Kas lubad rääkida tõtt, ainult tõtt ja ei midagi peale tõe?? + JÄRG (HH) { Lõpetatud }

Ega ta ometi endale päriselt ka telekat ei osta? XD
Kamoon...
Ma tema asemel läheks küll parem Martiniga kruiisile.
Aga väga huvitav on.
Paluks edasi. :)

Kui liftiuksed avanesid, tormasin ma ruttu enda ukse juurde, avasin selle ja jooksin kohvri juurde. Sealt hakkasin riideid välja võtma ja ette proovima. Järsku tabasin end mõttelt Miks ma tema jaoks mässan? Ta on..narkodiiler..no..suht. Niisiis otsustasingi teksade ja ühe lihtsa, nööbitava pluusi kasuks. Siiski võpatasin ma ärevalt, kui uksekell helises. Lasin Martini sisse ja suundusin oma koti juurde.


"Ilus vaade," ütles ta, elutoa akendest välja vaadates. "Jah, mulle ka meeldib." vastasin, haarasin kapi pealt võtmed ja astusin tema ees uksest välja.
Lukustasin veel ukse ja läksimegi alla. Garaaži jõudes küsis Martin: "Lähme sinu või minu autoga?" Turtatasin selle lause kõla üle. Mu mõtetesse tuli kohe koht ühest filmist, kus pereisa küsis oma naiselt samamoodi. "Eem..mul vahet pole." laususin, mõtetest tagasi reaalsusesse tulles. "No siis sinu autoga, mul jäid võtmed üles." naeris Martin ja jäi ootavalt seisma.


Jalutasin oma džiibi suunas ning küsisin: "Kui sul autovõtmedki kaasas pole, siis miks sa üldse küsisid?" pärisin ma naerdes. "No viisakas peab olema ju." ütles ta ning vaatas üllatunult mu autot, millel ma just signaali maha võtsin. "Pääris kena auto," ütles ta. "Njah.. kingitus 18 sünnaks." ütlesin ning istusin autosse. Ta istus samuti sisse ning küsis siis: "Te olete mingi tohutult rikkad või?" Mõtlesin hetke ning laususin: "Meie pole enam midagi. Nad pole enam mu pere." ja sõitsin kohalt.


Poodi jõudes jalutasin kohe suurte plasmatelerite juurde. Martin vaatas mind hetke üllatunult, kuid järgnes siis. Tema abiga valisin ühe neist välja ja lasin laost sobiva tuua. Kassas ütles müüja hinna: "28 900 krooni, palun." Panin oma kaardi lugejasse ja trükkisin koodi sisse, mille peale Martin mind veel imestunumalt vaatas. Müüja ulatas mulle veel tšeki, mille ma allkirjastasin ja siis läksime lattu. Ajasin auto lao ukse juurde ja Martin koos mingi mehega tõstsid teleka pagasnikusse.


Alles autos küsis Martin: "Kuule, kas pangakaartidel mingit piirangut pole, et kui palju seal saab olla või?" Ütlesin veidike pahaselt: "Mul võeti see maha ja sulle teadmiseks, see raha on mul kogunenud päris pika ajaga." "Rahu, ega ma paha pärast. Lihtsalt mõtlesin." "No sorri, aga mul käib veits pinda juba see sinu pidev torkimine. Ega mina selles süüdi pole, et ma rikkasse perekonda sündisin. Või noh..et mind sinna adopteeriti." "No olgu, ma enam ei ütle midagi." pomises Martin...

Mhh... ostiski selle teleka.
Vastik, vastik, vastik. XD
Aga jutt on väga heaa... super!
Uut-uut.

Ohooo..
See on niii..mõnus selline.
Nii kallist telekat ikka ei ostaks.
Tal käivad siuksed toredad mõtted peast läbi ma vaatan.
Hästi hea jutt on.
Kirjuta edasiii jubaaa.

