Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

Janek ei muutunud kogmata Janariks. Janek ei tahtnud, et Anett ta pärisnime teaks.

A ma vaatan, et teil päris suur kamm nende nimedega siin. Mina lihtsalt teadsin, et tüdruku nimi peab Anett olema. Minu jaoks on see lihtsalt tema nimi.

Küll Anett Ahtile jõuab rääkida Janarist.

Jaaa... tänan!

Aa ja kas ma olen ainus inimene, kes pani tähele, et seal oli nagu real msniaadress, mis päriselt eksisteerib ka?

Ma ei tea, kas see eksisteerib. Proovi järgi. Lampi panin. See link on aktiivne, sest et ma ei tea. WORDis võtsin selle aktiivsuse ära. Siin vist mitte.

Ma juba proovisin. Ple veel acceptinud.

Ma loen su vanu jutte muide. Alustasin täitsa algusest.

Ma vaatasin asja üle. Ma ei saa aktiivsust kuidagi ära. Sa oled kiire.

Ja loe, :DAvalda siis arvamust ka. Paari looga saan ma alla vajuda.

Meil on üleval pildid ja nimekirjad ja tunniplaan jne jne.

Meil on kõik koolilehel.

Need suurim viga vol 1 ja 2 on siuksed.. õhkama panevad laavstoorid. Ja ma avastasin, et meil on Annuga midagi sarnast.. Me ka tülitseme vahel ja ta on üks vähestest, kellega tülitsemine mulle nii palju korda läheb..

I miss her.

Oh ma loodan, et meil mingi krdi 10 aastane paus pole..

Ma jätan selle saatuse tahtel sinu vahele, sest ma tean, et see eit sureb ära lõpus ja mul pole tuju masekaks.

Oh sind vaesekest.

Kas see, et õhkamapanev laavstoori on, on hea?

Jah, see on hea.

Ohjaa, see on hea. Vägagi. Jakurat kell on palju, aga see ei lähe teemasse.
Tegelt mul kogu lugemise aja on see ema nimi piinanud.. Sirje Laube.. Mu parallelklassiõde üks on Sirje Laube.

Ups. xD

Mwaha.

Kirjutasin pühapäeval uue osa ka... aga siis leidsin, et asjade mitte liiga kiireks ajamiseks on üht osa vahele vaja lükkida. Mõtlesin, et vaesed teie... enne reede õhtut pole mul arvatavasti aega kirjutada... (Sada järeltööd peale ühepäevast puudumist. xD ) aga kuna täna ma olen kodus... (külmapühad. (A) ), siis mõtlesin, et ei viitsi enam voodisse minna ja hakkan oma toimetustega pihta. Saksas pidi täna töö olema... Loodetavasti seda ei toimu. Muidu tuleb jälle kuhugi järelevastamisse põrutada. Aga noh... saksa grupis meid 11 inimest. Neist 6 nüüd puuduvad... nii palju kui mina tean. Kindlasti mõni former b-kas puudub ja... voila. Üldse on meie klassist koolis max 7 inimest. Oh joy.

On keegi teist mõnel külmemal päeval kooli ka läinud? ma läksin, mingi 5-6 klass. üksinda. Kunstis sain teha seda klaasi-asja, et lõikasin klaasi ja siis kujundasin sulatusahju mingi asja. Ma ei näinud kunagi tulemust. Õps oli veel õpetajate toas kõigile näidanud... aga siis oli keegi selle ta lauast möödudes kogemata põrandale puruks tõmmanud. Vot tak.

Matemaatikas ma mäletan, et me istusime ühe laua taga õpetajaga ja valmistusime olümpiaadiks... (Sille+matemaatika ja olümpiaad... ) Selle õpetaja pärast ma kooli jäingi. Olin poolel teel teisele korrusele kui mõtlesin, et ah, vahet pole, lähme koju ikka. Ja siis tuli Jaansalu vastu ja ütles, et oh, tore, saame harjutada. ma olin mingi nii, et FEIL.

Ühesõnaga, sissejuhatus oli pikk.

Loodan taas, et osa meeldib. (:

4. Osa

Janek:

’net. says:
No ja siis ma lihtsalt läksin ja palusin vabandust. Mida muud mul teha oligi...? Sest nagu, kujuta ise seda olukorda ette... Ma tundsin ennast nii halvasti, et kohe nutt tuleb kurku mälestuse peale.

Naeratan. Ta usaldab mind juba. Natukene, aga ka see on tulemus.

Murran šokolaaditahvlist uue tükikese ning tõmban laua ülemise sahtli lahti. Võtan sealt umbropsu ühe Smardi stardika ning vaatan seda mõtlikult. On aeg asi isiklikumale tasandile viia...?

Anett on tore tüdruk. Vastupidiselt mu ootustele olen ma leidnud, et me oleme päris sarnased kui iseloomud tähelepanuta jätta. Meile meeldib ühine muusika, ka temal on mingisugune algeline huvi arvutite vastu... Ta arvab paljudest asjadest samamoodi nagu mina. Näiteks koolivorm. Täielikult mõttetu asi.

Taban end mõttelt, et ehk võib sellest suhtest midagi väljagi tulla. Ahti on vaid väikene must täpp tulevikus, pole mainimist väärtki. Kui ma Aneti endasse piisavalt kiinduma panen... Kuid miski mulle ütleb, et ta ongi juba kiindunud. See viis, kuidas ta minuga kirjutades naeratab...

Ma arvan, et ta hakkab minusse armuma. Või on juba armunud. See ei ole enam kaugel.

Janar says:
Ma pole sulle veel öelda jõudnud, aga ma lähen nädalaks Soome, isale külla. Ja seal mul pole eriti aega arvutis olla.
’net. says:
Ah...soo...

Lasen tüdrukul seda informatsiooni seedida ja võtan ette ta veebikaamera pildi. Ta on leebelt öeldes näost ära. Huvitav... kui ta teaks, kas ta oleks siis rõõmsama näo teinud? Või väljendaks ikka oma pettumust?

Ta näoilmed on nagu kvaliteetfilm. Võtan ühe küpsise ning närin seda mõtlikult.

’net. says:
Kuid eks see nädal läheb kiiresti. (; Enne kui arug saame, oled Eestis tagasi ja saab jälle rääkida... Kui sa tahad, muidugi.
’net. says:
Arugi***

Kortsutan kulmu. Ma ei oodanud sellist reaktsiooni. Nõjatun ettepoole ja panen sõrmed mõtlikult klahvidele. Miks ta lisas oma viimase lause? Et kui ma tahan temaga suhelda?

Ebakindlus... jah, ebakindlus.

Noh, siis tuleb näidata, et siin pole midagi ebakindlat.

Janar says:
Eih... Muidugi tahan suhelda! Kuidas sa üldse tsiti mõtlesid?! =D Ega ma oma päevi mingisuguse mõttetu inimese peale ju ei kulutaks. Sa oled VIP.
’net. says:
(:
Janar says:
Mul oli hoopis teine mõte... Et internet pole ju ainus kommunikatsioonivahend. Ja äkki... kui sa tahad, muidugi, võiksime me telefonitsi edasi suhelda? Ma jääksin sind muidu liialt igatsema.

Viimase lausega ma kõhklesin veidi, kuid las see olla. Tasa ja targu ei jõua siin kuhugi.

Vastusega läheb seekord kauem kui eelmistel kordadel. Ta muudkui kirjutab ja kustutab kirjutatu ära... et siis jälle kirjutada.

’net. says:
See oleks tore. (: Minu number on 58045778.
Janar says:
Tele2, eksole? Mul ka! (: Milline kokkusattumus!

Võtan laadijast oma telefoni ning vahetan selle SIM-kaardi välja. Seda telefoni hakkab mul nüüd päris palju vaja minema.

Niisutan keelega huuli ning taon Aneti numbri sisse.

Ma pean kohe ütlema, et ma ei käi mitte ühelgi päeval koolis, kui ma saan paar kraadi otsa valetada, et mul külmapühad on. xD
Aga üksinda oleks vist päris haige koolis olla..

---------

Ma hakkasin niiimoodi naerma, kui Janek "kokkusattumust" mainis..
Janek meeldib mulle täiega..
Ja noh.. mulle igatahes meeldis see osa.
Just see, kuidas need msnivestlused kirjutatud on..
Uuuuut!

Ma pidin täna tegelikult ajaloo olümpiaadi minema tegema, aga kuna nii külm oli, siis ma tõesti ei saanud kooli Ütlen õpetajale, et mul on vaja umbes 15 kõndida ning keegi ei saanud mind ära viia

Aga jutust...
Janek hakkab iga korraga aina normaalsem tunduma.
Mulle meeldib :)

uuut!

Meid puudus 12 ja neli tundi toimus ainult, sest kool oli tühi suht.

kõigil külmapühad, mul jumala savi, viimased ... kuus päeva kodus juba
ülilebo ,
aga jutu juurede.. meeeeldis, uut :d

Mul oli essa tund vaba. Ellika ajas lollaka irvega üles, et kas ta saab nüüd koju jääda. Mõtlesin siis, et oleme korralikud, arvuti käima ja kooli ilmajaam lahti. Sai küll koju jääda, aga kõmpis kooli. xD Kümnest oli kodus.

Ma ise helistasin kaheksast Liisile, kes ütles, et ta arsti juurde nkn. Siis helistasin Kaisale, kes ütles, et ei tea veel... Aga ss ta helistas Annile ja helistas mulle tagasi, et jääme koju.

Ja nüüd ongi... 15 inimest klassis

Vähemalt mina, Kaisa, Anni, Kait, Andra, Kätlin, Tuuli, Liisi ei läinud kooli. Nii palju kui kindlalt tean. Ja eks ma arvan, et mõni poiss peale Kaidu oli veel kodus... ja vaevalt Ingrid (mitte spring) ja Reelikagi end kooli vedasid... Nii et ma ei imestaks, kui oleks nulliring old.

Ingrid oli koolis. Reelika ka. Edvin, Raido, Gen, Jux.. Nad kõik olid.

Reelika, Ingrid, Jux, Raido - nendest saan aru.Aga Gen ja Edvin? Ma küll ei tea neid veel eriti hästi, aga vähemalt Edvin tundub olevat selline... suht pohhuist kooli suhtes. Ma arvasin, et kõik poisid haaraks kahe käega võimalusest puududa. Jane ka oli koolis? *naerab, kujutades ette, kuidas ainult Ingrid ja Jane kekas kaasa teevad*

Kekas kaasategemisest, esmaspäeval tuleb riided koju jätta.

Mm... Mul on täna jõle igav. Niisiis vaatasin viienda osa ka üle, kustutasin pool osa ära ja kirjutasin uue lõpu... ning otsustasin üles panna. Ma... see jutt pole mind veel õieti kõnetanud, sp nii lühikesed osad vist... või lihtsalt... mai tea. Kuidagi raske on kirjutada seda juttu.


5. Osa

Ahti:

Vibutan hajameelselt pastakat õhus ning vaatan klassiaknast välja. Ümberringi on haudvaikus, sest pool klassist lõpetab veel oma matemaatika kontrolltööd. Minu enda oma on ammu lõpetatud, nii hästi-halvasti kui ta siis on. Ma pole leidnud püsivust selle ülekontrollimiseks. Mul pole hetkel üldse millekski püsivust.

Vaatan käekella. Kaks minutit veel vahetunnini... Sekundid tiksuvad nii aeglaselt, et lausa valus on. Anett luges mulle kord raamatupoes mingisuguse raamatu sisututvustust. Seal oli kirjas, kuidas osutid ülekaaluliste poisikestena edasi liiguvad. Või midagi taolist. Mulle meeldis see lause. Paganama hästi öeldud.

Raimo pea tõuseb lõpuks ometi töö kohalt ning ma naeratan pooleldi sunnitult ta keskendumisest punaste põskede peale. Poiss hingab lihtsalt õnnelikult välja ning vajub oma toolile teistpidi kössi.

Kümme, üheksa, kaheksa, seitse... kuus... viiis.... neeeliii... kooolm, kaaaaks... üks.

Kurat, kell on vist ees.

Tõmban vastumeelselt matemaatika kontrolltöö lähemale. Siinus kuuskümmend kraadi korda sada kakskümmend midaiganes. Lükkan töö uuesti eemale.

Vaatan klassikaaslasi, kes kõik sama andunult tunni lõppu ootavad. Välja arvatud Kaidi. Va tuupur, nagu alati. Arvatavasti kirjutab töösse ülikooli matemaatikavalemeid. Ta tahab saada tuumafüüsikannaks.

Lõpuks ometi kell heliseb ning kõik lükkavad oma toolid kriginaga laudadest eemale. Ükskõik kui palju õpetajad meid ei noomiks... Old habits die hard.

Libistan asjad kotti ning tõmban teel õpetaja laua juurde kotiluku kinni. Panen paberilehe õpetaja nina alla ning olen uksest väljas enne kui keegi teine. Panen ühe kotirihma õlale ning satun treppidel venivate seitsmendike keskele. Ohkan ning tipin kannatlikult edasi.

Lõpuks ometi fuajeesse jõudes näen Anetti stendide juures seismas ning oma telefoniga mängimas. Või noh, mis mängimas... Ta istub juba viimased kaks päeva oma telefoni otsas ja vahetab kellegagi sõnumeid.

Mulle ei meeldi see. Ma ei tea, miks, aga ei meeldi.

Peale selle jooksis ta eile enne tunde minu juurde, et ma talle ruttu keemia osa selgeks õpetaksin. Ta ei räägi enam MSNis eriti ja tundub olevat pidevalt... nagu mingi distantsi peal. Aga samas on ta nii õnnelik, et ei pane tähelegi kui midagi halvasti läheb. Bioloogia kolme üle jõudis ta kurvastada vaid kümme minutit.

Ma pole tahtnud eriti pärida... On asju, mida teine inimene ei pea teadma. Kui mitte millegi muu, siis vähemalt isikliku ruumi pärast.

„Tsau!“ hüüatan tema juurde jõudes rõõmsat naeratust näole manades. Anett on hetke liikumatu, välja arvatud ta näpud klahvidel, ning siis paneb ta telefoni taskusse ning vaatab kergelt naeratades minu poole.

Ta ütleb vaikselt, „Hei,“ ning libistab oma käe minu omasse. Pigistan seda ning me hakkame vaikides söökla poole kõndima.

„Kuidas kontrolltöö läks?“ küsib Anett lõpuks vaikselt. Seiran tüdrukut hetke ning kehitan siis õlgu. „Eks ülehomme näeme. Tead ju küll minu vigu...“

Anett noogutab ning võtab jälle taskust oma telefoni välja. Tema huulile ilmub kerge muie, kui ta sõnumit loeb. Hingan sügavalt sisse.

„Kellega sa sõnumeerid pidevalt?“

Anett vaatab korraks telefonilt üles, kuid vaid selleks, et näha, kuhu ta astub. „Janariga. See on üks poiss, kellega ma nädal aega tagasi tutvusin. Ta on praegu Soomes, nii et me oleme sõnumite peale üle läinud.“

Tüdruku kulmud kerkivad hetkeks, justkui ta ise ka ei usuks, mida ta just öelnud oli.

Seedin seda asja.

Ei saa öelda, et olukord mulle rohkem meeldiks, kuid Anett ei hakanud vähemalt keerutama. Jääb üle vaid loota, et sealt midagi enamat välja ei kooru...

Otsustan tüdrukule sööklas oma õuna anda.

Spontaanne tegu, tõsiselt.

Gen oli suht korralik õppija ja edvinil küll pohhui pole. Ta tglt täitsa äge. Väljaarvatud siis kui ta täispeaga pedesid sõimab..

Ma hakkan lugema nüüd.

Just Ahtist ma midagi teada tahtsingi..
Hea!!!!
uut!

Lahheee

uut !

^^^ lihtsalt ei viitsi pikemalt kirjutada, hetkel