MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Deadly lullaby: POOLELI!

Go down 
+8
Everleigh
Keku
Sümmeetria
ThatsMe
Jezzy
Espada
black
Pizza
12 posters
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Next
AutorTeade
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime18/7/2009, 21:39

Ma teen ilmselt homme uue osa. Täna on lihtsalt ideepuudus.
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime19/7/2009, 21:47

Pinge Roberti ja Eva vahel tundus olevat käega katsutav ning see rusus mu meeli. Robert, kes vaatas läbitungivalt, kuid samas kuidagi nii teistmoodi Evat, kui oleks vaadanud mõnda teist tüdrukut, kahtlustasin alguses, et too oli äkki armumas, kuid siis märkasin, kui pinges tema hoiak on. Poisi käed olid äkki rusikatesse surutud ning ta nahk oli muutunud kahvatumaks, silmad aga sünkmustaks.
Eva nägu oli samuti kahvatumaks muutunud ja ta vaatas liikumatult poisile otse silma vastu. Tema asemel ma palvetaksin mõtetes kui oleksin Tema.
"Khm," köhatasin vaikselt, purustades taaskord vaikuse, pingsa vaikuse, mis ei lasknud meil mõlemal hingata. Robert vaatas järsku minu poole ja siis võtsid ta silmad tavalise tooni, natuke heledama kui süsimust, kuid tema käed ei lõtvunud. "Mida sa siin teed?" küsisin vaikselt, lükates ettelangenud juuksesalgud kõrvale ja silmitsesin teda suure ettevaatlikusega. Eva nihkus mulle lähemale, huuled tugevasti kokku pigistatud nagu tahaks ta praegu karjuma pista. Roberti pilk vilksatas korraks talle ja siis vaatas ta jälle minu poole. Noormees hingas katkendlikult, kuid sügavalt sisse.
"Teil oli Davidiga täna väike arusaamatus, mis?" naeratas noormees, esitades küsimuse mille peale mu nägu ära vajus. Eva piilus korraks minu poole ja siis vaatas jälle Robertit, pidades silmas iga tema liigutust.
"Jah," vastasin vaikselt.
"Sa ei tahtnud teda uskuda."
"Ei."
"Ja sa ei tee seda praegugi."
"Jah."
Tundus nagu oleks vestlus lõpetatud, kuid kuulsin kuidas Robert viimaks köhatab. Tõstsin pilgu ja nägin, kuidas ta nüüd sõbralikumalt Evat vaatab.
"Sa meid tutvustada kavatsed?" küsis ta seejärel. Kas mulle tundus, või ma tõesti kuulsin tema toonis midagi külma? Oli see sarkasmi lähedane jahedus?
Vaatasin Eva poole, kes veelgi rohkem kahvatus. Kehitasin ainult õlgu:"See on..."
"Laura." Pilgutasin silmi kui ta oma nime kohta valetas ja ometigi ei öelnud ma midagi vaid noogutasin.
"Jah," ütlesin omaltpoolt. Robert ainult naeratas Evale, kelle suunurgad tuksatasid korraks, suutmata manada näolapile võltsi naeratust. Isegi muie ei tulnud tal välja. Robert esitas veel ühe küsimuse "Laurale'' kes ainult pead vangutas ja taskust telefoni välja sikutas.
"Aeg on hiline, ma arvan, et hakkan minema. Dor, tuled ka?" küsis ta püsti tõustes ja minu poole vaadates. Nägin kuidas Robert kiirelt sammukese eemale astub, nagu kardaks ta tüdrukut, kuid naeratas siiski. Noogutasin ettevaatlikult ja tõusin samuti.
"Jah. Näeme," ütlesin käega poisile lehvitades ja kõndisin Evale kiirelt järele, kes jooksis rohelise tule peale üle tänava. Jõudsin temani ja vaatasin korraks pargi poole, kus Robertist enam jälgegi ei olnud.
"Miks sa talle valetasid?" küsisin koheselt kui tundsin, et enam pole meil kedagi karta.
"Miks ma oleksin pidandu talle oma pärisnime avaldama?" küsis ta järsku, vaadates mind kõrgilt. "Sa nägid kuidas ta mind vaatas. Nagu tahaks tappa. Mis, sa usud, et ma tõesti kavatsen ennast avaldada igale ühele kes mind nii vahib?"
Vaatasin teda suurte silmadega ning kehitasin vastuseks õlgu, oskamata midagi öelda. Nüüd mõistsin, et ta kardab poissi ja ma ei saanud talle seda pahaks panna. Tema asemel oleksin ma kabuhirmus ja kui aus olla, siis ma vahepeal kartsin Davidit isegi. Tema läbitungiva ja targa pilgu all oli nii ... lämmatav olla.
"Jah, nägin," vastasin ausalt ja hammustasin korraks ülahuulde, "Kas sul on kiire?" küsisin äkitselt. Eva võttis hoo maha ja vaatas mulle hingeldades otsa.
"Anna andeks," pomises ta hammaste tagant. Noogutasin sõnatult kuid lühidalt. "Ma ei tea mis mulle sisse läks."
"Ma mõistan sind ja tean mida sa tunned," vastasin talle ausalt. Ja teadsingi. Hirmu, väikest pettumust... Seda kõike tundsin ma tänu Lesleyle. Jõudsime kiirelt ta majani ning ta sisenes sinna sõnatult, viibates ainult käega ja noogutasin taaskord, jättes temaga sõnatult hüvasti. Siis, sügavalt sisse hingates, liikusin minagi kodu poole.
Tagasi üles Go down
Everleigh
Magus maius
Everleigh


Female Postituste arv : 2033
Age : 35
Asukoht : Tallinn

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime19/7/2009, 22:12

Eva ja Robert on kahtlased.
Miks nii lühike ? :-/
Uut osa tahaks ka !
Tagasi üles Go down
Aduna
Maffiooso
Aduna


Male Postituste arv : 535
Age : 28

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime20/7/2009, 08:55

Jah, UUT.
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime20/7/2009, 18:17

Lawls, järjekordne küsimus tekkis mu peas. ;D
Agajah, heaaa.
Uut!
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime20/7/2009, 22:01

