Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

Super
UUT

Liigaliiga hea. Sob-story oli vägev. Ülikonna koht meeldis. ^^ Ma ei suuda intelligentset kommentaari kokku panna, ainult uut nõuan.

Selle osa põhikangelane on samuti üks ülikond Ma ei tea, mis teema mul nende ülikondadega on...
Kirjavigu ma seekord ei kontrollinud, nii et selles ja ka järgmises osas võib esineda väga idiootseid lauseid
**

14.

„Võta oma pluus seljast ära,“ kamandas mees agressiivselt ja Alexil ei jäänud muud üle, kui kuuletuda, hoolimata sellest, et see oli viimane asi, mida ta teha tahtis. Ta lihtsalt ei suutnud enam. „Palun...“ sosistas ta vaikselt. „Sa ei tea, mida sa teed. Sa ei tea...“ „Ma arvan, et tean küll,“ lausus mees Alexit voodile pikali surudes, „ja ma arvan, et sa tead seda.“ Ta suudles Alexi kaela ja libistas oma käed ta särgi alla, tõmmates selle hetk hiljem üle ta pea ära. „Ära ole nii tagasihoidlik,“ ütles ta mahedalt. „Ma ju tean, et see meeldib sulle.“
Mehe kommentaari peale vihastudes virutas Alex tema nina pihta nii valjusti, et ta võis peaaegu kuulda, kuidas see praksatas, ning helesinisele voodilinale pritsisid punased verepiisad.
Mehe silmad tõmbusid ärritusest vidukile, kui ta oma verist nina puudutas. „Seda sa veel kahetsed,“ ütles ta teravalt.
Ta lõi lahtise käega Alexile vastu nägu ning virutas ta seejärel täiest jõust vastu voodi kõrval olnud kummutit, nii et Alexile tundus, nagu tahaks ta pea lõhkeda. Järgmisel hetkel tõstis mees ta maast üles, lükkas voodile tagasi ja tiris ta püksiluku jõuliselt lahti.
Alex ei tahtnud, et teda puudutataks, kuid tal ei olnud väljapääsu. Homseks oli see kõik mehe peast kadunud, ta teeskles, nagu poleks midagi juhtunud, ja keegi poleks Alexi sõnu uskunud...
„Värdjas,“ röökis Alex nii kõvasti kui kopsud võtsid, kuigi teadis, et keegi teda ei kuule. „Ma vihkan sind! Ma vihkan sind selle eest, mida sa minuga teed!“

„Lihtne tere hommikust oleks paremini sobinud, kas tead,“ pomises Kris Alexi voodi ees seistes.
Alex lõi silmad plaksuga lahti ja võpatas kogu südamest, nähes Krisi enda ees seismas.
„Mida kuradit sa mu magamistoas teed?“ küsis ta ärevalt ja tiris teki endale ümber – ta armastas aluspesus magada, kuid Krisil polnud vaja seda teada. „Kas sa ei arva, et nii ootamatult minu isiklikku ruumi tungidaon pisut ebaviisakas?“ Ta tõusis istukile, tekk endiselt ümber ning ootas, et Kris kas midagi ütleks või ära läheks. „Aga sa ütlesid, et ma võin läbi astuda...“ vaidles Kris. „Ma ei mõelnud selle all seda, et sa võid mu tuppa sisse hiilida, kui ma magan!“ Ta nägu tõmbus krampi, kui ta sellele piisavalt vihast ilmet manada üritas. „Jeesus, mees, sul on tõesti kompleksid,“ porises Kris, kes alles äsja Alexi voodiservale oli istunud, püsti tõustes ja minema kõndides. „Vabandust, et su märga unenägu segasin,“ ütles ta uksel.
Selle kommentaari peale oleks Alex Krisi meeleldi millegagi visanud, kuid see oleks olnud kasutu. Kuidas julges Kris midagi sellist öelda? Ta ei tundnudki teda, ta ei aimanud, et asjad, mida Alex unes nägi – juhul kui ta üldse magas –, olid teistsugused, hirmsamad, kui ta ettegi oskas kujutada...
Alex tõusis üles ning kõndis vannituppa külma duši alla. Ta pidi rahunema. Ta ei saanud lasta sellel pisikesel unenäol oma päeva ära rikkuda. See oli viimane, mida ta vajas. Sellest hoolimata ei suutnud ta seda peast välja saada, vähemalt mitte nii kiiresti, kui ta oleks tahtnud. Pildid sähvisid ta silme ees, nagu oleks tegemist filmiga, mida ei saa katkise puldi tõttu pausile panna ning ta tundis end taas väikese ja kaitsetuna. Hetkeks tekkis tal soov nutta, kuid ta ei saanud. Pisaraid lihtsalt ei tulnud, nagu tavaliselt.
Ta toetas vastu külma seina, kuivatas end kiiresti ära, mässis rätiku endale ümber ning vaatas seejärel peeglisse. Ta silmade all oli tumedad viirud ning need oli paistes. Tundus, et ta oli ka sellel öösel haiglaselt vähe und saanud, kõige rohkem tund või paar. Ta mäletas, kuidas ta oli uinumist oodates voodis lebanud ja lakke põrnitsenud, tundes, kuidas need neli seina tema ümber üha kitsamaks muutuvad...

Ta haigutas, ning haigutas uuesti. Üks oli selge: ta vajas korralikku kofeiinilaksu.
Olles riidesse pannud ning pea ära kamminud, kõndis ta allakorrusele, ainult selleks, et avastada, et Kris polegi lahkunud, nagu ta lootnud oli. Poiss istus köögilaua jures taburetil, jalad hooletult lauale visatud ning vestles Sandraga – või pigem seletas midagi väga aktiivselt, ning Sandra ainult mühatas ja noogutas, andes mõista, et ta pole teemast just eriti huvitatud.
Alex astus lähemale, haaras Krisi jalgadest kinni ja tõstis need laua pealt maha. „Mida värki?“ küsis Kris, hääles silmnähtav ärritus. „Ma ei tea, kuidas sinu kodus on,“ sõnas Alex rahulikult, „aga minu kodus ei hoia keegi jalgu laua peal, nii et kas sa võiksid selle meeles pidada?“ Seejärel pöördus ta Sandra poole ning naeratas leebelt. „Tere hommikust, õde.“ Sandra tegi peaga mingi ebamäärase liigutuse, vaevumata oma vennale vastama ja isegi otsa vaatama ning hetk hiljem oli ta juba köögist kadunud.
Vähemalt oli ta suvatsenud kohvi keeta ja Alexilegi tilgakese jätta. Poiss võttis kapist oma tavalise kohvitassi, valas selle auravat musta kohvi täis ja võttis lonksu. Seejärel pistis ta suhu oma tavalise tableti ja neelas selle kiiresti alla, nii et Kris seda kuidagi märgata ei saanud. Ta istus toolile, nii et Kris temast teisele poole lauda jäi ning rüüpas rahulikult kohvi. Loomulikult polnud see tema lemmikjook, kuid ta vajas seda, ja planeeris juba mõttes endale ka teise tassitäie valamist.
Kris tundus sel hommikul kuidagi teistsugune. Ka tema silmade all olid tumedad triibud, kuid need läiksid veidralt ja ta põsed õhetasid roosakalt. Esialgu arvas Alex, et Kris on taaskord öö otsa pidutsenud, kuid tundus, et tema kummalisusel peab olema mingi teine põhjus.

Alex sirutas käe välja ja puudutas ettevaatlikult Krisi otsaseist. „Hei, mida sa enda arust teed?“ hüüatas Kris ehmunult ja hetk hiljem levis õhetus üle tema terve näo. „Ma tahtsin lihtsalt kindlaks teha, kas sul on palavik,“ lausus Alex mõtlikult, kätt Krisi otsaesiselt eemaldamata, „kuid tundub, et siiski mitte.“ „Ja miks mul palavik peaks olema?“ küsis Kris, pannes käed rinnale risti ning toetades taas jalad lauale. Seekord ei vaevunud Alex tema tegevuse kohta midagi ütlema. Ta lihtsalt ohkas ja kehitas õlgu. „Sa oled täna hommikul kuidagi veider.“ „Ma olen lihtsalt pisut halvasti maganud,“ vastas Kris ja mõõtis Alexit pikal pilgul. „Sa näed ise ka sitt välja.“ „Tänan väga,“ lausus Alex kohvitassile põhja peale tehes. „Võta heaks,“ arvas Kris.
Krisi hinges oli eilsest päevast saadik olnud mingi kummaline ootusärevus, mis takistas tal end vabalt tundmast ning öösel uinumast ning ta ei osanud kuidagi selle põhjust välja nuputada. Tundus, nagu oleks ta kallal mingi luupainaja, mis teda vabaks ei lasknud. Ainult et tema luupainaja oli võtnud inimese kuju...

„Nagu ma aru saan, tahtsid sa minna poodi ülikonda ostma,“ sõnas Alex küsival toonil ja täistis enda tassi uuesti kohviga. „Tahtsingi,“ lausus Kris, „kuid mulle tundub, et enne jõuab päev õhtusse, kui sa oma hommikuse kohvijoomisega lõpule jõuad.“ „Hei, pole vaja nii sarkastiline olla,“ ütles Alex ja keerutas tassi. „Ma joon alles teist tassitäit.“ Kris kortsutas kulmu. „Palju sa siis tavaliselt jood?“ Alex mõtles pisut. „Hmmm...sõltuvalt hommikust. Vahel ühe tassi, vahel viis...“ „Viis?“ hüüatas Kris ja tegi grimassi. „See on ju rõve!“ „Üldsegi mitte,“ kinnitas Alex. „Kohvijoomine hoiab mind käigus.“ Ta tegi tassile põhja peale ja lükkas selle seejärel eemale. „Ma arvan siiski, et sinu tervise huvides jätan ma kolmanda tassitäie joomata.“ Ta tõusis püsti, loputas ja kuivatas tassi ära ja pani selle seejärel kappi. „Kas lähme?“ küsis ta. Kris noogutas. „Ja kuhu?“ Selle peale oskas Kris ainult õlgu kehitada. „Mul pole õrna aimugi. Ma ei tea ainsatki kohta, kust...“ „Kuidas sa endale üldse põhikooli lõpetamise jaoks ülikonna leidsid?“ küsis Alex skeptiliselt. „Ei leidnudki. Ühe papsi tuttava tuttava tuttav töötab õmblusateljees ja ta tegi ülikonna mu mõõtude järgi.“ „Hea seegi,“ arvas Alex. „Mis su mõõdud on?“ „Kas sa tõesti arvad, et ma tean seda?“ küsis Kris. „Või õigemini, kas sa arvad, et ma mäletan seda? Lõpetamine oli aasta tagasi ning selle ajaga jõuavad paljud asjad ära ununeda ja muutuda.“
Alex asetas käed risti rinnale ja manas oma näole tõsise ilme. „Mulle tundub, et ilma igasuguse ettevalmistuseta poodi minek oleks mõttetu.“ „Möh?“ küsis Kris lollilt. „No millest sa aru ei saanud?“ tahtis Alex teada. „Mu vihje on ju üsna selge: ma keeldun sinuga poodi tulemast.“ Selleks, et Krisi mitte välja vihastada – ta ei kavatsenudki kuulata, kuidas keegi veel enne keskpäeva tema peale häält tõstab - , lisas ta juurde: „Vähemalt mitte enne, kui ma pole su lõpuülikonda näinud.“
Tundus, et teist valikut ei ole. Kris oleks võinud sõrad vastu ajada, sest ta lõpuülikond oli midagi, mida ta jälestas, kuid ta ei teinud seda. Kui selle kapipõhjast välja kaevamine tähendas seda, et ta suudab Alexi endaga poodi meelitada, siis ei jäänud tal muud üle. „Olgu, eks lähme viskame sellele siis pilgu peale,“ sõnas ta, otsustades, et Alexi idee kallal norimine ei vääri vaeva.
**
Krisi maja oli halli krohviga kaetud kahekorruseline kiviehitis, mis ei hiilanud ehk küll moodsusega, kuid kindlasti omapärase stiiliga. Aeda ümbritses seespoolt lopsakas hekk ning kreekapärase purskkaevu kõrval murul seisid, uskuge või mitte, neli lõbusat aiapäkapikku. Need tundusid ülejäänud aiaga võrreldes nii absurdsed, et Alex jäi neid üksisilmi vaatama. „Usu mind, mulle ei meeldi need samuti,“ kirtsutas Kris nina, kui märkas, mida Alex vaatab, „kuid mu papsil on lapsest saadik päkapikkude vastu mingi eriline kiiks olnud ning keegi ei suuda teda veenda selles, kui tobe see on.“ „Asi pole tobeduses,“ oli Alex mõtlikult. „Kogu see aiapäkapikkude kultus tundub lihtsalt nii ameerikalik, et mul ununes hetkeks, kus ma viibin.“ Ta kõhistas naerda. „Kas mul on veel kuskil mingeid üllatusi oodata? Näiteks Tuhkatriinu kingakollektsioon elutoa kaminasimsil või Aragogi võrk trepimademe kohal?“ Kris raputas pead, kuigi kumbki nali ei jõudnud talle kohale. „Vaevalt küll.“ Ta pööras oma pilgu maja poole. „Kas lähme sisse?“ Ta pistis käe taskusse ja soris seal seni, kuni lõpuks väikese vaskse võtme leidis ning keeras seejärel ukse lahti. Kuna ta esikus oli üsna hämar, vajutas ta kiiresti lülitit ning kuplita esikulambis süttis pirn, mis esikule valgust andis.
Krisi maja sisemus polnud sugugi selline, nagu Alex ette oli kujutanud. Ta oli oodanud midagi säravat ja maitsekat, nagu suure rahakotiga inimestele kohane, kuid maja sisustus oli meeldivalt tagasihoidlik, kui välja arvata seintel rippuvad kalli välimusega maalid. Enne, kui Kris Alexi trepist üles vedas, jõudis ta vilksamisi ka elutuppa pilgu heita. Seal polnud isegi mitte nahkmööblit, vaid tavaline tumeda katteriidega diivan ja kaks tugitooli, mille vahel oli heleda pinnaga tilluke laud.
„Tere tulemast põrgusse,“ sõnas Kris ja avas oma toa ukse.

Tema tuba oli tunduvalt suurem kui Alexil, tõenäoliselt isegi rohkem kui poole suurem, ning jättis tavatult sünge mulje. Tema seinad polnud küll hallid nagu Alexi toal, kuid tumesinine seinavärv oli vaevunähtav. Suurema osa seinapinnast võtsid enda alla System of a Down’i ja Korn’i plakatid, sekka ka paar üksikut Killswitch Engage’i postrit. Lakke oli maalitud suur ja võikalt irvitav pealuu. Kirjutuslaual seisis must sülearvuti ning selle kõrval lilla pliiatsitops, mis oli ümber kukkunud. Ainus asi, mis vägisi süngust ei õhanud, oli oranž voodikate, mis mõjus selles toas tõenäoliselt sama eredalt nagu päike antarktikas.
„Sul on siin üsna hubane,“ ütles Alex teeseldud lõbususega. „Peaaegu nagu surnukuuris.“ „Kui sa just leiad, et surnukuur hullult kodune paik on...“ pomises Kris ja sammus ukse kõrval seisva musta kapi juurde.
Läks pisut aega, enne kui ta suutis kapipõhjast leida selle, mida otsis, aga lõpuks tõmbas ta võidukalt välja tumesinise õrnade valgete joontega ülikonna. „Siin see tõbras ongi,“ lausus ta erilise entusiasmita.
Alex uuris ülikonda eemalt. See tundus olevat täiesti tavaline ülikond ja üsna hästi õmmeldud ning arvatavasti sobis see Krisile nagu valatult, kuigi selles pidi ta siiski enne veenduma. „Kas sa seda selga ei tahaks proovida?“ päris ta. „Mida?“ Kris ei olnud kindel, kas ta ikka õigesti kuulis. „Sa tahad, et ma selle jubeda asja endale selga paneksin?“ „Mis selles jubedat on?“ ei saanud Alex aru. „Sellel on hea lõige ja see sobib hästi su silmade värviga.“

Krisi põsed lõid kergelt õhetama, kui ta Alexi kommentaari kuulis. „Hei, ära nori mind,“ ütles ta kohmetult. „See on kõige jubedam ülikond, mida sa arvatavasti oma elus näinud oled!“ „Seda vaatame siis, kui sa oled selle selga pannud,“ jäi Alex endale kindlaks ning otsustas toast lahkuda. „Kui valmis oled, anna teada.“ Ta astus uksest välja, sulges selle, istus seejärel aknalauale ning jäi aknast välja vaatama.
Kris tõmbas kapiukse, mille ta hetk tagasi laisalt kinni oli lükanud, pärani lahti ning vaatas end mõne hetke tõsiselt kapiukse küljes rippuvast nelinurksest peeglist.
Ta oli näost endiselt punane ning punastas enda peegelpilti nähes veelgi. Mis temaga ometi valesti oli? Alex oli lihtsalt öelnud, et see ülikond sobib ta silmade värviga. Ta ei olnud öelnud, et Krisil on ilusad silmad, see oli olnud kõigest süütu märkus...
„Lõpeta ära,“ pomises Kris enda peegelpildile. „Lõpeta ära,“ pomises peegelpilt talle vastu ega ilmutanud vähimatki märki muutumisest. Mida vihasemaks Kris enda peegelpildi peale sai, seda punasemaks ta näost muutus ning lõpuks lõi ta kapiukse pauguga kinni, nii et habras peegel värises.
Praegu oli enesekontrolli kaotamiseks absoluutselt vale aeg.
Rohkem midagi pomisemata tõmbas ta endale selga pikkade varrukatega helesinise särgi, ülikonnapüksid ja pintsaku. Kõige rohkem läks tal aega lipsusõlme tegemisega, sest ta ei olnud selles sugugi kibe käsi.
„Noh, polnudki nii raske, või kuidas?“ küsis Alex tuppa tagasi tulles. Ta kortsutas kulmu. „Hmmm...kas sa pead niimoodi paigal seisma? Sa pole ju ometi mingi muuseumieksponaat.“ „Mida sa tahad, et ma teeksin?“ küsis Kris. „Tantsiksin ja laulaksin?“ Alex puhkes Krisi naiivsuse üle naerma. „Pigem mitte. Ma lihtsalt mõtlesin, et sa võiksid veidi keerutada, et ma sind paremini näeksin.“ „Kas ma olen sinu meelest inimene, kes kavatseb keerutada?“ küsis Kris, kuid tegi siiski, nagu Alex palunud oli, hoolimata sellest, kui tobedalt ta end tundis.

„Need püksid istuvad sulle pahasti,“ lausus Alex lõpuks, „kuid mitte selle pärast, et nad sulle liiga väikesed oleksid. Sa oled nad lihtsalt liiga üles tirinud. Püksivärvli nabani tõmbamisel pole mingit mõtet. Pintsak on päris hea, aga sa võiksid kõige ülemise nööbi lahti jätta, et pluus rohkem välja paistaks. See on päris hea värvikombinatsioon...“ Kui ta Krisi lipsu nägi, ei suutnud ta naeru tagasi hoida. „Ja mis see olema peaks, kui küsida tohib? Kas sa nimetad seda tõesti lipsusõlmeks?“ „Ah, ole vait, härra Moenõustaja,“ torises Kris. „Ma andsin endast parima.“ „Vaevalt küll, Kaks Tolli,“ naeris Alex, nimetades Krisi hüüdnimega, mis teda ainult ärritas, ning asus ette hoiatamata Krisi ebaõnnestunud lipsusõlme lahti harutama. „Mida sa teed?“ protesteeris Kris korraga pingesse minnes. „Kas sa pead mulle nii lähedal olema?“ „Ära muretse, ma ei hammusta,“ sõnas Alex lühidalt ning hingas kergendatult, kui lootusetult puntraliku lipsusõlme viimaks ometi lahti sai harutatud. „Veel üks kord sellist sõlme teha ja selles lipsust ei jää midagi ära.“ Ta asetas lipsu korralikult Krisile kaela, tegi paar kiiret käeliigutust ja ideaalne lipsusõlm oligi valmis. „Kust sa seda õppisid?“ tahtis Kris teada. „Oma emalt,“ lausus Alex lühidalt. „Usu või mitte, aga kui ta paar aastat tagasi ühes klubis öise ettekandjana töötas, oli lips midagi, mida ta iga päev kandma pidi ning lõpuks muutus ta sõlme tegemises kohutavalt osavaks.“ Ta vaatas Krisi hindava pilguga. „Midagi on puudu.“ Kapi kõrval oli tapeedi sisse surutud kolm rinnanõela ning üks neist kujutas valgete õielehtedega punast lille. Alex tõmbas selle tapeedi seest välja ja kinnitas Krisi vasaku rinnatasku külge. „Valmis,“ lausus ta lõpuks ja neelatas. „Millal sa viimati nii hea välja nägid?“ „Igatahes mitte lõpetamisel,“ pritsis Kris pisut sarkasmi ja soovis kõigest hingest, et ta ei oleks jälle näost punaseks tõmbunud. See oli viimane asi, mida ta vajas.

„Tead, see on naeruväärne,“ ütles ta lõpuks. „Ma võtan selle asja lihtsalt seljast ära ja me võime minna...“ „Kuhu?“ küsis Alex, teeseldes ajuvabadust. „Poodi loomulikult!“ „Ma arvan, et seda pole enam vaja,“ kõlas tõsine vastus. „Me leidsime sulle just ideaalse ülikonna. See sobib sulle paremini, kui sa arvata oskad ja pealegi, kas sa tahad tõepoolest peigmeest üle trumbata?“ „Ära kasuta seda sõna,“ palus Kris. „Peigmees...no tõepoolest. Ta on mingi kuradi vana kõbi, kas ta peab tõesti praegu abielluma?“ Alex muheles. „Ma arvan, et sa pingutad pisut üle. Sinu isa on kõigest nelikümmend seitse. Kõbi on ta arvatavasti kuuekümneselt.“
Kris noogutas, viitsimata sellele vastata ning uuris ennast veidi aega peeglist. Alexil oli õigus. Ta ei tahtnud küll kiidelda, aga ta nägi tõesti hea välja. Nüüd, kui ta püksid ja lips korralikult istusid ning pintsak liiga pingul ei olnud, ei suutnud ta leida ühtegi mõistlikku põhjust, miks ta poodi uue riidetüki järele peaks kiirustama.
„Aitäh,“ sõnas ta ja mõtles seda südamest, kuid see kukkus välja kuidagi liiga moka otsast. „...et võtsid vaevaks appi tulla,“ lisas ta juurde. „Pole vaja mind tänada,“ muutus Alex kohmetuks. „Lõppude lõpuks on ju igaühe kohustus teisi aidata, või kuidas?“ „Kohustus...jajah.“ Kris tundis, kuidas ta jälle kurvaks muutub. Ta ei tahtnud, et keegi temaga vaid selle pärast aega veedab, et tunneb selleks kohustust. Ta tahtis, et temaga veedetaks aega tema enda pärast.
Krisi meeleolumuutus ei jäänud Alexile märkamatuks. Alles hetk tagasi oli ta olnud rõõmus ja kiiranud sisemist sära, kuid nüüd tundus, nagu oleks mingi tume vari ta endasse mähkinud. Tema silmad olid tühjad ja pilk fokuseerimata ning tundus, et ta mõtleb millelegi ebameeldivale. „Ee...Kris?“ Alex puudutas õrnalt ta õlga, pannes ta võpatama, ning seda nähes hakkas Alexi süda valjusti taguma. Kris nägi tol hetkel välja nii haavatav, nagu võiks iga väiksemgi puudutus ta katki teha. „Kas kõik on hästi?“ küsis Alex siiralt murelikul toonil, üritades oma südame pekslemist ignoreerida.

Kris oleks tahtnud eitavalt vastata, kuid mis mõtet sellel olnud oleks? „Kõik on hästi,“ valetas ta. „Ma eksisin lihtsalt korraks oma mõtetesse ära.“ Ta raputas korraks pead, justkui tahaks tüütut kärbest eemale peletada ning sundis niiviisi oma pea selgeks. „Kas sa süüa tahad?“ küsis ta, sest see oli ainus asi, mis talle hetkel pähe tuli. „Ma kardan küll, et kodus pole praegu midagi peale mahla ja küpsiste, aga...“ „Ei, aitäh,“ vastas Alex, taibates, et ta käsi on endiselt Krisi õlal, ning eemaldas selle. „Ma hakkan nii või teisiti kohe minema, nii et...“ „Sa lähed ära?“ oli Kris üllatunud. „Aga miks? Kas sulle ei meeldi siin?“ „Asi pole üldse selles,“ väitis Alex. „Mul on kodus palju teha ja ma asuksin meeleldi asja kallale. Ma pean koristama ja lõunasööki tegema ja võimalik, et on veel midagi, mille ma olen unustanud.“ „Olgu peale,“ andis Kris alla. „Ma saadan su välja.“ „Pole vaja,“ ütles Alex kiiresti. „Ma leian ka ise ukse.“ Ta kõndis Krisi toast välja ja, kiirustas trepist alla, poisiga hüvasti jätmata. Ta ei julgenud isegi hingata, enne kui ta oli lõpuks tänavale jõudnud ja see maja ning aiapäkapikkudega vürtsitatud aed selja taha jäi.
Ta süda tagus endiselt korrapäratult, kuid see ei olnud pingutusest, mille Alex joostes teinud oli, vaid hoopis millestki muust.
„See on täiesti ebaloogiline,“ pomises Alex mööda tänavat edasi rühkides ja bussipeatuse poole kiirustades, pööramata isegi tähelepanu faktile, et ta ei vaadanud, kuhu läheb ning oleks mitmele inimesele peaaegu otsa kõndinud.
Krisi võpatus oli temast läbi käinud, see polnud midagi erilist, kuid miks pidi ta süda sellele niimoodi reageerima? Midagi sellist polnud temaga ammu juhtunud ning ta polnud selle võimalikkusesse isegi mitte uskunud. Ning nüüd, täiesti ootamatult, ja kõigist inimestest just Krisiga...kas võis olla midagi häirivamat?
Ta oli enda ümber mitmed barjääri püstitanud ja teadmine, et nendest võis nii lihtsalt läbi murda, häiris teda. Ta tundis end ootamatult kaitsetuna ja enda peale vihasena; tundus, nagu oleks ta sisemus ta reetnud.

Ta ei märganudki, millal ta bussipeatusest mööda oli kihutanud, kuid ühel hetkel seisis ta keset teed, taibates, et on oma teekonnaga lootusetult rappa läinud. Ah, olgu pealegi. Kuigi taevas oli pilves, oli õues ilus päev ning selle asemel, et umbsesse bussi ronida, otsustas Alex jalgsi koju minna, hoolimata sellest, et sinnani oli mitu kilomeetrit.
„Ma olen kodus,“ hüüdis ta pooleldi iseendale, eeldamata, et keegi talle vastata viitsib, ning oli üsna üllatunud, kuid elutoast oma ema häält kuulis. „Ma olen siin!“ hüüdis Marianne. Alex imestas, mida ta küll kodus tegi, kuid talle meenus lõpuks, et ema oli töölt ära tulnud, et enda ja oma veel sündimata lapse eest paremat hoolt kanda.
„Kas sa ei tahaks mulle pilku peale visata?“ hüüdis Marianne, ning Alex, kes oli peaaegu juba oma toa ukseni jõudnud, pööras ringi ning kõmpis alla tagasi, et oma ema juurde minna.
Marianne seisis elutoas peegli ees, juuksed hoolikalt kalasabasse seotud ning seljas helesinine voogav kleit. Tema pulmakleit.
Alex ei osanud midagi muud teha, kui ahhetada. Ta ema polnud kunagi nii ilus olnud või vähemalt polnud ta teda kunagi sellisena näinud. „Sa oled vapustav,“ suutis ta lõpuks puterdada. Marianne naeratas, paljastades värskelt valgendatud pärlendava hambarea. „Aitäh,“ lausus ta magusalt. „Just seda ma kuulda tahtsingi,“ kinnitas ta. „Mis sa arvad, kas ma löön oma kallikese jalust?“ „Igal juhul,“ nõustus Alex. „Ma loodan, et ta kukub põlvedele, mitte tagumikule.“ Marianne lasi kuuldavale väikese naeruturtsatuse. „Ka mina loodan seda,“ vastas ta, ning siis meenus talle midagi. „Sa unustasid oma telefoni koju ja see helises,“ teatas ta.

Kes võis Alexile helistada? Masumi ja Mannu olid koos vanematega linnast ja suure tõenäosusega ka levist välja sõitnud, nii et Alexil ei olnud õrna aimugi, kes temaga ühendust võis tahta võtta. Keegi aga seda igal juhul tahtis, sest ta telefon, mis oli voodi vahele kukkunud, hakkas taas helisema veel enne, kui ta oma toa uksest sisse sai. Alexil kulus tükk aega, enne kui ta selle lõpuks kätte sai ja vastu jõudis võtta. „Mida?“ küsis ta teravalt. „Alex, siin mina,“ ütles Kris ettevaatlikult, tajudes, et tõenäoliselt on Alex helistamise pärast pahane. „Ma tahtsin lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras. Sa lahkusid nii kiiresti, et mulle jäi mulje, et ma tegin midagi valesti...“ „Ära minu pärast muretse,“ vastas Alex rahulikult. „Kõik on hästi.“ Tõde oli aga see, et ta polnud selles sugugi nii veendunud. „Tore,“ kohmas Kris, endiselt peljates, et ta on midagi valesti teinud. „Ma arvan, et ülehomme siis näeme.“ Alex ei vastanud selle peale, vaid vajutas kõne kinni, nagu ta alati teha armastas ning viskas telefoni lauale, kus see ta raamatukuhja ümber lõi.
Peale seda, kui ta Krisi häält kuulis, hakkas ta süda taas kiiremini lööma, just nagu tahaks ta rinnust välja tungida. Ei, ta ei tohtinud end sellega vaevata. Ta pidi millelegi muule keskenduma.
Ta haaras laualt esimese ettejuhtuva raamatu ja üritas sellesse süveneda, kuid teksti mõte ei jõudnud talle kohale. Ükskõik, kui väga ta soovinud oleks, mõtles ta endiselt sellest, millest ta mõelda ei tahtnud. Ta mõtles, mõtles ja aeg lendas mööda, ilma et ta kuhugi välja oleks jõudnud.

Ka Kris mõtles pingsalt. Ta lebas selili oma voodil ning põrnitses lakke, kuhu joonistatud pealuu tema üle irvitavat tundus. Ta soovis, et Alex teda usaldaks, end talle avaks ja temaga oma muresid jagaks - ta oli täiesti kindel, et tal pidi neid olema, sest kõigil ju oli -, kuid sellest hoolimata tundis ta, et nende vahel oli mingi nähtamatu tõke, mis takistas teda Alexiga lähedaseks saamast. Ta kavatses selle tõkke ületada, maksu mis maksab.
Endiselt oma mõtetes olles kõndis ta kööki ja kostitas end küpsiste ja mahlaga, kuni ta kõht krampi tõmbus, toidu vastu protesteeris ja valutama hakkas.

15.

Lõpuks ometi oli käes pulmapäev, mida kõik tulihingeliselt oodanud olid...või õieti oli see juba lõppemas. Marianne oli just öelnud oma jah-sõna ja lahke preester, kellele tõenäoliselt üsna hästi maksti, kuulutas tema ja Imre meheks ja naiseks.
„Pange silmad kinni,“ soovitas Masumi, kes seisis Alexi ja Krisi vahel. „Järgnev stseen on lastele keelatud.“ Loomulikult vihjas ta kohustuslikule „nüüd võite pruuti suudelda“ hetkele. „Aitäh, et sa meie närvide pärast muretsed,“ kihistas Alex naerda, „aga mind ei üllata enam miski.“ „Oled sa selles kindel?“ irvitas Masumi. „Ma arvan, et leiaksin vabalt midagi, mis sind šokeeriks...“ „Ah, lõpeta juba, Yam,“ nähvas Kris, „või ma löön sind pruudikimbuga.“ „Selleks pead sa selle esmalt kätte saama,“ ütles Masumi irooniliselt. „Kuigi, kui nüüd hoolega järele mõelda, siis ei ole see sugugi välistatud. Ma kuulsin kuskilt, et kooli koristaja juba ootab, millal sa ta kätt palud...“ „Ma juba ütlesin sulle, et lõpeta,“ lausus Kris grimassi tehes. „Mitu korda ma seda sulle veel ütlema pean? Või äkki peaksin ma seda hiina keeles tegema, et sa aru saaksid?“ Masumi valmistus juba midagi teravat vastu ütlema, kuid Alex takistas teda. „Parem ära hakka pihta,“ soovitas ta. „Ma ei taha, et ta unustaks, kus me oleme.“
„Seda on võimatu unustada,“ kirtsutas Kris nina, otsustades Masumi vastu tahtmist rahule jätta.
Ta polnud kunagi varem pulmas käinud ja seetõttu oli kogu päev tema jaoks omaette elamus olnud, kuid fakt, et see oli ta isa, kes abiellub, oli midagi, mis ta tuju ei parandanud, vaid hoopis kurvemaks tegi.

