Kas lubad rääkida tõtt, ainult tõtt ja ei midagi peale tõe?? + JÄRG (HH) { Lõpetatud }

Ärkasin hommikul esimesena. Vaatasin veel hetke magavat Martinit ja mõtlesin eilsele. Olin lõpuks ühes voodis magamisega nõusse jäänud. Tingimusel, et mul on oma padi, oma tekk ja oma voodipool. Martin küsis veel naljatlevalt, et kas ehitame seina ka vahele. Muigasin veel siiani sellele mõeldes. Oli küll veidi ebamugav temaga samas voodis magada, ma ju ei tundnudki teda, aga tal oli õigus. Mul polnud ju kusagil mujal magada. Diivan ka lahti ei käi...


Tõusin istukile, ringutasin veel ja suundusin siis vannituppa. Käisin pesemas ja vahetasin riided. Tagasi magamistuppa jõudes nägin, et Martin magas endiselt. Läksin alla ja tegin kohvi. Oleks isegi veel veidike tegelikult maganud, aga halvad unenäod ei lasknud. Kohvi sai valmis ja ma läksin oma tassiga terassile. Istusin ripptooli ja jõin oma kohvi kui kuulsin haukumist. Algul ei teinud ma sellest välja, kuid siis kõlas ka uksekell. Läksin ukse vastu ja sisse tormas kuldne retriiver. "Bianca, käpad!" ütles naine, kes temaga kaasas oli ja minu üllatuseks tuli koer tagasi ja pühkis oma käpad mati sisse puhtaks.


"Sa ei kujuta ette kui kaua aega ta seda õppis," muigas naine ning ulatas käe. "Mina olen Miret, Martini õde. Sina oled vist Helen? Või peaks ma ütlema Maarja?" Noogutasin ning ulatasin tervituseks ka oma käe. "Kohvi soovid?" küsisin käega viibates, et Miret edasi astuks. "Meeleldi," vastas ta viisakalt. "Martin magab alles," seletasin ma, nähes, et Miret ringi vaatas. Naine muigas veidike ning mu põsed läksid punaseks. Ulatasin talle kohvitassi ja paitasin Biancat, kes mu jalge juures siiberdas. "Ma lähen vaatangi, kuhu ta jääb." laususin siis ja suundusin trepist üles.


Toa uksele jõudes, nägin Martinit voodi serval istumas ja haigutamas. "Su õde tuli," laususin vaikselt ning ta võpatas. "Ära tee nii," ütles ta naerdes ja haaras minult mööda minnes kohvitassi. "Hei, see on minu oma." naersin ja kõndisin talle järele. "Hommikust, õeke." ütles ta alla jõudes. Bianca tormas kohe Martini suunas ja ta suutis viimasel hetkel kohvitassi käest panna. "Rahu, semu. Ega sa nüüd nii kaua ka mu õde taluma ei pidanud," naeris Martin.


"Ma vaatan, et te pole veel asjugi lahti jõudnud pakkida." ütles Miret minu poole pöördudes. Rebisin pilgu Martini paljalt ülakehalt Miretile ja noogutasin. "Kes hommikusööki soovib?" küsisin siis, külmkapi poole jalutades. Kaks jah'i ja ühe haugatuse saanud, hakkasin hommikusööki valmistama. "Mina lähen käin duši all ära." lausus Martin mõne aja pärast ja läks üles.

"Niisiis...te sebite või?" küsis Miret kohe kui me kahekesi olime jäänud. "Eem...ei sebi. Ma arvan." laususin naeratades ning lõikasin tomatit edasi. "Jajah," ütles Miret ja tuli mulle appi. Varsti oligi laud kaetud ja Martin tuli ka trepist alla. Pettumusekihvatus käis minust läbi, nähes, et seekord oli tal särk seljas. Surusin selle ruttu alla ja tõin kohvikannu lauale. Istusime Miretiga laua taha, Martin valas veel Biancale krõbinaid.


Hommikusöök möödus vaikuses. Lõpuks lõhestas vaikuse Mireti küsimus: "Kui kaua te siis siin niimoodi teesklema peate?" "Nii kaua kui vaja," ütles Martin ja jõi oma kohvi. Seekord tõesti enda oma. "Ja kohe nii veenvalt peate teesklema, et magate lausa ühes voodis ja.." jätkas Miret muiates. "Kas sa näed siin kuskil mõnda teist voodit?" küsis Martin vastu. "Diivan on ju ka.." "See ei käi lahti." ütles Martin ja tõusis laua tagant. Ta viis oma nõud nõudepesumasinasse ja lasi Bianca aeda.


"Olgu, ma nüüd lähen ka. Pean tööle minema veel." lausus Miret ja tõusis laua tagant püsti. Ka mina tõusin ja viisin enda nõudki nõudepesumasinasse. Miret järgis mu eeskuju ja jättis siis meie mõlemiga hüvasti. "Tore õde on sul," laususin ust sulgedes. "Eks ta ole jah," vastas Martin, "Meil ju ühised geenid ikkagi." Muigasin ja panin siis toiduasjad tagasi kappi.


"Tead, sa oled täitsa tubli koduperenaine ju." ütles Martin mõne aja pärast. "Ja mis sa siis arvasid? Et ma ei oska kohvimasinatki käivitada või?" "Ei, mitte seda. Kuigi, küünemurdmine võrdub sinul vist siiski loduskatastroofiga." naeris Martin. "Tobu.." pomisesin naeratades ja suundusin trepist üles. Natukese aja pärast tulin tagasi alla, rahakott käes. "Muide, kas Heiki auto ongi nüüd meie kasutada või?" "No, tegelikult on see ju tööauto. Ma arvan küll jah, ta saab töö juurest uue."


Noogutasin ning läksin esikusse. "Lähed poodi?" küsis Martin mind jälgides. "Mhmh," ütlesin tema poole vaadates ning Martin astus minu juurde. "Võta siis oma uued dokumendid ka." naeris ta ning ulatas mulle mu uue ID-kaardi, juhiloa ja muu sellise. Tänasin teda ning haarasin kapilt autovõtmed. "Osta midagi head." ütles Martin veel ning tegi kutsikasilmad pähe. Naersin ja avasin ukse. Siis astusin kohkunult sammu tagasi. Ukse taga seisis...

Kesse ukse taga on ????
Aga väga armsad osad oli...
Edasi.. ! !

Uut ! ( a )

Ei lõpeta nii põneva koha pealt!
Ja ma ütlesin, et Juta ja Juku, mitte mingi Maarja ja Kevin!
Uut ootan ikkagi.

Nii, uus osa siis. Ma mõtlen, et...seda actionit oli siin vahepeal nii palju et nüüd tulevad mõned rahulikumad osad. Sobib? (A) Aga jah, Enjoy!


Ukse taga seisis... mu isa. "Mis...mis sa siin teed?" küsisin ma kohkunult. Ka Martin oli päris üllatunud. "Kas ma võin sisse tulla?" ütles mu isa. Noogutasin ja astusin ukse eest ära. Mu isa võttis jalanõud jalast ning astus edasi. Kohe jooksis talle vastu ka Bianca. Isa paitas teda ja lausus: "Kohe koer ka ja.. täitsa perekond juba." Ma muigasin ning juhatasin ta elutuppa. Martin läks Biancaga aeda mängima, lastes meil rahulikult rääkida.


"Ma kuulsin, mis juhtus. Anna andeks, et ma kohal ei olnud. See pidi päris jube olema." lausus mu isa murelikult. Noogutasin ning ütlesin: "Pole hullu. Ma ei saanud eriti viga." "Ma käisin jaoskonnas, sinu kohta küsimas. Üks politseinik, Heiki, juhatas mu siia. Aga, ta ütles, et ma vaataks, et keegi mind ei jälitaks? Mis see tähendas?" "Me pidime Martiniga siia tulema ja teesklema, et me oleme abielupaar. Siis ei leia kurjategija meid üles." seletasin ma rahulikult. "Nii et, ta on veel vabaduses?" Noogutasin ning ütlesin: "Nad teevad kõik, mis võimalik, et teda tabada."


"Ma peaks nüüd minema," ütles mu isa pärast mõningast vaikust, "lähen rahustan su ema ka maha." Noogutasin ning tõusin püsti. Jalutasin temaga ukseni ning kallistasin teda siis õrnalt. Jälgisin veel, kuidas ta autoni jalutas ning sulgesin siis ukse. Martin ja Bianca olid ka juba tuppa tulnud. "Ma lähen käin nüüd poes ära." ütlesin ma Martini poole pöördudes. "Ma tulen ka igaks juhuks, äkki su isa ei märganud kui teda jälitati või midagi." Noogutasin ning haarasin autovõtmed. "Mina juhin," ütlesin ma naeratades ning Martin vastas: "Jah, kallis."


Muide, ma avastasin, et kõik noogutavad koguaeg mu juttudes. Aga ma olen lihtsalt liiga laisk et kirjutada: Ütlesin: "Jah," "Mhmh," "Jap," jne... Kujutage siis ette, et seal on midagi muud kui väga pinda hakkab käima

Hea nagu ikka ^^ ,
Edasi ! : )

Poest tagasi jõudes, parkisin auto sissesõiduteele ja juba kuulsingi koera haukumist. Avasin ukse ja Bianca jooksis, saba liputades vastu. "Sa meeldid talle," muigas Martin ja viis poekotid kööki. "Panin tähele jah." Aitasin Martinil asju kappi panna kui ta järsku mul kätest kinni võttis ja mind näoga enda poole pööras. "Sa meeldid mulle ka väga," ütles Martin, mulle silma vaadates. Punastasin vist juuksejuurteni ja laususin: "Sina meeldid mulle ka." Martin naeratas ja suudles mind õrnalt. "Jäätis sulab ära," naersin ma suudluse lõppedes, kapi poole viibates. Martin naeris samuti ning pistis jäätise sügavkülma.


Kogu ülejäänud päeva olin ma peadpidi pilvedes. Ka õhtul magama minnes ei suutnud ma sealt alla tulla. Mässisin ennast teki sisse ja piilusin vaikselt ukse poole. Martin oli mõne aja eest duši alla läinud. Lõpuks ta tuligi. Ma teesklesin muidugi, et ma magan. Kuulsin, kuidas ta mu kõrvale pikali heitis. Martin sosistas: "Head ööd!" ja enne kui mulle meenus, et ma magamist pidin teesklema, ütlesin ma vastu: "Head und!" Oma viga mõistes, avasin silmad ja nägin Martinit muigamas. "Sa ei maganudki?" "Eii... ma suht tukkusin ainult." pomisesin vaikselt. Martin naeratas ja suudles mind siis õrnalt. Ma naeratasin samuti ning ta kustutas tule.


Hommikul ärkasin ma, pea Martini rinnal ja tema käsi minu ümber. Naeratasin omaette ja tahtsin juba tõusta, kuid Martin kortsutas kulmu ja pani ka teise käe mulle ümber. Otsustasin olukorda nautida ja uinusin taas. Magus uni võttis võimust ja ma ei ärganud ka siis kui Martin mulle otsaette kerge musi surus ja oma käed minu ümbert vabastas. Kui ma lõpuks üles tõusin, olin ma voodis üksi ja alt korruselt oli tunda kohvilõhna. Panin endale sussid jalga ja hommikumantli selga ning suundusin alla. Mind võtsid vastu saba liputav Bianca ja naeratav Martin kohvitassiga. Haarasin kohvitassi ning suundusin terrassile.


"Minu seltskond ei kõlba või?" naeris Martin ning liitus minuga. "Ei, mitte seda. Lihtsalt, nii mõnus on siin istuda ja oma hommikukohvi juua." "Jaa, sul on õigus, ma istun ka hommikuti siin." nõustus Martin. "Sellega võib tõesti ära harjuda," pomisesin ma endamisi. "Jaa, võib." muigas Martin. Punastasin kergelt, avastades, et ma ütlesin seda kõva häälega. "Ega kui sa tahad, siis ma võin Heikile öelda, et nad otsingud peataksid. Me saame siin oma abielu nautida ja.." naeris Martin. Naersin samuti ning viskasin teda padjaga, mille ma oma seljatagant haarasin. Päev tõotas tulla imeline...

Nomidamarääkisin!
Las elavad niimoodi abielus edasi!

Uuut! ;D

Tibuu,sa oled selle ajaga,mil ma ära olin nii palju kirjutanud
Aga aina paremaks läheb (a)
Ma tahan uuut,ruttu !*

Kirjuta veel täna hästiästihästi palju osasid ^^.

Sille - Oota ja vaata
Kryssu - Tibuu, kuidas siis muidu. Ma olen sõltuvuses juba kirjutamisest.
Erewin - Hmm, no ma vaatan kui palju neid osi tuleb.

Ohisver, küll on alles osasid juurde tulnud! Superhea, ootan uusi :)

Nii, uus osa siis. Ja hoiatan ka teid, kooliajal ma enam nii tihti küll osasid ei lisa. Aga no ma üritan. Enivei, head lugemist!


Mul oli õigus, päev oligi imeline. Käisime Martini vanemate juures. Ta õde Miret oli ka oma pisitütrega seal. Ma mängisin temaga terve päeva. Martin vaatas mind üllatunult ja imestas veel, et ma väikelastega nii hästi suhelda oskan.


Õhtul, kodus olles, lausus Martin: "Tead, et mu õde oli täna sinust veel rohkem vaimustuses. Ta ei pidanud terve päeva Mirellega tegelema. See on talle nagu taeva õnnistus." Naersin ning vastasin: "Mirelle on nagu taeva õnnistus. Nii tore tüdruk." "Nojah, seda küll." nõustus Martin ning suundus duši alla. Hiljem, voodis olles, soovis Martin mulle head ööd, nagu ikka, kuid minu üllatuseks pani ta mulle käe ümber ja tõmbas mu enda kaissu. Vaatasin teda üllatunult, mispeale ta muigas ja lausus: "Me ju oleme ikkagi abielus." Naeratasin ja panin oma käe talle ümber. Martin suudles mind otsaette, kustutas tule ja me jäime magama.


Hommikul ärkasin ma jällegi Martinist hiljem. Üles tõustes oli alt tunda kohvilõhna. Lippasin ruttu duši alt läbi ja läksin alla. Minu üllatuseks oli Martin juba duši all käinud ja end valmis seadnud. "Kuhu minek?" "Tööle." naeris Martin. "Tööle? Aga sa ei saa ju jaoskonda minna. Teine identiteet ju?" ütlesin ma segaduses. "Ma tean." muigas Martin, "Mina olen Kevin Kask, kinnisvaramaakler." Hakkasin naerma ja kallistasin teda hüvastijätuks. Martin suudles mind veel ja jalutas siis uksest välja.


Mina otsustasin end vahepeal kasulikuks teha ja hakkasin koristama. Kui ma olin ülakorruse korda saanud, helises uksekell. Piilusin igaks juhuks uksesilmast välja ja nägin ukse taga Heikit. "Tulin vaatama, kuidas teil see eluke siin kulgeb," lausus mees kui ma ta sisse olin lasknud. "Noh, nagu abielupaaridel kohane. Mees rabab tööd ja naine koristab kodus." laususin ma naerdes ja lasin Bianca aeda. Heiki naeris samuti ja küsis siis: "Mingeid vahejuhtumeid pole olnud? Teid jälitatud pole?" Raputasin pead ning viisin harja kööki tagasi. "No siis on hästi. Vastasmajas elab ka meie jaoskonnast üks politseinik muidu. Kui midagi on, siis saate talle märku anda. Ma juba rääkisin Martinile ka." Noogutasin ning panin kohvi masinasse.


"Ma vaatan, et teile täitsa istub selline pereelu." rääkis Heiki hiljem, kohvitassi taga. "Ega jah, saame päris hästi kõik ära petetud." laususin ma rahulikult. "Ennast ka, ma näen. No kuule, ega ma pime pole. Igaüks saab aru, et te kaks olete teineteisesse täielikult ära armunud." naeris Heiki. Punastasin kergelt ning ütlesin: "See on lihtsalt teesklus. Meie vahel pole mitte midagi." Samas mõtlesin ise eelneva öö peale, mille ma Martini kaisus veetsin. "Jajah... Aga olgu, ma lähen nüüd tagasi jaoskonda. Ega pätid ei oota." naeris mees ja lahkus, jättes mind ta sõnade üle järele mõtlema.

Jeyyii..
Oh.. Nii hea stooooory
Olal-laa.. Pea hõljub pilvedes

Supeeer! :)

Meeeldis. (Y)
Nüüd tuleb... pätt kinni võtta. Ja siis nad saavad legaalselt ka abielluda. Laav it!

Armas.
Edasi. :)

Nii, kurb teatada, aga see on viimane osa. See on lihtsalt nii hea koht, kus lõpetada. Tänan lugemise eest, hästi tore oli seda juttu teha. Nautige siis viimast korda. :)


Möödus nädal. Üks väga tore nädal. Ma olin juba sellise eluga päris harjunud. Oli üks tavaline hommik ning Martin oli just tööle läinud. Mina istusin teleka ees ja klõpsisin kanalite vahel. Järsku jäi mu pilk pidama uudistel. Jäin neid üllatunult vaatama ning uudiste lõppedes tormasin vihaselt telefoni juurde. Valisin koheselt Martini numbri ja jäin ootama. Martin võttis vastu: "Jah, kallis?"

"Miks sa mulle ei öelnud, et te ta kinni püüdsite? Ja veel nii ammu juba. Neli päeva olen ma ilma mingi põhjuseta paanitsenud ja tänavaid jälginud." laususin ma vihaselt. Ma peaaegu, et karjusin." "Rahune, kuule. Ma tulen koju, võtan ülejäänud päeva vabaks. Siis räägime rahulikult. Sobib?" Ühmasin talle midagi pahaselt ja katkestasin kõne.


Veidi aja pärast tuligi Martin. Sammusin talle vihaselt vastu ning jäin teda jõllitama. Martin vaatas mind korraks murelikult ja ütles siis: "Lähme elutuppa." Kõndisin tagasi elutuppa ja istusin diivanile. "Vaata, ma ei tahtnud ju sulle haiget teha. Mina ju ka ei tahtnud, et sa muretseks, aga.." alustas Martin vaikselt. "Aga?" küsisin ma vihaselt. "Kui ma oleks sulle öelnud, et me ta kinni püüdsime, siis sa oleks ju välja kolinud ja.. Ma ju ei taha seda." Ohkasin sügavalt ning jäin oma käsi põrnitsema. Ma sain ju temast isegi aru. "Aga.. sa oleks ikkagi võinud mulle öelda..." pomisesin vaikselt.


Martin istus diivanile, minu kõrvale ja võttis mul ümbert kinni. "Anna andeks.." ütles ta vaikselt. "Peaasi, et nüüd kõik korras on." ütles ta ja kallistas mind. Ohkasin ning noogutasin. "Kas..kas sa kolid nüüd välja?" küsis Martin ebalevalt. Vaatasin tema silmadesse ning laususin: "Ma..ma ei tea. Imelik oleks siia jääda ju." "Imelik? Miks imelik? Helen, ma ju armastan sind.." ütles Martin ja vakatas siis, kuid oli juba hilja. Ma jäin talle üllatunult otsa vaatama ning laususin: "Mina armastan sind ka." Martin naeratas ja suudles mind. "Nii et sa siis jääd?" küsis ta ärevalt. "Jah, ma jään." laususin ma naeratades ning suudlesin teda veelkord.

Shallalalalalaaa.
Meeeldis. (Y)
Tolda ya!
Nad jäävadki kokku ja saavad 101 last ja mina olen õnnelik.:d

okei.
Järgmise juurde. Siit šokki ei saanud.

I am so angry...
Ma solvusin,see oli nii hea..
Ma hakkan nutma..
Oleks võinud ju edasi kirjutada
Kasvõi nede pereelust..
That was my perfect story..

Aga äkki kirjutangi??
Kaks aastat hiljem: Lapseeeed, issi tuliiiiiiii

Aga tegelt, hea mõte on see. Aga mitte praegu. Kooli ajal on kiirekiire. Vaatab veel seda asja

Pulgakommi. Ei tohi niimodi ära lõpetada!! Mina tahan edasi! Nädalavahetusel kirjutad nende pereelust,selge! Või muidu... :)

Oioi, mulle meeldis