MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Never Back Down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
AutorTeade
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   20/4/2013, 23:02

Yay! Üks asi, mis mulle kohutavalt meeldib, on see, et osade ilmumise vahele ei jää mingit meeletult tobedat suurt auku, vaid saab ikka mõnusalt järjest lugeda, mitte sedasi, et uus osa ilmub siis, kui eelmine osa juba täiesti meelest läinud on! Seega suur aitäh Sulle selle eest! Tõsiselt!
Teiseks, mulle meeldib! Endiselt! Very Happy
Kolmandaks, ilmselgelt näpukad, mis on arusaadav, aga... ühes kohas oli lauses kasutatud korraga nii olevikku kui minevikku, mis on natuke halb, sest see tekitab arusaamatust ja häirib kergelt. Ja ühes lauses oli kasutatud sõna 'õieti', kuigi oleks pidanud olema 'õigesti'. Very Happy Ja anna andeks, et ma kohati selline tähenärija olen, aga ma ei mõtle midagi halba, lihtsalt, et saaksid need kohad üle vaadata ja ära parandada. :) Aga Sa võid alati öelda, kui minu pidev virisemine Sind häirib! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Milky Orange ^^
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 311
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   21/4/2013, 13:17

Mulle jälle meeldis Very Happy no tõesti ei oska midagi muud öelda, kui lihtsalt seda et olen lugeja Wink
Uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Smile*
Vapper lohetapja
avatar

Female Postituste arv : 140
Age : 20
Asukoht : Kuskil kõrgustes

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   21/4/2013, 15:14

Super, lase aga käia ja jätka! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   21/4/2013, 15:40

P2nta: Mul neid osasid jätkub ... Very Happy Sellepärast ei pea eriti pikka vahet sisse jätma, et mul ette kirjutatud. Palun!
Tore, et meeldib. : )
Jah, kusjuures ma hakkan vahel mõtlema, kas lause oleks mõistlikum kirjutada minevikus või olevikus, seepärast tulevadki sellised vead sisse. Ja need õieti ning õigesti lähevad mul ka segamini. Ning so 'virisemine' ei häiri, tuleb ainult kasuks. Very Happy

Milky Orange ja Smile: huh... aitäh teile ja nii tore, et see jutt teid jätkuvalt huvitab. : )
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   21/4/2013, 15:43

14. Peatükk:
Ma ei söönud isegi hommikust, vaid seadsin sammud kohe Juhi kabineti poole. Muidugi oli tavapärane valvur seal vahtimas ja tõusis ka kohe püsti, lõpetades arvutiklaviatuuril klõbistamise, kui mind nägi. Ta paistis veidi üllatunud algul, aga manas siis näole oma tavapärase üleoleva muige.

“Nii-nii, otsustasid ikkagi end näole anda?” küsis ta.

Ma ohkasin tüdinult, jättes ta idiootse küsimuse vastuseta ja minnes otsejoones Juhi ukse juurde ning koputasin.

Phillips kohendas enda riideid ja vaatas mind karmi ilmega. “Sa võiksid ikka veidi lugupidavam vanemate inimeste vastu olla.”

Ma turtsatasin sõna 'vanemate' peale, mille pärast ta veel rohkem solvus, istudes tagasi enda laua äärde.

Juhi vaikne ja sõbralik hääl teatas, et ma võin siseneda. Ta seisis enda tavapärasel kohal- keskel oleva suure akna juures, imetledes sealt avanevat vaadet tervele metsale ja eemal asuvatele mägedele. Ma ei mõistnud mille jaoks need tool ja laud tal üldse olid, ma olin teda vist ainult paaril korral seal istumas näinud. Kogu aeg oli ta liikumas, mitte kunagi ei istunud ta rahulikult ühe koha peal. Aga ilmselt oli see hea, sest see tähendas, et ta ei lasknud kõike enda eest ära teha, vaid liigutas end ise.

Ma kõndisin toolideni, mis seisid tema laua vastas ja võtsin ühel istet. Kui ta ümber pöördus, tundus mulle, et ma ei olnud teda aastaid näinud. Ta oli nii muutunud... Tema hõbehallid juuksed olid muutunud tumedamaks, pruunid silmad olid tuhmunud ning üldse tundus ta kuidagi kokkuvajunud olevat. Siiski suutis ta enda väsinud ilme kaotada, asendades selle põgusa naeratusega.

“Mis sind siia tõi, võõras?” küsis ta, alustades muidugi sellega, et ma ei olnud teda vaatamas käinud. Ma ei mõistnud, kuidas ta saab pidevalt nii rahulik olla, ja ilmselt selle pärast ei saanud tema peale ka kunagi pahane olla. Just selle teise omaduse pärast ei olnud ma osaliselt teda vaatama tahtnud tulla. Sest ma oleksin pidanud ju tema peale samuti vihane olema, et ta mu eest asju varjas ja vaid Alex'it soosis, aga see oli võimatu.

“Alex,” vastasin ilma keerutamata.

Ta nägu moonutas mingi varjatud emotsioon hetkeks, aga sekundi pärast vaatas ta mulle uuesti laia naeratusega otsa. “Mis temaga on? Kas te ei saa hästi läbi? Tõtt öelda, on teie iseloomud erinevamad, kui teistel paaridel, aga ma arvasin, teid kokku pannes, et see just annab teile juurde midagi.”

Ma kortsutasin kulmu. Meil olid tõesti üsna erinevad isiksused, aga ma arvasin tõemeeli, et me oleksime paremini läbi saanud, kui tema oleks oma suhtumist veidi muutnud. Kuigi, jah, samas ei olnud ka mina ilmselt kerge iseloomuga. Mis talle muidugi ei sobinud, sest ta oli harjunud, et kõik langevad ta ette ja täidavad tema käsku... eriti naissugupool.

“Siiamaani ei ole ma veel aru saanud, et see oleks mulle midagi, peale suurema viha, juurde andnud,” pomisesin, mille peale ta muigas. “Siiski ei tulnud ma siia meie iseloomudest rääkima. Ma tulin ta tegemiste kohta aru pärima.”

Juhi kulm vajus mõtlikult kipra ja tundus, et see teema oli talle sama vastuvõetamatu, kui Alex'ilegi. “Sa oled väga nutikas tüdruk, Laura.”

Ma ei leidnud, et selle jaoks nutikas olema peaks. Kohe oli aru saada, et Alex'il on midagi kahtlast teoksil, sest teiste õpetajad ei varjanud nõnda enda õpilaste eest asju ega pidanud järsku paariks päevaks 'ära sõitma'. Vaid mind oli ühe sellisega õnnistatud...

“Ta tegeleb tõesti millegi rohkemaga, kui vaid sinu õpetamisega,” rääkis Juht, manades naeratuse tagasi enda huulile. “Aga sa ei pea tema pärast muretsema, see ei ole midagi ohtlikku, vähemalt..:”

“Ma ei muretse tema pärast,” vastasin pahameelega, tundes, kuidas mu põsed õhetama lõid. “Vaid ma tahan teada, millega ta tegeleb.”

“Arusaadav,” vastas Juht, andes enda muigega märku, et oli mu piinlikust olukorrast aru saanud. “Aga mõista, et ma ei saa sulle hetkel midagi rääkida, sinu enda ohutuse huvides, kallis laps.”

Mind häiris, et ta mind lapseks nimetas. See näitas tema hoiakut vägagi selgelt minu suhtes. Alex'it pidas ta siis rohkem täiskasvanuks, kui ta oli aasta või paar minust vanem, ning mind lapseks? Ma ei olnud tähele pannud, et ta nõnda teiste paaridega käitunud oleks, eristades üht teisest. Tegelikult olin ma aru saanud, et ta kohtles mind ja Alex'it üldse veidi teistmoodi. Ta ei olnud kõikide õpetajate ja õpilastega nii heade suhete peal, kui meiega. Ma ei mõistnud, millest see tuleneda võis. Ta oli algusest peale, mil ma siia majja tulin, nõnda käitunud...

“Aga tema elu ei ole sulle piisavalt kallis?” küsisin, mõeldes, kas tõesti saatis ta Alex'i nii kerge südamega midagi eluohtlikku tegema.

“Muidugi on,” vastas Juht käsi laiutades. “Aga ma usun, et ta tuleb toime.”

Ma ei olnud kindel, kui palju ta uskumine paika peab. Oli ka enne teatud viperusi ette tulnud... Paar õpetajat on nende 'viperuste' tõttu surnud ja minu räägiti, et umbes tosin õpilast, aga kinnitust oli leidnud vaid kuue õpilase surm. Keegi ei saanud kunagi milleski täiesti kindel olla.

“Hea küll,” ütlesin püsti tõustes, kui olin mõistnud, et ei pigista temast midagi rohkemat välja, ja sammusin ukse poole.

“Aga, Laura, luba, et sa ei tee Alex'ile ülekohut, süüdistades teda asjades, millest ta ise rohkemat ei tea, kui sina,” ütles Juht sõbraliku naeratusega.

Ma muigasin veidi, mõeldes, millest ta rääkida võiks. Kas ta sai aru, et ma süüdistan Alex'it liigses salatsemises või käis jutt millestki muust? Siiski lubasin ma seda talle ja lahkusin sealt, seades sammud söökla suunas, sest tundsin, et ei pea tühja kõhuga enam kaua vastu.

Kui ma enda toidu kandikul kätte sain, vaatasin sööklas ringi, mõeldes, kas peaksin Elena ja Claudia kõrvale istuma, aga seal olid ka Patrick ja Aaron, kes ei tekitanud minus üldse tahtmist nendega ühineda. Siis märkasin ma neist veidi eemal Scott'i istumas koos mingi tüdrukuga ja naeratasin endamisi, suundudes hoopis sinnapoole. Scott märkas mind juba eemalt ja ütles seepeale tüdrukule midagi, mille peale too pead pööras ja mind põlgikult vaatama jäi. Ma panin kandiku lauale ja vastasin tüdrukule sama põlgliku pilguga, oodates, kuni ta end püsti ajas ning minema kõndis, kutsudes mind enda ette veel teatud sõnadega.

Scott puhkes naerma, kui ma ta vastu istusin. “Sa oled hullem, kui ma algul arvasin. Aga see ei ole sugugi halb, vastupidi.”

Ma naeratasin, heites enda juuksed selja taha, mille peale ta pilk julgemaks muutus. “Sinu puhul on see omadus vajalik.”

“Muidugi on, sest muul juhul lendad lihtsalt konkurentsist välja,” sõnas ta ja saatis mulle varjatud tähendusega pilgu.

Ma pahvatasin naerma, mõeldes, et ta ego on suurem, kui ma arvanud olin. No ilmselgelt tiirutasid tüdrukud ta ümber ja kõike, aga nõnda sellega kiidelda oli lihtsalt labane. Kuigi temalt võis kõike uskuda.

Siis torkas mulle pähe mõte, et ma võiksin talt ju Lorena kohta küsida. Ma ei olnud enne selle pealegi tulnud. Tema oli ju Lorena õpetaja ja oleks pidanud kõike tema tegemiste kohta teadma. Okei, mitte küll kõike, aga seda siiski, kus kohas ta hetkel asub. Aga ma ei tohtinud märku anda, et tahan teada ega ta Alex'iga koos ei ole.

“Kas sul oma armsa õpilasega ei peaks tundi olema?” küsisin nagu muuseas, sorkides kahvliga enda toidus.

“Teda pole siin,” vastas Scott ja ma ei olnud kindel, kas mulle vaid tundus või muutuski ta pilk valvsamaks. “Ja ära ürita varjata, et sa tahtsid küsida tema ning Alex'i kohta.”

Ma tundsin, kuidas kohmetus terve mu keha enda valdusesse võttis. Kuidas ta sellistest asjdest aru sai? Oli see nii ilmselge, et ma... nojah. Ma ei teadnud, mida öelda või teha ja tundsin, kuidas mu põsed juba teist korda päeva jooksul Alex'i pärast õhetama lõid.

“Tundub, et keegi meist tunneb midagi rohkemat, kui vaid austust oma õpetaja vastu,” rääkis Scott säravate silmadega. “Aga ära muretse, ma ei räägi kellelegi.”

Ma tundsin ta kätt enda põlvel ja tõmbusin veidi krampi. Siis märkasin ma, et paar lauda eemal jälgivad meid Elena ja ta seltskond, kellel kõigil olid veidi üllatunud näod peas. Ja Scott'i käsi ei olnud neile ilmselt nähtamatu, sest nad istusid meist täpselt kõrval, mitte ees- ega tagapool.

Ma üritasin naeratada ja teeselda, et kõik on korras. “Sa oled tõeline sitapea, sa ei kuule seda vist esimest korda?”