Ainus lohutus, mille ta leida suutis, oli see, et ka Alex oli temaga sama supi sees. Mis enamgi, ta ammutas jõudu faktist, et erinevalt temast ei lasknud Alex end sellest häirida või vähemalt nii talle tundus. Alex tundus olevat mõtlik ja rahulik ning kohe kindlasti mitte ärev. Lisaks sellele ei saanud Kris mitte mingil juhul mööda vaadata tõsiasjast, et Alex nägi pagana hea välja. Kris küsis endalt pidevalt, kuidas keegi üldse nii hea välja saab näha. Iga pilk, mille ta Alexile heitis, pani teda ainult punastama ning ta oli sunnitud pidevalt kõrvale vaatama, et teised seda ei märkaks.
Ta vihkas oma nägu - see andis ta alati ära.
„Mis edasi saab?“ küsis ta enda kõrval seisvalt Masumilt, et mitte Alexi poole pöörduda. „Mis sa ise arvad?“ sosistas Masumi. „Poole tunni pärast istub meie unelmate paar autosse, mis peab neid pulmapeoks valmis seatud kohta viima. Autojuht teeskleb eksimist ja sõidab mitu korda ümber kvartali. Selleks ajaks, kui nad kohale jõuavad, oleme meie juba majas, valmis neid üllatama...aga seda sa juba teadsid?“ „Ma lihtsalt kontrollisin kindluse mõttes,“ pomises Kris. Talle ei meeldinud tunne, mis temas tekkis, kui ta taipas, et tõenäoliselt peab Masumi teda idioodiks.
„Nüüd on aeg pruudikimpu visata!“ hüüdis Sandra ja naeratas säravalt oma emale. Kogu ülejäänud pulmaseltskond hakkas plaksutama ja vilistama. „Nii kahju, et ma teile kõigile oma pulmakimpu anda ei saa,“ sõnas Marianne mahedalt, „kuid te ju teate, et ma tahaksin seda teha. Kuigi igaühele kimbu ostmine ajaks mu eelarve lõhki...“ Külalised tervitasid seda ootamatult mõjusat nalja laulva naerupahvakaga.
„Kui ta kimbu ära viskab, põrutame minema,“ lausus Alex vaikselt. „Ma küll tean, et tal kulub siin veel rohkem kui küll aega, kuid kui mul palutaks selle peale mürki võtta, jätaksin ma selle vahele.“ „Ma olen sinuga nõus,“ vastas Kris. „Neid vanainimesi ei või iial ette teada.“ Järgmisel hetkel vihiseski pruudikimp läbi õhku. Keegi poistest ei näinud, kes selle püüdis, kuid rõõmsa kisa järgi oletasid nad, et tegu on Sandraga.

„Läksime,“ pomises Alex ja tiris Masumi ja Krisi uksest välja, enne kui Marianne jõudis välja kuulutada ühe kena perekondliku pildistamise.
„Kas sa ei kahetse, et oma ema pulmapiltidele jääda ei saa?“ tahtis Kris teada. Alex raputas pead. „Järgmine kord.“ Kris irvitas. „Järgmine kord? Millal see veel olema peaks? Siis, kui su ema läheneb sajale ja tal on puujalad?“ „Pigem ikka siis, kui sead lendavad,“ naljatas Masumi. „Järelikult üsna varsti,“ märkis Alex kuivalt. „Öeldakse ju, et ufod on põrsakujulised.“
Nad kiirustasid neid ootava auto juurde ning andsid juhile selged juhtnöörid, kuhu neid toimetada. Kris, kes kanti pisut paremini tundis, istus juhi kõrvale ning Alex ja Masumi potsatasid tagaistmele.
Kui auto Alexi ja Krisi tulevase kodu ees peatus, ei suutnud Alex teha muud, kui õhku ahmida.
Kuidas see maja küll muutunud oli! Keegi oli fassaadi osavalt ära remontinud ning maja kergelt kulunud valge värv oli asendunud maitsekalt valitud kollase tooniga. Muru oli korralikult niidetud, metsistunud põõsad pügatud ning Imre aiapäkapikud olid oma positsiooni sisse võtnud.
„Kas pole ilus?“ küsis Kris, kelle jaoks see ilmselgelt uus vaatepilt ei olnud. „Ma ei tea,“ lausus Alex õlgu kehitades. „Kui ma siin eelmine kord käisin, oli siin kõik nii erinev. Nüüd aga...“ „See pole enam sama koht,“ vastas Kris. „Ma tean, et see on just see, mida sa öelda tahad.“ „See pole enam sama koht,“ oli Alex sunnitud nõustuma, „kuid see pole halb. Muutused on head.“ Ta astus autouksest välja ja tiris Masumi endaga. Kris viskas Alexi semule kiiresti ühe tigeda pilgu.
Kuna vihmapilved, mis taevalaotust katsid, ei lubanud pulmapeo toimumiseks just ideaalset ilma, siis oli peolaud sisse paigutatud; see võttis enda alla pool elutoast ning Alex kahtles, kas kõik külalised selle äärde ära mahuvadki.
Ka maja sisemus oli muutunud. Kes iganes remondiga tegeles, oli ta põhjalik olnud.
Koguni nii põhjalik, et kui Alex oma tulevase toa ukse avas, oli ta sunnitud pettunult ohkama.

Ta ei oli tõesti soovinud oma tuba ise remontida, kuid keegi oli temast ette jõudnud. Toa seinad olid helerohelised ja tekitasid sooja tunde, vana kirjutuslaud oli välja visatud ning toanurga seisis raamaturiiul - väike, kuid siiski täiesti olemas. Voodit toas ei olnud, mille eest Alex tänulik oli - vähemalt oli midagigi, mille paigaldamise eest ta ise hoolitseda võis.
„Ma tean, et sa tahtsid siin ise tegutseda, kuid see ei sõltunud minust,“ sõnas Kris, nähes Alexi pisut pettunud ilmet. „Kõik on korras,“ ühmas Alex. „Tore, et te minust hoolite ja minu asemel vaeva viitsite näha.“
„Ma ei tahaks teie väikest vaikusehetke segada,“ lausus Masumi, „aga kas te olete juba unustanud, et varsti on inimesed kohal ning me peame hakkama kelnereid mängima? Nagu te ehk taipate, ei ole me veel toitugi lauale pannud!“ „Õige,“ vastas Kris. „Ma unustasin...“ Ta juhtis oma kaaslased kööki, kus neid ootas terve toidumägi ning nad asusid tegutsema.
Mootorimürin üllatas neid pool tundi hiljem ning seejärel kostis kellahelin.
„Sina või mina?“ küsis Kris, vihjates sellele, kes ukse avab. „Mõlemad,“ pakkus Alex. „Me oleme nüüd ju perekond, või kuidas?“ Kris noogutas.
Alexil oli õigus. Nad kuulusid nüüd ühte perekonda ning ta pidi suhtuma temasse kui venda, nii et see, kuidas ta end Alexi läheduses tundis, tundus lubamatu...
Nad lugesid kolmeni, haarasid mõlemad ühel ajal uksenupust - Kris võpatas kergelt, kui Alexi käsi tema oma puudutas - , ning tõmbasid ukse lahti.
„Tere tulemast oma uude residentsi, Marianne Martin!“ hüüdis Alex rõõmsalt ning vaatas oma segadusse sattunud emale otsa. „Astuge sisse ja tutvuge oma uue koduga!“

Marianne kiljatas üllatunult. „Mida see tähendama peaks, Imre?“ küsis ta oma abikaasale otsa vaadates.
Imre naeratas talle soojalt, andes mõista, kui armunud ta on. „Kallis, sa ju tead, kui väga ma sind armastan, eks? Ma tahaksin väga, et oleksin saanud sulle pulmakingiks isikliku saare osta, kuid kahjuks pead sa selle majaga leppima...“ Marianne oli ehmunud. „Kallis? Kas sa tahad öelda, et see maja...et sa ostsid selle...mulle?“ „Nüüd, kui meie pered ühinevad, on meil rohkem ruumi vaja,“ lausus Imre naeratades. „Ja kas sa oskad kujutada ette paremat paika laste kasvatamiseks?“
Külalised, kes olid koos pruutpaariga saabunud, plaksutasid tunnustavalt - oli näha, et Imre oli neile kõigile muljet avaldanud. Ta naeratas taaskord, seekord säravamalt kui enne ning asetas oma käe ümber Marianne piha. „Kas lähme sisse?“ küsis ta. Marianne noogutas.
Kris juhatas paarikese eesotsas külalistega lauda ja seejärel oli aeg tegutsema asuda. Lilli, mis Mariannele ja Imrele kingiti, oli nii palju, et Alex oli sunnitud suurema osa neist ülakorruse vannituppa panema. Mujale need lihtsalt ei mahtunud.
Ta oli just viimase roosikimbu vaasi pannud ja sellega ühes aknalauale asetanud, kui kuulis enda selja taga kellegi köhatust.

„Kes oleks arvanud, et see kõik kunagi niimoodi läheb?“ küsis Sandra, kes nägi tol hetkel tõeliselt ingellik välja, ning keerutas oma juuksesalku ümber sõrme.
Alex muigas. „Jah, tõepoolest. Elu keerdkäigud on alati ootamatud.“ „Kas Imre on sinu meelest hea partii?“ küsis tüdruk. Alex ei teadnud, kuidas vastata. Ta haistis Sandra küsimuse taga midagi ebameeldivat, nagu ka paar päeva tagasi. „Ma arvan, et jah,“ ütles ta lõpuks. „Isegi kui ta mulle inimesena ei meeldi, siis mis vahet sellel kõigel on? Armastus on see, mis loeb,ja ma näen, et Imre armastab meie ema. Mida enamat me temalt ootama peaksime?“
„Ka Henry armastas teda,“ lausus Sandra tõsiselt.
Alex neelatas. See oligi see, mida ta kartnud oli. Ta oleks pidanud sellega arvestama. Tänane päev oli omamoodi meeldiv olnud ning ta ei kavatsenud Henryst rääkida. Mitte seal, mitte praegu.
Kuid sõnadevool tema keelel tahtis välja saada.
„Armastusel ja armastusel on vahe,“ ütles Alex teravalt. „Kui sa teaksid, kes Henry tegelikult oli, ei julgeks sa teda ja sõna „armastama“ ühte lausesse panna.“ „Ja sina teadsid, kes ta oli?“ ütles Sandra veel teravamalt vastu pannes. „Siis ütle mulle, kes ta oli! Kui sa seda teha ei suuda, siis ütlen ma sulle ise! Ta oli hea ja hooliv inimene, ja see, mida sa temaga tegid, on lihtsalt...“ „Sa oled tõeline silmakirjatseja,“ sõnas Alex ja üritas oma õest mööda trügida, kuid Sandra ei liikunud paigast ning takistas Alexit. „Su ema abiellus täna. Tema elus algas uus peatükk. Sa peaksid tema pärast õnnelik olema, mitte nutma taga kedagi, kes teda isegi mitte ei väärinud!“ „Ja sina? Kas sa ise pole silmakirjalik? Sa ilmud pulma oma isa vana ülikonnaga...kas sa arvad, et ema ei märganud seda?“ „Neid kahte asja ei saa võrdsustada!“ vaidles Alex ägedalt vastu.
Jah, niimoodi ta oma päeva küll veeta ei kavatsenud.
„Ma jään oma arvamusele kindlaks,“ lausus Sandra. „Minu ema oleks pidanud abielluma Henry, mitte Imrega!“
Sellel hetkel lõi veri Alexile pähe.
„Ma oleksin pidanud laskma tal ka sind lihtsalt keppida, selle asemel, et seda takistada,“ ütles ta. „Vaevalt et sa pärast seda enam samal arvamusel oleksid.“

Sandra karjatas ja hüppas oma vennale peale, nii et nad mõlemad põrandale kukkusid. „Mida sa enda arust teed!“ hüüdis Alex, üritades end taguvat Sandrat eemale tõugata. Järgmisel hetkel aga sulgusid Sandra külmad käed ümber ta kõri.
Ta üritas neid lahti rebida, kuid asjatult. Hoolimata nende nelja aastasest vanusevahest oli ta õde tugev, tugevam kui Alex kunagi olnud oli, ning lisaks kõigele oli Sandra ka tulivihane.
Alex üritas õhku ahmida, kuid sellest polnud kasu. Ta ei saanud hingata. „Lase mind lahti,“ puterdas ta.
Sandra silmades oli külm pilk. „Ma soovin, et sa oleksid tema asemel surnud,“ sisistas ta. „Ta oli hea inimene, sina aga oled looduse häbiplekk!“ „Ja kelle süü see on?“ küsis Alex hingeldades ning oma viimast õhku ära kasutades.
Ta oleks pidanud tugevamini vastu panema, kuid ta lihtsalt ei suutnud ning mingi osa temast ei soovinudki seda teha. Sandra tahtis tema surma. Ta arvas, et Alex väärib seda. Miks ei võinuks Alex lasta tal saada, mida ta soovib?
Pilt ta ees muutus uduseks.
Ootamatult tundis ta, kuidas haare ta kaela ümber lõdveneb. Kellegi käed kiskusid Sandra temast eemale.
„Kao minema!“ kisendas Sandra rabeledes. „See on minu ja mu venna vaheline asi!“ „Unusta ära!“ käratas Alexi päästja vihaselt. „Kui sa arvad, et ma lasen sul päise päeva ajal inimesi mõrvata, siis oled sa püstihull!“ Ta lükkas Sandra uksest välja - mütsatuse järgi otsustades kukkus tüdruk põrandale pikali - , ning lukustas seejärel vannitoa ukse.
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsis ta hääl murelikult. „Kas sa saad hingata?“ Alex noogutas nõrgalt. „Minuga on kõik hästi,“ köhis ta. „Tõsiselt...“
„Mis siin ometi toimus?“

Alex hingas sügavalt sisse ja vaatas Krisile otsa.
Kris. Kris oligi see, kes ta Sandra käest päästnud oli.
„Aitäh,“ ütles Alex vaevumärgatava naeratusega, „kuid sa poleks pidanud sekkuma. Mul oli kõik kontrolli all ja nagu Sandra isegi ütles, oli see minu ja tema vaheline asi...“ „Ta peaaegu tappis su!“ ütles Kris. „Kui sa nimetad seda kontrolliks, siis ma lihtsalt ei usu sind.“ Ta aitas Alexi püsti.
„Milles asi oli?“ tahtis ta teada, kuigi teadis, et Alex ei vasta talle. „Millega sa ta vihale ajasid?“
Alex raputas pead, just nagu Kris aimanud oli. Ta ei kavatsenudki talle rääkida.
„Mitte millegi enamaga kui tavaliselt,“ kostis ta napisõnaliselt.
Kris lükkas Alexi näole vajunud juuksed ebakindla käeliigutusega eemale. „Sa ehmatasid mind,“ lausus ta. „Sa ehmatasid mind tõsiselt. Kui ma mõtlen sellele, et ma oleksin võinud tulla kasvõi minut hiljem...“ „Ma tunnen oma õde paremini kui sina,“ vastas Alex. „Ta ei ole mõrvar. Tal ei ole selleks piisavalt jõudu.“
Kris puuris teda oma läbitungiva pilguga. „See ei muuda midagi,“ lausus ta. „See ei muuda seda, mida Sandra sinuga teha üritas.“
Alex ohkas. „See, mida sa äsja nägid, oli lihtsalt asjade loomulik käik. Sandra on liiga kaua minu peale vihane olnud ja neid negatiivseid emotsioone endas hoidnud. Varem või hiljem pidi see juhtuma. Mul on lihtsalt kahju, et sa seda pealt pidid nägema.“
„Ma ei mõista...“ pomises Kris, kuid Alex raputas pead, andes talle märku vajadusest vaikida. Hetkel ei suutnud ta teda lihtsalt rohkem kuulata.

Krisi käsi puhkas nüüd Alexi juustes. Kui ta seda märkas, tõmbus ta ehmunult eemale.
„Muide, mille jaoks sa tulid?“ tahtis Alex teada. Krisi ootamatult tekkinud kimbatus jäi talle märkamata.
Kris lajatas endale käega otsaette. „Issand, kui rumal minust!“ ägas ta. „Ma tõesti unustasin! Su ema hakkab iga minut pulmatorti lahti lõikama ja ta tahab, et sa kindlasti seal juures oleksid!“
„Sellisel juhul ei ole meil mingit põhjust tal oodata lasta,“ lausus Alex. Ta kohendas oma rüselusest kortsunud riideid, heitis peeglisse kiire pilgu, avas seejärel vannitoa ukse ning kiirustas alumisele korrusele, kus külalised ja õnnelik abielupaar tema ja Krisi saabumist ootasid.

What a bitch!
ma vist ei pea mainima kui hea see jutt on!
UUT!

Peale neid kahte osa, paneb mu haiglane aju mind kahtlustama mingit geivärki, aga see võib olla ainult ettekujutus.
Muidu on väga hea.

Kas teate, mõned kahtlused võivad varsti kinnitust saada

*Kallistab kõiki, kellele geid meeldivad ja ootab kannatamatult kommentaare ja kriitikat*
**

16.

Õhtu oli kätte jõudnud, kuid kuna oli suvi, ei olnud päike veel loojunud.
Pulmapidu oli lõppenud ning enamik külalistest oli juba lahkunud. Mõned üksikud, kes olid veel koperdama jäänud, kiirustasid just praegu koduteele asuma.
Alex lamas selili külmal maapinnal, silmad suletud, ning mõtles. Oli liiga palju asju, mis hetkel ta peas ringi ujusid ning ta pidi end nendest vabastama.
Imekenad pulmad, peo ettevalmistamine, tüli Sandraga, Krisi ootamatu ilmumine, ema kõne külalistele...kõik, mis oli toimunud pärast seda, tundus Alexi jaoks olevat tihe udu. Ei olnud asju, mis oleksid nimetatutest rohkem lugenud.
Ta oleks soovinud sealsamas uinuda ning hommikul ärgata ja avastada, et kõik on olnud üks halb uni. Et päike paistab, linnud laulavad ja õhus on armastust. Et Sandra naeratab talle, nagu ta väikese plikatirtsuna teha armastas...

„Sa saad veel niimoodi külma, kui sa siin kaua vedeled,“ sosistas Krisi hääl Alexi kõrva ääres.
Alex võpatas, avas silmad ja tõusis istukile. Kris oli ilmunud nii vaikselt, et ta polnud tema lähenemist märganudki.
Krisi juuksed olid sassis, ta oli oma lipsu eemaldanud, tema pilk oli hägune ning ta hoidis käes pooleldi tühjaks joodud punase veini pudelit. Tõenäoliselt mitte esimest.
Alex nookas peaga pudeli poole. „Mida su isa sellest arvab?“ küsis ta. „Miks ta peaks midagi arvama?“ „Sest ta on su isa.“ „Nojah, Alex, see on nüüd loogiline järeldus küll, aga miks peaks see tähendama, et teda huvitab, mida ma teen?“ „Kui mina oleksin isa, siis ei laseks ma oma alaealisel lapsel avalikult alkoholi tarbida,“ ütles Alex kindlalt. „Noh, siis on ju väga hea, et sa minu isa ei ole,“ arvas Kris ja tõstis pudeli suule. Alex tõusis püsti ja võttis selle ta käest ära, enne kui ta neelata jõudis.
„Mida sa teed?“ küsis Kris segadusse sattunult. „Kvaliteedikontroll,“ lausus Alex. Ta võttis pudelist väikese lonksu, lasi vedelikul suus ringi käia ja sülitas selle välja. „Ebakvaliteetne,“ ütles ta grimassitades ning kallas kogu pudeli sisu, või niipalju, kui sinna veel jäänud oli, rohelisele murule, mis sellise väetise üle vaevalt et rõõmustas.
„Tule, me lähme sisse,“ ütles Alex Krisi käest kinni võttes ja teda enda järel vedades. „On aeg koristama hakata.“
Kris ei protesteerinud. Nad suundusid kööki ning Alex pani Krisi tabureti peale istuma. „Istu siin,“ andis ta käsu. „Aga ma arvasin, et me hakkame koristama?“ oli Kris imestunud. „Mina hakkan, mitte sina,“ vastas Alex. „Praeguses seisukorras oleks liiga ohtlik sind klaaside ja taldrikute lähedusse lasta. Ma kardan, et sa lõhuksid need ilma suurema vaevata ära.“ „Mis sa nüüd, minuga on kõik korras,“ protesteeris Kris ja röhitses valjult.

Alex kummardus tema ette. „Ma kahtlen selles,“ ütles ta. „Kui sinuga kõik korras on, siis ütle mulle, mitut sõrme sa näed?“ „Kolme,“ ütles Kris hetkegi kõhklemata. „Vale vastus,“ ütles Alex. „Ma hoidsin üleval kahte sõrme. See tõestab, et sa oled purjus.“ „Ma olen kaine!“ hakkas Kris vastu vaidlema. „Usu seda!“
„Ära tegele temaga,“ soovitas Masumi, kes suure nõudekuhjaga kööki astus. „Kui ta julges juua, peab ta julgema ka vastutada.“ „Mul pole valikut,“ lausus Alex. „Ma pean tal silma peal hoidma, sa ju tead seda. Pealegi on ta ju mu väikevend.“ Masumi muigas, kuid Krisil polnud pooltki nii naljakas. „Keda sa siin väikeseks nimetad?“ päris ta. „Ma veel näitan sulle, kui...“ „Ma tahaksin küll kauemaks jääda, kuid pean paraku minema hakkama,“ ütles Masumi Krisi tüütut pininat ignoreerides. „Ma pean homme kuradi vara tõusma,“ haigutas ta. „Mu vanematel on kindel plaan hommikul Valka sõita ning nad kavatsevad lahkuda juba kell 6, nii et ma pean oma patareid täis laadima.“ Ta asetas nõudekuhja lauale ja kohendas oma riideid. „Ah, mis siis ikka. See oli rohkemgi kui lõbus.“ Alex noogutas. „Jah. Ega inimesed iga päev abiellu.“
Ta saatis Masumi uksest välja, kiirustas elutuppa ja korjas kokku viimased nõud. Imret ja Mariannet polnud kusagil näha. Arvatavasti istusid nad õues, kus polnudki sadama hakanud, ning nautisid kaunist päikeseloojangut. Seda, kas ka Sandra oli nendega, Alex ei teadnud. Peale seda, kui Marianne oma pulmatordi lahti oli lõiganud, polnud ta oma õde näinud. Oli selge, et tüdruk vältis teda. Alex ei imestanud selle üle.
Ta viis oma süles oleva nõudekuhila kööki, kus Kris endiselt tummalt istus. „Ma tahan aidata,“ porises ta. „Miks panevad kõik mind tundma, nagu ma oleksin kasutu?“

Alex teritas kõrvu. See oli süüdistus, kuid see polnud otseselt Alexile suunatud. See oli suunatud kellelegi teisele. Kõigile? Või ehk ainult ühele inimesele?
Alex oleks meeleldi kohe nõude pesemise töösse sukeldunud - mis siis, et köögis oli suur nõudepesumasin ja tema osaks oleks jäänud vaid nõud masinasse laadida - , kuid kõigepealt pidi ta morni Krisiga tegelema.
„Kris...kas midagi on pahasti?“ küsis ta nii sõbralikult kui suutis. Ta pidi olema siiras, mitte külm ja ükskõikne. Ta teadis, et vastasel juhul ei ütleks Kris talle midagi.
„Ei, kõik on paremini kui kunagi varem,“ vastas Kris, kuid tema hääles oli selge iroonia. „Kui sa ei räägi mulle, mis sind vaevab, ei saa ma sind aidata,“ ütles Alex ettevaatlikult. Kris ei olnud enam lihtsalt millegi pärast endast väljas, temasse hakkas kogunema ka viha.
„Ma ei räägi sulle enne sõnakestki, kui sa laod lagedale, miks Sandra sind kägistada tahtis.“
„Ja sa arvad, et ma jään sellise kaubaga nõusse?“ päris Alex uskumatult. Kris kehitas õlgu. „See on su enda probleem. Ma tahan vaid vastust enda küsimusele, ja kui ma selle saan, võin ma sinu omale vastata.“
Alexil ei olnud valikut. Ta tahtis teada, mis Krisi vaevab, sest poisi ärritunud olek käis talle mingitel teadmata põhjustel närvidele. Tõde ta talle avaldada ei saanud, küll aga sai ta seda sobivalt serveerida.
„Olgu, ma räägin sulle,“ ütles ta alistunud toonil. „Põhjus, miks Sandra mind ründas, peitub selles, et ma ütlesin ühe talle armsa inimese kohta midagi kohatut. Isegi väga kohatut...ja ei saa jätta mainimata, et ma tegin ka tema enda kohta ühe terava märkuse.“ Ta masseris ettevaatlikult oma kanget kaela. „Ütle mulle, kuidas sina suhtuksid, kui keegi ütleb inimese kohta, keda sa armastad või kunagi armastanud oled, midagi halba? Midagi nii halba, et sa ei suuda uskuda, et see on tõsi?“ Kris vaikis. Ta oli sunnitud tunnistama, et arvatavasti oleks ta ise samamoodi käitunud. Alexi jutus oli iva. Ometi oli viis, kuidas Sandra reageeris, ebaõiglane ja brutaalne.

„Sa said kindlasti muhu pähe,“ ütles ta mõtlikult, vihjates sellele, kuidas Alexi pea vastu vannitoa põrandat käinud oli.
„Me ei räägi enam minust,“ sõnas Alex tõsiselt. „Nüüd, kui sa oled kuulnud seda, mida soovisid, on sul aeg mulle öelda, mis sind vaevab.“ Ta istus Krisi kõrvale taburetile, nii et neil mõlemal vähe ruumi oli. „Kas asi on jälle su isas?“ küsis ta keerutamata.
Kris ei teadnud, mida vastata. Kuidas oli Alex selle nii kergesti ära arvanud? Ta oleks tahtnud pead raputada ja varjata seda, mis tal mõttes oli, kuid ta ei saanud. Ja miks, kuradi pärast, pidi Alex talle nii lähedal istuma? Nii lähedal, et ta võis kuulda tema hingamist, nii lähedal, et ta võis teda puudutada...
Kiusatusele järele andes toetas ta oma pea Alexi õlale. Ta ei näinud ainsatki põhjust, miks see peaks Alexi jaoks ebaloomulik tunduma. Ta oli ise tunnistanud, et Kris pole kaine, ning tundus loogiline, et Alex arvab, et tal on vaja oma ringi käivat pead lihtsalt kuskile toetada.
Ta pea käis tõepoolest ringi. Tõde oli see, et ta keha ei suhtunud alkoholi sugugi nii hästi kui ta soovinud oleks ja ümbrus tundus tema jaoks lainetavat.
„Noh?“ küsis Alex vaikselt, peaaegu sosinal. „Kas sa kurdad mulle oma muresid või mitte?“
Nende näod olid peaaegu vastamisi. See oleks nii lihtne olnud: Kris oleks võinud kõigest pisut oma pead kergitada ja ettepoole nõjatuda ja...
...kuid see oleks kõik ära rikkunud.

„Ma jõudsin lihtsalt mõistmisele, mida see kõik minu jaoks tähendab,“ lausus Kris tasaselt, mitte kõvemini, kui Alex temaga rääkinud oli. „See abielu ja peagi sündiv laps...laps, keda mu isa tahab. Laps, kes ei ole selline vusserdis, nagu mina. Laps, kellega ta saab puhtalt lehelt alustada. Kellele ta saab isaks olla ning kellel on olemas ema. Ma lihtsalt mõistsin, et...“ Mõne hetke jooksul ta vaikis. See võis olla kõigest üks hingetõmme, kuid võis olla ka sada. Alex ei öelnud midagi. Ta ootas kannatlikult.
„...et see kõik on minu jaoks kadunud,“ sõnas Kris lõpuks, olles suutnud end piisavalt kokku võtta. „Et midagi sellist ei saa kunagi olema, mitte kunagi.“ „Ma mõistan, miks see sind kurvastab,“ lausus Alex mõistvamalt, kui ta end tegelikult tundis. „Ma tean, mida tähendab see, kui sa kasvad üles perekonnas, kus keegi sind ei märka. Sellest ajast peale, kui Sandra sündis, olen ma oma ema jaoks teisejärguline olnud. Selleks ajaks, kui mu õde siia maailma saabus, oli mu isa juba suremas ja mu ema vajas kedagi, keda hellitada ja seeläbi oma kurvastus unustada. Sandra oli just see, keda ta vajas. Ta hoolitses tema eest, armastas teda ja lõpuks tuli päike jälle välja. Ta unustas oma kurbuse ja ühes sellega ka minu.“ Alex ei teadnud, miks ta seda kõike Krisile räägib - ta ei olnud sellest isegi Masumile rääkinud. Samas teadis ta, et seda pole vajagi. Masumi oli ta parim sõber ja Alex teadis, et ta aimab. Suure tõenäosusega teadis ta tema kohta asju, millest Alex veel isegi teadlik ei olnud.
Kris nohises vaikselt. Alex tõmbas käega läbi tema pruunide juuste.

„Ma ei mõistnud pikka aega, mis Sandras, selles väikeses tites nii erilist on,“ rääkis ta, „kuid midagi pidi temas olema, sest mu ema armastas teda rohkem kui mind. Ma otsustasin sama teha. Ma uskusin, et kellegi armastamine aitab mu end armastatuna tunda, ja ma ei eksinud. Ma olin Sandra jaoks hea vanem vend, ja see toimis...kuni hetkeni, mil ma mõistsin tõde. Sandra ei vajanud mind. Ta ei vajanud asju, mida ma tema heaks tegin. Ta tahtis olla iseseisev, minust eraldiseisev isik, ning lõpuks ütles ta selle välja.“ Alex ohkas vaevumärgatavalt. „Ma olin viisteist aastat vana, kui meievahelised sidemed täielikult läbi lõigati. Sellest ajast peale oleme me olnud midagi vähemat kui lähedased, midagi vähemat kui õde ja vend. Me oleme kõigest kaks sama perekonnanime kandvat inimest, kes on pärit samast algest ja elavad ühe katuse all. Meil pole enam midagi ühist.“ Ta tundis tõelist härdameelsusepuhangut. Kui ta oleks üksi olnud, oleks ta nutnud, kuni ta enam hingatagi ei suuda, kuid nutmine polnud võimalik, ja sellel polnud antud olukorraga mingit pistmist. „Ja isegi siis, kui meievahelised sidemed olid puruks rebitud ning ma olin tema elust välja jäänud, ei andnud ma alla. Ma tahtsin, et kõik oleks nii, nagu enne, kuid mitte miski ei saa olema nii, nagu see kunagi oli.“
Alex tundis, kuidas Krisi pisarad tema õlale langevad. Kas oli tõesti võimalik, et poiss nuttis? Ta ei suutnud seda uskuda. Ta oli Krisi alati tugevaks pidanud, isegi pärast seda peojärgset intsidenti ja veidi hilisemat vestlust kohvikus. Ja nüüd...
Ta ei oleks iialgi arvanud, et teda kunagi nutmas näeb. Teda, oma kasuvenda.

„Kõik on korras,“ sosistas ta lohutavalt ning pühkis Krisi pisarad oma külma käega ära. „Isegi kui ma teadsin, et minu isa minust ei hooli,“ nuuksus Kris, „ei tähendanud see seda, et ma oleksin alla andnud. Ma teadsin, et ma olen tema jaoks paljas õhk, kuid mul oli sellest ükskõik. Ma pingutasin nii, et tatt ja veri ninast väljas, et mu isa minusse soojalt suhtuks ja mind kasvõi kordki millegi eest kiidaks, ja mille nimel? Selle nimel, et tuleks mingi uus, karvutu jõnglane, kellel pole isegi mitte korralikult funktsioneerivat aju ja kainet mõistust ning saaks ainsa silmapilgutuse peale kõik, millest ma nii kaua unistasin?“
„See on elu,“ kõlas Alexi mõtlik vastus. „Niikaua, kui me elame, on see meie reaalsus.“
Ta ei oleks uskunud, et Kris Marianne ja Imre ühise lapse pärast nii palju oma pead valutab, kuid ta ei saanud seda talle ka pahaks panna. Juba kohvikus oli too talle selgeks teinud, kui sügavalt see teema teda puudutab ning oleks olnud naiivne loota, et see tema jaoks nii lihtsalt joone alla saab.
Alex vedas Krisi käe ümber enda kaela ning tõusis püsti. „Tule,“ ütles ta rahulikult, „ma viin su üles. Sa pead natuke magama. Ma mõistan, et sul on halb ja et sa tunned end kõige pärast kehvasti, kuid usu mind, ei ole ühtegi haava, mida uni parandada ei saaks.“ Loomulikult polnud see tõsi, kuid ta ei saanud seda ütlemata jätta.
„Ma saan ka ise kõndida,“ porises Kris, kuid lasi end siiski Alexil trepist üles talutada.
Kohe, kui Alex Krisi toa ukse avas, märkas ta tuttavat mööblit, mida ta paar päeva tagasi näinud oli. „Nii et Krisi jaoks on sissekolimine juba lõppenud,“ mõtles ta. Tuba oli peaaegu samasugune, kui see Krisi vanas majaski olnud oli, ainsaks erandiks oli seintel olevate plakatite puudumine. Puudus ka lakke maalitud pealuu. Krisil ei olnud veel olnud aega sellega tegeleda.

„Kas sa võiksid veel natukeseks siia jääda?“ palus Kris, kui ta teki alla ronis. Alex oli kõhkleval seisukohal, kuid noogutas lõpuks. Ta suundus Krisi kirjutuslaua juurde, et selle ees seisval toolil istet võtta, kuid Kris raputas eitavalt pead. „Mitte sinna. Siia.“ Ta veeretas end voodi keskele, nii et Alexil oli piisavalt ruumi, et voodi äärele istuda.
„Kas sa tahad, et ma ootaksin, kuni sa magama jääd?“ küsis ta. „Pole vaja,“ vastas Kris. „Ma lihtsalt tahan, et sa veidi aega siin istuksid. Niikaua, kuni sa ise viitsid.“ Alex noogutas. Krisi palve oli kummaline, kuid ta ei hakanud seda tagasi lükkama.
Ta ei olnud kunagi kellegi magamistoas istunud, vähemalt mitte niiviisi. Terve see tuba tundus kummaliselt pinget täis olevat...või tuli pinge hoopis tema enda seest? Talle ei meeldinud see tunne.
„Kui sulle sobib,“ lausus ta veidi aja pärast Krisi kohale kummardudes ja talle õrnalt kõrva sosistades, „siis ma lahkun nüüd. Head ööd.“
Krisi kergitas pisut oma pead ning enne, kui Alex temast eemale jõudis tõmbuda, suudles ta teda põsele.
„Head ööd sulle ka,“ pomises ta. Seejärel keeras ta end külili ja oli selge – vähemalt tundus olevat - , et ta oli magama jäänud.
Alex seisis ehmunult tema voodi ees ja puudutas käega oma põske, mida Krisi huuled hetk tagasi suudelnud olid. Mida ta ometi mõtles?

Ta hiilis Krisi toast välja, tahtmatult punastades, ning sattus ukse peal vastamisi pisut hapu näoga Imrega.
„Nii et ta sai sellega hakkama?“ küsis Imre teravalt ja sugugi mitte sõbralikult. Hetke jooksul ei taibanud Alex, millest Imre rääkis ning esimese asjana kerkis tema mõtteisse see veider suudlus, kuid Imre ei oodanud selgituste jagamisega.
„Ma ei mõista, kas tal kohe üldse häbi pole,“ lausus ta. „End minu pulmas niimoodi täis kaanida...“ „See pole tema süü,“ asus Alex kiiresti Krisi eest vabandama. „Ta võttis kõigest klaasikese, et sinu ja Marianne õnne tähistada...“ „See poiss ei oska piiri pidada,“ ütles Imre tõsiselt. „Miks mind küll temasugusega õnnistati?“ Alex taipas, et on tahtmatult oma käed rusikasse surunud. Kust võttis Imre õiguse niimoodi rääkida? Kris oli tema lihane poeg, mitte mingi teisejärguline narr.
Imre järgnevad sõnad üllatasid Alexit niivõrd, et alguses ei jõudnud öeldu tähendus talle kohale.
„Ma soovin, et sina oleksid minu poeg,“ ütles ta, silmades läige, mis väljendas tema sõnade sügavust ja tõsidust. „Sa oled aus, otsekohene, töökas ja korralik. Selle loodriga seal toas ei saa sind võrreldagi.“
Alex ei teadnud, mida teha. Keegi polnud teda kunagi varem nii ebameeldivasse olukorda pannud. Ta oleks tahtnud Imre peale karjuda - kuidas sai mees nii rumal ja mõtlematu olla?-, kuid nüüd, kui mees tema kasuisa oli, ei saanud ta seda endale lubada. Temaga nugade peale minek oleks olnud arutu.
Ennast kogudes ja Imre sõnu seedides manas Alex näole oma parima süütukese ilme ja naeratas, kuigi vaevumärgatavalt. „Seda ütled sa praegu, kuid kord tuleb päev, mil sa oled sunnitud oma sõnad tagasi võtma.“ Nende sõnade järel kõndis ta Imrest mööda, jättes mehe oma sõnade üle pead murdma, ning suundus tuppa, mis juba hommepäev tema isiklikuks vangikongiks pidi saama.

Kui ta toa ukse avas, ei suutnud ta oma üllatust varjata.
Sandra toetas vastu aknalauda ning vaatas oma vennale otsa.
Tema pilgus, mis oli alles paar tundi tagasi olnud täis seletamatut viha, oli võimust võtnud mingi teine, palju pehmem emotsioon. Kahetsus.
Ta puuris hetke Alexit oma õnnetu pilguga. Seejärel ta nuuksatas ja sööstis nagu raketipaugust rabatud oma venna käte vahele.
„Palun anna mulle andeks,“ anus ta. „Ma ei tahtnud sulle haiget teha, ma vannun. Lihtsalt, see, mida sa mulle ütlesid, mõjus nii ootamatult...ma ei tahtnud sulle liiga teha, Alex, ei tahtnud. Sa oled ju mu ainus vend. Palun anna mulle andeks...anna andeks...“
Alex ei öelnud midagi. Ka vaikimine tähendas tema puhul andeksandmist. Sandra mõistis seda ning jäi ka ise vaikseks.
Nad seisid kaua piinavas vaikuses. Sandra naaldus Alexi vastu ja vend paitas õrnalt ta pead.
„Kas sa lubad, et ei tee enam kunagi nii?“ küsis Alex vaikselt. Sandra noogutas. „Jah, ma luban.“ Ometi oli ta hääles kõhklus, mis andis Alexile märku, et tüdruk ei pruugi oma lubaduse pidamiseks võimeline olla. Fakt, et ta siiski lubada julges, oli Alexile väikeseks lohutuseks.
Sandra lasi oma vennast lahti ning tõmbas käega üle oma näo, et sinna vajunud reeturlikke blonde salke minema pühkida. Seejärel suudles ta teda õrnalt põsele ning kõndis minema. Head ööd soovimata, rohkem midagi ütlemata.

Tahtmatult pani oma õelt saadud väike põsemusi Alexit Krisi peale mõtlema. „Mida sa ometi mõtlesid?“ oleks Alex talt meeleldi küsinud? „Mida?“ Punastades kõndis ta trepist alla ja suundus kööki, kus pesemata nõud teda ootasid. Ta pani need nõudepesumasinasse, kordas sama protseduuri ka mitme järgneva kuhjaga ning kui nõud lõpuks puhtad olid, kuivatas ta need ära ja pani nõudekappi. Seejärel mässis ta end sooja jaki ja salli sisse ning astus õue jaheda kätte. Oli küll juuni, kuid sooje ilmu ei paistnud veel kusagilt.
Alex tundis end väsinuna ning ta oleks meeleldi majja jäänud, kuid seal polnud ainsatki kohta, kus magada. Värske pruutpaar oli enam kui tõenäoliselt magamistoa hõivanud, et sellega tutvust teha ning Alex teadis, et ka Sandra tuleb koju. Ainus põhjus, miks Kris majja jäi, oli tema seisund...
Kris, Kris, Kris. Alex tundis, kuidas ta põsed teda kõrvetavad.

Seda imelikku tunnet ignoreerides kõndis ta läbi jaheda õhtu, et viimast korda oma toas magada. Homme ootas teda ees juba uus tuba ning sellega koos ka uus elu. Üks peatükk tema eluraamatust oli läbi saanud ja teine oli alles algamas. Alex oleks tahtnud teada, kas see tuleb parem kui eelmine, kuid ta ei julgenud seda endalt küsida. Oli vastuseid, mida ta teada ei tahtnud.

17.

Karmi peavalu ignoreerides istus Kris laua taga, ees seni veel puutumata tass musta kohviga, ning mõtles. Kuigi mõtlemine ei olnud tema tugevam külg, ei takistanud see teda mõningatele järeldustele jõudmast.
Kõigepealt: pulmad olid kahtlemata katastroof olnud. Alustades vahejuhtumist vannitoas ja lõpetades vahejuhtumiga magamistoas, ei suutnud Kris sugugi meenutada, kas tal oli üldse kunagi hullemat päeva olnud.
Milline idioot ta küll oli! Ta oli end täis joonud nagu viimane lontrus, lõpuks lapsikult jonnima hakanud ning ka Alexile ligi ajanud, mis sugugi tema algsesse plaani ei kuulunud.
Ta teadis, et see oli viga ja ta kirus end, et ei olnud suutnud end piisavalt kontrollida, et seda ära hoida. Ta ei teadnudki, kumba rohkem süüdistada, kas oma nõrka vastupanuvõimet või alkoholi. Pigem oli see olnud kahe nimetatud komponendi koosmõju, kus üks ei välistanud teist.
Kas Alex aimas? Kas ta oli aru saanud, et Kris on...?

Kris ei tahtnud sellele isegi mitte mõelda. „Täitsa putsis,“ ropendas ta vihaselt ning virutas põlvega vastu uhiuut köögilauda. Tema löögi jõud põrutas kohvitassi laua peal ümber ning tuline vedelik ujus mööda lauaplaati laiali. Kris haaras kraanikausi peal vedeleva laualapi ning asus sellega oma kuritöö tagajärgi likvideerima.
Ja tema isa Imre oli Alexile öelnud, et ta soovib, et ta oleks tema poeg, Krisi asemel. Kris tundis, nagu oleks keegi talle noa selga löönud. Kogu oma elu oli ta arvanud, et ta isa lihtsalt ei soovinud endale poega. Nüüd teadis ta, et ta isa ei soovinud endale poega, kes on selline nagu tema...
„Tere hommikust,“ ütles Imre rõõmsalt kööki astudes. Kris pööritas silmi. Kus hundist räägid, sealt hunt tuleb, ütles vanasõna, kuigi praegusel hetkel oli Kris temast kõigest mõelnud. Salamisi arutles ta, kas hundil on peale inimese veel looduslikke vaenlasi. Ta oli oma isa peale nii sügavalt solvunud, et ta oleks olnud ülimalt õnnelik, kui üks Imre looduslikest vaenlastest oleks sealsamas uksest sisse astunud ja temaga arved õiendanud.
„Kas sul on täna vaba aega?“ küsis Imre kummalisel toonil. Kris avas külmkapi ukse, haaras ülemiselt riiulilt ühe õuna, mida pulmakülalised ei olnud jõudnud nahka panna ning hammustas selle küljest suure tüki. „Võib-olla. Mis siis?“ „Ma tahan, et sa läheksid Alexile ja Sandrale appi ja aitaksid neil kolida. Tundub pisut vastutustundetu seda tõsist tööd ainult nende kahe kaela jätta.“ „Kas sa kasutad sellise orjatöö jaoks tõesti lapsi?“ küsis Kris uskumatult. „Orjatöö?“ Imre kortsutas kulmu. „Kui sind huvitab, siis polnud see sugugi minu idee. Ma kavatsesin kogu kolimise eest ise vastutada, kuid Alex ütles, et ta paneb ise käed külge ja kuidas sain ma teda takistada?“ Ta ringutas. „Nagu ma tema jutust aru sain, pidi kolimiauto õhtul kella kuueks kohale minema, nii et neil on Sandraga enne seda veel tükk sehkendamist. Neil tuleb mööbel koost lahti võtta, kokku pakkida, kergesti purunevad asjad mullikiletada ja...“

„Kolimisabiliste tellimine oleks tõepoolest mõttekam olnud,“ vastas Kris ja küsis küsimuse, mis tal juba sellest asjast saadik, kui Imre kolimist mainis, keele peal oli. „Kuidas Marianne sellesse suhtub? Sellesse, et sa ta lihtsalt niimoodi ümber kolid?“ „Sa võib-olla ei usu seda,“ ütles Imre kergelt naeratades, „kuid ta on selle üle väga õnnelik. Ta on juba pikemat aega kavatsenud elukohta vahetada ja nüüd pole enam midagi, mis teda selles paigas kinni hoiaks.“ „Nii et kui kolimine on lõpetatud, läheb maja müüki?“ tahtis Kris teada. „Ma olen üsna veendunud, et jah.“ Imre haaras kohvikannu, milles veel tilk tolleks hetkeks juba jahtunud jooki sees oli, võttis kapist puhta tassi ning täitis selle oma endise temperatuuri kaotanud vedelikuga. „See pole sugugi paha,“ muigas ta jahedat kohvi neelates. „Tema maja on hea koha peal, lähedal on bussipeatus ja toidupood. Muidugi, loogiliselt võttes peame me maja müügikuulutuse avaldamisega järgmise nädalani ootama.“ „Miks?“ küsis Kris ja hammustas õuna nii, et mahla pritsis. Imre heitis talle pilgu, mis oleks justkui käskinud tal oma söömiskombed üle vaadata. „Sest ma tahan anda Mariannele aega ümber mõelda,“ ütles ta lühidalt. „Aga...?“ Kris ei saanud oma isa tagamõttest aru. „Sa ütlesid, et ta on juba ammu kolida kavatsenud, nii et miks peaks ta tahtma ümber mõelda?“ „On ju selge, et see, et ma tema jaoks maja ostsin, oli talle üllatus, võib isegi öelda, et kerge šokk. Ma ei taha, et ta selles rõõmutuhinas liiga kiire otsuse teeks. Kinnisvara müümiseks on küll praegu soodne aeg, kuid pikemas perspektiivis tasub kinnisvara omamine end rohkem ära.“ Imre võttis liiga suure kohvilonksu ning Kris pidi vastikusega vaatama, kuidas pruun vedelik, mida ta sugugi ei sallinud, mööda ta isa lõuga alla veereb ja särgikrae vahele kaob. Niipalju siis heade söömiskommetega eeskujust.
„Sul võib õigus olla,“ oli Kris lõpuks ütlema sunnitud. „Nii ühes kui teises.“ Ta vaatas suurt kella, mis köögiseinal rippus ja armutult tiksus. Oli juba keskpäev, isegi mitte enam keskpäev, vaid pigem varajane lõuna. Kolimisauto saabumiseni jäi veidi üle viie tunni.

„Kui sa tahad, et ma Alexile ja Sandrale appi läheksin,“ ütles ta osavõtlikult, „siis olgu, ma teen seda. Lõppude lõpuks ei ole ma mingi laiskvorst ega tegevusvõimetu looder.“
Imre võpatas tema sõnade peale silmnähtavalt. Kas oli võimalik, et Kris oli tema ja Alexi möödunudõhtust vestlust pealt kuulnud? Ei, see tundus uskumatu. See oli kõigest kokkusattumus.
Krisi sees võitlesid kaks vaenulikku poolt. Üks neist käskis tal isale vastu hakata, tema käske eirata ja jääda sinna, kus ta oli. Lõppude lõpuks oleks kõige parem , kui ta Alexist eemale hoiaks...
Teine tema sees pead tõstev pool tahtis end kasulikuks teha. Ta tahtis oma isale tõestada - ja mitte ainult oma isale, vaid ka Alexile - , et ta pole sugugi mingi kasutu mehike. Ta tahtis näidata, milleks ta tegelikult võimeline on, ta tahtis Alexiga külg-külje kõrval töötada, ta tahtis muutuda selliseks, nagu tema.
Ta tõmbas käekella rihma endale tugevasti käe ümber ning vahetas kiiresti ülikonna, mis tal eilsest õhtust saadik ikka veel seljas oli, mugavate teksaste ja kulunud T-särgi vastu. Seejärel, olles end peeglist üle kontrollinud ja oma välimuse vastuvõetavaks tunnistanud, kiirustas ta tagasi allkorrusele, viskas endale õueriided selga ning astus uksest välja.

Õue peal, üsna maja taga seisis kuur, mis sarnaselt majaga oli saanud endale kena kollase värvikihi. Kris avas selle ukse ning võttis välja jalgratta, millega ta juba ammu sõitnud polnud. Väike katse alternatiivseid transpordivahendeid kasutada ei saanud talle kuidagi kahjuks tulla.
**
„Hei, Kris,“ ütles Sandra, kui ta ukse avas ja oma kasuvenda lävel seismas nägi. „Mis sind siia toob?“ „Mu paps arvas, et oleks julm teil üksi rügada lasta,“ seletas Kris. „Nii et, pange oma vaim valmis. Ma tulin teile appi.“ „Mitte enne, kui sa ütled, mitut sõrme sa näed,“ küsis Alex, kes kuskilt ootamatult välja oli ilmunud. „Ma ei näe mitte ühtegi sõrme,“ ütles Kris ausalt. „Ainus, mida ma näen, on su suur ja ähvardav rusikas.“ „Sa läbisid testi.“ Alex asutus kõrvale. „Tule sisse ja tunne ennast nagu kodus...niivõrd kodus, kui end sellises kohas üldse tunda saab.“
Krisi silmad läksid suureks, kui ta enda ümber olevat segadust vaatas. Terve maja, nii palju kui silm seletas, oli täidetud suurte kastidega. Põrandal vedeles hunnik mullikilesse pakitud nipsasjakesi ning mööbel oli ainus, millega veel tegeletud ei oldud. „Kris, sa võid selle hunniku sellesse parempoolsesse kasti panna,“ asus Alex teda juhendama. „Ära unusta kasti kinni kleepida, teibirull peaks kuskil selle sodi all olema.“ Seejärel pöördus ta Sandra poole. „Ma pean selle kapiga maadlema hakkama. Kas sa saaksid keldrist tööriistakasti tuua?“ Sandra kortsutas kulmu. „Kas poleks parem, kui sa laseksid seda kolijatel teha?“ Oli näha, et ta ei olnud oma venna osavuses väga kindel. „Sellel kapil on mitu klaaspaneeli ja sa võid selle juures abi vajada...“ Alex naeratas. „Pole hullu. Ma saan hakkama.“ Sandra mühatas ning kadus keldrisse.
Kris haaras kohe härjal sarvist või vähemalt üritas seda teha.
„Alex, seda et ee...eilsest õhtust...ee...ma tahtsin vabandada. Ma polnud mina ise.“ Alex kergitas pead. „Millest sa räägid?“
Kris tundis end tummakslööduna. Ei, Alex ei saanud olla seda nii kergesti unustanud...

Alexi suule venis kerge naeratus. „Kui sa seda põsekat mõtled,“ lausus ta tõsiselt, „siis ära põe. Ma ei pea sinu peale viha.“ Ta muigas. „Mind üllatab, et sa seda üldse mäletad. Ma arvasin, et pärast sellist kogust vereasendajat on su pea täitsa tühi.“
Kris punastas. „Piinlikud asjad ei unune.“ Alex vaatas talle otsa. „Minu jaoks see küll piinlik ei olnud. Tegelikult oli see isegi üsna armas,“ ütles ta kõhklevalt.
Krisile tundus, nagu ei usuks ta oma kõrvu. Kas Alex oli tõesti öelnud, et see hetk, mille pärast ta peaaegu terve öö ja hommiku põdenud oli, oli väga armas? Alex ei teinud tema ehmunud olekust väljagi. Ta kummardus, tõstis rulli kleeplinti põrandalt üles ja viskas selle Krisile, kes selle suure vaevaga kinni püüdis. „Kast,“ ütles ta lõbusalt.
Koridorist kostis samme, mis andsid tunnistust selles, et Sandra on keldrist tagasi jõudnud. „Kas leidsid tööriistakasti?“ küsis Alex, hääl endiselt rõõmusm, kuid kogu see positiivsus haihtus niipea, kui ta oma õde uksepiida najale naaldumas nägi.
Sandra käes oli haamer, mis tema jaoks liigagi tuttav oli.
Alex tundis, kuidas ta hing kinni jääb.

Sandra nägu oli tume nagu äikesepilv ning jäi mulje, nagu oleks see pilv iga hetk valmis ka nutuvihma kallama.
„Alex...“ kogeles ta vaikselt. „Sa ütlesid mulle, et sa viskasid selle minema. Miks see ikka veel alles on?“
Alex tundis, kuidas ta keel sõlme läheb. „Ma...ma...“ puterdas ta abitult. „See oli hea tööriist ja...ma...“ „Sa ütlesid mulle, et sa viskasid selle minema!“ karjus Sandra, kelle enesevalitsus tundus taaskord kadunud olevat. „Sa valetasid mulle!Valetasid!“ Kahe sammuga oli Alex tema juures ning väänas haamri tüdruku käest ära. Sandra ei pannud vastu.
„Alex, mis siin toimub?“ küsis Kris, kuid tema küsimus jäi vastuseta.
Rohkem Krisi ega Sandra poole vaatamata tuhises Alex tagaukse kaudu, mille olemasolust Krisil seni aimugi polnud, majast välja õue, kus seisis vana lagunenud kuur, kus Marianne vanadel headel aegadel, kui maja veel ahjukütte peal hingitses, kuivi puid hoidis. Ka praegu võis sealt veel üksikuid vedelema jäänud halge leida, kuid enamus kuurist oli täidetud aastate käigus kogunenud kasutu rämpsuga ning seal oli liikumiseks küllaltki vähe ruumi.
Alex avas kuuriukse, mis valjusti kääksatas ning tundus ainult ühe hinge küljes rippuvat, ning astus sisse. Seejärel tõmbas ta ukse enda järel kinni.
Kuuris jäi pimedaks, kuid selle jaoks, mida ta teha kavatses, polnud Alexil tuld vajagi.
Ta kükitas ettevaatlikult maha ja tõmbas käega üle tolmuse ja pinnulise põranda, kuni ta peopesa puudutas lahtise põrandalaua serva. Ta pressis sõrmed põranda ja lauaserva vahele ning hetk hiljem õnnestus tal laud eemaldada.

Lahtise põrandalaua all lebas kaks eset, mis Alexile juba ammusest ajast tuttavad olid. Ta pistis käe tekkinud süvendisse ja tõmbas käega üle kirve sileda varre ja külma tera. Kirve kõrval lebas hõbedane kaanega tuhatoos, milles Alexi isa alati oma lemmiksigarette hoidis. Praegu sisaldas toos aga hoopis midagi muud, kui keegi arvata oleks osanud.
Alex hoidis haamrit veel mõne hetke käes, justkui kaaludes, kas selle peitmine on õige tegu, kuid tal ei olnud enam valikut. Sandra leidis, et see peab kaduma ja tal oli õigus. Isegi Alex ei saanud seda eirata.
Ta asetas haamri kirve peale, kuid selle asemel, et põrandalauda kohe tagasi panna, jäi ta kõhklema.
Üks kolmest hoolega varjatud asjast oli kindlasti ohtlikum kui teised kaks ning see oli tuhatoos, mille kohta vaid Alex ja Sandra täit tõtt teadsid. Alex võttis selle välja ja raputas seda. Kostus õudustäratavat klõbinat, kui midagi tundmatut vastu toosi seina kolises.
Ootamatult kuulis Alex kellegi samme. Toosi endaga võtmiseks polnud enam aega: see ei mahtunud ta püksitaskusse ja nagu saatuse kiuste oli tal seljas ilma taskuteta jakk. Ta ei saanud karpi niisama lihtsalt kellegi teise silme all kuskile toimetada. Ta pistis selle põranda alla tagasi, surus laua kiiresti peale, veendudes, et see ikka korralikult paigale jääb ning tõusis seejärel püsti.
Uks avanes, tuues taaskord kuuldavale haledust tekitava kaebleva heli ning paljastas ukse taga seisja.
„Kas sa lõpetasid kasti kinni kleepimise?“ küsis Alex külmalt, tundes ülimat ärritust, et Kris teda nii valel hetkel seganud oli. „Jah,“ vastas Kris, „ja ma tahtsin just küsida, mida ma järgmiseks...“ „Mine ja vaata, kas Sandra vajab sind,“ lausus Alex käskival toonil ja pööras pea kõrvale. „Oled sa sellega nõus?“ „Ju vist...“ „Siis mine,“ viipas Alex käega ning tema toonis oli selget lõplikkust.

Alexi äkitselt kummaliseks muutunud käitumine jättis Krisi piltlikult öeldes pead kratsima. Ta oli kõigest aidata tahtnud, kuid Alex oli ootamatult täiesti ebasõbralikuks muutunud ja Kris ei osanud milleski põhjust näha.
Ta oli jälle kõik ära rikkunud, hoolimata oma parimatest kavatsustest ning ta ei mõistnud isegi, milles asi.
Alex vaatas, kuidas Kris maja poole tagasi kõnnib ning ohkas. Tal oli tunne, et ta oli teise poisi vastu liiga karm olnud, kuid ta ei saanud midagi parata, et Kris oli välja ilmunud just kõige ebasobivamal hetkel.
Alexil oleks olnud nii lihtne hõbedane karp kaasa võtta, kuid ta ei hakanud riskima. Selle jaoks pidi olema parem aeg. Ta teadis, et tuleb võimalikult lühikese aja möödumise järel majja tagasi, eeldatavasti üksi, ning viib karbi endaga.
Ta kloppis kuuritolmu oma riietelt ning suundus majja, kus ta leidis Krisi ja Sandra üheskoos elutoa kappi koost lahti võtmas. Kris hoidis ühes käes kruvikeerajat, millega ta paneelid konstruktsiooni küljest lahti kruvis ning ulatas need seejärel Sandrale, kes need ettevaatlikult maha asetas. „Teie koostöö tundub päris hästi sujuvat,“ märkis ta. „Usu või mitte,“ lausus Kris, „aga kui sa arvasid, et ma olen tünnis kasvanud poeg, siis panid sa küll pange.“ „Mis tünnist ja pangest te räägite?“ küsis Sandra, kes millestki aru ei saanud. Kris itsitas. „Kas sa polegi lugenud muinasjuttu tünnis kasvanud poisist, kes...“ Nüüd oli Alexi kord itsitada. „Ma ei teadnudki, et sa muinasjutte loed,“ naeris ta. „Sind vaadates ei oskaks seda kahtlustadagi.“ „Minu sees on palju asju, mida keegi ei näe,“ muigas Kris. „Kui ma olin väike, siis ma lausa armastasin muinasjutte. Mitte selliseid, mis rääkisid saabastega karvapallidest ja hiiglaslikest tüdrukutest, vaid selliseid, kus peategelane oli kõige tavalisem inimene, kes otsis teed õnnele...“ Ta nägu muutus ootamatult kurvaks ja Alex leidis, et ei ole mõtet sundida teda oma lauset lõpetama. Nii või teisiti aimas ta, mis Krisil mõttes mõlkus.

Kuna Sandra end taas kastide pakkimisele pühendas, suundus Alex Krisile appi kapiga maadlema. Kulus veel paar tundi ning lõpuks oli iga viimane kui mööblitükk majas koost lahti võetud, korralikult kokku pakitud ning kolimisauto saabumise ajaks õue taritud.
„Ma ei küsinudki, mis pööningul olevatest asjadest saab,“ sõnas Sandra, olles end väsinult põrandale pikali visanud. „Need jäävad seniks sinna, kuni ema otsustab, mida nendega ette võtta,“ andis Alex talle vastuse. Ta oli oma ema käest just hommikul sama küsimust küsinud ning just seda oli ema talle öelnud. „Pööningul on palju asju, mida kellelgi vaja ei lähe, või mida temal vaja ei lähe, ning ta tahab pööninguga ise tegeleda. Ta teab, et eriti mina olen see, kes kõik seal vedelevad asjad hea meelega alles jätaks...“ „Kas sa oled mingi vanakraamikoguja?“ naljatas Kris. Alex suskas teda oma sõrmega ribidesse. „Kas ma näen vanakraamikoguja moodi välja?“ Ta pani käed vaheliti. „Asi on lihtsalt selles, et paljud asjad, mis pööningul on, kuulusid minu isale.“ „Ahsoo...“ Kris jäi vaikseks. „Noh, jah, siis ma mõistan sind.“

Nad istusid maha Sandra kõrvale, vilistades faktile, et nende riided tolmuseks said ning lõpuks jäi neil üle vaid oodata. Täpselt kell kuus, nagu kokku lepitud oli, kostis maja eest pidurikriginat ja kolimisauto oli kohal.
„Te tegite tublit tööd,“ ütles kolija, habetunud mees, kelle näol oli sõbralik naeratus. Temaga oli kaasas veel üks mees, temast tunduvalt noorem ja ka selgelt sõnaahtram. „Loomulikult tegime me tublit tööd,“ muigas Kris, „ja kas teate, et meie vanemad ei pidanudki meile selle eest peale maksma?“ „See on jah uus trend,“ ütles Alex põlgusega. „Maksta lastele, et nad oma tuba koristaksid, tolmu imeksid ja nõusid peseksid...“ „...süüa teeksid, puid lõhuksid, peenraid rohiksid...“ jätkas Kris nimekirja. „Kui on üldse olemas üks tegevus, mille eest ma tasu tahaksin saada, siis kindlasti oleks see rohimine. Midagi peab ju ometi korvama sundasendist tekkivaid tülikaid seljapingeid, või kuidas?“ Alex, kes oli selgelt millelegi muule keskendunud, raputas end oma mullist lahti. „Ma ei kuulanud,“ ütles ta vabandavalt. „Vahet pole,“ kostis Kris, kuigi ta hääl väljendas selgelt vastupidist.
Kui kogu kolimiseks mõeldud kraam lõpuks Marianne ja Imre ühisesse elamisse jõudis, ilmusid välja Imre sõbrad, kes mehe uue elupaigaga tutvust soovisid teha ja ka maja möbleerimisel lahkelt enda abi pakkusid, nii et see ülesanne jäi täiskasvanute hooleks. Peale seda, kui Alex oli oma kulunud välimusega kummuti, äsja lakitud kirjutuslaua ja vana voodi oma värskesse tuppa vedanud ning oma äranägemise järgi paigutanud , võttis ta sisse koha akna ääres ning põrnitses tuimalt väljas olevat maailma.
Inimestel, kes all sehkendasid, hakkas iga minutiga üha lõbusam, nad tundsid end vabalt, naersid julgelt ning ühel hetkel võttis keegi koguni viisijupi üles.

Kris tundis ennast sellest häirituna. Ta lülitas oma plaadimängija sisse, keeras heli piisavalt kõvasti, et see summutaks nokastanud inimeste valju laulujoru, kuid ei segaks samas naabreid - paremat kätt olevas toas olevat Alexit ja vasakut kätt olevas toas olevat Sandrat, kes juba enda plaadimängijaga tegeles - , ning käis mõttes üle terve päeva sündmustest.
Ta oli veendunud, et oli Alexit millegagi pahandanud, kuid ei suutnud kuidagi välja mõelda, millega. Ta oli talle kõigest järele läinud, kui ta haamriga kuuri suundus, ja...
Kris tundis kummalist uudishimu, mis teda valdas. Ta ei kahelnud hetkekski, et just haamer, mille Sandra kas kogemata või meelega lagedale oli toonud, oli põhjustanud täieliku õhkkonnamuutuse. Kuid mis võis olla selle põhjuseks? Tundus, et Sandra ja Alex olid seotud millegi kummalisega ja ta kavatses välja uurida, millega nimelt. Kris lootis, et sellele ei järgne mingit katastroofi.
Seda, kui lähedal katastroof oli, ta kahjuks ei aimanud.

Grrrr. Mina olen Imre suurim looduslik vaenlane. Homme. Maxima taga, kell 20:00. Süütevedelik. Läheb arvete klaarimiseks. Tell him to be there.

All threats aside, ikka on äge. Põsemusi. <3

awwww... nii armas

Ma tõesti looan, et selle hõbedase tuhatoosi sees ei ole need mida ma arvan. *väriseb*
Ja miks Alex seda haamrit ära ei visanud?

uut!

awwww... nii armas

Ma tõesti looan, et selle hõbedase tuhatoosi sees ei ole need mida ma arvan. *väriseb*
Ja miks Alex seda haamrit ära ei visanud?

uut!

Ma kardan, et Imre ei käi Maximas, kuid võimalik, et ta võtaks pakkumise vastu, kui tegemist oleks näiteks Selveriga...muhahahaa.

Mis puutub hõbedasse tuhatoosi, siis ausalt öeldes võib see ikka värisema panna küll ja haamri kohta ütleksin ma, et see on ee...mälestusese

Olge ikka mõnusad, lugege ja kommenteerige ning andestage mulle mu lollakas komme osade postitamisega venitada

Ilusat pühapäeva jätku
**

18.

Kulus peaaegu nädal, enne kui kolimine lõplikult lõpule jõudis ning kuuldes, et Marianne kavatseb maja tõepoolest esimesel võimalusel müüki panna, ei olnud Alex just eriti õnnelik. Ta oli seal veel lõpetamata asju, mille edasilükkamine tänu ootamatult tekkinud ajalimiidile kõige targem otsus ei olnud. Samas ei leidnud Alex ka aega, et tagasi minna. Korraga oli tal nii palju teha ning lisaks sellele saabus täiesti ootamatult külla ema vend koos oma naise ja kolme lapsega.
Päev, mil välk - küll pisut teistsugune, kui Kris oodanud oli - puud tabas, oli 23. juuni.
Esiteks, juba hommikul sadas ja oli selge, et jaanilõkkesse hüppamine ei tule kõne allagi. Ja teiseks...
...sai Alex keskpäeva paiku ühe väga äreva kõne.

Niipea, kui ta kõne vastu võttis, taipas ta, et midagi on valesti.
Teiselt poolt traati kostus selgelt kellegi nuuksumine. Tüdruku nuuksumine.
„Mannu?“ küsis Alex üllatunult.
„Ei, Kariné,“ kostis vastus.
Alex tundis, kuidas tal seest - küll mitte otseselt südame alt - külmaks läheb. Ta meenutas oma viimast vestlust Karinéga. Nad olid , mis seal salata, põhiliselt meestest rääkinud. Kariné soovimatust rasedusest, tema uuest armastusest, Klausist...
„Ma ei teadnud, kellele teisele helistada,“ nuuksus tüdruk. „Ma mäletan, et sa lubasid mind aidata ja...“ Ta tegi pausi, et oma pisaraid ära kuivatada. „Kariné, mis sinuga juhtus?“ küsis Alex tõsiselt, kuigi ta sisetunne ütles, et vastus on midagi, mida ta teada ei taha.
„Kõik läks persse,“ nuuksus Kariné ja nuuskas kuuldavalt oma vesist nina. „Kõik.“
„Kus sa oled?“ küsis Alex, hakates juba kergelt närviliseks muutuma. „Sinu ukse taga,“ vastas tüdruk. „Ma olen miljon korda uksekella helistanud, kuid mitte keegi ei tule avama.“ „See pole võimalik,“ oli Alex hämmeldunud. „Meil on kõik kodus ja isegi mina oleks kuulnud...“ Ta neelas oma lauselõpu alla. Tõde oli see, et tegelikult polnud kodus mitte kedagi.
Ta polnud Karinéle kunagi kolimisest rääkinud ning tüdruk ootas teda tema vanas kodus.
„Jää sinna, kus sa oled,“ ütles Alex. „Ma tulen nii kiiresti, kui saan.“ „Aitäh sulle,“ pomises Kariné tänulikult. „Ma ei tea, mida ma küll ilma sinuta teeksin.“

Alex ei hakanud selle küsimuse üle pikemalt juurdlema. Ta krabas oma jaki, mis kortsununa tooli otsa peal rippus, ning kiirustas välja. Esikus õnnestus tal peaaegu Kris pikali joosta. „Hei, vaata ette!“ hädaldas Kris. Alexiga kokkupõrke vältimiseks oli ta sunnitud hüppe tegema ning oma käevääratuse tõttu õnnestus suur kogus apelsinimahla enda särgi peale loksutada. „Vabandust,“ pomises Alex, keeras ukse lukust lahti ning astus õue külma vihma kätte, jättes vihmavarju koju nagu tavaliselt. „Kuhu sa enda arust sellise ilmaga lähed?“ hüüdis Kris talle järele. „Karinéga kokku saama,“ kõlas Alexi vastus, kui ta aiavärava enda järel sulges ning bussipeatuse poole suundus. „Selle sama Karinéga, kellega sa ei käi?“ hüüatas Kris, kuid Alex oli juba liiga kaugel, et teda kuulda.
Kris tundis, kuidas kerge vihaseeme tema sees idanema hakkab ning ta surus käed rusikasse. Alex oli talle kinnitanud, et Kariné ei ole tema jaoks midagi enamat kui sõber ja ta uskus teda, kuid sellest hoolimata ei suutnud ta rahulikuks jääda. Miski antud situatsiooni juures häiris teda.
„Hei, Kris,“ lausus Imre uimaselt trepist alla loivates lühikese tervituse. „Kui see sulle liiga palju tüli ei tee, siis pane palun uks kinni. Õues ei ole just eriti soe.“ Kris krigistas hambaid, kuid tegi, nagu ta isa palus. „Ma peaksin vist uue hambapasta ostma,“ sõnas Imre mõtlikult. „Pasta, mis hambad krigisema paneb, pidi tervisele kahjulik olema...“ Selle peale krigistas Kris veel kõvemini.
**
Kui Alex oma maja ette jõudis, kahetses ta kohe, et polnud vihmavarju kaasa võtnud.
Kariné istus trepil, käed põlvede peale toetatud ning tundus, nagu oleks ta tukkuma jäänud. Tema juuksed ja riided olid läbi vettinud...ja sama lugu oli ka kahe suure kotiga, mis tema kõrval vedelesid.
„Kariné?“ küsis Alex sõbralikult.
Tüdruk kergitas pead, lükkas oma sorakil tuka näo eest ära ning vaatas Alexile otsa. Tema silmad olid paistes ja punased. Alex ei tahtnud mõeldagi, kaua ta juba nutnud oli. Ka praegu olid tüdruku silmad niisked ja see ei olnud vihmast.
Alex istus tüdruku kõrvale külmale trepiplaadile ning võttis kõhklevalt tüdruku ümbert kinni. Selline lähedus pani teda end ebamugavalt tundma, kuid ta teadis, et Karinél on külm ning ta pidi teda kuidagi soojendama.
„Räägi mulle kõigest, mis juhtus,“ ütles ta.

Kariné nuuksatas vaikselt ning üksik pisar, mis kohe vihmapiiskadega segunes, kukkus ta käele. „Ma tunnisin Klausile kõik üles,“ ütles ta õnnetult. „Ta viskas mu välja.“ Nähes Alexi nägu, mis tundus olevat valmis Klausi kohta iga hetk laitvat kommentaari pillama, muutis ta oma sõnastuse kiiresti ümber. „Ta viskas mu välja, kuid ma ei saa teda süüdistada. Mida sina teeksid, kui su tüdruk tunnistaks sulle, et on sind su selja taga häbitult petnud, et ta on rase ja armastab lisaks kõigele veel kedagi teist?“ Ta suunurgad olid rohkem allapoole vajunud kui nukral teatrimaskil. „Klaus andis mulle selle, mille ma olin ära teeninud ja see oli õige. Kuid seda, mis järgnes, ei oleks ma iialgi oodata osanud.“
„Mida ta sulle tegi?“ küsis Alex ja nii tema kui Kariné teadsid väga hästi, et see pole enam Klaus, kellest jutt käib. Loomulikult Kariné armsamast...kes oli praegu juba endine armsam.
„Pärast seda, kui ma Klausi juurest ära tulin, läksin ma tema juurde...ja avastasin ta seda odavat libu keppimas.“ „Odavat libu?“ Alex kergitas kulmu. „Oma naist, noh!“ täpsustas Kariné. „Seda sama naist, kellest ta lahutada lubas!“
Alex ohkas. Ta oli kogu aeg aimanud, et nii läheb...ei, isegi mitte aimanud, vaid teadnud. Kariné oli olnud liiga naiivne ning selle mehe liiga kergesti oma ellu lubanud. Tasuks oli teda vaid julmalt ära kasutatud ning lastud tal õhulosse ehitada, et need siis puhuriga minema peletada. Alex teadis väga hästi, millise karistuse sellised inimesed ära olid teeninud, kuid see asi oli tema haardeulatusest väljas - tal ei olnud õigust kedagi karistada. Kord oli ta seda juba teinud ja see oli midagi, mida ta rohkem omal nahal kogeda ei soovinud.
Tal jäi üle vaid Karinéd lohutada ning talle iga võimalikku abi pakkuda. Ta oli lubanud.

„See hetk...“ Kariné hääl värises vaevumärgatavalt, kuid Alexile siiski tajutavalt. „Mul läks silme eest mustaks. Ma ei suutnud enam hingata. Ma pilgutasin silmi, kuid vaatepilt minu ees jäi samaks...ja ma teadsin, et kõik, millest ma unistanud olen, on kadunud.“
„Kas sa rääkisid talle lapsest?“ küsis Alex. „Rääkisin?“ Kariné lagistas naerda, jättes sekundiks täiesti hullumeelse mulje. „Rääkisin? Kui sa seda just niiviisi võtta soovid. Pigem viskasin ma kogu tõe talle näkku...kuid ta ütles, et teda ei huvita. Ta ütles, et arvatavasti pole see tema lapski...ja siis viskas ka tema mind välja.“ Kariné keeras oma parema käe varruka üles ja paljastas oma rannet ehtiva inetu sinika. „See tõbras väänas isegi mu kätt, kui ma kohe minna ei tahtnud. See oli valus, kas tead.“ „See ei tapa,“ nentis Alex fakti. „Ma arvan, et see on asi, mille pärast sa kõige vähem muretsema pead.“
„Küsimus on selles, mida me sinuga edasi teeme,“ sõnas ta mõtlikul toonil ja keerutas oma juuksesalku, mis oli sama läbi vettinud kui kõik muu tema juures, ümber nimetissõrme. Miski selle žesti juures pani Kariné naeratama. Nukralt, kuid siiski. „Ma tean, et seda on palju palutud,“ ütles ta närviliselt, „kuid kas ma saaksin mõneks ajaks sinu juurde jääda?“ „Kui pikast ajast jutt käib?“ Alex teadis, kui ebaviisakalt ta küsimus kõlab, kuid see ei tähendanud midagi, sest sisuliselt oli ta juba nõustunud ja teadis, et Kariné seda teab. „Nädalast-paarist,“ arvas Kariné. „Mu tädi naaseb siis Soomest ja on lootust, et ma saan end tema juures sisse seada.“ Kariné tädi, tema ema õde, töötas keskmiselt paar kuud järjest Soomes koristajana. Alexil ei olnud aimugi, palju ta teenib, kuid üksikutest katketest, mida ta kunagi ammu unustatud ajal Kariné käest kuulnud oli, jäi talle mulje, et kui suure rahapuuga tädi ka koju ei tuleks, elab ta igal juhul paremini kui Kariné vanemad. Loomulikult oli Alex kuulnud ka seda, et naise näol oli tegemist boheemlasliku ja väga range ning kohati viimase piirini ajava isiksusega, kuid Alex teadis, et tegelikult on tüdruku tädi hea inimene ning ei jäta teda tänavale, eriti sellises olukorras.

„Sa oled minu juures alati teretulnud,“ ütles ta pärast lühikest vaikusehetke, mille jooksul ta oma mõtteid püüdis korrastada. „Kuidas sulle üldse tuleb pähe küsida, kas sa tohid? Sa oled alati oodatud.“
Kariné naeratas ja midagi selles naeratuses tegi Alexi südame soojaks ning pani teda tüdruku üle uhkust tundma. Tal oli kahtlemata olnud halb aasta, mis tipnes soovimatu raseduse ja hoolimatu hülgamisega inimese poolt, keda ta enda jaoks oluliseks pidas, ning sellest hoolimata suutis ta naeratada. Ta oli tugev tüdruk.
„Mul oleks julm sind kauemaks vihma kätte jätta,“ üritas Alex naljatada. „Kui ma seda teeksin, oleksin ma kõige viletsam džentelmen, keda sa kunagi kohanud oled.“ Kariné muigas selle killu peale, kuid raputas samas ka pead. „Usu mind, võrreldes teiste meestega, kellega ma koos aega olen veetnud, oled sa täiesti teises kategoorias.“ Ta köhatas ja tundus korraga palju häbelikumaks muutuvat. „Ma ei mõista, miks sa minu vastu nii hea oled. Me ei suhelnud terve kooliaasta jooksul peaaegu üldse...“ „See, miks ma nii kena ja viisakas olen, las jääda saladuseks,“ kostis Alex, kes ka ise selle päras piinlikkust tundus tundvat. Ja selle peale, miks ta nii väga Karinéd aidata soovis, oli ta nende üürikeste minutite jooksul, mil nad koos külmal ja kõval trepil olid istunud, korduvalt mõelnud, vastuseni jõudmata.
Ta tõusis püsti, vinnas ühe Kariné kottidest, mis ränkraskeks osutus, endale rihmaga üle õla ja valmistus teist kätte võtma, kui talle midagi meenus.

„Kariné, kas sa saaksid mind veel paar minutit oodata?“ küsis ta ja tõttas vastust ootamata maja taha.
Ta avas kuuri ukse, mis niiskuse tõttu paisunud oli ja eelmise korraga võrreldes raskemini avanes ning astus sisse, korrates peaaegu punktipealt oma eelmise korra tegusid. Ta eemaldas lahtise põrandalaua, pistis käe auku ja võttis sealt välja hõbedase kaanega tuhatoosi. Ta teadis, et peab sellele kord järele tulema, ning kui see oli kas nüüd või iialgi, siis valis ta pigem nüüd. Ta pistis karbi taskusse, tõmbas luku hoolikalt kinni ning asetas seejärel põrandalaua tagasi sinna, kuhu see kuulus.
„Ma võtan nüüd su kotid,“ lausus ta maja tagant naastes. „Sa unustad ühe pisiasja,“ ütles Kariné. „Ma olen rase, mitte invaliid. Ma suudan oma koormat väga hästi ka ise tassida.“ „Sa unustad ühe pisiasja,“ oli kõik, mida Alex selle peale öelda oskas. „Kui me lähme minu poole, siis tähendab see seda, et mina teen reeglid, ja esimene reegel on kahtlemata selline, mis keelab sul midagi rasket tassida.“ Loomulikult polnud Alexilgi kahe raske kotiga, mis pigem sangpomme meenutasid, kerge ning ta imestas tõsiselt, kuidas Kariné nendega nii kaugele oli jõudnud, kuid ta ilmutas nende kandmisel vankumatut sihikindlust ja ei andnud kordagi märku sellest, et ta on väsinud.
Kui ta oma värske kodu uksel seisma jäi, et taskust võtit otsida, tabas teda esimest korda mure. Ta teadis, et ta ema ei oleks mingil juhul selle vastu, et Kariné mõneks ajaks nende juurde elama jääb, kuid praegu oli maja jumalakartlikke sugulasi täis ja Alexi kõhutunne ütles talle, et kõik ei lähe sugugi nii libedalt, nagu ta lootnud oli.
Ta leidis võtmed, keeras ukse lahti ning lasi Kariné esimesena sisse. Kotid jättis ta esialgu kotta.
„Hei, Alex, kuidas sul kanaarilinnuga läks?“ hüüdis Kris naljatades, kui Alex esikusse astus. „Ma loodan, et sa teda oma tolmuimejasse ei püüdnud...“ Ta jäi vait, kui läbimärg Kariné Alexi kannul sisse astus, tossud lirtsumas. „Tere ka sulle,“ ütles ta ilma vähimagi lõbususeta.
„Kui soovid, võid enne seda, kui me mu emaga räägime, vannitoast läbi käia ja end ära kuivatada,“ soovitas Alex, kuid Kariné raputas pead. „Pole vaja.“

„Ma ei teadnudki, et sa oled otsustanud kasuka kodus lõpuni süüa,“ ütles Kris, kes vahepeal oli trepist alla tulnud. Ka seekord vihjas ta Karinéle, kuid Alexil ei olnud hetkel tema naljade jaoks tuju. Ta keskendus kõige olulisele. Ta katsus ettevaatlikult oma taskut, et veenduda, et karp seal ikka veel alles on, ning juhtis Kariné seejärel elutuppa.
Nagu Alex kartnud oli, ei olnud ta ema üksi: peale tema istus elutoas kogu koletislik rügement, mis koosnes Marianne vennast Kaurist, tema kolmest tütrest Annest, Helenest ja Teelest ning nende emast Rutist. Nad olid kõik vestlusesse süvenenud ja ei märganud Alexit enne, kui ta demonstratiivselt köhatas.
„Jah, Alex, kas sa soovid midagi?“ küsis Marianne silmi pilgutades. „Ma tahaksin sinuga rääkida,“ ütles Alex. „Omavahel,“ lisas ta juurde. Marianne pööritas silmi. „Mida iganes sa mulle ka öelda ei tahaks, tea, et me oleme üks pere ja kõike, mida võin kuulda mina, võivad kuulda ka nemad.“ See tundus absurdne, sest alles hiljuti oli Marianne olnud väga mures, mis juhtub, kui nad tema rasedusest kuulevad...ning nüüd andis ta oma pojale selgesti mõista, et mingit omavahelist vestlust ei tule.
„Olgu,“ lausus Alex, kes pidi nüüd tekkinud olukorra endale sobivaks kohandama. Ta astus paar sammu tahapoole, nii et Marianne Karinéd paremini nägi. „Ema, see on Kariné,“ lausus Alex rahulikult. „Ta jääb mõneks ajaks meie juurde elama.“
Kummalisel kombel raputas Marianne pead. „Ma kardan, et see ei ole võimalik. Sa ju tead, et maja lausa kubiseb praegu inimestest ja paari päeva pärast hakkame me suguvõsa kokkutulekut korraldama...ei, Alex, see ei ole võimalik.“ „Aga ema!“ protesteeris Alex, kuid Marianne raputas taaskord pead. „Ma tean, et see ei meeldi sulle, kuid minu otsus on lõplik.“ Kauri ja Ruti suust kostus heakskiitvat pominat, kuigi Alex ei suutnud sõnu eristada. Nad olid kindlasti rahul, et Marianne ta nii otsusekindlalt paika pani. Ta kujutas juba ette, millised mõtted neile pähe tulevad - tema, Alex, koos ühe patuse tüdrukuga ühes majas elamas...
Ta vaatas Karinéle otsa ja tabas tema nukra pilgu. Ta oli lubanud teda aidata, kuid nüüd tundus, et seda ei juhtu...
Alex oli Karinéle oma sõna andnud ning ta ei kujutanud ette, kuidas saaks ta oma sõna mitte pidada. Isegi, kui terve maailm tema vastu oli, ei kavatsenud ta oma lubadusest taganeda.
Ta puuris hoolega oma sugulaste inglinägusid ja need tekitasid temas trotsi. Talle tundus, nagu oleks keegi tema vastu mingi vandenõu koostanud...
Veri sööstis talle pähe ja pahvatas välja esimese asja ning ühtlasi ka halvima variandi, mis talle kangastus.

„Sa oled julm inimene,“ ütles ta Mariannele külmalt otsa vaadates. „Kas sa kavatsed oma tulevase lapselapse ema tõepoolest tänavale jätta?“
Läks hetk aega, enne kui Marianne Alexi sõnu mõistis. Kui ta seda tegi, järgnes sellele karjatus. Kõik diivanil istuvad sugulased kahvatasid ning tõmbusid imelikult krampi.
Kris, kes ukselävel seisma oli jäänud, kuulis kõrvus kellahelinat. Järgmisel hetkel kellad vaikisid, nagu oleks keegi need puruks peksnud.

19.

Alex polnud kunagi varem oma ema näol sellist ilmet näinud. Selles ilmes peegeldus kõik, mida Marianne hetkel öelda soovis, kuid ei suutnud: ta tähtis väljendada oma kurbust, muret ja viha, mis hetkega temasse oli pugenud. Ta tahtis karjuda, täiest kõrist röökida, kuid ometi jäi ta stoiliselt rahulikuks.
Kariné, kes Alexi ootamatust avaldusest šokeeritud oli, hakkas nutma ja raputas Alexit käsivarrest. „Ei, Alex,“ nuuksus ta. „Seda poleks vaja olnud...“ Alex lükkas ta eemale. „Ära sekku,“ ütles ta külmalt ja tema toonis oli lõplikkust, mis Kariné kuuletuma pani.
Oli tõsi, et ta oli Alexilt abi ja toetust oodanud, kuid mitte mingil juhul ei olnud ta soovinud, et Alex selle kõige eest oma nahaga peab maksma. Fakt, et Alex käis välja kaardi, mille ilmumist isegi oraakel poleks ennustada osanud, hirmutas teda. Ta ei osanud ennustada, millised tagajärjed sellel kõigel olla võivad. Mitte keegi ei osanud.

Alexi suunurk kõvedus millekski irve sarnaseks. „Sa vist soovid nüüd, et oleksid minuga nelja silma all rääkinud,“ sõnas ta vaikselt. „Kahju, et sa selle peale varem ei mõelnud...“ „Oh, ära muretse,“ vastas Marianne ja üritas karm olla, kuigi ta hääl värises. „Me räägime nelja silma all ja kohe.“ Ta astus Alexi juurde, haaras tal käest kinni ja tiris ta endaga kaasa, trepist üles, enda ja Imre magamistuppa. Kariné, kelle nägu oli veel eelmistest pisaratest kriimuline ja juba uutest pisaratest märg, järgnes neile. Ka Kris tallas temaga sama rada.
„Kariné, palun oota mind mu toas,“ ütles Alex tüdruku poole pöördudes. „See on koridori lõpus.“ „Aga ma tahan kuulda...“ tegi tüdruk kasutu katse Alexi tahet kõigutada, kuid Alex jäi vankumatuks. „Sa kuulsid, mida ma ütlesin,“ ütles ta, kuid seekord pisut pehmemalt ja paluvamalt. „Võta mind kuulda. Selle vestluse kuulamine ei tee sulle head.“ Seejärel pööras ta end Krisi poole, kes talle kummalise pilguga otsa vaatas. Tühja pilguga, millest kumas läbi valu reetmise pärast.
„Ma soovitan sul sama teha,“ tegi Alex oma pakkumise, kuid teenis ära vaid Krisi pearaputuse. „Unista edasi,“ ütles ta ja üritas naeratada, kuid ei suutnud seda välja mängida. Ta sisemus oli liiga sassis. „Kui sa arvad, et ma selle etenduse maha magan, siis oled sa peast segane,“ ütles ta. Alex ei vastanud talle.
Marianne sulges ukse ning istus voodi peale maha. Ta jalad värisesid nii tugevalt, et Alex oletas, et tal on püsti seismisega raskusi. Talle meenus ta ema olukord, tema rasedus, ning ta kahetses juba, et pidi oma ema nii muretsema panema, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Mingi ürgne instinkt, mis end tema soontes varjas, käskis tal Karinéd kaitsta ja tema aitamiseks kõik võimalik teha.

„See tüdruk...“ puterdas Marianne. „Ta on siis rase?“ „Jah,“ vastas Alex. „Ja sina oled isa?“ „Tundub küll,“ kõlas vastus. „Muidugi, kui sa tead mingit teist varianti, siis ära karda seda minuga jagada.“
Marianne tõmbas kopsud õhku täis. Tema hingetõmme oli nii sügav, et Alexile tundus, et naine läheb kohe lõhki nagu härgkonn.
„Kas sul aru ka peas on?“ prahvatas Marianne välja ning ta nägu oli tulipunane. „Sa oled veel laps, sul pole isegi mitte gümnaasium lõpetatud, ning sa käid ringi ja teed tüdrukuid rasedaks...kuidas sa julged? Kus su moraal on?“ „Moraal?“ Alex naeris ema ilmetu küsimuse peale. „Ma arvan, et sa oled minuga moraalist rääkimiseks veidi vale inimene. Kas ma pean sulle meenutama, et teatud ringkondades, kes praegu alumisel korrusel istuvad, on su moraal alati kahtluse all olnud ja satuks veel hullemini kahtluse alla, kui keegi neist saaks teada, et sa oled...“ „Lõpeta,“ palus Marianne ootamatult. „Lõpeta. Sul on õigus. Ma ei saa sind süüdistada. Aga siiski...“ Ta puuris Alexit oma pilguga. „Enne, kui sa selle tüdrukuga voodisse ronisid, oleksid sa pidanud tagajärgedele mõtlema! Sa oleksid pidanud vastutusele mõtlema!“ „Kas ma siis ei mõtle vastutusele?“ küsis Alex. „Kas ma ei tee seda praegu? Kui sa veel märganud ei ole, siis ma võtan kogu vastutuse enda kanda. Ma tunnistan oma tegu ja tean, millega mul silmitsi tuleb seista.“ „Kas sa ei saa aru, et sa pole võimeline sellega silmitsi seisma?“ küsis Marianne ja tema silmanurgas pärlendas väike pisar. „Sa oled laps ja pole veel...“ Ta nuuksatas. „Oh jumal. Mu laps saab lapse.“ Ta üritas end kokku võtma, kuid ei suutnud nuttu tagasi hoida.

„Kas sa oled minu peale vihane?“ küsis Alex otsekoheselt. Mõnda aega Marianne vaikis, kuid lõpuks tundus, et ta on vastuseni jõudnud. „Ei, loomulikult mitte,“ kostis ta ja kuigi see kõlas väga võltsilt, teadis Alex, et see on tõde. „Ma olen kogu aeg teadnud, et see ühel hetkel juhtub. Ma lihtsalt ei osanud arvata, et see kõik nii kähku aset leiab.“ „Siis palun ma, et sa minu pärast ei muretseks,“ vastas Alex. „Ma tean, et ma jään sinu jaoks alati lapseks, kuid tõele näkku vaadates teame me mõlemad, et ma olen täiskasvanu ja suudan otsuseid vastu võtta ning nendega toime tulla.“ Marianne naeratas läbi pisarate. „Kuidas ma saan mitte muretseda?“ küsis ta. „Ma olen ju sinu ema. Kõik mis puudutab sind, puudutab ka mind.“
Nad seisid paar minutit vaikuses, kuni Krisi demonstratiivne köhastus selle lõhkus. „Kas see linnuke jääb siia, selle asemel, et talveks lõunasse lennata?“ küsis ta. Alex heitis talle vihase pilgu. „Ära nimeta teda nii,“ ütles ta teravalt. „Tema nimi on Kariné. Sul oleks kasulik see meelde jätta.“
„Alex...anna andeks, et ma sinu peale karjusin,“ ütles Marianne vabandavalt, kui tundis, et on võimeline elule jälle läbi läbipaistvate prillide vaatama. „See, mida sa teed, on õige.“ Alexile tundus, et ta ei mõista, mida ta ema talle öelda tahab, kuid Marianne ei jätnud teda pimeduses kobama. „Kariné võib jääda nii kauaks kui tahab. Mul oleks väga hea meel, kui ta seda teeks.“ Alex noogutas ja naeratas oma emale. „Aitäh, et sa nii mõistlik oled.“ Seejärel aga oli ta sunnitud kulmu kortsutama. „Kuid Kaur ja Rutt, mida nemad sellest arvavad? Ja suguvõsa kokkutulek, mille sa korraldama pidid?“ Marianne tegi käega mingi umbmäärase liigutuse, mis andis mõista, et ta saadab kõik kuradile. „Nende arvamus pole mulle tähtis, vähemalt mitte selles aspektis, ning ka sina ei peaks selle pärast oma pead vaevama. Ja mis sellesse kokkutulekusse puutub, siis võivad nad seda ka kuskil mujal pidada.“
„Ole nüüd hea laps ja ütle Karinéle, et kõik on korras,“ lausus Marianne. „Ta on kindlasti juba murest hulluks minemas.“ „Seda ta on,“ arvas Alex. Ta kummardus oma ema juurde ja suudles teda ettevaatlikult põsele. „Aitäh,“ ütles ta armsalt ning lahkus seejärel toast.

„Alex!“ hüüdis Kariné niipea kui uks avanes ja haaras tugevasti poisi ümbert kinni, nii et Alex tasakaalu kaotas ja nad mõlemad koos voodile kukkusid.
„Miks sa seda tegid?“ nõudis Kariné. „Sul tuleb minu pärast pahandusi ja ma ei suuda seda taluda...“ Alex lükkas tüdruku enda pealt maha ja tõusis istukile. „Ma tegin seda, sest ma lubasin sulle. Sa taipad ju isegi, et see oli ainus tee. Kui ma poleks oma emale öelnud seda, mida ma ütlesin, poleks sa saanud siia jääda...“ „Aga nüüd oled sa minu pärast jamas!“ ei jätnud Kariné jonni, kuid Alex tegi näo, nagu ei tähendaks see midagi. „Palun ära muretse praegu selle pärast.“ „Kuidas ma saan mitte muretseda?“ ei saanud Kariné aru. „Sa ütlesid oma emale, et ma olen...“ Ta punastas. „...sinust rase, ning mis saab siis, kui ta saab teada, et see pole tõsi?“ „Sellega tegelen ma siis, kui olen veendunud, et sul on koht, kuhu minna. Praegu sobib mulle väga hästi see, mida mu ema asjast arvab.“ Kariné ei suutnud jätta oma tänulikkust avaldamata, ja kuigi Alex vastu puikles, õnnestus tal poiss oma embusesse haarata. „Tuhat, tuhat korda aitäh sulle,“ lausus ta. „Ma ei vääri seda, mida sa minu heaks teed...“ „Kariné, muidugi väärid,“ ütles Alex tõsiselt. „Kui on üldse midagi, mida sa ei vääri, siis on see kohtlemine, mis on sulle seni osaks saanud...kuid see ei kesta enam kaua, ma tean, et ei kesta.“ „Kas sa lubad mulle, et jääd minu kõrvale ja aitad mind isegi siis, kui ma siit läinud olen?“ küsis Kariné nukralt, meenutades endale, et kuigi hetkel on tal Alex, pole ta kunagi maailmas rohkem üksi olnud. „Selle jaoks ju sõbrad ongi,“ sõnas Alex lahkelt.

„Ma arvan, et me peame mõningaid ümberkorraldusi tegema,“ lausus ta mõtlikult toas ringi vaadates. „Kuna praegu pole majas ühtegi vaba tuba, siis kardan ma, et sa pead siia jääma.“ Kariné lasi pilgul mööda maja ringi käia, lootes justkui tabada kahte voodit, kuid loomulikult oli neid üks. „Ei, ma ei saa,“ ütles ta. „Kui ma sinu toa ära võtan, siis kuhu sa ise...“ „Elutoa diivanile,“ kõlas kärme vastus. „Ära muretse. Ma olen ka varem diivanil maganud ja see ei tapa mind.“
Ta tõusis püsti. „Ma lähen räägin kõik emaga läbi,“ ütles ta ja marssis toast välja, jättes Kariné voodile lamama.
Kariné ohkas sügavalt. Ta tundis Alexi vastu tänulikkust, mida ei saanud sõnadesse panna, ja veel midagi. Ta meenutas, kuidas ta aastaid tagasi Alexisse armunud oli olnud ning tundis, et see tunne pole veel nüüdki kadunud. Alex oli aastatega palju muutunud, kuid sisimas oli ta ikka veel lahke, heasüdamlik ja osavõtlik - tal olid olemas kõik omadused, mida Kariné meeste juures hindas, ning lisaks sellele oli tal ka ligitõmbav välimus. Alexiga võrreldes tundusid Kariné kaks viimast suhet, mis teda sügavalt armistanud olid, nagu looduse äpardused.
Kuii Alex oleks tema lapse isa olnud, oleks kõik olnud ideaalne...kuid paraku ei olnud see tõsi, hoolimata sellest, kui väga Kariné seda sel hetkel soovis.
Kuid võib-olla ei olnud kõik veel kadunud.
Kariné naeratas endamisi. Ta oli Alexiga ühes majas, nad olid sunnitud päevast-päeva teineteise lähedal olema...ning ta teadis, et Marianne juuresolekul peavad nad vastastikust kiindumust üles näitama, et nende lugu vett peaks.
Kariné tundis, kuidas elu temasse tagasi voolab. Kõik trumbid tundusid tema käes olevat. Tal pruukis vaid Alex endasse armuma panna ning õnnelik lõpp ei tundunud korraga enam sugugi mägede taga olevat.
Ta naeratas rahulolevalt. Tundus, et Jumal on siiski olemas ning kavatseb talle õnne kinkida.

Pärast Mariannega rääkimist suundus Alex kotta, kus Kariné kotid teda ikka veel ootasid, ning üllatus, kui leidis Krisi vastu ust toetumas ja talle tigedalt vastu põrnitsemas.
„Ma ei oleks arvanudki, et sul ja sellel väikesel libul nii hea klapp on,“ ütles ta irooniliselt. Ta teadis, et peaks oma suuvärki kontrollima ja andma Alexile vähemalt võimaluse seletada, kuid see oli viimane, mille peale ta praegu mõtles. „Ma ei oleks osanud arvatagi, et sa ta paiste oled torganud...“ „Kris, mida sa tahad?“ küsis Alex, kelle hääles kumas selge ärritus. „Ma ei luba sul Karinéd solvata, mis iganes su tagamõte ka ei oleks.“ „Ja sa arvad, et mind huvitab, mida sa ütled?“ küsis Kris. „Sa ütlesid, et sa ei käi temaga, ja nüüd ilmub ta välja ja sa ütled, et oled talle tite teinud. Ma ei oleks seda sinust uskunud. Sa ütlesid mulle ühte, kuid tegid hoopis teist. Sa valetasid mulle.. “ „Aitab!“ käratas Alex vihaselt ja tõmbas käega läbi juuste, kuigi see nägi välja pigem nii, nagu tahaks ta oma juukseid pea küljest lahti kiskuda. „Sa ütled, et ma valetasin sulle. Olgu, ma saan aru. Sa ei saagi eeldada, et ma igas olukorras tõtt räägin, lihtsalt selle peale, et sa seda küsid. Aga...“ Ta tegi väikese pausi, et hingata. „...samas ei saa sa ka eeldada, et ma olen valetanud, lihtsalt seetõttu, et ma ütlen erinevatele inimestele erinevaid asju.“ „Mida sa öelda tahad?“ päris Kris, kellele Alexi jutu sisu kohale ei jõudnud.
Alex vinnas mõlemad Kariné ränkrasked kotid endale õlgade peale ning lausus: „Et sind rahustada, ütlen ma sulle tõtt, ja ma loodan, et sa selle koha pealt suu pead. Lühidalt : minu ja Kariné vahel pole kunagi midagi olnud. Ta on küll rase, kuid mina pole selle lapse isa. Ütleme nii, et ta lihtsalt vajab mind praegu ja ma olen valmis teda aitama.“ Ta tegi järjekordse hingetõmbepausi. Tundus, et kogu lugu vajab pikemat seletamist, kuid Alex ei tahtnud sellest rohkem rääkida. Praegu polnud õige aeg ning kõige vähem oli selle vestluse jaoks õige koht.

„Sa oled liiga armukade,“ lausus Alex Krisile selga keerates, „kas sa tead seda?“
Kris tõmbus kõrvadeni punaseks. Nii et Alex oli taibanud, et...
„Kui sa tahad Kariné kinni püüda, siis lase käia,“ jätkas Alex. „Ma ei pane sulle kätt ette. Ta on vaba, nii et võta ta endale, kui tahad. Mina teda ei taha.“
Kris oli üllatunud. Kuidas võis Alex arvata, et ta on armukade TEMA peale? Tõde oli hoopiski vastupidine.
„Ma võtan selle ise,“ ütles Kris ja võttis ühe koti, mille Alex oma õlale oli pannud, et otsida ettekäänet koos temaga trepist üles, tema tuppa minemiseks. Alex ei hakanud talle vastu vaidlema ning lubas tal ühe koti võtta.
Kris tundis oma käitumise pärast häbi. Ta oli Alexi peale nii vihane olnud, teda valetamises ja altvedamises süüdistanud, ta oli Karinéd, keda Alex kõigest heast südamest aidata soovis, solvanud ning suutnud kõige tipuks veel jätta mulje, et ta on tüdrukust sisse võetud...midagi sellist ei olnud ta kahtlemata plaaninud.
„Tunne end vabalt,“ ütles Alex Karinéle, kui ta oma toa ukse lahti lükkas ning nad koos Krisiga kotid toapõrandale raamaturiiuli kõrvale asetasid, „ning võta oma asjade lahti pakkimiseks nii palju aega, kui kulub.“ Kariné noogutas. „Aitäh.“ Alex noogutas talle vastu ning lahkus seejärel toast, jättes Krisi ja Kariné teadmata põhjustel omavahele.
Kariné vaatas Alexile igatsust täis pilguga järele ning Krisil ei jäänud see märkamata. Ta pilgutas silmi, et veenduda, et ta eksib, kuid see oli ikka seal: see magus, armunud ilme Kariné silmades. Jah, see oli tõsi: tüdruk oli Alexist kas rohkem või vähem sisse võetud.
See oli halb.
„Hei, sina,“ ütles Kris pikemalt mõtlemata ning vaatas Karinéle kurjalt otsa. „Hoia temast eemale!“
Järgmisel hetkel lahvatas terve ta nägu taas punaseks, nagu oleks see leekides, ta keeras tüdrukule selja ja põgenes oma toa turvalisse vaikusesse.

Kariné ahmis õhku. Mida see veel tähendama pidi? Hetke jooksul , mil Kris temaga kõnelenud oli, oli ta näinud poisi silmades selget armukadedusvälgatust ning see tegi teda rahutuks.
See oli naeruväärne. Kris ei saanud Alexi vastu huvi tunda, vähemalt mitte selles mõttes. See oli ebaloogiline.
Nii mõeldes pigistas Kariné käe rusikasse ja tõotas endale, et Alex saab tema omaks, kuid ükskõik kui palju ta seda ka endale ei sisestanud, ei saanud ta enam lahti temasse pugenud ebameeldivast tundest, et talle on ilmunud võistleja.
Kris virutas vihaselt jalaga vastu oma riidekappi ja vajus seejärel voodi ette põrandale. Ta oli nii rumal, nii kohutavalt rumal! Oma äkilises ja ootamatus armukadedushoos oli ta end peaaegu välja andnud. Ta krigistas hambaid ja lubas endale, et see on viimane kord, kui ta nii arutul moel enesevalitsuse kaotab ja end kompromiteerivaid asju ütleb.
Ta toetas pea kätele ja naeris enda üle. Ta oli nii läbi kukkunud. Ta oli elanud rohkem kui aasta, eitades oma tegelikku loomust ning kannatades enda sisemiste vastuolude käes. Pärast seda, kui üks talle lähedane inimene oli ta jalge alla trampinud ja tema silmad avanud, oli ta endale tõotanud, et ta teeb sellele kõigele lõpu. Et ta hakkab normaalseks. Et ta unustab selle, kes ta tegelikult on ning elab nii, nagu ühiskond seda nõuab.

Ja ometi oli see kõik vastu taevast lennanud niipea, kui ta kohtas TEDA. Teda, keda ta enam oma mõtetest välja ei saanud ja kelle pärast ta oleks võinud kõik metsa saata. Oma elu, oma perekonna, oma tuttavad, oma reputatsiooni, kõik.
Milline ebaõnn oli armuda oma kasuvenda.

Ma ei saa aru eriti aru, kuidas Kariné värd on, aga jäägu kõigile oma arvamus.
Osad on väga head
Uusi kah

Sa oled nii paha, tead?
Ma nüüd närin küüsi, kuni uus osa tuleb.
Karine ei meeldi mulle. Ja Alex meeldib. Ja Kris meeldib.
Ja see sugulastesse armumine ei tõota head.
Vot.

Ei mingit verepilastust selles jutus I swear, they're not connected by blood