Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Trügisin läbi teiste ruumi sinna otsa, kus oli midagi baari sarnast arendatud. See oli rohkem nagu piklik söögilaud. Laua taga nurgas oli kuni laeni ulatuv riiul, mis oli pudeleid täis.
Sammusin selle juurde ja jäin siis seisma. Uurisin pudeleid, mis olid laual ja leidnud teiste pudelite hulgast Jack Daniels'i, asusin seda kiirelt lahti korkima.
"Ou-ou-ou, mis sa meie ainukese Jackiga teed?" kuulsin kellegi hoiatavat häält.
"Ma tahaks seda," sirutasin käe klaasi poole. "Ma vajan seda..." Lihtsalt rahustuseks, et ma selle haige inimesega nii vara kokku põrkasin. Samas võib-olla oli see isegi hea. Kui ma oleksin hakanud planeerima oma käitumist, oleks kõik niisama lihtsalt pihuks ja põrmuks kokku varisenud.
"Sa võid tahta aga kas sa oled üldse täisealine?"
"Muidugi olen..," sisistasin ja valasin klaasi pooltäis. „Ma isegi ei üritaks, kui poleks...“
Tüüp, kes mind endiselt kahtlevalt vaatas, soovis mulle veel midagi öelda, kuid juba oli hilja. Ma tõstsin klaasi oma suu juurde ja kulistasin kogu selle sisu kurgust alla. Joogi kangus ajas mind köhima, kuid ma sain sellest ruttu üle.
"Nägemist," laususin emotsioonitult, keerasin end ringi ja otsustasin teised üles otsida. Igasugune hea tuju oli kui pühitud, kuid see ninanips, mille Joshile teha sain, oli mu enda meelest üsna hea. Aga nüüd tahaks ikkagi koju tagasi.
"Oo, meie kadunuke!" olid Evani esimesed sõnad, kui ma nende juurde jõudsin.
Lexie ohkas kergendatult: "Lõpuks. Mis teil toimus seal?"
"Ei midagi," vastasin. "Ta lihtsalt rikkus mu tuju ära. Ja ma tahaks koju minna. Mul siiski pikk päev seljataga olnud."
„Aga mis toimus?“ kordas Lexie oma küsimust.
Ohkasin. „Niisama. Näitasin, et ta on mu jaoks tühi koht.“
„Kuidas?“
„Ei kuidagi,“ vastasin kiirelt ja proovisin teemat vahetada, „Lähme äkki koju?“
Evan ja Lexie lõid kõhklema. „Me oleks veel natuke siin. Aga teie võite ju minna? Eks, Evan?“ müksas Lexie poissi ja ta noogutas kibekiirelt.
„Ei no Will jääks ka siia ju...“
„Ei, ma saadaks su koju. Eriti kui see jobu siin on. Sul oleks siis turvaline.“
Avasin suu, et tema lahke pakkumine tagasi lükata, kuid Will vaatas mind näoga, mis ei sallinud mingit vastuvaidlemst.
„Hea küll, hakkame siis minema,“ ütlesin peale pisikest vaikust ja kallistasin Evanit ja Lexiet.
„Homme teeme midagi, eks?“ anus Lexie ja ma noogutasin kiirelt. Seejärel trügisime ruumi väljapääsu poole.
Lootsin kogu hingest, et Johsua on verandalt kadunud ja nii õnneks ka oli. Tundus, et mu pisike vemp oli tema peotujule kriipsu peale tõmmanud, sest tema autot polnud kohas, kuhu ta selle enne jätnud oli.
Mu ärritus hajus ja asendus kerge lõbususega, mis kurbadele mõtetele ruumi ei jätnud.


