Kas lubad rääkida tõtt, ainult tõtt ja ei midagi peale tõe?? + JÄRG (HH) { Lõpetatud }

Gaaad.
Tule ruttu sealt poest tagasi nüüüüüüd !!
Oootan... ootan.

Ouhh... Käro see on niiiiiiiiiiiiiiiheaaa.
Mulle nii meeeldib see nagu.
OSA TAHAN.

Nii,kui kõigile pulgakommid toodud,siis kähku paar hääästi pikka osa ülesse. Said aru?

Nii, rahu. Ma olen tagasi Griffu nohh Mida juhised Ja pulgakomme selles poes kahjuks ei müüdud. Pead ilma läbi ajama
Aga uus osa siis. Enjoy!


Natuke varem, jaoskonnas


"Martin, võta oma relv ja tule." ütles Heiki ärevalt kabineti ukselt. Martin ei hakanud midagi pärimagi, vaid haaras relva ja jaki ning läks Heiki järel. "Me hakkasime otsima kohti, kus nad olla võiks ja leidsime ta vanaema vana maja. Vanaema ise on surnud ja mees päris selle maja endale. Maja on üpris lagunenud, aga veel mingis mõttes elamiskõlblik. Sõidame kohale, on suur võimalus, et ta peidab naist seal." lausus Heiki auto juurde jalutades.


Mehed istusid autosse ja Heiki pani vilkurid tööle. Martin vaatas teda korra üllatunult ja Heiki seletas: "Me ei tea, mida ta teha kavatseb. Ta võib.." Siinkohal Heiki takerdus. "Ma tean," ütles Martin vaikselt, "ta võib Heleni tappa." Heiki noogutas ning sõitis teise politseiauto järel. Ma loodan, et liiga hilja pole mõtles Martin endamisi. Varsti pöörasid nad maanteelt väikesele külateele. "Äkki peaks sireenid maha võtma ja vaikselt liginema?" päris Martin. "No enam vahet pole, me oleme peaaegu kohal." Martin vaatas aknast välja metsa ja ohkas sügavalt. Siis pööras ta pilgu otse ette ja vaatas puude vahelt paistvat maja. Läheb lahti, mõtles Martin ja pani käe relvale.



Samal ajal metsas


Jooksin ja kuulsin samas, kuidas sireenid järjest kaugenesid. "Ei ole võimalik!" pomisesin ma hingeldades. Järsku sireenid vaikisid. Ümberringi oli vaikus. Siis kõlas lask. Veri mu soontes tardus. Mulle meenus eelmine kord kui ma auto juures olin ja siis põllult lask kõlas. Jumal, ma loodan, et Martin viga ei saanud mõtlesin ma endamisi ja kõndisin tee suunas. Olin veidi aega kõndinud kui puud juba hõrenema hakkasid ning varsti oli näha väikest teed.


Olin just teeserva jõudmas kui kuulsin uuesti auto häält. Vaistlikult tõmbusin puu taha ning nägin, kuidas mööda teed kihutas kiirabiauto. Kogu mu sisemus tõmbus krampi. Kujutasin endale ette Martinit, kuul rinnus. Üksik pisar voolas mul üle põse.
Pühkisin selle ruttu ära ja jäin keset teed seisma. Vaatasin kord ühele, kord teisele poole ja nähes, et ohtu pole, otsustasin paigale jääda. Siis kuulsin, kuidas keegi mu nime hüüdis. "Helen! HELEN!" kostus metsast. Tundsin hääle ära, see kuulus Martinile. "Jumal tänatud," pomisesin omaette ja hakkasin hääle suunas jooksma.


Hääl tuli järjest lähemale ning varsti oli juba näha Martinit ennast. Ta jooksis täie hooga minu suunas. Algul arvasin ma, et tal on lihtsalt hea meel mind näha, aga siis hakkasin kahtlema. Martin jooksis minu juurde ja viskus koos minuga pikali, muru sisse. Kuskilt kõlas lask. Ma olin täielikult tardunud ning nägin siis, kuidas Martin püsti tõusis. Ta võttis relva ja tulistas. Katsin kõrvad kinni. Püssilasud kõlasid igas suunas.


