2013

Pealkiri: 2013 6/1/2013, 11:51

1. "Sünge jumalus" - Bree Despain
2013 Sngejumalus

Lehekülgi: 318
Tutvustus:
Kadunud poeg
Ohtlik armastus
Tappa see, keda armastad enim
Daniel vaatas minu poole. Tema tumedad silmad uurisid mu nägu. Midagi oli neis liigagi tuttavates silmades teisiti. Ehk oli see viis, kuidas tänavalaterna oranžikas valgus tema pupillides vastu kumas. Või see, kuidas ta ainiti, kordagi pilgutamata, vaatas. Tema silmis peegeldus… nälg.
Väikelinna pastori tütar Grace Divine teadis alati, et sel ööl, kui Daniel Kalbi kadus ja tüdruku vend Jude verisena koju tuli, juhtus midagi kohutavat. Nüüd on Daniel tagasi ja Grace peab valima: kas alistuda üha kasvavale armastusele Danieli vastu või jääda ustavaks oma vennale. Kui Grace Danieliga lähedasemaks saab, kuuleb ta, mis päriselt tol saladuslikul ööl juhtus. Ta peab päästma need, keda armastab. Aga selle hind võib tema jaoks olla liiga kõrge.

Arvamus: Mulle meeldis. Ma algul arvasin, et Grace on kindlasti selline hästi eeskujulik, korralik ja viks tütarlaps, kuid temas on just kõike natukene, mis on hea... Ma arvan, et Grace'i elu oli päris raske. Talle oli pandud sügava tähendusega nimi - jumalik arm - ning temalt oodati, et ta oleks selle nime vääriline, et ta aitaks inimesi, juhataks neid jne.
Mulle meeldis, et Grace polnud päris selline nagu tema isa. Ta isa oli nii usklik, et minu jaoks oli see juba kummaline - kui Don kirikust raha varastas ja Grace'i isa talle peale sattus ning Don talle noa kõrile surus, siis tüdruku isa ütles vaid midagi sellist, et "küsi ja sulle antakse"... Ta andestas Donile, ta andestaks vist kõigile... Raamatu lõpu poole oli aga õnneks ka tema tõelist iseloomu näha.
Danieli puhul meeldis mulle, et ta polnud mingi rikas ja populaarne kutt, nagu enamustes raamatutes juhtub olema.
Ütleks veel, et raamatu tegi nii põnevaks see teadmatus, et kes on Markhami tänava koletis...
Hinnang: 9/10

Loetud lehekülgi siiani: 318

Pealkiri: Re: 2013 10/2/2013, 20:57

2. "Toomas Nipernaadi" - August Gailit
2013 Toomasnipernaadi

Lehekülgi: 396
Tutvustus:
(Internetist leitud)
Igal kevadel läheb Toomas Nipernaadi nimeline kirjanik rändama mööda kodumaad. Tema eesmärgiks on muuta inimesi õnnelikumaks ning koguda inspiratsiooni. Oma rännakutel kohtab erinevaid kohti ja inimesi. Igas peatuspaigas esitleb ta ennast erinevalt, olles kord maamõõtja, kord sulasena, sookuivendajana või pärlipüüdjana. Nipernaadi üritab luisates äratada neidudes armastust ja panna neid elule teistmoodi vaatama.
Toomas Nipernaadisse armuvad nii rikas peretütar, kohtlane karjaplika, uhke kalurineiu ning paljud teised. Nende õnnetuseks poiss siiski kaob nende elust sama salapärasel moel, nagu ta sinna ilmus.
Kui saabub sügis, asub Nipernaadi seaduslik naine teda otsima. Olles läbi rännanud kõik abikaasa teed, leiab naine ta lõpiks ühest kaluri onnist. Sealt toimetab naine ta taas koju kindlatesse raamidesse, kus mees saaks rahus töötada.

Arvamus: Oeh jah... Mis nüüd öelda? Minu arust on Toomas Nipernaadi üks kohutav inimene. Rändab muudkui ühest kohast teise, leiab sealt mõne rumala tüdruku, kes jääb tema jutte helgest tulevikust uskuma, ning siis kaob tüdruku elust igaveseks. Just seda sama juttu raamatu kohta on mulle rääkinud ka klassikaaslased. Peale esimest peatükki mul tegelikult sellist arvamust veel polnud. Mulle tundus, et Nipernaadi hoolis Lokist, sest kui ta teada sai, et oli minema parvetanud hoopis õela Malliga, mitte Lokiga, siis ta hüppas kohe parvest välja ning hüüdis tüdrukut taga. Nüüd pole ma aga sugugi kindel, et ta ühestki tüdrukust hoolis...
Viimane peatükk meeldis mulle, sest lõpuks leidus keegi, kes ei uskunud Nipernaadit!
Hinnang: 4/10

Loetud lehekülgi siiani: 318 + 396 = 714

Pealkiri: Re: 2013 2/3/2013, 20:20

3. "Mina olin siin. Esimene arest" - Sass Henno
2013 Esimenearest

Lehekülgi: 318
Tutvustus:
Ühelt poolt on see lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi, käibetõdesid ja moraalinorme. Teiselt poolt on see ühe poisi ülestunnistus sündmustest, mis on jäänud piisavalt kaugeks, et neid saaks valutult jutustada. Vaesusest, vägivallast ja esimesest kinnikukkumisest.
Mõned on pidanud seda rohkem musta raha teenimise õpikuks. Teised leiavad, et raamat on eelkõige huvitav lugemine emadele ja isadele, kel pole õrna aimugi, mis diile tegelikult rajooni garaažide vahel tehakse.
Raamat esitab jõulise väljakutse kõigile, kes pretendeerivad tänapäeva noorte elu kajastamisele või selle mõistmisele, ning näitab otsekoheselt, kui ebameeldivate probleemide ja tegelastega tänapäeva eesti noored kokku puutuvad.

Arvamus: Midagi teistsugust... Ei meenu, et oleksin enne midagi sellise teemaga seonduvat lugenud.
Nii... Alustan siis peategelasest, Rassist. Mulle meeldis, et ta polnud selline üdini pätipoiss, vaid tal olid unistused, väga mõttekad ja ilusad unistused. Nimelt tahtis ta arstiks õppima minna - soovis elusid päästa. Lisaks meeldisid mulle vahel tema mõttekäigud ning ka tema isiksus hakkas mulle lõpupoole meeldima. Eriti tore oli, kui ta Hanna oma perekonda võttis. Ma täpselt ei mäleta tema öeldut tüdrukule, kuid see oli igatahes südantsoojendav ja andis aimu, et esmamulje Rassist oli hoopis justkui "mask", mida poiss igapäevaselt kannab ning mille taga peitub palju enamat...
Kui kogu raamatut tervikuna võtta, siis see on veidi etteaimatav - kõik algab mingi väikese asjaga, siis tuleb välja, et sellega on palju rohkem inimesi seotud ning lõpuks kasvab üks suur-suur jama...
Hinnang: 5/10

Loetud lehekülgi siiani: 714 + 318 = 1032

Pealkiri: Re: 2013 9/3/2013, 12:19

4. "Vaikus" - Becca Fitzpatrick
2013 Vaikus

Lehekülgi: 382
Tutvustus:
Becca Fitzpatricku edukate romaanide „Salajane” ja „Crescendo“järg, kus langenud ingel Patchil ja koolitüdruk Noral on võidelda veel üks võitlus: relvadeks armastus ja lõppematu usk teineteisesse peavad nad peatama kurja, kelle käes on võim purustada igaveseks kõik see, mille nimel nad on vaeva näinud.

Arvamus: Meeldis, väga-väga meeldis. Algus oli ootamatu - mälukaotus!?
Nora oli oma elust viis kuud kaodanud ega mäletanud sellest ajast midagi - seega ei mäletanud ta ka Patchi. Mulle meeldis, et Nora kohe teda nende "esimesel" kohtumisel ära ei tundnud. Patch tutvustas end tüdrukule nimega Jev. Ta lootis, et Nora saab ehk nüüd taas normaalset elu elada, kui tema elust kaob, kuid nad juhtusid ikka ja jälle kokku...
Kui Patch Noral lõpuks oma tiivaarme katsuda lasi, et tüdruk minevikust selgust saaks ning kui Nora taipas, et Jevi nimi on Patch, siis mulle käis tohutult närvidele, et Nora ikka poissi Jeviks kutsus, küll oma mõtteis, aga ikkagi... Ootasin pikkisilmi, et ta lõpuks tema kohta Patch ütleks. Mingil hetkel kartsin, et ta jääbki tüdruku jaoks raamatu lõpuni Jeviks. Õnneks mitte.
Mul on nii raske selle raamatu kohta kirjutada, sest see on lihtsalt hämmastavalt hea...
Hinnang: 10/10

Loetud lehekülgi siiani: 1032 + 382 = 1414

Pealkiri: Re: 2013 13/3/2013, 21:56

5. "Näljamängud" - Suzanne Collins
2013 Nljamngud

Lehekülgi: 304
Tutvustus:
Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Arvamus: Kui raamatukogus käisin ja olin juba kolme raamatu kohta küsinud ning ühtegi neist polnud saadaval, siis hakkas mulle hoopis see riiulil silma. Paljud on öelnud, et see on kohutavalt hea raamat ning otsustasin seega selle lõpuks kätte võtta.
Idee on jõhker... kuid hea, muidugi. Jube oleks mõelda, kui midagi sellist ka päriselt aset leiaks. Mind ärritas aga nende mängude mõte - näidata ringkondadele, et Kapitooliumi vastu mässu tõsta on mõttetu ning kui inimesed seda teevad, siis nad tapetakse, nagu kunagi tehti 13. ringkonnas, millest pole enam midagi alles. Kohutav oleks elada sellises riigis, kus vägivallaga inimestele tahet peale surutakse. Üldse, kuidas saab nimetada meelelahutuseks seda, et vaatad kodus teleka tagant, kuidas inimesed üksteist tapavad, selleks, et kunagi elusalt koju naaseda? Lisaks pidasin ka seda imelikuks, kuidas neid kõiki nii üles löödi enne areenile minekut.
Lõpp oli kurb. Peetal olid tõelised, tugevad tunded Katnissi vastu, kuid tüdruk polnud oma tunnetes sugugi nii kindel. Peeta jäi ilmselt arvamusele, et Katniss vaid teeskles kogu see aeg, et on temasse armunud...
Hinnang: 10/10

Loetud lehekülgi siiani: 1414 + 304 = 1718

Pealkiri: Re: 2013 21/3/2013, 20:48

6. "Ma leian su, Sky" - Joss Stirling
2013 Maleiansusky

Lehekülgi: 286
Tutvustus:
Oma hingesugulase leidmine pole kunagi varem nii ohtlik olnud.
Sky’l on salajane minevik. Matnud tõe oma traumaatilise lapsepõlve kohta sügavale sisimasse, on ta müsteerium isegi endale.
Uues koolis alustades silmab ta esimesena Zedi. Poiss kõmbib koridorides kui jumalasarnane olend surelike seas. Sky on rabatud, kui poiss tema vastu huvi tunneb, aga Zedi ja Sky jaoks on nende suhtes rohkem kaalul, kui tüdruk esialgu aru saab.

Arvamus: Meeldis. Mu lemmiktegelased on ilmselt Sky ja Yves. Sky meeldis mulle eriti tema sarkasmi ja kangekaelsuse tõttu. Yves oli lihtsalt lõbus ja kuidagi mõnus tegelane.
Algul olin ma vihane, kuidas Zed Skyle kohe peale hüppas või nii, kui teada sai, et Sky tema hingeleidja on. See oli lihtsalt nõme, kuidas ta tüdruku enda omaks kuulutas. Jäi mulje, nagu oleks ta nii meeleheitel oma hingesugulase leidmisega olnud, et kui ta nüüd tüdruku leidis, pidi ta kohe tegutsema jne... Kõik need me-oleme-hingesugulased-oleme-kokkuloodud-hetked ajasid mind vahel veidi vihale Very Happy

Õnneks ka Skyd Very Happy

Nii, ma ei saanud sellest aru, et kuskil raamatu alguses kutsus Sky end mõtteis Alice'ks. Kas see on tema pärisnimi? Samas raamatu lõpu poole, kui nad tema mineviku kohta uurisid, tüdruk ju ütles, et kahjuks ei saanud ta ikka teada, kes ta on?
Lisaks, et tõlkimine ei meeldinud mulle kohati. Ma ei tea, kas ainult mina arvan nii, kuid minu arvates ei olnud just kõikjal sobilik sõna "sorri". Samas oli minu jaoks imelik see, et koguaeg kasutati "jaa", mitte "jah". Lihtsalt see "jaa" ei sobinud kuidagi... Või on see minu viga? A, veel oli mõningates kohtades jutumärkide lõppemine puudu.
Hinnang: 8/10

Loetud lehekülgi siiani: 1718 + 286 = 2004

Pealkiri: Re: 2013 12/4/2013, 20:04

7. "Minu armsad luud" - Alice Sebold
2013 Minuarmsadluud

Lehekülgi: 304
Tutvustus:
Kui me kohtume raamatu peategelase Susie Salmoniga, on ta juba taevas.
Vaadates alla sellest kummalisest uuest paigast, jutustab ta meile neljateistaastase tüdruku värske ja energilise häälega loo, mis on ühtaegu painav ja lootusrikas. Oma surmale järgnenud nädalatel jälgib Susie elu jätkumist ilma temata: kuidas tema koolikaaslased levitavad kuulujutte tema kadumisest; kuidas ta pere hellitab lootust ta elusalt leida ja kuidas ta mõrtsukas püüab jälgi peita.
Kui mööduvad kuud ilma vähimagi edasiminekuta, näeb Susie, kuidas kaotus ta vanemate abielu pahupidi pöörab, kuidas ta õde sunnib end olema tugev ja kuidas ta väikevend püüab taibata sõna «läinud» tähendust. Ja ta uurib paika nimega taevas -- mis meenutab talle uhkete kiikedega kooliõue. Seal on nõustajad, kes aitavad uustulnukatel kohaneda, ja sõbrad, kellega tuba jagada. Mida iganes ta ka ei sooviks, kõik ta soovid täituvad -- peale ta suurima soovi: olla uuesti Maa peal koos oma lähedastega.

Arvamus: Oeh, kui kaua mul selle lugemisega läks! Nii kiire aeg on olnud + igasugused muud segavad faktorid...
Nii, miks ma selle raamatu üldse otsustasin raamatukogust endaga võtta? Sellepärast, et jällegi ühtegi raamatut, mida soovisin, polnud ja silmasin siis seda seal riiulil ning kuna olen kuulnud, et paljudele see raamat meeldib, mõtlesin, et eks loen ka isegi läbi. Mainin ära, et pole sellest raamatust tehtud filmi näinud.
Vahepeal oli see raamat minu jaoks igav... Susie oli liiga teiste eludes kinni ning vahel muutus igavaks lugeda lihtsalt seda, mida keegi tema perekonnas parasjagu teeb. Selle esimese asja kohta, et ta teiste eludes nii kinni oli, tooksin näiteks, kui Samuel Lindseyle abieluettepaneku tegi ja Susie sellest nii pöördesse sattus, ringi keksis seda kõigile kuulutades ning karjudes, et tema unistus täitus... Too much is too much, ütleksin mina.
Lõpp ei meeldinud mulle mõnes-mõttes... Harvey pääses liiga kergelt - suri lihtsalt õnnetuse tagajärel.
Muidu mulle meeldisid need mälestustekillud, mida Susie vahepeal jutustas. Need andsid raamatu tegelaste olemusest palju teada jne.
Hinnang: 6/10

Loetud lehekülgi siiani: 2004 + 304 = 2308

Pealkiri: Re: 2013 21/5/2013, 12:31

8. "Enne kui ma suren" - Jenny Downham
2013 Ennekuimasuren

Lehekülgi: 302
Tutvustus:
Kuueteistaastane Tessa Scott põeb juba neljandat aastat rasket haigust ja teab, et tal on jäänud elada vaid mõned kuud. Tal on nimekiri asjadest, mida ta kindlasti teha tahab. Näiteks soovib ta saada kuulsaks, rikkuda kõiki reegleid ning… olla kordki elus tõeliselt armunud. Nimekirja järgimine toob kaasa üksjagu äpardusi, aga tänu uutele kogemustele tunneb ta end elusamana kui kunagi varem.

„Enne kui ma suren“ on ainulaadne ja erakordne, imetlusväärse siirusega kirjutatud lugu tüdrukust, kelles pulbitseb soov elada – olla, minna, teha, kogeda… võttes igast päevast viimast.

Briti kirjanik Jenny Downham (sünd 1964) on avaldanud kaks raamatut. 2008. aastal avaldatud „Enne kui ma suren“ võitis kohe pärast ilmumist suure hulga lugejate ja kriitikute südamed ning see pälvis mitu kirjandusauhinda (teiste seas Carnegie medal).

Arvamus: Nii paljud on seda raamatut soovitanud ning seega otsustasin ka selle kätte võtta.
See on väga mõtlemapanev ja kurb raamat. Raske on sellest kirjutada, sest lihtsalt öelda, et see oli hea, ei ole piisav. See kutsus esile lihtsalt nii palju erinevaid emotsioone. Oeh jah...
Ma tundsin Tessale kaasa, et ta ema nende juurest lahkunud oli. Eriti kurb oli see, kui Tessal tekkis ninaverejooks ning ainuke tema lähedal oli ema, kes ei osanud midagi erilist teha, et teda aidata. Lõpuks nad läksid haiglasse ning ka seal ei osanud ta ema arsti informeerida selle kohta, kas Tessal on olnud peavalusid, mis rohte ta võtab jne... Kohutav! Oleks tahtnud ta emale öelda, et sul on vähihaige tütar ja sa põhimõtteliselt ei tea ta haigusest midagi! Nagu mis mõttes?
Mulle meeldis Adam. Ta suutis näha Tessas ilu, olenemata sellest, et ta oli nii kõhn, ta keha katsid sinikad, tal peaaegu polnudki juukseid jne. Ta armastas Tessat ning oli ta kõrval, kui ta suri.
Hinnang: 10/10

Loetud lehekülgi siiani: 2308 + 302 = 2610

Pealkiri: Re: 2013 2/6/2013, 16:23

9. "Lahvatab leek" - Suzanne Collins
2013 Lahvatableek

Lehekülgi: 320
Tutvustus:
Kõigile raskustele vaatamata võitis Katniss Näljamängud. Tema ja Peeta on imekombel ikka veel elus. Katniss peaks tundma kergendust ja olema õnnelik, sest lõpuks on ta ju naasnud oma perekonna ja vana sõbra Gale’i juurde. Ometi ei laabu miski nii, nagu Katniss sooviks. Gale hoiab temast eemale. Peeta on talle täielikult selja pööranud. Ja lisaks levivad kuuldused ülestõusust Kapitooliumi vastu – ülestõusust, mille alustamisele võisid Katniss ja Peeta kaasa aidata.

Eneselegi ootamatult on Katniss süüdanud leegi, mida ta kardetavasti lämmatada ei suuda ... ja võib-olla ei tahagi. Selleks ajaks, kui Katniss ja Peeta peavad suunduma Kapitooliumi julmale võidutuurile Panemi ringkondades, on panused kõrgemad kui kunagi varem. Katnissil ja Peetal tuleb ühegi kahtlusevarjuta tõestada, et nad on endiselt teineteisesse kõrvuni armunu, vastasel juhul on tagajärjed kohutavad.

“Näljamängude” triloogia teises raamatus “Lahvatab leek” jätkab Suzanne Collins Katniss Everdeeni lugu, pannes teda proovile rohkem kui varem ... ja üllatades lugejaid igal sammul.

Arvamus: See raamat tõesti üllatas mind igal oma sammul...
Ma ei teagi, kas ma tahaksin, et Katniss oleks valinud Peeta või Gale'i. Ma eeldasingi, et ta otsustab Gale'i kasuks, aga samas ma arvan, et lõpuks jääb ta siiski Peeta kõrvale. Võib-olla siis viimases raamatus. Eks näeb...
See, et endised võitjad areenile tagasi kutsuti, ei tulnudki mulle päris ootamatult. Ma hakkasin mingi hetk seda aimama. Ja kui sellest rääkida, et Peeta Haymitchi asemel vabatahtlikult mängudele läks, siis ma oleks meeleldi teist varianti lugenud. Oleks päris vägev olnud, ma arvan.
Cinna on üks mu lemmiktegelastest. Mulle meeldis väga, mida ta Katnissi pulmakleidiga tegi, teades, et see president Snowi kindlapeale ärritab ning ei keegi muu kui tema ise peab selle ees maksma. Kahjuks nii läkski ning mul oli lihtsalt nii kahju, kui ta enne Katnissi areenile minekut läbi peksti. Ma tõesti loodan, et ta jäi ellu.
Lõpp oli vedi ootamatu. Ma arvasin küll, et ega nad ei sure, aga et hoopis midagi sellist juhtub... Tjah. Kokkuvõttes tahaksin juba järgmist osa lugeda.
Hinnang: 10/10

Loetud lehekülgi siiani: 2610 + 320 = 2930

Pealkiri: Re: 2013 9/6/2013, 12:03

10. "Pilapasknäär" - Suzanne Collins
2013 Pilapasknr

Lehekülgi: 332
Tutvustus:
Lõõmav tüdruk Katniss Everdeen on elus ja tema perekond väljaspool ohtu, kuigi nende kodu on hävitatud. Gale on põgenenud. Peeta on Kapitooliumis vangis. 13. ringkond on tõesti olemas. On mässajad. On uued juhid. Revolutsioon kogub jõudu.

Täiesti ettekavatsetult päästeti Katniss julma Vaigistusveerandsaja areenilt ja täiesti ettekavatsetult on ta juba pikka aega osalenud revolutsioonis, ise sellest midagi teadmata. 13. ringkond on varjust välja tulnud ja seal hautakse plaane Kapitooliumi kukutamiseks. Paistab, et hoolikalt seatud plaanides on olnud mängus kõikide käsi, välja arvatud Katnissi oma.

Revolutsiooni edu sõltub Katnissi soovist hakata etturiks, võtta vastutus loendamatute elude eest ja muuta Panemi tulevikku. Selleks peab ta kõrvale heitma oma viha ja usaldamatuse. Temast peab saama ülestõusnute pilapasknäär – olgu isiklik hind milline tahes.

Arvamus: Mulle meeldis, et Katniss ei tahtnud eriti pilapasknääriks hakata ning kui ta lõpuks sellega nõustus, olid tal omad tingimused. Lihtsalt mulle meeldib, kui kangekaelne ta on. Mõnes mõttes on nad Haymitciga sarnased ja kui Haymitch juba jutuks tuli, siis on ta selles raamatus üks mu lemmiktegelasi. Eriti meeldis mulle see koht, kui ta tüdrukut haiglasse vaatama tuli pärast seda, kui ta 8. ringkonnas käskudele ei allunud ning kuulari peast tiris. Mind ajas naerma, kui ta ütles, et kui Katniss ei taha kuularit vabatahtlikult kanda, siis ta võib lasta talle sellise pearaami panna, mis käib lukuga kinni ja ainult Haymitchil on võti, et see avada või kui see ei toimi, siis võivad nad Katnissile ka pea sisse kiibi panna ning ta oleks Haymitchiga kogu aeg ühenduses Very Happy

Kurb oli, et jällegi nii paljud elu kaotasid. Eriti kurb oli see, et Cinna ja Prim surid. Nagu ma vist juba eelmise osa all mainisin, oli Cinna siiski üks mu lemmiktegelasi. Ka Boggsi ja Finnicki surmast oli kahju. Boggs oli siiski Katnisssi poolt ning Finnick oli niisama muhe tegelane.
Kui jällegi Gale'i ja Peeta teema juurde laskuda, siis ma olen kokkuvõtteks siiski õnnelik, et Peeta oli see, kes 12. ringkonda naases, mitte Gale. Gale'il oli selles õigus, et Katniss valib selle, keda tal ellujäämiseks vaja on ning see oleks paratamatult olnud Peeta.
Hinnang: 10/10

Loetud lehekülgi siiani: 2930 + 332 = 3262

Pealkiri: Re: 2013 9/7/2013, 20:03

11. "Minu Island" - Tarvo Nõmm
2013 I9oo

Lehekülgi: 287
Tutvustus:
Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.

Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.

Arvamus: Mõtlesin vahelduseks midagi muud lugeda. See on esimene raamat, mis sellest sarjast läbi olen lugenud. Islandi kasuks otsustasin seetõttu, et seda raamatut, mida soovisin, polnud ning raamatukogujuhataja soovitas seda.
Mulle meeldis. Ma poleks uskunud tegelikult, et selline raamat minu jaoks nii huvitavaks osutuda võib. Igatahes, Island muutus mulle kuidagi väga sümpaatseks. Kõik sealne loodus, inimesed ja puha... oeh.
Island on igatepidi üks imedemaa... Ei kujutaks eales ette, et seisaksin liustiku kõrval, kuid kannaksin suveriideid, aga vot see on võimalik. Samas ei tuleks ilmselt enamustes riikides kõne alla see, et võiksid oma majaust ööpäevaringselt või isegi siis, kui kodust päevadeks minema lähed, lukustamata hoida. Islandil võid ka vabalt poodi minna nii, et jätad auto mootori tööle: keegi ei kavatsekski su autot ärandada.
Veel osutuks hämmastavaks, kuidas islandlased leiba valmistavad. Nimelt teevad nad seda mäe sees. Kuna seal on kuum pinnas võinii, on see täiesti võimalik. Kohalikud on kaevanud mäkke augu ning sinna sisse asetanud pesumasinatrumli, kuhu nad siis panevad piimapakiga leivataigna. Leib valmib ööpäevaga. Täiesti uskumatu, eks? Ilmselgelt ei saaks seda kodus järele proovida, sest piimapakk kõrbeks ahjus ära.
Omamoodi üllatavaks osutusid ka sealsed toidud. Põhimõtteliselt kõik toidud olid hapendatud või mädandatud. Leidus ka palju toite, mis olid sõnniku sees suitsutatud/küpsetatud vms.
Kokkuvõttes tundub Island mulle õudselt hämmastava kohana ning tahaksin tulevikus seal kindlalt ära käia!
Hinnang: 8/10

Loetud lehekülgi siiani: 3262 + 287 = 3549

Pealkiri: Re: 2013 11/7/2013, 17:52

12. "Minu Bollywood" - Ragne Jõerand
2013 Wxmd

Lehekülgi: 263
Tutvustus:
Läksin Indiasse otsima hingerahu ja sisemist tasakaalu, kuid leidsin hoopis armastuse. Ja veel millise! Selles armastusloos on tormilised tõusud ja mõõnad, madalad kired, armukadedad naised, suguvõsa vastuolek ja armukese kättemaks. Pean sageli sulgema silmad ja mõtlema, kas see ikka on tõsi ja juhtub minuga – või on see kõik üks Bollywoodi nõretav film, kuhu endalegi ootamatult olen peaosatäitjaks sattunud.

Ühte tean ma siiski tänu Indiale kindlalt: elada tähendab julgeda armastada just siis, kui armastus on sinu ellu tulnud. Isegi siis, kui sa pole seda otsinud ja selle armastuse vastu tundub olevat kogu maailm: viisareeglid ja elamisload, kultuurid ja perekonnatraditsioonid ning eelnevate elude suhtesasipuntrad.

Ent siiani ei ole mul vastust küsimusele, kas armastuse nimel ikka võib tuua ohvriks süütuid hingi ja panna kannatama lapsi. Kas see üldse on armastus, kui õnn ja valu nii tihedalt läbi põimuvad?

Arvamus: Ka see raamat polnud too, mille järele ma tegelikult raamatukokku läksin, kuid lahkusin sellega, mõeldes, et miks mitte ka lugeda teisi selle sarja raamatuid, kui Islandi oma mulle üsnagi palju meeldis?
Kiri raamatukaanel pealkirja all - "elu nagu india filmis" - vastab täielikult tõele. Minu jaoks on see lihtsalt nii uskumatu, et kõik, mis Ragnega juhtus, on tõsi. Eriti veel, kui arvestada seda, et raamatu lõpu poole kirjutas Krishna - siinkohal mainin, et ma absoluutselt armastan seda nime - Ragnele kirja, kus seisis, et ta olevat 13-aastasena näinud ilmutust, kus Hanuman talle ütles, et ta abiellub kunagi valge naisega ja nad kolivad kuhugi kaugele Indiast ning ta peaks seda naist kõvasti hoidma. Krishna oli Teda nii kaua oodanud ja kui ta ühel päeval Ragnet nägi kuulis ta Hanumani ütlevat "See on Tema". See pole veel aga kõik, kuna ka Ragne oli 13-aastasena midagi sarnast kogenud. Ta käis nimelt ühe kuulsa hüpnotisööri käest oma eelmise elu kohta küsimas ning nägi, et ta oli Mehhiko tantsijanna, kes hukkus tulevahetuses, kui kaks meest tema pärast duelli pidades ka ise surma said. Kui Ragne Krishnat esimest korda kohtas, nägi ta too õla kohal kuldset tähekest ning nüüd ta sai aru, et Krishna on üks nendest meestest tema eelmisest elust. Uskumatu lihtsalt...
Oeh jah... Kui nüüd rääkida muust kui sellest seebiooperist, siis India on ikka oma kommete ja tavade poolest minu jaoks päris uskumatu. Mõelda vaid, et inimeste laipu visatakse Gangesesse, kuna see vabastab nad taassünniahelast... Lisaks on Indias veel sedasi, et kui mees sureb enne oma abikaasat, siis on see naise süü. Naine võib oma patud heastada näiteks sati tseremooniaga, mis tähendab, et laseb end elusast peast koos oma mehega ära põletada. Kui ta seda aga ei tee, on tal kaks teist valikut - ta kas kolib leskede aašrami või hakkab tänaval kerjama, sest pere juurde tal enam asja pole, kuna lesk peres toovat halba õnne. Tänapäeval võib aga naine vist uuesti abielluda, nagu ma aru sain.
Igatahes ei hüppa mu silme ette enam india filmid, kui keegi seda riiki mainib. Mulle jääb India nüüd pigem meelde oma uskumuste, tavade ja kommete poolest. Keda vähegi India huvitab, siis julgen seda raamatut soovitada, sest see on tõesti väga põnev ning hariv.
Hinnang: 9/10

Loetud lehekülgi siiani: 3549 + 263 = 3812

Pealkiri: Re: 2013 3/8/2013, 22:51

13. "Hirmuilm" - Simon Holt
2013 Z4xe

Lehekülgi: 288
Tutvustus:
Neeljad:
Kurjad deemonlikud olendid, kes võtavad inimkeha üle võimust Kahjaööl, talvise pööripäeva süngeimail tunnil.

Peaaegu aasta…
on möödunud ajast, kui Reggie avastas neeljad. Talvine pööripäev on jälle lähenemas. Nende õnnetute jaoks, kes koletiste saagiks langevad, tähendab see öö sõnulseletamatut õudust, sest sel korral ei suuda Reggie koletisi peatada. Ta on vangistatud hullumajja, kus temaga tehakse iga päev koletuid sadistlikke katseid. Tema elu on muutunud põrguks maapeal. Neeljad ründasid tema venda. Ta isa peab teda hulluks. Aaron on ta silmist kaotanud. Jäljekütid soovivad ta surma. Aga Reggie ei anna alla. Ja abi saabub hoopis ootamatust kohast – ent kas seda saab usaldada?

„Hirmuilm“ lõpetab õõvastava Neeljate põnevussarja.

Arvamus: Hea, et raamatu alguse poole meenutusi oli, sest ma ei kujuta ette, millal ma eelnevad osad läbi lugesin...
Midagi eriti üllatavat teoses polnud. Ma olin täiesti kindel, et Reggie ja Quinn lähevad kokku ning et Aaron jääb tüdrukule vaid parimaks sõbraks.
Kui juba tegelastest rääkida, siis minu meelest oli kummaline, et Quinn nii täiskasvanulik oli, kui ta oli enamus aega oma elust hirmuilmas veetnud. Kas neile jäävad siis kõik mälestused, oskused jne sellest ajast alles, kui neeljas nende sees oli? Ilmselt küll, sest Quinn juhtis ju autot, kuid ta oli hirmuilmas olnud vist juba kuuendast eluaastast saadik, nagu ma mäletan...
Aaroni kohta ütleks nii palju, et ma ei kujuta teda ette treenitult, musklis ja relvi käsitlemas. Ta oli ju ikkagi selline niiöelda nohik, kes oli ninapidi raamatutes ning tegeles arvutitega.
Reggie oli muidugi see kangelaslik tegelane, nagu peategelased ikka kipuvad olema. Minu arvates oleks ta võinud olla pisutki arglikum võinii, sest ta kohe tuhlas kõigest läbi jne.
Doktor Unger oli ilmselgelt mulle kõige vastuolulisem tegelane. Uskumatu, et ta oli inimene, kuid saatis selliseid jõhkraid tegusid toime...
Kokkuvõttes raamat meeldis mulle ja tore, et see sari sedasi lõppes.
Hinnang: 9/10

Loetud lehekülgi siiani: 3812 + 288 = 4100

Pealkiri: Re: 2013 22/8/2013, 22:55

14. "Viin su endaga, Phoenix" - Joss Stirling
2013 3kuk

Lehekülgi: 240
Tutvustus:
„Tähtis on sind siit ära viia... Ma röövin su.“

Phoenix kuulub Kommuuni – ebatavaliste võimetega varaste gruppi. Tema sihtmärk on Yves Benedict, Londonit külastav Ameerika üliõpilane. Kuid selgub, et Yves on midagi palju enamat kui kõigest sihtmärk. Ta on Phoenixiga kokku määratud. Tema hingesugulane. Kommuunile kuulub Phoenixi minevik ja grupp tahab endale ka tema tulevikku. Kas Phoenixil õnnestub päästa poiss, keda ta armastab..., ja iseend?

Arvamus: Mul oli pikka aega käes üks raamat, mis mind kohe üldse lugema ei kiskunud, ning täna otsustasin, et viin selle raamatukokku tagasi ja võtan uue. Otsustasin siis selle kasuks.
Nagu ka raamatus "Ma leian su, Sky", oli selleski üsna palju jutumärke puudu. Teeb lugemise raskeks - ei saa aru, kust otsekõne algab või lõpeb.
Raamat iseenesest meeldis mulle, ma arvan, et isegi rohkem kui Sky ja Zedi lugu. Ma ei tea, miks, aga ma hakkasin nendes raamatutes üpris kohe sarnaseid jooni nägema. Nagu nimi Skygi, pole ka Phoenix eriti tavaline ja levinud. Samuti ei tea mõlemad tüdrukud kuigi palju oma päritolu jne kohta. Tundub, et Benedicte tõmbavad salapärased tüdrukud Very Happy

Yves on nii armas. Selline veidi nohikulik, kuid samas peitub temas ka seda macholikku meest. Mulle meeldis ka see, et ta ei hõõrunud seda "hingeleidjate-värki" Phoenixile kogu aeg nina alla nagu Zed, vaid lasi tüdrukul seda rohkem seedida. Kuigi eks erinevalt Skyst Phoenix teadis juba hingeleidjatest ning seega polnudki see talle nii suur "pommuudis".
Mulle väga meeldis see raamat. Naerda sai mõnusalt ning Yves ja Phoenix sobivad lihtsalt nii hästi kokku.
Btw, ma vaatasin Rahvaraamatust, et uus osa "Usu endasse, Crystal" on välja tulnud. Kardan, et seda raamatukogus veel pole, aga oi, kuidas mul tuli tahtmine seda juba lugeda... Very Happy

Hinnang: 9/10

Loetud lehekülgi siiani: 4100 + 240 = 4340

Pealkiri: Re: 2013 24/8/2013, 21:32

15. "Ilusad olendid" - Kami Garcia & Margaret Stohl
2013 Qun9

Lehekülgi: 478
Tutvustus:
Gatlini maakonnas polnud midagi üllatavat.
Või vähemalt nii ma arvasin.
Tuli välja, et enam rohkem eksida poleks saanudki.

Lena Duchannes on hoopis teistsugune kui kõik, keda Gatlini väikelinnas eales nähtud, ja ta näeb kõvasti vaeva, et varjata oma võimeid ning needust, mis on tema suguvõsa kummitanud juba mitu põlve.

Ethan Wate’i, kes loeb kuid ajani, kui tal on võimalik Gatlinist põgeneda, hakkavad painama unenäod tüdrukust, keda ta pole kunagi kohanud. Kui Lena kolib elama linna kõige kurikuulsamasse häärberisse, kisub mingi arusaamatu jõud teda tüdruku poole...

Arvamus: Oeh, kui mõnus raamat see oli! Alustuseks kõik need ilmatuma erinevate iseloomudega tegelased... Mulle nii meeldisid Amma, Macon ja Lena. Nad olid kuidagi erilised, teistsugused ja ma ei pea sugugi silmas seda, et nad inimesed/surelikud polnud.
Ammal oli justkui mingi kinnisidee ristsõnadega ja samas ei saanud ka üle ega ümber nendest kõikidest ohutistest ning asjadest, mis mööda maja igal pool peitusid - nii ammalik.
Macon... oli Macon. Ta suutis säilitada oma rahulikkust, ta teadis alati, mida öelda, ning välimuse poolest oli ta alati nii hoolitsetud ja perfektne... Ilmselt seetõttu oligi pärast Maconi surma Ethani mõtetes mõlkunud lause "Macon, esimest korda vihmapiiskadest märg." nii kurb ja rõhuv.
Lena oli selline, kes ei näidanud väga oma tundeid välja. Ta paistis tagasihoidliku tüdrukuna, kuid tegelikult peitus temas nii palju tundeid ja emotsioone, mida teadsid vaid tema toa seinad ja kaustik, mis olid täiskirjutatud tema mõttelende ja tundeid. Need olid lihtsalt nii tõesed, kurvad ja ilusad samaaegselt.
Mulle meeldis väga ka see, et raamat oli Ethani vaatenurgast kirjutatud. Enamus noorteraamatuid, mis ma lugenud olen, on olnud mõne naissoost isiku vaatenurgast - seega oli see mõnus vaheldus.
Kogu raamatu sündmustik oli tõeliselt põnev ja kaasahaarav. Kogu aeg oli justkui selline ootus vms sees, mis mõtles, et mis järgmisena selles pealtnäha tavalises igavas Gatlini väikelinnas jälle välja tuleb... Ootan huviga teisipäeva, et uus osa laenutada, sest kahjuks on pühapäeviti ja suvehooajal ka esmaspäeviti raamatukogu suletud :/
Hinnang: 10/10

Loetud lehekülgi siiani: 4340 + 478 = 4818

Pealkiri: Re: 2013 27/9/2013, 16:31

16. "Vanakreeka muistendid ja pärimused" - Eduard Petiška
2013 S643

Lehekülgi: 41/223
Tutvustus:
Vanakreeka muistendid on olnud inimkultuuri lahutamatuks osaks aastatuhandete vältel kuni meie ajani. Neid tundmata jääks meile maailmakultuuris paljugi arusaamatuks. Ladusalt kirja pandud ja kaunilt illustreeritud jutustused Kreeka jumalatest, kuningatest ja kangelastest teevad need iidsed lood noorele lugejale inimlikult lähedaseks.

Arvamus: Kirjanduse esimese kursuse teemaks on "Antiigist 19. sajandini" ning seega olid Vanakreeka muistendid selle kursuse kohustuslikus kirjanduses. Lugesin raamatust läbi 5 müüti - "Prometheus", "Teeba rajamine", "Pentheus", "Herakles" ja "Theseus". Ma ei hakka müütidest eraldi pajatama, küll aga ütlen, et see Vanakreeka mütoloogia on tõesti huvitav ning peaks ütlema, et on üsnagi märkimisväärne, kui palju seda säilinud on.
Hinnang: 6/10

Loetud lehekülgi siiani: 4818 + 41 = 4859

Pealkiri: Re: 2013 13/10/2013, 11:41

17. "Kuningas Arthuri lood" - Maude Radford Warren
2013 Idmk

Lehekülgi: 224
Tutvustus:
Põnevatest seiklustest tulvil raamat "Kuningas Arthuri lood" räägib legendaarsest brittide kuningast. Saame teada, kuidas Arthurist kuningas sai, kuidas järveemand talle imelise mõõga Excaliburi kinkis, kuidas Arthur Cameloti linna oma õukonna rajas ning kuulsa ümarlauaordu lõi. Arthuri õukonda kuulus palju vapraid rüütleid, kes olid alati valmis uusi seiklusi otsima ja hädasolijaile appi tõttama ning turniiridel oma jõudu ja osavust proovile panema.

Arvamus: Jällegi kohustuslik kirjandus, mille ma juba tegelikult mõnda aega tagasi läbi lugesin, kuid pole jõudnud siia kirja panna. Kindlasti annab see raamat aimu, milline see kunagine elu oli ning kuidas rüütliks saadi.
Hinnang: 4/10

Loetud lehekülgi siiani: 4859 + 224 = 5083

Pealkiri: Re: 2013 16/10/2013, 11:37

18. "Dekameron" - Giovanni Boccaccio
2013 Pex2

Lehekülgi: 7/290
Tutvustus:
1348. aastal, suure katkuepideemia ajal on ühte Firenze lähedasse villasse varjunud rühm inimesi – seitse neidu ja kolm noormeest, kes hakkavad ajatäiteks ning ohutunde peletamiseks jutustama lugusid. Kümne päeva jooksul jõuab neist igaüks rääkida kümme lugu. Lood on erinevad – ühed ülistavad maiseid rõõme ja lõbusid, teised hoiatavad abielukaride eest, kolmandad pilkavad kloostriasketismi ning jumalasulaste silmakirjalikkust ja liiderlikkust. Niisugune on itaalia renessansiaja suurkirjaniku Giovanni Boccaccio (1313-1375) teose "Dekameron" taust ja saja novelli sisu, mille põhjal itaalia filmirežissöör Pier Paolo Pasolini on 1970.a. loonud suurepärase filmi.

Arvamus: Pidin läbi lugema kolm Boccaccio novelli ning seega lugesin läbi kuuenda päeva kolm novelli. Ütleksin, et need olid õpetliku sisuga - igaüks andis mingi kindla sõnumi edasi. Mulle meeldisid need novellid "Kuningast Arthurist" rohkem, sest eelmine oli pigem selline ajalooline raamat, mis rääkis kunagisest elust ning oli lihtsalt selline kerge lugemine, millel mingit erilist sõnumit/sisu polnud.
Hinnang: 5/10

Loetud lehekülgi siiani: 5083 + 7 = 5090

Pealkiri: Re: 2013 16/10/2013, 12:15

19. "Ilus pimedus" - Kami Garcia & Margaret Stohl
2013 K2jn

Lehekülgi: 423
Tutvustus:
Ethan Wate oli alati mõelnud Gatlinist, kui paigast, kus kunagi midagi ei muutu. Siis kohtas ta uut salapärast tüdrukut Lena Duchannes’i, kes näitas talle salamaailma, mis oli kogu aeg nähtamatuna tema silme all olemas olnud. Gatlinit, kus Lena vägevatest üleloomulikest olenditest suguvõsa oli juba mitu põlve endal needuse märki kandnud.

Ühiselt suutsid Ethan ja Lena seista vastu kõigele, mida Gatlin neile näkku paiskas, kuid pärast traagilist kaotust hakkas Lena eemale tõmbuma ja asju salajas hoidma ning see pani nende suhte proovile. Ethan, keda piinavad kummalised nägemused, mida näeb ainult tema, kistakse üha sügavamale linnakese ajaloo sasipuntrasse ning ta jääb kinni lõputu rägastikuna laiuvate maa-aluste tunnelite ohtlikku labürinti, kus miski pole päris selline, nagu pealtnäha paistab.

Arvamus: Enne, kui selle raamatu juurde asun, mainin ära, et vaatasin ka "Ilusad olendid" filmi. Kohe üldse ei meeldinud mulle. Kui ma ei eksi, siis seal sellist tegelast nagu Marian ei eksisteerinudki. Lisaks olid Link ja Ethan kuidagi nii tobudeks tehtud. Üldse oli filmis palju asju, mis raamatuga kooskõlas ei käinud.
Nii, nüüd raamatust, mida ma sada aastat - raske öelda, et liialdan - ootasin. Muidugi see meeldis mulle. Kindlasti on üheks põhjuseks ilmekad kirjeldused ning nagu eelneva osa all mainitud - kõik need erinevate iseloomudega tegelased.
Mulle endiselt meeldivad väga Macon ja Amma, samuti ka Link. Link ajab lihtsat oma vaimukuste ja aeglase taibuga naerma. Seda, miks Macon ja Amma mulle meeldivad, peaksite te juba teadma.
Kui juba Maconist rääkida, siis you have no idea, kui õnnelik ma olin, et ta siiski elus oli. Ma usun, et ta on mu lemmikutest lemmikuim tegelane.
Ma miskipärast kartsingi, et ega Link ka "lihtsalt inimeseks" jää. Mul on eriti kahju sellest seetõttu, et ma lootsin, et nüüd, kui Ridley on surelik, nad võiksid koos olla. Oli ju ilmselge, et nad meeldisid üksteisele.
Oeh, mis ma siin ikka pajatan... Ootan huviga, millal järgmise osa kätte saan võtta.
Hinnang: 10/10

Loetud lehekülgi siiani: 5090 + 423 = 5513

Pealkiri: Re: 2013 21/10/2013, 13:28

20. "Märgitud" - P.C. Cast & Kristin Cast
2013 P73z

Lehekülgi: 309
Tutvustus:
Zoey Redbird on kuueteistkümneaastane tüdruk, kelle vampiiride jäljekütt ühel harilikul koolipäeval ära Märgib. Ta peab jätma oma senise elu seljataha ja minema Öö Koja kooli, kus temast saab täiskasvanud vampiir. Aga seda vaid juhul, kui ta suudab läbi teha Muutuse. Peagi selgub, et Zoey ei ole tavaline vampiiriõpilane. Ta on jumalanna Nyxi väljavalitu, kel on haruldane võime kutsuda välja kõik viis elementi: õhk, maa, tuli, vesi ja hing. Kui Zoey saab teada, et Öö Koja eliitrühma Pimeduse Tütarde juht kuritarvitab jumalannalt saadud andi ja oma positsiooni, peab ta otsustama, kas julgeb astuda vastu enda saatusele. Õnneks on tal uued sõbrad, kes teda hätta ei jäta.

Arvamus: Ma kartsin, et mulle ei meeldi see raamat eriti. Ma ei oskagi midagi kindlat selle põhjuseks välja tuua. Kui olin alles paar peatükki läbi lugenud, siis uskusin, et mu kartused saavad tõeks, kuna mulle tundus, et see on liiga n-ö "teen book", kuid tegelikult polnud sel viga midagi.
Kuna vampiiridest on nii palju igasugu filme, raamatuid, telesarju jms loodud, siis kartsin ka seda, kui originaalne see teos olla võib, kuid autorid olid selle probleemi kenasti lahendanud. Mulle meeldis, et vampiiriks ei saadud kohe paugupealt, vaid inimesed pidid läbima Muutuse. Samuti eristas seda raamatut taolistest see, et kõik olid vampiiridest teadlikud ning nad elasid tavainimeste kõrval, lihtsalt eraldi linnaosas.
Ma ei oskagi suurt midagi veel kommenteerida. Raamat lõppes kuidagi järsku - ses mõttes, et Zoey oli seal koolis ju üpris lühikest aega olnud ning üleüldse see Aphrodite troonilt lükkamine tuli nii äkitselt. Ma mõtlesin algul, et selle raamatu jooksul saab Zoeyl esimene kooliaasta läbi ning teises osas järgmine jne nagu HP-s näiteks. Ah, see selleks... Raamat üldiselt ikka meeldis mulle.
Hinnang: 8/10

Loetud lehekülgi siiani: 5513 + 309 = 5822

Pealkiri: Re: 2013 23/10/2013, 16:12

21. "Veidrad inglid" - Lili St. Crow
2013 Isz7

Lehekülgi: 302
Tutvustus:
Paps? Zombie.
Ema? Ammu surnud.
Mina? Noh, olge valmis kõige hullemaks.

Pärisilm on jube koht. Küsige kas või 16-aastaselt orvult Dru Andersonilt, tüdrukult, kes on maha nottinud omajagu ilgeid tegelasi. Ta on relvastatud, ohtlik ning valmis esmalt tapma ja alles siis esitama küsimusi. Läheb aega, enne kui ta hakkab tegema vahet, keda saab usaldada ja keda mitte.

Dru on alati olnud “veider”. Lapsest saati on ta koos isaga linnast linna reisinud ja öös varitsevaid olendeid jahtinud – kummaline, aga üsna mõnus elu… kuni hetkeni, mil Dakota lumme mattunud väikelinnas näljane zombie tema kööki murrab ja kõik vastu taevast lendab. Dru jääb üksi, ning nurka surutuna peab ta kabuhirmust hoolimata võtma kasutusele kõik teadmised, mida isa on talle õpetanud. Pärisilma olendid on otsustanud vastu rünnata ja sel korral on nad võtnud sihikule Dru.

Väljavaated? Nullilähedased.
Kui ta koiduni vastu ei pea, on mäng läbi…

Dru Anderson ei karda pimedust. Aga ta peaks.

Arvamus: Ka sellest raamatust ei oodanud ma nii palju, kui see tegelikult väärt oli. Võib-olla oli asi raamatu kujunduses või sisututvustuses?
Pean kohe ära mainima kirjeldused, mida selles raamatus ikka jagus ning mis mulle vägagi meeltmööda olid. Samuti meeldisid mulle tegelaste nimed, kuna need pole just eriti tavalised ja tuntud - Dru, Graves, Sergei, Dwight jne.
Mulle meeldis Dru. Paljud tüdrukud oskavad relvi käsitleda ning tegelevad pideva treeninguga? Just nimelt. Pigem kujutatakse neid ikka üsna nõrgukestena ning noormehed on need, kes nende kaitseks välja astuvad. Seega mulle meeldis, kui Dru Gravesi elu päästis. Gravesist rääkides on ka tema üks mu lemmiktegelastest. Kohe hüppab pähe lause: "Esimene kord on tasuta, Dru."
Kokkuvõttes oli see hea lugemine. Raamatu lõpupoole oli küll veidi raske järge pidada sündmustikuga, et kes need soerdid jms kõik olid, kuid polnud hullu.
Hinnang: 9/10

Loetud lehekülgi siiani: 5822 + 302 = 6124

Pealkiri: Re: 2013 3/11/2013, 16:27

22. "Õhtukool" - C. J. Daugherty
2013 Vxse

Lehekülgi: 407
Tutvustus:
Allie Sheridani kunagi nii turvaline ja mõnus maailm on purunenud. Kõik algas sellest, kui ta vend kadus. Sellest ajast saadik on Allie teinud kõik, et ta elu veel hirmsamaks muutuks. Ta vihkab kooli, kus ta käib, ja tema meeleheitlikud ettevõtmised viisid lõpuks ta vahistamiseni.

Tema vanemad otsustasid seekord midagi ette võtta ja saatsid ta raskestikasvatatavate teismeliste kooli, Cimmeria akadeemiasse. Selgub, et tegu on kummalise kooliga, kus ei tohi kasutada ei arvuteid ega telefone ning ka õpilased pole seal lihtsalt käitumisraskustega, vaid kummaline segu andekatest ja neist, kes pärinevad väga privilegeeritud perekondadest. Alliel on raskusi mõistmisega, kuidas on tema üldse sinna sattunud.

Ühel õhtul toimuvad aga ootamatud sündmused, Alliele tungitakse kallale ja talle tundub, et kooliseinte vahel aetakse mingeid saladuslikke asju. Kui suveballi ajal üks tüdruk tapetakse, võtab asi juba ohtliku pöörde ning Alliel on vaja välja uurida, mis seal koolis üldse toimub.

Arvamus: Algul ei pakkunud raamat mulle eriti huvi. Samuti tegi lugemise raskemaks see, et raamat polnud mina-vormis kirjutatud - olen sellega nii ära harjunud. Lisaks raamatu algus kuidagi venis... Lihtsalt ootasin ja ootasin, et midagi toimuma hakkaks. Ärge nüüd valesti aru saage - raamat ikkagi meeldis mulle.
Tegelastest meeldis mulle enim Carter. Algul oli mul lemmiktegelaseks Isabelle, kuid raamatu lõpu poole tekitas ta minus kohati vastakaid tundeid. Ta oli lihtsalt nii kaitsev ja ei saanud aru, et see Allie ees salatsemine toob pigem tüdrukule kahju, kuid eks selline tegelane peab igas raamatus olema, õigus?
Samuti meeldis mulle üldse see kool, kuna see oli nii vana ning autor suutis seda hästi kirjeldada, tuues mu silme ette vägagi elusad kujutluspildid.
Oeh, ma ei mäletagi, mida ma siia tegelikult kirjutada tahtsin, sest lugesin selle raamatu samal päeval läbi, mil eelmise sissekande siia teemasse tegin, kuid olen olnud liiga laisk, et seda üles märkida. Igatahes vaatasin Rahvaraamatust, et sel sarjal pole veel rohkem eesti keelde tõlgituid osi - kui tüüpiline...
Hinnang: 7/10

Loetud lehekülgi siiani: 6124 + 407 = 6531

Pealkiri: Re: 2013 27/12/2013, 14:07

23. "Romeo ja Julia" - William Shakespeare
2013 0nea

Lehekülgi: 192
Tutvustus:
„Tragöödias „Romeo ja Julia“ tegi Shakespeare avastusretke ülevaimaks peetud inimtunnete alale. Noored armastajad pidid avastama armastuse kui absoluutse väärtuse. Ja nad avastasidki: armastus osutus nii kauniks, et jättis neil varju kõik muu. Selle avastuse ehtsus pandi raskele proovile. Katsumuste pinge tegi nad küpsemaks kõigist neid ümbritsevaist küpsetest inimestest. Nende armastus võitis surma.
Nii õnnestus Shakespeare´il luua kunstiteos, mis vastuolulisuse kiuste on saanud oma inimliku situatsiooni poolest iga takistusi võitva noore armastuse võrdkujuks, süttigu see mis tahes laiuskraadil.“
Need mõtted on pärit teose tõlkijalt Georg Merilt.

Arvamus: See raamat tekitas minus nii vastakaid tundeid. Kord tundsin, et see kõik on lihtsalt nii jabur, järgmisel hetkel aga mõistsin noori ja elasin neile kaasa. Ma ei oskagi siia midagi mõtekamat kirjutada.
Hinnang: 5/10

***

24. "Hamlet" - William Shakespeare
2013 9g4p

Lehekülgi: 240
Tutvustus:
(internetist leitud)
Sügavas leinas prints Hamlet näeb öösel oma isa vaimu, kes talle räägib, kuidas Claudius ta mürgitas ning nõuab, et poeg talle kätte maksaks. Claudius on abiellunud Hamleti ema Gertrudiga ning nad peavad Hamletit hulluks ja selle põhjuseks arvatakse suurt armastust kantsleri tütre Ophelia vastu. Helsingöri lossi saabuvatel rändnäitlejatel laseb Hamlet neil näidelda tükki, kus kuningas mõrvatakse sarnaselt tema isale ning see näidend ajab Claudiuse endast nii välja, et viimane minema jookseb ja veel samal päeval Hamleti Inglismaale saadab koos käsuga viimane tappa. Enne minekut süüdistab Hamlet ema mõrvas osalemises ning tapab kantsleri pidades teda kuningaks. Hamlet pöörab Claudiuse vandenõu enda kasuks ja tänu piraatidele naaseb Taanimaale, kus ootab teda Claudiuse poolt üles ässitatud Laertes. Hamlet ja Laertes peavad duelli ning kuningas, kartes Hamleti võitu, pakub talle mürki, mida joob aga Gertrudis, kes sureb. Hamlet saab vaid riivata mürgise mõõgaga, Laertes saab samuti surmava haava, kuid enne surma jõuavad nad siiski ära leppida ning Hamlet tapab veel enne surma Claudiuse ning jõuab määrata ka oma pärija.

Arvamus: Seda tragöödiat lahkasime me koolis ikka kõvasti rohkem kui "Romeo ja Juliat". Mulle meeldisid Hamleti monoloogid. Neid sai nii-nii mitut moodi lahti mõtestada. Enim meeldis mulle "Olla või mitte olla" monoloog.
Hinnang: 7/10

***

25. "Reedetud" - Kristin Cast & P.C. Cast
2013 Ko9v

Lehekülgi: 336
Tutvustus:
Vastmärgitud vampiir Zoey Redbird on end Öö Koja koolis sisse seadnud. Lõpuks ometi kuulub ta kusagile, temast tehakse isegi Pimeduse Tütarde juht. Ja mis kõige parem – tal on oma poiss… või lausa kaks. Siis aga juhtub mõeldamatu: keegi hakkab tapma inimteismelisi ning kõik asitõendid viitavad Öö Kojale. Zoey taipab, et võimed, mis ta nii eriliseks muudavad, võivad ohustada tema lähedasi. Siis, hetkel, mil Zoey oma uusi sõpru kõige enam vajab, tabab surm Öö Koda ning Zoey peab leidma vapruse, et astuda vastu reetmisele, mis võib murda ta südame ja hinge ning seada hädaohtu kogu tema maailma.

Arvamus: Ma olin väga kurb, kui Stevie Rae suri. Ta oli selline arukas ja lõbus tegelane ning ometigi ju Zoey parim sõbranna. Tegelikult oli aga mul juba alguses selline õrn kahtlus, et kui keegi nende seltskonnast Muutust läbi ei ela, siis on see just tema. Ma ei oskagi seda põhjendada, lihtsalt mulle tundus nii...
Neferetist rääkides olin ma kurb ja vihane ühtaegu, kui tema tõeline olemus välja tuli. Ta tundus mulle nii sümpaatne jne, kuid lõi siis sedasi Zoeyle noa selga...
Hinnang: 8/10

***

26. "Ring" - Sara B. Elfgren & Mats Strandberg
2013 4ic4

Lehekülgi: 406
Tutvustus:
Engelsfors. Kaunis nimi, mõttetu linn. Selle ümber on sügavad laaned, kuhu inimesed tihti ära eksivad ja jäljetult kaovad. Ühel ööl, kui kuu on värvunud salapäraselt punaseks, satuvad kuus koolitüdrukut vanasse linnaparki. Neil pole midagi ühist peale selle, et neile kõigile peab jahti ürgne kurjus ning üksteiseta nad ellu ei jää. Nad saavad teada, et on nõiad ning peavad õppima valitsema väge, mis on nendes ärganud. Neil pole enam kuigi palju aega. Miski jahib neid ning kui nad seda ei leia ja sellest võitu ei saa, tapab see nad kõik.

Arvamus: Mind häiris algul kohutavalt, et teos nii hakitud oli. Ses mõttes, et paar lehekülge keerles ühe tegelase ümber, järgmised juba kellegi teise ümber jne. Muidugi sai niiviisi kõikide eludega rohkem tuttavaks jne, kuid siiski... Lõpuks harjusin ma sellega õnneks ära.
Mulle meeldis, et kõik need tegelased nii erinevad olid ning et erimeelsused nende vahel ei lahtunud. Ma pean silmas seda, et nende ühine saatus, kui seda nii võib nimetada, ei muutnud neid kellekski teiseks. Vastasel juhul poleks see raamat mulle ehk nii väga meeldinud.
Mul oli kahju, et Rebecka suri. Elias suri kohe raamatu alguses ning seetõttu mul temast nii väga kahju polnud - ta oli ju üsnagi võõras tegelane veel. Rebecka aga oli mõistev, tark ja püüdis kõiki veenda selles, et nad peavad koostööd tegema. Kahju, et see tal väga ei õnnestunud. Samuti tundsin kaasa Anna-Karinile, kes küll eelnimetatutega võrreldes ellu jäi, kuid kellel oli vaid vanaisa, kes temast tõeliselt hoolis ning keda ta vaikselt kaotama hakkas, ise ennast selles süüdi tundes.
Lemmiktegelaseks oli mul aga Linnéa. Ta oli teistest erinev. Ta oli julge, otsekohene, näitas oma tõelist olemust välja. Vahel oli ta aga veidi terav ning liiga otsekohene, kuid eks kõigil on omad pahed. Samuti meeldis mulle Minoo, ilma kelleta ilmselt nende kõikide koostöö kuigi hästi sujunud poleks.
Hinnang: 8/10

***

27. "Tuli" - Sara B. Elfgren & Mats Strandberg
2013 2bcf

Lehekülgi: 503
Tutvustus:
Engelsforsis muutub olukord üha kuumemaks. Väljavalitud alustavad oma teist gümnaasiumiaastat. Suvi otsa on nad deemonite järgmise sammu ootuses hinge kinni hoidnud. Ent oht ähvardab neid hoopis teisest, täiesti ootamatust suunast. Üha selgemaks saab tõsiasi, et midagi on Engelsforsis tõeliselt valesti. Minevik põimub tänapäevaga, elavad kohtuvad surnutega. Väljavalitud saavad üksteisega üha lähedasemaks ja neile tuletatakse taas kord meelde, et maagia ei leevenda õnnetu armastuse piinu ega paika purunenud südant.

Arvamus: No selles teoses pöörati ikka kõikide elud korralikult pea peale. Mulle meeldis aga, kuidas kõik lõpuks lahenes. Näiteks see kehadevahetus - tänu sellele õppisid nõiad üksteist paremini tundma ja mõistma ning adusid, et nende kõigi elud pole kuigi roosilised.
Linnéa jäi endiselt mu lemmiktegelaseks Minoo kõrval. Kahju, et ta oma tundeid Vanessale tunnistada ei julgenud, kuid eks ma mõstan teda. Õnneks võis ta usaldada Minood, kes teda igati toetas.
Adriana hakkas mulle rohkem meeldima. Varemalt olid mul tema suhtes vastakad tunded. Ma ei saanudki aru, kumma poolel ta oli - kas Nõukogu või Väljavalitute. Lõpuks langetas ta valiku ning õige valiku.
Positiivsest Engelsforsist rääkides ajas see mul juba alguses pea valutama. Minu meelest ei saa kõike vaid positiivses valguses näha...
Hinnang: 9/10

Loetud lehekülgi siiani: 6531 + 1677 = 8208

Pealkiri: Re: 2013 31/12/2013, 23:23

28. "Ilus kaos" - Kami Garcia & Margaret Stohl
2013 G7dm

Lehekülgi: 436
Tutvustus:
Ethan Wate arvas, et hakkab juba ära harjuma imelike ja võimatute sündmustega selles väikses lõunaosariikide linnas Gatlinis, mis oli tema kodulinn. Aga pärast seda kui Ethan ja Lena koju tagasi jõudsid, omandasid sõnad „imelik” ja „võimatu” uusi tähendusi. Rohutirtsude parved, rekordeid purustav kuumus ja laastavad tormid hävitasid Gatlinit, samal ajal kui Ethan ja Lena püüdsid aru saada, millised on Lena võtmise tagajärjed. See kõik mõjutas isegi Lena vägevate üleloomulike võimetega sugulasi, kelle võimed hakkasid andma ohtlikke tagasilööke. Pikapeale kerkis selgelt esile üks küsimus: mida – või keda – peaks ohverdama, et päästa Gatlin? Ethani jaoks on kaos hirmutav, kuid samas teretulnud tähelepanu kõrvalejuhtija. Teda piinavad jälle unenäod, kuid seekord ei ole asi Lenas – see, mis teda piinab, väljub unedest ja asub teda jälitama ka igapäevaelus. Veel hullem on aga asjaolu, et Ethan hakkab kaotama tükikesi iseendast: ta unustab nimesid, telefoninumbreid, isegi mälestusi. Ta ei tea, miks see nii on, ja ta on enamasti liiga hirmunud, et abi küsida. Mõnikord pole olemas ainult üht vastust ja üht valikut. Mõnikord pole enam võimalik tagasi pöörata. Ja õnnelikku lõppu seekord ei tule.

Arvamus: Ma vist tõstan "Lummajate kroonika" sarja samale redelipulgale, millel asub minu juba ammune lemmik - "Salajane" sari. See on lihtsalt niiiii hästi kirjutatud! Oeh... Ma ei teagi tegelikult mida siia kirjutada, et oma emotsioone edasi anda. Eks te tegelikult võite seda kõike ka eelmiste osade alt lugeda.
See osa lõppes nii kurvalt. Ma valisin viimaste lehekülgede lugemiseks ka ääretult sobiva aja ja koha - nimelt täna pidulaua ääres, mida mu ema parasjagu kattis. Üritasin pisaraid tagasi hoida, et mitte mingi üliemotsionaalse veidrikuna paista Very Happy

Hinnang: 10/10

Loetud lehekülgi siiani: 8208 + 436 = 8644

Eks näis, kas kokkuvõte tuleb veel selle aasta sees või mitte Very Happy

Pealkiri: Re: 2013 31/12/2013, 23:47

KOKKUVÕTE

Loetud raamatuid: 28
Loetud lehekülgi: 8 644

Lemmikud:
I sari "Lummajate kroonika" ("Ilusad olendid", "Ilus pimedus", "Ilus kaos") - Kami Garcia & Margaret Stohl
II triloogia "Näljamängud" ("Näljamängud", "Lahvatab leek", "Pilapasknäär") - Suzanne Collins
III "Enne kui ma suren" - Jenny Downham

Uskusin tegelikult, et neid raamatuid tuleb rohkem, kuid pole hullu - võrreldes eelmiste aastatega on seda vaba aega lihtsalt vähem olnud, pole midagi parata :) Siiski aga loodan, et järgmine aasta koguneb mul neid lehekülgi/raamatuid rohkem :)

» 2013 :):)
» 2013
» 2013
» 2013
» 2013