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   31/3/2013, 11:59

Mulle ka nii väga meeldis Very Happy
Ootan uut lootes, et see tuleb ruttu Exclamation
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   1/4/2013, 17:18

P2nta: Tore... Üritan nii tihti lisada, kui võimalik, aga kahjuks tulevad ikka kuidagi aeglaselt need osad. Very Happy
Võimalik jah, et need laused vahel kahtlased välja tulevad. Peaksin vist rohkem tähelepanu lause ülesehitusele pöörama, mitte sisule. Rolling Eyes

Milky Orange: Väga hea, kui nii väga meeldib Very Happy
Jah, üritan natuke kiiremini lisada.

®ebra: Tore Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   1/4/2013, 17:35

6. Peatükk:
“See on esimene kord, kui sina tuled mind otsima, mitte vastupidi,” ütles Scott vaimustusega, keerates end toolil nii, et ta sai mind täies ulatuses silmitseda. “Aga see on ju ainult hea.”

Ma kergitasin ühte kulmu ja naeratasin, astudes talle sammu lähemale. “Harju ära, sest seda hakkab nüüd tihti juhtuma.”

“Tõesti? Miks nii?” küsis ta, vaadates midagi, mis jäi kindlasti mu näost allapoole.

Ma kehitasin õlgu. “Aga miks mitte? On sul Lorena'ga liialt palju tegemist?”

“Vastupidi,” vastas Scott, tõustes toolilt, pannes mind sellega ebamugavasse olukorda, kus ma pidin temaga peaaegu ninapidi koos olema. “Temaga pole mingeid probleeme.”

“Siis on ju hästi,” sõnasin. Meie vahele langes vaikus, kui ta pilk mu huultele langes. Ma astusin viimasel hetkel sammu tagasi, enne kui ta oleks teinud midagi, milleks ma praegu valmis ei olnud.

Ta muigas mu tagasihoidlikkuse peale, tegi grimassi, aga viis siis teema õnneks mujale. “Muide, ma olen märganud, et su õpetajal ei ole just eriti palju aega sinu jaoks. Ta on ikka teadlik, et te peaksite vähemalt kaks korda päevas kohtuma?”

Ma ohkasin tüdinult, teeseldes, et mul on sellest täiesti ükskõik, kuigi tegelikult tegi see veidi haiget, et teised kohtusid oma õpetajates regulaarselt, aga mina vaid siis, kui Alex mu jaoks aega leidis. “Seda parem ju mulle. Mind absoluutselt ei huvita need nõmedad ülesanded. Ma teen neid vaid sellepärast, et olen kohustatud.”

“Minu õpilane arvab küll teisiti,” irvitas Scott. “Ilmselt on Alex ta nii arvama pannud.”

“Su õpilane on hoor,” laususin valjemini, kui oleksin pidanud, teenides sellega välja vanemate etteheitvad pilgud ja nooremate heakskiitvad. “Ja kui tohib küsida, siis miks sa nii arvad?”

Ta kehitas õlgu, olles nagu kahevahel. “Tähendab, sa ei ole kunagi mõelnud, miks ta Lorena'ga nii palju aega koos veedab?”

Ma pööritasin silmi, varjates sellega jälle enda haavatuid tundeid. “Ei, sest see ei huvita mind.”

“Ära valeta. Sa tahad öelda, et ei ole isegi veidi armukade? Kas või sellepärast, et sina oled tema õpilane, mitte Lorena? Vaevalt,” rääkis ta, kergelt põlgliku tooniga, aga kehitas siis õlgu. “No ma võin ju sama hästi sulle ka öelda, et Alex ja Lorena õpivad üksteise käe all.”

Ma kortsutasin kulmu, saamata ta lausest aru. “Mis mõttes?”

“Alex ja Lorena teevad koostööd,” seletas ta. “Alex õpetab teda tugevamini pingutama ja seepärast Lorena ongi nii hea, et ta saab veel lisatunde sinu õpetajalt. See on ka põhjuseks, miks Alex sinu jaoks nii vähe aega leiab.”

Ma neelatasin raskelt. “Kuidas sa seda tead?”

“Erinevalt sinust ja Alex'ist, räägime me vahel Lorena'ga.”

Ta laused hakkasid jälle mõnitavat alatooni võtma. Ma oleksin tahtnud sealt kohe minema tormata, aga oleksin sellega vale mulje jätnud. Nüüd ei tohtinud ma ühtki sellist viga teha. Mind ei huvitanud enam absoluutselt Alex'isse puutuv informatsioon.

Ma naeratasin, ilmselt üsna ebakindlalt, kuigi oleksin tahtnud Alex'i üles otsida ja talle kogu selle jutu näkku paisata. “Olgu.”

Aga siis torkas mulle pähe küsimus, kas Juht sellest teadis? Sest ma olin üsna kindel, et ilma tema nõusolekuta ei olnud selline asi lubatud. Sellepärast oligi igaühele oma õpetaja määratud. No kui Juht sellest ka midagi ei teadnud, siis mina ei kavatsenud midagi rääkida. Vähemalt mitte esialgu.

“Peaksingi vist enda hoolealuse üles otsima,” ütles Scott, heites pilgu enda käekellale, aga jäädes siis mind vaatama pilguga, millel oli mingi varjatud tähendus. “Kui sul just midagi paremat pakkuda ei ole.”

“Praegu mitte,” sõnasin ukse poole sammudes. “Aga võib-olla mingi aeg on.”

Ma läksin üles enda tuppa, terve tee üritades mitte mõelda just Scott'i räägitud jutule. See häiris mind niivõrd, et ma isegi ei märganud, et mu toa uks oli lahti. Ma olin üsna kindel, et ei olnud seda nõnda jätnud. Siis kuulsin ma mingit kolinat, mis tuli ilmselt vannitoast. Hetke kõhelnud, tormasin ma ruttu sinna, aga ei näinud kedagi. Siiski märkasin ma lahtist akent ja segipaisatud tualettlauda. Keegi oli siin kindlasti olnud. Ma kõndisin akna juurde ja vaatasin õue. Mu tuba oli teisel korrusel ja ei olnud võimalik, et keegi oli siit, ilma suuremate luumurduteta, pääsenud. See isik oleks pidanud allahüppamise korral praegu isegi surnuna all lebama, aga seal ei olnud kedagi. Ei laipa ega elus inimest.

Ma mõtlesin, kas minna alla, aga arvasin, et ega sellest palju kasu ei oleks. Kui ta just siit majast keegi ei olnud, siis oli ta siit päris kaugel praeguseks. Aga kui ta ka oli siit majast, siis ei oleks mul eriti mõtet teda otsima minna, kuna paljud olid praegusel kellaajal hoovis ja keegi ei hakkaks mulle tunnistama, et tema käis mu toas.

Äkki oli see keegi Juhi vaenlastest? Aga sel juhul, miks ta oleks pidanud just minu tuppa sisse murdma? Või oli see kuidagi minu ja Alex'i praeguse missiooniga seotud? Äkki Tiiger otsis neid pabereid, mis Alex talt pihta pani?

No igal juhul ei kavatsenud ma selles sissetungist Alex'ile sõnagi rääkida. Nüüdsest ei räägi ma talle enam midagi, olgu see kas või meie ülesannetega seotud. Ma vastan talle täpselt samaga.

Mõne hetke pärast, kui me raamatukogus kokku saime, täitsingi ma oma lubaduse ega rääkinud talle midagi. Kuigi, tõele au andes, oleksin seda teha tahtnud. Võib-olla oleks ta selgusele jõudnud, kes see sissetungija olla võis. Aga ma pidin oma lubadustest kinni hoidma.

Ma ei mõistnud, miks ta minuga raamatukogus tahtis kohtuda. Me ei olnud siin enne kunagi käinud, kuigi need n-ö tunnid nõudsid ka raamatute tarkust, aga õnneks ei pidanud Alex sellest eriti lugu. Ka mina ei oleks viitsinud teooriaga jamada, praktika oli kõige tõhusam õppeviis minu puhul.

Ta istus ühe laua taga, paar mahukat raamatut laual ees, vaadates kusagile kaugusesse. Kui ma ta vastu istusin, ärkas ta oma unelustest, kinnitades enda pilgu mulle, aga nookas siis peaga seinakella poole mu seljataga.

“Sa võiksid vähemalt nendest vähestest aegadest kinni pidada,” lausus ta.

Ma hakkasin juba vastu nähvama, et kui meil oleks tunnid korrapäraselt, nagu kõigil siin majas, siis võib-olla ei juhtuks nii. Ja, et kui ta oleks parema meelega Lorena't õpetamas, siis mina teda kinni ei hoia, sest tal on ju niigi vähe aega. Aga ma sain viimasel hetkel sõnasabast kinni, kehitades ta manitsuse peale vaid õlgu.

“See ongi kõik, mis sul teha on? Õlgu kehitada?”

Ma vaatasin talle tuima näoga otsa, mille peale ta ohkas, lüües ühe enda ees oleva raamatu lahti. Ta püüdis mulle raamatust üht-teist õpetada, aga märgates, et ta ei ole selles eriti edukas, lükkas raamatud kõrvale, jäädes mind küsivalt vaatama.

Ma laiutasin käsi. “See on nii igav. Me võiksime pigem praktikale üle minna, nagu alati.”

“Saa aru, et see on su enda huvides,” lausus ta, tõmmates käega üle väsinud näo.

Ma mõtlesin, et võib-olla hoopis tema huvides. Ta tahtis ruttu tunniga ühele poole saada, et siis Lorena't 'õpetama' minna. Ning arvas, et mulle mingit raamatutarkust jagades ei pea ta minuga kaua jaurama.

“No vaatame tõele näkku: kumbki meist ei taha siin olla? Nii, et võiks selle raamatu jätta?” ütlesin, tundes kuidas viha minus kohus, aga ma neelasin selle kõik alla.

Ta kortsutas kulmu, aga raputas siis uskmatult pead. “Isegi kui kumbki meist siin olla ei tahaks, mis ei ole muide tõsi, siis ei saa me lihtsalt lahkuda. Piisavalt õppides ebaõnnestud sa kindlasti vähem.”

Ma tundsin jälle torget ta lauses ja lasin vihal endast seekord võitu saada, hüpates laua tagant püsti. “Kui sa veel kaua seda ebaõnnestumist mulle nina alla hõõrud, siis sa veel kahetsed.”

Järsku tõmbus ta nägu muigvele, mis mind veel enam vihale ajas, kuna see tundus juba mõnitamisena. “Rahune maha, Laura.”

Mõne sekundi pärast istusin ma uuesti laua taga ja raamat ta ees oli taas lahti. Seekord ma panin teda veidi tähele, lihtsalt, et sellega kiiremini ühele poole saada. Kui ta arvas, et ma olen piisavalt 'tarkust kogunud', lasi ta mul minna, aga peatas mind enne, kui ma ühe smmugi teha jõudsin.

“Kuidas ma seda kahtsema hakkaksin, kui küsida tohib?” päris ta, tõustes samuti püsti ja sammudes minu suunas. Ta vaatas mind kummalise pilguga... varem ei olnud ma ta silmis sellist pilku näinud, vähemalt mitte mind vaadates. See viltune muie, mis nii tavapärane talle oli, ja see pilk kokku andsid talle hoopis teise oleku. Midagi 'paha poisi' sarnast.

Ma mõtlesin veidi ja sain siis aru, et ta rääkis mu ennisest ähvardusest. Tegelikult ei teadnud ma isegi, mida ma sellega öelda tahtsin. Ma ei uskunud, et oleksin teda võitlusega hirmutada suutnud. Tegelikult ei uskunud ma, et oleksin teda üldse millegagi hirmutada suutnud, sest igal juhul oleks ta minust jagu saanud, ilma suurema vaevata.

Ma kehitasin õlgu. “Nagu sa üdse midagi kahetseksid. See oli lihtsalt vihahoos öeldud.”

Ma kõndisin edasi ja ta järgnes mulle, laskmata sellest teemast minu meelehärmiks lahti. “Ma olen võimeline kahtsema, aga oleneb, mis moodi mind seda tegema pannakse. Nii, et sa ei mõelnud seda lauset tõsiselt?”

“Kes teab? Võib-olla mõtlesin. Sa ei tea kunagi, mis mu peas toimub,” vastasin, saates talle tähendusrikka pilgu, mille peale ta mind omakorda kahtlustavalt seirama jäi.

“Tõsi,” ütles ta, mõeldes nüüd pingselt ilmselt selle üle, kas ta peaks mind milleski kahtlustama. Nagu näiteks kahel pool mängimises. Teesklen, et töötan Juhi jaoks, aga tegelikult on asjalood hoopis teisiti. Selliseid juhuseid oli ette tulnud ka kõige usaldusväärsemate inimeste hulgast.

“Ära muretse. Ma ei teinud selle lausega mingit vihjet,” sõnasin, saatsin talle kavala muige ning läksin siis teises suunas.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   1/4/2013, 22:06

Jepjepjep, ma ootan edasi. :)
Vabandan, et väga lühike ja sisutühi kommentaar, lihtsalt annan endast märku, et olen siin ja endiselt aktiivne lugeja, aga ma olen nii väsinud, et ma lihtsalt ei jõua praegu midagi pikemat ja arukamat kirjutada.^
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Milky Orange ^^
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 311
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   1/4/2013, 22:42

Mulle ikka meeldib :) ega ma väga midagi ei oskagi rohkemat öelda, kui vaid : uut
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   2/4/2013, 00:10

Ohho see jutt hakkab põnevuse tuure üles võtma Very Happy
Väga meeldib ja trükivigasid ei tähendanud Razz
UUUT ootan! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 17
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   2/4/2013, 18:46

Mulle ka meeldis ja ootan samuti uut Exclamation Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   2/4/2013, 21:47

Pole hullu, et lühikesed ja sisutühjad kommentaarid. Vähemalt tean siis, et keegi loeb. Wink Ja super, et teile nii meeldib see jutt. Very Happy

7. Peatükk:
Oma tuppa jõudnud, olin ma enda jaoks plaani välja mõelnud. Ma ei kavatsenud mitte ainult ükskõikset teeselda ja lihtsalt seina vahtida, vaid samal ajal salaja infot koguda. Ja esimeseks sammuks oli nende paberite nägemine, mis Alex Tiigrilt võttis, enne kui ta jõuab need Juhile anda. Kuigi olulisemad dokumendid oli ta ilmselt Phillips'ile andnud, võis ka nendest kasu olla, mis temale jäid. Kui need seal muidugi veel alles olid. Mul oli selle tegemiseks vaid paar tundi aega, kuna öösel ma seda teha ei saanud. Ma pidin seda siis tegema, kui ta Lorena'ga tundi läbi viib.

Ma ootasin veel paar minutit enne kui ta toa poole sammusin. Veidi aega ukse taga kuulatanud, veendusin, et toas ei olnud kedagi. Siis astusin ma sisse ja sulgesin tasakesi ukse enda järel. Ma suundusin otsejoones laua poole, aga avastades, et üks sahtel on lukus, lõin vihahoos vastu lauda tugeva hoobi, peale mida ma kuulatama jäin ega keegi selle peale tuppa ei tule.

Mõne sekundi pärast sain enda plaaniga jätkata, koondades kogu enda mõttejõu selle sahtli avamisele. Ma teadsin, et ei oleks tohtinud seda teha, võimed olid mõeldud vaid vaenlaste peal kasutamiseks, aga mul ei jäänud muud üle, kui tahtsin teada, mida need dokumendid sisaldasid. Saades aru, et see ei mõju, koondasin ma kogu viha nende reetmiste ja saladuste pärast uuesti endas kokku. Seekord läks asi libedamalt ja ma leidsin vajalikud paberid kõige pealt.

Kõige esimesel paberil oli midagi võõrkeeles trükitud, ilmselt saksa keeles, sest Tiigri ehk Tom'i nime ees oli herr. Õnneks olid kõik ülejäänud lehed inglise keeles. Ruttu lehed läbi lapates ei leidnud ma midagi kahtlast, vastupidi, need paistsid täiesti seaduslikud mingid tööga seotud dokumendid olevat. Aga viimasel paberil Tiigri ja Juhi allkirju nähes, oleksid dokumendid mul peaaegu käest kukkunud.

Antud dokumedile on alla kirjutanud:
G. Ray ja T. Collins

Ma ei mõistnud, kuidas see võimalik oli, et need kaks inimest on ühele ja samale paberile allkirja andnud? Ja üldse, millest need paberid rääkisid? Ma sain aru vaid niipalju, et need olid mingi kontori sarnase töö üelsanded ja leping, aga Tiiger ja Juht ei saanud küll nüüd kusagil kontoris koos töötada. Siis märkasin ma esilehel aastanumbrit 1993. Olid nad kunagi koos töötanud? Ei, see ei olnud võimalik...

Ma sain ajataju tagasi, mõistes, et Alex võib iga hetk tagasi olla ja panin dokumendid tagasi sahtlisse. Turvaliselt tagasi enda tuppa jõudnud, tundsin, kuidas mu süda sees puperdama hakkas. Mulle meenus, et ma ei olnud sahtlit uuesti lukustanud. Tegelikult ei oleks ma seda isegi teha osanud. Muidugi ei olnud ma sellele enne sahtli avamist mõelnud, kuna mu uudishimu oli liialt suur. Nüüd oli ilmselt juba liiga hilja, või ohtlik, tagasi minna. Ja isegi kui ma oleksin jõudnud veel tagasi minna, siis mida ma teha oleksin saanud?

Ma ohkasin raskelt, vajudes enda voodile. Juht pidi homme, või ülehomme, Phillipsi jutu kohaselt saabuma ja Alex annab talle need dokumendid. Ei tea, kas ta mainib ka, et keegi oli neid ilmselt lugemas käinud ja kas nad hakkavad seda kedagit siis otsima? Igal juhul olin ma praegu ohtlikus seisus. Alex ja Juht oleksid kahe peale kokku selle ikka kuidagi välja arvutanud, et mina seal käisin.

Aga just sellepärast pidingi ma võimalikult ükskõikset suhtumist teesklema. Ja muidugi Alex'ist eemale tõmbuma, sest muul juhul oleks ta mult ülestunnistuse lihtsalt välja meelitanud. Ma teadsin juba, et tal oli ka selline omadus, eriti naistele.

Aga Juht ei saabunud homme, ega ülehomme ega ka üleülehomme. Iga päev käisin ma Phillips'it tülitamas ja iga kord sain ka vastuseks ei. Kolmandal päeval olin ma juba rohkem kui mures. Asi oli väga kahtlane, Phillips ei selgitanud Juhi äraolekut millegagi, Alex'ilt nii muuseas küsides ei saanud ma ka palju targemaks.

Phillips'i juurest muserdatuna äratulnud, läksin ma raamatukokku. Ma imestasin, et isegi teed sinna mäletasin, kuna see tund, mis meil Alex'iga siin oli, jäigi mu ainukeseks korraks raamatukogus. Aga just sellepärast ma sinna läksingi, sest tahtsin rahu saada, mõeldes, et kedagi minu tutvusringkonnast seal ikka ei ole. Aga arvasin täiesti valesti, kui arvasin, et seal rahu saan. Ma kohtasin seal inimest, keda ma praegu viimasena näha oleksin tahtnud.