Ta eemaldas õnneks enda käe, aga hoidis enda pilgu sama jultunult mul, kui ennegi. “Üritan enda mainet hoida, kullake. Aga tõesti, ära muretse, ma vaatan teie suhtele läbi sõrmede, sest sa oled liiga kuum, et sul niisama minna lasta.”

“Mitte mingit suhet ei ole,” ütlesin veidi liiga tormakalt, mille peale ta naeratus veel laiemaks venis.

“Arvad sa tõesti, et Alex on üks süütuke? Ta ei ole seda nii mitmeski tähenduses ilmselt, kallis Laurakene. Sa eksid, kui oletad, et ta ei ole sind samamoodi tahtnud, kui mina,” rääkis ta, tuues enda näo mulle lähemale.

Ta jutt oli küll üle piiri juba läinud, aga õnneks suutsin ma enda kohmetuse seekord tahaplaanile lükata ja asendasin selle samasuguse ülemeelikusega nagu temagi ja lähendasin ennast samuti talle. “Äkki peaksid sel juhul rohkem initsiatiivi haarama, kui ka sul on konkurente?”

“Andke andeks, aga see on siin avalik koht,” ütles Elena tuttav hääl.

Ma eemaldusin Scott'ist ja sama tegi tema, aga suuremate raskustega ja näis, et ta oleks tahtnud Elena mõttejõul siit kusagile, kus päike ei paistnud, saata, kui see võimalik oleks olnud. Ka mina olin Elena juba teistkordsest sekkumisest veidi üllatunud. Tavaliselt ei toppinud ta enda nina nõnda teiste asjadesse. Ma mõtlesin, milles asi võis olla, aga Scott'i järgnev lause selgitas veidi olukorda.

“Upton, tõmbu veidi tagasi ja lõpeta see armukadetsemine. Kas sa ei arva, et oleks aeg juba üle saada meie n-ö. lühisuhtest?” küsis Scott, mille peale Elena nägu võttis sellise kuju, millist ma enne näinud ei olnud. Tundus, nagu hakkaks ta kohe kokku kukkuma.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Liisu**
Tasane


Female Postituste arv : 3

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   21/4/2013, 18:29

Ma lihtsalt armastan seda juttu:):) Tahaks teada juba mis asju see Alex ajab...Very Happy Scotti ja Laura värk on ka päris põnev:D Aga eriti huvitab mind see Scotti lause Elenale:D
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   25/4/2013, 18:45

Liisu**: Ohoh... Very Happy nii tore, et meeldib. : )

15. Peatükk:
Neil oligi siis suhe olnud? Ma ei olnud selles kindel, aga nüüd siis sai see asi selgust. Loomulikult ei olnud Elena mulle sellest rääkinud, sest ta ei tahtnud, et teda järjekordseks litsiks peetakse, kes Scott'ile kätte andis. Aga ma mõtlesin, mis ajavahemikus selle olla võis. Nad ei olnud end kunagi koos avalikult näidanud.

Ja kas Elena tõesti vaid sellepärast sekkus kogu aeg, et ta oli armukade? Isegi nüüd, kui tal see Patrick oli, kes vahtis samuti praegu tagant lauast meid kullipilguga? Ma ei oleks seda uskunud, aga polnud mingit muud põhjust...

“Kuradi tõbras,” ütles Elena põlevate silmadega, hoides end vaevu vaos. “Kuidas sa julged seda jutuks tuua?”

“Ei taha, et su sõbranna kuuleks? Noh, kahju küll, aga millalgi pidi see ka tema kõrvu jõudma,” sõnas Scott hääletooniga, mis andis märku, et tal ei olnud üldse kahju. Tundus, et ta hoopis nautis olukorda.

“Kahju küll, et kõik peavad isiklikult kogema, milline lurjus sa oled,” ütles Elena allasurutud vihaga, saates mulle pilgu, mis pidi vihjama, et ta rääkis minust.

“Tõsiselt räägid või?” küsisin püsti tõustes ja talle imestunult otsa vaadates. Ta kavatses mulle moraali lugema hakata, kui ise sõimas Scott'i võrku langenud tüdrukuid igasuguste nimedega, aga samas andis talle esimesel võimalusel kätte? Tundus, et tema sõnad ja teod olid väga vastuolus.

“Anna andeks, Laura, aga sa tead, milline ta on ja ikka veedad temaga aega? Ja tundub, et te olete järsku väga lähedased,” rääkis ta.

“Mitte lähedasemad, kui sina olid temaga,” turtsatasin, ja teadsin kohe, et olen üle piiri läinud ning soovisin, et saaksin enda sõnad tagasi võtta, kui nägin ta löödud näoilmet.

“Uskumatu, et sa seda just ütlesid,” lausus ta ja eemaldus meist paar sammu. “Tundub, et inimesed kellega sa aega viidad, muudavad sind ikka väga.”

Ta ei läinud tagasi enda laua juurde, kus Patrick, Aaron ja Claudia meie poole kummalisi pilke saatsid, vaid ruttas otsejoones sööklast välja. Mul oli kange tahtmine talle järele tormata, aga teadsin, et ei teeks sellega hetkel midagi paremaks. Ta pidi veidi maha rahunema, enne kui temaga uuesti normaalselt rääkida sai. Vähemalt ma lootsin nii.

“Hästi, Elliot,” ütles Scott ja saatis mulle tunnustava pilgu, mille eest ma oleksin tahtnud teda millegagi lüüa, aga sisendasin endale, et pean temaga olles rahu säilitama. “Tundub, et me ei olegi nii erinevad. Võib-olla seepärast ma sind nii väga tahangi.”

Ta tõusis samuti püsti ja tuli mulle liiga lähedale, nii et meie näod olid üksteisest vaid paari sentimeetri kaugusel. Aga enne, kui ta jõudis midagi edasi teha, kostis eemalt vali nõude klirin, mille peale me mõlemad pilgud sinna pöörasime. Patrick oli püsti tõusnud ja ilmselt mingi klaasi ümber ajanud. Ta sihtis meid terava pilguga, aga suundus siis ukse poole ja väljus sööklast. Ma mõtlesin, kas ta oli tahtlikult seda teinud...

“Idiootide kari,” pomises Scott ja astus minust sammu eemale. “Igatahes, ma pean minema, aga me veel näeme.”

Viimane lause kõlas nagu lubadus, aga ma heitsin tema ja ta nõmedad sõnad kohe peast, kui ta sööklast läinud oli. Ma võtsin kandiku ja viisin selle ära. Seejärel läksin ma üles enda tuppa ja vajusin voodile, mõeldes, kui palju draamat võis üks sööklas käik tekitada. Ma lootsin, et Elena ei olnud väga südamesse mu vihahoos öeldud lauset võtnud, sest sel juhul oleks suhete parandamine veidi raskem olnud. Kui neid üldse parandada andis...

Ma ei olnud teda enne sellisena näinud. Ta oli kogu aeg nii rõõmus ja rahulik, mitte kunagi ei näidanud ta enda negatiivseid emotsioone välja. Aga ilmselt tõi need emotsioonid välja teatud inimene, kes oleks isegi kõige rahulikuma inimese endast välja viinud. Sest kui ei oleks Scott'i olnud, oleks kõik siiamaani korras... aga siiski läksin ma teda ise otsima, mitte vastupidi.

Tegelikult ei mõistnud ma enam üldse, mis eesmärgil ma temaga suhtlesin. Kas ikka sellepärast, et tahtsin endast uut muljet luua, mängides ükskõikset ja suheldes teatud kuulsusega inimestega? Või oli see põhjus millekski selliseks muutunud, mida ma endale tunnistada ei tahtnud?

Ma tõusin istuli ja panin käed enda meelekohtadele, tundes, kuidas mu pea neist mõtetest valutama hakkas. Alex... ikka pidi tema kõigi mu asjade ja tegudega seotud olema. Ma kinnitsin endale, et selles asjas ei olnud põhjuseks Alex, vaid Scott tõmbaski mind mingil viisil... kuigi ma ei olnud kindel, kui tõenäoline see oli.

Tegelikult oli Alex see, kellel oli mingi kummaline omadus tüdrukuid enda poole tõmmata. Muidugi oli tal välimus, mis andis mõista, kui perfektset tööd loodus mõnega teha võis, ja keha, mis pani ilmselt tüdrukud õhkama ja poisid kadetsema, aga tema iseloom... See oli nii salapärane, aga samas, kui ta naeratas, tundus nagu ta oleks justkui avatud raamat. Ma ei olnud kindel, mida temast arvata või kuidas tema suhtes tunda.

Siis meenus mulle fakt, mida Scott tunnistanud oli, aga mille ma kahe silma vahele olin jätnud piinlikkustunde pärast. Lorena't ei olnud tema sõnul siin... Siis see tähendas, et ta oli koos Alex'iga? Muidugi oli ta seal enda tublide saavutuste ja osavuse pärast, mitte lähedaste suhete pärast Alex'iga. Seda ei tohtinud unustada.

Ma tõusin püsti ja mõtlesin, et võiksin Justin'it külastada. Siiski ei olnud ma kindel, kas ta üldse kodus on, kuna viimane kord oli ta sõnagi lausumata mingist veidrast klubist lahkunud, jättes mind sinna istuma. Vähemalt nii oli Alex'i jutu järgi. Aga siis oligi hea võimalus küsida, mida ta endast õige arvas, et mind sinna nõnda jättis.

Ma sulgesin silmad ja kujutlesin end sinna. See võttis mul millegipärast tavalisest kauem aega. Kui ma paari minuti pärast ikka veel kusagile jõudnud ei olnud, hingasin ma sügavalt sisse ja kogusin end veidi. Õnneks see aitas ja juba paari sekundi pärast olin ma Justin'i toas. Leides ta eest voodis magamast, kell kaks päeval!, võtsin ma akna all oleval toolil istet.

Ma mõtlesin, mis siis oleks, kui ta oleks alasti olnud minu ilmumise hetkel. Kas nõnda oli üldse kunagi kellegagi juhtunud? Ma arvan, et kui ka oli, siis keegi ei oleks seda rääkinud, sest nad ei tahtnud, et nende ülesandeid mingi komejandiga segi aetakse. Sest oli tõeline haruldus juhtuda kokku Juhi majas veel kellegi sellisega, kes nalja mõistis. Enamus võtsid enda ülesandeid surmtõsiselt ja andsid endast kõik, et hoida ära igasugused pisikesed eksitused.

Mu mõte uitas edasi veidi kaugemasse minevikku... Mulle meenus kuidagi häguselt, kui ma esimest korda Juhist ja tema jüngritest kuulsin. See oli vist umbes kaheteist aastaselt. Kõik me vajasime eelnevat treeningut ja oskusi, enne kui Juhi majja seitsmeteist aastaselt saime. Umbes kaheteist aasta vanuselt olidki mu esimesed mälupildid, eelnevat ma ei mäletanud. Ja kõigil oli nii, mitte vaid minul. Meile öeldi, et sel ajal me n.ö 'sünnime'. Mida iganes see siis tähendama pidi; ja meil keelati rangelt igasugused pärimised edaspidi selle asja kohta. Kui keegi julges enda sünnipära kahtluse alla seada, näiteks hakates enda vanemate kohta aru pärima, karistati teda rängalt ja karjuti veel lisaks, et tal ei ole vanemaid. Ehk siis me olime kõik orvud.

Justin tegi mingit kummalist häält, mis pidi ilmselt ta ärkvel olekust märku andma. Ma manasin naeratuse nöole, kui ta külge keeras ja silmi veidi kissitas, enne, kui aru sai, et see mina olen. Siis ta ohkas tüdinult ja ajas end vaevaliselt istuli, hõõrudes uniseid silmi.

“Päevast,” ütlesin. “Tore näha, et sa ka väsitavast ööst une täis said.”

“Aah, Laura, anna andeks eilse pärast,” lausus ta karedal häälel, surudes sõrmed meelekohtadele, mis pidi märku andma, et ta öö oli tõepoolest ränk olnud. “Mind juhiti rajalt veidi kõrvale. Aga usu mind... see oli üsna tähtis.”

Muidugi oli ta suhete klaarimine tähtsam, kui mind täiesti võõrasse kohta üksinda jätta, mainimata isegi, et ta lahkuda kavatseb. Aga millegipärast ei ajanudki see mind eriti vihale. Ma ei olnud kindel, miks, sest igal muul ajal oleksin ma ta kibedate sõnadega üle külvanud. Võib-olla sellepärast, et üks päästja ilmus kohale ja toimetas mind sealt minema?!

“Ära hakka vabandusi otsima, mind ei huvitagi eriti,” laususin ükskõikselt, tõustes toolilt püsti ja sammudes kummuti juurde, millel asetses rodu pilte. Ma võtsin ühe kätte, aga nähes seal heleda peaga, range suujoonega ja õelate silmadega naist, arvasin, et tegu on Justin'i ning Arianna emaga ja panin pildi uuesti käest. “Parem räägi, millega meie tiigrikutsu tegeleb.”

