Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

Ma arvasin alguses, et ei riputa seda juttu kunagi üles, aga siin see nüüd on: minu esimene pikem(loe: kõige pikem)jutt, mille ma ära suutsin lõpetada. Ma alustasin selle kirjutamist juba aastal 2007, ent jõudsin lõpetada alles aastal 2009, kuna ühel ilusal päeval võttis mu arvuti kätte, lõi errori ette ja kustutas umbes 50 lehekülge teksti lihtsalt ära.
Kuna see jutt on kirjutatud nii pika ajavahemiku jooksul, on võimalik, et jutus esineb mingeid ebaloogilisusi, eriti alguses ja kindlasti ka lõpus
**

Proloog


Kui keegi oleks Sandra Sinimerelt küsinud, kas ta vihkab oma venda, oleks tüdruk vaid vaikinud. Vihkamine oli liiga karm sõna, kuid ometi ei tundnud ta oma venna vastu karvavõrdki sümpaatiat. Alexi lähedus neelas januselt endasse kogu õhu, mida Sandra hingas ning jättis ta lämbuma.
Aastaid, mis sellest sündmusest möödas oli, oli juba kaks, kuid Sandra mälus püsis see hetk värske nagu hommikune kaste. Oli päevi, mil ta ei mõelnud juhtunule peaaegu üldse, kuid varem või hiljem tõid unenäod kõik tema juurde tagasi. Alati polnudki vaja uinuda, piisas vaid tuttavast helist või lõhnast ning mälestused, mida ei saanud minna lasta, tulid teda välgukiirusel kummitama justkui laulus, mis rääkis suudlusest läbi jäätunud klaasi.

See pidi olema täiesti tavaline päev.

Oli kevad. Väljas oli soe nagu küpsetusahjus ja kui Sandra koolist koju jõudis, oli tema suurimaks sooviks riided seljast heita. Ta viskas koti esikupõrandale nagu igal tavalisel päeval ning tõttas trepist üles, roosa seelik paljaste jalgade ümber lehvimas. Alumisel korrusel helises telefon, kuid Sandra hoolis liiga vähe, et seda vastu võtta. Kes iganes ka ei helistanud, pidi ta ootama. Omaette laulda ümisedes vahetas Sandra oma seeliku ja kollase pluusi sinise minikleidi vastu, mis ehk mai jaoks liiga napp, kuid juuli jaoks jällegi liiga palav oli.
Alumiselt korruselt kostis ukse kolksatus ning trepist üles tulevate sammude raskuse järgi aimas Sandra, kes oli saabuja. Ta põsed lõid õhetama nagu alati, kui ta mehega omavahele jäi ning ta tõttas oma toast välja, et tulijat sooja kallistusega tervitada. Kummalisel kombel oli koridor tühi. Ainus uks, mis sulgus, oli Sandra vanema venna Alexi oma. Tema toast kostuv haamrikopsimine, mis juba mitu minutit Sandra kõrvu oli riivanud, vaikis järsult, jättes mulje, nagu oleks keegi alternatiivmuusika plaadi välja lülitanud. Hetk hiljem asendus vaikus äreva sõnelemisega.
Uudishimu sees keemas, hiilis Sandra uksele lähemale, et igast viimasest kui detailist osa saada, kui ootamatult kostus toast kellegi lämbuv karjatus ja sellele järgnev tuhm mütsatus. Veel üks, ja veel üks... Sandra süda vajus hetkega saapasäärde ning ta avas arglikult oma venna toa ukse.

Alex seisis heledal vaibal lamava mehekeha kohal, käes hiiglaslik haamer ning ta nägu oli raevust moondunud. Mehe pea oli kaotanud oma vormi ning sellest ei olnud järel midagi enamat kui vaid verine tömp, kuna ta kolp oli pooleks raksatanud ja lasknud ajul põrandale voolata. Sandra üritas oma karjatust alla neelata, kuid ta ei suutnud. Ta vajus põlvili põrandale ja kriiskas täiest kõrist, nagu oleks tema see, kellele haiget tehti. Alex pööras end tema poole, silmis põlemas viha leek, ning nähes oma õe murtud ilmet, lasi haamril põrandale kukkuda. „Kõik on korras,“ sosistas ta lohutavalt. „Sa ei pea enam kartma, mitte kunagi.“ Sandra silmist voolasid pisarad, mis olid segatud valu ja vihaga. Mida teadis Alex kartmisest? Kuidas võis ta arvata, et Sandra meest kunagi kartnud oli? Sandra ei olnud meest kunagi peljanud, ainult ehk pisut rohkem armastanud, kui talle lubatud oli. Mitte iialgi ei olnud ta meest kartnud, küll aga kartis ta selsamal hetkel oma lihast venda, rohkem kui kedagi teist maailmas.

„Miks sa seda tegid?“ küsis Sandra ja neelas suutäie soolaseid pisaraid, kuid Alex ei vastanud. Ta tõmbas vaid oma abitu õe püsti ja haaras ta oma embusesse. „Kõik saab korda, ma luban sulle,“ lausus ta ja silitas oma õe pikki blonde juukseid, sama värvi kui temalgi. „Kõik muutub jälle endiseks. Seda sa ju tahtsidki.“ Sandra niuksatas ja mattis oma pea, mis hetkega nutust kiviraskeks oli muutunud, oma venna särgikraesse. Silmanurgast nägi ta, kuidas Alex kummardus, haamri taas pihku haaras ja selle raevukalt õhku tõstis...
Sealkohal ärkas Sandra alati summutatud karjatusega üles ning pisarad olid kiired tulema. Alexi poolt tõstetud haamer oli olnud vaid luul, unenäo närvikõditav lisand. Tegelikus elus ei oleks Alex oma õele kunagi haiget teinud ja kuigi Sandra selles hetkegi ei kahelnud, lõi unenägu oma tõelisusega ta kõhu alati külmaks. Veri põrandal, haamer, Alexi vihast punetav nägu...
Mõnda asja lihtsalt ei saanud unustada.

Sel hommikul, mis oleks pidanud oma päiksesäras lummavalt ilus olema, ärkas Sandra taaskord üle mitme nädala hirmununa ja külma higiga kaetuna. Ta hammustas jõuliselt oma patja ning surus oma kõri nööriva terava karjatuse alla. Kuigi päike oli tõusnud juba rohkem kui tunnike tagasi, oli terve ülejäänud maja oma elanikega veel sügavas unes ning Sandra ei tahtnud kedagi äratada.
Kulus mõni minut, enne kui Sandra end püsti ajas ja oma jalad rohelistesse jänkusussidesse pistis, et mitte külmale põrandale astudes krampe saada. Viimased paar nädalat oli põrandaküte olnud välja lülitatud – tema ema viis raha kokku hoida – ning pahaaimamatu ärkaja võis paljale linoleumile astudes kergesti külmašoki saada.
Olles end täies pikkuses välja sirutanud, tegi Sandra mitu korda päikesetervitust, lihtsat võimlemisharjutuste kombinatsiooni, ning sööstis seejärel vannituppa.
Sandra keeras kraanid lahti ning lubas veel mõne hetke lihtsalt voolata. Kuigi see oli ilmselge vee, eriti sooja vee raiskamine ja Sandra teadis seda ka ise, oli vee voolamise heli ainus, mis teda pisutki rahustada suutis. Ta viskas oma higistamisest läbimärja öösärgi õnnetult vannitoa nurgas kükitavasse mustapesukorvi ning ronis duši alla. Vesi oli külmem kui tavaliselt, kuid Sandra püüdis sellest mitte välja teha. Hetkel tundis ta end nagu patune, nagu räpane kalts, ning uskus, et külmast veest piisab, et süü ta kehalt ja hingest minema pühkida.

Olles oma rutiinse pesu lõpetanud, keris ta lühikese rätiku enda palja keha ümber ning paterdas alla kööki, kasutade juhust, et ta on kordki üksinda ärkvel. Kui põrand välja arvata, oli majas soe nagu saunas, sest ema oli alles eile õhtul ahju kütnud ning Sandra ei vaevunud end riidesse panema.
Köök tundus üksildane ja mahajäetud ning kraanikausis laiutas pesemata nõude kuhi, nagu igal esmaspäeval. Tavaliselt suundus Sandra seda ignoreerides külmkapi juurde, et topsitäis jogurtit hommikusöögi pähe alla loputada, kuid nüüd, kui tal oli piisavalt aega, kavatses ta valmistada toitvat hommikusööki. Ta igatses omletti praadida, kuid kuna see ei tulnud tal kunagi eriti hästi välja, otsustas ta pisut neljaviljaputru keeta.
Olles poti kuumaalusele asetanud ja meeldivalt lõhnava aurava pudru taldrikusse tõstnud, jättis Sandra oma hommikusöögi jahtuma ning suundus üles oma tuppa, et end nagu kord ja kohus riidesse panna. Kombe enne söömist riietuda oli ta külge saanud oma vanaemalt, kes õpetas teda, et enne söömist viisakalt riidesse panemine väljendab austust toidu vastu. Isegi nüüd, kui Sandra oli juba kolmteist aastat vana, ei olnud see komme kadunud. Vastupidi, see oli muutunud meeldivaks harjumuseks.

Vaevumata oma juukseid kammima, kõmpis Sandra tagasi kööki, et puder nahka pista, enne kui see liialt ära jahtub. Tal oli just õnnestunud esimene lusikatäis suhu toppida, kui kellegi hääl ta tarduma pani.
„Kas magasid hästi?“ Võpatades pillas Sandra lusika lauale ja pööras end ettevaatlikult ringi. Ukseavas seisis ta vend Alex, näol unine ilme. Tüdruk kohkus teda nähes tahtmatult ning ta käed lõid värisema. Ta neelatas. „Ma magasin hästi, tänan küsimast,“ pomises Sandra, tõusis püsti ja lükkas tooli laua alla, heitmata oma taldrikule ainsatki pilku. „Sa näed unisena nii armas välja,“ poetas Alex ühe heatahtliku kommentaari. Sandra noogutas sõnatult, väljus köögist ja seisatas peegli ees. Ei olnud just eriti tavaline, et keegi talle komplimente tegi, eriti ta hommikuse välimuse juures, kuid iga sõna, mis ta venna suust pudenes, tundus teda ärritavat ja ühteaegu hirmutavat.

Ta roosad mustade triipudega pesust märjad juuksed, mis ta meikimata nägu raamisid, andsid talle tontliku ilme. Sandra tõstis peeglilaualt kollase katkiste piidega kammi, et olukorda pisut parandada ning harjas sellega paar korda läbi oma juuste, kuni rahuldava tulemuse saavutas. Seejärel, olles oma juuksed karvase patsikummiga kokku tõmmanud ning sõrmedega üle kulmude vedanud, et neile korrapärast kuju anda, sööstis ta oma tuppa. Ta haaras põrandalt oma koti, mis teda seal juba eilsest õhtust saadik oodanud oli, pomises lühikese hüvastijätu hoolimata sellest, et keegi teda tegelikult ei kuulnud ja kiirustas uksest välja, et kooli poole teele asuda. Esimese tunnini oli aega rohkem kui küll ning leidmata bussiga loksumises mingit mõtet, otsustas Sandra hommikuse jalutuskäigu kasuks ning kõmpis aeglaselt läbi lähedalasuva pargi, mis nägi välja nagu kevadine paradiisiaed ja kus lõhnasid värsked sinililled.
Kerget kahetsust tundes needis Sandra end, et ei olnud end koolipäevaks korralikult korda teinud, kuid seda oli temaga varemgi juhtunud, kuna ta oli paaniline sissemagaja ning liiatigi oli see esmaspäevahommik liiga kaunis, et seda tusatsemisele raisata. Sandra tõmbas kopsudesse paar sõõmu õhku, millest kumas vabadust ning pühkis kõik teda ärkamisest saati vaevanud muremõtted üürikesteks hetkedeks peast.
Kuid oli ka teisi, kes murede võrgus siplesid.

„Kullake, kas Sandra on juba läinud?“ küsis Alexi ema unisena oma toa uksest välja astudes ja kööki uimerdades. „Kas ta ei läinud täna mitte pisut liiga vara?“ Alexi vaikne ohe jäi emale märkamatuks. „Värske õhk teeb talle head,“ lausus ta naise küsimuse peale õlgu kehitades. „Ta peaks veelgi rohkem värskes õhus viibima, et oma surnukahvatusest jagu saada.“
Hommikusöögi ootamatu ilmumise üle pead vaevamata võttis ema kapist taldriku ja lusika ning kaevus sellega pudrupotti, pööramata Alexile rohkem mingit tähelepanu. Hommikuti oli ta alati kontaktivõimetu ning keegi polnud selle üle varem kurtnud.
Alex võttis laualt termose ja kallas oma naeratava kassi pildiga tassi tilgakese külma kohvi. Seejärel avas ta köögikapi, haaras riiulilt mittemidagiütleva välimusega tabletipurgi ning neelas ühe valge-rohelisekirju tableti pikemalt mõtlemata alla.

„Hüvasti, sinine esmaspäev,“ pomises ta vaikselt külma kohvi rüübates ja tõmbas kardinad akende eest kõrvale, et tuba sooja päikesevalgusega üle ujutada.

Masumi on minu esimene jaapani päritolu tegelane ja ma olen tema üle niiiii uhke

1.

„Hommikust, Alex!“ kostus hüüe teiselt poolt tänavat. Alex lehvitas hüüdjale ning jooksis valest kohast üle tee, vilistades kõigile liikluseeskirjadele. Tundide alguseni oli vähe aega ja ülekäigurajale kõmpimine oleks väheseidki alles jäänud minuteid vaid raisanud.
“Hei, Masumi!“ tervitas ta oma sõpra. „Kuidas see juhtus, et sa täna hommikul õigel ajal voodist välja said?“ Masumi nägu venis naerule. „Mannu lõhkus äratuskella ära ja see jätkas helisemist senikaua, kuni magamine oli lihtsalt võimatu.“

Masumi Yamada ja tema kaksikõe Manami, keda kõik tema sõbrad-tuttavad Mannuks hüüdsid, vanemad olid pärit Jaapanist ning siirdusid kaheksakümnendate keskpaigas Venemaale paremat elu otsima. Paraku polnud Venemaa aga mingi tõotatud maa ja nii viis tee neid oma loomuliku kulgemisega Eestisse, kus nad sellesse maasse armusid ning paigale jääda otsustasid.
Masumile meeldis alati öelda, et ta kõndis Eesti pinnal veel enne, kui kommunism langes, kuigi selles polnud terakestki tõtt: kui ta sündis, oli kommunism vähemalt Eestis juba peaaegu aasta otsa surnud olnud ja Alex vähemalt kuu aega kõigi elu põrguks teinud, meenutades oma imiku kohta hüperaktiivse käitumisega pigem miniatuurset Hitlerit kui iga vanema unistuste inglikest.

Kuigi Masumi koduseks keeleks oli vene keel, panid Masumi vanemad oma poja siiski eesti lasteaeda ning seal said neist Alexiga kiiresti parimad sõbrad ning koos sai ka kooliteed alustatud. Sügaval sisimas olid poisid täielikud vastandid: Alex oli klassikaline tulipea ja suutis alati jamadesse sattuda, samas kui Masumi maandus alati klassi kõige rahulikumate ja tasakaalukamate õpilaste hulgas. Ta ei võtnud endale kunagi ühtegi üleliigset kohustust ning talle meeldis rohkem mõelda kui rääkida, mis tegi ta kõige vaiksemaks inimeseks, keda Alex tundis. Vaikne oli ta muidugi ainult teatud seltskondades. Oli inimesi, kelle seltsis tundis ta end nii vabalt, et kasutas tihti keelt, mis isegi preestri punastama oleks pannud.

Masumi ei tunnetanud end kunagi jaapanlasena ja ainus asi, mis teda üldse ärritada suutis, oligi tema rahvusele vihjamine. „Ma olen eestlane,“ ütles ta alati. „Kui ma kunagi Jaapanisse peaksin minema, tunneksin ma end seal samamoodi nagu Ameerika neeger Aafrikas.“ Kaheksandas klassis oleks Masumi hirm äärepealt täide läinud, kuna ta isale pakuti Tokyos tasuvat töökohta ning plaan ära kolida oli üsna kindel. Sel hetkel pani Masumi käed puusa ja ütles: „Ei, aitäh. Ma olen Eestis sündinud ja kavatsen siin ka surra. Jaapanis on niigi palju pilusilmi. Milleks neid sinna veel juurde vaja on?“ Sel hetkel otsustatigi, et kolimine jääb ära. Keegi ei öelnud kunagi selle tõelist põhjust, kuid Alex oletas, et Masumi vanemad kahtlustasid, et Jaapanisse tagasi minnes löödaks nende kohati liiga terava keelega poeg lihtsalt maha.
Masumi rääkis perfektselt eesti ja vene keelt ning see tegi temast kõigi parima sõbra. Koolis ei kutsunud aga keegi teda Masumiks – kõik kasutasid tema hüüdnime Yam, mis omakorda oli tuletatud tema perekonnanimest. Kui vanemad ja õde välja arvata, oli Alex ainus, kes teda eesnime pidi kutsus ning Masumi ei kurtnud selle üle kunagi.

„Sa oled õnnetu,“ lausus Masumi oma sõbrale, kui nad aeglaselt bussipeatuse poole kõndisid ning Alex tegi peaga mingi umbmäärase liigutuse. „Tühiasi. Ma magasin lihtsalt pisut halvasti.“ Masumi puuris teda karmi pilguga. „Alex, kaua ma sind tunnengi? Aasta või kaks?“ „Kolmteist,“ teatas Alex. „Õige jah, kolmteist,“ sõnas Masumi. „Ma olen sind tundnud peaaegu terve elu ja ma saan aru, kui sind midagi vaevab.“ Ta kortsutas kulmu. „Ma ei usu su uneprobleemidesse.“ „Mida sa tahad, et ma ütlen?“ küsis Alex. „Ükskõik mida,“ lausus Masumi õlgu kehitades. „Kui sa mulle ei räägi, siis hakkan ma kahtlustama, et sa jäid öösel tanki alla.“ „Ma põrkasin hommikul oma õega kokku,“ lausus Alex. „Ta väldib mind nagu alati. Ma ütlesin talle lihtsalt kerge tervituse ning ta tõmbas uttu.“ „Oleks mul ka selline õde,“ muigas Masumi. „Minu oma käib mul päevad läbi sabas ja nõuab, et ma ta koduseid ülesandeid lahendaksin.“ Hetkeks jäi ta vait. „Tahad vahetada?“ küsis ta. Alex vedas oma suule nõrga naeratuse. „Miks ka mitte,“ kostis ta, „kuid sa ei jõua elu sees nii palju šampooni osta, kui Sandra juuste peale kulub.“
„Ma kardan, et sinu juuste peale kulub šampooni palju rohkem,“ irvitas Masumi. „Või, mis ma ikka šampoonist räägin. Kamm oleks palju päevakohasem teema.“

Ta ei pruukinudki eksida – Alexi juuksed olid pikemad kui ühelgi teisel poisil tema klassis. Need olid värvitud mustaks ja suurema osa ajast olid need nii sassis, et iga vares oleks sellise pesa üle õnnelik olnud. Kuigi Alex väitis, et ta ei jäta ühelgi päeval juustekammimist vahele, julges Masumi selles kahelda.
Alexi juuksetukk ei olnud tema juures ainus tumedat tooni detail. Ta ripsmed olid mustad nagu söed ning kandis peaaegu alati musta nahkmantlit ja tanksaapaid. Ka tema teksapüksid ja särgid, mida ta iga päev kandis, olid musta värvi. Tundus, et Alex üritab end leinarüüsse mähkides maailma eest peita, kuid see joon ei eristanud teda millegi poolest kümnetest teistest noortest, keda Masumi tundis ning kes samuti musta oma lemmikvärviks pidasid.
„Millal sa viimati mõnda ilusat tüdrukut nägid?“ küsis ta nagu muuseas. Alex norsatas ja tegi käega mingi umbmäärase liigutuse, justkui üritaks ta tülikat kärbest oma kõrva äärest peletada. „Kes seda enam mäletab. Miks sa küsid?“

Nad jäid bussipeatuses seisma ja Masumi silmas klaasist bussiootepaviljonis istumas ühte noort naist. Ta kandis musta riidest jakki ja põlvini ulatuvat musta tüllist servaosaga seelikut, mida täiustasid ta mustad ja elegantsed kõrge kontsaga poolsaapad. Nooriku käes olid mustad nahast kindad ning ta tumepruunid juuksed olid rangesse krunni keeratud, mis sobis hästi ta tagasihoidlikult jumestatud näo juurde.
„Sest selle naise kaunidusega sinu iludus kindlasti võistelda ei suuda,“ sõnas ta, suutmata naiselt pilku pöörata.
Alex piidles naist pealaest jalatallani. Ta nägi tõesti kena välja ning Alex ei imestanudki, miks Masumi oma pilku tema küljest lahti ei saanud rebida, kuid peale paar hetke kestnud vaatlemist hakkas märkas ta ka mitmeid tillukesi detaile, mis talle naisest täiesti uue pildi lõid.

„Kas ta pole mitte ilus?“ küsis Masumi ja näkitses närviliselt huult, kartuses, et ta uuele ihaldusobjektile saab osaks karm kriitika. „Kui sa minu arvamust teada tahad, siis on ta täiuslik.“ „Peaaegu täiuslik,“ kostis Alex ja osutas naisterahva jalgadele, mille too mänglevalt üle põlve oli heitnud. „Ta sukasilm jookseb,“ sõnas ta, „ja sellest võib järeldada, et ta laskis endale hiljuti kunstküüned paigaldada, kuid ei ole nendega eriti osav. Kuna väljas on kinnaste, eriti nahkkinnaste kandmiseks liiga palav, tähendab see seda, et ta on vähemalt ühe küüne murdnud, kuid ei ole leidnud võimalust seda viilida ning on seetõttu otsustanud oma käed sobiva võimaluse leidmiseni kinnastesse peita. Ta krunn on küll hoolikalt viimistletud, kuid ta juuksepiire on viltu, millest ma järeldan, et ta kammis pead kammiga, millel oli mitu piid puudu. Ta lainerijoon on katkendlik ja see võib tulla halvast lainerist, kuid pigem on selle põhjustajaks vilets valgus meikimise ajal. Arvatavasti meikis ta end täna hommikul kitsas vannitoas, kus lambi sees põles säästupirn. Kui me liidame halva valgustuse, katkise kammi, jooksva sukasilma ja puuduva küüneviili, saame teada, et ta ei ööbinud täna õhtul kodus. Tema lõhnaõli, mille aroom on siiamaani tunda, annab aimu sellest, et ta käis eile õhtul pidutsemas ning püüab nüüd alkoholiaure peita. Kõige tõenäolisemalt ööbis ta oma kuti juures, sest raske on leida ühtegi naist, kes omaks katkist kammi ja kellel poleks küüneviili. Viimasest tuleneb automaatselt see, et kui ta oma sukad lõhki käristas, ei olnud tal kellegi käest lisapaari laenata.“ Alex köhatas, et pisut rohkem õhku sisse tõmmata. „Ta on oma salli jaki luku vahele tõmmanud, mis näitab, et tal ei olnud majast välja tõtates eriti palju aega ja et tal ei ole seda ka praegu. Ja selle portfelli järgi, mida ta kramplikult enda vastu surub,“ osutas Alex mustast nahast väikesele dokumendiportfellile, mida Masumi üldse märganud polnud, „saame me teada, et ta suundub töövestlusele.“

Ta vaatas Masumile võidukalt otsa. Masumi lõug oli üllatusest vähemalt kolm meetrit allapoole vajunud. „Tõesta seda,“ pobises ta, suutmata Alexi sõnu uskuda. Kuidas oli Alex suutnud korraga nii palju erinevaid asju tähele panna? Masumi jaoks oli tumedasse riietatud naine kõigest üks klassikaline iludus, kuid Alex nägi tema välimuse taga tervet lugu.
Nurga tagant keeras välja kollane buss ning naisterahvas tõusis püsti. Alex astus ta kõrvale ja lausus vaikselt: „Ma soovin teile töövestlusega edu.“ Naise käed tõmbusid krampi ja tundus, nagu ta oleks vaimu näinud. „Kust te teadsite?“ päris ta üllatunult. „See pole oluline,“ sõnas Alex, „oluline on hoopiski see, et te end enne vestlusesse sukeldumist kindlasti üle vaataksite.“ Ta piidles hetke jooksul naise kinganinasid. „Ma soovitan soojalt , et te oma kingad teetolmust puhtaks pühiksite. Nii ei oska keegi iialgi kahtlustada, et te ühistransporti kasutate.“ Naine naeratas Alexile, olles endiselt pahviks löödud ja arvatavasti ka poisi otsekohesusest hirmunud, ning sööstis bussi peale, nagu tal oleks kurat kannul. Alex lehvitas talle lõbusalt, kui buss paigalt võttis ja kesklinna poole suundus.

„Vahel ajad sa mulle tõesti hirmu peale,“ pomises Masumi. Alex ei osanud teha muud kui naeratada. „Sa pole ainus,“ ütles ta ja tõmbas käega läbi oma juuste.
Alexi teravdatud tähelepanu oli ilmnenud juba varases koolieas ja kuigi see oli anne, ei koheldud teda kunagi eriti andekana. Õpetajad tundsid tema ees teatud hirmu ja suhtusid Alexisse nii, nagu ta oleks kurjast vaimust vaevatud ning nende hirm kandus üle teistele lastele, kes samuti Alexit võõristama hakkasid. Nad ei suutnud taluda, et ta võib neid juba kõige väiksemate detailide abil lugeda kui avatud raamatut ja nii kasvas üksildasest lapsest üksildane noormees, kes ei suutnud isegi oma perekonnaliikmetelt mõistmist leida. Alexi isa suri siis, kui poiss oli alles väike ning tema ema töötas hilisõhtutel baaris ettekandijana. Mis puutus Sandrasse, siis tema oli üks neist inimestest, kes Alexit kõige rohkem vihkas, hoolimata sellest, et vend oli alati endast kõik andnud, et tema eest hoolitseda ja teda kõige halva eest hoida.
„Maa kutsub Alexit!“ hüüdis Masumi ja vehkis käega oma sõbra näo ees. „Kas sa kavatsed koos minuga bussi peale tulla või jääd siia vegeteerima?“ Alex võpatas ja märkas, et ta oli nii mõttesse vajunud, et ei märganudki, millal nende buss peatusesse oli sõitnud. Bussijuht laskis signaali ja et meest mitte ärritada, haaras Masumi Alexil käest ja tiris ta bussi peale. „Järgmine kord, kui sa oma privaatsesse maailma sukeldud, võiksid sa mind vähemalt ette hoiatada,“ arvas ta. Alex kehitas ainult õlgu. „Palun vabandust,“ ütles ta ja hakkas oma juukseotsi närima, nagu tal kombeks oli, kui ta pingsalt millegi peale mõtles. „Ma eksisin lihtsalt elu radadele.“ Masumi haigutas ja potsatas toolile istuma, pressides end ühe eriti paksu vanamuti kõrvale, kes hoidis süles väikest krantsi, kes Masumi peale kurjalt urises.

„Kuradi välismaalased...“ porises naine, kasutades samasugust urisevat tooni, nagu ta koer. „Aga tädike, kuidas te venelastesse suhtute?“ hüüdis Masumi laialt naeratades, tõenäoliselt arvates, et „tädike“ on ehk kurt, ja teenis sellega ära poole bussitäie rahva vihased pilgud, kes end ilmselgelt ja põhjusega puudutatuna tundsid. „Varsti on ju 9.mai. Veame kihla, et nad korraldavad jälle märulit?“ „Masumi, lõpeta ära, kui elada tahad,“ sosistas Alex oma sõbra õlale koputades ja nookas peaga kolme kõige viimastel toolidel istuva vene noormehe poole, kes vihaselt käsi rusikasse surusid. Masumi tõmbus näost kergelt valgeks. „Sul on õigus,“ ütles ta, kuid tädike, kes teda võõramaalaseks nimetanud oli, patsutas teda julgustavalt seljale ja naeratas. „Sa oled vapper poiss,“ ütles ta, seekord urisemata. „ Mitte kõik ei julge öelda, mida nad arvavad.“ „Sa said endale uue fänni, naistekütt,“ sõnas Alex ja üritas Masumi prille eest ära lükata, kuid Masumi põikas tema käe eest osavalt kõrvale ja nii tabas Alexi terav sõrm hoopis ühte sadistliku välimusega meest, kellel oli arvatavasti seljataga raske öö ja kes Alexi puudutuse peale nii valjult röögatas, et pool bussi ehmatusest hüppe sooritas. „Sa saad veel ükskord surma,“ alustas Masumi, kuid Alex pani käe ette ja raputas pead. „Mitte varem kui sina, kes suutab endale kahe minutiga bussitäie vaenlasi hankida.“ „Pool bussitäit, Alex, pool bussitäit,“ täpsustas Masumi. „Pool bussitäit ehk see pool, kelle sa ehmuma panid, kuulub auga sulle.“

Bussisõit ei kestnud igavesti ja peale väljumist kulus poistel vaid paar minutit, et koolimaja juurde kõndida. Kui nad peaukse juurde jõudsid, uuris Masumi oma kella ja ta näole tükkis vägisi üllatunud ilme. „Ma ei suuda uskuda, et me õigeks ajaks jõudsime,“ pomises ta. „Ma ei mäletagi, millal me viimati sellega hakkama saime.“ „Eelmisel nädalal,“ tuletas Alex talle meelde. „Mannu kruttis meie mõlema telefone ja me jõudsime kooli tund aega varem.“
Nad kiirustasid alla garderoobi, et oma üleriided nagisse riputada ning kõndisid seejärel esimesele korrusele keemiaklassi poole. Hetke jooksul silmas Alex ka Sandrat, kes geograafiaklassi vastas puust pingil istus ja oma sõbrannadega lobises, kuid olles tundnud oma venna pilku, pööras ta oma pea kiiresti ära ja Alex ei teinudki rohkem katset tema poole vaadata.

„Ja ma tahtsin ainult...“ pomises ta nii vaikselt, et keegi ei võinud teda kuulda, kuid Masumi märkas ta suu liikumist ja kortsutas kulmu. „Mida?“ küsis ta kahtlustavalt. Alex raputas pead, pannes oma tumedad juuksed üles-alla hüppama. „Ei midagi.“
„...teda kaitsta,“ lõpetas ta mõttes oma lause.

2.

„Hommikust, klass,“ lausus keemiaõpetaja klassi sisse astudes lühikese tervituse ja naeris õelalt. „Täna on imeline päev tunnikontrolli jaoks, kas pole?“ Need vähesed õpilased, kes end nii soojal kevadpäeval kooli olid suutnud vedada, nurisesid valjult tekkinud olukorra üle, kuid see ei takistanud õpetajat neile pabereid jagamast. „Olge nüüd,“ ägas Masumi vaikselt. „Töö? Mille peale?“ „Le Chatelier’ printsiip,“ kostis Alex ja kaevas oma õlakotist välja oma keemiavihiku, mis nägi välja nii, nagu keegi oleks selle peal sõna otseses mõttes keemiakatseid teinud. „Tead küll. Reaktsiooni käigus nihkub tasakaal selles suunas, kus...“ Ta ei lõpetanud oma lauset. „Kurat, ma ei mäleta. Tasakaal liigub selles suunas...kus ta liigub...kuhu ta liigub...“ Õpetaja, kes oli Alexi väikest märkust tähele pannud, irvitas. „Kuigi ma olen väga meelitatud, Alex, et sa meie tundi oma kohalolekuga austad, arvan ma, et kui sa pole tänaseks tööks valmistunud, võid sa samahästi ka lahkuda.“ „Isver, ma tegin ju ainult nalja!“ protesteeris Alex. „Teil ei ole mingit põhjust mind tunnist kõrvaldada!“ hüüdis ta pisut vihasemalt, kui oleks tohtinud.

Õpetaja kulmud tõmbusid kokku ja andsid talle libahundiliku ilme ning ta pigistas oma tillukesed kortsudest ümbritsetud huuled tihedaks kriipsuks. „Kas sa tõstsid just minu peale häält?“ küsis ta teeseldud viisakusega. „Ei, ma ei...“ vehkis Alex kätega. „Sellisel juhul pean ma paluma sul mitte lihtsalt lahkuda, vaid ma pean sind lausa välja viskama!“ „Olgu, ma annan alla,“ torises Alex ja tõusis püsti. Õpetaja haaras ta särgikraest ja lükkas ta ukseni, mille ta tema järel pauguga kinni lõi. Masumi tõstis käe. „Õpetaja?“ küsis ta. „Mul on samuti tänaseks tunniks õppimata. Kas te võiksite ka mind välja visata?“ „Vaevalt küll,“ vastas õpetaja ja asetas Masumi ette lauale paberi, „kuid oma nipsakuse eest saad sa ühe lisaküsimuse.“ Masumi hammustas huulde, et mitte õpetajale midagi väga vastikut öelda, sest isegi kui ta ei tundnud end lisaküsimusest häirituna, tundus talle tõsiselt, et õpetaja oli just oma autoriteeti kuritarvitanud.

„Kuradi moor,“ lausus Alex ning virutas keemiaklassi kõrval seisvale prügikastile jalaga, paisates selle ümber, nii et tühjad pudelid ja kasutatud salvrätikud põrandale laiali veeresid. Koristaja oli jälle prügikastide tühjendamisega hooletu olnud ning see ei olnud esimene kord, kui Alex oli peale nädalavahetust täis prügikasti otsa „komistanud.“ „Ja kes selle üles korjab?“ kuulis Alex kooli turvameest ütlemas. Ta pööras ringi ja vaatas kergelt kiilanevale ja viiekümnenda eluaasta künnisele lähenevale mehele otsa. „Arvatavasti mina,“ ohkas ta pead langetades. „Kas kohe?“ „Oleks kena küll,“ sõnas turvamees ja istus tagasi valvelauda, Alexist rohkem välja tegemata.
„Kas sa oled kirglik korraarmastaja?“ küsis keegi, kes oli Alexi selja taha hiilinud, pannes poisi võpatama ja üles korjatud õunasüdant maha viskama. „Sa ehmatasid mu surnuks, Mannu!“ hüüatas ta oma paha tuju unustades ja viskas Masumi kaksikõde kokkukägardatud salvrätikuga. „See vana hoor lõi su jälle tunnist välja?“ küsis Mannu kaastundlikult ning Alex sai vaid noogutada. „Ma tegin kõigest ühe süütu kommentaari tunniteema kohta, jättes sellega mulje, et ma olen kivi alt välja roninud idioot...“ „Ära selle pärast muretse,“ arvas Mannu talle koristamisel abikätt ulatades. „Sa ju tead, et tal on nõrk närvikava ja ta vajab pärast igat tundi väikest lonksu...“ Ta itsitas sellele mõeldes. „Kui sa jääd ta tundi ühe minuti hiljaks, võtab ta seda isiklikult. Kui sa jood tunnis vett, arvab ta, et sa kavatsed neerupuudulikkuse saada ning võtab seda isiklikult. Kui sa kannad valget särki, võtab ta seda isiklikult...“ Ta toppis viimase kiletüki prügikasti, tõstis selle seejärel tagasi püsti ning lükkas Alexi ebasõbraliku kohtlemise osaks saanud prahimahuti tagasi seina äärde selle tavalisele asukohale. „Vahel ei saa ma aru, miks sa reaalklassi valisid. Mulle tundub, et humanitaarained istuvad sulle palju paremini.“

Alex turtsatas. „Miks sa seda arvad? Ma saan matemaatika ja füüsikaga suurepäraselt hakkama ja ka keemia pole tegelikult mu nõrk koht: pigem on viga lihtsalt õpetajas. Mulle meeldivad ained, mis põhinevad kindlal loogikal, mitte oletustel. Võtame kasvõi näiteks ajaloo. See, mida meile tutvustatakse kui kahe tuhande aasta tagust ajalugu, on ei ole suure tõenäosusega midagi muud, kui usinate kirikutegelaste kokku pandud valed, ja kuidas sa seletad seda, et muistsete juudi kuningate dünastiad kattuvad keskaegsete Euroopa monarhide omadega?“ seletas Alex hoogu sattudes. „Oled sa mõelnud, kus on...“ „Ma arvan, et kui sa veel mõne sõna ütled, tekib meil huvide konflikt,“ ütles Mannu ja püüdis oma tukka, mis liiga pikaks oli kasvanud, näo eest kõrvale lükata. Alex naeratas mõistvalt. „Vabandust. Ma unustasin, et sulle meeldib ajalugu.“ Mannu vaatas kella ja katkestas Alexi poolelt sõnalt. „Ma jääksin meeleldi sinuga kauemaks lobisema, kuid kui ma kohe bioloogiatundi ei kiirusta, ootab mind ees üks kogukas referaat.“ Ta lehvitas Alexile ja sööstis kaks astet korraga võttes trepist üles. „Ehk pärast kooli peal näeme!“ hüüdis ta talle, enne kui silmapiirilt kadus.

Teatud mõttes oli Mannul õigus: Alex oleks humanitaarklassi tunduvalt paremini sobinud, sest välja arvatud tema vastumeelsus ajaloo suhtes, oli ta kirjanduses ja eesti keeles tõeliselt briljantne ning ka tema saksa keele oskusele ei saanud midagi ette heita. Ainult ta vene keele oskus oli allpool igasugust arvestust, kuid selle poolest ei erinenud ta peaaegu ühestki teisest gümnasistist.
Alexi klassivalik ei olnudki otseselt tingitud tema armastusest reaalainete vastu – ta valis lihtsalt klassi, kuhu läks vähem talle ebameeldivaid inimesi, ja muidugi ka Masumi, kelle abi korvas kõik ta teadmiste puudujäägid.
Tunni lõpuni oli aega rohkem kui küll ja püüdes mitte mõelda õhtul e-koolis ees ootavale suurele ja rasvasele ühele, pani Alex kõrvaklapid pähe ja üritas pisut muusikat kuulata, kuid patareid vedasid teda peagi alt ning ta marssis teisele korrusele ja võttis istet inglise keele klassi ees oleval põrandal, asudes lugema Kurt Vonneguti „Tšempionite einet“. Ta oli selle paar päeva tagasi raamatukogust laenutanud ja ta kindlaks eesmärgiks oli see veel enne nädala lõppu läbi lugeda.
Ta suutis veerand tunniga pea 15 lehekülge neelata ning kui kell vahetundi helises, oli tal lugeda veel vaid pool raamatut.
Alexi koolis eksisteeris kaks inglise keele rühma: esimesesse rühma kuulusid saksa keele ning teise rühma hispaania keele õpilased nii humanitaar kui reaalklassist. Kuna Masumi õppis Alexist erinevat keelt, ei kuulunud ta temaga samasse rühma ja kuigi Alex ei olnud inglise keeles sugugi lootusetu, oli see ületamatu kaotus, sest Alexi rühma kuulusid kahtlemata kümnenda klassi kõige suuremad põmmpead.

„Tere päevast, õpilased,“ lausus vanaldane meesõpetaja õpilasi klassi sisse lastes. „Kuidas teie hommik edeneb? Alex, palun pane see raamat ära, ma ei tahaks, et sa seda tunnis lugema hakkad,“ pöördus ta Alexi poole veel enne, kui poiss teda viisakalt teretada jõudis, nagu ta enne iga tunni algust tegi. „Tulge palun klassi ja alustame tunniga...“
„Hei, vana, kas sa oled kurt või, kell ei ole veel helisenud!“ käratas Kris, Alexi paralleelklassivend, keda Alex sageli omaette kategooriasse kippus liigitama – ta oli põmmpeade hulka kuulumiseks pisut liiga intelligentne, kuid samavõrra hüperaktiivne, lärmakas ja ebaviisakas ning mainimata ei saanud jätmata ka parajat kogust hoolimatust – ning tegi tigeda grimassi. Arvatavasti polnud see esimene kord, sest õpetaja ei reageerinud sellele ja ainult ohkas nõrgalt. „Sul on õigus, Kris, sul on õigus...“ Ta istus oma laua taha ning sisenes e-kooli, nagu alati enne tundide algust. „Alex, ma palusin sul selle raamatu ära panna,“ lausus ta uuesti ja eelmisest korrast pisut tungivamalt, märgates, et Alex on endiselt oma kirjatükki süvenenud. „Ükskõik kui huvitav Gilbert Tramp ja pärani piibrid sulle ka ei tunduks, algab kohe tund ja su lugemine takistab sind keskendumast.“ „See on Kilgore Trout,“ pomises Alex ja pani raamatu vastumeelselt kotti. Hetk hiljem heliseski piinav tunnikell.

Alex ei mõistnud, miks ei võinud õpetaja õpetamisse kergemalt suhtuda, eriti kuna kooli lõpuni olid jäänud vaid ükskikud nädalad. Paljud õpetajad olid loobunud kontrolltööde ja isegi testide tegemisest ning andsid õpilastele võimalikult palju hingamisruumi, kuid inglise keele õpetaja kohta seda öelda ei saanud. Alex ei leidnud raamatu lugemises midagi halba, eriti kui ta seda veel vahetunni ajal tegi, kuid ta ei saanud õpetajat ka milleski süüdistada – viimastel nädalatel ei olnud ta tema tundidesse just eriti entusiastlikult suhtunud ning oli veetnud aega just üllatus üllatus, raamatut lugedes.
„Tubli poiss,“ lausus õpetaja, nähes, et Alex on lõpuks ometi käsku täitnud ning üle ta huulte libises naeratus, mis oli tingitud teadmisest, et vähemalt keegi vaevus veel ta autoriteeti tunnistama ja tema sõna kuulama.
Alex tegi endale mõttes märkuse järgmine kord ingliskeelse raamatuga katsetada – ta sisetunne ütles talle, et õpetaja oskaks seda hinnata.
„Täna teeme me paaristööd,“ teatas õpetaja ja andis õpilastele käega märku püsti tõusmiseks, kuid peale Alexi kuuletusid sellele veel ainult kolm õpilast. „Kõik, kellel pinginaabrit ei ole, leidke keegi, kellega istuda.“ Alex ohkas vaikselt ja vaatas klassis ringi. Kuna Alexi rühmas oli alati paaritu arv inimesi olnud, oli tõenäosus, et ta tõepoolest tunnis kellegagi koostööd hakkab tegema, kaduvväike.
Kuid seekord oli Krisi kõrval olev koht tühi ja enne kui Alex sõnagi öelda jõudis, oli Kris juba tema kõrvale istuma prantsatanud.

Alex ei tundnud Krisi kuigi hästi, sest poiss oli Alexi kooli astunud alles kümnendas klassis ja kuigi neil oli nädalas koos seitse ühist tundi, juhtus seda, et nad omavahel paar sõna vahetasid, harva. Kris kippus paljude Alexi klassikaaslaste silmis ebameeldivate inimeste kategooriasse sattuma, kuna ta oli rohkem populaarne kui mõni teine. Lühikese ajaga oli ta oma klassis saavutanud kindla positsiooni ning kuulus koorekihi hulka.
Alex ei saanud eitada, et Krisis oli tõepoolest midagi ärritavat. Ta näris küüsi ning tundus üsna närvis olevat ning lisaks sellele õhkus Krisi kalleid firmamärke kandvatest ja tema perekonna heale varanduslikule järjele vihjavatest riietest ebameeldivat suitsulõhna – suitsetamise kui halva harjumuse käes kannatas ka Alexi ema ja poiss vihkas seda üle kõige.
Õpetaja jagas igale lauale ühe testipaberi. Töö ülesanne oli lihtne: paar, kes saab kümne minuti jooksul testis kõige rohkem õigeid vastuseid, saab viie.

Alex ei olnud aimanudki, kui raske Krisiga koos töötamine olla sai. Juba esimese minuti jooksul joonis Kris alla kolm vale vastust ja sellest piisas, et Alexi närvi mustaks ajada. „Ma teen parem ise edasi,“ pakkus ta vaikselt. Kris sama vaikselt ei vastanud. „Mida?“ imestas ta peaaegu hüüatades. „Kas ma tegin midagi valesti?“ „Ei, mitte midagi,“ kostis Alex oma häält veelgi tasandades, „ma lihtsalt leian, et ei ole aus, kui ma lasen sul kogu töö ära teha.“ „Ma arvasin, et sa ei viitsi sellega vaeva näha ja eelistad pigem lugeda,“ ütles Kris. „Sa loed ju alati.“
Alex oli üsna üllatunud, et Kris seda tähele oli pannud. Samas, miks ei oleks ta seda teha võinud? Suurema osa ajast käis Alex tõepoolest ringi, nina raamatus.

„Ainult siis, kui on sinine esmaspäev.“ Ta pööras oma tähelepanu Krisilt kõrvale, et kiiresti õiged vastused üles otsida. Kuigi tal, nagu teistelgi õpilastel, oli piisavalt hindeid, ei saanud ühe lisahinde saamine kuidagi kurja teha ja nähes teiste õpilaste keskendunud nägusid, sai Alexile selgeks, et ka kõik teised arvavad sama.
Muidugi ei möödunud üheski teises lauas töö sama vaikselt kui Alexi ja Krisi lauas ning terve klass oli täis sosistamist: kuuldavat, aga samas nii vaikset, et õigeid vastuseid oli selle sumina seest võimatu välja noppida.
Kris ei teinud rohkem katset Alexiga vestlust alustada, kuid ta jälgis teda terve see aeg, kui viimane testi täitis ning see häiris Alexit niivõrd, et kui ta püsti tõusis ja paberi kaks minutit enne aja lõppemist õpetaja lauale poetas, soovis ta siiralt, et võiks istuda kuskile mujale.
Olles tööd kokku korjanud, asus õpetaja neid kontrollima ning paar hetke enne tunni lõppu teatas ta, et võrdse õigete vastuste arvu tõttu saavad viie kaks paari: Karl ja Kert ning Alex ja Kris. Kris hakkas selle peale valjusti juubeldama, kuid vahetundi helisev kell mattis ta hääle kõla ning Alex kiirustas tagasi vaatamata minema.

„Mida sa Krisist tead?“ küsis ta Masumi käest, kui nad geograafiaklassi ees istet võtsid. Masumi kehitas õlgu. „Kris nagu Kris Martin?“ „Seesama,“ nõustus Alex. „Ma lootsin, et ehk oskad sa mulle temast midagi rääkida, sest lõppude lõpuks käib su õde ikkagi temaga ühes klassis ning sa oled temast kindlasti midagi kuulnud.“ „Usu või mitte, kuid ma ei tea temast peaaegu midagi,“ sõnas Masumi. „Olgem ausad, keegi ei tea temast eriti palju. Mulle on jäänud mulje, et ta ei kipu endast just eriti palju rääkima. Ma arvan, et sa tead temast tunduvalt rohkem kui mina.“ Masumi köhatas ja pistis käe salvrätikut otsides taskusse. „Miks ta sind üldse huvitab?“ „Seda ei ole lihtne öelda,“ sõnas Alex, „aga kogu tema olekus on midagi häirivat. Ma ei tea, mis nimelt, aga ma lootsin, et sa saad aidata mul mõista, mis see olla võib...“ „Ma arvan, et mitte,“ lausus Masumi nina nuusates, „ja sinu asemel ei raiskaks ma selle välja uurimise peale oma aega. Mida sa selle teadmisega peale hakkaksid?“ „Sul on õigus,“ noogutas Alex. „Ma olen liiga uudishimulik. Mul ei ole vajadust oma nina teiste inimeste ellu toppida.“

Teises koridori otsas ilmus nähtavale Sandra, kes hoidis käes kõrrejooki ning lobises lõbusalt oma sõbrannadega. „Hei, Sandra!“ hüüatas Alex ja lehvitas oma õele.
Sandra põrnitses Alexile kurja pilguga otsa, nagu oleks temaga rääkimine keelatud olnud. Seejärel katkestas ta oma käimasoleva vestluse poolelt sõnalt, seisatas ja pööras ümber.
Kuid tema selja taga oli kõndinud Kris ja kokkupõrke tagajärjel paiskus kogu Sandra mahlapaki sisu Krisi valge särgi peale.
„Kuradi eit!“ käratas Kris oma särki nähes ja tõstis kõigi ehmatuseks käe, jättes mulje, nagu kavatseks ta iga hetk Sandrale ühe hoobi kinkida.

„Ära parem üritagi,“ sisistas Alex püsti hüpates ja krabas Krisi käsivarrest kinni. „Kas sa ei näinud, mida see lollakas värdjaliku soenguga libu mu pluusiga tegi?“ küsis Kris. „Kõik nägid, et see oli õnnetus,“ sõnas Alex Krisi kätt enda haardest vabastamata. „Ja võta teadmiseks, et ma ei lase kellelgi oma õde lollakaks värdjaliku soenguga libuks nimetada!“ Ette hoiatamata virutas ta Krisile laksu nina pihta.

Sandra karjatas hirmunult. Kris paiskus vastu aknalauda ning varises saadud löögi jõust põlvili. Alex ei andnud talle aega end koguda, vaid surus ta selili vastu maad istus ta kõhu peale. „Sa tõused püsti ja palud Sandra käest vabandust,“ käskis ta. „Kas on selge?“ „Alex, lõpeta!“ karjus Sandra ja üritas oma venda Krisist eemale tirida. „Sul ei ole mingit põhjust teda niimoodi kohelda, sa kuradi rahustite peal olev psühhopaat!“ Alex vaatas oma õele otsa ja kuigi ta üritas tema külmaks jääda, tundis ta, kuidas Sandra sõnad talle haiget tegid. „Kas sa tahad, et ma järele jätaksin?“ küsis ta, hääl täidetud viha ja valuga. „Jah, kurat, tahan küll!“ kriiskas Sandra. „Ma ei vaja kedagi end kaitsma ja kõige vähem veel sind!“ Mõningase pettumusega tõusis Alex püsti.
„Ja nüüd kao minema!“ karjus Sandra. „Ma ei taha sind näha!“ „Ilusat päeva sulle ka,“ pomises Alex, keeras oma õele selja ja saatis Krisile kiire pilgu, mis ütles „me veel kohtume“.

„Jõhker püss!“ hüüdis Kris end püsti ajades ja oma veriseks löödud nina pühkides. „Ma arvasin, et ta tapab mu ära!“ Ta pöördus Masumi poole. „Jumala eest, hiina vahetusõpilane, su sõber on hull!“ „Ja nii olen ka mina,“ sõnas Masumi ning virutas Krisi verise nina pihta veel ühe hea obaduse, nii et see rohkem ainult rohkem veritsema hakkas. „Mu perekond kõndis siin maal veel enne, kui kommunism langes, nii et ära üritagi mind rohkem hiina vahetusõpilaseks nimetada!“ Ta kiirustas mööda koridori Alexile järele ning jättis enda selja taha seisma Krisi, kes oma ninaverejooksu oma jaki varrukaga peatada üritas, šokeeritud Sandra ja tema pahviks löödud sõbrannad ning lugematul hulgal nooremaid õpilasi, kelle jaoks see vägivaldne kokkupõrge oli kahtlemata päeva tippsündmus.

„Ma arvan, et ma sain su küsimusele vastuse,“ lausus Masumi, olles garderoobi pingil istuva Alexi juurde jõudnud. „Ma tean, mis Krisis nii häirivat on. Ta on liiga värdjas, et elada.“ "Just nii,“ pomises Alex, kuid konflikt Krisiga oli ta meeltest juba kadunud ja ainus asi, millele ta hetkel mõelda suutis, olid Sandra karmid sõnad.

3.

„Ma olen kodus!“ hüüdis Alex uksest sisse astudes ning viskas koti hoolimatult põrandale, vilistades sellele, et keegi selle otsa võib komistada. „Ma olen köögis!“ hüüdis Alexi ema Marianne ning jätkas pliidi taga askeldamist. „Sa teed süüa?“ ei suutnud Alex ära imestada. Tavaliselt oli Alex ise see, kes pliidi taga askeldas ning vahel, kuigi väga harva, tegi seda ka Sandra.
„Mulle tuleb täna õhtul üks väga eriline külaline,“ lausus Marianne naeratades, „ning ma tahan talle midagi väga erilist pakkuda. Ja mis saakski olla erilisem kui toit, mida ma olen suure hoole ja armastusega oma käega valmistanud?“ „Ja kes see eriline külaline on?“ uuris Alex. „Seda saad sa teada alles siis, kui sa teda näed,“ sõnas Marianne. „Nüüd aga ulata mulle pipart.“ Alex tegi, mis kästud ning suundus seejärel oma tuppa.
Kes iganes ka külla tulemas oli, ei olnud tegemist sugulasega. Viimased külastasid Alexi perekonda väga harva ning armastasid tavaliselt ootamatult sisse sadada, nii et neile ettekavatsetud õhtusöögi valmistamine ei tulnud kõne allagi. „Hei, Sandra, kas sa tead, kes on...“ küsis Alex oma õelt, nähes teda uksest sisse astumas, kuid viimane teeskles, nagu poleks ta oma venda näinud, kiirustas temast tuimalt mööda ja lõi oma toa ukse pauguga kinni.

Õigus, ta oli ju Alexi peale vihane.
Vaevumata õppetöösse süvenema, istus Alex aknalauale, tõmbas kardina eest ära ja vaatas tühja pilguga välja tänavale, kus inimesed rahutult ja lakkamatult edasi-tagasi kõndisid. Alexile meeldis neid jälgida ning kujutada ette, millist elu nad elavad. Kujutada ette, et kõiki neid ootavad ees õnnelikud lõpud.
Tal ei olnud aimugi, kui kaua ta aknast välja vaadanud oli, sest ühel hetkel katkestas ta ulma vali pidurikrigin, mis kostus ta maja eest tänavalt. Ta avas ehmunult silmad – ta oli tõepoolest hetkeks tukkuma jäänud – ning avastas, et sealsamas kõnniteel seisab suur must Saab.
Esimene autost välja astuv kogu oli keskealine, tõenäoliselt hilistes neljakümnendates meesterahvas. Talle järgnes üks nooremapoolne mees...ei, pigem päris poisike. Ta tundus Alexile kohutavalt tuttav...
Loomulikult tundus ta Alexile tuttav.

Viha sees süttimas, pühkis Alex rutakalt käega näo ette vajunud sassis juuksed kõrvale ning tormas trepist alla, avades ukse veel enne, kui mees kella jõudis helistada.
„Sa oled ikka täielik pervert!“ lausus Alex ja vaatas mehe kõrval seisvale Krisile kurja pilguga otsa, põsed ärritusest õhetamas. „Kas sa arvad, et oma isakese appi kutsumine teeb sind hullult ägedaks?“ Ta pöördus Krisi kõrval seisva mehe poole, et tema külaskäigu põhjust uurida, kuid viimane oli temast mööda trüginud ja seisis keset esikut. „Kas Marianne on kodus?“ küsis ta. „Mida te minu emast tahate?“ küsis Alex kulmu kortsutades. „Te ei kavatse ju ometi talle kaebama minna...?“ „Alex, võtaksid äkki paar tuuri maha,“ soovitas Kris ja sel hetkel märkas Alex tema näos samasugust mõistmatust, nagu ta endagi näole oli ilmunud. Kogu olukorrale sai olla ainult üks seletus.

„Teie oletegi mu ema külaline, eks?“ küsis ta mehelt, suutmata oma hämmeldust varjata. Mees noogutas. „Imre Martin tema teenistuses...ja sinu omas ka. Sa oled vist Alex, eks?“ Alex noogutas. „Kuidas te mu ema tunnete?“„Imre!“ hüüdis Marianne, astus köögis välja ja viskas tolmuse põlle käigu pealt nurka. „Ma ei teadnud, et sa nii vara jõuad, kullake!“ „Asjaolude kokkulangevus,“ lausus Imre laialt naeratades ja suudles naist põsele. „Muidugi on mul väga meeldiv praegu siin viibida. Ma ei kujuta ettegi, et peaksin veel mõned tüütud minutid ilma sinuta veetma, mu kallis.“
Alexile tundus, nagu oleks temperatuur toas vähemalt sada kraadi langenud. „Kes kurat te olete ja miks te mu ema oma kalliks kutsute?“ sisistas ta tigedalt sõrmega Imre poole osutades. „Seletus peab ootama, Alex,“ sõnas Marianne ja tiris Imre kättpidi kööki. „Laud on viie minuti pärast kaetud ning pärast õhtusööki ootab meid ees väike jutuajamine. Püüdke Krisiga senikaua hästi läbi saada, eks?“ „Selle peale võid mürki võtta,“ pomises Alex ja istus trepile.
„Kas sa ütleksid mulle, mis siin toimub?“ küsis Kris. Alex põrnitses talle otsa. „Kas sa vabandad mu õe ees?“ „Vaevalt küll,“ jäi Kris trotslikuks. „Hoopis tema peaks vabandama!“ „Siis ei ütle ma sulle midagi,“ kostis Alex ning näkitses närviliselt oma huuleserva, püüdes välja nuputada, milles küll asi võib olla.
Suund, kuhu poole ta mõte triivis, ei meeldinud talle sugugi. Juba see oli piisavalt halb, et ta ema Krisi isaga tuttav oli, nende omavaheline hellitusnimede kasutamine oli veelgi halvem.

„Ära ütle mulle, et nad on...“ sosistas ta peaaegu hääletult. „Mida ma sulle öelda ei tohi?“ küsis Kris. „Ma ei räägi sinuga,“ lausus Alex, hüppas püsti, kihutas kolm astet korraga võttes trepist üles ning prõmmis Sandra toa uksele. „Tule välja!“ hüüdis ta. „Ma tahan sinuga rääkida!“ „Mida sa tahad?“ lõi Sandra ukse lahti ja vaatas oma vennale nii vihase pilguga otsa, kui veel võimalik oli. „Ma tahan, et ta seletaksid, miks miks istub mu ema Kris Martini isa Imre Martiniga köögis ning kutsub teda kullakeseks!“ Sandra neelatas. „Mida?“ „Seda, mida sa kuulsid!“ seletas Alex. „Nagu sellest veel vähe oleks, on Kris siinsamas ning mul paluti temaga hästi läbi saada!“
„Õhtusöök on serveeritud!“ hüüdis Marianne altkorruselt.
„Alex, tee ennast palun korda,“ pomises Sandra tasakesi. „Sa näed välja, nagu oleksid äsja voodist tõusnud...“ „Ma jäin akna peal tukkuma,“ ohkas Alex, „ja oma silmi avades nägin ma halba üllatust.“

Nad kiirustasid allakorrusele ning läbi köögi söögituppa, kus Marianne, Imre ja Kris neid juba ootasid. Kuna Sandra istus laua otsa, ei jäänud Alexil muud üle kui istuda ainsale vabale kohale, Krisi kõrvale.
„Veidi pipraliha, Alex?“ küsis Marianne naeratades ja sirutas Alexi poole hõrgutava välimusega viiludega kaetud vaagna, kuid Alex raputas pead. „Ei, aitäh. Ma eelistaksin enne teada saada, mis toimub. Miks sa kunagi varem rääkinud pole, et sa Imre Martinit tunned?“ „Ma ei pidanud seda kuni praeguse hetkeni oluliseks,“ vastas naine, „kuid asjad on nüüd pisut muutunud. Kartuleid, Kris?“ Sarnaselt Alexile keeldus Kris toidust. „Vaadake, lapsed...“ alustas Imre. „Olid ajad, kus me käisime Mariannega koos koolis.“ „Need ajad olid kindlasti ammu,“ torises Sandra, keda teadmatus tüütama hakkas, „sest kumbki teist pole just enam eriti noor.“ „See ei olnudki tegelikult nii ammu,“ parandas teda Marianne. „Ma olin Tallina Tehnikaülikoolis esmakursuslane ja Imre õppis kolmandal kursusel...“ „Seega 20 aastat tagasi,“ haigutas Alex. „On mul õigus?“ „Vägagi,“ vastas Imre ja ta nägu venis naerule. „Miks sa, Marianne, mulle kunagi rääkinud pole, kui terane poeg sul on?“ „Sest Alexile ei meeldi, kui temast seljataga räägitakse,“ torkas Sandra vahele.

„Mulle ei meeldi ka see, kui sa asjakohatuid märkusi teed,“ lausus Alex ja vehkis oma õe nina all salatikausiga. „Võtad äkki ühe kerge ampsu? Ma eelistaksin, kui sul oleks suu täis ning sa ei saaks enam ema jutule vahele segada. Ma nimelt tahan teda kuulata.“ Sandra tõmbus silmnähtavalt turri, kuid tõstis endale siiski pisut salatit ja toppis seda endale nii raevukalt kahvliga suhu, et Alex kartis ta põskede rebenemist.
„Meie vahel oli algusest peale keemia,“ muigas Marianne, kui saabunud oli soovitud vaikus, „kuid sellest ei kasvanud midagi suuremat. Imre kolis üsna varsti pärast kooli lõpetamist mõneks ajaks Soome ja me ei kohtunud enam kuni selle sügiseni, kui oli klassikokkutulek...“ „Ma võin julgelt öelda, et aastad on Mariannet ainult ilusamaks muutnud,“ muigas Imre ning valas endale punast veini – jooki, mida Alex silmaotsastki ei sallinud, kuid mida ta ema armastas tarbida nii söögi alla kui söögi peale, pidamata sealjuures kinni liha –ja kalatoitude reeglist. „Ka Imre üllatas mind, kui me kohtusime,“ sõnas Marianne ja pigistas mehe kätt. „Aeg on teda kõvasti küpsemaks ja armastusväärsemaks muutnud.“ „Nalja teete või?“ irvitas Kris. „Minu isa ja küps? Enne läheb põrgu jäässe, kui see mees täiskasvanuks saab.“ „Ma ei lase oma pojal endale moraali lugeda, või kuidas?“ küsis Imre ja sasis väga vastumeelse Krisi juukseid, kes ei kannatanud sugugi, et teda nagu titte koheldakse ning pidas paremaks vait jääda.

„Pärast seda, kui me kokkutulekul kohtusime, süttis meie vahel kunagi kustunud leek uuesti,“ ütles Imre, „ja tugevamini kui varem. Võiks öelda, et sellest saadik oleme me olnud lahutamatud.“ Alex avas juba suu, et nii naeruväärse väite peale protesteerida, kuid taipas siis, et ta ei tea oma ema eraelust midagi ja see, et ta oma ema uuest suhtest viimasena teada sai, ei tohtinuks teda üllatada.
Kuid see ei olnud tavaline uus suhe, selles oli Alex kindel. Marianne oli kena naisena alati meeste poolt hinnatud olnud ning pärast Alexi isa surma oli tal palju väiksemaid romaane olnud, kuid mitte kunagi, ühel korral välja arvatud, ei lõppenud ükski neist kodus korraldatava õhtusöögiga ning veel vähem sellisega, kus olid koos mõlema poole lähimad perekonnaliikmed.
Alex kortsutas oma naeruväärse oletuse peale kulmu. Kuigi ta eksis harva, pidi ta seekord mööda panema. Midagi nii arutut ei olnud talle ammu pähe torganud.
„Ja nii jõuamegi me välja selleni, miks me täna kõik siia kogunenud oleme,“ teatas Imre ja mängis Marianne juukselokiga. „Me oleme otsustanud abielluda.“

„Mida?“ röögatasid Sandra ja Kris ühel hetkel. „Isa, ära ütle, et sa mõtled seda tõsiselt...“ puterdas Kris. „Sa ei taha ju tegelikult...?“ „Iga viimane kui sõna, mis ta ütles, on tõsi,“ sõnas Alex tuhmilt ning täitis enda ees seisva tühja veiniklaasi mineraalveega. „Kui sa oma isa pisut paremini tunneksid, saaksid sa sellest väga hästi aru.“ „Alex, me ei hakka võõrastele inimestele söögilauas psühhoanalüüsi tegema!“ käratas Sandra ning pöördus oma ema poole. „Sa ei saa seda teha!“ „Miks mitte?“ küsis naine armsalt naeratades. „Ma leian, et pärast kõiki aastaid, mil ma ainult sinu ja su venna heaks elanud olen, olen ka mina pisut õnne ära teeninud.“ „Aga...selleks on liiga vara!“ vaidles Sandra vastu. „Mõtle isa mälestusele...ja mõtle Henryle!“

Selle lause peale ohkas Marianne kurvalt ja pani käed risti, justkui sooviks ta palvetama hakata. „Sandra, tütar...su isa surmast on möödas kaua aega, ja sellest ajast, kui Henry...“ Ta rüüpas oma veiniklaasi ainsa sõõmuga tühjaks. „Ka sellest on aega möödas. Ma ei kavatse tervet elu üksinduses veeta.“ „Ma mõistan, et sa oled natuke haavunud,“ ütles Imre Sandrale, „kuid ma luban, et sa ei pea muretsema. Ma teen su ema just nii õnnelikuks, nagu ta seda väärib.“ Sandra pani käed vaheliti ega teadnud, mida öelda. Ta südamesse tungis hirm ning mälestused, mis teda tema halvast unenäost saati vaevanud olid, ujusid jälle pinnale ning keelasid tal muretult paigal istuda. Mis siis, kuid see kord läheb samamoodi...kui ka Imre peab kannatama, olemata seda ära teeninud...
„Alex, miks sa midagi ei ütle?“ küsis Sandra ja teenis ära oma venna kulmukortsutuse. „Miks ma peaksin midagi ütlema? Erinevalt sinust ei leia ma mingit mõtet protesteerimiseks. Ma lõpetan kooli kahe aasta pärast ning sõidan Tartusse õppima ja sina ning ema jääte siia kahekesi. Ühel heal päeval, mis on sinu iseloomu arvestades väga kauges tulevikus, sa abiellud ja lähed samuti minema. Kas sa tahad, et meie emast saaks üksik vana naine, kes veedab oma päevad Kroonikat lugedes ja kasse silitades?“ „Ei, aga...“

Sandra pigistas lauda nii tugevasti, nagu tahaks seda pooleks murda. „Sa tead, mida ma mõtlen!“ Alex ohkas ja tõusis püsti. „Kuula, mis ma sulle ütlen. Ma ei tea, milliseid teooriaid sa oma pisikeses peas loonud oled, kuid midagi sellist pole kunagi olnud ja ei ole ka edaspidi. Kõigel sellel oli ainult üks põhjus, kuid sa olid liiga väike, et seda näha ja oled praegugi.“ Ta lükkas tooli laua alla, kõndis seejärel Imre juure ja patsutas teda sõbralikult õlale. „Tere tulemast perekonda.“ Nende sõnade järel kiirustas ta läbi söögitoa ning sulges end oma tuppa. „Sandra, kullake,“ lausus Marianne. „Kõik on hästi. Ma luban, et meist saab üks suur õnnelik pere.“ Sandra tõmbas ninaga õhku, et mitte nutma puhkeda, ning naeratas. „Jah, ema. Anna mulle andeks. Ma olin lihtsalt...“ Ta ei osanud midagi öelda. „Ma mõistan,“ sõnas Marianne ja pigistas toetavalt oma tütre kätt. „See oli sulle üllatus. See oli kõigile üllatus.“
„Ma ei suuda uskuda, et ma saan enda perekonna liikmeks kellegi sellise nagu tema...“ porises Kris Alexile vihjates. „Ära muretse,“ ütles Sandra. „Ma vean kihla, et tema tunneb sinu vastu samasugust sümpaatiat.“

Ülakorrusel surus Alex end tugevasti vastu oma toa seina ja peksis seda senikaua, kuni ta sõrmenukid verd jooksid. Seejärel viskus ta selili voodile ja põrnitses tuimalt lakke. Tundus, nagu üritaksid ta pisarad välja pääseda, kuid tõelised mehed ei nutnud kunagi, isegi mitte siis, kui neile midagi nii väga haiget tegi, et kõik kaunid mõtted peast suutis pühkida.
„Ma ei suuda uskuda, et sa arvad, et ma olen vaid külmavereline mõrvar,“ pomises ta läbi kuivade nuuksete.

Ja sa oled hakkama saanud veel ühe suurepärase teosega, mida on väga hea lugeda ning mis on ka lõpetatud !

Kogu see Eesti värk oli hullult hea!
* "Elagu Eest!" *
Ma ootan, et sa edasi kirjutaksid ning võibolla tuleb mul siis pähe midagi natukene sisukamat siia kirjutada.

Tore, kui teile meeldib

Osad laused on tõesti kahtlased, kuigi ma olen püüdnud neid võimalikult palju kõrvaldada. Aga...ma pole korrektor

Järgmine osa on kaldkirjas, kuna tegemist on flashbackiga ja see ei ole...ee...nõrganärvilistele. Ma lugesin seda osa kirjutades parajasti Danielle Steele'i "Kurjust"(mis ei ole üldse tore raamat)ja selle pärast see selline imelik saigi. Sorry
**

4.

„Kas said kõik korralikult ära pakitud?“ küsis mehehääl Alexi kõrva ääres. Neljateistkümneaastane Alex noogutas viisakalt ning püüdis oma blondi tukka näo eest kõrvale puhuda. „Sain. Kui soovid, võid mulle veel ühe kasti ulatada.“ Mees noogutas ning surus Alexi käes oleva kastikuhja peale veel ühe väiksema karbi. „Vii need autosse ja tule seejärel tagasi, joome tassikese teed.“
Alex kõmpis kastidega trepist alla, surus need juba ootava auto pagasiruumi ning lukustas seejärel pagasiluugi. Täna pidi olema päev, mil mees lõplikult sisse kolib. Sandra oli terve hommiku ringi käinud, silmad säramas ja ka Alex oli end tavatult rõõmsana tundnud. Pärast kõiki neid aastaid naiste seltskonnas kasvamist tundis ta, et tal on jälle isa.

Ta puhus õhku oma külmadele kätele, kirudes vaikselt, et oli keset külma novembrit ilma kinnasteta ja kõigest kampsuniga välja tulnud ning tõttas kortermaja trepikotta ning sealt edasi viimasele korrusele, kus mees teda juba ees ootas, olles asetanud lauale kaks tassi aurava teega.
„Mul on hea meel, et sa mulle appi tulid,“ sõnas ta kergelt muiates ning rüüpas tulist teed. „Su ema on kindlasti samuti rõõmus. Ta tahab, et me hästi läbi saaksime.“ Alex noogutas ning tõstis teetassi huultele, kuid asetas selle seejärel lauale tagasi. „Vabandust, aga see on kummelitee. Ma olen kummeli peale allergiline.“ „Kas tõesti?“ küsis mees. Alex noogutas häbelikult. „Mul tekib kohutav lööve ja hingamisraskused.“ „Kas tahad, et ma keedan sulle uue tee?“ uuris mees. Ta laskus Alexi ette põlvili ning võttis ta külmad käed oma pihkude vahele. „Või pean ma sind kuidagi teistmoodi üles soojendama?“
Alex tundis, kuidas paljalt nende sõnade kuulmine pani teda värisema. Täiesti ootamatult oli mehe hääles midagi kurja, midagi õelat, midagi, mis ei olnud õige.

„Ei, aitäh,“ pomises Alex vaikselt. „Ma hakkan parem minema...“ Ta üritas püsti tõusta, kuid täiesti ootamatu jõuga surus mees ta toolile tagasi. „Sa ei lahku siit enne, kui mina seda luban,“ sõnas ta, ja tol hetkel meenutas ta hääl tigeda koera urinat. „On selge?“ „Aga...“ protesteeris Alex, kui mees äkki oma külmad huuled ta kaelale surus.
Kogu tema sisemus tahtis karjuda. Mida mees ometi mõtles? Mida ta ometi enda arvates tegi? Kohkunult püüdis ta meest endast eemale tõugata. Viimane naeris ning vaatas Alexile ilmsüütu pilguga otsa, justkui oleks suudlus, mille ta Alexi kaelale asetanud oli, kõigest illusioon. „Kas sa kardad mind?“ päris ta. „Na-na-natuke,“ kogeles Alex ehmunult. „Selleks pole mitte mingit põhjust.“ Naeratuse saatel jätkas mees oma tegevust, surudes oma huuled Alexi kaelale, tema põsele, tema huultele. Mees suudles teda, tehes seda ühe korra teise järel ning sasisma pikkade sõrmedega Alexi juukseid. Poiss oli nii ehmunud, et suutis vaevalt tajuda, et peaks mehe endast eemale tõukama, eemale tõukama ja ära jooksma. Ta ei olnud elus nii suurt hirmu tundnud kui nüüd. Ta oli mehega täiesti üksi ja teda tabas õudne teadmine, mida too teha kavatses.
Vaevumata halastust paluma ega lapsikult anuma, kobas ta käega laual seisva teetassi järele ning kallas kogu selle sisu mehele kaela, nii et ka ta enda sõrmed kõrvetada said. Mees karjatas ning hakkas oma käele puhuma ning soodsat juhust kasutades rabeles Alex ta haardest lahti ning sööstis uksest välja trepikotta. Süda ta rinnus tagus, nagu kavatseks lõhkeda.

Mehe tugevad käed haarasid temast kinni ja pressisid ta vastu trepikoja seina veel enne, kui ta korrus allapoole jõudis. „Lase mind lahti,“ käskis Alex. „Palun...ma ei taha...ma ei saa...“ Mees ei hoolinud ta palvetest. Ta surus Alexi tugevamini vastu seina, andmata talle võimalust liigutada ning ta käsi suundus Alexi püksiluku poole. „Lõpeta!“ kisendas Alex kogu oma väärikusele vilistades ning püüdis meest endast eemale lükata, kuid viimane ei andnud alla. „Ära loodagi,“ lausus ta ja näksas Alexi kõrvalesta. „Sa ei pääse siit. Sa võid karjuda, palju tahad, kuid sellisel kellaajal ei ole siin majas ainsatki elavat hinge. Sa oled minu oma ja ära loodagi, et sa minu käest pääsed. Ma tean, et sa tahad mind, ma olen näinud, kuidas sa mind vaatad...“ Hirm halvas Alexi peaaegu täielikult, kui ta kuulis, kuidas mees oma püksilukku avab, ning hetk hiljem tundis ta, kuidas midagi kõva ja niisket ta jalgevahele surutakse...
„Just nii,“ sosistas mees. „Mulle meeldib sind kartmas näha.“

Keegi karjus ja kuigi hääl peaaegu ebainimlik tundus, taipas Alex, et see ei kuulunud kellelegi teisele kui talle endale. Ta kisendas kogu oma meeleheites, lootes, et keegi teda viimaks kuuleb ja ta selle koletise käest päästab, kuid maja oli tühi , just nagu mees öelnud oli ning ei olnud ainsatki hingelist, kes talle appi oleks tulnud. Mehe räpased käed kobasid ta keha ning kiskusid teda riidest lahti ning Alex oli nii šokeeritud, et kogu ta tahe võidelda oli peaaegu kadunud. Halb eelaimdus ütles talle, et ta ei saa teda ees ootavat lahingut mingi imega võita.
Alex ei suutnud jälgida, kui kiiresti mees ta riided seljast sai, kuid paar hetke hiljem seisis ta tema ees täiesti alasti. Ta oli haaratud alandusest, häbist ja hirmust ning võimetu võitlema. „Palun...sa ju tead, et ma ei saa...“ palus ta viimast korda, kuid mees ei kavatsenudki teda kuulata. Ta tõstis Alexi käed pea kohale ning pööras ta näoga enda poole.
Üritades mitte mehe näkku vaadata, sulges Alex silmad ja soovis kogu hingest, et see õudustäratav kogemus, mis talle iga hetk osaks saab, kiiresti läbi saaks. Ta ei oleks osanud elus arvata, et temaga midagi sellist juhtuda võib.
Ette hoiatamata surus mees oma kõvastunud riista Alexile nii sügavale sisse, et viimane valust karjatas, ning tõukas seejärel kogu oma jõuga. Alexile tundus, nagu rebiks keegi teda seest pooleks. Kogu ta ümbrus muutus uduseks ning ta ei suutnud tajuda midagi peale valu. Ta peksis, karjus ja hammustas, kuid miski ei lõdvendanud mehe haaret tema keha ümber. Alex soovis, et saaks oma kõrvad katta ja mitte mehe oigamist kuulata, kuid ta ei saanud seda luksust endale lubada, sest ta käed olid endiselt kõrgel ta pea kohal. Ta pigistas silmi veelgi tugevamini kinni. Ta ei tahtnud enam näha. Ta ei tahtnud eksisteerida. Ta tahtis lihtsalt surra ja kõiksusesse hajuda. Milline lihtne soov.
Iga mehe puudutus tema nahal tundus teda põletavat, kuid mehele tegid tema haledad katsed vabaks pääseda ainult nalja. Ta suudles teda jõuliselt ning toppis oma keele Alexile suhu, nii et too vaevu hingata sai.
See kõik ei olnud tõeline, ei saanud olla. Isegi oma kõige halvemates unenägudes ei olnud Alex oma esimest korda nii julmal kombel ette kujutanud. See oleks pidanud olema ilus kogemus, mitte jõhker piin, mis pani ta vaid füüsilist valu tundma. Hädavaevu vedas ta oma laud lahti ning pööras oma pisikeks kriipsuks tõmbunud vihased silmad mehe poole, kes julges võtta ta süütuse...
Mees karjatas orgasmi hetkel ning surus Alexi veelgi tugevamini enda vastu. Alex tundis, kuidas mehe sperma mööda ta jalgu alla voolab, ja see tekitas temas vastupandamatut soovi oksendada. Ta sisemus aga oli tühi nagu teokarbi kest.

See oli läbi.
Mees tõmbas end tema seest välja ning ta tuge kaotades varises Alex põlvili mustale ja külmale kivipõrandale, sest ta jalad ei kandnud teda enam. Ta tundis end räpase ja ärakasutuna, terve ta keha valutas ning ta teadis, et ta veritseb.
Mees naeris, nähes teda nii abituna ning asus end aeglaselt riidesse panema. „Sa olid tubli,“ lausus ta irvitades, „kuid ma ootasin sinult midagi enamat...“ Alex heitis talle ülimat vihkamist täis pilgu, kuid antud olukorras mõjus see naeruväärsena. „Pane end riidesse,“ soovitas mees. „Sa ju ei taha, et keegi mu naabritest su sellises olekus leiaks?“ Ta naeratas, suudles Alexit otsasesisele ning kiirustas trepist üles, tagasi oma korterisse.
Alexil oli riidesse panemisega tõsiseid raskusi: kohati ei suutnud ta isegi püsti seista. Ta suutis püksid jalga tõmmata ja särgi selga panna, kuid kampsuni jaoks tal enam jõudu ei jätkunud. Ta võttis kampsuni kätte, tõmbas end vaevaliselt püsti ja komberdas tasakaalu säilitada üritades trepist alla, et sellest õuduste majast pääseda.

Maja välisukse juures põrkas ta kokku vanemapoolse naisega, kes ei pööranud äranutetud silmadega poisile peaaegu mingit tähelepanu, kuid saatis talle väga halvakspaneva pilgu.
Olles uksest välja saanud, hingas Alex sisse sõõmutäie värsket õhku, toetas seejärel selja vastu rohelist prügikonteinerit ja mattis oma näo kätesse.
Täna ööseks ta koju ei lähe, otsustas ta kindlalt. Ja kui lähebki, siis mees, kes teda nii kohelda julges, sureb. Kas täna, homme, või nädala pärast, aga ta sureb.
Alex ei suutnud end enam tagasi hoida ja nuttis nii südantlõhestavalt, et kes iganes teda kuulnud oleks, ei oleks pääsenud ilma murtud südameta.
Kuid keegi ei kuulnud.

5.

„Haige?“ imestas Masumi. Ta ei oleks iialgi arvanud, et esimese asjana teisipäeva hommikul saab ta kõne Alexilt, kes teatab, et on ootamatult haigeks jäänud, kuid just nii oligi. See oli väga ebatavaline, sest Alex oli üks parema tervisega inimesi, keda Masumi tundis, ja kuigi ta tavaliselt koolis eriti palju tööd ei teinud, käis ta seal isegi rohkem kohal kui Masumi...vähemalt oli ta seda teinud viimase aasta jooksul. Varem oli tal nii mõnigi kord kooliskäimisega probleeme olnud.
„Sa ei kõla eriti haigelt,“ sõnas Masumi ja kortsutas kulmu. „Las ma arvan,“ küsis Alex. „Sa kortsutad kulmu?“ Masumi võpatas ja puhkes seejärel naerma. „Sa tunned mind liiga hästi.“ „Ja sina mind liiga halvasti.“ Ta köhatas demonstratiivselt torusse. „Tegelikult ka, ma tunnen end halvasti. Arvatavasti on see põhjustatud liigsest kogusest c-vitamiinist, mille ma eile õhtul sisse võtsin.“ „Isegi hobuse doos poleks sinu puhul liigne,“ kostis Masumi, kuid leppis selleks korraks sõbra seletusega ja ei pärinud rohkem. „Olgu peale. Saa siis terveks. Ma ütlen õpetajale edasi, et sa tuled homme.“ „Muidugi,“ lausus Alex. „Kuidas ma saaksingi õppeaasta eelviimase matemaatika kontrolltöö maha magada?“

Ta pani toru hargile ning heitis pikali. Masumi oli naelapea pihta tabanud: ta ei olnud tõepoolest haige, vähemalt polnud see midagi füüsilist. Ta tundis end lihtsalt liiga kurvana, et inimeste hulka minna ning hetkel oli tal liiga paljude asjade üle järele mõelda.
Ta teadis, et see päev tuleb, kui ta ema uuesti abiellub: oht selleks oli olnud varemgi, lausa mitu korda, kuid kunagi enne, välja arvatud üks kord, ei olnud asi nii tõsine tundunud.
„Jälle see üks kord...“ pomises Alex omaette. See üks kord oli määranud rohkem, kui keegi arvata oskas.
Suutmata rahulikult lesida, istus Alex oma kirjutuslaua taha ning trummeldas kärsitult sõrmedega vastu lauaplaati. Ta sõrmenukid olid paistes, lõhki ja valutasid; ta teadis, et see tekitab küsimusi. Isegi, kui kodus keegi ei märganud, olid Masumi silmad alati pärani ning Alex teadis, et teda hakatakse küsimustega pommitama.

Kuid sõrmenukid ei olnud sugugi kõige tähtsam asi, mille peale ta mõtles.
Juba pikemat aega oli teda tüüdanud üks hääleke, mis käskis kõik ära rääkida, vähemalt Sandrale. Seletada talle, miks ta tookord, kaks aastat tagasi, oli teinud seda, mida ta tegi. Samal ajal piinas teda ka teine hääl, mis ütles, et Sandra ei mõistaks, et ta on ikka veel liiga rumal, et millestki aru saada. Alex teadis, et teisel häälel on õigus, kuid ta ei suutnud ka esimest häält kuulamata jätta.
„Alex! Kas sa kooli hiljaks ei jää?“ hüüdis Marianne altkorruselt. „Ei, ma hakkangi kohe minema!“ hüüdis Alex ja vandus vaikselt. Ta tahtis ainult pisut rahu, kuid paraku tundus, et selle saamine pole võimalik. Ta viskas oma koti õlale ning unustades pea kammimise täielikult, tormas uksest välja. „Ilus hommik, kas pole?“ küsis Marianne. Alex noogutas, suudles teda õrnalt põsele, neelas seejärel oma tableti alla ning kõndis uksest välja...
...aga mitte kooli poole.
Alati, kui ta vajas kohta, kus mõelda, sobis selle jaoks ainult üks paik: paik, mis teistele ehk mõeldamatu tundus, kuid mida Alex uhkusega oma teiseks koduks nimetas. Tahtmatult venis ta suule tilluke naeratus, kui ta raamatukogu poole kõndis.
**
„Kas teil lugejakaart on, noormees?“ küsis raamatukogu turvamees ja uuris Krisi oma läbitungiva pilguga. „Kuule, vana, ära nüüd selle pärast küll muretse,“ haigutas Kris uniselt. „Loomulikult on mul kaart, aga see on mu venna käes. Teate küll, see krae tumedate juuste ja mingi veidra nahktagiga...“ „Ma nägin teda,“ vastas turvamees. „Ta läks just üles.“ Kris noogutas ning asus ka ise treppi mööda ülespoole, raamatukogu lugemissaali poole minema.
Ta oli tulnud Alexi ees vabandama. Kuigi see mõte tema jaoks just eriti vaimustav ei olnud, ei leidnud ta ka teist väljapääsu. Nende vanemate abielu pidi neist perekonnaliikmed tegema ning Kris ei soovinud oma uude perekonda paksu verd.

Muidugi polnud see ainus põhjus, miks Kris vabandada ihkas. Esiteks ei tahtnud ta endast ülbe keigari muljet jätta. Teiseks soovis ta, et ta ametlik tutvus Alexiga oleks alanud teistmoodi. Väga teistmoodi.
Krisi suureks üllatuseks ei olnud Alexit lugemissaalis. Ta hakkas juba arvama, et Alexi näol on tegu hüppajaga, kuni ta poisi lõpuks kolmandalt korruselt ilukirjanduse osakonnast leidis. Alex istus valge laua taga, käes „Tšempionide eine“ – mitte see eksemplar, mida ta koolis lugenud oli, vaid eksemplar, mille ta äsja riiulilt oli võtnud – ning vestles raamatu teemadel ühe vanema naisterahvaga, kes raamatust ilmselgelt Alexiga võrdväärses vaimustuses polnud. „Kilgore Trout on kõige keskpärasem tegelane, keda ma kunagi raamatus kohanud olen,“ sõnas naine ning Alex oli kärme vastu vaidlema. „Keskpärasem kui Dwayne Hoover?“ Nii jätkus see vaidlus peaaegu kaks minutit, kuni naine pea uhkelt kuklasse heitis ning hukka läinud nooruse üle kurtes minema trampis ning Alex taipas, et Kris ta kõrval seisab.

„Hei, Kris. Tahad, ma loen sulle ühe huvitava katkendi?“ küsis Alex ning ei jäänud vastust ootama. „Kilgore Trouti peenis oli seitse tolli pikk, kuid ainult üks ja veerand tolli läbimõõdus. Dwayne’i ärijuhi Harry LeSabre’i peenis oli viis tolli pikk ja kaks ning üks kaheksandik tolli läbimõõdus. Cyprian Ukwende, Nigeeriast pärineva mustanahalise arsti peenis oli kuus ja seitse kaheksandikku tolli pikk ning üks ja kolm neljandikku tolli läbimõõdus. Kris Martini peenis oli ainult kaks kaks tolli pikk ja veelgi väiksemad pool tolli läbimõõdus...“ Ta irvitas kavalalt, samas kui Kris näost peaaegu lillaks tõmbus. „Ma veel näitan sulle kahte tolli...“ urises ta. „Ei, aitäh,“ kostis Alex. „Ma tõepoolest ei taha seda näha. Nii väikeste asjade vaatamine võib mind pimedaks teha.“

Ta pani raamatu käest ja põrnitses Krisi. „Mida sa tahad?“ „Ma tulin vabandama,“ vastas Kris. „Vaata, ma ei olnud eile just eriti viisakas...“ „Ei,“ lausus Alex. „Ei?“ kortsutas Kris kulmu. „Just. Ei.“ Alex tõstis ühe jala üle põlve. „Sa ei ole võib-olla sellest veel aru saanud, aga mul ei ole sinuga mingit probleemi. Ainus, mida ma tahan, on, et sa vabandaksid mu õe ees, sest tema oli see, keda sa tegelikult solvasid.“ Ta saatis Krisile altkulmu pilgu. „On selge?“ Kris ohkas alistunult ja noogutas. Seda oligi ta ju tahtnud, või kuidas? „Eks ma siis vabandan, mis mul üle jääb.“ „Õige otsus.“ Alex tõusis püsti, lükkas tooli laua alla ja asutas end minekule. „Hei, kuhu sa kihutad?“ oli Kris üllatunud. „Kuhugi, kus ma saan rahu,“ vastas Alex. „Ma ei tulnud raamatukokku ilmaasjata. Ma tulin siia selleks, et rahu saada. Ja nüüd, kui sa siin oled...“ Ta silmad läksid üllatusest suureks. „Sa tulid siia ainult selleks, et minu ees vabandada?“ „Jäta nüüd,“ vaidles Kris. „Miks ma pidanuks? Ma mõtlesin lihtsalt, et astun vahelduseks ka raamatukogust läbi, ja üllatus-üllatus, otsustasin, et ma päästan sind selle vanamuti käest...“ Alex muigas. „Sa ei oska ei valetada ega ka vaielda. See on rohkem minu rida.“

Taas pidi Kris alla andma. „Olgu, olgu, mida iganes. Jah, ma jälitasin sind terve siia kõigest selleks, et sinult vabandust paluda. Oled rahul?“ „Vägagi,“ ütles Alex. „Mulle tundus terve tee, et keegi kõnnib mu kannul, kuid kui ma ümber pöörasin, polnud seal kedagi. Mulle hakkas juba vaikselt tunduma, et kellegi halb aura blokeerib mu meeli.“ „Varjumine on just minu rida,“ kostis Kris. „Olgu siis,“ sõnas Alex ja kõndis edasi. „Kas sa kavatsed mind siia jätta?“ küsis Kris. Alex seisatas hetkeks ja noogutas seejärel. „Kuna ma ei ole sind endaga raamatukokku palunud, ei ole mul mingit põhjust paluda sul endaga kaasa tulla, eriti veel kuna mul ei ole õrna aimugi, kuhu ma lähen. Ja kuna sa nii väga tahtsid sellisel ilusal päeval raamatukogu külastada...“ Ta osutas enda ümber olevatele riiulitele. „Naistekad on vasakul, verised kriminaalromaanid paremal...loe raamatuid. See teeb sulle ainult head.“ Ta naeratas kurjalt. „Äkki leiad isegi mõne raamatu, kus õpetatakse, kuidas kasvatada enda peenis suuremaks kui kaks tolli.“ Nende sõnade järel tegi ta minekut, jättes pahura Krisi keset saali seisma.

„Kelleks ta end peab?“ torises Kris. Koolis oli Alex endast hoopis teistsuguse mulje jätnud. Ta tundus olevat tasakaalukas, arukas ja küllaltki rahumeelne, kui ehk välja arvata liigne agarus oma õe kaitsemisel, kuid see näitas ainult tema hoolivat suhtumist oma perekonna suhtes. Jah, just nimelt tundus. Tegelikult oli ta ebasõbralik, ebaviisakas ja igas muus mõttes eba. Ebahuvitav...või vastupidi, liiga huvitav.
Kris istus toolile ning sirvis raamatut, mille Alex lauale oli jätnud, kuid ta mõtted ei püsinud lehekülgede juures.
Ta tundis Alexit vähe, kõigest loetud kuud, ja isegi siis olid nad koos vaid üksikud tunnid nädalas. Ometi oli tal temast selle ajaga selge arvamus kujunenud ja see Alex, keda ta viimase kahe päevaga tundma oli õppinud, ei tahtnud sellega eriti kokku sobida, Ja nüüd...nüüd, kui Krisi isa oli, nii vastumeelne kui see ka Krisile ei tundunud, abiellumas Alexi emaga, oli Krisi tabanud uudishimu, mis käskis Alexi kohta kõik välja uurida.
Muidugi oli ta juba varemgi uudishimulik olnud, kuid avastus, et Alex pole sugugi see, kellena näib, muutis selle uudishimu ainult suuremaks.
Kris teadis, et uudishimu tappis kassi, kuid sellest polnud lugu. Seda juhtus nii kui nii ainult ühel juhul kümnest.
**
Olles häiriva kohtumise peast pühkinud, loksus Alex rahvast täis pressitud bussis Liiva kalmistu poole.
Ta oli seal käinud nii kaua, kui ta mäletada suutis. Tegu ei olnud tundmatute sugulaste haudadega: kuna Alexi ema ja isa kolisid Tallinnasse alles üheksakümnendal aastal, oli terve ta suguvõsa maetud Pärnusse.
Liiva kalmistul asus Alexi kaksikvenna Sandri haud.
Jah, tõepoolest, Alex oli olnud kaksik, vähemalt esimesed nädal aega oma elust. Ta venna, esmasündinu, tervis oli juba sündimisel vilets, kuid kaks päeva hiljem haigestus ta haiglatöötajate liigse hooletuse tõttu kopsupõletikku ning suri seitse päeva peale seda, kui oli maailmasse sisenenud.
Alex ei mäletanud teda ja ta polnud temaga kunagi rääkinud, kuid ta teadis, et tema juurest on midagi puudu – ta vend.

Ta mõtles tihti, kas nad oleksid sarnased. Kas nad oleksid erinevad. Kas nad oleksid hästi läbi saanud.
Ei ema ega Sandra mõelnud Sandri peale just eriti tihti ja kumbki neist ei armastanud surnuaeda külastada ning Alex oli ainus, kes seal käis. Ta lihtsalt istus ja vaatas külma kiviplaati ning minutid läksid mööda, ilma et ta seda märganud oleks. See koht andis talle petlikku turvatunnet. Selles kohas tundis ta, et ei ole üksi.
Enamus inimesi tundis surnuaia ees hirmu, kuid Alexile ei olnud mingi probleem istuda oma venna haua ääres, kuni läks kottpimedaks ja viimanegi valgus kadus. Ta ei leidnud ühtegi põhjust, miks ta peaks kartma. Lõppude lõpuks ei olnud surnuaed ju midagi muud kui kõigest inimjäätmete prügila.
Paar hauda temast eemal peatus matuserongkäik ning Alex tõusis püsti, et lahkuda. Ta oli palju selliseid juhtumeid näinud ning tundis, et sellistel hetkedel surnuaias viibimine on kohatu. Ta kahtles, kas ka leinajad suudavad rahulikuks jääda.
Ta lahkus surnuaiast ja kõndis läbi metsa, kus ta kohtas liputajat. Esiteks oli ta kohkunud, kuid suutis isegi kerge naeratuse suule manada. Loomulikult ei olnud see reaktsioon, mida liputaja oodanud oli ja ta muutus rahutuks.

„Noh, miks sa karjuma ei hakka?“ küsis ta. „Miks ma peaksin?“ ei leidnud Alex ühtegi mõjuvat põhjust. „Ma ei karju tavaliselt eriti palju ja veel vähem karjun ma inimeste peale, keda ma ei tunne.“
Selle avalduse peale otsustas liputaja ennast tutvustada. Tema nimi oli Kalmer, ta oli 46-aastane ja tema kurba lugu kuulates vajus Alexi suu lahti.
„Kõigepealt läks mu töö...“ pomises Kalmer. „Seejärel võttis mu naine meie kaks last kaasa ja tõmbas uttu. Peale seda kadusid sõbrad ja kõige viimasena läks korter...“ „Ja sa leiad, et haiglasse valgete seintega tuppa sattumine lahendab hoobilt kõik su probleemid?“ Kalmer pilgutas üllatunult silmi. „Kuidas sa teadsid?“ „Ma lihtsalt tean,“ lausus Alex. „Juba sind vaadates saab hõlpsasti aru, et see ei ole vangla, mille poole sa sihid. Vanglas ei muutuks su elu paremaks. Kui aga kohus sind su raskete kaotuste tõttu vaimselt ebastabiilseks kuulutaks, oleks sul suur võimalus psühhiaatriahaiglasse sattuda. See oleks prii ülalpidamine ja sul oleks katus pea kohal. Kuid miks?“ Alex puuris Kalmerit oma läbitungiva pilguga, üritades mehe osalisest alatusest mitte välja teha. „Kas sa oled kaotanud tahte võidelda?“ „Sa ei tea, mis tunne see on, kui sul pole kedagi,“ ütles Kalmer. „Kedagi, kes ütleks, mis on õige ja mis vale...“ „Mina ütlen, et see, mida sa teed, on vale,“ lausus Alex. „Kui sa oma elust veel natukenegi hoolid, siis sulle piisab sellest, sest see on parem kui mitte midagi.“ Ta pööras Kalmerile selja ja kõndis minema, nagu poleks seda vestlust kunagi olnudki. „Hei, kes kurat sa enda arust oled?“ hüüdis Kalmer talle järele. „Selle küsimuse peaksid sa kõigepealt endale esitama,“ hõikas Alex talle ja kadus seejärel mehe vaateväljast.

„Alex, kus sa kolasid?“ hüüatas Sandra, kui ta vend uksest sisse astus. „Kas sa räägid minuga?“ küsis Alex irooniliselt. „Ära keeruta ja vasta mu küsimusele!“ lausus Sandra teravalt. „Ma eksisin elu radadele,“ kostis Alex ja tõttas oma õde ignoreerides trepist üles. „Ära nori mind!“ käratas Sandra ja rabas oma venna tagiservast, sundides teda seisma jääma. „Ma küsisin sinult, kus sa...“ „Kui sa nüüd täiesti ausalt teada tahad, siis ma vestlesin metsas liputajaga,“ sõnas Alex ja vaatas oma jakiäärt, mida Sandra oma haardes hoidis. „Kas ma tohin nüüd minna?“ „See ei ole aus!“ protesteeris Sandra. „Ma tahan sinuga rääkida ja sa teed minu üle ainult nalja!“ „Vaevalt küll,“ lausus Alex. „Sa peaksid väga hästi teadma, et iga mu sõna oli tõsi.“ „Aga ma pean sinuga rääkima!“ lausus Sandra otsustavalt. „Me peame sellest rääkima...“ „Sellest ei ole midagi rääkida,“ vastas Alex. „Ma ütlesin juba tookord ära kõik, mis selle kohta öelda oli. Kas sa kardad midagi? Kas sa kardad, et see juhtub uuesti?“ Sandra ei vastanud. Ta seisis tummalt trepil ja ta silmad valgusid vett täis.

„Seda ma arvasingi,“ ohkas Alex. „Sa ei ole ikka veel suureks kasvanud, väike õeke.“ Ta kadus oma tuppa ja lukustas ukse. Sandra istus trepile maha ja asetas oma pea põlvedele. Taeva pärast, ta ei olnud juba aastaid nii mures olnud kui praegu.
Oma toas võttis Alex välja oma mobiiltelefoni, katkise ekraaniga Nokia 6030-e, ning valis Masumi numbri. „Hei, Masumi,“ sõnas ta. „Mul on sulle midagi tähtsat öelda.“ Ta heitis pilgu kellale. „Kas sa saaksid, ütleme, tunni aja pärast läbi astuda?“

Ups...sellesse majasse, mida ma kirjeldasin, sai jutu hilisemat käiku arvestades vist kogemata liiga palju tube
**

6.

„Mul on seda ikka veel raske uskuda,“ tunnistas Masumi järgmisel päeval, kui nad Alexiga kooli koridoris pingil istusid, osaliselt ümbritsetud aasta noorematest tüdrukutest. „Kes oleks võinud arvata, et su ema kunagi uuesti abiellub?“ Alex kehitas õlgu. „Märgid olid kogu aeg olemas, aga ma ei näinud neid. Ma oleksin pidanud kohe aru saama, et ta on armunud. Neil hommikutel, mil ma sisse magasin, laulis ta duši all kõvemini ja rohkem valesti kui tavaliselt.“ Masumi turtsatas naerma. „Kuidas su õde sellesse suhtub?“ uuris ta. „Sa ei öelnud mulle.“ „Mida ma ütlema peaksin? Minu arust suhtub ta sellesse nii rahulikult, kui antud oludes üldse suhtuda saab. Ma pole muidugi kindel...ta tahtis minuga eile sellel teemal vestelda, kuid meil tekkis väike arusaamatus ja ta arvas, et ma mõnitan teda.“ Masumi muigas. „Oli see kuidagi seotud selle liputajaga, keda sa mulle mainisid?“ Alex noogutas. „Suuremal või vähemal määral, jah.“ Ta köhatas. „Ma ei suuda uskuda, et ta nii lihtsalt alla andis. Elu on võitlus, ja kui me isegi rasketes olukordades enda eest ei seisa, mis meile siis alles jääb?“ „Ma arvan, et sa tead seda minust paremini,“ sõnas Masumi ning kaevas kotist välja ajalooõpiku, et hakata ajaloo kontrolltööks kordama. Seda nähes turtsatas Alex põlglikult. „Kas sa üritad seda valede raamatut pähe õppida?“ Masumi avas vastamiseks suu, kuid tabas kaugelt läheneva kogu pilgu. „Vaata aga,“ lausus ta. „Sinu tulevane pereliige läheneb.“

Masumil oli õigus: Kris marssis tõepoolest otsustaval sammul lähemale. Need, kes koridoris tema ja Alexi kähmlust või pigem kaklust pealt olid näinud, tõmbusid vaistlikult ta teelt kõrvale ja jälgisid huviga olukorda.
Alex tõusis püsti. „Mida sa tahad?“ küsis ta. „Kõigest paar sõna rääkida,“ sõnas Kris. Enamik inimesi, kes nende ümber olid, olid juba selgelt üllatunud, et nende suhtlemine oli tsiviliseeritud ja rusikad polnudki veel käiku läinud. „Kui tohib, siis ma teen sulle paar asja selgeks,“ kostis Alex. „Mina ja sina ei ole sõbrad. Meie vanemate suhted ei tähenda, et ma aktsepteeriksin sind kui võrdset. Ma ei kavatse sinuga ringi hängida. On selge?“ Kris naeratas kavalalt. „Jajah, kindlasti on minu kõige suurem soov sinuga ringi hängida. Ma ei olekski tulnud sinu kallist tühjapanemise aega raiskama, kui mu isa poleks mind palunud.“ „Noh, see muudab asja,“ arvas Alex. „Kas sa tõesti arvad, et ma olen valmis su isa käsu peale ükskõik kuhu jooksma?“ „Mitte ükskõik kuhu,“ vastas Kris. „Ainult ühte konkreetsesse kohta...“

Hetk hiljem olid mõlemal poisil käed rusikas ja Masumi aimas halba. „Hei, hei, kas see on teie meelest vennalik käitumine?“ küsis ta. „Ole vait, Yam, ja mine parem Hiinasse tagasi,“ soovitas Kris. „Ütle, mille kuradi pärast sa mind lõppude-lõpuks tüütama tulid,“ sõnas Alex lõpuks, „või ma löön sul Masumi solvamise eest näo sisse.“ „Olgu,“ nõustus Kris. „Sobib.“ Kuigi ta keeldus seda tunnistamast, ei olnud mõte Alexilt paar hoopi saada just eriti meeldiv – hoolimata sellest, et ta seda ei tunnistanud, olid ta löögid olnud üsnagi tugevad. „Värk on selline: mu paps tahab, et me läheksime temaga ühte maja vaatama.“ Alexi kulm tõmbus kipra. „Ja mis põhjusel?“ „Sest ta kavatseb selle ära osta.“ „Ja mis minul sellega asja on? See, kas ta selle ostab või mitte, on tema probleem.“ „Sa ei saa vist ikka veel aru?“ küsis Kris. „Ta kavatseb selle maja osta selleks, et me kõik pärast pulmi sinna sisse saaksime kolida.“
„Mida?“ Alex oli üsnagi imestunud. Tõepoolest, ta ei olnud selle peale tulnud, et Imrel võis olla plaanis neile uus eluase muretseda...
Tal pidi olema rohkem raha, kui Alex ettegi oskas kujutada.

„Miks su isale mu arvamus nii oluline on?“ tahtis Alex teada. „Miks ei võiks ta näiteks Sandrat tüüdata?“ „Hea üritus,“ lausus Kris. „Ma juba proovisin, aga su õde keeldus, nii et sina oled ainus variant. Kas sa tuled või ei?“ Alex ohkas ja laiutas käsi. „Kas mul on pääsu?“ „Ei,“ vastas Kris silmnähtavalt rõõmsamaks muutudes ja naeratas. „Mu paps korjab meid kolme tunni pärast kooli eest peale. Ja enne seda...näeme inkas.“ Olles need sõnad öelnud, kõmpis Kris tagasi oma töllakate kambajõmmide juurde.
„Vaata aga vaata, te juba hängitegi koos,“ itsitas Masumi õpikus lehte keerates. „Ah, ole vait, Yam,“ noris Alex, „ja õpi parem ajalugu.“ „Sina oled see, kes ajalugu õppima peaks,“ kostis Masumi. „Mina olen see, kes ajalugu teeb.“ „Kindlasti,“ vastas Alex ja samal hetkel helises tunnikell. „Kõigest kaks tundi inkani, juhhuu,“ lausus ta, ajas end püsti ja kõndis klassi. „Ma ei kadesta sind,“ vastas Masumi, kes kõndis koos temaga.
**
Alex istus Imre suures ja mugavas autos, Kris tema kõrval tagaistmel laiutamas, ning jälgis mööda vilksavaid maju, puid ja puiesteid.
„See auto on iludus, eks ole?“ naeratas Imre ja patsutas uhkelt oma rooliratast, kui nad parajasti autoga punase tule taga seisid. „Kas sa kavatsed endale kunagi samasuguse osta?“ „Pigem mitte,“ kostis Alex. Ta küll hindas Imre katset sõbralikku vestlust arendada, kuid ei pidanud sellest kõigest hoolimata eriti palju. „Ma olen rohkem ühistranspordi pooldaja.“ Imre kirtsutas tahtmatult nina ja vajutas tugevasti gaasi, kui tuli roheliseks läks ja auto jälle liikuma sai hakata. „Raske uskuda, et keegi üldse ühistransporti armastada suudab,“ avaldas ta oma arvamust. „Mõtle vaid, sõita ühes bussis koos higiste ja ebahügieeniliste inimestega...“ „Pole vaja olla nii küüniline,“ lausus Alex. „Ühistransport saastab palju vähem atmosfääri kui tavaline auto. Kui te soovite näha asja niinimetatud higiste ja ebahügieeniliste inimeste küljest, siis palun väga, aga mina leian, et kui iga inimene omab isiklikku autot, vähendab see meie kõigi elukvaliteeti.“ „Olgu peale,“ muigas Imre. „Ma saan aru, et see teema on lõpetatud?“ Ta trummeldas vasaku käe sõrmedega vastu armatuurlauda. „Sa oled täpselt nagu minu poiss, alati oma seisukoha eest väljas...isegi kui see seisukoht on põrgulikult vale ja naiivne.“ „Paps!“ hüüatas Kris ja suunas oma sõrme Alexile. „Ma keelan sul mind temaga võrrelda!“ „Kas sa võiksid pisut vaiksemalt võtta?“ küsis Alex oma tulevaselt kasuvennalt. „Mul on inglise keele tunnist saati peavalu ja see, kui sa mu kõrva ääres huikad, ei tee mu olemist sugugi paremaks.“ „Hei, sa kommenteerid liiga palju!“ lõugas Kris edasi.

„Poisid...vaadake parem aknast välja,“ soovitas Imre ja Alexi silmad muutusid üllatusest suureks. Nad peatusid rohelise aia ees, mille taga seisis majesteetlikult rahulik valge punastest plaatidest katusega kahekorruseline maja, mida Alex oleks kahtlemata nimetanud viktoriaanlikuks. Kahel pool maja treppi kasvas tihe hekk, mis ulatus kuni alumise korruse akendeni ja tundus ümbritsevat kogu maja.
„Mida sa sellest arvad?“ küsis Imre, lukustas rooli – rikaste inimeste pidev hirm röövitud saamise suhtes – hõõrus seejärel rõõmsalt käsi ning lehvitas maja ees trepil istuvale blondile kinnisvaramaaklerile, kes nägi välja nagu hoone juurde kuuluv aksessuaar.„See näeb suurepärane välja, kas pole?“ küsis ta. „Mida?“ sattus Alex hetkeks segadusse, arvates ekslikult, et Imre räägib maaklerist, kes oli püsti tõusnud ja kergelt ebakindlal sammul, mille põhjustajaks olid ilmselgelt vale kontsa kõrgusega kingad, nende poole vaarus. „Ma räägin sellest majast;“ lausus Imre. „Ma olen viimase nädala jooksul mitmeid hooneid külastanud ja ükski neist pole mulle nii sügavat muljet jätnud, kui see maja siin. Sellel kohal on omapärane ja kutsuv aura. See oleks hea koht, kus elu nautida ja lapsi kasvatada.“ Alex lootis siiralt, et jutt ei käi ta ema ja Imre tulevastest ühistest lastest, kuid enne, kui ta jõudis selle kohta midagi küsida, oli blond kinnisvaramaakler juba nende juurde jõudnud. „Tervist, Imre!“ naeratas ta mahedalt, ehk isegi liiga mahedalt ning surus südamlikult mehe kätt. „Mul on rõõm tõdeda, et te olete taaskord tagasi.“ Ta heitis Alexile ja Krisile kiire pilgu. „Ja need, ma oletan, on teie võluvad pojad?“

„Tegelikult ei ole ma...“ üritas Alex öelda, kuid maakler oli juba oma hapra käe ta pihku surunud ja raputas seda agaralt, nagu oleks hoopis Alex see, kellele ta maja peab müüma. „Minu nimi on Jelena Krõlova.“ Alex oleks tahtnud selle slaavi nime peale kulmu kortsutada, kuid ta jäi viisakaks ja härrasmehelikuks. „Mina olen Alex Sinimeri, ja see,“ ütles ta Krisile osutades, „on Kris Martin, Imre poeg.“ Jelena mõistis oma eksitust ja lõi silmad maha. „Palun vabandust. Ma ei tahtnud...“ „Kuidas oleks, kui suunduksime nüüd sisse?“ küsis Imre. „Kui veab, saame me ostu-müügi lepingu juba lähima tunni jooksul allkirjastatud. Kas pole suurepärane?“ Jelena naeratas ja ulatas talle võtmed. „Teie järel, tulevane majaomanik.“ Nii et minu arvamusest ei sõltu tegelikult midagi, mõtles Alex ja kahetses, et oli lasknud Krisil end kaasa vedada. Ta oleks saanud oma aega palju kasulikumalt kulutada. Samas, kuna Sandra ei soovinud Krisiga kaasa minna, ei olnud Alexil nii või teisiti erilist valikut.
Fakti, et teda näris tilluke uudishimu oma võimaliku tulevase kodu suhtes, eitas ta meelega.

„Miks te mind kaasa kutsusite?“ otsustas ta pärast hetkelist kõhklemist siiski Imrelt küsida.
„Võta seda kui pereüritust, kulla poiss!“ Alex turtsatas, nagu oleks keegi äsja tunginud tema privaatsesse ruumi ja varastanud süüdimatult õhu, mida hingata. „Kõva perekond...“ pomises ta mokaotsast, avas väikese rohelise värava ja marssis maja juurde. „Alaealine idioot ja keskeakriisis playboy...“ Imre keeras maja raske tammepuust ukse lahti ja juhatas kõik sisse.
„See on lihtsalt hämmastav!“ õhkas Kris tütarlapselikult keset koridori seistes. „Ma pole iialgi nii kena maja näinud!“ „Alumisel korrusel on elutuba ja kaks magamistuba, rääkimata köögist ja suurest vannitoast,“ sõnas Imre. „Ülemisel korrusel on neli magamistuba, vannituba ja saun.“ Ta pöördus Alexi poole. „Mida sa sellest arvad?“ „Noh, ee...“ vastas Alex kohmetult. „Igatahes on see suurem kui minu maja...“ Alex oleks meeleldi kuskile istunud, et oma autosõidust kangeks jäänud jalgu sirutada, kuid maja oli möbleerimata ning Alexil ei jäänud muud üle, kui end vastu seina toetada ja oodata. Mida, seda ei teadnud ta isegi. Ta oleks tahtnud lihtsalt püsti tõusta ja hoolimatult minema kõndida, kuid ta oli nõustunud maja vaatamisega ja Imret ja Krisi niisama üksi jätta poleks olnud viisakas. Samas polnud viisakas ka lihtsalt seina ääres konutamine, hoolimata sellest, et Alexil polnud isegi kõige väiksematki soovi majas ringi vaadata.
„Sellel majal on tõepoolest oma võlu,“ sõnas ta lõpuks mokaotsast, et osavõtlikust üles näidata.. Kuigi ta ei olnud veel ainsaski toas käinud, tundis ta, et on juba piisavalt näinud.

„Ole nüüd, Alex!“ hüüdis Kris, kes oli juba mööda tumedast puust valmistatud kergelt logiseva käsipuuga treppi üles teisele korrusele jooksnud. „Sa pole veel pooli asjugi näinud! Siin on neli magamistuba, kas sa ei tahaks endale kohe ühte välja valida? Ja ma vean kihla, et ka saun on omaette vaatamisväärsus...“ Alex ajas end laisalt seina najalt püsti ja kõndis maksimaalselt aeglase tempoga trepist üles, jättes Imre allkorrusele Jelenaga maja remondivõimalusi arutama. Kuigi maja nägi väljast väga korralik välja, oli sellel sees palju arenguruumi: juba loksuv trepikäsipuu kinnitas seda. Samas ei leidnud Alex antud olukorras remondimeeste järele mingit vajadust. Seinapragude pahteldamine ja seinte värvimine ja tapetseerimine ei tundunud olevat kontimurdev töö ning kooruva värviga põranda sai kerge vaevaga katta linoleumiga. Käsipuu parandamiseks piisas ainult paarist naelast ja haamrist...
Alex surus end ootamatult tabanud iiveldust tekitava mõtte alla ja sel momendil tabas teda teadmine, et arvatavasti ei suuda ta enam kunagi haamrit käes hoida, ilma et see tooks tagasi mälestusi, mida ta kogu südamest igaveseks peast soovis pühkida .

„Ma ei saa aru, mida sa särad,“ pomises ta tõrksalt Krisile, kes oli ilmselgelt sõiduvees. „See on kõigest maja.“ „Ükski maja ei ole KÕIGEST maja,“ vastas Kris ja irvitas. „Igas majas on midagi erilist ja igal majal on oma saladus. Mõtle kõigile neile inimestele, kes on siin läbi sajandite sündinud ja surnud...“ „Ma arvan, et sajanditest on natuke vara rääkida,“ parandas teda Alex. „Kui ma nüüd ei eksi, siis ehitati see maja 1937-ndal aastal.“ „Kuidas sa seda tead?“ imestas Kris juhmilt. „See arv oli maja nurgakivil,“ paljastas Alex ja paotas esimese ruumi ust, mis talle ette juhtus. Ta oli üsna pettunud, nähes, et ukse ees pole võtit, sest vastasel juhul oleks ta end meeleldi oma tüütu ja soovimatu kaaslase eest mõneks ajaks luku taha pannud.

Ruum, mille ukse ta avas, oli üks magamistubadest, mida Imre maininud oli. Soovimata end liialt ruumi uurimisele pühendada, viskas Alex kiiresti pilgu peale kõigile sellel korrusel olevatele tubadele. Viimane tuba pälvis suurema osa tema tähelepanust. See oli peaaegu poole väiksem kui ülejäänud kolm tuba, selle aknaklaasid oli pragunenud ja lasksid sisse külma õhu jahedat hingust. Värv seinal oli kooruv ning lagi oli ületamatult räpane. Just sellist tuba Alex endale ihaldaski. Oli ilmselge, et selle toaga tuleb vaeva näha ja Alexil ei olnud selle vastu midagi. Mõttes paigutas ta juba kirjutuslaua akna alla ja voodi vasakpoolse seina äärde. Ja seinad, jah, seinad, otsustas ta värvida halliks ning tegi kiiresti endale märkuse, et ta peab paluma töömeestel, keda Imre tellida kavatses, sellest toast kaarega mööda käia. Niivõrd, kui sellest pidi saama tema tuba, kavatses ta selle ise korda teha.
„Ära ütle, et see tuba meeldib sulle?“ küsis Kris ja kirtsutas nina, nagu oleks ta äsja laes rippuvat surnud kassi näinud. „Mees, see ruum sobib pigem koristaja kapiks...“ „Kas sul on midagi mu maitse vastu?“ turtsatas Alex ärritunult. „Sellisel juhul palun ma vabandust, et ma tahan elada koristaja kapis, nagu sa seda nimetasid.“ Ta kõndis akna juurde ja piilus sealt välja ning mõistis, et on oma toa valikuga kümnesse tabanud. Kui teiste tubade aknad avanesid otse sõiduteele, siis selle toa aken avanes maja teises küljes, kust tee ei paistnud. Akna all kasvas hekk ja Alex suutis silmata eemal olevat kuivanud roosipõõsast. Vaade missugune.

„Millise toa sa võtta kavatsed?“ pöördus ta Krisi poole, kes tuba endiselt jälestust väljendava pilguga põrnitses. „Ma arvan, et selle siin kõrval.“ „Mida?“ ei suutnud Alex oma kõrvu uskuda. „Sa ei mõtle seda tõsiselt.“ Taaskord kaardusid Krisi suunurgad õelaks irveks. „Kas sa kardad, et ma kuulen, kuidas sa öösel onad?“ Ta patsutas enda kõrval olevat seina ja üritas mitte teha välja Alexi näoilmest, mis andis mõista, et kui Kris veel ühe sõna ütleb, tabab teda surm kägistamise läbi. „Ära muretse, kotik. Ma arvan, et need seinad on helikindlad...“ „Sa oled tõsise puudega, kas sa tead seda?“ küsis Alex ja marssis toast välja, seljatades soovi Krisi käsi ukse vahele tõmmata.
All oli Jelena ja Imre just lõpetanud lepingu allkirjastamise ning Jelena ulatas sõbralikult mehele portsu pabereid „Mul on teie üle hea meel,“ sõnas ta. „See väärika ajalooga maja on tõeline pärl. Igaüks naudiks siin elamist.“ Imre noogutas. „Ma vean kihla, et seda teeme ka mina ja mu perekond.“ Alexil oli kummaline tunne seda kuulda, sest kui Imre seda ütles, teadis ta, et ka tema on selle perekonna hulka arvatud.
Paar päeva tagasi oli elu olnud nii teistsugune, nii rahulik. Nüüd, kui oli algamas pulmapaanika, oli rahulikust elust saamas ärev elu ja Alex ei olnud sugugi kindel, kas ta suudab seda välja kannatada.
Kui nad lõpuks autosse istusid, oli koolipäev ametlikult ikka veel käimas ja Alex kaalus hetke jooksul, kas mitte tundidesse tagasi minna, kuid otsustas selle idee kahjuks. Kuna teda oleks ees oodanud saksa keele tund, oleks see kahtlemata tähendanud Krisiga ühes ruumis viibimist ja Alex tundis, et ei suuda seda tülikat ja liiga valjusti hingavat tüüpi enam sekunditki kauem taluda, rääkimata tervest tunnist või, kui täpsem olla, siis neljakümne viiest minutist.
Ta ei mõistnud ikka veel, mis teda Krisis häiris, kuid ta teadis, et poisiga ei ole kõik korras, et temas on midagi, mis ei ole normaalne. Alex ei olnud temaga enne koolis juhtunud intsidenti peaaegu suhelnudki, kuid juba siis, kui ta Krisi esimest korda kohtas, tegi miski poisis ta imelikult ärevaks.
Olgu kuidas oli, Alex üritas selle mõtte peast välja visata ja selleks hetkeks, kui Imre oma auto pidurite kriginal ta maja ees peatas, oli see tal peaaegu õnnestunud...

„Kuule, ma tulen äkki korraks sisse, okei?“ küsis Kris üsnagi ebaviisakalt. „Ei,“ vastas Alex lakooniliselt ja virutas autoukse kinni, jättes Krisi tigedalt autosse porisema.
Köögist leidis Alex Sandra, kes arutas parajasti oma parima sõbranna Anitaga kapsasupidieedi eripäraseid ning kuna Kris oli ta tuju miinustesse ajanud, ei saanud ta end tagasi hoida ning otsustas osa oma pahast tujust oma õe peale välja valada.
„Kas sa oled endaga rahul?“ küsis ta. Sandra võpatas. „Mida?“ „Ma küsisin, kas sa oled endaga rahul,“ kordas Alex äsja esitatud küsimust. „Kas sul oli kena päev? Kas sa oled veetnud hästi aega, rääkides huvitavatest dieetidest ja ägedatest allahindlustest?“ „Alex, mis kurat sul viga on?“ tahtis Sandra teada. „Ei midagi erilist,“ sõnas Alex. „Ma veetsin lihtsalt sinu pärast aega inimestega, keda ma jälestan. Ausõna, enne kui laiskusest kellelegi ära ütled, mõtle, mida see kellelegi teisele kaasa toob!“
„Mis tal hakkas?“ ei saanud Anita aru. Sandra kehitas õlgu. „Ta on peast haige.“ Ta tõmbas kopsud õhku täis ja karjus oma vennale, kes juba oma tuppa oli kadunud: „Kärva maha, psühhopaat!“

See sõnakooslus pani Alexi ainult külmalt ohkama. Ta oli oma õe suust varemgi neid sõnu kuulnud ja need oli oma mõju lõpuks kaotanud.

7.

Laupäeval viis Imre ka Sandra nende tulevast elamist vaatama ja nii veetis tüdruk terve õhtu jutustades, kui imeline see maja on. Kuigi ta oli Alexi oma jutuga juba surmani ära tüüdanud, ei palunud poiss tal lõpetada, sest ta nautis, et ta õde temaga rääkis. Seda ei juhtunud just tihti.
Kella üheteistkümne paiku õhtul helises uksekell ja Alex oli üsna üllatunud, kui avastas, et ukse taga seisis ei keegi muu kui Mannu, ja mitte tavaliselt riietatud Mannu. Tüdruk oli end uskumatult üles mukkinud: ta kandis lillakalt lühikest minikleiti ja sellega sobivas toonis kontskingi, mis tal normaalselt seista ja arvatavasti ka kõndida ei lasknud: tahtmatult meenutas Alex kinnisvaramaaklerit, keda ta paar päeva tagasi kohanud oli ning üritas mitte naerma hakata. „Lähed peole?“ küsis ta. Mannu noogutas. „Ja sa tahad, et ma kaasa tuleksin?“ Mannu noogutas taaskord. „Ma tean, et see on ootamatu, kuid mu kohtingukaaslane hüppas alt ära ja Masumi keeldus kategooriliselt minuga kaasa tulemast...“ Ta silus oma juukseid, mis olid seatud trendikasse krunni. „Ma ei taha tõepoolest üksi minna.“

Alex leidis end ootamatu valiku ees. Tal ei olnud mingit tahtmist peole minna. Ta vihkas pidusid rohkem kui peaaegu midagi muud terves maailmas ja mõte sellest, et ta peab viibima purjus ja pilves inimeste keskel, kellel on suits hambus ja kes ei suuda piiri pidada, pani ta võdisema. Tema sisemus protesteeris kogu täiega. Samas oleks olnud julm lasta Mannul üksinda peole suunduda, eriti seetõttu, et ei pidanud olema geenius, mõistmaks, et tüdruk ei tunne seal ainsatki hingelist.
„Kas sa minemata ei saa jätta?“ küsis ta, kuigi aimas vastust juba ette. „Vaata mind!“ ägas Mannu. „Kogu see soeng ja meik...ma andsin endast parima ja mille nimel? Et minemata jätta?“ Alex ohkas alla andnult. „Tule sisse ja oota. Ma panen ennast riidesse.“
Ta tõmbas oma nahktagi selga, nööris oma tanksaapad lohakalt kinni ja heitis igatseva pilgu „Samarkandi amuletile,“ mis temast voodile lebama jäi. Ta oli selle lugemist lõuna ajal alustanud ning oleks meeleldi selle juurde tagasi pöördunud, kuid see õhtu pidi minema teisiti.
„Sa oled kahtlaselt elevil,“ sõnas Alex Mannule, kes teda ukselävel ootas. „Mis sellel peol, kuhu sa minna kavatsed, nii erilist on?“ Mannu kehitas õlgu. „Pidu on pidu.“ Ta kortsutas kulmu. „Sina seevastu näed välja nii, nagu oleks sul minu tõttu midagi pooleli jäänud. Kas ma segasin sind?“ Alex raputas pead. „Ei, muidugi mitte. Palun vabandust, kui sulle selline mulje jäi,“ lisas ta kähku. „Mul oligi vaja, et keegi mind lõpuks kuskile välja viiks.“

Nad ronisid bussi, mis oli hilisest kellaajast hoolimata trügivaid ja koju teleka ette suunduvaid pensionäre täis tuubitud ning suutsid end suure vaevaga kõige tagumisele istmele kahe joodiku vahele istuma suruda. Mannu kõrval istuv mees puuris terve sõidu tüdruku dekolteed ja isegi Alexi halvustavad pilgud, mida ta mehe suunas saatis, ei suutnud teda peatada. Palju ei puudunud, et ta oleks üritanud oma kätt tüdruku rinnahoidjasse toppida, kuid enne, kui asi selleni jõudis, pidid Alex ja Mannu bussist maha minema, jättes näljased mehed pika ninaga.
Pidu toimus tavalise halli kümnekorruselise paneelmaja kolmandal korrusel. Juba maja ees seistes oli muusika nii valjusti kuulda, et sisimas imestas Alex, miks politsei seda üritust veel laiali polnud ajanud.
Jõudnud peopaika, kadus Mannu märkamatult Alexi nägemisulatusest ja Alex jõudis ainult märgata tema kleidisaba nurga taha kadumas. Seejärel oli ta üksi. Tema ja veel kolme toa jagu võõraid, kes tundusid olevat viimse inimeseni otsustanud ennast järgmiseks hommikuks koomasse juua. Alex ei suutnud silmata ainsatki kainet inimest. Ta võttis keset tuba seisva tooli, vedas selle ühte toanurka ja istus sellele. Nurgas haises okse järele ja Alex lootis siiralt, et ta millessegi sisse polnud astunud, kuid hetkel polnud tal tahtmist oma kahtlust kontrollida.

Antud situatsioon tuletas talle meelde lõpupidu, mis oli toimunud peale 9.klassi lõpetamist. Ka siis oli ta olnud ümbritsetud purjus ja ebaadekvaatsetest inimestest, kes tõmbasid vesipiipu, kuni õhk oli tossust paks ning kuulasid muusikat, mis pea valutama pani. Ka siis oli Alex tundnud end üksikumana kui kunagi varem. Ta oli tundnud end nagu ainus inimene tühjas toas. Ta ümber oli rahvamass, kuid keegi ei pööranud talle tähelepanu, sest teda polnud maailma jaoks olemas. Talle meenus üks vana laul – tegelikult sugugi mitte nii vana – mida ta tihti kuulata oli armastanud.

Heaven queen, cover me
In all the blue
Little boy, such prescious joy
Is dead to the world

Alex kuulas muusikat väga harva ja sedagi ainult siis, kui ta oli ülimalt vihane või ületamatult kurb, kuid seda laulu ta mäletas.
Ta lasi oma pilgul mööda tuba ringi käia ja avastas üllatusega, et enamus nägusid olid talle tuttavad ja vähem oli neid inimesi, keda ta ei teadnud. Kohal oli palju poisse ja tüdrukuid kaheksandast klassist – ohates mõtles Alex, et noorus on tõepoolest rikutud –, mõned üheksandikud, kes veidraid liigutusi tehes tubade vahel pendeldasid ning ka paar inimest Alexi paralleelklassist. Kohal olid ka Drug ja Pipe, Krisi parimad sõbrad, kes laisalt vastu seina nõjatusid ja üle pooltühja õllepurgi midagi elavalt arutasid.
Drug ja Pipe olid nii sarnased, et enamus inimesi suutis neid ilma erilise vaevata segi ajada, kuigi Alexil oli õnnestunud läbi mõningate raskuste kindlaks teha, et vähemalt üks neist, eeldatavasti Pipe, on naissoost, mis aga ei kippunud kusagilt välja paistma. Nii Drug kui ka Pipe olid ühepikkused, kandsid iga päev täpselt ühesuguseid riideid ning käisid pidevalt ringi, käed ümber teineteise õlgade. Selle viimase tõttu olid paljud hakanud neist rääkima kui ühest isikust, isikust, kelle nimi on Drugpipe. Alexi meelest oli neist kui ühest isikust kõnelemine vale, sest lõppude lõpuks olid nad täiesti erinevad isiksused, hoolimata oma identsest koorest. Enamik inimesi aga Alexi arvamust ei jaganud, ausalt öeldes ei olnud neil tema arvamusest kõige õrnematki aimu, ja nii võis iga päev koolis kuulda kommentaare stiilis: „Vaata, sealt tuleb Drugpipe! Kas ta on juukseid värvinud?“ või „Ma kuulsin, et Drugpipe käis direktori juures. Kas pole kohutav?“

Kummalisel kombel heitsid Drug ja Pipe Alexile põgusa pilgu, vahetasid veel mõned kiired sõnad ja hakkasid tema poole tulema. „Tervitus, Drug, Pipe,“ lausus Alex mõlemale tervituseks ja tõusis püsti. „Mis toimub?“ Hetkeks tundus talle, et antud küsimus jättis temast väga ebaintelligentse mulje, kuid ta pühkis selle mõtteraasu kiiresti minema: kui maailmas leidus üldse inimesi, kellel Alexi arukuse määrast surmavalt ükskõik oli, siis olid need inimesed kahtlemata Drug ja Pipe.
Seda kummalisem oli, et nad nüüd tema ees seisid ja Alex needis end, et neid nii kiiresti tervitama oli asunud. Võib-olla oleks olnud kõige mõttekam neid lihtsalt ignoreerida, teeselda, et ta on nii pilves, et ei jaga midagi ei maast ega ilmast ning oodata, kuni nad lihtsalt minema lähevad.
„Yo, lausus üks neist, see, kes Alexi oletuste kohaselt oli Pipe, ning loksutas pisut õlut oma valge pusa peale. „Kuidas kulgeb? Seda, et, nagu, mida vittu sa siin ringi hängid, möh?“ Alex vaatas talle segadusse sattunult otsa. „Vabandust?“ küsis ta. „Kas sa saaksid oma sõnu korrata? Maakate madalatasemeline kõnepruuk hävitas su lause mõtte.“ „Ta küsis, et mida vittu sa siin aeled!“ seletas Drug. „Keegi pole sind siia kutsunud, vähemalt mitte keegi poppidest, nii et kuidas oleks, kui sa lihtsalt tuld tõmbaksid?“ „Ei, nüüd sa küll eksid,“ lausus Alex, kuigi kasutu vaidluse ülesehitamine ei olnud tema lemmiktegevus. „Mind kutsuti.“ „Selle väikese kollase libu poolt, kes kellegi süütu vanaema magamistoas kuttidega aeleb?“ küsis Drug irvitades. „Kui ma nüüd ei eksi, siis ta tahab seksi...“ hakkas ta ümisema. „Ta tahab öelda, et arvatavasti polnud ka teda kutsutud,“ selgitas Pipe. Alex mõtles õudusega, kas ka tema võib kunagi kellegagi nii sarnaseks muutuda, et suudab pikemalt mõtlemata teise välja ütlemata mõtteid esitada. „Sa eksid taaskord,“ sõnas Alex Drugi poole pöördudes. „Mannu oli kutsutud.“ Ta muigas ja üritas mitte teha välja soovist Drugile Mannu solvamise eest üks korralik hoop virutada. Drugiga kaklemine oleks tähendanud oma käte määrimist ka Pipe’iga ja kaks ühe vastu oli Alexi meelest igal juhul ebavõrdne seis.

„Kurat, see pidu imeb ju!“ karjus keegi ja taarus läbi toa. Enne veel, kui Alex jõudis oma näo kapuutsiga katta ja vehkat teha, oli Kris teda juba märganud.
Kuidas võis Alex nii loll olla? Ta oleks pidanud esimese kahe sekundiga taipama, et kus on tema armsad kamraadid, seal on ka Kris. Nüüd oli põgenemiseks juba liiga hilja.
„Hei, Alex!“ hüüdis Kris liigagi rõõmsalt ja tegi poisi suunas paar ebakindlat sammu, kuid ta jalad keeldusid teda nii kaugele kandmast. Ta vajus alistunult põlvili, lasi kuuldavale valju röhatuse ja oksendas.
Drug ja Pipe pöörasid oma pea vastikustundega kõrvale. Oli ilmselge, et neile ei meeldinud näha teise inimese päevast toidu –ja alkoholikogust enda ees põrandal. „Hei, Drugpipe, aita mind püsti,“ kamandas Kris veel ühe röhatuse saatel ning pühkis varrukaga oma suud ja lõuga. Tema väljasirutatud käsi ei leidnud aga toetust. Drug ja Pipe vahetasid omavahel kiire pilgu ja marssisid minema samal hägusel pilgul, mis oli nende silmis siis, kui nad Alexi juurde tulid, jättes Krisi üksi ja abituna põrandale vedelema.
Kui Alex oleks olnud halb inimesetundja, oleks ta tõenäoliselt arvanud, et Drug ja Pipe olid liiga pilves, saamaks aru, mis Krisiga toimub, kuid pilgud, millega nad teda vaatasid, ütlesid kõik. Nad sai aru, paremini kui paljud teised ruumis. Nad said aru, aga ei hoolinud. Nende sõbra olukord oli neile ükskõik.


„Tule tagasi!“ karjus Kris oma sõpradele, kes olid juba toast välja, rõdule kadunud, et teda ignoreerida ja väikest suitsupausi teha. „Kurat, kas sa aitad mind või mitte?“ Alex ohkas. Sellise suhtumise juures ei olnud midagi imestada, et keegi Krisi aitama ei kippunud.
Keegi peale tema.
Jah, tal ei olnud erilist valikut. Kris oli temaga seotud, tahtis ta seda või mitte ja kuigi ka tema oleks kõige parema meelega ülimalt ebakaine noormehe lihtsalt sinnapaika jätnud, ei saanud ta seda teha.
Ta kõndis Krisi juurde ning tõmbas ta enda najale püsti. „Kas sa oled veendunud, et ilma joomiseta pole elu?“ küsis ta, püüdes võimalikult ükskõikne näida. „Et ilma korraliku pohmellita pole maailmal mõtet?“
Järgmisel hetkel kahetses ta, et oli üldse Krisiga mingit tegemist teinud, sest hetk hiljem rippus Kris ta kaelas nagu kaltsunukk nii et sarnaselt temale tekkis ka Alexil raskusi tasakaalu säilitamise ja püsti jäämisega. „Kris, sellest pole midagi, kui sa minuga natuke ettevaatlikumalt ümber käid,“ pomises ta. „Ma ei jäta sind siia.“ Krisi nägu oli Alexi omale nii lähedal – liiga lähedal – et ta võis selgelt tunda, kuidas temahingeõhk vängelt alkoholi ja okse järele haiseb ning ka tal endal hakkas tekkima kerge iiveldus. „Ma viin su koju, eks ole?“ küsis ta Krisilt, tehes seda nii rahulikult, nagu räägiks ta lapsega. Ootamatult hakkas Kris rabelema, pannes Alexi tasakaalu taas ohtu. „Ma ei saa koju minna,“ sõnas ta. „Mu isa...kui ta...mind sellisena näeb...“ Alex noogutas mõistvalt. „Olgu. Ma viin su enda juurde. Kas see sobib sulle?“ Kris noogutas. „Jah, tore oleks. Lõppude lõpuks pead sa minu eest ju ikkagi vastutama, või kuidas, vend?“ Selle kommentaari peale oleks Alex Krisil hea meelega maha kukkuda lasknud, sest see oli tema jaoks solvav, kuid paraku polnud see võimalik, sest Kris hoidis temast liiga kõvasti kinni.
Kris ei olnud tema vend ja ei pidanud iial tema vennaks saama.

„Ma pean Mannu üles otsima,“ lausus Alex, „enne kui me minna saame.“ Ta astus paar sammu toa poole, kus Mannu Drugi ja Pipe’i kinnitusel olema pidi, kuid tüdruku otsimine ei osutunud vajalikuks. Ta tormas toast välja, suured ja rasked pisarad koos tumeda silmameigiga mööda nägu alla voolamas, ilus kleit ribadeks kisutud, nii et kõik soovijad võisid näha tema lillelist rinnahoidjat, ning jooksis valjusti nuuksudes Alexi käte vahele. „Lähme siit minema,“ anus ta. „Mis sinuga juhtus?“ küsis Alex suuril silmil ja nõjatus vastu seina, et mitte ümber kukkuda – nüüd, kui tema küljes rippus kaks inimest, oli tal seismine veelgi raskem. „Ei midagi hullu,“ pomises Mannu ja pühkis käega oma nägu. Ta põsed tõmbusid häbist punaseks. „Sa tahad öelda, et see on „ei midagi“?“ küsis Alex hämmeldunult ja oleks meeleldi sõrmega osutanud. „Sa näed välja, nagu keegi oleks sind mööda põrandat vedanud!“ „Anna andeks,“ nuuksus Mannu. „Ma olen nii loll. Ma olen nii loll...“ Alex lasi peast läbi informatsiooni, mida ta Drugi käest kuulnud oli, ning talle sai kõik selgeks.“ „Oled tõesti,“ pomises ta hääletult ning pöördus seejärel nuuksuva Mannu poole. „Kus ta on?“ küsis ta. „Kes?“ mängis Mannu süütukest. „Kes? Loomulikult see tüüp, kes sind vägistada püüdis!“ lausus ta peaaegu karjudes. Ta rebis tuikuva Krisi enda küljest lahti ja lasi tal hoolimatult põrandale variseda ning seejärel põrutas ta teise tuppa, saatjaks Mannu karjumine.

Alex silmas kutti kohe, kui ta tuppa sisenes. Poiss, või pigem mees, istus voodil. Tema nägu punetas Mannu rusikalöögist, ta püksilukk oli lahti ning ta vandus vihaselt. „Kas sa oled värdjas või?“ küsis Alex temalt otsekoheselt. „Mida?“ ei saanud kutt aru. Tema pilk oli udune ja oli selge, et ta oli liiga purjus, et saada aru, mis viimase tunni jooksul tema ümber toimunud on, kuid Alex oli hetkel liiga vihane, et seda mõista ja sellest hoolida. Ta haaras laua pealt klaasist lillevaasi ning virutas selle vastu kuti pead tükkideks, nii et too saadud löögi tõttu teadvusetult voodile vajus, ila suust voolamas ja punane veri peahaavast immitsemas.
„Kõik on korras,“ lausus Alex Mannu ja Krisi juurde tagasi jõudes ja pühkis nuuksuva tüdruku pisarad valge taskurätikuga ära. Seejärel võttis ta oma jaki seljast ja ulatas selle tüdrukule. „Pane see selga,“ soovitas ta. „Sa ei saa ilma selleta välja minna.“ Mannu võttis jaki tänulikult vastu ja pani selle endale rohkem küsimusi esitamata selga. Seejärel võtsid nad Alexiga juba unne vajunud Krisi kahevahele ja lohistasid ta majast välja.
Nad ootasid bussipeatuses vaid kümme minutit, kuni kollane buss lõpuks kohale loksus. Üks peatus enne, kui Alex ja Kris maha pidid minema, peatasid bussi piletikontrolörid ning asusid kõigi sõidudokumente kontrollima. Nii Alexil kui Mannul olid piletid olemas, kuid Alex ei suutnud Krisi piletit leida. Ta otsis läbi kõik poisi taskud, kuid rahakotti polnud neist ainsaski ja nad pidid bussist maha astuma. Mannu sõitis koju üksi.

„Kas te ei saaks protokolli kirjutamist vältida?“ palus Alex, kui vanemapoolne naisterahvas nad ebameeldivalt oranži bussi talutas. „Ei, kahjuks mitte,“ lausus naine pead raputades. „Te peaksite õnnelik olema, et me politseid ei kutsu,“ lisas ta mürgiselt. „Ma vean kihla, et ühe joobes alaealise ööseks türmi viskamine teeks neile ainult heameelt.“ „Seda pole vaja,“ lausus Alex. „Palun ärge tehke seda.“ „Kes ta on, et seda kaitsed?“ küsis naine Krisile protokolli kirjutades. „Nagu ma aru saan, ei ole ta su joomakaaslane.“ „Ta on mu vend,“ sõnas Alex pärast mõningast kõhklust, „ning ma pean tema eest hoolitsema.“ Naine noogutas ja ulatas Alexile valge paberilipiku. „Pead tõesti. Ma loodan, et saad sellega järgmine kord paremini hakkama.“
Kuna hilise kellaaja tõttu oli bussiliiklus lõppenud, võttis Alex end kokku ja suutis kogu oma jõudu rakendades Krisi majani vedada ja trepist üleski tassida. Poiss oli tõepoolest omadega läbi. Alexit huvitas väga, kui palju too õieti joonud oli, kuid otsustas, et ei tahagi seda tõenäoliselt teada, asetas Krisi õrnalt voodile ja kattis ta tekiga. Seejärel lippas ta altkorruselt läbi ning naases suure plastmasskausiga, mille ta voodi ette asetas, juhuks, kui Krisil pidi tulema tahtmine oksendada.

„Alex,“ mõmises Kris läbi une. „Jah, mis on?“ küsis Alex ta tekki kohendades. „Kas sa suhtud minusse nagu venda?“ küsis ta hädisel häälel, silmi avamata. „Võib-olla,“ vastas Alex. „Mis siis?“ „Ma tahan sind lihtsalt tänada. Sa oled minu vastu nii hea olnud, kuigi sul ei ole selle jaoks...“ Ta ei lõpetanud oma lauset, sest enne, kui ta seda teha jõudis, sai uni ta taas endale.
Alex keeras ta küliliasendisse ning suundus seejärel alla kööki, et endale tassike rahustavat teed keeta. Õhtu oli liiga sündmusterohke olnud.
Ootamatult meenus talle midagi. Ta võttis taskust oma mobiiltelefoni, otsis välja Imre numbri, mille mees talle paar päeva tagasi andnud oli ning helistas.
„Tervist, ma olen Alex,“ sõnas poiss. „Kris ei tunne end hästi ja ta otsustas ööseks minu juurde jääda. Ma mõtlesin, et peaksin teile ütlema.“ Imre võttis teate vastu ükskõiksemalt, kui Alex oodanud oleks, kuid samas ei olnud ta teda kunagi eriti hoolivaks inimeseks pidanud. Oma ema tulevase kohta oli kummaline selliseid mõtteid mõelda, kuid Alex ei saanud sinna midagi parata. Pealegi polnud see lihtsalt mõte, Alex tundis seda. Tema sees tekkis küsimus, kas see oligi põhjus, miks Kris koju minna ei tahtnud. Kas võis olla tõsi, et ta ei kartnud mitte oma isa käest saadavat peapesu, vaid hoopis tema ükskõiksust?
Rohkem ei jaksanud Alex mõelda, sest ta pea vajus lauale ja ta magas veel enne, kui teevesi kannus keemise lõpetas.

Heaven queen, carry me
Away from my pain
All the same, take me away
We're dead to the world

Kui ma õigesti mäletan, peaks see lugu olema: Nightwish - Dead to the World

Alex peabki temperamentne olema, kuna ta on harjunud igas olukorras oma õiguste eest võitlema. Ja aitäh, on väga tore teada, et see lugu kellelegi meeldib. It makes me sooooo happy

8.

Kris oli ennegi lõhkuvat peavalu kogenud. See hiilis märkamatult ligi, kui ta veel sügavalt magas ning sundis teda meeldivast unest ärkama. Iseasi, kui meeldivaks und lugeda sai.
Ta tiris teki endale kõvemini ümber ja kattis pea padjaga, kuid ei suutnud keha ärkamise protsessi peatada. Tal oli vaja peldikusse minna.
Ta avas silmad ja vaatas end ümbritsevat tuba, suu kergelt lahti. See ei olnud tema tuba, selge see, kuid kõige huvitavam oli see, et ta ei suutnud mõistatada, kellele see tuba kuuluda võis.
See oli kõige kõledam tuba, mida Kris kunagi näinud oli. Oma pruuni põranda ja hallide seintega meenutas see Krisile vangikongi, ainult et akende ees puudusid trellid. Voodi, millel ta lamas, oli kitsas ja kulunud, sama kulunud kui põrand.
Kris tõusis püsti ja oleks äärepealt kõhuli maha prantsatanud, kui ta ootamatut liigutust tehes tühja plastmasskausi otsa komistas. „Mida kuradit?“ vandus ta, kuid taipas seejärel kausi otstarvet. Keegi oli selle voodi ette asetanud, et takistada Krisi oma oksesse lämbumast, juhul kui tal peaks tulema vajadus oksendada ning ühtlasi takistada teda oma voodipesu ära rikkumast.

Kris üritas möödunud õhtust midagi meenutada, kuid ta silme ees sähvatasid vaid üksikud killud. Kellegi korter, kuhu ta oli saabunud ei tea kust ja ei tea kellega, võõrad näod, suur vesipiip ja hunnik õunatubakat, joomisvõistlus, taaskord tundmatutega, Drugpipe, see jaapani plika, keda ta ei sallinud ning Alex...
See oli Alex, kes ta peolt minema vedas.
Kris viskus voodile tagasi ja haaras kahe käega peast kinni. Ta ei teinud seda ainult selle pärast, et see valutas, vaid ka sellepärast, et ta üritas paaniliselt mõelda. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta suudab Alexile veel kunagi otsa vaadata. Selleks, et lasta end kuskilt ilma vastupanuta minema viia, pidi ta väga purjus olema ning ta ei tahtnud mõeldagi, millega ta veel hakkama oli saanud.
Ta kaalus, kas mitte akna kaudu põgeneda, kuid see tundus olevat tänamatu ning pealegi oli tal endiselt vaja vetsu minna. Kuigi ka lihtne lillepõõsas oleks asja ära ajanud, otsustas ta selle variandi välja jätta, ajas end taaskord püsti ning kõndis ettevaatlikult esimesele korrusele.
**
„Sa peaksid nende silmaaluste kottidega midagi ette võtma,“ arvas Masumi, kes oli alles paar minutit tagasi saabunud ja köögilaua ääres istus, samal ajal kui Alex hommikuse kohvi jaoks kohviube purustas. Ta oli üritanud oma ema korduvalt veenda, et purustamata ubade ostmine ja käsitsi purustamine on tunduvalt kulukam kui valmiskohvi soetamine, kuid Marianne armastas värskelt purustatud kohvi lõhna ja nendest valmistatud kohvi aroomi liiga palju, et tema soovitusi kuulata.
„Mida näiteks?“ küsis Alex skeptiliselt, valas kohvipuru presskannu ning kallas selle seejärel veega üle. „Ma tean, et ma ei näe nii kohutav välja, nagu sa väidad.“ „Ma ei väidagi, et sa kohutav välja näed,“ lausus Masumi. „Ma tahan sulle lihtsalt öelda, et sa näed välja, nagu sa ei oleks terve.“ „Ma olen lihtsalt halvasti maganud, muud ei midagi,“ sõnas Alex. Masumi noogutas. „Mannu mainis mulle.“ Ta tõmbas oma kotist välja Alexi tagi, mida Alex möödunud õhtul ta õele laenanud oli. „Ma tahtsin sind tänada, et sa mu õe sellest ebameeldivast olukorrast välja aitasid.“ „Pole tänu väärt,“ lausus Alex kohmetult ning täitis enda ja Masumi tassid aurava kohviga. „Milleks siis sõbrad on?“ Masumi oli samavõrra kohmetu. „Just selleks sõbrad ongi.“

Kris tegi katset vaikselt minema hiilida, kuid Alexi hääl peatas ta. „Kas keegi pole sulle õpetanud, et teiste inimeste vestlusi pole viisakas pealt kuulata?“ Kuigi Kris Alexit ei näinud, kujutas ta tema etteheitvat näoilmet üsna reaalselt ette ning tõmbus kõrvadeni punaseks. „Sorry,“ pomises ta, „ma otsisin lihtsalt peldikut...“ „Kaks ust vasakule,“ vastas Masumi automaatselt. „Uks ei käi lukus, nii et ära üritagi pihku taguda.“ „ Kui lõpetad, tule tagasi kööki,“ lisas Alex kähku, et vältida võimalikku järgnevat kommentaari hiina vahetusõpilase teemal, mis kindlasti järgnema pidi.
„Nagu ma kavatseksin pihku taguda!“ porises Kris Masumi küsimusele vastates. „Nii masendavas keskkonnas mul arvatavasti isegi ei tõuse!“ Ta käis ja tühjendas end üsna kiiresti ning olles käed ära pesnud, kõndis kööki, nagu kokku lepitud.
„Kuidas sa end tunned?“ küsis Alex, kellel oli ees juba teine tass kohvi ning kes tõepoolest pisut haiglane välja nägi. „Normaalselt,“ istus Kris Masumi kõrval olevale vabale toolile. „Ainult mu pea valutab.“ „Ma pakuksin sulle valuvaigistit, kuid ma kaldun arvama, et kuna su keha on endiselt alkoholi täis, võib see sind end veel halvemini tundma panna.“ „Olgu peale,“ ohkas Kris ja masseeris oma otsmikku. „Nagunii ei ole see midagi, mis tapaks.“ Ta pöördus Alexi poole, kuid poiss keeldus talle otsa vaatamast: tema silmad olid kõrvale pööratud ja neist ei saanud midagi välja lugeda.

„Ma tahtsin sulle aitäh öelda,“ sõnas Kris peale lühikest vaikusehetke. „Sa ütlesid seda juba eile,“ vastas Alex. „Ütlesin?“ Kris puhkes naerma. „Ma tõepoolest ei mäleta. Aga vaevalt et üle kordamine halba teeb,“ lisas ta rutakalt. „See oli tühiasi,“ kostis Alex.
„Ära arvagi, et tal sinust hale hakkas,“ teatas Masumi irvitades. „Alex tundis lihtsalt, et on kohustatud sind aitama.“
Kohustatud – seda sõna oli Kris endaga seoses varemgi kuulnud ning ta muutus kurvaks, teades, et on olemas veel üks inimene, kelle jaoks on ta kõigest tüütu kohustus.
„Masumi, võta vabalt,“ sisistas Alex ja võttis kapist rohelise naerunägudega kohvitassi, mille ta Krisile ulatas. „Palun ärge hakake teineteisega vaidlema. Ma olen selleks liiga väsinud, et seda taluda.“ Kris tundis, kuidas süütunne temast üle uhub. See oli tema süü, et Alexi voodi oli hõivatud ja et poiss oli kõige tõenäolisemalt kõval puust toolil maganud. „Sorry,“ pomises ta, „ma ei tahtnud...“ „Ära vaeva end sellega,“ lausus Alex sunnitud naeratuse saates. „See ei olnud sinu süü, et ma kööki magama jäin. Ma oleksin pidanud ise ära taipama, millal on õige hetk magama minna ning enne seda elutuppa ronima.“
„Kui ma peaksin tooma sinu juures välja ühe vea,“ sõnas Masumi oma esimest kohvilonksu rüübates – ta ei olnud pooltki nii suur kohvisõber, kui seda oli Alex - , „siis ütleksin ma, et sa hoolid endast liiga vähe.“ „Sinu meelest on see viga, aga tuhanded kristlased hüppaksid selle pärast rõõmust lakke,“ muigas Alex. „Pealegi, kas ei olnud Jeesuse sõnum, et kõige rohkem tuleb hoida just teisi inimesi?“

„Vabandust, et küsin,“ sõnas Kris, „aga kas te räägite pidevalt Jeesusest?“ „Muidugi,“ lausus Masumi kerge irooniavarjundiga, pidades Krisi küsimust ülimalt tobedaks. „Iga päev vähemalt kuus korda tunnis iga kümne minuti jooksul, sest me oleme Jeesusefriigid!“ „Jeesusefriike ei ole olemas,“ kostis Alex ja suunas teema kirjanduslikku valdkonda. „Raamat, mis väitis, et nad eksisteerivad, oli jamamast jamam...“ „Sa panid mu paika,“ lausus Masumi ja tõstis oma kohvitassi kuus lusikatäit suhkrut. „Kas sa tahad end ära mürgitada?“ küsis Alex. „Kõik teavad, et suhkur on valge surm ja kui sa seda nii kergekäeliselt oma tassi poetad, siis...“ „Vahet pole,“ arvas Masumi. „Ma tajun globaalse katastroofi lähenemist ja suhkruga pole sellel mingit pistmist.“
Ta heitis pilgu kellale ja tõusis seejärel püsti. „Mul on vist aeg minna. Ma lubasin emale, et lähen temaga kinno ja kui ma seda ei tee, siis...“ Ta imiteeris oma ema näägutavaid näoilmeid. Seejärel rüüpas ta oma kohvi rutakalt lõpuni, kõndis uksest välja ja lehvitas hüvastijätuks.

Alex tegi oma kohvitassile põhja peale ning avas seejärel külmkapi ukse, et hakata lõunasööki valmistama. Tema üllatus oli aga suur, kui ta avastas, et külmik on tühi nagu kell – tagumisel riiulil vedeles ainult üks purk kondenspiima ja kaks kahtlase välimusega tomatit. „Mida kuradit?“ küsis ta vihaselt ja sammus Krisi ootamata trepist üles, et oma õe toa uksele koputada. „Ärka üles, Sandra,“ ütles ta ja marssis vastust ootamata tuppa sisse. Sandra pistis oma pea teki alt välja ja piidles oma venda kahtlustavalt. „Mida sa tahad?“ küsis ta. „Kas sa ei näe, et ma üritan magada?“ „Sinu kord oli eile poes käia,“ lausus Alex. „Nii et, kas sa palun seletaksid mulle, miks on külmkapp tühi?“ Sandra ilme oli külm nagu jää. „Oli tõesti, aga mis siis.“ „Mis siis?“ Alex tundus sel hetkel erakordselt vihane olevat. „Olgu, ma saan aru, et sind söömine ei huvita ja sa mõtled ainult oma lollakate dieetide peale, aga peale sinu elab siin majas veel ka teisi inimesi! Kolme tunni pärast saabuvad ema endised kooliõed teda kihluse puhul õnnitlema ja kuna emal on enda valmis seadmisega liiga palju tegemist, lubasin mina lõuna valmistada!“ Ta trampis tigedalt jalgu. „Ja kuidas ma seda sinu meelest tegema peaksin, kui majas pole raasugi süüa?“ Sandra tõmbus näost punaseks ja ta suunurk hakkas tõmblema. „Vabandust...“ „Ei ole hullu,“ porises Alex. „Mul poleks niikuinii peale ajaga võidu jooksmise midagi muud teha olnud.“

Krisile ei meeldinud Alexit vihasena näha. Tõsi, selles oli midagi kummaliselt kütkestavat, kuid samas ka midagi sellist, mis Krisis ebameeldiva tunde tekitas. „Ta ei teinud seda kindlasti meelega,“ püüdis ta olukorda siluda. „Sa ju tead, millised tüdrukud on...“ „Muidugi tegi ta seda meelega,“ sõnas Alex trotslikult. „Sa ei saa teda välja vabandada. Ma tunnen teda selleks liiga hästi.“ Ta purskas süngelt naerma. „Kui ta poleks mu õde, annaksin ma talle arvatavasti kõrvakiilu...ja kui mina oleksin see, kes oma kohustused unustas, oleksin ma selle kõrvakiilu juba saanud, hoolimata faktist, et ma olen Sandra vend.“ Kris teadis, et Alexil oli õigus. Talle oli algusest peale tundunud, et Sandra suhtub oma venda kõige muu kui hoole ja armastusega, et nendevahelistes suhetes on midagi väga valesti. Alex püüdis kogu hingest oma õe eest hoolitseda, nii et millega ta Sandra viha ära oli teeninud?
„Vabandust, aga kas sa saaksid mind mitte põrnitseda?“ küsis Alex. Kris raputas end oma mullist lahti ja taipas kohmetult, et on viimased paar minutit tõepoolest Alexit jõllitanud. „Sorry,“ ütles ta. „Ma eksisin mõtterongile ära.“ „Inglise keeles kõlab see lause palju paremini,“ nentis Alex.
Suur köögikell näitas, et mainitud külaliste saabumiseni on aega isegi vähem kui Alex arvestas ning see tegi teda närviliseks. See pidi olema ta emale tähtis sündmus ning ta oli lubanud kõige eest hoolt kanda, nüüd aga oli kõik hakanud kiiva kiskuma. Ta oli päris kindlasti emaga kahe peale koostatud ostunimekirja Sandrale leidmiseks jätnud ja ikkagi...
Aega oli häbiväärselt vähe, kuid oli veel võimalus, et kõik läheb korda.

Aga kõigepealt pidi Alex Krisist lahti saama. Üks tüütu putukas ta kraes oleks teda ainult seganud.
„Mine teisele korrusele, käi duši all, istu ja naudi elu,“ sõnas Alex, vaatas veel kord kella ja tõmbas tagi selga, et end minema asutada. Esikunagist haaras ta oma koti ja nagi alt saapad. „Sa ei taha, et ma kaasa tulen?“ küsis Kris. „Ei,“ vastas Alex. „Usu mind, ma saan ilma sinuta paremini hakkama.“ Ta heitis kiire pilgu peeglisse. Ta pea vajas pesu ja kohe kindlasti kammimist, kuid praegu polnud selleks kõigeks aega. Praegu pidi ta mõtlema oma ema ja tema külaliste, mitte enda peale.
See ei olnud tema jaoks midagi uut. Ta oli alati teiste eest endast rohkem hoolitsenud.
„Juhuks, kui sind huvitab, siis duši alla minemine on lihtsalt soovituslik,“ sõnas Alex, „sest ma kahtlen, et oma isaga kohtudes tahaksid sa oma kehast eralduvate alkoholiaurude tõttu lõhnata nagu prügikastielanik.“ Ta irvitas. „Ja vaata, et sa kogu sooja vett ära ei raiska.“ Nende sõnadega oli ta läinud.

Kris otsustas ta sõnasabast kinni haarata ja seadis sammud teisele korrusele. Ta kooris riided ettevaatlikult seljast ära, riputas need vannitoanagisse ja ronis siis duši alla, lootes siiralt, et ta ei satu vannitoas kokku ei Alexi ema ega ka õega. Ta keeras kraani lahti ja mõnules paar minutit jääkülma vee all – mitte niivõrd Alexi käsu pärast kokku hoida kui selle pärast, et ta teadis, et korralik külm dušš leevendab peavalu paremini kui ükski teine imerohi.
Olles end suurde rohelisse saunalinasse mähkinud, korjas ta oma riided kokku ja seadis end sisse Alexi tuppa. Kuna nii tema jakk kui ka pluus, mida ta eelmisel õhtul kandis, lõhnasid ebameeldivalt suitsu ja okse järele, tänu sellele, et ta varrukaga oma suud pühkinud oli, ei pidanud ta paljuks pisut Alexi kapis sorida, et endale midagi puhast selga otsida.
Ta teadis, et ta ei ole Alexiga samas mõõdus – teine poiss oli temast vähemalt poole pea jagu pikem ja oluliselt kondisem -, kuid lõpuks suutis ta endale siiski sobivad riided välja valida.
Loomulikult olid need musta värvi. Kris vihkas seda tooni. Tema lemmikvärvid olid tumeroheline –ja sinine, kuid kohe kindlasti mitte must. Praegu ei olnud tal aga valida.

Akna alt kostis tuttav signaal ja Kris silmas oma isa autot kõnnitee ääres parkimas. Ta ohkas, pani kiiresti riidesse ja kiirustas majast välja, jättes oma jaki ja pluusi Alexi voodile lootuses, et too need talle homme kooli ära toob.
„Sul poleks tarvitsenud tulla,“ ütles ta oma isale, olles autosse istunud. Imre ainult muigas. „Kas sul oli tõesti nii lõbus?“ küsis ta naljatledes. Kuna Kris ei saanud pead raputada, ei jäänud tal muud üle kui noogutada. Imre naeratas. „Mul on hea meel, et sa Alexiga paremini läbi hakkad saama.“ „Jah, paps,“ pomises Kris, „minul samuti.“
Kui auto sõitu alustas, toetas Kris pea vastu aknaklaasi ja lasi oma mõtetel eemale triivida.
Enamus inimesi kartis Alexit. Ta ei suhelnud peaaegu mitte kellegagi peale kõikide lemmiknohiku Masumi Yamada ja tema moraalitu õe. Ta oma õde tundus teda vihkavat ning ta ema näis nägevat oma poega harvem kui oma kallimat. Selle järgi arvestades oli Alexi sõpruse ära teenimiseni veel pikk tee, kuid Kris kavatses selle tee läbi käia.
Kris lootis, et Alexil läheb lõunasöögi korraldamisega õnneks ning ta kahetses, et ei saanud kõrval olla ja teda aidata. Vaadata Alexit süüa tegemas ja lauda katmas olnuks tõeliselt huvitav, eriti seetõttu, et Alexile peale vaadates ei oleks keegi elus osanud ära arvata, et tegemist on kokandusalase geeniusega.
„Kindlasti tuleb ka teisi kordi,“ kinnitas Kris endale ja kuna ta oli endiselt väsinud, vajus ta unne veel enne, kui auto ta maja ees seisma jäi.

9.

„Oled sa märganud, et Kariné on viimasel ajal juurde võtnud?“ küsis Masumi oma koorikleiba pooleks murdes ja poolt sellest Alexile ulatades. Alex lasi oma pilgul mööda sööklat ringi rännata, kuni ta lõpuks tüdruku pilgu tabas, ning noogutas. „Ta on rase,“ lausus ta muretult. „Mida?“ Alexi märkus pani Masumi peaaegu toolilt maha kukkuma. „Aga...aga...“ „Ma tean, Masumi, et ta meeldis sulle,“ sõnas Alex ja muigas pisut, „kuid ma kardan, et sa võid ta maha kanda.“ „Ja kes on isa?“ küsis Masumi. „See paralleelklassi kloun Klaus?“ Alex raputas pead. „Vaevalt küll.“ „Aga nad ju käivad!“ protesteeris Masumi. „Kas sa tahad öelda, et Kariné jäi rasedaks Püha Kolmainsusest?“ „Muidugi mitte,“ vastas Alex ja hammustas leiba. „Kelleks sa mind pead, kas mingiks usufanaatikuks?“ Ta neelas suutäie alla ja rüüpas piima peale, nii et ta suu kohale jäid armsad piimavuntsid. „See pilk, millega Kariné Klausi vaatab, ütleb palju. Ta ei karda, et Klaus lapse ära tõukab või teda aborti sunnib tegema. Ta kardab, et Klaus saab ta rasedusest teada, ja taipab, et ta pole isa.“ „Kuid kes siis on?“ imestas Masumi. „Ma pole küll suhteekspert,“ ütles Alex, „kuid kas sa mäletad seda meest, kes ta eelmisel neljapäeval kooli sõidutas?“ Masumi mäletas seda selgesti – auto, millega Kariné kooli sõidutati, oleks neid peaaegu alla ajanud. Seda juhtis umbes kolmekümnene mees, kes oli liiga noor, et olla Kariné isa, kuid liiga vana, et olla tema vend. Alguses oli Alex leppinud mõttega, et tegu on mõne kaugema sugulasega, kuid nüüd hakkas kõik paika loksuma.

„Tema?“ Masumi kirtsutas nina. „See tüüp on ju muldvana!“ „Mitte sugugi,“ lausus Alex. „Ta on kõigest mingi kolmkümmend, ja Kariné eas tüdrukutel ongi kombeks otsida endale majanduslikult kindlustatud vanem mees...“ „Sa räägid nagu kupeldaja,“ irvitas Masumi ja viskas Alexit makaroniga.
Kariné ei olnud kõigest suvaline kooliõde, vaid ta oli üsna mitu aastat Alexi ja Masumiga samas klassis õppinud. Tüdruk polnud nende kummagagi väga lähedane olnud, kuid kui Kariné kaheksanda klassi lõpus istuma jäi, siis jäid nad mõlemad temast puudust tundma. Viimastel aastatel olid nad suhelnud vaid koridoris kokku juhtudes, põgusalt ja puudulikult.
Mis puutus Karinésse, siis iga pilk, mille Alex ja Masumi oma vestluse vahepeal talle saatsid, ärritas teda. Ta oli hommikul kolm korda oksendanud, toit ei püsinud sees, ta muretses Klausi pärast ja lisaks sellele pidid veel need neegrid teda jõllitama! Ta tõusis püsti ja kõndis jalgu trampides Alexi ja Masumi juurde.

„Mis teie probleem on?“ küsis ta teravalt. „Te vaatate mind nagu kosmosemuuseumi eksponaati!“ „Pigem nagu kosmosemutti.“ Masumi vaatas hapult Karinéle otsa, mõeldes, et tüdruk oleks võinud kuuluda talle ja pigistas oma huuled kokku, et rohkem mitte midagi kohatut öelda, kuid seda polnudki vaja, sest Alex oli juba oma suu lahti teinud. „Ma tahtsin sulle lihtsalt soovitada,“ sõnad Alex käega üle suu tõmmates ja oma piimavuntse minema pühkides, „et sa endale suurema rinnahoidja ostaksid. Kui sa sellega väga kaua viivitad, saab Klaus asjast aru.“ Kariné tõmbus näost punaseks nagu üleküps tomat. Järgmisel hetkel ta käsi tõusis ning ta virutas valju plaksuga ja lahtise käega Alexile vastu põske. „Pervert!“ kisendas ta nii valjusti, et terve söökla oma pilgud tema poole pööras – nüüd põrnitseti teda veel rohkem, kui enne-, ning kiirustas seejärel minema, nii väärikalt, kui vähegi võimalik.
„Sa oled naiste lemmik, nagu alati,“ naeris Masumi ning tõttas oma kandikut ära viima.
Neid ootas võõrkeele tund ning nagu tavaliselt, kohtas Alex saksa keele klassi ukse taga Krisi, kes oli endasse süvenenud ning kuulas muusikat, silmad kinni.
Alexil kulus ainult sekund, märkamaks, et Kris kannab tema jakki ja särki.
Loomulikult ei teinud Kris seda sihilikult. Ta oli surmtõsiselt kavatsenud Alexile esimesel võimalusel ta riided tagastada, kuid ta oli õhtul riietega uinunud ning selleks, et mitte hommikul kooli hilineda, oli ta sunnitud riiete vahetamisest loobuma.
Alex kummardus Krisi kõrva juurde, tõmbas ühe klapi ettevaatlikult poisi kõrvast ära ja sosistas: „Sul on midagi, mis mulle kuulub.“

Kris hüppas ehmunult püsti ja tahtis midagi salvavat öelda, kuid taipas siis, kellega tegu on, ning pani suu kinni. „Alex,“ ütles ta, „ära saa valesti aru.“ „Sa kannad mu lemmikpluusi ja jakki,“ ütles Alex rahulikult, „ja noh, see seletab, miks ma neid täna hommikul kapist ei leidnud.“ „Vabandust,“ lausus Kris. „Ma kavatsesin need sulle täna tagasi tuua, aga ma jäin magama ja...kas kõik on korras?“ „Sa ei pea millegi pärast muretsema,“ vastas Alex. „Ja ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks sa ei saaks neid mulle täna tagasi anda.“ „Kas sa tahad, et ma pärast läbi astuksin?“ küsis Kris. „Mitte mingil juhul,“ raputas Alex pead. „Ma tahan, et sa annaksid need riided mulle...siin ja praegu!“ Krisi nägu väljendas tõelist kohkumist ja oli selge, et ta arvas, et Alex teeb nalja. „Mida!“ hüüatas ta. „Sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt!“ „Mõtlen küll,“ vastas Alex ning muigas. „Kas sa saad riided ise seljast ära võetud või pean ma sind lahti riietama?“ Ta astus sammu lähemale. „Ära üritagi mind puudutada!“ ärritus Kris. Nendega samas koridoris, kuid selle teises otsas olevad õpilased teritasid kõrvu ja jälgisid neid silmanurgast.
„Ma tahan oma riideid tagasi,“ ütles Alex lihtsalt ja selgelt, „ja kohe! Lõppude lõpuks võtsid sa need minu kapist, ilma minu loata, ja sa oled väikese karistuse ära teeninud!“ „Olgu peale!“ vihastas Kris, kes ei märganud mööda koridori lähenevaid klassikaaslasi ja õpetajaid.
Ta tiris jaki ja pluusi seljast ära, viskas Alexile ning jäi palja ülakehaga keset koridori seisma. „Sa oled sadist, Alex!“ ütles ta vihaselt. „Sadist!“ Ta taganes paar sammu – oh seda häda ja viletsust - ning koperdas pahaaimamatult otsa saksa keele õpetajale. Tema osalisest alastusest šokeeritud naine pistis karjuma ning haaras ta kõrvast kinni. „Selline käitumine on lubamatu, Kris Martin!“ röökis ta. „Mul on kahju, kuid ma pean su direktori kabinetti toimetama!“ Ta valmistus Krisi mööda koridori minema vedama, kuid talle meenus midagi ja ta pöördus Alexi poole. „Sa tuled kaasa, Sinimeri,“ sõnas ta. „Ka sul on direktorile palju seletada.“
**
„Ma loodan, et ma teie puhul enam sellist käitumist ei näe,“ ütles direktor lühidalt ja selgelt. „Ma ei leia küll ühtegi põhjust, miks ma teid karistama peaksin, kuid see ei tähenda, et ma sellesse poolehoiuga suhtun,“ sõnas ta mõtlikult. „See on kõik, mida ma hetkel ette kavatsen võtta.“ Ta põrnitses tülpinult Krisile ja Alexile otsa. „Ärge arvake, et ma olen pehmeks läinud.“ „Muidugi mitte, härra direktor,“ sõnas Alex, „ja ma luban, et see ei kordu enam.“ „Nagu see saaks korduda,“ ironiseeris Kris. „Järgmine kord, kui ma kooli tulen, kasutan ma kindlasti nibuplaastreid.“
Direktor tegi näo, nagu oleks Krisi viimane sõnavõtt talle märkamatuks jäänud, ning noogutas Alexile. „Ma loodan siiralt sedasama. Olge nüüd nii kenad ja minge tundidesse. Ma arvan, et teid oodatakse juba.“ Seejärel juhatas ta poisid – kellest Kris oli endiselt ilma särgita – oma kabinetist välja ning kui uks nende järel sulgunud oli, puhkes ta valjusti naerma.
Ta ei mäletanudki enam, millal ta koolis millegi üle nii südamest naernud oli – ja antud juhul ei olnudki need patuoinasteks tembeldatud poisid, kes ta kihistama panid, vaid hoopis alastust, isegi osalist, pelgav saksa keele õpetaja, auväärses eas vanem daam. Direktor pugistas veel paar head suutäit naerda, toetas seejärel jalad lauaservale ning tegi endale mõttelise märkusuurida välja, kas nimetatud naisolevus mitte nudofoob ei ole. Direktor isiklikult oli oma tööaastate jooksul koolis pool –või ihualasti ringi silkavaid teismelisi näinud rohkem kui ta soovis – rebaste retsimise aegu ei olnud sugugi harvad juhtumid, kus vaeseid rebaseid alasti ümber koolimaja sunniti jooksma -, kuid see ei olnud teda kunagi loksutanud. „Naised,“ pomises ta lõbusalt ja otsustas veel paar minutit vedeleda, enne kui laual ootavasse paberikuhja sukeldub. Dilberti printsiibi peal ei saanud ometi igavesti elada.

„Vaata, millega sa hakkama said,“ torises Kris, endiselt ilma särgita olles, pahaselt. „Mind ootas ees üks kena saksa keele kontrolltöö, mida nüüd ilma minuta alustati ja...“ „Ma olen ju sadist,“ muigas Alex süütult. „See on mu töö.“ Ta mõõtis Krisi pika pilguga. „Muide, kas sa kavatsed kunagi midagi selga ka panna või jäädki poolalasti ringi tatsama? Muidugi, vaeseid kuuendikke on niiviisi üsna hea hirmutada...“ Mitte et neile koridoris ainsatki hinge vastu oleks tulnud.
„Ma ei saa sellest aru,“ ägas Kris. „See oli kõigest pool keha! Paar ribi ja nibu, ja kõik! Ja dire pidi veel meie kallal plõksuma! Türa, ta on täielik saksa õpsi tallalakkuja...“ „Tegelikult saan ma temast hästi aru,“ kostis Alex. „Mõtle ise. Keegi ei saa sulle öelda, et meie armsal saksa keele õpetajal pole alastusekartust. Kui tal see olema peaks, siis tekitasid sa talle tööstressi plahvatusliku kasvu. Vältimaks sarnase intsidendi kordumist, tahtis õpetaja kindel olla, et sa enam kunagi paljalt ringi ei jookse...“ „Sina sundisid mind!“ hüüatas Kris. „Ja üleüldse, miks ka sind sellesse jamasse veeti?“ „Kes siis provokaatorit karistamata saab jätta?“ küsis Alex ja põikas oma klassi garderoobi, et sealt mõned tunni jaoks vajaminevad asjad võtta.

„Kuhu sa minu kraami toppisid?“ küsis Kris. Alex soris mõne hetke oma kotis, mis tundus ka täna sisaldavat mitut üleliigset raamatut, ning ulatas hetk hiljem soovitud asjad Krisile. „Kuna mul oli nii või teisiti vaja eile värvilist pesu pesta,“ sõnas ta, „siis lasin ka need masinast läbi. Triikida ma neid küll ei viitsinud, kuid ma arvan, et sa ei tohiks kurta.“ Krisi lõug vajus mitu meetrit allapoole. „Kes kurat sa oled?“ küsis ta. „Sa teed süüa, pesed ja triigid pesu, arvatavasti ka koristad...“ „Keelan, käsin, poon ja lasen,“ lisas Alex juurde. „Ma olen meie majapidamise suur kuri hunt, ja ma võin vanaema ja punamütsikese vabalt nahka pista. Tere tulemast reaalsesse ellu,“ sõnas ta. „Seda sa juba MTV kanalilt ei näe.“
„Lähme ära,“ lausus Kris täiesti ootamatult ja otsustavalt. „Mida vittu me siin koolis ikka vahime? Varsti on kooliaasta nagunii läbi ja rohkem persse, kui praegu, me ikka kukkuda ei saa. Mis sa selle peale ütled?“ Alex kaalus valikuvõimalusi. Kool ei olnud koht, kus ta hetkel olla soovis, kuid lihtsalt minema kõndimine tundus kõige kergemat teed pidi minekuna. Ta teadis, et peaks end tagasi hoidma ja mitte ahvatlusele järele andma, kuid see oli liiga suur. Ja seekord ei pidanud ta üksi minema.
„Olgu, aga kiiresti,“ vastas ta Krisile, kelle varem äikesepilvehall nägu tõmbus kiiresti naerule. „Alright, mees,“ lausus ta.

„Alex?“ hüüdis keegi. Poiss pööras ringi ja leidis oma selja tagant seismast Kariné. Võpatades astus ta paar sammu tahapoole. „Kas tulid mind uuesti lööma?“ küsis ta teravalt. Kariné raputas pead ja pööras silmad maha, nii et Alex taipas, kui mures ta oli. „Ei, ma ei tulnud sind uuesti lööma,“ sõnas ta. „Ma tahtsin lihtsalt küsida, kuidas sa teadsid?“ „Teadsid mida?“ küsis Kris, kuid Alex eiras teda. „Intuitsioon,“ vastas ta Karinéle, „ei midagi enamat.“ „Kas sa räägid kellelegi?“Alex raputas pead. „Ei.“ „Ja Yam?“ „Ka Masumi ei räägi.“ „Millest te räägite?“ ei jätnud Kris jonni. „See ei puutu sinusse,“ kasutas Alex sama teravat tooni, nagu alles hetk tagasi Kariné puhul. „Kariné, kas me saaksime kusagil mujal rääkida? Siin on liiga palju rahvast.“ Kariné noogutas ja juhtis Alexi neljandale korrusele pööningutrepi juurde. „Siin on vist piisavalt privaatne,“ sõnas ta ja istus maha.
„See ei ole Klaus, eks?“ küsis Alex, kuigi ta juba vastust teadis. Kariné raputas pead ja puhkes nutma. „Ei, ei ole. Ja ma ei kujuta ettegi, kuidas ma talle seda ütlen. Ma armastasin teda...ja ma tean, et tema armastab mind ka...“ Tüüpiline keskkooli või, Karine puhul põhikooli armudraama.
„Mis lapsest saab?“ uuris Alex. Kariné vaatas talle oma vesiste silmadega otsa. „Mida sa silmas pead?“ „Kas sa sünnitad või mitte?“ küsis Alex otsekoheselt. Kariné nuuksus veel häälekamalt. „Muidugi,“ ütles ta. „Ma tean, mida sa sellest arvad...mul on veel kool pooleli, kuid milleks oodata? Aasta pärast saan ma 18, siis saan ma abielluda ja ma saan lõpuks ometi endale jälle pere...“ Alex mõistis tema soovi – Kariné alkohoolikust isa oli ta aasta tagasi teadmata põhjustel kodust välja visanud - , kuid samas tundis ta talle kaasa. Tüdruku unistused tundusid olevat liiga roosad, et tõeks saada.

„Ma arvan, et sa pead Klausile tõtt rääkima ja mida varem, seda parem, sest vaikimine ei ole aus ei sinu ega tema suhtes.“ Kariné nuuskas valjusti nina. „Ma tean seda,“ pomises ta, „ma ei ole nii rumal, kui sa arvad. Kuid talle tõe rääkimine tähendab, et ma pean tema juurest välja kolima ja...ja mul ei ole siis kuskile minna...“ „Aga kui sa läheksid tema juurde?“ päris Alex. „Oma uue armastatu juurde?“ „Tal on alles lahutus pooleli,“ nuuksus Kariné, „ja ma ei saa lihtsalt niisama järsku välja ilmuda...“ Alex ohkas. Või nii olid lood. Need polnud lihtsalt halvasti, vaid halvemini, kui ta oli arvanud. Tal ei jäänud muud üle kui oma abipakkumine teha.
„Kui sul kunagi midagi vaja peaks olema, siis võid alati minu poole pöörduda,“ sõnas ta ja patsutas tüdrukule lohutavalt õlale. „Masumi aitab ka, kui vaja. Sa ju tead ikka, et ta oli paar aastat tagasi sinusse meeletult armunud?“ Kariné naeratas läbi pisarate. „Muidugi teadsin. Keegi teine ei ole mind kunagi sellise pilguga vaadanud. Yam on küll üsna armas, aga ta lihtsalt ei ole...“ „...sinu tüüp?“ „Just.“ Kariné tahti oma märjad silmad varrukaga kuivaks pühkida, kuid Alex ulatas talle salvräti. „Sina oleksid minu tüüp olnud, aga sa polnud minust kunagi huvitatud. Kas mul on õigus, kui ma ütlen sulle, et sa olid ainuke klassivend, kes minusse kunagi armunud ei olnud?“ Alex sügas mõtlikult pead. „Mitte päris. Hans polnud sinust samuti huvitatud.“ „Ma räägin normaalsetest klassivendadest,“ vastas Kariné, „ja Hans oli autist. Usu mind, tüdrukud huvitasid teda vähem kui miski muu. Kui Hans nimekirjast maha tõmmata, siis kas mul on õigus?“ Alexil ei jäänud muud üle, kui noogutada. „Miks?“ päris Kariné. „Ütleme, et sa polnud lihtsalt minu tüüp.“

„Kas sa tunnis ei peaks olema?“ tahtis Kariné lõpuks teada. „Ma võiksin sinult sama küsida,“ kostis Alex ja pinguldas oma saapapaelu. „Mina küsisin esimesena.“ „Mind kõrvaldati päeva lõpuni koolist, sest ma üritasin Krisi peal oma autoriteeti rakendada.“ „Ma vabandasin, et pean tualetti minema, ning tulin sind otsima. Ma lihtsalt...“ Ta kehitas õlgu. „Ma tahtsin kellegagi rääkida, ja mõtlesin, et miks mitte sinuga, kui sa juba nii või teisiti asjast teadlik oled?“ „Sa rääkisid minuga. Kas sul hakkas nüüd kergem?“ „Natuke,“ tunnistas Kariné. „Ma tean, et kõik, mida sa mulle rääkisin, on õige, aga...“ Tal said sõnad otsa.
„Räägi mulle parem, kas sina ja see tropp Kris Martin olete nüüd semud?“ küsis ta umbusklikult. „Ma ei oleks elus arvanud, et sa temaga üldse läbi võid saada.“ „Kas me näeme sinu meelest semude moodi välja?“ Alex teeskles, nagu ei usuks ta oma kõrvu. „Ei, aga...“ „Ära muretse, ma ei veedaks kellegi sellisega vabatahtlikult oma aega. Asi on lihtsalt selles, et minu ema abiellub tema isaga ja...“ „Mida?“ Kariné oli tõeliselt üllatunud. „Appikene, saada selline tüüp endaga samasse perekonda...“ „Küll ma hakkama saan,“ muigas Alex. „Tema vähemalt suhtleb minuga, erinevalt Sandrast.“ Ta ei soovinud rohkem seda teemat puudutada, kuid õnneks ei tulnudki tal seda teha. Kariné lihtsalt noogutas mõistvalt ja vaatas seejärel kella. „Ma peaksin tagasi minema, enne kui õpetajad midagi kahtlustama hakkavad.“ „Mine muidugi,“ oli Alex heakskiitev. „Niikuinii on sul eksamid tulemas ja...“ Vaene Kariné, ta oli tõepoolest supi sisse sattunud. Ta oli rase, suure tõenäosusega varsti peavarjuta jäämas ja lisaks kõigele olid veel eksamid ukse ees...
„Kas saadan su alla?“ Alex raputas Kariné pakkumise peale eitavat pead. „Pole vaja. Ma leian ka ise tee.“ Nad jagasid lühikese kallistuse – lühikese seetõttu, et Alex oli kohutavalt külm kallistaja – ning läksid siis kumbki oma teed.

Oma suureks pettumuseks avastas Alex garderoobi jõudes, et Kris polnudki lahkunud. Vähemalt oli ta suvatsenud endale riided selga panna. Ta istus peegli kõrval pingil, võttes enda alla nii palju ruumi, kui vähegi võimalik, ning tundus millessegi väga süvenenud olevat.
„Kas te käite?“ pahvatas ta niipea, kui Alexit märkas. „Mis värk on? Käite siis või? Kui kaua juba?“ „Inimese kohta, kes mind peaaegu ei tunne, küsid sa liiga palju küsimusi,“ sõnas Alex, „ja ma ei usu, et mul oleks praegu tuju neile vastata. Kas mäletad, mida ma sulle eelmisel nädalal ütlesin?“ „Ee...“ Krisi kulm tõmbus kipra. Nad olid rääkinud paljudest asjadest. Kas Alex vihjas äkki millelegi, mida ta oli purjus peaga öelnud?“
„Ma ei arvanudki, et sa meenutada suudad,“ ohkas Alex. „Lühidalt: me ei ole sõbrad. Vähemalt mitte veel,“ lisas ta igaks juhuks juurde – ta ju ei teadnud, mis tunnet tema avaldus Krisis tekitada võib. „Kuna me ei ole sõbrad, siis ei ole mul mingit põhjust su küsimustele vastata. Selge?“ „Olgu peale siis.“ Kris tundus sel hetkel üsna vihane olevat. „Miks peakski keegi tahtma sinuga sõber olla? Mina ei taha. Ja kuna tahad ilmselt oma viimast vabadust nautida, sest noh, peale augusti pead sa mind vähemalt kaks aastat välja kannatama, siis ma lasen sul seda teha ja jätan su rahule. Näeme siis homme inkas, võõras.“ „Kuidas sa suudad korraga nii palju rääkida?“ oli Alex üllatunud, kuid Kris oli talle juba selja pööranud ja marssis ärritunult garderoobi uksest välja. „Koolikotti ei võtagi?“ küsis Alex, üritades mitte naerma hakata. Kris seisatas ja tõmbus kõrvuni punaseks. Aga muidugi, koolikott! Kuidas võis ta olla nii loll, et selle maha unustas? Ta pööras kannal ringi, sööstis Alexist mööda, krabas nagist oma koolikoti ja üritas taas minema tuisata, kuid Alex peatas ta. „Muide, vastuseks su küsimusele: ma ei käi Karinéga, pole kunagi käinud.“ Ta tundis vastupandamatut vajadust naerma hakata. „Kui ma käiksin iga tüdrukuga, kellega ma päevas mõned sõnad vahetan, oleksin ma end juba ammu surnuks väsitanud.“ „Selge see,“ pomises Kris, kes millegi pärast piinlikust tundis, ning kõndis seejärel maksimaalset tempot arendades koolimaja uksest välja.

Alex tundis, kuidas midagi ta südames kriibib. Kas ta oli midagi valesti teinud, et Kris niimoodi ärritus? Vaevalt küll. Ta oli öelnud ainult puhast tõtt: tema ja Kris tõepoolest ei olnud sõbrad. Ka Kris ise oli seda öelnud, ta oli isegi öelnud, et ta ei tahagi Alexiga sõbrustada...miks siis oli tal vaja oma nina nii palju Alexi asjadesse toppida?
Kuna Alex enam millestki aru ei saanud, jõudis ta ainsale loogilisele järeldusele: Kris oli lihtsalt peast soe.

Super.

Palun pane siia ruttu uued osadüles!

Ma armastan seda juttu. Võiks selliseid tüüpe päriselt ka teada. Ja palun uusi osi

Oeh, mina ka Ma tahaks, et nad oleks reaalsed isikud, sest siis jälitaksin ma neid päeval ja ööl Olgu, see oli nali...võib-olla
**

10.

Kris pidas oma lubadust ja eiras Alexit terve nädala. Nad kohtusid ainult saksa –ja inglise keele tundides ning kuigi nad nüüd viimastes koos istusid, ei pööranud Kris talle enam mingit tähelepanu. Alexile see sobis ning ka tema otsustas Krisi vastu ignoreerida – ikka parem, kui oma tulevase kasuvennaga nugade peale minna.
Nende vastastikune teineteisest hoidumise taktika töötas üsna hästi kuni reedese gümnasistide spordipäevani – isegi, kui spordipäev milleski eriti olulist rolli ei mänginud, sai Alex just pärast seda oma emalt ühe üsna äreva kõne, milles soovitati tal võimalikult kiiresti koju tulla ja ka Kris kaasa võtta.

„Kris, tule hetkeks siia,“ hüüdis Alex poissi, kes pärast oma võistkonnale kaotusega lõppenud jalgpallimängu vastu väravat toetus ja Drugiga lobises. „Aga miks ma peaksin?“ hüüdis ta vastu. „Miks sa ise siia ei võiks tulla?“ Alex ohkas alla andes ja marssis Krisi juurde. „Mu emps võttis just paar minutit tagasi ühendust. Ta tundus telefoni otsas üsna närviline ja nõudis, et me kohe minu poole läheksime.“ „Kohe?“ imestas Kris. „Aga ma, khmmm, pole veel duši allagi jõudnud...“ „Sa saad seda kodus ka teha,“ nähvas Alex, keda häiris, kui teda ei kuulatud. „Lähme lihtsalt vahetame riided ära ja hakkame juba ükskord minema!“ „Olgu, olgu, sa ei pea nüüd kohe nii närvi minema,“ arvas Kris. „Ma ju tulen, okei?“ „Muidugi ei pea ma nii närvi minema,“ sõnas Alex vastu, „lihtsalt...mu ema tundus teistsugune kui tavaliselt ja ma kahtlen, et see midagi head tähendab.“ „Kas see on siis varem midagi halba tähendanud?“ „Peaaegu alati,“ vastas Alex. „Eelmine kord, kui ema mulle kooli helistas, oli kodus veetoru lõhkenud ja terve ülemine korrus oli üle ujutatud...aga vaevalt, et asi praegu selles on. Kui oleks, siis ei oleks tal sind vaja, kui sa just salajane torumees ei ole...“ „Nalja teed?“ imestas Kris. „Ma ei oska mutrivõtitki õigesti käes hoida!“ „Ma ei kahtlegi selles,“ muigas Alex. „Ma olen alati arvanud, et sa oskad asju lõhkuda, mitte neid kokku panna.“
Nad käisid kolmanda korruse poiste riietusruumist läbi, vahetasid riided kiirustades ära ning sööstsid bussipeatusesse.
„Ma olen pisut murelik,“ tunnistas Alex, kui nad Krisiga end keskpäevase aja kohta ebatavaliselt täis bussi pressisid. „Mina ka,“ ütles Kris. „Mul ei ole õrna aimugi, mida su ema minust tahab...“

Kuid see polnud ainult Marianne, kes poisse kodus ootas. Juba ukse juurde jõudes oli kuulda ka Imre ägestunud häält. Uks polnud lukus, nii et Alex paotas seda, üritades kuulata, mis sees toimub.
„See pole hea mõte!“ hüüdis Imre vihaselt. „Ma mõistan, et nad on sinu sugulased, aga nende pärast meie pulmi varasemaks tõsta...sellisel põhjusel...see peaks olema õnnelik sündmus, aga sa suutsid mu tuju ära rikkuda!“ „Või nii?“ ei jäänud ka Marianne võlgu. „Olgu siis pealegi! Mind ei huvitagi su tuju! Parem ärme abiellu siis juba üldse, kui me sellise pisiasja pärast karvupidi kokku läheme!“ Imre jäi vaikseks ja üritas mõelda. Oli selge, et Marianne oli oma sõnadega liiga kaugele läinud, kuid Imre teadis, et tal on õigus. Ta ei oleks tohtinud niiviisi reageerida.
Ta võttis naise näo hellalt oma pihkude vahele. „Anna andeks, kallis,“ sõnas ta teda laubale suudeldes. „Ma poleks tohtinud endast välja minna. Ma armastan sind, ja mulle ei ole oluline, millal ma sinuga abiellun, peaasi, et ma oma ülejäänud elu koos sinuga veeta saaksin...“
„Milline liigutav kõne,“ pomises Kris. „Mul läheb peaaegu süda pahaks.“ Järgmisel hetkel astus ta tuppa, ilma et Alex oleks taibanud teda peatada.

„Esimene paarikeste tüli?“ küsis ta irooniliselt. Imre ja Marianne rebisid end vahepeal tõsisemaks muutunud suudlusest lahti ja naeratasid absurdselt. „Tüli?“ küsis Marianne naljatlevalt, püüdes teha nägu, et Kris kujutas vaid kõike ette. „Millest sa räägid? Me arutasime just sinu isaga üht rõõmsat uudist!“ „Kas tõesti?“ Alex astus sisse, nõjatus vastu esikuseina ja pistis käed taskusse. „Ja mis see uudis olla võiks?“ „Me abiellume tervelt kaks kuud varem!“ kuulutas Marianne õnnelikult ja üldsegi mitte ärritunult, nagu ta just hetk tagasi olnud oli. „Üks eakam paar otsustas oma pulmad edasi lükata ja me tegime vahetuse!“ kuulutas Imre, kuid tema toonist oli aru saada, et tõenäoliselt oli selle vahetuse teinud Marianne üksi. „Meie uus pulmakuupäev on 13. juuni! Kas pole suurepärane? Muidugi ootab meid ees veel hulgaliselt planeerimist...“ „Neetud vanainimesed,“ sõnas Kris ja pöördus oma isa poole. „Ma poleks arvanud, et te nii kiiresti ümber mõtlete!“ „Kas sa polegi meie pärast õnnelik?“ küsis Marianne ja naeratas pisut liiga pingutatult.
„Ausalt öeldes tundub mulle, et te pole seda isegi,“ ütles Alex, meenutades teistele, et ka tema viibib nendega samas ruumi. „Öelge mulle, mis...“

„Kas sa pakkima ei pea?“ nähvas Marianne täiesti ootamatult. „Sa sõidad kahe päeva pärast klassiekskursioonile ja ma vean kihla, et sa pole veel vaadanudki, mida sa kaasa võtad! Nüüd oleks õige aeg seda teha!“ „Äkki oleks õige aeg sulle meelde tuletada, et ma ei lähe ekskursioonile?“ tahtis Alex teada. „Miks?“ oli Marianne ootamatult üllatunud. „Sest keegi ei maksnud selle eest,“ selgitas Alex. „Ma püüdsin sind tükk aega kätte saada, et sinuga sellest rääkida, aga sa eirasid mind kogu aeg ja tähtaeg jooksis üle.“ Ta köhatas korraks. „Mis oli iseenesest hea, sest nagunii ei tahtnud ma sinna minna.“ „Palun vabandust,“ pomises Marianne, tundes end oma sobimatute tööaegade pärast süüdi. „Ma arvasin, et sa maksid selle ise ära...“ Ta ei lõpetanud oma lauset. „Igatahes, kas sul midagi muud teha ei ole?“ küsis ta ja jätkas kamandamist. „Mine näita Krisile oma tuba!“ „Ta on seda juba näinud,“ ütles Alex lühidalt, kuid ema ei pööranud talle mingit tähelepanu. „Siis näita talle oma raamaturiiulit! Ma vean kihla, et seda ta küll veel näinud pole!“ Alex ohkas, saatis oma emale solvunud pilgu ning kõndis seejärel aeglaselt trepist üles. Kris järgnes talle.
„Mulle tundub, et su emal on oksas perses,“ ütles ta naljatades. „Siis on teil vähemalt midagi ühist,“ torises Alex. „Hei, mida mina tegin?“ ei saanud Kris aru. „Selles asi ongi, et sa ei teinud midagi,“ vastas Alex. „Sa oleksid võinud mind vähemalt toetada!“ Ta istus voodile ja panitas oma randmeid. „Ma lihtsalt ei kannata, kui kellelgi on minu ees saladusi ja mind püütakse nendest eemale juhtida.“ „Ma pean sinuga nõustuma,“ sõnas Kris ja istus Alexi kõrvale. „Usu mind, nad ei hakanud lihtsalt laksust pulmade pärast tülitsema, selle taga peab olema midagi sügavamat.“ „Nagu ma ei teaks seda.“ Alexi hääl nõretas irooniast. „Mulle tundub, nagu lahendus oleks otse mu nina all, kuid ma ei näe seda.“

„Mida iganes,“ haigutas Kris ja küsis seejärel: „Nii et sa tõesti ei tule ekskursioonile?“ Alex norsatas, olles pettunud, et teema ei liikunud selles suunas, nagu ta soovis. „Nalja teed? Koos sinu klassiga kaheks päevaks kuskile üksikule saarele...“ „Naissaarele,“ täpsustas Kris. „Kaheks päevaks sinu klassiga koos Naissaarele? Ma suudan vaevalt enda klassikaaslasigi välja kannatada, nii et kui sinu semud ka veel juurde lisada, lõpeks see arvatavasti sellega, et ma jookseksin vabatahtlikult maamiini otsa või midagi sellist.“ „Kahju.“ „Kahju?“ „Et sa ei tule,“ lausus Kris. „Ma vean kihla, et seal on päris lõbus...“ „Sinul võib-olla tõesti,“ vastas Alex. „Ma loodan, et sa jood ennast mõnusalt täis ja kukud lõkkesse.“ „Vaevalt küll,“ kostis Kris. „Ma olen otsustanud ennast kindlalt alkoholist eemal hoida.“ „Seda ütled sa praegu, aga kui ma sulle praegu klaasikese valaksin, siis vaevalt et sa ära ütleksid.“ „Ettepanek on ahvatlev,“ möönis Kris, „kuid mille klaasikesest jutt käib?“ „Ütleme näiteks, et viski.“ „Viski?“ Kris irvitas. „Sellisel juhul peaksin ma ei ütlema. Ma ei joo kunagi viskit ilma pealekata.“ Alexil ei jäänud muud üle, kui Krisi üle naerda, kuid pärast seda tõmbus ta jälle tõsiseks.
„Ma ei saa lahti tundest, et midagi on valesti,“ kohmas ta vaikselt. „Loomulikult on midagi valesti,“ nõustus Kris. „Kogu see asi on vale!“ Alex kergitas pead ja vaatas Krisile mõistmatult otsa. „Vaata, minu isa ei ole just eriti hea perekonnainimene,“ selgitas Kris pisut nukralt. „Ta ei ole inimene, kes tohiks abielluda ja veel vähem, lapsi saada. Isegi mina olen tema jaoks üleliigne...“ „Mida sa öelda tahad?“ küsis Alex, kuid Kris ei vastanud talle, vaid tegi käega mingi umbmäärase liigutuse. „Ma ei taha sellest praegu rääkida.“ Ta vaatas Alexi suurt seinakella ja tõusis püsti. „Tegelikult peaksin ma minema hakkama.“ „Sul ei ole kuskile kiiret,“ ütles Alex karmilt, „nii et istu maha ja räägi minuga.“ „Mul ei ole sulle midagi öelda.“ Kris vältis selgelt Alexi pilku.
„Olgu, mine siis pealegi,“ arvas Alex lõpuks. „Ma ei saa sind millekski sundida.“ Kris lahkus ta toast sõnagi lausumata.

Kuigi tavaliselt suutis Alex lugeda inimesi nagu avatud raamatuid, siis Krisiga oli teine lugu. Ta saatis välja nii palju segaseid signaale, nii et iga tema tehtud liigutus või iga tema öeldud sõna võis tähendada mida iganes. Tema sisemusse Alex näha ei saanud ja see tekitas temas veidra enesetunde. Kas ta oleks tahtnud teada, mis Krisi sees toimub? Kas see tõesti huvitas teda?
Ema ja Imre hääli polnud enam kuulda ja Alex oletas, et nad on majast lahkunud. Ka Sandrat polnud kodus ja seega oli Alex täiesti üksi.
Taevas, mis oli juba ennegi hall olnud, kattus nüüd sünkjasmustade pilvedega ning väljas hakkas sadama vihma. Alex avas akna ja pistis pea välja, hingates sisse vihma ja märja rohu meeldivat lõhna. Alex ei kartnud vihma, nagu paljud teised inimesed – vastupidi, talle meeldis vihma käes olla, ja kuna hetkel sadav vihm ei olnud seenevihmast just palju tugevam ja ei sarnanenud ligilähedaseltki paduvihmale, mis ülemöödunud ööl sadanud oli, otsustas ta õue minna. Ta ronis aknast välja, hüppas ettevaatlikult kõrvaltoa rõdule ja juba seisiski ta külma ja värskendava veejoa käes.
Haigeks jäämine oli viimane asi, mis talle mõttesse tuli. Asi polnud selles, et tal oleks rauast tervis olnud, pigem ta lihtsalt ei hoolinud. Enamasti põdes ta oma väikesi külmetusi püstijalu ja ainus, mis võis sundida teda voodisse jääma, oli masendus.
Kuigi ta võttis selle vastu rohtu, ei tähendanud, et see teda närinud ei oleks.
Alex vihkas Prozacit peaaegu rohkem kui midagi muud siin maailmas. Ta tundis, et see ei mõju. See ei takistanud teda tundmast kurbust ja valu. See takistas teda tundmast palju inimlikumaid tundeid.
Ka tunne, nagu hõljuks ta pidevalt vati sees, ei olnud kes teab kui meeldiv.
„Kas sa tahad kopsupõletikku surra?“ küsis Sandra hääl tema selja tagant.

Alex võpatas ja pööras ringi. Ta ei olnud kuulnud, millal ta õde koju tuli, aga ta riided olid kuivad, nii et oletatavasti oli ta saabunud veel enne, kui taevast kallama hakkas.
Alex ei osanud muud teha, kui oma õe küsimuse peale õlgu kehitada. „Sa ei pea minu pärast muretsema. Minuga ei juhtu midagi.“ „Ma ei muretsegi,“ vastas Sandra ja tema hääl oli täis õelust. „Ma tegin lihtsalt katse alustada sundimatut vestlust.“ „Kuid praegu on see vestlus kõike muud kui sundimatu, või kuidas?“ küsis Alex. Sandra noogutas. „Jah, sest sina oled see, kellega ma räägin.“
Sandra kadus Alexi toast ust paugutades ning jättis oma venna rõdule seisma, ning viimasel ei jäänud muud üle, kui vaadata taaskord, kuidas õde temast eemale libiseb. Sandra vihkas teda ja Alex teadis seda.
Kahju, et Sandra ei teadnud, kui palju ta oma vennale võlgu oli.

Mis puutub selle ekskursiooni lühikirjeldusse, siis...
Kui keegi peaks kogemata arvama, et nii untsu ei saa minna ükski ekskursioon, siis saab küll Kõik, mida ma selle ekskursiooni kohta kirjutasin, juhtus minuga 10.klassis ja sellest ajast ei ole minu klassile enam ühtegi teist ekskursiooni korraldatud

Enjoy!
**

11.

Saladuse oma ema pulmade varasemaks lükkamise taga sai Alex teada esmaspäeva hommikul, kui ta ema hommikusöögilauast püsti kargas ja tualetti öökima kiirustas. „Ma sõin vist eile midagi halba,“ püüdis ta ennast välja vabandada, näol mõruvõitu ilme, kuid Alex nägi tema vabandusest läbi.
„Sa oled rase,“ sõnas ta uskumatult.
Marianne tõmbus näost punaseks nagu peet ja tundus, et ta valmistub koheseks plahvatuseks. Alexiga vaidlemisest ta siiski loobus.
„Kuidas sa teadsid?“ küsis ta.
„Seda polnud kuigi raske ära arvata,“ oli Alex kindlal arvamusel, kuigi tal oli selleks omajagu aega kulunud, ning ilma Kariné olukorrast teadlik olemata oleks see võinud talle hoopis kahe silma vahele jääda. „Sinu veidrad isud, vähenenud alkoholitarbimine ja iiveldus...“ „Sa ei tohi sellest oma õele rääkida,“ keelas Marianne teda veel enne, kui Alex oma lause lõpetada jõudis. „Kui ta saaks teada, kui moraalitult ma käitunud olen, räägiks ta sellest kohe mu vennale...“

Nüüd mõistis Alex pulmade nihutamise tagamaid.
„Ma mõistan, et nad on sinu sugulased, aga nende pärast meie pulmi varasemaks tõsta...sellisel põhjusel...“ oli Imre ta emaga tülitsedes öelnud.
Nüüd sobisid kõik tükid kokku.
Alexi ema vanem vend Kaur oli olnud perekonna must lammas, kuni ta 22-aastaselt usku pööras ja pühendunud luterlaseks hakkas. Tema naine kuulus samuti kirikufanaatikute perekonda ja ka tema ja Kauri lapsed, keda oli kolm, kasvasid üles tõsiuskliku kristlasena. Alex ei olnud nendega kunagi kes teab kui hästi läbi saanud, kuid tema ema armastas neid nimetada oma perekonna tugisüsteemiks. See nimi tulenes sellest, et nende pere oligi Alexi suguvõsa põhiline koostisosa – Alexi isa sugulased resideerisid Tartus ning sidemed nendega olid nõrgemad kui eales varem. Alex kahtlustas koguni, et ema ei kavatse nende seast oma pulma kutsuda ainsatki hinge.
Abielueelne rasedus oli kahtlemata midagi sellist, millega Alexi ema „halba nimekirja“ sattunud oleks. Kuid hakata selle nimel pulmi varasemaks tõstma...

„Mingit eakamat paari polnud, eks?“ küsis Alex, kuigi ema ettekääne oli talle algusest peale kahtlane tundunud. Ema noogutas. „Ei, ei olnud. Kui ma oma rasedusest teada sain, vahetasin ma lihtsalt kuupäevad ringi.“ Tema silmad olid paluvad. „Sa ju ei räägi sellest Sandrale, eks? Ma tahan talle öelda, kui käes on õige hetk.“ Alexil ei jäänud muud üle, kui oma emaga nõustuda. „Ma kardan, et Krisile pean ma sellest siiski rääkima.“ Ta ema kahvatas ta sõnade peale silmnähtavalt. „Aga ma ei arva, et...“ „Palun ära vaidle minuga,“ lausus Alex. „Kuigi sa saad Sandra suhtes mulle käed ette panna, siis Krisi suhtes sa seda teha ei saa. Tal on õigus teada.“
Mõte sellest, et ta peab Krisiga nii tõsisest asjast rääkima, ei olnud Alexile just eriti meeltmööda, kuid ta tundis selleks tõepoolest teatud kohustust. Tema viimased sõnad ei andnud Alexile rahu ja röövisid koguni ta ööune.
Kahe magamata öö jooksul oli Alex jõudnud järeldusele, et midagi tegi Krisi sisemiselt õnnetuks, kuid tal ei olnud aimugi, kuidas ta teda aitama peaks.
Ta lootis, et temaga peagi sündivast lapsest rääkimine aitab tal Krisi muredest paremini aru saada. Seda, et tal neid ei olnud, Alex ei uskunud.

„Ma ei tahaks, et sa...“ „Ema, ema, ema.“ Alex sasis ettevaatlikult oma käega ta juukseid. „Ma tean, mida ma teen, ja ma hoolitsen selle eest, et Kris ei poetaks kellelegi sõnakestki. Kas sa suudad mind usaldada?“ Ema nägi välja, nagu hakkaks ta kohe pisaraid valama – või hoopis uuesti oksendama-, kuid kõigest hoolimata suutis ta manada oma näole väikese naeratuse. „Sa oled täpselt oma isa moodi,“ sõnas ta. „Kui ta endale kord midagi pähe võttis, ei saanud keegi teda ümber veenda.“ Ta neelatas. „Vahel ma soovin, et ta oleks veel meiega. Sa ei aimagi, kui väga ma seda tahaksin...“ „Need sõnad on praegu pisut kohatud, kas sa ei leia?“ Alexi toon oli üllatavalt irooniline. „Sa oled uue mehega abiellumas ja temaga peret loomas...“ Ema pööras pea ära ja tema põskedele ilmus häbipuna. „Sul on õigus. Sellises olukorras sinu isa mainimine muudab ta kuidagi räpaseks.“ „Ema, ära võta seda isiklikult,“ ütles Alex. „Ilmselt ei mõelnud ma seda kuigi tõsiselt.“ „Ilmselt?“ „Üsna kindlalt.“ Seejärel oli vestlus lõppenud ning Alex tõttas oma tuppa, et Krisile helistada.
Paraku oli Krisi telefon levist väljas – Alexile meenus, et ta oli Naissaarel ekskursioonil – ning nii ei jäänud tal muud üle, kui hakata poisile sõnumit tippima. Ta ei olnud päris kindel, kuidas ta oma tulevase kasuvenna poole pöörduma peaks, kuid lõpuks suutis ta ühe lühikese ja mitteametliku sõnumi siiski kokku klopsida.

Meil on vaja rääkida. Kui saad, tule kolmapäeval pärast tunnistuste jagamist kooli taha parki purskkaevu juurde, seal seletan sulle kõik. Tule üksi.

Alex

Jumal tänatud, et kolmapäev alles mägede taga oli. Nii jäi Alexile piisavalt aega, et korralikult välja mõelda, mida ja kuidas Krisile öelda.
**

„Hei, Batonaator, tule ja aita mul telki üles panna!“ lõugas Pipe valjusti, olles just ühe telgivaia lõbusasti kõveraks painutanud, ning viskas Krisi tühja platspudeliga. „Ära istu seal maas, kurat. Kas sa ei näe, et ma vajan abi?“ Kris saatis talle ühe õela pilgu. „See koht siin kubiseb sääskedest. Kui sa arvad, et ma teen ühe ainsagi liigutuse ilma, et oleksin end sääsetõrjevahendiga sisse määrinud, siis oled sa peast pisut idiootne.“ „Kas sa seda varem ei võinud teha?“ uuris Pipe telgivaiaga maadeldes. „Ma mõtlen, me ootasime sadamas laeva ju ainult kolm tundi...“ Telgivai krigises ohtlikult ja Pipe viskas selle vihaselt käest. „Hei, Yam!“ hüüdis ta mööduvale Masumile. „Kas sul on äkki üks vaba minut?“ Masumi vaatas Pipe’ile uskumatu ilmega otsa. „Ja mida sa selle vaba minutiga teeksid?“ „Kuule, tule aita mul telk püsti panna,“ mangus Pipe. „Selleks kulub ainult üks minut....“ „Pigem üks kuradi tund,“ lausus Kris sarkastiliselt püsti tõustes ja sääsetõrjevahendit kotti ära pannes. „Vaata aga vaata, Kris Martin isiklikult platsis,“ irvitas Masumi. „Kas sul endal on raske käsi külge panna?“ „Sa ju tead, millised need Eesti mehed on,“ sõnas Pipe – teda tüdrukuks pidades oli Alex arvanud õigesti - , „nad ei saa kunagi millegagi hakkama.“ Ta tegi kätega ühe kiire liigutuse. „Sinule ma muidugi ei vihja.“

„Kus Drug on?“ küsis Masumi. „Sa oled ilma temata kuidagi poolik.“ „Kus ta ikka on,“ vastas Pipe. „Kodus arvatavasti. Ma ei mäleta, et ta oleks üldse kunagi lubanud sellele ekskursioonile tulla.“ „Kas te lõpetaksite selle mölisemise ja võtaksite midagi selle telgiga ette?“ küsis Kris kärsitult. „Ma tahaksin end paariks tunniks kotile keerata, enne kui öösel peoks läheb.“ „Me saaksime selle telgi tunduvalt kiiremini püsti, kui sa ka aitaksid...“ tegi Masumi ettepaneku, kuid Kris ei näidanud mingit soovi koostööd teha. „Alex oskaks kindlasti aidata, kui ta siin oleks,“ kommenteeris Masumi, olles lõpuks telgivaia sirgeks väänanud ja ülejäänud konstruktsiooniga ühendanud. „Tal on kodus samasugune telk ja ta suudaks selle arvatavasti palju kiiremini kokku panna.“ Kris teritas kõrvu. „Ütle mulle, Yam, kas sa tead, miks ta tulla ei tahtnud?“ uuris ta, püüdes osavõtmatu ja ükskõikne näida. „Asi polnud ju rahas...“ „Ma ei tea, milles asi oli ega tahagi teada,“ kostis Masumi ootamatult mornilt. „Küllap keeldus ta tulemast seetõttu, et ta ei tahtnud sinusuguse idioodiga koos olla.“ „Hei, vaata ette, mida sa ütled, Hiina vahetusõpilane, või ma...“ „Või mida?“ küsis Masumi, kes nüüd koos Pipe’iga telgile katteriiet peale sikutas. Krisi õlad vajusid longu: ta ei viitsinud hakata Alexi parima sõbraga tüli norima. „Ei midagi.“
Ta võttis taskust oma telefoni, et kella vaadata ja isale helistada ja oma kohale jõudmisest raporteerida. „Siin pole levi,“ porises ta. „Eemal on mingi mast, roni sinna otsa,“ soovitas Pipe.
Kris võttis teda sõnast ning vinnas end peale mõningast kaalumist „moblamasti“ peale, ning peale paariminutilist ooteaga ilmuski ekraanile üks rõõmustav levipulk.
Ja mitte ainult pulk. Koos sellega ilmus ka sõnum.
Kris oletas, et tegemist on järjekordse SPORTLANDi ostufestivali reklaamiga, millega teda pidevalt pommitati, aga kui ta sõnumi lahti klõpsas, tegi ta suured silmad.


Meil on vaja rääkida. Kui saad, tule kolmapäeval pärast tunnistuste jagamist kooli taha parki purskkaevu juurde, seal seletan sulle kõik. Tule üksi.

Alex

Mida tähtsat võis Alexil talle öelda olla? Kris ei teadnud seda, kuid teda tabas kummaline erutusvärin ja ta tundis kiusatust tagasi helistada, et Alexiga KOHE rääkida. Ta valis numbri ja tõstis telefoni kõrva äärde, kuid ainus, mida ta kuulis, oli operaatori tüütu hääl, mis teatas, et telefon, millele ta helistas, oli välja lülitatud või asus väljaspool teeninduspiirkonda...
„Fucking TELE2, raisk,“ vandus Kris telefoni taskusse pistes ning sammus pettunult laagriplatsile tagasi. Pipe ja Masumi olid telgi õnnelikult püsti saanud ja viimane oli juba kuhugi kaduda jõudnud. Kris ei imestanud selle üle sugugi. Nad ei olnud Pipe’iga kunagi erilised sõbrad olnud.
„Kas sul on päikesepiste?“ küsis Pipe ja roomas telki sisse. „Sa oled näost kuidagi punane.“ Kris katsus oma põski ja taipas, et Pipe’il oli õigus – ta oli ilma põhjuseta punastanud.„Keri koomale ja tee mulle ruumi,“ hiilis ta vastusest kõrvale ja ronis telki.
Jah, mis iganes Alexil talle öelda oli, pidi see kolmapäevani ootama, tahtis Kris seda või mitte.
Oma mõtteis viibides ei märganudki Kris, kuidas aeg mööda veeres, kuidas Pipe lõpuks telgist lahkus ja kuidas ta iga hetkega aina unisemaks jäi. Suutmata sellega võidelda, vajus ta unne, huulil üksainus nimi.
„Alex...“
**
Kolmapäevane klassijuhatajatund oleks pidanud olema terve klassi viimane kokkusaamine enne suvevaheaega, kuid nagu Alexi klassi „hea tava“ ette nägi, oli seegi kord kohal vaid õppijate tuumik ning vähemedukad õpilased magasid kodus rahulikku und. See tähendas seda, et kokku lepitud ajal kell 11 istusid klassis vaid Alex, Masumi, ja veel paar nende klassi helgemat pead. Ka paralleelklassil oli kogunemine samal ajal, selle oli Alex Mannu käest järgi uurinud.
Õpetaja nägi välja kurvem kui tavaliselt. Tema silmade all olid suured tumedad kotid ja ta oli väga kahvatu. Ta trummeldas sõrmedega mööda lauda, andes märku sellest, kui närviline ta on. „Kas ta peab seda tegema?“ küsis Masumi pahaselt ja üritas enda kõrvu kätega katta. „See neetud heli lõikab mu lihast ja luust läbi.“ „Ta on ärritunud,“ vastas Alex rahulikult. „Kas ekskursioonil juhtus midagi?“ „Terve ekskursioon juhtus!“ teatas Masumi, kes oli alateadlikult hakanud ka ise sõrmedega mööda lauda trummeldama, kohati samas tempos kui õpetaja. „Esiteks anti tormihoiatus, nii et me pidime Pirita sadamast lennusadamasse ümber kolima...ja seal ootasime me seda pagana laeva kolm tundi...seejärel veeti meid mingi kuradi roostetanud paadiga saarele kahes grupis...kui me lõpuks kohale jõudsime, selgus, et selle reisi korraldaja on uttu tõmmanud...öösel panid mingid tüübid kõvasti pidu ja õpetajad tahtsid nad saarele jätta...ja tagasi tulles sõitis laev madalikule ja meile makstakse kahjutasu,“ seletas Masumi ühe hingetõmbega. „Sul on kõva kopsumaht,“ märkis Alex ja siis meenus talle midagi. „Ja Kris?“ „Mis temast?“ „Ega ta juhuslikult millegi mainimisväärsega hakkama ei saanud?“ Masumi mõtles pisut ja raputas pead. „Ma arvan, et mitte. Minu teada õnnestus tal kogemata kogu mürgel maha magada ja ta tuli telgist välja alles siis, kui õpetaja ülihelitugevusel kriiskama hakkas.“ Ta muigas kergelt. „Ma ei oleks arvanud, et sa tema kohta küsid.“ Alex kergitas kulmu. „Kas see tundub sulle nii veider?“ Masumi tahtis juba vastata, kuid just sel hetkel hakkas laibastunud olemisega õpetaja klassi ees oma monoloogi pidama ja nende vestlus katkestati.

„...ja Masumi üle olen ma eriti uhke,“ teatas ta. „Oma paremuselt teise õppeedukusega hoiab ta poiste lippu kõrgel.“ Seejärel pöördus ta Alexi poole. „Ma olen ka sinu üle uhke. Klassi viies tulemus, kes küll oleks osanud seda arvata...“ Alex nägi välja täpselt nii üllatunud, kui ta ka tegelikult oli. „Mina igatahes mitte,“ vastas ta täiesti ausalt.
Viies tulemus? See kõlas absurdselt. Alex ei olnud kunagi õppinud selle nimel, et kuskile pingeritta pääseda...
...kuid just nii oli tal seekord välja kukkunud.
„Su ema on kindlasti rõõmus,“ sõnas Masumi sõbralikult, kuid Alex raputas pead. „Vaevalt küll. Tõsi, ta võttis tänase päeva töölt vabaks, kuid pigem selleks, et Sandraga koos aega veeta. Ta tuli klassis 15 parema hulka, kas tead. Tema on see, kelle tulemused loevad. Seda, kuidas minul koolis läheb, ei küsi keegi.“ „Ole nüüd,“ püüdis Masumi teda lohutada. „Aja pea püsti. Kuidas oleks, kui teeksime täna midagi toredat?“ „Ma ei saa,“ kostis Alex tooli all jalgu keerutades. „Ma pean Krisiga kokku saama.“ „Mida?“ Masumi köhatas demonstratiivselt. „Ma ju arvasin, et te ei hängi?“ „Ei hängigi,“ lausus Alex, „aga mul on vaja temaga rääkida...lihtsalt on.“ „Kas tahad, et ma kaasa tulen?“ uuris Masumi. „Pole vaja,“ vastas Alex kiiresti. „See on rohkem nagu neljasilmavestlus.“

„Ah nii,“ tegi Masumi mõistvat nägu ja asus „Romeot ja Juliat“ tsiteerima. „Nii et alguses tahtsid sa olla omaette, aga nüüd omaette koos temaga?“ „Ah, jää vait,“ ütles Alex ja sikutas Masumit särgikraest, tegemata välja õpetajast, kes tunnistuse ta lauale poetas. „Kui sa tahad, võime me õhtul kokku saada.“ „Ma ei saa,“ teatas Masumi. „Ma lubasin, et aitan emal raamaturiiulit koristada ja kui ma sellest tüütust kohustusest kõrvale hiilin, ootab mind major pain..“ Ta naeris paar sekundit oma nalja üle. „Ma kutsuksin sind appi, aga sa teed kodus juba niigi palju tööd, nii et ma jätan su parem rahule.“ Nad ei pannudki tähele, millal klassijuhatajatund lõppes, kuid ühel hetkel olid kõik nende kaasõpilased juba kadunud nagu vits vette ning õpetaja kiirustas neidki klassist välja, et ust lukustada. „Minge nüüd kiiresti oma suvevaheaega nautima, poisid,“ ütles ta sõbralikult. „Ärge muretsege, me teeme seda,“ oli Masumi ülevoolavalt sõbralik. „Niivõrd-kuivõrd,“ nõustus Alex. „Muide, kas sul salvrätikut on?“ küsis ta. Masumi kükitas põrandale, korraldas oma kotis väikese läbiotsimise ning ulatas Alexile terve paki. „Võta kõik,“ ütles ta, ja tundis seejärel uudishimu: „Milleks sulle need?“ Alex kehitas õlgu. „Ma ei tea, igaks juhuks. Iial ei tea, millal neid vaja võib minna.“ Ta kallistas Masumit hüvastijätuks, soovis talle sümboolselt ilusat suve ja seadis seejärel sammud pargi poole, kus Kris juba võis, kuid veel ei pruukinud teda oodata.
**
Hoolimata Alexi üsna kindlast arvamusest, et Kris pole veel parki jõudnud, istus poiss purskkaevu ääres juba viimased kakskümmend minutit ja lehvitas endale oma tunnistusega tuult. Hinded sellel tunnistusel ei pakkunud rõõmustamiseks küll mingit erilist põhjust, aga mis Krisi tuju heaks tegi, oli pisiasi, et ta oli suvetöödest pääsenud. Tal ei läinud sugugi nii halvasti, kui Drugil. Viimast ähvardas lausa väljaviskamine ja arvestades poisi suhtumist, oletas Kris, et enam kui tõenäoliselt on ta sügiseks tema klassist kadunud.
„Sa tulid tõesti üksi,“ ütles Alexi hääl tema selja taga.
Kris pööras võpatades ümber ja vaatas Alexile otsa. Ta seisis Krisi selja taga sirgelt nagu tikk, vasak käsi taskusse topitud ja parem käsi tunnistust hoidmas. Ta ei naeratanud.

„Muidugi tulin ma üksi,“ vastas Kris kiiresti, kui oli end paar sekundit kogunud. „Sa ju käskisid mul seda teha, või kuidas?“ Alex istus sõnagi lausumata Krisi kõrvale pingile ja tegi kõigepealt kindlaks, et purskkaevust välja purskav vesi piisakesi tema riietele ei pritsi. „Ma ei hakka keerutama,“ ütles ta mornilt. „Ma kutsusin su siia, sest see, mida ma sulle kohe ütlen, mõjutab sind arvatavasti kõige rohkem.“ „Noh?“ küsis Kris ootusärevalt. „Räägi siis juba, ma suren kannatamatuse kätte?“
„Asi on tõepoolest väga lihtne,“ lausus Alex otsekoheselt. „Minu ema ja sinu isa...nad saavad lapse.“ Nähes Krisi šokeeritud ilmet, ulatas ta talle salvrätikupaki, mille ta Masumi käest küsinud oli. „Võta see,“ ütles ta pehmelt. „Ma arvasin, et sul võib seda vaja minna.“

Duuuuuude. I've got no words.

Üritasin oma kogumiku jaoks kribatud lühijuttu lõpetada ja siis sattusin siia ja siis... Sa just trampisid mu ego peal, sõitsid sellest teerulliga üle, mätsisid selle kokku, mängisid sellega kossu, lasid selle hakklihamasinast läbi ja sõid seda pastana. Yeah, you're that good.

Nii-nii hea!
Pole lihtsalt sõnu.
UUT!

Väga hea nagu ikka.
Btw, Naissaarel on levi, ma ise olin täna seal.

*lööb näost särama ja kummardab kõigile* Seriously, it's not that good. There are several things I hate about this story

Võib-olla on Naissaarel kolme aastaga asjad muutunud, aga siis, kui mina seal käisin, oli mul tõesti tükk tegemist, et enda telefoni kasvõi ühte hädist levipulka püüda ning osa sellest eeldas ka masti all hüppamist

Uued osad tulevad siit
**

12.

Kris lükkas Alexi pakkumise tagasi. „Kui sa arvad, et ma kavatsen pillima hakata, siis oled sa kuu pealt kukkunud,“ ütles ta teravalt, kuigi tema näoilme väljendas vastupidist. „Sa ei pea ennast tagasi hoidma,“ ütles Alex tõtakalt, et Krisi mitte rohkem ärritada, kui see vajalik oli. „Kui sa karjuda soovid, siis tee seda.“
Vastu Alexi ootusi võttis Kris teda sõnast. „Türaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!“ röökis ta valjusti üle terve pargi, nii et ehmunud varblased, keda parajasti ühe halliseguste juustega vana naise poolt toideti, lendu tõusid ning ägedalt säutsudes minema laperdasid. Eemal tõusis üks noor ema pingilt püsti, kattis oma poja tillukesed kõrvad kätega ja heitis Krisile tigeda pilgu.
Veel enne, kui Kris reageerida jõudis, oli Alex oma käe ta suule surunud. „Pea nüüd pisut hoogu,“ ütles ta rahulikult. „Kui ma ütlesin sulle, et sul on luba karjuda, siis ma ei mõelnud, et sa seda ka tegelikult teed.“ Kris mõmises midagi vastuseks, kuid Alex ei saanud sõnakestki aru. „Ma võtan oma käe ära, kui sa lubad, et ei hakka uuesti karjuma,“ sõnas ta sõbralikult. „Kuidas siis jääb?“ Kris noogutas ning Alex eemaldas oma käe.
See, et Kris ei kavatsenudki Alexi sõna kuulata, sai kohe selgeks, sest niipea, kui Alex oma käe ta suu pealt ära võttis, hakkas Kris tulistama sõnu nagu kuulipildujast.

„Ma ei saa aru, miks sa siis ütlesid, et ma karjuda võin, kui sa ei tahtnud, et ma seda teeksin?“ küsis ta kõrgendatud hääletooniga, nii et Alexil tekkis vastupandamatu tahtmine talle midagi teravat öelda. Värskelt valmis mõeldud solvang jäi talle aga kurku pidama.
„Me ei saa siin rääkida,“ lausus ta ringi vaadates. „Siin on liiga palju inimesi, liiatigi veel tuttavaid.“ Ta vajus mõttesse. „Kas sa tead sellist kohta, kus me segamatult vestelda saaksime?“ Kris kehitas õlgu. „Noh, teisel pool tänavat on see peaaegu pankrotistunud kohvik, kus keegi ei käi...“
Terve tee kohvikusse ei vahetanud nad ainsatki sõna, ja ka kohvikulaua taga istet võttes ei hakanud nende jutujärg jooksma. Nende keelepaelad avanesid alles siis, kui nende juurde astus ettekandja, kes sellisel kellaajal kliente kohates ilmselgelt rõõmus oli.
„Mida ma teile tuua võin?“ küsis ta viisakalt. „Kaks musta kohvi, palun,“ vastas Alex sama viisakalt. „Mulle ei maitse kohv,“ teatas Kris. „Mida sa siis jood?“ tahtis Alex teada. „Teed?“ „Ka see ei maitse,“ oli Kris üsna ükskõikne. „Mida kuradit sa siis juua tahad?“ küsis Alex igasugust viisakust unustades ning pani ettekandja punastama. „Kes ütles, et ma midagi juua tahan?“ keerutas Kris. „Mul kama, kas sa tahad või mitte, aga see on ju siililegi selge, et kui me siin tahame istuda, peame me midagi tellima.“ „Olgu peale,“ vastas Kris tüdinult. „Ma võtan ühe õlu.“ „Unusta ära,“ lausus Alex ja pöördus ettekandja poole. „Andke talle lihtsalt klaasitäis gaseeritud vett, okei?“ ettekandja naeratas ning suundus tellimust täitma. „Kelleks sa ennast pead, et mul juua keelad?“ protesteeris Kris. „Meenuta viimast korda,“ lausus Alex rahulikult. „Viimasel korral ei juhtunud minuga midagi.“ „Sa tead küll, millisest korrast ma räägin,“ vastas Alex ning võttis vastu kohvitassi, mille ettekandja talle ulatas. „Sa oled piisavalt vana, et aru saada, et joomine ei ole terviseks...“

Ta ei kavatsenud sellest rohkem rääkida ning vahetas teemat. „Tegelikult ei kutsunud ma sind siia sugugi selle pärast, et sulle moraali lugeda. Ma tahan hoopis, et sa räägiksid mulle, millised suhted sul oma isaga on.“ Kris tegi näo, nagu ei saaks Alexi küsimuse mõttest aru. „Me saame hästi läbi. Me ei ole teineteisel jalus...“ „Kui sa mõtled teineteisel mitte jalus olemise all ükskõiksust, siis ma olen sinuga nõus,“ kostis Alex, poetas oma kohvitassi tüki suhkrut ning asus seda lusikaga segama. „Ma ei ole kurt ega pime. Ma mäletan, kuidas sa ütlesid, et sa oled oma isa jaoks üleliigne ning mul ei jäänud nägemata, kui kurvaks sa muutusid, kui kuulsid, et su isa saab teise lapse. Taeva pärast, sa isegi karjusid keset parki! Kas sa tõesti arvad, et ma usun, et sinu ja su isa vaheline läbisaamine on lust ja lillepidu?“ „Olgu pealegi!“ Kris virutas vihaselt mõlema rusikaga vastu lauda ning suur osa tema ees seisvas klaasis olevast jäisest mulliveest loksus üle klaasiääre ning moodustas laua peale väikese oaasi. „Kas sa tahad kuulda minu pisaratest nõretavat kurba lugu?“ küsis ta ärritunult. „Kui sa arvad, et mu isa ei hooli minust, siis kas tahad teada, miks see nii on?“ Alex üritas midagi Krisi jutule vahele pista, kuid poiss ei lasknud ennast katkestada. „Kui sa tahad kuulda, mis mul öelda on, siis sa oled vait ja kuulad. On selge?“ Alex ohkas, noogutas ja rüüpas lonksu tulist kohvi, tegemata välja pisiasjast, et lonksuke oli isegi liiga kuum ning kõrvetas ta keelt ning huuli.

„Ma ei ole kunagi armastatud olnud,“ sõnas Kris mõtlikult ning keerutas oma veeklaasi laua peal edasi ja tagasi. „Ära hakka minuga vaidlema, sa tead isegi, et mul on õigus. Mu ema oli esimene, kes selle mulle selgeks tegi. Õieti ei saagi ma teda oma emaks nimetada...“ Ta tegi hetkelise pausi, et ennast koguda – Alex oli esimene inimene, kellega ta kunagi oma elulugu jaganud oli, ning see ei olnud tema jaoks just kerge pähkel.
„Minu vanemaid ei ole kunagi sidunud midagi enamat kui üks igav kepp, millest kogu see pask alguse sai. Kui mu ema oma rasedusest teada sai, oli abordi tegemiseks juba liiga hilja ja ta pidi leidma minust lahti saamiseks mingi teise mooduse. Kui ma sündisin, võttis ta kätte ja kõndis lihtsalt haiglast minema.“
„Keegi ei suutnud teda leida, ning nii oli isa sunnitud mind haiglast koju tooma. Seda, mis edasi sai, võid sa juba ise arvata. Ta ei tahtnud mind sugugi rohkem kui mu ema ning andis asja kohtusse.“ Kris ohkas. „Tavaliselt määrab kohus alla 7-aastased lapsed ema hoole alla, kuid kuna mu ema haiglast jalga lasi, käsitles kohus seda hülgamisena ning ma kukkusin oma isa kaela peale. See ei olnud just eriti lõbus, arvestades seda, et ka tema ei olnud minu kasvatamisest eriti huvitatud.“ Alex ei suutnud selle jutu peale kauem vaikida. „Issand jumal, Kris,“ pomises ta. „Mul on nii kahju...ma ei tahtnud sind torkida...“ „Mida iganes,“ arvas Kris vett rüübates. „Ma ei ole veel lõpetanud.“ Ta neelas suutäie alla ja jätkas. „Ma ei läinud kunagi lasteaeda. Ma läksin kooli kohe, kui olin 6-aastat vanaks saanud, mistõttu ma olin teistest noorem ja täielikult ebaküps. Isegi koolis ei tahtnud keegi minuga suhelda, sest ma olin teistest erinev. Ma lootsin, et hästi õppides ja targaks saades saavutan ma ka teiste poolehoiu, kuid sellest polnud kasu. Mu paps oli tööl rohkem kui kunagi varem, me ei rääkinud peaaegu üldse, ta ei aidanud mind isegi koduste töödega...lõpuks lõin ma kõigele käega ja hakkasin lihtsalt tühja panema.“ „Ja kas sellest on kasu olnud?“ Kris raputas õnnetult pead. „Ma ei tea isegi, mida ma sellega saavutada tahtsin...“ „Vähemalt oled sa endaga rahul,“ kommenteeris Alex kohvi rüübates.
Kris pööras pea vaistlikult kõrvale ja vältis Alexi pilku. Selline reaktsioon ei olnud poisile kaugeltki tundmatu. Ka ta ise kippus seda meetodit rakendama, kui keegi esitas talle küsimuse, millele ta vastata ei soovinud.

Täiesti ootamatult tabas teda ebamugavustunne ning ta ei tahtnud sellest rohkem rääkida. Ta oli liiga sügavale Krisi isikliku koore sisse tunginud ja see pakkus talle liiga palju mõtlemisainet.
Ta vibutas ettekandja poole sõrmi. „Me võtaksime siiski ühe õlu,“ ütles ta. „Kas teil dokumenti on?“ küsis ettekandja magusalt naeratades. Alex ohkas. „Jah, see pisiasi jõudis mul juba ununeda.“ ettekandja noogutas, kuid ei hakanud kurjustama. Ta mõtles hetke, korkis seejärel pudeli lahti, valas klaasi täis ning asetas lauale. „Siin kohvikus olete te 18,“ lausus ta kavalalt. „Ma ei kavatsegi noorem olla,“ pomises Kris ja rüüpas oma õlleklaasist nii suure lonksu, et väike nire mööda ta lõuga alla jooksis ja pluusikraesse valgus.
Alex ei suutnud selle peale kihistamata jätta. Kris nägi juues nii naljakas välja. Ta pea oli kergelt vasakule küljele kallutatud ning tundus, nagu üritaks ta tervet klaasi ainsa sõõmuga tühjaks imeda. See tundus pisut vastik, kuid Alex oli näinud inimesi, kes suutsid terve suitsu kolme sügava mahviga ära suitsetada ning ta otsustas, et miski pole võimatu.
Viisis, kuidas Kris jõi, oli midagi üllatavalt armast...mitte et Alex oleks kunagi suutnud Krisi ja sõna „armas“ ühte ja samasse lausesse panna.

„Kas sa oled lõpetanud?“ küsis ta, kui Kris tühja klaasi lauale asetas ja varrukaga üle suu tõmbas. „Ma arvan küll,“ sõnas Kris. „Väga hea,“ arvas Alex. „Sellisel juhul tahan ma, et sa ütleksid mulle, mida sa ette kavatsed võtta.“ Kris kortsutas kulmu – see halb harjumus, mis võis talle tulevikus palju miimilisi kortsukesi tekitada, oli tal Alexiga ühine – ning norsatas. „Mille suhtes?“ „Sa tead küll. Meie vanemad ja nende tulevane laps.“ „Kust sa tead, et ma midagi ette kavatsen võtta?“ „Ma oletan, et sa ei ole üks nendest inimestest, kes sellesse rahulikult suhtub, eriti arvestades seda, et su isa...“ „Mida ma siis sinu meelest tegema peaksin?“ päris Kris. „Ma ju ei saa neid takistada! Kas sa tõesti arvad, et ma saan sundida su ema aborti tegema? Kui lapse saamine on nende ühine otsus, siis ei saa ma neile kätt ette panna, isegi kui ma tahaksin!“ Ta vaatas Alexile sügava pilguga otsa. „Kas sina tahad endale väikest õde või venda?“ Alex kehitas õlgu. „Ma tean, et peaksin oma ema otsuse poolt olema, kuid iga kord, kui ma mõtlen sellele, et ta on 44, teeb see mind murelikuks. Sa ju tead, mis sellises vanuses rasestudes juhtuda võib, ja ma ei räägi ainult lapse tervisest...“ Kris ei saanud küll Alexi mõttele pihta, kuid ta noogutas agaralt. „Kuid seda kõrvale jättes...kuidas sa sellesse suhtud?“ „Ma ei tea,“ vastas Alex täiesti ausalt. „Ma arvan, et mul on hea meel...kuid ma pole päris kindel.“ „Sa pole päris kindel?“ turtsatas Kris. „Kuidas saab sellises asjas mitte kindel olla? Tavaliselt on nii, et sul kas on seisukoht või sul pole seda. Kuidas saab vahepealne variant võimalik olla?“ „Kui vahepealse variandi ja ooteperioodi vahele võrdusmärk tõmmata,“ seletas Alex, nagu oleks see kõige loogilisem asi maailmas, „siis on kõik võimalik.“
Ta ei suutnud jätta imestamata, kui piiratud tundus Krisi maailm olevat – tema jaoks olid olemas ainult jaa-d ja ei-d, kuigi maailmas oli lõputult rohkem võimalusi, isegi rohkem, kui Alex ise näha soovis. Keegi pidi Krisi maailmapilti muutma ja näitama talle, et kui piisavalt uskuda, on kõik võimalik. Kuid kes pidi seda tegema? Krisi isa võimekuses Alex kahtles, ja nüüd, kui laps oli tulemas, polnud arvatavasti ka ta emal aega kohusetundlikku lapsevanemat mängida. Sandra polnud samuti just hea näide. Alex oleks Krisi meeleldi ise aidanud, kuid tal ei olnud aimugi, kuidas seda teha. Veelgi enam, talle tundus, et ta ei saa enda elugagi hakkama.

„Alex?“ küsis Kris väga kõvasti. „Mida?“ võpatas Alex ja taipas, et ta oli nii mõttesse vajunud, et ei märganudki, kui Kris temaga rääkida püüdis. „Millisel planeedil sa viibisid?“ „Plutol,“ vastas Alex ja haigutas, unustades, et Pluto ei kuulunud enam mitte planeetide, vaid hoopis väikeplaneetide hulka. „Kas sa rääkisid midagi?“ „Ei midagi tähtsat,“ sõnas Kris, kuid ta kõrvad tõmbusid reetlikult punaseks. „Ma tahtsin lihtsalt küsida, mida sa täna õhtul teed.“ „Lähen Masumile appi raamaturiiulit koristama,“ muigas Alex. „Ta küll keelas mul tulla, sest ta arvab, et ma olen end juba niigi üle pingutanud, kuid ma tean, et talle ja emale käib see riiul üle jõu.“ „Selline sa siis oledki, alati valmis appi tõttama.“ Alexi põsed lõid Krisi kommentaari peale õhetama. „Tühiasi.“
„Kas me saaksime arve?“ pöördus Kris ettekandja poole, kes naeratades nende juurde tõttas, paberlipik pihus.“ „Olge lahked, see teeb 55 krooni.“ Kris pistis käe püksitaskusse, et oma kortsus rahanutsakat välja tõmmata, kuid Alex raputas pead. „Pole vaja, ma maksan ise.“ „Ära jama,“ porises Kris. „Ma tunnen end nagu mingi eit.“ „Elad üle,“ kostis Alex rahatähti ettekandjale pihku surudes. „Pealegi, ma tean, et sul ei ole hetkel piisavalt raha.“ „Kuidas sa ära arvasid?“ kortsutas Kris taaskord kulmu – see tundus olevat sundkäitumine. „Ma nägin seda su näost niipea, kui sa käe taskusse pistsid,“ naeris Alex, ja ta ei olnudki eksinud, sest kui Kris porisedes raha taskust välja tõmbas, jäid talle pihku tõepoolest ainult üks õnnetu kümnekas ja kaks kahest. „Sa arvasid selle lihtsalt juhuslikult ära,“ ütles ta mossitades, kuid Alex jäi enda arvamusele truuks. „Vaevalt küll. Usu mind, ma teadsin.“ Ettekandja, kes oli Alexi käest saadud raha kassasse asetanud, naases nüüd, et poiste ees seisvad klaasid-tassid ära korjata.

„Teemasse tagasi pöördudes...mida su õde sellest arvab?“ tahtis Kris teada. „Hetkel ei arva ta midagi,“ kostis Alex, tehes seda pisut vaiksemalt kui tavaliselt, justkui kartes, et ka seintel on kõrval. „Ta viibib veel õndsas teadmatuses.“ „See on veider,“ oli Kris üllatunud. „Selles pole midagi veidrat,“ vaidles Alex rahumeelselt vastu. „Mu ema keelas mul Sandrale rääkida. Ta kavatseb seda ise teha, kui käes on õige aeg, ning ma pean tema soovi austama.“ „Ma ei mõelnud seda,“ kostis Kris. „Ma vihjasin sellele, et kuigi sa oma õele rääkida ei saa...otsustasid sa mulle öelda. Miks?“ „Ma arvasin, et sul oleks õigus teada, ning et sa tahaksid teada. Kas ma eksisin?“ „Ei. Kui see poleks olnud sina, kes mulle selle uudise rääkis, siis ma ei tea, mida ma seda kuuldes teinud oleksin. Nüüd suudan ma sellesse vähemalt lõdvalt suhtuda.“ „Mul on selle üle hea meel,“ kohmas Alex. Ta tõusis püsti, tõmbas korraks käega läbi oma tumedate juuste ning lükkas tooli laua alla. „Nüüd aga vabanda mind. Mul on palju teha.“ Kris tõusis samuti püsti, kuid suugi mitte nii graatsiliselt, nagu Alex seda teinud oli, ning terasest jalgadega tool tekitas vastu vana laudpõrandat hõõrdudes õõvastavat heli. „Kas ma saadan sind?“ Alex raputas pead, nagu ta peaaegu iga asja peale tegi. „Pole vaja. Ma läheksin meeleldi üksi.“ Seda kavatses ta tõepoolest teha – asi polnud selles, et ta Krisi seltskonda välja poleks kannatanud. Üllatuslikult oli ta avastanud, et nüüd, kui ta poisi muredest teadlik on, ei ole ta enam pooltki nii ebameeldiv, kui alguses tundus. Alexi soov üksi minna ei olnud midagi ebatavalist. Ta armastas alati kõndides mõtteid koguda ning kui tal oli võimalus seda omaette teha, kasutas ta seda alati ära.
„Mul on tunne, nagu mu elu oleks läbi saanud,“ lausus Kris, kui nad end lahkuma asutasid. „Pulmadeni on ainult kümme päeva, ja peale seda ootab mind ees kolimine...see on nii harjumatu,“ selgitas ta Alexi segadusse sattunud näoilmet märgates.“ „Ma soovitan sul entusiastlikult tulevikku vaadata,“ otsustas Alex Krisile ühe hea soovituse anda. „Mõtle, et meid kõiki ootab ees parem tulevik.“ „Kas sa ei hakka oma kodu taga igatsema?“ küsis Kris, aimamata, et see ei ole just eriti õnnestunud küsimus.
Alex puuris teda oma silmadega ja Krisile tundus, nagu põletaksid need rohelised pupillid tema otsaette augu. Nii arusaamatu oli see pilk, mille Alex talle saatis!

„Ei,“ ütles Alex pärast lühikest vaikusehetke. „Usu või mitte, aga see on minu jaoks lihtsalt üks maja, millel pole hinge. Tõsi, ma veetsin seal küll kogu oma lapsepõlve, kuid see koht rõhub mind ja ma ei jõua ära oodata, millal ma sealt minema saan.“ Et Krisi mitte liiga ära hirmutada – sest poiss oli Alexi meeleolumuutusest kahtlemata pisut kohkunud -, manas ta näole sooja naeratuse. „Ausalt öeldes arvasin ma, et ma pääsen sellest hädaorust alles siis, kui ma ülikooli lähen, kuid mida varem, seda parem.“
Kris taipas, et Alex ei räägi talle kogu tõde, kuid võib-olla oligi hetkel nii parem. Ta oli Alexilt kuuldud uudisega niigi kimpus ning tal puudus tahtmine poissi hetkel rohkem torkida. „Noh, millalgi siis näeme,“ sõnas ta hüvastijätuks. „Millalgi kindlasti,“ vastas Alex ja sammus otsustavalt teises suunas.
**
„Ma tulin töölt ära,“ teatas ema, kui ta hilisõhtul koju saabus ja Alexi köögis istumast leidis. „Kas tõesti?“ üritas Alex üllatust teeselda, kuigi ta oli juba aimanud, et ema seda teeb. Sellises eas ei olnud rasedus naljaasi ning üle pingutamine ning eriti öötöö oleks võinud emale ja lapsele halvasti mõjuda. „Jah,“ lausus ema rõõmsalt. „Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma oma aega sisustama hakkan. Viimased viis aastat olen ma öösiti töötanud ja päevadel maganud...“ „Sa saad pesapunumise enda kanda võtta,“ irvitas Alex ja hoolimata sellest, et öösel söömine just eriti kasulik ei olnud, lõi ta pannile kaks muna ja pool karbitäit kalapulki. Kuigi tal endal ei olnud just eriti suur isu, oli ema arvatavasti näljane. „Mis pesapunuja ma nüüd siis olen,“ muigas ema. „Kuidas su tänane päev läks?“ küsis ta, kuigi Alex ei saanud aru, kas ta ka tegelikult huvi tundis või küsis seda ainult jutu jätkuks. „Ma rääkisin Krisiga,“ ütles ta kalapulki pannil ringi keerates. „Ta oli üsna löödud, kuid sa võid rahulik olla. Ta ei räägi Sandrale ainsatki sõna.“ „Mul on hea meel, et te hästi läbi saate,“ lausus ta mõtlikult. Alex noogutas ning avas nõudekapi, et sealt taldrikud välja võtta ning lauale panna. „Minul samuti.“

Ta ei olnudki tähele pannud, millal ta Krisiga rohkem kui tavaliselt suhtlema hakkas – see oli kindlasti paar nädalat tagasi- , kuid talle tundus, et ta oli Krisi olemasolu alati iseenesestmõistetavaks pidanud, isegi siis, kui nad teineteisest väljagi ei teinud. See tundus veider, sest Alex ei olnud üks nendest inimestest, kes midagi iseenesestmõistetavaks pidas.
„Alex?“ „Mida?“ Alex oli taaskord unustanud ja ta võpatas, nähes, kuidas kaks pannil olevat kalapulka lõbusalt suitsevad. Ta lülitas pliidi välja, tõstis panni ettevaatlikult külmale plaadile ning jagas toidu võrdselt kahele taldrikule.
„Alex...“ „Mida?“ Esimest korda üle pika aja oli ema huultel naeratus, mis tuli südamest. „Me saame õnnelikuks. Ma tean, et saame.“ „Ma tahaksin sedasama uskuda,“ vastas Alex ja toppis suu meeldivalt soolast praemuna täis.

13.

Järgnevad päevad möödusid esimestest minutist viimaseni pöörases pulmasaginas. Kuigi Imre ja Marianne olid korraldamise suuremas jaos enda õlgadele võtnud, ei jäänud ka Alexil ega Sandral tegevusest puudu. Viimane neist oli ehk kõige rohkem ärev – ta ei olnud kunagi varem pulmas käinud...muidugi polnud ka Alex seda teinud, kuid ta ei raisanud selle peale mõtlemisega aega. Tal oli mitu tuba koristada, süüa teha ning loomulikult ei saa jätta mainimata ka pisiasja, et ta oli Imrega kokku leppinud, et aitab vaikselt ja märkamatult kolimist ette valmistada.´

Sellel ajal, kui Alex vapralt korraldas, kammis Sandra läbi kõik võimalikud poed, et endale ideaalset pruutneitsikleiti leida, ja kuna ta ei teinud seda üksinda, vaid koos sõbrannadega, kellest suurema osa ta pulma kutsunud oli, siis kulus tal ühes poes keskmiselt pool päeva ja mööda läks peaaegu nädal, enne kui ta enda vastleitud unistuste kleidiga koju tuli. See oli roosa, Alexi meelest lausa iiveldamapanevalt roosa, ning sellel oli kahar tüllist seelikuosa, mis iga muinasjutuprintsessi kadedaks oleks teinud. „Vaata ette, kui sa samas tempos jätkad, siis trumpad veel pruudi üle,“ naeris Imre, kui Sandra talle oma uhket kleiti demonstreeris.
Loomulikult käis Sandra lõpuks üle mitme kuu külas ka juuksuril, kes peale üsna mitut värvieemaldust ja korralikku blondeerimist talle lühemapoolse heleda soengu tegi. Sandra nägi tõepoolest välja nagu väike ingel, kes on taevast alla maa peale saadetud.
Kuigi ka Alex vajas korralikku juukselõikust, õnnestus tal sellest tüütust kohustusest mööda hiilida, ning kui vajadus lõpuks möödapääsmatuks muutus, piiras ta oma juukseid ise. Kuigi teda ei olnud just kõige täpsema käega õnnistatud, suutis ta hakkama saada ning ühelgi pulmakülalisel ei olnud põhjust pärida, milline lammas teda närinud oli. Nüüd, kui juukselõikus tehtud, jäi veel üle küsimus, kust saada ülikond.
Vastus sellele küsimusele ootas teda isa vanas riidekapis, mis oli pööningule viidud.

Kuigi isa surmast oli möödas juba aastaid, lõhnas iga ese kapis endiselt tema järele. Selles lõhnas oli segunenud odekolonn, mida kõik vihkasid, aga isa väga armastas, kangete filtrita sigarettide ja isa enda iseloomulik lõhn. Niipea, kui Alex kapi ukse avas, meenusid talle pildikesed lapsepõlvest ja ajast, kui ta isa veel elus oli. Ta mäletas ähmaselt, et nad olid olnud väga lähedased, ning kui isa teda õhku tõstis ja oma pea kohal keerutas, tundus talle, nagu ta võiks tervet maailma pihus hoida. Isa oli teda alati lohutanud, kui ta lohutamist vajas...kuid nüüd polnud teda enam temaga.
Hetkeks Alex kahetses, et oli pööningule tulnud, sest nii paljud asjad seal tõid tagasi mälestusi tema isast ja panid teda end korraga kohutavalt üksildasena tunda. Ta oleks tahtnud riidekappi peitu pugeda, end kogu maailma eest peita ja lihtsalt nutta, nutta nii, nagu ta ammu ei olnud nutnud.
Nüüd, kui kõik oli muutumas, tundus see omavat vabastavat toimet.
Ei, pigem siiski mitte. Alex tõrjus need mõtted oma peast välja. Ei, iga eelnimetatud punkt oleks olnud lapsik. Ta oli peaaegu täiskasvanu ja ei saanud endale midagi sellist lubada. Nutta oleks ta siiski soovinud, kuid paraku oli see tema jaoks raskendatud ja selle eest sai ta tänada ainult oma masendusravimit.

Viimase kuu jooksul oli Alex peaaegu iga päev mõelnud sellele, kas mitte oma ravikuur pooleli jätta, psühhoteraapiasessioonidest kõrvale hiilida ja kõigele käega lüüa. Ta oli küpsemaks saanud ja ta mõistus ning tahtejõud olid viimase aastaga positiivses suunas arenenud, ning ravim, mida ta võttis, tundus iga hetkega üha rohkem takistuseks olevat. Selle ainus eesmärk oli takistada teda tegemast midagi, mida ta nii või teisiti enam teha ei kavatsenud, ning järelikult oli see oma otstarbe kaotanud.
Kuid Alex ei olnud selleks pööningule tulnud, et vanu ja meeldivaid ning ühtlasi ka valusaid mälestusi heietada. Ta oli sinna läinud kindla eesmärgiga.
Ta tõstis isa riidepuudel rippuvad särgid ja püksid kapist välja ning asetas ettevaatlikult enda kõrval seisvale vanale kiiktoolile, mille padi oli kulunud ja mille kohta ema oli aastaid tagasi kahtlustanud, et seal sees elab pesakond ämblikke. Kui kõik riided olid kapist välja tõstetud, oli selgest näha kapi topeltsein. Tavalisele inimesele oleks selle eemaldamine segadust tekitanud, kuid Alex oli väikese posina kord või paar näinud, kuidas ta ema seda tegi, ning ta teadis täpselt, kuhu suruda. Natuke jõudu, ning paneel eemaldus ilma vaevata.
See oligi seal, täpselt nagu Alex mäletas. Oma nukramatel päevadel oli ta ema tunde kapi ees seisnud, kapi topeltsein kõrvale tõstetud, ning jõllitanud kiletatud musta ülikonda, mis majesteetlikult igeriku nagi otsas rippus.
See oli olnud tema isa pulmaülikond – seda sama ülikonda oli mees kandnud enda ja Marianne pulmas pisut üle üheksateistkümne aasta tagasi.
Alex silmitses seda mõne sekundi, justkui kaaludes, kas ta tohib, ning tõstis selle seejärel kapist välja.

Hoolimata kapi topeltseina kaitsvusest oli ülikonda katvale kilele kogunenud paras ports tolmu ning kui Alex seda ära üritas puhuda, tabas teda automaatselt suur köhahoog. Üritades rohkem tolmu mitte sisse hingata, võttis ta ülikonna ettevaatlikult küljest ära ja kloppis seda hetke, kuna ka selle külge oli pisut tolmu jäänud.
Pealtnäha oli see tavaline must ülikond, ning Alex kahtles, kas ema seda teiste samasuguste seast eristada oleks osanud, kuid see ei muutnud fakti, et tegemist oli tema isa pulmaülikonnaga ja ta tundis selle võtmise ees teatud aukartust, eriti kuna ta tegi seda ilma oma emalt luba küsimata.
Pidades paremaks ülikonda mitte oma tuppa toimetada, kui kõik kodus on, oli Alex sunnitud seda proovima sealsamas pööningul. Kuigi pööningul olid üsna kehvad valgustingimused ja ainuke peegel, mis seda kõledat ruumi kaunistas, oli nii räpane, et oleks iga täiusliku koduperenaise karjuma pannud, ei peatanud see Alexit.
Ta isa oli temaga abielludes olnud kaheksa aastat vanem, kui Alex tol hetkel, ning ei olnud midagi imestada, et ülikond ei näinud poisi seljas nii täiuslik välja kui ta oleks tahtnud. Kuigi püksid istusid talle suurepäraselt ja nende säärepikkus oli ideaalne, ei saanud pintsakule sama palju punkte anda. Kuna isal olid olnud tunduvalt laiemad õlad, mõjus pintsak Alexi seljas üsna suurelt.
Kingad oleks Alex peaaegu unustanud. Need ootasid teda sealsamas, kus ülikondki palju aastaid kannatlikult vegeteerinud oli. Hetkeks kartis Alex, et need on talle liiga avarad, kuid muretsemine oli asjatu.
Umbes poole tunniga oli ta suutnud enda pulmariietuse välja valida. Võrreldes Sandra täiusliku kostüümi otsingutele kulutatud ajale tundus, nagu oleks Alex hakkama saanud kõigest silmapilgu jooksul.

Ta seisis räpase peegli ees, ülikond seljas, kingad jalas ning juuksed, mis enam lõuanigi ei ulatanud, kõrvade taha lükatud. Ta oli sunnitud tunnistama, et tulemusele ei olnud midagi ette heita. Ta ei näinud küll välja nii, nagu võiks ta kõik pulmas olevad vallalised tüdrukud erutusest karjuma panna, kuid igal juhul nägi ta väga kena välja.
Ta libistas oma vanad ja mugavad riided selga tagasi, libistas kapi topeltpõhja sügavale kapi sisemusse ning riputas kõik riidepuud hoolikalt nagisse tagasi, jälgides, et neid sassi ei aja. Seejärel, olles lõpetanud ja ümbrust kuulatanud, keeras ta pööninguukse lukku, nagu poleks keegi seal juba aastaid käinud, viskas ülikonna üle õla, võttis kingad vasakusse kätte ning hiilis mööda paariastmelist treppi alla oma tuppa.
Sellega, et keegi teda seal ees ootab, ei osanud ta arvestada, nii et kui ta Sandrat oma voodi peal istumas nägi, võpatas ta ja pillas kõik asjad maha.
„Ma ei oleks arvanud, et sind siit eest leida võin,“ ütles ta õhku ahmides.
Sandra ainult naeratas. See oli midagi, mida ta Alexi juuresolekul eriti tihti ei teinud ning mis sellistes olukordades pigem midagi head ei tähendanud.
„Ma tahtsin sinuga lihtsalt paar sõna rääkida,“ ütles Sandra ja tema naeratus kadus, asendudes suunurka ilmuva selge murekortsuga. „Ma tahtsin küsida, kuidas sa end tunned.“ „Kuidas ma end tundma peaksin?“ küsis Alex mahapillatud riideid üles korjates ja ettevaatlikult voodile Sandra kõrvale asetades. „Hästi? Halvasti? Veidralt? Kas sul on tunne, nagu sa tahaksid...“
Seda oligi arvata. Niipea, kui Sandra oma suu avas, taipas Alex koheselt, milleks Sandra oli tulnud.
„Ei, ma ei taha,“ sõnas ta, püüdes seda teha võimalikult muretult. „Asjad ei juhtu kaks korda samamoodi.“

Ta ei saanud aru, kas Sandra tundis piinlikust või kartis, et Alexi torkimine võib viia millenigi, mida ta ei taha, igatahes mõtles tüdruk paar sekundit ning asus seejärel teemat vahetama. „Ma näen, et sa oled enda pulmariietuse juba välja valinud.“ Alex oli lootnud, et Sandra ei märka, kuid kuna ta asjad sõna otseses mõttes peaaegu tema nina alla toppinud oli, siis ei saanud ta kuidagi selle üle imestada. „Jah,“ ütles ta lühidalt ning lootis, et Sandra ei küsi rohkem. „Ma ee...tulin sellega just praegu koju.“ „Siis on tore,“ lausus Sandra, kuigi seda, kas ta seda tõiselt mõtles või mitte, ei osanud Alex öelda. „Ema juba muretseski, et sul pole midagi selga panna. Pulmadeni on aega ju vaid kaks päeva...“ „Sa ju tunned mind,“ kostis Alex. „Ma ei jäta midagi viimasele minutile.“ Sandra noogutas, kuigi tundus, et ta viibib sel hetkel juba kuskil kaugel eemal. Midagi näris teda. Kas see oli küsimus, mida ta esitada ei julgenud, või midagi muud?
„Ma lähen nüüd,“ teatas Sandra peale pisut rohkem kui minuti kestnud piinlikku pausi. „Mu uue klassiõe vanemad korraldavad grillpeo ja ma ei saa minemata jätta...“ „Saad, kui tahad,“ märkis Alex. „Ma ei ole nagu sina!“ nähvas Sandra, muutudes paugupealt tagasi vanaks iseendaks, ning tuiskas uksest välja.
See kõnelus oli Alexile kinnitanud ainult ühte asja: Sandra ei saanud endiselt millestki aru ning tema uskumused kinnistusid temas omasoodu. Alex oleks tahtnud ta pead silitada ja talle öelda, et ta on kõigest valesti aru saanud, kuid ta teadis, et õde ei ole valmis – või ka võimeline – teda kuulama, ning sellisel juhul puudus tema üritusel igasugune mõte.
Ta riputas ülikonna ettevaatlikult oma tillukese riidekapi uksenupu külge rippuma ning pani kingad voodi alla. Seejärel heitis ta voodile selili ja üritas lihtsalt lõõgastuda.
Ta tundis end üsna väsinuna, kuid teadis, et ei suuda uinuda. Viimasel paaril ööl oli ta maganud ainult loetud arvu tunde ning väsimus hakkas temalt üha rohkem lõivu nõudma. Ta teadis, et ka täiesti unetud ööd ei ole kaugel.

Tema pärastlõunast lõõgastumist segas tema telefoni ärritavalt kile helin. Ta sirutas käe selle poole, oletades, et helistajaks on kas Masumi või Mannu, sest kes teine temaga ikka rääkida oleks tahtnud, kuid kui ta ekraanil Krisi nime nägi, oli ta üsna üllatunud.
„Jah, Kris?“ küsis ta toru kõrva äärde tõstes rahulikult. „Mis teoksil?“ „Sa ei kujuta ette, kui suures hädas ma olen!“ ägas Kris. „Pulmadeni on ainult kaks päeva! Ma ei ole veel isegi mitte vaadanud, milliseid asju ma kolida tahan, ning mul ei ole veel isegi mitte riideid olemas!“ „Jätsid kõik viimasele minutile nagu tavaliselt?“ irvitas Alex, kuid ta süütundekihvatus meenutas talle, et alles tunnike tagasi oli ta üsna samas seisus olnud. „See lihtsalt juhtus!“ kähistas Kris teisel pool telefoni. „Ma palusin oma papsi, et ta minuga poodi tuleks, kuid loomulikult pole tal aega ning...“ „Aga Drug ja Pipe?“ küsis Alex. „Kas nemad ei saa sind aidata?“ „Nad sõitsid eile hommikul Rootsi Pipe’i vanavanemate juurde ning jäävad sinna arvatavasti terveks suveks! Ma oleksin ka läinud,“ sõnas Kris mõrult, „kui ei oleks olnud neid neetud pulmi...“ „Olgu, olgu, ma saan aru, et sul on tuju pisut allapoole nulli, kuid kuidas mina sellega seotud olen?“ Mida iganes Kris öelda kavatses, Alex aimas, et talle ei meeldi see vastus. „ „Kuna kedagi teist ei ole, jääd üle ainult sina!“ teatas Kris võidukalt ega hoolinud, kui Alex teisel pool telefoniliini peaaegu lämbuma pidi. „Homme lähme me poodidesse!“ „Ja kui ma keeldun tulemast?“ küsis Alex kahtlustavalt. „Siis torkan ma oma jala sulle nii sügavale perse, et vesi mu põlves kustutab janu mu kurgus.“ „Ahsoo, olgu siis pealegi,“ andis Alex ilma pikemalt vaidlemata alla. „Eks tule siis homme siit läbi, kui viitsid,“ ning ta lõpetas kõne veel enne, kui Kris head-aega sai öelda.