Don't worry, ma ei lase sellel lihtlabaseks laavstooriks ära minna. Selles osas tuleb ka natuke põnevust tagasi Enjoy!


Parkisin auto taas garaaži ja suundusin pagasniku poole. Koos saime teleka välja tõstetud ja ka liftini veetud. Liftis küsis Martin: "Eem...kas sul..kruvikeerajat ja mingeid suuri kääre või nuga on?" Mõtlesin hetke ja vastasin: "Nuga võibolla isegi on, aga kruvikeerajat küll mitte." "No siis oota siin, ma lähen võtan enda kruvikeeraja," lausus Martin ning astus liftist välja. Hoidsin uksi lahti ning nägin, kuidas ta järsku ukselt tagasi astus.


"Mida kuradit!?" karjatas ta vihaselt. Lohistasin teleka liftist välja ja läksin tema juurde. Seal avanev vaatepilt polnud just kõige kenam. Kogu ta korter oli täielikult segi pekstud. Astusin kohkunult tema järel sisse ja vaatasin ringi. "Kurat kui mu relv nüüd läinud on.." pomises Martin vihaselt ja tormas tagumisse tuppa. Varsti tuli ta sealt tagasi, relv käes. "Sul on relv oma kodus?" küsisin ehmunult. "No minu ameti juures on see päris vajalik." lausus ta pahaselt.


Siis jooksis Martin telefoni juurde ja kutsus politsei. "Ma..ma peaks nüüd minema. Ma saan ise ka hakkama selle telekaga." pomisesin ma ukse poole astudes. "Sa ei saa lahkuda!" ütles Martin järsku. "Mi..miks?" pärisin ma kohkunult. "Sa oled üks tunnistajatest ju." "Aa...nojah. Aga, ma viin selle teleka ruttu üles. Sa jää siia, politseid ootama." "Saad üksi hakkama?" küsis ta. Noogutasin ning vedasin teleka taas lifti juurde.


Alles üles enda korterisse jõudes, taipasin ma, mis juhtunud oli. Ja see juhtus ju minu pärast, mõtlesin ma kibestunult. Kui mina poleks selle auto juurde läinud, poleks Martin pidanud end paljastama. Ohkasin sügavalt ning vedasin teleka nurka ootama. Sellega mul küll aega tegeleda polnud. Veidi aja pärast koputati mu uksele. Uksekell on ka olemas, mõtlesin pahuralt. Avasin ukse ja seal taga oli..

KES SEAL OLI ?
Eimuidu....tohutult hea jutt.
Agaokei.
Mulle meeldib täiegaaaaa.
Kirjuta ruttu osa ekkks .

Ps. Miks sul koguaeg nii lühikesed osad on ?
Luba mulle, et järgmine tuleb pikem.

Ahaaaa....
Pada sõimab katelt, või mis?
Kellel siis nüüd lühikesed osad on... aaaaah? XD

Aga muidu väga huvitav,
uut, hästi ruttu. :)

Avasin ukse ja seal taga oli..tühjus. "Mida asja?" ütlesin pahaselt ja lõin ukse pauguga kinni. Veidi aja pärast kostus taas koputus. Nüüd ma lausa tormasin ukse juurde, et koputaja ära ei jõuaks kaduda. Ka seekord oli seal tühjus. "No kamoon.." pomisesin juba närvi minnes ja lõin ukse taas pauguga kinni. Olin just kööki astunud kui kuulsin taas koputust. "No kurat!" karjusin vihaselt ja läksin uksele.


Seal oli jällegi tühjus. Kas mul on luulud või? mõtlesin endamisi. Astusin koridori, et seal ringi vaadata. Jalutasin liftini, see seisis. Jalutasin treppideni, seal polnud kedagi. Jalutasin koridoriaknani, ka seal oli tühjus. "Ah mis iganes," ütlesin alla andes ja kõndisin tagasi oma korteriukse juurde. Vaatasin veel viimast korda ringi ja astusin sisse. Läksin taas kööki, et endale tassitäis kohvi teha. Seisin seal ja ootasin kannatlikult, et kohvi valmis saaks. Järsku kuulsin kahtlast toksimist.


Ma ei teinud sellest algul välja, sest mu kohvi sai just valmis. Valasin kuuma joogi tassi, panin sinna suhkrut ja võtsin ühe lonksu. Tundsin, kuidas kuum jook mu kõrist alla valgus ja sisemuse soojaks tegi. Siis kuulsin jälle toksimist. Piilusin korra akna poole, arvates, et mõni lind on akna taga. Siis avastasin, et toksimine tuleb minu toast. Jalutasin pahaselt enda tuppa ja avasin ukse. Võtsin veel ühe lonksu kohvist ja astusin tuppa. Siis märkasin ma, et rõduuks oli lahti.


Läksin rõduukse juurde ja panin selle kinni. Ma panin tähele, et ribikardina nöör lendles tuule käes ja põrkus vastu rõduust. "Sellest siis see toksimine," pomisesin omaette. Tahtsin juba ümber pöörata kui keegi minust kinni haaras. Tass kukkus käest ja kuum kohvi valgus mööda põrandat laiali. Rabelesin nii tugevasti kui jõudsin , kuid minu suule surutud riidetükis olev kloroform, tegi oma töö ja ma vajusin meelemärkuseta kokku.

Samal ajal mõned korrused allpool.

"Hea, et tulla said Heiki. Mõni tuttav nägu kulub ära," lausus Martin oma kaastöötajat nähes. "Räägi nüüd, mis juhtus." lausus Heiki ja vaatas murelikult korteris ringi. Martin seletas talle kogu loo ja Heiki nägu tõsines veelgi. "Nii et...midagi ei võetud?" küsis mees ettevaatlikult. "Ei, see on kõige tavalisem vandaalitsemine. Korter peksti lihtsalt segi." vastas Martin. "Kus see naine on, kes sinuga kaasas oli?" küsis Heiki siis. "Ta läks üles oma telekat ära viima. Ta peaks juba tegelikult siin olema.." "No lähme vaatame, kuhu ta jääb siis." ütles Heiki otsustavalt ja sammus korterist välja, lifti poole.


Martin vajutas õige korruse nuppu ja lift hakkas liikuma. Üles jõudes märkasid mõlemad mehed kohe lahtist korteriust. Heiki võttis oma relva välja ja andis Martinile märku, et too ta seljataga püsiks. Kahekesi astusid nad korterisse ja uurisid ümbrust. Kõik tundus rahulik. Martin pani tähele, et kohvimasin oli veel sees ja kannu põhjas oli veidike kohvi. Ta juhtis ka Heiki tähelepanu sellele.


Koos vaatasid nad läbi kõik toad, kuni jõudsid magamistuppa. Uks oli avatud ja mehed nägid kohe põrandal olevaid kilde ja kohvi. Heiki kutsus kohe raadiosaatjaga abi ja Martin vajus voodile istuma. "See on minu süü.." pomises mees ja katkus oma juukseid. "Tule, las meie mehed võtavad üle. See siin on nüüd kuriteopaik." Martin ohkas sügavalt ja sammus korterist välja.

Ahah, ja nüüd siis ruttab ta Helenit päästma??
Kirjuta aga edasi.

Jee,jee,jee! Nüüd nagu Martin Helenit päästma onju? Aga see koputamine uksel oli ikka mingi eri imelik. Aga ikka heaheaheahea,uuut!

Oemh, ma jõudsin ka selle lugemiseni nüüd lõpuks.
NIIIII hea !
See on nagu super.
Kes see oli kes ta ära uimastas ? Ma tahan teada no.
See on nii megahüpersuper hea.
Love it.
Keit oootab osaaaaa.

Teile teadmiseks, Martin ja Helen ei hakka veel sebima. Vb millalgi tulevikus, aga mitte veel. Nad mõlemad tahavad, eriti Martin, aga eii Uus osa siis. Enjoy!


Ärkasin kuskil külmas ja kõledas ruumis. Seal oli hämar, kuid samas piisavalt valge, et ringi vaadata. Tahtsin püsti tõusta kui märkasin, et ma olin käeraudadega radiaatori küljes kinni. "Kurat!" vandusin endamisi ja vaatasin toas ringi. Mina kohal oli väike aken, mis oli laudadega kinni löödud. Nurgas oli väike sahtlitega kapp. Ühes seinas oli puidust uks, mille alt paistis valgust. Selle vastas oli väike raudvoodi, mille kõrval oli öökapp ja minu vastasseinas oli suur riidekapp. Seintel oli mingi vanaaegne tapeet, mis sealt maha koorus.


Järsku nägin ukse alt varju. Kuulsin, kuidas võti lukuauku pandi ja uks lukust lahti tehti. Sisse astus...


Samal ajal jaoskonnas


"Kuidas see võimalik on? Ta ei saa ju lihtsalt maa alla kaduda?" karjus Martin, jaoskonnas edasi-tagasi tammudes. "Rahune, sa pead selget mõistust säilitama. Vähemalt teame me, kes selle taga on." Martin noogutas ning jõllitas laual olevat pilti. "Kui ma su kätte saan..." pomises ta ähvardava tooniga. "Konstaabel, üks naine tuli siia. Ta ütles, et ta nägi pealt, kuidas ohver autosse tassiti. "Viige ta ülekuulamistuppa," ütles Heiki ning pöördus siis Martini poole. "Mina teostan ülekuulamise, sina võid kõrvaltoast vaadata." Martin noogutas ning sammus mehe järel koridori.


Samal ajal...


"Sina!?" ütlesin ehmunult, nähes sama meest, kes relva mu meelekohal hoidis. "Igatsesid mind?" ütles mees võika häälega ja pani kandiku voodile. Piidlesin toitu silmanurgast. Mul oli küll kõht tühi, kuid toidu sees võis veel mingeid aineid olla. "Ära muretse, see on tavaline poest ostetud valmistoit." lausus mees ja astus minu juurde. "Kui sa lubad, et sa tubli tüdruk oled, siis ma võtan sult käerauad ära."


Noogutasin ning mees võttis taskust väikese võtme. Kohe kui mu käed vabad olid, tõusin ma püsti ja tormasin ukse suunas. Kuid mees oli kiirem. Ta haaras minust kinni ja viskas mu eemale. Kukkusin põrandale ning oigasin valust. "Ma hoiatasin sind," lausus mees ja lõi mind jalaga. Siis lahkus ta toast ja lukustas taas ukse.

Hmm...
Ma millegipärast arvasingi, et see seesama tüüp oli.
ma ei oska midagi väga kirjutada siia.
Häästi hea jutt on. Supeer.
Kirjuta kiiresti edasi siis ikka.

Hhea.
Perfect Story,meeldib väga.
Millal uus Osa?

Sellel pahal tüübil võiks süda pehmeks minna ja ta võiks Heleni lahti lasta.
Aga väga hea on, tõesti väga hea. :)
Ikka edasi,

Oi, kes meiega liituda on otsustanud. See osa siis eripühendusega Kryssu'le. Enjoy!


Ajasin end vaevaliselt püsti. Külg punetas saadud löögist ja otsaesine jooksis verd. Ohkasin ning asusin sahtleid läbi otsima. Minu õnneks leidsingi öökapi sahtlist avamata salvräti paki. Pühkisin otsaesise verest puhtaks ja asusin isukalt toidu kallale. Seejärel kõndisin akna juurde. Piilusin laudade vahelt välja ja nägin vaid puid. Tore..kui ma ka siit pääsen, söövad hundid mu metsas ära mõtlesin pahaselt. Vedasin kapi akna alla ja üritasin laudu eest kangutada. Need ei liikunud paigast. Siis tuli mul üks mõte..


Samal ajal jaoskonnas


"Niisiis, te nägite aknast, kuidas Helen autosse veeti?" Noor, 20-ndates naine noogutas pead ja rääkis: "Ma pesin parajasti akent ja siis ma nägin, kuidas mingi mees Helenit süles tassis. Helen oli pealtnäha teadvuseta. Mees tõstis ta valgesse kaubikusse ja sõitis minema, peatänava suunas." "Kas te numbrimärki nägite?" küsis Heiki. "Natuke." "Mida te sellest nägite?" küsis Heiki ärevalt ja võttis märkmiku. "Tähed olid ABN ja esimene number oli vist 0. Mul polnud prille ees, ei saanud päris täpselt aru." lausus naine.


"Üks politseinik saadab teid teise ruumi, pilte vaatama. Seal seletatakse teile täpsemalt." lausus Heiki ja kutsus politseiniku sisse. Siis läks mees oma kabinetti ja lasi oma abilistel vastava numbrimärgiga autot otsida. Martin tormas sisse ja läks kohe arvuti juurde. Kohe kui ta oli sinna taha istuda jõudnud, astus sisse Margus, jaoskonna boss. Ta ütles: "Me leidsime autole vaste. See on varastatuks kuulutatud. Saatsime juba oma mehed omaniku juurde." Martin ohkas ja läks kohvi järele.


Samal ajal...


"Super!" pomisesin endamisi kui olin oma plaani valmis mõelnud. Nüüd oli vaja ainult oodata. Ootamise ajal otsustasin toas lähemalt ringi vaadata. Alustasin riidekapist. Seal rippusid mõned vanaaegsed kleidid ja üleval riiulil oli vana kübarakarp. Liikusin edasi sahtlite juurde. Kõik sahtlid peale ühe olid tühjad. Kõige viimases sahtlis oli Kontakt'i kataloog, aastast 1998. Rebisin sealt oma linna kaardi välja ja uurisin seal peal olevaid metsi. Järsku kuulsin ukse paugatust. Jooksin akna juurde ja nägin laudade vahelt, kuidas mees kaubikusse istus ja minema sõitis. "Operatsioon "Põgenemine" alaku," ütlesin endamisi muiates...

Ohoo.
See on niiii heaa...
Supper.
Kirjuta edasi ruttu.

Oi,aitäh pühenduse eest (ll)
Enivei,jutt hea,liigagi hea..
Kriitika puudub.. (¤_¤)

Nii heaaaaaa, uuut!

"Niisiis, teie auto varastati üleeile?" küsis Heiki kaubiku omanikult. "Jah, ma käisin tööl dokumente viimas sõiduautoga ja tagasi tulles oli kaubik maja eest läinud. Helistasin politseisse ja siis läksin naabritelt uurima, kas nemad nägid midagi." seletas mees. Heiki pani kõik kirja ja läks siis ülekuulamistoast välja.


"Kutt räägib tõtt, küsisime naabritelt järgi ja helistasime ka tööle. Lugu peab paika." lausus Heiki. Martin ohkas sügavalt ja läks oma kabinetti. "Teatage mulle kui miskit uut on." ütles mees veel ja sulges ukse.


Samal ajal...


Vaatasin veel korra aknast välja, et kindlaks teha, kas mees ikka lahkus ja hüppasin siis kapi pealt maha. Astusin ukse juurde ja proovisin seda niisama lükata. Nagu ma arvasin, polnud lukk just kõige tugevam. Vaatasin toas ringi ja haarasin kätte esimese ettejuhtuva eseme, milleks oli väike öökapp. Võtsin öökapist sahtlid välja ja pomisesin omaette: "Here goes nothing.." Viskasin kapi täiest jõust vastu ust.
Uks ei andnud veel järele. Kapp aga küll. Võtsin ka teisest kapist sahtlid välja ja viskasin selle vastu ust.


Lukk oli juba seest puru. Tõukasin ust tugevalt ja lukk andis järgi. Astusin hämarasse koridori. Vasakut kätt jäi uks tuba. Seal oli diivan ja väike vana telekas. Kõndisin edasi ja jõudsin teise ukseni. Seal oli vanaaegne köök. Tuhnisin sahtlites ja leidsin paki tikke, noa ja veidike nööri. Panin need taskusse ja noa laua peale. Otsisin veel kappidest ja leidsin veidike puuvilju ja leiba.


"Mul on mingit kotti vaja.." pomisesin omaette ja kõndisin majas edasi. Nägin veel üht ust. Avasin selle ja leidsin eest veel ühe magamistoa. Kõndisin kapi juurde ja avasin uksed. Vastu tuli läppunud õhk. "Gaash.." pomisesin endamisi ja hakkasin kapis ringi vaatama. Õnnekombel leidsingi ühe seljakoti. Väga vana ja musta, aga siiski. Läksin tagasi kööki ning panin toiduasjad ja noa kotti. Võtsin taskust ka tikud ja nööri ning panin needki kotti. Hakkasin juba välja minema kui kuulsin järsku auto häält...

Ai laik it sõu Much.
Uus. !

See paha mennu ei tohi teda kätte saada !!
Ei tohi lihtsalt !
Aga vääääga hea on.
Uut! :)

ThatsMe - Tänan(A)
spring - Ära muretse, ei saagi. Aitääh ka
padjanägu, [h] - See oligi mõeldud nii Je ei teata, sest ma ei viitsi ja te näete avalehel uusi sisestusi ja siis minu kasutaja ees see kastike on oranž ka veel. Tänud sullegi

Uus osa siis, Enjoy!


"Fakk," pomisesin omaette ja piilusin uksest välja. Auto hakkas just väravast sisse pöörama. Võtsin oma julguse kokku ja jooksin maja nurga taha. Seisin hingeldades seina vastas ja kuulatasin ümbrust. Kuulsin, kuidas autouks kinni löödi ja siis tulid sammud maja suunas. Käis majauks ja ma söandasin lõpuks majanurga tagant välja piiluda. Siis meenus mulle, et uks on ju pärani lahti ja mees avastab mu kadumise üsna ruttu.


Jooksin auto juurde, lootes, et uksed lahti on. Mul vedas. Uksed olid lahti aga võtmeid ju polnud. Juhtmetest käivitamisest polnud mul õrna aimugi. Hüppasin kaubikust välja ja jooksin metsa poole. Ükski hunt poleks praegu minuga jamama julgenud tulla. Jooksin täie hooga läbi metsa. Vahepeal komistasin kivide ja mätaste taha. Paar korda oleks peaaegu kukkunudki, aga jooksin ikkagi edasi. Oksad peksid näkku ja üks oks kriimustas mu põske päris valusasti. Jäin korraks seisma, et ümbrust vaadata, siis kuulsin kuskilt autohäält.


Üritasin oma hingamist kontrolli alla saada, et paremini kuulda. Jah, mul oli õigus. Kuskil oli tee. Kuulatasin veidike ja hakkasin siis autohäälte suunas jooksma. Jooksin ja jooksin ning oleks äärepealt kallakust alla veerenud. Õnneks sain õigel hetkel pidama ja liikusin sealt ettevaatlikult alla. Alla jõudes ma seisatasin ja kuulatasin taas. Kuulsin mingit veidrat hääkt ning üritasin kindlaks teha, millega tegu. Siis jõudis mulle kohale. Sireenid... seal on politsei !! Suutsin ma vaid mõelda ning hakkasin uuesti jooksma.


Vabandust, see osa jäi nüüd pooleli, sest ma lähen poodi Hiljem kirjutan edasi