Kas lubad rääkida tõtt, ainult tõtt ja ei midagi peale tõe?? + JÄRG (HH) { Lõpetatud }

Pilgutasin aeglaselt silmi ja nägin, et ma liikusin. Uksed läksid minust mööda, arstid arutasid midagi omavahel. "Helen? Helen, kallis. Kõik saab korda." rääkis Martin mu kõrval ja hoidis mu kätt. Siis lükati mind kanderaamil läbi uste ja Martin lasi mu käest lahti. Vaatasin ruumis ringi, kõik oli udune. Tahtsin just arstilt selle kohta küsima hakata kui tundsin, et mind tõsteti. Siis vajus kõik uuesti pimedusse.


"Kuidas tal on?" päris Martin mööduvalt õelt. Õde vaid kehitas õlgu ja kiirustas mööda koridori edasi. Martin tammus mööda koridori ning tõmbas käega läbi juuste. "Kurat küll.." vandus ta endamisi ja teenis sellega nii mõnegi töötaja pahase pilgu. Kuid Martinil oli täiesti ükskõik. Ta suutis ainult Helenile mõelda ja loota, et lapsega on kõik korras.


"Me kaotame ta." ütles arst ning süstis Helenile midagi kanüüli. "Mine räägi mehele, mis toimub. Me peame ta nõusoleku saama." Õde noogutas ning lahkus murelikult ruumist. Ta võttis endalt peakatte ära ning astus ebalevalt Martini juurde. "Kuidas temaga on?" päris mees kohe ning jäi õele ärevalt otsa vaatama. Too kogus end hetke ning lausus siis: "Halvasti. Kogu see stress on ta organismi täielikult ära kurnanud. Seepärast ta minestaski."


Martin ohkas ning õde avas suu, et midagi veel öelda, kuid peatus siis. "Mis on?" küsis Martin, kes oli toimuvat märganud. "Laps kurnab teda veelgi. On suur võimalus, et ta ei pea vastu. Arst arvab, et me peaksime raseduse katkestama." Martin vaatas õde hetke üllatunult ning küsis siis: "Kui suur on võimalus, et nad mõlemad ellu jäävad?" "Väga väike... teie naise süda on väga nõrk ja ka lapse olukord pole just kiita." Martin mõtles hetke ning ütles siis: "Tehke, mis vaja. Peaasi, et Heleniga kõik korda saab."

KÄIPERSSE, KÄROLYN!
KÄI PERSSE! (Ja kõikidesse selle sünonüümidesse.)
Sa EI TEE seda neile!
Phhh!
Ma vihkan järgesid. VOTT!
Alati situtakse ilus lõpp ära. :/
Hmhh!
Saaab uue lapse, eksole?
Uuut ootan ka.
Phhh. Vastik oled.
Järgmises osas tuleb välja, et ta saab lapse alles jätta!
Õhhh!
Niimoodi lapsi tapma... häbi sul olgu!
Aga jah, noh, uut.

... oo...
Sa tunned mind oodatust paremini.

Õõh, sa oled õel -.-

Kärolyn. -.-
Paha tüdruk.
Ata'ata tuleb anda.
Kesse niimoodi siis teeb?
(ära solvu)

KAOTAVAD LAPSE? Ei tohi nii! Paha laps,nüüd ma olen kurb.

EIIIIIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Nii ei tohiii

Aaaahhhh!
Sa nüüd võtad meid ikka kuulda ka, eksole? :)

Siia ka siis uus. Veelkord sry, et nii kaua aega läheb uute osadega (A) Enjoy!


Õde liikus tagasi palatisse ning vaatas siis arstile otsa. Arsti näos peegeldus küsimus ning õel oli vastus. Ta noogutas ning arst ohkas sügavalt. "Pange ta narkoosi alla, teeme selle asja siis ära." ütles mees ning õde noogutas. "Martin.." kostus äkki tasane ja kähisev hääl. Õed vaatasid üllatunult üksteisele otsa ning suunasid oma pilgud siis arstile. "Preili? Helen? Avage silmad, palun." ütles arst enesevalitsust tagasi saades.


Pilgutasin häält kuuldes silmi ning proovisin uuesti rääkida: "Kus Ma.." Mu suust kostus vaid tasane kähin. Vaatasin enda ümber ning krabasin siis õel käest, proovides veelkord sõnu vormida. Õde aga noogutas juba mõistvalt ning pööras pilgu arstile. "Pulss hakkab tugevnema, sellel naisel ikka tahtejõudu jagub." lausus mees ning kratsis mõtlikult kukalt. "Olgu, paneme ta kontrolli alla esialgu, aga kohe kui olukord halveneb peame raseduse katkestama."


Avasin vahepeal sulgunud silmad ning jäin arsti üllatunult vaatama. Üritasin jälle rääkida ning jälle kostus mu suust vaid kähin. Kurat, mõtlesin ma endamisi, kuid rahunesin kuuldest õde lausumas: "Ma kutsun mehe siia." Veidi aja pärast astuski uksest sisse Martin ning tormas kohe mu voodi juurde. Ta haaras mul kohe käest, suudles kõigepealt käelaba ning siis ka mu huuli. Vaatasin teda kergelt naeratades kui mulle meenus meie laps.


Avasin juba suu, et proovida sealt veel mõnda häält välja tuua, kuid Martin katkestas mind. "Ma tean, Helen. Ma tean. Ma ei lase meie lapsega midagi juhtuda." Noogutasin tänulikult ning toetasin pea padjale, lastes end rahulikult palatisse sõidutada.

Jessjesssjesssss ! I knew it ! Teadsin, et sa poleks nii õel
Käbedalt edasi !

Ma ARMASTAN sind, Kärka! :*
Uuut! (:

Käro. -.- Jälle olen viimane kes teada saab,et uus osa on ><.
Eniveii,Uut osa.. So good (H)

Mhh... ei ole viimane..
Mina olen üldse siin kes teab, mitu osa vahele jätnud, nh.
Aga... hea on, et laps ellu jäi.. :)
Nii peabki.
Edasi !

See jutt lõpeb nüüd ära tegelikult. Ärge mind maha lööge onju? Natuke järsk lõpp, aga mul juba mõtted keerlevad uue jutu ümber nii et midagi tuleb ära lõpetada. Siit siis viimane osa. Enjoy!


Avasin vaevaliselt silmad ning asetasin käe kõhule. Väike mügarik oli õnneks alles ning ma pöörasin juba rahunenult pilgu Martinile. Ta hoidis mu kätt ja naeratas õrnalt, lausudes: "Temaga on kõik korras. Ta on tugev väike põnn." Naeratasin samuti ning pöörasin pilgu siis uksele, kust sisenes õde.


"Oi, te oletegi üleval. Just ärkasite jah? Ma toon teile kohe vett ja kutsun arsti ka. Lihtsalt igaks juhuks." vadistas noor neiu rõõmsalt ning väljus palatist. "See oli nüüd küll imelik." naeris Martin ning pööras oma pilgu uuesti minule. Ma ei jõudnud midagi öeldagi kui palatisse sisenes arst. Kortsutasin veidike pahaselt kulmu ning jäin arsti ootavalt põrnitsema.


"Nii. Kõik on korras? Pea ei käi ringi? Ei valuta? Iiveldust pole?" Raputasin pead ning rüüpasin lonksu vett klaasist, mille õde mulle just ulatanud oli. Lõpuks suutsin ma oma kurgust midagi hääle laadset välja tuua ning ma küsisin: "Millal ma koju saan?" Arst kortsutas kulmu ning ütles: "Homme. Näidake mulle oma kurk, palun." Avasin suu ning arst uuris mu kurku veidike. "Kurgule peame mingid rohud ka kirjutama. Õde, palun pange see kirja." lausus mees ning väljus palatist.


"Alles homme.." pomisesin ma pettunult ning jäin oma käsi põrnitsema. "Ära muretse, aeg möödub kiiremini kui sa arvatagi oskad." lausus Martin ning suudles mind hellalt.


3 kuud hiljem


"No issake, küll see aeg möödub alles kiiresti.." pomises mu ema ning põrnitses kimpu oma hindava pilguga. "Kuule jah.. ma olen nii paks juba." naersin mina ning sättisin oma kleiti. "Ah, kõigest neli kuud veel. Minul omal ajal ei olnud mingeid riideidki rasedana selga panna. Pidime.." seletas mu ema. "Jaa... pidite oma meeste suuri lohmakaid särke kandma. Sa oled mulle seda lugu miljoneid kordi jutustanud juba. "


"Ära liialda, nii palju nüüd küll mitte... võibolla kaks või kolm.." jäi mu ema mõttesse. "Kamoon." "No olgu, kümme korda maksimum." naeris tema ning ulatas mulle kimbu. "Tee nüüd rutem, ega peigmees ei oota. " ütles ema ning sättis mu juukseid. "Küll ta ootab, niigi kaua vastu pidanud." Tõusin püsti ning astusin ema järel toast välja. "Edu siis." sosistas ta ning läks saali.


"Ma olen niiii närvis.." pomisesin ma endamisi ning piilusin Mirelle poole. Pisike tüdrukuke keksis rahulikult ühelt jalalt teisele ning mängis õielehtedega, mis tal korvis lebasid. "Rahune, sa astud kõigest oma armastatu juurde, mis selles nii hirmsat on." lausus mu isa rahulikult. "Nojah.. kui nii võtta, siis ega polegi." naeratasin ma rahunenult.


Kohe läksin ma aga uuesti närvi, sest uksed avanesid ja Mirelle alustas liikumist. Kui ka pruutneitsid olid liikuma hakanud, läksin ma isa kõrval uste ette ning sättisin kimbu paremini kätte. Enne kui ma arugi sain, olime meie samuti kõndima hakanud. Vaatasin silmadega ringi. Mu pilgud tabasid palju sugulasi, sõpru. Isegi Heiki seisis seal ning noogutas peaga. Naeratasin talle ning suunasin oma pilgu tagasi ette, oma tulevasele abikaasale. Martin naeratas mulle ning see muutis mu sammud veidike julgemaks.


Tund aega hiljem..


"Tulge nüüd torti lõikama." hüüdis mu ema ning ma haarasin Martinil käest, tõmmates ta endaga kaasa. Võtsin noa kätte ning Martin asetas oma käe minu omale, sosistades mulle kõrva: "Ma armastan sind." "Mina armastan sind ka.." sosistasin mina samuti ning külaliste juubelduste saatel sain ma vastutasuks ühe magusa suudluse...

Põnni kujutate ette siis Ja suured tänud muidugi (A)

Nii armas..

On tõesti armas...
Väga-väga-väga hea lõpp oli. :)
Kirjutad edasi ka veel äkki ?
Kuidas põnn üles kasvab ja.. ? (A)