Kärole päeva mõnusamaks muutmiseks.
Kuigi ma arvan, et seda osa poleks enam vaja olnud, kuna selle mindfucki (vabandage väljendust) (mingi keskkonnateemaline loeng) ajal aulas ma sain su tuju vist suht üles keritud.
Minu klassis oli täna 6 inimest.
Alustasime üheksaga...
Ja ma olen strateegia-pro.
Oli meeskonnatöös mingi strateegiamäng... Janele tegin pähe, siis Kaiduga kaks korda - tegin pähe (ta oli enne Annit põrmustanud.
) ja lõpus sain üksinda Juxist ja Raidost jagu.
Neljast mängust neli võitu, Sille sai 5.
Ich bin glücklich.
6. Osa
Anett:Kuhjan juuksed hobusesabasse ning vaatan end iga nurga pealt. Ma tean, et kedagi ei huvita eriti, kuidas mu soeng mütsi all välja näeb, veel vähem mind ennast, kui ma olen keset mängu, kuid teadmine, et soeng on korralik, annab enesekindlust.
Haaran laua pealt mobiili ja koduvõtmed ning torkan need taskusse. Alumisele korrusele jõudes võtab mind vastu bor¹i lõhn. Ohkan ning marsin kööki. Kui isa süüa teeb, siis... Mitte, et bor¹ hea poleks, lihtsalt ta teeb seda kogu aeg. Mis tegelikult tähendab, et enam pole hea.
„Tõsta palju tahad,“ ütleb isa mulle oma stamplause ning ma lähen tõstan kastrulist endale vaid ühe kulbitäie suppi. Nagu alati, üritan ma vedelikurohket toitumist tasakaalustada kiudaineterikka toidu, ehk leiva ja saia, tarbimisega.
„Tead, isa...“ pomisen laua äärde potsatades.
„Kasvavale organismile tuleks kasuks natukene mehisem toit. Miski, mis kohe organismist välja ei voolaks...“ teen ääriveeri meie õhtuse vestlusrituaaliga algust.
Nagu alati, ütleb isa, et ma olen juba piisavalt pikk, millele mina vastan, et aju vajab töötamiseks energiat ja ma teen sporti ka ning siis teatab isa, et bor¹is on piisavalt energiat, et terve sõjaväegarnison ära toita.
Jah. Millistest kogustest on jutt?
„Kas sa võtad Musti ka kaasa?“ pärib isa tulikuumade suutäite vahel.
Jään hetkeks mõtteisse. Mustiga on ka vaja kvaliteetaega veeta. Noogutan.
„Väga hea,“ ütleb isa endale leivast üht juppi lõigates.
„Sa oled viimasel ajal nii palju kodus istunud. Kodutööd...?“ pärib ta nagu muuseas.
„Ei, pole lihtsalt viitsimist olnud... Tegemist ka... Arvuti on tõeline ajaröövel,“ nendin.
„Tahad ma panen veto peale? Pool tundi päevas netti?“ küsib ta naljatades, kuid ma tean, et tegelikult mõtleb ta asja üpriski tõsiselt. Raputan pead.
„Ise tead... Aga kui hinded hakkavad allamäge veerma... Tead küll, et ema teeks elu põrguks,“ hoiatab ta mind karedal häälel.
Hoian pea maas ning noogutan. Ema pole asi, millest ma isaga rääkida tahaksin. Lahutus pole talle kerge olnud ning kui palju isa seda ka ei varja, on ta Anna peale pahane, et too ema ja ta uue vallutusega elama läks.
Minu puhul oli see veel üks põhjus isaga jääda. Ma olen elu aeg rohkem isa poole hoidnud. Ja kuna ema on see, kellel minu meelest abielu lõhkumise süü lasub...
Raputan need mõtted peast minema. On ta siis kelle süü ta on. Fakt on, et vanemad ei ela enam koos ja isa on kurb ning mina ei taha asjast eriti rääkida.
Lõpetame söömaaja vaikuses. Tunnen end küll natukene halvasti, et isa tuju ei tõstnud, kuid küll ma talle selle homme kinoõhtul heastan.
„Okei, kaon. Üritan üheteistkümneks tagasi olla,“ ütlen laua tagant tõustes ning söögiriistu nõudepesumasinasse lükates. Isa jõuab mulle vaevalt lehvitada, kui ma juba esikus olen ja pakse pükse ning jopet peale tõmban. Uskumatult külm talv see aasta.
„MUSTI!“ Ma loodan, et koer ei maga, sest vastasel juhul pean ma teda mööda maja taga ajama minema. Selle asemel kuulen aga koera käppade mütsatusi elutoast ning valmistun pikalilendamiseks. Mõne hetke pärast ilmubki nurga tagant Musti nägu ning ta hüppab minu peale püsti.
Sügan tal kõrvatagust ning sellal kui ta ilusti istub, tõmban saapad jalga. Urgitsen mütside riiulist, kus viimasel ajal polegi enam eriti mütse, jalutusrihma ning panen selle Mustile kaela ümber. Müts pähe, kindad kätte ja võime minna.
Avan ukse ning juba tirib Musti mind värava suunas. Hingan sisse külma talveõhku ning järgnen talle loiult, mõtted ülemisel korrusel arvuti juures. Raputan need peast. Ma lubasin Ahtile. Ahtile ja kõikidele teistele, et ma vean end selleks üheks õhtust arvuti tagant välja ja veedan ka nendega aega.
Sörgin Musti kõrval ning peagi näen tänava otsas ootavat tumedat kuju. Naeratan ning utsitan Mustit kiiremini jooksma. Ahti juurde jõudes olen aga täitsa läbi ning ta naerab kui ma kätega põlvedele toetun, et puhata. Selles vammuses jooksmine pole naljaasi.
Musti on end nüüd tema najale tagajalgele ajanud ning hingeldab nüüd, keel suust väljas, kui Ahti teda kinnastega kohmakalt silitab. Musti haugatab – tema viis tänu väljendada.
Kui ma end sirgeks ajan, astub poiss sammu minu poole ning suudleb mind õrnalt suule. Tõmbun peagi kohkunult tagasi.
„Huuled lähevad katki ja niimoodi on hiljem...“ hakkas seletama, kuid noormees peatab mu, kui ta oma kinnastatud käe mu huulile paneb.
„Selleks ongi välja mõeldud huulebalsam,“ sosistab ta vaikselt.
Naeratan ning tõusen seekord kikivarvukile, et teda suudelda. Musti teeb meie ümber ringe ning me tunneme, kuidas koera jalutusrihm meie jalge ümber tugevalt pingule läheb.
„Ee... Musti...“ hoiatab Ahti naeruselt. Koer ei tee kuulmagi.
„Nüüd teeme nii, et sa hoiad minust tugevast kinni ja me keerutame end vastupidises suunas rihmale ja teeme end vabaks, okei?“ küsib noormees. Mõtlen hetke, ajades koju, mida ta mõtles, ning noogutan siis.
Hakkame end millimeetri haaval lahti kerima, kuid ma kahtlen, kas me kaks sentimeetritki liigutud saime, kui me juba keset sõiduteed pikali kukkusime. Jumal tänatud äärelinnade olematu autoliikluse eest.
Lööme oma õlad ära ning oigame ühel hetkel. Hakkan naerma ning surun Ahti naerustele huultele veel ühe suudluse.
„Sama hästi võib end lahti keerutada,“ teatab Ahti mu pihast kinni haarates ning me hakkame endmööda teed edasi veeretama.
Kui me lõpuks istuli saame, on Musti õnneliku näoga meie nina ees ning hingeldab. Ahti patsutab hellitav-noomivalt tema pead ning me ajame end püsti. Ahti klopib minu lumest puhtaks ning ma osutan sama teene ka temale.
„Tahad Mustit?“ küsin jalutusrihma Ahtile pakkudes. Poiss nõustub kõhkluseta. Nad on Mustiga parimad sõbrad. Kui Musti vahel minu tuppa ära eksib kui Ahti seal on – mida juhtub õnneks harva, kuna Musti on pahandustemagnet ise – saab ta rohkem tähelepanu kui mina.
Saa või koera peale armukadedaks.
Korvpalliplatsile jõudes leiame kogu oma seltskonna juba sealt eest. Ma arvan, et meiesuguseid friike, kes lumejalg- ja -korvpalli harrastaksid, on vähe. Eriti siis kui päris tihti – vähemalt sel talvel – on platsid enne meie tulekut paksu lumevaibaga kaetud. Täna saab olema kergem mäng, kuna viimastel päevadel pole enam sadanud ning plats on korralikult kõvaks tallutud.
„Laseme Musti lahti?“ uurib Ahti. Vaatan kriitilise pilguga ringi. Musti jaoks võõraid siin pole ning mets on hea koht enda väsitamiseks. Eriti siis kui perenaine koos oma sõpradega lumekorvpalli mängib.
Noogutan Ahtile ning vähem kui pool minutit hiljem silkab tumepruun koer täiel kiirusel metsa poole. Ahti keerab jalutusrihma kokku ning paneb selle endale taskusse.
„Võttis teil ka aega. Kodused ei lasknud minema?“ küsib Raimo korvpalli käest kätte loopides ning meid piieldes. Ahti vastab midagi ebamäärast ning ma haaran Raimo käte vahelt palli. Poiss karjatab midagi, kuid ma ei kuule, mida, kuna ma jooksen juba vastaskorvi juurde, kus on meie ülejäänud seltskond, ning viskan palli... korvist mööda.
„Ei tulnud just nii välja, nagu plaanitud?“ küsib Liisa naerdes. Kehitan õlgu ning võtan palli kätte.
„Keegi pole väitnud, et möödaviskamine uus trend ei ole.“
„Jah... tänase mängu muudetud reeglid: kes rohkem mööda viskab, on võitnud,“ seletab sõbranna uhkelt. Ta on kõigest meeter kuuskümmend ja seega on tema jaoks korvisaamine raskendatud. Teen Liisale silma.
Ahti ja Raimo tulevad meie juurde ning viimane haarab mult ettehoiatuseta palli ning viskab sellega korvi suunas. Muigame kõik.
„Niisiis. Kes enne ei kuulnud, siis tänase mängu reeglid on, et kõige enam möödaviskeid teinud võistkond teeb teistele pühapäeval pitsad välja,“ ütleb Remo sujuvate sammudega kõigi ette astudes.
„Täna hakkan mina valima.“Ahti ja Raimo vaatavad teda endiselt kortsus kulmudega.
„Reeglid on reeglid,“ sõnan teiseks valijaks ettepoole sammudes.
„Aga-“ hakkab Raimo protesteerima. Tõstan käe ning kõik peale Raimo ja Ahti itsitavad.
„Hakkame valima. Kõik ei ela Nõmmel ja sooviksid enne homset koju ka jõuda,“ põrutab Joosep lõpuks. Raimo ja Ahti protestid ja küsimused summutatakse ning peagi on platsil üks viie, teine neljaliikmeline võistkond. Mina, olles auväärt naine, sain muidugi esimesena valida, ning minu võistkonnas on seekord viis inimest.
Anname palli Remo võistkonnale ning mäng algab. Ka Musti on meie juures tagasi ning jookseb siia-sinna, takistades vastasmeeskonnal oma sihtmärke saavutada. Tubli kutsu.
Telefon mu taskus vibreerib, kuid esimest korda paari nädala jooksul ei tule mul mõttessegi seda koheselt vaadata.
Pealkiri: Re: Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!) 
27/1/2010, 14:32
