MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Tema Canterbury suvi

Go down 
Mine lehele : 1, 2  Next
AutorTeade
GossipGirl
Hüsteeriline naerja
avatar

Female Postituste arv : 929
Age : 26

PostitaminePealkiri: Tema Canterbury suvi   15/12/2009, 23:20

Minu uus jutt siis:)

“Jane, palun ärka nüüd,” lausus mustade juustega ja tõmmu nahaga naine ukselt. See oli Laura, Jane ema. “Jaja,” vastas Jane, kui viimaks pahuralt teki pealt lükkas ja ennast voodis istukile ajas. Ema tõmbas ukse enda järelt kinni, kui ta tagasi kööki kadus. “Kuraat,” karjatas tüdruk, kui voodist tõusis ja jala vastu väikest kappi ära lõi. “Kuradi kapp,” pomises ta, kui seejärel vannituppa kadus. Ema vaid muigas köögis, ta oli seda kuulnud. Laura oli harjunud, et Jane hommikuti pahur on ja iga asja peale toriseb. Ta oli omal ajal ise ka selline olnud. Alati oli raske ärgata.

Jane sai viimaks valmis ja läks kööki. Ta võttis endale pannilt praemuna ja kaks viinerit. Joogiks valas ta endale klaasi piima. Nüüd oli tema tuju juba palju parem ja tüdruk oli hea meelega valmis vanaema juurde sõitma. Ta sõi kiirelt hommikusöögi ära, seejärel kadus taas enda tuppa. Nad elasid emaga kolmetoalises korteris, Lasnamäel. Toad olid pisikesed, kuid Jane armastas enda kodu. Ta oli 18. aastane ja kõik enda eluaastad oli ta veetnud just selles korteris.

Juba eile oli Jane enda koti ära pakkinud, sest teadis, et hommikul läheb kiireks. Nüüd võttis ta kapist vaid veel Nike jaki ja tõmbas selle selga. Oli küll suvi, kuid ilmad olid suhteliselt jahedad. Ta vaatas korraks veel toa üle, tundus, et kõik on olemas ja seejärel tõstis ta suure spordikoti ja läpaka koos kotiga toast välja, pannes need koridori. Janel ei olnud kurb meel eestist lahkuda, tema vanaema elab Inglismaal, Canterburys. Suviti üks lemmik paik turistidele. “Oled sa valmis?,” küsis ema, kes nüüd enda toast väljus ja tütre poole vaatas. “Jah,” lausus Jane, peaga veidike kaasa noogutades. “Valmis lahkuma.” Ta naeratas ja tõmbas jalga nüüd valged skeidid, millel oli kaks punast triipu külje peal. Tema lemmikud. Ema haaras köögikapilt veel auto võtmed ja koos läksid nad välja. Laura sõidutas tütre lennujaama, veetis temaga seal veel tunnikese aega ja siis oli aeg, kui lennuk hakkas reisijaid pardale võtma. Ema ja tütar jätsid hüvasti. Kaheks kuuks ja seejärel Jane lahkus. Laural oli veidike kurb meel, et tütar jälle kaheks kuuks ära läheb, kuid samas pidi ta sellega harjuma hakkama. Varsti oli nagunii tulemas aeg, kui tütar kodust välja kolib. Laura naeratas endamisi nukralt ja lahkus siis, et minna tagasi koju. Ta kavatses täna õhtul välja minna. Töökaaslastega baari.

Jane vaatas lennuki aknast välja, nad olid jõudmas Londonisse. Sinna pidi keegi talle järgi tulema ja ta Canterburisse viima. Ta ei teadnud veel kes. Vanaema oli telefonis ütelnud, et üks abivalmis naaber on nõus Janele järgi tulema. Ta pidi teda sildiga ootama. Jane muigas kui selle peale mõtles. Varem oli vanaema alati ise talle järgi tulnud, kuid nüüd oli vanaemal selg haige ja ta ei saanud enam eriti pikka maad sõita.
See oli Jane isapoolne vanaema. Isa ise oli juba ammu surnud, siis kui tüdruk alles kahe aastane oli olnud. Isa oli olnud inglane ja tutvunud Lauraga siis, kui eestis ärireisil käis. Nad olid armunud ja kuna Laura ei olnud nõus eestist lahkuma, oli isa inglismaalt ära kolinud. See oli tõsiselt suur ohverdus isa poolt. Jane arvas nii. Ta ei mäletanudki isa, kuid igatses teda tihti. Vanaema oli pidevalt Jane Canterburisse elama meelitanud, kuid Jane oli endale kindlaks jäänud. Ta tahtis keskooli eestis ära lõpetada, alles siis võib edasi mõelda. Niisiis oli vanaema nõudnud, et tüdruk iga suvi tema juures oleks. Ta oli alati ise kõik piletid kinni maksnud.

Lennuk maandus ja reisijad lasti välja. Tüdruk vaatas suures lennujaamas ringi, trügides siis läbi rahvamassi enda asju võtma. Saanud kätte enda spordikoti ja läpaka, oli ta väga õnnelik. Pidevalt kaotasid lennujaamad ju inimeste asju. Jane ei oleks üle elanud, kui tema riided ja läppar kadunud oleksid. See oleks olnud suur katastroof. Ta naeratas endamisi ja liikus edasi. Juba eemalt märkas ta enda nime. See oli valge silt, millele oli suurelt punasega peale kirjutatud Jane. Tüdruk vangutas pead ja sammus edasi. Tema üllatus oli suur, kui ta nägi, kes seda silti hoidis. See oli noor poiss. Paistis umbes sama vana kui tema. Tal olid tumepruunid juuksed ja suured ilmekad silmad, pikade ja kütkestavate ripsmetega. Jane punastas, ta ei teadnud miks. “Tere.” Ta astus poisile lähemale. “Mina olen Jane,” lisas ta ja naeratas. “Tere, sinu vanaema saatis mind. Mina olen Carl.” Carl lasi nüüd sildi alla ja keeras selle rulli. “Meeldiv tutvuda,” lisas poiss veel ja Jane vaid noogutas. “Lähme?,” päris poiss ning Jane noogutas taas. Carl haaras tema käest spordikoti ja asetas selle endale üle õla. “Pole vaja..,” alustas Jane, kuid Carl tõstis käe, andmaks märku, et pole mõtet vaielda. Jane muigas ja kiirustas poisi järel parkla poole. Carl oli pikka kasvu ja tema kõnnak kiire. Tüdruk pidi enda samme kiirendame, et tal järel püsida. Jane pidas endamisi aru, kes Carl oli. Kas vanaema tuttav, naaber või üldse keegi kolmas. Ta võpatas kergelt, kui märkas autot, mille uksed Carl kaugjuhitava puldiga avas. See oli cadillac escalade. Jane muigas. Tundus, et see Carl on rikas poiss. “Ilus auto,” ei suutnud tüdruk kommenteerimata jätta. “Ma tean,” lausus Carl muigega. Ta oli ise ka enda auto üle uhke. “Isa kinkis jõuludeks,” lisas ta ja asetas Jane koti tahaistmele. Ta avas tüdrukule kõrvalistuja ukse ja laskis ta sisse. “Viisakas,” mõtles tüdruk naeratusega ja asetas läpaka koti samuti tahaistmele. Carl oli ka istet võtnud ja käivitas nüüd auto. Sujuvalt juhtis ta auto parklast välja ja sõit vanaema juurde võis alata.


Viimati muutis seda GossipGirl (25/10/2010, 19:46). Kokku muudetud 7 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
bbrit .
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 526
Age : 22
Asukoht : Väänas :)

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   17/12/2009, 21:34

oo , mida. Suht hea isegi ju Very Happy ainuke asi mis häiris oli see, et see algas lausega "Jane tõuse üles!" ma olen täna juba kolme juttu lugenud, kõigil samad algused :d see nii naljakas, aga see ei härinud ja ee, uut ? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.rate.ee/users/mkm-
GossipGirl
Hüsteeriline naerja
avatar

Female Postituste arv : 929
Age : 26

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   17/12/2009, 21:40

irw. Ma ei suutnud paremat lauset leida algluseks. Razz Aga uut saab äkki laupäeval või siis pühapäeval, kui ma Tsoorust tagasi Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
black
Sugar
avatar

Female Postituste arv : 1492
Age : 22
Asukoht : Tallinn.

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   18/12/2009, 20:33

kirjavigu oli, üldse kirjutatakse nõrga d'ga, nii tüüpiline viga.
aga muidu, väääga heaaa Very Happy (Sulle ikka meeldib kirjutatada jutte eestlasest kes välismaale läheb Very Happy)
ja cadillac.. yammi. Very Happy
Carl ka muidugi^^
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
GossipGirl
Hüsteeriline naerja
avatar

Female Postituste arv : 929
Age : 26

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   20/12/2009, 14:19

“Kas eestis on hea elada?,” päris Carl. “Jah,” vastas Jane. “Mõnus väike riik.”
“Mis sa seal tavaliselt teed?”
“Käin koolis ja lõbutsen koos sõpradega.”
“Millised su sõbrad on? “Kas sa saad emaga hästi läbi? “Kas sul koduloomi on?..” küsimused ei tahtnud lõppeda, kuid Janel ei olnud midagi nendele vastamise vastu. Niikaua kuni need väga isiklikuks ei oleks muutunud.
“Kas sul kutt ka on?,” kõlaski juba umbes sajas küsimus. Jane lahvatas näost punaseks ja ei vastanud alguses midagi. “Noh, neelasid keela alla või?”
“See kutt on tõeliselt tüütu,” mõtles Jane ja viis enda pilgu temale. Carl hoidis pilku kindlalt teel. “Ei ole,” ütles tüdruk viimaks. Ta oleks tahtnud juba vanaema juures olla. Tundus, et Carl hakkab kohe midagi uuesti küsima, niisiis kavatses Jane tast ette jõuda. “Kas sa oled Clara naaber?” Clara oli tema vanaema. Lühend Clarissast. Jane viis uuesti pilgu aknast välja. Carl aga vastas: “jah, võib ka nii öelda. Me alles kolisime sinna. Koos isa ja õega.” Jane mõtles majade peale, mis vanema ümbruses asusid. Ta neelatas. “Kas te kolisite Deemoni villase?,” päris tüdruk, nüüd juba väga huvitatult. Carl hakkas naerma. “Kas sa usud ka seda lolli legendi?,” päris ta, vaadates korraks tüdruku poole. “See ei ole loll,” vastas Jane solvunult. Tema oli terve elu seda maja kartnud. See oli suur, katkiste akende ja kooruva värviga jube maja. Jane ei olnud kunagi sinna lähedale läinud..pärast seda ühte korda, kui üks poiss ta sinna luku taha oli pannud. Jane oli siis kuue aastane olnud. Nüüd hoidiski ta sellest villast eemale. Kohalikud kutsusid seda Deemoni villaks. Jane arust täiesti sobiv nimi ka. “Kust sa ära arvasid, et me sinna kolisime?,” päris Carl nüüd. “Noh, ma mõtlesin naabrite peale. Vana Peter ei koliks kunagi enda majast välja, McLeodid ka mitte ja muid maju seal ümbruses ei olegi, peale villa.” Carl naeris. “Sa oled päris tähelepanelik.”
“Kus sa siis varem elasid?,” päris tüdruk nüüd. “Londonis,”

***

“Mamma,” hüüdis Jane, kui uksest sisenes. Läpakas maandus diivanil. Jane oli nii ärevil, et ei pannud tähelegi, et läpakas kassi saba peal maandus, kes kräunudes minema jooksis. Spordikott lendas esiku põrandale. Jane sammus edasi ja järgmisel hetkel tuligi vanaema köögist, naeratav nägu peas. Jane märkas kohe, et vanaema on vanemaks jäänud, tema juustes oli rohkem halli ja ka mõned uued kortsud olid näkku ilmunud. See tegi Jane meele kurvaks, kuid kaua ei lasknud ta ennast sellest häirida ja järmisel hetkel ta juba kallisast enda vanaema kõvasti.

Vanaema lükkas Jane kööki, surudes ta siis istuma. “Nii, räägi nüüd kuidas reis läks?,” päris ta. Vanaema rääkis inglise keeles, sest eesti keel ei olnud tal just kõige parem. Jane hakkas seletama, ta rääkis ka kõigest muust. Kuidas tal koolis läheb ja millega ema tegeleb. Vanaema lõpetas kokkamise ja asetas tüdruku ette taldriku eestipärase toiduga. Seal oli kartulit, kapsast, liha ja kaste. Jane muigas veidike, kuid asus siis sööma. “Kes see Carl on?,” tahtis Jane nüüd teada saada. Ta hoidus vanaemale silma vaatamast, sest teadis, et Clara hakkaks kohe endale igasuguseid asju ette kujutama. “Kena poiss, onju,” kostuski juba vanaema suust. Jane kehitas õlgu. Ta ei teadnud mida Carlist arvata. “Nad kolisid hiljuti siia,” jätkas vanaema aga siis. “Isa, Carl ja Carli vanem õde Joanna. Carl on üheksateist ja ta käib ülikoolis, Joanna on 21 ja käib samuti ülikoolis.” Jane vaatas nüüd vanaema poole. “Miks nad just Deemoni villase kolisid?,” päris ta siis. “Oh, see ei ole enam kaugeltki mitte Deemoni villa,” vastas Clara ja naeris. “Nad tegid seal täieliku remondi.” Jane naeratas. Ta ootas juba homset, et saaks vaatama minna, mis muutused seal toimunud on. Kell liikus märkamatult ja varsti oli käes juba öö. Vanaema utsitas lapselapse magama ja ütles, et homme on neil aega rääkida küll. Jane noogutas, embas veel vanaema ja suundus siis enda tuppa, haarates esikust kaasa enda koti ja diivanilt läpaka.


Tüdruk pakkis enne magamaminekut veel enda koti lahti ja ühendas läpaka neti juhtmega. Ta saatis emale e-maili, et jõudis kohale ja kõik on korras. Seejärel hüppas ta voodisse ja tõmbas paksu teki endale peale. Jane mõtles tänase päeva sündmustele, uinudes selle käigus üsnagi kiiresti.

Kell oli alles üheksa, kui Jane ennast juba voodist välja vinnas. Muidugi oleks ta kauem maganud, kuid ta ei tahtnud esimesel päeval mitte midagi maha magada. Tüdruk tõmbas kardinad eest ja naeratas. Oli päikseline päev, pilvi ei olnud kuskilt näha. Jane käis pesemas ja riietus siis, seejärel läks ta alla korrusele, kust leidis eest vanaema kirja, milles seisis: “läksin linna. Ära mind enne lõunat tagasi oota.” Jane jättis kirja sinnapaika ja võttis endale süüa. Porgand ja mahl, sellest talle piisas.
Tüdruk võpatas, kui kuulis koputust uksele. Ta jättis mahlaklaasi sinnapaika ja sammus kiirelt ust avama. “Hey,” lausus ta. See oli Carl. “Tere,” vastas Carl ja naeratas. “Kas su vanaema on kodus?,” päris poiss. Jane raputas pead. “Ta läks linna ja tuleb alles lõuna paiku.” Carl noogutas ja hakkas lahkuma. “Tuled sisse?,” päris aga tüdruk viisakalt. Carl kehitas õlgu, kuid läks siiski sisse.



Jane pakkus poisile süüa ja juua, kuid too keeldus. Jane ei oskanud Carli käest midagi küsida, niisiis oli ta lihtsalt vait. “Mis sa täna siis ette võtad?,” katkestas vaikuse hoopis poiss. “Ma ei tea veel täpselt,” vastas Jane. “Aga kindlasti tahan ma mere ääres ära käia.”
“Me võime minu autoga minna,” pakkus Carl välja. Jane naeratas ja noogutas. “Hea mõte.” Muidu olekski ta pidanud bussiga minema.


Kell oli üksteist, kui Jane oli ranna asjad kokku pakkinud ja nüüd Deemoni villa poole sammus. Tema suu vajus lahti, kui ta nägi muutust, mis majaga tehtud on. Nüüd ta seda küll ei kartnud. See oli heledates toonides, imeilus maja. Carl väljus ka just majast ja avas auto uksed. Jane jõudis ka sinna ja asetas asjad tahaistmele. Nad sõitsid minema. “Äkki natuke muusikat?!,” pakkus Jane välja, kui nad olid juba kümme minutit vaikuses sõitnud. “Jah, ikka,” vastas Carl lõbusalt. Ta ei olnud tähelegi pannud, sest oli omades mõtetes olnud. Poiss lülitas maki sisse, pannes mängima ühe hea CD. “Mida sa ülikoolis õpid?,” päris Jane, et taas vaikus katkestada. “Ma õpin mere bioloogiat.” Jane naeratas endamisi. “Huvitav,” tunnistas ta. Talle olid alati meri ja bioloogia meeldinud. “Ja su õde?,” päris tüdruk siis. “Ta tahab arstiks saada.”
“Wow,” mõtles Jane. “Huvitav perekond.”
“Ja millega su isa tegeleb?,” ei jätnud ta pärimist. “Pereäri,” ütles Carl vaid lühidalt. “Ta tahaks, et mina selle üle võtaksin, kuid mulle ei paku see huvi.”
Jane noogutas, ta mõistis Carli hästi. Jane oli terve tee sõitnud aken lahti ja nüüd lõi talle ninna soolane mere lõhn. “Me ei ole enam kaugel,” ütles ta ja Carl noogutas.


Viis minutit hiljem oligi Carl auto ära parkinud. Ta haaras tagaistmelt Jane asjad ja võttis seejärel suuna mere poole. Tüdruk kiirustas talle järgi. “Kas sa tuled ka ujuma?,” päris ta poisi käest. Carl noogutas. “Muidu ei oleks ma ju siia tulnud, või mis?” Jane naeratas. Nad olid otsinud koha, kus on vähem rahvast, kuid neid oli siin ikkagi päris palju. Polnud ka ime, ilmad olid viimasel ajal siinkandis päris soojad olnud ja ka täna oli soe ilm. Pealegi oli terve Canterbury turiste täis.
Tüdruk laotas enda rätiku maha ja pani koti sinna peale. Ta tõmbas valge topi seljast ja hallid lükkarid jalast. Musta värvi bikiinid olid tal all. Jane neelatas endamisi, kui Carl endal T-särgi seljast võttis. Need kõhulihased olid nii seksikad. Jane keeras kiiresti pilgu ära, et mitte jõllitama jääda. Carl vaid muigas endamisi ja sammus siis vee poole. “Poosetaja,” pomises Jane endamisi, kuid jooksis siis vette ja sukeldus lainetesse.


Viimati muutis seda GossipGirl (10/6/2010, 19:15). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
bbrit .
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 526
Age : 22
Asukoht : Väänas :)

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   20/12/2009, 20:17

sul on ühte lõiku kaks korda Very Happy
aga muidu , heaa :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.rate.ee/users/mkm-
GossipGirl
Hüsteeriline naerja
avatar

Female Postituste arv : 929
Age : 26

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   17/6/2010, 20:39

Otsustasin seda juttu edasi kirjutada.

Õhtul kella neljaks olid nad taas kodus, Carl lasi Jane vanaema maja ees maja ja sõitis siis ise Deemoni villasse. Vanaema oli ka koju jõudnud ning vaaritas juba süüa. "Oli sul tore päev? Carl on ikka väga kenake, onju?!" Jane sammus läbi köögi verandale, et rätik ja bikiinid kuivama panna. "Ah, vanaema, lõpeta," ütles ta siis, endamisi lõbusalt pead vangutades. Samal ajal hakkas Clara juba nõusi lauale sättima, et see õhtusöögiks ära katta. "Sa ei ole lõunat ka söönud?," tahtis vanaema teada, kuid Jane raputas pead. "Me ostsime hamburgeri." Viimaks sai Clara kõik asjad lauale panud ja siis tõstis Jane neile taldrikule pastat ning valas klaasidesse mahla. Vanaema ja lapselaps asusid sööma.

Jane istus verandal mugavas kiiktoolis ja luges, kell oli saanud kaheksa ning väljas hakkas juba hämaraks minema, selle tõttu oli tüdruk ka veranda tule põlema pannud. Pärast kahte tundi lugemist, otsustas ta, et tahab jalgu sirutada, niimodi istudes võis keha väga kangeks jääda. Jane jättis raamatu kiiktoolile ja hüppas üle veranda ääre pehmele murule, hakates siis lihtsalt edasi sammuma. Ta otsustas, et läheb vaatab Deemoni villa juurde. Juba eemalt hakkas ta kuulma muusikat ning kui tüdruk veelgi lähemale jõudis, märkas ta lõket. Ta peatus, julgemata edasi minna. Tundus, et Carli juures on mingi grillipidu. Tüdruk oleks tahtnud ka seal olla, kuid hetkel keeras ta majale lihtsalt selja ja hakkas eemale sammuma. "Hey, Jane!," kuulis ta järsku kuskil enda nime hüütavat ja ta pööras ennast hääle suunas, mis tuli Deemoni villa poolt. See oli Carl, kes oli ilmunud välis ukse peale ja nüüd kiirustas tüdruku juurde. "Teil on pidu?," päris tüdruk nagu muuseas. "Õel on, ta kutsus sõbrad paariks päevaks külla. Ma ei tahtnud nendega liituda. Aega on, nad peatuvad mitu päeva siin." Jane naeratas Carlile. "Märkasin sind aknast..," lisas poiss tüdrukule, kui nad olid vaikselt edasi hakanud sammuma. “Ma tulin lihtsalt jalutama ja siis kuulsin muusikat, mõtlesingi, et kas teil on pidu või midagi," seletas Jane kiiresti, miks ta nende maja juures oli. Nüüd saatis Carl tüdrukule naeratuse ning Jane ei saanud sinna midagi parata. Ta lihtsalt sulas.

Poiss ja tüdruk jalutasid edasi, pikka aega vaikuses. “Mis tegid siis toas?,” päris Jane viimaks, kannatamata enam seda välja. Vaikus muutus liiga rõhuvaks. Nad olid jõudnud kruusateele, mis viis lossi juurde, mida said turistid päeval külastada, õhtuti oli seal lihtsalt väga ilus jalutada, kuid turistid ei sattunud eriti sellisel kellaajal sinnakanti, selle tõttu oli nende ümber täielik vaikus. Carl kehitas õlgu. “Midagi erilist, lugesin natuke ja olin parasjagu köögis endale võileiba tegemas, kui sind nägin.” Tüdruk muutis nüüd kõndimise suunda, ta keeras kruusateelt ära, et minna üle muru alla jõe äärde. Carl järgnes talle. “Mida sa loed?” Jane viis pilgu poisile. “Videvikku,” vastas Carl ja nähes Jane suuri silmi, hakkas ta kõva häälega naerma. “Ma tegin nalja,” lias ta siis kiiresti. “Hetkel loen ma Kuristik Rukkis’t.” Jane põskedele ilmus puna, kui ta mõtles milline totakas ta välja võis näha enda üllatunud näoga. Ta lihtsalt ei oleks uskunud, et Carli sugune poiss Videvikku loeks. Või, et ta üldse loeks?! “See on mu lemmikraamat,” ütles tüdruk viimaks ja naeratas. “Tõesti?” Poiss naeratas ja kükitas nüüd vee kohale, et selle soojust katsuda.
Jane noogutas. “Jah, kuid mul on palju lemmikraamatuid, nii et see ei loe eriti.” Carl pritsis käega veidike vett tüdruku poole. “Hey!,” hüüdis Jane, “nii ei tohi!” Ta naeris vaikselt ja astus paar sammu kaldast eemale, nii et veepiisad enam temani ei ulatuks.
“Miks mitte?!,” lausus poiss ja hakkas kõvemini pritsima. Jane näitas Carlile keelt ning jooksis vee juurde tagasi, hakates nüüd ise nii tugevalt, kui jaksas vett poisi poole pristima. Viimaks olid mõlemad juba üsna märjad, kuid neil oli nii lõbus, et nad ei panud seda tähelegi. “Kuku!,” hüüdis Jane naerdes ja lükkas Carli, lootes et too kukub vette. “Kuku ise!” Carl haaras Jane käest kinni ning järgmisel hektel olid nad mõlemad koos vees.

Viie minuti pärast istusid mõlemad murul ja väänasid enda riietest vett välja. “See oli sinu süü,” ütles Jane, kuigi ta ei olnud üldse vihane. Ta tahtis ikka veel naerda, kuid see oleks imelik tundunud. “Sina lükkasid mind,” süüdistas Carl tüdrukut vastu. “Sina alustasid pritsimisega... Sina hakkasid vastu pritsima...” Niimodi kestis see vaidlus päris tükk aega, kuni viimaks ei suutnud kumbki enam naeru tagasi hoida ning nad lihtsalt istusid seal kahekesi pimeduses ja naersid nagu segased.

Kell oli kõvasti üle kesköö, kui Jane viimaks tagasi koju jõudis. Tema riided olid enam-vähem selga ära kuivanud ning tüdrukule oli totter naeratus justkui näkku kleebitud. Asi oli lihtsalt selles, et tal oli olnud just kõige lõbusam õhtu üle pika aja. Pealegi, Carl oli nii armas!
Vanaema magas juba ja seega võttis tüdrduk verandalt enda raamatu ning hiilis vaikselt tuppa.

Jane ärkas selle peale, et kuulis vanaema kolistamas. Tüdruk läks kööki ja leidis Carla koristamas. “Mida sa teed?,” päris ta vanaema käest, ise samal ajal külmkapist piima võttes, et hommikuhelbeid süüa. “Sorteerin asju,” vastas vanaema, ise tööd katkestamata. “Vaatasin, et nii palju vanu koledaid nõusi on tekkinud ja otsustasin need ära visata, et saaks uued osta.” Jane naeris. See oli nii tema vanaemalik. Tahtis alati uusi asju. Isegi diivan oli uus, eelmisel aastal oli veel vana olnud. “Mis sul täna plaanis on?,” päris Clara siis lapselapse käest ja võttis papist kasti sülle, et see välja prügikasti viia. See oli vanu lusikaid ja kahvleid täis, mis olid juba enda esialgse värvuse kaotanud. “Eeem, midagi, võibolla lähen pärast korra Carli juurde,” vastas Jane ja valas nüüd piima ¹hokolaadipallikestele peale. “Ahjaa, Carl..tema õde käis hommikul ukse taga ja palus edasi öelda, et Carl palus sulle ütelda, et loodab sind veel enne sinu tagasisõitu näha, kuid kui ta ei näe, siis tal oli kõige toredam õhtu üle pika aja ja ta tänab sind selle eest.” Tüdruk kortsutas kulmi. “Mis mõttes. Kuhu ta siis läks?” Vanaema kehitas õlgu. “Ma ei tea, Joanna ei ütlenud aga nüüd ongi sul aega minuga poodidesse tulla.” Jane noogutas kergelt ning Clara suundus seejärel papkastiga välja.


Viimati muutis seda GossipGirl (25/10/2010, 19:58). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Grape.
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 56
Age : 19
Asukoht : Foreverland.

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   26/6/2010, 23:07

Here's a long comment: ootan huviga uut. (y)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
GossipGirl
Hüsteeriline naerja
avatar

Female Postituste arv : 929
Age : 26

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   31/8/2010, 18:28

Uus osa. Loodan, et meeldib :)

Jane oli nii väsinud, sest vanaema oli teda terve päeva poest poodi vedanud. Kell lõi just üheksandat õhtutundi, kui tüdruk taas verandale läks ning kiiktoolis istet võttis. Ta tõmbas jalad ka toolile ning sulges käed ümber põlvede, jäädes Deemoni villa poole vaatama. Salamisi lootis ta, et Carl tuleb jälle läbi põõsaste siiapoole ning nad saavad jalutama minna. Seda aga ei juhtunud ning tüdruk läks pettunult poole tunni pärast tuppa tagasi. Võtnud endale küpsiseid, mis nad koos vanaemaga ostnud olid, läks tüdruk oma tuppa.

“Ma sõitsin Margarethi juurde, tulen õhtul. Kapil on raha, et süüa saaksid osta.”
-Vanaema.
Jane asetas kirja tagasi sinna, kus ta selle leidnud oli ning toppis raha siis taskusse. Tal ei olnud süüa vaja osta, külmik oli eilsest ikka veel täis. See oli lihtsalt vanaema ettekääne talle raha anda. Tüdruk tõmbas tossud jalga ning läks välja, lastes enne veel kassi tuppa, kui ukse lukku keeras. Ta oli eile otsustanud, et võtab julguse kokku ja pärib Joanna käest, kuhu Carl läks ning kuna ta peaks tagasi jõudma. Tüdruk kõndis üsna kiiresti mööda teerada tänava poole, et sealt siis Deemoni villa juurde minna.
See ei olnud kohe kindlasti Joanna, kes uksele tuli ning Janel ei olnud aimugi, kes see olla võis. Isa see ka ei saanud olla, sest see kutt siin oli vaevalt kahekümne aastane. “T, tere,” kokutas Jane kergelt, pigistades närviliselt käed pusa takus kokku. “Joanna, keegi on siin!,” hüüdis poiss ning kadus ukselt. Jane kirus ennast, tal oli üldse meelest läinud, et Joannal on sõbrad külas. Kui tal see meeles oleks olnud, ei oleks ta iialgi siia Carli kohta tulnud küsima, kuid nüüd oli juba liiga hilja minema minna. Minuti pärast tuli Joanna uksele. “Hei. Jane onju?!” Jane noogutas. Kuna Joanna enam midagi ei ütelnud, küsis tüdruk: “Ma tahtsin küsida, et ..kui see saladus ei ole..kus Carl on ja kas sa tead kuna ta võiks tagasi jõuda?” Joanna muigas, Jane oli üsna närviline. “Mm, ma arvan, et ta peaks homme tagasi jõudma. Asjad muutusid,” vastas ta siis Janele. “Ja ma usun, et kui Carl tahab, siis ta räägib ise. Mul ei ole seda luba antud.”
Jane muutus palju rahulikumaks, kui kuulis, et Carl homme tuleb. “Aitäh sulle,” tänas ta Carli õde ja hakkas minema sammuma, kuid pidi veel peatuma, enne kui oli trepist alla jõudnud, sest Joanna hõikas teda. “Äkki tahad õhtul läbi tulla? Me korraldame grillipeo.” Jane noogutas kergelt, kuigi tegelt oli tal ükskõik. “Tore. Õhtul näeme siis!” Joanna lõi ukse kinni ning Jane kiirustas üle muru ja läbi põõsaste koju tagasi. Enam ei pidanud ta vajalikuks teerada kasutada ja endast korralik mulje jätta. Carl tuleb siiski tagasi!

Jane oli pooled riided kapist välja kiskunud, kuid ta ei suutnud ikka otsustada mida selga panna, kell oli juba pool üheksa ja ta ei olnud isegi kohal veel, kuigi teistel arvatavasi pidu juba käis. Viimaks lõi ta käega ning pani selga mustad teksased ja valge maika, mille peale musta jakikese. Tüdruk vaatas ennast veel korraks peeglist ning läks siis Deemoni villasse. Ta jättis võtme mati alla ning vanaemale ukse vahele kirja, et on naabrite juures, sest vanaema ei olnud ikka veel tagasi jõudnud. Tüdruk kahetses, et oli kingad jalga pannud, nad olid ju siiski väljas ning kontsad vajusid koguaeg maa sisse. Ta kõndis villa poole varvaste peal, sest ta ei viitsinud uuesti tuppa vahetama kah minna. Viimaks jõudis ta kohale ning märkas kohe Joannat, kes kahe tüdrukuga laual tantsis. Jane muigas. Päris metsik pidu või mis? Kõik olid nii purjus juba ja tüdruk mõtles, kas see oli ikka hea mõte olnud siia tulla. Joanna märkas teda ning ronis laua otsast alla, tuikudes kergelt kui Jane poole sammus. “Sa tulid nii hilj..” Jane kargas ehmatusest tahapoole, sest Joanna hakkas tuikuma, haaras puust kinni ning oksendas. Janel läks sellest vaatepildist süda pahaks, kuid ta tundis, et ei saa nüüd ära minna. Kui Joanna lõpetas, üritas ta ennast püsti ajada ning Jane aitas teda kohe. “Tule, viime su magama,” ütles ta, kui Joannalt käe alt kinni võttis ning ta püsti tõmbas, hakates siis koos temaga maja poole minema. See oli üsna vaevrikas, sest Joanna seletas midagi, et tal on häbi ja, et ta ei tee enam kunagi nii ja samal ajal vehkis ta ka kätega, kuigi endal ei püsinud jaladki all. Jane abiga sai aga Joanne viimaks voodisse. Jane aitas tal jalatsid ära ning pani talle teki peale. Tüdruk otsustas, et kui Joanna seda hommikul ei mäleta, siis las see jäädagi igaveseks nii. Sulgenud enda järelt ukse, hakkas tüdruk tagasi välja minema, kuid tema teed takistas mingi pikka kasvu ja üsna rõveda pilguga kutt. “Tere kenake, kuhu suundud?,” päris poiss ja pani enda käe Jane põsele, silitades teda, libistades käe põselt mööda kaela rinnale. “Ära puutu mind!,” ütles Jane vihaselt ja lükkas täie jõuga poisi endast eemale. Jälle mingi vastikult purjus Joanna sõber. Nüüd tahtis küll Jane koju minna. “Miks nii kuri, tibuke!” Poiss surus Jane vastu seina, üritades teda suudelda. Jane hakkas rabelema ja poissi eemale tõukama, kuid too oli palju suurem ja tugevam. “Jäta mind rahule!,” karjus ta, kuid poiss muutus järjest agressiivsemaks. Jane oli juba nutma hakkamas, ta ei suutnud enam midagi teha, poiss hoidisi teda kinni ja käperdas samal ajal tema rindu ning suudles kaela. “Lase ta lahti, värdjas!” Jane vajus põrandale pikali, kui käed tema küljest eemdaldusid. Rusikad sähvisid ning hetk hiljem kummardus Carl Jane kohale. “Kas sinuga on kõik korras?,” päris poiss ning aitas Jane püsti, kallistades teda tugevalt. Jane noogutas. Kõige hullemat ei olnud juhtunud ja nüüd oli Carl siin. Tüdruk surus ennast kõvasti tema vastu, hoides käsi poisi ümber. “Kõik on korras,” korrutas Carl mitu korda, hoides Jane kaua enda vastas. Jane märkas, et kaks kohvrit vedelevad maas. Carl oli just koju jõudnud. Pisarad jätsid ka voolamise järgi ning viimaks pühkis tüdruk enda näo ära. Tüüp, kes teda just ahistanud oli, vedeles maas, nina verine. “M, mis tast saab?,” päris Jane, kui Carl enda kohvrid kätte võttis. “Kui ärkab, eks siis näeb. Ühte võin aga lubada, seda ööd ta siin ei veeda.” Carl oli väga vihane ning kui ta maaslamajast möödus, virutas ta talle veel korra jalaga. “Tule!” Jane kiirustas Carlile järgi, poiss sammus juba mööda koridori enda toa poole.
“Kus Joanna on?” Carl ootas, et Jane ka tuppa tuleks ja pani siis ukse kinni, süüdates tuled. “Ta läks magama,” vastas Jane, täpsustamata, miks.

“Ma ajan peo laiali ja siis saadan sind koju.” Carl tõmbas ukse lahti ning astus koridori, ootades Jane ka. Tüdruk oli kingad jalast võtnud ning kiirustas poisile järele. Tema süda lõi ikka veel kiiremini, kui normaalne oleks. Tüüpi, kes enne koridoris lamanud oli, ei olnud enam, kuid temast oli maha jäänud veretilkade rada. Carl oli ikka veel vihane, tüdruk sai sellest aru ning selle tõttu ei julgenud ta eriti midagi ütelda. Koos astusid nad verandale. Muusika oli kõvemaks keeratud, üks paarike ameles verandal, kuid Carl ei teinud neist väljagi. Ta suudnus maja nurga taha, Jane ikka tema kannul. Keegi ei pannud neid tähelegi, kui nad saabusid, sest osad magasid murul, mõned tuikusid pinkidel ja paar kolm inimest jõid veel laua taga, lärmates nagu segased. Carl suundus maki juurde ja keeras selle kinni. “Pidu on tänaseks läbi, kaduge magama,” ütles ta. Kolm lauataha jäänud kutti vaatasid teda nagu hullu. “Tegelt kah, kaduge tuppa,” lisas Carl. “Take it easy mees,” ütles üks kuttidest, kui tuikudest majja sammus, kaks teist tema järel. “Joanna veel saab selle eest. Selliseid joobareid siia vaja ei olnud. Ta lubas isale, et kõigest paar koolikaaslast.” Carl käis ringi ja ajas teisi ülesse. Tema südametunnistus ei lubanud neid ööseks välja jätta, sest ööd olid juba jahedad. Jane aitas tal ühekaupa kõik need tuppa lohistada, kes jalgu korralikult alla ei suutnud võtta. Ahistaja tüüp aga oli kadunud. Üks teadis öelda, et ta kutsus kellegi järgi ning sõitis minema. Umbes pooleteist tunni pärast oli majas vaikus ning Carl sai Jane koju saata. “Tahad jalutada või midagi?,” päris poiss. Jane raputas pead. “Jätame selle homseks, onju? Ma olen täna väsinud. Homme saad mulle rääkida, kus sa käisid ja mis sa tegid.” Tüdruk naeratas, kuid Carli ilme püsis ikka üsna vihane. Nad olid jõudnud Jane veranda juurde. “Aga on üks asi, mida ma tahan.” Carli ilme muutus küsivaks. “Mida siis?” Jane tõusis kikivarvukile ja andis kiire musi poisi huultele. “Homme näeme!,” hüüdis ta seejärel lõbusalt. Vahejuhtum selle tüübiga oli juskui meelest läinud. Jane ronis verandale ja kadus majja. Carli ilme muutus tuhmiks, ta surus käed taskusse ning läks pika ringiga koju tagasi.




Viimati muutis seda GossipGirl (25/10/2010, 20:07). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1711
Age : 23
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   31/8/2010, 18:55

Mulle meeldis

Mingi suht imelik lause oli vahepeal.
“Ta läks magama,” ütles vastas Jane

Aga muidu Oki Toki

UUT ka eks?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
GossipGirl
Hüsteeriline naerja
avatar

Female Postituste arv : 929
Age : 26

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   31/8/2010, 19:02

Mm, muutsin ära selle lause Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
PINK
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 205
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   2/9/2010, 20:17

niiiiiiiii ootan uut Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   5/9/2010, 20:51

ooootan uuut ! Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kurmzu
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 159
Age : 25

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   10/10/2010, 11:26

Tahan uut osa!!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.rate.ee/users/jaaaanika-/
GossipGirl
Hüsteeriline naerja
avatar

Female Postituste arv : 929
Age : 26

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   25/10/2010, 19:30

Kui loete, siis palun kommenteerige ka (: Ma tahan väga teada, kes mu juttu üldse loevad. flower

Kõlas koputus ning Jane avas silmad. Ta vaatas kella. Oli juba lõuna. Koputus kõlas uuesti ning Jane sai aru, et vanaema ei ole kodus, muidu oleks uks juba avatud. Tüdruk lükkas kiirelt teki pealt ning kiirustas ust avama. Seal oli Carl. “Tsau, tule sisse. Ma tulen kohe tagasi.” Jane jättis ukse lahti ning kiirustas uuesti teisele korrusele, et ennast korda sättida. Carl astus üle läve ning ootas tüdrukut esikus. Rahvas magas ikka veel tema juures, kuigi paljud olid juba jalga lasknud, mis oli hea, sest Carl ei kavatsenud enam ühtegi tundi neid välja kannatada. See oli ka põhjus, miks ta hetkel kodust välja oli tulnud.
Jane oli seitsme minuti pärast all tagasi, täiesti riides ja juuksed korralikus hobusesabas. “Tule edasi,” kutsus Jane, kui Carli köögi poole viipas. Ta leidis köögist jälle vanaema kirja, kus seisis, et ta läks turule ja on kella kolmeks tagasi. “Vanaema läks turule,” lehvitas Jane paberilipikut korra ja viskas selle siis prügikasti. “Tahad midagi süüa?,” päris tüdruk nüüd, kui Carl laua taga istet oli võttnud. Poiss raputas pead. Jane märkas nüüd, et Carl on täna eriti vaikne. “Kas kõik on korras?” Tüdruk võttis kausi, valas sinna hommikuhelbeid ning piima peale.
“Mida?,” küsis Carl.
“Ma küsisin, et kas kõik on korras?” Jane vangutas kergelt pead ja võttis nüüd Carli kõrval istet. “Sa oled täna kuidagi hajevil.” Carl kehitas õlgu ja vastas: “Kõik on korras. Lihtsalt väsinud olen.”
Jane naeratas. “Möll käib ikka veel?”
Carl viis nüüd viimaks pilgu tüdrukule. “Kui ma kodust lahkusin oli veel vaikus aga ärgu nad lootkugi veel üheks ööks siia jääda. Ei tule kõne allagi. Tahaks normaalselt elada.” Poiss manas näole naeratuse. “Kuidas magasid?”
Jane näol püsis ikka veel naeratus, kui ta vastas: “Väga hästi. Sinu nägemine aitas sellele kõvasti kaasa.”
Naeratus Carli näol aga tuhmus. “Aitab sellest eksole?! Sinu ja minu vahel ei saa kunagi midagi olema!” Poiss tõusis ja lahkus Jane majast. Tüdruk jäi talle lolli näoga järele vahtima, saamata aru, mis just juhtunud oli. Kas Jane flirtimine ajas tõesti poissi vihale. Kas Carli arust oli Jane kole. Kas poisil oli tüdruk juba olemas?!
Jane ei tahtnudki enam süüa ja kauss söömata hommikuhelvestega jäi sinna samma lauale, samal ajal, kui Jane vihaselt teisele korrusele trapmis ning tagasi voodisse läks. Ning sinna kavatses ta jääda terveks ülejäänud päevaks.

Vanaema jõudis natuke peale kolme koju. Ta pani toidukraami külmkappi ära ning avastas siis, et kauss mingise plögaga seisab laual. Need olid pehmeks läinud helbed. Vana naine viskas selle ära ning pesi kausi puhtaks. “Jane!,” hüüdis ta heatujuliselt ning kui lapselaps paari hõike peale alla ei tulnud, otsustas Clara ise vaatama minna, kus tüdruk on. Naine leidis Jane omas voodis magamast. Kell oli juba liiga palju, et nii kaua magada. “Janeke,” äratas vanaema tüdrukut ülesse, istudes tema voodi äärele. “Kell on juba kolm, sa magad terve päeva maha nii.”
“Mh thngi mgda,” ühmas Jane läbi une ja tõmas teki rohkem peale. “Kas sa oled haige?,” päris vanaema murelikult. “Ei, lse ml mgda,” ühmas Jane uuesti ning vanaemal ei jäänudki muud üle, kui tõusta ja lahkuda.

“Mulle aitab. Sa oled juba kolm päeva toas veetnud!,” ütles vanaema teeseldud vihaselt. Ta seisis Jane toa uksel ja nüüd sisenes, tõmmates lapselapselt teki pealt ära. See oli kolmanda päeva keskpäev, Jane oli ikka voodis ja magas. “Sa tuled minuga linna!” Jane üritas tekki peale tagasi tõmmata, kuid vanaema ei lasknud. “Ma ei tea, mis sinu ja Carli vahel juhtus, kuid sa pead selle lollitamise lõpetama. Sa oled suur inimene juba!” Jane peaagu, et urises vihaselt, kui siis voodist tõusis ja vannituppa läks. “Ma olen kümne minuti pärast valmis!,” karjus ta vanaemale sealt. Clara naeratas rahulolevalt ning läks alla tagasi, et ka ennast linnaminekuks valmis panna.

Jane jäi vanaema ette seisma ja põrnitses teda ärritunult. “Sa ei ütelnud, et TEMA meid linna viib!” Vanaema naeratas. “Ja mis temal siis viga on? Ma palusin teda ja ta oli rõõmuga nõus.” Clara sammus edasi ning Janel ei jäänud muud üle, kui talle järgneda ja siis Carli autosse istuda, sest just teda vanaema palunud oligi.
Oli kohe aru saada, et Carl oli arvanud, et peab ainult vanaema linna viima, mitte vanaema ja Jane. Jane istus kindlalt tahaistmele ning vahtis terve tee aknast välja. Pinge kahe noore vahel oli ilmselge, kuid vanaema lobises ikka enda asjadest ning Carl ühmas vahepeal ainult midagi vastu. Ka tema tundis ennast ebamugavalt.

Carl peatas auto turu parklas, sest vanaema soovis just sinna minna. “Minge teie vaadake sinna, kuhu ise tahate, mul läheb tunnike ikka ära.” Vanaema saatis Janele naeratuse, kui Jane tema poole silmi kissitas. Seejärel kiirustas Clara minema, surudes enne veel lapselapsele raha kätte, lisades, et too saaks endale midagi ilusat osta. Jane toetas ennast vastu autot ning põrnitses turu väravaid. Tal ei olnud plaanis kuskile liikuda. Carl istus ikka rooli taga ning asus ristsõnu lahendama. Jane ei tahtnud autosse istuda, kuid ta ei viitisnud ka seista. Selle tõttu ostustas ta ümber ning suundus kohviku poole, mis turu vastast asus, et seal teed juua. Jane ei näinud, et Carl vaatab talle kurvalt autoaknast järele, kui tüdruk üle parkla kohviku poole sammus.
Poisi otsus sündis läbimõtlemata ning ta kiirustas Janele järele. “Oota!,” ütles ta, kui tüdrukul õrnalt käest haaras. “Palun vabandust, et ma nii nõmedalt käitusin. Me võiks siiski sõbrad edasi olla..” Jane seisatas ning vaatas Carlile otsa. Muidugi ta tahtis poisiga sõber olla, kuid ta ei teadnud kuidas, sest ta oli selle lühikese ajaga temasse ära armunud ning oleks tahtnud midagi enamat, kui vaid sõprus. Kuid ilmselgelt Carl seda ei tahtnud...

*Kolm päeva enne linna minekut*

Carl oli just vihastanud ning Jane juurest minema kiirustanud. Nii, kui ta tuppa jõudis, kahetses ta, et oli nii nõmedalt käitunud, kuid nii oligi parem. Kui ta tüdrukust hoolis, pidi ta tast eemale hoidma ning Jane pidi temast üle saama. Aga kuidas? Kuidas suudat tema, Carl, nüüd Janest eemale hoida, kui tal tüdruku vastu nii suured tunded olid tekkinud. Ja seda kõike vaid paari päevaga. Ta ei olnud mitte kunagi kedagi nii väga endale tahtnud, kui Jane. Carl elas enda viha välja Joanna külaliste peal, ajades nad ükshaaval kõik maast lahti ning käsutades neid koju.

***

Jane kehitas õlgu. “Eks sa ise tead.. aga mul jäi küll tunne, nagu ei tahaks sa minuga enam kunagi mingit tegemist teha.” Carli ilme väljendas ilmselgelt valu. “EI! See on vale!” Ta ei osanud enam midagi lisada, kuid kahetses nüüd, et oli tüdruku juurde tulnud. Ta ei suutnud endale antud lubadust pidada, et hoiab Janest eemale. Poisi käsi tõusis ning ta asetas selle õrnalt tüdruku põsele, vaadates talle otse silma. Nii väga ihaldas ta neid huuli suudelda, tüdrukut igavesti enda embuses hoida, kuid EI ta ei tohtinud..igavesti ei olnud tema jaoks enam olemas. Carli käsi langes jälle alla, ta keeras ennast ümber ning sammus otsejoones autosse tagasi. Jane jäi jälle rumala näoga talle järele vahtima. “Mis asi see nüüd oli?,” küsis ta endalt. Tüdruk ei kavatsenud aega raisata. Tal oli veel üks võimalus ning, kui see võimalus ka ei toimi, siis jätab ta poisi igaveseks rahule. Jane sammus Carlile järgi, tõmbas auto uke lahti ning, kui poiss talle segase pilguga otsa vaatas, tõmbas Jane poisi autost välja, suudeldes teda huultele.
Carl tahtis Jane eemale lükata. Ei ta ei tahtnud aga ta tundis, et peaks eda tegema. Kuid selle asemel sulges ta enda käed tugevalt ümbet tüdruku, suudeldes teda kirglikult vastu. Vihma hakkas sadama, kuid see neid ei häirinud. Nad seisis vihmasajus, nii tugevalt teineteise vastast, et oli raske aru saada, kust lõppeb üks ja algab teine.





Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   25/10/2010, 20:11

awww nii armas, kirjuta kindlalt edasi (Y)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
IsisQ
Teise astme kurjuse abiline
avatar

Female Postituste arv : 8
Age : 29

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   25/10/2010, 20:24

Väga lahe ja huvitav ja naljakas jutt Very Happy Noh.. hakka nüüd uut kirjutama.. KOHE Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 21
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   25/10/2010, 20:31

niihea. :)
uut ! (Y)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
GossipGirl
Hüsteeriline naerja
avatar

Female Postituste arv : 929
Age : 26

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   26/10/2010, 15:46

Nädala lõpuks peaks uus osa ülesse tulema :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   26/10/2010, 18:41

jee, Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1711
Age : 23
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   26/10/2010, 21:04

See kaua oodatud osa Very Happy Nädala lõpuni on nii palju aega. Ma suren ära selleks ajaks. Crying or Very sad Ma ei jõua seda uut osa ära oodata. Muidu mulle nagu TÄIEGA meeldis Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
FlyWithMe
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 241
Age : 23
Asukoht : EiKunagiMaa

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   8/11/2010, 19:13

Lugesin läbi, mulle meeldib. (:
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   8/11/2010, 20:50

see nädalalõpp kui pidi uus tulema on ammu möödas Rolling Eyes
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
GossipGirl
Hüsteeriline naerja
avatar

Female Postituste arv : 929
Age : 26

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   8/11/2010, 23:44

Jah tean, sorry. Üritan võimalikult kiiresti uue osa teha.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   9/11/2010, 15:24

okei :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Tema Canterbury suvi   

Tagasi üles Go down
 
Tema Canterbury suvi
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2Mine lehele : 1, 2  Next
 Similar topics
-
» Tema Canterbury suvi
» Unistus suvest, ei midagi enamat.
» Agatha Christie Raamatud.
» 2oo9 aasta.
» Vot tema pärast ma enam midagi ei kirjutagi..

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Draama-
Hüppa: