Deadly lullaby: POOLELI!

See viidi alles EILE parandussse -.-

Ehk 5 päeva tagasi.

pintsett*, mitte pinsett.
pärast*, mitte peale ja mõned muud komavead ka.

tegevus toimub ja asi läheb koguaeg põnevamaks. seega loodan, et arvuti saad varsti kätte ja kirjutad kiiresti edasi :)

Droi, ehk ma hakkan vähki surema
Mulle ütles eile sõbranna ka nii :"Sellest ajast peale kui su arvuti ära viidi, oled sa sellise näoga nagu oleks sul pool südant ära opereeritud."
Maiu, ma ei suuda selle PÄRAST värgiga harjuda. -.-

küll sa kunagi harjud :) põhikooli lõpuklassides ütlesid ka kõik seda sama, peatselt aga parandasid juba koduseidki

aga nüüd. kirjutama!

Ma'i saa!
Ma ei leia siin klaviatuuril osasid asju

Kuna uus osa tuleb?

Kuule, võiks jaa. ._.

Kuna uus osa tuleb?

teate, et kunas on palju ilusam sõna

aga jah, kas sulle ennustati midagi, kunas su arvutiga võidakse ühele poole saada?

Ei, pole ennustatud. Aga ma loodan, et vähemalt septembris saab kõik korda. Üleüleeile helistasin vennale ja ta teatas, et ka tema ei tea midagi selle kohta. Masendav. Ma usun, et puhastus tehti ära ja ma pean kõik uuesti alla laadima! -.-

masendav. -.-

Arvad või? -.-
Ma usun, et varsti hakkan jälle lihtsalt foorumisse postitama. Mul pole viitsimist nii kaua oodata.

Hoidusin seljataha vaatamast, kuid ei suutnud. Pöörasin ennast Lesley poole, vaadates vampiiritari tumedaks tõmbunud silmadesse. Ta jõllitas mind rahulikult vastu, kuid silmis peegelud vastikus. Ta pomises midagi kuuldmatult mille peale ma kulme kortsutasin. Siis pööras ta järsku end ümber ja jalutas minema. Läks vaid mõni sekund ning ma olin ukseni jõudnud ja tormasin talle järele.
„Lesley!“ hüüdsin teda. Ta ei reageerinud vaid kõndis edasi, vältides mind meelega. Jooksin edasi, kuid tundus, nagu lisaks ta iga mu läheneva sammuga kiirust.
„Lesley!“ karjusin jälle. Kuid ta oli kadunud. Ohkasin üllatunult ning aeglustasin jooksu kõnnakuks. Jalutasin mööda tühja koridori, vaadates suletud uste poole. Kõik oli vaikseks jäänud ning ma peaaegu kuulsin, kuidas tolmu pudenes laest ja see maandus põrandale.
Olin jalutanud mööda koridori juba pikka aega kuni kuulsin viimaks häält enda nime hüüdmas. Pöörasin ringi ja vaatasin tagasi. Tundus nagu keegi hüüaks mind kaugustest ning jalutasin sinna poole.
Vist olin kõndinud kõigest viis minutit ja juba eemal nägingi Davidit, kes minu poole kõndis. Tema nägu kaunistas kerge naeratus ja koheselt sulgusid ta käed minu ümber. Tundsin kuidas jalad õhku tõusid. Nägin ta näol ikka veel naeratust kui ta mind nagu väikest last õhus keerutas ja viimaks maha asetas.
„Me läheme teistele järele. Tuled ka?“ küsis ta minult. Noogutasin kõhklemata, mõeldes alles nüüd, et me pole Davidiga kahekesi väga kaua aega saanud veeta. Hoides ikka veel tema käest kinni, oli meie vahel justkui sõnatult kokkulepitud, et me pole veel midagi enamat kui sõbrad.
Mingil kombel olin sellega rahul, kuid samas ka solvunud. Ma ei tea ise ka mida ma tunnen kuid kui ma teda näen, muutub maailm positiivsemaks.
Kõndisime mööda koridore tagasi, jõudes esimesele korrusele ning siis olimegi juba väljas. Autosid oli juurde ilmunud ning järgnedes Davidile, läksime hõbedase Honda juurde. Selle mootor juba töötas ja autosse istudes, silmasin koheselt relvi, mis tagaistmele asetatud olid.
Vaatasin aknast välja ning nägin kohale ilmunud teisi vampiire. Lily, Lesley ja Jack. Viimase nägu oli mittemidagi ütlev, kuid Lily liigutas huuli. Ma ei kuulnud mida ta ütles, kuid olin kindel, et sain aru. „Olge ettevaatlikud!“ oli ta sõnum. Kõrvalolev uks paugatas kinni ning David vajutas pedaalile.
Algas kiire sõit ning jälle kihutasime mööda puudest, jõudes kiiresti maanteele.
„Kas need teised on ka vampiirid?“ küsisin viimaks. Autosid ei olnud enam nii palju ja tee peal ei kohanud me ühtegi politseiniku. David ületas kiirust samatmoodi nagu Lesley seda tegi, kuid tema sõitis vigureid tegemata.
„Jah,“ vastas ta, peatudes esimese valgusvoori ees. Punane tuli säras eredalt selles hämarduvas valguses ja mustalt raamistatud valgusfoori keskel.
„Aga miks nad ise ei saa kohale tulla?“ uurisin edasi. David naeratas ja vaatas korraks minu poole.
„Saavad küll,“ vastas ta kergel häälel. Tundus, nagu ei tahaks valgusfoor paigast liikudagi. Autodevoolul ei tundunud lõppu tulevat.
„Aga miks me neile järele siis sõdaime?“ kergitasin kulmi. Olin ennast täiesti Davidi poole pööranud, vaadates teda kerge uudishimuga.
Vastust ei tulnud kohe. Tundus nagu oleks ta esialgu kimbatuses, kuid siis ilmus ta näole siidine naeratus. „Ma tahtsin sinuga olla.“
Ta vaatas mulle otsa kuid pöördus õnneks kiiresti kõrvale vaatama. Roheline tuli oli süttinud ning koheselt sõitis meie auto edasi.
Olin istmele justkui kinni kiilunud. Hoidsin hinge kinni, ise näost valge, mitte punaseks tõmbuv. Ma ei jälginud kuhu me sõitsime vaid pingutasin selle nimel, et Davidi külge mitte hüpata ja temast mitte kunagi lahti lasta.

Auto peatus ja kui ma viimaks silmad avasin, avastasin, et olin linnas väljas. David oli autost väljunud ja nüüd tegi ta mulle ukse lahti. Väljusin samuti ja hingasin sisse seda värsket lõhna. Tundus, nagu kuuleksin ma igat molekuli laulmas. Vaatasin ringi, silmitsedes elust kihavat helerohelist ja kohati ka tumerohelist metsa. Linnud laulsid siin-seal ja loojuv päike, mis heitis õrni kiiri metsavahele, tegi kõik imeliseks.

David pani käed ümber mu piha ja oma jaheda pea mu õlale asetades, vaatas ta üle mu õla metsa poole.
„Kui ma siia elama tulin, käisin siin tihtipeale mõtlemas,“ ütles ta vaikselt mulle kõrva. Ma ei suutnud midagi öelda. Olin niivõrd lummatud sellest kohast ja Davidi kohalolust. Kõik tundus nii... Eriline hetkel.
Lasin peal ta õlale vajuda ning silmitsesin roosakaks värvuvat taevast.
„Meeldib sulle siin?“ küsis ta vaikselt, hoides mind tugevasti enda vastas. Ta tegi seda nii, nagu üritaks ta mind kellegi eest kaitsta, kuid siin olime ainult meie kahekesi. Noogutasin aeglaselt.
„Pane silmad kinni,“ ütles ta nüüd. Täitsin käsku ja koheselt tundsin joovastavat tunnet.
Sain kohe aru, et see oli väsimus. Ma pole viimastel päevadel kordagi normaalselt magada saanud. Kuid külmad käed tõid mu kiirelt tagasi reaalsusesse. Silmi avamata tundsin, kuidas David mu ümber pööras ja ikka veel käte vahel hoidis, vaatles ta mind.
Tundsin ta kõiki näojooni peast ning võisin juba ette kujutada mis nägu tal peas on. Selline, nagu alati siis kui ta mind vaatab. Seletamatu, kuid ometi nii segaduses.
Davidi käed püsisid kindlalt mu seljast kinni hoides, justkui kardaks ta, et ma kukun maha. Ka mina kartsin seda, sest olin nagu kaotanud kogu aja ja ruumi. Mu jalad ei puudutakski maapinda vaid ma hõljun kusagil õhus ja iga hetk kui ma silmad avan, olen ma läinud oma “maailmast“, avastades end jälle maailmas, kus on teisigi inimesi peale minu ja Davidi.
„Kas ma tohin...?“ kuulsin teda küsimas, kuid ei lasknud lõpetada, kui kiirelt ühe „Ja!“ ütlesin vaikselt, kuid kindlalt.
Ma ei osanud midagi karta ning peaaegu kohe tundsin külma hingeõhku enda kaela juures. See tekitas minus külmavärinaid ja hirmu, kuid ma püsisin vaikselt.
Tundsin juba isegi, kuidas ta lähemale kummardus ning lasin peal küljele vajuda, paljastades enda kaela. Tema kõhklevust oli isegi inimkõrvale kuulda, rääkimata tema olekust. Siiski kummardus ta veel lähemale, kuni ta täiesti mu kaela kohale jõudis.
Hoidsin hinge kinni, oodates mis edasi saab.
Ma ei jõudnud tema külma hingeõhuga harjuda, kui järsku tundsin midagi teravat ja külma enda kaela tungimas. Võpatasin vaikselt ja mu nägu väljendas kerget valugrimassi, kuid see kadus kohe.
Peatselt ei tundnud ma enam valu. See tundus nii ebainimlikuna. Mu silme-ees käisid läbi igasugused värvid, tehes kõiksugu virrvarre.
Tunne oli joovastav ning samas ka nii hirmus. Jäi selline tunne, et ma ei ole enam kunagi endine.
Põimisin käed ümber Davidi kaela, sekkumata kordagi tema “toitumisele“.
Nüüd jäi ainult must aeg ja ruum, milles ma vaid suutsin hõljuda ja mitte midagi teha.

See on valgusfoor, mitte valgusvoor xD

Mulle väga vampiirid ei meeldi... Aga jutt on kobe. =)

Ma parandasin ära.
Pole ammu kirjutanud, ya know

wtf?!?! see on nagu true blood'is, kus nad ka oma nö lovers'itest toituvad, ainult mõõdukalt neilt verd võttes, kuid seda regulaarselt. minu jaoks oli see selle osa puänt aga jah, ma tahaks ka uut. uut. uut!


"Ma pole viimastel päevadel" polnud võinuks olla.
"Mu jalad ei puudutakski maapinda vaid ma hõljun kusagil õhus ja iga hetk kui ma silmad avan, olen ma läinud oma “maailmast“, avastades end jälle maailmas, kus on teisigi inimesi peale minu ja Davidi." Esiteks oli see puudutakski seal kuidagi imelik. teiseks oli lause jällegi olevikus, kui võinuks olla minevikus. lauseehitus on minu jaoks veidi segadusttekitav, kuigi ma saan sellele pihta, ses suhtes.
jup, sellised vead leidsin. aga jätkuvalt nõuan uut.

Elate üle, ma ei oska korralikult kirjutada.
Haha, ja ma nagunii ei muuda Dori vampiiriks.
See on kindla kava järgi tehtud, miks David teda hammustas :}

Mina vist hakkan küll juba nõrganärviliseks muutuma

MAIU: "wtf?!?! see on nagu true blood'is, kus nad ka oma nö lovers'itest toituvad, ainult mõõdukalt neilt verd võttes, kuid seda regulaarselt. minu jaoks oli see selle osa puänt aga jah, ma tahaks ka uut. uut. uut!"



Uhh, see
Aga jutt on põnev....