Kui jõudsime meie maja sissesõidutee algusesse, olin valmis Willile head ööd soovima. Ma ei oodanud ega ka lootnud, et tal on tõesti kavas mind välisukseni saata. Aga seda ta ometi tegi. Kui tema mööda sissesõiduteed edasi sammus ja mina seal hetke mõtlikult seisatasin, arvates et nüüd on koht kus soovime teineteisele head ööd, lippasin talle kähku nurisemata järgi. Kui välisukseni, siis välisukseni. Eks ta ise teab, mis teeb.
Sissesõidutee oli kummalisel kombel täna palju lühem kui enne. Jõudsime harjumatult ruttu verandale, kus kohmetunult seisime ega osanud midagi öelda.
Will manas näole armsa naeratuse. Ta köhatas. Hõõrus oma sõrmenukkidega põske. Vaatas mind.
„Head ööd siis,“ lausus ta küsivalt.
Naeratasin talle: „Head ööd.“
Miks sa nüüd juba ei lähe, mõtlesin, kui ta endiselt mu ees seisis. Sekundid venisid ja venisid, kuni tegid selle olukorra lausa naeruväärseks. Mida ta ometi veel ootab?
„Mis?“
Willi suunurk tuksatas. „Ma..,“ oli kõik, mis ta kuuldavale tõi. Seejärel ta vaikis ja nihkus mulle pisut lähemale, et ulatuks mu põsele kiirelt lühikest suudlust suruma.
„Head ööd,“ kordas ta uuesti ja minu vastust ärakuulamata tegi ta minekut. Saatsin teda pilguga sissesõiduteel seni, kuni ta suveõhtu pimedusse sulandus.
Hõõrusin käeseljaga suud ja hiilisin majja sisse. Seadsin sammud otsejoones külmakapi juurde. Võtsin sealt apelsinimahla paki ja keerasin sellelt korgi. Täpselt siis kui olin valmis otse pakist jooma, saabus ema kööki. Ta tuli minu juurde ja ulatas mulle kapist klaasi.
Ohkasin.
Ema noogutas: „Su isa ja venna puhul on see midagi, mida välja ravida ei saa. Sinu puhul pole see lihtsalt ilus.“
„Oo, tõesti?“ venitasin emale väljakutsuvalt vastu.
„Summer..,“ alustas ema, kuid vaikis siis. Ta nuusutas ninaga õhku. „Summer, kas ma tunnen alkoholi lõhna?“
Valasin klaasi poolest saadik mahla täis. „Ma ei tea, mida sina tunned.“
„Summer!“
„Mida?“ ohkasin.
„Kus sa käisid?“
„Williga peomajas. Sain Lexie ja Evaniga ka kokku. Sulle peaksid nemad ju sobima?“
„Summer, ma... Mulle..,“ kogeles ema närviliselt. „Mis küll sinusse sisse on läinud?“
„Mitte midagi,“ torisesin talle vastu ja jätsin mahlajoomise sinnapaika.
„Tahad öelda, et see kõik on lihtsalt alkoholist?“
Katsin näo kätega ja lootsin, et mu kannatus lihtsalt ei katkeks. Ma olin sellele lähedal. Väga lähedal.
„Kõigest natuke viskit, ema. See pole mingi põhjus, miks selline draama asjast teha. Pealegi olen ma täisealine. Milles probleem, ma ei mõista?“
„Aga sa ju..,“ alustas ema, kuid ei lõpetanud. Ta näol oli endiselt see rahulolematu grimass, kuid see hajus tasapisi, kuni asendus leplikuma ilmega. „Ee, eks sa ise tead.“
„Teangi,“ pomisesin vaikselt ja astusin temast mööda.
Aga ema püüdis mu kinni. Ta haaras mu õlgade ümbert kinni ja embas mind kuidagi poolikult.
„Summer... Mis sinuga toimub?“
Neelatasin ja tundsin kuidas mu silmadesse pisarad tükkisid.
„Mitte midagi ei toimu.“
„Ma arvan teisiti.“
„Arva, kuidas tahad.“
Pööritasin silmi ja ohkasin. Jah, ma ise teadsin ka, et midagi on siiski toimumas. Siin, kodus olemine, tuletas mulle kõik meelde. Loomulikult ma proovisin mälestusi blokeerida, kuid kodu ja siinne ümbrus olid minu vastu... Mälestused imbusid ükshaaval mu pähe ja need mängiti mulle piisavalt detailselt ette.
„Kullake,“ alustas ema taas ja silitas õrnalt mu selga. „Ma ei taha, et meie läbisaamine selline oleks. Ma olen siiski sinu ema. Sinu sõbranna...“
„Ja ma olen sinu tütar, ema. Miks sa mind ei mõista ei üritanud, kui ma seda kõige rohkem vajasin, ah?“
Ema ei osanud nüüd mulle midagi vastu öelda. Ta võttis oma käed mu seljalt ja lasi mul minna.
Mu esialgne mõte oli peita end oma tuppa, kuid ukse juures mõtlesin ümber. Koputasin Kenti toa uksele ja kui kuulsin tema hõiget „Sisse!“, astusin tuppa.
„Hei,“ keeras Kent mind nähes end voodil selili ja sirutas käe välja, et raadiost kostuv tümps vaiksemaks keerata.
„Reisiväsimus?“ istusin tugitooli, kus tema riided, mida ta koju tulles kandis, hunnikus olid. Aga sellest polnud midagi.
„Ja veel milline... Mis sind siia toob?“
„Mitte midagi. Ma tulin niisama vaatama, millega mu suur vanem vend tegeleb aga nagu ma näen oled sa hõivatud laisklemisega.“
Kent naeris ja hõõrus oma meelekohti. „Ma olen jube väsinud.“
„Mina mitte,“ vastasin kiirelt.
„Kuulsin jah, et olid luusimas käinud..,“ irvitas Kent ja ajas end istukile.
„Willi pool käisin..,“ alustasin, kuid vend ei lasknud mul lõpetada.
„Käisid vaese poisi südant murdmas?“ küsis ta naerdes ja lõbutses mu kulul täie rauaga.
„Vaese poisi südant? Vist küll... Ta saatis mind just koju tegelikult. Ja...“
„Ja..?“
„Tegi musi mulle,“ laususin pisut vaiksemalt, mu nägu lõi õhetama.
Kent irvitas laialt. Ta avas suu, et midagi öelda, kuid vali helin takistas teda.
„Ee, okei, kus mu mobla on?“ tõusis Kent kiirelt voodist püsti ja hakkas sahmerdades oma telefoni otsima.
„Ma... vist... istun selle peal, Kent,“ tõusin kahtlevalt püsti ja hakkasin kobama riidekuhja kõige pealmise pusa taskuid.
Helin valjenes ja see tähendas vaid seda, et Kenti mobiil oli pusa all vedelevate tumedate teksade taskus. Tundus, et ta oli tuppa pääsedes oma seljas olnud riided lohakalt siia visanud ega kavatsenudki neid niipea kappi ära panna.
„Las ma ise, Summer,“ lükkas Kent mind eemale ja haaras oma püksid ning surus käe eesmisesse taskusse, tirides sealt musta puutetundliku ekraaniga telefoni välja. Ta lasi pükstel tagasi tugitooli kukkuda nii et üks säär põrandale kukkus. Tõstsin selle üles tagasi ja jäin oma venda vaatama, kes telefoniekraani jõllitas.
„Miks sa juba vastu ei võta? Keegi üritab sinuga eriti meeleheitlikult kontakti saada...“
„Ee, jaa,“ venitas Kent ja tõstis pilgu oma telefonilt.
„Aa,“ noogutasin aru saades.
Kent oli ilmselgelt kimbatuses: „Ma võtaksin selle jah... üksinda olles vastu.“
Hakkasin naerma ja seadsin sammud ukse poole, vennale üle õla lõbusalt keelt nädates. Kui ukse enda järel sulgesin, kuulsin Kenti kõnele vastamas.
Lonkisin oma tuppa ja esimene asi, mida märkasin, olid mu kohvrid, mis lahtipakkimist vajasid. Aga hetkel ma küll selles tujus polnud. Soovisin tänasele päevale lõpu peale teha ja magama pugeda. Homme teeme me Lexie’ga midagi koos ja kindlasti saab meil lõbus olema. Meil on palju aega tasa teha.
Ma klõpsasin öökapi lambi põlema, istusin oma voodile ja lasin pilgul toas ringi rännata. Uurisin asju, mille olemasolu ma vahepeal unustada olin jõudnud. Tõusin ja liikusin kummutile lähemale. Uurisin asju, mis seal olid... Mõned pildid... Ja loomulikult pisike tolmukord.
Astusin aeglaselt akna juurde ja katsusin siidist kardinat, enne kui selle kõrvale lükkasin ja käed üle aknalaua libistasin.
Mulle meeldis mu toast avanev vaade kaugusesse. Isegi nii hilja, kui päike oli loojunud, oli see endiselt ilus, kuigi silm ei pruukinud pimeduses eriti midagi eristada. Mõnikord piisas ainuüksi teadmisest...
Sulgesin silmad. Surusin lauba vastu jahedat aknaklaasi ning ohkasin. Soovisin, et suudaksin oma mõtteid paremini kontrollida, et minevik ei tuleks mind muudkui kummitama. Raputasin pead, tõmbasin kardina tagasi akna ette. Tõmbasin paksu kardinad samuti ette ja tõmbasin pluusi seljast. Toppisin selle kummuti sahtlisse ja võtsin sealsamas ka lühikesed püksid jalast. Sobrasin sahtlis, proovides leida, midagi head magamiseks selga, kuid lõpuks andsin alla. Selles poleks midagi kui ma pesus magan.
Lükkasin sahtli kinni ja otsustasin ukse seestpoolt lukku keerata, et vältida ükskõik kelle poolt äratamist. Otsisin oma telefoni välja, panin äratuse kella kümneks hommikul ja pugesin teki alla. Asetasin telefoni endast piisavalt kaugele öökapile, et ma kindlasti hommikul üles ärkaksin. Seejärel kustutasin tule ja jäin selili voodisse lamama, lootes et üle pika aja kodus ööbimine ei takistaks unel mu üle võimust võtta.
Aga ma kartsin und näha- mälestused olid unes palju tõesemad, kui ärkvel olles... Ma olin oma mälestuste ahelatesse kinni köidetud.

Ja ma olen elevil, kui komme loen

No Willi osakaal Summeri elus saab olema ikka üüüüsna väike

Eks ma ikka põhjusega soovitasin pealkirjale tähelepanu pöörata. Seda tasub edaspidigi teha, sest mõnikord ma vihjan selle abil midagi. Seekord ma tegin ka seda. See oligi niivõttes üllatus... Kas sa ei taibanud üldse?

Ja see lõik on kena. Niimoodi peale kirjutamist seda lugeda on päris okei. Tavaliselt ma ei loe kirjutamise ajal eelnevat teksti üldse...

Ja ma arvan, et kujutan. Ma olen ise ka selles jutus sõna otseses mõttes omadega sees. Üritan rohkem tundeid siia toppida. Paremini kirjeldada, kasutada paremini kasutatavat materjali oma elust... Ja ma ei tea. Lihtsalt. Kuidagi... See on tükike minust.
Näiteks NP1 ajal olid mul heledamad juuksed. NP2- mina olen tumedate juustega ja Summer on tumedate juustega. Mina käin ülikoolis, Summer käib ülikoolis ja õpib eriala, mida ma oleksin ka kunagi tahtnud õppima minna... Summeris on rohkem minu omadusi ja tema käitumine on juba paaaaaaalju minulikum, kui NP1-s. Ühegi teise jutu puhul pole mind nii palju sees. Ma ei saa aru, mis selle looga on. See on ajuvaba lihtsalt. Kuidas see nii minu on... Ma ei tea...

Hahaa, näiteks mul tuli ükskord meelde midagi mu lapsepõlvest. Võib-olla saad sa sellest seoseid tõmmata
Nii. Um, kui ma selline pisike piiga alles olin, oli meie maja kõrval park. Pargi meie poolses ääres olid suured paplid... Sel ajal oli siin külas lapsi ka rohkem, eriti just poisse. Ja kuna mu vanemad vennaraasud ja need teised poisid muudkui möllasid koos, siis mina olin ka vahel seal. Ma polnud üldse poisilik tüdruk. Ma olin nii tüdrukulik, kui vähegi olla sai Mul olid blondid juuksed, ilus kuldpruun päevitus oli tol ajal igasuvine traditsioon ja ma kandsin peaaegu alati igasuguseid kleidikesi, mis lihtsalt nii nunnu olid ja on endiselt. Emme ise tegi neid mulle. Ja need on nii uskumatult ilusad... Siiani alles
Igatahes kui poisid oma jalgrattad maha olid pannud ja traditsioonilised mängud käisid (tukikas jne) olin ma ka alati läheduses. Mitte kogu aeg muidugi.
AGA, oli üks poiss, kes oli mulle ammu silma jäänud. Tal oli üsna eriline nimi ka, mida igapäev ei kuule ja siis ta oli nii kena minu jaoks. Ta võis olla tol ajal umbes... 12 või isegi vanem... Tal olid hästi ilusad silmad ja sellised... Kuldpruunid juuksed. Meenutas natsa nagu surfipoisse, kui nüüd mõtlema hakata. Aa, ja sel tüübil oli muide roller juba sel ajal Mitte just roller nagu need praegu on aga selline rohkem mootorratta moodi asi Igatahes ma vist meeldisin sellele poisile ka. Mingi lapsepõlve vastastikune crush oli meil Ta tahtis mind sõitma viia, mu vennad olid vastu Kui ma poiste juurest ära tahtsin minna, oli tema see, kes mul alati palus jääda... "Palun ära mine veel, ole natuke minu juures," on lause mis mul siiani meeles on. Ta toetus oma motikale ja vaatas mind kurbade silmadega, millele ma vastu ei suutnud panna. Ta kutsus mind ilusaks tüdrukuks ka Ta oskas minuga nii ilusti rääkida lihtsalt
Ja temaga tulid need esimesed käehoidmised ja kallid... Ta vist tegi mulle põsele musi ka Alati, kui mina nende juures olin, oli temaga minuga, ei teinud asju, mida teised tegid... Lihtsalt... Olime koos, istusime murul, kui teised mängisid tukikat jne. Käehoidmised ja kallid olid avalikud asjad. Mõnikord olime kuskil kahekesi ka, teistest eemal, kus ta vist tegigi mulle musi põsele... Nagu tõepoolest puppy love
Mu vendadele ei meeldinud see üldse. Teistel poistel polnud selle vastu mitte midagi. Vennad olid isegi mu peale kurjad, sest see tüüp oli ikkagi tuntud kui selline paha tüüp Aga ta oli minuga nii hea... ta isegi rääkis mu vendadega, et mis selles siis halba on, et ta minuga... (Selle poisi ja mu vendade vaheline sõprus muide kannatas ka! Ja kõvasti ) Ta oli minuga nii viisakas, hooliv, armas...
Mina olin siis oma vendade peale solvunud, et nad mul keelasid nendega kaasa tulla kui see poiss nende seltskonnas oli. Nii et me saime ikka kokku. Mõnikord läksime isegi kaugemale kui meie kodupiir ja siis ma sain pahandada ka natsa. Ja vennad kaebasid muidugi ära, et õõõ see tüüp on süüdi... Vanaema ka pahandas temaga aga poiss ütles mu vanaemale vastu, et ma meeldin talle Vanaema oli temaga ikka nii kuri ja ta teadis, et ei saa midagi teha. Mina nutsin meeleheitlikult ja mnjah...
Ja ega keegi ei saanud midagi teha, et me ei kohtuks Mõnikord kui me meie endise naabritädi (kes tegeles palju lastega ja suvel olid tema lapselapsed ka siin) juurde kogunesime midagi tegema, oli see tüüp see, kes parkis oma motika kahe maja vahelisele sissesõidu teele ja toetas end taas vastu oma motikat ja jäi mind ootama :) Kui ma tulin (pigem jooksin tema juurde, kui teda nägin mind ootamas), läksime koos teiste juurde. Tõsine first love tegelt ikka.
Ja kui keegi ütleb, et see oli lihtsalt jama... Ei olnud. Ma olin väiksena samuti selline, kelle usaldust oli raske võita. Aga see poiss hoidis mind kohati isegi rohkem kui mu vennad.

Ma arvan millegipärast, et ma olengi seda kõige esimest poissi Chadisse pannudki... Chad on vist segu kahest poisist, kel mu elule mingi... suurem impact olnud on...

Mul hetkel ei tulegi rohkem midagi meelde. See oli esimene mõte, mis tuli. Aga eks varsti tuleb äkki veel midagi meelde

Ja eks ma vaatan, mida tänane päev toob. Ehk saab neljandaga ka maha.