Selle luuletuse kirjutasin ma eelmine aasta eestikeele tunnis.Nädal hiljem jättis mind kõige kallim inimene.




Ma vaatan sind,
kui lõõmavat päikest,
kui suvist randa,
sa pöörad selja,
mulle,
kes on alati sinuga olnud,
sa võtad kaasa,
mu südame.

jaa, nii nad teevad.

'aii, that hurts:(

:'(

aga luuletus meeldis mulle väga :)
kuigi on kahju, et see sai reaalsuseks...

seda küll,aga eks see oli alateadvusest.