Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Kogu mu senine elu tundus kui üks suur vale. Ma elasin oma elu edasi teadmisega, et olen kaotanud enda hingest selle kõige uuema killu. Nüüd aga purunes mu süda taas. Killud tegid mulle haiget ja muutsid mu nõrgaks, kuid viha toimis kui valuvaigisti. Tundsin meeletut viha ja solvumist...
Miks Kent mulle nii tegi?
Ta nägi, kuidas ma kannatasin. Ta lohutas mind... Ta teeskles kõik see aeg, mis mina kannatasin ja ei leidnud midagi, millest kinni hoida, et eluga edasi minna...
Sammusin Kenti poole, nagu ta oleks mu saak, ega pööranud temalt oma pilku. Jäin temast mõne sammu kaugusel seisma ja vaatasin kuidas ta tööd teha rassis. Ta tundus nii muretu, nii vaba...
Nii valelik.
Kui ma arvasin, et peale kõike, mis ma läbi elama pidasin, on ainuke inimene, keda läbi ja lõhki usaldada võin, mu vend Kent, varises nüüd kogu mu maailm kokku. Ma tundsin ennast reedetuna, ma tundsin, kuidas kõik, mida ma siiani õigeks pidasin, oli nüüd vale...
„Kas sa räägiksid mulle, mis tegelikult toimub?“ küsisin, olles Kenti selja taha jõudnud. Ta pöördus ja vaatas mind arusaamatult. Siis nägi ta oma telefoni minu peos.
Sellest piisas, et ta aru saaks...
„Mida sa tegid?“ sattus ta raevu ja kõrgendas häält, mille peale ma isegi ei võpatanud nagu mõnikord kombeks oli. Nii ta lihtsalt reetis end. Nägin, kuidas isa eemal hetkeks meie poole vaatas, kuid siis oma tööga edasi tegeles.
„Mida sa..,“ kordas ta uuesti, kuid ei lõpetanud lauset.
„Ma vastasin kõnele,“ laususin lihtsalt. Mu hingamine kiirenes, mu puruneva südame killud kaapisid minusse uusi, veelgi valusamaid haavu, kui kaua aega tagasi.
Ühtegi sõna lausumata, ületas Kent meid lahutava vahemaa ja üritas telefoni mu käest ära rabada. Ma ei hoidnud sellest kramblikult kinni. Mul polnud seda nagunii rohkem vaja.
Kõik oli teada.
Hetke pärast surus ta telefoni oma lühikeste pükste taskusse ja jäi mind vaatama, pilk veidralt metsik.
„Kas... see oli... tema?“ küsisin rahulikult. Neelatasin tugevalt, et kurgus olevat klompi alla suruda.
Võib-olla ma kujutasin seda siiski ette? Võib-olla mu mõistus mängis mulle vingerpussi? Võib-olla oli see tingitud siinolemisest? Siin, kus kõik see juhtus...
Kent vaatas pikalt ja noogutas siis.
Ma mühatasin ning mu silmadesse tükkisid esimesed pisarad. Keerasin pea kõrvale ja surusin silmad kinni. Mu huuled võbelesid, kui ma nuukseid tagasi üritasin hoida. Mu keha katsid külmavärinad...
„Kuidas sa...“
Ma ei suutnud end kohe kokku võtta. See oli siiski reaalne mitte ettekujutus, mu mõistuse trikk.
„Summer,“ alustas Kent ohates nagu midagi poleks juhtunud.
Lõin oma pisaraid täis valgunud silmad oma vennale. Reeturile...
„Kuidas sa nii julm olla saad?“
Kent hõõrus käega kiirelt oma pisut higist laupa.
„Ma nutsin ennast igal öösel magama, sa nägid, kui valus mul oli, sa teadsid, kuidas ma kannatasin ja sa valetasid kogu see aeg... Kõik need kuud...“ Mu hääl värises kohutavalt ja pisarad muutsid pildi mu silme ees häguseks.
Pühkisin käeseljaga oma silmi. „Sa oleksid mu piinad nii lihtsalt lõpetada suutnud...“
„Summer,“ kordas Kent mu nime ja astus minu poole, et mind puudutada.
Tõstsin vaistlikult oma käed, et ta lähemale ei tuleks ning taganesin sammu.
„Sa oled lihtsalt vastik... Ma arvasin, et peale kõike oled sina see, keda ma usaldada võin, aga sa lihtsalt... teesklesid.“
Ma ei suutnud lauset lõpetada. Mu kurgust pääsesid valla valjud nuuksed ja ma olin ennast kaotamas...
„Äkki sa lõpetaksid mu süüdistamise ja kuulaks, mis minul öelda on?“
Mu nuuksed muutusid pisut vaiksemaks.
„Me pidime valetama. Seda kõike oli liiga palju. Sa tead seda isegi...“
„Ja valetama, et ta on surnud!?“
Kent ohkas. „See oli ainus võimalus...“
„Ainus võimalus?“ kordasin. Mu süda tahtis lõhkeda... „Ainus võimalus milleks? Ma ei saa aru.“
„Sa olid temas liiga kinni...“
„Liiga kinni?“ kordasin taas oma venna sõnu.
Ma armastasin teda...
„Sa unustasid kõik muu... Su maailm tiirles vaid tema ümber... Ta tahtis välja.“
Ja tema armastas mind.
Vähemalt nii ma arvasin kogu aeg. See aga oli veelgi valusam löök mu niigi purunenud südamele.
„Sa..,“ alustasin, kuid ma ei teadnud, mida öelda. Mu keha valutas, mul oli valus... Ma ei suutnud uskuda, mida kuulsin. Kas Chad tõesti ei hoolinud, mis minust edasi saab? Kas ta tahtis niimoodi minu juurest põgeneda, kas ta... lihtsalt mängis minuga?
Kui ma poleks seda kõnet vastu võtnud, kas ta oleks siis elu lõpuni nii edasi elanud?
Surm on lõplik. Kui ma tean, et ta on surnud, teab ta, et ma ei oota teda tagasi... Mitte iial enam.
Kükitasin ja andsin pisaratele voli.
Ma olin lihtsalt üks loll plika, kellega Chad lõbutseda sai. Ta tundus minust hoolivat, kuid nüüd oli selge, et ma olin tema jaoks tühi koht... Ma poleks temast iial midagi sellist osanud oodata.
Kuidas ta võis mulle nii teha? Peale kõike seda, mis meie vahel oli? Peale kõike seda, mida jagasime?
„Summer,“ sosistas Kent pehmelt ja võttis mu ümbert kinni. Ta põlvitas mu kõrval ja silitas mu pead.
„Sa ju mäletad, kui sassis kõik oli. Kui ohtlik nii sulle kui talle... Ta tahtis eelkõige sind kaitsta... Tõsi- ta sai kõvasti viga... Ta taastus haiglas kaua. Siis pidi ta kaugele koju tagasi minema. See kõik polnud ainult sulle valus, Summer. Ka Chadil oli valus sind jätta, kuid ta pidi minema. Ja see oli ainus võimalus, kuidas ta oleks saanud minna.“
„Valetada, et ta on surnud!?“ Mu hääl murdus viimase sõna juures. „See on lihtsalt jabur!“
„Sum...“
Ajasin ennast püsti ja märkasin isa meie lähedal. Nad vahetasid Kentiga pilke ja raputasin uskumatult pead. „Sa teadsid ka sellest?“ hüüdsin talle.
Isa ei vastanud midagi. Ta vaid sammus minu poole ja ma nägin tema paluvat pilku.
„Sa ei tea kõike, Summer,“ lausus Kent ja ma sammusin temast ükskõikselt mööda.
„Mind ei huvita. Ma tean piisavalt...“
„Summer!“
Venna hääl sundis mind siiski seisma jääma.
„Ta armastab sind endiselt... See on üks põhjustest, miks me sidet hoidsime. Ta uuris sinu kohta, kuidas sul läheb ja mida sa teed... Ta igatseb sind.“ Viimase lause lausus ta kui päästerõngana... Justkui oleks see kõik, mida vaja, et kogu see piin olematuks teha.
„Igatseb,“ kordasin nutuselt. „Ta oleks pidanud selle peale palju varem mõtlema... Te kõik oleksite pidanud selle peale mõtlema. Nüüd on juba hilja.“
„Ta tuleks nüüd tagasi,“ ütles Kent kiirelt ja ilmselgelt lootes, et ma leebun.
Tõmbasin nina kaudu õhku sisse. Mu haigetsaanud süda oli ükskõikne, mõistus aga käskis rõõmustada... Ole õnnelik- ta on elus. Elus. Ja see peaks ju olema kõik, mis loeb? Neela oma uhkus alla ja saa uuesti õnnelikuks. Temaga. Seekord oleks võib-olla kõik teisti, ütles mu südamehääl, kuid mõistus, või siis uhkus, võttis ohjad enda kätte...
„Tulgu,“ laususin emotsioonitult.
Kuid milleks?
Mida ta loodab?
Ma olin aja jooksul suutnud end temast lahti rebida. Ma teadsin, et mu võimatud soovid ei täitu eal ja ma ei saa nii edasi elada. Milleks siis hoida jalga piduril, kui elu läheb kõigest hoolimata edasi oma ettearvamatu lõpuni?
„Tulgu,“ kinnitasin isale ja vennale veel korra.
„Ja..,“ venitas isa ja tundus pisut närviline. „Mida sa teed, kui ta tagasi on?“
Hoidsin pilku eemal silmapiiril. Ma olin rahul, et ma ei ületanud piire. Et ma suutsin kontrolli taastada. Ma ei tahtnud langeda või liiga nõrk näida.
Ma olin muutunud ja tugevam, kui siis...
Pöörasin pilgu isale: „Ma ei tee midagi.“
Ma ei kavatsegi teda üles otsida. Ma ei kavatse teda oodata. Ma ei kavatse rõõmustada temaga koosolemise üle, sest... Ma ei suuda teha head nägu halva mängu juures. Niisama lihtne see ongi. Võib-olla kui ta oleks mulle valetanud, et ta ei armasta mind, oleksin seda uskunud ja lasknud tal oma elust kaduda, kuid valetada, et ta on surnud...
See oli liig.
Ta tõepoolest trampis hoolimatult minu tunnetel. Kui ta arvab, et ma tema käte vahele jooksen ja unustan kõik need kuud, kogu selle valu, siis ta eksib kõvasti. Ma ei kavatse tema tagasitulekut lihtsaks teha. Ta ei ole seda väärt.
Ta pole enam mind väärt.
Pöörasin isale ja Kentile selja ning lonkisin maja poole.
Peitsin ennast oma tuppa ja keerasin ukse lukku. Seejärel vajusin sinnasamasse ukse vastu istuma. Mu mõtted segunesid mälestustega, millest igaüks omal erineval viisil mind piinasid. Ma ei suutnud neid enam endast eemale peletada. Need muutusid aina intensiivsemateks ja detailiderohkemaks, kuni olid lõpuks hoopis väljakannatamatud.
Tõmbasin põlved rohkem keha ligi ja katsin näo kätega.
Mingi osa minust, see vanast Summerist säilinud osa, rõõmustas, et Chadiga kõik korras on ja mul tekib võimalus teda peagi üle pika aja uuesti näha. Mis sellest, et ta lahkus. Mina armastan teda, tema mind. Endiselt.
Kuid see teine osa minust, domineerivam pool, keelas mul igasuguse rõõmustamise. See pumpas minusse viha, meeletu koguse viha, mis suurest solvumistundest vaid jõudu juurde sai. Ma ei ole
enam see väike loll plika, kes ma olin siis.
Tõmbasin nina kaudu õhku sisse ja ajasin ennast püsti. Keerasin ukse lukust lahti ning seejärel pugesin oma voodile kerra.
Ma pidin paljude asjade üle järele mõtlema. Mida ma edasi teen, kuidas ma edasi lähen? Mu elu keerati vaid paari sekundiga täiesti totaalselt segi nii, et ma olin kindlat pinnast kaotamas...

Kui ma võpatades silmad avasin, nägin esimesena Kenti mu voodi äärel istumas. Ta mängis oma peos oleva telefoniga, seda ühest peost teise veeretades. Kui ma end pisut rohkem liigutasin, nägi ta, et olin ärganud.
„Kaua ma magasin?“ uurisin, märgates üle õla vaadates aknaklaasi taga suveõhtu hämarust.
„Pisut rohkem kui kaks tundi,“ pomises Kent ja ohkas raskelt. „Ma helistasin talle.“
„Chadile?“ küsisin.
Kent noogutas.
„Ma rääkisin talle, mis meil peale tema kõnet toimus.“
„Tore,“ turtsatasin vennale vastuseks. Sättisin end seljaga vastu voodipeatsit olevaid patju.
„Ta tuleb varsti siia.“
„Siia?“ uurisin hinge kinni hoides.
„Ta tuleb tagasi ja ta tahab sind näha, loomulikult, seega ta tuleb siit läbi.“
„Millal?“ soovisin teada. Mitte selle pärast, et teada, millal ennast ette valmistada, vaid pigem selleks, et leida koht, kuhu põgeneda.
Jah, ma tahtsin teda tegelikult kõigest hoolimata näha, kuid ma ei tahtnud, et ta mind näeks. Ma soovisin teda karistada kõige eest, mida ma tema vale pärast läbi elama pidin. Ma ei teadnud, kuidas seda teha, kuid ma aimasin, mida ma tegema peaks...
„Kõige varem ülehomme,“ lausus Kent.
„Ülehomme?“ Mu süda jättis löögi vahele ning hakkas siis tormakalt edasi tukslema.
Kent tõusis ja pistis telefoni oma pikkade teksaste, mis tal nüüd jalas olid, taskusse. Ta noogutas aeglaselt: „Jah. Head ööd...“
Ta viivitas hetke mu toalävel, vaatas mind kuid mina vaatasin temast mööda, mitte ainsamatkki asja tegelikult nägemata.
Kui Kent ukselt kadus ja selle enda järelt vaikselt sulges, tegin ma akna lahti, et tuppa pisut jahedat värsket õhku sisse voolaks. Seejärel pugesin voodisse teki alla ja jäin seal külili lebama, et aknast välja vaadata.
Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas ma käitun, kui ta tuleb. Sel hetkel teadsin ma vaid seda, et ma ei andesta talle nii pea, et ta lasi mul nii kaua kannatada ja sedagi vaid vale tõttu.
Sirutasin käe teki alt välja, et öökapilt salvrätik võtta ja silmad kuivatada. Keerasin end kõhuli ja surusin pea patja.
Üle-eelmine suvi ei kordu. Ma ei lase sel korduda.