Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

Suur tänu kõigile, kes viimaseid osasid kommenteerinud on. Teie osavõtlikkus rõõmustab mind väga

Kariné ei ole tegelikult halb tüdruk, aga ta ei meeldi ka mulle. Mitte keegi ei tohi üritada Alexi ja Krisi vahele tulla, selle pärast

Järgmised kaks osa on üsnagi öised osad, sest nende tegevus toimub öösel. Aga...midagi väga olulist veel ei juhtu. Küll jõuab

Ootan teie arvamusi
**

20.

Vestlus, mida Kris mõni päev hiljem, sellel üllatavalt päikeselisel kolmapäeval kogemata pealt kuulis, ei olnud mitte mingil juhul tema kõrvadele mõeldud.
See hommik ei olnud mitte üheski mõttes tavaline. Kris ärkas tavatult vara. Ta tundis põletavat janu, mis ta kurku nööris ning ta otsustas kööki suunduda, et oma soolikaid ühe korraliku klaasitäie veega loputada.
Ta sussid olid tema eest kaugele voodi alla pugenud ning nii tippis Kris - just nimelt tippis - paljajalu üle külma põranda. Ta möödus toast, kus magas Sandra ja toast, kus Imre ja Marianne tema oletuste kohaselt õnnelikult teineteise embuses uinunud olid ning jälgis hoolikalt oma sammu, et mitte trepil komistada, nagu ta seda juba mitu korda teinud oli.
Ta kõndis trepist alla, seekord koperdamata ning enne kööki jõudmist peatus ta hetkeks elutoa juures.
Selles samas elutoas magas Alex oma rahutut und. Kris oli täiesti veendunud, et ta on sügavalt unne vajunud ning astus paar sammu lähemale, peatudes tema aseme juures.

Alex nägi magades välja nagu langenud ingel. Tema öömustad juuksed olid ta näole vajunud, jättes ta silmad varju ning hommikused esimesed päikesekiired mängisid tema kahvatul nahal. Kris oli nii lähedal, et ta võis kuulda tema ühtlast hingamist.
Ta polnud juba mitu päeva Alexile nii lähedal olnud. Alates hetkest, mil ta oma kohmaka sõnadevalingu Kariné suunas vallandanud oli, oli ta teinud kõik endast oleneva, et poissi vältida. Ta teadis, et see on neile mõlemale parem. Ta ütles tihti Alexi seltskonnas asju, mis oleksid pidanud ta enda teada jääma, ta väljendas oma kiindumust pidevalt valesti ning võimalus, et Kariné oli juba taibanud, et tema tunded Alexi vastu on kõike muud kui vennalikud, kõikus tema pea kohal nagu ähvardav äikesepilv.
Ta ei viibinud enam kuigi palju majas ning otsis oma juhuslike tuttavate seltskonda, kes teda küll avasüli ei tervitanud, kuid ta siiski nagu võrdse enda sekka võtsid. Nad olid veetnud kasutult aega, kolades mööda linna, suitsetades ühe lahja suitsu teise järel, rüübates lonks-lonksu haaval sooja õlut ning lihtsalt oleskledes. Esimest korda üle hulga aja pani selline tegevus Krisi end tühjalt tundma. Inimesed, kellega ta ühte rada tallas, olid tema jaoks ebahuvitavaks muutunud. Nendel puudus kindel eesmärk, nad elasid vaid hetkes ja nende madalad soovid tekitasid Krisis vastikust. Ta oli nendega, kuid ta ei tundnud enam seda ühtekuuluvustunnet, mis oli teda kaua aega vallanud. Ta oli muutunud.
Ta soovis midagi sügavamat, midagi, mis saaks lähedale tõelisele sõprusele - midagi sellist, mida Krisi jaoks juba kaua aega ei eksisteerinud. Iga kord, kui ta sellele mõtles, tundus talle, nagu rebiks keegi ta südant seest. Kord oli tal olnud sõber, ehtne sõber, kelle eest ta oleks olnud valmis kasvõi surema...
...kuid kõik lõppes sellega, et talle ei vastatud samaga.

Niipalju, kui Kris teadis, oli ka Alex viimaste päevade jooksul väga hõivatud olnud ning tihti kodust ära viibinud. Marianne käest oli Kris kuulnud, et Alex otsib tööd ning kavandab koos Masumiga väikest väljasõitu.
Kris tundis nende mõlema üle heameelt. Nad olid teineteisel olemas, nad usaldasid teineteist ja võisid teineteisele loota. Temagi igatses enda kõrvale tõelist usaldusisikut, mõtlevat inimest, kelle kõige intelligentsem küsimus ei oleks „Sul suitsu on vä?“
Kris vaatas veel mõne sekundi jooksul, kuidas päikesekiired Alexi lummaval näol mängisid. Ta oleks tahtnud sinna igaveseks seisma jääda ning ta soovis, et see hetk iialgi ei lõpeks, kuid ta janu andis end taaskord tunda, seekord veelgi agressiivsemalt, karistades Krisi selle eest, et too teda ignoreerida oli üritanud.
Kris lahkus elutoast, kus läbi kardinate paistev hommikupäike põrandale maalilisi mustreid maalis ning seadis vaikselt sammud kööki. Enne aga, kui ta sinna jõudis, sundis miski teda peatuma.
Köögist kostsid kellegi hääled, mis oli süvenenud erutatud vestlusesse. Kris hiilis tasaselt lähemale ning surus kõrva vastu köögiust, et paremini kuulda.

„Ma mõistan, et see sööb sind sisemiselt,“ kostis Imre, kelle hääl oli hommikuselt karune, „kuid sa ei tohi lasta sellel end närida. Ma mõistan, et fakt, et Alex lapsevanemaks saab, on sinu jaoks ootamatu, kuid kui sa minu arvamust teada tahad, siis on ta viimaste päevade jooksul imelist küpsust ilmutanud. Ma kaldun arvama, et mitte iga poiss ei julgeks oma vanematele oma tüdruku rasedusest rääkida, kuid Alex oli sinuga selles suhtes väga aus ja otsekohene ning see joon meeldib mulle tema juures. Ma soovin, et Kris rohkem tema moodi oleks.“ Kris hingas raskelt sisse ja välja. Taaskord ei väsinud Imre rõhutamast, kui täiuslik oli Alex ja kuidas tema enda poega ei saanud temaga võrreldagi...
Marianne naeris, kuid tema naerus oli midagi ääretult nukrat. „See on soov, mille sa võid julgelt soovimata jätta,“ lausus ta õnnetult. „Kuigi Alex võib sulle täiuslikkuse etalonina tunduda, ei tahaks ma endale iialgi sellist last. Alex on minu jaoks alati liiga raske pähkel olnud ning kõigi nende aastate jooksul, mis ma tema ema olen olnud, on ta pannud mind rohkem pisaraid valama kui keegi teine.“
Kris surus oma kõrva tugevamini vastu ust, et mitte ühtegi sõna kaotsi lasta. Täiesti ootamatult oli vestlus tema jaoks uue ja huvitavama suuna võtnud.

„Mida sa sellega öelda tahad?“ ei saanud Imre aru ning esitas sama küsimuse, mis tol hetkel ka juba Krisi peas keerles.
„Alex pole mitte kunagi tavaline laps olnud,“ oli Marianne tõsine. „Ta on alati teistest liiga erinev olnud ning õnnetum kui ükski teine laps, keda ma tunnen. Ma ei ole kunagi mõistnud, miks, kuid mulle tundus juba tema esimestest eluaastatest peale, et ta on kuidagi poolik...et ühe lapse asemel olen ma saanud ainult pool last...keha, millel pole hinge.“ Kõlas väike kolksatus, mis märkis seda, et Marianne kohvitassi, mida ta tõenäoliselt nii kaua õhus oli hoidnud, lauale pani. „Alexil on terve elu kohanemisraskused olnud. Juba lasteaias ei sobinud ta mitte kellegagi kokku ja oli pidevalt eemale tõugatud, kuid Masumi ja tema õde Mannu nägid Alexis huvitavat isiksust ja nad pugesid talle külje alla. Need kaks on tänapäevani tema ainsad sõbrad.“ Marianne keerutas kohvitassi oma sõrmede vahel. „Mannu on väga meeldiv tüdruk. Ma arvasin alati, et temast ja Alexist saaks hea paar, kuid...“ Ta köhatas.
„Paljudel lastel on kohanemisraskused,“ arvas Imre. „Kas sa ei suhtu sellesse liiga tõsiselt?“ „Ma ei ole veel lõpetanud,“ sõnas Marianne, kes tundus Imrele segamise pärast pahane olevat.

„Kui Alex oli neljateistkümnene, muutus kõik ja mitte paremuse poole,“ ütles ta, toon taaskord tapvalt tõsine. „Varsti pärast tema sünnipäeva kohtusin ma oma viimase kallima Henryga. Alex suhtus sellesse pigem positiivselt ja oli mõnda aega üsna õnnelik, kuid ühel hetkel ta muutus. Ma ei tea siiamaani, milles oli asi, kuid ühel hetkel, vahetult pärast seda, kui Henry meie juurde sisse kolis, oli Alex nagu äravahetatud. Ühe hetkega oli ta täielikult maailmast kaugenenud. Teda tabas depressioon. Ta ei suhelnud peaaegu mitte kellegagi. Ta veetis kodus nii vähe aega kui võimalik. Ta ei läinud tihti kooli, vaid lihtsalt hulkus surnuaias. Kodus olles lukustas ta end oma tuppa ning ignoreeris kõike, mida ma palusin. Ta lihtsalt istus oma toas, vaatas kaugusesse või luges...ta võis tundide kaupa lugeda, ilma et ta oleks korrakski pead kergitanud. See harjumus on tal veel praegugi.“ Marianne hääl muutus üha närvilisemaks. „See periood kestis mitu kuud, kuni Alex end piisavalt kokku võttis. Ma teadsin, et ta pingutab, kuid see ei muutnud fakti, et temaga oli midagi korrast ära. Ta oli endiselt õnnetu ja ei tahtnud peaaegu mitte millegagi tegeleda. Ta vältis peaaegu kõiki, isegi oma perekonnaliikmeid ning suurema osa ajast nägin ma teda ainult õhtusöögi ajal.“ Marianne hääl polnud enam mitte ainult närviline, vaid ka värisev. „Ta karjus unes,“ lausus ta, „ja see oli kõige hullem asi, mida ma elu sees kuulnud olen. Tundus, nagu laseks ta end öösel täiesti lõdvaks ja julgeks alles pimeduse katte all oma ängistust väljendada, ning minu jaoks oli masendav mõelda, kui õnnetu ta oli.“ „Kallike...“ ütles Imre ettevaatlikult. „Kõik kulmineerus sellega, et varsti pärast oma viieteistkümnendat sünnipäeva...“
Kris surus end veelgi tugevamini vastu ust, et iga viimast kui silpi kuulda, kuid see oli rohkem, kui uks kannatada jõudis.
„...üritas ta end...“ oli Marianne ütlemas, kui uks ootamatult lahti paiskus ja väga ehmunud Kris neljakäpukile köögipõrandale kukkus.

Marianne ahhetas ehmatusest ning lõi kogemata käega oma kohvitassi ümber, nii et kuum jook Imre küünarnukke kõrvetas.
„Kurat!“ vandus mees ja hüppas laua tagant püsti.
Kris ajas ennast aeglaselt jalule. „Vabandust,“ pomises ta tõtakalt, „ma ei tahtnud teid segada...ma tulin kõigest vett jooma...“ „Ja otsustasid, et on viisakas teiste inimeste vestlust pealt kuulata?“ küsis Imre teravalt. „Sa oled tõeliselt häbematu, sa igavene nolk...“ „Imre, kallis, palun ära ägestu,“ palus Marianne ja puudutas õrnalt oma abikaasa kätt. „Sa ei saa sinna midagi teha, et ta uudishimulik on...“ Ta võttis kraanikausi pealt laualapi ning asus lauaplaati kuivatama. „Rahu, ainult rahu,“ ütles ta vaikselt, juhuks kui Imrele tema eelmisest soovitusest ei piisanud.
„Ma ei teinud seda meelega,“ jätkas Kris enda õigustamist. „Ma tulin kõigest vett jooma ja...“ „Siis joo vett ja mine tagasi oma tuppa!“ ütles Imre vihaselt.
„Ma mõistan, et on inimesi, kes tõusevad koos päikesega,“ lausus kellegi kõrgendatud hääl, „kuid ma ei ole kuulnud, et karjumine asja juurde käib.“
Kris pööras Imrele ja Mariannele selja ning leidis end vastamisi Alexiga, kes oli just kööki astunud. Tema näoilme oli ärev ja viimanegi uneraasuke, mida Kris ta silmadest leida lootis, oli kadunud. Polnud kahtlustki, et Alex polnud mitte äsja tõusnud, vaid et ta oli juba pikemat aega ärkvel viibinud.
„Vabandust, Alex, et sind äratasime,“ lausus Imre, kelle hääl oli taaskord sõbralikumad toonid omandanud. „Pole vaja vabandada,“ ütles Alex rahulikult. „Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis polnud ma hetkeks, kui te kolistama hakkasite, veel magama jäänudki.“
Krisile tundus, nagu oleks ta süda sellel hetkel jätnud vahele mitte ühe, vaid miljon lööki.
Alex polnud öösel silmatäitki maganud, mis tähendas seda, et sel ajal, kui Kris tema kõrval seisis, oli ta täiesti teadvusel olnud. Ta teadis, et Kris seal seisis ning jõllitas teda nagu mingi segaduses pubekas...

Alexi huuled liikusid ja ta ütles midagi. Esimese paari momendi jooksul ei taibanud Kris halligi, kuid seejärel lülitas ta aju end sisse tagasi.
„Tõtt-öelda tegite te mind pisut uudishimulikuks,“ lausus Alex. „Teate küll...istute varahommikul köögis, räägite sosinal ja ei taha kedagi segada...“ Ta pilgutas silma. „Kas ma tohiksin teada, millest te rääkisite?“
„Noh...“ oli Imre kõhklev. Kris nägi ta näost, et ta oleks meeleldi Alexile kõigest rääkinud, kuid ei teinud seda, kuna ei teadnud Marianne seisukohta.
„Nad rääkisid sinust,“ ütles Kris täiesti ootamatult mingi sisemise sunduse sunnil. Alex kergitas kulmu. „Ma loodan, et head?“ „Ainult kõige paremat,“ kinnitas Imre, heites Krisile kõõrdpilgu.
Üks ainus pilk Marianne näkku ütles Alexile kõike, mida Kris ja Imre talle öelda ei julgenud. Kui kurb, et Marianne nägu alati kõik tema mõtted või tunded välja andis.

„Väga kena,“ kostis Alex, pööras seejärel ümber ning suundus tagasi elutuppa, keeldudes kellelegi rohkem midagi ütlemast.
Unustades oma janu ja fakti, et ta polnud ikka veel tilkagi vett või muud värskendavat vedelikku rüübanud, läks Kris Alexile järele.
„Sa ütlesid, et ei saanud magada,“ küsis ta huvitatult. „Miks?“ Alex puges teki alla, toetas pea padjale ning põrnitses lakke, selle asemel, et kannatamatult oma küsimuse vastust ootavale Krisile otsa vaadata. „Miks peaksin ma ühelegi su küsimusele vastama?“ küsis ta justkui möödaminnes, kuid tema hääles oli kuulda mingit varjatud kibedust. „Sa pole minuga viimase paari päeva jooksul sõnagi vahetanud. Ma arvasin juba, et sa oled mu olemasolu üldse ära unustanud.“ „Kiire on olnud,“ ühmas Kris vastuseks. Alex nohises vastuseks. „See on veider,“ ütles ta. „Ma arvasin alati, et sul on piisavalt aega, et seda niisama surnuks lüüa, ning ühel hetkel hakkas sul lihtsalt kiire...“ Kris ei teadnud, kuidas Alexi sõnadesse suhtuda. Kas ta pidi sellest järeldama, et Alex oli tema järele igatsenud, kasvõi natuke?
„Nüüd olen ma siin,“ ütles ta, olles Alexi sõnadest, mis küll mida iganes võisid tähendada, julgust ammutanud. „Kui sa millestki rääkida tahad, siis ma kuulan sind.“

Alex naeris. „Millest ma rääkida peaksin tahtma?“ küsis ta, nagu see oleks olnud kõige naeruväärsem asi maailmas. „Parem ütle otse välja, millest sina rääkida tahad.“ „Mida?“ ei saanud Kris aru - ja isegi kui sai, ei hakanud ta seda välja ütlema, olgugi et Alex seda soovis. „Ma küsisin, miks sa magada ei saa, aga see ei ole vist...“ „Jäta, palun,“ ütles Alex. „Ma tean, mida sa teada tahad. Sa tahad teada, mis Mariannel ja Imrel ütlemata jäi, kui nad võtsid endale vabaduse minust mu selja taga rääkida.“ „Miks pidanuks neil midagi ütlemata jääma?“ keerutas Kris. „Nad rääkisid kõigest, kui uhked nad su üle on, kuid seda sa juba...“ „Kui sa arvasid, et ma seda usun, siis astusid sa ämbrisse.“ Alex tundus irvitavat, kuid Kris ei taibanud, kelle üle. „Marianne ei ütleks kunagi, et ta on mu üle uhke. Tal pole selleks mingit põhjust ja ma tean, et nüüd oled sa ka juba ise sellest teadlik.“ Kris ohkas ja kinnitas Alexi kahtlusi.
„Mida nad täpselt rääkisid?“ küsis ta. „Et ma olen hullumeelne maniakk, kes tuleks luku taha panna? Et mulle tuleks hullusärk selga panna?“ „Ei,“ ütles Kris kähku. „Nad arutasid lihtsalt sinu depressiooni...“ „Jah,“ ohkas Alex, kõvemini kui Kris seda enne teinud oli. „Ma arvasingi seda.“ Ta naeris kõhedalt. „Depressioon...jah, ma ei kahtlegi selles, et nad seda niimoodi nimetasid.“ Ta vaatas Krisile otsa ja tundus õnnetu olevat - oli selge, et ta ei talunud, kui keegi temast selja taga halba rääkis. „Ma ei eitagi, et ma olen põhjas ära käinud,“ ütles ta tähendusrikkalt, „ja on tõsi, et mul diagnoositi kõikvõimalike idiootseid asju, ka depressioon, kuid depressioon on haigus ja ma pole kunagi haige olnud.“
„Meie ühiskond on jõudnud äärmusteni,“ jätkas ta. „Meilt kõigilt oodatakse, et me oleksime õnnelikud, naerataksime ja säraksime. Kui inimene aga seda ei suuda, on tema puhul tegemist anomaaliaga. Talle pannakse silt külge ja ta topitakse rohtusid täis...kõik selle nimel, et ta ühiskonna ettekirjutustele vastaks.“
„Sa tahad öelda, et...“

Alex haigutas. „Ei, ma ei taha midagi öelda. Tõtt-öelda tahaksin ma nüüd lihtsalt magada. Ma olen terve öö üleval olnud, nagu sa isegi aru saad, ja ma olen väsinud.“ Ta tõmbas teki endale üle pea, nii et see terve ta näo ära kattis, ning pööras end diivani poole. „Kas see tähendab, et sa oled lõpetanud?“ küsis Kris. Alex ainult nohises vastuseks, kuid vihjas enam kui kindlalt, et ta ei soovi seda teemat rohkem puudutada.
Kris kõndis elutoast välja ja oli juba trepist üles suundumas, kui midagi, mida Alex talle äsja maininud oli, haakus millegagi, mida ta oli näinud Alexi köögis paar nädalat tagasi.
Ta pööras kannal ringi ning läks kööki, kus polnud enam hingegi - Imre ja Marianne oli tagasi magamistuppa suundunud, et mehe tööleminekule eelnevatest hommikutundidest viimast võtta.
Kris polnud kindel, kas ta leiab selle, mille otsib, kuid kui ta köögikapi väikese ukse avas ja oma pilgul selles ringi lasi käia, hakkas otsitud ese talle kiiresti silma. See oli seal, just nii, nagu Kris oletanud oli.
Ta võttis väikese rohupurgi kätte ning kaalus seda peopesas, kuid ei avanud, sest sai ilma seda tegematagi aru, et väike purgike on varsti tühi.
Ta seisis mõne hetke mõtlikuna paigal, pani seejärel purgi sinna, kuhu see kuulus ning sulges ettevaatlikult ukse, lootes, et Alex ei olnud kolksu kuulnud ning tema tegu ja selle varjatud tagamõtet aimanud.

Ta tormas trepist üles - ja isegi kui ei tormanud, liikus ta sellel varasel hommikutunnil enda kohta tavatult kiiresti - , lülitas ta arvuti sisse, istus toolile, tõmbas jalad keha ligi ning logis end internetti.
Janu, mis Krisi voodist välja oli ajanud, jäigi seekord kustutamata, sest uudishimu, mis Krisi sees lõkkele oli löönud, oli tugevam kui miski muu, ehk isegi tugevam kui tema närune armastus.

21.

Kris haigutas ning keeras aeglaselt voodis teise külje. Ta tundis end surmväsinuna, kuid tema teadvus ei lasknud tal unne libiseda. Teda näris mure ning igatsus, mida ta enda südamest välja juurida ei suutnud. Mitte kumbagi, ei muret ega ka igatsust.
Sellest vestlusest, mis elutoas tema ja Alexi vahel aset oli leidnud, oli möödas vaid üks päev, kuid Krisile tundus, nagu poleks ta juba sajandeid tema häält kuulnud. Üksainus päev ilma tema häält kuulmata tundus sajandipikkusena ning aeg voolas korraga aeglasemalt kui varem. Vaikuses liikumatuna lamades võis Kris tunda, kuidas ta armetu süda veritseb ning kuidas kõik tema elavad organid surevad, muutes ta tuimaks. Mida rohkem ta oma sees võitlevaid segaseid tundeid maailma eest varjata üritas, seda tuimemana ta end tundis. Miks ometi ta teda nii palju vajas? Miks ta end jätkuvalt piinas? Miks sähvisid ta silmade ees pidevalt kujutluspildid millestki, mis oli nii täiuslik, et ei pidanud kunagi reaalsuseks saama?

Ta sulges silmad ning nägi Alexi kuju enda ees. See oli nii tõeline, et tundus, nagu oleks Alex sealsamas, tema kõrval, ning ometi ei olnud tegemist millegi enama kui vaid hapra kujutluspildiga. Tema rohelised silmad, mis ööpimeduses hiilgasid kui kassi hõõguvad silmasöed, tema tumedad, sassis juuksed, tema näol olev naeratus, nii võlts kui see ka ei olnud. See põhjustas Krisile talumatut valu, tundus, nagu soriks kellegi käsi tema sisemuses. Alex tegi talle haiget ilma, et ta seda ise teadnud oleks. Kris ei kannatanud mõtet, et peab temast eemal olema. Ta soovis vaid, et Alex temast kinni haaraks, ta enda vastu suruks ja temast enam kunagi lahti ei laseks. Kuidas ometi võis ta millestki sellisest mõelda? Alex oli ta kasuvend ning ainus mõistlik tegu, mida ta teha võis, oli temast eemale hoida...mitte küll täielikult, kuid ometi ja piisavalt. Kuidas võis ta teha midagi nii rumalat ja temasse armuda?
Juba sellest ajast, kui nad veel paari sõnagi ei olnud vahetanud, oli Krisi pilk alati Alexil peatunud. Temas oli mingi seletamatu vägi, mis Krisi tema poole kiskus. Ta vajas tema armastust, tema puudutusi, Alexi kuumi huuli enda omadel. See kõik tundus nii vale ning samas nii õige, ning Kris ei teadnud enam, mida mõelda või teha. Kuidas võis ta armastada kedagi, keda ta kunagi isegi puudutanud ei olnud?

Ta ohkas jäiselt, vastust juba teades. Alexil oli tema üle selline mõjuvõim, mida keegi teine kunagi Krisi üle omanud ei olnud. Kõigest üheainsa sõna abil oleks ta olnud võimeline panema Krisi täitma kõiki enda soove.
Mõte sellest hoidis Krisi äreva ja hirmununa ning korraks ei ihaldanud ta muud, kui vaid põgeneda. Põgeneda selle armastuse eest, mis teda piinas, põgeneda ning lihtsalt kaduda. Ära surra. Magada. Kõigest vabaneda. Mitte mõelda sellele, et nende vahel ei saanud iialgi midagi olla. Mitte mõelda sellele, et Krisile ei kuulunud selles armetus pokkerimängus ühtegi trumpi.
Ta nuuksatas, enne kui end peatada suutis ning tõmbas teki üle pea, justkui kartes, et keegi teda tema nõrkusehetkel jälgib. Ta nuuksatas, ning nuuksatas uuesti. Need nuuksed, kuigi vaiksed, ütlesid rohkem kui tuhat sõna. Ta oli nõrk, hoolimata sellest, et ta tahtis olla tugev. Alex muutis ta nõrgaks viisil, mida keegi teine ei suutnud ning ainult tema võis Krisi ka tugevaks muuta. Mitte keegi ei suutnud Krisi nii kiiresti naeratama panna, kui Alex seda teha suutis. Samas ei leidunud ka kedagi teist, kes oleks tema naeratuse sama kiiresti ära suutnud pühkida.
Ta norsatas, justkui enda peale pahane olles. Juba pikemat aega ei olnud ta suutnud rahulikult mõelda ja kippus juba peaaegu unustama, mis tunne see oli.

Ta tundis end kasutuna.

Isegi kui Alex oleks osutanud talle tähelepanu, mida ta nii väga ihaldas, ei tundnud ta end selle väärilisena. Nad olid liiga erinevad. Hoolimata Marianne sõnadest, mida ta pealt oli kuulnud, tundus Alex Krisi jaoks liiga täiuslikuna. Ta süda oli kullast ning ta tundus hoolivat kõigest peale iseenda. Mis oli Kris tema kõrval? Kõigest kasutu narr, keda isegi ta oma lihane isa hinnata ei suutnud.
Järjekordne nuukse pressis end välja ega hoolinud sellest, et Kris teravalt huulde hammustas. Iga mööda tiksuva sekundiga tundus talle, et ta hakkab vaikselt hulluks minema. Juba tunde oli ta lamanud, tekk ümber, ning üritanud leida endas jõudu Alexile mitte rohkem läheneda, kui see hädavajalik oli,ignoreerides kõigest väest seda, mida ta tundis. Oli asju, mida pidi võtma mõistusega.
Kuu paistis aknast sisse ning Kris teadis, et paari tunni pärast tõuseb päike, mis kuu taevalaotuselt tõukab. Alex meenutas talle päikest ning ta ise tundis end kuuna. Nad eksisteerisid samas universumis, külg külje kõrval, kuid ometi oli neil kummalgi oma maailm, kuhu teine ei pääsenud.
Uni hakkas talle vaikselt ligi hiilima ning koos sellega tuli ka kõrvetav janu. Ta kurk kuivas, nagu ta oleks tuhka neelanud ning ta vajas midagi värskendavat.
Veel paar tundi ning ees ootas uus päev, uus päev ilma Alexita tema kõrval. Kris peaaegu vihkas seda mõtet. Ta vihkas seda kõike, mis teda ümbritses. Ta vihkas seda elu. Ta vihkas seda, kes ta oli. Tema rinnas tuikas terav valu ning ta sõrmed, millega ta jahedat lina pigistasid, surisesid.
Ta pidi lõpetama. Ta vajas und.
Unest veel rohkem vajas ta paari lonksu jooki, et enda sees olevat tühjust täita.
Ta otsustas magada siis, kui ta viimaks surnud on.

Ägisedes ajas ta end voodilt püsti, pani selga T-särgi, mis ta voodi kõrval oleval toolil vedeles ning kõmpis aeglaselt alla kööki, mõistmata, mis ta sellisesse melanhoolsesse meeleollu oli viinud. Veel samal päeval oli olnud kõik korras, nüüd aga enam mitte.
Seekord ei olnud köögis kedagi: see oli inimtühi ning vaid kerge kuuvalgus paistis läbi valgete kardinate. Kris avas külmkapiukse, võttis välja piimapaki ning tõstis selle huultele, neelates janusurmaga silmitsi seisvale inimesele kohase ahnusega jäist jooki, mis ta sisemuse külmaks muutis ning kergeid värinaid tekitas. Ta rüüpas terve paki tühjaks, pigistas selle siis armetuks tombuks ning viskas hoolimatult lauale, sulgedes külmikuukse.
Nähes Alexit selle taga seismas, võpatas Kris tahtmatult ning haaras oma südame kohalt kinni.

„Kas ma ehmatasin sind?“ küsis Alex vaikselt. Kris neelatas ja raputas pead. „Ma...ei, ei ehmatanud. Ma lihtsalt...mida sa siin teed?“ „Ma ei saanud magada,“ lausus Alex kohmetult. „Ja sina?“ „Ka mina ei saanud magada,“ tunnistas Kris. „Naeruväärne, kuid tõsi.“ „Miks peaks mitte magada saamine naeruväärne olema?“ uuris Alex ning astus Krisile sammukese lähemale. „Magamine on palju naeruväärsem. Kujutle vaid, kui palju aega oma elust veedame me teadvusetus olekus linade vahel, olles maailma eest täiesti kaitsetud...“ Ta heitis pilgu aknale, kust paistis taevas kumav kuu, ega vaadanud Krisile otsa. „Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga minu jaoks on unetus elu loomulik osa. Ei ole ööd, kus ma hästi magaks. Kohati on see nii ängistav...see meeleheitlik soov magada, kui sa seda tegelikult teha ei suuda...“ Ta lükkas kardina eest ära ning nii pääses tuppa rohkem valgust. „Aga mis mõttega me seda ööd ikka taga leiname,“ lausus ta. „Varsti on hommik ja uus päev ning peagi läheb valgeks...“
Ta pööras ringi ning vaatas üllatusega Krisi näkku, mille kuuvalgus oma mahedate kiirtega üle külvas. Krisi nägu oli triibuline, ta silmad punetasid reetlikult ning Alex oleks võinud peaaegu vanduda, et ta oli nutnud. Mis oli Krisi niimoodi mõjutanud?
„Hei, kas sinuga on kõik korras?“ küsis ta murelikult. „Sa...sa näed nii kahvatu välja.“ „Kõik on hästi,“ raputas Kris pead. „Ausõna. Lihtsalt on selline hull masekatunne, muud ei midagi.“

Alex vaatas Krisile uurivalt otsa. Kris püüdis küll jätta muljet, nagu oleks kõik parimas korras, kuid oli selge, et kõik polnud pooltki nii hästi, kui Kris näidata püüdis. Tegelikult...tegelikult ei olnud mitte midagi hästi.
„Sa oled vilets valetaja,“ kostis Alex. „Kas sa oled millegi pärast mures?“ „Ma ei pea sulle midagi ütlema,“ kohmas Kris teravalt, soovides, et Alex need küsimused jätaks. „Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa, sel kes on meie Issand, kõik hooleks anna sa...“ ladus Alex lagedale teada-tuntud luuleread. „Väga naljakas, Arno,“ porises Kris ning valmistus lahkuma, kuid Alex haaras ta käest ning tõmbas Krisi ette hoiatamata enda embusesse.
Ta oli tegutsenud mingi impulsi ajel ja mõistis seda alles siis, kui Kris tema käte vahel oli. Krisi pilk, mis Alexile otsa vaatas, väljendas segadust ning Alexi kõhust käis läbi jõnksatus, kui ta neisse napis valguses kiirgavatesse hallidesse silmadesse vaatas. Tundus, nagu Kris kardaks midagi, kuid Alex ei suutnud mõistatada, mida nimelt.
Krisi keha läbis värin, kui Alex teda puudutas ning ta ei teadnud, mida ta tegema peaks. Üks osa temast käskis tal ära joosta, kuid ta ei suutnud sundida end liigutama. See oli kõigest üks kallistus, kinnitas ta endale, kõigest üks kallistus...
Ta oli nii kaua selle järele janunenud, et ei suutnud oma õnne uskuda.
„Kas sa tunned end nüüd paremini?“ küsis Alex vaikselt, Krisist lahti laskmata. „Sa oled nii pinges...pole imegi, et sa uinuda ei suuda. Sa peaksid lõõgastuma...“

Krisile tundus, nagu sulaks ta kohe vormituks tombuks. Ta lasi oma pilgul üle Alexi näo libiseda, vaadates neid imelisi silmi ning neid väljakutsuvaid roosasid huuli, mis olid talle korraga lähemal kui kunagi varem ning mida ta kõigest hingest suudelda soovis.
Ta tõmbas vargsi Alexit endale lähemale, et teha kõige rumalam tegu, mis talle iial pähe võis tulla. Teda ei huvitanud, kuidas Alex reageerib ning mis saab siis, kui ta Krisi enam kunagi näha ei soovi. Ta soovis vaid, et saaks seda hetke temaga jagada, isegi kui see pidi kestma vaid sekundi.
Akna taga praksatas oks ning Krisi teadvus vabastas ta sellest ulmast, sundides teda Alexist eemale tõmbuma. Ei, ta ei saanud seda teha, mitte praegu. Veel oli liiga vara.
„Ma parem lähen,“ pomises ta, hääl kergelt värisemas, ning oli köögist kadunud veel enne, kui Alex midagi öelda jõudis, et Krisi minemast takistada.

Ta pilgutas kõhklevalt silmi ning vaatas minema tõttavale Krisile järele. Kas ta oli midagi valesti teinud? Ta oli vaid üritanud Krisi pisut lohutada, kuid tundus, et poiss oli endast välja läinud.
Mõtlikult istus ta toolile, võttis laualt Krisi poolt kokkukägardatud tühja piimapaki ning loopis seda ühest käest teise. Krisis oli nii palju, mida ta ei mõistnud ning tol ööl oli Krisi kurbus, mille põhjust ta ei aimanud, teda sügavalt puudutanud. Ja asi polnud mitte ainult kurbuses.
Hetkeks oleks Alex võinud peaaegu vanduda, et Kris üritas teda suudelda, kuid ta pühkis selle mõtte kogu oma absurdsuses kiiresti peast ning kirus end, et talle üldse midagi nii uskumatut pähe võis tulla.
Miks oleks pidanud Kris teda suudelda tahtma? Nad olid liiga erinevad ning nende vahel oli nii sügav kuristik, et isegi katse sellest üle hüpata oleks lõppenud sisse kukkumisega.
Ja ometi oli Alex sel hetkel, kui Kris oma nägu tema omale lähendas ja talle nii intensiivselt otsa vaatas, tundnud oma südames mingit seletamatut sähvatust, mis väljendas mingit tema jaoks veel arusaamatut soovi.

Soovi, et keegi teda armastaks.
Soovi, et keegi teda suudleks.
Soovi, et keegi paneks ta unustama terve maailma pöörlemise.

End veelkord needes virutas ta piimapaki prügikasti ning kõndis tagasi elutuppa, kus teda ootasid linad, millel ta öö läbi vähernud oli ning silmapilgukski und ei olnud saanud ning ei pidanudki saama.
Kris oli ta mõtted täitnud ning kuigi Alex seda kõigest väest ignoreerida üritas, ei jätnud need teda rahule ning vallutasid ta teadvuse, üks neist rohkem vale kui teine.
Hetk enne seda, kui ta päikesetõusu saabudes pinnapealsesse unne vajus, vilksatas tema silme ees Krisi nägu, nagu oleks keegi selle röntgeniaparaadiga ta laugudele kõrvetanud.

Kuna ma olen palavusest oimetu, saate te täna ainult ühe osa, kuid ma luban, et selles juhtub nii mõndagi huvitavat. Oeh, kui ma vaid oskaksin mõnda asja paremini kirjeldada...*sighs*
**

22.

„Ma soovin, et oleksin Mendelejev,“ lausus Masumi, kes vedeles õunapuu all ning neelas oma pilguga sinist taevast. Alex, kes tema kõrval lebas, naeris tahtmatult. „Mendelejev?“ „Jah,“ kinnitas Masumi, „Mendelejev. Tal piisas vaid sõrmi nipsutada, kui ta nälga tundis, ning kohe kukkus talle puu otsast õun pähe.“ „Mulle meeldib su mõtteviis,“ itsitas Alex, „kuid see, kellele õun pähe kukkus, oli siiski Newton ja ma kaldun arvama, et see, kas tal oli nälg või mitte, oli viimane asi, mis õuna huvitas.“
Kris istus köögis ja põrnitses trossis ilmel, kuidas Masumi ja Alex murul lamasid ja ilusat ilma nautisid. Ta oleks meeleldi nendega liitunud, kuid ei tahtnud end nende vestlusesse segada. Niipea, kui ta Masumit nägi, luges ta tema olekust välja, et tal on Alexiga privaatseid asju arutada ning ta ei kavatsenud neid häirida.
Kris ei eksinudki väga palju - äsja oli Masumi Alexile teatanud, et Tartu reis, mida nad hoolega planeerinud olid, jääb ära, kuna Masumi pere sõidab Prantsusmaale ja jääb sinna teadmata ajaks.

„Ma ütlesin neile, et mul juba on plaanid,“ ütles ta napisõnaliselt, „kuid nad veensid mu ümber ja ma pean tunnistama, et see on pakkumine, millest ei saa keelduda. Mu tädi ja ta mees on ennast üsna hästi sisse seadnud ning nädala aja pärast on täditütre pulmad...“ Alex suhtus Masumi teadaandesse tavapärase jahedusega. „Sellest pole midagi,“ ütles ta. „Ma loodan, et sa naudid oma puhkust. Pealegi...arvatavasti poleks ma nii või teisiti sõita saanud. Ma alustan ülehomme tööd ja see võtab suurema osa mu vabast ajast.“ Alex ei teinud sugugi nalja, sest pärast mõningast maakuulamist oli tal õnnestunud sebida endale töökoht ühes Realiseerimiskeskuse kaupluses. Kassa taga olla polnud küll sugugi nii ihaldusväärne kui tundus, rääkimata sellest, et Alex töötas vaid väikese tasu eest, kuid ta suhtus sellesse nagu igasse teise töösse. „Ma ei mõista, miks sa tööle lähed,“ vastas Masumi tema uudise peale.
„Imrel on piisavalt raha, et sind järgmised sada aastat...“ „Ma teen seda selle pärast, et ma tunnen selleks vajadust, ning mis puutub kellegi teise rahast sõltumisse, siis vähemalt esialgu on mul veel nii palju kõrvale pandud, et ma ei pea tema rahakotti auku hammustama,“ segas Alex talle vahele. „Mõneks ajaks saan ma ka iseenda rahale loota.“

Kris ei kuulnud, mida Alex rääkis, kuid ta nägi tema huulte liikumist. See võlus teda ning tõi temani meeldivad mälestused möödunud ööst. Vähem kui kaksteist tundi tagasi oli ta sealsamas köögis seisnud ning Alexi käed olid tema ümber puhanud...
Ta oleks võinud teda kasvõi tundide kaupa jälgida, kuid otseloomulikult leidus keegi, kes teda takistada üritas, kuigi mitte teadlikult.
„Kris, kas sa võiksid korraks siia tulla?“ hüüdis Marianne ülevalt magamistoast. „Üks hetk!“ hüüdis Kris vastu ja ajas end laisalt taburetilt püsti, heitis Alexile viimase pilgu ning kiirustas seejärel trepist üles.
Marianne istus voodil ning tema kõrval lebas kulunud pillikast.
„Ma leidsin selle täna oma mehe...“ lausus Marianne, kuid parandas end kiiresti: „...tähendab, Alexi isa asjade hulgast. Ma ei oska sellega midagi teha ja ma pakkusin Imrele, et me võiksime selle maha müüa, kuid Imre mainis mulle, et sa oskad seda mängida ning ma otsustasin selle sulle anda.“
Ta avas pillikasti ning näitas Krisile päevinäinud vana kitarri.
Kris tundis kummalist rõõmu, kui seda instrumenti voodil lebamas nägi. Sellest, kui ta viimati kitarri oli mänginud, oli juba rohkem kui aasta. Tema isiklik kitarr, millest ta juba üheksandast eluaastast alates viisikesi välja oli võlunud, oli väga õnnetu otsa leidnud: ühe eriti ägeda vihahoo mõjul oli Kris selle aknast välja visanud, nii et kitarri kael küljest murdus. Selle peale keeldus Imre kategooriliselt oma pojale uut kitarri ostmast ning nii oligi Kris muusika mängimise rajalt kõrvale lükatud.

Ta vaatas enda ees istuvat naist pilguga, mis oli täis piiritut tänutunnet. Ta ei mäletanudki, millal ta viimati nii õhevil oli olnud...kui ta seda üldse kunagi olnud oli. „See on arvatavasti väga häälest ära ja ma kardan, et sa pead keeled ära vahetama,“ ütles Marianne sõbralikult. Kris noogutas. „Muidugi, see ei ole mingi probleem. Kas ma tohin...?“ „Loomulikult,“ ütles Marianne naeratades ja ulatas instrumendi Krisile, kes selle hetkegi kaotamata vastu võttis.
Raske oli kirjeldada, mida ta tundis, kui ta oma sõrmedega üle kulunud keelte tõmbas. See tunne oli nagu kevadise esimese liblika nägemine, nagu palaval päeval puhuv jahe tuulehoog, nagu üle pika aja oma vana armastuse nägemine ja temasse uuesti armumine. Kris tundis tõelist rõõmu. Kõik muu, mis tema ümber oli, tundus kummaliselt kaugena, jäädes otsekui mulli sisse.
„Kui sobib, siis ma harjutan seda oma toas,“ ütles Kris, kui talle Marianne olemasolu jälle meenus. „Ma ei tahaks sind segada.“ Marianne raputas naerdes pead. „Mis sa nüüd, sa ei sega mind sugugi...kuid tee nii, kuidas aga soovid.“

Kris asetas pilli ettevaatlikult pillikasti ning viis selle oma tuppa, et sellega põhjalikumalt tutvust teha.
Alexi isa, kitarri eelmine omanik, oli pilliga hoolikamalt ümber käinud, kui Kris iial suutnud oleks. Keeled, mis tundusid olevat hoolega hoitud, olid vaid õige vähe häälest ära ning Krisil kulus nende õigesse tooni seadmiseks vähem kui paar minutit. Olles sellega valmis saanud, alustas ta mängimist. Lugusid, mida ta mängida oskas, oli kõigest kaheksa, kuid talle ei olnud mingi takistus neid kõiki läbi plõnnida. Tema sõrmed, mis olid aasta jooksul liiga pehmeks muutunud, tegid talle valu ja muutsid sõrmede piisava tugevusega keeltele surumise keeruliseks ja rängaks, kuid see ei takistanud teda. Ta polnud nii kaua mänginud, et ta ignoreeris ebamugavustunnet peaaegu täielikult ja ei lasknud sellel end segada, isegi mitte kõige väiksemal määral.
Kuuldes ülakorruselt kostavaid õrnu kitarrihelisid, oletas Alex esialgu, et keegi – suure tõenäosusega Marianne, kes lõõgastumise eesmärkidel alati klassikalist muusikat kuulas - on pannud mängima kitarrimuusika plaadi, kuid Krisi toa ukse vahelt sisse piiludes avastas ta üllatusega, et Kris mängis kitarri. Kris ei olnud talle kunagi maininud, et tal mingit muusikalist annet oleks ning Alex avastas, et tal on Krisi mänguoskuse üle hea meel.

„Ma ei teadnudki, et sa mängida oskad,“ lausus ta. Kris tõstis pea, kuid ei eemaldanud oma sõrmi keeltelt ning noogutas Alexile. „Ära kunagi hinda raamatut kaane järgi,“ ütles ta. Alex raputas naerdes pead. „Kui ma sind kaane järgi hinnanud oleksin, siis ei oleks ma hetkegi kahelnud, et sa selleks võimeline oled...kuid ma arvan, et sa tead isegi, et ma baseerisin oma kujutluspildi sinust sellel, mida ma sinust tean.“ „Ja mida sa minust tead?“ küsis Kris kuivalt. „Mitte midagi või veelgi vähem, kui sa arvad mind teadvat,“ oli Alex tunnistama sunnitud. Tõepoolest, oli asju, mida ta Krisi käest kunagi pärinud ei olnud, ning tema huvi muusika vastu oli üks neist teemadest.
Kris tõmbas esimest keelt eriti tugevalt. „Kas sa Yamiga aias ei peaks olema?“ küsis ta ükskõikselt. Selle peale naeris Alex taaskord. „Masumiga? Ta läks juba rohkem kui tund aega tagasi minema. Millal sa viimati kella vaatasid?“ Kris tegi suured silmad. Kas tõesti oli juba nii palju aega möödas? Ta heitis kiire pilgu aknast välja ning oli sunnitud tunnistama, et õhtu lähenemise märgid olid juba õhus. Päike, mis enne nii rõõmsalt säranud oli, oli kusagile kadunud ning taevast kattis sünkjas vihmapilv, mis tõotas peatset sadu.
„Mängi mulle midagi,“ ütles Alex ootamatult ja istus Krisi kõrvale voodile. „Ma ei mäleta oma isast eriti palju, kuid ma mäletan neid õhtuid, mille me koos elutoas veetsime. Isa mängis kitarril oma lemmiklugusid ja mina kuulasin vaikides. Vahel igatsen ma neid aegu taga ja soovin, et võiksin teda uuesti mängimas kuulda, kuid ta on igaveseks läinud ja ma ei saa sinna midagi parata. Kuid nüüd, kui sa tema kitarri omad...ma tahaksin teada, kas sa mängid samamoodi kui tema. Kas see tekitab minus sama tunnet?“ Viimane küsimus oli suunatud pigem Alexile endale kui Krisile, kuid Kris mõistis, mida Alex sellega mõtles. Tema lapsepõlv oli ammu selja taha jäänud, kuid ometi ihkas ta tunda end täpselt samamoodi kui siis, kui ta oli veel väike poiss. Kui ta isa veel elas, kui polnud Sandrat, Imret ja, mis seal salata, ka Krisi...

„Kuidas siis jääb?“ küsis Alex uuesti, tehes seda vaiksel ja sundimatul toonil. „Mulle tõesti meeldiks, kui sa seda teeksid, kuid kui sa arvad, et sa ei ole selleks valmis, siis ma ei sunni sind.“ „Alex, ma olen kitarri mänginud ajast, mil ma veel titt olin, nii et mitte valmis olemine on minu puhul võimatu. Kitarr on mulle nagu kolmas käsi.“ Ta sügas parema käega oma kukalt. „Mida sa tahad, et ma mängiksin?“ „Mängi mulle seda lugu, mille sa esimesena selgeks õppisid,“ soovitas Alex, „juhul kui sa seda loomulikult mäletad.“
Kris mäletas, kuidas ta olekski saanud unustada? „Tears in heaven“ oli lugu, mida kooli muusikatundides pidevalt lauldi ning see tõi alati endaga kaasa nostalgilist meenutusi aegadest, kui kõik oli olnud nii erinev, nii teistsugune. Kris armastas seda laulu, sest juba selle kuulamine pani teda end erilisena tundma.
Kris asus mängima ning julges ka pisut kaasa laulda - kõigi nende aastate jooksul, mil ta kitarri oli mänginud, oli ta alati nii teinud – , üritades Alexi lähedusel, mis tema jaoks nii meeldiv oli, end mitte häirida lasta.

Would you know my name
If I saw you in heaven
Will it be the same
If I saw you in heaven
I must be strong, and carry on
Cause I know I don't belong
Here in heaven

Ta sõrmed tulitasid pööraselt, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Arvestades seda, palju tema viimasest mängukorrast möödas oli, ei võinud ta seda sugugi imeks panna. Ta ignoreeris sõrmedes olevaid valutorkeid ning libistas sõrmedega üle keelte nii kergesti, kui suutis.

Would you hold my hand
If I saw you in heaven
Would you help me stand
If I saw you in heaven
I'll find my way, through night and day
Cause I know I just can't stay
Here in heaven

Time can bring you down
Time can bend your knees
Time can break your heart
Have you begging please
Begging please

“Kris...“ üritas Alex midagi öelda, kuid poiss ei kuulanud teda, vaid jätkas, taipamata, et kitarri kolmas keel iga hetk puruneb.

Beyond the door
There's peace I'm sure.
And I know there'll be no more...
Tears in heaven

Cause I know I don't belong
Here in heaven

„Kris!“

Kris pööras pead, ning samal hetkel ta kitarrikeel katkes, tõmmates valusasti mööda ta sõrmi, millele ilmusid koheselt verised triibud.
„Kurat!“ vandus ta ning toppis oma verised sõrmed suhu. „Ma pingutasin vist veidi üle...see keel...ma oleksin ikkagi pidanud vahetama...“
„Näita mulle oma kätt,“ palus Alex. „Milleks? Usu mind, see ei ole midagi erilist!“ „Näita!“
Seekord Alex juba nähvas.
„See pole tõepoolest midagi hullu,“ ütles Kris ja üritas muretut muljet jätta. „George Harrisson võis tundide kaupa veriste sõrmedega kitarri mängida ja lõpuks sai ta maailmakuulsaks...“ „Jää siia, ma olen kohe tagasi,“ ütles Alex ta juttu katkestades. Ta tõttas oma tuppa ning tuli hetke pärast tagasi vati ja plaastripakiga ning väikese desinfitseerimisvahendi pudelikesega.
„Hei, mida sa teha kavatsed?“ küsis Kris, kelle jaoks situatsioon ootamatult kurjakuulutav tundus. „Mind sisse mässida?“ „Kui sul vastuväiteid on, siis arvesta sellega, et su suu on esimene, mille ma kinni kleebin,“ teatas Alex. Ta istus Krisi kõrvale ning haaras ette hoiatamata tema marraskil käed oma pihku.
Krisi süda jättis löögi vahele, kui Alexi soojad käed ta nahka puudutasid.
Alexi käed olid ühteaegu nii õrnad kui ka pehmed. Mõni sekund istus ta midagi tegemata või ütlema ning lihtsalt hoidis Krisi väsinud käsi oma peopesade vahel, justkui soovides neid soojendada - ometi polnud selleks mingit vajadust, sest Krisi käed polnud külmad.

Alex ei teadnud isegi, miks ta ootamatult liikumatuks jäi. Ta oleks võinud vanduda, et kellegi kuri kepikäsi on tema kallal täielikku või vähemalt osalist kehakammitsa loitsu kasutanud, kuid loomulikult polnud see võimalik.
Ta teadis, mida ta tegema peab ja see tundus lihtne: ta pidi kõigest vati niiskeks tegema, Krisi sõrmed sellega üle tõmbama ja need seejärel ära plaasterdama...kuid ta ei suutnud end tegutsema sundida. Niimoodi Krisiga külg-külje kõrval istumises oli midagi kummaliselt rahustavat, midagi, mida Alex määratleda ei suutnud...
...või suutis?
See meenutas talle ühte tunnet, mille ta ammu unustanud oli, tunnet, mille ta arvas enda jaoks igaveseks surnud olevat.
Tunnet, mida ta ei oleks tohtinud tunda, vähemalt mitte Krisi vastu.
Ta raputas end oma tardumusest lahti ning keskendus sellele, mida ta tegema pidi. Ta niisutas vati desinfitseerimisvahendiga, puhastas Krisi sõrmed, mis, nagu välja tuli, väga hullusti kannatada saanud polnudki, ära ning mässis need tillukestesse plaastritesse.

„Ma oleksin seda ka ise teha saanud, kas tead,“ ütles Kris naerdes ning Alexil ei jäänud muud üle kui noogutada. „Ma tean, kuid ma tunnen end vastutavana. See oli minu süü. Kui ma poleks sundinud sind mängima...“ „Millal sa ükskord aru saad, et ma vihkan seda, kui sa end millegi eest vastutavana tunned?“ küsis Kris otsekoheselt. „Kui sa seda ütled, siis paned sa mind end nii kasutuna tundma...“ „Vabandust, sa tead, et ma ei mõelnud seda nii,“ ütles Alex vabandavalt ning puudutas vaistlikult käega Krisi lõuga, et sundida teda endale otsa vaatama. „Ma ei kavatse sind kunagi end kasutuna tundma panna.“
Ta ei märganudki, kuidas Krisi käsi ta põlvele libises ning kuidas poiss talle ootamatult lähedal oli.
Krisi silmades oli mingi seletamatu läige, milles segunesid valu ja kiindumus ning Alex ei suutnud nendelt pilku pöörata, kuigi ta teadis, et oleks pidanud seda tegema. Ometi jäi tema silmavaade justkui paigale naelutatuks ning ei liikunud ka siis kui Kris näost punaseks tõmbus - see ei olnud Alexi jaoks enam midagi uut, kuna viimasel ajal oli see Krisiga tihti juhtunud ning Alex oli hakanud seda tema juures loomuliku nähtusena võtta.
Krisile tundus, nagu oleks kogu maailm hetkeks seisma jäänud. Praegusel hetkel olid olemas ainult tema ja Alex. Alex vaikis nagu kivist ingel, kuid sõnu polnudki vaja. Krisi käsi puhkas Alexi põlvel, ta tundis tema sooja keha enda vastas, tema kõditavat hingeõhku. Tema nahk oli pehme ja ta lõhnas nii hästi...Kris soovis, et Alex kuuluks ainult temale. Polnud tähtis, kes nad olid. Senikaua, kuni nad teineteisest hoolisid, ei omanud miski muu tähtsust.

Ta lähendas oma nägu Alexi omale, nii et nende huulte vahele jäi kõigest pisikene vahemaa. Ta teadis, et tegu, mida ta teha plaanib, on ehtne rumalus, kuid ta teadis ka, et hiljem pole tal selleks enam julgust.
Alex tahtis midagi öelda, kuid küsimus lämbus ta kurgus, kui ta Krisi huuli enda omadel tundis.
Ta ei suutnud seda uskuda, kuid see, mis tundus võimatu ja uskumatuna, oli võimalik ja tõene. Kris suudles teda. Ta ei teadnud, miks, kuid Kris tõepoolest suudles teda. See polnud unenägu.
Alexile valmistas üllatuse tõsiasi, et ta ei tõuganud Krisi eemale, vaid läks vooluga kaasa, ning ta südame äge pekslemine ei tahtnud kuidagi peatuda.
Mõttes tagus Alex endale rusikaga vastu pead. Ta ei oleks tohtinud tekkinud olukorda nautida ning ometi ta tegi seda. See kõik oleks pidanud keelatud olema. Ainus õige tegu oleks olnud see kohe lõpetada, kuid ta ei suutnud end peatada. Äkitselt sai ta teadlikuks, kui hea oli esimest korda vabatahtlikult kedagi suudelda, ning kuidas ta oli juba mõnda aega alateadlikult soovinud, et see keegi oleks Kris...
Uksel seisev Kariné tardus ehmunult paigale, kui Alexit ja Krisi voodil suudlemas nägi ning sõnad, mida ta oli öelda kavatsenud, hääbusid ta huulte vahel. Ta suutis ainult pealt vaadata ja mitte midagi öelda.
Ootamatust, tema jaoks ka halvast üllatusest väriseva käega koputas ta vastu uksepiita. „Kas ma segan teid?“ küsis ta sügavalt sisse hingates.

Alex reageeris kiiresti. Ta rebis ennast Krisi lummusest lahti, tõmbas kopsud tõtakalt õhku täis ning marssis toast välja, ütlemata ainsatki sõna. Kariné seisis veel mõne hetke segadusse sattunult ukselävel, käsi uksepiidal, ning tõttas seejärel Alexile järele.
Kris puudutas ettevaatlikult nimetissõrmega oma alahuult.
Kui väike segav faktor välja arvata, oli kõik läinud paremini, kui ta iial uskunud oleks.
Ta oli sellega hakkama saanud...ta oli Alexit suudelnud.
Ning Alex polnud vastu pannud.
Kris teadis, et see ei jää viimaseks korraks, mil ta oma kasuvenna ihaldusväärseid huuli maitsta saab.

lfjhaöognkfnhägdfzhgo Sa ei kujuta ette, millised liblikad mul igal pool olid praegu. o.O
VEEL!

Honto ni gomen ne! Mulle tundub, et viimasel ajal on mul kombeks üha rohkem postitamisega viivitada, mis siis, et aega ju isegi oleks

Liblikad on tõesti toredad, kui nad on kõhus võis siis õues ohutus kauguses, mitte ei lenda kell üks öösel toas ümber põleva lambi. Mina puutusin eile lahtise akna tagajärjel kokku just selliste liblikatetega ja nemad mulle küll ei meeldi

Olge mõnusad ning rõõmustage mind ka edaspidi oma toredate kommentaaridega(kas teadsite, et kui õ-täht Elisa sõnumisse tippida, läheb see arvesse tervelt 60 tähemärgi eest? ) Siit tuleb kaks uut osa, kuigi esimene nendest on mingi jahu. Asjad ei hakka sugugi hästi minema...*naerab õelalt*
**

23.

Sellest ajast peale, kui Kariné talle ja Krisile väga ebasobival momendil peale oli sattunud, oli Alex Krisi vältinud nii palju, kui vähegi võimalik. Loomulikult tundis ta end seda tehes silmakirjalikuna - kas ei olnud ta ise alles loetud päevad tagasi Krisi enda vältimises süüdistanud?- , kuid tema sisemus ei andnud talle rahu. Üks asi oli endale kinnitada, et see suudlus, nii lühike ja tühine, kui see oligi, ei tähenda talle midagi, kuid teine asi oli selle mõttega elada nii, et seda uskuma jäädakse, ning miskipärast tundus Alexile, et ta ei saa sellega hakkama.
See oli olnud kõigest üks hetk, kõigest üks suudlus. Suudlus, mille taga ei olnud midagi, mitte mingeid tundeid.
Mille kuradi pärast oli Alexil tunne, et ta valetab endale?
Alex polnud ainus, keda vältimises süüdistada sai. Ka Kris oli otsustanud temast eemale hoida. Ta tundis piinlikkust, mida ei saanud eirata. See, mis oli ühel hetkel hea mõte, mõjus järgmisel hetkel sootuks vastupidisena.

Tema süda ja hing närisid teda seespoolt ning panid teda end tundma nii halvasti, nagu ta ei oleks seda iial uskunud võimalik olevat. Mingi jõud rebis teda seest pooleks, ta ei teadnud, mida ta tegema peaks. Alexi ees vabandama? Tema käest küsima, kuidas ta temasse suhtub? Veelkord vabandama, kõik südamelt ära rääkima ning peale seda igaks juhuks veelkord vabandama, võib-olla isegi tuhat kuni miljon korda järjest?
Raske oli olla teismeline. Ainus asi, mis sellest hullem oli, oli olla armunud. Nagu poleks elu juba piisavalt karm olnud.
Oli laupäev, müristas ja lõi välku. Ühtlasi oli ka Alexi esimene tööpäev ning poiss oli kodust lahkunud juba siis, kui terve maja veel magas. Täpsemalt öeldes, siis, kui Marianne, Imre ja Kris veel sügaval unemaailmas viibisid. Majas oli kaks isikut, kes olid täiesti ärkvel: need olid Sandra ja Kariné.
Kumbki neist veetis aega teineteisest eraldi, hoolimata sellest, et nad viibisid samal korrusel ja neid lahutas vaid paar meetrit seina -ja põrandapinda. Asi polnud selles, et nad ei oleks omavahel läbi saanud - kui Kariné sisse kolis, oli Sandra seda üsna rahulikult võtnud ning Kariné suhtus temasse kui Alexi nooremasse õesse küllaltki sõbralikult. Samas ei saanud öelda, et nad oleksid olnud parimad sõbrannad või midagi ligilähedastki. Nad vaevu rääkisid teineteisega ja ka siis, kui nad seda tegid, ei puudutanud nad kunagi ühtegi olulist teemat. Nad olid kaks inimest, kes viibisid olude sunnil sama katuse all, mitte sõbrad.
Sandra istus rätsepistes põrandal, selg vastu voodit toetatud, ning sirvis enda ees lebavat suurt fotoalbumit.
Album oli kaetud kerge tolmukorraga, kuna keegi polnud seda kaua aega vaadanud. Äsja oli Sandra selle välja võtnud viimasest kastist, mida ta kohe peale kolimist lahti ei olnud pakkinud. Nüüd, kui see oli tehtud, oli kolimine ka tema jaoks ametlikult lõppenud.

Selle albumi lehekülgedele oli talletatud Alexi ja Sandra lapsepõlv, nende ühine ajalugu.
Sandra vaatas albumis olevaid pilte heldinud pilgul. Raske uskuda, et tema ja Alex olid kunagi väikesed olnud. Et nad olid kunagi olnud nii õnnelikud, nagu nad tundusid olevat nendel fotodel.
Raske oli leida pilti, kus nad ei oleks südamest naeratanud. Nüüd, kui elu oli edasi läinud, oli nende tõeline naeratus ammu naeratuse haleda koopiaga asendunud.
Üks pilt, mida Sandra vaatas, torkas temasse tõeliselt sügava haava. See oli pilt tema perekonnast, sellisest perekonnast, kuhu ta oli sündinud.
Pildil olid kõik tema lähedased inimesed. Marianne istus toolil ja hoidis oma mehe käest kinni. Tema kõrval kükitas Alex, blond tukk hooletult kõrvale lükatud, ning hüpitas aastast Sandrat oma põlve peal.
See oli perekond, kuhu Sandra sündinud oli, kuid mida tema jaoks enam olemas polnud. Tema isa oli surnud, tema ema oli nüüd uuesti abielus - Sandra tundis rõõmu, et naine oma õnne oli leidnud - , ning Alex...Alex ei olnud enam Alex, polnud olnud juba viimased kaks aastat.
Sandra kirus vaikselt seda päeva, mil kõik muutunud oli. Loomulikult oli kõik juba enne seda saatuslikku päeva nihkes olnud, kuid sellel päeval oli kõik verega kirja pandud ning enam ei saanud midagi muuta.
Elu oli läinud oma rada, kuid oli asju, mis ei ununenud.
Sandra tõstis albumi oma põlvedele ning selle vahelt pudenes välja üks pilt. Sandra korjas seda üles ja vaatas seda.

See oli foto Henryst, kolmandast olulisest mehest Sandra elus. Henry nägi fotol nii noor ja kena välja. Nüüd meenus Sandrale, et tegemist oli pildiga, mille Henry kunagi Mariannele oli andnud. Sandra oli selle pildi ema käest ära nihverdanud ning albumi vahele pannud. Loomulikult ei mäletanud ta hästi, miks ta seda teinud oli, sest sellest oli nii kaua aega möödas.
Mees pildil tundus Sandrat etteheitva pilguga vaatavat: tundus, nagu ta teaks. Sandra teadis, et ta teabki, et ta süüdistab tüdrukut tegevusetuses, selles, et ta kunagi midagi ette ei võtnud, et ta vaikis, varjas, oli kaasosaline...
Kuid Alex oli ta vend, osake temast, ning Henry oli olnud kõigest üks mees, üks armumine. Polnud tähtis, kui kallis ta Sandrale olnud oli ja kui palju ta talle tähendas. Oli asju, mis olid armumisest tähtsamad, ka väikese lapse jaoks, ning üks neist asjadest oli perekond. Alexi reetmine oleks võrdunud kogu perekonna reetmisega.
Üks soolane pisar pudenes Sandra lau vahelt ning voolas mööda ta põske alla, peatudes tüdruku öösärgikrae vahel.
Nad olid Alexiga alati lähedased olnud, nad olid olnud parimad sõbrad. Tollel päeval aga oli kõik muutunud ning Sandrale tundus, nagu oleks ka Alex tol päeval elu kaotanud. Ta ei olnud enam sama poiss, tundus, nagu oleks ta hing lahkunud ja vaid tühja kesta maha jätnud.
Teatud mõttes igatses Sandra vanu aegu tagasi, kuid ta ei suutnud midagi muuta. Iga kord, kui ta Alexile otsa vaatas, nägi ta ainult verd tema kätel, ning see täitis teda vihaga. Kuidas julges Alex talle niimoodi haiget teha?
Loomulikult ei vihanud ta oma venda, hoolimata kõigest ning hoolimata sellest, et ta teda kägistada oli üritanud. See oli üks häbiväärne juhtum, mis oli aset leidnud peaasjalikult seetõttu, et Sandra emotsioonikatel oli lihtsalt üle keenud, ning tüdruk oli seda kibedasti kahetsenud. Isegi praegu tekitas see temas halva tunde.
Ta ei vihanud Alexit, ta armastas teda, kuid ta teadis, et Alex ei usu seda ning on lootuse sellele juba ammu minetanud.

Ta rebis Henry foto tükkideks ning lükkas tükid voodi alla. Seejärel tõmbas ta oma vana perepildi albumist välja ning kõndis sellega kirjutuslaua juurde.
Laual seisis raamitud foto, millel poseerisid Sandra kaks parimat sõbrannat. Väikese ohke saatel võttis Sandra pildi raamist välja ning pistis lauasahtlisse. Seejärel võttis ta foto, millel oli tema veel killustumata perekond, ning raamis selle ettevaatlikult ära. Tundus kuidagi vale seda albumisse tagasi panna.
Alex...sellel fotol oli ta naeratus nii puhas, nii süütu, nagu ei oleks tema hinge rõhuvat kuritegu.
Sandra soovis, et võiks teda veel kunagi niiviisi naeratamas näha. Hoolimata kõigest, mida ta tegi, ning sellest, kuidas ta käitus, oli tal ainult üks soov: näha oma venda õnnelikuna. Kui Alex oli õnnelik, oli ka tema õnnelik. See kõlas klišeelikult, kuid Sandra jaoks oli see ülim tõde.
Sandrast eemal, üks tuba edasi, seisis Kariné ning uuris ennast kapiukse küljes olevast peeglist.
Ta riided, mis ta keha katsid, olid voodi peale heidetud ning ta seisis keset tuba täiesti alasti. Seda, et keegi siseneb, ta ei kartnud - ta oli ukse lukustanud, nii et tuppa pääsemine oli võimatu.

Ta keerutas ennast peegli ees edasi-tagasi ning uuris ennast hindava pilguga. Kuigi ta oli neljandat kuud rase ja tema väike kõhuke muutus iga päevaga üha vormikamaks, ei olnud see tema välimusele veel eriti olulist kahju teinud. Tema ihu oli endiselt prink, tema rinnad olid tunduvalt suuremad kui varem, ta nahk õhetas tervisest. Tundus, et ta pole kunagi varem nii hea välja näinud kui tollel hetkel. Keegi poleks suutnud talle vastu panna.
Sisemuses tundis ta end aga hoopis teistmoodi. Ahistatuna, kokkusurutuna. Teda vaevas mure, mis ei lasknud tal rahulikult olla.
Selle mure nimi, mis teda vaevas, oli Kris Martin.
Teda olid Krisi suhtes kahtlused vaevanud juba sellest hetkest peale, kui poiss teda ähvardanud oli ning tagatipuks tal veel ka Alexist eemale hoida käskinud. Selles, kuidas Kris Alexisse suhtus, oli midagi veidrat, midagi natuke LIIGA sõbralikku, ning see häiris Karinéd.
Kariné ei välistanud enam võimalust, et Kris on Alexisse armunud - kuidas teisiti võiski Krisi käitumist tõlgendada - , kuid tal ei olnud õrna aimugi, kas see tunne on ühe -või kahepoolne. Kas oli võimalik, et Alex vastas Krisi tunnetele?

Kariné päästis oma pikad juuksed punupatsist lahti ning lasi nendel üle oma õlgade valguda, nii et need ta nibud katsid ning ülakeha mõttelise piirina kaheks jagasid.
Oli ainult üks võimalus uurida välja, kas tal on kunagi lootust Alexi armastusele ning Kariné kavatses seda kasutada. Loomulikult tähendas nimetatud plaani rakendamine teatud hingelist julgust ja valmisolekut ning õiget ajastust. Kariné teadis, et aeg ei ole veel küps. Ta pidi ootama, kuid see ei tähendanud, et ta oleks tohtinud käed rüpes istuda. Ta pidi pinda sondeerima ning olukorra endale sobivaks kohandama, et kõik läheks just nii, nagu tema seda ootab.
Sisimas ei teadnud ta, mis teda tema suurepärase plaani õnnestumise või vastupidi, ebaõnnestumise korral oodata võis, kuid üks oli kindel: mõlemal juhul ootasid teda tagajärjed, millest üks võis olla hullem kui teine.
Ta haaras voodilt oma riided, kattis oma keha ning keeras seejärel ukse lukust lahti, et alla kööki minna ning kerget hommikueinet süüa. Temaga koos tallas trepiastemeid ka nukra olekuga Sandra. Neile järgnesid Krisi unised sammud.
Kariné täitis lillelise kausi maisihelvestega, kallas need maasikajogurtiga üle, võttis lauasahtlist lusika ning hakkas seejärel sööma. Sandra võttis külmkapist paki apelsinimahla, valas klaasi ääreni täis ning istus Kariné kõrvale lauda.
Nende vahel valitses vaikus.

Kris, kes kõige viimasena kööki jõudis, tõmbas laua otsa juures oleva tooli valju kriuksuga laua alt välja ning istus sellele, toetades jalad mugavalt lauaservale, olgugi et Alex oli talle kord öelnud, et see pole viisakas. Hajameelselt, unest ikka veel pisut sassis olles, võttis ta oma suitsupaki, tõmbas sealt välja ühe ühe rohelise Trendi ning süütas selle põlema, tõmmates sügava mahvi.
Kariné hakkas köhima - mitte küll seetõttu, et suits tema kopse ärritanud oleks, vaid pigem demonstratiivselt. Kuna ta oli rase, oli suitsuses keskkonnas viibimine kahjulik.
„Kas sa tahad impotendiks jääda?“ küsis Sandra, kes oli Kariné kimbatust märganud. „Muidugi,“ ütles Kris suitsust järjekordset mahvi tõmmates. „Sa ei kujuta ettegi, kui väga.“ „Väga hea,“ vastas Sandra, „sest kui sa edaspidigi mentoolikaid tõmbad, siis sul kümne aasta pärast enam ei tõusegi. Kurat võtaks, mine mingi normaalse margi peale üle.“
Kris ohkas ja naeris teravalt. Tüdrukud, tüdrukud, tüdrukud. Nii ilusad ja nii mürgised

24.

Oli päikesevaene pühapäevahommik ning kell lähenes kaheksale. Varasest kellaajast hoolimata oli Alex juba ärganud, riides ning kodust väljas.
Ta seisis Tallinna lennujaamas ning jättis Masumi, Mannu ja nende vanematega hüvasti. Käes oli päev, mil nad pidid Prantsusmaale lendama.
Ta ei kujutanud ette, mida ta ilma oma parima sõbrata tegema hakkab. Masumi oli ka varem suvel kaua Alexist eemal viibinud, kuid mitte kunagi nii kaua. Praegusel hetkel oli üsna tõenäoline, et tema perekond ei naase Prantsusmaalt enne augusti lõppu ning ajaperiood, mis jäi sinna vahele, pidi kestma rohkem kui kuu.
See oli pikk aeg, kohati liigagi pikk.

„Me toome sulle palju kingitusi,“ lubas Mannu lahkelt naeratades ning haaras Alexi tugevasse kallistusse. „Miniatuurse Eiffeli torni koopia, ühe Pariisi prostituudi...“ „Ärge ennast lõhki ostke,“ naeris Alex. „Majandussurutise ajal pole hea liiale minna.“ „Selles ma ei kahtlegi,“ ütles Masumi. „Just sellepärast konfiskeeringi ma Mannu rahakoti niipea, kui selleks võimalus tuleb.“ Mannu vaatas talle mossis näoga otsa. „Jäta, jobu. Sa ju tead, et ma tegin nalja. Ma olen alati oma raha kasutamisel mõõdukas olnud.“ Masumi heitis pilgu lillale Hello Kitty nabapluusile, mille Mannu endale selga oli pannud ning mis talle liiga ümber oli, jättes mulje, nagu ei saaks ta nahk selle all hingata. „Millegi pärast on mul tunne, et ma ei usu sind,“ irvitas ta.
Rivi, mille lõpus nad seisid, hakkas liikuma. Oli aeg oma passe näidata ning edasi turvakontrolli suunduda.
Masumi kallistas Alexit, veel tugevamini kui Mannu seda teinud oli. „Vaata, et sa minu äraolekul mingitesse jamadesse ei satu,“ ütles ta hoiatavalt. „Kui ma tulen tagasi ja avastan, et pean hakkama sind vanglast välja kauplema, siis...“
Selgelt ei olnud see kõige sobivam kommentaar, mida ta teha võis, kuid Alex ei teinud teist nägugi.
„Selle pärast pole sul vaja muretseda,“ ütles ta, üritades veenvat muljet jätta. „Kui ma kunagi kinni peaksin kukkuma, tirin ma su endaga kaasa.“
„Ma jään sind igatsema,“ ütles ta vaikselt. Muidugi polnud see lõplik hüvastijätt, kuid...
„Ma loodan, et sul on Krisiga lõbus,“ ütles Masumi muiates.

See lausevalik pani Alexi kohkuma ning ta tõmbus rutakalt eemale. Mida Masumi sellega öelda tahtis? Kas ta teadis? Arvas? Aimas? Oletas?
„Hei, Alex, mis sinuga on?“ küsis Masumi süütult. „Sa oled näost punasem kui pühalik jõulukaunistus, mille lapsed kuuse külge riputavad, et selle alla halleluujat laulda.“ Alex katsus ettevaatlikult kätega oma põski. Need tulitasid.
„Ma...ee...tähendab,“ puterdas ta, „ma siin...“ Ta ei teadnud isegi, mida ta öelda tahtis. „Tähendab, ma...“ Ta jäi vait. Milleks edasi rääkida, kui ta ei suutnud isegi korralikku lauset moodustada?
„Ma arvan, et ma hakkan nüüd minema,“ ütles ta lühidalt, keeras Masumile selja ning hakkas minema kõndima. „Head reisi!“
Masumi lippas talle järele ning, haarates ta õlast, sundis teda peatuma. „Oota,“ ütles ta. „Sa ei lähe enne kuskile, kui oled mulle rääkinud, milles on asi.“

„Masumi!“ hüüdis ta ema etteheitvalt, pannes pahaks, et ta poeg järjekorrast minema oli tormanud. „Üks minut!“ hõikas Masumi vastu ning pöördus siis Alexi poole.
„Räägi mulle, mis toimub,“ ütles ta otsustavalt. „Ma olen su parim sõber ning sa võid mind usaldada.“ „Ma tean, et võin,“ vastas Alex, „lihtsalt...ma ei tea isegi.“ Ta ei teadnud tõepoolest, mida Masumile öelda. Ta oli suures segaduses.
Mitu inimest heitis Masumile veidra pilgu, kuna ta polnud veel oma kätt Alexi õlalt ära võtnud.
„Sa läksid endast välja niipea, kui ma Krisi mainisin,“ lausus Masumi ning kahtlemata oli iga sõna, mille ta üle oma huulte poetas, tõsi. „Milles on asi? Mitu korda ma seda küsima pean?“ Alex ohkas. „Sa võid seda küsida niipalju kui kulub, kuid ma ei tea vastust. Ma lihtsalt...ma ei tea, ma olen segaduses.“ „Segaduses?“ Masumi kortsutas kulmu. „Millises segaduses? Suures? Väikeses?“ „Masumi!“ hüüdis ta ema uuesti, seekord juba tõeliselt kannatamatult. „Kohe!“ hüüdis Masumi käega viibates. „Anna nüüd inimesele ometi hetk aega!“
„Kas Kris ajab sind segadusse?“ küsis Masumi otsekoheselt. Alex noogutas häbelikult ja lõi silmad maha. „Me, noh...ütleme nii, et meil lihtsalt juhtus üht-teist ja ma ei tea enam, mida mõelda. Kas ma olen sinu meelest hull?“ „Sõltub sellest, mis on üht-teist,“ ütles Masumi. Ta ema hüüdis ta nime juba kolmandat korda ja seekord järgnes sellele aktiivne jalgade trampimine. Masumi tegi mingi umbmäärase pealiigutuse, andes mõista, et ta on vihjest aru saanud, kuid ei vastanud hüüdele, vaid keskendus Alexile.

„Ü-h-t - t-e-i-s-t,“ kordas ta, venitades iga tähte pikemalt kui tavaliselt. „Räägiksid äkki asjast?“ Alex surus oma käed kramplikult külgedele. Jah, mis see „üht-teist“ siis ikkagi oli? Kõik see tundus pealtnäha nii tähtsusetu, nii et miks see ometi tema jaoks nii tähtis oli?
„Noh, meil oli see...hetk ja siis me juhtusime suudlema ja...“ ütles ta, olles näost veel punasem kui enne ning see juba tähendas midagi.
Masumi tänas sel hetkel Jumalat, et teda oli õnnistatud andega oma suuliigutusi kontrollida - vastasel juhul oleks ta suu väga ebaviisakalt lahti vajunud.
Seda, mida Alex ütles, ei olnud Masumi absoluutselt oodata osanud. Pigem oli ta arvanud, et ehk on poisid omavahel tülli läinud - arvestades nende isikute erinevusi, oli see väga reaalne variant - ning et Alex on Krisi lihtsalt läbi kolkinud, kuid ta ei oleks iial arvata suutnud, et asjad on just nii, nagu nad parajasti olid.
Masumi lasi mõttes peast läbi kõik korrad, mil ta oli Alexi ja Krisiga koos aega veetnud. Neid polnud küll palju, kuid siiski. Kas ta oleks pidanud nägema märke, mis viitavad sellele, et nad võivad teineteisest huvitatud olla?
Alex ja Kris olid teineteise jaoks täiesti valed...ja hoolimata sellest, mis nende vahel toimunud oli, ei tähendanud see seda, et Kris omadega sama kimpus oleks kui Alex. Arvatavasti tahtis ta lihtsalt Masumi kohmetule sõbrale haiget teha...
Eelarvamused, eelarvamused. Masumi kirus end mitu sekundit selle pärast, et ta inimestesse sellise eelarvamusega suhtus. Ta peaaegu ei tundnudki Krisi, nii et ta ei oleks tohtinud tema kohta midagi sellist mõelda.

Olgu kuidas oli, ta ei saanud lõputult vaikida. Alex ootas midagi. Mingit rahuldavat vastust, mingit nõuannet.
„Kas sa oled temasse armunud?“ küsis Masumi, üritades surmtõsiseks jääda. Ta eemaldas oma käe Alexi õla pealt, haaras sellega poisi käest ja surus selle tema tuksuvale südamele. „Mida su süda sulle ütleb?“
„Et ma olen hull,“ ütles Alex rahutult. „See oli kõigest üks suudlus...ma ei peaks ennast tundma nagu idioot. Selliseid asju ju juhtub, eks ole...ja mille kuradi pärast pean ma kohe selle taga midagi nägema? Ma olen peast segane, vaat mis.“
„Kas sa tahad, et ma ütleksin sulle, mida sa tegema peaksid?“ küsis Masumi siira murelikkusega. Kuigi ta ei olnud teemaga väga kodus, tahtis ta anda endast parima, et Alexit aidata. Alex mõtles hetke ja noogutas seejärel. „On ainult kaks asja, mida sa hetkel teha saad: kas Krisiga sellest rääkida või oodata, kuni selgus ise majja tuleb.“ „Ja kui selgusel on mu maja leidmisega raskusi?“ küsis Alex. „Ei tal ole,“ ütles Masumi, mõeldes seda tõsiselt...või vähemalt lootes, et see on tõsi. „Küll sa näed, et kõik läheb hästi. Kuid...sa ei vastanud mu küsimusele. Kas sa oled temasse armunud?“
„Ma ei tea...ma tõesti ei tea,“ jäi Alexil üle vaid ohata. „Kuid ma arvan, et sul on õigus. Kõik laabub.“ „Mul on alati õigus, isegi siis, kui ma eksin,“ ütles Masumi naerdes.

Ta oleks tahtnud veel midagi lisada, kuid selleks polnud enam aega. Hetk hiljem oli Mannu, kes järjekorrast minema oli hiilinud, juba tema käest haaranud ning tiris teda minema. „Kõik läheb hästi, usu mind!“ hüüdis Masumi rõõmsalt, kuigi hetkel oli ta pea täis kõige erinevamaid mõtteid.
Ta peaaegu ei keskendunudki, kui ta oma pileti esitas ning turvakontrolli poole marssis. Seal unustas ta oma hajameelsuse tõttu võtmed püksitaskusse, nii et lahked turvatöötajad ta läbi otsisid. Alex aga kõndis minema, ignoreerides fakti, et taaskord sajab ja taaskord - nagu alati - on ta ilma vihmavarjuta väljas. Bussipeatusesse jõudes raputas ta oma nahktagi kuivaks ning tõmbas selle endale rohkem ümber, pannes vahelduseks ka luku kinni.
Masumi oli öelnud, et kõik läheb hästi. Miks oli Alexil tunne, et seekord ta sõber eksib ja tema, Alex, kihutab täiskiirusel mingi seni veel ilmnemata kriisi poole?
Nõnda mõtteid mõlgutades istus ta bussi peale ning sõitis tööle.
**
Käes oli lõunaaeg ning Krisi kõht korises valjult, sest ta ei olnud juba mitu tundi midagi söönud.
Ta oli Realiseerimiskeskuse kaupluses ning ta polnud sugugi äsja sisse astunud - ta oli riiulite vahel luuranud juba keskpäevast saati.
Kõik selle nimel, et Alexit töötamas näha.
Alex tööhoos oli midagi erilist, Kris oli sellest juba ammu aru saanud, ning ta ei suutnud temalt pilku pöörata. Nähes, millise pühendumusega Alex kaupa kassast läbi lõi, raha vastu võttis ning sunnitud, kuid selles hoolimata kauni naeratuse saatel klienditele kena päeva soovis, ei suutnud ta poest lahkuda, kuigi ta teadis, et oleks pidanud just seda tegema. Ta tundis end nagu jälitaja.
Tundus, et Kris ei ole ainus, kes Alexi jälgimisele on pühendunud. Umbes pool tundi tagasi olid poodi sisenenud kolm varateismelist tüdrukut, kes pidevalt leti ees edasi-tagasi kõndisid ja Alexile üsna huvitatud pilke heitsid. Kris hakkas juba armukadedaks muutuma ning ta oleks nad hea meelega poest välja peksnud, kuid ta kahtlustas, et siis pekstaks teda ennast sealt välja.

„Kui küsida tohib, siis mida sa naiste pesu juures teed?“ küsis Alex, olles Krisile selja taha hiilinud.
Kris võpatas. Ta polnud märganudki, millal Alex leti tagant lahkus ja tema juurde tuli. Kuidas ta küll selle kahe silma vahele oli jätnud?
„Noh, ma ee...mõtlesin, et siin on palju ilusaid riideid,“ ütles Kris kohmetult naerdes ning võttis lähima stange pealt ühe riidepuu, millel rippus rohelisetriibuline öösärk. „Mis sa arvad, kas see sobiks mulle?“ küsis ta naljatlevalt. „Ma kardan, et sul on selle jaoks natuke vale kehaehitus,“ vastas Alex ilmetult.
Alex tundis, kuidas mingi ebakindlus ja rahutus temasse poeb. Mida kuradit Kris seal tegi? Alex oleks võinud vanduda, et nägi teda mööda poodi silkamas juba tükk aega tagasi...miks ta ikka veel seal oli? Kas ta tuli tema juurde?
Paljas mõte sellest pani Alexi südame kiiremini lööma ning tekitas temas jälle soovi midagi vastu oma pead taguda, või hoopiski oma pead millegi vastu taguda.
„Kui välja arvata sinu mittegeniaalne plaan endale öösärki osta, siis mida sa siin tegelikult teed?“ tahtis ta teada. „Olgu, kui sa just nii ilusasti küsid,“ ütles Kris, mahedas hääles kübeke irooniat, „siis tea, et ma tulin sinu juurde.“

Ta kõht korises, andes talle märku, et on viimane aeg ennast millegagi kostitada.
Alex haaras juhusest kinni. „Sa näed väga nälginud välja,“ ütles ta teatava huumoriga. „Kuidas oleks, kui läheksime ja sööksime kuskil midagi? Mul hakkas just lõunapaus.“
„Kas tead,“ vastas Kris, muutudes silmnähtavalt rõõmsamaks, „see on hea mõte. Ma poleks ise selle peale tulnudki.“ „Raske uskuda,“ ütles Alex. „Ma arvan, et söömist kui inimese elu põhivajadust ei saa kuidagi unustada.“
Nad lahkusid poest ja suundusid teisel pool teed olevasse söögikohta, kus tellisid endale friikartuleid ja jäätist. Krisi suureks pettumuseks ei olnud tüdrukud, keda ta poes kohanud oli, neid sugugi rahule jätnud, vaid hoopis järgnesid neile.
„Kas sulle meeldib see töö?“ küsis Kris esimese ettejuhtuva küsimuse, mis talle pähe torkas, kui nad lauda oli istunud. „Eks ikka,“ vastas Alex ja kastis pika friikartuli kastmesse. „Muidu ma seda ju ei teeks.“ „Seda kindlasti,“ lausus Kris ja kaevas lusika oma jäätise sisse. „Kas sa sööd alati magusat enne soolast?“ küsis Alex, keda selline teguviis üllatas. Kris noogutas. „Suurema osa ajast. Ma ei teagi, miks, aga ma olen seda juba lapsest saadik teinud.“ Ta pistis suure jäätisetüki suhu ning tegi grimassi. „Kurat, kui külm,“ hädaldas ta. Alex hakkas tahtmatult naerma. „Võib-olla peaksid sa väiksemad ampsud võtma,“ arvas ta. „Suur tükk ajab suu lõhki.“ „Kui originaalne,“ ütles Kris, grimass endiselt näole kleebitud. Tundus lausa naeruväärne, kui mugavalt ta end Alexi seltsis tundis. Nad olid vaevalt paar minutit koos istunud, kui ta oli juba jõudnud neid luuravad tüdrukud unustada, nagu poleks neid olemaski olnud.
„Nüüd oleks aeg rääkida, miks sa tulid,“ ütles Alex järjekordset friikartulit suhu pistes. „Sa ei astunud ju ometi niisama läbi?“ „Aga miks ka mitte?“ küsis Kris lusikaga oma jäätisekausis sonkides. „Võib-olla tulin ma lihtsalt tere ütlema.“ „Kunagi ei tulda lihtsalt tere ütlema,“ oli Alex mõtlik.

Kris istus otse tema vastas ning nende jalad puutusid laua all kokku. Alex ei pääsenud talle otsa vaatamisest, isegi kui ta seda tahtnud oleks. Muidugi oleks ta võinud ka silmad lihtsalt taldrikule suunata või enda kõrval olevat seina põrnitseda, kuid see ei oleks viisakas olnud, ning nii ei jäänud tal muud üle, kui otse Krisi sügavatesse hallidesse silmadesse vaadata. Neis silmades oli midagi kummaliselt kütkestavat, midagi võluvalt ligitõmbavat, kuigi Alex ei suutnud seda ära tunda. Tal ei olnud aimugi, et see, mis Krisi silmad niiviisi särama paneb, on poisi armastus tema vastu. Armastus, mida ei oleks tohtinud olla vähemalt sajal, kui mitte tuhandel erineval põhjusel, kuid mis ometi olemas oli.
Alex tundis, kuidas mingi imelik tunne tema kõhtu poeb ja see ei olnud sugugi seotud toiduga, mida ta sõi. Talle meenus vana väljend „liblikad kõhus“. Kas niimoodi see tunduski?
Masumi küsimus kajas ta peas. „Kas sa oled temasse armunud?“ oli ta küsinud. Alex soovis, et oleks osanud talle ja ka iseendale vastata, kuid ta oli selleks võimetu.
Samas, tema võimetus ei tohtinud teda takistada otsust tegemast.
Juba siis, kui ta lennujaamast lahkus, oli ta otsustanud, et peab midagi ette võtma. Masumi oli soovitanud tal oodata ja vaadata, milliseks olukord kujuneb, kuid ta ei tahtnud seda teha. Ta kartis tulemust, mis teda oodata võis. Ta kartis kontrolli kaotamist. Ja just sellepärast...

„Kas kõik on korras?“ küsis Kris. „Sa jäid kuidagi vaikseks.“
Alex raputas end oma mõtetest lahti. „Ei, muidugi on kõik hästi,“ ütles ta, kuigi ilmselgelt oli iga viimane kui ta sõna vale. Ime, et ta suust suitsu ei hakanud tulema.
„Vaata, see suudlus...“ alustas Kris, kes enam kauem vaikida ei suutnud. Ta pidi midagi ütlema, et end natukenegi maha rahustada.
„Kas sa põed selle pärast?“ küsis Alex. „Ära näe vaeva,“ ütles ta kandikut endast eemale lükates. „See ei tähendanud minu jaoks midagi.“
Ta tõusis püsti, viis kandiku peaaegu puutumata toiduga minema ning tuli seejärel tagasi, et hüvasti jätta. „Kahju küll, aga mu paus on nüüd läbi.“ Ta vaatas veel korraks Krisile otsa ning kõndis seejärel minema. Nii lihtne see oligi.
Kris, kes üksi ja vapustatuna laua taha istuma oli jäetud, tundis, kuidas tema õnnetu süda valusalt kokku tõmbub.

Ta oli vea teinud. Kõik oli läinud just nii, nagu ta peljanud oli ning nüüd oli ta Alexi endast eemale peletanud.
Alexi sõnad pussitasid teda nagu tuhat teravat nuga. „See ei tähendanud minu jaoks midagi,“ olid tema täpsed sõnad. Krisi jaoks tähendasid need sootuks midagi muud. Tundus, nagu oleks Alex öelnud: „Armastus on tähtsusetu ja keegi ei hakka kunagi enda oma sinu peale raiskama.“
Tüdrukud, kes Krisist vaid paari laua kaugusel istusid, kihistasid ebameeldivalt, justkui teadnuks nad täpselt, mida Kris mõtleb.
„Armastus on tähtsusetu ja keegi ei hakka kunagi enda oma sinu peale raiskama,“ ohkas Kris vaikselt, nii vaikselt, et kui keegi hoolega kuulanud oleks, võinuks ta selle ohke taustal kuulda poisi südame murdumist.

„Kunagi ei tulda lihtsalt tere ütlema,“ See oli nii diip lause, mulle meeldis.
Ja muidu jutt meeldis ka.. ma ei kavatse väita, et ma kõik läbi lugesin, aga ma lugesin viimase osa läbi.. ja see oli lahe.

Aga mulle meeldis.
Kerge Teaser, kuid sellegi poolest :)

Now that's good. See jutt muutub aina paremaks.
Ja Alex on ka tore, tema tegevus muudab selle jutu huvitavamaks
Seega uut siis

Alex on...mis ma tema kohta öelda oskan? Alex on Alex ja ta kaldub arvama, et kõik, mida ta teeb, on õige, isegi kui tegelikult on asi vastupidi...

Ärge hõisake enne õhtut Asjad ei saa veel niipea korda ja ka lõpu suhtes on mul mõningaid kahtlusi, aga õnneks on lõpp veel kaugel

Seekord tuleb jälle üks osa, sest ma ei suuda otsustada, mida ma järgmise osaga ette peaksin võtma. Mulle tundub, et see jutt vajab rohkem tegevust ja vähem flashbacke

Enjoy! (Ja kuna ma vene keelt ei oska, on paar selles jutus esinevat venekeelset lauset tehtud Google Translate'i abiga, nii et need võivad tähendada mida iganes )
**

25.

„Ma tean, et täna oli minu kord poodi minna,“ ütles Sandra ägestudes, aga ma tõesti ei jõudnud, eks ole!“ „Külmkapis pole suutäitki süüa!“ oli Alex vihane. „Mitu korda olen ma sulle öelnud, et kui sa ei jõua poodi minna, siis võiksid sa vähemalt kellelegi seda öelda, mitte oma kohustusest kõrvale hiilida ja loota, et külmkapp ise täitub?“
See vaidlus oli kestnud juba rohkem kui viis minutit ning Kris, kes oli peale Alexi ja Sandra majas ainus hingav olend - Imre ja Marianne olid teadmata kohta piknikule sõitnud, kuna mehel oli vaba päev, ning ei pidanud arvatavasti enne õhtut tulema, ja Kariné oli oma tädi juurde läinud -, ei suutnud seda välja kannatada. Ta pea lõhkus ja tundus, nagu taoks keegi ta ajukoort kirvega. Ta oli eelmise päeva õhtul oma semudega kohtunud, natuke pidu pannud ja alles lõuna paiku koju jõudnud. Kuigi oli juba peaaegu õhtu, ei olnud tema pohmell kuhugi kadunud ning iga ülemäärase helitugevusega sõna tegi talle haiget.
„Ma võin ju ise poodi minna,“ tegi ta lahke pakkumise. Muidugi ei olnud see tema jaoks kõige meeldivam väljavaade, kuid ta oli kõigeks valmis, et see vaidlus lõpetada.

„Ma tulen sinuga kaasa,“ lausus Alex. „Kas sa kahtled minu võimetes?“ päris Kris.
Alex ei vastanud midagi. Ta tõusis toolilt püsti, jahe nagu alati, ning marssis sõdurisammul esikusse ja võttis nagist oma tagi.
„Liiguta ennast kiiremini,“ palus ta, siis jõuame me ehk veel enne õhtusööki tagasi...õhtusööki, mida meil ei ole.“ „Anna nüüd mulle hetk hingetõmbeaega,“ ütles Kris kähedal häälel. „Kui sa vaid teaksid, kuidas ma end hetkel tunnen, ei käsiks sa mul kiirustada...“ „Joo vähem,“ soovitas Alex, „siis tunneksid end ehk paremini.“ Kris tõusis ägisedes toolilt püsti ning selle asemel, et poisi sõnade peale kulmu kortsutada, ei hakanud ta midagi ütlema. Alexil oli kahtlemata õigus ning Kris ei saanud seda eitada.
Nad võtsid kuurist jalgrattad ning sõitsid läbi üksikute ja hüljatud tänavate, kus liikus esmaspäevase päeva tõttu vähe inimesi.
Nad sõitsid Janneseni kaubamaja juurde ning lukustasid oma rattad ühe posti külge. Hetk enne seda, kui ta valmistus poodi sisenema, avastas Alex, et õnnetul kombel on ta oma rahakoti koju unustanud. Pangakaardi oli ta õnneks siiski kaasa võtnud, mis tähendas seda, et puupaljas ta ka ei olnud. Ta vaatas pangaautomaati otsides ringi ning silmaski ühte kaupluse seina küljes...või pigem ühe veidra pitsaputka kõrval. „Hei, Kris, lähme ja võtame automaadist...“ hakkas ta ütlema, kuid poiss oli juba kuhugi kadunud, oletatavasti oli ta ilma Alexita kauplusesse sisse läinud.

Alex kehitas õlgu, rohkem siiski iseendale kui kellelegi teisele, ning astus automaadi juurde. Õnn ei naeratanud talle: kõik väikesed kupüürid olid otsa saanud ning väikseim summa, mida välja sai võtta, oli 500 krooni. Alex üritas meenutada, kui palju raha tal kaardi peal on - ta ei olnud sugugi veendunud, et seda on välja võtmiseks piisavalt -, kuid otsustas sellest hoolimata nupule vajutada. Proovimine ei võtnud ju tükki küljest.
Automaat kõrises raha lugedes ning väljastaski ühe sileda viiesajakroonise. Alex võttis selle kätte, pistis taskusse ning oli just kaardi automaadist välja tõmmanud, kui tundis ootamatult, kuidas kellegi terav noatera vastu ta selga surutakse.
„Дайте мне ваши деньги,“ mörises üks purjus vene kaak, kellega oli kaasas veel üks kambajõmm, tema kõrva ääres.
Alex tundis, kuidas ta enesekontroll kaob ning ta võpatas tahtmatult. Olukord oli tema jaoks liiga ootamatu. Kuigi ta oli palju õudusi läbi elanud, polnud teda kunagi varem röövitud ja nüüd, seistes seal, nuga vastu selgroogu, ei teadnud ta, mida ta tegema peaks.
Ta üritas meenutada seda vähest, mida ta vene keele tundides õppinud oli. „У меня деньги ниет,“ pomises ta paluvalt ja pööras ennast ümber. „У меня деньги ниет...пожалуйста....“ Kaak, kes oma noa Alexi vastu oli surunud, naeris rämedalt, paisates suust välja korraliku pahvaka jäledat alkoholiauru ning demonstreerides uhkusega oma kollaseid hambatüükaid. „Дайте мне деньги, которые Вы имеете в вашем кармане. Я знаю, что Вы имеете это! “
„Уйдите! Оставьте меня!“ palus Alex, kuid kaak jätkas vaid naermist.
Alex oleks pidanud põgenema, kuid ta oli selleks liiga kohkunud. Põgenemine oli ainus variant, mis teda sellest jamast päästnud oleks, kuid tol hetkel ei tulnud see talle pähegi.
Ta seisis liiga kaua paigal, andes kaagile aega tegutsemiseks.

Mees sirutas oma kindla käe Alexi püksitasku suunas, et raha, mille poiss alles äsja sinna pannud oli, ära võtta. Vaistlikult virutas Alex mehele käe pihta, lootuses panna teda oma nuga pillama. See oli viga. Mees sai kontrolli oma tera üle tagasi kiiremini, kui Alex oodata oskas, ning surus selle täies pikkuses poisi õlga. Tema vasak käsi libistas end taskusse ning tegi selle tühjaks.
Alex karjatas, kui nuga tema õlga tungis, kuid temast veel kõvemini kisas üks naine, kes oli kõike pealt näinud. Mehed, kes Alexit röövinud olid, kohkusid sellisest ootamatust vahelesegamisest, põgenesid üle tee, saades peaaegu bussilt löögi, ning kadusid väljaspoole nägemisulatust.
„Kas sa jäid terveks?“ küsis ehmunud naine istukile vajunud Alexi juurde juurde joostes.
Alex noogutas, kuigi mitte eriti tõepäraselt. Terav nuga oli ta lihasse sügava haava lõiganud ning selle välja tõmbamine tegi talle põrguvalu. „Tänan küsimast, minuga on kõik hästi,“ ütles ta, juhuks kui peanoogutus pisut ebaselgeks jäi.
„Hei, Alex, siia sa siis kadusidki...“ ütles Kris, kes sekund tagasi poe uksest välja oli astunud, kuid siis...
Ta märkas naist, kes ehmununa Alexi kohale kummardus ning veel mitut inimest, kes teda mureliku pilguga vaatasid. Ta märkas Alexi kõrval vedelevat nuga ning tema veriseid käsi.

„Alex!“ hüüdis ta ehmunult poisi juurde joostes, naist eest lükates ning Alexi käsi oma pihku haarates. „Mis sinuga juhtus?“ „Mitte midagi erilist,“ ütles Alex ja tõusis püsti. „See on kõigest väike kriimustus.“ Loomulikult ta valetas. Ta õlg valutas kohutavalt ning jooksis ka üsna palju verd. Haav oli sügavam, kui Alex karta oskas.
„Nad röövisid teda,“ pomises naine, „kuid ta hakkas vastu. Julge poiss...julge küll, aga rumal ka. No oli siis seda nüüd vaja?“ „Näita mulle oma õlga,“ käsutas Kris. „Ma ei taha,“ protesteeris Alex, kuid Kris haaras ta õlast kinni ja pigistas seda. „Ai, kurat, ära tee, valus on!“ pahvatas Alex ühe hingetõmbega ja ta näole ilmus valugrimass. „Näita mulle oma õlga,“ kordas Kris oma käsku. Alex andis alla ning tõmbas oma käe ettevaatlikult tagi varrukast välja. Seejärel kääris ta oma musta T-särgi käise üles ning näitas selle all olevat inetut haava.
Kris tundis, kuidas tal hetkeks silme eest mustaks läheb, ning sellel polnud mingit pistmist sellega, et ta vahel verd ei kannatanud. Alex oli vigastatud ja see oli tema süü. Kui nad oleksid koos olnud, poleks midagi sellist juhtunud...
Sõnatult vaatas ta, kuidas haavast verd immitseb.

Ta pidi enda vaoshoidmiseks suuri jõupingutusi tegema, sest nutt tükkis kurku.
„Sa vajad kiirabi,“ ütles Kris nohinal ja võttis taskust oma telefoni. „Ma kutsun...“ Alex krabas telefoni ta sõrmede vahelt ära ja katkestas kõne, kuna Kris oli juba jõudnud numbri valida. „Ära mängi lolli,“ ütles ta. „See pole midagi erilist. Kõigest pindmine haav, muud ei midagi.“ „Ära ise mängi lolli!“ pani Kris vastu. „Isegi ilma prillideta pime näeb, et sind on vaja õmmelda!“ „Noh, õmblemisega saan ma ka ise hakkama,“ ütles Alex tuimalt, ignoreerides õlas tuikavat valu. „Tule, käime poest läbi ja lähme koju, küll ma siis vaatan, mis edasi saab.“
„Mis kurat sul viga on?“ küsis Kris juba nuuksudes. „Kas sul on nii raske kelleltki abi vastu võtta? Olgu pealegi, kui sa ei taha kiirabi, siis olgu nii, aga kui sa arvad, et ma lasen sul selle lahtise haavaga koju minna...su ema lööks mu maha! Tule, lähme lihtsalt traumapunktist läbi...“
Alex ohkas. Kris ei olnud sugugi vaikne ja ta tõmbas endale liiga palju tähelepanu.
Alex ei tahtnud traumapunkti minna. Seal oleks jõutud kohe küsimuseni, kuidas ta haavata sai. Varem või hiljem oleks keegi saatnud ta politseisse avaldust tegema. Ning politseinikel oli nii lihtne teda Henry juhtumiga seostada...
Mitte et nad seda varem teinud ei oleks, kuid siiski.

Alex ei tahtnud traumapunkti minna, kuid kahjuks tundus, et tal ei ole valikut.
„Olgu pealegi, kui sa seda nii väga tahad,“ ütles ta ja asetas oma käe varruka sisse tagasi. See tegi haiget, kuid mida muud ta oodata saigi?
Nende juurde astus üks vanemapoolne mees. „Ma võin teid ära viia,“ tegi ta lahke pakkumise. „Tänan väga, aga pole vaja...“ üritas Alex öelda, kuid Kris ei lasknud tal seda teha. „Ole tasa,“ sisistas ta Alexile ja pöördus siis mehe poole. „Suur tänu, see oleks teist väga kena.“ Nad istusid auto tagaistmele ning sõit läks lahti.
Alex ei mäletanudki, millal ta end viimati nii halvasti oli tundnud. See tunne oli seda jubedam, et meenutas talle midagi, mis oli juhtunud aastaid tagasi ja millest ta mõelda ei tahtnud. Ka siis oli mängus olnud nuga, võib-olla isegi mitu - ta ei olnud oma mälu peale kuigi kindel-, millelt saadud armid kohati veel praegugi tema keha kaunistasid.
Ta ei märganudki, millal Kris ta käe enda pihku võttis ja seda hellalt silitas. See tunne oli nii meeldiv, et pani Alexi koguni kahetsema, et ta eile tema vastu nii julm oli olnud. Siiski, ta ei saanud sinna midagi parata...või sai?
Tema mõistus ütles talle, et Kris peaks tema käest lahti laskma, kuid vähemalt hetkel ei hakanud ta seda talle mainima. Krisi puudutus aitas tal valu unustada.
Autojuht pani nad Mustamäe haigla juures maha. Selleks hetkeks oli Alexi enesetunne nii ebameeldiv, et torkiv valu õlas oli kõik, millele ta mõelda suutis. Talle tundus, nagu oleks Kris oma käe ümber ta piha libistanud, kui nad traumapunkti poole kõndisid, kuid ta tundis end liiga jõuetuna, et selle kohta midagi öelda.
Traumapunktis oli järjekord, nagu alati, kuid see ei pannud Alexit imestama. Eestlased oskasid alatasa õnnetustesse sattuda.
Kris võttis automaadist järjekorranumbri ning talutas Alexi registratuuri.

„Mis meil siin on?“ küsis luugi taga olev naine, kelle vene aktsent oli kohati nii terav, et Krisil oli ta sõnadest aru saamisega tõsiseid raskusi. „Noahaav õlas,“ ütles ta võimalikult selgelt. „Dokument, palun,“ ütles naine. „Mul on ainult pangakaart,“ pomises Alex. „Kas pangakaart sobib?“ küsis Kris. „Naine raputas pead.“ „Pildiga dokument...“ „Ma annan enda oma,“ ütles Kris. Naine kortsutas kulmu, kuid jäi sellega nõusse. „Visiiditasu on viiskümmend krooni,“ teatas ta ja ulatas Krisile blanketi. „Kirjutage siia alla...“ Kris andis allkirja ning otsis terve rahakoti läbi, kuni sobiva summa leidis. Sellega olid tema rahavarud end ammendanud.
„Nüüd istuge ja oodake,“ ütles naine ja viipas käega siniste pinkide poole. „Teid kutsutakse.“
Alex ja Kris võtsid istet ning Kris keeldus Alexist lahti laskmast. Ta ei hoolinud teistest patsientidest, kes talle aeg-ajalt imelikke pilke heitsid. Ta oli Alexi pärast mures. Millal ta viimati kellegi pärast nii mures oli olnud? Võib-olla oma isa pärast, siis kui ta kaks aastat tagasi jala murdis? Kris ei suutnud meenutada.
Kulus peaaegu kakskümmend minutit, enne kui Alexit kutsuti. „Martin,“ ütles kurguhäälne medõde - Martin seetõttu, et Kris oli andnud oma kaardi - , ning selle peale suundusid Alex ja Kris tema järel läbi uste.
Kris oleks meeleldi kabinetti kaasa läinud, kuid õde peatas ta. „Palun oodake ootesaalis,“ ütles ta. „Kas ma võin siiasamasse jääda?“ palus Kris. „Ma ei tahaks sinna tagasi minna...“ Õde mõtles hetke, kuid nõustus siis. Seejärel viis ta Alexi koos endaga kabinetti ja sulges ukse.

Kris toetas selja vastu koridori seina ja ootas. Edasi-tagasi sagivad arstid ja õed küll nägid teda, kuid ei teinud temast väljagi. Aeg-ajalt toodi läbi uste sisse patsiente, kelle seisund oli kõikidel erinev.
Kulus mõni aeg, enne kui Alexiga tegelenud medõde tagasi tuli. „Kuidas tal on?“ küsis Kris. „Haav oli küllaltki sügav, kuid nüüd on korras,“ ütles õde. „Ta peab ainult tulema niite välja võtma...“ See polnud kaugeltki kõik, mida naine öelda tahtis. „Mis temaga juhtus?“ küsis ta. „Mingid tüübid röövisid teda ja ta hakkas vastu...“ Õde raputas pead. „Ei-ei-ei, ma ei mõtle seda. Kas sa siis ei tea, millest ma räägin?“ „Millest te räägite?“ ei saanud Kris aru. „See poiss näeb välja, nagu oleks ta põrgust läbi käinud,“ ütles õde. „Tema veenidel on lõikumisjäljed, tema sõrmenukid on paistes, nagu taoks ta neid pidevalt millegi vastu ning need armid...“ Õde judistas ennast. „Ma ütleksin, et tal on olnud maailma kõige kurjem pruut, kellel on olnud erutavatest mängudest täiesti vale arusaam.“
„Tal...on...armid?“ oli Kris üllatunud. Õde noogutas. „Jah. Kaks noaga tehtud kriimustust torso peal ning veel mõned väiksemad armid seljal. Need kõik ei ole ühevanused, nende tegemiseks on kulunud kõvasti aega...“ Ta kehitas õlgu. „Jumal teab, mis temaga juhtunud on.“
„Ma kardan, et isegi Jumal ei tea,“ pomises Kris. „Muidu ei oleks ta lasknud sellel sündida.“
Hetk hiljem uks avanes ning Alex, õlg õnnelikult kinni õmmeldud ja korralikult sidmesse seotud, astus välja. Ta naeratas õele, ütles hääletu „aitäh“ ning kõndis seejärel minema. Kris lehvitas õele ja jooksis Alexist ette, et talle uks avada.

Õe jutt pani Krisi sügavalt kõige üle järele mõtlema. Talle tundus, et ta on jõudnud lähemale põhjusele, miks Alex nii endasse tõmbunud on, kuid samas ei võinud ta selle peale mürki võtta. Tal puudus külm loogika ja iga samm, mis ta tõele lähemale viis, võis teda samas ka tõest kaugemale viia.
Kris oleks kohutavalt teada tahtnud, kas armid, millest õde rääkis, on tõesti Alexi kehal olemas, kuid ta ei julgenud nende kohta midagi küsida. Ta teadis, et see oleks kasutu - Alex ei vastaks talle niikuinii.
Alles siis, kui nad olid marsa peatanud, sisse astunud ja endale istekohad leidnud, meenusid Krisile kaks hüljatud jalgratast, mis Jannseni poe juures posti küljes oma peremehi ootasid nagu truud koerad. Kris lootis siiralt, et need on ka järgmisel päeval seal, sest tal ei olnud mingit isu neile sama päeva õhtul järele minna. Hirm, et ta võib meestega, kes Alexile haiget olid teinud, kokku põrgata, piiras teda.
Tänavanurgal astusid nad marsast välja ja suundusid majja.

„Siin te siis lõpuks oletegi,“ ütles Sandra hurjutavalt. „Ma arvasin, et te jäätegi poodi!“ Kui ta märkas, et Alex ja Kris ei ole endaga ainsatki kotti kaasa toonud, venis ta nägu õige pikaks. „Ja kus siis toit on, mida te ostmas käisite? Ja kuhu te oma jalgrattad panite?“ „Sul pole vaja häält tõsta,“ ütles Kris tõsiselt. „Jah, sul on õigus: meil ei toonud ei süüa ega jalgrattaid. Me käisime traumapunktis, sest Alexiga juhtus väike õnnetus...või pigem mitte nii väike.“ „Mis?“ ahhetas Sandra. „Mis juhtus?“ Alex, kes oli just jaki eemaldanud, keris oma varruka üles ning näitas Sandrale suurt ja valget sidet, mis ta õla ümber oli. „Issand,“ ütles Sandra. „Kuidas siis...“ „Pole tähtis,“ ütles Alex, kes soovis hetkel ainult ühte asja: voodisse heita ja natuke lebada. „Ma räägin sellest hiljem...praegu tahan ma ennast ainult külili keerata.“ Ta mõtles hetke järele. „Kuigi, kui ma nüüd hoolega meenutan, on meie toiduvarud endiselt otsas ja pealegi jäid jalgrattad poe juurde...“ „Sa ei lähe tagasi,“ ütles Sandra heasüdamlikult, kuigi ta hääl oli kohati ikkagi kergelt torisev. „Ma lähen käin ise ära. Võib-olla õnnestub mul mõni klassiõde kaasa meelitada, nii et me saame rattad ära tuua.“ „Ma võin kaasa tulla,“ pakkus Kris, kuid Sandra raputas pead. „Pole vaja. Ma arvan, et sa oled juba niigi palju teinud. Hoolitse selle eest, et Alex midagi rumalat ei teeks, kuni ma tagasi olen või kuni keegi teine koju jõuab.“ „Hei, Sandra,“ ütles Alex loiult, „sul pole vaja seda Mariannele ega kellelegi teisele mainida. Ma ei taha kedagi muretsema panna...päriselt ka.“
Kris oleks Alexi sealsamas oma embusesse haaranud, kuid ta hoidis end tagasi. Tundus lausa uskumatu, kui isetu poiss oli. Kuidas sai olla pidevalt nii, et ta muretses ainult teiste, aga mitte kunagi enda pärast?
„Tule, ma saadan su üles,“ ütles ta rahulikult.

Ta kõndis Alexi järel trepist üles ja ootas, kuni poiss oma tuppa läheb. Talle ei meenunudki, et hetkel elas selles toas Kariné. Kui see talle meelde tuli, otsustas ta, et tüdruk peab tänase öö ise diivanil veetma. Alexiga ta seda arutama ei hakanud, kuna kahtlustas, et viimane oleks kohe kindlasti selle vastu olnud.
Möödus tunnike. Sandra naases poekäigult. Tema sõbranna Anita, see kapsasupihuviline, oli talle abikäe ulatanud ning aidanud tal jalgrattad ilusasti koju toimetada. Tüdrukud istusid köögis ja rääkisid veel tükk aega juttu, kuni saabusid Imre ja Marianne ja lõpuks ka Kariné, keda Kris poolihääli - ja sealjuures üsna vastumeelselt, kuna ta ei tahtnud tüdrukuga rääkida - Alexi seisundist informeeris. Kariné haaras oma südame alt kinni ja tahtis kohe Alexit vaatama joosta, kuid Kris takistas teda, põhjendades seda sellega, et Alex vajab rahu.
Möödus veel paar tundi, kuni väljas täielikult pimenes ning igaüks oma magamistuppa suundus. Sandra hiilis loomulikult kodust välja, nagu ta juba mitu korda teinud oli, ning vahelejäämine ei ähvardanud teda ka selgi korral.

Kris veetis suurema osa õhtust oma toas ning kõndis ärevalt edasi-tagasi. Midagi tema sees kees juba pikemat aega üle. Ta tahtis Alexi juurde minna, vaadata, kuidas ta ennast tunneb, kuid ta tundis end selleks liiga aralt.
Lõpuks võttis ta siiski julguse kokku ning seisis jälle magava Alexi kõrval nagu mõni öö tagasi. See stseen tundus talle nii tuttavlik. See, kuidas kuuvalgus, mis kardinapragudest sisse piilus, Alexi nahal mängis ja selle särama pani, viis, kuidas poiss vaikselt ja tasaselt hingas...Kris oli seda kõike juba kord näinud, kuid ta ei väsinud vaatamast.
Sellel õhtul oli midagi teistmoodi. Alex ei olnud särki selga pannud ning tema paljas rind piilus teki ääre alt välja, kui ta seal lamas, näiliselt sügavas unes. Kris ei suutnud end tagasi hoida ning ta puudutas seda õrnalt käega. Kaks katkendlikku joont, mida õde maininud oli, olid tema peopesa all täiesti tuntavad. Noaarmid.
Kui Kris käega Alexi rinda silitas, juurdles ta selle üle, kas Alex teab, mida Kris temaga teeb ja kas ta naudib seda. Loomulikult ei oleks ta pidanud sellest mõtlema ning veel vähem seda tegema, kuid ta viibis liiga sügaval lummuses.
Alexi silmad plaksatasid lahti ning nähes Krisi enda ees seismas ja end puudutamas, ei teadnud ta, kuidas reageerida. Kris, kes märkas ta silmade avanemist, vaatas talle ehmunult otsa. Ta tahtis oma käe ära tõmmata ja minema joosta - ta oli paljastatud - , kuid Alex haaras ta randmest ning takistas teda.
„Oota,“ ütles ta.
„Palun vabandust,“ ütles Kris kiirustades, kuigi ta ei teadnud, kui suurt kasu tema vabandusest on. „Ma ei mõelnud...palun ära vihasta...“
„Jää siia,“ ütles Alex vaikselt.

„Mida?“ Kris ei suutnud uskuda, mida ta äsja kuulnud oli ning ta raputas pead, et veenduda, ega ta kõrvad nii vaiku täis ei ole, et teda valesti kuulma panevad.
„Sa kuulsid küll,“ ütles Alex veel vaiksemalt kui enne - tundus, nagu kardaks ta, et vähimagi hääle tõstmise korral näitab ta välja mingit nõrkust. „Ma luban sul seda teha.“
Ta tõmbas koomale, nii et ta voodile piisavalt vaba ruumi tekkis, ning suutmata Alexi pakkumist tagasi lükata, heitis Kris tema kõrvale. Ettevaatlikult asetas Alex oma terve käe Krisile ümber. „Kas nii sobib?“ küsis ta. „Jah,“ vastas Kris, olles nüüd ise sama vaikne nagu Alex hetk tagasi. Aeglaselt tõmbas ta neile teki peale.
Nii oli hea. See hetk oli midagi sellist, millest Kris ammu unistanud oli. Lamada Alexiga kõrvuti, kehad üksteise vastu puutumas, hingata sisse tema lõhna ja tunda tema käsi enda ümber...Krisile tundus see hetk olevat nagu tükike taevast. Kuigi ta ei võinud Alexit suudelda ega midagi enamat üritada - ta aimas, et poiss ei kiida seda heaks - , ei omanud see hetkel mingit tähtsust.
Ometi tundis Kris, et on natuke segaduses. Mida Alex ometi
mõtles, kui tal jääda palus? Tema palve taga ei saanud olla mingit romantilised põhjused, sest alles eile oli Alex Krisile öelnud, et see keelatud suudlus, mida nad nii ootamatult ja vargsi jagasid, oli tema jaoks igasuguse tähenduseta.
Kõige tõenäolisem oli, et Alex lihtsalt tahtis Krisi enda lähedale - mitte kui sõpra, mitte kui venda, mitte kui armsamat, vaid kui inimest, elavat ja hingavat olendit. Ja senikaua, kuni Kris Alexiga koos sai olla, oli kõik muu ebaoluline. Ta oli valmis kõigega leppima.
Alex ei olnud ammu kellegagi nii lähestikku olnud. Kris lamas tema kõrval, Alex kuulis tema alguses kiiret, kuid hiljem juba aeglustunud hingamist...
Tundus, nagu hakkaks ta ennast kaotama. Liblikad, kelle olemasolu Alex kõigest hingest eitada püüdis, lendasid ta kõhus ringi ning panid ta südame tavatult kiiresti lööma...ja kõik see oli Krisi pärast.
Alex ei saanud selle tundega võidelda. Kris mõjus talle teisiti kui kõik teised inimesed, keda ta tundis ning variant, et nende juba praegu veidrat rada pidi liikuvast sõprusest saab midagi enamat, ei tundunudki korraga nii väga ebareaalne olevat.
Siiski, mitte tol õhtul. Hetkel võisid nad veel ainult millestki suuremast unistada, seda kogemata. Kõige jaoks oli oma aeg ning mõne sündmuse aeg polnud veel käes.

Kris toetas oma pea Alexi rinnale ning põimis oma vasaku käe ümber tema. „ Sa paned mind end erilisena tundma,“ julges ta vaikselt öelda, vastust ootamata.
Alex ei vastanud, kuid sõnu polnudki vaja. Kris sai tema südamerütmi järgi aru, mida poiss tunneb ning tema huulile kerkis tilluke armunud inimese naeratus.
Nõnda teineteise unustamapanevas embuses lamades ei mõelnud kumbki poistest hommikule, mis enam mägede taga polnud, ning mis saab siis, kui keegi nad hommikul niiviisi koos leidma juhtub. See kõik oli nende jaoks tähtsusetu. Polnud olemas midagi peale nende kahe.

Holy shit, this is too awesome. Ma ei oskagi midagi öelda. Luv. <3

Tänud teile mõlemale

Järgmised kaks osa on siin. Modified 'em a wee bit, kuid flashbacki siiski ära ei kustutanud. Vähemalt saab teises osas natuke draamat
**

26.

Mitte kunagi polnud matemaatikaülesanded Alexile nii piinavad tundunud. Ta istus rätsepistes oma toa voodil, õpik kõrval lahtisena lebamas, vihik põlvedel ja pastakas käes vihisemas. Ja ükskõik, kui palju ta ka ei pingutanud, ei saanud ta ainsatki õigest vastust.
See oli veider, sest tegemist oli teemaga, mida ta üsna hästi oskas.
Ta pani vihiku kinni ning viskas selle nii hooletult kõrvale, et selle vahele jäänud pastakas voodi alla kukkus, ning masseeris õrnalt sõrmedega oma meelekohti.
Väljas oli külm oktoober. Viimased lehed, värvikirevad ja lihtsalt pruunid, langesid puude otsast maha ja heljusid aeglaselt härmatanud murule. Taevast katsid vatjad pilved, mis kuulutasid, et peagi võib hakata sadama varajast lund.
Alex kuulis, kuidas keegi tasakesi ta uksele koputas ning tõstis pead. Ta ei tahtnud, et keegi teda keset nii keerulise asja üle juurdlemist segaks, kuid tulija ei kavatsenud oodata ning astus süüdimatult sisse.
Uksel seisis Henry, näol muretu ilme.

„Hei, Alex,“ ütles ta sõbralikult. „Marianne palus sulle öelda, et õhtusöök on valmis ning sa võid alla tulla.“ „Mul läheb veel paar minutit,“ kohmas Alex vastuseks, olles kergelt ärritunud, et mees teda häris, kuid mitte vihane. „Ma ei ole veel oma koduste töödega lõpetanud...“ Ta hammustas närviliselt huulde.
See väike ebakindel žest ei jäänud Henryle märkamatuks. Ta lükkas Alexi halva kohtlemise osaks saanud vihiku eemale ning istus Alexi kõrvale, nii et nende põlved kokku puutusid.
„Kas sul on mingi mure?“ küsis ta kaastundlikult. „Sa ju tead, et kui sind midagi vaevab, võid sa sellest mulle rääkida.“
Alex vaatas Henryle otsa. Mehe silmadest õhkus soojust, kuid ta ei teadnud, kas ta võib teda usaldada. Samas, ta pidi selle hingelt ära saama. Kui keegi teda üldse mõista võis, oli see just Henry. Ta oli targem, elukogenum ning oskas loodetavasti Alexile nõu anda.
„Kas sul on armastusega probleeme?“ küsis Henry sõbralikult.

Jah, just armastusega Alexil probleeme oligi, või pigem selle puudumisega, ning ta kartis, et sellel on üks kindel põhjus.
See küsimus oli juba mitu päeva ta peas vasardanud ning see ei olnud end juhuslikult tema pähe istutanud. Ajal, mil enamusel tema sõpradest oli esimene või esimesed kümme tõsisemat armumist juba selja taga, polnud ta ikka veel midagi sellist kogenud ning tüdrukud kohutasid teda. Nad kõik meenutasid talle mingi nurga alt ta õde ning paljas mõte sellest, et ta peaks kedagi neist suudlema ja puudutama, tundus tema jaoks vastumeelne..
Alex ihkas üle kõige, et keegi teda armastaks ning ta suudaks talle samaga vastata, kuid see oli lootusetu. Mitu klassiõde tundsid tema vastu huvi, kuid Alex jäi nende suhtes külmaks ja tundetuks. Nad mõjusid talle umbes sama ligitõmbavalt kui ääreni täis meepott iivelduse käes vaevlevale karule.
Just seetõttu olidki teda haaranud kahtlused, mis ei lasknud tal rahulikult elada. Ükskõik, kuhu ta ka ei vaadanud, nägi ta ainult kahtlusi.
Alex hingas pahinal välja. „Henry...“ küsis ta areldi, „kas sa oled kunagi mõelnud, et võib-olla sulle ei meeldigi tüdrukud?“
„Ah selles on siis asi,“ ütles Henry.
Alexi süda vajus saapasäärde ning sealt läbi saapatalla ning toa põranda. Kohe pidi tulema see hetk, mil Henry tema üle naerma hakkab ja ta hulluks tembeldab...
„Muidugi olen ma selle peale mõelnud,“ ütles Henry tõsiselt, sugugi mitte naljaga pooleks, ning Alex teadis, et mees kõneleb tõtt.
„Ma tean, et ma ei pruugi olla just parim nõuandija, kuid ma võin sulle oma kogumustest rääkida.“ Ta tõstis ühe jala üle põlve, et end mugavamalt tunda.

„Ma võisin olla umbes sinuvanune või natuke vanem,“ meenutas ta, „ja ma olin põhikooli lõpuklassis. Tol ajal oli see kaheksas, mitte üheksas klass, nagu sa tead. Kaheksandas klassis tuli minu klassi üks uus poiss. Kõik pidasid teda veidraks, sest ta oli blondim kui ükskõik milline blondeeritud tibi, kõigele lisaks veel punkar, ta kandis vana pintsakut, neetidega tanksaapaid ja nahkpükse. Tema välimus polnud muidugi ainus põhjus, mis teda teistest eraldas. Ta polnud eriti suhtlemisaldis ning rääkis küllaltki vähe või siis üldse mitte. Enamus minu klassikaaslastest ei teinudki katset temaga suhelda.“ „Ja sina tegid?“ päris Alex, olles juba vaikselt juttu sisse elanud. „Alguses mitte,“ vastas Henry oma mälus sorides, „kuid meil oli ühine kodutee ning ajapikku hakkas meil jutt jooksma. Ühel hetkel said meist peaaegu lahutamatud sõbrad.“ Henry ohkas. „See oli hea aeg, tõenäoliselt üks parimatest aegadest minu elus. Mulle tundus, et ma olen leidnud oma hingesugulase. Me panime tihti koos koolist pausi, läksime tema poole, vedelesime põrandal, suitsetasime ta isa kangeid sigarette, mis meile selgelt keelatud olid ning lihtsalt rääkisime elust ja asjadest...“ Henry naeris kummaliselt. „Me olime nii palju koos, et paratamatult hakkasime me teineteise suhtes teatud külgetõmmet tundma.“
„Ma ei teadnud, mida selle tundega peale hakata.“ Henry õlad vajusid longu, nagu tunneks ta taaskord sama ängistust, mis aastate eest. „Armuda inimesse, kes on sinuga samast soost...ajastul, mille ajal mina kasvasin, oli see vale, lausa kuritegu. Selle eest karistati reaalse vangistusega.“
„See on ju kohutav!“ ütles Alex.

„Ma olin tol ajal veel liiga noor ja rumal...,“ ütles Henry, „umbes nagu sina praegu...“ Alexi kõrvad tõmbusid punaseks, kui Henry teda nooreks ja rumalaks nimetas, kuid ta ei saanud mehele etteheiteid teha, kuna viimasel oli õigus. „...ja ma ei julgenud riskida. Ma ei tea, kuhu meie suhe välja oleks viinud, kui ma oleksin natukenegi julgem olnud...“ Ta köhatas, nagu oleks midagi ebameeldivat kurku tõmmanud, kuid Alex oli veendunud, et see oli kõigest žest, millel puudus mingi sügavam tähendus.
„Ma olin armunud ja see tunne oli hea, aga samas ka kibe...just seetõttu, et see oli keelatud. Veelgi kibedamaks muutus kogu lugu seetõttu, et ma mõistsin, et ma pole ainus, kelle sees sellised tunded peidus on.“
„Kui mu sõber mulle ühel hetkel tunnistas, et ta on minust sisse võetud, läksin ma endast välja ja tõukasin ta endast eemale. Ma valetasin talle, et ei tunne tema vastu midagi peale sõpruse, hoolimata sellest, kui väga see mulle haiget tegi, ning see mõjus talle halvasti.“ Henry keerutas oma juuksesalku ümber sõrme, nii et see krussi jäi. „Nädal aega hiljem kolis ta pere Viljandisse ja ma ei näinud teda enam. Ta ei saanud kunagi teada, et meie tunded olid vastastikused.“

„Kas sa ei proovinud teda kunagi üles otsida?“ tahtis Alex teada. Henry raputas pead. „Mis läinud, see läinud,“ ütles ta, kuid Alex märkas, kuidas ta näoilme muutub ja ta tajus, et Henry jätab talle kas midagi rääkimata või koguni valetab talle.. „Kui see nüüd juba jutuks tuli, siis ma kohtasin teda paar kuud tagasi. Ta on nii palju muutunud, et ma ei tundnud teda alguses äragi. Tal on tore naine ja kaks toredat last...just selline pere, keda ma endale alati tahtnud olen.“ Ta naeratas Alexile. „Ja selle pere ma endale ka sain,“ ütles ta säravail silmil. „Marianne, Sandra ja sina olete minu jaoks peaaegu kõik.
Alex ohkas ja ta õlad vajusid longu, just nagu Henry omad paar minutit tagasi. Ta oli lootnud, et Henry jutt aitab tal end paremini mõista, kuid sellest polnud abi: peale selle segase armastusloo kuulmist tundus talle, et ta on veel suuremas plindris kui varem.
„Kas kogu see lugu tähendab, et sa oled bi?“ julges ta lõpuks küsida.
Henry muigas. „Nüüd hakkame me juba kuhugi välja jõudma.“ Alex pilgutas silmi. Kui nad alles nüüd kuhugi välja hakkasid jõudma, siis mida nad enne teinud olid?
„Ei, ma ei ole bi,“ ütles Henry rahulikult. „Ma olen selle küsimuse üle palju juurelnud ning see ei muuda asja, et ma olen hetero.“ „Kuidas siis...?“ küsis Alex. „Seda lugu, mida ma sulle äsja rääkisin, nimetan ma üheks suureks segaduseks,“ lausus Henry mahedalt.

„Ma olin tol ajal veel väga kogenematu ning mul oli kerge endas eksida. Ma ei eitagi, et olin kord teise poissi armunud ja et ta oli mu kinnisidee, kuid see oli kõigest ühekordne armumine ja rohkem pole ma midagi sellist kogenud. Sellises vanuses esineb selliseid asju väga tihti ja kuigi...“ Ta ei lõpetanud oma lauset, kuid Alexile tundus, et vaikus ütles tol hetkel rohkem kui tuhat sõna. Ta intuitsioon ei petnud teda. Henry varjas ta eest midagi...või kedagi. Kedagi hoopis teist kui poissi, kellest ta äsja Alexile rääkinud oli.
„Ma annan sulle natuke nõu,“ ütles Henry ja patsutas Alexit isalikult õlale. „Ma ei tea, mis sind oma seksuaalsuses kahtlema pani, kuid sa oled veel üsna noor ja sul on liiga vara enda orientatsiooni üle otsustada. Ma soovitan sul selle kõik praegu peast heita ja vooluga kaasa minna. Oota paar aastat, et näha, mis saab, et selgeks saada, mis sinu sees toimub.“ „Nii et see on kõik?“ küsis Alex murelikult. „Et ma pean lihtsalt ootama?“ „See on ainus valik, mis sul praegu on,“ ütles Henry. „Muidugi võid sa ka tundmatus kohas vette hüpata ja uurida välja, mida sa tegelikult tahad, kuid ma kaldun arvama, et selle jaoks on liiga vara.“
Alexil ei jäänud muud üle, kui taaskord ohata.
Henry jutt ei olnud teda aidanud. Ta oli vaid teada saanud, et ta on segaduses, ning seda teadis ta juba ennegi, nii et see polnud tema jaoks midagi uut.

Henry naeris kergelt. „Kui ma nüüd ausalt tunnistan,“ ütles ta kerge kohmetusevarjundiga, „siis meenutad sa mulle mitme nurga alt kedagi, keda ma kunagi tundsin. Teil on hämmastavalt sarnane välimus ja iseloom.“ Ta vaatas Alexile sügava, põletava pilguga otsa - pilguga, mida nõrganärviline inimene kartnud oleks - ja tõusis seejärel voodi pealt püsti. Ta ringutas kiirelt, ajas end jälle sirgu ja naeratas. „Tee oma pea kõigist mõtetest tühjaks,“ ütles ta sõbralikult, „ning tule õhtust sööma. Su ema juba ootab.“
Alex järgnes mehele kuulekalt, kuid oma pead ei suutnud ta tühjaks teha. Mõtted, mida ta mõelda ei tahtnud, istusid ta kolus veel kindlamalt kui enne.
Jah, oli tõsi, et tal ei jäänud üle muud, kui oodata ning vaadata, millise suuna kõik võtab.
Sellest pidi tulema pikk ja piinav ootus.

27.

Päike piilus kardinate vahelt sisse ja värvis kogu toapõranda kuldkollaseks. Puude otsas siristasid linnud ning kusagilt eemalt kostus rohutirtsude rahutut siristamist. Veel oli suvi, veel võisid nad siristada ja end õnnelikuna tunda.
Kris avas uniselt silmad ja vaatas õnnelikul ilmel Alexit, kes tema kõrval lamas, silmad veel uneliiva täis. Kui poisile oleks sealsamas tiivad kasvanud, ei oleks Kris hetkegi kahelnud, et tema näol on tegu ingliga ja sugugi mitte langenud ingliga, vaid ehtsa, taevalaotusi valitseva ingliga. Alex nägi magades nii süütu välja, et Kris ei oleks sugugi imestanud, kui Jumal ta sealtsamast ära oleks röövinud.
Lausa uskumatu oli mõelda, et Kris oli sel kaunil hetkel tema kõrval.
„Tere hommikust,“ ütles ta õrnalt, kui Alex silmad avas.

„Mis kell on?“ kõlas poisi esimene küsimus. Kris heitis pilgu oma telefonile, mis ta püksitaskusse oli ununenud. „Peaaegu kaheksa,“ lausus ta ning asetas seejärel oma pea Alexi padjale tagasi.
„Ma pean varsti minema hakkama,“ pomises Alex vaikselt, kuid ei teinud katsetki ennast liigutada. „Ma pean tööle minema.“
„Ma tean, et pead,“ ütles Kris õrnalt Alexi põske silitades. „Lihtsalt...mitte veel. Jää veel natukeseks.“ „Ma tahaksin, aga ei saa,“ ütles Alex naeratades. „Ma pean püsti tõusma, duši alla minema ja...“ „See kõik annab oodata,“ ütles Kris lõbusa muigega. „Pikuta veel viis minutit ja naudi hommikut.“
„Raske on midagi nautida, kui sul on selle jaoks nii neetult vähe aega,“ ütles Alex. „Pigem on see just vastupidi,“ väitis Kris. „Mida vähem sul millegi jaoks aega on, seda rohkem tuleb seda nautida.“ „Ma ei leia selles mingit loogikat,“ vaidles Alex vastu. „Nauditavad on ainult need asjad, mis kestavad kaua-kaua-kaua.“ „Ma võin sulle vastupidist tõestada,“ lausus Kris.
Ta kummardus Alexi kohale ja vaatas sügavale tema silmadesse.
Alex tõusis istukile, et vältida seda, mida Kris teha kavatses, kuid see andis Krisile eelise. Ühe hetkega oli ta oma käed ümber Alexi põiminud ja ta kirglikusse suudlusesse tõmmanud.

See oli veel parem, kui ta mäletas. Alexi huuled olid nii pehmed ja väljakutsuvad ning ta ei oleks tahtnud poissi kunagi lahti lasta. Nähes, et Alex ei osuta taaskord erilist vastupanu, muutus Kris natuke julgemaks ning libistas oma keele talle suhu, kompides ettevaatlikult ta suulage.
Alexit hirmutas see intensiivsus, mida Kris ette hoiatamata üles näitas, kuid seekord ei saanud ta eitada, et ta tõepoolest nautis, mida Kris temaga tegi. Keegi polnud teda kunagi suudelnud, liiatigi veel niimoodi. Tõsi, keegi oli seda siiski teinud, kuid Alex ei suutnud mõelda temast kui inimesest.
Hetkel oli kõik teistmoodi. Kris mõjus talle nagu ei keegi teine. Alex avastas üllatunult, et ta mitte ei lase end suudelda, vaid koguni vastab suudlusele.
Nad poleks tohtinud seda teha. Nad olid kasuvennad, nad kuulusid ühte perekonda. Olid olemas piirid, millest ei oleks tohtinud üle astuda, et ideaalne peremudel toimima hakkaks...kuid samas, kas Alexi ja Krisi vahel oli veel mingeid piire, mida ületada? Kui need vägisi kaduma kippusid, siis kas ei olnud Alexi kohustus neid ise paika panna?

„Kris, lõpeta,“ palus ta poissi endast eemale lükates, kuigi tajus paratamatult, et oleks sügaval sisimas soovinud teda endale hoopiski lähemale tõmmata. „Ma ei tea, mida sa üritad ja miks sa seda teed, aga...me peame selle ära lõpetama. See on vale. See on lihtsalt...vale.“ „Vale? Kelle arvates?“ päris Kris ning ta hääles kostus trotsi. „Meie vanemate arvates? Palun väga, minu poolest võivad nad end põlema panna.“ „Küsimus pole mitte meie vanemates, kuigi ka see on oluline,“ vastas Alex, võideldes kasvava ärevusega. Ta haistis õhku kerkivat tüli ja ta kahtles, kas ta närvid suudavad sellega toime tulla. „Küsimus on...minus. Ma lihtsalt ei...taha seda.“
„Nii et sa ei taha seda?“ Kris pani käed rinnale risti ning tundus väga vihane olevat. Vihane...või hoopiski pettunud? Alex ei suutnud ta näost peaaegu midagi välja lugeda. Oli vaid selge, et Krisi valdas mingi ebameeldiv emotsioon. „Kena küll. Minut tagasi tundus mulle, et sul ei ole selle vastu midagi. Oh sind küll, sa muudad oma tujusid ikka nii neetult kiiresti.“ „Ma ei palunud sul end suudelda!“ ütles Alex peaaegu ahastavalt. „Sa lihtsalt tegid seda ja ma...“ „Ja sa läksid lihtsalt vooluga kaasa, eksole, ja sul oli sellest täiesti ükskõik, eksole, ja tegelikult ei meeldinud see sulle üldse, eksole. Olgu pealegi. Kui sa soovid alatut mängu mängida ja mind lihtsalt sõbra tsoonis hoida, ei saa ma sind takistada. See on ju lõppude lõpuks ikkagi sinu valik.“ „Ma ei saa aru, millest sa räägid.“ Alexi kulmud kerkisid arusaamatuses. „Mis sõbra tsoonis? Mida sa...mida sa mulle öelda tahad?“

„Sa oled nii rumal, kui sa sellest aru ei saa!“ Enne, kui Alex reageeridagi jõudis, seisis Kris juba ukse juures, käsi ukselingil, ning vaatas talle otsa. Tema pilgus peegeldusid etteheide ja valu. „Kui sa vaid saaksid aru, mida sa minuga teed!“ Ta ootas, et Alex vastaks, et ta ütleks, et mõistab, kuid Alex ei öelnud midagi. Ta lihtsalt vastas vaikides Krisi pilgule, kuid tema silmad olid tühjad. Tinarasket ohet alla surudes lahkus Kris Alexi toast ning lõi oma toa ukse pauguga kinni. Ta lihtsalt ei suutnud. Alex oli lihtsalt nii uskumatu. Milleks, milleks see kõik? Miks oli ta Krisi enda juurde lubanud ning lasknud tal end koguni suudelda, et ta seejärel kõrvale heita, nagu ei tähendaks see kõik talle kõigevähematki?
Võib-olla ei tähendanud see Alexile tõepoolest midagi. Krisile meenus, mida Alex talle alles paar päeva tagasi talle öelnud oli, kui ta nende esimese suudluse kohta küsinud oli. See ei tähendanud minu jaoks midagi, oli Alex öelnud. Kas ei olnud seda piisavalt, et Kris võiks vihjest aru saada ja edasisest üritamisest loobuda? Kui tõsist äraütlemist ta vajas, selleks et lõplikult mõista, et Alex ei olnud temast huvitatud, et ta ei tahtnud teda? Raevunult ja end alandatuna tundes katkus Kris oma juukseid. Mida ta ometi teinud oli? Ta oli end Alexile peale surunud, taipamata, et teeb valesti, ning tagatipuks ka tüli üles kiskunud. Alex ei olnud rumal, hoopis Kris oli. Ei, Alex ei olnud kohe mitte mingil juhul rumal. Alex oli lihtsalt Alex.

Otsustamiseks kulus vaid sekund, julguse kokku võtmiseks umbes sama kaua. Hetk hiljem seisis Kris Alexi toa ukse taga, kust ta alles paar minutit tagasi turtsudes väljunud oli, ning koputas. Ta pidi Alexi käest vabandust paluma, teist võimalust ei olnud. Alexi liigne ärritamine võis viia tema sõpruse kaotamiseni ning Kris ei tahtnud mõeldagi, kuidas ta sellega toime suudab tulla.
Vaikus. Alex ei vastanud ja Kris koputas uuesti, uuesti ja uuesti. Uks jäi suletuks. Viimaks julges Kris seda paotada. Uksepraost vaatas talle vastu tühi tuba. Alex oli läinud.
**
Ei, Alex ei põgenenud Krisi eest, kuigi ta ei saanud eitada, et äsjane vahejuhtum oli talle kiireks lahkumiseks tõuke andnud.
Asi oli selles, et ta hakkas tõepoolest tööle hilinema, ning kuna tegemist oli alles tema kolmanda tööpäevaga, ei saanud ta seda endale lubada.
Ta käsi tuikas vastikult ning Alex kahetses, et ei olnud enne kodust lahkumist valuvaigistit võtnud, sest paari minutiga muutus natuke ebameeldiv valu tõeliselt piinavaks. Hetke jooksul kaalus Alex, kas ta ei peaks äkki oma tööandijale helistama, talle olukorda selgitama ja toibumiseks vaba päeva kaaluma, kuid heitis selle variandi siiski kõrvale. Ta oli tugev poiss ja valu ei olnud midagi, mis ta maha võis murda. Lisaks sellele, nagu juba mainitud, oli ta kõigest kaks päeva tööl käinud ning ei soovinud oma töökohast ilma jääda.
Ning siis oli veel...
...see hetk magamistoas, mis oli kuidagi kohutavalt käest ära läinud.

Millest iganes Alex ka mõelnud ei olnud, ei olnud ta elu sees oodanud, et asjad nii kaugele üle piiri lähevad ja viivad välja nii kummalistel põhjustel tekkinud tülini. Kuigi, kui hoolega järele mõelda, olid asjad juba mõnda aega üle piiri olnud, alates sellest hetkest, kui tema ja Krisi huuled esmakordselt teineteist puudutasid.
Ta ei saanud Krisi äsja juhtunus süüdistada, sest ka tema käitumine oli selles oma rolli mänginud. Ta oli oma aju välja lülitanud ning liialt hetkele keskendunud ning loomulikult andsid tagajärjed end kohe tunda.
Kes teab, mis oleks veel juhtuda võinud.
Kõige traagilisem oli asjaolu, et Alex murdis endiselt pead selle üle, mis tema ja Krisi vahel tegelikult oli. Vaevalt kaks kuud tagasi polnud nad peaaegu suhelnudki. Nad olid ühes ruumis koos viibinud ja üksteisest mööda vaadanud...või oli ainult Alex see, kes oli Krisist mööda vaadanud, nägemata tema tõelist olemust?
Nende viimase paari kuuga oli kõik muutunud ning läinud sassi nagu lõngakera mängulise kassipoja haardes. Lühikese ajaga olid neist saanud sõbrad, ja endalegi ootamatult oli Alex avastanud, et ta suudab Krisiga peaaegu kõigest rääkida. Krisi muresid ära kuulates ja neile vaikselt, kuid kindlalt kaasa elades oli ta poisi märkamatult oma ellu pühendanud.
Loomulikult oli asju, mida Kris ei teadnud ja ei pidanud kunagi teada saama. Mõte sellest, mida Kris teeks, mõtleks või tunneks, kui saaks teada, milline inimene, milline jälk olevus Alex tegelikult oli, tundus Alexile ootamatult õudse ja hirmutavana ning ta tõotas endale, et Kris ei saa sellest iialgi, mitte iialgi haisu ninna.
Alexil oli alati olnud raskusi teiste inimestega suhtlemisel ning seda üllatavam oli, et ta suutis Krisi endale nii lähedale lasta ning temaga normaalselt ja tsiviliseeritult suhelda. Arvestades seda, milline nende esimene lähem kokkupuude välja oli näinud, võis seda väga heaks saavutuseks pidada.

Ja nüüd...nüüd triivisid nad iga hetkega vennalikust sõprusest kaugemale, ning jaam, mille poole nad suundusid, ei kujutanud endast midagi muud, kui puhast katastroofi.
Nendevahelised tunded, mille olemasolu Alex enam eirata ei saanud, isegi kui ta tahtnud oleks, ei olnud kulutuli, mis ootamatult süttinud oli. Tegemist oli leegiga, mis oli juba mõnda aega vaikselt ja peaaegu märkamatult, kuid ometi põletavalt leegitsenud. See oli esimesi elumärke ilmutanud juba sellel päeval, mil Alex Krisil ülikonda aitas proovida. Tol hetkel oli see kõigest väike säde, mis vaevalt kõrvetas, kuid tähelepanuta jäetult oli see kasvama asunud ning oli nüüd täies jõus, valmis kõike enda ümber tuhaks põletama.
Miks ometi Kris nii meeleheitlikult tema tähelepanu soovis? Millega Alex selle ära oli teeninud?
Alex vaatas tühja pilguga bussiaknast välja. Hommikused autod, üksikud trajektoorilt eksinud linnud ja kõnniteedel kulgevad inimesed vilksatasid mööda, kuid ta viibis oma mõtetega mujal ning ei võinud seda märgata. Selles oli kahju, sest oli üks neist harvadest hommikutest, mil ilm oli ilus, taevas polnud ainsatki pilve ning kogu õhk tundus olevat tulvil õnnest ja positiivsusest.
Alex ei saanud sinna midagi parata, et ta ennast õnnetuna tundis. Ta oli terve elu oodanud, et leiab kellegi, keda armastada ning saab vastuarmastuse osaliseks, kuid mitte miski ei läinud nii, nagu ta plaaninud oli. Lapsena unistas ta pidevalt kaunist naisest, toredatest lastest ja õnnelikust perekesksest pensionipõlvest, kuid tema helesinine unistus suri päeval, mil ta mõistis, et midagi sellist ei saa tema vastuolulisuse tõttu kunagi tõeks. Tema unistused olid surnud ja nende lahkumisel oli Alex astunud ühe reha otsa teise järel.
Kris oli viimane reha, mille peale tal koperdada oli õnnestunud ning varasematest rehadest teravaim.

Alex toetas pea kätele ning üritas millelegi muule mõelda, hoolimata sellest, et teadis, kui lootusetu see on. Millele iganes ta ka keskenduda ei proovinud, jõudis ta ikka ja jälle ühe teema juurde, milleks oli Kris.
Nüüd, kui nende vahel oli nii lühikese aja jooksul nii palju toimunud, ei saanud ta teda enam peast välja.
Ta soovis, et see ei oleks tõsi. Et ta ei oleks Krisi armunud. Kuidas ta aga ka seda eirata püüdis, oli see just Kris, kes oli äratanud temas tunded, mida ta arvas end mitte kunagi tundvat, ning ta ei saanud neid tundeid mitte kuidagi endale lubada.
Sel hetkel, istudes bussi pooleldi pehmel, pooleldi kõval ja eiramatult kulunud istmel, olles tihedalt ühe kergelt ülekaalulise hallipäise naisterahva kõrvale pressitud, meenus talle pilk, mille Kris enne tema toa uksest välja astumist talle heitnud oli, ning mõistis, et oli Krisile oma käitumisega haiget teinud. Ta hammustas huulde. Soov, et Kris ööseks temaga jääks, oli palju kahju tekitanud. Kris oli teda valesti mõistnud ning tõlgendanud Alexi palvet, mis oli tingitud seletamatust üksindusetundest, kui lähenemiskatset...
Juhtunut ei saanud enam olematuks muuta. Seda võis siluda vaid vabandus.

Ta haaras taskust telefoni, et Krisi numbrit valida, kuid peatus. Ta tahtis Krisiga rääkida, kuid ei suutnud seda telefoni teel teha. Nad pidi kohtuma ja asjadest tõsiselt, nelja silma all kõnelema. Läbi kõnetraadi kõige selgitamine ei tulnud kõne allagi.
Ta tõusis püsti, ukerdas vanamuti kõrvalt mööda ning läks bussist maha. Olles kindlale pinnale astunud, helistas ta oma ülemusele, rääkis viisakalt õhtul juhtunust, selgitas, et vajaks enda turgutamiseks vaba päeva ning palus oma töölt puudumist vabandada. Kõne lõpetanud, istus ta hommikuselt täis bussi peale, mis teda kodu poole ning edasilükkamatule kohtumisele lähemale viis.
Selle aja jooksul, mil Alex kodust eemal oli viibinud, oli maja unest virgunud. Imre riided olid esikunagist kadunud, mis tähendas seda, et mees oli juba tööle suundunud. Keegi, oletatavasti Marianne, oli kardinad elutoa akende eest ära tõmmanud, nii et terve tuba kümbles hommikuses roosakas valguses.
Alex kiirustas trepist üles, võttes mitu aset korraga ning lõi Krisi toa ukse õhinal lahti. Paraku polnud poissi seal ning Alex suundus oma magamiskambri poole.
Ta pooleldi ootas, et Kris lebab ta voodil, nägu naerul ning ootab teda, kuid loomulikult oli see ootus petlik.
Krisi polnud tema toas.
Teda polnud ka terves majas.

Ohates istus Alex oma voodiservale ja näperdas oma värisevate sõrmedega oma helesinist tekikotti.
Ta oli olnud valmis Krisi ees vabandama ning kes teab, ehk isegi temaga pisut oma vastuolulistest tunnetest rääkima, kuid nüüd polnud poissi kusagil näha. Ta oli välja läinud ning Alexil polnud õrna aimugi, millal ta naasta võiks.
Temasse kogunenud julgus hakkas aeglaselt lahtuma, jättes endast maha ebameeldiva tühimiku. Alexi enesekindlus oli kuhugi kadunud.
Mõtted täitmata jäänud eesmärgist ja raisatud tööpäevast tegid ta nukraks. Ta tõusis aeglaselt püsti ja kõndis jalgu järel lohistades trepist alla. Köögis kohvi keetev Kariné hüüdis teda, kuid Alex ei kuulnud tema hüüet, vaid kõndis tüdrukule tähelepanu pööramata uksest välja, lükates selle enda järel kinni, kordagi tagasi vaatamata.
Ta põikas lillepeenra juurest läbi ning murdis ühe äsja õitsele löönud roosi, tundes kerget häbi, et sellise elujõus õie nii alatult endaga viib, ning asus seejärel tallama endale juba tuttavat rada.

Surnuaed...viimasest korrast, kui Alex seda külastas, oli möödas kummaliselt palju aega. Viimaste nädalate jooksul oli ta nii hõivatud olnud, et suutis vaevu meenutada, et ta kunagi nii palju aega elust lahkunute keskel veetis, kuid nüüd tuli see talle jälle meelde. Surnuaed oli üks vähestest kohtadest, kus ta tundis rahu, olgugi et üürikest. Igaühe jaoks oli oma oaas ja Alexi jaoks oli see surnuaed.
Õrn roosiõis sõrmede vahel, asutas ta end minekule, lootuses, et ehk aitab tema käik tal enda sees möllavat tormi vaigistada.

Osa saab
**

28.

Kris ei ilmunud välja terve õhtu jooksul ning kui Imre, kes oli töölt koju jõudnud ja tundus erakordselt pahur, tema kohta päris, valetas Alex mehele, et Kris läks sõpradega välja ning jõuab tagasi väga hilja. Kuigi Alexi silmadest oleks saanud selgesti välja lugeda, et ta valetab - tema silmades vilkuv murelik tuluke rääkis enda eest -, jäi Imre tema seletusega rahule ning ei pärinud rohkem. Ilmselgelt ei olnud tema poja turvalisus tema jaoks eriti oluline.
Alex oli lootnud, et Kris naaseb õige pea, kuid poiss oli jäänud tulemata ning Alex oli kergelt murelikuks muutunud. Kris oli lahkunud sõnagi lausumata ning läinud kes teab kuhu. Alex teadis, et ei peaks närveerima, kuid arvestades Krisi kalduvusi jamadesse sattuda, ei suutnud Alex temasse kui täiskasvanusse suhtuda ning ta ei olnud sugugi kindel, et kõik on hästi.
Oli õhtu. Alex istus elutoa diivanil ja põrnitses tuima pilguga telekat, kust tuli sõjafilm, mida ta silmaotsastki ei sallinud. Erinevalt Imrest, Mariannest ja Sandrast, kelle kõigi pilgud liimipaberi kombel ekraanile olid kleepunud, ei olnud Alex kunagi sõjafilme armastanud. Need olid tema jaoks alati sarnased olnud ning ta ei näinud nendes muud kui verevalamist ja südant seest rebivaid kannatusi.

Ta ei olnud kunagi sõdadesse, mis ka praegusel ajal oma inetuses maailmas aset leidsid, soosivalt suhtunud, kuid ta ei suutnud mõista, kuidas võisid inimesed selliseid ekraniseeringuid nautida ning enda meelt nende abil toita. Ta oleks seda meeleldi kelleltki küsinud, kuid teadis, et ei saa asjalikku vastust. Inimesi, kellel olid temaga sarnaseid vaateid, selles ruumis ei viibinud.
Suutmata ekraanilt kostvaid plahvatusi ja agoonilisi karjeid välja kannatada, tõusis Alex püsti ja suundus oma tuppa, et oma raamaturiiulilt tolmu pühkida ning üsna unarusse jäetud „Hea uus ilm“ taaskord kätte võtta. Sellest oli möödunud juba peaaegu nädal, kui Alex seda suurepärast raamatut viimati luges ning talle tundus, et ta peaks häbi tundma, et end nii vähe kultuurile pühendanud oli.
Alex ei aimanud, et hetk, mille Kariné oma plaani teostamiseks valinud oli, oli kätte jõudnud.

Sellest ajast, kui Kariné oma tädi külastas, oli möödas juba paar päeva, ning tüdruk oli kuulnud väga rõõmsaid uudiseid. Nimelt polnud ta tädil selle vastu midagi, et tüdruk tema juurde kolida tahab. Ta kuulas tema õnnetu loo algusest lõpuni ära, aeg-ajalt pead vangutades ja asjakohaseid ning teravaid märkusi tehes, kuid tema süda oli pehmenenud ning ta oli nõus Kariné oma katuse alla võtma, millal tüdruk seda aga soovib.
Kuigi uudis, mida Kariné kuulnud oli, olid hetkel juba vananenud informatsioon, ei olnud ta veel seda Alexiga arutada jõudnud. Poiss oli pidevalt kuhugi kadunud või veetis aega koos Krisiga, keda Kariné silmaotsastki ei kannatanud ning ta ei suutnud kordagi Alexiga vestlemiseks sobivat hetke leida.
Tõde oli see, et ta ei tahtnud oma tädi juurde elama minna. Ta tahtis Alexi juurde jääda. Poiss oli Kariné silmis ääretult heasüdamlik ja lahke ning ta kahtles, kas ta üldse kunagi teist temasugust kohtab. Ta nägi Alexis ideaalse kallima võrdkuju ning tema soov poiss enda külge siduda, maksmu mis maksab, oli iga tema majas, tema kõrval veedetud hetkega aina tugevamaks muutunud, ähvardades tema ängistusega täidetud rinna lõhkema panna.
Samm, millele ta tõugatud oli, oli meeleheitlik väljendus vajadusest armastuse järele.

„Tere, Alex,“ lausus Kariné sõbralikult, kui toa uks avanes ja Alex sisse astus.
Alex noogutas tervituseks, kuid ei pööranud oma voodil istuvale tüdrukule, kes oli pugenud sügavsinisesse siidhommikumantlisse, peaaegu mingit tähelepanu. Tundus, nagu poleks tüdrukut tema jaoks seal olnudki, või nagu ta oleks vaadanud hägust mälestust, mis pärines möödunud aegadest.
„Tule, istu,“ ütles Kariné rahulikult ja naeratas Alexile, kes alles nüüd tema olemasolust teadlikuks tundus saavat. „Ajame pisut juttu.“
Kariné hääles oli midagi salapärast, mis Alexile ei meeldinud, kuid ta oli hetkel liiga hajevil, et sellele tõsisemalt keskenduda. Ta asetas raamatu, mille ta äsja riiulist välja oli otsinud, oma kirjutuslauale ning võttis seejärel Kariné kõrval istet.
„Kuidas sul läinud on?“ küsis ta, tundes ootamatut süütundepuhangut, et oli tüdrukule nii vähe tähelepanu pööranud.
Kariné vaatas talle otsa, kuid tema pilk oli kõike muud kui süüdistav. Selles pilgus oli midagi kahtlaselt tuttavat, midagi sellist, mida Alex ka Krisi silmades korduvalt näinud oli. Silmaga nähtav kiindumus.
„Mul läheb väga hästi,“ vastas Kariné. „Viimastel päevadel olen ma muidugi üsna üksildane olnud, sest sind pole minuga.“ „Ma tean,“ kogeles Alex vabandavalt, „ja mul on kahju.“

„Ära vabanda,“ ütles Kariné. „Sa paned mu punastama.“ Ta puudutas oma käega Alexi õlga. „Sa oled nii pinges,“ ütles ta teeseldud ükskõiksusega. „Lase end ometi lõdvaks. Kas tahad, ma masseerin sind?“ Mõte sellest ei tundunud Alexile just eriti meelepärane olevat, kuid kui tüdruk oma väikeste kätega ta kaelalihaseid mudima asus, ei leidnud ta endas vastuvaidlemiseks jõudu. Karinél oli õigus - ta oli tõepoolest väga pinges.
„Sa oled selles päris osav,“ oli Alex sunnitud nentima, kui ta tundis, kuidas tema lihaspinged tuntavalt järele annavad. „Tänan väga,“ sosistas Kariné talle kõrva ja eemaldas oma käed, „kuid see pole ainus asi, milles ma osav olen.“
Ta tõusis püsti ja jäi Alexi ette seisma. Poisi segadust väljendav pilk tegi talle nalja ning tahtmatult tabas ta end itsitamast.
Ta päästis oma hommikumantli vöö valla ning lasi kehakattel põrandale langeda, olles Alexi pilkudele sama avatud kui Eeva, kes koos Aadamaga paradiisiaias kõndis.
Kuid Kariné polnud Eeva ning Alex polnud Aadam.

„Kariné, mida sa teha kavatsed?“ küsis Alex ehmunult, sest ta ei olnud mingil juhul tüdrukult sellist käitumist oodanud. Kariné ei vastanud talle, vaid naeris lõbusalt. „Rumaluke. Kui sa seda veel ei tea, siis pole hullu. Ma ei kavatse sind kauem teadmatuses hoida.“
„Kariné...parem ära...“ kogeles Alex, kuid hetkega oli tüdruk talle sülle istunud, oma käed ümber ta kaela põiminud ning suudles teda.
Sellel suudluses oli ebameeldiv maik. Kariné huuled olid liiga niisked ning ta oli kasutanud veidra maitsega huuleläiget. Keel, mille ta ettevaatlikult Alexi suhu pressis, tundus nii võõra ja kaugena ning oli liiga märg. Alex soovis kogu hingest, et Kariné lõpetaks.
Kariné oli kahtlemata ilus tüdruk ja oleks suutnud iga noormehe pööraseks ajada, kuid see ei olnud see, mida Alex temalt tahtnud oli. Kariné keha, mis nii ootamatult tema keha vastu oli surutud, oli ta käte vahel tuim ja elutu. Alexi jaoks ei erinenud see millegi poolest kaupluste vaateakendel olevate mannekeenide plastmassist vormist.

Kasutades ära Alexi hetkelist otsustusvõime langust, surus Kariné Alexi käed, mis lõdvalt tema keha kõrval rippusid, oma rindadele, samal ajal suudlust katkestamata.
Alex ei tahtnud neid puudutada ning veel vähem soovis ta, et tüdruk teda puudutaks. Tema puudutus mõjus nagu vihane kõrvenõges, torkivalt ja ärritavalt.
Kariné oli kena tüdruk...
...kuid ta ei olnud see, keda Alex tahtis.
Ta ei olnud Kris.
Alex teadis, et mida kauem ta sellel kesta laseb, seda raskem on ennast välja vingerdada.
Ta ei olnud kunagi nii otseselt kellegi südant murdnud ja au haavanud, kuid nüüd oli käes hetk, kui ta seda tegema pidi.
Mõningaste raskustega lükkas ta tüdruku endast eemale. Tema liigutusest üllatunud Kariné kaotas tasakaalu ning kukkus voodi kõrvale selili.
Ta vaatas Alexile ühteaegu nii etteheitva kui mureliku pilguga otsa. „Kas ma tegin midagi valesti?“ küsis ta süütult.
Ta ei saanud aru. Kariné ei mõistnud, et kõik, mida ta äsja üritanud oli, oli Alexi jaoks väär ning et poiss tundis ennast sügavalt puudutatuna.
Ta tahtis, et Kariné riided selga paneks. Ta tahtis, et ta ära läheks ja ta üksi jätaks. Ta tahtis, et ta oleks läinud...
Kariné tõusis püsti, astus sammukese lähemale ning puudutas käega Alexi põske.

„Ära puuduta mind,“ ütles Alex, kellel oli tüdruku lähenemiskatsetest küllalt saanud, kohkunult. „Hoia minust eemale!“ Ta haaras tüdruku randmest ning pigistas seda, tehes seda kogemata nii kõvasti, et Karinél valus hakkas ning ta karjatas. „Ai!“ hüüatas ta, olles Alexi äkilisest käitumisest rabatud. „Sa teed mulle haiget!“
„Mida sa ometi mõtlesid?“ küsis Alex tüdrukult.
Kariné, kelle käsi endiselt Alexi raudses haardes oli, puhkes poisi ähvardava tooni peale nutma. Alex vabastas ta käe ning lõi silmad maha. Ta ei olnud tahtnud tüdrukut ehmatada, kuid kõik oli halvasti välja kukkunud.
„Anna mulle andeks,“ palus Kariné ja tõmbas käega üle oma vesiste silmade. „Ma lihtsalt arvasin, et...ma ei tea, mida ma arvasin...“
Tõepoolest, mida ta ometi mõelnud oli? Kuidas võis ta olla nii naiivne, et uskus, et kui ta Alexile kaela viskub, võtab poiss ta avasüli vastu? Alex võis olla hooliv ja õrn inimene, kuid tundeküllus oli midagi, millega ta ei hiilanud. Ta oli Kariné vastu sama külm kui jää ning nüüd mõistis tüdruk, et ei saa teda ennast armastama panna, isegi kui ta selle nimel ööd ja päevad rassiks ning hingehinnaga verd valaks.
„Anna mulle andeks,“ kordas Kariné oma palvet. „Ma ei tea, mida ma mõtlesin.“
Ta korjas oma hommikmantli põrandalt üles ning tõmbas selle endale selga, tundes häbi, et oli end sedasi maitsetult Alexi ees paljastanud.

„Kas sa tahad sellest rääkida?“ küsis Alex kõhklevalt.
Tõde oli, et hetkel soovis ta ainult, et tüdruk tema toast läinud oleks ja enam kunagi tagasi ei tuleks. Paraku ei olnud kõik aga sugugi nii lihtne. Ta oli Karinéle lubanud, et aitab teda, ning tema välja viskamine oleks olnud oma lubaduse ränk murdmine.
Ta ei saanud teda minema saata. Ainus, mida ta teha sai, oli tüdrukuga äsja juhtunust rääkida, tegemata välja faktist, et see oli talle vastumeelne. Kariné oli julmalt ja ilma loata Alexi isiklikku ruumi tunginud ning poiss tundis, et ei suuda talle hetkel otsagi vaadata.
„Ma ei tea, mida öelda,“ tunnistas Kariné ja tegi oma hommikumantli vööle topeltsõlme.
„Sa võiksid alustada sellest, miks sa...“ Alexi hääl katkes. „...sellest, miks sa üritasid...“
„Kas sa tahad tõde teada?“ küsis Kariné nina nohistades. Alex noogutas, kuigi oleks soovinud hoopiski pead raputada.
„Kui ma sattusin olukorda, millest enam väljapääsu polnud, ulatasid sa mulle abikäe, kuigi sul polnud selleks mingit põhjust. Sa aitasid mind, tirisid mu pimedast kuristikust välja ning andsid katuse pea kohale. Sa äratasid minus jälle lootuse armastusele.“ „Mina?“ Kogu veri oli Alexi näost hetkega kadunud. „Sa teed vist nalja,“ ütles ta tõsiselt. Kariné raputas oma pead, andes sellega mõista, et tema sügavalt südamepõhjast tulevad sõnad on kõike muud kui nali.
„Aga...sa ei saa mind armastada,“ ütles Alex. „Sa ei tohi seda teha.“ „Miks?“ küsis Kariné pisarsilmil. „Ütle üks põhjus, miks ma ei tohi sind armastada.“
Alex teadis vähemalt sadat erinevat põhjust, kuid põhjuseid, mis võisid Kariné silmad tema suhtes avada, oli vaid üks.
Ta ei teadnud, kas peaks tüdrukule enda kohta tõtt rääkima. Ta oli seda varem vaid ühe korra teinud ning siis oli kõik väga halvasti lõppenud. Samas ei näinud ta aga teist teed. Mida iganes ta ka öelnud ei oleks, ei oleks Kariné teda kuulanud ning uskunud. Tõde pidi päevavalgust nägema.
„On tõsi, et ma ei saa sind keelata end armastamast,“ ütles Alex lõpuks, olles jõudnud järeldusele, et see on midagi, mis tõepoolest tema võimuses ei ole, „kuid ma saan sulle öelda, miks ma sind vastu armastada ei saa.“
„Ma kuulan sind,“ lausus Kariné nukralt.

„Kariné...asi on selles, et mulle ei meeldi tüdrukud,“ lausus Alex süngelt.
Kariné pilgus kumas mõistmatus, justkui ei oleks Alexi sõnad tema sügavamate ajusoppideni jõudnud. Ta vaatas Alexile otsa, otsides tema näost märke, mis viitaksid sellele, et poiss valetab ja teeb vaid tema kulul nalja, kuid ta ei leidnud neid. Alex kõneles tõtt.
„Ma olen...“ alustas Alex oma lauset.
„Ära ütle seda sõna!“ hüüatas Kariné ning virutas lahtise käega Alexile vastu nägu. „Ära, kurat võtaks, üritagi seda välja öelda!“
„Ma juba ütlesin,“ vastas Alex ja hõõrus oma põske, mis tüdruku raevukast löögist punetas. „Ma olen gei.“
„Ära...ütle...seda!“ ütles Kariné ning valmistus uuesti Alexile vastu nägu virutama, kuid poiss haaras ta käest ning takistas teda. Ükskõik kui reedetuna Kariné end ka ei tundnud, ei olnud tal õigust Alexit lüüa.
Kariné pisaratevool, mis hetkeks peatunud oli, jätkas nirisemist. Nüüd mõistis ta kõike. Ta mõistis, miks tema, kes ta oli valmis kogu oma ihu ja hingega Alexi heaks kõike tegema ja talle oma armastust kinkima, nii julmalt ja alatult kõrvale lükati...ning nüüd mõistis ta ka seda, kelle pärast seda tehti.

„Ma ei suuda seda uskuda!“ hüüatas ta, rebis oma käe, mida Alex endiselt kinni hoidis, et järjekordse laksu saamist vältida, lahti, ning hüppas ärritunult püsti. „Ma ei suuda uskuda, et sa seda tema pärast teed!“ karjus ta. „Ma ei suuda uskuda, et see on tema, kes su südamesse on pugenud!“ Ta karjus nii valjusti, et Alexit tabas hirm, mis saab siis, kui keegi peaks tüdruku kisa peale jooksma olukorda kontrollima. Ta oli küll riskinud ja oma saladuse Karinéle ära rääkinud, kuid see ei tähendanud, et ta oleks soovinud, et veel keegi sellest kuuleb. Ta ei olnud selleks veel valmis.
Kariné ei teadnud, kumb on hullem: kas see, et Alex oli gei või see, et isik, keda ta ihaldas, ei olnud keegi muu kui Kris, tema kasuvend.
Kariné polnud Krisi mitte kunagi sallinud. Ta oli tüdrukule alati ülbe ja egoistliku mulje jätnud ning ka Kris ei pidanud Karinést kuigi palju. Nende vastastikust antipaatiat süvendas veelgi tants Alexi kui aurukatla ümber.
Alates hetkest, mil Kris Karinéd ähvardas, teadis tüdruk, et midagi on valesti. See tunne oli veelgi süvenenud, kui Kariné Alexi ja Krisi nende väikese privaatse hetke ajal tabas.
Kariné ei olnud midagi ette kujutanud. Kõik tema oletused, nii head kui halvad, olid algusest peale õiged olnud.
Ta ei suutnud seda taluda.

„Ma ei suuda uskuda, et sa valid tema!“ halas ta. „Ta on isekas, alatu, südametu, enesekeskne tõbras!“ „Sa ei tunne teda,“ ütles Alex rahulikult pead raputades. „Kris, keda mina tunnen, ei ole selline. Tõsi, temas on olemas kõik need omadused, mida sa nimetad, kuid see ei tähenda, et ta oleks see, kelleks sa teda pead. Temas on rohkem armastusväärseid külgi, kui sa oskad...“
„Kõigist inimestest, keda ma kohanud olen, on tema viimane, kes sind väärib!“ Kariné huilgamine meenutas üha rohkem tuletõrjeauto käredat alarmi. „Ütle, mida tahad, aga minu jaoks jääb ta alati vastikuks!“ Ta taganes paar sammu. „Ja sina...ka sina oled mulle vastik. Sellest hetkest, kui ta sind puudutas, oled sa räpane! Kas kuuled? Räpane!“
Alex haaras Kariné käed oma pihku.

„Kas sa arvad, et mina tahan seda?“ küsis ta nii vaikselt, et ta häält polnud peaaegu kuulda.
„Mida?“ küsis Kariné kõrvu teritades.
Pilk, mis sel hetkel Alexi silmades oli, kiirgas nii ületamatut kurbust, et pani Kariné juba niigi jäise vere tüdruku soontes tarretuma.
„Kas sa arvad, et ma tahtsin kunagi selline olla?“ küsis Alex, hääles varjamatu kahetsusnoot.
Kariné vakatas, kuuldes Alexit neid sõnu lausumas.
„See ei ole elu, mille ma endale valisin,“ sõnas Alex õrnalt Kariné käsi mudides, „vaid elu, mille ma sain. Kui mul oleks antud valida, oleksin ma selle variandi momentaalselt nimekirjast maha tõmmanud, kuid kahjuks mul sellist võimalust ei olnud.“ Ta lasi Kariné käed lahti ning hakkas ärevalt toas edasi-tagasi kõndima. Rääkimine, eriti veel seetõttu, et tegemist oli millegi nii tõsisega, tegi teda närviliseks.
„Mul oli alati üks kindel arvamus selle kohta, kuidas minu tulevane elu välja peaks nägema,“ ütles ta tasasel häälel. „Ma unistasin perekonnast, naisest ja ilusatest ning heasüdamlikest lastest...kuid kõik muutus. Mu elu muutus.“ Ta neelatas. „Kui ma mõistsin, kes ma olen, jäi mu unistus kaugele selja taha. Üks inimene, keda ma neil aegadel väga usaldasin, soovitas mul enda kohta otsuste tegemisega mitte kiirustada ning rahulikult oodata. Ma usaldasin tema soovitust ja ootasin...ootasin märki, mis ütleks mulle, et kogu mu ootus on olnud vaid halb unenägu ja palju kära eimillestki, kuid märk...see jäigi tulemata. Seda märki ei saanud tulla, sest ma olin täpselt see, kelleks ma end pidasin.“

„Kaua sa juba enda kohta tead?“ küsis Kariné, olles piisavalt julgust kogunud, et suu lahti teha. Alex kehitas õlgu. „Kes teab? See on midagi sellist, mille juures aeg mingit rolli ei mängi. Võib öelda, et ma olen teadnud väga lühikest aega, kuid võib ka öelda, et ma olen teadnud liiga kaua. Kõik siin maailmas on suhteline, Kariné, ja ei ole olemas hägusemat mõistet kui aeg.“
Tol hetkel tundus Alex nii õnnetu, et Kariné oleks soovinud end giljotineerida. Tal ei olnud aimugi, milliseid hingepiinu Alex kannatama pidi ning tema käitumine oli vaid õli juba niigi liigselt kõrvetavasse tulle valanud.
Kariné tundis häbi. Tema käitumist ning sõnavalinguid ei andnud millegagi õigustada.
Noruspäi istus ta voodiservale.
„Palun anna mulle andeks,“ ütles ta. „Ma olen käitunud täiesti andestamatult. Ma poleks tohtinud öelda pooligi neist asjadest, mida ma ütlesin.“ Ta silmanurgast pääses voolama järjekordne pisar. Ta ei pühkinud seda ära, vaid lasi sellel oma hommikumantli kraesse valguda.
„Sul on õigus,“ sõnas ta, kuid põrnitses oma varbaid, selle asemel, et Alexile, kelle ees ta vabandas, silma vaadata. „Ma ei tunne Krisi ega tea temast midagi. Ma olen temasse liiga karmilt suhtunud. Öeldakse, et raamatut ei tohi kunagi hinnata kaane järgi...samuti ei tohi raamatut hinnata sisututvustuse järgi.“
„Kui kaua sina ja Kris juba koos olete?“ küsis ta. Ta ei olnud küll päris kindel, kas ta tahab vastust teada, kuid temas oli tärganud uudishimu.

„Koos?“ Tüdruku küsimus ajas Alexi naerma. „Meie vahel on nii mõndagi juhtunud, kuid me ei ole koos. Ma ei teagi, kas ma olen üldse valmis, et...“ „Mida su süda sulle ütleb?“ Küsimus, mille ta esitas, üllatas Karinéd ennastki. „Süda?“ Alex muigas. „Süda on kõigest mootor, mis meie keha käigus hoiab. Me ei armasta südamega. Me armastame hingega...“ „Siis mida su hing sulle ütleb?“ „Asju, mida ta mulle öelda ei tohiks,“ kostis Alex ning istus Kariné kõrvale voodile. „Mul on üks närune hing.“
„Kui su hing ütleb sulle, et tema armastamine on õige,“ sõnas Kariné, „siis tee seda. Tee seda ja ära mõtle tagajärgedele.“ Nõu, mida ta Alexile andis, ei olnud sugugi üks parimatest ning tagajärgi, millest Kariné rääkis, oli ta omal nahal kogenud, kuid ta oli ikka veel endast väljas ning see oli ainus nõuanne, mille peale ta tulla suutis.
Alex asetas oma luidra, kuid tugeva käe ümber Kariné õla. „Ma tänan sind, et sa lõpuks mõistsid,“ lausus ta ja tema hääles peegeldus selge tänutunne. Paraku ei saanud ta lahti tundest, et tüdruk ütleb seda kõike vaid selle pärast, et ta tunneb selleks vajadust, mitte seetõttu, et ta ka tegelikult arusaamisele on jõudnud.

„Vabandust, et ma teid segan, aga ma kuulsin siit toast kostvat imelikku kära ja otsustasin kontrollida, kas kõik on korras.“
Nagu Alex arvanud oli, ei olnud Kariné valjuhäälne eneseväljendamine kellelegi märkamatuks jäänud ning nüüd seisis uksel mureliku näoga Marianne.
Alex tõmbas oma käe näost punaseks tõmbunu tüdruku - Kariné oli juba mõistnud, mis Marianne väljailmumise põhjuseks oli - ümbert ära ja vaatas oma emale rahulikult otsa. „Kõik on korras,“ lausus ta.
„Marianne, mul on väga hea meel, et sa tulid,“ lausus Kariné ning tõusis püsti. „Me rääkisime Alexiga äsja millestki tähtsast ning otsustasime, et ka sina pead sellest kuulma.“
Marianne kulm tõmbus uudise, mis tundus olevat kõike muud kui meeldiv, ootusest kipra. Tundus, et olukord ei ole sugugi roosiline - Kariné nägu oli pisaratest kriimuline ning ka Alex tundus üsna närviline olevat.
Alexi kõhus läks ootamatult külmaks. Mida Kariné plaanis? Ega ta ometi kogu tõde Mariannele välja laduda ei plaaninud?
„Ma külastasin täna naistearsti,“ lausus Kariné, üritades anda endast käigu pealt valetamises parimat, „ning ta määras kindlaks minu rasestumise umbkaudse aja.“ Ta lõi silmad maha. „Ma pean kahetsusega tunnistama, et laps, keda ma kannan, ei ole Alexi oma.“
Alex võpatas Kariné sõnu kuuldes. Sama tegi ka Marianne. Ainsaks erinevuseks tema juures oli see, et ta tundus olevat šokeeritud ning surus käe kohkunult oma südamele.
„Sa ütled, et see pole...“ kokutas ta. Kariné raputas pead. „Ei, kahjuks on see tõsi. See laps pole Alexi oma. Enne Alexit oli mul üks väga tõsine suhe ja...“
„Jäta,“ ütles Alex, kes end väga ebamugavalt tundis. „Sa ei pea rohkem rääkima.“ „Ma kardan, et pean küll,“ oli Kariné tõsine.

„Nüüd, kui ma tean, et minu laps ei ole Alexi oma, ei ole mul mingit põhjust siia jääda,“ teatas Kariné, „ning ma olen otsustanud lahkuda. Alex palus, et ma jääksin, kuid ma otsustasin tema pakkumisest keelduda. See oleks tema suhtes ebaõiglane. Ma olen otsustanud, et lähen oma tädi juurde. Ma jõudsin temaga juba sellel teemal vestelda ning ta oli nõus mind enda juurde võtma.“
Kariné naeratas säratult. „Ma olen teile kõigile väga palju tänu võlgu. Sulle, sinu perekonnale ja eelkõige Alexile. Mul on kahju, et see niimoodi lõppes.“ Ta ajas pea püsti ning üritas oma näole tasakaalukuse ja rahulolu maski manada. „Ma lahkun homme hommikul.“
„Ah, kallis laps,“ pomises Marianne. „Nii et see laps...nii et...“ „Jah,“ lausus Kariné. „Jah.“
Marianne vangutas pead ning lahkus endamisi pomisedes toast.
Alex hingas pahinal välja ning vajus voodile selili.

„See on maailma kõige uskumatum vale,“ ütles ta. „Suuremas osas oli see tõde ja sa tead seda,“ vastas Kariné selle peale. „Kui arvata välja jutt naistearstist, oli see kõik tõsi.“ „Nii et sa lahkud tõepoolest.“ Alex ei teadnud, kas ta peaks selle üle rõõmustama või kurvastama.
Kariné noogutas. „Jah, lahkun tõepoolest. Ma kohtusin paar päeva tagasi oma tädiga ning me saavutasime kokkuleppe. Ma kavatsesin sulle esimesel võimalusel sellest rääkida, kuid paraku polnud sind kunagi lähedal.“
„Kariné...sul poleks pruukinud seda kõike mu emale öelda,“ arvas Alex. „Ma oleksin ka ise midagi välja mõelnud.“
„Kui sa mu oma katuse alla võtsid,“ ütles Kariné, „käitusid sa väga õilsalt. „Arvestades minu tänaõhtust inetut käitumist, oli minu jaoks ainus võimalus oma süüd lunastada sulle samaga vastata.“
Ta istus Alexi kõrvale. „Ma lahkun kella seitsme paiku,“ teatas ta. „Sa ei pea mind saatma tulema.“
Ta puudutas ettevaatlikult oma külma käega Alexi nägu. „Sa igatsed kuud, mis särab läbi öö, kuid mida sa siis teed, kui kuukuma ootamatult kustub?“ küsis ta tasaselt. Alex ei vastanud tema küsimusele, vaid ohkas nukralt. See ohe ütles Karinéle rohkem kui tuhat sõna, mida ta Alexilt oodanud oli.
„Kui sa peaksid kunagi avastama, et oled kõigest hoolimata eksinud, siis tea, et ma olen sinu jaoks olemas,“ rääkis Kariné vaiksel ja hellitaval toonil, nagu oleks Alexi näol tegemist väikese põikpäise lapsega. „Ma ootan sind.“

„Palun ära oota,“ vastas Alex tõsiselt ja ilma kireta. „Tea, et ma ei tule, ei nüüd ega mitte kunagi.“ Ta tõusis püsti, heitis enda voodiserval istuvale süngevõitu näoilmega tüdrukule viimase pilgu ning lahkus seejärel toast. Tema selja taga purunes tükike õrnast südamest, mis tolle õhtu jooksul veel kannatada polnud saanud, tuhandeks killuks.

29.

Samal ajal, kui Alexil Karinéga sekeldusi oli, ei läinud ka Krisil kõik sugugi nii hästi, kui ta plaaninud või, otsesemas mõttes, lootnud oli.
Kui ta oli kodust välja tormanud, soov midagi teha teda tagant kihutamas, oli ta põrganud kokku oma klassivendade Intsu, Antsu ja Matuga, kes sarnaselt temale olid väljas just selleks, et midagi teha. Üheskoos suunduti ilusalongi, kus Ints, kellele alati pöörased mõtted pähe tulid, oma kõrva ja nina augustada lasi. Sealt edasi siirdusid poisid juba alkoholipoodi, kust neist kõige vanema väljanägemisega Matu kõigile paar jooki välja kauples ning nende teekond lõppes Antsu kodus, mis asus kusagil Kalamaja kandis, Krisi jaoks üsnagi tundmatus piirkonnas - lõppude lõpuks oli ta kõike muud kui põline tallinlane.
Antsu, kelle pärisnimi oli tegelikult Andres, korter oli kõike muud kui luksuslik. Kogu elutoamööbel nägi välja kulunud ja vaevatud. Vaip, millel poisid istet võtsid - millegi pärast keelas Ants diivanile istumise karmilt ära ning Kris oletas, et põhjuseks võivad olla diivanipatjade seest välja turritavad pahatahtlikud vedrud - , meenutas pigem kulunud ja oma aja ära elanud hobusetekki.

Mööbliesemed polnud korteris ainsad, mis muserdatud näisid olevat. Ka Antsu ema tundus olevat olevat vana ja kulunud. Tema kõhnal näol olid suured murekortsud ning ta tundus olevat üsna arg. Kui Ants liitrise viinapudeli avas, vangutas ta nukralt pead, kuid ei hakanud oma pojale tema teguviisi kohta sõnagi ütlema. Ta aimas, et teda ei kuulataks niikuinii ning ta tahtis ennast sellisest pettumusest säästa.
Märkamatult libises aeg õhtusse, hoolikalt välja valitud joogikraam sai otsa ning ühel hetkel oli käest kätte hakanud käima üks suitsev kanepipläru.
Mida kauem Kris nende inimeste keskel viibis, seda tugevamini tundis ta soovi koju minna, ning ometigi oli neis midagi, mida ta seletada ei suutnud ning mis takistas teda lahkumast. Ta juurdles just usinalt selle üle, kas keegi jääks teda igatsema, kui ta ööseks koju ei läheks, kui Ints, kes oma värske needikogu üle väga uhke oli, suu lahti tegi.
„Kas te Violat teate?“ küsis ta laialt naeratades. Matu puhus välja suure pahmaka kirbet suitsu ning kratsis kukalt. „Violat? Violat kaheksandast klassist?“ „Seitsmendast,“ parandas teda Ints. „Tibi jäi istuma.“ „Kah asi,“ arvas Ants. „Mis temaga siis on?“
„Ma keppisin teda eile,“ teatas Ints ning näpistas harjumuspäraselt oma kõrvalesta.
„Ja sa arvad, et on lahe seda kõigile kuulutada?“ küsis Kris teravalt.

Tavalises olukorras ei oleks ta oma tuttvatele sellisel moel peale hüpanud, kuid liigne kogus alkoholi, mille ta joonud oli ning paar mahvi kanepit olid sundinud ta kaine mõtlemise tema keha hülgama.
„Kas sa arvad, et teed Viola hullult õnnelikuks, kui kõigile räägid, kuidas sa ta läbi tõmbasid?“ Ints vaatas Krisile ärritunud pilguga otsa. „Miks sa arvad, et mind huvitab, mida tema arvab?“ küsis ta otsekoheselt. „Sest suhetes hoolitakse üksteise arvamusest,“ lausus Kris.
Ints purskas naerma, nii et tatti pritsis. „Suhe? Kas sa tõesti arvad, et ma tahan selle 13-aastase tatikaga mingit suhet? Temasugune kõlbab ainult üheks asjaks!“ Intsu silmad tõmbusid vidukile ning ta uuris Krisi läbitungiva pilguga. „Kas sul on midagi selle vastu, et ma kasutan naisi nii, nagu ma tahan?“ „Asi pole selles,“ ütles Kris pehmel keelel. „Ma lihtsalt leian, et see pole nende suhtes aus...“ „Ja millal enne sind huvitanud on, mis eitede suhtes aus on?“ küsis Ants. Ta pugistas naerda ning süütas suitsu. „Türa, kui pedelikku juttu sa täna räägid.“
Ints naeris Antsu kommentaari peale ning muigas. „Kas sa oled vahepeal poolt vahetanud ja eelistad nüüd ühele korralikule muditavale rinnale hoopis rippuvaid kotte?“

Kris tõmbus sekundiga näost tulipunaseks, nagu oleks ta oma näolapi tulikuuma veega ära kõrvetanud. Ta üritas oma käsi katteks näo ette panna, kuid tema äkilist muutumist oldi juba märgatud.
„Nii et oledki?“ naeris Ints. „Muidu sa end ju nii puudutatuna ei tunneks!“ „Tüüp on homo,“ naeris Matu. „Kes küll oleks võinud seda arvata?“
„Hei, türa, ärge öelge midagi nii rumalat!“ protesteeris Kris, kuid ei suutnud oma kambajõmmide naerupahvakuid mitte kuidagi vaigistada. Kõigi toas viibivate isikute tähelepanu oli temale koondunud - Krisile tundus, et isegi hallikirju kass, kes tugitooli seljatoel lösutas, talle etteheitval moel otsa vaatas - ning see tähelepanu ei olnud sugugi meeldiv.
Ta pidi kiiresti midagi ütlema. Ta ei saanud lasta neil arvata, et ta on...
...et ta on keegi, kes ta ka tegelikult oli.
Ta pidi kogu sellesse loosse naljana suhtuma ning laskma ennast sellest mitte segada, kuid seda oli palju lihtsam öelda, kui teha.
„Ja kui olengi?“ kuulis Kris end ütlemas. „Kui ma olengi homo?“

Ta tõusis püsti ja vaatas endale äkki väga jälestusväärseteks muutunud inimestele otsa. Matu ja Ints jõllitasid teda tuimalt ning oli näha, et tegelikult ei olnud neil tema sõnadesse just eriti palju usku. Ants seevastu tundus olevat Krisi öeldut väga tõsiselt võtnud ning tema näole oli hiilinud grimass, mis jättis mulje, nagu oleks ta hallitanud võileiba hauganud.
„Ära muretse, Ants,“ ütles Kris, vaevumata oma sõnu kontrollima, sest enam polnud miski tähtis. „Sina oled viimane inimene, kellel ma lahti imen.“
Ta haaras Matu hambust suitsu, tõmbas ühe pisikese mahvi ning viskas seejärel hõõguva asjapulga toa teise otsa, kus see otse Antsu ema lillepotti maandus. Sellel teol ei oleks olnud mingeid märkimisväärseid tagajärgi, kuid paraku oli lillepott täis kuivanud umbrohtu, mis kokkupuutel sädemetega süttis.
„Türa, sa värdjas!“ röögatas Ants püsti karates. „Sa, raisk, paned mu korteri põlema!“
Kris tegi talle sügava kummarduse. „Rõõm on minupoolne, mu sõbrad,“ lausus ta. Seejärel sammus ta esikusse, tõmbas enda rohelise tuulejaki külma kaitseks selga ning lahkus valjusti ust prõmmides korterist.
Ta teadis, et ta ei lähe sinna kunagi tagasi. Talle aitas. Ta imestas, kuidas ta oli suutnud nende inimestega samas ruumis viibides ja sama õhku hingates nii kaua vastu pidada. Nad ei olnud temaga samast kategooriast - hetkel pidas Kris end nendest kui mitte tunduvalt, siis vähemalt natuke paremaks. Erinevalt nendest oli tal olemas mingigi väärikus ja raasuke au.

Tema väärikus takistas teda tagasi minemast, kuigi üks osa temast andis talle märku, et on viimane hetk kannal ringi pöörata ning tekkinud jama ära klaarida, isegi kui see tähendaks alandlikult Antsu ukse taga kraapimist.
Kris teadis, et homseks teavad kõik, kellega ta kunagi kokku on puutunud, mis masti mehega tema puhul tegemist on - ta ei kahelnudki, et Ants seda kõigile kuulutama sööstab, sest lõppude lõpuks oli Kris ennast ise sisse kukutanud.
Ta tundis sügavat rahulolu, et oli suutnud vähemalt poisile endale kahju teha, sest mis muud lillepoti süütamine, olgugi et see poolkogemata juhtus, ikka olla sai?
Väljas oli juba pime, ükski tänavalatern ei põlenud ning ainsat valgust andis kuu, mis osaliselt suurte ja tumedate pilvetupsude taga peidus oli. Ümberringi oli kosta erinevaid hääli. Kusagil, mitte eriti kaugel, möirgas üks purjus mees ning sõimas kedagi vene keeles. Paar tänavat eemal sõitis keegi turtsuva mootoriga sääreväristajaga. Paar meetrit eemal lamaskles auto kapotil üks tokerdanud karvaga punasekirju kass ning kui Kris temast möödus, kräunus ta valjusti, justkui kurdaks ta oma une segamise üle.
Hoolimata sellest, et ta oli poiss, ei tundnud Kris ennast tänavatel kindlalt. Kainusest ei saanud tema puhul veel rääkidagi, tema samm oli tönts ning tema suunataju oli häiritud. Kuna ta ei olnud tulles teed jälginud, ei olnud tal ühel hetkel kõige õrnematki aimu, kuhu ta minema peab.

Mõistes, et mööda tundmatuid tänavaid kakerdamine ei vii teda kuhugi, marssis ta ettevaatlikult, hoolimata öisest tunnist vasakule ja paremale vaadates üle tee ning peatus ühe maja ees, mille numbrit valgustas kuu. Seejärel, olles otsustanud igasugustele muudele meetoditele vilistada, tellis ta endale takso. Ta istus külmale ja räpasele asfaldile, toetas oma kange selja vastu majaseina ning jõllitas öötaevas säravat kuukera.
Taksol kulus palju rohkem aega, kui Kris oodanud oli, ning kui tuli hetk masinasse istuda, avastas Kris, et on sarnases olukorras nagu Alex - kelle ta lühikeseks ajaks oma peast välja oli suutnud ajada - paar päeva tagasi ning et ta taskus pole pennigi reaalset raha. Ta oli sunnitud laskma end lähima pangaautomaadi juurde sõidutada ning seal peatuma, et taksoarve tasumiseks vajalikku summat saada. Tänu oma hajevil olekule kulus tal raha välja võtmiseks kõvasti rohkem aega kui tavaliselt ning loomulikult ei lakanud taksomeeter kordagi tiksumast. Kasutades ära Krisi seisundit, nägi taksojuht oma võimalust ning olles poisi tema maja ette sõidutanud, kasseeris ta temalt summa, mis ületas taksomeetri näidu ligi poole võrra. Kui Kris seda märganud oleks, oleks ta kahtlemata taksojuhi peale karjuma hakkanud ning võib-olla talle ka pisut kombeid õpetanud, kuid paraku jäi see julm laks rahakoti pihta tal tähele panemata.

Kulus mitu minutit, enne kui Kris lõpuks sügavale tasku põhja pugenud võtmed kätte sai ning tuppa pääses.
Kogu majas oli vaikne ning kõik majaasukad olid juba uinunud. Kris tiris oma liiga kõvasti kinni seotud tossud paelu lahti sõlmimata jalast ära ning kõndis seejärel ettevaatlikult, trepikäsipuust kinni hoides teisele korrusele.
Ta jäi seisma Alexi magamistoa ukse taga.
Ta teadis väga hästi, et Alex ei veeda oma öid peaaegu kunagi majast väljaspool. Ta piilus ettevaatlikult ukse vahelt sisse, vilistades samal ajal vaikset viisikest, mis teda terve päeva kummitanud oli. „Thank you for the music, the songs I’m singing...“ ümises ta, tehes seda oma kaheldava kainusastme tõttu üsna valesti, ning endale oma liikumisest aru andmata astus ta tuppa sisse.
Kris teadis, et ta peaks otsemaid kannal ringi pöörama, oma kambrikesse minema ning pikali viskama, kuid oli juba liiga hilja.
Ta tundis, kuidas ta jalad, mis alles hetk tagasi tuimad oli olnud, teda kannavad ning enne, kui ta silmagi suutis pilgutada, seisis ta Alexi voodi kõrval.

Kui mitu korda oli ta vaadanud, kuidas ta magab, igasugune muremask kaunilt näolt kõrvale heidetud? Kui mitu korda oli ta neid hetki oma peas üha uuesti ja uuesti läbi mänginud, soovides siiralt, et ta neid kunagi ei unustaks? Kui mitu korda oli ta soovinud, et ta võiks terve öö Alexi lähedal olla ja lihtsalt vaadata, kuidas ta magab, seni, kuni ta oma silmad väsivad ja ta unele suigutavad?
Alex oli kõige ilusam olend, keda Kris kunagi näinud oli, ning magades nägi ta välja jumalikum kui ühelgi teisel ajal. Karmus, mis tema nägu kunagi ei jätnud, oli öösel koos temaga uinunud ning lubas tal välja näha just selline, nagu ta kusagil sisimas oma pimedates koridorides tegelikult oli: õrn. Õrn, habras ja kergesti purunev.
Suutmata vastu panna, kummardus Kris Alexi kohale ja suudles teda. Oli imeline tema huuli enda omadel tunda...veel parem kui sellel närusel hommikul.
Alexi silmad plaksatasid lahti, nagu oleks tegemist patareide jõul töötava nukuga, ning tema pilgus väljendus õuduse ja üllatuse kummaline segu. Öö oli aeg unenägude jaoks ning ta ei olnud osanud sellist segamist oodata.

Alkoholihais, mis Krisi hingeõhus domineeris, oli Alexi jaoks liigagi tuttav.
„Sa oled täis,“ ütles ta ja tema suunurgad kõverdusid grimassiks. „Oh, jumal.“ „Ainult natuke,“ ütles Kris vabandavalt, kuigi ta teadis, et Alexil on kahtlemata õigus. Kainus oli tema puhul kasutamiseks täiesti vale sõna. „Ainult natuke.“
„Mine magama,“ palus Alex, keda Krisi seisund natuke murelikuks tegi. „Aga kui ma ei taha magama minna?“ küsis Kris trotslikult, tundes enda sees kasvamas tungi Alexile vastu vaielda. „Kui ma tahan siia jääda...koos sinuga?“ Ta sirutas oma käe välja, et Alexi nägu puudutada, kuid peatus. Alexi nägu ei olnud enam õrn, see oli hetkega kivinenud ja oma tavapärase ilme taastanud.
Kris oli Alexit ärritanud.
Ta pidi kiiresti midagi ütlema, ja isegi kui ei pidanud, tahtis ta seda teha...kuid mida?
„Anna andeks,“ ütles ta, teadmata isegi, miks ta vabandab, „kuid ma ei saanud teisiti...ma tahtsin...ma lihtsalt tahan, et sa teaksid, et...“ Ta neelatas. „Sa meeldid mulle väga,“ lausus ta pehmel keelel. „Rohkem kui sõber, rohkem kui vend, rohkem, kui sa tohiksid...“

Alex ei tahtnud seda kuulda. Ta ei tahtnud, et Kris seda ütleks...ei, mitte praegu. Olukord, millesse ta sattunud oli, meenutas talle liialt situatsiooni, mis alles loetud tunnid tagasi Karinéga aset oli leinud. Ta tahtis, et Krisiga oleks midagi teistmoodi...kuid kõik tundus just samamoodi olevat. Ta ei suutnud seda kannatada.
Oma jõudu ja julgust kokku võttes tõukas ta Krisi endast eemale, tehes seda koguni nii tugevasti, et viimane tasakaalu kaotas ja põrandale pikali kukkus.
„Ma olen su vend, mitte armuke!“ käratas ta, tehes seda paar kraadi vihasemalt, kui alguses plaaninud oli.
„Aga ma ei saa sinna midagi teha,“ pomises Kris. „Ma armastan...“
Keegi vajutas ukse kõrval olevat lülitit ning terve tuba lõi korraga valgeks. Mõlemad poisid jäid sõnatuks ning pöörasid oma pilgud ukse poole, mille kõrval seisis Imre.

Alexi süda vajus saapasäärde, hoolimata sellest, et ta hetkel saapaid ei kandnud. Kaua Imre seal juba seisnud oli? Kui palju ta kuulnud oli? Kas oli võimalik, et ta oli...näinud?
„Mis siin toimub?“ küsis Imre kahtlustavalt. „Ma kuulsin mingit müra ja vaidlemist ning...“ „Kõik on hästi.“ Alex oleks tahtnud naerma puhkeda. Nii lihtne oli öelda, et kõik on korras, kuigi tegelikult ei olnud. „See on kõigest üks arusaamatus.“
„Arusaamatus? Siin ei ole mingit arusaamatust!“ Krisi hääles kõlas varasemast veelgi selgem trots. Ta ajas end mõningate raskustega püsti ning jäi Imrele ärevalt otsa vaatama. „Isa, on aeg, et sa tõde kuuleksid!“ teatas ta. „Ma armastan oma ven...“
Ta ei saanud end lõpuni väljendada, sest enne, kui ta seda teha jõudis, oli Alex talle oma käe suule surunud, et takistada teda edasi rääkimast. Et takistada teda kõike ära rikkumast. Ta vedas midagi arusaamatut pomiseva Krisi toast välja, trügides raevukalt Imrest mööda, ning olles Krisi tema voodi juurde talutanud, lükkas ta poisi voodile pikali. Seejärel, rohkem sõnagi lausumata, läks ta toast välja ja tõmbas ukse vaikselt enda järel kinni, jättes nukra ja sõnatu Krisi üksi.
Ta oli olnud nii rumal, nii kohutavalt rumal, et selle kirjeldamiseks polnud sõnugi! Oh, kuidas ta oleks soovinud, et saab kõik oma vereringes oleva alkoholi kaela ajada, kuid ta teadis, et alkohol mängis äsja juhtunu juures ehk kõige väiksemat rolli.

„Kuradi tegelane,“ pomises Imre ning toksis jalaga vastu uksepiita. „Jälle on ta ennast täis lakkunud...miks mind küll temasugusega õnnistati?“ Ta vaatas Alexile küsivalt otsa, lootes, et ta teab vastust.
Alex ei teadnud, mida öelda ning ta tundis, kuidas tal sellega kohe raskusi tekib. Imre näitas taaskord oma suhtumist Krisi: oli selge, et poiss ei vastanud mitte ühestki küljest tema ootustele.
„Ta on õnnetu,“ ohkas Alex, surudes alla soovi Imre ühte sügavasse ja pimedasse punkrisse saata, „ning ma tean, keda selles süüdistada.“
Mehele head ööd soovimata kustutas ta tule ja läks tagasi voodisse, mis juba külmaks oli jõudnud muutuda, ning toetas oma pea padjale. Imre seisis veel mõne sekundi paigal, võib-olla Alexi sõnade üle juureldes, ning lahkus seejärel, sulgedes ukse ning tatsudes vaikselt mööda koridori minema.
Olles üksi jäänud, julges Alex lõpuks südantlõhestavalt ohata. Tema päev ei olnud suurem asi olnud ning tänu lugematutele muredele ei olnud ka ööst paremat nahka saanud.
Üks tema muredest viibis sealsamas kõrvaltoas, ning üritas uinuda, kuid tema üritus oli kasutu.