“Viimastel päevadel ei ole ta just eriline kutsu olnud, vähemalt mitte hea,” rääkis ta istuli tõustes ja enda peast haarates. “Tema käsilaste surmade arv on tõusnud ja ta on raevus. Ma sain teada, et nüüd on ta juba kusagil Lõunas vist, mingeid tehinguid sõlmimas.”

Ma jätsin piltides tuhnimise ja pöördusin teda vaatama. Kas mu sisetunne vedas mind alt, kui ütles, et Juhi antud ülesanne Alex'ile, ja veel mõnele, on sellega kuidagi seotud? Muidugi ei saanud ma täiesti kindel olla, aga see ei saanud ju lihtsalt kokkusattumus olla, et Tom samal ajal ära sõitis. Tegelikult sai küll, aga siiski oli siin midagi kahtlast. Juht oli öelnud, et ei saa mulle ohutuse huvides sellest rääkida, aga mida see tähendama pidi? Et Juht on mulle kuidagi ohtlik? Aga inimene, kellelt ma oleksin kõige tõenäolisema vastuse saanud, oli ise praegu suuremas ohus.


Viimati muutis seda H. (25/4/2013, 19:51). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Smile*
Vapper lohetapja
avatar

Female Postituste arv : 140
Age : 20
Asukoht : Kuskil kõrgustes

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   25/4/2013, 19:08

Meeldib endiselt ja endiselt ootan, et jätkaksid. Sü¾ee on huvitav! Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Liisu**
Tasane


Female Postituste arv : 3

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   25/4/2013, 19:44

Hmm, ausalt öeldes tahaks hetkel et see oleks raamat ja ma saaks kõik korraga ära lugeda:D See kõik on lihtsalt nii põnev...Ootan väga väga juba uut osa:)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   25/4/2013, 21:29

Ma jõudsin ka jälle lugemisega järje peale!
Igatahes... Mulle meeldib. Kriitikast jälle nii palju, et osades lausetes on sõnade järjekord kuidagi ... vahetusse läinud või noh, teistpidi oleks oleks loogilisem, aga see selleks.
Ja ma ootan uut! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   26/4/2013, 19:46

Smile: Tänan, : )
Liisu**: hehe... Aitäh. Very Happy
P2nta: Jah, juhtub vahest, kui ma jällegi tähelepanu lause sisule, mitte väljanägemisele pööran. : )

16. Peatükk:
“Kuidas Arianna pidu edenes?” küsisin ükskõikselt, lootes vaid, et ta mainib enda jutu sees kas Patrick'ut või Alex'it.

Justin kehitas õlgu. “Ei tea ja ei huvita ka. Ilmselt lõpetas ta jälle mingi kutiga voodis. Võib-olla kumbki neist kahest eile, kes temaga köögis olid.”

Ma kortsutasin kulmu, mõeldes, kas Alex oleks temaga, hm... nii kiiresti ühele poole saanud, et jõudis mulle veel järele tulla. Kui, siis pigem ikka Patrick'uga. Kurb, et Elena ei teadnud, milline ta kangelane tegelikult on. Kindlasti mängis ta Elena ees paipoissi, aga Arianna ees muutus selliseks nagu too tahtis.

“See ei ole eriti tõenäoline,” vastasin, mille peale ta enda pilgu tõstis ja mind valvsalt silmitsema jäi.

“Miks? Tunned sa neid?”

See küsimus oli ilmselgelt üleliigne, sest ta oli juba niigi kindel, et ma neid tunnen. Vähemalt seda pidi ta teadma, kes Alex on, kui mitte Patricku't. Aga ma lootsin, et ta selle teabega nüüd midagi peale ei hakka. Ma ei olnud ju enda lubadust murdnud- ma ei olnud Alex'ile midagi rääkinud. Tal ei olnud põhjust millegi peale vihane olla.

“Jah, kahjuks küll,” vastasin ja suundusin ukse poole. “Kedagi teist pole majas peale Arianna ja teenijate?”

“Minu teada mitte, miks sa küsid?”

Ma avasin ukse ja kuulatasin veidi, aga kui mingist tegevusest märke ei olnud, astusin ma toast sammu välja ja naeratasin siis Justin'ile. “Kui sa pahaks ei pane, siis vaataksin ma siin veidi ringi.”

Ilmselt ei pannud ta seda pahaks, sest ta ei järgnenud mulle. Ma kõndisin algul majas sihitult ringi, põrgates vahepeal ühe vanema teenijaga kokku, kes vaatas mind algul üllatunult, aga, pidades mind Justin'i järjekordseks vallutuseks, saatis mulle manitseva pilgu ja kõndis siis midagi pomisedes edasi, siis aga hakkasin ma mõtlema, kus Arianna tuba asuda võiks. Ma ei hakanud seda nende rohkete magamistubade hulgast otsima, vaid läksin allkorrusele. Elutuppa oli mul tee selge, sest olin seal kord Tom'i ja Shane'i vestlust pealt kuulanud. Ma kõndisin sinnapoole ja, kuuldes telerist tulevaid hääli, olin üsna kindel, et Arianna on hoopis seal.

Ma kõndisin juba hoogsamalt sinnapoole, aga peatusin siis järsku, kuuldes seest mingeid sosinaid. Kostsid veel mõned naerupahvakud ja siis jäi ruum jälle vaiksesks. Ma kõndisin tasakesi edasi, teadmata, mis mind ees ootab ja piilusin siis veidi. Algul ei näinud ma midagi, aga kui Arianna diivanil istuli tõusin, sain ma vägagi selgesti toimuvast aru. Tema all lamav inimene tõstis samuti hetkeks pead, aga siis vajusid nad mõlemad uuesti pikali.

Ma toetasin enda pea vastu uksepiita ja muigasin endamisi. Muidugi oli Patrick juba siin, lõbustades Elena asemel Arianna't, öeldes Elena'le kindlasti, et peab 'tähtsate asjadega' tegelema. Ma ei teadnudki, miks see mulle nii tähtis oli seda tüüpi millegi kahtlasega vahele võtta, võib-olla sellepärast, et ta oli kohe algul minusse põlgusega suhtunud ja mängis nüüd kahepalgelist, väites, et tahab minuga headel suhetel olla, aga mida tema teeb? Kostitab mind igal võimalikul ajal enda viha täis pilude ja sõnadega. Ma ei teadnud, miks tal selline suhtumine on ega tahtnudki enam teada.

Toast kuuldus itsitamist ja mingi sahin. Kui ma uuesti sinna vaatasin, nägin, et nad oli istuli tõusnud, aga tõmbusin siis ruttu tagasi. Nende järgnev vestlus tundus kohati kummaline mulle. Eriti Arianna poolt öeldud laused, aga tundus, et Patrick ei pannud neid pahaks.

„Su eilne sõber oli super välimusega,“ möönis Arianna mängleval toonil. „Külastab ta meid millalgi uuesti?“

„Ma ei ole kindel,“ vastas Patrick üsna ükskõiksel toonil. „Ta viibib praegu eemal.“

Nad olid ikka väga veidras suhtes. Alles nad amelesid diivanil ja nüüd tunnistas Arianna põhimõtteliselt, et tahaks seda sama Alex'iga teha. Patrick kas ei saanud asjast aru või ei pannud ta seda tõesti pahaks.

Üldse jäi mulle mõistmatuks, mida Patrick siin tegi. Ma ei olnud mingit teadet saanud, et ta minu ja Alex'i ülesannetesse kaasatud on. Noh, tegelikult ei saanud ma kunagi mitte millegi kohta teavet, aga siiski, seda oleksin ma pidanud teadma. Aga oli ta siis siin enda algatusel? Eelmise kohtumise järgi võis arvata, ja noh praeguse samuti, et nad tundsid juba varasemast üksteist. Ja pealegi ei olnud Alex sugugi nii üllatunud, nagu mina, kui Patrick peole ilmus. Järelikult pidi ka siin mingi seos olema.

Ma eemaldusin sealt vaikselt ja läksin tagasi Justin'i tuppa. Teda ei olnud kusagil näha, aga paari minuti pärast tuli ta, rätik ümber alakeha, vannitoast välja.

Ma ohkasin raskelt ja pöörasin pilgu eemale. „Sa tõesti ei kannatanud oodata mu lahkumiseni?“

„Oleksin pidanud või? Ma olen üpris kindel, et mul ei ole midagi, mida sa enne näinud ei ole,“ ütles ta, pahvatades kohe enda teravmeelsuse peale naerma.

„Ära ole debiilik,“ ütlesin, saates talle põlgliku pilgu ja üritades mitte ta lause peale kohmetuda.

Ta laiutas käsi, aga jättis siis õnneks selle teema, aga võttis jutuks midagi, mida ma parema meelega samuti arutanud ei oleks. Ma tahtsin vaid kiiremas korras tagasi minna, et anda sellele tõprale üks korralik õppetund, kui ta peaks mind jälle enda moraalitseva kõnega või põlgliku pilguga kostitama.

„Nägid majas midagi huvitavat?“ küsis ta, tundmata tegelikult erilist huvi mu vastuse vastu.

„Ei midagi, peale su kiimas õe ja ta rõveda kuti,“ sõnasin. „Pean minema. Näeme millalgi.“

Õnneks läks mul tagasi ilmumine veidi libedamalt, kui siia tulemine. Ma ei mõistnud, millest see viivitus alguses tulla võis. Alex'i puudumise pärast? Ei, ma olin ka enne ilma temata ilmunud. Kas see võis seotud olla tolle korraga, kui mul Alex'i sõnul ilmumine kümme minutit aega võttis? Kuigi ma sügavalt kahtlesin, et see kümme minutit oli, sest kus kohas ma terve selle aja olla võisin?!

**********

Kui Juht järmisel päeval kogunemise välja kuulutas, olin ma kindel, et see puudutab iga-aastast kooli auks korraldatavat sünnipäevapidu. Ma olin aulas just istet võtnud, kui nägin Elena't ja Patrick'ut eemal. Nad olid mind kindlasti märganud, vähemalt Elena, sest ta saatis mulle vihase pilgu, võttes minust võimalikult kaugel istet. Ma mõtlesin, kas ta siis ka Patrick'uga nii sõbralikult käituks, kui teaks, millega too enda vabat aega sisustab.

„Sa ei arva, et olid liiga karm temaga eile?“ Claudia istus mu kõrvale, jälgides, kuidas Elena Patrick'ule võluva naeratuse saatis.

„Ei,“ vastasin. „Ta tuli ise õiendama. On ta nüüd solvunud või midagi?“

„Ei, ma arvan, et ta on tänulik sulle. Sa ise ei saa aru?“ lausus ta sarkastiliselt. „Igatahes, ma ei mõista samuti, miks sa tolle Scott Harvey'ga suhtled. Ta on ju ehtne tõbras. Või sind tõmbavadki sellised?“

Tundus, et ta vihjas viimase lausega millelegi, aga mulle ei jõudnud see kohale. Aaron ju ei olnud tõbras, noh, samas mõttes tõbras, nagu Scott, või viitas ta Alex'ile? Alex'i suhtes ma nii kindel ei olnud; ta võis ülim tõbras vahel olla.

„Mul on omad põhjused,“ vastasin, lootes, et ta nende põhjuste üle juurdlema ei hakka.

Ta kehitas õlgu ja suunas pilgu lava poole, jättes selle teema.

Juht ilmus paari minuti pärast lavale, libistas pilgu üle rahva ja naeratas siis. „Tore näha, et isegi Scott on kohale viitsinud tulla.“

Rahvast läbisid valjud naerupahvakud ja üks poiss, kes Scott'i kõrval istus, lõi talle sõbraliku matsu vastu selga. Kära vaibus, kui Juht uuesti rääkima hakkas, seekord veidi tõsisema häälega.

„Ma arvan, et te kõik juba aimate, miks ma lasin teid siia kutsuda. Käes on kooli iga-aastane sünnipäevapidu, mis leiab aset reedel, kahe päeva pärast ja osavõtt on kohustuslik,“ rääkis Juht, rõhutades viimast lauset.

Saalist kostis uuesti vali rõõmukisa, mis peale Juht vaikust nõudis. „Peol ei ole lubatud kangemat alkoholi, kui ¹ampus, mida pakutakse maja poolt. Ja ma arvan, et teatud inimesed saavad aru, kellele ma seda räägin.“

Ta lõpetas oma jutu sellega, et soovis meile kõigile jätkuvat edu oma ülesannete täitmisel ja kannatlikkust nende sooritamisel.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Liisu**
Tasane


Female Postituste arv : 3

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   26/4/2013, 21:34

Haha, miks mulle tundub et selle peoga on mingi jama:D
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   26/4/2013, 23:02

Oojjaa, kuna kell on palju ja ma olen kohutavalt väsinud, siis ma ei oska muud öelda, aga... UUT! Palun! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   27/4/2013, 12:02

Liisu**: On tõesti... Very Happy
P2nta: Saab uut : )


17. Peatükk:
Me väljusime Claudia'ga üsna viimaste hulgas, sest istusime aula kaugemas nurgas. Ta ei tormanud mu kõrvalt kohe minema, nagu tal tavaliselt kombeks oli, sest tal oli ju 'kiire elu', vaid kõndis rahulikult minuga sööklani.

„Ma suudaksin vist praegu kolm praadi ära süüa,“ ütles ta, kui me leti juurde lõunasööki võtma läksime.

Ma kahtlesin selle lause tõesuses. Tavaliselt sõi ta pool enda praest ära, sest ei tahtnud ennast liigse söömisega koormata, kuna see võis ülesannete sooritamisel kahjuks tulla. Need olid tema enda sõnad. Me võtsime enda kandikud ja kõndisime ühe tagumise laua juurde, mis veel vaba oli. Ilmselt tuli enamu rahvast peale kogunemist sööma.

„Alex pole veel tagasi?“ küsis ta, keerutades salatilehti enda kahvli ümber. Mul oli tunne, et ta teadis vastust sellele küsimusele. Võib-olla teadis isegi seda, kus Alex täpselt on. Aga ilmselt küsis ta seda vaid jutujätkuks.

„Ei, ja ma tahaks loota, et ei tule ka,“ ütlesin, teadvustades endale täielikult, et see oli üks suur vale. Tegelikult soovisin ma just vastupidist.

„Ära räägi nõnda,“ lausus ta, jäädes mind karmi ilmega vaatama. See kinnitas mu oletust, et ta teadis Alex'i asukohta. Ja tema reageering mu lausele tähendas, et Alex tegeleski millegi eluohtlikuga. Aga ma olin kindel, et tema hoiab oma suu sama lukus, kui Juhtki.

Ma kehitasin õlgu. „Anna andeks, aga keegi ei räägi mulle, mis toimub.“

Ta ohkas ja langetas pilgu uuesti oma toidule. Mul oli väike lootus, et ta võib isegi midagi öelda, aga järgnev lause purustas selle lootuse. „Ma ei tea samuti midagi rohkemat, kui vaid seda, et ta läks koos paari teise inimesega mingit ülesannet täitma.“

Ma uskusin, et ta ei teadnud kõike, aga arvasin siiski, et ta teab rohkem, kui räägib. Aga olgu pealegi, ju ma pidin leppima sellega, et see jutt ei olnud minu kõrvadele mõeldud. Vaid teatud inimesed võisid seda teada. Isegi Claudia teadis rohkem, kui mina, millest võis järeldada, et sellest 'ülesandest' räägiti vaid lootustandvaile õpilastele. Aga siiski arvasin ma, et Elena ei tea samuti midagi, sest me olime ju 'kaks narri, kes hoolisid vaid meelelahutusest'. Ka need olid Claudia sõnad. Muidugi ei olnud see päris korrektne sõnastus, aga siiski...

„Kas paari teise inimese hulka kuulub ka Lorena?“ küsisin irooniliselt, mispeale ta mulle jälle ühe etteheitva pilgu saatis.

„Kuulub tõepoolest, aga vaid sel põhjusel, et ta on väga hea taoliste ülesannete lahendamisel, mitte mingitel vaid sulle teadaolevatel põhjustel,“ rääkis Claudia sama etteheitva tooniga, nagu ta pilkki oli.

„Ma polegi vätnud, et ta sinna Alex'iga flirtima läks... ja ilmselt veel midagi tegema,“ ütlesin, mille peale ta veel raskemalt ohkas.

„Olgu, see vestlus lõpeb siin,“ teatas ta püsti tõustes ja pannes enda nõud kokku. Ma arvasin, et ta võttis meie vestluse vaid ettekäändeks enda söögikorra lõpetamiseks. Nagu ma olingi oletanud, sõi ta vaid pool enda praest ära.

Siis nägin ma eemal Patrick'ut, kes otsis endale lauda, kuhu istuda ja ta pilk jäi pidama minul. Kui ta siiapoole kõndima hakkas, sain ma aru, mis tal plaanis on ja palusin Claudia't südamest, et ta minema ei läheks, mille peale ta mind vaid imelikult vaatas ja siis, mu anumistest hoolimata, lahkus.

Ma tegin, nagu ei paneks teda tähele, kui Patrick mu laua juures seisma jäi, ja sorkisin kahvliga toidus. Siis ta aga köhatas, mis sundis mind pilku temale pöörama. Ta huuled olid muigvel ja helk tema silmades väljendas, et ta oli just millegi väga lõbusaga tegelenud. Ma mõtlesin, kas see võis jälle Arianna olla või oli ta juba Elena kätte saanud? Kui nii, siis ei lasknud ma tal kaua seda lõbu nautida, vaid kavatsesin paljastada tema afääri mitte ainult Arianna, vaid ma olin üpris kindel, et ka paari teise tüdrukuga siit majast, kes tema võluva naeratuse peale end kohe paljaks koorima hakkasid. Arvas ta tõesti, et see maja on mingi... lõbustusasutus?

„Võib istuda?“ küsis ta taolise naeratusega, mis ei leppinud eitava vastusega.

Ma mõtlesin hetke, aga vastasin siis jaatavalt. Mida mul ikka kaotada oli? Mind ta ei saanud ikka enda järjekordseks lõbuasjaks, sest esiteks ei olnud ta mu tüüp ja teiseks vihkasin ma selliseid tüüpe.

Ma ei mõistnud, mis tema eesmärgid minuga olid. Vahel käitus ta nagu ma oleksin ta eluaegne vaenlane, aga siis jälle nagu parim sõber. Tal ei pruukinud küll mingeid eesmärke olla, aga ma arvasin siiski, et midagi on tema meelemuutuste taga.

„Ma loodan, et Elena kusagil ei varitse,“ ütlesin, mispeale ta naeratus laiemaks venis.

„Paraku mitte. Ta soovis puhata,“ vastas ta, kaotamata hetkekski naeratust huulilt ja hoides oma pilku pidevalt minul. Ta ei raatsinud seda isegi hetkeks toidule viia, et näeks, mida ta endale suhu paneb. See oli rohkem, kui veider.

Puhata peale väsitavat tegevust sinuga? Olgu pealegi, need mõtted olid veidi nõmedad, aga ma ei saanud lahti ideest, et ta on üks kahepalgeline tõbras, kes kasutas kõike oma heaks ära. Teda võis isegi Scott'iga seostada, kes ületas teda vist tüdrukute arvu poolest, aga oli samasugune ärakasutaja.

„Võin midagi küsida?“ laususin ja ta noogutava vastuse peale jätkasin. „Tunned sa Arianna Collins'it väga hästi?“

Ta naeratus hääbus veidi ja vastus andis omajagu ootamist. Aga siis ta kogus end, manades sama särava naeratuse näole. „Üsna hästi, jah. Ma mõtlesingi, miks sa veel midagi tolle õhtu kohta küsinud ei ole, mil ma sinna ilmusin. Ilmselt olid väga üllatunud.“

Võib-olla sellepärast ei küsinud ma midagi, et teadsin, et ma ei saa normaalset vastust kellegi käest. Oli ju mingi kirjutamata reegel, et mulle ei tohtinud mitte midagi rääkida. Eriti ei oleks ma seda tema käest küsinud, sest ma leidsin, et me ei ole veel sugugi nii lähedastes suhetes, et ma temaga ise vestlust alustama läheksin. Seevastu tema paistis teistmoodi arvavat.

Minu õlakehituse peale rääkis ta edasi. „Ma tundsin neid juba enne siiatulekut. Ilmselgelt said sellest seal juba aru. Alex teadis, et ma neid tunnen ja arvas, et ma saaksin teid aidata selle ülesandega. Ehk siis, et äkki saaksin mina hõlpsamini Arianna'lt informatsiooni Tom'i tegevuste kohta.“

Ma muigasin endamisi. Muidugi sai ta hõlpsamini informatsiooni, sest ta oli ju Arianna'ga 'lähedasemates suhetes', kui Alex. Kuigi ma arvasin, et ka Alex'il ei oleks see kauem aega võtnud. Ja ma arutlesin endamisi, kui kaugele ta selle informatsiooni saamisega juba jõudnud oli? Ma kahtlesin, kas ta ikka saab paremat infot, kui mina, sest Justin näis Tom'i tegevuste kohta kõike teadvat. Aga tundus, et Arianna hoidis end hoopis teiste asjadega kursis.

„Olgu,“ ütlesin. „Aga sul polnud vaja mulle seda rääkida. Ausalt öeldes olen ma harjunud juba kogu selle varjamisega.“

Ta kortsutas kulmu, teeseldes muidugi, et ei tea midagi sellest minu ees salatsemisest. „Mis mõttes?“

„Otseses,“ vastasin. „Mitte keegi ei tea kunagi midagi, kui mina millegi kohta küsin, kõigil paistavad mingid saladused olevat ja nii edasi.“

Ta pilku varjutas mingi imelik emotsioon. Midagi kaastunde või haletsuse sarnast. See viis mind kergelt segadusse, sest ma ei teadnud, mida sellest arvata. Kas ta tundis mulle kaasa, sest keegi ei rääkinud mulle midagi või haletses mind, kuna keegi ei tahtnud minusugule midagi rääkida. Tema puhul oleksin ma kaldunud uskuma viimast varianti, aga ta sõnad rääkisid esimesest.

„Ma olen kindel, et see ei ole nii, et kõik varjavad sinu eest midagi,“ lausus ta lohutaval toonil, nagu räägiks nutva lapsega. „Võib-olla nad lihtsalt... ei saa seda teha.“

Ilmselt tundus ta lause ka talle endale kummaline, sest ta kortsutas kohe kulmu, ja veel vähem sain sellest mina aru. Mis mõttes nad ei saanud seda teha? Nad ei saanud mulle rääkida, mis toimub? Ta kas peksis segast või andis mulle just vihje toimuva kohta, millest ma kohe kinni haarasin, aga paistis, et ta rääkimistuju oli ära kadunud.

„Mida nad teha ei saa? Rääkida mulle?“ pärisin nii ükskõikselt, kui võimalik.

„Ei midagi,“ ütles ta ja korrastas kandikul enda nõusid, andes sellega märku, et peab lahkuma.

Ma kergitasin kulmu, kui ta püsti tõusis. „Olgu pealegi.“

Paistis, et ta tahtis veel midagi lisada, aga mõtlesin siis ümber ja kõndis minema. Ma pidin tõdema, et ta oli kummalisem, kui ma algul arvanud olin. Tema käitumine võis mõista anda, et tal on mingi isiksusehäire. Aga ma kahtlesin selles versioonis, sest sel juhul oleks ta teatavas asutuses pidanud olema. Pigem varjas ta midagi. Muidugi paistsid kõik siin majas midagi varjavat, aga mul oli tunne, et tal olid mingid teatud eesmärgid just minuga suhtlemisel. Ja ma kavatsesin välja selgitada, mis need täpsemalt olid.

Ma viisin samuti kandiku ära ja suundusin siis enda toa poole. Terve tee mõtlesin ma Patrick'u sõnade üle. Kas tõesti võis neil kõigil, kes tundusid teadvat selle salajase 'ülesande' kohta, kus Alex oli, midagi plaanis olla? Vähemalt nii võisin ma Patrick'u lausest välja lugeda. Samas võis ta ka millelegi muule viidata, aga... Ma ju kahtlustasin ka siis midagi, kui Alex teatas, et lahkub paariks päevaks. Aga ma ei uskunud, et ta millegi sellisega tegeleks.

Ja mis neil kõigil üldse plaanis oli? Juhi valdused enda kätte haarata? Vaevalt küll, see oli kõige ebatõenäolisem variant, kuigi välistada ei tohtinud midagi. Või olid nad kõik, 'lootustandvad õpilased', mingisse ülesandesse kaasatud? Kui nii, siis pidi see ikka väga salajane olema, sest mingit muud moodi nende vaikimist seletada ei saanud.

Ma olin just pikali heitmas, kui keegi uksele koputas. Mu oletus, et seal on Claudia või, imekombel, Elena, ei pidanud sugugi paika.

„Ootasid mind?“ küsis Scott irvitades.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   27/4/2013, 16:17


Aina põnevamaks kisub Very Happy
See on muidugi suht nõme, et kõik koguaeg salatsevad ja värki.
Kuid UUT sooviks! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   28/4/2013, 21:41

Mhm, põnev on küll jaa. :)
Natuke virisen ka.. Et minu arust pole veel kordagi otseselt räägitud, mis koht see selline on, kus nad üleüldse siis ma ei tea.. õpivad? elavad? Ma saan aru, et Juhi maja ja nad täidavad mingeid ülesandeid, aga ma pole siiani aru saanud nagu.. Mis ülesanded? Kas nad on mingid võlurid? Või nagu.. ühesõnaga see kõik on ikka veel nii lahtine ja nagu tahaks nagu täpsemalt juba teada saada, mis paik see on ja kes nad täpsemalt on või nii.
Positiivse poole pealt see, et mulle meeldib, kuivõrd lihtsasti ja arusaadavalt see kõik kirjutatud on, et vahepeal tekib tõesti tunne nagu iseenda mõtteid loeks või nii, et hästi selliselt.. loogiliselt ja tõetruult kirjutatud.. Või no, tõetruu on võib-olla vale sõna, aga ühesõnaga tõesti sedasi kirjutatud nagu ka päriselt inimene mõtleb vms, ma ei tea, kas said mu mõttest aru, aga okei, see selleks. Very Happy
Ootan uut. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   1/5/2013, 12:32

kiku979: ohoo, tõesti? ei tore, kui jätkuvalt paelub ... Very Happy
On küll nõme.
Saab. : )

P2nta: Jah, ma tegelikult teadlikult ei ole veel selgelt kirjutanud, kus nad on... See pidi jutu jätkudes välja tulema või nii, aga kui jutu lõppedes ikka aru ei saa, kus nad olid või mida tegid jne, siis küsi uuesti : )
Saan küll aru, mida mõtled Very Happy Ja Super, kui nõnda on välja tulnud.


18. Peatükk:
„Aga muidugi,“ vastasin naeratades ja teda sisse lastes, kuigi teadsin, et see ei ole ilmselt kõige parem mõte.

Ta astus edasi ja vaatas veidi mu toas ringi, enne kui uuesti enda tähelepanu mulle suunas. „Kui aus olla, siis ma ei uskunud, et nii lihtsalt sisse pääsen.“

Ma kehitasin ükskõikselt õlgu ja üritasin naerata hoolimata sellest, et oleksin tahtnud siit põgeneda, enne kui ta midagi üritadagi jõuab. Aga ma ei olnudki kindel, kas ta julgeb midagi teha. Iga teise tüdrukuga oleks ta selle aja jooksul, mil meie n.ö. flirt kestis, juba oma kaks-kolm korda voodis käinud. Ehk siis pidanuks see näitama tema veidi teist suhtumist minusse, kui nendesse teistesse tüdrukutesse. Ja parem oleks, kui ta ka ei arvaks, et ma lasen endaga nõnda käituda, nagu teistega.

„Ära ütle mulle, et sa ei ole sellega harjunud, et sind nii lihtsalt sisse lastakse,“ sõnasin ja soovisin kohe, et ei oleks seda öelnud, sest muidugi suutis tema vaid mu lause kahemõttelisusele keskenduda.

„Olen, kallis-Laura, ja seda nii mitmeski mõttes,“ vastas ta naerma pahvatades, mille peale ma üritasin mitte punastama hakata. Ta jutt hakkas juba liiga tihti labaseks muutuma, mis mind end mitte just eriti mugavalt tundma panid. Aga ma olin kindel, et enda 'mänguasjadega' räägib ta nõnda pidevalt.

„Kui küsida tohib, siis mis sind siia tõi?“ küsisin, toetudes kapi vastu ja jälgides teda teatava lõbususega.

„Mis sa ise arvad?“ küsis ta vastu, sammudes vaikselt minu poole. „Sina.“

Ma kergitasin kulmu, kui ta minust vaid poole meetri kaugusel seisma jäi. Mulle tundus, et ta ootas edasi minu algatust. Aga ma ei olnud kindel, kuidas ma käituma peaksin.

Ma libistasin pilgu üle tema, mis muidugi tema iha veel rohkem sütitas, aga õnneks hoidis ta end tagasi, kui ma talle sammu lähemale astusin, tehes sellega meie vahemaa veel väiksemaks. Siis tõusin ma varvastele, olles nüüd kindel enda tegutsemisviisis, kaotades sellega meie pikkusevahe ja surusin enda huuled tema omadele. Ta võttis seda kui luba enda tegevust jätkata ja tõmbas mind tugevasti enda vastu. Ma tundsin ta kätt enda pluusi all ja järgmiseks kappi, kuhu vastu ma surutud olin. Kui ta suudlused jõulisemaks muutusid, katkestasin ma ta tegevuse, tõugates ta endast eemale.

Ta vaatas mind, kulm kortsus, olles ilmselgelt mu reaktsioonist häiritud. „Mis oli?“

„Ära loodagi, et sa kaugemale jõuad,“ ütlesin, mille peale ta suu muivele tõmbus.

„Muidugi, miks ma enne selle peale ei tulnud,“ ütles ta pead noogutades, olles nagu mingile arusaamale jõudnud. „Kui Aaron sind juba enne voodisse ei meelitanud, siis hoiad sa end tolle Suure Armastuse jaoks, kes ei taha kuidagi taibata, mida sa tema vastu tunned, on mul õigus?“

Ma lükkasin ta vihaselt endast veel kaugemale, olles häiritud, et ta jälle Alex'i meie vestlusse kaasas. Ja eriti närvi ajas mind ta vihje mu... voodielu kohta. Need laused näitasid selgelt, milline tõbras ta olla võis.

„Sa oled hullem värdjas, kui ma arvata oleksin osanud,“ laususin ja nähes tema muiet laienemas, sütitas see mu viha veelgi tema vastu.

„Ole nüüd, sa teadsid täpselt, mida minult oodata,“ rääkis ta, lähenedes mulle seljatagant. „Ja ma arvasin teadvat, mida sinult oodata. Aga mitte sellist käitumist, nagu sa praegu näitasid.“

Mind häiris väga üks mõte praegu kahest teisest inimesest, mistõttu ma vihkasin end, et tegin järgnevat. Ma pöördusin ümber ja manasin uuesti naeratuse näole.

„Anna andeks, aga mitte praegu... veel,“ ütlesin ümber pöördudes, mispeale ta mind kahtlustavalt seiras. „Ma ei ole nagu su teised... tüdrukud, kui neid nii kutsuda saab.“

Ta pahvatas hetkeks naerma, aga võttis siis mu lõuast kinni ja keeras mu näo enda poole. „Ilmselgelt ei ole; ja mina omakorda ei ole nagu su teised lontrustest poisid, keda võib julgelt nii kutsuda. Ma ei luba sul endaga nii mängida, nagu nendega.“

Ma vabastasin end ta haardest. „Ja mina sul endaga. Ära arva, et võid siin ainukesena reegleid teha.“

Ta ilme muutus uuesti lõbusaks. „Ma ei olegi seda arvanud. Aga sina ära arva, et ma sinu suhtes alla annan.“

Ta suundus ukse poole ja tegi mulle enne lahkumist silma, mis pidi tema lauset veelgi rõhutama. Ma hingasin kergendunult, kui uks ta järel sulgus. Tõtt-öelda ei olnud ma arvanud, et nii lihtsalt pääsen. Tundus, et tal olid vähe tõsisemad plaanid olnud, aga ta ei saanud arvata ometi, et ma tõesti olen nagu need teised ja tal piisab vaid suu lahti teha, kui ma juba torman voodi poole!

Ma langesin voodile ja tundsin, kuidas mu silmad kinni vajuvad. Ma magasin terve päeva maha, ma ei olnudki kindel, miks ma nii väsinud olin, sest öösel olin ma üsna hästi maganud, ja seetõttu ei saanud ma öösel enam und. Viimane asi, mida ma praegu vajasin oli segamini unegraafik. Pealegi pidi Alex täna saabuma ja ma ei tahtnud meie kohtumise, kui see üldse toimuma pidi, ajal magama jääda. Õnneks suutsin ma siiski veel enne hommikut veidi magada ja ärkasin rohkem, kui puhanuna.

Kui ma end riidesse pannud olin, kõlas uksele koputus. Kartes, et see on Scott, ei teinud ma algul ühtki liigutust. Aga ukse taga seisev inimene koputas edasi ja tundus, et ta ei kavatsegi lahkuda. Lõpuks hüüdis Claudia, et see on tema ja, et ma 'selle kuradi ukse avaksin'. Ma hingasin kergendatult ja lasin ta sisse.

„Mis toimub? Peidad end kellegi eest või?“ küsis ta, häiritud, et ma teda kohe sisse ei lasknud. „Vahet pole. Ma tahtsin sind linna kaasa kutsuda.“

Ma kergitasin kulme. Linna? Linnas oli võimalik käia vaid Juhi loal, või siis, kui su ülesanded sind sinna viisid. Aga Claudia rääkis, et absoluutselt kõigil oli täna võimalik sinna minna peo jaoks ostma vajalikke asju. Ma ei mäletanud, et sellist asja siin enne olnud oleks. Eelmine aasta pidid kõik eraldi Juhi käest luba küsima minema, ükskõik mis päeval, et saaksid endale kleidi või ülikonna või mis iganes osta.

„See on ju ainult hea uudis,“ laususin rõõmsalt.

Ma imestasin, et Claudia mulle sellise ettepaneku tegi. Tavalises olukorras oleks selle variandi Elena välja pakkunud, aga ma mõtlesin, et kuna me oleme riius, kavatseb ta seekord vist Patrick'u kaasa tirida.

Claudia suundus uuesti ukse poole. „Sinu jaoks muidugi. Näeme kümne minuti pärast maja ees.“

Ma mõtlesin, millega ta kavatses sinna sõita. Minu teada ei olnud õpilastele autod lubatud. Veenis ta ühe õpetajatest ära? Väljas sain ma teada, et nii see oligi. Aaron ootas temaga koos õues, kui ma viieteist minuti pärast sinna jõudsin. Ma naeratasin vabandavalt enda hilinemise pärast, kui nad mõlemad mulle tüdinud nägudega otsa vaatasin.

„Pole hullu midagi. Tundub, et keegi otsustab isegi rohkem hilineda,“ lausus Claudia, kui me Aaron'i auto poole kõndisime.

Ma ei saanud algul aru, mida ta sellega silmas pidas, aga nähes Elena't eemal meie poole tormamas, sain kohe aru, et tema pidi samuti tulema. Muidugi ei olnud Claudia mulle seda kohe algul maininud, ja Elena ilmest oli ka näha, et ta ei olnud talle samuti rääkinud minust, sest arvas ilmselt, et sel juhul ei tule meist kumbki kaasa. Ja tal oleks ka õigus olnud.

Aaron ja Claudia istusid ees, mina ning Elena taga, üksteisest võimalikult kaugel ega lausunud terve autosõidu ajal sõnagi. Seevastu Aaron'il ja Claudia'l oli hulgnisti rääkimist. Vahel üritasid nad ka meid vestlusse kaasata, aga nähes, et me ei ole eriti huvitatud, loobusid sellest katsest kohe.

Aaron pani meid ühe kaubamaja ees maha ja sõitis ise minema, öeldes, et tuleb meile paari tunni pärast järgi. Me kõndisime kaubamajja sisse, mina ja Claudia ees ning Elena meie taga. Ma olin kindel, et ta süütaks mind enda pilguga põlema, kui see vaid võimalik oleks.

Kõigepealt leidis endale kleidi muidugi Claudia, kellel ei olnud ilmselt nii kõrged standardid ja ootused enda kostüümi suhtes, kui mul ja Elena'l. Ta isegi ei küsinud meie arvamust selle kleidi suhtes, vaid ostis kohe ära. See oli küll ilus, aga ma ei oleks suutnud kunagi ilma kellegi arvamuseta midagi osta. See oli nagu kaheosaline, pluus ja seelik, ülemine osa oli valge ja alumine must. Ja ehted, mis ta sinna juurde ostis, otsustas ta meile mitte näidata millegipärast.

Imekombel leidsime mina ja Elena endale samast poest kleidid. Ta oli enda kleidist nii vaimustatud, et paistis isegi unustanud olevat meie vihavaenu. Ta kleit oli läikiv tume ja paljastas suurema osa ta seljast. Kui Claudia seda nägi, tegi ta silmad suureks ja köhatas, aga ütles siis, et see on üsna kena. Minu oma oli must, pitsist varrukatega ja ausalt öeldes üsna lühike, aga see ei häirinud mind nii väga, kui Claudia't, sest istus täpselt mulle selga. Millegi pärast suutsin ma seda kleiti endal seljas nähes mõelda vaid ühele inimesele.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   1/5/2013, 21:14

Armas. :) Ootan edasi. :)
Natukene virisemist ka... Selles peatükis torkas mulle hästi palju sõnakordusi silma, et soovitan lihtsalt üle lugeda ja sünonüümid leida. Osades lausetes oli sõnade järjekord ka natuke veider, aga jah... Need väikesed asjad, kõigil juhtub. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   4/5/2013, 19:05

P2nta: Tänan : )
Hm... Pole tähele pannudki, aga jah, vaatan üle. Very Happy

19. Peatükk:
Aaron'i tulekuni oli aega veel pool tundi, seepärast veetsime me ülejäänud aja ühes kohvikus. Mina ja Elena suutsime mõelda vaid enda kleitidele, sellepärast ei tulnud vestlusest, millest Claudia üksinda osa võttis, eriti midagi välja.

„Kui aus olla, siis tunduvad teie kleidid veidi liiga... lühikesed. Te ikka teate, et see üritus korraldatakse kooli auks, mitte bordelli.“

„Claudia!“ hüüatas Elena, olles ilmselgelt pahane, et Claudia tema kleidi ilususes temaga üksmeelel ei olnud.

Ma suutsin vaid muiata selle lause peale, sest kui aus olla, siis olid need tõesti võib-olla liiga paljastavad, eriti Elena oma, aga polnud hullu. Kõik oli vaid ilu nimel. Nüüd hakkas sinna peole minek minus isegi veidi ärevust tekitama, kui enne olin ma mõelnud sellest, kui lihtsalt tüütust kohustusest.

„Ta peaks mõne minuti pärast siin olema,“ ütles Claudia käekella vaadates. „Ma lähen käin ruttu tualetis ära.“

Vaikus, mis siis minu ja Elena vahele saabus, oli piinlikum, kui ma oleksin ette kujutanud. Me kumbki vaatasime erinevas suunas ja tundus nagu me oleksime tahtnud toolid endaga lauast kaasa viia, olles üksteisest võimalikult kaugel. Kui ta lõpuks midagi ütles, jäi mul üllatusest suu lahti.

„Patrick rääkis, et te vestlesite eile,“ sõnas ta, vaadates tänase päeva jooksul vist esimest korda mulle otse otsa. „Ja ta mainis, et sa ei olegi nii kuri, kui paistad.“

Viimane lause pani mind muigama. Ma paistan kuri? Noh, siis ilmselt muidugi, kui ma talle otsa vaatasin, sest polnud ühtki head põhjust, miks ma oleksin pidanud veidi sõbralikkust tema suhtes üles näitama. Ja miks ta arvas, et ma ei olegi nii kuri? Oma arust ei olnud ma talle ühtki head sõna öelnud, vastupidi- ma põrnitsesin teda pidevalt mossis ilmega, et ta lauast kiiremini jalga laseks. Äkki tahtis lihtsalt Elena'le pugeda, öeldes, et ta parim sõbranna, tegelikult endine parim sõbranna, ei ole ka temale vastumeelne?

„Jah, ta on samuti üsna... tore,“ valetasin, sest ei tahtnud Elena'ga veel rohkem tülli minna, öeldes, mida ma tegelikult ta 'printsist' arvan.

„Ma tean, aga seevastu ei saa seda öelda sinu praeguse silmarõõmu kohta,“ vastas ta, tuues uuesti üles teema, mille pärast me üldse riidu olime läinud. See kinnitas ilmselt, et ta ei tahtnud minuga suhteid parandada.

„Ma ei otsigi toredust meestes,“ ütlesin ükskõikselt, andes märku, et ei ole huvitatud uuesti temaga vaidlemisest.

Aga tundus, et ta ei tahtnudki seda teha, sest ta ohkas raskelt ja vaatas siis mind kurva pilguga. „Olen juba aru saanud jah, aga võiksid ju. Mõned su... tuttavatest on toredad. Miks sa üldse selle Scott'i peale aega raiskad, kui sul on ümberringi teisi?“

Ma jäin mõtlema, kes need teised toredad poisid siis olla võisid. Viitas ta Aaron'ile või Alex'ile või üldse kellelegi kolmandale? Ilmselgelt rääkis ta kellegist kindlast, aga ma ei mõistnud, kellest.

„Mul on põhjuseid,“ ütlesin, kuigi ei olnud ka ise enam neis põhjustes kindel.

„Olgu pealegi,“ vastas ta käsi laiutades. „Ma ei ole õige inimene dikteerima sulle, kellega sa võid suhelda ja kellegi mitte. Aga ma ütlen sulle vaid, et ole ettevaatlik temaga.“

Claudia tuli tagasi ja ma ei saanudki teada, miks ma nii ettevaatlik Scott'iga olema peaksin. Ta võis küll mõelda Scott'i naistelembust, aga tundus, et ta pidas midagi muud silmas. Kuid ma ei arvanud, et Scott füüsiliselt ohtlik oleks. Ta oli tõesti üks tõbras, aga ma ei uskunud, et ta nii kaugele oleks läinud.

Tagasisõit tundus hoopis lühem, kui tulek. Võib-olla sellepärast, et nüüd võtsime ka mina ja Elena veidi vestlusest osa. Aga ma ei saanudki aru, kas me oleme nüüd uuesti n.ö. sõbrad Elena'ga või mitte. Ta ei olnud küll nii pinges minuga rääkimisel enam, aga ta ei olnud ka otse öelnud, et on unustanud meie tüli.

Siiski sain ma hiljem lahendatud selle küsimuse, kui ta mu toa uksele koputas ja end ise sisse lasi. Ta tundus ülimalt rõõmsas tujus olevat ja kleit, mille ta ostnud oli, oli tal samuti kotiga käeotsas.

„Vabandust, aga ma ei suutnud homseni oodata,“ ütles ta, pannes koti mu voodile. „Me peame täna neid kleite veel proovima ja tegema võimalikud korrektuurid, et homme kõik paigas oleks.“

Ma kergitasin imestunult kulme, aga olin nõus ta ettepanekuga, kuna ei tahtnud ka ise, et homme midagi valesti läheks. See tegi ausalt öeldes enesetune hoopis paremaks, ka homse suhtes, teades, et me ei ole enam Elena'ga vaenujalal. Terve selle aja, mil ta minu peale viha kandis, tundsin, et mul on mingi koorem õlul. Aga kui meil kleidid seljas olid ja me end peeglist imetlesime, tundsin ma siiski, et pean talle midagi ütlema.

„Anna andeks, mis ma sulle ütlesin tookord sööklas,“ ütlesin, mispeale ta lõpetas peegli ees keerutamise ja mind tõsise näoga vaatama jäi.

„Pole midagi. See oli Scott'i süü, kes vaid draamast ja teistele haiget tegemisest elab,“ vastas Elena, minnes voodi juurde ja otsides kotist midagi.

Kui ta sealt kaelakee ja kõrvarõngad välja võttis ja nendega minu juurde tuli, sain ma aru, et ta oli need mulle ostnud. Ta ütles, et oli neid näinud, kui ma kleidi ära ostsin ja arvas, et need sobivad täpselt mulle. Ma naeratasin, kui ta ehted mulle ulatas.

Siis aga meenus mulle talt küsida ega ta Alex'i kohta midagi ei tea, sest kohe, kui me tagasi jõudnud olime, lootsin ma, et Alex tuleb mulle meie tundides midagi rääkima või vähemalt, et ma näen teda kusagil, aga temast ei olnud jälgegi. Ma ei läinud ka ise teda otsima, sest mida ma oleksin öelnud, kui ta olekski endat toas olnud? Et ma tahtsin kindel olla, et ta ikka tuleb tagasi? Vaevalt küll, see oleks minust täiesti haletsusväärse mulje jätnud.

„Ei ole. Laura, minu arust ei ole ta veel tagasi tulnud, kuigi ma ei ole kindel. Kuhu ta üldse läks?“

Ma vastasin, et tean asjast ilmselt veel vähem, kui tema, mille peale ta kulm kipra läks ja ta mind kahtlustavalt seirama jäi. „Oled mures?“

Järjekordselt arvas keegi, et ma olen mures tema pärast, mis pani mind jälle punastama ja kohmetuma, millest võis järeldada, et ilmselt oli see tõsi. „Ei ole.“

Ta vedas enda suu viltuseks muigeks. „Ma ju olen ammu aru saanud, et sa temast veidi sisse võetud oled. Aga ära arva, et ma sind sellega ründan. Lihtsalt... see on armas, kuidas sa seda eitada üritad ja usu mind, ma ei süüdista sind temasse armumisel, sest no... ole nüüd, ta on super nunnu.“

Ma tundsin, kuidas mu nägu veel rohkem õhetama lõi ta enesekindla jutu peale. „Millest sa räägid? Elena, ma arvan, et sul oleks aeg võib-olla minema hakata. Homme näeme.“

Ta pahvatas naerma, aga pani siis enda asjad kokku ja sammus ukse poole, aga pöördus veel enne lahkumist mulle midagi ütlema. „Ma tulen homme ja siis teeme sind selliseks, et ta ei saa isegi enda pilku sult lahti.“

Ta jõudis toast enne ära minna, nii et padi, millega ma teda sihtisin, hoopis kinnist ust tabas. See oli täiesti naeruväärne, et nii Scott, kui Elena mu n.ö. tunnete kohta aimasid. Ma ei olnud isegi kindel, mida Alex'ist arvata, aga nemad liigitasid selle juba... armastuseks. Siiski olin ma kindel, et see ei ole seda, sest sel juhul ei oleks ma saanud tema vastu nii suurt viha tunda. Aga millegagi olin ma neile näidanud, et suhtun temasse veidi teistmoodi, kui lihtsalt enda õpetajasse. Võib-olla selle nõmeda punastamisega iga kord, kui Alex jutuks tuli?

Ma toetasin käed põskedele ja vaatasin enda peegelpilti. Vaevalt küll, et ta enda silmi mult lahti ei saa. Ma uskusin, et tal oli liialt palju Lorena'ga tegemist. Või siis ei saabunud ta üldse peole, sest teda ei olnud mitte kusagil näha, mis tähendas, et ta oli ikka veel sellel nõmedal missioonil. Ta oli ju öelnud, et sõidab vaid paariks päevaks... Minu teada tähendas paar ikka veel kahte. Või arvas tema midagi muud?

Ma rahustasin end sellega, et ilmselt tuli neil lihtsalt midagi vahele. Mitte midagi ohtlikku ega surmavat, vaid üks väike rike. Sest kui nad... surnud peaksid olema, siis ei andestaks ma endale vist eal, et Alex'it vahel nii halvasti kohelnud olin ja temast igasuguseid asju mõelnud. Sest võib-olla ikka ei olnud kogu see salatsemini täiesti tema süü. Oli ka teisi tegureid, nagu näiteks Juht...

Ometi ei olnud teda ka homme hommikul veel, kui mõlemad Elena ja Claudia minu tuppa tulid. Seda sain ma teada Claudia'lt, küsides nagu muuseas, kas ta teab midagi Alex'i kohta. Aga Elena muidugi arvas, et ma küsin seda mingi eesmärgiga ja muigas enda ette, arvates, et ma ei näe seda. Kui ma ei eksinud, siis tundus, et ka Claudia on veidi mures. Ja see ajas omakorda mind aina rohkem ärevusse...

Elena tegi mulle soengu ja meigi ega lubanud enne, kui ta valmis saab, mul peeglisse vaadata. Claudia vaatas kogu selle aja kõrvalt ja lõpus saatis Elena'le tunnustava pilgu, öeldes, et too tegi parema töö, kui ta arvata oleks osanud. Ma lootsin, et ta mulle eriti julget meiki ei teinud, sest sel juhul oleksin ma tõesti, nagu Claudia ütles, lõbustusasutuse peole läinud.

Pidu jõudiski kätte nõnda, et kellelgi ei olnud mingit infot nende kohta ja kõik tundusid kuidagi eemaolevad ja närvilised. See ei saanud midagi head tähendada. Ma küsisin Claudia'lt mitu korda veel, kas on uudiseid enne peo algust, aga iga kord sain vastuseks ei. Ma ei teadnud, mis siis saab, kui nendega tõesti midagi juhtunud on...
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   5/5/2013, 09:39

Armas. Ootan uut. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   9/5/2013, 21:29

P2nta: Tänan .. Very Happy

20. Peatükk:
Isegi Juhti ei olnud peo alguses näha, kuigi ta oleks pidanud ütlema avakõne. Aga selle asemel tuli Phillips lavale, mille peale mingid tüübid kahtlaseid hääli tegid ja Phillips'i punastama panid, ning ütles, et pidu võib alata ja Juht esitab hiljem enda kõne.

Ma olin vist oma viis klaasi ¹ampust ära joonud, kui Elena minuga ühes saali nurgas ühines. Ta ütles mööduvale kelnerile, et see mulle enam klaase ei tooks, mille peale ma teda vihaselt põrnitsema jäin.

„Ära liiga hoogu mine, sest muidu saab Scott julgust juurde ja lohistab sind kõigi silme ees minema,“ ütles ta, võttes enda esimesest klaasist lonksu ja krimpsutades selle peale nägu.

„Seda ta ei julgeks,“ ütlesin ja saatsin räägitud isikule pilgu. Ta oli ümbritsetud oma sõpradest ja hooples nende ees millegagi. Ma lootsin südamest, et ta eilsest õhtust ei räägi, sest sel juhul saab ta väga ebamugava kogemuse osaliseks.

„Ahjaa,“ ütles Elena nagu muuseas. „Claudia ütles, et meie seltskond on tagasi. Rõõmsalt ja tervelt.“

Ma oleksin peaaegu ¹ampust endale kurku ajanud ja saatsin siis talle süüdistava pilgu. „Ja sa ütled seda nagu see oleks tühiasi? Ma ootasin terve õhtu neid uudiseid.“

Talle ei paistnud mu mure nii tähtis olevat, vaid hakkas naerma ja lõi käega. „Ära muretse. Claudia just paar minutit tagasi ütles mulle. Ta oleks vist ise sulle öelnud, aga läks nende juurde.“

Ma mõtlesin, miks Claudia nende juurde läks. Tuli neil nüüd mingi koosolek kohe korraldada, kuhu olid kutsutud kõik 'mõttetargad'. See kinnitas mu kahtlusi, et neil on midagi plaanis. Sest ma olin üpris kindel, et nii mõnedki teised olid aulast lahkunud.

„Elena, oled sa midagi kahtlast täheldanud viimasel ajal?“ küsisin, sest ma olin üsna kindel, et tema nende 'tarkade' gruppi ei kuulunud. Nagu minagi...

Ta kehitas õlgu, aga vajus siis hetkeks mõttesse, tuletades nagu midagi meelde. „Kusjuures midagi veidrat on teoksil tõesti. Patrick räägib vahel nii kummalist teksti, et mul tekib tahtmatult tunne nagu ta oleks vaimse puudega. Ükspäev ta ütles, et ma ei muretseks, sest me saame tagasi sinna, kuhu me kuulume. Aga see võis ka lihtsalt kuumusest olla, sest me istusime õues ja ta ise ütles ka hiljem, et ta ei talu päikest.“

Ma ohkasin tüdinult, mõeldes, kas ta ise tõesti uskus seda. Aga tema jutt oli veel üheks tõendiks mu kahtlustele. Patrick hakkas minus aina rohkem huvi tekitama.. mitte taolist huvi, nagu Elena's, vaid ma oleksin tahtnud teada, kus kohast ta siia saabunud oli ning kuidas ta kogu selle asjaga seotud üldse oli.

Kui Alex ja temaga koos veel suur kamp aulasse ilmusid, pöördusid enamuste pilgud sinna. Ilmselt olid kõik nende ohtlikust olukorrast kuulnud, nii et kõik saatsid neile möödudes tunnustavaid pilke. Nad võisid end tõeliste kangelastena tunda. Mul oli tunne, et isegi muusika muutus lõbusamaks, kui nad saabusid, aga see võis mulle vaid tunduda, sest muul juhul oli DJ ilmselt väga liigutatud nende olukorrast.

„Su nunnu näeb veel nunnum välja,“ ütles Elena Alex'it vaadates. „Ma polegi enne märganud ta põselohkusid, kui ta naeratab. Ta näeb hea välja, Laura, sul on vedanud.“

„Lõpeta see jama,“ ütlesin ja tegin nagu otsiksin kelnerit enda kohmetuse varjamiseks.

„Võib rääkida, tibuke?“

Scott ilmus mu vaatevälja ja irvitas mulle otsa sama näoga, millega eilegi. Ta tegi nagu Elena't ei olekski mu kõrval, mille peale too mulle küsivalt otsa vaatas. Ma noogutasin märgiks, et ta võib lahkuda.

„Räägi,“ ütlesin erilise huvita, jälgides silmanurgast Alex'i ja ta seltskonna tegevust. Paistis, et hoolimata ohust, millest nad nii osavasti väljusid, ei olnud nende huumorimeel kusagile kadunud. Nad naersid kõik millegi üle.

„Saan aru, et sa vestleksid parema meelega hoopis oma sangariga, aga ma loodan, et su huvi minu vastu täiesti kadunud ei ole nüüd, kui ta tagasi on,“ rääkis Scott, ja nähes nagu esmakordselt mu kleiti, libistas pilgu viltuse muigega üle minu, jäädes pidama mu jalgadel. „Sa tagant ei tahaks näidata, milline see kleit välja näeb?“

Ma manasin naeratuse näole, hoolimata sellest, et oleksin tahtnud tal üle tahi selle kommentaari eest tõmmata. „Imetle siis, kui võimalus tekib. Ja ei, ma ei ole sinu vastu huvi kaotanud.“

„Seda on tore teada,“ sõnas ta ja kõndis mu selja taha, et sealt vaadet näha, mille peale ma silmi pööritasin. „Sest tundus, nagu sa oleksid eile eelistanud kellegi teise seltskonda.“

„Ära muutu jälle naeruväärseks,“ ütlesin ja üritasin ümber pöörduda, aga ta võttis mu nii osavalt enda haardesse, pannes käed mulle ümber ja pea mu kaela juurde.

Ma tundsin ta huuli enda kaela vastus, kui ta rääkima hakkas. „Kui sa ei taha, et su kangelane sinu 'ebaprofessionaalsetest' tunnetest teada saa, siis parem ole minuga kena.“

Ta naeris endamisi, aga lasi siis mind lahti ja kõndis minema. Ma lootsin kogu südamest, et keegi seda sündmust tähele ei pannud, sest õnneks ei langenud siia nurka eriti palju valgust, mistõttu jäid meie näod üsna varjatuks. Scott oli muutumas aina tüütumaks ja mul oli tunne, et kui nõnda edasi läheb, ei suutnud ma enam seda naeratust enda näol hoida. Ta pani mu kannatuse tõsiselt proovile.

Ma kõndisin aula tagumise ukse poole, võttes tee peal kelneri kandikult veel ühe ¹ampuse klaasi ja läksin õue. Õnneks ei olnud siinpool õuet kedagi, nii et ma sain end veidi koguda. Siiski käis mõne minuti pärast uks uuesti ja Claudia ilmus mu kõrvale, hoides kahte ¹ampuse klaasi käes.

„Ma näen, et sul juba on üks, nii et ma võin siis selle..“

„Ei, ei,“ ütlesin, juues enda käes oleva ¹ampuse ühe sõõmuga lõpuni ja võttes ta käest klaasi vastu. „Ma suudan ka selle ära juua.“

Tegelikult mõistsin ma ka ise, et ei oleks tohtinud rohkem juua, sest mu pea käis juba rohkem ringi, kui normaalne oleks olnud. Aga see oligi hea, sest kõik häirivad mõtted justkui haihtusid mu peast. Nüüd ma mõistsin, miks kõik rääkisid, et alkohol paneb unustama asju. Ja mul oli just praegu vaja unustada.

„Näha on jah,“ vastas ta kulme kergitades ja jälgides, kuidas ma ka seda klaasi tühjendama asusin. „On mingi kindel põhjus, miks see sul nii kergelt kõrist alla läheb?“

Ma heitsin talle väsinud pilgu, andes märku, et ei taha jälle mingitesse arutlustesse laskuda. Seda nüüd küll vaja ei olnud, et tema samuti Alex'i jutuga pihta hakkaks. Mul oli tunne, et mida rohkem temast räägiti, seda vastumeelsemaks see teema minu jaoks muutus. Tore oleks, kui ta ka ise minu jaoks vastumeelseks muutuks. Aga ma ei uskunud, et see nii lihtne olnud oleks. Tema ju ei tekitanud inimestes negatiivseid emotsioone, vaid ikka positsiivseid.

Uks käis jälle ja keegi sammus meie poole. Ma ei vaevunud pilku tõstma, sest arvasin algul, et see on Elena, aga sammude järgi oli see meesterahvas. Kui ta meie juures seisma jäi, pöörasin ma pilgu sinnapoole ja, tundes kuidas mu süda järsku täiel kiirusel peksma hakkas, pöördusin uuesti ümber, pöörates tähelepanu enda ¹ampuseklaasile, nagu see oleks kõige tähtsam asi praegu.

„Ma lähen toon veel seda,“ ütles Claudia, osutades enda käes olevatele tühjadele ¹ampuseklaasidele ja saatis Alex'ile naeratuse temast möödudes. Millegi pärast oli mul tunne, et ta ei naase nende klaasidega nii pea, kui üldse.

„Anna andeks, et ma juba eile ei tulnud, aga... tekkis veidi komplikatsioone,“ ütles ta, astudes täies pikkuses minu ette. Ma nentisin endamisi, et Elena'l oli õigus olnud. Ta oli tõesti kenamaks läinud. Ma ei teadnud, kas asi oli ta tumedates juustes ja pruunides silmades, millepärast ma ei suutnud enda pilku talt kuidagi lahti rebida, või hoopis tolles ülikonnas, mis talle nii hästi sobis.

Ma kehitasin õlgu ja võtsin sõõmu enda klaasist, rahustades sellega veidi enda närve. Mul oli füüsiliselt valus talle nii ükskõikne vastus anda. Mida see siis tähendama pidi? Et mind ei huvitanud absoluutselt see, et ta elu oli ohus olnud?

„Hea küll,“ ütles ta muigega, mis tegi ta veel vastupandamatuks ja sundis mind trepikäsipuule toetuma. „Võin ma midagi sulle soovitada?“

Ma kergitasin kulme, jäädes teda üllatunult vaatama. See oli midagi uut. Ta ei tundunud seda sorti inimene olevat, kes oleks teistele soovitusi jaganud. Tundus, et teiste elu ei huvitanud teda põrmugi, kui talle endale mingit kasu sellest ei tõusnud.

„Soovita siis,“ vastasin, jäädes huviga ootama, mis tal öelda on.

„Ära suhtle Scott Harvey'ga,“ ütles ta ja pani enda suu kinni, lisamata mingit põhjust sinna juurde, miks ma seda teha ei tohiks.

„Ja miks ma su soovitust kuulma peaksin võtma?“ küsisin, mõeldes, kust ta üldse minu ja Scott'i kohta kuulnud oli. Muidugi ei pidanud ma selle üle kaua juurdlema, sest terve maja oli tal spioone täis ja ükskõik kes neist võis talle ette kanda.

„Kuna ta on tõbras ja ärakasutaja, või tahad öelda, et sa oled teda muutnud?“ küsis ta vastu, ise muiates selle idee peale. Oli tal tõesti nii raske uskuda, et ma seda teha võiksin?

Tahtis ta väita, et ta on parem, kui Scott? Ma ei leidnud, et neil palju vahet oleks olnud. Nende ainuke erinevus seisneski selles, et Scott'i armulood olid kõigile teada, aga Alex hoidis enda omi saladuses. Aga fakt jäi faktiks- mõlemad nad olid häbitud naistejahtijad.

„Sa näed muide väga kena välja,“ lausus ta ja lasi pilgul üle minu käia. „Ja ilmselgelt ei olnud mina ainus, kes seda märkas.“

Ma pöördusin eemale vaatama, sest esiteks tundsin, kuidas ma nägu jälle kuumenes ja teiseks kartsin ma ta silmis jälle seda pilku näha, mis mind tema poole veel rohkem tõukas. Teise lause all sai ta vaid Scott'i silmas pidada. Järelikult ta oli ikkagi seda näinud? Seda ma küll soovinud ei oleks, sest kinnitas veel rohkem minu ja Scott'i suhet.

„Tänan,“ pomisesin, tühjendades jälle enda klaasi nullini. „Sina ka.“

„Sa vist vihkad mind,“ ütles ta.

„Miks ma peaksin seda tegema?“ küsisin üllatunult, vaadates talle esimest korda täiesti julgelt otsa. Kas ta oli mu viha märganud, hoolimata sellest, et peitsin selle ükskõiksuse taha?

„Kuna ma olen samamoodi üks tõbras,“ lausus ta, mis mind veel enam üllatuma pani. „Kui ma sinu olukorras oleksin, ei suudaks ma ilmselt sellist kannatlikkust üles näidata.“

See, et ta enda kohta nii vänget sõna kasutas, oli tema puhul suureks üllatuseks. Ma olin arvanud, et ta on Scott'iga ka selles sarnane, et ei taha eal enda halbu külgi tunnistada, aga paistis, et ta on ka ise aru saanud oma vastikust salatsemisest ja sellest, kui nõme see minu suhtes oli.

„Mul ei jää ilmselt muud üle, kui kannatlik olla,“ vastasin.

Ta kortsutas kulmu ja langetas pilgu mu huultele. Seekord ma ei suutnud enda silmi talt lahti kiskuda. Ta oli nii perfektne ja täiuslik, et ma...

Ta astus mulle sammu lähemale ja pani enda käe mu põsele. Ma tundsin, kuidas mu süda lööke vahele jättis, kui ta nägu mulle lähenes. Ma asetasin enda käe tema omale ja sulgesin silmad. Siis kostus vali klaasiklirin, mis ta minust uuesti eemale viis, nagu ma olingi kartnud...
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
P2nta.
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 165
Age : 21
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/5/2013, 21:10

Mulle meeldib. See lõpp oli hea, ma olen nii kaua seda lõiku oodanud. Very Happy AGA DAMN! Miks see ära ei tulnud, kurja! Aga eniveis, ootan uut. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   17/5/2013, 17:09

P2nta: hihi... Ma ka Very Happy Mõtlesin, et kiusan Laurat natuke veel Alexiga.



21. Peatükk:
Mu ¹ampuseklaas vedeles kildudeks purunenuna maas. Ma ei suutnud midagi rohkemat teha, kui seda lihtsalt jõllitada. Alex reageeris esimesena ja kükitas neid kokku korjama. Ma olin nii kaua sellest juhtumist ¹okis, et ei jõudnudki talle appi, sest ta sai enne juba ise kõik kokku korjatud.

„Anna andeks,“ ütlesin kohmetult, mille peal ta vaid naeratas ja ütles, et pole hullu. Aga see pani mind end veel halvemini tundma, sest ma olin kõik ära rikkunud. Kõik oli liigagi täiuslik olnud... Tundus, et liiga täiuslik, et tõsi olla.

Ta astus treppidest alla, mis andis mulle veidi aega enda needmiseks ja sõimamiseks, ning viskas siis killud prügikasti. Kui ta tagasi üles tuli, ei suutnud ma talle piinlikkusest isegi otsa vaadata. Seevastu tema ei paistnud jagavat mu seisukohta, et olukord nii hull on ja vaid naeratas mulle lohutavalt.

„Peaksime vist sisse minema,“ möönis ta, viies jututeema sellelt juhtumilt eemale. „Juht esitab oma kõnet.“

Ma noogutasin, julgemata ikka veel talle silma vaadata. Ta läks ees ja hoidis mulle ust lahti, mis sundis mind temast möödudes talle ikka ühe pilgu saatma. Sees olles otsisin ma pilguga Elena't ja leides ta koos Patrick'uga eemal miilustama, kadus mul isu temaga ühineda.

„Näeme hiljem,“ ütles Alex ja saatis mulle veel enne teises suunas minekut ühe naeratuse.

Ma seisin veidi aega paigal ja mõtlesin nende kahe sõna üle järele, enne kui läksin ja ühinesin hoopis Claudia, Aaron'i ja veel ühe tüdrukuga, kes paistsid peo nautimise asemel millegist väga pingelisest jutustama. Muidugi jäid nad kohe vait, kui mina laia naeratusega seltskonda ilmusin.

„Mida?“ küsisin, haarates meie kõrvalt mööduva kelneri kandikult klaasi.

Claudia ohkas ja muigas endamisi. Aaron vältis millegi pärast mu pilku ja too tundmatu tüdruk lahkus üldse seltskonnast. Parem oligi, sest mul ei olnud tõesti tuju praegu 'tarkade juttu' kuulata.

„Sa näed... kena välja,“ ütles Aaron, heites mu kleidile kiire pilgu.

„Aww, tänan. Nii armas sinust,“ vastasin, mispeale ta end ebamugavalt paistis tundvat.

Juht ilmus tänase päeva jooksul esmakordselt lavale, vallandades sellega rõõmuhõiked juba üsna purjus noorte poolt. Juht oli keelanud igasuguse kangema alkoholi, aga ma arvasin, et ta alahindas ¹ampuse mõju. Tundus, et mõned seisid vaid laua najal püsti.

Ta teatas, kui rõõmus meel tal meid nii lõbusas tujus näha on ja loodab, et me suudame seda meeleolu peo lõpuni üleval hoida. Tema kõne oli üsna sarnane eelmise aasta omale. Et ta jätkuvalt loodab meie edule ja õnnestumistele ning, et me lõpetades saaksime edasi järgmisi õpetada. See viimane koht käis eriti poiste kohta, sest, mis siin salata, õpetajate hulgas olid vaid mõned tüdrukud. Vaid kõige paremad tüdrukud said edasi õpetada, aga poistest said vist igasugused lontrused selle koha, kui vaid soovisid. See oli muidugi ebaaus, aga keegi ei hakanud seepärast ka enda häält tõstma. Ju Juht siis arvas, et poistel on veidi rohkem potensiaali, kui tüdrukutel.

Terve Juhi kõne aja suutsin ma vaid mõelda ennist väljas juhtunule. Ma mõtlesin, mis meid nii kaugele oli viinud, et me peaaegu oleksime... Juba sellele mõtlemine tekitas minus kummalised värinad. Aga siiski mõtlesin ma ka sellele, mis edasi saab. Kuidas me üksteisega käitume peaksime peale seda vahejuhtumit? Kohe, kui me sisse tulime, läks ta tagasi enda seltskonna juurde... Mida sellest peaks arvama? Et ta ei tahtnud end minuga avalikult näidata? Tema puhul oleksin ma seda uskunud küll. Sest ilmselt oletasid kõik siin, et tal, targal ja kogenud, noormehel peab ka vastav kaaslane olema.

Ma andsin enda klaasi Claudia kätte, mille peale ta mind küsivalt vaatas.

„Mul hakkas halb... Ma lähen enda tuppa,“ laususin, üritades naeratada, aga pigem tuli see mingi grimassina välja.

Ma läksin vaikselt aulast välja, suundudes treppide poole ja needes end mõttes, et olin lasknud asjadel nii kaugele minna. Pisarad kippusid mul vägisi kurku... Võib-olla seepärast, et ma mõistsin alles nüüd, kui rumalalt käitunud olin. See, mis väljas juhtus, ei tohi enam korduda, sest tekitaks minus veel suuremaid lootusi. Ja just nende lootuste pärast oleksin ma kibedat valu tunda saanud, sest teadsin, et mina ja tema ei sarnased. Meil ei olnud sarnaseid iseloomujooni, sarnaseid põhimõtteid või sarnaseid vaateid elule. Temalt loodeti palju, minult mitte midagi...

Järgmisel päeval ärkasin ma hiljem, kui tavaliselt ja soovisin kohe, et ei oleks nii palju eile joonud. Mu pea lõhkus ja mulle tundus, et suudaksin kaks suurt pudelit vett ühe korraga ära juua. Ma kõndisin vannituppa, otsisin rohtude kapist valuvaigistid üles ja neelasin ühe tableti alla mitme klaasi veega. Kui ma olin end korda teinud, nii korda kui sellises olukorras võimalik, pikutasin ma voodile ja võtsin põlvede ümbert kinni. Iga üleliigne liigutus oli liiast minu jaoks.

Kui ma olin sealt nõnda umbes pool tundi kõveras lamanud, kõlas koputus mu uksele. Elena astus sisse ja manas kohe särava naeratuse näole, kui nägi mu hullu olukorda. Tundus, et tal oli kõik kõige paremas korras.

„Sa näed küll hea välja,“ iroonitses ta, istudes mu voodi äärele ja jäädes mind kaatundliku pilguga vaatama.

„Ilmselgelt tean ma seda isegi,“ vastasin. „Mis mureks?“

„Polegi muret. Tahtsin lihtsalt ilusaid inimesi näha,“ ütles ta, demonstreerides veel enda sarkastilist huumorimeelt, mille peale ma naermist teesklesin. „Tegelikult isegi oli üks mure. Mis teil Alex'iga eile juhtus?“

Ma oigasin, saades oma kartustele kinnitust, et Claudia oligi Elena'le midagi rääkinud. „Absoluutselt mitte midagi.“

Ta pahvatas naerma, naeruvääristades selle ¾estiga mu vastust. „Ise ka usud seda või? Midagi juhtus kindlasti, kui Claudia oli sunnitud teid kahekesi jätma. Ja ma arvan, et see 'midagi' ei olnud vist eriti süütu tegevus.“

„Elena, tõsiselt, mitte midagi ei juhtunud,“ sõnasin ja keerasin külge, mis pani mind nägu krimpsutama. „Ja parem oligi, et ei juhtunud.“

„Miks? Sa ei taha teda enam?“ küsis Elena.

Ma hakkasin ta veidra küsimuse peale naerma, mis teda veel rohkem segadusse ajas. „Kui ma ütleksin jah, kas sa usuksid mind? Ma arvan, et siin majas ei ole ühtegi tüdrukut, kes teda ei tahaks.“

Elena kehitas õlgu. „Sul on ilmselt õigus. Ta on üsna kuum ja sul on palju konkurente. Aga siiski... midagi teil ju juhtus?“

Ma sulgesin silmad ja mõtlesin, kas peaksin talle midagi ütlema või mitte. Kui ütleksin, siis hakkaks ta mult pidevalt tema kohta küsima ega jätaks mind kunagi rahule. Ja ma ju lubasin endale, et ei hellita liigseid lootusi Alex'iga seoses, nii et parem oleks see asi ilmselt ära unustada, aga millegipärast ma ikkagi rääkisin talle seal toimunust.

„Aga ma teen kõik endast oleneva, et sellist asja enam ei juhtuks,“ ütlesin ja surusin hambad tugevasti kokku, meenutades eilset.

„Nalja teed või?“ hüüatas ta. „Ta põhimõtteliselt, et tunnistab sulle, et ta tahab sind, aga sa pead seda täiesti tähtsusetuks?!“

Ma olin kindel, et ta oli paljudele tüdrukutele nõnda kinnitanud, et neid tahab. See ei tähendanud, et mina millegi poolest erinev oleksin. Muidugi tekitas eilne hea tunde, kuigi ma ei oleks seda hea meelega tunnistanud, aga see lihtsalt ei tohtinud enam korduda, kui ma haiget ei tahtnud saada. Sest ma olin üpris kindel, et Alex ei võtnud seda kõike nii tõsiselt, kui mina. Juba tema eilne käitumine, pärast seda vahejuhtumit, tunnistas seda.

„Ma ei tea...“ ütlesin, pöörates end uuesti tema poole ja vaadates talle küsiva pilguga otsa. „Ma ei oska temaga enam kuidagi käituda.“

Elena muigas. „Ole sina ise... Sama tujukas, kangekaelne ja sarkastiline, nagu alati.“

Ma kortsutasin kulmu ta ülepingutatud kirjelduse peale minust. Ja tema soovitus iseendaks jääda ei olnud ilmselt kõige parem, sest asi oligi selles, et ma ei suutnud kunagi iseendaks jääda, kui ma Alex'iga olin... Alati juhtus temaga koos olles midagi, mis mind kas närvi ajas või kohmetuks tegi.

„Ma arvan, et see küll kuidagi kaasa ei aita,“ ütlesin istuli tõustes, haarates kätega peast.

Elena tõusis püsti ja suundus ukse poole. „Aga mina arvan, et aitab... Muide, ta käskis mul sulle edasi öelda, et te tema toas nüüd juba viie minuti pärast kohtuksite.“

Ta lahkus enne, kui ma jõudsin midagi vastata. Mis komme see tal oli kõige tähtsamaid uudiseid nagu muuseas ja kõige viimasena teatada?!

Ma tõusin voodilt, üritades nüüd juba veidi vähenenud peavalu eirata, ja tundsin, kuidas süda jälle sees kloppima hakkas. Miks ta minuga kohtuda tahtis? Olgu, see oli veider küsimus, sest ilmselgelt oli ta mu õpetaja ja meil oli ette määratud päevas vähemalt korra kohtuda. Aga siiski tundsin ma, kuidas ärevustunne minust võitu sai. See oli täiesti uskumatu, milline võim sellel poisil mu tunnete üle oli...
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Ellukas
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 91
Age : 17
Asukoht : Kauges külas

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   18/5/2013, 10:15

Appi kui hea ma ei oskagi midagi öelda ku et UUT
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Herbts
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 202
Asukoht : Tähistaeva all...

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   18/5/2013, 14:40

Alex on ikka nii armas...
Ja no lõpu oskad sa alati nii põnevaks teha, et igakord lihtsalt peab järgmist osa lugema.. (täpselt, nagu seebikategai on...)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://sidrunisiirup.blogspot.com
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   

Tagasi üles Go down
 
Never Back Down
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 3, lehekülgi kokku 8Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
 Similar topics
-
» Never Back Down
» Back.-i Luuletused
» Never Back Down

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: