Sind pole (Lõpetatud)

Ma hakkasin algusest seda lugema, sest mul tuli millegi lugemise isu ja siis tuli ette seesama lause, mida siin kohe ka kommenteeriti.

"Veekogu polnud kuigi sügav, juba mõne sammu järel ulatus vesi mulle põlvini."

See lause räägib iseendale vastu. Kui sul mõne sammu järel vesi juba põlvini on, siis ON veekogu sügav.

Õigem oleks olnud, et mõne sammu järel ulatus vesi mulle alles põlvini kui sa tahtsid rõhutada, et see "vesi põlvini" on sinu jaoks mitte sügav.

See "Kas ma leian su siit?" "Alati" oli hea koht, aga kuidagi äkiline. Ses suhtes, et kaks sekundit varem peksis ta tüüpi pmst ja siis järsku tuli kuidagi nii.. usalduslik lause mõnes mõttes.

Ja see psühholoog polnud küll väga psühholoogi moodi oma küsimustega.

ma rohkem ausalt ei kritiseeri. xD

Tegelt on väga hea jutt. Hea vaheldus nendele juradele, mida ma vahepeal igaltpoolt lugenud olen.

Ja ma enam topeltposte ka ei tee.

Karro, Aitäh
Ma loodan, et saan uue osa pühapäevaks valmis. Praegu on lihtsalt nii kiire kogu aeg, õppida antakse kohutavalt palju.
Kärolyn, Nii palju segadust ühest lausest Ma parandan selle parem ära :)
Minuga on jah vahel selline lugu, et ma lähen ühelt sündmuselt teisele liiga kiiresti üle.
Aitäh ka

9.
Mul läks aega, et end koguda. Hingasin mitu korda sügavalt sisse ja välja. Lõpuks suutsin telefoni uuesti kätte võtta. Mu higised sõrmed libisesid üle klaviatuuri, kui numbri valisin.
''Ja?'' vastas isa peaaegu kohe. Tundus, nagu oleks ta telefoni juures olnud ja minu kõnet oodanud.
''Sa helistasid,'' ütlesin kähedalt. Nägin suurt vaeva, et mitte nutma pursata.
''Jah. Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas sul läheb,'' sõnas isa. Tema hääl oli veel nõrgemaks muutunud ja katkes pidevalt.
''Täitsa hästi,'' valetasin. Ma ei tahtnud talle tõe rääkimisega haiget teha. ''Hinded on korras.''
Selles viimases polnud ma päris kindel, sest mind ootas ees suur kuhi järeltöid.
''Tore,'' ütles isa kergendatult. Kujutlesin, kuidas tema väsinud näole ilmub naeratus.
''Isa, ma tahan sind näha,'' purskasin välja.
Vaikus. Kuulsin, kuidas isa teisel pool toru hingab.
''Ma ei taha, et sa mind sellisena näed. See pole just kuigi meeldiv vaatepilt,'' ütles ta viimaks.
''Mind ei huvita! Minu poolest võid sa olla üleni kortsus, kokkukuivanud ja inetu. Aga see ei muuda fakti, et ma armastan sind. Ma tahan sind veelkord kallistada, sulle silma vaadata.'' Mu hääl oli tõusnud. Tahtsin nii meeletult tunda tema käsi enda ümber, suruda pea tema rinnale ja hingata sisse seda armsaks saanud eukalüpti lõhna. Ükskõik millise hinnaga.
Isa hingamine oli raskemaks muutunud. ''Ma pole enam lennuvõimeline.''
''Me tuleme koos emaga sinu juurde. Ütle ainult, kus sa oled,'' anusin. Olin kindel, et kui ema minust vähegi hoolib, on ta nõus.
''Ma ei-'' alustas ta.
''Palun,'' segasin vahele.
''Gretchen,'' lausus isa karmilt, ''ma ei saa. Ma lihtsalt ei saa. Aga ma võin sulle iga päev helistada ja sinuga rääkida. See pole päris see, kuid parim, mida ma pakkuda saan,'' ütles isa. Tema hääl oli nõrgaks sosinaks muutunud. Mul hakkas temast kahju.
''Lubad?'' küsisin.
''Iga päev,'' kinnitas isa, ''kuni lõpuni välja.''
*
Pidin end kokku võtma, et kooli minna ja veel suuremat pingutust nõudis George juurde minemine.
Psühholoog jälgis mind sõnatult, kui istet võtsin. Tema pilgust oli aru saada, et ta mõistis, et minuga pole kõik korras.
''Nagu sa mäletad,'' alustas ta ettevaatlikult, ''ei läinud me eile just kõige sõbralikumalt lahku.''
''Lahku?'' küsisin kulme kergitades, ''kas me käisime või?''
George silmis vilksatas miski ja ma tundsin, kuidas mu kõhus midagi jõnksatas. Meie pilgud kohtusid. Kumbki meist ei suutnud midagi öelda. Teadsin, et peaksin tundma uhkust selle üle, et olin psühholoogi sõnatuks võtnud. Kuid viis, kuidas George mind vaatas, ei jätnud ühegi teise tunde jaoks ruumi. Justkui lummatult astus George mulle paar sammu lähemale. Tõusin püsti. Me seisime nii lähestikku, et piisas väikesest liigutusest ja me oleksime teineteist puudutanud. Tahtsin pea kõrvale pöörata, kuid tema pilgu intensiivsus takistas mind. Kõik minu sees karjus, et see on vale, aga ma ei hoolinud sellest. Sirutasin sõrmed välja ning riivasin õrnalt tema kätt. See oli viga. George võpatas ja tõmbus eemale. Ta pööras mulle selja ning suunas pilgu aknast välja.
Vaatasin maha. Mis oleks juhtunud siis, kui ma poleks teda puudutanud? Kas me oleksime suudelnud? Vaikus muutus liiga ahistavaks.
''Kas sa tahad, et ma ära lähen?'' küsisin viimaks.
George pöördus aeglaselt minu poole. ''Anna andeks.''
Pilgutasin juhmilt silmi. ''Mille eest?''
''Selle eest, mis juhtus,'' vastas ta napilt.
''Mis siis juhtus? Me ei teinud ju midagi, mis oleks keelatud. Põrgusse, me ju ei teinudki midagi,'' olin ma segaduses.
''Mida sa praegu tunned?'' küsis George järsku.
Tema küsimus jahmatas mind. Pidin end natuke koguma, enne kui vastata suutsin. ''Ma...olen segaduses.''
''Miks?'' päris George. Kuigi mul oli selline tunne, et ta teadis põhjust väga hästi.
Neelatasin. ''Noh, sinu reaktsioon oli ...ootamatu.''
''Aga mida sa tundsid selle hetkel?'' päris George edasi. Tema pilgust oli väga hästi aru saada, millist hetke ta silmas pidas.
''Noh, ma-'' alustasin ja jäin mõttesse. Kuidas talle seda öelda?
Järsku jõudis mulle midagi kohale. ''Pea kinni. See oli jälle mingi sinu veider psühholoogiline katse või?''
George ei vastanud ning ma hakkasin selles üha enam veenduma. Mu silmanurkadesse tekkisid vihapisarad. Tundus, nagu oleks ta mind inetult ära kasutanud. Kõik see, mis oli enne nii ilus olnud, lagunes nüüd koos.
''Mis katseid sa siis veel plaanid? Tahad minuga magada või? Ja siis pärast oma nõmedatesse psühholoogi päevikutesse kirjutada, kuidas ma sellele reageerisin. Sul on tõsiselt kahtlased meetodid. Kas sa rahuldad nende abil oma vajadusi või? Mu ema pidi mind ikka väga vihkama, et mind sinu juurde saatis.''
Märkasin, et olin vihahoos talle väga ligidale läinud. Tõmbusin raevust värisedes tagasi. Niipea, kui koju lähen, ütlen emale, et ta mind George juures käimisest vabastaks. Ja kui vaja, valetan, et George tikkus mulle ligi. Siis saaks ta veel kinga ka. See oleks talle paras. Mu huulile ilmus kahjurõõmus muie.
''Gretchen, rahune maha,'' käskis George.
''Vot ei rahune!'' käratasin.
George vaatas mulle paluvalt otsa. Pöörasin pea kõrvale. Enam ma selle õnge ei lähe.
''Gretchen, vaata mulle otsa,'' anus George.
Turtsatasin. Unistagu edasi.
George kõndis minu juurde ja kükitas mu ette nii, et meie näod olid kohakuti. Ta haaras mu näo oma käte vahele ning pööras selle enda poole. Lasin pilgul natuke ruumis ekselda, kuid andsin siis alla.
''See polnud katse,'' ütles George siiralt. Nii siiralt, et ma jäin teda uskuma. Peaaegu.
''Muidugi-muidugi,'' pomisesin tigedalt, ''hüpnotiseeri mind ka veel ära.''
Hetkeks tundus, et George hakkab naerma, kuid ta ilme muutus taas tõsiseks. ''Vaata. See, mis meie vahel juhtus polnud planeeritud. See lihtsalt juhtus.''
''Miks see siis juhtus?'' pärisin sosinal.
''Isegi mina ei tea kõigele vastust,'' lausus George ja lasi mu näo lahti. Kuid millegipärast oli mul selline tunne, et ta valetab.

Ja nüüd Gretchen võtab oma isa aseainena omale Georgi kes peaks talle olema isa eest ja bf ja kõik läheb edasi nagu seebikates..
Okei, tegelt oli hea, lihtsalt hetkeks tundus nii..

Aga mina tahan Zane'i!
George mulle ei meeldi, nii et järgmises osas paluks Zane'i.:)

Karro, Aitäh
onneriin Georgest küll Gretcheni kasuisa ei saa. Seda võin ma käsi südamel tõotada. :)
Ja aitäh
shine, Zane on järgmises osas kindlasti olemas

Olen teistega nõus - I WANT ZANE!

Pühapäeval või siis natuke varem on ta kohal

Sa oled niiiiii hea! Lõpuks ometi toimus nendekahe vahel midagi, mida ma niiiiiii kaua olin oodanud.
Super, super!

Aitäh

Mul on nii kiire olnud, et polegi jõudnud veel seda osa lugeda.

Wow, väga ootamatu ja üllatav
Mulle meeldis, et see osa jäi nii ning midagi enamat nende vahel ei juhtunud. Ma eelistaks pigem Zane'i... Aga noh, eks näeb, kuidas need asjad edasi lähevad.

Ootan uut :)

Getzzzu, Aitäh Ja uue osa saabki kohe praegu

10.
Koju jõudes avastasin üllatusega, et ema oli juba seal. Ta ilmus minu tulekut kuuldes köögiuksele, seljas heleroheline kodukleit ja peas sasine hobusesaba.
''Tšau, pisike,'' hõikas ema rõõmsalt.
Pisike?
''Tere, ema. Mis tuuled sind nii vara koju toovad?'' pärisin veidi segaduses olles.
Ema kallutas pea kuklasse ja lõkerdas. ''Sa oled nii vaimukas.''
Midagi oli väga valesti. Tavaliselt ema selline polnud; ta oli kas ebasümpaatne töönarkomaan või hüsteeriline pereema. Mulle ei meenunud, millal teda viimati nii lõbusana nägin.
''On sinuga kõik korras?'' küsisin ettevaatlikult.
''Oh, kullake. Ma pole ennast ammu nii hästi tundnud,'' sädistas ema elavalt. See lause ajas mind veel rohkem närvi. Astusin emast mööda, et kööki jõuda. Esimese asjana hakkas mulle silma pooltühi brändipudel.
''Sa oled joonud,'' märkisin šokeeritult.
Ema kehitas ükskõikselt õlgu. ''Praegu on reede õhtu. Mitte ükski reegel ei keela mul reede õhtuti juua.''
Mu süda hakkas kiiresti taguma ja ma tundsin, kuidas minus tõstis pead paanika. Midagi hullu oli juhtunud. Palvetasin, et isaga oleks kõik korras. Või nii korras, kui tema olukorras inimesega olla saab.
''Ema. Mis toimub?'' nõudsin.
Ema haaras laualt brändipudeli ja võttis suure lonksu. Otse pudelist. Ta pigistas silmad kinni, kui vedelik mööda tema kõri alla voolas. Möödus mitu minutit, mille jooksul minu paanika aina kasvas. Ema jõllitas üksisilmi pudelipõhja.
Järsku tema tuju muutus. Ta vajus köögipõrandale ja hakkas lohutamatult nutma. Mööda tema põski voolavad pisarad ajasid tema ripsmetušši laiali. Olin hetkega tema kõrval ning tõmbasin ta enda rinna najale.
''Ma ei jaksa enam,'' nuuksus ema. ''Ma armastan teda, Gretchen. Armastan. Ma ei suuda mõelda, et ta vaagub kuskil ihuüksi hinge. Ilma meieta. Ma tahan talle toeks olla. Ma tahan, et ta sellest välja tuleks.''
''Mina ka,'' sosistasin läbi pisarate, ''mina ka.''
Ema toetas pea minu õlale. ''Vahel ma mõtlen, et teeks enesetapu. Siis ei tunneks enam seda valu.''
Hetkeks kartsin, et ta räägib tõsiselt. Kuid sisimas teadsin, et ta on tugev. Palju tugevam kui mina.
*
Mahe hommikuvalgus silitas õrnalt mu silmalauge. Püherdasin enne tõusmist natuke aega voodis. Eilse õhtu kurbus oli tahaplaanile vajunud. Mind ootas ees vabadus. Ei mingit kooli ega George'i.
Kuulsin välisukse klõpsatust. Tõenäoliselt läks ema kusagile, sest meil ei käinud kuigi palju külalisi. Eriti mitte laupäevahommikuti.
Tõusin püsti, lükkasin kardinad akna eest eemale ja vaatasin välja. Lumi sillerdas imekaunilt päikese käes. Jälgisin mõnda aega seda ilmelist vaatepilti ning tundsin, et pean välja saama.
Torkasin jalad susside sisse, kuid miski jäi ette. Haarasin sussi kätte, et näha, milles asi on. Üllatunult tõmbasin sealt välja pisikese šokolaadi. Tundsin, kuidas mulle klomp kurku tekib ja soovisin ema kallistada. See üks pisike šokolaadike rääkis rohkem kui tuhat sõna. Asetasin maiuse õrnalt laua servale. Ma ei suutnud seda praegu süüa.
Vahetasin kiiresti riided ja tormasin õue. Seal oli külm. Palju külmem, kui ma oleksin karta osanud. Pigistasin sõrmed kinnaste sees rusikasse ning kiirendasin sammu.
Zane seisis näoga järve poole, sall tuule käes lehvimas. Tema tumedatesse juustesse takerdunud lumehelbed andsid märku, et ta on seal juba mõnda aega olnud.
Hiilisin vaikselt poisi poole ja asetasin käed järsult tema õlgadele. Ta pöördus võpatades ümber, veidral kombel nii osavalt, et mu käed jäid endiselt tema õlgadele. Ta tardus ja vaatas mind sõnatult, umbes sama moodi, nagu George oli mind eile vaadanud. Ainult et Zane' pilk oli kirglikum. Lõõmavam. Mõistsin, et olin taaskord liiga impulssiivselt käitunud. Tõmbusin punastades eemale.
Zane põsele tekkis lohk, kui tema huuled kergelt vildakakas naeratuseks kaardusid. ''Tere sullegi.'' Ta käitus nii, nagu poleks meie vahel seda piinlikku kohmetust olnudki. Samal ajal, kui minu süda ähvardas rinnust välja karata.
''Väljas on päris külm,'' nentisin ja kahetsesin seda kohe. Kas ma olin tõesti nii ebahuvitav inimene, et ei osanud millestki peale ilma juttu teha? Samas on ilm väga mugav vestlusteema. Tavaliselt on inimesed selles ühel arvamusel- alati on kas liiga külm või palav või sajab ebameeldivalt palju.
''Kas sa tahad mu jakki?'' pakkus Zane. Tema laiemaks muutunud naeratus andis märku, et see oli naljaga pooleks mõeldud.
''See on mantel, mitte jakk,'' parandasin teda ning rõõmustasin endamisi, et olin ühe mitte-ilmateemalise lausega hakkama saanud.
''Mõte jääb samaks,''sõnas ta käsi laiutades.
''Aga miks mitte,'' ütlesin otsustades tema naljaga kaasa minna, ''üks lisa riidekiht ei tohiks halba teha.''
Minu üllatuseks hakkaski Zane oma mantlit lahti nööpima.
''Ei, kuule, lõpeta ära!'' hüüatasin ehmunult. Miks ta oma naljaga nii kaugele läks?
Zane ignoreeris mind ja avas järgmise nööbi.
''Ma ei mõelnud seda tõsiselt,'' sõnasin närviselt. Kui ta nüüd haigeks jääb, on see minu süü. Ja siis ei saa me enam tükk aega kohtuda, sest mul polnud endiselt õrna aimugi, kus ta elab. See mõte pani mind tegutsema. Tormasin välgukiirusel Zane juurde, kangutasin tema kolmandat nööpi avavad sõrmed lahti ning sulgesin ülejäänud. Viimase nööbi juurde jõudes ma peatusin. Mu käed jäid tema rinnale, kui pilgu tõstsin. Zane jälgis mind vaikides. Tundus, nagu oleks meie vahel aset võtnud kohmetus kordunud. Kuid seekord teadsin, mida tegema pean ja miski ütles mulle, et ka Zane teab seda.
Aeglaselt, nagu kontrolliks minu liigutusi keegi teine, liikus mu nägu tema omale lähemale. Tundsin tema normaalsest kiiremaid hingetõmbeid oma nahal. Ta kummardus allapoole. Nüüd olid meie huuled kohakuti, teineteisest vaid mõne sentimeetri kaugusel. Mu pea käis ringi ja ma kartsin, et kukun kohe kokku. Justkui minu hirmu tunnetades põimusid Zane käed tugevalt minu piha ümber ja tõmbasid mu kindlalt tema rinna najale. Tundsin tema südame lööke nii selgelt, nagu oleks see minu oma olnud.
Äkitselt lõin araks ja pöörasin pea kõrvale. Tajusin Zane'lt õhkuvat segadust. Murdsin end tema embusest vabaks ning pistsin, nagu argpüksile kohane, jooksu.

Miks? Miks? Miks? Miks see nii pidi lõppema?
Lihtsalt kõik oli nii armas ja ilus ning siis Gretchen pistis jooksu... Samas ma mõistan, et ta elu on praegu selline segadus jne, aga ikkkkagi!
Paranda see järgmises osas ära?

Suudluse jaoks oli natuke liiga vara. Aga järgmises osas on George kord. (vist..:))

GEORGEEEEE!!!!!

Jap, Zane on palju parem valik. Armuvad ja suudlevad ja teevad muud asja ja elavad õnnelikult elu lõpuni. Story ends.

Jah, George ja Zane vahel käib tihe võitlus.

"ja teevad muud asja" xDxD

Well said.


Aaga jah.. Natuke kiirelt läheb see tegevus ikkagi. Kirjeldusi võiks rohkem olla.

Peaks vist jah tempot maha võtma.

UUT!
Muud pole öelda.

Ma arvan, et järgmise nädala jooksul saab.

Uhuhuuhhuhh!
Ma pole mitu kuud siin käinud ja lõpuks ikkagi tulin ja võtsin ühe huvitava lahti ja hakkasin lugema.. ja.. pean ütlema, et tõesti on huvitav! Ja hea! 9.osas tekkisid mulle sellised.. "kehatuuled" (pole õrna aimugi, mis sõna see on.. aga noh...mitte päris liblikad, aga midagi sarnast).

Aga noo.. George ja Zane vahel käib ikka tõsine konkurents, ja tüdruk muudkui jookseb ühes osas teise juurde..

Ei aga sellegi poolest, ootan mina uut ja väga-väga hea on!

Nagu muahhh.... George on juu niii nummi.