Aeglase käeliigutusega eemaldas Stan enda pealt teki ja viskas selle mu jalgade ette ning muigas korraks. Siis sirutas ta oma käe krõpsupaki poole mille ta lahti tegi ja sealt mõned krõpsud võttis. Need korraga suhu pistnud, pakkus ta ka mulle mille peale ma ainult pead vagutasin ja pilgu tagasi telerile pöörasin.
Sellest ajast kui vend koju saabus (täna hommikul kell seitse), oli telekas kohe tööle pandud ja muusika käis. MTVs rääkis saatejuht uuest reality-showst ning Stan haigutas laialt. Vaatasin korraks venna poole, silmitsedes tema musti segamini juukseid ja helesiniseid, lõbusaid silmi ning suud, mis oli kõverdunud naeratuseks. Ei ütleks kohe kindlasti, et ta on 20. ja ta saabus just komandööringust. Ohkasin raskelt ja hammustasin ¹okolaadi jäätisest tüki, mäludes seda aeglaselt. Viimaks venitas vend käe puldi poole ja klõpsutas kanaleid edasi, ise tüdinult ohates.
"Siin pole enam nii huvitav kui varem," kommenteeris ta. Noogutasin vaevumärgatavalt, nõustudes tema tähelepanekuga. Näksisin vaikselt magusat jäätise vahvlit, vahtides ekraani. Kord jäi silma kordus seriaal, saade, mida ma pole kordagi näinud, veel paar muusikakanalit, Disney kanalid, uudised...
"Räägi, kuidas sul siin vahepeal olnud on?" küsis Stan mõne aja pärast, peatudes meelega Playhouse Disneyl. Vaatasin jahedal pilgul Miki Hiire 3D sarnaseid tegelasi ja pöörasin pilgu aknast välja. "Tavaliselt," vastasin vaikselt.
"Sa täpsemalt ei taha rääkida?"
"Mida sa teada tahad?"
"Millega sa tegelesid? Saad ikka veel oma bestiga läbi, kuidas Evaga lood on ja kõik muu?" küsis ta rahulikult edasi, süües krõpse, määrides oma suunurki.
"Sa oled ikka päris uudishimulikuks muutunud, ma vaatan," märkisin talle irvitades. Ta kehitas ainult õlgu ja pühkis sõrmed vastu t-särki.
"Jah," ei hakanud ta isegi vastu vaidlema ja pööras pea minu poole.
"Ei, me ei saa enam Lesleyga läbi, läksime tülli. Evaga on kõik korras, alles eile käisime väljas," vastasin talle kiirelt, viivitamata sellega. Mida kiirem seda parem.
"Okei," vastas Stan ainult ja sättis end mugavamalt istuma. Stani juures oli see, et ta küsis küsimusi mis teda huvitavad ja rohkem ta ei pärinud. Vaadanud korraks nende totrate tegelaste poole, kes lollide häältega ekraanil mängivad, otsis ta teise kanali.

Uks sulgus mu seljataga vaikselt kui olin selle kinni lükanud. Hingasin sisse värsket hommikust õhku ja vaatasin ringi. Rahvast oli seekord rohkem kui eelmisel korral ja seegi oli hea põhjus üldse õue tulla. Keegi ei saanud mind siin varitseda, ilma, et keegi seda tähele ei paneks. Siin olid inimesed alati abivalmid. Kõik teadsid üksteist. Naabrid. Kõndisin Eva majast mööda ning korraks sinna poole kiigates, nägin tüdruku siluetti, mis arvuti taga istus ja kiirelt klaviatuuri kohal klõbistas. Jalutasin aeglaselt edasi kuni jõudsin viimaks oma sihtkohani, Davidi majani. Hingasin sügavalt sisse ja sisenesin rohelisse aeda, jõudes paari kiire sammuga ukseni.
Koputasin sellele ja ma ei pidanud kaua ootama kuni see avanes ja nähtavale tuli Matt, käes kaardipakk, mida ta segas. Noormees silmitses mind enda tumedate kulmude alt enne kui peanoogutusega sisse kutsus.
"Dor tuli!" ütles ta valjult ja läks kööki. Järgnesin talle, võtmata jalatseid jalast ning peatusin ukse juures, vaadates korraks ringi. Laua taga istusid Phil, Robert ja Matt, kes nüüd kaarte laiali jagas, endal lustakas muie näol.
"Kas te teate kus David on?" küsisin viimaks. Kolm silmapaari pöördusid korraks minu poole ning peaaegu samal ajal raputasid nad pead. Phil pani esimese kaardi lauale ja Robert vastas talle samasugust marki ainult suuremaga.
"Kas te teate kus ta on?" jätkasin.
"Mitte täpselt."
"Ta on Jackiga," ütles Matt eemalolevalt, põrnitsedes kaarte enda käes. Võisin ta pilgust öelda, et praegu tal ei vedanud. Jack. See nimi tundus tuttav olevat. Ei, see ei saanud mu klassikaaslane olla. Jack, keda mina teadsin ei käinud isegi nende peol vaid tegi koduseid töid nagu Evagi. Ma olin üllatunud miks nad küll läbi ei saanud, kuid praegu polnud see arutamise jaoks mõeldud.
"Millise Jackiga?" küsisin jälle. Nad pidid ju midagi teadma kus on nende sõber läinud.
"Selle... Sandra sõbraga," vastas seekord Phil, kes Mattile irvitades otsa vaatas ja kaardipatakast kaks uut kaarti omale krahmas. Kõigi kolme vahel valitses mängu pinge ja ma teadsin seda juba isegi, et mitte keegi neist ei lase end ära petta. Imetlesin neid sellepärast. Nad mängisid ausalt ja ei tülitsenud sellepärast. Aga kui vastus mulle kohale jõudis, kahvatasin vaikselt. Nüüd mulle meenus, kes see Jack on. Silme ette tekkis ergas mälupilt ükskõiksest poisist, kes isegi ei raatsinud kordagi minu poole vaadata.
Tagasi üles Go down
Everleigh
Magus maius
Everleigh


Female Postituste arv : 2033
Age : 35
Asukoht : Tallinn

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime21/7/2009, 03:22

Ikka veel huvitav. Uut tahaks nüüd ka !! Very Happy
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime21/7/2009, 17:52

Tomorrow, I guess.
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime22/7/2009, 19:22

Pöörasin pea uniselt kõrvale kui tundsin, nagu hingaks keegi mulle näkku kuid ometigi avasin ma silmad ja vaatasin Davidi kaugenevat näolappi, kes natuke üllatunult minu pea kohal kõrgus.
"Ma ei tahtnud sind äratada," ütles ta vaikselt ja aitas mul istuma tõusta. Ma ei teinud väljagi enam tema jääkülmast käest, eirates fakti millest ta rääkis - vampiire pole lihtsalt olemas. Lükkasin käega üle juuste ja noogutasin.
"Vabandust, ma lihtsalt ootasin sind," tunnistasin ausalt ja haigutasin. Mu pilk lipsas suure kella poole mis näitas ühtteist öösel ja ma ohkasin üllatunult.
"Mind?" küsis poiss natuke üllatunult kuid siis valgus ta näole kerge naeratus. "Miks?"
Haigutasin veelkord laialt ning ringutasin. Tema juuresolekul tundsin end nagu kodus. Ja see oli hea. Vähemalt minu jaoks. "Ma ei mäletagi enam..." vastasin ausalt, peale mõnda sekundit ja lasin peal norgu vajuda.
Noormees kergitas kulmu ja noogutas ükskõikselt, toetudes seljaga vastu diivanit.
"Sa käisid Jacki juures," ütlesin vaikselt ja lükkasin fliisteki eemale, mis oli mulle peale asetatud. Silmitsesin hetke selle mustrit - kaks hobust rohelisel taustal. Muigasin.
"Jah," vastas ta vaikselt. Olin üllatunud, et ta ei hakanud mulle enam valetama. "Meil oli asjaajamisi," lisas ta minuti pärast, mõeldes nüüd millegi üle. Vaatasin korraks toas ringi nagu kontrollimaks, kas on veel keegi, kes pealt kuulab, aga tundus, et kõik oli vaikne... Peale lärmi köögis.
"Lily üritab süüa teha," tähendas David lõbusalt. Kergitasin kulme ja olin isegi rohkem üllatunud kui kuulsin, et minu huulilt vallandus lõbus naeratus. Lily, see väike tüdruk, kes osutus minu päästjaks tegi süüa. Kujutasin seda väiksekest põllega keset kööki ette, ühes käes taignarull ning teises nuga, millega ta tomateid hakib.
"Kas te ootasite külalisi?" küsisin pilgu oma sõrmedele viies. Praegu ei tahtnud ma Davidile otsa vaadatagi, kartes, et tegelikult on ta pahane minu juuresoleku pärast. Ja mu mure ei jäänud talle märkamatuks. Noormees sasis mu lühikesi juuksed, endal lõbus naeratus näol.
"Anna andeks," sosistasin vaikselt, pilk kinnitatud kätele, mis lõdvalt mu süles lamasid.
"Mille eest?" oli poisi esimene küsimus ja ta eemaldas aeglaselt käe.
"Selle eest, et ma su peale ... noh, karjusin."
David turtsatas vaikselt ja raputas pead. "Ma ei ole su peale solvunud, sa ei pea vabandust paluma," lausus ta ainult seepeale ning tõmbas mu omale lähemale, hoides käsi ümber mu õlgade. Värisesin õrnalt kuid ei öelnud midagi. Ma ei julgenud ikka veel talle otsa vaadata, kartes, et tegelikult ta valetab. Tegelikult pidasin ma seda unenäoks. See ei saanud lihtsalt tõsi olla. Kuidas saakski keegi olla nii leebe kellegiga, kes pidas tema loba ja religiooni värki tavaliseks müüdiks. Surusin hambad tugevasti kokku kuid David istus täiesti liikumatult paigal. Tundsin, nagu tahaks tema pilk mulle pähe augu sisse puurida, kuid ma ei liigutanud ikkagi, hoolimata sellest, et mu põsed õhetasid juba erkroosalt.
"Kuidas läinud on?" küsis ta viimaks. Vaikus oli justkui vallutanud terve maja sest ma ei kuulnud enam isegi Lily askeldamist köögis. Selle asemel jõudis mu ninna magus lõhn.
Lükkasin teki kõrvale ja maigutasin hääletult suud, kuni viimaks hääl mu suust kuudavale tuli:"hästi."
Tundsin, kuidas poiss mu juukseid õrnalt ja ettevaatlikult sõrmedega puudutas. Seegi kord ei julgenud ma ennast liigutada ja siis eemaldas ta oma käe mu pea kohalt, hoides ikka veel mu õlast kinni. Hoolimata sellest, et tema keha oli isegi läbi riiete jääkülm, tundsin ma ennast soojalt. Ta oli nagu kindlus minu ja kogu maailma vahel. Lasin peal taha vajuda, toetades vastu diivani äärt. Nägin kuidas David jälle naeratas ja mind silmitses ja siis end täiesti minu poole pööras.
"Pane silmad kinni," palus ta. Ma ei hakanud isegi vastu vaidlema ega midagi tegema vaid kuuletusin. Panin silmad kinni, vaadeldes neid kollaseid virr-varre mis silme ette tekkisid ja siis tundsin külma lähenevat hingeõhku millesse ma võisin mattuda. Poisi jääkülm käsi libises mu tulitavale põsele ning juba taguski mu süda ärevalt. Ootasin kannatlikult ja tundsin, kuidas kõhus mänglevad liblikad lähevad kohe hulluks. Aeg tundus ohtralt venivat, kuid ometigi iga hetkega tundsin, kuidas David kummardus mu näo kohale.
"Ah, siin te oletegi!" kuulsin Lily häält ja siis oli see imeline tunne justkui tühjusesse hajunud. Avasin silmad ja vaatasin korraks Davidi poole, kelle silmis oli kergelt ärritunud pilk ja siis Lilyt, kes seisis ääretult süütu pilguga ukse peal, käes suur kandik hõrgutava pizzaga.
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime22/7/2009, 20:17

Lõpp oli hea. XD
Lily on äge. ;D

UUT!
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime23/7/2009, 16:13

Ma olen kahtlane, ma pole jõudnud selle jutuga veel lõpuni kui teen plaane järgmise osaga. (Ma pmst üritan selle kahe osalise loo teha Very Happy)
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime23/7/2009, 19:05

Istusime kuuekesi laua taga, mina Lily ja Davidi vahel, sest tundus, et viimane tahab tüdrukule kallale hüpata. Matt ja Phil ei teinud aga välimaailmast eriti väljagi vaid rääkisid elavalt kuid vaikselt omavahel ning muigasid samaaegselt. Muie kippus minugi näole ja siis asetas väike Lily pizza taldrikule ja torkas kahvli enda tükki, tõstes selle enda silmade ette. Seda nuhutanud, ilmus ta näole naeratus ja ahnelt hammustas väike plikatirts sellelt tüki ja mälus lõbusalt. Ja siis tundus nagu oleks Davidi viha lahtunud. Ta ei saanud lihtsalt pidada viha selle väikese süütu olendi peale, kes ei kavatsenud kellegile kurja teha. Ta tahtis ju lihtsal teatada, et söök on valmis ja muud ei midagi. Muidugi.
Robert tõstis endale pizza taldriku ette ja asus seda aeglaselt sööma. Viimaks sõid kõik laua taga, kuid vahetasime omavahel vaid mõned viisakuse väljendid. Ainukesed, kes tõesti oma vahel rääkisid, olid kaks poissi, kes jälle olid taskust kaardipaki välja tõmmanud. Silmitsesin neid huvitatult. Tundus, nagu need kaks ei suuda tõesti hasartmängudest ilma elada. Viimaks kui mu pizzatükk oli söödud, tõusin aeglaselt püsti ja Lily minu järel. Ta korjas tühjad taldrikud laualt ära ja keksles rõõmsalt kraanikausini. Vaatlesin teda jälle huvitatult. See tüdruk ikka suudab mind koguaeg üllatada. Ta näeb rõõmu igas asjas. Neiu küüris nõud hoolikalt puhtaks ja pistis need kappi ja jalutas siis minust mööda, minnes elutuppa, kus ta teleka sisse lülitas.
"Sa võid ööseks siia jääda," ütles David, kes polnud veel oma pizzaga ühele poole saanud. Noormehe pilk oli kinnitatud aga Robertil, kes temaga korraks pilgu vaetas ning noogutas. Kehitasin mitte midagi ütlemata õlgu ja läksin tagasi elutuppa, kus ma diivanil Lily kõrvale istusin. Tüdruk tundis end siin vägagi koduselt. Ta oli oma peenikesed jalad diivanile tõstnud ja kinnitanud oma säravroheliste silmade pilgu telekale, kus parasjagu üks dokumentaalfilm käis.
Asetasin käed süles vaheliti ja viisin samuti pilgu telekale, vaadates ükskõikse pilguga naist, kes rääkis ühe inimese kurvast saatusest.
"Lily?" küsisin vaikselt mõne aja pärast. Tüdruk ei võpatanudki, kuigi tundus, et mu hääl äratas ta omast elemendist.
Valge näolapp pöördus minu poole, silmis ehe uudishimu millega ta mind vaatas. "Mis?" küsis ta sama vaikselt kui minagi ja seadis end mugavamalt istuma.
"Sa usud seda vampiirivärki?" küsisin vaikselt. Mu pilk liikus korraks tühja koridori poole, kust ei kostnud isegi hääli, kui välja arvata köök. Matt ja Phil vaidlesid nüüd millegi üle, kuid peagi summutas vaidlemise mõlemi lõbus naer ja pilkavad kommentaarid.
Lily niisutas huuli kui pea kergelt viltu kallutas, kuid ikka veel mind silmas pidas. Tundus, nagu otsiks ta sõnu kuidas vastata ning viimaks ta ka noogutas. Kergitasin korraks kulmu ning siis tõstis ta oma pika peenikese sõrme, et ma ei segaks vahele:"usun ja see tundus minu jaoks ka võimatu, aga nad on olemas," kinnitas ta.
"Tore," pomisesin vaikselt ja solvunult. Veel üks, kes peab müüte reaalsuseks ja enam ei öelnud ma midagi. Tüdruk hüppas vaikselt diivanilt maha ja kõmpis minu ette, suured rohelised silmad pärani.
"Sa ei usu," ütles ta väriseval häälel. See toon, kuidas ta neid sõnu ütles, jahmatas mind. Seal oli kübet solvumist, ahastust, mõistmatust ja kurbust. Ta meenutas mind, kui ma olin väike ja ema mind ei uskunud, kui ma rääkisin härjapõlvlastest ja ükssarvikutest. Judinad jooksid üle mu selja kui ma meenutasin oma varasemaid eluaastaid. Ma olin tõesti hiiglaslik muinasjuttude fänn. Ma uskusin Hambahaldjatesse, pixidesse, haldjatesse... Ükssarvikutesse ja merineitsidesse.
"Ei, miks ei usu ma..."
"Sa ei usu," oli Lily hääl otsustav ja ta krahmas oma külmade kätega minu omadest kinni, vaadates mind ühtlasi nii paluvalt kui ka käskivalt. "Sa oled praegu meie seas, saa aru, sa riskid iga hetkega siin viibides oma eluga. Kui sa nüüd arvad, et Lesley on psühhopaat, kes sind tahab tappa, siis tea, et tal on oma saladus, miks ta seda teha tahab. Sa tead seda saladust, kuid sa ei usu!" sosistas ta. Uskumatu, kuidas tema hääl kõlas. Nüüd ei jäänud väikesest Lilyst midagi järele vaid mulle vaatas otsa pigem elukogenud inimene kui väike tüdrukutirts, kes ei mõista eriti midagi maailmast.
"Noh, ma..."
Lily ainult vangutas pead. "Mis sa arvad, miks me koguaeg külmad oleme?"
Esimest korda ei hakanud ma midagi vastu ütlema. Nad võisid alajahtujad olla. Nad võisid vabalt albiinod olla, kuid ei... Ja esimest korda kahtlesin ma oma mõtetes. Tundus, nagu variseks kogu mu maailm koost ja käed libisesid Lily õrnast haardest ära, vajudes lõdvalt diivanile. Kogu maailm käis justkui ringi.
Meenutasin oma esimest filmi mida ma vampiiridega seoses vaatasin. Nad liikusid kiiresti... Kiiremini kui inimene silmagi pilgutada saab. Nad ei pea sööma, kuid mida nood siin tegid... Nad sõid rahulikult ja nii palju kui ma aru sain, neile maitses Lily tehtud roog. Ja filmides vampiirid kõrbesid päikese käes ära... Muutusid tuhaks, kuid sel päeval kui Lesley ja Sandra mind ründasid, seisid nad täies tervises seljaga päikese pool ja...
Mu silme ette kerkis tahtmatult õhtu Roberti ja Evaga. See pilk kuidas Robert Evat vaatas ja mu sõbranna pilk. Ta vahtis pärani silmil poissi, silmis puhas õud mida ma ei unusta kunagi.
Kas Eva teadis seda millest mina alles nüüd aru sain ja millesse ma alles nüüd uskuma hakkasin? Tõusin aeglaselt püsti, tegemata välja Lily murelikust ilmest. Mu nägu oli ¹okist kahvatumaks muutunud ning raske südamega suundusin toast välja. Ma pidin Evaga rääkima, hoolimata sellest, mis kell praegu on.
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime23/7/2009, 20:19

Kas pixid ja haldjad mitte samad pole? Very Happy Pixid - Pixie - Haldjas

Eijah, väga heaaaaaaaaaa.
Uut !
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime23/7/2009, 21:18

Piksid on pisihaldjad Very Happy
Tagasi üles Go down
Everleigh
Magus maius
Everleigh


Female Postituste arv : 2033
Age : 35
Asukoht : Tallinn

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime24/7/2009, 16:08

Millised need suured haldjad on siis? :d
Enihuu. Uut tahan ka nüüd ja KOHE. Muidu ma ei mängi sinuga enam XD
Geesh, see tuli välja väga lapsikult, kuid siiski. Tagajärjed on katastroofilised, kui ma ei saa uut osa täna. See oli hoiatus. (A)
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime24/7/2009, 18:41

Suured haldjad on... nagu tavapärased haldjad. Eragonis on kirjeldatud hästi neid. Teravatipuliste kõrvadega, graatsilised, ilusad Very Happy
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime24/7/2009, 19:25

Uks sulgus vaikselt ja ma vaatasin pimedal tänaval ringi. Eva kodu ei tohiks siit eriti kaugel olla, arutasin endamisi ning hakkasin jooksma. Une tõttu, mis mu peale kippus kogu aeg, tänu sellele tundus maapind mu jalge all pehme ja vetruv olevat. Mul kadus täielik ajataju, teadsin vaid seda, et jooksen Ta maja suunas, ise raskelt hingeldades. Mu pea käis juba ringi kui ma viimaks peatusin ja hingeldasin. Davidi maja asus kaugemal Eva omast kui ma arvata oskasin. Toetasin käega vastu raudset väravat ja seisin seal minuti enne kui lasin lahti toetuvast postist ja liikusin ukse poole. Tubades põlesid lambid ja see ainult julgustas mind. Lasin paar korda kella ja taas ei pidanud ma kaua ootama. Eva ema avas ukse ja piidles mind alguses üllatunult kuid lasi küsimusteta sisse. Ta oli harjunud, et me käisime tema tütrega öösiti üksteisel külas, kuid sellest on möödunud paganama palju aega. Tõmbasin tossud jalast ning haigutasin hädiselt. Läksin trepist üles ja koputasin Eva toa uksele. "Jaa!" kuulsin tüdruku vastust ning tegin vaikselt ukse lahti. Nägin kuidas tüdruk voodis istus, raamat käes ja ükskõikne pilk mulle kinnitatud. "Jah?" küsis ta ettevaatlikult kui ma ukse sulgesin ning tuikudes edasi astusin. Olin säärase välimusega nagu oleksin just peksa saanud ja elu hinna eest jooksnud. Hingeldasin siiamaani, juuksed segamini, pilk pisut metsik. Ma ei vastanudki talle alguses vaid kogusin ennast mõnda aega. Eva ei lasknud end minu seltskonnast häirida vaid kinnitas pilgu raamatule. Alles nüüd taipasin kui pohhuistlik ta tegelikult on. Selle asemel nagu kunagi ta oli hoolinud ja muretsenud minu eest, kui ma olin kokkuvajumise äärel, pööras tema ükskõikse pilgu raamatule ja luges seda edasi.
Või olin mina see, kes talle selja keeras ja jalutas minema uue tuttavaga, unustades ära vanad ajad?
"Eva?" küsisin viimaks, suutes taas normaalselt hingata. Tüdruk mühatas vastuseks, näitamaks, et kuulab mind. Noogutasin endamisi. Vähemalt kinkis ta mulle oma väärtuslikku tähelepanu mida mul praegu vaja oligi. "Sa tead Robertit?" küsisin. Eva tõstis aeglaselt pea ja vaatas mind nagu mõnda hullu.
"Kust ma peaksin teda teadma?" küsis ta jahedal toonil. Jahmusin seepeale. Misajast ta minuga nii räägib? Kas ma tegin midagi valesti? Kehitasin ainult õlgu, näitamaks välja, et mul pole sõnu. Ja ega teda see eriti ei huvitanudki, sest Eva pööras pea tagasi raamatu poole, mida ta jahedal pilgul põrnitses. Tema silmi vaadates, sain aru, et ta ei lugenud.
"Eva, kas sa saaksid rääkida ilma valedeta?"
"Ma teen seda koguaeg," sisises tüdruk nagu oleksin ma solvanud teda selle küsimusega. Mitte teda, vaid tema Au.
"Tore," vastasin ainult seepeale, tehes nägu nagu poleks ma kuulnud tema toonis ühtegi vihast nooti, mis tegelikult oli igaühele tajutav. "Miks sa Robertit kardad?"
See oli ilmselt küsimus mida ta ei oodanud. Tüdruku pilk rändas üle sinise toa minu poole, vaadates mind pikalt ja läbitungivalt. Vaatasin julgelt vastu, liigutamata küüneotsagi. Olin sellega jõudnud juba harjuda. David vaatas mind alati julgelt ja kõhklemata, pidades silmsidet, mida ma alguses kartsin. Istusin täiesti tuima ja ükskõiksena rahulikult toonil, jalg libistatud üle teise ja käed nendel puhkamas, kuid rusikatesse surutud.
Mõlema vahel valitses raske aura ning tundus, nagu oleksid ainult loetud hetked enne kui me üksteisele kallale läheme ja alustame võitlust elu ja surma peale. Ja Eva oli esimene kes hakkas kõhklema meie silmsides. Ta hammustas närviliselt huulde ja mudis sõrmi, unustades raamatu, mis tema süles oli. Viimaks asetas ta selle vahele järjehoidja ja pani raamatu lauale, mis voodi juures asus ja noogutas vastuseks. See oli nõusolek mida ma ootasin. Ta vastab minu küsimusele ja ma saan edasi küsitleda. Ta paeks teadma, et ma ei naera tema üle ka siis, kui tema seletused on kõige naljakamad. Ja seda tõestas minu pilk, mis oli surmtõsine ja jälgis iga tema liigutust.
"Ta on teistsugune," lausus ta viimaks. Kergitasin ainult kulme ja muud ei midagi. See oli kah suur avastus. Tänu Lilyle muidugi, jõudsin ma reaalsusesse, et on olemas ka teised meie juures eksisteerivad olevused, kelle olemasolust pole kuigi paljud teadnud. Kui ainult mõned teadlased, kes üritasid seda tõestada, kuid neil pole kunagi olnud piisavalt palju tõestusmaterjale. Kui nad oleksid kinni nabinud mõne vampiiri ja teda avalikusele näidanud, oleksid nad teeninud miljoneid, kuid ega ka nemad idioodid pole. Ma olen selles sada protsenti kindel!
"Täiesti teistsugune," lisas ta vaikselt ning pettunult. Mu pea vajus küljele. Ütle midagi, mida ma ei tea, tahtsin talle karjuda, kuid hoidsin keelt hammaste taga. Tundus, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid ei leia sõnu oma mõtete kirjeldamiseks. Ja ma teadsin mida ta tunneb. See on samasugune tunne kui ma olen Davidi kõrval.
"Kas sa lubad, et ei hakka naerma?" küsis ta lämbuval sosinal. Pilgutasin vaikselt silmi ja noogutasin vastuseks. See veenis teda ja ta hingas natuke sügavamalt sisse. Tundsin ka kohe peale teda kergendust ja ristitades süles sõrmed, oodates tähelepanelikult mida ta nüüd ütleb. Istusime vaikuses kümme minutit, Eva näost punane, mina siiamaani kahvatu. Huvitav, kas David ja Lily otsivad mind praegu? Kui jah, siis kust? Neelatasin vaikselt ja lasin pilgul toas ringi käia.
Tuttav helesinine lambavillast vaibake vedeles Eva voodi ees. Selle nurgas oli väike pruun laik ning muie ilmus korraks mu näole. See oli minu tehtud kui olin eelmisel aastal Eva juures. Meil oli väike teeõhtu ja peale suurt naeruhoogu tõukas ta mind korraks ja siis lendaski tulikuum tee ta põrandale ning osa vaibale. Olime mõlemad tänulikud, et ta vanemaid kodus polnud. Eriti ta ema. Koristasime kõik ära ja siis üritasime natuke ettevaatlikumad olla, mis endastkimõistetavalt ei õnnestunud kuigi hästi.
"Sa oled kunagi uurinud täpsemalt... vampiiride kohta?" küsis ta vaikselt, üritades mitte kõvasti välja öelda seda nime, mis ajas mulle judinad selga.
"Ei," vastasin ausalt.
"Noh, mina uurisin peale seda kui me vaatasime Van Helsingut, mäletad seda? Tore... Noh, igatahes... kui ma nägin su tuttavat Robertit, hakkasin ma mõtlema ja kui asjad kõik nagu kokku liita siis ma kahtlustasin teda ja see nägu kuidas ta mind vaatas. Mul oli ausalt ka tunne, nagu tahaks ta mu mõtteid lugeda või midagi säärast teha. Ta oli jube!"
Kergitasin kulme tema puhtasüdamliku tunnistuse peale.
"Äkki tahad sa temaga kohtuda? Võimalik, et sa eksid tema suhtes," tahtsin Robertit natuke varjutada. Nii lihtne ei saaks ju olla vampiiride avastamine... Või saab?
"Ei," vastas Eva napisõnaliselt ja otsekohe.
"Ei?" küsisin nii, nagu ei oleks ma kuulnud tema vastust õigesti. Tegelikult oli mul isegi hea meel selle üle, kuid ma ei tohtinud seda välja näidata. Noogutasin kõigest seepeale ja viisin pilgu akna poole. Väljas oli pime ja kui ma praegu koju läheksin... Mu ema paneks mu kuuks ajaks koduaresti. Kui mitte kauemaks. Tõusin aeglaselt püsti ja hingasin raskelt sisse.
"Kuhu sa lähed?" küsis ta natuke imestunult. Kas ta oli tõesti raamatut lugedes ajataju kaotanud? Oleks ilmselge, et ma lähen koju, kuid ma ei armastanud valetamist.
"Davidi juurde," ütlesin salapäraselt naeratades. Ja see ei olnud vale. Kojumineku asemel kavatsen ma tema juurde minna ja passida kogu öö üleval.
"Kes David on?"
"Üks hea sõber."
"Oota, ma tulen ka," ütles ta. Mu pea nõksatus tahapoole kuid ta hüppas voodist välja enne kui ma teda peatada jõudsin. Ta tõmbas endale püksid jalga ja pusa selga ning siis oligi valmis. Kapist otsis ta sokid välja ning nurgast võttis ta tumepunased ketsid ja siis oligi ta valmis. "Mine sa ukse kaudu, ma hüppan aknast välja," sosistas ja ja lükkas mu ukse poole, laskmata mul õieti midagi öeldagi. Ja siis paugatas uks minu taga kinni ning mõned sekundid seisin seal tardunult paigal nagu idioot. Kas ta tõesti tahab Davidi juurde minna. Ma just tahtsin hoiatada teda, et seal on Robert, seal on veel neid, keda ta kahtlustab vampiirid olla. Ikka veel jahmunud olles, jautasin ma alla ja panin jalatsid jalga. Kuid ometigi tahtsin ma naerda. Ma tahtsin näha Eva reaktsiooni kui ta näeb, Kes õieti David on. Veel parem - kui ta näeb Lilyt. Toda väikest plikat, kes ajab oma suust nii tarka juttu.
Jätsin Eva emaga hüvasti ja siis jalutasin värske õhu kätte. Eva hiilis aia nurgast tänava peale ja ootas mind seal.
"Noh, läheme," ütles ta natuke rõõmsamal ja elavamal toonil.
"Sa saadad mu hukatusse," sosistasin talle, kuid siiamaani hoidsin naeru tagasi. Mida ütleb küll David, kui näeb et ma pole üksi.
Aeglaste sammudega jõudsime poole tunniga tuttava maja juurde. Tuled põlesid köögis, elutoas kus käis telekas ning nägin seal väikest siluetti mis kuulus endastkimõistetavalt väikesele Lilyle. Keegi liitus temaga ja enam ma ei jälginud. Eva oli see, kes koputas ja põhimõtteliselt kohe avati uks. Vaatasin vabandavalt otsa Davidile, kes Evat kulmu kergitades vaatas silmis kes-sina-veel-oled pilk. Kuid siis lasi ta meid sisse, vahetades minuga korraks pilgu. Kehitasin ainult õlgu ja raputasin pead, justkui mõistes küsimust mida ta esitas. Ja ma põhimõtteliselt aimasin seda ette.
"Te ei pea jalatseid jalast võtma," ütles ta ainult ja sulges ukse. Eva ei öelnud siiamaani midagi vaid vaatas korraks mulle otsa, näole määritud naeratus. Ta astus ettevaatlikult edasi ja siis ilmus ukseavale Lily, kes naeratas laialt kui nägi uut külalist.
"Oh, kes sina oled?" küsis ta uudishimulikult ja tatsas ettepoole, haarates Eva käest nagu ta tegi minu omaga. Evat võttis aga sõnatuks väikese Lily rohelised silmad ja uudishimust ahmiv pilk, mis uuris igat punkti tema näost. Turtsatasin vaikselt ja liikusin köögi sõbranna kõrvale.
"Lily, see on Eva, Eva, see on Lily," tutvustasin neid omavahel. Lily ainult noogutas ja tiris teda enda järel.
"Tulge, köögis on veel pizzat järel ja teised külalised on saabunud ka..." ütles ta laulval häälel, mis tundus olevat nagu helisev kellahelin õrna tuule käes.
Kuulsin Evat teretamas kedagi ja talle tuli vastuseks vaikne pomin. David, kes ikka veel esikus seisis, vaatas mõlemale tüdrukule kulme kergitades järele.
"Ma usun, et sa ei peaks sinna minema," ütles ta. Tema pilgus oli kadunud kogu lõbusus mis õhtuga kogunenud oli ja ta astus minuni. "Miks?" küsisin natuke jahmunult.
"Seal on mu sugulane," oli ta napisõnaline vastus.
"M... Miks ma ei tohi temaga kokku saada?"
"Sa ei saa aru... See on..."
"Oh, vaata-aga-vaata," kuulsin jäist häält juba enda taga ja ma pöörasin ringi, vaadates otsa Lesleyle, kes toetas käega vastu seina ja vaatas mind, silmis põletav, kuid lõbus pilk.
"Mu sugulane..." lõpetas David ohates.
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime24/7/2009, 19:50

Tead, see jutt muutub aina kaasahaaravamaks. Very Happy
Uuuuuut!
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime25/7/2009, 19:58

Sorry, et see osa veidi igav tuleb. Ma unustasin plaane kirjutada ja noh, ideekriis. Ah, ja sorry ka sellepärast, et osa on LIIIGA PIKK. Seega paigutan kahte posti.

Mu silmis peegeldus vastu õud kui ma vaatasin Lesleyd, kes liikumatult, kuid imeilus nagu ta polnud, seisis ohtliku kujuna ukse ees. Tundus, nagu tahaks ta mu teed tõkestada ja ta tajus mu hirmu isegi. Tema muie venis aina laiemaks kuni ta paljastas viimaks oma rea valgeid ja veatuid hambaid. Praegu tundsin ma ennast reedetuna. Ma ei julgenud isegi Davidi poole vaadata, sest kartsin et ta tuleb ja hoolimata poisist kes minu kõrval seisis, teeb mulle kiire otsa peale.
Ja sõna sugulased polnud küll selline nagu ma oodanud oleksin. Davidi hääles kõlas vastu pigem leppimatus, nagu oleks tehtud suur viga. Ja minagi arvasin seda. Tundus, et nüüd on mul kõigest loetud minutid ja...
„Kas te tulete ka?“ küsis Lily, kes oli Lesley külje kõrvale ilmunud ja meid vaadates. Eelkõige silmitses ta mind, kes see seisis keset koridori, hirmust kange ja värisev ja siis David, kes oli pigem ükskõikne oma sugulase suhtes ja vaatas mind murelikult. „Tule, Eva on ka siin,“ sosistas väike Lily ja sammus minuni. Ta võttis ettevaatlikult oma valge käega minu omast ja taluats mu kööki. Tundsin, kuidas Les mulle järele vaatab ja siis tõukas ta end seinast lahti, järgnedes meile. Köögi laua ümber istusid ka Jack ja Sandra, kes omavahel millegi üle arutasid ja minu üllatuseks oli Eva end Roberti kõrvale istuma seadnud, kuid nad ei vahetanud ühtegi sõna. Pigem tundus nagu väldiksid nad teineteist, kuid tüdruku põskedel oli kerge puna.
„Istu,“ ütles Lily ja ma täitsin ta käsku. Istusin toolile ja siis silmapilgu pärast istus juba keegi minu kõrval. Silmanurgast tundsin ära pruuni juuksepahmaka ning mu südame alt tõmbus järjest külmemaks. Kõige muretumad laua taga olid Matt ja Phil. Nende jaoks ei olnud enam olemas reaalsust kui neile anda kaardipakk, millesse nad niigi kiindunud olid. Värisesin üleni ja kuulsin, kuidas minu teisele küljele istus David, kes mind korraks murelikult vaatas. Siis laotas Lily jälle taldrikud lauale ja tassikesed, kuhu ta kallas auravat teed. Avastasin, et enam pole ma üldse unine, ainult valvas.
Teadmine, et mina ja Eva oleme ainukesed inimesed vampiiride keskel, kes võivad eelistada meid selle asemel mida väike meisterkokk valmistas, polnud just kuigi lohutav teada. Ning viimaks asetas Lily lauale midagi lasanje sarnast ja jälle tundsin, kuidas mu kõht tühjemaks muutub, olgugi, et me sõime siin hiljuti. Siis laotati lasanje tükid taldrikutele ja jälle hakati sööma. Kui ma põrnitsesin maitsvat rooga, mis mu nina ees laiutas, avastasin, et tegelikult polegi enam nii näljane. Vaatasin korraks ringi ning mu pilk tabas Eva oma, kes korraks murelikult vastu vaatas ja kergelt pead vangutas. Ma võibolla isegi teadsin jälle mida ta öelda tahtis. Miks sa ei öelnud, et Tema siin on? Tema all mõtles ta kas Robertit või Lesleyd. Vahet minu jaoks nagunii ei olnud. Torkasin kahvli lasanjesse, kuid ei lõiganud isegi tükki otsast vaid lihtsalt surkisin. Teised tundsid end siin päris vabalt. Lily sõi rahulikult ja vestles vaikselt Sandraga, kes talle lühidalt vastas ning siis midagi enda poissõbrale ütles. David oli vaikne ja Robert... Tema kiikas iga lühikese aja tagant Eva poole, kes end niigi ebamugavalt tundis.
„Ära muretse, see pole mürgine,“ sosistas äkki Lesley minu kõrva juures, hääl jahe, kuid siiski lõbus. Mulle meenusid need ajad kui me veel sõbrad olime, kuid ma teadsin, et see ei juhtu enam kunagi. Me olime vihavaenlased. Surmavaenlased. Seegi oli ime, et me istume koos laua taga ja sööme sõbralikult. Kuid uskumatu oli teadmine sellest, nagu Les ja Davidi sugulus. Nad olid nii erinevad... Palusin endamisi jumalat, et nad lähedased ei oleks. Kuid ometigi ei vastanud ma Lesleyle ja urgitsesin enda lasanjes edasi justkui lootes sealt mingisugust aaret leida. Peagi puudutas kahvel midagi ja ma taipasin alles nüüd, et olin toidust läbi torganud, ise seda veel maitsmata. Ma ei julgenud Lesi juuresolekul enam midagi teha ja see oli minu jaoks alandus. Ent temale pakkus see lõbu. Kiikasin korraks tema taldriku poole ja avastasin, et see on juba tühi ja kahvel puhkas ilusasti plekilisel nõul. Ja viimaks kuulsin vaikset ohet mis ei kuulnud ei kellegile muule kui Davidile. Poisi pilk oli kinnitatud mulle ning ta naeratas vabandavalt ja siis tõusis püsti. Ta viipas korraks käega ning koheselt tõusin minagi püsti ja kõndisin tema järel teisele korrusele. Vaatasin tuttava seina poole ning tundsin, kuidas klomp mu kurku tekkis. See ei saanud ega tohtinud uuesti juhtuda. Kuid ometigi olin ma jälle Temaga ühes majas ning praegu tundsin ma ennast tõelise idioodina. See oli nagu lõks ja mul oli võimalus siit kohe minema minna ja leppida karistusega mille vanemad mulle määranud oleksid. Aga ei. Mina lasin end Lily rohesilmsel võlul end edasi kanda ja kööki tarida. David köhatas vaikselt, tõmmates mu tagasi reaalsusesse ja ta tegi oma toa ukse lahti. Sisenesin tema järel ja lasin pilgul ringi rännata. Toa helebee¾id seinad polnud kuigi rusuvad kui välja arvata kogu see ülejäänud must mööbel. Laud, kapid, tugitool, nahkne diivanvoodi ning siis suur vaip. Noormees lülitas tule sisse ja alles nüüd märkasin ma hiiglaslikku akent, mis kattis suuremat osa tema toast ning selle külgedel ilutsesid pikad mustad siidikardinad, mis langesid elegantse loorina mööda akent kuni põrandani. Ning siis pöörasin ma end ümber ja vaatasin otsa Davidi süngesse näkku, kes põrnitses nagu väike laps häbelikult vaiba otsa.
Seisime nii mõni minut vaikuses ning viimaks ta ohkas vaikselt ja rusutult. „Istu... kui tahad,“ ütles ta seejärel. Kehitasin õlgu ja istusin ta diivanile, mis vajus kergelt allapoole. Vajusin seljaga vastu diivanit ja kinnitasin pilgu noormehele, kes ikka veel kivistunult koha peal seisis. Lükkasin käega juuksed üle õla ja ootasin.
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime25/7/2009, 19:58

„See polnud hea mõte...“ pomises ta viimaks. Kergitasin seepeale kulme.
„Misasi?“ küsisin natuke uudishimulikult. Tean, et viimasel ajal küsin ma väga palju, kuid selle ajaga on kõik muutunud. Minu elu. Huvitav, kas teadmine kes nad on, muudavad nad mind hiljem endasugusteks? Vaatasin oma roosakate käte poole, üritades neid ettekujutada kahvatuvalgena ning vangutasin endamisi pead. See ei oleks võimalik ja nad ei teeks seda. David ei laseks.
„Ma oleksin pidanud su koju ära saatma, koos su sõbrannaga,“ sosistas ta vaikselt ja oli hetkega minu kõrval. Hüppasin eemale suurest ehmatusest ning vaatasin teda hetk õhku ahmides kuid rahunesin kiiresti. Ma pean sellega harjuma kui kord tean nende olemasolust. Kuid milleks mind nii ehmatada? Nägin tema näost, et see polnud ette kavandatud ning surusin huuled kokku. Tal oli seevastu õigus.
„Jah,“ nõustusin temaga. „Oleksid.“
„Aga ma ei teinud seda.“
„Miks?“ kergitasin küsivalt kulme. Ta ainult naeratas mulle vaikselt ja raputas pead, jättes mind mõistama millegi üle.
„Mulle tundub, et Robert nautis tema seltsi,“ ütles ta kõigest. Teadsin, et see pole kõik mida ta öelda tahab, kuid ometigi hoidis ta ennast vagusi, ütlemata enam midagi muud juurde. Ohkasin pisut pettunult.
„See oligi põhjus?“ küsisin. Uskumatu kui nördinud mu hääl tegelikult kõlas. Ja ma olingi kurb. Teadmine sellest et ta lasi meid sisse ainult sellepärast kuna Eva oli minuga, polnud just kuigi hea. David vangutas pead, enda näol ikka veel naeratus. Vaatasin korraks akna poole. Väljas laius tintmust öö ning tänu sellele ei näinud ma midagi peale lähedal asuva puu. Ja see oligi kõik. Ma pole kordagi nende aias käinud kuigi mul on see võimalus olnud.
Ja siis ma avastasin kui tore oli vaikselt istuda ja Davidi kõrval olla. Kõige suurem osa minust teadis olemasolevast põhjusest mida ta ei tahtnud avaldada, kuid seda põhjust ma ei osanud mõistatada.
„Dor?“ küsis ta vaikselt.
Mühatasin küsivalt, pöörates pea jälle Davidi poole.
„Kavatsed sa siia ööseks jääda?“ küsis noormees. Neelatasin vaikselt ja laksatasin omale vastu laupa, mis veel roosakamaks muutus kui see niigi oli. Ma olin täiesti unustanud selle küsimuse! Eva saaks vabalt koju minna, aga mina? Ma olen kindel sellest, et ta ema oli vahepeal minu omale helistanud. Ohappi.
Ma ei julgenud tasku poole vaadatagi.
„On see võimalik?“ küsisin vaikselt piiksudes. Ma olen plindris.
„Jah... Aga sa magad siis minu toas,“ ütles ta mõtlikult. Vahtisin teda suurte silmadega ja siis põrnitsesin diivanvoodit, mis tundus järsku hoopis kivikõva olevat.
„Sa ei löö mulle keset ööd hambad kõrri?“ küsisin justkui kontrollides fakti mida nagunii ei juhtu.
David kergitas kulme ning turtsatas vaikselt: „Ei,“ kinnitas ta.
Noogutasin lühidalt. „Aga Les?“ küsisin korraks ukse poole vaadates. David vaatas samuti sinna, nagu oleks keegi tuppa sisenenud, kuid peale meie ei olnud seal kedagi. „Ja kus sina magad?“ küsisin jälle. Ma pidin teadma!
„Sinu kõval muidugi,“ sõnas ta ja tõusis püsti, tõmmates mu enda järel. Tundsin kuidas mu nägu täiesti punaseks kisub, kuid tema ei teinud sellest väljagi vaid tegi kiirete käeliigutustega voodi korda ning juba laotaski ta teki voodile. Põrnitsesin seda liikumatult kuni ta viimaks käe mu õlale asetas. Vaatasin tema poole ja ohkasin üllatunult kui nägin vastu vaatamas murelikku ilmet.
„Kõik korras?“ küsis ta.
Noogutasin vaikselt luksatades. Panin käed kiiresti suu ette ja noogutasin uuesti. David ainult naeratas vaikselt ja astus sammukese tahapoole.
„Kas sa saad mulle vett tuua?“ küsisin hädiselt. Luks. Nüüd hakkas poiss naerma ja ta noogutas, kui toast väljus. Luksatasin veel mõned korrad ja vajusin voodile istuma. Tundsin end täiesti häbistatuna! Mõne aja pärast uks avanes ja sisse astus David, käes valge tassike ning üks must riie. Mõlemad asjad ulatas ta mulle ja vee jõin ma ahnelt ära. Siis kui ta võttis tassi enda kätte, harutasin lahti musta särgi mida jäin üllatunult vaatama. „Mis asi see on?“
„Ma arvan, et sa ei maga nendes riietes mida sa kannad,“ lausus ta seepeale pisut turtsakalt. Neelatasin valjult kuid ometigi ma noogutasin. Tal oli õigus ning justkui aru saades mida vaja, kadus David toast ja ma vahetasin kiirelt riided ära. T-särk tundus mulle nagu mini kleit olevat. See ulatas poolde reide ja oli väga lai. Minuti pärast tuli David tagasi sisse ja muigas mind nähes. Võibolla oli ta oodanud enda ees seismas kahvatumat kogu, kes üritab t-särgi allapoole suruda, kuid mina selline ei olnud. Ma seisin voodi ees ja hammustasin huulde.
„Mina magan ääres,“ teatas ta enne kui ma suudki lahti teha jõudsin ning muud ei jäänud üle kui ainult noogutada ja käituda tubli lapsena. Tuli kustus ja ma ronisin esimesena voodisse, tõmmates teki kaelani. Tundsin kuidas David samuti voodisse tuleb ja mulle selja keerab.
„Head ööd,“ ütles ta vaikselt mille peale ma avastasin, et nüüd, kui minu all on hea värske lina ja peal mõnusalt raske tekk, jõudis unisus minuni. Viimaks. Ma ei teadnud isegi mis kell on ja end seina poole pöörates, sulgesin silmad, vajudes iga korraga sügavamasse unne.
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime25/7/2009, 20:44

Mingi lambist läksid Davidi tuppa ja magama? Very Happy Like, wah? Mis Evast sai? ;o
Agajah, päris hea. ;D
Muideks, sa võiksidki edaspidi selliseid pikemaid osasid teha. :9
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime25/7/2009, 20:49

M, keegi ei viitsi pikkasid osasid lugeda.
Ja nad läksid jah Davidi tuppa magama, armas ju xD *On üllatunud, et ise seda ütleb*
Evaga on kõik korras, ta on omamoodi valve all. Les ei tapa sel õhtul mitte kedagi, ta o busy Lily ja tema lasanje söömisega. Very Happy
Tagasi üles Go down
Külaline
Külaline




Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime25/7/2009, 22:01

Yay, I love it. Keep going, ;d .
Tagasi üles Go down
Everleigh
Magus maius
Everleigh


Female Postituste arv : 2033
Age : 35
Asukoht : Tallinn

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime26/7/2009, 02:42

Mis kuradi kriitikat sa minult saada tahad? Rolling Eyes
Ma ei suuda su juttu kritiseerida, tohutult meeldib see jutt.
Aga okei. Lesist oleks võinud rohkem seal juttu olla, kuid siiski, olen rahul.
Mina viitsin küll pikki postitusi lugeda.
See täiesti oleneb tegelikult jutust, kas viitsitakse lugeda pikki osi või mitte, oleneb kas osa on huvitav ja uudishimu äratav jne. Sinu puhul ei ole ma veel igavat osa lugema pidanud Very Happy
See oli kuidagi imelik, et nad Dav´i magamistuppa nii läksid ja jätsid Eva täiesti üksi sinna koos tuba täis vampiire. Mis Evast sai seal, kus ta magas, kas ta jäi ööseks või kuhu ta üldse läks? Oleksid võinud sellest ka veidi rääkida.
Rohkem vist pole midagi lisada peale selle et ma nõuan täna sama pikka osa :)
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime26/7/2009, 12:16

a les'il oli juba lasanje söödud ju. Very Happy
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 3 Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Deadly lullaby: POOLELI!
Tagasi üles 
Lehekülg 3, lehekülgi kokku 9Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Next
 Similar topics
-
» Preternatural (7. osa) [POOLELI]
» Hundimoondajad[1#] - Pooleli.
» Korez [pooleli]
» Fantaasiajutt[pooleli]
» Vampire story [Pooleli!]

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Pizza looming-
Hüppa: