Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Kõik oli täiesti pea peale pööratud. Chad oli mu mõtteis enne magama jäämist ja nüüd, kohe hommikul, leidis ta taas neisse oma tee ning see ei meeldinud mulle üldse. Kõik, mis mind hetkel huvitas, oli vaid see, millal ta tagasi tuleb, et teada saada, kui kaua ma ennast ette valmistada saan...
Kuid tegelikult ma teadsin, et on parem, kui ma ette ennast ei valmista. Ma lootsin, et minusse kogunenud viha ja solvumine inimese vastu, kes mulle haiget tegi, on piisav, et temaga silmitsi seista, kui aeg käes.
Soovisin sel päeval ükskõik kuidas mõtteid mujale saada. Peaasi, et ma kodust välja saan.
Tõmbasin oma telefoni padja alt välja ja saatsin Lexiele sõnumi, et koos midagi teha. Mõnekümne sekundi pärast tuli vastus, et tal pole aega, kuna sõidab emaga vanaema poole.
Ohkasin, kuna uskusin, et ta lihtsalt luiskas mulle eelmisel päeval juhtunu tõttu ja lükkasin telefoni padja alla tagasi. Williga ma ei tahtnud midagi teha, kuna suurima tõenäosusega oleme mõlemad teineteise suhtes segaduses. Evan oleks ka omette variant, kuid mitte kõige parem.
Ajasin ennast voodist püsti, silusin teki korda ja sammusin riidekapi juurde. Tõmbasin vanadest teksadest tehtud lühikesed püksid jalga, selga tavalise valge maika ning lükkasin kapiuksed kinni. Lükkasin randme ümber ühe patsikummi ja sättisin end veel peegli ees. Kui valmis sain, võtsin suuna kööki, mis nagu tavaliselt sel kellaajal tühi oli. Ja parem oligi. Ma poleks ema näkku suutnud vaadata nüüd kui kõik taas selge on. Olin kindel, et ta on üks neist, kes loodab, et asjad endiseks ei muutu. Tema rõõmuks olin ka mina nüüd üks neist, kes midagi sellist lootis.
See oleks tegelikult pidanud meie suhteid lappima, kuid kuna ta ei teadnud, kui sarnased meie arvamused olid, siis ei kavatsenud mina seda talle ka ütlema minna.
Küll ta ise varsti näeb.
Kuna ma hilisest hommikusöögist kuigi huvitatud polnud, võtsin puuviljakandikult ühe õuna ja ühe pirni ning kavatsesin kõik kohad läbi jalutada. Mida muud mul ikka teha on? Oleks tore näha, mis kodukohas pika aja jooksul tehtud on.
"Ooh, Summer," pidi Kent mind verandal peaaegu et pikali jooksma. Igatahes suutsin ma õuna ühest käest maha pillata. Pirn jäi õnneks kenasti kätte.
Kent kummardus, et mu õun üles korjata ja ulatas selle siis mulle tagasi.
Jäime üksteist vaatama.
„Ma otsisingi sind tegelikult,“ lausus ta viimaks.
„Tõesti?“ küsisin umbusklikult ja uurisin tähelepanelikult venna pilku.
„Mhmhh,“ noogutas Kent ja ohkas raskelt. „Täna hilja õhtul.“
„Täna hilja õhtul,“ kordasin tema sõnu. Mu sisemus hakkas kui põlema. „Mis?“ küsisin, vastust ette aimates.
„Tead küll,“ pomises ta mulle vastuseks.
Köhatasin, et segastest tunnetest tingitud klomp mu kurgus kaoks. Selle tekkimine muutis mind hoopiski vihasemaks. Nii ei lähe ju see kõik üldse läbi...
„Kuhu tal järsku nii kiire hakkas?“
„Summer,“ venitas Kent manitsevalt mu nime.
„Mida?“
„Ma saan aru, et... Ohjah. Ma saan sinust aru... Aga kuule... Tegelikult ka.“
„Mida, Kent? Ma ei suuda su mõtteid lugeda.“
„Ära ole tema vastu karm. Ma palun sind.“
„Ei olegi.“
Kent rahunes pisut. Seejärel otsustasin jätkata.
„Sest seda võimalust lihtsalt ei tule.“
Ootasin mõned sekundid, et vend midagi vastaks ning kui ta tummalt minu ees edasi seisis, astusin temast mööda.
„Summer,“ lausus ta kiirelt mu nime, kui kõnevõime tagasi sai.
„Ja-ah?“ keerasin end välisukse lävel ringi.
„Täna õhtul. Sa pead tulema. Ta...“
„Ta võibki mind jääda ootama sinna. Mind ei huvita, Kent. Ausalt.“
„Ta tuleb ju sinu pärast...“
„Minu pärast?“
Kent noogutas.
„Veider, minu meelest sinu uus parim sõber minu pärast lahkuski ja nüüd tuleb tagasi. Kui sa teda näed, siis tervita teda minu poolt,“ surusin tormakalt läbi hammaste. „Mina isiklikult ei kavatse seda teha.“
Keerasin end ruttu minekule ja proovisin sügavate hingetõmmete abil oma olekut parandada. Nüüd ma kahetsesin, et ei olnud võtnud kaasa telefoni ja kõrvaklappe, et muusikat kuulata. Mulle oleks tõesti kulunud ära mõtteid mujale saada.
Järelikult ma pean selleks muu viisi leidma.
Jõudsin peagi suure teeni ja pidin jõudma otsusele kuhu poole minna. Esimesel õhtul läksin ma Willi poole. Seega paremale minek oleks liiga igav variant. Seal on puudu põnevusest. Otsustasin seada sammud vasakule, kus oli rohkem maju ja liikus ka rohkem inimesi. Kindlasti otsustasin minna peomaja juurest läbi, et näha, milline olukord täna seal on. Rand peomaja juures oli võrratu ja toimis kohalike jaoks kui magnet. Nii vähemalt kuulsin ma rääkivat meest kahele naisele, kes vist olid siin külalised.
Magnet? Sellest oli küll asi ikka üsna kaugel...
See koht polnud ühegi asja poolest eriline turistimagnet.
Sammusin edasi ja jõudsin peagi peomaja juurde. Loomulikult oli maja ümber vaikne kuid mere poole minnes kuulsin taas hõikeid. Otsustasin edasi liikuda, kuid võtsin enne plätud ära, et liival mugavam käia oleks.
Jõudsin kõrkjate vahelt laiale rannaribale ja nägin taas eemal suuremat kampa. Mõned istusid, mõned mängisid liival jalgpalli. Väravapostideks olid õllepurgid.
Kui tavaliselt oleksin ma seda kampa nähes põgenenud siis nüüd olid asjad pisut muutunud... Hetke siiski kõheldes, hakkasin nende juurde minema.
Nähes, et tüdrukud, kes liival istusid, mind uudishimulikult vaatasid oma tumedate klaaside tagant piilusid, lootsin, et Joshua on ikka siin. Kui ei ole, teen ma end kõigi eest lihtsalt lolliks.
Otsisin silmadega Joshuat mängijate hulgast kui märkasin teda liival pikali. Ta ajas ennast istukile ja tõstis käe silme ette, et päike silma ei paistaks.
„Oo,“ venitas ta mänglevalt ja tõusis püsti, et mulle vastu tulla. „Summer.“
„Mina jälle siin.“
„Seekord üksi? Kuhu sõbranna jätsid?“
„Tal on tegemist ja minul on igav.“
Joshua naeris.
„Seega tuled platsile madistama?“
„Jalgpall?“
„See oleks ju lõbus...“
Mühatasin ja vaatasin kõrvale, kus need kolm tüdrukud liival peesitasid. Esialgu ei tundunud nad mulle just kõige sõbralikumad, kuid samas võis see lihtsalt petlik esmamulje ka olla. Ma olin siiski see sama tüdruk, kes võõras keskkonnas ennast äärmiselt ebamugavalt tundis. Joshua ja tema kamp seevastu pakatasid enesekindlusest.
Ma pääsen tänu Joshuale neile lähedale, kuid et end mugavalt tunda, pean oma emotsioone ja tundeid talitsema.
„Jalgpall? Mitte minu teema,“ ütlesin talle viisakalt ära ja lõin pilgu kõrvale, kui pall kahe õllepurgi vahelisele alale löödi ning seda valjute rõõmuhõigete saatel tähistati.
Joshua naeris kergelt. „Ilmselgelt.“
„Kuulge, ma ei jõua enam!“ hüüdis keegi eemalt ja ma nägin, kuidas minu ja Joshua juurde üks valgetes shortsides tüüp jooksis.
„Oo, kes see meil siin on?“ uuris ta mind silmitsedes ja patsutas lõbusalt Joshuat õlale. „Claudia, viska mulle üks õlu..,“ noogutas ta liival lebavate tüdrukute poole. Tumedate pikkade juustega tüdruk ajas end püsti ja sirutas käe suure sinise kasti poole, avas siis krõpsu saatel kaane ja sealt poisile õllepurgi viskas, mille too osavalt kinni püüdis vahemaast hoolimata.
„Tänan, Claudia!“
Claudia surus kaane kinni ja oli just kahe teise tüdruku juurde tagasi minemas, kui Joshua kõhatas.
„Aga meie külalisele..?“
Claudia tardus ja jäi mind vaatama nagu ma oleksin mingi võõrkeha. Mida ma muidugi ka olin.
„Ahjaa,“ venitas Claudia ja pööras end ümber.
„Joshua...“
„Ei ole midagi. Danielil on sünnipäev ja kui sa juba siin oled..,“ lausus ta kiirelt enda kõrval seisvale poisile osutades.
„Võtad soojendusest osa,“ lõpetas too.
Kuigi ma teadsin, et joogi vastuvõtmine siin oleks sama, mis kuradile sõrme ulatamine, siis just seda ma ju plaanisingi teha.
Ulatada kuradile sõrm, et ta mu käest kinni krabada saaks ja mind endaga kaasa tõmmata saaks.
Võta julgus kokku, tüdruk, mõtlesin ma ja vaatasin, kuidas Claudia kasti kaane jälle kinni surus ja meie poole sammus. Sedapuhku oli tal käes tume siidripurk.
Sa ju tahad, et olukord muutuks? Sa ju tahad unustada? Muidugi tahad... Unusta muu, sul on vaid see hetk ja kasuta seda ära. Sellest sõltub kõik, mis veel tulemas on...
Ja mida varem ma sellega algust teen, seda parem.
Proovisin sel hetkel oma sisetunnet eirata, mis tavaliselt ei eksinud. Nüüdki sosistas see mulle vaikselt, et ma peaksin olema ettevaatlik. Et ma ei peaks tegelikult midagi sellist üldse tegemagi. Aga ma pidin.
Mul oli valus...
Kõik edasine toimus kui aegluubis...
Ma soovisin naeratades Danielile õnne. Nägin Joshua näol laia naeratust, kui ta oma sõbra selga semulikult patsutas ja siis surus Claudia mulle siidripurgi pihku. Tänasin teda viisakalt, lootes tema pisut ilmetusse näkku sära tuua.
„Ole lahke..,“ pomises ta ja sättis end teiste tüdrukute kõrvale.
„Nojah,“ pomisesin ja Joshua avas mulle siidripurgi.
„Claudiaga said sa juba sõbraks,“ viskas Joshua nalja piisavalt valju, et tüdruk teda kuuleks. Neiu tõstis käe ja näitas meile keskmist sõrme.
Kergitasin kulme ja raputasin pead. Polnud just kõige viisakam käitmine...
„Ära pane teda tähele, Summer, meie Claudial on lihtsalt rasked ajad.“
„Ära kuula teda,“ kuulsin Claudia häält, mis seekord oli pisut võõras, kuna selles oli liiga palju lõbusaid toone. Ta oli ennast uuesti istukile ajanud. „Mu ülemus lihtsalt teatas, et ta ei vaja enam mu teenuseid. Keset suvepuhkust. Leidis ka aja, eks ole... Nüüd ma pean suvel omale tööd otsima hakkama.“
„Kahju küll,“ irvitas Joshua laialt ja pani oma käe ümber mu kaela ning hakkas mulle rahvast tutvustma. „Ta saab õhtul sellest üle... Need kaks on Jessica ja Amber... Mike, Alex, Scott, Liam, Aiden, seal..,“ pööras Joshua mind paari kraadi võrra.
„Oota nüüd,“ peatasin teda.
„Mis?“
„Sul pole mõtet mulle nende nimesid ette lugeda. Mul ei jää need nii ruttu pähe kui sulle.“
Joshua naeris ja tahtis midagi öelda, kui keegi poistekambast teda hüüdis: „Tuled uude mängu või ei?“
Joshua hammustas huulde.
„Mine-mine,“ ütlesin vaid. Lootsin, et ta läheks. Siis saan ma rahulikult siin liival istuda ja ei peaks kramplikult Joshuaga suhtlema. Hetkel oli seda lihtsalt meeletu raske teha, kuna mulle käis see siiski üle mõistuse, et me nüüd niimoodi teineteisega suhtlesime pärast kõike, mis kunagi juhtus. Ilmselt olime me mõlemad suuremaks kasvanud kui tookord olime... Võib-olla pole Joshua ka enam sama Joshua, kui oli ta siis. Võib-olla see hullumeelne abiellumine ja selle kiire purunemine kasvatas teda tõesti?
„Oled kindel? Või tahad, et ma jään sulle siia seltsi...“
Raputasin pead, kuna ei suutnud sõnakestki kuuldavale tuua.
„Joshua!“ hõikas teda Daniel ja Joshua noogutas talle kiirelt vastu.
„Appi, Josh, kao juba mängu, me ausalt ei söö teda ära,“ torises üks tüdruk, kes kogu minu siinviibimise jooksul vaikinud oli.
„Okei. See on arvatavasti viimane mäng, siis läheme käime kodudes ära ja sätime end õhtuks valmis. Sa tuled ju ikka?“
Ei, ei, ei. See pole minu jaoks.
„Kui ma olen kutsutud.“
„Muidugi oled. Danielil poleks selle vastu midagi. Minu sõbrad on ka tema sõbrad.“
„Selge pilt,“ venitasin ja proovisin näole manada julge naeratuse, näitamaks, et ma ei karda, kuigi tegelikult olin kabuhirmus. Ma olin üksi huntide keskel... Mul oli piisavalt põhjust, et end mitte turvaliselt tunda. Kui midagi viltu läheb, mida ma endale hetkel lubada ei või, pean ma suutma
põgeneda, kuigi üksinda on seda äärmiselt keeruline teha. Sellisel juhul teeb Joshua mind pihuks ja põrmuks, nagu tal tavaks inimesi hävitada on. Vaevalt, et ma erand oleksin...
Kui just...
Raputasin pead. Ma ei tohi sellele mõelda.
Kuigi ma keelasin endal kõike temaga seonduvat uurida, oli mul seal liival teistest tüdrukutest pisut kaugemal istudes aega kõige üle mõtiskleda.
Aeg venis ja õhtuni oli kõvasti aega. Mitu tundi. Mu ootusärevus oli üsna suur, kuid ühel hetkel ma tõesti ei teadnud, mida ma ootan. Mille pärast ma nii ärevil olen.
Silusin kätega nahka, mida hiline pärastlõunane päike endiselt veel kõrvetas ja otsustasin end vette jahutama minna.
Kiirustasin madalast kaldaveest minema, kui poisid olid mängu lõpetanud ja sumasid sügavasse vette, et enne äraminekut veel ujuda.
Joshua nendega ei liitunud vaid tuli minu juurde.
Pidasin endale mõttes ergutuskõnet- ole julgem, naerata, lõõgastu... Siiani on kõik korras. Kui suudad end üldse vabaks lasta, on veelgi parem. Lootsin, et mu aeglaselt sissekaanitud siider aitab mul seda saavutada...
Tüdrukud ajasid ennast ka pika peale püsti ning tõmbasid riided selga. Kaks poissi krabasid maast oma särgid, lõid teistega käsi kokku ja kiirustasid neile järgi.
„Mis kell siis tõeline pidu hakkab?“ uurisin Joshualt.
Ta libistas käe üle oma läikiva lauba.
„Varsti. Daniel peab linnas ära käima. Aga tal läheb ruttu.“
„Mis me teeme siis?“ küsisin kiirelt järgmise küsimuse ja sattusin pisut segadusse, nähes Joshua laia naeratust.
„Meie?“ kordas ta kavalalt mind kiigates.
„Nojah...“
„Me kogume õhtuks energiat. Ei hakka seda ju ometi praegu kulutama? Sellest möllust siin juba piisab. Vähemalt mulle... Sina istusid siin jah tegevusetult...“
Joshua kergitas särgiäärt, et oma nägu sellesse kuivatada.
„Ma arvan, et me ei räägi ühest ja samast asjast.“
Joshua rõkkas naerda ja müksas mind sõbralikult kui me tema auto poole kõrvuti jalutasime. „Ja-jaa, Summer. Ma sain aru, mida sa silmas pidasid. Usu mind- ma olen muutunud.“
Olen muutunud... Kui seda ütleb keegi Joshua sarnane, siis see ei tähenda midagi head, proovis hääleke mu peas mind veel viimaseid kordi hoiatada, kuid oli juba hilja. Mu ohutunnetus oli nullilähedane, seiklushimu aina suurenes.
Olin kuradile oma käe ulatanud ning selle äratõmbamine tema peost oli nüüd võimatu...