Järsku lasud vaikisid ja oli kuulda vaid oksade praksumist. Martin võttis raadiosaatja ja lausus sellesse: "Ta jookseb tee suunas. Ma toon Heleni maja juurde, te minge püüdke tema kinni." Siis pöördus Martin minu poole. "On kõik korras?" küsis ta minu ette põlvitades. Suutsin vaid noogutada ja Martin kallistas mind õrnalt. Ta ohkas kergendunult ja kallistas mind veel tugevamini...

Ohh, see on nii hea.
Mulle niiniinii meeldib see nagu.
Osa tahaks saada.

Omgomgomgomg,nii hea! Ja nüüd kähku edasi!

Mhh...
Niiet paha mennu saadi kätte ? :)
Aga väga-väga-väga-väga-väga-väga hea.
Ühesõnaga; SUPER! :)
Edasi.

Veidi aja pärast tõusis Martin püsti ja ulatas mulle käe. Haarasin ta käest ja tõusin samuti. Pühkisin endalt veel mõned murulibled ja hakkasin tema järel tasapisi maja poole jalutama. Alles maja juurde jõudes avastasin, et olin terve tee Martini käest kinni hoidnud. Muigasin endamisi ja pöördusin siis arsti poole, kes mind kiirabiauto suunas talutas. Nägin seal istumas üht politseinikku.


"Kõik korras?" küsis ta mulle otsa vaadates. Noogutasin ja mees ütles: "Mina olen Heiki, Martini kolleeg." Piidlesin vaikselt ta veritsevat kätt ja küsisin: "Sinu pihta tulistati?" Heiki noogutas ja ütles: "See riivas ainult, ei midagi hullu." "Võid minna," lausus mind üle vaadanud arst ja ma tõusin püsti. Viipasin Heikile veel hüvastijätuks ja läksin Martini juurde.


"Kas ta saadi kätte?" küsisin vaikselt. Martin vaatas mind murelikult ja ütles siis: "Ei, ta pääses minema. Aga mitu patrulli otsivad teda taga." Ohkasin murelikult ja Martin võttis mul käest kinni. "Tule, sa pead tunnistuse andma." lausus ta ning viis mu ühe politseiniku juurde. "Kas räägid siin või lähme jaoskonda?" küsis mees minult. Mõtlesin hetke ja laususin: "Jaoskonnas on vist parem.." Ma ei tahtnud enam sekunditki selle maja läheduses veeta.


"Ma toon ta ise jaoskonda," ütles Martin ja juhatas mind oma autoni. Istusin sisse ja kinnitasin turvavöö. Piilusin taas tahaistmele ja naeratasin, nähes, et jakk ikka seal on. Relva seekord polnud. Martin muigas mu pilku nähes ja kinnitas samuti turvavöö. Sõit jätkus jaoskonna suunas.

Etmm.. ma ei oska kirjutada siia midagi.
Häästi armas jutt on. :)
Jano... osa tahan.

Kuule, Kärka. Ma tahan uut nagu!
Niiiii hea! (:
Kõik minu nurinad said MSNis. Ja ma ei ole oma veendumustest taganenud!
Esmaspäeval pärast kooli lähme kaupsi ja näita mulle seal 100 000.- maksvat telekat!
A nüüd ma hakkan siis teleka hindadel silma peal hoidma.
Ja see kapp... noh... jah. usun sind.
Uuut!

Jee! Nii armas osa! Nüüd tahan uut!

Jaoskonda jõudes juhatati mind kohe ühte ruumi. Ruumis oli ainult laud, kaks tooli ja lamp. Ühes seinas oli ka peegel, aga no, kõik teavad, mis see tegelikult on. Piilusin vaikselt toas ringi, kuigi seal midagi vaadata polnud. "Vabandust, tean, et see tuba tekitab veidike...kõhedust. Aga siin on mikrofon sees. Nii on meil lihtsam." lausus politseinik. Noogutasin ning istusin laua taha.


Kogu loo ära seletanud, viidi mind teise ruumi. Seal võeti minult Dna-proov ja sõrmejäljed. "Siis saame me sinu Dna ja sõrmejäljed kurjategija omadest eristada." seletas Heiki. Noogutasin taas ning istusin koridori. "Kas viin su koju?" küsis hääl mu kõrval. Vaatasin Martinile otsa ja tundsin, kuidas pisarad voolama hakkasid. Kogu lugu jõudis mulle alles nüüd kohale. Martin vaatas mind murelikult ja kallistas siis. "Kõik on korras nüüd. Keegi ei tee sulle enam haiget." sosistas ta mulle. Noogutasin tasakesi ning pühkisin pisaraid.


"Täna öösel tuled sa minu juurde." ütles Martin otsustavalt. Vaatasin teda üllatunult ja ta lausus: "Sa ei saa üksi olla kuni see tõbras vabaduses on." Noogutasin jällegi ning tõusin püsti. Martin haaras mu käe, nagu oleks see kõige loomulikum asi ja koos läksime me tema auto juurde. Autosse istudes, märkasin ma, et jakki pole enam tagaistmel. "Kas sa jätsid jaki jaoskonda?" küsisin ma Martini poole pörödudes. "Jaki? Ei, see on siinsam.." siis ta peatus, nähes, et jakki polegi tagaistmel. Martin kortsutas kulmu ja väljus siis autost. Läksin tema järel, et näha, mida ta teeb.


Martin avas tagaukse ja vaatas seal ringi. "Siin see ongi," ütles ta võidukalt, jakki maast üles tõstes, "Libises istmelt maha lihtsalt." Siis köitis miski ta tähelepanu. Istmete vahel olev käetugi oli veidike lahti. Martin tõmbas selle täiesti lahti ja ma nägin, kuidas ta näest valgeks tõmbus. "Mis on? Mis juhtus?" küsisin ma hirmunult. Vastust saamata, piilusin üle Martini õla, et näha, mis seal on. Vaadata ma ei jõudnudki, sest Martin astus minust mööda, tõmbas esiukse lahti ja haaras oma mobiili. "Heiki, vea pommirühm garaaži. Mu autos on pomm."

Ei no..
Terane tüdruk, see Helen. :)
Aga jäid nii huvitava koha pealt pooleli.
Edasi.

Liiga hea , eksju . Ruttu edasi ! ^^

Põneeev.

Mul vajus suu ammuli ja arvatavasti olin ma näost sama valge kui Martin. "Pomm?" pomisesin ma vaikselt. Martin lõpetas kõne ja pöördus tagasi tagaistme juurde. Ei läinudki kaua kui kohale tuli pommirühm. Heiki tuli ja viis minu eemale, Martin jäi sinna kuulama, mis pommirühm räägib. Veidi aja pärast tuli ta meie juurde ja tõmbas Heiki kõrvale. Mina aga astusin otsustavalt nende juurde ja jäin kuulama, mis Martinil öelda on.


"Pomm pole õnneks nii seadistatud, et ta auto käivitamisel plahvatab. Aga on üks probleem. Selle lahtiühendamiseks või veel enam, kahjutuks tegemiseks, kuluks liiga palju aega. Meil on ainult 12 minutit ja mõned sekundid. Me ei saa lasta pommil siin lõhkeda ju." seletas Martin ärevalt. Heiki noogutas ja pöördus ühe politseiniku poole. "Tehke igaks juhuks maja tühjaks."


Politseinik edastas käsu ja pöördus uuesti Heiki poole. "Kas siin lähedal kuskil mõnda tühja suurt platsi või mahajäetud põldu pole?" küsis Heiki. Politseinik mõtles hetke ja ütles siis: "Siit umbes kilomeetri kaugusel on üks vana parkla, mis maha lammutatakse." Heiki noogutas ja pöördus pommirühma poole.


Veidi aja pärast oli näha, kuidas kaks meest pommirühmast autosse istusid. Üks ette ja teine taha. Nad sõitsid autoga ettevaatlikult garaažist välja ja võtsid suuna nimetatud parkla poole. Ohkasin kergendatult ja kõndisin Martini poole. Martin kallistas mind ja koos jalutasime Heiki juurde. "Laenad autot?" "Võta, aga vaata, et minu autosse pommi ei panda." Martin noogutas ja Heiki ulatas talle võtmed. "Oota hetk," ütles mees siis ja ulatas Martinile veel teisedki võtmed. Heiki pilgutas silma ja jalutas eemale.


"Mis see tähendas?" küsisin ma auto juurde jõudes. "Tee peal seletan," lausus Martin kavalalt ja istus autosse. Kõhklesin veel hetke, kuid Martin lausus: "Ära muretse, kõik autod kontrolliti üle." Siis julgesin ka mina autosse istuda. Martin sõitis garaažist välja ja võttis suuna meie maja suunas. Ma küsisin jälle: "Mis see silmapilgutus tähendas siis? Ja need teised võtmed?" "Ega me oma korteritesse ei saa jääda ju. Me kolime." lausus ta kavalalt ja hakkas seletama.


"Korteritest tullakse meid kohe otsima. Me peame mõneks ajaks kaduma. Heiki korraldas kogu värgi. Meile antakse seniks uus identiteet ja uus maja." Noogutasin ning Martin lausus kerge muigega: "Muide, me oleme abielus." Jäin talle üllatunult otsa vaatama. "Abielus? Nii noorelt?" "Jah." naeris Martin. Juba olimegi me maja juurde jõudnud. "Mine võta ülevalt mõned tähtsamad asjad, ma pakin ka mõned asjad ja siis kui sa valmis saad, tule alla." ütles Martin liftis. Noogutasin ja vaatasin veel, kuidas Martin liftist väljus ja oma korteri poole astus. See saab huvitav olema.. mõtlesin endamisi.

See saab, jah, huvitav olema.
Heaaa... :)
Edasi.

Kellele hiljem seda õiget identiteeti ikka vaja on, eksole?
Las jäävadki mingiks Jutaks ja Jukuks ja on abielus, eksole?

Ootan uut.

Kibekähku kirjuta edasi !
Heaa :)

Siit siis teile üks pikk osa ka vahelduseks. Enjoy!!


Veidi aja pärast olingi ma oma suure kohvriga Martini ukse taga. Ta tervitas mind rõõmsalt ning kutsus mu siis edasi. "Ma panen veel mõned asjad kokku. Sa võid seni ringi vaadata." Kasutasin juhust ja jalutasin elutoa suunas. See oli avatud köögiga ja heledates toonides. Poissmehe kohta oli kogu korter päris korras. Lõpuks jõudsin oma ringkäiguga Martini tuppa. Kohkusin ning pöörasin pilgu ära, kuna ta vahetas parajasti oma särki.


"Harju ära parem, me ju oleme nüüd abielus." muigas Martin. "Mhh, ega see ei tähenda, et me ühes voodis magame ju." ütlesin, tundes kuidas mu põsed punaseks läksid. "Muidugi magame. Keegi võib ju öösel majja sisse sadada. See oleks ikka üllatus küll kui me rahulikult eraldi tubades põõnaksime." õrritas Martin. "Tobu.." pomisesin ma omaette ja jalutasin tagasi esikusse. Martin järgnes mulle oma kohvriga ja varsti suundusime me mõlemad Heiki autoga meie uue maja suunas.


"Päääris kena." ütlesin ma tunnustavalt, maja poole vaadates. Martin parkis auto sissesõiduteele ja ma väljusin autost. Martin ulatas mulle võtmed ja ütles: "Noh, naine, mine vaata oma uus kodu üle siis." Naeratasin ning kõndisin esiukse suunas. Avasin ukse ja astusin esikusse. "Vauu..." pomisesin endamisi. Esik oli üpriski tumedates toonides. Seina ääres olid rauast nagid ja jalanõuderiiul. Panin jalanõud riiulisse ja astusin edasi. Tundsin jalge all sooja põrandat ja vaatasin maha. Mu jalge all olid hallikad plaadid. "Põrandasoojustus ka veel.." ütlesin tunnustavalt ning avasin järjest uksi.


"Mis sa räägid?" küsis Martin ning pani ka enda jalanõud riiulisse. Ta vedas kõigepealt minu kohvri sisse ja seejärel enda kohvri. "See on nii ilus," ütlesin ma, garderoobist väljudes. Elutoa ja köögi osas oli maas parkett, mille all oli ka põrandasoojustus. Elutoa poolel oli suur nurgadiivan, selle ees valge kohvilaud ja vastasseinas suur teler. Keset tuba oli ka kamin, mis eraldas mõtteliselt köögi ja elutoa osa. Köögis jätkusid samad toonid, mis elutoas. Martin astus elutoa kaudu terrassile ning ma järgnesin talle. Ka meie aed oli võrratu.


"Kelle maja see on?" "Meie," lausus Martin kavalalt. "Mhh, ma mõtlen tõsiselt." ütlesin ma kulmu kortsutades. "Minu," ütles ta rahulikult ja läks siis sisse. "Oot, see on sinu maja? Nagu..päriselt? Ostsid ära selle?" ütlesin ma üllatunult. "Jah," vastas Martin, tundes lõbu minu üllatunud olekust. "Aaga...see on nii suur ju." "Nojah, mulle meeldib avarus," muigas Martin, "Tule, ma näitan sulle teist korrust."


Liikusin tema järel trepist üles. Jõudsin veel märgata pilti Martinist koos koeraga ning tahtsin juba selle kohta küsima hakata kui nägin teist korrust. Seal oli kokku neli ust. Üks oli kohe trepi juures. Martin avas selle ja ütles: "See on mu töötuba." Nagu töötubades ikka, olid seal riiulid, arvutilaud ja tool. Noogutasin ning järgnesin talle. Märkasin, et ta jättis ühe ukse vahele. Läksin tema järel kolmanda ukseni ja vaatasin sisse. Seal oli suur vannituba dušikabiini ja mullivanniga. Martin muigas taas ning juhatas mind ka neljanda ukseni. "Siia tuleb külalistetuba. Või kunagi tulevikus ka ehk lastetuba." seletas ta ust avades.


"Ja nüüd, kallis, näitan ma sulle meie magamistuba." ütles Martin ja viis mind avamata ukse juurde. Toa kaks, külgmist seina olid poolenisti tumepunased, poolenisti beežid. Vahel oli roosidega porte. Akendega sein ja selle vastas olev, uksega sein olid üleni tumepunased. Mööbel oli puidust ja voodiriided tumepunasest siidist. "Oo, kui peen." laususin ma naerdes, kätt üle siidise voodikatte libistades. "Spetsiaalselt minu naise jaoks." ütles Martin, samuti naerdes.


"Kuule, sa tegid nalja selle ühes voodis magamise kohta onju?" küsisin ma mõne hetke pärast. "Näed sa siin kuskil lisavoodit?" küsis Martin naerdes. Vaatasin teda üllatunult. "Muide, siin on sulle su sõrmus." ütles Martin, teemat muutes, ja libistas mulle sõrmuse sõrme. Vaatasin seda hetke ja küsisin siis: "Ja mis meie nimed on?" "Maarja ja Kevin Kask." Purskasin naerma: "Kevin ja Maarja?"


"Jah, mis nendel nimedel viga on?" muigas Martin. "Ei midagi, ei midagi.." pomisesin ning siis meenus mulle pilt. "Kuule, kelle koer see seal pildil on?" "Minu," ütles Martin laia naeratuse saatel, "ta on hetkel mu õe juures." "Kuldne retriiver, onju?" küsisin kindluse mõttes. "Jah, kallis." pomises Martin ja läks kööki. Sellega võib isegi ära harjuda, mõtlesin endamisi ja järgnesin talle.

Ikka hea . ^^
Võta nüüd ennast kokku ja kirjuta meile nüüd täna veel kaks pikka osa : )