MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Preternatural (7. osa) [POOLELI]

Go down 
5 posters
AutorTeade
Liina
Musafriiik
Liina


Female Postituste arv : 619
Age : 31
Asukoht : Muhu :D

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime19/12/2008, 18:14

Okei, midagi uut ka vahepeal. Very Happy Esialgu panen osi ainult siia üles, kritiseerige siis kõik. Very Happy Ja ma ei kujuta ette, mis sellest välja tuleb, sest ma oskan ainult armastusjutte kirjutada. Very Happy Igatahes, enjoy! :)

1.
Oma kohvrit järel vedades astusin Henry ja Hallie kannul Port Adamsi eliitkooli ustest sisse. Fuajee oli võimas – krohvitud kollased seinad, ülisile parkettpõrand ja sädelev puhtus, kuhu silm ka ei sattunud. Silmitsesin kõike hämmastunult, kuni Henry meie saabumisest valvelauda teatas. Meid saadeti direktori, härra Cowelli juurde. Juba see nimi tundus hirmuäratavana ning ma astusin arglikult õe ja venna järel mööda koridori.
„No ma ei saa aru, mida sa kohmerdad! Pea sammu!“ sisistas Hallie mulle vihaselt. Lisasin otsekohe sammu, samas näitasin Halliele salaja keelt. Ta ajas mind närvi, alati! Henry oli õnneks normaalsem ning suutis Halliet kontrollida.
„Rahune, Hallie. Meil pole kuhugi kiiret,“ ütles ta oma madalal, rahustaval häälel. Vend ulatas mulle käe ning mu pihk soojenes tema omas tasapisi. Lõpuks jõudsime me suure ukse taha, millel seisis direktori nimi. Hallie koputas uksele ning kuulnud sealt lubavat kõminat, vajutas lingile.
„Tere, meie oleme Andrew Davise lapsed. Meid saadeti teiega kohtuma.“
„Väga meeldiv,“ lausus härra Cowell toonil, millest selle olukorra nõmedus ja mittemeeldivus selgesti välja kostis.
„Nii. Henry, Hallie ja Hayley,“ ütles Cowell rahulikult ning vaatas igaühele meist otsa. Väljas paistev päike varjus pilve taha, mille peale direktor kulmu kortsutas ning pilgu aknale suunas. Ta silmitses hoovi niikaua, kuni päike taas välja tuli.
„Henry, sinu kasutada on tuba 78, mida sa jagad Chris Hurleyga. Kaardi saate hiljem. Hallie ja Hayley, nagu ma aru sain, siis teie soovisite eraldi tube?“
Noogutasime õega agaralt. Härra Cowell muigas ning teatas siis:
„Hallie, sina saad siis täiesti eraldi toa, Hayley paigutame Leah Williamsiga kokku.“
Kortsutasin kulmu, aga noogutasin siis. Mulle oleks eraldi tuba palju rohkem meeldinud, aga ma ei tahtnud vaidlema hakata. Päike kadus taas pilve taha, mille peale direktor taas pikalt välja vahtis. Päike säras peatselt uuesti.
„Millalgi kutsun ma teid individuaalselt enda juurde, aga praeguseks olete vabad. Niisiis, järgmises ruumis on sekretär proua Rose. Tema käest saate kaardi ja tunniplaani. Ilusat siinviibimist!“ sõnas ta lõpuks ning astus akna äärde. Kuna ta meist enam välja ei teinud, lahkusime vaikselt, et proua Rose’i juurest vajalikud paberid ja toavõtmed haarata. Seejärel suundusime internaati ning astusime kohvreid järel vedades vaikselt trepist üles, et oma toad üles leida. Ühel trepikojast välja viival klaasist uksel seisis silt „Toad 1-100“. Henry viipas meile ning kadus selle ukse taha. Meie Halliega astusime veel ülespoole. Kolmanda korruse ukse sildil seisis „Toad 101-200“. Silmitsesime Halliega üheaegselt võtmeid oma käes. Tema toa number oli 129, minul 163. Niisiis tuli mul pikemalt kõmpida. Hallie lahkus minu kõrvalt sõnakestki lausumata, mis oli tema puhul äärmiselt tüüpiline. Ma vaid ohkasin ja silmitsesin uste numbreid. Minust vasakule jäid paaritute numbritega toad, niisiis keskendusin nendele.
„157, 159, 161, 163,“ lugesin mõttes. Mõistes, et ilmselt on mu toanaaber, Leah, seal, vajutasin lingile. Tõepoolest, uks avanes ning mulle vaatas arglikult otsa pikkade blondide juuste ning veel pikemate jalgadega tüdruk.
„Hei,“ ütles ta ning astus pisut hirmunult mulle lähemale. Ma muigasin ja ütlesin talle:
„Ära karda, ma ei hammusta.“
Leah’st oleks nagu nõks läbi käinud ning tema naeratus muutus laiaks ja sõbralikuks.
Ma ohkasin vaevukuuldavalt ning vajutasin peopessa valust hoolimata sügavad küünejäljed. Niisiis, kõik oli siiski tõsi. Mul oligi võime sõnadega inimeste tujusid muuta…


Viimati muutis seda Liina (22/2/2009, 23:20). Kokku muudetud 6 korda
Tagasi üles Go down
Liina
Musafriiik
Liina


Female Postituste arv : 619
Age : 31
Asukoht : Muhu :D

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime19/12/2008, 20:49

Tsau. Very Happy Hoog on peal praegu, uus osa. Very Happy Igatahes, olge nunnud ja öelge, kas meeldib ja mis on hästi ja mis nii hästi ei ole. Very Happy Ja siis.. Kas on mõtet reiti toppida seda? Very Happy

2.
Juba siis, kui olin seitsmene või kaheksane, märkasin, et ma pole päris normaalne (seda võiks niimoodi sõnastada). Ma olin kunagi osanud kaks oma klassi suurimat riiukukke teineteist tapmast hoida, öeldes: „Rahunege maha!“ Nad võpatasid ja istusid oma kohtadele, nagu poleks midagi juhtunud. Ma oskasin kõiki lohutada, sest niipea, kui ma ütlesin: „Kõik on hästi, ära kurvasta,“ jäid nad tasa ja varsti juba naeratasid. Kõige tipp oli aga see, kui ma seitsmendas klassis hetkeemotsiooni ajel meie õelale matemaatikaõpetajale ütlesin: „Ärge olge nii kuri!“ Selle peale muutus ta ülejäänud tunniks heasüdamlikuks veidrikuks. Sellest alates hakati mind tõeliselt kahtlaseks pidama. Peale kaheksandat klassi rääkis isa mulle Port Adamsi erikoolist, mis asus meie kodust New Glenshire’ist peaaegu kuuesaja kilomeetri kaugusel. Ausalt öeldes oli mul vahemaast ükskõik, ma tahtsin kodust ära, ma tahtsin kõige eest minema saada. Port Adams oli mu ainuke lootus, ainuke tugipunkt. Ma lootsin, et mu iseärasus on mu kodukoha süü, aga nüüd oli Leah tahtmatult tõestanud, et kõik on vanaviisi.
„Tere, mina olen Leah. Sina oled Hayley, eks? Su voodi on siin. Ma loodan, et sul on siin hästi tore,“ vadistas Leah sundimatult, tänu minule. Ma manasin näole midagi naeratuse taolist ning heitsin koti hooletult voodile. Tuju oli ilma igasuguse hoiatuseta täiesti paha. Siit ilmneb ka minu võime miinuspool – enda tujusid ma muuta ei suuda. Uskuge, ma olen seda liigagi palju proovinud.
Silmitsesin ruumi, milles pidin edaspidi päris palju aega veetma. Seinad olid päikesekollased, mis andis toale rõõmsa mulje. Kummaski nurgas oli üks voodi, minu kasutada jäi ukse poolt vaadates parempoolne ase. Istusin sellele ning pidin möönma, et see on üsna mugav. Vähemalt ei pidanud ma unehäireid kartma.
Uksest vasakule jäi suur heledast puidust riidekapp. Ühe ukse tagant rippus välja miski, mis võis olla mõne pluusi varrukas. Järeldasin, et minu riided lähevad teisele poole. Riidekapi kõrval oli pisike teler, kõige rohkem 14-tollise ekraaniga.
Kahe voodi vahel oli lai kirjutuslaud, mille ääres oli kaks tooli. Olin juba üsna kindel, et seal taga mind istumas ei leia. Harrastasin palju parema meelega voodis õppimist.
Õhtupoolik möödus tänu Leah’le uskumatult kiiresti. Ta suutis üsna kiiresti mind vestlusse kaasata ning me jutustasime õhtusöögini.
Terve meie pisike klass istus ühes lauas. Meid oli ainult 9 ja me polnud isegi ühevanused. See oli fakt, mis mind pisut hämmastas. Tuli välja, et me oleme nii-öelda „tarkurid“, kellele on spetsiaalne õppekava. Lauas tutvustas Leah mulle teisi klassikaaslasi, samal ajal Henry ja Halliega tutvudes.
„See siilipeaga poiss on Chris Hurley. Minu arust ei midagi erilist, ausalt öelda. Aga Chad Baney, see pikemate juustega tüüp, tema on isegi täiesti normaalne,“ pomises Leah, võttis suutäie oma taldrikust ning silmitses nimetatud noorukeid. Heitsin ka nende poole pilgu. Chris näis olevat sportlik tüüp. Ta oli tugeva kehaehitusega, aga tundus samas pisut uje. Tal olid lühikeseks pügatud helepruunid juuksed ning lai naeratus. Chad Baney aga oli Chrisiga võrreldes pisike poiss. Chadi juures oli kõige huvitavam tema lokkis õlgadeni juuksepahmakas. Tema soeng tundus esmapilgul olevat hoolitsemata, nagu oleks ta just voodist tõusnud, aga tähelepanelikumal silmitsemisel sain aru, et tegelikult on iga salk hoolikalt paika sätitud. Tal olid breketid, mis muutis ta veel huvitavamaks, ning ta ei häbenenud neid näidata. Poistel näis juttu kauemaks jätkuvat ning nad kõik muhelesid. Mu mõtisklused katkestas Leah:
„Need kaksikud seal on April ja Juniper Wells. Aga kõik meie klassist kutsuvad Juniperi June’iks, noh, saad aru ju, April ja June. Nad on rohkem omaette, aga ilu on neile rohkem kui küllaga antud.“
April ja June rääkisid vaikselt omaette, näod naerul. Mõlemad olid tõepoolest imeilusad ning ma muutusin pisut kadedaks. Neil olid punakaspruunid lokkis õlgadeni juuksed ning umbes sama värvi silmad. Mulle jäi selgusetuks, kumb on kumb, aga jätsin meelde, et ühel neist on kulmuneet.
Leah hakkas uuesti rääkima:
„Aga seal, su venna kõrval, istub maailma kõige nõmedam tüüp. Patrick Dunham, kuusteist aastat vana, ego moodustab tema koostisest 90 protsenti.“
Patrick, kes ilmselt oli kuulnud, et jutt käib temast, naeratas mulle ning ütles pehmel häälel:
„Tere tulemast Port Adamsisse, Hayley.“ Ta silmitses mind sügavsiniste silmadega ja muigas, üks suunurk üles tõstetud. Ma ei leidnud absoluutselt, et ta nõme oleks ning naeratasin totralt. Ei, ma ei armunud, aga… Ta oli väga sümpaatne. Väga.
Tagasi üles Go down
Liina
Musafriiik
Liina


Female Postituste arv : 619
Age : 31
Asukoht : Muhu :D

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime29/12/2008, 16:11

Okei, ma nokitsesin esimeste osade kallal natuke ja uue panin ka. Öelge nüüd midagi plspls. Very Happy

3.

Esimene kuu Port Adamsi eliitkoolis oli päris tore. Tasapisi õppisin ma oma klassikaaslasi tundma. Leah oli nagu heasüdamlik türann – kõik kuulasid tema sõna, aga ta ei kasutanud seda ära. Pigem oli ta ise tegutseja ja organiseerija. Chris oligi uje, nagu mulle esmalt tundunud oli. Tema oli nagu kaisukaru – tugev, aga äärmiselt armas ja tore. Chad oli pisut nohiklik. Talle meeldis asjade kallal nokitseda ja ta hoidis pisut omaette. Kaksikuid tundsin ma kõige vähem. Nad olid kogu aeg kahekesi ja ei tundunud eriti seltsivad, seetõttu ei osanud ma neist midagi erilist arvata. Patrick aga… Ma tundsin temaga mingit hingesugulust. Ja juhuks, kui romanikutel küsimusi tekib – ei, ma ei olnud temasse armunud. Selleks oli ta pisut liiga pealetükkiv. Aga me saime üllatavalt hästi läbi.
25. septembri hommikul ärkasin ma kell kolmveerand seitse, et tundide alguseks – kella kaheksaks – valmis jõuda. Leah ärkas minuga ühel ajal, aga vastupidiselt minule vaevaliselt. Me mõlemad jõudsime poole kaheksaks sööklasse. Mu klassikaaslased olid kõik kuidagi omaette, vaid Henry, kes oli just lauda jõudnud, tervitas mind käeviipega. Viipasin vastu ning seisin järjekorda, et oma portsjon kätte saada.
Hommikusöök oli ülihea: tatrapuder, tass teed ning vorstivõileib. Et mitte oma keelt ära kõrvetada, puhusin oma teele tükk aega peale. Henry aga oli poolel oma hommikueinest juba hea maitsta lasknud ning tema teetass oli pooltühi. Vahepeal tundus mu vend mõttesse vajuvat – ta istus, tass käte vahel, ning põrnitses ainiti pruunikat joogipoolist.
„Mis meil esimene tund on?“ küsis Chad, kes valmistus oma nõusid ära viima.
„Inglise keel,“ ütlesid Hallie ja Leah kui ühest suust ning vaatasid teineteist naeratades. Chad oigas ning lahkus lauast.
Ma olen kiire sööja, nii lõpetasin kuumast teest hoolimata üsna varsti peale Chadi. Lubasin Leah ära oodata ning lahkusin. Sain vaid paarkümmend sekundit koridoris pingil oostada, kui minu kõrvale maandus Patrick.
„Hei, Hayley!“ ütles ta ning naeratas mulle semulikult.
„Hei,“ vastasin kohmetunult, ise samal ajal endale sisendades, et pean mõtlema, mida räägin. Muidu võiksin hõlpsasti Patricku tuju muuta ning kahtlust äratada.
„Sa tuled New Glenshire’ist, eks? Kuidas Port Adams sellega võrreldes on?“ küsis Patrick, mulle sügavale silma vaadates. Tema helerohelised silmad puurisid minu omadesse…
Mu mõttelõng katkes. Silme ette tuli pilt eelmisest päevast. Ma oleksin võinud vanduda, et Patricku silmad olid siis helesinised olnud, aga ma ei tahtnud end lolliks teha. Selle asemel vastasin:
„New Glenshire on palju vihmasem ja jahedam kui Port Adams. Ja siin on kõik nii uus ja huvitav.“
Patrick, kes endiselt mulle silma vaatas, muheles ning ütles:
„Nojaa, mereäärse linna kohta on siin üllatavalt palju päikest. Aga samas on siinne ilm kohutavalt muutlik.“
Ma noogutasin ning korrutasin endale mõttes:
„Kui ta mu võimest teada saab, olen ma kutu…“
Kuna Patricku silmad järjest sügavamale minu omadesse pugesid, lendas see mõte peast ning tekkis uus.
„Kuidas ühel poisil saavad nii ilusad silmad olla?“ tiirles see mu peas.
Patricku naeratus venis järjest laiemaks ning ta küsis nüüd juba salapärasemal toonil:
„Mida Leah sulle minu kohta rääkis?“
„Et ego moodustab sinu koostisest 90 protsenti,“ vastasin naeratades ning Patrick turtsatas.
„Ma loodan, et ma suudan sulle vastupidist tõestada. Ma ei ole üldse nii hull, tead,“ ütles ta mulle, tõusis ning lahkus.
Lõpuks saabus ka Leah ning me astusime tema juhtimisel inglise keele klassi. Kui olin oma asjad välja võtnud, vestlesime tunnikellani koridoris.
Kui kell lõpuks kõlas, astusime klassi. Õpetaja oli juba seal ning alustas:
„Okay, my dear class, let’s begin. Henry, Hallie, Hayley, nice to meet you. So…“
Edasi ma enam ei kuulanud. Ma olin oma pinali lahti võtnud ja sellest paberitüki leidnud. Lehekesele oli lohaka käekirjaga kritseldatud:
„Sa ei ole ainus! :)“
Tagasi üles Go down
swessu
Tsiklimees
swessu


Female Postituste arv : 430
Age : 30

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime29/12/2008, 16:20

Ma mõtlesin, et teeks sulle headmeelt ja kommenteeriks natuke. Very Happy
Mulle meeldib. :) Siuke....mõnusalt mõnus, if u understand what i mean. Razz
Jap. Heahea jutt on.
Tagasi üles Go down
Liina
Musafriiik
Liina


Female Postituste arv : 619
Age : 31
Asukoht : Muhu :D

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime6/1/2009, 20:38

Nii, evripadi, kommenteerida tohib alati. Very Happy

4.

Terve ülejäänud koolipäeva istusin oma mullis ning keskendusin vabadel hetkedel saadud kirjale. Selle tähendusest sain ma otsekohe aru, aga kirjutaja isik oli mulle saladus. Keegi siit ei saanud ju ometi teada! Piilusin paar korda Leah’ poole, aga ta oli samasugune nagu tavaliselt. Pilk käis üle kõigi klassikaaslaste ning hirm aina süvenes.
Viimane tund oli kehaline. Põhimõtte pärast leidsin ma selle äärmiselt mõttetu olevat. Kui aga märkasin, et Patrick mind pikalt silmitseb, muutus asi kohe huvitavamaks.
Poisi pilk tundus olevat ühtaegu muretsev ja lõbus, kui ta mu silmadesse põrnitses. Ta astus lähemale, et juttu teha, aga Leah astus mu kõrvale ja Patrick hoidis minust tunni lõpuni eemale. Muide, see ei meeldinud mulle. Kohe üldse mitte.
Õhtusöögi ajaks oli Patricku pidev tähelepanu mulle närvidele käima hakanud. Keda ei häiriks, kui keegi kogu aeg mingi kõiketeadja pilguga vahib! Niisiis kiirustasin ma söömisega, et enne Patrickut lõpetada.
See läks mul korda ning kui poiss sööklast väljus, hüüdsin teda. Ta jäi otsekohe seisma ning pöördus minu poole, seesama tuttavlik naeratus näol. Ta astus lähemale ning vaatas mulle oma kuusemetsa värvi silmadega otsa…
Nüüd olin ma segaduses. Veel rohkem kui enne. Hommikul olid tema silmad TÄIESTI KINDLALT helerohelised olnud! Unustasin, millest ma temaga rääkima pidin.
„Hei. Mis värk su silmadega on?“ küsisin. Patrick kohmetus ning ütles siis:
„Kontaktläätsed. Mulle meeldib vaheldus.“
Siis küsis ta peaaegu murelikult ja väga osavalt teemat vahetades:
„Mis kirja sa enne tunde said? Sa oled terve päeva kuidagi endast väljas olnud.“
„Asi pole selles, lihtsalt uue kooli asi,“ valetasin kiiresti. Tema silmades välgatas hetkeks irooniline pilk, aga see kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud.
„Kuule… Mis värk teil Leah’ga on? Te vist ei salli üksteist üldse,“ vahetasin uuesti teemat. Patrick muigas ja paistis kaalutlevat, kas ikka tasub mulle rääkida.
„Omavahelised erimeelsused tänu ühisele minevikule,“ ütles ta lõpuks. Pööritasin silmi, kui ta muigas. Nii tüüpiline temast, pool asja mõistatamiseks jätta. Olin liiga sageli tema juttu kuulanud.
Nägin, et Leah tõuseb lauast. Patrick märkas seda ilmselt ka, sest ta teatas mulle:
„Okei, ma lähen. Ehk näeme õhtu poole, aga homme kindlasti,“ ning lahkus.
Tol õhtul me rohkem ei näinud. Olin pisut rahutu. Mitte sellepärast, et ma oleksin vägaväga tahtnud tema lähedal olla. Ma pidin temaga lihtsalt rääkima. Mul olid omad kahtlused.
Järgmisel hommikul mõistsin, mida oli Patrick mõelnud, kui oli mulle Port Adamsi muutlikust ilmast rääkinud. Oli septembri lõpp ja maas oli paks lumi, mis oli sinna ööga sadanud! New Glenshire, mis asus Port Adamsist tükk maad põhja pool, nägi esimest lund heal juhul oktoobri lõpus. Ma ahhetasin ning ka Leah oli hämmastunud.
„Segane,“ ütles ta minu kõrval akna ääres seistes. Lõpuks astus ta eemale ning asus riietuma. Olin sunnitud tema eeskuju järgima, et mitte hilineda.
Hommikusöögilauas olid seekord ainult tüdrukud, ilmselt olid poisid hommikul kiiremad olnud. Chris lahkus just siis, kui me Leah’ga söögisaali astusime. Vaikselt oma hommikusööki nosides piilusin pisut armukadedalt Hallie’t, kes Leah’ga segamatult jutustas. Tundsin ennast natuke üksikuna.
Korraga pöördus minu poole kulmuneediga kaksik. Nii uskumatu, kui see ka pole, ma polnud siiamaani aru saanud, kumb neist on April ja kumb June. Nad käisid alati nii sarnaselt riides ka… Tol päeval kandsid mõlemad tuunikat, käisteta kapuutsiga pluusi ning teksasid. Pluusid olid mõlemal hallid, aga kulmuneediga tüdruku tuunika oli kollane ja teksad lillad, teine kandis roosakat tuunikat ning musti teksapükse. Mõlema tavaliselt lokkis juuksed oli sirgendatud.
„Hayley, on sul matemaatika tehtud? Me jäime Apriliga õhtul jutustama ja meil on pooleli,“ teatas kulmuneediga kaksik.
„On küll, ma annan klassis teile vihiku,“ vastasin naeratades, üritades samal ajal meelde jätta, et kulmuneediga tüdruk on June. Järsku tundusid kaksikud äärmiselt toredad.
Kui tunni algul klassi astusin, nägin oma pinalit, mis keset lauda lebas. Sinna ma seda jätnud polnud. Astusin selle juurde ja avasin luku. Kulmu kortsutades tõmbasin sellest järjekordse paberilipiku välja. Sedelile oli kirjutatud:
„Ole oma mõtetega ettevaatlik. Keegi võib neid kuulda. :)“
Tagasi üles Go down
Liina
Musafriiik
Liina


Female Postituste arv : 619
Age : 31
Asukoht : Muhu :D

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime6/1/2009, 20:38

Ja üks veel, enjoy. Very Happy

5.

Ülejäänud päev möödus udus. Lund sadas vaikselt juurde, mis mu uimasust suurendas, ning kiri ei läinud mul peast. Oli üsna kindel, et keegi teadis mu võimest. Aga kas tegemist oli mageda nalja või tõsise asjaga, seda ei osanud ma arvata. Kui kõik oli tõsi, luges keegi mu mõtteid…
Öö oli kohutav. Ma nägin unenägusid lõikavast külmast tuulest ja tuisust. Ma nägin, et kõndisin läbi näkku lendava lume suvalises suunas. Ma jõudsin mingi vana, tuule käes kõikuva kuuri juurde ning astusin sinna sisse. Ääretu vaikus ja rahu valdasid mind, kui ma mingile igivanale madratsile pikali panin. Selle külmus aga äratas mu üles. Ma kiljatasin hirmust, kui märkasin, et olen reaalsuses, ei näe und, aga seesama sara seisab mu ümber. Vaatasin välja, aga nägin vaid paari meetri kaugusele. Nüüd hakkas mul ülimalt külm, kuna ma olin pid¾aamas ning külma võis olla vabalt kümme kraadi alla nulli. Värisesin jääkülmal madratsil, tundes, kuidas rammestus kehasse tungib ning jäine ümbrus keha tuimaks muudab. Liigutasin end, et mitte pikali vajuda. Kõik mu pingutused lõppesid aga hetkel, kui tugev tuuleiil lobudiku krigisema pani. Üks seintest vajus sisse ja jälle tuiskas mulle näkku. Pöörasin ümber hetkel, kui kogu ülejäänud kuur mulle otsa vajus…
Avasin viimaks silmad. Terve mu klass oli minu kohale kummardunud, ainult Hallie’t polnud. Oigasin ning üritasin end püsti ajada, aga Patrick, kes oli mulle Henry sulejope ja fliisteki ümber mässinud, peatas mu, surudes õrnalt mu rinnale. Oiatasin valust ning ta vabandas:
„Oi, anna andeks! Henry, tal on ilmselt mõni ribi murdunud.“
„Mis juhtus?“ küsisin kähinal, eirates valu oma kurgus. Häält mul praktiliselt polnud ja ma üritasin mõistatada, mis valemiga ma üldse elus olen. Silmad tahtsid kinni vajuda, aga hoidsin neid väevõimuga lahti.
„Seda tahaks mina ka teada, õeraas,“ astus Henry nüüd ligi. Ta seisis pusaväel, lumi tema ümber tuiskamas. „Mida sa keset ööd siit otsisid?“
„Ära räägi, su kurk ei kannata,“ ütles Chad. Noogutasin, tundes migreenihoogu. Kähistasin vennale siiski:
„Sa külmetad.“
„Ma oskan soojas hoida ennast. Ära minu pärast muretse.“
Ohkasin, tundes taas ribides valu ja sulgesin silmad. Keegi haaras mu märkimisväärse kergusega kätele ning mind kanti kuhugi, ilmselt koolimajja. Ma vajusin mingisse transisarnasesse olekusse.
Kui jälle ärkasin, olin oma voodis. Leah’t polnud, küll aga istus mu kõrval murelik Patrick. Ma köhatasin, tundes kõrvetavat valu kurgus. Patrick tõstis pea ja naeratas. Ta katsus jaheda käega mu laupa ning vangutas pead.
„Tüdruk, sul oli viimati üle 39 kraadi palavikku! Mida sa seal väljas tegid?“
Ma rääkisin sosinal, et kurk nii palju ei kannataks.
„Ma nägin unes, et ma kõnnin sinna kuuri, aga tegelikult oli kõik päris… Ja igal pool tuiskas, nii et ma ei osanud tagasi tulla… Ja siis vajus kuur kokku…“ Ma nihutasin end pisut rohkem istukile, tundes paremal pool kõrvetavat valu, mis mind grimassi tegema pani.
„Rahu, ära liiguta. Sul on kaks katkist ribi, vasakus käes mõra, kerge kopsukahjustus, peapõrutus, kõva külmetus üle selle...“ loetles Patrick
„Kuidas ma ellu jäin? Ma oleks pidanud ju alajahtuma…“ küsisin sosinal. Patrick vajus pisut näost ära.
„Nojah, selle kohta pean ma sulle midagi rääkima,“ ütles Patrick ning kummardus lähemale.
Tagasi üles Go down
Liina
Musafriiik
Liina


Female Postituste arv : 619
Age : 31
Asukoht : Muhu :D

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime21/1/2009, 21:10

Okei, kaks osa.. öelge siis miskit. :)

6.

"Ma loodan, et sa saad aru... Meie klass ei ole tavaline," ütles ta. Seejärel vaikis ta pisut ja jätkas.

"Kõik on siia toodud põhjusega, millest ma alles täna aru sain. Me kõik oleme erilised, sest... Meil on võimed."

Ma muutusin valvsaks, kuuldes viimast sõna. Kas ma kuulsin valesti või oligi see nii? Kas tõesti polnud ma siin koolis, siin riigis, siin maailmas ainuke? Üheaegselt vallutasid mind uudishimu ja meeletu eufooria. Oleksin mööda tuba ringi tansinud ja kiljunud, kui jaksanud oleks. Patrick ei pannud minu segaduses ilmet tähele ja jätkas.

"Minu võime... Ma suudan... mõtteid lugeda," kogeles ta.

"Ole oma mõtetega ettevaatlik, keegi võib neid kuulda. :)"

"Kuidas ühel poisil saavad nii ilusad silmad olla?"


Kõik mõtted, mida mõelnud olin, tuhisesid mu peast läbi.

"Kas ta kuulis seda silmade asja?" mõtlesin automaatselt ning punastasin, kui ta muiates noogutas.

"Noh... Ja kõigil teisel on ka ilmselt võime..." kogeles ta häbelikult, nagu kardaks, et ma ei usu. Kibelesin kiiremini asjale selgitust leidma ning sosistasin:

"Ära karda."

Ta nõksatas ja muigas. Nüüd jutustas ta soravalt:

"Ja see oli sinu võime. Täna hommikul, kui me sind ellu äratasime - sest õigupoolest olid sa praktiliselt surnud - lugesin ma teiste mõtteid. Su vend, Henry, suudab muuta kõigi ja kõige temperatuuri. Me olime kindlad, et sinuga on kõik, aga Henry põhimõtteliselt sulatas su üles. Ja April ja June... Nad suudavad koos energiavälja tekitada. Piisavalt tugeva, et energia kanduks edasi neile, kes seda vajavad."

Patrick tegi pausi ja vaatas mulle otsa. Ma naeratasin, mis julgustas teda jätkama.

"Siis Leah... Tänu temale me su üles leidsimegi. Tal on üliarenenud meeled. Ilmselt tundis ta su lõhna või midagi." Patrick muigas ning vaaas mind pikalt ja siis põrnitses aknast välja.

"Ja Chris," jätkas ta veidikese aja pärast, "tema on ülitugev, ülikiire ja ülimalt vastupidav. Tema kaevas su sealt rusude alt välja ja tõi su koolimajja."

Patrick vaikis ning silmitses akent.

"Ja teised?" kähistasin, peale seda neelatades. Kurk tegi meeletut valu.

"Teiste kohta ma ei tea midagi. Su õde polnud seal ja Chad ei ei mõelnud enda võimele."

Ma ohkasin ja silmitsesin oma tekki. Patrick küsis minult järsku:

"Mis su keskmine nimi on?"

Ma turtsatasin teemamuutuse peale, aga laususin siis:

"Kelsey. Hayley Kelsey Davis."

Ta muigas ja silmitses mind silmadega, mis nüüd olid lillakat värvi.

"Kenad läätsed," sosistasin.

"Nojah... Tegelikult pole need läätsed. Mu silmad muudavad värvi. Iga päev olen ise värvi silmadega üldiselt. Ma pole siiani aru saanud, miks ja mis süsteemi järgi need muutuvad," ütles ta muheledes ning vaatas mind õrna pilguga. Kellahelin katkestas meie jutuajamise.

"Okei, lõuna on läbi, ma pean minema," teatas ta ning tõusis.

"Ma tulen peale tunde jälle," sõnas ta veel ning pöördus minekule. Ta oli ukse vahel, kui ma küsisin:

"Patrick, mis sinu keskmine nimi on?"

Ta naeratas, nagu oleks seda küsimust oodanud. Poiss astus mulle lähemale ja ütles tasakesi:

"Mason. Patrick Mason Dunham."

"Meeldiv tutvuda," ütlesin muiates. Ta turtsatas ja silitas mu juukseid.

"Sinuga ka."

Seejärel pööras ta ümber ning lahkus, mulle veel naeratades.
Tagasi üles Go down
Liina
Musafriiik
Liina


Female Postituste arv : 619
Age : 31
Asukoht : Muhu :D

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime21/1/2009, 21:15

7.

Tänu Patrickule oli kõik palju lõbusam. Kurk ei piinanud nii palju, ribid ei tekitanud lõikavat valu, migreenihooge ei olnud... Sellised hädad piinasid mind ainult üksi olles. Aga üksi olles ma peamiselt magasin. Tähendab, suurem osa ööpäevast möödus unenägude maailmas. Õnneks ei olnud ükski neist seotud lume, tuisu ja vanade kuuridega. Ja õnneks polnud ükski neist tõeline.

Ma olin nüüd oma toas üksi. Leah oli mu õe tuppa pandud, sest kardeti, et mu külmetus võib nakkav olla. Sellegipoolest tuli Leah esimesel õhtul minu juurde.

"Kuidas läheb?" küsis ta arglikult.

"Kõik kohad valutavad, aga muidu üllatavalt rõõmsameelselt," vastasin naeratades. Siis ma tõsinesin ja ütlesin:

"Patrick rääkis mulle meie klassist... Võimetest."

Leah kortsutas kulmu. Ilmselt natuke ka nime pärast, mida kuulis.

"Millest sa räägid?"

"Sinu üliarenenud meeltest näiteks. Ja mina oskan inimesi sõnadega mõjutada. Näiteks... Naerata!" ütlesin ning Leah' nägu venis naerule. Raputasin oma sõnade tühistamiseks pead ning ta vajus jälle tõsiseks.

"Mismoodi... Kas siis kõigil on võimed? Ja kuidas Patrick seda teadis?"

Ta oskab mõtteid lugeda, ütlesin vaikselt. Leah nägu oli iga sõnaga järjest üllatunum.

"Ja teised?" suutis ta lõpuks küsida.

Meenutasin, mida Patrick mulle rääkinud oli.

"Chris näiteks on väsimatu, ülikiire ja supertugev," ütlesin ning Leah turtsatas.

"Seda on juba kaugelt näha," ütles ta, aga vaikis siis, et ma saaksin edasi rääkida.

Seletasin talle ära kõik, mida teadsin, ning Leah vajus sügavalt mõttesse. Lõpuks purskas ta naerma, nakatades ka mind. See olukord - kogu see võimete teema - tundus nii ebareaalne, isegi absurdne. Mina itsitasin muidugi tagasihoidlikumalt, sest ribid tuletasid ennast igal liigutusel meelde. Vahel oli isegi hingata valus.

Lisaks Leah'le käisid minu toast läbi ka kõik mu ülejäänud klassikaaslased. Peale Hallie. Mulle tegi meelehärmi, et ta mind ignoreeris. Kas tõesti tähendasin ma talle nii vähe?

Aga Patrick suutis kõik muremõtted peast pühkida. Tundus, et see kõik oli teda pisut muutnud. Ta polnud enam nii pealetükkiv ja selline egomaniakk nagu enne. Vähemalt minuga koos olles mitte.

See võis olla viies või kuues päev, mille ma voodis veetsin. Ma istusin, õpik ja vihik põlvedele toetatud ning üritasin matemaatika kodutööst aru saada.

"Kolm pluss a sulgudes ja ruudus pluss a miinus kolm sulgudes ja ruudus miinus kaheksateist võrdub... Üheksa pluss a ruudus pluss a ruudus miinus üheksa miinus kaheksateist võrdub... Kaks korda a ruudus miinus kaheksateist."

Kontrollisin vastust õpiku tagant ning vandusin, kui avastasin, et olin valesti teinud. Patrick, kes oli just sisse astunud, silmitses mind küsivalt ning ma seletasin talle olukorra ära.

"Ma tean, mida sa valesti teed! Vaata, summa ruutu tekib kolm liiget, need taanduvad ära ja miinus kolme ruut on üheksa. Sul tuleb kaks üheksat ja -18, need taanduvad ka ära. Vastus on 2 korda a ruudus," seletas ta kannatlikult. Lõin endale laksu vastu laupa.

"Appi, kui loll ma olen!"

"Ei ole, sa oled vaevatud," ütles Patrick mulle muiates.

"Totakas," vastasin ning näitasin keelt.

"Kuule, mis värk teil Leah'ga ikkagi on? Ma ei saa aru, miks te käitute nagu kass ja koer," vahetasin teemat.

Patrick tõsines kohe ning oli pikka aega vait. Ta ei vaadanud mulle enam otsa, nii et ma kartsin, et ta pahandas.
---------------------
Aa, ja muide, Patrick näeb selline välja:

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Masoninshades
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime22/1/2009, 21:41

Hei :d Ma olen seda reitis lugenud :d
Tegelt väga hea jutt :) Mulle meeldib, see selline *special* värk või nii ;p
Tagasi üles Go down
Keiti
Libelobasulg kõrva taga
Keiti


Female Postituste arv : 3579
Age : 30
Asukoht : Teispoolsuse 666.

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime19/3/2009, 15:33

Ma olen ka paart esimest osa rates lugenud Very Happy
Väga hea Very Happy
Tagasi üles Go down
Espada
Maailmapäästja
Espada


Female Postituste arv : 777
Age : 30
Asukoht : Viljandi

Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime29/3/2009, 20:24

Mullegi meeldib, edasi tahaks!
Tagasi üles Go down
http://signkolm.blogspot.com
Sponsored content





Preternatural (7. osa) [POOLELI] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Preternatural (7. osa) [POOLELI]   Preternatural (7. osa) [POOLELI] Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Preternatural (7. osa) [POOLELI]
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Fantaasiajutt[pooleli]
» Hundimoondajad[1#] - Pooleli.
» Korez [pooleli]
» Vampire story [Pooleli!]
» Deadly lullaby: POOLELI!

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Ebaaktiivsed kaustad :: Liina looming-
Hüppa: