Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Kaua oodatud kaunike, nii uue osa mõttes kui ka mu kommentaari. Väga vabandan selle pärast, foorum on nii unustusse vajunud, et ma ise ka unustan selle ära.

Igatahes, mulle väga meeldis, et sa tõid selle nö selgitavama osa sisse, miks Josh niiviisi käituda võis jne. Pealegi mulle lihtsalt meeldib lugeda, kuidas Chad (Chase) ja Summer lihtsalt aega veedavad ilma, et kumbki neist mingit jama ei korraldaks jälle.

Ja ega lõpp vist enam väga kaugel pole? Kahjuks või õnneks, aga pigem ikka õnneks, sest ma ei elaks üle, kui neil peaks jälle mingi draama tekkima, sest seda oleme me nende aastate jooksul küllalt saanud. Nad on väga kodused tegelased mu jaoks, nii et ma nüüd lihtsalt soovin, et nad palju lapsi saaksid ja õnnelikult elu lõpuni elaksid. Ma südamest loodan, et sul on samad plaanid.

Otseloomulikult ei väsi ma kordamast, et ma armastan su kirjutisi südamest ning sa suudad need nii tõetruult kirja panna, et lausa amazing. Ja ma imetlen sind, et sa ikka veel kirjutad! Mina andsin sellise tegevusega juba ammu alla ja kui aus olla, siis ei kutsu tagasi ka.

Ja ma sain alles nüüd vastama Töö juures nii kiire-kiire enne 20ndat et brrrr.

Ma ei teagi, kuidas mul see mõte tuli aga thank god et tuli, mingi lisapõhjus, miks Joshua tegi asju, mida ta tegi. Ma ei teagi, kaua ma neil chillida lasen Jamade suhtes ärme enne õhtut hõiskame eks ole

Minul on ikkagi see plaan, et see ümber kirjutada, või noh, kui mõtlema hakata, siis peaks lihtsalt esimese NP ümber kirjutama, NP2 on tunduvalt paremini kirjutatud kui tiineka Autsi kirjutatud NP1.

Tundub, et ma pean üldse aega leidma, et kirjutada... Toppisin Hapra Wattpadi üles ja nüüd see hakkas järsku jube palju tähelepanu saama-praegu näiteks oma žanris 7-ndal kohal NP-d seal veel pole, võib-olla kunagi, kui ümber kirjutama hakkan, panengi uue versiooni sinna.

Issverjessver, kui ammu aega tagasi viimati siin midagi üles sai üldse toppida.
Aga no parandan seda viga nüüd, sest leidsin üles osa, mis oli juba nii ammu valmis aga ma suutsin selle vahepeal hoopis ära kaotada. Veits kohendasin siit-sealt ja loodan, et meeldib, kes lugema satub  


35. Kolm

Aeg lihtsalt kulges omasoodu edasi. Minutitest said tunnid, neist omakorda päevad, päevad andsid juba kokku nädalad, kuud... Kõik, mis toimus, oli nii veider, kuid nii hea.
Kui ma mõtlesin sellele, kuidas kõik oli muutunud, paika loksunud, kerkisid mu huuled naeratuseks. Ma üritasin seda kontrollida, et vähem totakas välja paista, kuid mul oli väga raske oma õnne varjata, kui see kiirgas igast mu keharakust välja. Ma peaks sellega juba lõppude lõpuks harjuma, et võitlesime oma õnne välja.
Lase end vabaks, Summer. Naerata. Naudi seda.
Mul oli lihtne meie pere õhtusöökitel vait olla, keskenduda vaid söögile, kuulates ja vaadates, kuidas mu pere Chadiga läbi saab. Isegi ema oli oma eelarvamustest lahti lasknud ja kohtles Chadi nii, nagu ta seda väärt oli. Ja isa, tema käitus Chadiga nii nagu vist iga isa oma tütre poiss-sõbraga käituks- ettevaatlikult ja kontrollivalt, kuid sõbralikult. See, et mu vend ja Chad hästi läbi said, polnud midagi uut. Ainuke pisike hall pilveke, mis mu pea kohal vahel ringi tiirutas ja ävardavalt müristas, oli mõte sellest, kuidas meie pered omavahel lõpuks ikkagi klapivad. Senised kokkusattumised ei olnud just kõige toredamad kuid samas ka ei midagi katastroofilist... Vaid see üks pisiasi suutis vahel harva mu muidu nii laia naeratuse näolt pühkida.
Ja siis veel see, et mul polnud õrna aimugi, mida oma vast kätte saadud haridusega peale hakata!
Diplom vedeles uhkes üksinduses kodus kirjutuslaual. Chad tegi mulle läbi lillede ettepaneku temaga koos töötama hakata, kuid ma lõin oma võimetes kahtlema. Ja kohati tekitas ka hirmu koos tööd teha. Kuidas me vastu peaks..?
Ohkasin ja tõmbasin kardigani rohkem oma õlgade ümber. Kuna järgmisele päevale oli planeeritud Lachlani ja Sophia pulmapidu, tõi Chad mind juba varakult siia villasse, et ma saaks end mugavalt valmis sättida ning lasta Sophia jumestajal ja juuksuril end poputada.
Olin üks Sophia neljast pruutneitsist. Mu armas kreemikasroosa pitskleit ilutses riidepuul ja ootas kandmist. Mul polnud mingit peotuju, kuigi ma lootsin, et korralik ööuni suudab seda ehk parandada.
Mu peas vuras nii palju erinevaid mõtteid, mis mul üldse rahulikult olla ei lasknud. Lisaks hakkas mul elutoa liiga soojas õhus keerama, mistõttu põgenesin Chadi toa suurele rõdule, et nautida hiliskevadise õhtu värskust. Kaugelt kostus minuni teiste naer. Tundsin ära Chadi ema naeru, mis segunes Sophia omaga ja naeratasin viivuks. Chadi ema oli nii tore, hoopis teistsugune kui minu oma. Ta oli särtsakas ja hooliv ning uhke oma laste üle, seades nende heaolu esikohale. Jah, meie läbisaamine polnud alguses küll eriti hea, kuid saime oma erinevustest üle ning meid sidus nüüdseks suurepärane sõprus. Loomulikult oli selles suur osa Chadil, kui ta emaga pika vestluse, mille põhiteemaks olin mina, maha pidas. Peale seda muutus kõik vaid paremaks.
Nõjatusin rõdu laiale piirdele ja vaatasin värelevaid taevatähti. Ma pean end lihtsalt pingetest vabaks laskma ja nautima homset, peale seda on aega küll ja veel, et mõelda, mida edasi tegema hakata.
„Siin sa oledki,“ lausus Chad ja libistas oma käed selja tagant ümber minu, tõmmates mind enda vastu.
„Alles nüüd hakkasid mind igatsema?“ naeratasin talle vastu, kui ta oli mu põske õrnalt suudelnud.
„Jah, sind on täna juba piisavalt palju olnud!“
„Ahhh!“ teesklesin solvumist ja müksasin teda õrnalt küünarnukiga.
„Shhh...“
Ta silitas lõbustatult mu juukseid ja toetas pea mu õlale. „Lihtsalt hakkasin natuke muretsema, kas sul on ikka kõik korras. Lahkusid kuidagi väga äkki.“
„On. Ma olen natuke väsinud. Ja muretsen. Veider on olla.“
„Mille pärast?“ küsis Chad, kerge üllatusega hääles. Pöörasin end tema käte vahel ringi nii et  teda vaatama.
„Ee... kõige? Kõik on nagu... nii hästi..,“ laususin küsivalt.
Ta vaatas mind, läbitungivas pilgus segadus.
„Räägi,“ käskis ta kiirelt, mu paanikat mõistmata.
„Mida ma nüüd edasi teen?“
Chad naeris ja võttis mu näo oma käte vahele: „Ah? Ära täna küll mõtle sellele. Sa ju tead, et tegelikult on juba kõik korras.“
„Liigagi korras,“ märkisin vaikselt.
Võib-olla see mind hirmutaski? Kõik oli nii korras, nii hästi... Olin vist harjunud, et alati on midagi, mis ei ole korras.
„Oh sind,“ sosistas Chad mu huulte vastas. „Kell on palju, sa oled väsinud ja homme on pikk päev. Lähme.“ Ta võttis mu käest kinni ja aitas mind toas mu kardiganist välja, mille all mu lühikesed magamisriided olid. Pugesin koheva teki alla ja lasin Chadil end suudelda, olles üllatunud ja sama palju pettunud, et ta minu juurde voodisse ei tule.
„Varsti,“ saatis ta mulle rahulolevalt ukse juurest õhumusi ja nii jäingi tuppa üksi, silmitsi oma roosa kleidiga, lootes, et see mulle uuel päeval vastuvõetavam on.
Vajusin kiirelt unne ning ärkasin natukeseks vaid siis, kui Chad mu kõrvale puges ja mind kaissu tõmbas. Ta jahe käsi libises üle mu kõhu puusale ning ma keerasin end ohates rohkem tema vastu, et uuesti uinuda, ninas tema mõnus lõhn.

„Sa lausa särad täna,“ lausus Sophia juba vist neljandat korda, kui ma temast möödusin. Naeratasin talle kohmetunult: „Seda peaks sinu kohta ütlema.“
Sophia pööritas silmi: „Ja-jah, ma olen liiga närvis, et särada, nii et minu kohta seda öelda ei saa. Sa oled püss, tüdruk. Aga sa kulutad vaiba ära.“
Sophia prunditas ootavalt huuli, kui jumestaja põsepunatopsi pihku haaras ja andis talle märku, et ta lobisemise lõpetaks.
Vaatasin end suurest peeglist. Ma olin rahul sellega, mida ma sealt nägin. Ma polnud kunagi varem end nii oskuslikult üles löönud aga ega ma professionaalile ligilähedale saakski.
Mu juuksed olid sätitud uhkesse kuklasoengusse, mõned vabad salgud langesid kummagile poole mu nägu. Hõbedased kõrvarõngad särasid päevavalguse käes silmipimestavalt, kleit langes ilusti mu keha ümber... Vaid kingad panid mind nina krimpsutama. Need olid meeletult kõrged ja väsitasid mind. Ma sain nendes kenasti kõnnitud, kuid teatud aja jooksul sai pinge minust võitu ja pidin istuma. Äkki peaksin need kõrgete platvormide vastu vahetama? Jalgealune oleks natukenegi kindlam...
Tirisin kleiti allapoole, kuna mind häiris, et see lõppes liiga kõrgel. Kõrged kontsad muutsid asja kuidagi hullemakski. Mida rohkem ma end peeglist silmitsesin, seda rohkem vigu ma enda väljanägemise juures avastasin.
Peale lühikest koputust sisenes ruumi viisakalt vabandades Chad. Ta tegi Sophiale mõned komplimendid, viskas oma venna kulul pisut nalja ja avastas siis minu suure peegli eest.
„Ja mis mul siin on,“ lausus ta tunnustavalt ja tuli mu kõrvale. Ta surus mu põsele musi ja ta käsi peatus mu alaseljal.
Ta oli ülikonnas. See oli vist esimene kord, kui ma nägin teda ka nii üleslöödult. Ta särgi ülemised nööbid olid alles lahti. Tavalisest pikemad juuksed olid pisut sassis. Ta nägi isegi pisut lohakas välja aga ta oli samas nii kena, et... Ah ei.
„Kuidas sul läheb?“ küsis Chad meie peegelpilti vaadates, silmad justkui täis uhkust, et ma temale kuulun. Ta käsi, mis liikus mu tagumikule, ärritas mind. Tegin tõrjuva liigutuse ja võtsin ta randmest kinni, et käsi eemale lüüa.
„Lõpeta praegu,“ sisistasin läbi kokkusurutud hammaste, midagi mõtlemata.
„Sum..,“ lausus Chad, kuid hämming sai temast võitu.  
Ma pean need kuradima kingad lihtsalt ära vahetama ja kõik. Marssisin peegli eest minema, tundes Chadi silmi oma seljal. Võisin kihla vedada, et ka teised ruumisolijad saatsid mind sama üllatunud pilguga.
„Ja siis nad ütlevad, et pruudid on pulmapäeval närvis,“ kuulsin Sophia naerust märkust, enne kui uks mu selja taga kinni langes.

Marssisin ühest ruumist teise, kuni jõudsin kööki, kus käis meeletu sigin-sagin. Jäin kohmetunult seisma ja vaatasin enda ümber toimuvat, kuni märkasin eemal Chadi ema kellegiga vestlemas ja juhiseid jagamas. Ta heitis kiire pilgu mulle, lausus midagi oma vestluskaaslasele ja sammus minu poole.
„Summer, kullake, mis on?“
„Ma ei tunne end väga hästi,“ nentisin vabandava ilmega. Mu silmadesse trügisid pisarad, kuid ma proovisin neid tagasi hoida.
„Ma näen seda. Kullake, sa oled näost lubivalge... Oled söönud midagi?“ Ta asetas käe mu seljale ja juhtis mind istuma. Naeratasin talle tänulikult. Vaatasin, kuidas ta võttis kapist suure klaasi ja valas sellesse kannust sidrunivett. „Joo vähemalt natuke...“
„Aitäh,“ libistasin käed ümber külma klaasi ja tõstsin selle sõõmuks suule.
„Kus Chase on? Kuidas ta sind üksinda nii jättis..?“
Kirtsutasin piinlikusest nina.
„Ma sain natuke pahaseks tema peale...“
Chadi ema kergitas kulme.
„Ahsoo.“
„Vabandust,“ sosistasin vaevu kuuldavalt.
Ta naeratas mulle: „Oh, pole midagi, Summer. Sa ei pea vabandama, ma tean milline mu poeg vahel olla võib. Ma pean nüüd minema laudu üle kontrollima, sina aga istu veel kui end hästi ei tunne. Eks see pulmaärevus kerib siin kõigi närve krussi.“
Noogutasin ja saatsin teda pilguga. Jõin vee lõpuni ning ajasin end siis ettevaatlikult püsti. Võtsin kingad jalast ja tippisin need näppus läbi maja trepi poole. Võib-olla teeb head kui ma natuke pikutan. Pole hullu, kui soeng pisut kannatada saab. Sophia juuksur jõuab seda hiljem enne tseremooniat parandada.

Vajutasin magamistoa ukselingi alla ja astusin sisse. Tardusin paigale, kui nägin Chadi voodil selili pikutamas. Ta lõi silmad minule.
Hammustasin huulde: „Sina ka siin.“
„Mõtlesin, et võtan pisut aega maha enne pidu.“
„Sama siin.“
Chad vaatas mind pingsalt. „Sa näed hea välja aga sa ei näe hea välja.“
Muigasin.
Lasin kingadel peost pudeneda ja ronisin Chadi kõrvale voodile. „Su ema meelest ka.“
„Siis sa tulid õigesse kohta.“
Chad libistas käed mu ümber ja suudles mu kaela, liikudes ülespoole.
„Anna andeks, et ma enne su peale pahuraks sain.“
„Pole midagi,“ sosistas ta.
„Sa oled liiga hea,“ ohkasin ta huulte vastu.
„Ja sa oled nii ilus.“
Ta käsi peatus mu näo küljel kui ta ainiti mu silmadesse vaatas.
„Loodetavasti on peo ajaks parem olla ka.“
„Kindlasti. Kas sa söönud oled?“
„Su ema küsis ka seda. Mmm, hommikul,“ vastasin, hingates sisse Chadi hõrgutavat lõhna. „Ja just jõin köögis vett, nii et ehk läheb olek pisut paremaks.“
„Loodetavasti,“ ühmas Chad. Nihutasin end rohkem tema vastu ja sulgesin silmad. Issand, kuidas ma tahaks siin pisut nii olla ja kasvõi pool tundi magada. Unustada kogu see trall, mis all toimub...
„See kõik on nii väsitav lihtsalt, tahaks juba ühelepoole sellega saada. Tahaks küsida, mida Sophia sööb, et ta nii energiline on peale nii pikka ööd...“
Chad tundus justkui mu mõtteid lugevat. „Aga oleme siis pisut siin.“
„Mhm,“ pomisesin läbi huulte ja lasin end vabaks. Chadi käsi liikus mu puusale, sealt edasi mu kõhule ning jäi siis seda katvat pitsi silitama. See mõjus nii veidralt rahustavalt, et mul hakkas parem ja pinge vajus mõneks hetkeks tahaplaanile. Chadi käsi peatus mu alakõhul ja ma tundsin tema sõrmi korraga selgemast selgemalt. Ja järsku, täielikus äratundmises, lõin silmad plaksti lahti.
Võtsin Chadi käe ja tõstsin selle enda pealt ära ja ajasin end püsti.
„Kus sa lähed nüüd?“ protestis Chad ja üritas mind kinni hoida.
„Vannituppa korraks...“
„Kas sul on süda paha?“
Viivuks tundus mulle et see küsimus, justkui rusikas silmaauku, ajabki mul südame nii pahaks, et ma jõua vetsupotini ka joostes mitte.
„Ee..e.ei,“ laususin katkendlikult, end kogudes.  
Chad lasi mu lahti ja jäi siis edasi pikutama, saateks kerge nohin. Õnneks ei vaevanud ta oma pead liiga palju sellega, mis mul häda oli. Ju ta ajas mu veidra oleku närvide ja muretsemise süüks.
Lippasin vannituppa ja avasin kiirelt oma pisikese musta kosmeetikakoti. Selle väikses salataskus oli pisike kalender, kus oli kirjas minu jaoks sel hetkel väga oluline informatsioon. Vaatasin viivuks eelmist kuud ja tõin pomisedes kuuldavale paar krõbedamat vandesõna, kui pidin nentima, et olin oma asjadega pisut lohakas olnud. Või oot...? Ma peaksin igaks juhuks telefonist ka vaatama. Olin küll vanamoeline ja paberkalendrile üsnagi truuks jäänud, kuid telefoni oli alati mugavam märkida. Lipsasin tuppa, et öökapilt oma telefon võtta.
Heitsin pilgu voodi poole, kus Chad end küljele oli veeretanud ja mu pilku märgates kutsuvalt enda kõrvale voodile patsutas.
Manasin näole kõige võltsima naeratuse üldse ja andsin talle käega märku, et mul läheb pisut aega. Seejärel lükkasin vannitoa ukse taas kinni ja keerasin selle lukku, pigistades silmad kinni, kui klõps kuidagi eriti valju kõlas.
Istusin vetsupoti kaanele ja hakkasin arvestust pidama, andmeid võrdlema.
Ma ei mäletanud, et mul oleks maikuus päevad olnud. Aprilli viimasel nädalal olid viimased ringid tõmmatud, kuid mais ei midagi... Ega ka selle kuu alguses. Või kas mul jäi lõputöö ja lõpetamiseärevuses lihtsalt märkimata või... olidki mul viimased aprillis? Appi, appi, appiiiii...
Mul olid need viimastel aastatel täiesti korrapärased. Seega lugesin viimasest päevast 29 päeva ja ohkasin. Mu käsi, mis pisikest kalendrit hoidis, värises. Arvestasin kaks päeva maikuu lõppu ja hakkasin siis viimasest päevast uuesti lugema.
„Üks, kaks..., neliteist, viisteist, kuusteist, seitseteist. Seitseteist...“ Tõusin ja vaatasin end peeglist. „Seitseteist? Seitseteist... Üle?“ küsisin endalt peeglist ja mõõtsin end pilguga, mis oli täis segadust ja paanikat. Üritasin meeleheitlikult meenutada mai viimast nädalat... Aga peeglist vahtis mulle vastu täielikus paanikas kahvatu näoga neiu, kelle silmad läikisid. Ajasin end korralikult sirgeks ja astusin eemale. Keerutasin end küljelt küljele, silmitsedes oma keskkohta. Silitasin seda ettevaatlikult. Muidugi midagi polnud veel näha ega tunda aga... Ma tundsin end ikka veidralt. Kas selle pärast..? Ja kui aus olla siis ega me eriti ettevaatlikud ka polnud. Mul hakkas oma mõtete tõttu meeletult palav.
„Summer,“ kõlas mu nimi enne, kui tugev koputus vannitoa uksele. Chad lõgistas kannatamatult lingiga. „Kõik korras?“
„Jah, on küll,“ laususin valju. Hääl värisev, murduv, nutune. Piisvalt teistsugune, et Chad teaks, et ma just valetasin talle.
„Summer, sa ei kõla enda moodi. Palun tee uks lahti.“
Vastamise asemel läksin lükkasin dušivee jooksma, et ma Chadi ei kuuleks ja ehk veidike end koguda suudaksin.
„Sa läksid pesema!?“ kuulsin Chadi imestunud häält. „Summer, mis toimub? Lase mind sisse!“
Jah, seetõttu ma olengi siin paanikas, et ma seda liiga hoolimatult tegin... Äkki ma ei mäletagi, et mul olid mais päevad ja see siin on lihtsalt ülereageerimine? Ma võiks muretseda siis, kui tean kindlalt.
Panin vee kinni.
„Ei...“
„Summer, kallis, tee uks lahti! Ma muretsen.“
„Kohe,“ pistsin kiirelt. Kallutasin end kraan kohale, et peoga pisut vett võtta. Seejärel niisutasin mõlemaid käsi, et oma kaela pisut värskendada. See oli täpselt paras kosutus.
Klõpsasin ukse lahti ja Chad tõmbas selle pärani.
„Mis on?!“ nõusid ta karmilt.
Neelatasin ja hoidsin Chadiga viivuks silmsidet.
„Summer?“ uuris ta pehmemalt toonil.
„Ma olen hiljaks jäänud.“
Ohkasin ja sammusin temast mööda. Ma pean mugavamad kingad endale jalga leidma.
„Ei ole,“ venitas Chad. Ta ilmselgelt ei jaganud ära, milles asi oli.
Keerasin kapi kingi otsides sassi ja kui mingid asjad ülevalt riidepuudelt mu tegevuse tõttu mulle selga kukkusid, hakkas Chad naerma ja tõmbas mind kapist välja, endale sülle.
„Mida sa rahmeldad, rahune nüüd natukeseks. Sina ei abiellu täna. Meie peame lihtsalt pidutsema täna...“
Ta jäi vait, kui nägi mu pilku.
„Ma olen ligi kolm nädalat hiljaks jäänud,“ pahvatasin Chadile välja selle, mis mind kogu selle lühikese aja rõhunud oli. „Ma ei tea midagi kindlalt aga mul jäid eelmine kuu päevad vist ära ja arvestades, et me... Ühesõnaga, ma võib-olla olen rase.“
„See oli rohkem kui üks sõna aga... M-mi-da?“ kogeles Chad sama šokeeritult kui mina olin. Ta vajus näost ära ja ma tundsin taas seda ahastavat tunnet, mida ennist üksi vannitoas. Me oleme liiga noored. Me pole selleks valmis. Aeg on lihtsalt nii vale...
„Nii et ma vist olen rase... Anna andeks, ma tean, et ma oleks võinud ka kaitsta end selle eest...“
„Mida sa ajad?“
Neelatasin uuesti. Hoidsin oma pisaraid tagasi.
„Mida sa ometi ajad! See on suurepärane ju!“ lõi Chadi nägu särama ja ta kattis mu suu ja punase näo suudlustega. „Summer!“
„Sa pole pahane?“
„Kas ma olen pahane?!“
„Ma arvan, et sa oled sama palju šokis kui mina.“
„Ei, ma olen pööraselt kuradima õnnelik, kui see tõsi on!“
Mul hakkas kergem ja nähes, kuidas Chadi nägu totralt õnnis naeratus kattis, tekkis mul vastupandamatu soov kindlalt oma saatust teada. Temal samuti.
„Kas sa testi tegid?“
„Mul pole. Ma lihtsalt arvutasin natuke ja arvestades, et hiljaks ma olen jäänud, siis suure tõenäosusega... Ma pole kunagi hiljaks jäänud.“
„Okei, teeme nii, et sa jääd siia ja kutsun arsti, kes sind läbi vaataks.“
„Eei, ei, ei... Pole vaja, see tõmbaks liialt tähelepanu...“
„Meie üks peretuttav on väga hea arst ja ma juba nägin, et ta on juba kohal ka. Sellest pole midagi, kui ta korra siia kutsuksin...“
Noogutasin leplikult. “Aga ära veel kellegile ütle midagi, eks?“
„Muidugi!“
Chad aitas mu hoolitsevalt voodisse pikali ja sahmis nüüd ise pea laiali otsas ringi ja lehvitas mulle, kui toast minekut tegi.
Sulgesin silmad ja libistasin käed aeglaselt oma alakõhule, kujutades ette kuidas seal miski kasvaks. See oleks nii veider. Aga ta oleks nii armastatud.
Mõnede minutite pärast avanes uks ja Chadi järel marssis tuppa meeldiva moega keskealine mees. Ta astus mu juurde, sirutas mulle tervituseks käe ja muigas.
„Nagu ma kuulsin, olete te hiljaks jäänud. Päris pikalt?“ Võinuks arvata, et Chad rääkis talle juba korraliku jutu kokku, langedes ka teatud detailidesse.
„Ligi kolm nädalat.“
„Nii-nii...“ noogutas arst. Lõin pilgu kõrvale, kus Chad seisis ja väga ootusärev oli.
„Kas teil on täna iiveldust esinenud? Te olete näost väga kahvatu...“
„Tal on tujud,“ märkis Chad üliasjalikult, mille peale mina silmi pööritasin ja arst naerma hakkas. Nagu see oleks kõige põhjapanevam sümptom.
„Mida?“ venitas Chad nõudlikult.
„Chad, palun...“
Naeratasin nõrgalt. Ta oli nii armas.
„Jah, kullake.“ Oli ta hetkega minu juures ja hoidis mu kätt, kui arst mu näitajaid mõõtis ja igatmoodi mind uuris ning kiire proovi tegi.
„Eric?“ küsis Chad peagi. Ta oli nii kannatamatu.
Arst noogutas kerge naeratuse saateks. „Üsna varajane, kuid proov näitab positiivset vastust. Palju õnne! Eks me saame edasised kontrollid järgnevatel nädalatel kokku leppida, kui sobib.“
Eric surus Chadi kätt ja vabandades jättis meid selle uudisega kahekesi.
Kui enne oli mu maailm pilla-palla, siis nüüd järsku tundsin, kuidas kõik justkui oma õigele kohale langes. Mu pisike maailm oli endas leidnud uue tähtsa pidepunkti, mille ümber keerelda. Justkui vastus mu segadusele...
Mu silmad olid vett täis. Istusin voodil, selja taga toeks mitmed padjad ja vaatasin enda ette, midagi nägemata. Mu käed silitasid kõhtu katvat pitsi. Mu huuled värisesid, kuid olid kaardunud naeratuseks. Ma oli üllatusest täiesti pilditu ja sõnatu.
Chad pühkis mu põskedelt sinna veerenud pisarad. Ja ma oleks saanud talle täpselt sedasama teha, kui ma vaid oleks suutnud oma käsi tõsta.
„Issand jumal, sul pole aimu ka kui väga ma armastan sind, Summer,“ lausus ta enne, kui suudluseks mu poole kummardus, libistades oma käe minu käte vahele. Just täpselt sinna, kus meie tilluke ime kasvamas oli.

Ma pole seda lugu niiii ammu lugenud, sellele mõelnud jnejne, aga nii kui ma lugema hakkasin siis tundus nagu poleks pausi sees olnudki. Kinda veider öelda, aga see on veits see lapsepõlve lugu, mis minuga ikka kaasas käib. Tahaks öelda raamat, aga seda see meil ju veel pole. 😉
Väga inspireeriv, et sa tõesti veel kirjutad ja asja südamega võtad. Pealegi veel nii hästi, et lõpp saabus kiiremini kui ma oleksin tahtnud. Chad on alati tõeline hurmur olnud, aga see kui excited ta siin lõpus oli, oli lihtsalt niiiii armas. Ma loodan, et sul mingeid lolle üllatusi meile veel varuks ei ole, sest Chad ja Summer tõesti väärivad enda õnnelikku lõppu ja mul on tunne, et kõik su lugejad ka!!
Ma loodan, et järgmist osa su loost väga kaua ootama ei pea ning leiaksid motivatsiooni jätkata, sest olgem ausad, lõpp tundub lähedal ja ma niiiiii väga ootan, et sa selle VÄGA südamlikult ja heldelt lahendaksid (nii tegelaste kui meie, sinu lugejate nimel!!!!!!)
Ma küll mainisin su imelist kirjutamisstiili, kuid ütlen veel üle, et see on väga nauditav ning parajate kirjelduste ja dialoogidega. Pilt jookseb silme ees ning teksti saab pingutamata nautida. Vist üks kirjaviga oli, aga ma hetkel liiga laisk, et seda üles otsida.
Ootan uut!! 😋

Jeei. Mul nende kirjutamisega sama. Nagu polekski kuid vahele jäänud ega midagi.
Ma tahtsin selle osaga kiirelt põhiasjani jõuda. Mul kunagi tekkis see mõte aga siis mõtlesin, et eih, liiga roosamanna aga samas nad väärivad kõike head.
Kuigi mis salata, oi kui palju uusi asju saaks siit nüüd edasi ajama hakata. Saaks asja ka traagiliselt lahendada aga...
Elame-näeme
36-ndaga on juba algust tehtud. Kui tööl kiire läbi või nädalavahetus, siis vaatan edasi

JA MUL TULI NII HEA MÕTE, et aaah Aga selle jätan vist üllatuseks. Ma ei tea, kuidas see mul õnnestuks aga ma mõtlen selle peale päris tõsiselt!

Ooooomaigooood!
Sind teades, siis sa teed siia sellise twisty sisse, et oi oi oi. Ma loodan tõesti, et nad saavad oma õnneliku lõpu. Nad väärivad seda ja tõesti meie väärime ka! Me oleme ikkagi aastaid kaasa elanud eks! Meie südamevalu tähendab ka midagi!
Aga vähemalt ei pidanud nad triibupüüdmisega vaeva nägema,nagu paljud paarid kahjuks tegema peavad.
Nii et meil ei jää nüüd muud üle, kui loota, et sa oled piisavalt helde, et meile see õnnelik lõpp kirjutada. Ja uus osa muidugi haha
Ära heidi, et ma nii hilja lugesin. Aga vähemalt lugesin eks. Siin üks mees vingub kõrval, et miks tema siin lugeda ei saa, või siis pigem häkkida.

Mul on üks väääääga huvitav mõte. Aga ma veel ei tea, kas ma selle ka reaalselt teoks teen. Teeb peas pesa küll aga.... ma ei tea
Ja kes teeb, sel ikka juhtub. Nad on selles mõttes päris usinad. Chad ja Summer, ma mõtlen.

Eks siis varsti uus osa ka. Mul puhkus ka tulemas, nii et üks must do on siia ka uus osa saada

Päris kaua pole siia kirjutanud, isegi mitte kommentaare. 😂
Aga nagu sa Audrey juba tead, siis mingil kummalisel põhjusel tuletas NP end mulle meelde ja pean tunnistama, et tänasel päeval on NP2 ja NP1 kaks täiesti erinevat asja. Areng nende kahe osa vahel on nii tohutu. Toona tundus muidugi NP1 meile ka tohutult hea loona ja otse loomulikult on see seda ka praegu, kuid sinu oskus end juttu sisse panna on sedavõrd arenenud, et jõudes NP2 35nda osani, pean tunnistama, et tekkis tunne, justkui puuduks võimalus neid lugusi, peale ühiste tegelaskujude, omavahel seostada 😂

Aga jutust endast siis veel niipalju, et Chad võlus mind ka nüüd lõpuosades, aga ilmselt tulenevalt minu ealisest edasiliikumisest juba 30ndate poole, ei tundnud ma end nii jalust nõrgana kui toona palju aastaid nooremana. Kohati suutis ta mind nii endast välja oma käitumisega ajada, et Sumi asemel oleksin andestuse või mõne hea sõna asemel vastu hambaid virutanud. Sellest tundest sai sinuga ka põgusalt arutletud. Ja sama teema oli Joshiga! Kui aastaid tagasi ma ilmselt juubeldasin, sest temaga läks nii nagu läks, siis tänasel päeval mõtlesin küll, et mis meil neil päevil küll viga oli. 😂 kuidas me noorematena ikka nii vastikud olime ühe katkise noore inimese vastu. Kniks ja kummardus Audrey, selle detaile lisava osa eest, kus Chad meid valgustas, miks Joshua nii katki olla võis.

Natalie(loodan et nimi õige) ei pälvinud minult heakskiitu. Iseenesestki mõistetav miks. Iga endast lugupidav naine ei tohiks selline olla. Jah, tore et asja ära lahendas, aga ühe sellise prohmaka teinud tädikese juttu kohe uskuma jääda nagu Summer seda tegi...no ei. Oleksin sealtpoolt ehk mõnd trotslikumat ja pisut heitlikumat lahendust oodanud. Kuidagi nii kergelt käis see. Saan aru küll ju et big love jms, aga kui olla nüüd üdini realistik, mis ei ole ilmselt välja mõeldud juttudes alati parim viis loosse sisse elamiseks, siis usaldada täisti võõra naise sellist juttu ja veel peale seda, millega nad vahele jäid, oli minujaoks kuidagi kummaline. Ja no Chad küll seal toas, sel hetkel mehe mõõtu välja ei andnud. Polnud ju enam teine nii nooruke, et poleks suutnud asju lahendada nii nagu oleks õige olnud ja uje teine polnud ammugi mitte. Seega ei vabandanud end minu silmis mitte kuidagi välja. Aga eks see ole jälle see, et ma see pikavihapidajatüüpolen.

Ja veel...
Üks maru lahe tegelane on Summeri vend Kent. Tegi ta mis tegi. Küll vigu, millest õppis või siis jälle midagi erakordselt nunnut, aga üht nii vinget karakterit annab ikka välja mõelda. Kindlasti on sellise loomu ja olemisega muhedaid vendasi ka päriselt olemas, vähemalt nii on ilus mõelda!
Tema ja Summeri vahelised dialoogid olid ikka üle prahi kraam. Väljend ise pole suurem asi, aga mõte jõuab ilmselt sinuni.

Üks asi veel. Täiesti arusaadav, et Evan kiirelt jutus tahaplaanile jäi. Ta oligi selline tagaplaanimees. Aga et Will ja Lexie ära kadusid oli tegelikult küll igati loogiline ja elus tihtipeale lähevadki asjad nii, et tuleb suur armastus ja ühine elu koos uue inimesega ja väga palju asju jääbki niiöelda seljataha, aga no Lexiga oleks saanud veel marupõnevaid asju korda saata. Ja no Will mulle ikkagi nüüd uuesti lugedes vist meeldis. Päris hästi ei saanid aru, aga ma ei näinud põhjust, miks ta siis nüüd ei väiks mulle meeldida. 😂

Kindlasti oleks mul veel miskit öelda, aga kõik ei tule kohe pähe, seega kui midagi huvitab, siis anna minna...olen su küsimustele avatud! 😊

Nüüd aga kena uue osa kirjutamise isu sulle!!!

Nii, ma võtan end nüüd kokku, et sulle lõpuks ometi ka vastata
Ma olen korduvalt vist öelnud, et ma ei taju väga kuidas see jutt kellegile teisele mõjuda võib. Eks Summer ja Chad on mu peas ka nii palju, et see on kohati ebanormaalne aga no minu puhul on see vist mõistetav, sest ma kirjutan neist.
Aga jah, seda ma tunnen ise ka, et ma olen kirjutamise mõttes kindlasti arenenud. Ja see on vaid hea, ma tunnen end mugavamalt kui oma teisi asju kirjutan. MORFIIN, if you remember, on ammu-ammu ootel aga sellega on paaaaalju rohkem tööd ja ma arvan ja tahaks, et see ületaks NP ja Tobey ja kõik muud Kas tegelased nii armsaks saaks kui Chad ja Summer, vot ei oska öelda. Aga lugu ise võiks olla veelgi rohkem südamesse pugevam. Ma eeldan, et ma olen piisavalt võimekas seda kirjutama aga oi-oi kui kõva töö see on... EDIT: ja see lugu, nagu ma seda plaanin, on midagi sellist mida meie kirjandusmaastikul veel (minu teada) pole. Ehk siis suunaks ta kuhugi konkursile ja kui seal ei vea, saadaks otse kirjastusse.
Näiteks ma ise ei suuda/ei taha väga kuni mingi 30nda osani NP1 lugeda Vb endal ka mark kui wannabe tiinekas kirjutaja ma siis olin, kui sellega alustasin.

No eks Summer ja Chad ka arenevad ajas Ja meie sinuga ka ning me pole enam nii kergelt ära meelitatavad plikad 16-aastane mina poleks never tulnud Joshua sellise tausta peale, kusjuures.

Natalie oli mul mingi ajutine leiutis Tahtsin et Chadi minevikus oleks keegi külmavereline tsikk, kes teda endiselt tahaks vaid tahtmise pärast, mitte et ta nii väga armastuse mõttes temast hoolikski. Ja tol hetkel oli Natalie Chadi ema silmis parem kui Summer.

Ma kunagi tahtsin Summeri ja Kenti õe-venna suhet palju konfilktsemaks kirjutada aga no läks kuidas läks. Talle Chad klappis ja muudel juhtudel tahtis oma väikest õde kaitsta jne. Mul on omal ka toredad vennad. Suur vanusevahe ja kõigest ei räägi -ilmselgelt- nendega aga vähemalt mehed keda usaldada võin, ükskõik mis.

Mul oleks ka ilmselt palju asju sulle vastata hetkel aga ei tule ka kõik meelde. Ju jõuab jooksvalt arutada

Jooksvalt ilmselt ongi lihtsam. Mul tuli üks asi veel meelde, mida tahtsin küsida.
Kuhu kadus/jäi Kentil see Lisa? Oli ja siis järsku ei olnud. Kas see oligi pigem selline lühem asi millel peatuda või jäi minul miski kahesilma vahele?

Vist ikka lühem. Mul vist kunagi algselt oli plaan midagi tema, Lisa ja Joshuaga korraldada aga sinna see jäigi

Holy molly! You're not dreaming! Siin on tõesti uus osa. Trükikuum osakene. Üle kahe aasta läks siis aega osale, mida ma kirjutasin nii umbes mõni tund. Ma ei tea, kuidas nüüd nii läks aga ma arvan, et kõigile sobib see

ENJOY!



36. Tähistamine

*jookseb varasemaid osasi lugema*

Eelmisest piisab, ma arvan

Hehe.. Sain ka aega, et rahulikult lugeda..
Nunnu. Sinuga rääkides, siis ma kardan, mis siit järgmiseks võib tulla Samas,, lõpp on juba ju lähedal? Midagi väga hulluks sa VIST enam ei pööra, ega ju?

Vist on lähedal, mine tea.
Väga hulluks ei keera asju ilmselt, üllatus(i) tuleb. Eks mingil hetkel teada saate 😃

Ülllllllatus! Ilmselt nii mõnigi arvas, et see värk jääb poolikuks siin aga gotta say, Summeril ja Chadil on ikka tõsiselt oluline koht mu südames. Tänu neile, olen ise palju arenenud, et olla parem kirjutaja. Ja kuidas siis mitte veel parem olla, kui teha vanaga lõpparve, et uuele ruumi teha... 😉

See osa, 37., pidi algselt olema megapikk ja viimane. Siis oleks kahe NP peale tulnud kokku 114 osa. Üks mu õnnenumbritest... Aga kirjutasin ja kirjutasin ja ühel hetkel tundsin, et see osa vajab pausi endasse. Tekitasin selle.

Ma võiks neist veel ja veel kirjutada, aga on aeg lõppvaatuseks. Mina olen selle pika aja jooksul suureks kasvanud ja ka minul on aeg edasi liikuda uute eesmärkide suunas. Vaatab, kuidas nendega läheb... 💙

Ja siin see on - kogu NP peale 114.osa. Eelviimane, loodetavasti 😃 Loodan kogu südamest, et teile meeldib!

Teie Auts.