Last Breath / I Osa

9. osa ,


Ja see tunne ei reetnud mind. Ma haarasin kätega peast ja üritasin teda oma meeltest eemal hoida. Seekord oli see eriti tugev. Ma tõusin püsti. Mingi imelik tunne võttis minu üle võimust. Kõrvades oli mingi imelik surin. Nagu keegi teine juhiks mu mõtteid. Ma kõndisin toast välja ja suundusin üle õue, koolimaja värava juurde. Valvurid olid seal, aga ei märganud mind. Ma lähenesin neile. Nad ei teinud midagi, kui ma neist möödusin. Tänu mu andele, sain nende mõtteid kontrollida. Kui ma olin koolimajast umbes kilomeetri kaugusele jõudnud, pöörasin ma metsateele. Edasi kõndides, tuli puude varjust nähtavale väike majake. Sisse astudes, tundsin ma tugevat kopitushaisu.
„Jõudsidki kohale,“ ütles mehe hääl.
Ma pöördusin teda vaatama. Tal olid lühikeseks lõigatud helepruunid juuksed ja hallid silmad. Ta silmad õgisid mind endasse. Need olid nii... intensiivsed.
„Kes sa oled?“ küsisin.
Ta naeratas. „Clarke.“
Tegelikult olin ma vastust ette aimanud. Mulle tundus, et olen teda kusagil näinud, aga ei olnud kindel, kus.
„Sa oled täpselt tema moodi,“ ütles mees mu ümber tiirutades.
„Kelle?“
„Miriami. Sul on ta rohelised silmad ja sa oled pärinud ka ta ilu.“
Jutt käis mu emast.
„Miks ma siin olen?“ küsisin.
„Mis sa ise arvad?“
Mees võttis istet. „Et su isa ja teised paanikasse ajada, kui nad märkavad, et sind ei ole.“
Ma vaatasin toas ringi. „See on inetu.“
Ta pahvatas naerma. „Sa oled ka tervameelsuse talt pärinud.“
„Kus ta on?“ küsisin.
„Ta on...mujal. Tänu temale sa siin oledki.“
„Nii, et tal on sama anne, mis mul?“
Mees tõusis püsti, vaadates mind üllatunult.
„Sul ongi see anne?“
Ma noogutasin ükskõikselt.
„Me ei olnud selles kindlad, aga see on ju...suurepärane,“ lausus mees, silmad säramas.
„Nii, et ta suutis minu mõtteid kontrollides mind siia juhatada?“
Ta kehitas õlgu. „Nojah, aga tal kulus selleks kuid. Ta pole nii võimas kui sina.“ Mees vaatas mind siira huviga. „Sa blokeersid kõik ta katsed.“
„Kas ma näen teda?“ küsisin.
Ta paistis häiritud olevat, et ma teemat muutsin.
„Millalgi võib-olla tõesti,“ ütles ta ja kiskus pilgu mult lahti. „Praegu aga pead sa minema.“
Ma tegin nagu ta ütles ja hakkasin tagasi kõndima. Umbes kümme meetrit enne kooli 'leidsin' ma end vaatamas kaugusesse. Miks ma siin olin? Ma kõndisin kooliõue poole. Ja miks kõik tuled põlevad? Kas öörahu ei peaks juba käes olema? Järsku tormasid mu poole valvurid. Neid tuli igast suunast.
„Pange relvad maha, see on tema,“ karjus keegi.
Isa tormas mu juurde.
„Kus kohas sa olid?“ küsis ta.
„Ma ei...tea,“ vastasin segadusse sattunult.
Isa saatis mind tagasi enda tuppa, öeldes, et annab valvuritele uued korraldused ja tuleb siis minuga rääkima. Nathani toast möödudes, mõtlesin, miks ta väljas ei olnud. Kas ta ei teadnud midagi? Kuidas teised üldse teadsid, et ma väljas olen? Enda tuppa jõudes üritasin meelde tuletada, mis juhtunud oli, aga tulemusteta. Mulle ei meenunud midagi. Täielik tühjus.
„Nii, räägi, mis juhtus,“ ütles isa mõne minuti pärast sisse astudes.
„Ma ütlesin juba, et ei tea,“ vastasin vihaselt.
Ta vaatas mind kahtlustavalt. „See ei ole võimalik, et sa mitte midagi ei tea. Miks sa üksinda välja läksid?“
„Ma ei läinud.“
„Miks sa valvurite peal enda võimet kasutasid?“
Ta paistis selle pärast eriti vihane olevat.
„Ma ei ole...“
Need süüdistused olid täiesti alusetud. Ma ei kasutaks ealeksi oma võimet kaitsjate peal.
„Sa pead oma teo üle järele mõtlema,“ ütles isa püsti tõustes, „me arvasime, et sa...“
Ta kõhkles hetkeks, aga liikus siis ukse suunas, lõpetamata oma lauset.
„Oota,“ ütlesin, „kus Nathan on? Miks ta väljas ei olnud?“
Ta oleks pidanud mulle praegu loengut pidama välja hiilimise teemal, ükskõik, et ma seda ära teeninud ei olnud.
„Ta ei ole sinu kaitsja enam,“ vastas isa.
„Miks?“ küsisin.
„Noh, esiteks, seda on näha, et ta ei ole võimeline sind kaitsma ja teiseks, kui ma ei oleks teda sellest ametist vabastanud, oleks ta ise lahkunud.“
Nende sõnadega ta lahkus. Ma vajusin voodile. Tore. Nüüd on ta läinud, minu pärast. Kui isa ei oleks teda vabastanud, oleks ta ise lahkunud, kuna tal sai kõrini minust. Hommikuks teadsid kõik, et ma olin öösel ära jooksnud. Ma üritasin ühikas ringi liikudes nende pilke mitte tähele panna. Andrea ja Arielle käisid mind mu toas lohutamas, et asi ei ole üldse nii hull. Paistis, et nad olid ainukesed, kes mind uskusid. Nathani kohta ei teadnud ma midagi. Ma ei teadnud ta toa numbrit ja ma ei saanud ju hakata kõiki ühikatubasid läbi otsima. Järelikult pidin ma ootama kuni homseni. Aga see ei olnud nii lihtne, sest isegi kui me ainukesel võimalikul hetkel, lõuna ajal, samas ruumis viibisime, vältis ta minu pilku ja oli oma sõpradest nii ümbritsetud, et ma ei oleks tema ligidalegi pääsenud.
„Ma tahaksin vähemalt vabandada,“ ütlesin.
„Noh, see on vist võimatu, sest Valeria hoiab tal nagu emalõvi silma peal,“ vastas Andrea ja saatis nende lauale pilgu.
Tõsi. Valeria istus talle nii lähedal, kui võimalik ja üritas kogu Nathani tähelepanu endale saada. Kas ta arvas, et ma kujutan endast talle ohtu Nathani suhtes?
„Ma leian võimaluse temaga rääkimiseks. Kui vaja, tirin Valeria jõuga eemale.“
Andrea pahvatas naerma. „See on õige suhtumine.“
„Su isa ütles sulle ju, et ta oleks ise ka lahkunud. Miks?“ küsis Arielle.
Ma pöörasin pilgu talle.
„Ta keelas mul korduvalt ilma temata mitte välja minna, aga ma eirasin ta korraldusi,“ rääkisin, „ja nüüd on tal minust kõrini.“
Mul ei õnnestunud Nathaniga kahjuks koolis rääkida, aga õhtul, kui Andrea oli mind enda poole kutsunud, seal toimus järjekordselt midagi peo sarnast, jooksin ma talle täiesti juhuslikult otsa.
Ta pilk oli kahtlustav.
„Mida sa siin teed?“ küsis ta.
„Su tuba on teises ühika otsas.“
„Mis sul sellest? Sa pole ju enam mu kaitsja,“ vastasin.
Ta kortsutas kulmu ja kõndis edasi.
„Oota,“ ütlesin, „ma tahtsin vabandust paluda.“
„Sul on hea viis selle tegemiseks,“ lausus ta peatudes.
Ma kõndisin ta juurde.
„Isa vabastas sind ebaõiglaselt sinu kohtustustest, see ei ole sinu süü, et ma selline olen,“ rääkisin.
Ta ootas ega vastanud midagi.
Ma kõhklesin. „Kas sa hakkad uuesti mu kaitsjaks?“
Ta vaatas mind sellisel ilmel, nagu ei suudaks oma kõrvu uskuda. Ee, oli ta vaimustuses või vihane? Ma kaldusin arvama, et pigem vihane.
„Milleks? Et saaksid mind mõnitada?“
Teda mõnitada? Kas ma olin kunagi seda teinud?
„Ära raiska enda aega minu peale, kas sul pole kuskile mujale vaja minna?“
„Mida ma tegema pean, et sa uuesti mu kaitsjaks hakkaksid?“ küsisin.
Ma ei osanud midagi rohkemat öelda.
„See ei sõltu ainult minust, kuidas sa aru ei saa. Sinu isa on see, kes otsustab,“ rääkis ta, „aga see oleks mõttetu. Nagu näha, ei suuda ma sulle piisavat kaitset pakkuda.“
Ta hakkas uuesti lahkuma.
„Palun,“ ütlesin, „ma luban, et ei lähe enam iial välja ilma sinuta.“
Ma lootsin, et suudan selle lubaduse juurde ka jääda.
Ta pöördus ümber, kulm kortsus.
„Kui sa oma isa veenda suudad, siis võib-olla...“
Ma naeratasin.
„Nii, et sa oled nõus?“ küsisin.
„Ma pole seda öelnud, aga mis mul muud üle jääb?“
Ma hoidsin end vaos, et mitte kohe teda kallistama kukkuda, sest ma teadsin, et talle ei istu sellised asjad hästi.

Niiiiiiiiiii hea ja mõnus jutuke. Tahan uut osa.

eh, aitääh . ; )

väga hea, sooviks uut :)

ty , ; )

kümnesh , ; ) ( juubel )


Järgnevad päevad möödusid õnneks üsna rahulikult, isa oli nõus Nathani uuesti mu kaitsjaks määrama ja mind ei jälitanud enam tunne, et iga natukese aja pärast võib keegi jälle mu pähe tungida. Ööd kahjuks ei olnud nii rahulikud. Ma nägin unes imelikke asju, mida ma ei osanud seletada. Tihti oli nõnda, et ma ärkasin ülesse, teadmata, kus ma täpselt olen. Reedel viis Nathan mind jälle hr. Porteri juurde. Porter rääkis mulle mõnedest võtetest, mida ma sain tänu oma võimele Clarke'ide vastu kasutada. Sealt lahkudes teadsin ma oma võimest palju rohkem, kui enne olin teadnud. Õues hakkas pimedaks minema ja Nathan ütles, et meil oleks parem ühiselamusse tagasi minna, enne kui uksed suletakse.
„Ma tean, et sa tegid seda Damoni peal,“ ütles ta.
„Tegin mida Damoni peal?“
Millest ta täpsemalt rääkis? Teadis ta midagi, millest ei oleks tohtinud?
„Sa kasutasid ta peal enda võimet,“ vastas ta.
Ma keerasin enda toa ukse lukust lahti, aga ei läinud sisse.
„Kuidas sa seda tead?“
Olid tal mingid võimed, millest ma oleksin pidanud teadma? Näiteks mõtetelugemine?
„Lihtsalt tean,“ vastas ta.
„On sul mingisugune...võime?“
„Ei, ma ei oska mõtteid lugeda,“ vastas ta.
„Miks sa mind siis ründad?“ küsisin ja kinnitasin enda pilgu talle.
Ta paistis segadusse sattuvat.
„Ma ei ründa sind,“ lausus ta, „vastupidi, ma üritan sind kaitsta, aga seda saan ma vaid teha juhul, kui sa seda enam ei tee.“
Ma ohkasin ja vaatasin talle otse silma. Ta silmades ei olnud mingit süüdistavat pilku. Selle asemel leidsin ma ennast vaatamas silmadesse, mis kiirgasid soojust. Ma teadsin, et ta mõtleb seda tõsiselt, mida ta just ütles.
„Ma ei teinud seda meelega, see lihtsalt juhtus,“ sõnasin.
Ma ei üritanud ennast välja vabandada millegagi. Ma lihtsalt pidin talle ütlema, et ma ei oleks seda muidu teinud.
Ta ilme oli murelik. „Ma tean.“
Ma astusin talle sammu lähemale ja surusin oma huuled ta suule. Ilma järele mõtlemata. Ma ei teadnud, kas see on õige, mida ma teen, aga praegu tundus see igatahes õige. Mulle tundus, et ta tahtis eemalduda, aga tiris mind natukese aja pärast enda vastu.
„Sa ei tohiks nõnda teha,“ ütles ta, aga ei eemaldunud minust.
„Mida teha? See ei ole ainult minu süü,“ ütlesin.
Ta võttis mu käe ja pani selle enda huulte vastu.
„Jää siia,“ laususin.
„Kuhu? Koridori?“
Ma pingutasin, et mitte seda hetke naeruga ära rikkuda.
„Ei, minu juurde.“
Ta kõhkles. „Me ei tohiks...“
„Palun,“ ütlesin.
Ta näol oli valulik ilme, aga ta ei vastanud midagi. Ma panin meie järel ukse kinni. Ta hoidis mind enda kaisus. Tuleb tunnistada, et nõnda ma tundsin ennast tõesti rahulikuma.
„Anna andeks,“ ütlesin.
„Mille eest täpsemalt?“
„Kõige eest.“
„Ma arvasin, et me ei räägi enam sellel teemal.“
„Jah, ma tean, aga ma tunnen ennast süüdi kõige selle pärast, mis ma sulle ütlesin.“
Meie vahele tekkis hetkeks vaikus.
„Sa ikka tead, et su isa ei oleks õnnelik, kui ta meid praegu näeks,“ sõnas ta, teemat vahetades.
„Aga ta ei näe. Ja see ei puutu temasse,“ vastasin.
„Ma ei saa sinuga nõustuda.“
„On mu isa arvamus sulle tõesti kõige olulisem?“
See mõte häiris mind. Siis ta peaks ära minema, kui see tõsi on.
„Kas sa tahaksid, et tema oleks siin hoopis minu asemel?“
„Ära ole naeruväärne. Ma ei taha vaielda.“
Ma ei rääkinud sel teemal enam.
„Miks sa nii morn oled?“ küsisin.
„Mis mõttes?“
„Otses.“
Ta ei vastanud, selle asemel põrnitses ta tekki.
Ma hakkasin naerma. „Olgu, ära vasta.“
Mul hakkas järsku külm ja ma tirisin teki endale tihedamalt ümber.
„Miks sa värised?“ küsis ta mõne aja pärast.
„Ma ei tea, geenius, arva ära.“
Ta võttis seda lauset solvanguna ja muutus taas süngeks.
„Vabandust.“
Ta tiris mind endale lähemale.
„Kuidas see saab võimalik olla, et sul külm on?“
Oh, ma ei tea. Võibolla sellepärast, et ma olen veidi ebanormaalne, sest tavaliselt inimestel ju ei hakka külm. Ma ei öelnud seda rahu nimel valjusti välja. Ta oli kerge solvuja.
„Ma ei tea,“ ütlesin selle asemel.
Ta huuled puutusid mu laupa ja mul hakkas järsku hoopis kuum.
„Sa oled haige.“
„Ee, aitäh,“ vastasin.
„Ei. Sul on mingi gripp või midagi taolist,“ selgitas ta.
„Noh, siis oled ka sina varsti haige.“
Ta ei vastanud algul midagi, aga ohkas siis. „Vaevalt küll. Ma ei jää haigeks.“
Mul võttis veidi aega, et taibata, mida ta mõtleb, aga siis sain ma aru. See oli üks omadustest, mis ta võimetega kaasas käis.
„Nii, et sa pole siis mitte kunagi haige olnud?“ küsisin.
„Ei.“
Ma mõtlesin, kuidas oleks nõnda elada, aga ei kujutanud seda eriti hästi ette. Ma üritasin küll ärkvel püsida, aga uni sai lõpuks võitu. Hommikul esimese asjana, mida ma nägin, oli Nathani murelik nägu. Ta istus mu voodi kõrval.
„Sa sonisid terve öö,“ paiskas ta kohe mulle näkku.
Em, piinlik.
„Mida ma ütlesin?“ küsisin.
Ta kortsutas kulmu. „Vahet pole. Kas ma peaksin su isale ütlema?“
„Ei. Isa tormaks otsejoones siisa, arvates, et mul on mingi surmatõbi. Aga ütles Andreale või Ariellele.“
Ta ei paistnud sellest ideest vaimustuses olevat, aga ta nõustus siiski. Kümne minuti pärast astus Arielle mu tuppa. Ma olingi arvanud, et ta Arielle kutsub. Talle ei meeldinud Andrea liigne entusiasm ja ilmselt ka see, et ta teda avalikult mõmmikuks kutsus.
„Kuidas sa end tunned?“ küsis Arielle ja istus samale toolile, kus Nathan oli enne istunud.
„Mitte just kõige paremini.“
Mul ei olnud küll nii halb, et oleksin oksendanud, aga siiski oli mul suhteliselt kõrge palavik. Arielle oli mu juures terve järgneva hommiku ja ka pool päeva, aga pidi siis lahkuma, sest ta lubas Michaeliga kokku saada. Michaeli nime juures tekkis mul okserefleks, aga ma surusin selle alla. Enne lahkumist rääkis ta veel Andrea sünnipäeva kohta. See pidi toimuma esmaspäeval, kuna teisipäeval oli püha ja kooli ei toimunud. Siis jättis ta mind üksinda. Õhtuks oli mul vähemalt nii palju parem hakanud, et sain toas ringi käia. Ma ei talunud seda voodis vedelemist. Andrea tuli natuke enne öörahu mu juurde. Arielle oli talle rääkinud mu gripist.
„Nathan oli talle sellest rääkinud,“ ütles Andrea ja vaatas mind imeliku pilguga.
„Jah,“ vastasin ükskõikselt.
„Teie vahel on midagi.“
See ei olnud küsimus, vaid lause.
„Sa järeldad seda millest?“
„Ära mängi lolli,“ ütles ta, „sa tead, et mind sa ei peta. Aga ma nägin teda just Valeriaga.“
„Ariellet?“
„Ei, rumaluke. Nathanit.“
Ta ootas, et ma näitaksin mingeid emotsioone, aga ma püsisin rahulik. Tegelikult valdasid mind segased emotsioonid. Mida ma tundma oleks pidanud? Armukadedust? Aga miks? Ta ei teinud ju Valeriaga midagi sellist, mille pärast ma oleksin pidanud kadedust tundma. Või siiski tegi?
„Kas nad rääkisid?“
Andrea vaatas mind lõbustatult.
„Lõpuks tulevad ka mingid tunded,“ lausus ta, „aga jah, kahjuks nad vaid rääkisid.“
Kahjuks? Pole midagi imestada. Andrea otsis igalt poolt draamasid.
„Ma ei saa teda ju keelata rääkimast.“
Andrea kergitas kulme.
„Miks mitte? Kui ta sind tahab, saad keelata ükskõik, mida,“ lausus ta.
„Sina võib-olla tõesti saad oma mehi ohjes hoida,“ ütlesin, mille peale ta muigas, „aga Nathan ei ole selline, kes muudaks end iga ühe pärast. Temaga on niigi raske ühe järje peale saada ja kui talle veel ette öelda, mida ta võib teha ja mida mitte, muutuks ta täiesti kinniseks.“
„Ohoo, kus tuli psühholoog välja,“ naeris ta, „aga sa ju tuled homme?“
Ma noogutasin. „Kuidas ma saaksin mitte tulla?“
„Õigus. Koos Nathaniga. Homme siis näeme.“
Ta väljus. Miks ta arvas, et ma koos Nathaniga tulen? Ta ju teadis, et Nathan vihkas selliseid asju.
„Hei,“ ütles Nathan tuppa astudes.
„Hei.“
„Ma rääkisin just su isaga,“ ütles ta istet võttes.
Tundus, et ta tunneb end süüdi millegi pärast. Ma taipasin, et põhjus on minus. Minu pärast tundis ta süüd mu isa ees.
„Ja mida te rääkisiste?“
„Ta küsis, kuidas ma sinuga hakkama saan.“
Ma muigasin tahtmatult. Isa oli alati arvanud, et ma olen liiga mässumeelne.
„Ja mida sa vastasid?“
Mulle tundus, et nägin hetkeks muiet tukslemas Nathani suul.
„On sellel vahet?“
„On. Kui sa jätkuvalt ennast süüdi tunned.“
Ta kortsutas kulmu.
„See ei olnud õige,“ ütles ta, „me oleksime pidanud jääma tööalasele tasemele.“
Sõna 'tööalasele' ajas mind veidi naerma.
„Kas nüüd ei ole mitte liiga hilja kahetseda?“ küsisin.
„On küll. Sellepärast ma ei muudakski midagi,“ rääkis ta.
Ta ei muudakski midagi? Miks ta siis järjepidevalt vingub, et see oli vale.
Ta istus mu kõrvale ja võttis mu käe.
„Kas sa tuled minuga homme Andrea peole?“ küsisin.
Kui mulle tundus, et ta oli veidikene rõõmsamaks läinud, muutus ta nägu jälle süngeks.
„Ei.“
Ma kergitasin kulme ta otsekohesuse peale.
Ta ei öelnud isegi põhjust.
„Ise tead,“ ütlesin õlgu kehitades, „mina lähen.“
Ta ei vastanud midagi, aga ma nägin ta näost, et talle oli see vastukarva.

Ohhoo.
Et siis tahaks edasi jaa.
Võib olla mainiksin jaa, et teemad arenevad väga väga kiiresti, aga vähemasti on põnev ja ei ole mingit toppama jäämist. :)
Hea, uut.

Aow, armaaas.

P2nta : ahah ,
ty .

FlyWithMe : njaa , ; )

11 . (jjeh, veidi lühem)


Homme koolis oli ta tuju veel süngem, olles sunnitud kuulma terve lõunavaheaja minu, Andrea ning Arielle vestlust Andrea peo kohta. Peale söögivahetundi põrkasin ma kokku hr. Porteriga. Mida ta siin kooliosas teeb? Mul tekkis tahtmatult tunne, et ta oli siin mind oodanud.
„Prl. Miller. Just teid ma otsisingi.“
Mu kahtlused said kinnitust.
„Ma tahtsin teiega rääkida nendest...tunnetest. Nagu keegi üritaks teie pähe tungida,“ rääkis ta.
Ma vaatasin ega kaedagi läheduses pole. „Jah?“
„Kas te olete neid veel kogenud?“
Ma raputasin pead. „Ei.“
Ta vaatas mind kahtlustavalt. „Olete kindel?“
Pidas ta mind idioodiks? Ma arvan, et oleksin aru saanud, kui keegi oleks mu pähe üritanud tungida.
„Jah, nii kindel, kui olla saab.“
„Võin ma küsida, kus te olite siis, kui kõik kooli kaitsjad teid taga otsisid?“
Oli see mingi ülekuulamine?
„Ma olen kindel, et isa ütles teile, et ma ei mäleta,“ laususin närviliseks muutudes, „kas te süüdistate mind milleski?“
„Ei-ei, sugugi mtte. Aga ma arvan, et just siis te kogesite seda tunnet ning lasite lõpuks ta oma pähe.“
Ei. See ei ole võimalik. Ma mäletaksin seda.
„Ma pean nüüd minema,“ ütlesin ja kõndisin temast mööda.
Ma tundsin, kuidas ta pilk mind põletas. Nathanile ma sellest ei rääkinud. Mul ei avanenud selleks ka võimalust, sest tal oli täna eriti kiire. Ma mõtlesin, kas see on kuidagi Valeriaga seotud. Aga ei küsinud talt midagi. Andrea ütles mulle lõpuks, kus ta sünnipäeva pidu toimuma pidi. Vastus üllatas mind. Ühiselamu aulas. Kas selline koht oli olemas? Ma ei teadnud sellest midagi ega olnud seal elu sees käinud. Pealegi olid ühiselamul suhteliselt karmid reeglid pidude kohta. Ta rääkis, et seda saali pole kasutatud juba kaks aastat. Hm. Ma ei oleks tahtnud koristajate nahas olla, kui nad saali puhtaks küürivad. Kui Nathan mind ühikani saatis, imestasin ta vaikuse üle. Tavaliselt oleks ta mulle toonud nimekirja asjadest, mis võib minuga juhtuda, kui teda läheduses ei ole. Ma ei hakanud teda veenma kaasa tulema, sest teadsin, et ei suuda teda ümber mõtlema panna. Ja mis mõttega? Kui ta ei taha tulla, siis ärgu tulgu. Peale seda, kui ta oli mind mu toani juhatanud, kadus ta uuesti liftide suunas. Andrea pidu jõudis kätte liugleva kiirusega ja varsti ma seisingi aulas, vaadates, kuidas Andrea laia naeratusega külalisi vastu võtab. Ühika aula oli küll väiksem kui kooli oma, aga sellegipoolest mahtusid siia kõik ära. Saal oli kaunistatud lillades toonides. Seinade kulunud värvi üritati varjata plakatitega. Laes särasid prožektorid. Huvitav, kui palju see Andreale maksma läks.
„Ta on ilus,“ ütles hääl mu selja taga.
Ma pöördusin ja vaatasin otsa Damonile. Ta oli veidi väsinud olemisega. Aga ikkagi ei olnud kaotanud ta oma võlu.
„Jah,“ vastasin ning keerasin pilgu tagasi Andreale.
„Nagu sinagi.“
Ta pilk langes mu kleidile. Ma olin otsustanud lühikese, aga mitte liiga lühikese, ilma varrukateta beeži kleidi kasuks.
„Tänan,“ vastasin kulmu kortsutades.
Ta ei oleks pidanud seda ütlema.
„Kuhu sa enda...saatja jätsid?“ küsis ta, kibeduse noot ta hääles oli selgesti eristatav.
„Tal ei olnud tuju tulla,“ vastasin.
„Kahju, et tal see vaatepilt nägemata jääb,“ sõnas ta ja viipas käega minu poole.
„Damon, jäta.“
Ta naeratas mõrult. „Miks? Keegi ei kuule meid.“
„Hiljem näeme,“ ütlesin ja kõndisin ukse poole, nähes Ariellet sisenemas. Damon ei üritanud mind peatada, mida ma alguses arvanud olin.
„Hei,“ ütlesin.
Ta naeratas vastuseks.
„Andrea on juba rolli sisse elanud,“ möönis ta.
Ma pöörasin pilgu Andrea suunas. Ta rääkis mingi blondi poisiga. Tema liigutustest oli aru saada, et see poiss ei jätnud teda külmaks. Ma muigasin.
„Kas Nathan ei tulnudki?“ küsis Arielle ringi vaadates.
„Ei, tal on 'kiire'.“
Ma üritasin pettumust oma hääles varjata, aga ilmselt see ei õnnestunud.
„Kas sa kahtlustad midagi?“
Ma turtsatasin. „Mida ma kahtlustama peaksin? Ma tean niigi, et ta eelistab Valeria ja oma tuttavate seltskonda,“ laususin.
„Võib-olla sa ei peaks teda nii kiiresti maha kandma. Nende põgusate hetkede vältel, mil ma olen temaga kokku puutunud, olen ma aru saanud, et tema peale võib kindel olla. Ta on sada protsenti lojaalne. Ja see pilk, millega ta sind vaatab...Nagu annaks oma elu sinu eest.“
Ma teadsin, et ta liialdab, aga ei öelnud seda valjusti välja.
„Miks kõik temas ainult selliseid külgi näevad?“ küsisin.
Arielle naeratas. „Sest keegi meist ei tea, milline ta tegelikult on. Seda tead vaid sina.“

12 , ; )


Need sõnad jäid mind terveks õhtuks kummitama. Andrea pidu oli täies hoos, kui Damon minu ja Arielle juurde ilmus. Ma tundsin alkoholi lõhna.
„Arielle, kas ma saaksin Stellaga omavahel rääkida?“ küsis ta Arielle poole kõõritades.
„Jah,“ vastas Arielle ja lahkus.
Einoh, tore. Äkki oleks enne mult küsinud, kas ma tahan temaga omavahel rääkida?
„Sa oled joonud,“ mainisin.
„Jah. Kas see on keelatud?“
Ma ohkasin. „Ei.“
Ma lootsin südamest, et ta mingit skandaali ei korralda.
„Miks sa mind maha jätsid?“ küsis ta.
Ma jõllitasin teda üllatunult. „Ma ei...tähendab, olime me siis kunagi koos?“
Ta näolt peegeldas vastu pettumus.
„Ma teadsin, et sulle ei meeldi oma tundeid avalikustada, aga ma ei teadnud, et sa nii külm oled,“ lausus ta.
„Vabandust,“ ütlesin ja keerasin pilgu maha.
Täiesti ootamatult suudles ta mind. Ma ei olnud selleks üldse valmis ega osanud kuidagi muud moodi reageerida, kui talle vastata, mida ma hiljem muidugi kahtsema pidin. Õnneks seisime me aula ühes nurgas ja meile ei langenud eriti palju pilke, aga mõned inimesed mõõdudes vaatasid meid ikkagi üllatunult.
„Mida sa teed?“ nähvasin teda endast eemale lükates.
„Sa suudlesid mind vastu,“ lausus ta, naeratus huultel säramas.
„Ära ole loll,“ ütlesin ning üritasin minema kõndida, aga ta käsi peatas mind.
Ta tõmbas mind endale lähemale. Ma arvasin, et tunnen ta läheduses midagi erilist...midagi, mida ma olin varem tundnud, aga enam ei olnud neist tunnetest jälgegi. Ma ei tundnud midagi.
„Miks sa teda eelistad?“ küsis ta.
Ma rabelesin ennast vabaks.
„Asi ei ole selles,“ vastasin ruttu minema kõndides.
Ma läksin kiirustades saalist välja ja peatusin Nathani toa ukse juures. Ma kõhklesin, kas koputada või mitte? Toast ei tulnud mingeid hääli. Ma koputasin, aga keegi ei tulnud vastu. Uks oli samuti lukus. Ja kus me siis ringi uitame? Ma läksin enda tuppa.
Järgmisel päeval pidid kõik hommikusöögiks kogunema kooli. Ma kavatsesin ena tuppa jääda, kuna ei tundnud ennast just kõige paremini. Siis aga kõlas vali ja selge koputus uksele, mis rikkus mu une. Nathan astus ilma vastust ootamata sisse.
„Mis siis, kui ma oleksin praegu alasti olnud?“ küsisin ennast künnarnukkide najale upitades.
„Tõesti, mis siis oleks olnud?“ vastas ta ükskõikselt, „Me peame minema.“
„Ma ei kavatse tulla,“ ütlesin kindlalt.
„Kavatsed ikka.“
Ma kergitasin kulme.
„Ja sa sunnid mind, kuidas?“
„Ma ei sunnigi sind. Sa tuled vabatahtlikult.“
Olgu. Pole mõtet vaidlema hakata.
„Noh. Mida sa ootad? Mine välja,“ ütlesin.
Enne, kui ta lahkus, tundus mulle, nagu ta oleks muianud. Aga ma võisin ka valesti näha. Ma tegin ennast korda ja läksin viieteist minuti pärast Nathanile järele.
„Mis sul nii kaua võttis?“ küsis ta esimese asjana, kui me kooli poole kõndisime.
„Usu mind, see oli mu rekordaeg.“
Hommikusöögil pidas isa täiesti arulageda ja mõttetu kõne, mida ma ei vaevunud kuulamagi. Ma tahtsin kohe peale hommikuööki lahkuda, aga Nathanil tundusid olevat teised plaanid.
„Kuhu minek?“ küsis ta, nähes, et ma tahan Andreale ja Ariellele järgneda.
„Tagasi ühikasse,“ vastasin.
„Sa ei lähe ilma minuta kusagile ja ma pean enne minemist veel ühe asja korda ajama,“ rääkis ta.
Mis ajast tema boss on? Ma kergitasin kulme ja avasin suu, et vastu vaielda, aga ta peatas mind.
„Oota siin.“
Ta jalutas mööda koridori eemale ja ma vajusin ooteruumi diivanile.
„Mida me siin nii üksinda teeme?“ Michael istus mu kõrvale.
Ma hüppasin püsti. „Mida sa teed?“
Ta lähenes mulle ja surus mind vastu seina.
„Keegi võib tulla,“ ütlesin ning üritasin vabaks rabeleda. Kasutult.
„Kas see häirib sind?“ Ta naeratas võidukalt.
Ma tundsin ta kätt enda pluusi all. „Mis ajast sa selliseks pipraks muutusid? Kaks kuud tagasi aitasin sulle küll.“
„Mis toimub?“
Michael lasi mind lahti.
Damon vaatas meid vaheldumisi. Eino, tore. Täpselt õige ajastus. Noh. Vähemalt ei olnud Nathan sisse marssinud. Michael irvitas.
„Sa peaksid enda tüdrukut taltsutama,“ lausus ta ja möödus Damonist.
„Sa sehkendad enda parima sõbra poisiga?“ küsis Damon, kui ta kõnevõime taastunud oli.
„Mida? Ei... See ei olnud üldse nõnda.“
„Ma ei suuda seda uskuda. Sa oled ikka tohutult muutunud.“
„Damon, ära räägi nõnda. Ma juba ütlesin, et asi ei olnud...“
„Kas ma segan?“ Nathan astus sisse.
Kas ta oli kuulnud, mida me rääkisime?
„Eh, ei.“
„Lähme?“
Ma noogutasin. „Jah, ma kohe tulen.“
Ta läks ees.
„Damon, sa...“
„Vahet ei ole. Sa ei pea mulle ju mingeid seletusi jagama.“
Ma ohkasin ning jrgnesin Nathanile.
„Kus sa eile olid?“ küsisin.
Ta kergitas kulme. „Enda toas.“
„Ei.“
„Millal sul oli aega seda kontrollida?“
„Oli ka. Sa ei vastanud mu küsimusele.“
Ma ei lõpetanud enne pärimist, kui ta mulle vastuse annab.
„Mul oli vaja midagi korda ajada,“ lausus ta ebalevalt.
„Sul on vaja päris palju asju korda ajada, nagu ma olen aru saanud.“
Ta kortsutas kulmu. „Milleks see ülekuulamine vajalik on?“
Ma ei teinud ta küsimust märkamagi. „Mis asi see täpsemalt oli, mille sa korda pidid ajama?“
„Isiklik asi,“ vastas ta.
Ta põikles vastusest kõrvale, aga ma nagu aimasin midagi.
„Kas see asi kaasas Valeriat?“ küsisin.
Ta kinnitas enda pilgu mulle. „Valeriat?“
„Oli see juhuslikult mingi pidu?“
Ma olin seda küsinud, oletades, et ta reedab ennast millegagi.
„Miks sa seda arvad?“
„Ahah. See oligi siis pidu.“
Noh. Vähemalt sain kõik vajalikud vastused.
Ta ohkas tüdinult. „Nagu sa oleks terve õhtu enda toas istunud.“
„Nojah. Aga vähemalt ma ütlesin sulle, kuhu ma lähen. Mis siis, kui ma oleksin ohus olnud ja sa oleksid samal ajal pidutsenud teises maja otsas.“
Raske oli teda pidutsemas ette kujutada. Ma pigem arvasin, et ta istus nurgas koos paari tüübiga ja pidas neile loengut turvalisuse alal. Järsku, täiesti ootamatult, ta muigas. Ja ma nägin seda oma silmaga. Ei olnud mingit kahtlust, et ta muigas. Ta ei üritanud seda isegi varjata, nagu ta tavaliselt tegi. Mul vajus suu lahti.
„Kas sa loed mu mõtteid?“ küsisin, mille peale ta järsult seisma jäi.

Tennu : toree
hm .
; )

Smile : aitäh , ; )

13 ,


Palun ütle, et see ei ole tõsi.
Muie kadus ta huulilt. „Ei.“
„Mille üle sa siis naersid?“
„Kas sa mõtlesid minust midagi?“
Ma ei vastanud.
„Olgu. Vahel su mõtted jõuavad minuni, aga ma ei loe neid.“
See oli ootamatu. Vabandust aga, kuidas see võimalik sai olla?
„Sa... Kas sa tead, millest me Damoniga rääkisime?“
Mu süda hakkas metsikult puperdama.
„Ei. Millest te rääkisite?“ Ta pilk oli õrritav.
„Vahet ei ole. Kuidas sa mu mõtteid lugeda saad? On sul siis midagi sarnast...“
„Nagu ma juba ütlesin, ei loe ma su mõtteid. Need lihtsalt jõuavad vahel minuni. Ära muretse, see juhtub väga harva ja mul ei ole sarnast annet nagu sul. See juhtub vaid sellepärast, et ma olen su kaitsja.“
Ma mõtlesin selle üle veidi järele. See rahustas mind veidi, et need mõtted harva temani jõudsid, aga ikkagi... Kas see oli siis kõikide kaitsjatega nõnda? See oli häiriv. Mu mõtted olid mu isklik ruum.
„Ja see nali minu kohta, et ma istun nurgas ning loen ohutusnõuandeid, ei läinud päris täppi,“ ütles ta.
„Selge. Mulle lihtsalt tundus hetkeks, et see võib nõnda olla. Võib-olla istud siis lihtsalt nurgas.“
Ta muigas veelkord. Need naeratused tulid täieliku üllatusena. Naeratusega tundus ta hoopis... milline? Teistsugune. Heas mõttes, muidugi.
„Igatahes. Mis pidu see oli?“
„Tavaline pidu.“
Aga ma olin arvanud, et ta ei käi pidudel. Järelikult olid need jutud valed. Noh, mitte küll täielikult. Ta ei käinud meie seltskonna pidudel, vaid enda sõprade juures, kes tundusid kõik kuidagi süngetena ning neid oli raske pidutsemas ette kujutada. Ja ta ei olnud mulle peost rääkinud, miks? Ta ei tahtnud enda sõpradele mind tutvustada? Arusaadav. Ma lootsin, et need mõtted temani ei jõua.
„Tavaline pidu? Selge.“
„Sa ei vastanud minu küsimusele. Millest te Damoniga rääkisite?“
„On sellel tähtsust?“
Ta naeratas jälle. Kus kohast need narutujud tulid? Aga see oli armas, et ta nõnda naeratas iga paari minuti järel.
„Jah. Sa muutusid närviliseks, kui küsisid, kas ma tean, millest te rääkisite.“
„Me rääkisime... maailma asjadest," vastasin naerdes, mida ta loomulikult ei uskunud, "mis täna plaanis on?"
Ma veeretasin jutu meelega mujale.
Ta kehitas õlgu. „Polegi midagi. Aga sina peaksid tuppa minema, sest me oleme siin nagu seisnud kümme minutit juba.“
„Jaluta minuga,“ ütlesin.
Ta ohkas, aga ei vaielnud minu imestuseks vastu.
„Kuhu me jalutame?“ küsis ta.
Ma kehitasin õlgu.
Üks kaitsjatest lasi meid väravast välja.
„Miks sa mult kunagi küsinud ei ole, kus ma sel õhtul käisin, kui kõik mind taga otsisid?“
Ta ei olnud selle kohta sõnagi öelnud. Ma tahtsin teada, mida ta arvas, kus ma käinud olin.
„Mida ma küsima oleksin pidanud?“
„Näiteks, kus ma olin?“
„Sa ju ütlesid, et ei tea.“
„Ja sa usud mind?“ küsisin kulme kergitades.
Ta viivitas vastamisega. „Kas ma ei peaks?“
„Ma ei tea,“ vastasin kõheldes.
Ma ei teadnud ise ka, mida uskuda. Kui ma üritasin midagi meenutada, pani see mu pea valutama. Täielik segadus.
„Kas keegi üritas su pähe tungida?“ küsis ta.
Kus kohast ta sellise info võttis? Ta ei oleks tohtinud seda teada. Jälle see mõtete trikk?
„Vist küll,“ vastasin, „kuidas sa seda tead?“
„Mis sa ise arvad?“
„Keegi on seda korduvalt üritanud,“ laususin.
Ta ilme muutus murelikuks.
„Korduvalt? Miks sa mulle sellest rääkinud ei ole?“
„Noh. Ma ei ole sellest nagu kellelegi rääkinud.“
„Ütle nüüd, peale Andrea ja Arielle.“
Ta paistis ärrituvat.
„On sul midagi nende vastu?“
Nathan viipas tõrjuvalt käega. „Me peaksime sellest su isale rääkima.“
„Palun ära hakka jälle selle isa teemaga. Kui sa talle sellest räägid, siis...“
Mu ähvardus jäi õhku rippuma.
Ta kergitas lõbustatult kulme.
„Ma rääkisin ju sulle. Kas sellest ei piisa?“
„Olgu, me ei räägi su isale... veel.“
„Aga ma rääkisin Porterile,“ ütlesin innukalt.
Ta vaatas mind kahtlustavalt. „Ja see on hea, miks?“
Ma nägin ta näost, et ta hoidis naeru kinni ja lõin teda õrnalt ribidesse.
„Sa pead mulle ütlema, kui see jälle juhtub.“
„Seda pole juba kaua aega juhtunud,“ ütlesin.
Ta kortsutas kulmu. „Nad üritasid meid hirmutada.“
„Kes?“
„Clarke'id. Sinu kadumisega. Nad said su enda mõju alla, aga nad ei jätnud sind endale. Vähemalt mitte veel. See oligi nende eesmärk.“
Ma ei mäletanud sellest midagi. Aga tal võis õigus olla. Kui nad oleksid mind tappa tahtnud või mind endale jätta, siis nad ei oleks mind ju niisama lihtsalt minema lasknud.
„Jah. Aga selle meenutamine toob kaasa peavalu.“
„Me peaksime tagasi minema,“ ütles ta mind mureliku ilmega jälgides.
„Miks? Kardad, et keegi avastab, et sa oled välja 'hiilinud'?“ küsisin muiates.
„Ei, mitte seda. Ma kardan, et su isa võib midagi kahtlustama hakata.“
Ta naeratas vastu ja ma sain aru, et ta mainis meelega mu isa nime.
„Sa ei aja mind sellega endast välja, sest ma tean isegi, kui sissevõetud sa mu isast olen,“ ütlesin naerdes.
Me hakkasime tagasi jalutama.
„Ei. Ma ei ole temast huvitatud.“
Rõhk sõnal temast.
„Siis Valeriast?“
„Mis teema sul Valeriga on?“ küsis ta.
„Mul ei olegi teemat,“ vastasin lõbustatult, „sinul on.“
Ta katsest tõsiseks jääda ei tulnud midagi välja. „Ei.“
Oli see ülestunnistus?
„Temaga mitte.“
„Hm, on see siis keegi, keda ma tunnen?“ Ma ei jätnud pärimist.
„Miks see sind nii väga huvitab?“
Ma puhkesin naerma. Me jõudsime tagasi minu toani.
„Lihtsalt huvitab,“ vastasin.
Ta noogutas nagu oleks just jõudnud mingile järeldusele.
„Kus kohast need naeratused pärinevad?“ küsisin.
„Mitte kusagilt ja igaltpoolt,“ vastas ta.
„Mis vastus see olema peaks?“
Teda oli õnnistatud kohutavalt armsa naeratusega, nagu Andrea oleks öelnud.
„Vastus su küsimusele.“
Ta silmad peegeldasid soojust. Need nagu oleksid mind endasse neelanud. Mul ei olnud isegi meeles, millest ma rääkisime. Ta tõmbas mind lähemale ja surus enda huuled mu laubale. Meie pikkusevahe võimaldas seda.
„Sinuga,“ ütles ta.
Olin ma midagi küsinud?
„Minuga?“
Ta vaatas mind lõbustatult. „Sa ei mäleta, mida küsisid?“
Ma üritasin meenutada, aga ei mäletanud, et oleksin küsinud, midagi, mille vastus peaks olema sinuga. Praeguses olukorras ei mäletanud ma isegi enda nime. Ta põimis enda sõrmed minu omadega.
„Sa ei muretsegi, et mu isa võib tulla ja meid avastada?“ küsisin muiates.
„Praegu on mul sellest ükskõik.“
Ja ma peaksin seda uskuma?
„Võiksid küll,“ lausus ta.
„Mis sai sellest, et mu mõtted pidid sinuni vaid haruharva jõudma. Mulle tundub, et need jõuavad iga paari minuti järel sinuni.“
„See juhtub tihedamini, kui sa ise läheduses oled.“
Ahah. Tore teada.
Järsku ma taipasin, millele ta oli vastanud sinuga.
„Mul ei olegi teemat, sinul on.“ „Ei. Temaga mitte.“ „Hm, on see siis keegi, keda ma tunnen?“
Ma naeratasin. „Mulle meenus, mida ma küsisin.“
„Tore,“ vastas ta, „ma arvasin juba, et pean seda sulle ise ütlema.“
Ta surus oma huuled mu suule. Ma ei eemaldunud enne, kui ta seda tegi.
„Head ööd,“ ütles ta ja läks oma tuppa.
Tuli tunnistada, et ta toibus sellest suudlusest kiiremini, kui mina.
Ma võtsin taskust võtme ja keerasin toa ukse lahti. Kohe, kui ma olin seda teinud, pillasin ma võtme maha ja haarasin peast.

Väga heaaaaaa!

Nõustun Smile'ga. :)
Midagi pöördelist teeks asja VEEL paremaks.
Aga hästi mõnus lugemine.

Smile : ; ) hmh , varsti

FlyWithMe : aitääh ,

P2nta : noja ; d
; )

14 , ; )


Mingisugune vilin kumises mu kõrvus. Ma suutsin ukse kinni lükata ja vajusin mööda ust alla. Keegi üritab seda jälle. Ma üritasin seda peatada, aga see kestis ja kestis ega kavatsenudki lõppeda. Lõpuks sain ma selle kontrolli alla. Ma ei kavatsenudki teda enda pähe lasta. Pisarad voolasid mööda mu põski. Ma võtsin ruttu võtme maast ja läksin toast välja. Nathan tuli kohe esimese koputuse peale uksele.
„Mis juhtus?“ küsis ta, märgates mu pisaratest märga nägu.
Ta võttis mu käest ja tõmbas mind tuppa, sulgedes ukse.
„Ta üritas mu pähe tungida, kes iganes seda teeb. Ma ei suuda enam,“ pahvatasin.
Ta kallistas mind tugevasti.
„Ega sa ei lasknud teda enda pähe?“
„Ei,“ ütlesin. Vähemalt ma arvan nõnda.
„Kõik on korras,“ lohutas ta.
„Ma arvan, et see on mu ema,“ ütlesin maha rahunedes ja istusin diivanile.
„Su ema?“
„Jah. Ma usun, et tal on sarnane võime.“
Nathan vajus mõttesse.
„Kui nüüd järele mõelda, siis see oleks loogiline tõesti.“
Mu isal sellist võimet ei olnud, järele jäigi mu ema. Miriam.
„Ma kardan kohutavalt,“ tunnistasin.
Ta väljus oma mõtisklustest ja tõmbas mind enda vastu.
„Ma tean.“
Homme hommikul, esimese asjana, kui ma kooli sisse astusin, tiris Andrea mind eemale.
„Räägime.“
„Eem... millest?“
„Nagu sa ei teaks,“ lausus ta silmi pööritades, „Damonist. Mis teil peol juhtus?“
Ma ohkasin. „Ma tean, et sa nägid, mis juhtus, aga ma tõesti ei taha sellest praegu rääkida,“ laususin.
„Miks mitte? Mis seal halba on? Ma ütlesin ju, et...“
„Hei.“
Arielle vaatas meile vaheldumisi otsa.
„Hei,“ vastasin naeratades, olles tänulik, et ta oli just mind sellest vestlusest päästnud. Mul ei olnud mingit tuju Andreale selgitusi jagama hakata.
„Eh... olete te kuulnud kooli peal levivaid jutte?“
Ta vältis minu pilku.
„Ei, räägi meile.“ Ma kissitasin ta poole silmi.
„Noh, sinust ja Damonist.“
Nojah. Ega midagi paremat ei olnudki oodata.
Andrea vaatas mind pärani silmadega ja pahvatas siis naerma. Ma pöördusin tüdinult eemale ning läksin klassi. Lõunapausi ajal vaatasin ma sööklas ringi, lootes näha Nathanit, aga ei näinud teda kusagil. Tegelikult ei näinud ma ta tavalises lauas mitte kedagi. Ma läksin Andrea ning Arielle juurde.
„Ei leidnud kusagilt mõmmikut?“ küsis Andrea irvitades.
„Vabandust, aga ma ei tea, keda sa silmad pead.“
Ta ei kaotanud oma irvet.
„Nende programm kaasab täna mingit väljasõitu või midagi taolist,“ rääkis Arielle.
Selge. Tal oli järelikult liiga 'kiire', et mulle seda mainida.
„Äkki nad teevad midagi sündsusetut Valeriaga?“
Andrea manas ette mureliku näo.
„Lõpeta oma vihjed tema 'truudusetuse' kohta,“ ütlesin.
Ausalt öeldes hakkas see vaikselt juba närvidele käima.
Ta kergitas kulme. „Hästi. Aga ma ei viidanudki sellele, et tema on 'truudusetu'.“
„Need jutud sinust ja Damonist on ju täiesti alusetud. Kuidas nad võivad nõnda?“
Michael istus Arielle kõrvale ja pani käe talle ümber. Ta muie häiris mind.
„Hiljem näeme,“ ütlesin ja väljusin sööklast.
Ma jooksin otsa inimesele, keda oleksin praegu kõige vähem näha tahtnud. Damon vaatas mind, mingi imelik säde silmis helkimas.
„Ma oletan, et sa oled jutte kuulnud,“ lausus ta seinale toetudes.
„Ma oletan, et ei ole,“ vastasin ja liikusin edasi.
„See on ju tõsi,“ sõnas ta mulle järele tormates.
„Mis on tõsi?“
„See, mis meie kohta räägitakse.“
„Ee, ei, Damon. See ei ole tõsi, et me käime jälle ja samuti ei ole see, et me suudlesime. Sina suudlesid mind. Rõhk sõnal sina, saad aru?“
Ta rohelistesse silmadesse ilmus külmus, mida enne seal ei olnud.
„Kas Arielle teab, mis sinu ja Michaeli vahel on?“
Ma kortsutasin kulmu. „Mida sa üri...“
„Muidugi ta ei tea.“ Ta võttis suuna uuesti söökla poole.
Arvaku, mida tahab. Mul ei ole aega talle igavesti seletada, et minu ning Michaeli vahel ei ole midagi.
Ülejäänud päev venis kohutavalt, aga kui tunnid lõpuks ometi lõppesid, läksin ma ruttu ühikasse, enne, kui Andrea mind jälle piinama kavatses tulla.
Ma ei olnud Nathanit koolis üldse näinud. Oli see tõsi, mis Arielle öelnud oli? Väljasõit? Kui nii, siis on ta vist terve päeva kadunud.
Ma võtsin taskust mobiili, mis oli helisema hakanud. Isa.
„Jaa.“
„Oled sa teadlik, et Nathanit ei ole täna?“
„Mm, mingi väljasõit?“
„Jah. Selle asemel jälgib sind kooli kaitsja, juhul, kui sa peaksid välja minema.“
„Ära muretse. Ma ei plaani siit kusagile liikuda.“
Ma tundsin järsku kohutavat väsimust ja heitsin voodisse. Enne, kui ma arugi sain, olin ma juba uinunud.
Mulle tundus, et olin vaid saanud viis minutit magada, kui miski mind üles äratas. Tasakesi ringi vaadates, ei saanud ma aru, mis see olnud oli. Siis aga kuulsin vaikset kopsimist. Tuba oli pime. Olin ma tõesti nii kaua maganud?
„Sul on päris pikk uni.“
Ma ehmusin kohutavalt, hüpates peaaegu voodist välja.

Uuh, mõnusalt hea.

Smile :

FlyWithMe : aittäh ; )

15 . ( vaabandust, kui jälle üks igav osa, aga küll varsti midagi juhtub ; ) kannatust , esmaspäeval tuleb uush osa )


Mu silmad harjusid valgusega ja ma nägin Nathani siluetti. Tal oli midagi käes, millega ta kopsis vastu diivani äärt.
„Miks sa ei koputanud enne sisse tulemist?“ küsisin vihaselt voodist välja ronides.
„Ma tegin seda, mitu korda, aga sa ei vastanud.“
„Nii, et sa tulid siis lihtsalt sisse?“
„Jah,“ vastas ta muiates, „on sul midagi selle vastu?“
Ma läksin peegli juurde, tahtes näha, mida uni oli mu meigiga teinud. Hmh, polnudki nii hull.
„Ee, tegelikult on küll. Siis kui ma magan.“
Ta lõpetas toksimise ja keeras pea veidi viltu, silmitsedes mind imeliku pilguga.
„Oled sa Clarke?“
Ma jäin teda suu lahti vaatama, kaotades hetkeks kõnevõime. Clarke? Miks ta seda arvab? Kus kohast ta sellise idee üldse sai?
„Oled sa ära keeranud?“
„Miks sa küsimusele küsimusega vastad?“
Ta silmis oli ikka veel see külmavärinaid tekitav pilk.
Ma kissitasin ta poole silmi. „Sa oled ära keeranud, aga vastuseks su küsimusele, ei.“
Ta kiskus lõpuks enda pilgu mult lahti ja hakkas uuesti selle asjandusega vastu diivanit koputama.
Ma köhatasin. „Hmh, käivad sul mingid hood vahel peal, millest ma teadma peaksin?“ küsisin siira murelikkusega.
Ma ei oleks tahtnud teadmatuses olla sellisest asjast.
„Ei.“
Ma istusin voodile, jälgides teda silmanurgast. Nüüd tulevad küsimused.
„Äkki ütled nüüd mulle ka, miks sa siin oled?“
„Su isa saatis mu.“
Muidugi saatis.
„Kas sa ei pidanud täna mitte väljasõidul olema?“
„Olin, aga see lõppes varem.“
Sinu jaoks tõesti.
„Miks isa su siia saatis?“
„Sest...“
Ta saatis mulle kahtlustava pilgu. Mis siis nüüd?
„Üks koolivalvuritest tapeti natuke aega tagasi.“
Ma kergitasin kulme. Ta ei keeranud oma silmi minult, tahtes näha mu reaktsiooni.
„Ta arvab, et ma olen ohus?“
„Midagi sellist, jah.“
Siis ma taipasin, miks ta oli mind enne küsitlenud. Ta arvas tõesti, et ma olen selleks võimeline?
„Sa arvad, et mina tapsin ta, onju?“
Ta ootas vastamisega umbes minuti.
„Enam mitte.“
Noh. See on ju küll lohutav.
„Arvasid siis või?“
„Jah, ma arvasin seda. Aga ma ei arvanud, et seda tehes sa mõtlesid... selgelt.“
Ma toetusin seina vastu ja seirasin teda vihaselt ega keeranud pilku ära enne, kui ta midagi ütles.
„Vabandust, aga mu tähelepanu juhiti sellele.“
Kohe, kui ta oli seda öelnud, tundus, et ta tahaks selle tagasi võtta.
„Kelle poolt?“
See huvitas mind tõepoolest. Ma sain kohe aru, et ta üritab vastusest kõrvale põigelda.
„Vahet ei ole, kelle poolt. Põhiline on see, et sina seda ei teinud.“
„Kelle poolt?“
Ma ei andnud alla enne, kuni ta mulle vastas. Kes juhiks tähelepanu sellele, et mina olin mõrvar? Keegi, kes mind vihkab? Mul tekkis väike eelaimdus, kes see olla võiks, aga ei olnud kindel.
„Vasta.“
Ilmselt ta needis ennast, et oli end sellissesse olukorda pannud.
Ta raputas pead. „Valeria nägi sind...“
„Valeria?“
Ma tõusin voodilt püsti ja selle asemel istusin lauale. Nõnda nägin ma ta reaktsioone paremini.
„Mida Valeria nägi siis?“
„Ta arvas, et nägi sind ennist selle valvuriga, aga ta ütles, et võib ka eksida. See võis olla ka keegi teine. Ja ilmselgelt oligi.“
„Hm. Nii, et Valeria siis, jah?“
Ma muigasin.
Ta kahtlustav pilk ilmus tagasi.
„Valerial pole muud teha, kui valvureid piiluda?“
Ta ohkas. „Igatahes oli ta näinud kedagi koos kaitsjaga. Nii, et see peab olema keegi siit koolist.“
Olgu, kes tahes. Kui Valeria arvas, et ta saab mind süüdlaseks tembeldada, siis tuli tal selle koha pealt eksida. Ja miks ta seda ütles? Nathani pärast? See mõte ajas mind naerma. Armukadedus, tõsiselt või?
„Ma ei leia siin midagi naljakat,“ ütles Nathan.
„Mina ka mitte.“
Ta vaikis mõnda aega, aga keeras siis pilgu uuesti mulle. „Võib-olla Damon teab midagi?“
„Miks ta midagi teadma peaks?“
Mul võttis veidi aega, et aru saada, mida ta silmas oli pidanud.
„Oled sa armukade?“ küsisin naerdes.
Ta ei vastanud ikka veel midagi, vaadates mind sünge pilguga.
„On see siis tõsi?“
Ta küsis seda viis minutit hiljem, kui ma arvasin, et me oleme selle teema juba lõpetanud.
„Poolenisti,“ vastasin.
Ta pilgus välgatas miski, aga ma ei jõudnud aru saada, mis see oli, sest ta keeras pea enne ära.
„Sul pole põhjust olla armukade.“
Ta tõusis püsti ja sammus akna juurde, paotades kardinat. „Kes ütles, et ma seda olen?“
Ma märkasin, et asi, millega ta diivanit oli toksinud, oli telefon. Ootas ta kellegi kindla kõnet?
„Põhimõtteliselt sa ise,“ vastasin.
„Valeria ütles seda sellepärast, et ta on armukade,“ laususin mõne aja pärast.
„Vaevalt, et ta armukadeduse pärast kedagi tapmises süüdistama hakkab.“
„Ma arvan, et ta on selleks võimeline. Tal on selline nägu juba, mis paneb mind hirmu tundma, nii et...“
Ta naeratas. Lõpuks.
„Ära ütle talle, et ma seda mainisin, kuna ta võib mind maha lüüa, mis teeks ta veel hirmsamaks.“
See oli tegelikult tõsi. Tal oli kuidagi väga palju lihaseid. Tüdruku kohta. Ja ta nägu... ma ei mõelnud, et ta on kole, lihtsalt ta oli nii tõsise näoga koguaeg.
Nathan vaatas mind, kulm kortsus. „Sa tõesti kardad teda?“
„Füüsiliselt jah, muul moel mitte,“ vastasin naeratades.
„Muul moel?“ Ta hoidis naeru kinni.
„See ei ole naljakas,“ ütlesin.
Ta telefon lõi vilkuma.
„See on su isalt.“
„Mis seal seisab?“ küsisin erilise huvita.
"Ta ütles, et ma oleksin veel siin.“
Nathan pani telefoni lauale.
„Ta ei taha, et ma siia terveks ööks siia jääksin,“ ütles ta muiates.
„Miks?“
„Ma arvan, et sa tead ise ka, miks.“
Isa ilmselt arvas, et me võime midagi... hm, kohatut teha, mis oli nii temalik.
„Kas Valeria üldse teab, et sa siin oled?“ küsisin püsti tõustes.
Ma sammusin uuesti peegli ette ja panin juuksed patsi.
„Ilmselt teab jah.“
Ta ei paistnud mu vihjest aru saavat.
„Nii, et ta siis põleb armukadedusest?“ küsisin muiates.
„Ei, ma arvan...“
„Sa siiralt usud, et ta ei ole sinusse armunud, on ju nii?“
Ta kortsutas kulmu, mis andis märku ta kohmetusest.
Ma sammusin ta juurde ning surusin enda huuled tema omade vastu.
„Mulle meeldib, kui su juuksed lahti on,“ ütles ta suudluse lõppedes.
Ma naeratasin ning võtsin patsikummi peast.
Ta naeratas vastu ning tiris mind uuesti enda vastu. Seekord oli suudlus kuidagi jõulisem ja kirglikum. Ta tõstis mind kirjutuslauale, kaotades sellega meie väikese pikkusvahe. Siis helises ta telefon ja kogu asi oli rikutud.
Ma ohkasin ja panin lauale pikali, kui ta telefoni vastu võttis.
„Jah, ta on siin, tahate...hm, selge siis. Head aega.“
„Isa, õigus?“ küsisin tüdinult.
„Jah. Ta ütles, et ma võin minna.“
„Aga sa ei lähe?“ küsisin naeratades ja lootes, et ta vastab jah.
„Lähen,“ ütles ta muiates.
No muidugi. Mis siis saab, kui isa äkki sellest teada saab?
Ma tõusin istukile. „Näeme homme,“ ütles ta ja suudles mind enne lahkumist.
Hommik jõudis liiga vara kätte. Ma tegin ennast ruttu korda ning läksin välja. Nathan ootas liftide juures.
„Hei.“ Kas ta oli terve öö selle naeratusega maganud?
Ma muigasin. „Hei.“
Me astusime lifti.
Liftiuksed olid just sulgumas, kui Andrea ilmus.
Ta naeratas meile ja astus samuti lifti. „Tere, mõmmid.“
Ta kergitas kulme, kui kumbki meist ei vastanud. „Kuulsite telkimisest?“
„Telkimisest?“ küsisin.
„Nüüd tunned siis huvi või? Igatahes, homme õhtul pidi mingi matkamine olema, kusagil metsas, sa ei tea midagi sellest?“
Ma vaatasin Nathanile otsa, aga tundus, et ta ei ole targem selles osas.
„Ei.“
Liftiuksed avanesid ja me astusime välja.
„Olgu, näeme hiljem.“ Ta tormas meist ette.
„Isa ei rääkinud sulle midagi?“ küsisin.
„Ei ole, aga ma arvan, et see ei kehti sinu kohta,“ lausus ta.
„Miks mitte?“
„Noh, kõige selle pärast, mis toimub.“
„Minu arust on see lõbus,“ ütlesin naeratades.
Nathan oigas. „Seda ma arvasingi.“