Kas lubad rääkida tõtt, ainult tõtt ja ei midagi peale tõe?? + JÄRG (HH) { Lõpetatud }

Käro,sa teed lisaosad
Nüüd hakkad meile kirjutama nädalavahtusel
Nii hea lugu lihtsalt

No kui te lepite sellega, et osad tulevad ainult nädalavahetustel siis ma teen jah mingisugused lisaosad veel siia. Äkki? Kuigi mul mõtteid pole. Njeetuu. Aga no. Nädalavahetusel vaatan siis. Äkki selleks ajaks on mõtteid.

Oh sa mu juudijõulupuuke
Sinuga mõtetu vaielda,igaksjuhuks.
Igatahes,sõna äkki võiksid seal eelmisest postitusest ära kustuda,üleliigne sõna
Paluks kindlalt,mitte äkki

Awww :) Nii super lõpp oli, kuigi kahju, et otsa sai...

Jaaa.
Nädalavahetustel hakka aga uusi osi panema.
Aga lõpp oli väga armas ja väga hea ja... suurepärane jutt üleüldse.

Okei, olge nüüd kõik õnnelikud. Siit tulevad siis lisaosad. Ei hakanud eraldi jutuna tegema seda, siis on teil ka parem lugeda ja nii. Enjoy siis!


"Ema, rahune. Kõik on olemas." üritasin ma enda ema rahustada. See ei õnnestunud eriti. "Helen, see on su elu tähtsaim päev. Kõik peab perfektne olema," lausus ta ja tegi tiiru ümber minu, kontrollimaks, kas kleit ikka korralikult istub. "Kõik ongi perfektne," ütlesin ma õnnelikult ja keerutasin end, häirides sellega õmblejannat, kes kleidi kallal askeldas. "Valmis, võite kleidi seljast ära võtta." lausus ta lõpuks ja ma liikusin riietuskabiini suunas.


Tagasi oma tavariietes, haarasin ma oma koti, lehvitasin õmblejannale hüvastijätuks ja suundusin ukse poole. Mu ema jäi veel korraks kleiti imetlema ning ma ütlesin: "Sul on aega seda imetleda küll ja küll. Tule nüüd, me lähme torte maitsma." Ema astuski minu järel uksest välja ning jalutas minu kõrval autoni. "Oled sa kindel, et sa ikka sõitma peaks?" küsis mu ema murelikult. "Ema. Ma olen rase, mitte haige." manitsesin ma teda, autosse istudes. Käivitasin auto ning võtsin suuna toitlustaja juurde.


"Mulle meeldib see valge kattega," laususin ma, tordiile viibates. "See oli šokolaadiga, eks?" küsis mu ema. "Jah, kahe kihi vahel oli mingi veidike hapukas kreem. See meenutas natuke sefiiri kui nüüd mõtlema hakata. Ja siis peal on see valge kate ja roosid. See on piisavalt suur ka." laususin ma, torti hindava pilguga vaadates. "See oli jah päris maitsev." nõustus ka mu ema ja kutsus toitlustaja.


Panime tellimuse kirja ja liikusime uuesti auto juurde. "Jälle üks asi tehtud," pomises mu ema turvavööd kinnitades. "Aeg liigub ikka nii kiiresti." Noogutasin ning mõtlesin endamisi. Aasta tagasi pidime me Martiniga teesklema, et me abielus oleme. Ja nüüd juhtub see päriselt.

Hea

Haha.
LIKE IT!
Laps, laps, laps!!!!
Aaaahhhh!
UUUUT!

Armaaaaaas.
Edasi.

Rutturuttu käed tööle nüüd uue osa kallale : )

Tibuu (ll)
Kirjutasidki
Oh,I like thäääät. Nagu päris lovestory.

Tean, et lühike, suht, aga siin on see-eest pildid Enjoy!


"Muide, mitmendal kuul kõht välja hakkab paistma?" küsisin ma, murelikult oma kõhtu uurides. "No teisel kuul veel küll mitte. Pulmadeks võib natukene juba paista, aga mitte oluliselt." Noogutasin ning vaatasin, parkimiskohta otsides, ringi. Lõpuks ajasin auto ühe valge kaubiku kõrvale. Väljusime emaga autost ja ma panin signa peale. Siis jalutasime me üle tee ja sisenesime lillesalongi.


"Kas mu lilled on kohal?" küsisin ma müüjanna käest. Ta uuris veidike pabereid ja juhtis siis meid taharuumi. Vaatasin lilled üle ja maksin arve ära. "Onju ilus kimp?" küsisin ma emalt, pruudikimpu vaadates. Ema noogutas tunnustavalt ning siis läksime me tagasi auto juurde.

Pruudikimp (HH)

"Kuhu nüüd?" küsisin ma emalt kui me tagasi autos olime. "Tagasi pulmasalongi. Pruutneitsede kleidid tuleb peale võtta ja sinu kleit on ka valmis õmmeldud." ohkas mu ema ja kinnitas turvavöö. "Juba valmis?" küsisin ma imestunult ning käivitasin auto. Ema noogutas ning ma tagurdasin parkimiskohalt välja, silmanurgast kaubikut vaadates. Raputasin pead, mõtteist välja tulles ning võtsin suuna salongi poole.


Kohale jõudes tervitas meid sama müüja, kes enne ja juhatas meid kohe taharuumi. "Vauu.." pomisesin ma endamisi, nähes pruutneitside kleite ja enda pulmakleiti. "Oojaa.." nõustus mu ema ja vaatas pruutneitside kleite lähemalt.

Nüüd siis mõned pildid:


Pruutkleit siis (A)

No, pole päris see mida ma otsisin, aga see ka päris kena. Pruutneitside kleidid on sellised siis.


Selline on lilleneiu, ehk Mirelle (Mireti tütre) kleit (A)



Tort (HH)

Pulmasõrmused.

Heleni kihlasõrmus. Valgest kullast ja teemantiga (HH)

Kujutage ette, et seal kõrval on toolid ka. Ok, ma sattusin hoogu veits. Aga no, palun. Selline siis umbes tuli kokku.

Lühike.
Aga pildid korvasid asja.
Jube kena on kõik! ;D

Aga need pulmatordid... näevad tglt väga soliidsed välja, kuid... mitte maitsvad. D
Okei, see selleks.

Uut, pikka ja normaalset osa paluks!

OhYeah..(H)
Tahaks endale ka sellist
Eniveii,ma tahan uut >

Ilusad pildid :) Aga uut PIKKA osa palun

Kenad pildid aga paluks ka pikka osa : )

Viisime kleidid autosse ja istusime sisse. Vaatasin korraks küljepeeglisse ja märkasin, et meist tagapool seisis seesama valge kaubik. "Imelik.." pomisesin ma endamisi. "Mis?" küsis mu ema. "Ei midagi." ütlesin ma naeratades ja sõitsin kohalt. Vanemate majja jõudes, viisime emaga asjad sisse ja jätsime hüvasti. Majast väljudes vaatasin ma veel korraks ringi. Kaubikut polnud paista. Istusin autosse ja võtsin suuna kodu poole.


"Martin! Ma olen kodus!" hüüdsin ma uksest sisse astudes. "Tohin ma ikka tulla?" küsis Martin ja piilus esikusse. Puhkesin naerma ja laususin: "Jah, asjad on ema pool." Martin noogutas rõõmsalt ja tõttas mind kallistama. Suudlesin teda, kuid siis meenus mulle valge kaubik. "Martin kuule," alustasin ma. Martin vaatas mulle ootavalt otsa ja ma küsisin: "Kas see...see mees, kes mu kinni võttis. Kas ta on ikka vangis veel?" "Miks seda küsid? On küll jah, ta sai ikka päris mitu aastat." "Ah, ma niisama." vastasin ma rõõmsamaks muutudes ja läksin Martini järel kööki.


"Mm, mis siin lõhnab?" küsisin ma. "Grillkaste," ütles Martin ja viipas pliidi poole, "Tänna on grilliõhtu ju." "Ahjaa, õigus jah." meenus mulle. "Mul nii palju tegemist, et ajataju läinud juba." Aitasin Martinit köögis ning varsti oligi kell 6. Uksekell helises ning Martin lausus: "Ma lähen." Pühkisin käed kuivaks ning suundusin samuti esikusse. Ukse taga oli Miret oma perega. Tervitasin neid rõõmsalt ning haarasin Mirelle sülle. Juhatasin külalised terrassile ning läksin tagasi kööki, salati järele.


Siis helises uuesti uksekell. Seekord olid seal mõned Martini sõbrad ja Heiki. Kaugemalt oli näha veel üht tuttavat autot. "Minge edasi," laususin ma meestele ning astusin uksest välja. Tuttav punane auto peatus sissesõiduteel ning sealt väljusid minu kolm parimat sõbrannat. Tervitasin neid kallistusega ning juhatasin ka nemad terrassile. Õhtu oli väga lõbus, kõik said omavahel hästi läbi. Isegi Mirellel polnud igav, ta sai Biancaga mängida.


Pimeduse saabudes, suundusime sisse ning vaatasime filme. Varahommikul olid ka viimased külalised läinud ning meie Martiniga suundusime magama. "Head ööd, kallis." ütles ta ning suudles mind õrnalt. "Head und, beebi." lausus ta mu kõhtu paitades, mispeale ma naerma puhkesin. Mässisime end teki sisse ning jäime peatselt magama.

Tegelikult väga kkena jutt.
kritiseerin natuke.
Tahaks Palju pikemaid osi. (a)
aitäh.

Armaaas .
Nõustun ThatsMe-ga.
Uut ! :)

Ohh, läheb põnevaks jälle Uuuut!

Uut!!!

"Martin! Martin tõuse üles!" sosistasin ma ärevalt. "Mhh?" küsisin ta uniselt, kuid virgus, kuuldes alt korruselt kolinat ja Bianca haukumist. "Kallis, ole siin." sosistas ta mulle ning tõusis püsti. "Kuhu sa lähed?" pärisin ma hirmunult ning jälgisin, kuidas Martin garderoobi juurde liikus. Ta avas liuguksed ning kobas käega ülemisel riiulil. "Leidsin.." pomises ta endamisi ning võttis relva alla. See polnud minu jaoks üllatus, teadsin, et ta relva seal hoiab. Martin lükkas alumiselt riiulilt riidekuhja eest ning avas seifi. Sealt padrunid võtnud, laadis ta relva ning liikus ukse juurde.


"Ole ettevaatlik." sosistasin ma talle ning Martin avas ukse. Jäin tuppa üksi ning proovisin toimuvast aru saada. Bianca haukus endiselt. Järsku jäi haukumine vait. Oli mõned sekundid vaikust ning siis kostus lask. Võpatasin ehmunult ning tundsin, kuidas mu süda kiiremini taguma hakkas. Mulle meenusid jälle ammused sündmused põllul. Siis tuli mulle meelde, et olin samasugust valget kaubikut linnas näinud. Võtsin end kokku ning liikusin vaikselt ukse poole.


Hiilisin nii vaikselt kui suutsin trepist alla ning piilusin käsipuu tagant elutuppa. Seal polnud kedagi näha ning ma liikusin edasi. Märkasin, et terrassiuks oli avatud ning hiilisin sinnapoole. Siis nägin ma kohutavat vaatepilti. Keegi lebas maas. Oli pime ning ma ei saanud aru kellega oli tegu. Astusin hirmu trotsides terrassile ning tundsin siis, kuidas kellegi tugevad käed mul ümbert kinni haarasid.


"Kõik on korras, kallis. Kõik on korras.." pomises Martin rahustavalt ning kallistas mind tugevasti. Hingasin sügavalt sisse ning lasin õhu pahinal välja. Martin haaras mul käest ja viis mu sisse. Bianca järgnes meile. Martin helistas politseisse ning seejärel ka Heikile. Samal ajal põrnitsesin mina meie aias lebavat surnukeha. Martin istus mu kõrvale diivanile ning pani mulle käed ümber. Pöörasin pilgu eemale ning kallistasin Martinit kõvasti. Olime seal veidi aega niimoodi istunud kui kuulsime sireene.


Martin lasi minust lahti ja kamandas Bianca minu kõrvale. Koer pani pea mulle sülle ning vaatas mind nukralt. Naeratasin talle ning pöörasin siis pilgu sissetulevatele politseinikele. "Vabandust, et ma sulle ei öelnud. Ma oleks ikkagi pidanud teid hoiatama. Ma arvasin, et ta põgeneb linnast ja me saame ta kätte. Ma poleks iial uskunud, et ta teie järele tuleb." rääkis Heiki ning heitis murelikke pilke minu suunas. "Kas...kas see oligi seesama mees?" pärisin ma ehmunult. Nägin vaid, kuidas Heiki noogutas ning siis vajus kõik pimedusse.

Oi...
Vähemalt on nüüd selle paha mennuga kõik.
Uut! :)

UUUUUUT !

UUT!