MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud

Go down 
5 posters
AutorTeade
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Empty
PostitaminePealkiri: Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud   Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Icon_minitime1/7/2013, 23:06

Tere!
Ja ongi juunikuu märkamatult möödunud!
Lühijutuvõistlusele saabus seekord kolm väga toredat lugu, mida kõik te siin allpool lugeda saate. Kui jutud loetud, palun minge sellele leheküljele ning andke igale jutule oma hääl. :)
Hääletamine on avatud 14. juulini ja pärast seda teeme kokkuvõtted. :)
Lood on siin laekumise järjekorras. :)



Hämmastav suveöö

Marleen astus külmale rannaliivale ja pani rätiku ümber. Puud kohisesid järve ääres ja Mari naeratas. Taevas säras täiskuu: uhke, ilus, valge. Selle ümber ilutsesid tähed, kuid need jäid suure kuu ees ikkagi tahaplaanile.

Marleen kõndis mööda mõnusalt külma pinnast suure kivi poole. Rannal polnud peale tema mitte kedagi teist ja tüdruk nautis seda. Ta istus kivile ja jälgis järvevett.

Vesi sillerdas ja aeg-ajalt sulpsasid kalad veest välja, moodustades selle pinnale ringe. Järveääres kasvas pilliroog ning see õõtsus õrnas tuules.

Marleeni juuksed olid märjad ning kui tüdruk neid raputas, langes maale märgi piisku.

Ta vaatas puude poole, sest tundus, et seal krabistab keegi. Puude vahel oli tugev sahin ning Marleen oli kindel, et seal on keegi. Tüdruk tõmbas käteräti tihedamalt keha ümber.

"Halloo?" hüüdis ta tühjusesse.

Oli öö, tüdruk oli keset metsa üksildase järve ääres - olgugi, et ta elas seal lähedal - ning kõhedustunne temas muudkui kasvas, muutumas juba hirmuks. Ta raputas aeglaselt pea puhtaks ja pööras pilgu metsalt.

Mari tundis õrna tuuleiili, mis lennutas tema ette pearäti. See oli valge-punase täpiline, kuid kui tüdruk selle pikaks venitas, märkas ta, et üks rätiku äär oli puruks kisutud. Ta viskas pooleldi kiljatades rätiku maha. See serv oli ka ühtlasti mingi limaga koos.

Tüdruk otsustas, et oleks õige aeg koju tagasi minna, kuid siis naelutati ta paigale. Ta kuulis sisinat ja vee plärtsumist. Tüdruk pigistas silmad kinni - imelisest suveöisest ujumiskäigust tõotas tulla õudusunenägu.

Marleen ei näinud kedagi, ta ainult tundis ja kuulis. Tuul läbistas tüdruku nahka ning rätikust polnud enam abi. See lendas suure tuulega järve poole. Marleen jäi istuma oma nappide ujumisriietega ning lõdises külmast. Ja hirmust. Rätik peatus veepiiril ja vookles ühe poolega külmas vees. Mari ei tahtnud sellele järgi minna, ta lihtsalt istus ja vaatas kõike pealt.

Järsku jäi kõik vaikseks. Vesi vulises edasi, kuid sahisemine lõppes. Marleen liigutas end veidi ja jalutas vee poole, värisedes ja sõrmed rusikas. Ta haaras kiirelt rätiku ja hakkas juba tagasi koju minema, kui ta libastus.

Järsku tundis tüdruk imelist aroomi koos fantastilise muusikaga. Ta naeratas ja tundis, et mitte miski muu ei loe - ainult tema, aroom ja muusika. Tüdruk nautis seda kõike, eitates fakti, et ta lebas valusa jalaga maas ja oli just näinud midagi kahtlast ning õigupoolest oli ka see imelik, mis hetkel toimus.

Marleen lamas rannaliival, rätik liibumas ümber tema poolmärja keha. Tüdruku silmades oli pimedus, ta ei näinud midagi. Mari eksles pimedana pimeduse tunnelites. Ta tundis lõputut igatsust, üksindust ja valu. Aroom koos muusikaga kestis kuskil tagaplaanil ja Marleen lihtsalt ei ulatanud selleni. Ta kiunatas. Puud tuhisesid temast mööda, ta kuulis seda. Suvine vesi pritsis talle näkku, ta tundis seda. Liha lõhn tungis talle ninna.

Tüdruk avas silmad ja hingeldas. Ta oli näinud üht kummalist und ning raputas pead. Ta nägi esimesi koidukiiri paistvat puude tagant ja ajas end istukile. Tüdruk oli oma aias, päevituslinal lamades, magama jäänud. Vähemalt nii ta arvas. Tema kõrval lebas täpiline rätik, mille üks äär oli rebendunud. Ta naeratas endamisi ja võttis rätiku kätte. See tundus täpselt nagu unenäos ja Marleen vaatas seda üllatunult. Ta ei saanud sellest unenäost hästi aru. Kõik tundus liiga reaalne. Kuna Marleen mäletas absoluutselt kõike, kummitas nähtunu teda mitu nädalat. Ta mäletas täiskuud, suvesoojust, imelist muusikat koos aroomiga, sahistamist, kõike.




Suvi

See näis taevas kui õhupall. Justkui kellegi käest lahti vupsanud ümar õhus rippuv pall, mille pikk nöör oli puu võrastikku takerdunud ning mis nüüd õrnas tuules aeglaselt edasi-tagasi hõljus.

Neiu langetas pilgu pehmele liivale enda ees ja naeratas õrnalt. Ühtäkki tundis ta end nii vabalt ja kergelt, et talle tundus hetkeks justkui suudaks ta isegi lennata. Justkui ei tähendaks gravitatsioon enam midagi. Ta haaras kätte peotäie liiva ja lasi sel aeglaselt läbi sõrmede uuesti maha langeda. Üle ta kahvatu näo venis lai naeratus.

Kui tuul tema punaka varjundiga juukseid keerutas ja jahe hilisõhtune külmus ta nahka hellitas, kuulis ta tuules enda nime. May. Kuid neiu ei tõstnud pilku. Ta tundis seda häält. Seda madalat, alati kurba häält, mis oli nii palju kordi teda nimepidi kutsunud. Neiu ei suvatsenud isegi vastu hüüda. Ta teadis, et poiss leiab ta nagunii üles.

„May! Mida sa siin teed?“ poisi hääl oli karm ning pahane, kuid neiu ei hoolinud. Ta teadis ka seda, et poiss pole tegelikult tema peale pahane. See on vaid mäng. Alati on olnud.

Noormees kordas enda küsimust uuesti, seekord küll vaiksemalt, kuid tungivamalt. Poisi käsi langes May katmata õlale, kuid too ei võpatanud. Ta vaid noogutas.

„See on läbi,“ lausus ta.

„Mis on läbi?“ Poisi hääl oli tasane, kahtlev.

Neiu ei naeratanud enam. Vaid see lõpmata kergus, mida ta tundis, tekitas temas sisemise rahu. Ta teadis, et teeb õigesti. „Kõik see on läbi, Jacob. Kõik.“

Poisi käsi langes. „Sa mõtled, et meie vahel on kõik läbi?“

Neiu noogutas. Ta näppis enda täpilise triiksärgi nööpe ja heitis pilgu Jacobile. Ta seisis tardunult, pilk mäsleval merel.

„Nii lihtsalt?“ küsis ta aeglasel häälel, seesama rahulolematu kurbus segunenud millegi enamaga. Justkui leppimisega.

May noogutas uuesti, ajas end seejärel liivalt püsti ja astus alandlikult poisi ette. Ta vaatas poisi tumehalle silmi, mis täiskuu valgel kurvalt helklesid ja haaras ta siis enda kallistusse. Neiu põimis enda käed ümber poisi ja toetas pea ta rinnale.

„Anna andeks, Jacob. Ma lihtsalt ei suuda. See kõik on nii raske.“

Raske käsi langes neiu pealaele ning silitas õrnalt ta juukseid. „Ma saan aru. Kuid me saame ju koos hakkama. Alati oleme saanud.“

May raputas poisi rinna vastas pead. „Sa ei saa aru. Ma ei taha sinuga neid raskusi ületada. Ma tahan seda üksi teha.“

„Miks?“ Jacobi hääl oli vaid veidi valjem, kui sosin.

„Sest need on minu mured, Jacob,“ lausus neiu „minu mured.“

Poiss lükkas neiu endast kergelt eemale ja silmitses teda. May ei nutnud. Ta näol oli õnnis naeratus, mis poisi kulmu pani kortsutama.

„Kuid…“ alustas Jacob, kuid neiu ei lasknud tal lõpetada.

„Ei, Jacob, ei. Ma mäletan väga täpselt, kui sa ütlesid, et tahad seda suve täiel rinnal nautida. Ma ei taha seda ära rikkuda.“ Kui May nägi, et noormees uuesti enda suu avas, raputas ta kangekaelselt pead ja lisas: „Ma ei mõtle ümber. See on otsustatud.“

Noormees astus sammu eemale, pööras end seljaga neiu poole ja jäi täiskuu valgel lainetavat merd silmitsema, paljad jalad kaevunud märga liiva. „Nii et sa jätad mu maha.“ See ei olnud küsimus.

„Jah, Jacob. Ma jätan su maha,“ lausus neiu, ilma, et ta häälest oleks kostunud vähimatki tundepuhangut, vähimatki kurbust, häbitunnet. May teadis, et see, mida ta teeb, muudab poisi õnnelikumaks. Mingil hetkel kindlasti.

„Ja ongi kõik?“ Tumehallid silmad helkisid. May ei saanud aru, kas need olid pisarad või täiskuu peegeldus tema silmis. Neiu ei osanud isegi arvata.

„Jah.“

„Hea küll. Okei. Jah.“ Poiss raputas kiiresti pead ning vaatas May poole. „Arvatavasti peaksin ma siis lahkuma.“

Tüdruk langetas pilgu ja naeratas õrnalt. „Muidugi mitte. Ma ei öelnud, et me ei võiks sõbrad olla. Nii nagu me vanasti olime. Sa ju ometi mäletad, eks?“

Poiss noogutas, kuigi kahtlevalt. Teda ajas segadusse neiu käitumine ja see naeratus ta huulil, justkui ta polekski teda hetk tagas maha jätnud. Veelgi enam, May ja Jacob olid alati olnud rohkemat kui vaid sõbrad.

„Mis sinuga lahti on, May? Sa käitud täna väga imelikult.“

May vangutas aeglaselt pead, ajas selle siis kuklasse ja õõtsutas end justkui aeglase muusika saatel, silmad suletud. „Kas sa ei tahaks vaba olla?“

Jacob pööras pea ära ning pööritas silmi. „Sa jätsid mu just maha.“

„Eih, mitte niiviisi. Vaba. Nagu täiesti vaba. Tead, mina tahaksin. Ja tead? Ma tahaksin kirjanikuks saada. Tahaksin mööda maailma ringi rännata ning kirjutada. Ma tahaksin kirjutada romaani, kuidas noor naine armub endast 25 aastat vanemasse mehesse. Ma tahaksin…“

„Sa oled armunud?“

„Tahaksin, et ma ei peaks kellelegi vastust andma selle kohta, mida ma teen. Tahaksin olla vaba. Kas sa saad aru, Jacob? Mõistad?“

Noormees raputas õrnal pead ja kibrutas kulmu. „Ausalt öeldes ei.“

„Jah, ma teadsin. Seepärast ma su maha jätsingi.“

„Kuid sa väitsid…“

„Ükskõik, mida ma väitsin,“ nähvas May eneselegi ootamatult. Ühtäkki ta ei tahtnud poisile enam tunnistada, et ta ei saa kunagi vabaks, et see on tõesti raske. Ning soovides kogu hingest, et ta kõlab otsusekindel, neiu sõnas: „Ma tahan, et sa nüüd ära läheksid. Palun.“

Ja Jacob tegigi seda. Ta lahkus sõnagi lausumata, ilma ühegi pilguta, puututuseta. Lihtsalt lahkus. Ja kuigi mõnel teisel hetkel oleks ta tundnud vaatamata enda sõnadele ja palvetele kaotusevalu, tundis ta nüüd vaid suurt koormat enda õlgadelt vabanemas. Ta teadis, et see oli esimene samm vabaduse poole. Esimene samm selleni, mida ta ihaldas. Keda ta ihaldas.

May heitis uuesti liivale istuli ning surus enda varbad liiva. Ta mõtles sellest, kuidas vanaks saades paneb ta enda loo kirja. Ta ei teadnud, ei osanud isegi mõelda, mida saatus talle pakkuda võib, milliseks kujuneb lõpp. Ta ei osanud isegi öelda, kas see on õige. Ta ei teadnud, kas see, mida ta teeb ning tunneb on õige. Et kas see suvi on väärt kõige hülgamist. May ei teadnud. Kuid ta teadis, et paneb selle kirja. Alati.




Mina, Krissu, Oskar ja Ets

„Kas siis selle maa täiskuu laulutuules ei või igavikku omale otsida?“ küsin Oskarit ninast näpistades ja koputan vastu mehe pronksikarva kuue nööpe, kuid minu kaaslane ei vasta. Ets vaatab meid põlglikult, nagu tahaks öelda, et see luuletus räägib keelest, mitte täiskuust, kuid hoiab oma suu kinni kartuses, et ma seda tean. Ma loen seda välja tema silmadest, mille paneb läikima minu joodud alkohol, mitte tema huultelt, sest Ets on sama vaikne nagu Oskar. Krissu, kes on ainus, kes nad rääkima suudaks panna, ei ole sellel õhtul meiega, olgugi et ma tunnen noormehe kohalolu ja tean, et kui ta hoolega kuulatab, kandub minu hääl temani ka tavalise tuulega.

Ma kardan, et vihastasin ta välja, kui võtsin endale vabaduse teel kirikuvaremetesse tema peput krabada, kuid keegi ei saa mind selles süüdistada, sest alati, kui naudin vaadet ilusatele asjadele, tekib mul ühel hetkel soov neid puudutada. Ma olen lapsest saadik Krissut ilusaks pidanud, kuigi ma pole kunagi tema käest küsinud, kas ka tema ise ennast ilusaks pidas, sest see nägu, mida teised näevad, kui teda vaatavad, ei pruugi olla sama nägu, mida tema nägi, kui ta end palju aastaid tagasi peeglist imetles. Minu silmis on ta alati olnud noor heeros, rikas vaimult, mis ei tähenda aga, et Krissu ise ei oleks võinud näha endas habrast mustakuuelist kuju ja et need mõlemad variandid ei tohiks olla ühel ajal õiged või peaksid olema korraga valed. Mitte midagi ei teki millestki, mis tähendab, et kui on olemas kujutlus, peab sellel olema ka mingi alus ja seega võib Krissu olla minu jaoks kõike, mida ta teiste jaoks ei ole, ja teiste jaoks kõike, mida ta minu jaoks ei ole. Ma tahaksin teada, mida Oskar ja Ets, minu kaks metsikut kaaslast, kes sellel õhtul tummaks on jäänud, temast arvavad, eriti seda, mida arvab Oskar, aga mind ümbritsev võilillede magus aroom paneb mu oma küsimust unustama, enne kui ma oma suu jõuan avada, et seda välja öelda.

Ma tõstan oma jalad pingile ning minu lühikese täpilise suvekleidi siidine riie paljastab minu kahvatud põlved, kuid mitte kellegi käsi ei lange mu kehale, et seda silitada, ning ohates toetan ma oma pea Oskari põlvedele, mängides mõttega, et kraban mehe kübara tema näpu vahelt ära ja suskan selle hoopis Etsile pähe või võtan Oskarilt ära tema jalutuskepi ning vaatan, kuidas ta mulle järele jookseb, et seda tagasi saada. Sisimas tean ma,  et Oskar on liiga väärikas, et seda teha, ning jääks ka ilma kübara ja kepita liikumatuks. Kas Ets saaks minu peale sama vihaseks kui Krissu, kui ma Oskari kübaraga tema soengu sassi ajaksin, või suhtuks sellesse kõigesse külma rahuga? Õues on soe suvi, kuid nii Oskar, Ets kui ka Krissu on külmad ja minust kaugel,  viibides meid ühendava ajajoone teises otsas, mis siis, et kui inimeste südamed asuvad ühes ja samas aegruumis, siis vahemaad ei loe. Me oleme koos, mina oma lihalikus kehas, nemad oma skulptorite poolt konstrueeritud vormides, ning keegi ei saa öelda, et üks meist oleks teisest vähem olemas, kuigi inimesed näevad meid kõiki ja tunnevad ainult neid, mitte mind. Homme ei ole mind enam siin, nemad aga on ikka, sest juba enne, kui me kohtusime, olid nad surematud...

...ning on seda ka pärast meie kohtumist, mis lõppeb kohe praegu, sest eemalt läheneb politseinik, et keelata mind Oscar Wilde’i ja Eduard Vilde skulptuuri otsas aelemast.

Mu sisetunne ütleb, et ta teab juba, et see olin mina, kes Kristjan Jaak Petersonile kapsalehe habemeks kleepis.


Viimati muutis seda nasicc (1/7/2013, 23:41). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Mezilane
Pipar
Mezilane


Female Postituste arv : 1381
Age : 25
Asukoht : Eesti

Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Empty
PostitaminePealkiri: Re: Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud   Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Icon_minitime1/7/2013, 23:36

Vabandust, (pole kindel, kas tohin üldse midagi siin öelda) kuid ma ei pääse üldse hääletama. Ning kuna ma ei tunne arvutit peaaegu, et üldse siis ma lihtsalt kopin selle kirja siia, mis ta mulle ütleb:

Lühijutuvõistlus suvi 2013
Vorm "Lühijutuvõistlus suvi 2013" ei aktsepteeri enam vastuseid.
Kui arvate, et see on viga, proovige saada ühendust vormi omanikuga.
Tagasi üles Go down
http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Empty
PostitaminePealkiri: Re: Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud   Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Icon_minitime1/7/2013, 23:42

Nii, see viga peaks olema parandatud!
Ja muidugi tohite siin kommenteerida ja probleemidest teavitada. :)
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Empty
PostitaminePealkiri: Re: Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud   Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Icon_minitime1/7/2013, 23:51

Paha Audrey.
Tagasi üles Go down
socialpoetry
Suur ja laisk lohe
socialpoetry


Male Postituste arv : 106
Asukoht : Tartu

Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Empty
PostitaminePealkiri: Re: Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud   Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Icon_minitime7/7/2013, 01:54

Tublid olite kõik. :) Lähen annan salaja oma hääle nüüd.
Tagasi üles Go down
Milky Orange ^^
Needusemurdja... lalalala
Milky Orange ^^


Female Postituste arv : 311
Asukoht : Pärnu

Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Empty
PostitaminePealkiri: Re: Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud   Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Icon_minitime20/7/2013, 19:18

Millal tulemused teada saab? (:
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Empty
PostitaminePealkiri: Re: Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud   Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Lühijutuvõistluse Suvi 2013 jutud
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Valmis jutud.
» Tema Canterbury suvi
» 2013

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Võistlused :: Parim lühijutt-
Hüppa: