Deadly lullaby: POOLELI!

:D.
Einoh, see oli mingite vampiiride kammaijaa. Korra olid kõik inimesed muutunud vampiirideks ning hakkasid mind taga ajama. Lõpuks said nad mu kätte ning hammustasid - ma olin vampiir. (Kusjuures, ma mäletan, et ma unes vaatasin end ka siis peeglist ning ma nägin KOHUTAV välja. Pmst oli mul nagu mingi läbipekstud nägu ) Noh, ja siis hakkasid nad üksteist jälle hammustama ning muutusid kõik tagasi inimesteks. Niisiis olin ma nüüd ainuke vampiir. Kõik kartsid mind ning ei tahtnud mind tagasi inimeseks hammustada. Lõpuks sain ma siiski tagasi inimeseks, ning nüüd hakaksid kõik teised jälle tagasi vampiiriks muutuma.. Selline tunne oli koguaeg, et ma jään ajast maha. Noh, ja siis hakati mind jälle taga ajama. XD Lõpuks lõppes vist unenägu ära, sest rohkem ma ei mäleta. Muidugi oli see palju põhjalikum ning seal olles oli palju hirmsam, kui ma kirjutasin. Ma lihtsalt ei oska sellest põhjalikult rääkida, mul ainult mõned pildid sellest mälus.

Btw, meespeavampiiriks oli ühe seebika meespeategelane. o.o

It made me laugh

see pisike tüdruk eelmise osa lõpust meenutas täiega videviku alice´it, nii armas kuidagi:)
agajahh, üliiihea jutt.
ootan uut

Arvata oli, et sind naerma ajas..

Ahjaa, su jutt: superhüperäge, nagu ikka. Ootan uut osa. ^^ Miks nad teda küll tappa ei tohtinuud? D:

Uut paluks.

Lahe, ja nüüd kiiresti uut !
Deem, ma saaks krambid, kui keegi mu verd nii jooma peaks XD
Btw. Huvitav unenägu

pärishead uued osad,

"Sellepärast, et...'' alustas tüdruk, kuid Lesley sisistas vihaselt ja lasi minust lahti.
"Alati oskad sa lõbu ära rikkuda, Jack, vii Lily minema,'' ütles ta vihaselt ja vaatas korraks poisi poole, kes silmi pööritas.
"Mõttega?'' küsis Jack turtsatuse saatel. Ta ei ole ikka veel kordagi meie poole vaadanud ning korraks saatsin ma tänuliku pilgu Lilyle, kes tõsisel pilgul Lesleyd vastu põrnitses. Vampiiritar sisistas midagi kuid astus siis minust eemale. Sandra tõusis samuti ja vaatas veelkord mulle otsa ning astus siis Jacki kõrvale, võttes poisi käevangu nagu ei oskaks too ise kõndida. Vaikselt talle midagi sosistanud, poiss noogutas lühidalt ja nad mõlemad astusid tagasi maja poole. Lesley vaatas mind ikka veel, silmis juba kaalutlev pilk "Näib, et õnn on sinu poolel,'' ütles ta vaid ja siis haihtus äkki õhku. Unustasin korraks valu ja kargasin püsti, vaadates enda ümber ringi.
Viimaks tundsin kuidas Lily mu pükse näpib ja seljataha vaadates, nägin, kuidas ta eemaldas mõned rusukesed mu riietelt.
"Sa lõhnad tõesti hästi, aga ma pean su tagasi viima. See polnud hea mõte su siia toimetada,'' ütles ta ohates ja võttis mu tervest käest kinni. "Nii... Pane silmad kinni...'' sosistas ta vaikselt. Kortsutasin kulmi ja korraks üle õla vaadanud, noogutasin talle hädiselt ja pigistasin silmad kinni. "Ja ära piilu,'' lisas ta veel. Noogutasin taaskord lühidalt ja siis tundsin kõhus järsku jõnksatust. Tundus nagu oleks maailm mu jalge alt kadunud ja alles siis kui olid möödunud vaid mõned loetud hetked, puudutasid mu jalad taas maad ja ma avasin koheselt silmad. Lily lasi mu käest lahti ja naeratas rõõmsameelselt, peites käed seljataha. Vaatasin maja poole, mille ees ma seisin ja tundsin, kuidas mu pea tuikuma lõi.
"Lily...'' alustasin vaikselt, tahtes küsida Kuidas ta seda tegi, kuid juba tüdruk oligi kadunud. Vaatasin igale poole, kuid ei näinud kedagi, peale mõne üksiku möödakõndiva naabri, kes vaatasid uudishimulikult mu verise käe poole, mis oli taskust välja libisenud ja vaikselt oianud, jooksin kiirelt koju.

Tulen homme koju. Külmkapis on toitu ja kui sa midagi söödavat ei leia, võid sa krediitkaarti kasutada.
Vaatasin ema kirja mille olin külmikult leidnud ja ohkasin raskelt. Oli möödunud pool tundi kui ma kodu lävest üle astusin ja ma pole siiani midagi ette võtnud oma käega. Mõned üksikud veretilgad kukkusid parkettpõrandale ja mu pea vajus käte vahele. Vaatasin uduse pilguga oma siniseid sokke ja siis libises üle põse üks tulikuum pisar. Ahhetasin vaikselt ja pühkisin selle sõrmega ära. Vaatasin veepiiska mis oli sõrme tipus, läikis aknast langevast päikesevalgusest ning säras vaikselt. Ja järsku kostus kellahelin.
"Juba tulen!'' hüüdsin tüdinult ja jooksin trepist alla. Eelviimastel astmetel hüppasin vaibale, libisedes nii natuke edasi ja avasin ukse.
Üllatunult silmi pilgutades, vaatasin ma otsa Davidile, kelle sisse lasin. Noormehe järel ust sulgedes, vaatasin tema poole, ise ikka veel imestunud. Tundus nagu nuusutaks ta õhku ja siis pööras ta end minu poole. Alguses vaatas ta mu nägu ja siis juba kätt, mille peitsin kiirelt seljataha.
"Kus sa olid eile?'' küsis ta seejärel, hääl vaikne ja summutatud.
"Sa ei usuks,'' ütlesin vaikselt talle, mille peale David ainult huulde hammustas ja pead vangutas.
"Sa ei tea,'' vastas ta ainult.
"Ma ei oskaks seletada.''
"Olgu... mis su käega on?''
"Ma kukkusin,'' valetasin talle ja vaatasin häbelikult tema jalatseid. Ma ei julgeund talle enam otsagi vaadata, kui valetan nii häbitult kellegile, kes ükskord mu elu päästis.
"Dorothy,'' alustas ta vaikselt. Tõstsin aeglaselt pilgu ja vaatasin talle otsa. Siis kui ta seda nime ütles, oli mul tunne, nagu tahaksin ma nutma hakata. Võibolla olekski õige aeg? "Sa ei pea kartma. Ma usun sind, olgu su jutt nii naeruväärne kui olla võib,'' ütles ta vaikselt, astudes aeglaste sammudega minu juurde.
"Aga sa pead mulle veel midagi lubama,'' laususin vaikselt. David vaatas mulle korraks hindavalt otsa ja noogutas.
"Kui ma sulle kõik ära räägin, vastad sa mu küsimustele.''
"Jah,'' nõustus ta viimaks. Loodan, et ta teab millele ta nüüd alla kirjutas.
"Olgu,'' ohkasin vaikselt ning võtsin Davidi jäisest käest kinni, juhatades ta elutuppa, kus ma ta istuma panin ning meenutades seda kõike mis minuga juhtunud oli, alustasin aeglaselt jutustamist.

minekuihea, uut osa,eks : )

Mh, miks nad ei tohtinud teda siiski tapppaaaa?
Aga hea oli, ootan uut. :)

Ma tahaks uusi osi juba, mitte uut osa, vaid mitut-mitut toredat osa

UUT.

"Lily,'' lausus David muiates kui oli mu lõpuni kuulanud. Kergitasin korraks kulme ja noogutasin.
"Jah, Lily.''
"Pole ammu teda näinud.''
"Sa tead teda?''
"Jah.''
See vastus oli venitatud ja kaalutlev nagu oleks see ilmselge, eriti Minule.
"Olgu,'' ütlesin seejärel ja viisin pilgu telerile, mis polnud sisselülitatud. "Ja sa lubasid, et vastad ühele mu küsimustest. Ja ei valeta!'' ütlesin ma rõhutades. David noogutas aeglaselt, pilk kinnitatud ootavalt mulle. Niisutasin huuli keelega, mõeldes läbi kõik asjad mis minuga sel nädalal juhtunud on.
Les, Les, Les, Les... "Kes te olete?''
Davidi kulm kerkisi kui kuulis mu lämmatatud toonil küsimust. "Mis mõttes?'' küsis ta ettevaatlikult.
"Igas. Lesley, Sandra, Jack, Sina, Phil, Matt, Robert...Lily! Te kõik olete nii teistsugused. Teie nahk on külm, Lesley ja Lily oskavad kusagile pärapõrgusse kaduda... Olete mingisugused nõiad või?'' pahvatasin oma küsimusega täpsemalt välja. Avastasin, et ahmisin seejuures üllatunult õhku. See oli esimene kord kui ma küsimusi esitades häält tõstsin. David aga ei teinud teist nägugi mu reaktsiooni paele vaid noogutas.
"Ma ei tea kuidas sulle seda seletada.''
"Proovi.''
Noormehe suunurgad tuksatasid korraks ülespoole kuid siis ilmus jälle ta näole ilmetu mask ja ta vaatas mind tõsisel pilgul. "Ma võin sulle seletada, aga küsimus on selles, kas sa hakkad mind hulluks pidama või mitte.''
"Ma ei hakka eelarvamustega ennast vaevama,'' lubasin talle ning ta noogutas lühidalt.
"Olgu,'' ütles ta mu parasiitlause ja kummardus natuke ettepoole, silmis mõtlik pilk. Ilmselt üritas ta välja nuputada viisi kuidas kõik mulle selgeks teha.
Ise aga samal ajal arutasin samuti mõttes nende üle. Albiinod nad olla ei saa. Nemad on küll sama valged, kuid siis on ka juuksed heledad ja silmad helehallid, peaaegu märkamatud silmamunades. Bioloogia tund oli vahepeal siiski kasuks tulnud. Lasin seljal vastu tugitooli vajuda, pilk lakke kinnitatud. Vaatasin pikalt lambile nikerdatud mustreid kuni kuulsin Davidi ohet.
"Niisiis... Ma üritan sulle selgitada,'' lausus ta viimaks. Koondasin tähelepanu talle, jäädes teda vaatama viisil nagu ma tavaliselt õpetajaid seiran. Tähelepanelik ja uudishimulik.
"Sa vist juba tead, et Lesleyl on ebainimlik vägi? Ma mõtlen selle all tugevust,'' selgitas ta. Hea näide keda kirjeldada selle loo juures. Noogutasin.
"Ja see, et küüned on teravad ning ta jõi su verd, on nii?'' küsis ta. Noogutasin taaskord.
"Asi on selles, et me pole päris inimesed.''
See lause kõlas nii teistmoodi. Ma oleksin oodaund mingisugust teist lähenemist sihtmärgini. Sõnatult ootasin, kuni ta jätkab.
"Sa vist said aru, et ma mõtlen Meie all kõiki neid keda sa ennist nimetasid.''
"Jah.''
Vaikus.
"Aga misasjad te siis täpsemalt olete?'' küsisin sosinal, lõhestades vaikuse, mis oli meile mõlemale rusuvalt peale tunginud. Ümbrus justkui ärkas ellu ning David niisamuti, ajades end diivanil sirgemalt istuma.
"Kas see pole ilmselge?'' küsis ta natuke uskumatult. Raputasin seekord pead.
"Vampiirid,'' ütles ta kokkusurutud hammaste tagant. Tundus nagu teeks talle see lause haiget sama palju nagu mullegi hetk mil Les mind sandistas.
Kuid siis ma turtsatasin vaikselt ja raputasin pead "Selline asi pole võimalik, David. Need on müüdid.''
Noormehe silmis välgatas miski niipea kui ma olin oma lausega ühele poole saanud ja ta tõusis püsti. "Müüdid...'' kordas ta vaikselt, "mis paneb sind arvama, et müüdid pole reaalsus?''
"No kuule! Kui müüdid oleksid reaalsed, kus siis praegu on Libahundid?'' küsisin samuti end püsti ajades, põrnitsedes otse talle näkku. See ei saa tõsi olla. Ma olen lugenud raamatuid vampiiridest, olen mitu korda Bram Stokeri "Draculat'' lugenud, kuid mitte kunagi, mitte kunagi pole mulle keegi sellist pada ajanud.
"Mis asi sinu sõbranna Lesley sinuarust on?'' küsis David tasandatud häälega. Tundus, nagu tahaks ta minu peale karjuda ja seda ainult seepärast, kuna ma ei uskunud neid müüte.
"Ma-ta... Ta on lihtsalt üks nõme friik,'' vastasin kogeledes. Selle küsimusega ei saa ta mind mitte mingil juhul ummikusse ajada.
"Tõesti... Ja siis olen mina ka friik?''
See küsimus kõlas sama teravalt kui külmad noad mis riivasid mu kõrvu. Vaatasin talle jahmunult otsa ning enne kui ma midagi ütlesin, pööritas ta silmi.
"Ma tõesti oskasin arvata, et sa oled teistsugune, aga näib, et inimesed on tõesti unustaud ohu mis neid tänapäeval ähvardada võib.''
"David...''
"Vahet pole enam,'' ütles ta ainult ja läks pikkade sammudega koridori poole. Seisin ikka veel keset elutuba ja tundsin kuidas pea tuikuma lõi. Mis asi see veel oli?
Ja siis kostus uksehääl ning aknast nägin poisi eemaldavat kuju. Ahmisin vaikselt õhku kuna tundsin sisemuses meeletut valu.
Ja siis vallandus mu suust vaikne nuuksatus ning vajusin tagasi tugitoolile istuma. Kõigest pool tundi tagasi istusin ma kõrval poisiga, keda pidasin enda elus üheks tähtsaimaks isikuks ja nüüd... Vampiiripoiss oli läinud. Minu vampiiripoiss.

Minu vampiiripoiss.
Awww...

Nõustun K.C.'ga - ka mina oleksin nii reageerinud, kui keegi oleks mulle midagi sellist öelnud.
Aga väga hea oli,
Uut !!!

Teate, mul on suur tahe teada saada MISASI siin Videviku moodi on?
See-et siin on vamp? Gee...

"Dracula"'s ona ka vampiirid. "Algolagnia"'s on ka vampiirid. Miks ta jutt ei võiks nende moodi olla?

Minu meelest on küll suht nagu Videvik. Mingi vampiiripere on sõbrad. Mingi vampiiripere tahab tema verd limpsida. Jne. UUT.

Khm, vampiiripere... Nja, okei.
Ei, tegelt ma lootsin, et saate ise aru, aga nad pole vampiirifamily. Lihtsalt sõbrad, kes elavad koos ühe katuse all sellepärast, et nad on kõik neljakesi vampiirid ja e... Lesley vihkab Dorothyt, kui pole veel aru saanud

Uks langes klõpsatusega mu seljataga kinni kui ma majast väljusin ja ringi vaatasin. Ma ei tahtnud endale tunnistada, kuid ilma Davidita tundus kõik siin nii kõle olevat ja ma kartsin, et ühel hetkel tuleb jälle Les maja nurgast välja ja tapab mu ära.
Või lööb hambad sisse.
Käe telefoni järele sirutades, valisin Eva numbri ning rohelisele nupule vajutanud, asetasin tumesinist värvi mobiili kõrva äärde ja jäin ootama.
"Jaa?'' kostus viimaks unise tüdruku hääl. Siis kõlas vaikne sahmerdamine taustamuusikaks ja kõik jäi vaikseks. "Ma kuulan.''
Kergitasin vaikselt kulme kuid muigasin sellegipoolest. Eva oli mu klassiõde kellega ma olen vaba aega veetnud esimesest klassist saati. Aga kõik jäi katki peale seda kui Lesley linna ilmus ja ma temaga sõbrustama hakkasin. Ma ei saa siiamaani aru, miks Eva teda kohe vihkama hakkas, kuid ka Les oli tema vastu külma loomuga. "Magasid või?'' küsisin viimaks.
"Lugesin.''
"Kas ma segasin?''
"Ei, üldsegi mitte,'' vastas neiu õrnalt sarkastiline hääl ja ta laksatas raamatu valjult kinni. Toetusin seljaga vastu ust ja hammustasin huulde. "Tahtsid sa midagi?''
"Jah. Sa välja viitsid tulla?''
"Kas su sõbranna on ka seal?''
"Ei,'' vastasin ühe hingetõmbega. Tundsin justkui läbi telefoni kuidas Eva kergendust tundis.
"Olgu, ma tulen su juurde.''
"Selleks pole vajadust, ma tulen ise.''
"M, olgu, jään ootama. Nägudeni.''
"Nägudeni.''
Ja siis pani Eva toru ära. Hingasin sügavalt sisse ja lükkasin end ukse juurest eemale, asudes sõbranna maja poole kõndima.

Kõlas vaikne kill-koll ja siis mõne aja pärast avanes uks. Nähtavale tuli Eva, juuksed natuke segamini ning mind nähes pilgutas ta ainult silmi.
"Mis sa oma juustega tegid?'' küsis ta jahmunult ja astus välja, kergitades oma tossuäärt. Ahhetasin vaikselt, kuid lõbusalt ja kehitasin õlgu. Ma polnudki temaga kokku saanud peale seda kui ma esimest korda Lesi nii vihasena näinud olen ja eriti peale seda kui ma oma juuksed lühemaks lõikasin.
"Ma külastasin juuksurit.''
"Näha ja,'' vastas tüdruk kuival toonil ja vaatas pimeduses ringi. "Sa ei võinud mind vist varem kutsuda.''
"Mul oli tegemist,'' valetasin talle. Aga ei olnud ju. Peale seda kui David lahkus ja ma üksinda jäin, passisin niisama tugitoolis kuni ema kojutulekuni ning selleks, et ta liigselt ei päriks, lasin jalga. Vähemalt lubasin ma elusana koju tulla.
Eva ainult noogutas lühidalt, pistis taskutesse oma taskulambi, rahakoti, telefoni ja koduvõtmed. "Juhul, kui ema peaks unustama, et mind kodus pole,'' ütles ta ainult ja siis me jalutasime linna poole.
Nüüd, kui minuga oli jälle keegi, tundsin ma ennast kuidagi kaitstuna. Laternad valgustasid tänavaid hästi, kuid mulle tundus koguaeg, et oht valitseb mind koguaeg. Ja Evat.
"Kuidas vahepeal läinud on?'' küsisin vaikselt, lõhestades vaikuse.
Eva vaatas mind korraks ja kehitas siis õlgu. "Täiesti tavaliselt, õppides, lugedes, arvutis istudes,'' vastas ta, "miks sa Lesleyga pole?''
"Meil tekkis väike arusaamatus.''
"Millest?''
"Sa ei taha teada.''
"Miks ei taha? Muidugi tahan!'' pahvatas Eva ning esimest korda selle õhtu jooksul nägin tema näol naeratuse virvet. Oli ta tõesti õnnelik ainult sellepärast, et ma ei suhelnud enam kellegiga, kes tahtis mind tappa. Jah, vist küll. Me peatusime ühe putka juures kus Eva ostis endale ja mulle ühe koka.
Pingil istudes ja pudelitest rüübates, vaatasin kaugustesse. "Ma ei saaks sulle tõde öelda,'' vastasin viimaks.
Eva kortsutas kulmi, kuid ei vaadanud minu poole vaid ka tema pilk oli kinnitatud ühte punkti alle vastasolevasse majja. Hingasin sügavalt sisse. "Miks?'' küsis ta vaikselt.
"See on keeruline. Mitte, et ma ei usaldaks sind, usaldan küll, kuid jah...''
"Tegi ta sulle midagi halba?''
"Jah.''
"Mida?'' kuulsin tema küsimuses külma tooni. Seirasin silmanurgast vestluskaaslast, kes kortsutas siiamaani kulme ja jõi pudeli kiirelt pooltühjaks.
"Noh, ütleme nii, et tema pärast sattusin ma haiglasse.''
"Aga su sõber David ütles, et sa jõid end täis ja kukkusid vastu lauda,'' tõrkus Eva vastu valele, mis oli kiiresti edasi levinud.
"Kui Les oleks hiljem ära läinud, oleksin ma praegu surnud,'' pomisesin poolihääli. Seepeale ei kostnud Eva midagi vaid toetus seljaga vastu pinki ja vaatas tumenevasse taevasse, sulgedes mõne aja pärast silmad. Ma ei hakanud teda segama, vaid jõin pudeli tühjaks ja viskasin selle lähedalasuvasse prügikasti.
"Dorothy!'' kuulsime järsku kedagi, kes lausus mu nime. Avastasin, et olin samuti silmad kinni pannud ning nüüd me võpatasime Evaga samal ajal ja meie ette oli järsku Robert ilmunud, kelle pilk polnud kinnitatud mulle vaid hoopiski Evale, kes teda suurte silmadega vastu vaatas.

Väga lahe. ;D
Uut.

LAHE JUTT: Minu top 10 kindlalt.