MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Never Back Down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
AutorTeade
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   19/1/2015, 11:30

Ohh, nüüd sain kohe korraga mitu osa lugeda, ei teadnudki, et vahepeal nii palju juurde on tulnud. Aga kui ma viimati lugesin, siis ei saanud ma kommentaari jätta, sest telefon ei lasknud..vist Very Happy võib olla oleks lasknud ka kui ma väga palju oleks tahtnud. Igatahes mulle meeldisid need uued osad. Very Happy Tahaks juba teada, mis edasi saab. Kindlasti ühel päeval kohtuvad ka Alex ja Laura ja...kes teab mis nende vahel siis juhtub Very Happy. Tahaksn ruttu uusi osasid saada. Very Happy Jaa Elenal on tõesti tore ja rõõmsameelne pere, selline õnnelik. Ma ei oska rohkem pikemat kommentaari kirjutada. Very Happy Very Happy Rohkem polegi muud lisada, kui et UUUUUUT !! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   31/1/2015, 18:18

Vaimude Tund: Juhi ja valitsuse vahel jah Very Happy
Su teooriad on tõepoolest toredad. Ja nii õnnelik, et sulle mu tegelased meeldivad cherry
Jaa, minu teed sa küll enda pikkade kommentaaridega õnnelikuks, olgugi, et ma ei oska kuidagi vastata Rolling Eyes
Ja kahjuks jääb see osade lisamine vahest viitsimise taha kinni Embarassed Ning veel, ma ei tea, kas see jutt leiab lõpu või mitte. Ma ei ole seda juba nii kaua kirjutanud ja häbi küll tunnistada, aga ei viitsi ka. Jaa... see jutt pole eriti minulik enam, sõnadekasutus on nii kummaliselt välja tulnud.

m.k: Tore, kui sulle meeldisid Very Happy Alex ja Laura võiksid küll juba kohtuda Cool Jah, Elenal on tõesti väga positiivne perekond.


47. Peatükk:
„Hm.. sa nägid teda?“ küsisin, tundes end veidi kohmetuna. Mul oli tunne, et olin teda nagu kuidagi reetnud, mitte öeldes talle, et Patrick väljas ootab. Aga samas ei tahtnud ma end tema ja Patrick'u probleemidesse segada, sest see tundus kuidagi veider. Ma ei soovinud teada, milline mu vend armuasjades oli ja Elena't tundes oleks ta rääkinud vaid, mis nende magamistoas toimus.

„Muidugi,“ muigas Elena, kõndides tagasi enda istekoha poole. „Kuigi ta ilmselt soovib, et ma ei oleks näinud.“

„Ta võib tõesti täielik idioot vahel olla,“ sõnasin. „Aga ma võin kindlalt öelda, et sa oled ainus, kelle vastu ta huvi paistab tundvat. Sest Arianna on temaga mitmeid katseid teinud, aga siiamaani ebaõnnestunult.“

„Arianna?“ küsis ta kulmu kortsutades.

Ma sulgesin silmad, needes end, et olin üldse midagi öelnud, aga mõtlesin samas, et oleksin pidanud temast Elena'le niikuinii rääkima, sest ta hakkab ka kindlasti mu poole käima nüüd. Ma rääkisin Elena'le kogu juhtumi ära, alustades muidugi sellest, et Arianna oli mulle abiks Tom'ile kättemaksmisel. Jutu lõppedes võis ta näolt selgelt välja lugeda, et talle ei meeldinud sugugi mu idee, aga ta ei öelnud midagi selle kohta.

„Ma tundsin, et olen talle nüüd nagu omamoodi teene võlgu või nii,“ ütlesin enda õigustuseks.

„Nojah,“ möönis Elena. „Mis seal ikka. Sama hästi võib ta ka Arianna vastu huvi üles näidata, sest mind see ei huvita enam.“

Kuigi ma ei uskunud teda, ei hakanud ma midagi ütlema. Sest oli ilmselge, et tal oli valus Patrick'ust rääkida. Aga ma sain temast täiesti aru. Patrick oli valesti käitunud ja siiamaani ei olnud ta midagi selle parandamiseks teinud, nii et ma ei leidnud põhjust, miks Elena talle andestama peaks.

„Noh, tundub, et vaid Claudia'l veab armastuses,“ sõnasin rõõmsamalt.

Elena vangutas pead. „Mm, isegi tal vast mitte. Ma nägin ta seda kutti, Gordon'it üks päev, mis tähendab, et nad ei näe üksteist.“

Kui ta mind ukse peale saatis, lubas ta, et tuleb homme minu juurde. Ma naeratasin, öeldes, et jään ootama ning jätsin siis temaga hüvasti. Ma istusin autosse, olles täiesti kindel, et Elena vaatas aknast, kui Patrick ära sõitis.

Ma nägin, et Patrick tahtis terve autosõidu ajal midagi küsida, aga ta kas ei julgenud või ei teadnud, kuidas seda teha. Ka ma ise ei hakanud midagi ütlema, tahtes selles asjas erapooletuks jääda. Aga lõpuks, peale piiriületamist, võttis ta siiski julguse kokku.

„Ütles ta midagi... minu kohta?“

„Et ta ei ole sinust enam huvitatud ja sa võid julgelt Arianna'ga teemat edasi arendada,“ vastasin ükskõikselt, olles kindel, et Elena tahtiski, et see lause Patrick'u kõrvu jõuaks.

Patrick ohkas raskelt, aga ei öelnud sõnagi. Siiski olin ma veendunud, et ta kahetses, et oli lasknud Elena'l minna. Seda võis ta näolt välja lugeda. Ta ei osanud hinnata, mis tal oli... Sest kes ei oleks tahtnud sama rõõmsameelset, sama muretut ja sama ilusat tüdrukut, kui Elena? Ma arvasin, et Patrick'ul jagus konkurente küll ja küll.

Koju tagasi jõudnud, läks Patrick kohe tagasi üles enda tuppa, ütlemata mulle enam sõnagi. Ma oleksin tahtnud talle lohutuseks midagi öelda, aga mõtlesin siis, et ta oli ise selle jama endale kaela toonud ja pidi selle ka nüüd lahendama. Seepärast läksin ma hoopis elutuppa, leides sealt eest isa, kes luges diivanil istudes lehte ja vaatas silmanurgast telekat.

„Õhtust,“ ütlesin, astudes kõheldes sisse ja suundudes tugitooli poole. Ma ei olnud ikka veel enda ebakindlusest nende seltkonnas üle saanud ega teadnud seetõttu alati, mida öelda, vältimaks neid piinlikke vaikusi, mis vahel meie vestlusse tekkisid.

„Oo, tere,“ ütles isa, voltides ajalehe kokku. „Kuidas Elena juures läks?“

Ma oletasin, et ta oli Elena'st Patrick'ult kuulnud. Mind huvitas, kas ta endast ja Elena'st ka rääkis... Ilmselt mitte. Ta tahtis kõik enda võimalused avatud hoida, tutvustamata vanematele ühtegi tüdrukut, kellega tal midagigi oli... Ma mõtlesin temast ja Arianna'st ning siis temast ja Elena'st. Kindlasti sobis viimane paar rohkem, eriti minu vaates muidugi, sest Elena oli mulle väga kallis ja ma ei tahtnud, et ta haiget saaks, aga Arianna oli raske konkurent. Ma teadsin seda omast käest. Ning seetõttu oligi vast parem, kui Patrick midagi vanematele Elena'st ei rääkinud, sest ma ei uskunud, et neil enam mingeid ¾ansse on... eriti, kui Elena just põhimõtteliselt Patrick'u ära andis.

„Üsna hästi. Oli tore teda uuesti näha,“ vastasin. „Võin ma midagi küsida?“

Isa naeratas enda tavapärast, vaoshoitud naeratust. „Muidugi.“

Ma oleksin tahtnud veidi rohkem enda minevikust teada, aga ei teadnud, kuidas või mida küsida. Kindlasti ei tahtnud ma teada tervet juttu, sest see oleks... liiga valus olnud. Kadunud mälestused ja nii edasi. Aga ainult seda osa, mis seostus minu ja isaga. See huvitas mind.

„Milline ma olin... sinuga käitudes?“ küsisin, teades, et sõnastasin küsimuse veidralt, aga ei osanud seda paremini teha.

„Sa mõtled kunagi? Noh... Võibolla veidi suhtlemisaltim ja rõõmsam, kui praegu,“ lausus ta naerdes. „Aga sa olid siis ka noorem. Sa tahtsid pidevalt vaid minuga rääkida, nõudes vahel isegi, et sind tööle kaasa võtaksin. Meil tekkis emaga sellepärast mitmeid tülisid.“

Ma teadsin, et olin minevikus teistsugune ja vihkasin Juhti nüüd enamgi, teades, et ta nõme maailm oli mind rikkunud. Milline oleksin ma siis, kui ta ei oleks mind välja valinud? Kindlasti teine inimene... Aga polnud mõtet mõelda, mis oleks võinud olla. Ma pidin endaga leppima sellisena, nagu olin.

Aga isa jutt kinnitas mu kahtlus- me olime kunagi lähedased olnud. Sest ma teadsin, et see tunne, mis mul temaga kohtudes oli olnud, pidi midagi tähendama. Ning samuti oli tema sarnasus minuga- nii välimuses, kui ka iseloomus- hämmastav. Me mõlemad olime kinnised, ettevaatlikud teiste suhtes ja rahulikud. Kuigi oli üks erinevus- tema suutis kanntlik olla igas olukorras, samas, kui mina võisin iga hetk leegitsema hakata. Ema aga oli veidi teistsugune... ta oli enda geenid edasi andnud nii Patrick'ule, kui Emily'le. Neis kõigis oli märgata teatavat isekust, tähelepanuvajadust ja rõõmsameelsust. Viimast Emily's vast vähem ikkagi.

Ma läksin üles enda tuppa, saates isale veel tänuliku naeratuse, enne kui ta uuesti enda lehte lugema hakkas ning potsatasin voodile. Arianna oli jälle kadunud. Ma lootsin, et ta sehkendab Scott'iga, mitte ei tülita Patrick'ut. Oli parem, kui Patrick praegu üksi on, et ta saak välja mõelda, kas ta tahab Elena eest võidelda või mitte. Ja ma lootsin, et mu kahtlused tema suhtes tõele ei vasta- et ta ei hooli just eriti palju tüdrukute pärast pingutamisest.

Endale märkamatult olin ma uinunud, kui Arianna tuli ja karjus, et ma üles ärkaksin. Ma ajasin end istukile, jäädes teda uniselt vaatama. Tal oli täpselt samasugune rahuolev naeratus näol, nagu eilegi väljast tulles. Sellest järeldasin ma, et ta oli Scott'iga olnud. Huvitav, kaugel see tõbras minu majast elas? Ma lootsin, et mitte liiga lähedal.

„Tule õhtust sööma,“ ütles ta ja läks ees uksest välja.

Ma ajasin end vastumeelselt voodist püsti ja komberdasin samuti alla. Kõik teised olid juba lauas, süües õnnelike nägudega õhtust. Ka Arianna sulandust nende lõbusate nägude keskele. Ma olin ainus morn nägu lauas, olles häiritud, et mind üles äratati.

Täpselt mu kõrval kapil olev raadio hakkas mulle närvidele käima oma pominaga ja ma olin valmis juba seda kinni panema, nõjatudes lähemale, aga kuulsin siis, millest jutt käis.

„Lõunat on juba rünnatud ja ka teised piirkonnad on suures ohus. Me kordame veelkord üleskutset kõigile täisealistele noormeestele: ühinege sõjaväega. Meil on teid väga vaja. Täna varahommikul, kella viie paiku ründas teine maailma salka sõjaväelasi, kes kõik kas surid või said tõsiseid vigastusi. Me ei ole kindlad...“

Ema vajutas raadio kinni, jäädes isale hirmunult otsa vaatama. Oli ilmselge, et nad mõlemad teadsid sellest, aga ei olnud mulle midagi rääkinud.

Ma vaatasin neile jahmunult otsa. „Mis siin toimub?“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   1/2/2015, 19:13

Ma nägin seda juba eile, aga olin siis nii väsinud, et ei jaksanud midagi teha...  Embarassed
Nii tore, et mu teooriad toredad on  Very Happy
Ma teen ennast ka oma kommentaaridega õnnelikuks  Very Happy
Iga nädal üks uus osa ja mina oleks megaõnnelik... Ning mis loll mõte see on? Otseloomulikult lõppeb see ära, selles pole küsimustki  Evil or Very Mad

Elena ja Patrick võiksid jälle koos olla  I love you Nad oleksid koos nii lahedad  Very Happy
Patrick on küll kõrvuni armunud  I love you
Niii nunnnu, et Laura oma isaga nii hästi läbi sai... See suhe võiks taastuda  Very Happy. Ning Patrick võiks ka temaga paremini läbi saada  Very Happy
AAH, jälle keegi ei räägi talle midagi  Evil or Very Mad
See on kindlasti seotud piiri avamisega... Alex oli lõunas ju?
Alexxu-nunnust tahan ka  kuulda Very Happy
Uut!  study
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   1/2/2015, 21:54

Jaa, mina tahan ka uut. See oli jälle üks põnev osa Very Happy. Tahaks teada, mis edasi saab ja kohe kindlasti kirjutad sa lõpuni, pole siin midagi.. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   4/2/2015, 19:50

Vaimude Tund: Iga nädal üks osa ei ole palju palutud, aga kuidagi suudan ma ikka nende lisamise ära unustada... see vist sellepärast, et ma ei tegele selle jutuga üldse Rolling Eyes Või siis mõtlen, et ah, pärast lisan, aga tegelt ei lisa Very Happy

Patrick on ja armunud, aga kardab seda tunnistada Evil or Very Mad
Ja see on kuidagi tavaks kujunenud, aga kõik Laura eest asju varjavad. Ma ei tea, kas ta ei tekita inimestes usaldust või... Very Happy
Alex tuleb vist varsti, kui ma õigesti mäletan.


m.k: Super, kui põnev välja tuli, selle poole ma sihtisingi Wink Tahaksin küll lõpuni kirjutada, aga ma olen selline, kes ei suuda kuidagi asju lõpuni viia... see käib ka juttude kohta. Last Breath on ainuke, mis mul lõpetatud on Very Happy Ja kui ma loen neid osasid, siis... wat, miks ma nõnda kirjutasin Embarassed


48. Peatükk:
Ma oleksin tahtnud midagi teha. Ma tundsin, et pean midagi tegema. Aga mida mul teha oli? Sõjaväkke võeti vaid mehi ja üldse ei oleks ma seal eriliseks abiks olnud. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ema või isa ei olnud sellest mulle juba enne rääkinud. Tekkis küsimus, mida nad veel minu eest varjasid? Ja nad lootsid, et ma hakkan neid nõnda usaldama? Loomulikult väitsid nad ise, et tahtsid mind vaid kaitsta, sest teadsid, et mu sõbrad on lõunas ega tahtnud, et ma haiget saaksin.

Nad rääkisid, et teine maailm oli juba ammu neid kõiki sihikul hoidnud, aga just lõuna oli nende põhieesmärgiks. Seal olid tugevaimad Juhi õpilased. Räägi siis veel, et keskkond sind kuidagi ei mõjuta... Nüüd oli teine maailm lõpuks oma käigu teinud ja rünnanud, aga õnneks ei olnud elanikest keegi surnud. Tegelikult ei olnudki elanike tapmine nende eesmärk, vaid sõjaväe kaotamine, et siis neli piirkonda enda võimu alla saada. Kui ma küsisin, kas Juht on sellega kuidagi seotud vastas isa, et ta küll kindlalt ei tea, aga arvab, et Juht võib valitsusega koostööd teha. Viimati oli valitsus minu teada tahtnud Juhti tappa ja nüüd tegi temaga koostööd? Nad ütlesid ka, et sõjavägi peaks homme ka põhja ning lõuna piirid avama.

Ma tõmbasin teki endale tihedamalt ümber, kuuldes Arianna ühtlast hingamist pimeduses. Ma ei saanud aru, kuidas ta sai nii rahus magada, samas kui ma olin juba kaks tundi pimedusse vahtinud?! See ei olnud õiglane, et lõuna inimesed pidid hirmus värisema, aga meie saime rahus magada, olles kindlad, et oleme kaitstud. Ja see ei olnud minu arust eriti loogiline, et Juht ja valitsus alustasid lõuna ründamisega. Seal olid ju tugevamad, mis tähendas, et läks suuremat vastupanu vaja. Loogilisem oleks olnud, kui nad oleksid veidi nõrgemast piirkonnast alustanud. Näiteks nagu siit.

Ma olin just mingi viieteistkümnendat korda külge keeramas, kui tundsin, kuidas mu hingamine raskenes. Tundus, justkui oleks keegi mu kopsudest õhu välja pigistanud. Ma ahmisin õhku, sulgedes enda silmad. Kohe tajusin ma ka mingit võõrast kohalolekut...

Ma teadsin, et olen nüüd üksi selles asjas. Ta tahtis mind, mitte kedagi teist. Mina pidin olema ta mantlipärija. Ta ei jäta meid enne rahule, kui on saanud, mida võtma tuli. Ja võideldes vastu, ma vaid pikendaksin teiste valu ning kannatusi. Aga... tema? Ma ei saanud ju lihtsalt...

Täpselt sama järsku, kui see alanud oli, see ka lõppes. Ma sain uuesti normaalselt hingata. Arianna vaid liigutas end korra, aga ei ärganud mu kähiseva hingamise peale üles. Ma ei mõistnud, mis just toimunud oli. See oli täpselt sama hääl, mis tookord Tom'i juures olleski. Siis oli ta öelnud, et ma võtaksin Arianna relva ja, et ta ei saa mind rohkem aidata. Ma olin selle juba unustamas, aga praegune juhtum hirmutas mind kohutavalt. Ma ei saanud aru, mis minuga toimus. See ei olnud ju normaalne, sest need ei olnud... minu enda mõtted. Ja millegipärast ei suutnud ma enam meenutada, kas see oli mehe- või naisehääl mu peas.

Hommikul oli see öine vahejuhtum mul selgelt meeles. Ma olin lõpuks siiski magama jäänud, kartes iga sekund, et see... asi võib minuga uuesti juhtuda. Aga õnneks see enam ei kordunud. Õnneks ei saanud ka teised hommikulauas aru, et minuga midagi juhtunud oleks, sest nad arvasid ilmselt, et ma olen nii tujutu eilse uudise pärast. Ja oli parem, kui nad nii arvasidki, sest nad oleksid mind ilmselt hulluks pidanud, kui ma oleks neile öösel toimunust rääkinud. Kuna siin maailmas ei vaadatud igasusugsele maagiale ja paranormaalsetele asjadele hästi, pidin ma seda saladuses hoidma.

Peale hommikusööki, istudes enda toas diivanil ja mõtiskledes ikka veel sama asja üle, kõlas uksekell. Ma ei pannud seda tähelegi, kuna olin nii enda mõtetesse süvenenud, aga kui ema mind juba teist korda alla hüüdis, tõusin diivanilt ruttu püsti ja jooksin alla, lootes, et see on Elena. Ema oli tema, Holly ja Cody elutuppa juhatanud, rääkides neile, kui hea meel tal on, et nad meid külastavad. Siin olid kõik vist külaskäikude üle õnnelikud, kuna erilist siin just teha ei olnud. Me olime siin põhimõtteliselt, et lõksus.

„Hei,“ ütlesin, sundides end naeratama ning istudes siis Elena kõrvale diivanile.

Ta naeratas vastuseks ning kallutas siis end veidi minu poole, et mulle kõrva sosistada. „Sa näed suht halb välja. Midagi juhtus või?“

Ma raputasin pead. „Hiljem räägin.“

Ema ja Holly said väga hästi jutule, kuigi minu arust olid nad suhteliselt erinevad inimesed. Holly hoidus igasugusest hukkamõistust ja kriitilisest suhtumisest, samas, kui ema avaldas julgelt oma arvamust kõige kohta. Mõne minuti pärast tuli ruumi ka Emily, olles täiesti teadmatuses sellest, et meil on külalised. Ta sõi parasjagu mingit kooki, kui me kõik enda pilgud tema poole pöörasime. Ta tardus ukse lävel, jäädes meid imestunult vaatama. Ma puhkesin naerma, samas, kui Cody talle semuliku tere viskas ja teda pealaest jalatallani hindas. Emily heitis talle kartliku pilgu ja põgenes ruttu toast.

„Tundub, et keegi armus ära,“ ütlesin ikka veel naerdes ja saatsin Elena'le tähendusrikka pilgu, mispeale ta samuti naerma puhkes.

Natukese aja pärast olime mina ja Elena juba üleval mu toas. Ma otsustasin talle kõik ära rääkida, lootes, et ta ei pea mind hulluks. Aga õnneks oli ta teises maailmas elanud ja seetõttu veidi avarama silmaringiga ning ta tundus rohkem, kui murelik, kui ma enda jutu lõpetasin, mis tähendas, et ta uskus mind.

„Kas need võisid kellega teise mõtted olla?“ küsis ta.

„Ma ei tea... Ma ei suuda ju mõtteid lugeda, kuigi samas see ei olnudki lugemini, vaid ma nagu... kuulsin neid. Olin kellegi teise peas.“

„See on veider. Tavaliselt siin maailmas selliseid vaimseid võimeid ei esine,“ lausus ta.

Selles asi oligi. Ma olin lootnud, et siia maailma tulles kaovad ka kõik need võimed ja võlukunstid, mida me teises maailmas omasime, aga tundus, et olin eksinud. Kuigi ma ei teadnud, et kellelgi teisel neid ikka veel esineks, nii et... järelikult oli asi siis ikkagi minus.

„Ma tean, aga...“

Uksele kõlas koputus, misjärel uks kohe lahti läks ja Patrick sisse tuiskas. „Põhja ja lõuna piirid avati just...“

Ta lause lõpp kadus, kui ta Elena't märkas ja vakatas. Elena heitis talle vargsi pilgu, aga pööras siis pea ära ja jäi aknast välja põrnitsema. Väga ebamugav hetk mõlema jaoks...

„Tõesti?“ küsisin toolilt püsti hüpates, purustades selle tobeda vaikushetke.

„Ee, jah,“ vastas Patrick, taastudes üllatuslikult kohtumisest. „Aga asjad ei ole just nii head, kui me lootsime. Ma... ma pean samuti sõjaväkke astuma.“

Elena pööras enda näo järsult uuesti Patrick'u poole ja neelatas. Oli näha, et ta tahtis midagi öelda, aga ei julgenud. Ka Patrick vaatas seda öeldes talle otsa.

„Miks?“ küsisin segadusse sattudes. Nad olid raadios küll kuulutanud, et neil on hädasti mehi juurde vaja, aga see tundus mu jaoks ikkagi ebareaalne, et ka Patrick võiks nendega ühineda. Siis mõistsin ma, et sama hästi võis Alex juba ammu nende ridades olla. See ei võinud tõsi olla, et asjad jälle nii hullus seisus olid.

„Kuna neil on meid kõiki vaja,“ vastas Patrick, hoides ikka veel enda pilku Elena'l, kes oli meile aga selja keeranud. „Ka Alex on sõjaväes. Ma lähengi praegu lõuna poole, et seal end sisse seada.“

Ma ei mõistnud, mida ta sisse seadmise all mõtleb, aga ta seletas, et nad peavad kõik piiridevahelistes elamutes olema, et olla kohe valmis reageerima, kui teine maailm peaks ründama. Enamus poistest oli juba ühinenud ja ta ütles, et ka tal oli viimane aeg. Samuti ütles ta, et see on ohtlik, aga parem ikka, kui meie kõigi surmad.

„Ma tulen kaasa,“ ütlesin. „Sind saatma.“

„Ei, pole vaja,“ vastas ta. „Ema ja isa juba...“

„Aga ma tahan,“ nõudsin, andmata selles osas järele. Muidugi tahtsin ma ka Patrick'uga hüvasti jätta, aga tung Alex'iga kohtuda oli siiski suurem. Ma ei suutnud mõelda, et meie viimane kohtumine võiski meil viimaseks jääda, sest nagu Patrick ütles, oli sõjaväkke minek neile ohtlik ja järelikult võisid nad homseks juba... kadunud olla. Kuigi mul oli valus seda mõelda, oli see tõsi.

Ta ohkas raskelt ning ütles, et vaatab, mis teha saab. Peale seda ta lahkus toast, saates veel Elena'le ühe põgusa pilgu.

Lõpuks pöördus ka Elena ümber ja ma nägin, kuidas ta pisaratega võitles. Nüüd keerasin ma end temast ära, sest tundsin, et võin ise samamoodi muidu nutma hakata. Aga selleks ei olnud mul absoluutselt praegu aega.

„Sa ei saa lasta tal minna,“ ütles ta väriseva häälega.

Ma hakkasin enda laua peal asju korrastama, et mul oleks midagigi teha, samal ajal, kui Patrick ema ja isaga all vestles. Tobe, aga see vähemalt hoidis mind tegevuses ega lasknud mul nutma puhkeda, olgugi, et Elena võis mind tundetuks pidada. Ma ei tahtnud mõelda, et pean peatselt Patrick'uga hüvasti jätma ja Alex'it võibolla, et viimast korda nägema. Hüvastijätte oli juba liiga palju minu jaoks olnud.

„Aga ma ei saa sinna midagi teha, Elena,“ vastasin rahulikult. „Ma soovin, et saaksin, aga ei saa.“

Ma lõpetasin laua korrastamise ja pöördusin ta poole. Tema pisarad, voolamas mööda põski alla, olid liig mulle ning ma tundsin, kuidas mu alahuul värisema hakkas. Järgmisena oli ta juba minu juures, hoides minust kinni ja nuttes koos minuga.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   5/2/2015, 03:31

Oh sind küll! Very Happy Oled ikka hajameelne, mis?
Oojaa, Patrick on üleni sees Wink
Ma ei tea, ma oleksin vist küll juba ammu Laura asemel kõigi peale karjuma pistnud...  Evil or Very Mad Ei usaldatud teda varem ega usaldata praegugi  Sad
Tahan jah Alexit  I love you

Osa juurde:
Vaene Laura! Mul on nii kahju temast... unetus ja mured pole naljaasi  No
Kuidagi järsult tuli see ,,keegi" sisse  scratch Ainult ühe korra on häälest otseselt juttu olnud... Aga ma tahaks teada juba, mis värk sellega on  Very Happy
Selles maailmas pole siis midagi üleloomulikku? Nagu meie maailmas? Kurb  Sad Võimed on lahedad  Very Happy
Piiride avamine on tore - Alex on seal  Wink
See on nii armas, kuidas Elena ja Patrick teineteise juuresolekul kohmetud on . Nad võiksid ära leppida  I love you
See sõjaväkke minek on kurb  Sad Aga ma tean, et nendega ei juhtu midagi... Ei tohi juhtuda! Muidu ma... teen midagi  Very Happy
Järgmist ja Alexiga osa  Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   6/2/2015, 14:50

Jaa, tahaks juba teada, mis edasi saab. See oli nii armas, et Laura ei suutnud enam ennast tagasi hoida ja lasi ennast vabaks, samas see oli nii kurb ka Sad Ma ei oska üldse pikka kommentaari kirjutada, seega tahan kohe uut. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   7/2/2015, 14:21

Vaimude Tund: Olen küll hajameelne Rolling Eyes
Varsti saad teada, mis värk selle häälega on Very Happy
Selles osas Elena ja Patrick ei ole enam kohmetud, vaid I love you Ja Alexit saab ka lõpuks! Cool

m.k: Jah, Laura ei ole muidu eriti emotsionaalne inimene... vist, kui ta just vihane ei ole Alexi peale, siis on Evil or Very Mad Saab uut Very Happy


49. Peatükk:
Ma vaatasin autost, kuidas ta ema, isa ning Emily'ga hüvasti jättis ning mul tuli kananahk ihule, kui mõtlesin, et see seisab ka mul ees. Elena istus tagaistmel, hoides ikka veel silmi maas, kartuses, et Patrick ta pisaraid märkab. Ta oli kindlalt teatanud, et tuleb minuga kaasa ega hoolinud Patrick'u väidetest, et see võib meile mõlemale ohtlik olla, kui teise maailma valitsus otsustab nende elamut just sel ajal rünnata. Aga me mõlemad ütlesime, et järelikult oleks see lihtsalt halb saatus, mis ta pead vangutama pani.

Ma ei olnudki nüüd kindel, kas Elena oli Patrick'ule andestanud või mitte. Ta ei olnud talle minu nähes sõnagi poetanud. Aga ma olin üsna kindel, et ta kavatseb seda kohale jõudes teha, kui ma silme alt ära olen, sest isegi tema ei suutnud surmaohus Patrick'ut nõnda vihata. Sõjaväkke minnes said vist nii mõnegi mehe patud andestatud...

Kui Patrick lõpuks autosse istus, kõheldes enne, kas istuda taha või ette, aga valides lõpuks eesistme, sest mõistis, et minu juuresolekul ei saaks ta niikuinii Elena'ga eriliselt rääkida, käivitasin ma mootori ja me hakkasime sõitma. Terve sõidu aja valitses Patrick'u ja Elena vahel tuntav pinge, aga ma ei teinud sellest välja, olles liiga hõivatud enese mõtetega. Ma tahtsin nii väga Alex'it näha, aga ei olnud kindel, kuidas tema juuresolekul käituda. Meie viimane kohtumine oli nii kummaline olnud...

Kui me kohale jõudsime, oli õues juba hämaraks läinud. Ma parkisin maja külje peale ja sain kohe aru, et me oleme õiges paigas, sest kamp kutte tõmbas eemal nurga peal suitsu. Osad neist olid sõjaväe riietes, aga teised tavalistes. Patrick selgitas meile, et valitsus ei saa sõjaväelastele uusi riideid sisse tuua sõjaohu tõttu. See pani mind veel enam selle maailma valitsust vihkama. Nad käskisid poistel sõdida, aga ei andnud neile korralikke riideidki?!

Samal ajal, kui Patrick pagasnikust enda kotti välja võttis, peatus minu autost paar kohta eemal must BMW. Ma teadsin, et selline auto võib ükskõik kellel olla, aga teadsin siiski, et see on tema. Mu süda hakkas hullupööra sees peksma ja ma tundsin, et ei ole veel valmis selleks hetkeks. Ta astus autost välja, olles Patrick'ut juba märganud ning hakates meie poole sammuma. Ta tumedad juuksed ja silmad olid ikka sama kenad, vast isegi kenamad... ning tema stiil oli muutumatu- tume t-särk, helesinised veidi kulunud teksad ja saapad. Mõni ime, et mul nii palju konkurente oli...

Ta ei pööranud mulle ega Elena'le pilkugi, kes me seisime kumbki ühel pool autot, vaid suundus otse Patrick'u poole. Patrick lõi pagasniku kinni ja naeratas Alex'ile.

„Tore näha, et ikka elus oled,“ lausus ta.

Alex viipas talle peaga ja manas siis näole muige. „Muud moodi ei saakski.“

Patrick puhkes naerma ja osutas enda kotile. Alex ütles, et ta sisse läheks, mispeale Patrick Elena'le pilgu saatis ning temast möödudes ütles, et ta temaga kaasa tuleks. Elena saatis mulle jahmunud pilgu, aga järgnes siis Patrick'ule. Alex läks kõige taga, aga kui ma neile järgnema hakkasin, pani ta käe mu auto katusel, piirates sellega mu tee.

„Sa oota siin,“ lausus ta ja libistas pilguga üle minu.

Ma reaalselt arvasin, et mu hing võib uuesti kinni jääda, sest ta oli mulle jälle totaalselt liiga lähedal. Kui nad lahkunud olid, seisin ma seal tardunult veel tükk aega, enne kui mõistsin, mida ta just öelnud oli. Miks ta mul siin oodata käskis? Ma tahtsin ju samamoodi Patrick'uga hüvasti jätta. Tegelikult oli mul selleks isegi rohkem õigust, kui Elena'l. Ma pöördusin seljaga maja poole, arvates peale kümmet minutit, et keegi ei tulegi tagasi, aga kuulsin siis seljatagant tuttavat häält.

„Kena auto,“ sõnas Alex. „Kindlasti Patrick'u valik.“

Ümber pöördudes olin ma veidi pettunud, leides ta endast kaugemal, kui lootnud olin. „Tõsiselt või? Tulid minuga autodest rääkima?“

„Ei, aga ma mõtlesin, et alustuseks kena teema,“ vastas ta muiates. „Aga olgu, kui sulle ei sobi, siis vali ise teema.“

Ta kavatses tõesti nõnda käituda meie taaskohtumisel? Oli ta ikka veel solvunud mu otsuse pärast sinna jääda või oli ta enda käitumises jälle midagi muuta otsustanud? Temast oli nii raske aru saada... ühel hetkel oli ta kuum, siis jälle külm... ja ausalt öeldes oli see üsna kurnav. Ligitõmbav, aga kurnav. Ja ilmselt mitte vaid minu jaoks.

„Aa... Ja ära Patrick'u pärast muretse. Teil kohtute veel ega pea hüvasti jätma. Igatahes on sellega aega,“ rääkis ta. „Nad Elena'ga lihtsalt klaarivad enda asju.“

„Ahh... Mind ei huvita nende loll romantiline hüvastijätt,“ sõnasin mõtlematult, olles vihane, et ta nii ükskõikselt käitus.

„Kui romantiline sinust,“ muigas Alex ja sammus veidi maja poole, istudes seal olevale kõrgele pingile. Tegelikult ei saanud seda pingiks nimetada, sest sinna ei saanud isegi otseselt istuda, vaid pidi toetuma. See oli vist kuju pingist... selle mõte jäi mulle mõistmatuks. „Kuigi väga tabav.“

Ma pööritasin silmi, mõeldes, et kui ta kavatsebki nõnda edasi käituda, oskan ma veel vähem talle midagi öelda. Mul oli niigi raske end selle kohtumise lainele lülitada, uskumata ikka veel, et ta tõesti siin on ja hoides enda ülemääraseid tundeid tema suhtes tagasi.

„Mitte romantilisem kui sina,“ vastasin, kõndides tema suunas ning jättes meie vahele vaid poolemeetrise vahe.

Ta naeratas mõtlikult. „Ja ikkagi olin mina see, kes lubas sind üles otsida.“

Ma ohkasin, mõeldes tagasi sellele päevale. Midagi oli temaga igatahes vahepeal juhtunud, et ta nii külmaks muutunud oli. See ei saanud ju vaid mu otsusest teise maailma jääda tingitud olla, sest ta oli mulle isegi naeratanud, kui ma temast viimane kord möödusin. Pealegi ei olnud ta solvuja-tüüpi kutt.

„Ja ikkagi olin see mina, kes seda tegi,“ vastasin talle lähemale minnes, jäädes ta ees seisma.

Õues oli nii hämaraks läinud, et ma ei suutnud enam ta ilmetest midagi välja lugeda. Ma oleksin peaaegu järele andnud enda tunnetele ja teda ise suudelnud, aga suutsin end siiski tagasi hoida. Ma ei tohtinud ju vähem külmemalt käituda, kui tema.

„Aga ei teinud ju,“ vastas ta, võttes mu puusadest kinni ning tirides mind endale lähemale.

Ma olin juba arvanud, et seda hetke ei tulegi. Meie näod olid üksteise omast vaid paari sentimeetri kaugusel. Ma naeratasin, tundes ta käsi enda alaseljale liikumas. Ta hakkas just midagi ütlema, kui ma enda huuled tema omadele surusin. Tuttav iha hiilis minusse uuesti, kui ma ta keelt enda huulte vastas tundsin. Ta surus mind tugevamini enda vastu ja viis enda huuled mu kaelale, aga hakkas siis naerma. Ma ohkasin tüdinult, teades, et ta selle hetke jälle ära rikub.

„Arvad sa tõesti, et see juhtub siin?“ küsis ta, varjatud muie hääles selgesti eristatav.

„Ma ei arva midagi,“ vastasin, olles tänulik pimedale nurgakesele, kuna see varjas mu õhetama löönud põsed tema eest.

Ta vaatas hetkeks mu seljataha, lükkas siis mind endast eemale ning tõusis püsti. „Parem oleks.“

Ta kõndis minust veidi eemale, jättes mind sinna jahmunult ning vihaselt seisma. Osa minust ei saanud aru, mis just toimunud oli, aga teine osa minust ütles, et ta oli mind tagasi lükanud. Ma ei suutnud ta käitumist uskuda... Viimane kord, kui me nõnda olime, ei tundunud küll, et ta seda lõpetada oleks tahtnud.

Kui ma ümber pöördusin, nägin eemalt, et Elena sammub auto poole. Alex seisis minust paari meetri kaugusel ning jälgis samuti meie poole tulevat Elena't. Ma kõndisin ta juurde, tahtes talle midagi enda solvamise eest öelda.

„Sa oled hull tõbras ikka,“ laususin vihaselt, tahtes tegelikult isegi vängemat kõnepruuki kasutada. „Uskumatu, et sa seda just tegid.“

„Tegin mida?“ küsis ta muretult, lai muie huulil. „Anna andeks, et sa pettuma pidid, aga...“

„Laura, lähme nüüd?“ küsis Elena vahele sekkudes.

Alex naeratas mulle, kui ma talle vihase pilgu saatsin. Ma vastasin jaatavalt Elena'le ning istusin autosse. Ma üritasin mitte Alex'i poole vaadates temast möödudes, tahtmata endast liialt meeleheitlikku muljet jätta. Niikuinii olin ma end juba piisavalt tema ees alandanud.

Elena meeleolu oli hoopis teine nüüd, kui ta oli Patrick'uga rääkinud. Ta naeratas endamisi, elades kindlasti mõtetes enda ja Patrick'u vestlust läbi, samal ajal, kui mina enda ja Alex'i oma läbi elasin, kuigi tunduvalt mornimana. Tundus, et tal oli kõik seal hästi läinud erinevalt minust. Ma oleksin tahtnud auto ümber pöörata ja tagasi sõita, et Alex'ilt küsida, mida ta endast õige mõtleb. Võibolla isegi autoga teda paar korda müksata... nii et ta pikali kukub, mitte, jumala eest, teisipool teeperve maandub. Ta ei saanud endale sellist kõva kuti käitumist lubada. Ja mis üldse oli tema muutuse põhjuseks? Selle teadmise eest oleksin ma valmis olnud peaaegu, et kõigeks.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   7/2/2015, 14:46

Jee, uus osa. Aga, miks Alex Laura suhtes nii külm on? Kas tal teine tüdruk? Või mis juhtunud on?? Loodan, et Alex ja Laura lepivad ikka ära. Igatahes ülihea ja tahan kohe ruttu uut Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   7/2/2015, 15:31

Uus osa nii ruttu? Ma näen vist luulusid? Very Happy
Kas Laural ei lubatud sisse minna, selleks et Patrick ja Elena endale privaatse hetke saaksid? Laughing
Aga see oli nii loll neist kõigist Laura ootama jätta...  Evil or Very Mad
Ja Alex on muutunud... See ei meeldi mulle!  Evil or Very Mad
,,Arvad sa tõesti, et see juhtub siin?" *krigistab hambaid* Isegi, kui see ei tähendanud seda, mida ma arvasin, et see tähendab, oli see ikkagi niii külm lause. Alex oleks olnud nagu ära vahetatud. Igast tema lausest ja kehahoiakust õhkus sellist külma, et... prr!  Evil or Very Mad  Mina oleksin sellise käitumise peale lihtsalt autosse istunud ja ilma Elenat ootamata ära kihutanud. Kihutanud nagu ei eales varem  Twisted Evil Hiljem toob Alex kindlasti mingi veenva vabanduse välja, aga ma arvan, et olen ka siis ta peale pahane. Kuigi ma kardan, et sulan sellest hoolimata nagu või  Laughing
No ma ei tea, mina Elena asemel ei ütleks lähiajal Laurale mitte ühtegi sõna. Muidu võib midagi juhtuda...  Laughing
*kerib alla* Uut osa polegi?  Sad
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   11/2/2015, 17:56

m.k: Ma arvan, et varsti saab teada, miks Very Happy Tänan! Kahjuks ei tulnud nii ruttu uus.

Vaimude Tund: Jaa, see tuli küll ruttu, oleks pidanud isegi rutemini tulema, arvestades seda, kui aeglane lisaja ma olen flower
Ta oleks võinud sisse minna küll, aga ta oli pärast vist Alexi peale liiga vihane ega tahtnud seal enam kauem olla Rolling Eyes
Alex oli küll külm, aga põhjusega ja jah, ta toob hiljem veenva vabanduse Very Happy



50. Peatükk:
Ma jõudsin koju alles öösel, olles viinud veel enne Elena ka koju. Arianna juba magas, kui ma tuppa tasakesi astusin ning siis varsti voodisse heitsin. Kohe, kui ma silmad sulgesin, läbis mu mõtteist Alex'i kujutis ja ma elasin veelkord läbi meie kõnelust. Miks oli ta nõnda käitunud? Tegelikult võis sellele küsimusele mitu vastust olla- ta kas oli ikka vihane mu peale või olid ta tunded tõepoolest muutunud. Ning sellest viimasest võis ka järeldada, et tal on võibolla keegi teine sihikul. Mitte küll otseses mõttes... Võis see äkki Lorena olla? Aga nad teadsid ju üksteist juba ammu ja Alex oleks ilmselt suuremat huvi tema vastu näidanud, kui tahtis, et nende vahel oleks midagi. Siiski oli ta minu valinud... Järelikult pidi see olema keegi teine, kui üldse keegi.

Elena oli mulle autos rääkinud, et me võime Patrick'ut kasvõi iga päev külastada, kui tahame. Muidugi, kui mingit keeldu pole ennemalt välja antud. Sest nad ei olnud ju vanglas ja võisid suhelda ükskõik kellega. Mulle tundus see variant loogilise ja kasulikuna, sest sel juhul nägin ka, millega Alex tegeles. Kuna oli ilmselge, et tal on vahepeal mingid komplikatsioonid tekkinud, ei kavatsenudki ma tema ees lömitama hakata, paludes, et ta mulle selgitusi jagaks. Ja ma olin aru saanud juba, et tema puhul see variant ei töötakski. Muidugi ei poetanud Elena endast ja Patrick'ust sõnagi ja ma ei küsinud ka, aga tundus, et neil oli kõik kõige paremas korras jälle. Kuigi, kes teab, millal järgmine häda endast märku võis anda...

Esimese asjana ärgates nägin ma Arianna't, kes seisis mu voodi kõrval ja vaatas mind, kulm kipras. Ma tõmbasin teki endale tihedamalt ümber ja jäin teda kahtlustavalt vaatama.

„Imelik oled või?“ küsisin, mispeale ta naerma pahvates, tekitades minus veel enam kahtlusi enda terve mõistuse suhtes.

„Ei, aga ma tahtsin lihtsalt näha, mida sa teed,“ vastas ta, sammudes mu voodi juurest eemale. „Nagu ma kuulsin, läks su armas vennaraas sõjaväkke. Väga üllas temast, kas sa ei arva?“

Ma tõusin voodist püsti, jalutades pahuralt riietekapi poole. „Ee, tegelikult arvan küll. Ja mul ei jäänud muide kuulmata sarkasm su viimases lauses.“

„Mida iganes,“ lausus ta. „Ja see imelik blondiin oli ka siin eile käinud?“

„Kui sa imeliku blondiini all Elena't silmas pead, siis jah. Ta tuli samuti minuga kaasa, kui ma Patrick'u ära viisin,“ rääkisin, soovides juba, et oleks õhtu ning ma näeksin kiiremini... Keda? Patrick'ut või Alex'it? Ma oleksin tahtnud mõelda, et esimest, aga teadsin, et valetaksin iseendale. See nõme Alex tõmbas mind ikka veel enda poole, hoolimata tema nõmedast käitumisest ja mitte nii väga nõmedast välimusest.

„Eino tore, mis nad on nüüd jälle koos või midagi? Sest sel juhul tunnen ma tõesti su sõbrannale kaasa. Usu mind, ma tunnen Patrick'ut ja kohe, kui ta kedagi uut ja põnevat kohtab, on tal Elena juba meelest läinud. Anna andeks, aga selline su vend on. Sa peaksid tunnistama, et oled ka ise tema... hoolimatust käitumisest järeldusi teinud.“

Ma olin valmis talle juba vastama, et ta räägib ikkagi mu vennast siin, kui uksele koputus kõlas. Arianna avas ukse. Algul ei näinud ma, kes seal on, aga kui Arianna kõrvale astus, nägin Claudia't uksel naeratamas. Ma ei osanud suurest üllatusest esiti midagi teha, aga kui ta sisse astus ja mu poole sammus, tormasin ma ta poole ja kallistasin teda.

Ta puhkes naerma. „Tore sindki näha.“

Ma eemaldusin temast, jäädes teda naeratades vaatama. Piinlik tunnistada, aga ma olin ta sootuks unustanud, kui sain teada, et lõuna- ja põhjapiirid on avatud. Ma suutsin sel hetkel vaid Alex'ile mõelda ja suutsin seda ka praegu, seetõttu ei tulnud mulle Claudia meelde. Aga vähemalt oli see tore, et ta mind ise üles otsis.

„Ma lähen välja, kui kedagi peaks huvitama,“ lausus Arianna, võttes enda jaki kapilt ning lahkudes siis toast.

Me saatsime mõlemad Claudia'ga talle ükskõikse pilgu. Kui Arianna läinud oli, vaatas Claudia mu toas ringi. Ma oletasin, et ta oli enda Gordon'iga juba kohtunud, sellepärast ei olnud tema samuti mind kohe eile külastanud. Huvitav, kas ta ühines ka sõjaväega?

„Ma pole kuulnudki, kui sa tulid,“ ütlesin, võttes voodil istet.

„Ma pole uksekella lasknudki,“ seletas ta. „Mingi naine ja su ise rääkisid juba väljas ning su isa ütles lihtsalt, et ma sisse läheksin, kui sai teada, kes ma olen. Su ema võttis mind all vastu.“

Ma tõusin voodilt ja sammusin akna poole. Tõepoolest rääkis ise seal mingi naisega, kuigi ma ei näinud neid hästi, sest nad olid garaa¾i juures. Siiski nägin ma, et naine on tumedate lokkis juustega ning ta kuldpruuni nahatooni põhjal järeldasin ma, et siit piirkonnast ta kindlasti ei ole. Kahjuks ei pöördunud ta näoga kordagi siiapoole, et ma näeksin, kas olen teda enne näinud või mitte. Siiski tundus ta mulle sel hetkel võõras ja alles hiljem sain ma aru, kes see olla võis.

Ma pöördusin uuesti teda vaatama ja küsisin, kas Gordon on samuti sõjaväes. Ta langetas hetkeks pilgu ja vastas siis kuidagi kahetsevalt jah. Ma rääkisin talle, et viisin eile ka Patrick'u sinna ning, et kavatsen teda täna samuti vaatama minna koos Elena'ga. Ta tõstis kohe pilgu ja jäi mind kummaliselt vaatama.

„Kas tõesti? Võin ma... khm, ka tulla?“ küsis ta kõheldes, mispeale ma naeratades enda nõusoleku andsin.

Siis rääkis ta veidi mulle enda perekonnast. Et tal on isa Phil ja vanem õde Carrie, kes oli talle iseloomult üllatavalt sarnane. Ema suri tal mitu aastat tagasi, peale mida oli isa ta õde üksinda kasvatanud. Ta rääkis, et neil oli kunagi olnud ka lapsehoidja, aga oli sunnitud nende juurest lahkuma, kui Claudia Juhi poolt rööviti. Claudia sõnul oli ta isa veidi liiga karjäärile pühendunud ning Carrie läks isa jälgedes, aga nad mõlemad olid õnnelikud, kui Claudia lõpuks tagasi tuli. Ma naeratasin, mõeldes, et me kõik oleme siis järelikult enda perekondade koopiad, sest Claudia jaoks olid materiaalsed asjad samuti peamised.

Ma tegin ettepaneku välja minna, sest ausalt öeldes ei olnud mul siiamaani võimalust olnud selle naabrusega tutvuda. Mul ei olnud ei viitsimist ega aega olnud seda paika avastada, kuigi autoga läbi sõites tundus siin küll kõik väga kaunis. Me võtsime suuna paremale ja ma olin just Claudia'lt küsimas, missugune põhjapiirkond välja näeb, kui nägin vasakul teepoolel paar maja eemal Scott'i ja Arianna't. Nende vahel ei olnud mitte rohkem, kui pool meetrit distantsi ning tundus justkui hakkaksid nad kohe-kohe...

„Ohoo...“ hüüdis Scott, märgates mind ning tõmbudes Arianna'st eemale.

Ma hakkasin kohe kahetsema, et olin Claudia'le sellise ettepaneku teinud ja needsin end, et ei olnud neid varem märganud ning otsa ümber pööranud. Mul ei olnud mingit soovi Scott'iga praegu rääkida. Aga loomulikult tahtis tema minuga vestelda, kui ta enda maja hoovist välja tuli ja minu poole sammuma hakkas, jättes Arianna aeda lihtsalt seisma.

„Ma lootsin juba ammu sinuga kohtuda, aga sa oled vist erakuna nädal aega elanud, mis?“ küsis ta tobeda irvega, libistades pilgu üle minu ja jättes Claudia hoopis tähelepanemata.

„Jah, Scott, tore sindki näha,“ valetasin, tundes tegelikult hoopis vastupidist. „Meil ei ole kahjuks aega...“

„Kuidas ei ole aega? Aga, kallis Laura,“ lausus ta mulle sammu lähemale astudes. „Tüübi jaoks, kes astub vaid paari tunni pärast sõjaväkke ja võib juba homme surnud olla, leiad ikka aega.“

Tüüpiline Scott... Tema oli muidugi viimaste seas, kes sõjaväkke astus ja üldse tehti see nüüd vist poistele kohustuslikuks ning tema üritas üllameelset mängida? Ja kas ta tõesti arvas, et ma siiamaani tema vastu mingit huvi tunnen? Ma olin ju selgelt näidanud enda põlgust tema vastu... või mängis ta meelega lolli?

„Mida iganes, Scott. Tore, et sa oled otsustanud ühiskonna ees oma kohustust täita,“ laususin ükskõikselt, nähes eemalt tulevat Arianna't. Ma astusin sammu Scott'ist eemale, tahtmata Arianna's mingeid nõmedaid armukadedushooge esile kutsuda.

„Muidugi peaksite teie selle eest tänulikud olema, et me teid õrnakesi kaitsema,“ vastas Scott. „Ja Laura, ma mõtlesin tõsiselt seda juttu, et võin homme surnud olla. Aga seda võivad olla ka nii su kallis vennake Patrick, kui ka Alex.

„Millest sa räägid?“ küsisin.

„Teine maailma kavatseb meile homme suurema rünnaku korraldada,“ teatas ta ülimalt enesekindlalt, selle häiriva kõiketeadja tooniga.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   11/2/2015, 20:44

Isegi see osa tuli sinu kohta kiiresti  Very Happy
Jään seda põhjendust ootama  Wink Kuigi ma võib - olla juba aiman...

Selles osas olid mõned kohad, kus ma oleksin tahtnud ühe sõna teise kohta tõsta, ja ka paar täheviga oli ka. Lihtsalt jäid silma...
Seda, et Alex ikka veel vihane on, ma ei usu, ning et Alexil keegi teine on, usun ma veel vähem  Wink
Arianna seisis Laura voodi ees, vaatas kuidas ta magab, ja põhjendas seda sellega, et tähtis näha mida ta teeb? Kindlasti! Niikuinii hoidis seljataga lihanuga või midagi  Laughing
Claudia pere ei ole väga minu maitse järgi. Materiaalsed inimesed on lahedad ainult siis, kui oskavad ka teisi väärtusi hinnata... Aga see selleks  Very Happy
Arianna jäi nüüd musist ilma  Very Happy Aga Scott ei ole kuigi tore  Evil or Very Mad
Mis sellel teisel maailmal viga on, ah? Kas Juht tahab oma lapselast ka ära tappa või? Ei usu väga...

Ja selle salapärase hääle kohta, mida selles osas polnud, on mul juba omad ideed  Wink

Millal me uue osa saame?
Ah, ja kirjuta neid ikka juurde ka!  Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   11/2/2015, 22:31

Jah, millal uue saame? Eelmises kommentaaris on kõik ära öeldud ja ma ei oska midagi lisada. Very Happy Ainult seda, et tahan uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   12/2/2015, 20:16

Vaimude Tund: Ja see osa tuleb veel kiiremini Wink
Hm.. ma vist ei saa aru praegu scratch Kas selle põhjendust, et ma nii kiiresti lisasin või? Very Happy Mida sa aimad siis? Very Happy

Võib olla küll, et sõnastus on veider või ebakorrektne. Ma olen need osad enne siia lisamist üle lugenud, sest kes teab, mida ma poolteist aastat tagasi kokku kirjutasin No, aga mõned vead võivad ikka kahe silma vahele jääda.
Su mõtteid on ausalt nii lõbus lugeda, nii et keep up Very Happy Very Happy

m.k: Uue saab nüüd Very Happy



51. Peatükk:
Mina, Claudia ja Arianna kõndisime tagasi kodu poole, kui Scott oli teatanud, et peab nüüd tõesti lahkuma hakkama, juhul muidugi kui me ei taha enda suurest kaitsjast ilma jääda. Tegelikult olin ma kindel, et ta hea meelega ei läheks sõjaväkke ning istuks lihtsalt argpüksina kodus. Ja, kuigi ma ei tahtnud mingeid ennetusi teha, arvasin ma samuti, et ta ei näita just erilist aktiivsust sõjaväes üles, kui teda just ei tagant ei utsitata.

„Kas me ikka tohime siis täna neid vaatama minna?“ küsis Claudia. „Ma mõtlen, et äkki oleme neil jalus või midagi.“

„Ei, me lausa peame neid vaatama minema,“ vastasin, hakates alles nüüd mõtlema, et võibolla oli Scott'il tõepoolest õigus, kui ta ütles, et keegi neist ei või homme enam elus olla. Kui nii, siis ei talunud ma mõtet, et ma pole ei Patrick'u ega Alex'iga eriliselt heade suhete peal nii ohtlikus olukorras. Ma olin valmis kasvõi Alex'ile ta veidra käitumise andestama, muidugi juhul, kui ta oli mulle mu otsuse andestanud.

„Võin ma ka kaasa tulla, oo, kallis Laura?“ küsis Arianna lõbustatult.

Ma pööritasin silmi ja ohkasin. „Mul ükskõik, Arianna.“

Tema ja Scott'i hüvastijätt võis muidugi mõnevõrra teistmoodi välja näha, kui näiteks minu ja Alex'i või Claudia ja Gordon'i. Nende idee viimasest lõbusast õhtust oleks kindlasti end täis kaanida, siis ameleda, siis teiste üle nalja heita ja seejärel veel ameleda. Ma heitsin Arianna'le kahtlustava pilgu, mõeldes, et võibolla ta ei lähegi Scott'i vaatama, vaid hoopis Patrick'ut.

Kui Elena paari tunni pärast saabus, istusime mina, Claudia ja Arianna elutoas, valmis minekuks. Ema oli köögis, valmistamas veel mingit viimast toitu, mille ma Patrick'ule viimiseks kaasa võtma pidin. Talle ei piisanud sellest, et oli juba kaks kotti tema jaoks valmis pannud. Aga samas mõistsin ma ta muret, sest ma olin kindel, et ka nemad olid homsest rünnakust kuulnud.

Isa ütles, et me sõidaksime ettevaatlikult ja ema ütles, et ma annaks Patrick'ule edasi mitu kallistust ja toetavat sõna, aga ma arvasin, et jätan selle Elena ülesandeks. Claudia ja mina istusime ees, Elena ja Arianna taga. See oli muidugi vale otsus panna nad kahekesi taha istuma, sest terve tee valitses autos mingi pinge ning mina ja Claudia olime ainukesed, kes midagi rääkisid.

Teel sinna, märkasime me üsna rohkelt sõjaväe autosid tee ääres. See võis olla üks abinõudest homse rünnaku eel. Samuti oli ilm kuidagi sünge, nagu mingi halb enne. Taevas olid vihmapilved ja tuul muudkui tõusis. Ma lootsin, et sellest varsti torm ei tõuse. Ka sõjaväe hoone juures oli rohkem mehi väljas, kui eelmine kord. Patrick juba ootas väljas, sest ema oli talle ette helistanud, ning tormas kohe meie juurde, kui ma auto olin ära parkinud.

Ma tegin pagasniku lahti ja näitasin talle tema varusid, mispeale ta raskelt ohkas. „See on kindlasti ema tegu.“

„Kelle muu?“ küsisin naerdes, märgates, et Claudia ja Arianna vaatavad otsivalt ringi, aga Elena seisis ootusärevalt meie juures. Järelikult tuli Arianna siis ikkagi Scott'i juurde, mis oli muidugi suureks kergenduseks, et ta mingeid viimseid draamasid siin tekitama ei hakka.

Ta võttis kaks kotti enda kätte ja Elena tormas kolmandat enda kätte võtma. Ma panin pagasniku muiates kinni, mõeldes, et Elena suure õhina taga ei saa olla muud, kui armastus. Patrick ütles, et me talle järgneksime. Sammudes maja suunas saime me paljude pilkude osaliseks. Aga see paistis vaid mind häirivat, sest Arianna vastas pilkudele naeratusega, Elena suutis vaid Patrick'ule tähelepanu pöörata ja Claudia vaatas ikka veel närviliselt ringi. Majas sees oli olukord veidi parem, sest kõik sagisid ringi ega märganud eriti meid. Pealegi oli siin veel külastajaid. Patrick saatis Claudia ning Arianna valvelaua juurde, et need sealt küsiksid, kus nende 'sõbrad' asuvad, sest ei Gordon ega Scott ei olnud Patrick'uga samas väeosas.

Patrick pani kotid voodile ja tegi imetleva ¾esti magamistoa suunas. „Kas pole veetlev?“

See oli ühismagamistuba, nagu igas sõjaväe hoones. Ruumis oli umbes kakskümmend voodit. Ma mõtlesin, et ei suudaks siin vist ise kunagi magada, sest voodid ei tundunu just eriti kutsuvad ja nii paljude inimestega ühes toas... jääb ära. Aga samas tuli loobuda nii mõnestki luksusest, et meid kõiki turvalisena hoida. Ma oleksin tahtnud küsida, kas Alex on temaga samas väeosas ja kui, siis kas ta voodi on ka siin kusagil, aga arvasin, et see võib veider tunduda...

Ma kõndisin edasi, ruumi lõpus seisva akna juurde, jättes Patrick'u ja Elena kahekesi. Teise korruse aknast avanes vaade maja paremale küljele. Kuna õues oli pime, ei näinud ma hästi, millega väljas olevad mehed tegelesid, aga nende ringi tormamise järgi võis arvata, et valmistuvad homseks. Ma olin just uuesti ümber pöördumas, kui nägin maja nurga peal, teistest eemal kahte kuju. Üks oli kohe kindlasti Alex ja teine... tundus olevat naisekuju. Aga ma ei suutnud isegi silmi kisstades kindlaks teha, kes see oli. Ta juuksed olid pikad ja langesid lahtiselt seljale, sellest sain ma aru, aga nägu ei suutnud ma siiski eristada. Siis kummardus ta veidi Alex'i poole ja suudles teda. Alex paistis küll algul kõhklevat, aga pani siis enda käed ta ümber ja tõmbas tüdruku enda vastu. Ma pöördusin aknast ehmatusega eemale, kui keegi Patrick'u nime valjult hüüdis.

„Siin sa end peidadki,“ ütles poiss ukselt, vaadates Patrick'ut ja Elena't vaheldumisi, märkamata mind akna juures seismas.

Patrick puhkes naerma. „Mis toimub, Cam?“

„Ja kes see on?“ küsis poiss edasi kõndides, jäädes Elena't vaatama. „Su õde?“

„Ei-ei, see on Elena, mu... hm, tüdruk,“ vastas Patrick ja osutas siis minule. „See on mu õde, Laura.“

Ma turtsatasin korra naerda ta kohmetuse peale, kui ta Elena't enda tüdrukuks nimetas. Poiss vaatas minu poole ja libistas jällegi pilgu üle minu, nagu neil kombeks oli. Siis sammus ta veidi minu poole, aga jäi kuidagi nagu kõheldes poole ruumi peal seisma. Ma vaatasin küsivalt Patrick'u poole, aga ta oli enda tähelepanu jälle Elena'le pööranud.

„Ma olen Cam,“ teatas poiss laia naeratusega, ulatades enda käe välja.

Ma kõndisin üllatunult temani ja võtsin ta käe vastu, olles tema käitumisest veidi segaduses. Aga see segadus võis tulla ka ennist õues nähtust... Võibolla seepärast ei suutnud ma praegu ka hästi tähelepanu enda ees seisvale tüübile keskendada. Tegelikult ei saanud ma üldse aru, mis just toimunud oli.

„Laura,“ vastasin automaatselt, pöördudes oma mõtetega uuesti reaalsusesse.

Cam tõmbus eemale, silmitses mind veidi aega ja kõndis siis tagasi Patrick'uni. Kas mulle vaid tundus või oligi tal midagi viga? Tema pruunide silmade pilk oli kuidagi nii läbitungiv, aga samas kiirgas temast teatavat tagasihoidlikkust ja kinnisust. Kuigi tema oli see, kes mulle end esimesena tutvustas, ulatades ka enda käe tervituseks. Võibolla seepärast tunduski ta mulle veider, et temas sulandusid kokku justkui kaks eri inimest.

Cam oli Patrick'ule just midagi ütlemas, kui veel üks tüüp sisse tormas ja hüüdis: „Meid rünnatakse! Kapten käskis kõigil kohe välja minna.“

Cam ja Patrick saatsid üksteisele üllatunud pilgu, oskamata kuidagi sellele uudisele reageerida. Siis aga hakkasid mõlemad kiirustama, aga enne väljumist ütles Patrick, et me otsiks haigla osa üles ja läheks õdede juurde. Kui nad läinud olid, jäi Elena mulle jahmunult otsa vaatama. Meie vaikus kestis nii kaua, kuni kõlas esimene plahvatus. Maja värises ja laest kukkus krohvi, mis pani meid mõlemaid köhima. Siis jooksin ma ukse juurde, tirides Elena endaga kaasa.

Kui ma mingeid silte kusagil ei leidnud, tormasime me treppide poole, sest ma oletasin, et haigla peaks ikka esimesel korrusel olema. Treppidest allajõudnud vaatasin ma ringi, lootes leida kusagil valges kitlis õde. Siis nägin ma vasakul silti, mis teatab, et liuguksest sisse minnes olemegi haiglas. Ma võtsin Elena'st uuesti kinni ja tirisin teda sinnapoole. Nende ringi sagivate sõjaväelaste hulgas oleksin ma peaaegu enda sihi kaotanud, aga mõne sekundi pärast nägin siiski, et olin õige ukse juures ning läksin sisse, Elena mu järel. Kohe, kui me olime suurde saali sisenenud, kõlas vali plahvatus, mispeale saali tagumised aknad purunesid. Ringi vaadates nägin kõikjal vigastatud sõjaväelasi, nõrgumas verest, kes kõik hüüdsid appi. Mul oli tunne, et olen otse keset lanhinguvälja sattunud ega osanud siit enam kuidagi väljapääsu leida.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   12/2/2015, 22:21

 cheers *läheb tähistama*
Ma mõtlesin seda vabandust, mille Alex välja käib Very Happy
Tavaliselt sul suuri kirjavigu pole, nii et ära muretse :)
Minu mõtteid on väga lõbus mõelda ka Very Happy Siiski ei ole ma kindel, et suudan iga kord nii pika kommentaariga maha saada Sad

Scott on egomaniakk  Very Happy Kui sõjavägi ka naisi värbama hakkaks, oleksin ma täiesti kindel, et ta ameleb sõdimise asemel mõne tüdrukuga nurga taga  Laughing
Patricku ja Laura ema on nii hoolitsev. Väga armas temast  I love you
Millal Laura üldse sõitma jõudis õppida? Ei mäleta, et oleksin sellest lugenud...  scratch
Arianna oleks võinud tee ääres maha küsida ja kamba sõjaväelastega juttu puhuda. Ma arvan, et tangis pole ta seda veel kunagi teinud  Laughing
Ma usun, et koos kahekümne mehega in toas päris raske magada. Kes lobisevad, kes norskavad, kes kõnnivad unes... Luksus missugune  Laughing
Kas Alexi voodi on ka siin?  Laughing Ei tea miks teda Alexi voodi huvitab?  Laughing
Ja kas Alex käib nüüd majanurgal naisi musitamas? One kiss for one euro? Või on see mingi sõjaväe komme, millest ma kuulnud pole? Kui seisad majanurgal, võivad kõik sind suudelda? Nagu jõuludel puuvõõriku all? Need võivad ju toredad ,,teooriad" olla, aga miskipärast kahtlen ma nende õigsuses. Ei tea miks küll...  Very Happy Seni, kuni uut osa pole, jään ma lootma, et Laura nägi lihtsalt valesti, mitte Alex ei suudle selliseid inimesi nagu... ma ei tea... noh näiteks... Lorena.  Evil or Very Mad Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Alexil keegi teine on. Isegi nüüd, kui sa üritasid sellist muljet jätta, ei usu ma seda. See ei ole nii  Very Happy See oleks küll mega, kui hiljem tuleks välja, et nad musitasid seal selle pärast, et Laura seal oli  Laughing Või siis kui tal oleks lihtsalt ülilähedane pere... Äkki keegi ähvardab teda? Et aja Laura endast eemale või teil mõlemal läheb halvasti? Okei ma nüüd panen oma suu kinni  Very Happy Siin on ilmselgelt mingi loogilisem värk, kui minu kommentaaris kirjas on  Laughing Aga Alexi peale olen ma endiselt solvunud  Evil or Very Mad Paha-paha Alex  Evil or Very Mad
Patrick ja Elena on koos nii lahedad  I love you
Cam nagu... Cameron? Miskipärast see seondub mulle nii... Aga ta on lahe  Very Happy Vist! Kas Cam ja Laura on varem kohtunud? Nagu enne seda, kui Laura varastati?
See rünnaku osa on nagu mingist õudusfilmist... Päris huvitav vahelduseks  Very Happy

Teeme nüüd nii, et uus osa tuleb veel kiiremini, eks?  Very Happy
Ahjaa, ma lihtsalt mainin, et... ükski äge tegelane ei tohi surra!!! Või muidu...  Twisted Evil
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   13/2/2015, 13:44

Jaa, no aina huvitavamaks läheb. Rünnak....hmm ma loodan, et kõik läheb ikka lõpuks hästi, muidu oleks päris kurb jah kui mõni surma sealt saaks Sad. Igatahes eelmises kommentaaris on juba nii palju ära öeldud, et ma ei oskagi midagi lisada. Tahan ruttu uut!!! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   13/2/2015, 19:18

Ma võtan inimesed sõnatuks Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/2/2015, 16:36

Hehe võtad jah oma ülipikkade kommentaaridega Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/2/2015, 16:41

Vaimude Tund: Vauu... nii pikka kommentaari sa pole vist enne kirjutanud flower
Ahsoo, seda vabandust Very Happy
Ma üritan ja kirjavigu vältida teistkordse ülelugemisega.

Eelmistes osades on mainitud, et Patrick õpetab Laurat sõitma Very Happy (Ma ei tea täpseid osade numbreid.)
Hahaa, ei tea ja, miks Alexi voodi teda huvitab. Very Happy
Ja ma pole Cami pikema versiooni peale mõelnud Rolling Eyes
Spoiler: ükski äge tegelane ei sure Wink


m.k: Väga tore, kui ikka meeldib Very Happy Keegi peategelastest küll surma ei saa, vähemalt mitte veel.



52. Peatükk:
Üks valges kitlis õde jäi minu ja Elena ees seisma ning silmitses meid kordamööda. Rinnal olevalt nimesildilt võis lugeda, et ta nimi on Diane. Ta kastanpruunid juuksed olid patsist lahti tulnud ning kleepusid salkudena ta higist nõretavale näole. Siis läks ta seina ääres oleva kapi juurde, võttis sealt kaks valget põlle ning ulatas ühe mulle ja teise Elena'le.

„Pange need ette ja tulge kaasa,“ lausus ta, hakates juba astuma.

Ma vaatasin korra Elena'le juhmilt otsa, aga nähes, et ta juba tegutseb, panin endale samuti põlle ette ja järgnesin kiirustades õele. Ta juhatas meid ühe kapi juurde ning osutas siis kahele veega täidetud kausile ja rätikutele. Siis andis ta kummalegi tabletipurgi.

„Puhastage nende näod külma veega ja seejärel andke tablett, aga ainult nendele, kes paistavad suuremates valudes olevat, selge?“ küsis ta ja, ootamata ära meie vastust, tormas juba minema.

„Teeme kiiresti. Vaata, kui palju neid siin on,“ sõnas Elena, pannes tabletipurgi enda kitli taskusse, võttes seejärel kapilt rätiku ja kausi ning hakates toimetama nagu kogenud õde. Ma mõtlesin, kus kohast see innukus pärit oli. Just olin ma teda, kui raidkuju edasi tirinud, aga nüüd oli tema see, kes mind tagant tõukas.

Ma käitusin samamoodi nagu tema ning sammusin teise rea voodite poole, sest Elena oli võtnud esimese. Esimeses voodis lebas umbes seitsmeteistkümne aastane nooruk ja kuigi ta ei kisanud valust, nagu mõned, tundus see haav ta jalal selle verise sideme all päris tõsine olevat. Tema silmad olid suletud, aga kui ma lapi ta otsaesisele asetasin, tegi ta need lahti ja naeratas.

„Huh, oleksin ma teadnud, et siin haiglas nii kenad õed on, oleksin ma juba varem end vigastada lasknud,“ lausus ta lõbustatult ja kuigi ta teeskles, et tal ei ole valus, krimpsutas ta viimase sõna juures siiski nägu.

Ma võtsin kõheldes taskust tabletipurgi ja andsin talle topsist ühe. „Ma arvan, et sa peaksid selle võtma. See... võtab valu ära.“

Ta naeratas mulle tänulikult. Ma üritasin vastu naeratada, aga võtsin siis enda kausi ja rätiku ning läksin järgmise voodi juurde, kus mind ootas ees juba kisendav patsient. Mida edasi, seda enam ma mõistsin, et esimeses voodis olnud noormees ei olnud küll eriti tõsises seisus. Siin oli hoopis suuremaid ja tõsisemaid vigastusi... Aga ma ei suutnud kedagi tabletist ilma jätta. Minu meelest olid nad kõik raskes seisundis ja vajasid kohest abi. Ma ei mõistnud, miks doktoril üks operatsioon nii kaua aega võtab... siin oli ju mitmeid, kes vajasid samuti operatsiooni.

Voodite rivi lõppu jõudes kujutasin ma ette, et näen täpselt samasugune välja, kui too õde Diane. Terve mu keha valutas ma ei teagi millest ja mu soeng... õigemini ei saanud siin mingist soengust enam rääkidagi. Ma oleksin tahtnud hetkeks maha istuda ja hinge tõmmata, aga teadsin, et see on võimatu, sest järjest enam mehi toodi sisse. Ma üritasin ka silmanurgast piiluda, ega Patrick'ut või Alex'it või üldse kedagi tuttavat näha pole. Siiamaani ei olnud ma neid näinud, mis oli muidugi hea.

Ma läksin arstimite kapi juurde tagasi, sest tabletid mu purgis olid lõppemas ja vesi kausis ei olnud enam ammugi värske. Kui ma olin kausi uuesti puhast vett täis saanud ja lapi ära pesnud, ilmus Diane mu kõrvale.

„Kulla laps, ära ütle, et su purk juba tühi on,“ lausus ta, uurides mu tabletipurgi sisu. Ta ohkas raskelt, aga võttis siis kapist uue purgi. „Võta, ja seekord ära jaga seda nagu kommi. Mine-mine nüüd!“

Ma võtsin ruttu enda kausi ja lapi ning läksin uue vooditerivi juurde. Seekord suutsin ma tõesti end veidi tagasi hoida ja jagasin tablette umbes igale kolmandale, kes oli tõesti tõsises seisus. Kui ka see rida lõppes, tundsin ma, et pean puhkama, sest muidu kukun ma lihtsalt kokku. Enda õnneks avastasin ma ka, et rohkem voodeid ei olnudki ja haigete sissetung oli lõppenud.

Ma otsisin pilguga Elena't ja nägin teda aknalaual istumas, tuulutades mingi paberiga enda näo ees. Ma lausa jooksin ta juurde, tundes, et vajan samuti õhku. Tema kõrval istet võttes tundsin mõnusat jahedat tuuleiili lahtisest aknast tulevat.

„Kui ma teatasin, et me oleme siin lihtsalt külalised, saatis too õde mind raske ohkega siia istuma, öeldes, et kipse me sel juhul ammugi teha ei oska ja, et olime tublid, et siianigi välja vedasime.  Aga ta ütles, et tal võib meid veel vaja minna,“ rääkis Elena.

Ma vaatasin ringi ja ikka nägemate ühtki tuttavat nägu, ohkasin kergendunult. Mida aeg edasi, seda enam nägin ma õdesid, kes olid samuti otsustanud puhkuse kasuks ja tuulutasid nüüd kätega endale tuult näkku. Saalis oli kisa veidi vaibunud ja nüüd võis ka inimesi üksteisest eristada.

„Võta, kullake,“ ütles Diane mu ette ilmudes ning ulatades mulle kausi ja rätiku. „Veel viimane patsient. Kolmandas reas viimane voodi. Sa saad rahulikult ta näo ära puhastada, sest ta on teadvuseta.“

Ma tõusin vastumeelselt püsti ja otsisin viimast voodit kolmandas reas ning hakkasin enda 'patsiendi' poole sammuma. Kui ma voodist vaid paari meetri kaugusel olin, tõstsin ma lõpuks pilgu ja tardusin siis kohale. Viimase voodi juures seisis Alex, vaadates murelikult voodis lebavat kogu. Ta nägu oli küll täiesti puutumata jäänud, aga see eest oli ta kätel rohkelt veritsevaid haavu ja kui ta seal nõnda seisis, tekkis minus mingi hellusetunne ning ma oleksin tahtnud kõik ta haavad terveks ravida. Ma kõndisin edasi ja, voodi ees seisma jäädes, võtsin kausist lapi ning vaatasin Alex'it, enne kui lapi voodis oleva poisi laubale panin.

Alex tõstis pilgu ja vaatas mind kurnatud pilguga. „Sina.“

Ma ei tea, miks see, ta ainuke sõna mulle, mind nii väga häiris. Võibolla sellepärast, et ma tundsin selles teatud torget, aga samas ei olnud selles väikeses sõnas mingeid tundeid, mis pani mind end armetuna tundma. Oleks ta kasvõi seda vihaga öelnud, see oleks mind veel rahustanud, aga... Sama hästi oleks ta võinud selle sina täiesti suvalisele inimesel öelda.

Ma ei vastanud midagi, puhastades aeglaste liigutustega poisi nägu. Mulle meenus hetk enne kogu seda jama, mil ma olin näinud teda seal väljas... suudlemas kedagi teist. Ja kuigi see reetmine tema poolt oli nii meeletult valus, tahtsin ma ikkagi praegust hetke võimalikult kaua pikendada. Ma oleksin tahtnud, et ta oleks midagi öelnud... selgitanud. Aga selle asemel langetas ta pilgu uuesti poisile voodis.

„Mis ta nimi on?“ küsisin, purustades selle talumatu vaikuse meie vahel. Ma oleksin eelistanud kasvõi külma, võõrast vestlust sellele pingelisele vaikusele, mil tema mõtles mõtteid, millest mul enam aimugi ei olnud ja mina... mõtlemas tollele tüdrukule, kes temaga väljas oli olnud.

„Ma ei tea,“ vastas Alex. „Ta oli lihtsalt... Ta lihtsalt vedeles seal maas ja ma tõin ta siia.“

Mul oli tunne, justkui varjutaks ta juttu mingi süütunne. Kas tema oli selle poisiga juhtunus süüdi või mängis ta lihtsalt üllameelset, süüdistades end, et ei suutnud kõiki poisse kaitsta? Teda tundes arvasin ma õige olevat viimase variandi, sest ta tundis alati end teiste eest vastutavana. Isegi minu eest, kui ta mu õpetaja oli olnud.

Siis tõstis ta uuesti pilgu ja silmitses mind pikalt. „Ma... siis lähen.“

Ta oli kadunud enne, kui ma teda takistada oleksin jõudnud. Kas ma oleksin teda üldse takistanud? Kuigi ma soovisin kogu südamest, et ta siia oleks jäänud ja enda tegusid selgitanud, ei hakanud ma end alandama, paludes, et ta ei lahkuks. Kui ta tahtis minna, siis pidin ma laskma tal seda teha... Isegi, kui see kohutavat valu mu südames tekitas.

Ma võtsin kausi ja rätiku ning kõndisin tagasi Elena juurde. Ta vaatas mind küsivalt, millest ma järeldasin, et ta oli mind ja Alex'it näinud. Aga ma ei osanud ta küsivale pilgule kuidagi vastata, sest ma ei saanud isegi aru, mis just toimunud oli.

Terve saal vaikis, kui igas nurgas olevast kõlarist hakkas ebamäärane sahin kostma. Paari sekundi pärast hakkas mulle tundmatu mehehääl rääkima.

„Me suutsime neile vastu panna. Küll mõningate kaotustega, aga siiski suutsime me nad tagasi lükata! Ja selle eest tuleb tänada vaid meie vapraid sõdalasi, kes annaksid elu, et oma maad kaitsta. Kuid... Nad on enda kätte saanud kõik piirid ja kahetsusega pean ma teatama, et praegusel hetkel ei saa me ei läände, idasse ega põhja. Hetkel ei tee ei meie ega nemad ühtki liigutust vastu, aga olge valvel!“

Ma mõtlesin, miks ta sellest ei olnud midagi rääkinud, et rünnak pidi ju... noh, nüüd juba täna toimuma, sest kell oli pool neli öösel, aga toimus hoopis eile õhtul. Kas see oli tavapärane eksitus või tahtiski teine maailm meid üllatada? Igatahes oli see 'üllatus' neil korda läinud...


Viimati muutis seda H. (15/2/2015, 14:48). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   14/2/2015, 21:27

Põnev nagu alati. Ikkagi ma ei saa aru, miks Alex nii külm Laura vastu on ja miks ta midagi ei seletanud? Very Happy Tundus nagu ta tunneks end millegipärast süüdi? Kas sellepärast, et ta teist tüdrukut suudles? Hmm...Aga see oli nii armas, et Laura ja Elena neid sõjaväelasi aitasid ja et doktor neid usaldas ja see ka, et Laura alguses ei suutnud kedagi rohust ilma jätta. :) Igatahes ma ei oska jälle mingit pikka kommentaari kirjutada ja nõuan kohe praegu uut osa Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   15/2/2015, 14:53

m.k: Tänan, tänan Very Happy Kohe varsti peaks see vabandus ilmsiks ka tulema, miks ta nii külm on, mõne osa pärast. Tuli ikkagi päris pikk kommentaar Very Happy Ma olen vahepeal need viimased osad üsna tihedalt lisanud, aga arvan, et nüüd vahepeal jälle ei lisa veidi aega, sest ma pole seda juttu üldse eriti kirjutanud edasi Neutral


53. Peatükk:
„Me ei saagi enam siis koju?“ küsis Elena muserdatult, kui meid õdede puhketuppa oli paigutatud ja kästud meil seal oodata, kuni olukord veidi 'paraneb'. Ma ei uskunud, et olukord üldse kuidagi paraneda saaks. Teine maailm koos Juhi ja tema ustavate kamraadidega kavatses kindlasti millalgi jälle rünnata ja nad ei peatu enne, kui on kõik piirkonnad enda kätte saanud.

Mind häiris samuti mõtte, et me ei saagi tagasi koju. Öeldi, et piir oli teise maailma käes ja seda ületada oleks olnud enesetapp. Mul ei olnud aimugi, mida ema ja isa tunda või mõelda võisid... Kindlasti olid nad murest murtud. Alles see oli ju, kui meie pere uuesti kokku sai ja nüüd siis see...

Patrick tormas hingeldades sisse ning jäi mind ja Elena't kordamööda vaatama. Kui ta enda hingamise kontrolli alla oli saanud, lausus ta: „Arianna ja Claudia on all varjendis.“

Me vahetasime Elena'ga pilke, tundes mõlemad piinlikkust, et Arianna ega Claudia meile ei meenunud. Siis tõusis Elena püsti ja sammus Patrick'uni ning kallistas teda, öeldes, et tal on hea meel, et temaga kõik korras on. Ma pöörasin pilgu kõrvale, mõeldes, et peaksin nad kahekesi jätma, aga mul ei olnud kusagile minna.

Õnneks astusid just sel hetkel sisse Alex, Claudia, Arianna, Scott ja... Lorena? Mida kuradit tema siin tegi? Ega ometi... Kas ta võis olla see tüdruk, kellega Alex enne väljas oli olnud? Aga... Ma oleksin ju ta ära tundnud. Või siis lihtsalt ma ei tahtnud tunda. Ma olin kinnitanud endale, et ei ole võimalustki, et ta Lorena'ga enam koos oleks, sest ma arvasin, et nende teema on juba möödunu. Aga paistis, et siiski ei olnud...

Claudia nägu oli kaetud pisaratega, kui ta meie juurde kõndis. Alex ja Lorena jäid seisma, Arianna võttis voodil istet ja Scott toetus seina najale, tavapärane irve huulil. Ma lootsin vaid, et Claudia pisarate põhjuseks ei ole Gordon, aga ei saanud võimalust ka küsida, sest Alex hakkas rääkima.

„Te ei oleks pidanud tulema,“ lausus ta kuidagi süüdlasliku ilmega, jäädes mulle otsa vaatama. Ma pöörasin pea ära, teadmata, mida ta enda pilguga öelda tahtis. Lorena oli ju kohe ta kõrval, miks ta siis mind nii avalikult söandas vaadata?

„Jah, te seadsite sellega nii enda, kui ka teised ohtu,“ lisas Lorena, üritades olla sama leebe hääletooniga, kui Alex, aga tema üleolev olek ja vihased pilgud, eriti minu suunas, rääkisid talle vastu.

„Hah,“ pahvatas Arianna. „Mis ütleja sina veel oled? Oled ka sõjaväes või?“

„Tegelikult olen jah, kusjuures,“ vastas Lorena muiates, saates Arianna'le põlastava pilgu. „On sul probleeme sellega?“

Arianna köhatas naerdes. „Ma ei teadnudki, et nad ülbeid mõrdasid ka...“

Lorena astus sammu tema poole. „Kui sa...“

Scott pahvatas naerma ja kiirustas Lorena ning Arianna, kes oli samuti püsti tõusnud, vahele, jäädes näoga Lorena poole. „Rahune maha, Lorena. Ma ei teadnud, et sa väljaspool magamistuba ka nii metsik oled.“

Nad puhkesid mõlemad Arianna'ga naerma, mis ajas Lorena vaid vihasemaks. Ma heitsin pilgu Alex'ile ja nägin, et ta põrnitses Scott'i ähvardavalt, millest võis järeldada, et ta võttis Lorena vastu suunatud rünnakut isiklikult. Muidugi tundis ta end kohustatuna Lorena't kaitsma, sest neil kehtis vist põhimõte, et üks kõigi ja kõik ühe eest. Teise maailma teema jätkus- tugevamad hoidsid ikka ühte.

Kuigi mulle ei meeldinud seda tunnistada, olime me selles asjas Scott'iga ilmselt ühes paadis. Tema ja Arianna naljad tõestasid selgelt, et ka neile on Lorena vastumeelne. Mul oli tunne, et Alex oligi ainuke toast, kes oleks Lorena poole hoidnud... Ja seepärast kavatsesin ma ka teda rünnata.

„Ma tuletaksin meelde, et sina olid see, kes ütles, et me võime Patrick'ut edasi külastada,“ laususin, tõmmates sellega kõigi pilgud endale, kaasaarvatud Lorena vihase pilgu. Aga tundus, et see vihane pilk oligi just mulle suunatud, mitte tegelikult Scott'ile või Arianna'le. Ma ei imestanud- ta pidas mind ikka veel enda konkurendiks.

Alex'i veel süüdlaslikumaks muutunud pilk tõestas selgelt, et ta teadis seda ka ise väga hästi. „Ma tean ja kahetsen seda.“

Tal oli veel üks omadus, mida ma jumaldasin- ta ei hakanud kunagi end õigustama. Või tegema oletusi nagu, et kui ta ei oleks nii öelnud ja nii edasi. Ta lihtsalt võttis süü omaks ega öelnud rohkem midagi. Paljud oleksid teisiti käitunud. Ma soovisin, et ta ei oleks nii märterlikult käitunud, siis oleks mul kergem olnud teda vihata.

„Olgu pealegi, enam pole midagi teha,“ sekkus Patrick, vaadates mulle manitseva pilguga otsa. Mind ajas ta ilme vihale, sest ma ei leidnud, et oleksin midagi valesti öelnud. Kas ma ei tohtinudki siis end kaitsta? Ja pealegi oli mu öeldu tõsi, aga ilmselt oli Alex'i sõprus talle olulisem...

„Claudia,“ ütles Alex ja suundus ukse poole. Claudia sammus, pisaraid käeseljaga pühkides, talle järgi. Me vahetasime Elena'ga pilke, oletades kõige hullemat. Kas Gordon'iga oli tõesti midagi juhtunud? Aga ma ei näinud teda üheski haiglavoodis... Samas võis see just halb märk olla.

„Gordon võeti pantvangi teise maailma poolt,“ teatas Patrick.

„Noh, ausalt öeldes ei ole keegi käskinud tal neile nii lähedale ronida,“ vastas Scott ükskõikselt, tõestades veelgi enda hoolimatust inimelu suhtes.

Patrick sihtis teda vihase pilguga, mispeale Scott enda tavapärase irvituse näole manas. „Ausalt öeldes tegi ta seda, mida sa elu sees ei julgeks korda saata.“

Arianna, kes siiani naeratanud oli, jälgis nüüd kõrvuti seisvaid Patrick'ut ja Elena't mõrvarliku pilguga. Tahtmatult kerkis mul enda situatsioon Alex'i ja Lorena'ga silme ette. Meie olukorrad Arianna'ga olid üpris sarnased; kui ma ikka õigesti aru sain ja ta Patrick'ust siiani sisse oli võetud. Ainult, et Elena ei olnud selline mõrd nagu Lorena ja mina nii enesekeskne, kui Arianna. Siiski olin ma kindel, et me mõlemad Arianna'ga tunneme end samamoodi... reedetuna.

Ma imestasin, et Lorena ei ole Alex'ile ja Claudia'le järgnenud. Temast oleks võinud seda oodata küll, sest ta kartis ilmselt, et kui Alex ei ole temaga, on ta minuga. Aga ma võisin teda lohutada selles osas- ma ei kavatsenud enam lolli mängida ja Alex'i järel joosta. Ma suutsin mingit eneseväärikust ikkagi säilitada, erinevalt temast. Ta oleks pidanud mul järel jooksma ja selgitusi jagama, mitte nõnda, et ma talt neid põlvili välja oleks pidanud anuma.

Scott ei teinud Patrick'u märkusest väljagi, vaid vaatas Arianna't, kulm kipras. Kas tõesti tema oli armukade? Arianna vastas mõne sekundi pärast ta pilgule, aga tormas siis uksest välja. Scott saatis meile kõigile naeratuse ja lahkus siis samuti. Tuppa jäimegi mina, Patrick, Elena ja Lorena.

„Nad peavad ilmselt siin õdedega ööbima, sest mujal pole ruumi,“ ütles Lorena käsi laiutades. Ma ei tahtnud teadagi, kus tema magas. Teda tundes oleks võinud arvata küll, et ta on nõus tuba jagama kahekümne vastassoost isikuga. Ja muidugi pidi ta seda taluma vaid enda maailma kaitsmise pärast, mitte ühe kindla isiku...

„Jah, arusaadav,“ vastas Patrick.

Ruumis oli kümme voodit ja minu mälu järgi oli kokku kaheksa õde, vähemalt nii palju olin suutnud ma kokku lugeda ennist. Ehk siis kaks meist jäi ikka voodita. Aga ka see probleem sai hiljem lahendatud, kui Patrick tuli teatama, et ühes ruumis vabanes kaks voodikohta, kuna meie ridadest ei olnud kõik kahjuks ellu jäänud. Mul oli hirmutav mõelda, et peaksin magama inimese voodis, kes just hukkunud oli. Aga see oli ikka etem, kui mitte midagi.

Kuna mina ja Elena olime kahekesi ruumis, Lorena oli ennist Patrick'uga lahkunud, aga mul oli tunne, et nüüd on ta juba Alex'iga, ütles Patrick, et me saamegi need voodikohad omale. Ma oleksin muidugi eelistanud siiajäämist, aga ei hakanud praeguses olukorras arvamust avaldama. Elena oli loomulikult otsusega rahul, sest sel juhul sai ta Patrick'ule lähemal olla. Isegi, kui nad ei olnud samas toas.

Üles jõudnud, kõndisime me Patrick'u järel õigesse ruumi. Õnneks asus see täpselt selle ruumi kõrval, kus Patrick ööbis. Ruumis oli umbes kaheksa noormeest, kes kõik vaatasid meid uudishimuga, kui me neist möödusime. Ma tundsin end ebamugavalt ja oletasin, et mu ebamugavus muutub aja jooksul vaid suuremaks. Elena, jällegi, ei pannud nende pilke tähelegi. Ta peatus kahe viimase voodi juures, öeldes, et oli saanud nõnda organiseerida, et me kõrvuti oleksime.

„Mind ei ole küll siin ruumis, aga see-eest on Cam, keda te ennist nägite. Ta on täpselt teie kõrvalvoodis, kui te... midagi vajama peaksite,“ lausus ta kõhklevalt, saates toas olevatele kuttidele ebakindla pilgu. Ma juba teadsin, mida ta asjast arvas.

„Kas Alex on sinuga samas väeosas?“ küsisin kiiresti, tahtes tegelikult teada, kas ta on sel juhul Patrick'uga samas toas. Muidugi teenisin selle mõtlematu küsimusega välja Patrick'u kulmu kortsutuse ja Elena kaasatundva pilgu.

„Ee, jah,“ pomises Patrick vastuseks ning viis kohe teema mujale. „Aga öelge siis Cam'ile, kui teil midagi vaja on. Ma arvan, et peaksin minema nüüd. Näeme hiljem.“

Ta saatis mõlemale naeratuse, kuigi oli näha, et Elena oleks rohkemat lootnud, ning kõndis minema. Me jäime Elena'ga üksteisele küsivalt otsa vaatama, ebakindlad edasise suhtes.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
m.k
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 24
Age : 24

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   16/2/2015, 19:08

No mis ma muud ikka oskan öelda, kui et väga hea. Mulle meeldib, et Alex end kuidagi süüdi tunneb, sest ta on aru saanud, et käitus valesti. Loodan, et Alexi ja Laura suhe saab korda. Very Happy Igatahes ma ei oska jälle mingit mega pikka kommentaari kirjutada ja nõuan lihtsalt uut osa! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   23/2/2015, 14:24

Tead, anna andeks, et ma varem kommenteerida pole saanud, aga mul on natuke tehnilisi probleeme. Ka praegu ei saa ma pikka juttu teha, kuna lauaarvuti on vaid piiratud ajaks minu käsutuses, kuid võib-olla teen selle kunagi tasa  Wink
igatahes osad olid suurepärased, aga mina olen praegu küll nõus uut osa natuke ootama :) Vähemalt seni, kuni tehnika mind enam ei piina Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Gerdyke
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 45
Asukoht : Kohas kus kedagi teist ei ole.

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   23/2/2015, 18:58

Väga, väga hea! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
H.
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 200
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   25/2/2015, 21:34

m.k: Aitäh! Very Happy Ja tore, et sulle meeldib.

Vaimude Tund: Pole hullu Wink  Ma tean arvutiprobleemidest üsna palju, mul on arvutil alatihti midagi viga... Ma ei ole kindel, kaua mu arvuti akulaadija veel vastu peab, sest kui pole arvutit, pole ka juttu Neutral

Gerdyke: Tänan, väga hea meel, et nii meeldib flower
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Never Back Down   

Tagasi üles Go down
 
Never Back Down
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 7, lehekülgi kokku 8Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8  Next
 Similar topics
-
» Never Back Down
» Back.-i Luuletused
» Never Back Down

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: