Kas lubad rääkida tõtt, ainult tõtt ja ei midagi peale tõe?? + JÄRG (HH) { Lõpetatud }

Ma jooksen. Jooksen, sest muud ma teha ei oska. Jooksen kaugele ära. Kaugele, kus elu on parem. Selja tagant tuleb auto, aga mind ei huvita. Tõmbun teeserva ning jooksen edasi. Mu heledad juuksed lehvivad tuules, sinised silmad sädelevad kuuvalguse käes. Auto aeglustub ja sõidab minu kõrval, minuga samas tempos.

"Palun istu sisse, Hellu!" ütleb mu niinimetatud isa. 19 aastat valetasid nad mulle. 19 aastat... Ma jään seisma ning seda teeb ka auto. "Helen..palun. Anna andeks!" Vaatan ta silmadesse, ise teadmata, mida sealt näha loodan. Äkki..siirust? Kuid ta silmad on külmad. Ta on tüdinud. Sel hetkel teen ma oma järgneva elu esimese sammu. See samm viib mind autost eemale. Kõnnin kiirelt teeserva poole, ületan kerge vaevaga aia ja olengi väikesel põllul. "Helen!" kostub selja tagant mu isa hääl. Ma jooksen jälle.

Joostes mõtlen ma juhtunu iroonia peale. Mu vanemad, kes on mulle terve elu rääkinud, et valetada on vale. Need samad inimesed, valetasid mulle mu terve elu. Meenutan tänast hommikut. Tõusin ja jalutasin trepist alla, läbi suure halli, läbi köögi, söögituppa. Teenijanna kandis mulle hommikusöögi ette ja ma tahtsin just sööma hakata kui mu "ema" mind peatas. "Helen, me peame sulle midagi rääkima. Jäin ootavalt neile otsa vaatama ning mu "ema" lausus: "Sa pole meie tütar, sa oled adopteeritud."

Ma olin jõudnud põlluserva ning jooksin väiksele teele. Tundsin põlves tuikavat valu ja jäin seisma. Uurisin oma põlve ning minust kihutas mööda must auto. Ehmusin ning tänasin Jumalat, et ma pihta ei saanud. Auto möödus päris lähedalt. Jõudsin just imestada, et autol polnud tuled peal kui minu kõrvale jõudis teine auto. Autost tuli välja noormees, kes astus kohe minu juurde."Kas said viga?" küsis ta, nähes, et ma oma põlve uurin. "Ei, see auto sõitis mööda." laususin, ise imestades, kes kutt olla võiks.

Ta oli pealtnäha umbes 23-24 aastane, tumedate juuste ja pruunide silmadega. Tal oli küll jakk peal, aga oli aru saada, et ta oli treenitud. "Kuhu poole see auto pööras?" küsis ta, mu mõtteid katkestades. "Ma ei tea, ma ei vaadanud." vastasin ausalt ning nägin, kuidas mehe nägu vihaseks läks. "Kurat!" karjus ta kõva häälega ning ma astusin kohkunult sammu tagasi.

"Vabandust, ma ei tahtnud sind ehmatada." lausus ta, mu reageeringut märgates. "Kas tahad, viin su kuhugile?" Raputasin pead, ma olin küll väsinud ja ei teadnud siiani, kus ma öö veedan või kuidas ma tagasi saan, aga selle mehe autosse ma istuda ei söandanud. Pöörasin talle selja ja jooksin edasi, teadmata kuhu. Kuulsin veel, kuidas auto käivitus ja sõitis minust mööda. Olin jälle üksi..

Kui see on järjejutt, nõuan ma kategooriliselt uut osa:D
Aga kui see ei ole järju, kiidan ma seda juttu väga :)

Edasiii

Mingil hetkel ma seisatasin ning mõtlesin. Ma ei tea, kuhu ma lähen ega kus ma öö veedan. Mul pole raha.. ma pöörasin otsa ümber ja hakkasin tagasi jalutama. Joosta ma enam ei jõudnud. Kahetsesin, et polnud noormehe pakkumist vastu võtnud. Olin paar kilomeetrit jalutanud kui minust möödus auto. Tundsin auto ära, see kuulus sellele samale noormehele. Deem, jälle magasin võimaluse maha.. kirusin end mõttes.

Siis juhtus midagi üllatavat, auto peatus ja noormees ootas, et ma järele jõuaks. Kõndisin kõhklevalt autoni ning nägin, kuidas ta hoopis telefoniga rääkis. "Ei, ma ei saanud teda kätte... No.. Kust mina seda teadma oleks pidanud?... Jajah...Okei, tsau." Noormees pani telefoni käest ja vaatas siis minu poole: "Pakkumine on veel jõus." Mõtlesin hetke ning istusin siis autosse.

"Muide, minu nimi on..ee... Mihkel." ütles ta ebalevalt. "Kas on raskusi juba enda nime meeldetuletamisega?" norisin vaikselt, kuid nähes tema reaktsiooni, või õigemini selle puudumist, laususin: "Ma olen Helen," ja panin turvavöö peale. Mihkel keskendus sõitmisele ja oli oma mõtetes, niisiis otsustasin ma autos ringi vaadata. Autos oli päris palju igast paberipahna, arvatavasti mingid lepingud ja muu selline.

Minu tähelepanu köitis raadiosaatja mis armatuurlaual lebas. Tahtsin juba selle kohta küsima hakata, kuid Mihkel katkestas mind: "Kuhu ma su viin?" Uurisin ümbrust ja vastasin:" Mingi 5 kilomeetrit siit edasi." ta jäi jälle vait ja ma jätkasin oma uuringuid. Tagaistmel oli ka igasuguseid pabereid ning seal lebas ka ta jakk. Siis märkasin ma midagi, mis minus õudu tekitas. "Pea auto kinni!" karjusin talle. Mihkel vaatas mind üllatunult ning ma kordasin:" Peata auto. Kohe!" Ta pidaski auto kinni ja ma läksin autost välja. Jooksin autost nii kaugele kui vähegi võimalik, endal peas kummitamas mõte: Püstol?? tema auto tagaistmel??

Huvitav!
Uut!

Jäin hetkeks seisma ning vaatasin enda ümber. Mu parima sõbranna majani oli vaid mõni kilomeeter. Leidsin kiiresti õige suuna ja hakkasin kõndima, ise hoolikalt teed jälgides. Sõbranna maja juurde jõudes, avastasin ma, et ma ei saa uksekella ju lasta. Ta vanemad tuleks uksele ja helistaksid kohe minu vanematele. Nad ei ole mu vanemad, parandasin end mõttes.

Jalutasin ümber maja, ise sissepääsu otsides. Kaalusin hetkeks kiviga vastu akent visata, aga mul pole just kõige täpsem käsi. Läksin tagasi maja ette, lootes näha seal aedniku poolt unustatud redelit, kuid mu pilku köitis midagi aiast väljas. Üle tee seisis Mihkli auto. Autos polnud kedagi. Huvitav, kus ta ise siis on?

Otsustasin asja lähemalt uurida. Väljusin vaikselt sõbranna aiast ja hiilisin mööda teeäärt. Auto läheduses ei paistnud ühtki hingelist olema. Äkki ta elab siinkandis? Aga siis peaks auto ju hoovis või garaažis olema.. mõtisklesin endamisi. Siis jõudis mulle pärale hirmus mõte. Äkki on ta röövel? mõtlesin ehmatusega, siinkandis on ju päris uhked majad. See seletaks ka relva.

Jooksin üle tee, et vaadata, kas relv on veel autos. Ümbrust kontrollides, liikusin autoni ja piilusin tagaaknast sisse. Autos oli küll pime, nagu ka väljas, aga esmapilgul seal relva ei paistnud. Jakk oli küll alles. Olin juba autost eemaldumas kui kuulsin lasku. Tardusin hirmust ega osanud midagi teha. Siis mõistsin ma, et lask ei tulnud majade poolt, vaid karjamaalt, mis asus teisel pool teed. Just sellel pool, kus asus auto ja kus seisin mina. Jõudsin veel mõelda: seal on küll hobustetallid, aga öösel ei hakkaks küll keegi haiget hobust tapma. Siis nägin kahte kogu minu suunas jooksmas...

Enne kui ma liigutatagi jõudsin, haaras esimene mees mul ümbert kinni ja vedas mind kaugemale. Rabelesin nii kuidas jõudsin, kuid tardusin, tundes külma metalltoru meelekohal. Mihkel seisis meie vastas ja hoidis relvatoru meie suunas. Tore, kaks meest sihivad mind relvaga, mõtlesin sarkastiliselt. "Lase tüdruk lahti!" ütles Mihkel. "Miks ma peaksin?" lausus mees, kes minust kinni hoidis. Tundsin ta viina järgi haisevat hingeõhku oma kaela peal. See tekitas minus hirmujudinaid.

"Tema pole sellega seotud. Ta on lihtsalt süütu kõrvalseisja." rääkis Mihkel lähemale astudes. "Ära tule lähemale või ma tapan ta." lausus mees mu taga. Hirm mu sees suurenes ning ma vaatasin Mihklit anuva pilguga. Kui ta lähemale tuleb, on minu elul ots peal. Vandusin mõtteis. "Mida kuradit sa siin üldse teed?" pöördus Mihkel nüüd minu poole. Tahtsin juba vastata, kuid tundsin, kuidas püstolitoru kõvemini vastu ma nahka suruti. "Pea lõuad plika," sisistas mees kurjakuulutavalt.

"Ma pole sul mingi plika," nähvasin pahaselt. Kohe kahetsesin ma ka enda tegu. "No sa ikka tahad surma saada," ütles mees ja valmistus laskma. Siis kostusid sireenid. Mees kõhkles hetkeks, tõukas mu eemale ja pistis jooksu. Lebasin tolmusel teel ja ei suutnud uskuda, et ma elus olen. "On kõik korras? Said viga? Helen? Ütle midagi!" Ta tõmbas mu enda sülle ning uuris mu nägu. Naeratasin nõrgalt ning pöörasin pea saabunud kiirabiauto poole.

Politseinik tuli lähemale ja rääkis: "Üks naaber kuulis lasku. Kas kõik on korras?" "Neiu on tugevas šokis," ütles kiirabiarst ja aitas mu püsti. Mihkel vaatas mind hetke murelikult ning pöördus siis politseiniku poole. Kas ta annab end üles? Või valetab mingi loo kokku? Ja kurat, need silmad... Oh ei...nüüd ma olen juba kriminaali armumas. Tuhanded mõtted vallutasid mu pea kui ma jälgisin Mihklit politseinikuga rääkimas. Siis sulgeti uksed ja sõit jätkus haigla suunas...

Autos sain ma oma kõnevõime tagasi ja uurisin õelt, miks mind haiglasse viiakse. "Minuga on kõik korras ju." ütlesin pahuralt. "Me peame ikkagi su igaks juhuks läbi vaatama ja pealegi said sa ikka tugeva šoki osaliseks." seletas õde ja süstis mulle midagi veeni. "See aitab sul rahuneda, su pulss on laes." Noogutasin ning tundsin, kuidas kõik kergelt häguseks läks.

Haiglasse jõudes talutati mind kohe kuskile kabinetti kus minult igasugu asju küsiti. Pärast läbivaatust talutati mind palatisse, kus ma öö pidin veetma. "Kas teatame kellelegi, et sa siin oled?" küsis õde minult. Mõtlesin hetke, kuid raputasin siis pead. Jäin peagi magama, kuid mu unel ei lastud kaua kesta. Mind äratas seesama õde öeldes: "Preili, need härrased sooviksid teiega rääkida." Pöörasin pead ning nägin juba tuttavat politseinikut ja veel üht meest.

"Me soovime, et sa eilsest ööst räägiksid." Seadsin end mugavamalt sisse, ise mõeldes, kas rääkida neile relvast Mihkli autos või mitte. Siis jõudis mulle kohale teadmine, et ma pean seda mainima nii või teisiti. Ta sihtis ju teist meest selle sama relvaga. "Räägi nüüd kõik algusest." Seletasin neile kogu loo, alustades mu vanemate uudisest, lõpetades politseinike saabumisega. Politseinikud kirjutasid kõik üles ja tänasid siis mind. Enne kui nad palatist lahkusid, küsisin ma: "Kas...eem.. Kas Mihkliga on kõik korras? Ootab teda väga suur karistus või..?"

"Mihkliga??" küsis politseinik kahtlevalt. "Jaah..see.. see kutt, kes mu päästis..suht. See, kes teiega rääkis noh." laususin ma juba kärsituks muutudes. "Aa.. Mihkliga..jajah." Politseinik muigas ja vaatas oma partneri poole. Kortsutasin kulmu ning mees ütles: "Temaga on kõik korras jah. Ta lubas ka sind vaatama tulla." "Nii et..ta on siis vabaduses?" küsisin imestunult. "Eks ta ise räägib sulle kogu loo." lausus politseinik ning lahkus palatist.

Edasiiii .

Ohsaa...
vägev.
Nagu..niiheaon.
Mulle nii meeldib see.

Avasin silmad, olles tänulik selle üle, et on hommik. Ma ei tahtnud enam sekunditki selles haiglas olla. Võtsin tooliservalt oma teksad ja pluusi ning panin need selga. Kui ma olin just sellega lõpetanud, kostus hääl: "Tahad viin su koju?" Uksel seisis Mihkel. "Kui kaua sa seal seisud oled?" küsisin kõhklevalt. Mihkel naeris: "Ära muretse, mitte piisavalt kaua. Ma just tulin." "Okei.." pomisesin omaette. "Viin ma siis su kuhugile? Või sa ei julge enam minu autosse istuda? Ja mida sa tegid seal auto juures üldse?"


"Oot, las ma keskendun nüüd väheke. Jah, julgen küll ja vaatasin kas su relv on autos." laususin ma pärast hetkelist mõttepausi. "Vastused su küsimustele," muigasin, nähes Mihkli kimbatuses ilmet. "Aa...tead. Istu nüüd maha ja räägime veidike." Ohkasin ja vajusin tagasi voodiäärele. Mihkel istus minu vastu tugitooli ja küsis:" Mida sa üldse seal tee peal tegid?"

Seletasin siis temalegi enam-vähem kogu loo oma vanemate uudisest ja minu rännakust. Rääkisin talle ka enda uurimisretkest tema autos ja sellest, kuidas ma relva avastasin. "Aaa...sellepärast sa tahtsidki, et ma auto kinni peaks. Noo, see seletab nii mõndagi." "Ega jah..." muigasin. "Aga miks sa pärast jälle minu auto juures olid?"

"No siis kui ma olin sinu autost välja läinud, otsustasin ma oma sõbranna poole jalutada. Leidsin ta maja üles ja otsisin parajasti sissepääsu kui nägin sinu autot teiselpool teed. Ja siis ma tulin mõttele, et äkki...äkki sa oled röövel." Mihkel puhkes naerma ja ma laususin enese kaitseks: "No see seletaks, mida sa seal kandis teed ja miks sul relv on. Siis ma hiilisin autole ligemale ja nägin, et su relv pole enam autos. Siis kõlas lask ja... Edasist sa juba tead." "Noo see oli küll nüüd täielik kokkusattumine. Peaaegu nagu saatus." lausus Mihkel, kaval muie näol. "Ma ütleks, et pigem halb juhus." laususin ning tõusin püsti.

"Aga, üht asja ma ei saanudki teada. Mida sina seal tegid? Ja...kes sa üldse oled?" "Sa tahad öelda, et mu nägu pole sulle tuttav?" küsis Mihkel imestunult. "Eii..." vastasin kõhklevalt. "Heh, ma olen ju riigi suurim narkodiiler. See mees ei tahtnud maksta ja ma läksin talle järele, et ta maksma panna." lausus Mihkel tõsinedes. "Misasja?!?!" küsisin, õhku ahmides, "Narkodiiler??"

Öööm..
Ta tegi nalja onju. Pidi tegema.
Etmm... hääästihea jutt on.
Kirjuta RUTTU edasi, eksss.
Mulle niiiiiiii meeldib see muidu.

Uus osa siis teile. Enjoy!


"Kuule rahune nüüd maha," naeris Mihkel. "Kuidas ma saan rahuneda, sa ütlesid just, et sa oled narkodiiler! Või oli see nali? No väga haige nali! On su nimi üldse Mihkel?" "Oota nüüd, rahu. Ma ei jõua su mõtetele järgi. Ma olen küll narkodiiler, mingis mõttes. Kuula mind ära palun." ütles ta, nähes, et ma tõusin. Istusin tagasi voodiäärele ja jäin teda ootavalt vaatama.


"Ma töötan riigi jaoks. Täpsemalt riigi politsei jaoks. Ma teesklen narkodiilerit, et suuremaid ärikaid tabada. Ja muide, mu nimi on Martin. See tüüp jagas ära, et midagi on viltu ja pani ajama. Sellepärast ma teda taga ajasingi. Siis kui ma olin sinu autost välja lasknud, sõitsin ma veidi maad edasi ja märkasin tema autot. Ma peatusin ja läksin välja.


Ta sõitis enda autoga aiast läbi ja ta õhkpadi käivitus. Ta tuli autost välja ja pani jala edasi, ma läksin talle järgi. Jooksime põllule ja ta üritas minu pihta tulistada. Ma viskusin maha, et ma pihta ei saaks ja ta kasutas juhust ja jooksis minu auto suunas. Siis olid seal sina ja... nii see läks." seletas Martin.


"Aaga...miks sa mulle ei öelnud?" küsisin ma ehmunult. "Kuidas ma oleks pidanud seda tegema? Võtan su peale ja ütlen siis: ahjaa, ära pane tähele, mul on relv seal, sest ma töötan riigipolitseis. Nii või?" naeris Martin. "No kasvõi." naersin nüüd ka mina. "Tule, ma viin su koju." ütles Martin ja ulatas mulle käe. Võtsin ta käest kinni ja läksin tema kõrval palatist välja.

Ma TEADSIN, et ta teeb nalja.
aga see on heaaa..
Kaua see veel edasi läheb muidu ?
Varsti tuleb väja, et ta nimi oli mingi Markus võimidagi hoopis tegelt.
Okei..see oli minu fantaasia.
Kirjuta edasi !

Armas. :)
Uut. ^^

Jällegi suurepärane jutt :) Uut!

Alles autosse istudes meenus mulle, et ma ei saa koju minna. "Mis su aadress on?" küsis Martin mu kõrval. "Ma...mis kell on?" küsisin ma temalt. Ta vaatas oma käekella ja lausus: "Üheksa läbi kaksteist minutit. Kas sa nüüd ütled mulle oma aadressi?" naeris Martin. Ütlesin oma aadressi ja auto võttis kohalt. Vanemad on õnneks tööl, loodan, et teenijanna mind sisse laseb.. mõtlesin endamisi.


Maja ette jõudes, kohmetusin ma. Ma ei saanud ju koju jäädagi. Martin märkas seda ja küsis: "Kõik korras?" Noogutasin ja avasin ukse. "Oota!" ütles Martin järsku. Jäin talle otsa vaatama ja ta ütles: "Kas...kas ma su numbri äkki saaksin? Noh...et, äkki on veel midagi küsida vaja, uurimisega seoses või nii..?" Naeratasin ning ütlesin talle oma numbri, mille ta telefonimällu lisas.


Jätsin Martiniga hüvasti ja sammusin maja poole. Läksin väravast sisse ja kohe jooksis mulle vastu meie koer. Paitasin teda ja sammusin ukse poole. Avama tuligi teenijanna. "Preili, te olete kodus! Oleksite te vaid näinud, kuidas teie vanemad muretsesid." "Nad pole mu vanemad!" nähvasin pahaselt ja sammusin enda toa suunas. Seal lükkasin kapi liuguksed lahti ja astusin avarasse garderoobi.


Võtsin oma suure kohvri ja hakkasin sinna riideid kuhjama. Võtsin lisaks veel käekoti ja panin sinna mõned tähtsamad asjad. Riided pakitud, suundusin alla ning läksin kööki. Nagu arvata, askeldas teenijanna seal. "Tee mulle palun mingi kerge eine." ütlesin talle ning lükkasin kohvri esikusse. "Kas te lähete kuskile?" küsis teenija, kohvrit jõllitades. "Jah, mitte et see sinu asi oleks." Selle peale teenijanna vaikis ja asus mulle süüa tegema.


Kõndisin tagasi oma tuppa ja läksin internetipanka. "Ohhoo, päris hea." laususin, nähes, et mu kontol on 137 000 krooni. Jalutasin tagasi alla ja sõin omleti ära, mis teenijanna mulle valmistanud oli. Siis läksin esikusse ning avasin võtmekapi. Vaatasin seal hetke ringi ning võtsin kaks võtit. "Kas ma ütlen teie vanematele midagi edasi?" küsis teenijanna, nähes, et ma lahkumas olin. Mõtlesin hetke ning laususin: "Sa võid nad maha rahustada, et minuga on kõik korras ja need võtmed on minu käes. Siis nad ei arva, et need varastatud on." Lükkasin oma suure kohvri uksest välja ja sammusin garaaži suunas. Panin asjad valge Chevrolet džiibi pagasnikusse ja sõit jätkus kesklinna suunas.

Eumh, mis tal nüüd plaanis on ?
Aga see on hästihea muidu. :)
Mulle meeldiib, vägaa.

Interesting, interesting...
Paluks edasi.

Põnev...Uut!

Veidi aja pärast peatusin ühe suure kortermaja ees. Parkisin auto maa-alusesse garaaži ja võtsin pagasnikust oma käekoti. Kohver võis esialgu oodata. Sammusin lifti suunas ning vajutasin numbrile 55. Lift hakkas kerge surina saatel liikuma ning varsti olingi viimasel, kõige kõrgemal korrusel. Astusin paar sammu ning jõudsin ühe ukseni. Siis võtsin ma koti õlalt ja otsisin sealt teise võtme, mille ma meie võtmekapist kaasa haarasin.


Leitud võtmega avasin ma ukse ning astusin sisse. "Eem, mis siin toimunud on?" pomisesin ma omaette. Mulle vaatas vastu pooltühi korter. Diivanit polnud, telekat polnud, köögis olid puudu baaripukid, magamistoas polnud enam kummutit. Igast toast oli paar asja puudu. Siis meenus mulle häguselt, et isa mainis midagi mööbli vahetamisest. Helistasin mööblifirmasse ja sain teada, et uued asjad saabuvad homme. Õnneks polnud mu isale veel helistatud ja ma ütlesin, et pole vaja ka.


Mu isa kasutas seda korterit väga harva, tavaliselt paigutas ta siia väliskülalised, kes firma kaudu Eestisse tulid. Jalutasin akna juurde ja imetlesin vaadet. "Nüüd ma siis tean, miks rikkuritel katusekorterid on.." rääkisin omaette. Siis otsustasin ma alt kohvri ära tuua. Sõitsin liftiga uuesti alla ning jalutasin auto juurde. Siis meenus mulle, et autovõtmed on üleval. Kõndisin veidike vihaselt tagasi lifti juurde ning järsku kuulsin tuttavat häält: "Helen? Mida sa siin teed?"

Pöörasin ümber ja nägin Martinit. "Tsau, me põrkame ka juba igal pool kokku. Ma muidu elan siin ajutiselt.. või püsivalt. Ma ei tea veel." laususin naeratades. "Ohh, ma ka. Või noh, ma elan siin ikka püsivalt." ütles Martin. Astusime lifti ning Martin vajutas numbrile 51. "Mis korrus sul on?" küsis ta seejärel minult. "55." vastasin ning nägin, kuidas Martin kulmu kergitas. "Oo, katusekorter." ütles ta tunnustavalt. "Jah, mu isa ostis selle ükskord. Aga ta ei käi seal ja siis ma mõtlesin, et lähen sinna."

Martini korrus jõudis kätte ning ta hakkas liftist väljuma. "Oota!" hüüatasin ma ning ta jäi täpselt kahe ukse vahel seisma. "Eem...kas siin lähedal mõnda elektroonikapoodi on? Mul pole telekat seal." Martin mõtles veidike ning ütles siis: "Ma tulen 10 minuti pärast üles, lähme koos ostma. Üksinda sa seda autosse ja lifti küll ei vea." Noogutasin rõõmsalt ning Martin astus uste vahelt ära, lastes neil sulguda.

Eumh, mõnusalt kõrge maja ma vaatan.....
Siuke, tohutult hea jutt on.
Mis nad hakkavad nüüd sebima või ?
Mulle meeldib.
Kirjuta osa, ruttu, palun.