Patrick jäi mu laua ees seisma, lai naeratus näol. Tema olek oli hoopis teine, kui meie esimesel kohtumisel. Ma mõtlesin, kas ta kavatseb mind solvama hakata või külge lööma. Mõlemal juhul kavatsesin ma ta paika panna. Aga ta ei teinud kumbagi, vähemalt nii, et ma oleksin aru saanud.

“Võib istuda?” oli ta esimene küsimus.

Ma kehitasin õlgu, pöördudes uuesti aknast välja vaatama. Ma olin selle kohe meelega valinud, sest siit avanes vaade tagõuele, suurele aasale, kust paistis avar kaugus... nagu lõputus.

Ta istus mu vastu, ikka veel see nõme naeratus näol, mis tekitas minus teatud kahtlusi. “Meie esimene kohtumine ei olnud ehk nii hea, kui ma lootsin.”

Ma kergitasin kulme, pöördudes üllatunult tema poole. Nii hea, kui ta lootis? Mida ta siis lootis? Kas ta oli enne seda kohtumist planeerinud või... Ta lause jäi mulle segaseks, aga ta ei lasknud mul vahele segada, vaid rääkis edasi.

“Ma tundsin end veidi halvasti, ära saa sellest valesti aru,” selgitas ta. “Võiksime uuesti alustada?”

Ma vaatasin teda hetke kahtlustavalt, aga mõistes, et tal ei ole mingit tagamõtet, noogutasin, naastes tagasi enda ükskõiksuse-maailma. Kuigi samas võis tal see tagamõte ka olla, aga ma lihtsalt olin liiga naiivne seda mõistmaks. Mul oli tihti kalduvus inimesi liiga kergesti usaldada. Siiski tundsin ma, et ta ei valeta praegu.

Millegipärast oli ta mulle meeldima hakanud. Kuidas oli see võimalik, et kõigest paar minutit tagasi olin ma tema suhtes vaid põlgust tundnud, aga nüüd mingit veidrat... külgetõmbejõudu?!

“Väga hea,” möönis ta püsti tõustes. “Aga ma pean nüüd minema, et mitte Elena'l oodata lasta.”

Kui ta lahkunud oli, tundus mulle, et istusin seal vähemalt viis minutit, üritades aru saada, mis just juhtunud oli. Mis tal hakkas, et ta järsku minuga sõprussuhteid sobitama tahtis hakata? Algul ei paistnud ma talle just eriti meeldivat, millest ma ei saanud samuti aru.

Ilmselt ei hakkagi ma millestki kunagi aru saama, kuna kõik mu ümber oli üheks suureks saladusepuntraks koondunud. Aga ma ei kavatsenudki lasta endast üle sõita... Mitte kellelgi. Kui keegi mulle midagi rääkida ei tahtnud, siis pidin ma ise välja uurima, mis toimub. Ja ma kavatsesin selles väga edukas olla.

Mulle tuli järsku täiesti jabur ja absurdne mõte pähe, proovida uuesti Tiigrilt üksinda informatsiooni saada. Ma teadsin, et see oli kangekaelne minust, aga ma olin kindel, et saaksin sellega hakkama. Pealegi häiris mind eelmisel korral hoopis mingi teine faktor, mis ei puutunud üldse asjasse. Ma ei kavatsenud ju Tiigriga rääkima minna, vaid pidin lihtsalt teada saama, kes ta järgmine sihtmärk on ning kellega tal enda äripartneritest kõige tihedamad sidemed on. Samuti tahtsin ma teada, kes oli see tundmatu mees eelmisest korrast.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   

Tagasi üles Go down
 
Never Back Down
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 8Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
 Similar topics
-
» Never Back Down
» Back.-i Luuletused
» Never Back Down

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: