MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Last Breath / I Osa

Go down 
+18
C0oozz
FleurDeLis
liiisake17
Naughty
Triinut6
WorldIsYours
Tulihobune
Herbts
Audrey
nasicc
Smile*
Tennu
P2nta.
*Nastik.
Sandy
-mariliis
FlyWithMe
H.
22 posters
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10  Next
AutorTeade
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime1/9/2012, 23:36

Super!
Viimane lause oli kuidagi võimas. Wink
Jätka nii ruttu, kui saad.
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime2/9/2012, 17:33

Smile : tõesti? siis on tore. Very Happy
hah. Jah, mõtlesin kaua, mis sinna lõppu panna.
; )



48. ; )




Hiljem, enda toas olles, mõtlesin ma sellele lausele veel kaua ja sain aru, et tal on õigus. Minul olid isa, Andrea, Arielle, Jason, Nathan ja nii edasi, aga temal... Marcus oli surnud ja tundus, et isegi tema eluajal ei pidanud Damon temast suurt midagi. Aga Valeria? Kui tõsine suhe tal Valeriaga oli? Armastus või lihtsalt väike kiindumus? Ma ei olnud kindel, aga oli näha, et Valeria hoolib temast... ja noh, mina ka, kuigi ei oleks pidanud, sest ta oli liiga palju kordi mulle pettumuse valmistanud.
Aga ta ei olnud halb inimene, kuigi tema tegudest võis nõnda aru saada küll. Kuigi ma sain aru, et need teod olid vaid kaitsemehhanism tema poolt. Ta ei tahtnud enda tegelikke tundeid avaldada. See oli mulle juba ammu selgeks saanud. Siis, kui ma veel ei teadnud, kas meie vahel on midagi või ei. Ta hilines veidi enda tunnete mulle selgeks tegemisega, aga muidu oleks võinud midagi meist isegi saada.
Ma vihkasin, et selle mõtete lugemisega ei käinud kaasas mõtete edasi saatmist. See oli vist juba eraldi võime, nii palju, kui ma teadsin. Ma oleksin tahtnud Nathanile ja isale öelda, et meiega on kõik korras, sest ei olnud kindel, et mu mõtted nii kaugelt Nathanini jõuavad. Pealegi oleks James mu mõtteid kuulnud. Aga James ei olnud mõtete lugemises just eriti tugev, pigem oli mõtete mõjutamine tema teema. Järelikult ei saanud ka tema kaugemal olles minu, või ükskõik kelle, mõtteid lugeda. Ma oletasin, et ta saab seda vaid inimesega ühes toas olles teha. Sest mida rohkem sa keskendusid ühele võimele, seda enam teised võimed nõrgenesid, või halval juhul hajusid üldse.
James oli rääkinud Miriami karistamisest enne. Siis ei oleks ju erilist vahet olnud, kas ma oleksin nõustunud temaga ühinema või mitte. Keeldumise korral lubas ta Miriami tappa. Nojah, samas ma pidin arvestama ka Nathani emaga. Ta küll ei sallinud teda hetkel eriti, aga ma arvan, et ta ei oleks tänulik olnud, kui ma oleksin lasknud ta emal surra. Siiski tahtsin ma teada, mida ta mõtles karistamise all? Piinamist, tapmist või midagi muud?
Ma ei arvanud, et James mingil moel Miriamist erineb. Mõlemad olid tapjad. Võib-olla üks suurem, kui teine, aga see ei muutnud fakti. Neil oli rohkem ühist, kui nad arvata oleksid osanud, mõtlesin kibeda muigega.
Jälle olin ma siin, nelja seina vahel, tegevuseks vaid seina vahtimine. See oli lihtsalt talumatu. Enne oli vähemalt Lisa siin olnud, aga nüüd oli maja põhimõtteliselt täiesti tühi, sest peale Jamesi, Nathani isa ja Jasoni isa, olid kõik Clarke'id surnud. Võib-olla mitte kõik, sest mõned olid põgenenud tol saatuslikul päeval ja redutasid ilmselt ikka veel metsas.
Lisa... Ei tea, kas Maria oli suutnud ta ellu äratada? Ma lootsin kogu südamest, et see nii oli, aga samas oleksin ise tahtnud seal olla.
Järgmisel päeval rääkis Damon, et mõtles terve öö, kuidas Jamesi ja ta vägesid hävitada ning jõudis lõpuks mingi plaani välja mõelda, aga mulle ta sellest ei rääkinud. Ta ütles, et ma ei pruugi suuta enda mõtteid Jamesi ees kontrollida, mis oli täielik absurd. Ma teadsin, et suudaksin seda teha, aga ei hakanud teda ümber veenma.
“Ma pean veel veidi mõtlema selle peale, enne kui me midagi teha saame.”
Mulle meeldis, et ta rääkis meie vormis, mitte endast üksinda. Järelikult olin ka mina plaani kaasatud ja tal ei olnud enam tahtmist kangelast mängida, tundes et peab mind siit päästma.
“Oled sa kedagi veel siin majas näinud? Ma mõtlen, peale nende sõdalaste?” küsisin, vaadates aknast, kuidas kaks neist meestest pingelist vestlust pidasid.
Mul oli neist teistsugune ettekujutus olnud. Tõsised, kes ei räägi ühtki sõna ning oskasid ainult tappa. Tegelikult olin ma arvanud, et nad ei olegi inimesed, aga pidin eksima, nähes, et nad olid hoopis teistsugused minu ettekujutusest.
“Enne nägin treppide peal Jasoni isa,” vastas ta, “Tal ei paistnud just eriti hea meeleolu olevat.”
Ma ei olnud kindel, kas ma nägin õieti või oli see mingi viirastus, aga ma nägin pinkidel ühte blondi tüdrukut istumas. Ma kaldusin uskuma, et ta on tõsiselt seal, sest ei olnud endas mingeid hullumeelsusele viitavaid märke leidnud.
“Tule vaata,” ütlesin Damonile, pidades tüdrukut kogu aeg silmas, kartes et kui ma pea ära pööran, ta haihtub.
Damon tuli mu kõrvale ning vaatas samas suunas. Siis kortsutas ta kulmu ja kõndis uuesti eemale, jäädes mõttesse. Minu küsimuse peale, kas ta tunneb tüdrukut, ei vastanud ta midagi. Tundus, et ta unustas üldse mu olemasolu.
“Ma olen teda enne näinud,” ütles ta lõpuks ning pöördus uuesti tüdrukut vaatama. “Siin majas. Ta oli Jamesiga koos ja tundus, et neil on mingi lähem läbikäimine.”
Ehk siis ta oli Jamesi tüdruk, või naine... või kes iganes? Õde ta ju ei saanud olla ja ma ei uskunud, et sugulane ka.
“Ma lähen sinna,” ütlesin ning väljusin enda toast.
Damon ei järgnenud mulle, mis andis võimaluse tüdrukuga üksinda rääkida, mida ma tahtsingi. Kõndides tema poole läbi õue, lootsin ma, et ta on ikka nõus minuga rääkima, mitte ei kõnni minema. Huvitav, kas ta üldse teadis minu ja Damoni siinolekust? Noh, kui ei teadnud, siis nüüd sai teadma...
Ma istusin ta kõrvale pingile ning naeratasin. Ta märkas mind alles nüüd ja ehmus veidi, tõmbudes tagasi. Tema välimuses ei olnud midagi, mis oleks karmusele või halvale iseloomule vihjanud. Just vastupidi. Tal olid pruunid silmad, mis eriti ta sirgete blondide juustega kokku ei sobinud, aga sellegipoolest oli ta üsna ilus. Kuidas oli võimalik, et tema sobis Jamesiga kokku?
“Tere,” ütlesin julgustava hääletooniga, mõeödes, et äkki see meelitab teda veidi rohkem seltskondlikum olema, mitte nii arglik nagu ta praegu välja nägi. “Mina olen Stella. Ja sina?”
Ta kogus end veidi enne vastamist. “Rachel.”
Ma vaatasin üles enda toa akna poole ja märkasin, et Damon jälgis meid. Kui ta nägi, et ma vaatan, kerkisid ta kulmud küsivalt üles. Ma pöörasin pilgu ära, enne kui Rachel oleks jõudnud märgata. “Tore sinuga tutvuda.”
“Sinuga ka,” vastas ta ja naeratas häbelikult.
“Oled sa Jamesi sõber?” küsisin, vaevumata aega raiskama tühise jutu peale. Mida varem kõik selgeks sai, seda parem.
“Ee, jah... Kui nii öelda võib.”
Kaks meest eemal, keda ma ennist aknast näinud olin, vaatasid meid ja tõmbasid suitsu. Ma sain aru, et nad räägivad meist, sest nad ei üritanudki enda pilke varjata. Ja ilmselt tegi pikema mehe lause lühemale väga nalja, sest ta pahvatas naerma. Kiimased raiped, vaatame kes viimasena naerab...
“Ma olen ta õde,” ütlesin pilku tagasi Rachelile pöörates. “Poolõde.”
“Jah, ta rääkis mulle sinust ja sellest noormehest, kes meid aknast vaatab,” vastas tüdruk, vaadates mulle teravalt silma ning noogates peaga Damoni suunas.
Ta lause üllatas mind niivõrd, et ma ei saanud sõnagi suust. Temas oli varjul midagi hoopis rohkemat, kui ma algul arvanud olin. Kas tema hea tähelepanu võis kuidagi olla seotud tema võimetega? Või oli ta ikkagi märganud, kui ma üles vaatasin? Äkki ta siiski ei olnud see arg väike tüdruk, kellena ta mulle paistis...
“Ja mida ta meist veel rääkis?” küsisin ükskõikselt, et ta midagi arvama ei hakkaks. Ta pidi mõtlema samamoodi nagu James. Et me hoiame nende poole ja kavatseme nende plaanidega kaasa minna.
Rachel kehitas õlgu, aga ma nägin ta näost, et ta teadis vägagi palju minu ning Damoni kohta. “Ah, igasugust juttu... Nagu, et te ühinete temaga peagi ja hävitate siis kõik, kes maksma peavad.”
Ja kes olid need, kes maksma pidid? Üks oli kindlasti Miriam, selles ma ei kahelnudki. Rohkem ei tulnud mulle kedagi pähe. Nathani ema ja need Clarke'id, kes meie keldris kinni olid, oli ta lubanud ellu jätta, kuigi ma ei teadnud, kas ta kavatses ka seda lubadust pidada... Kui see on minu võimuses, vaatan ma, et ta seda lubadust mitte mingi hinna eest ei murra.
“Kui kaua te Jamesiga juba üksteist tundnud olete?” küsisin.
“Hm, umbes kaks aastat,” vastas ta ja tundus nagu ta üritaks meenutada midagi. “Ei, siiski poolteist, sest see oli peale Nathanist lahkumist.”
“Nathanist?” küsisin, tundes, kuidas mu sees midagi värahtas.
“Jah. Nathan Harris,” lausus Rachel ja vaatas mind, kulm kipras.
Ma panin käe enda kaelale, sest tundsin, et ei saa enam piisavalt õhku.
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime2/9/2012, 21:33

Haa. Very Happy Ülihea. See oli just see, mida vaja oli. Wink
Oi Nathan...
Ootan põnevusega uut!
Tagasi üles Go down
Tennu
Suur ja laisk lohe
Tennu


Female Postituste arv : 105
Age : 30
Asukoht : In the middel of somewhere[i]

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime2/9/2012, 21:40

Lõpuks sain ka aega uuesti kommenteerida,
tegevus areneb ja iga osa läheb aina huvitavamaks,
suudad igasse ossa mingi pisikese püandi sisse põimida, mis paneb tahtma uut osa,
kuigi aeg-ajalt siiski areneb tegevus minu jaoks natukene liiga kiiresti.
Muidu meeldib kohutavalt nagu ennegi,
seega ootan uut osa!
Tagasi üles Go down
http://www.tennuiswriting.blogspot.com
Getzzzu
Valguse kiirusel liikuv tigu
Getzzzu


Female Postituste arv : 291
Age : 27
Asukoht : planeet Maa

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime3/9/2012, 12:43

Ma mõtlesin, et selles osas ei tulegi midagi nii erilist, aga lõpus oli nagu... põmaki... Very Happy
Tundub, et on nii palju, mida Stella veel ei tea.

Ootan põnevusega uut osa!
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime3/9/2012, 17:07

Smile : Aitäh. Jah, mõtlesin et peaks Nathani kuidagi põnevamaks tegema, sest ta oli kuidagi nii tagaplaanil. ; )

Tennu : Ohjah.
Jah, võimalik, et areneb liiga kiiresti, aga ma ei tea... Ma ei oska seda tegevust kuidagi aeglustada. Very Happy
Tore. Wink

Getzzzu : hihi, ; )
Jah, tõesti.
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime3/9/2012, 17:09

49. ; )



“Kuidas sa Nathanit tunned?” küsisin, kui olin enda hingamise jälle normaalsesse rütmi saanud.
Ma ei tahtnud vastust kuulda, sest aimasin juba. Oli tõesti ebamugav istuda siin, Nathani endise kallimaga ja teeselda, et kõik on kõige paremas korras. Tundus, et Nathan oli päris paljud rajalt maha võtnud. Ma mõtlesin, kuidas enda ahastust talle seletada, kui ta küsima peaks.
“Me olime kunagi koos, enne kui James meid lahutas,” teatas ta ning vaatas mind kummalise pilguga. “On sinuga kõik korras? Tunned sa Nathanit?”
“Ei,” vastasin neelatades. “Ma arvasin, et sa räägid ühest teisest Nathanist.”
Mida vähem see Rachel minust teadis, seda parem. Õnneks jäi ta seda uskuma. Vähemalt ei peegeldunud ta näol mingi kahtluse varjund ega midagi taolist.
“Jah...” ohkas ta ning vajus mõttesse. “Ma armastasin teda kohutavalt... Võib-olla armastan siiamaani, kes teab? Ta oli eriline. Ja ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et ta tundis minu vastu sama.”
Ma tõusin püsti, tundes et ei suuda seda vestlust enam jätkata ilma liigse närvilisuseta. “Okei, näeme veel.”
Enne, kui ta midagi öelda oleks jõudnud, tormasin ma juba maja suunas.
Nathan ei olnud mulle enda suurest armastusest ega Rachelist midagi rääkinud. Oli see siis mingi üllatus? Ta ei rääkinud mulle mitte midagi mitte kunagi. Ma tundsin, kuidas raev mu sees kohus ta vastu. Pidi ta kõike mu eest varjama? Kas ta ei usaldanud mind isegi nii palju, et oleks rääkinud Rachelist, kes oli nüüd ühe kuulsa mõrtsuka armuke. Muidugi ei usaldanud, sest siis oleks ma ju ta tunnetest, mis siiamaani vist eksisteerisid, kui see nii suur armastus oli, teada saanud. Ja ta ei kavatsenudki enda valu kaotatud armastuse pärast minuga jagada. Kuradi salapärane tõbras, nagu kõik mehed... Ma tahtsin, ja üritasin, kõigest väest, et ta kuuleks praegu mu mõtteid, aga kartsin, et sellest jäi väheks. Ta oli minust mitme kilomeetri kaugusel ja nii võimas ma veel, kahjuks, ei olnud, et oleksin saanud talle nii pikast vahemaast hoolimata mingi sõnumi saata.
Damon oli ikka veel mu toas, kui ma sisse astusin. Ta naeratas, aga kui nägi mu vihast näoilmet, tõmbus tagasi ja vaatas mind kuidagi kartlikult. Olukorrast hoolimata tegi see mulle ja ma pahvatasin naerma, aga tundsin siiski enda viha suurenemist Nathani vastu ning sellepärast lõin ma ukse tugeva pauguga kinni, mille peale Damoni nägu veel rohkem tõsines.
“Ee... Kas keegi on praegu su sees?” küsis ta, mõeldes seda tõsiselt.
Ma hakkasin veel rohkem naerma, tabades küsimuse kahemõttelisuse. Damon punastas veidi, kui jõudis samale asjale jälile.
“Ei ole,” vastasin, kui olin naerule lõpu teha saanud.
“Mis siis juhtus?” küsis ta ettevaatlikult, kartes nähtavalt, et mul tuleb jälle hullusehoog peale.
“Ei midagi. Sain kõigest teada, et see seal väljas on Nathani suur armastus,” vastasin, lüües käega vastu kappi, nii et lillevaas sellel värisema hakkas. Imekombel ei hakanud mu käel valus, pigem tundsin ma kaasa kapile.
“Ja see ajaski sind nii närvi?” küsis Damon ja ta ilmest oli näha, et tema tundis nüüd minu vastu viha.
“Sina seda ei mõista,” ütlesin ja saatsin talle häiritud pilgu.
Ta ometi ei saanud mind mõista, kui ta oli ise samasugune nagu Nathan? Varjas kõike ja kui võimalus tuli, siis ¹okeeris kõiki oma saladustega. Ta ei kujutanud ette, kui väga mind häiris kujutluspilt Nathanist ja tema elusarmastusest hetkel, kui James neid lahutas. See ei olnud armukadedus, okei võib-olla natuke isegi oli, vaid just see häiris mind, et ta ei rääkinud mulle. Isegi siis mitte, kui ta Jamesi sõjaväest ja kõigest teada sai.
“Muidugi mõistan. Sa oled armukade selle barbie peale seal väljas,” sõnas Damon, vaadates mid lõbustatult. “Nüüd siis tead, mida ma tundsin, kui sain teada, et sul Harrisega mingi teema on.”
See oli nii damonlik. Öelda midagi enda tunnete kohta, kui jutt käis hoopis teisest inimesest. Ja see pani mind alati kohmetuma, sest ma ei teadnud kunagi, mida vastata... Ka praegu mitte.
“Mingi teema,” turtsatasin. “Huvitav, mis teema see küll olla võis, kui ta sel ajal ikka veel oma kunagist armastust taga nuttis.”
“Mehed ei nuta- tead seda lauset?”
“Kuule, mind ei huvita see praegu. Kelle poolel sa õieti oled?”
“Tema. Kas ei ole nii, et tüdrukud hoiavad ühte? Miks siis poistega nii olla ei või?”
Võib-olla sellepärast, et ta ei sallinud Nathanit silmaotsaski. Vähemalt nii oli välja paistnud. Ja miks peakski nende vahel mingi sooje tundeid olema? Minu pärast neid olla ei saanud. Enne olid nad vähemalt kuidagi läbi saanud, aga siis tulin mina ja rikkusin kõik ära... Miks Nathan üldse minu poole vaatas? Rachelist üle saamiseks?
“Ole parem... kuss,” ütlesin.
“Miks? Tõde on valus kuulata, jah?” sõnas ta, sammudes mulle lähemale ning võttes mul lõua alt kinni. “Kannatad ära, kullake... Nagu kõik muugi.”
Ma vabastasin enda lõua ta haardest ning vaatasin teda viltuse muigega. “Ära küta nüüd enda lootusi üles, musikene.”
Ma kõndisin akna juurde ning märkasin, et Rachel oli kadunud. Nüüd, kui ma suuremast vihast üle saanud olin, tekkis mul veel küsimusi. Kuidas James Nathani ja Racheli lahutanud oli? Aga miks Rachel Nathani juurde tagasi ei läinud, kui ta teda nii väga armastas, või hoidis James teda jõuga kinni? No, ei saanud öelda, et ma seda temast uskunud ei oleks. Või, mis tundus mulle sama tõenäoline, hoidis ta Rachelit enda mõju all? Muidugi, nii see vist oligi. Igakord, kui tüdruk lahkuda üritas, muutis James ta meelt.
“Mis oleks, kui sa lõpuks Harrisest üle saaksid?”
Ma pöördusin teda vaatama ja kehitasin õlgu. “Kui see, kunagi, juhtuma peaks, siis ära muretse, ma arvestan, et sina oled mulle toeks.”
Ta pomises midagi, millest ma aru ei saanud ja kõndis siis ukse suunas. “Võib-olla mitte, sest ma ei jää igaveseks varuvariandiks.”
Ta jättis mu akna alla seisma, suu jahmatusest lahti. Oli ta tõesti praegu seda öelnud? Varuvariant... Mis ta nalja tegi või? Miks ta arvas, et ta varuvariant on? Ma ei olnud ju millegagi vihjanud, et meie vahel võiks veel kunagi midagi olla... või olin? Ma ei mõistnud ei teda ega Nathanit. Mõlemad olid keeruline teema minu jaoks ja mulle tundus, et raiskan nende peale vaid oma aega.
Siis tuli mulle meelde, et James teadis minust ja Nathanist. Ta oli enne sellele viidanud, kui rääkis, et ta tapaks Nathani ema. Mis siis, kui ta sellest Rachelile räägib? Või oli ta seda juba teinud? Ei, Rachel oleks öelnud midagi. Ma ei teadnudki, miks see nii tähtis oli, aga Rachel ei tohtinud minust ja Nathanist teada saada. Las arvab edasi, et Nathan armastab ja igatseb teda kogu hingest... ning mina ei hakanud ta unistusi rikkuma.
Tagasi üles Go down
Getzzzu
Valguse kiirusel liikuv tigu
Getzzzu


Female Postituste arv : 291
Age : 27
Asukoht : planeet Maa

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime6/9/2012, 16:18

Olen selle osa juba ennem läbi lugenud, aga jõudsin nüüd ka kommenteerima.

Stella ja Nathan peavad kokku jääma!!! Nathani minevik on minevik ning see ei tohi nende kahe vahele tulla ega neid lahku ajada vn... Very Happy

Aga uut ootan muidugi! Very Happy
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime6/9/2012, 17:28

Chees! Very Happy Mulle siiski ikka veel meeldib Damon ja ma ei saa midagi teha. Pole aimugi, miks.
Wink Hea osa, loodan, et varsti tuleb uus!
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime8/9/2012, 14:19

Getzzzu : ; )
Jah, seda küll... Very Happy


Smile : Hihi, tean... mulle ka, aga siiski mitte nii palju, kui Nathan. Wink
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime8/9/2012, 14:24

50. ; )



Ma lootsin, et Damon kavatseb enda plaani ruttu käiku lasta. Ma ei talunud seda kohta... ega neid inimesi siin. Selle kohaga meenusid vaid halvad mälestused.
Tegelikult imestasin ma, et isa või keegi sealt majast ei ole mind ja Damonit otsima tulnud. See oleks ju põhimõtteliselt esimene koht olnud, kuhu vaatama tulla, kuna nad teadsid, et James tahab meid Damoniga. Suhteliselt loogiline ju. Või nad ei muretsenudki meie pärast nii palju? Ei, nad kindlasti mõtlesid, kuidas meid päästa. Muidugi peale Nathani, kes mõtles vaid enda kunagisest suurest armastusest, kes oli talle nüüd nii lähedal.
Ma mõtlesin, et võiks veidi Clarke'ide kuulsas 'lossis' veidi ringi vaadata, niikuinii ei olnud siin midagi paremat teha. Uksest väljunud, mõtlesin ma, et Damon võiks mulle ju siin väikese eksursiooni korraldada, aga pahvatasin siis naerma. Ta ei saaks aru, kas ma räägin tõsiselt või mitte ning vastaks kindlasti midagi kohmetut. Ma kõndisin maja tagumise poole peal, siin olid enamus asjad puruks tänu rünnakule, mille isa ja teised toime panid. Kui ma elutoa suunas kõndisin, märkasin et uks oli praokile jäetud ja seest tuli vaikne jutupomin.
“Me ei saa lasta tal sinna sisse murda. Tollest Rogerist ja ta kamraadidest on mul täiesti ükskõik, aga seal on veel Nathan, Natalie, Louise ja sinu poeg...”
See mehehääl oli mulle võõras. Vähemalt ei meenunud mulle, et ma oleksin seda kusagil kuulnud. Aga teine hääl oli mulle justkui tuttav, siiski ei saanud ma enne aru, kes see on, kui alles ta lause lõpus taipasin, et Jasoni isa. Ja teine oli ilmselt Nathani isa, kui ta Louise't ja enda lapsi maininud oli.
“Sul on õigus, aga me ei saa sinna midagi parata. Meil ei ole mingit plaani, kuidas teda peatada. Lisaks peab ta arvama, et me oleme tema poolel.”
Järgmiseks tundsin ma kellegi kätt enda õlal ja, enne kui ma jõudsin vaadata, kellele see kuulus, lõin ma talle kõrvakiilu. Damon hoidis enda põsest kinni, mis oli löögist punaseks tõmbunud. Ma turtsatasin naerda ega saanud enam pidama. Ta nägu oli lihtsalt nii üllatunud ja samas solvunud...
Siis läks elutoa uks lahti ja Nathani isa jäi meid vaatama, kulm kipras. “Kuulasite te pealt?”
“Ei,” ütlesin, kui olin naeru pidama saanud. “Me alles jõudsime siia.”
Ta vaatas meid ilmse kahtlusega ega jäänud mu juttu absoluutselt uskuma. “Mida te kuulsite?”
“Mitte midagi,” vastas Damon, lastes enda põsest lahti, aga punane jälg oli ikka veel seal, ja ma ei saanud midagi sinna parata, et jälle naerma hakkasin, millega teenisin välja Damoni vihase pilgu. “Ausalt.”
Nüüd tuli ka Jasoni isa välja ja naeratas mulle lõbustatult. “Ohoo, kes tagasi on.”
Enam ei olnud mingi müsteerium, kellelt Nathan enda pahura iseloomu pärinud oli. Ta oli nii välimuselt, kui ka iseloomult täpselt enda isasse. Ja Jason oli enda omasse, sest nii palju, kui ma Marci näinud olin, naeratas ta kogu aeg ja ka Jasoni näolt ei kadunud muie kunagi.
“Sa ju ometi ei arvanud, et me ei ühine Jamesiga?” küsisin
Ta laiutas käsi. “Tegelikult arvasin, aga te suudate mind ikka rohkem üllatada.”
Nathani isa saatis talle kulmukortsutuse, millest võis välja lugeda, et talle ei meeldinud see, kuidas Marc meiega rääkis. “Nad kuulasid meid pealt.”
“Ei, ma ei usu, et nad sedasi käituksid, on nii?”
“Muidugi mitte,” vastas Damon, “Ma näitasin Stellale maja.”
Vau... Nüüd oli Damon ka veel mõtetelugeja? Kus kohast ta teadis, et ma maja vaatasin?
“Näed siis,” lausus Marc laia naeratusega. “Pealegi, Lucas, võiksid sa veidi lahkem olla enda tulevase minia vastu.”
Nathani isa saatis talle veel vihasema pilgu, kui enne ja pöördus siis mind vaatama. Oli tõeliselt ebamugav ta kriitilise pilgu alla seista, samal ajal kui tema ilmselt mõtles, kas ma ikka sobin Nathanile. Ma olin kindel, et Rachel oleks talle meelepärasem olnud...
“Ega te Nathaniga kihlatud ei ole?” küsis ta lõpuks kahtlustava hääletooniga.
“Ei,” vastasin, olles tänulik, et Marc hakkas kohe naerma, nii et keegi ei märganud mu punastamist.
“Sa ei pea kõike sõna-sõnalt võtma, sõber,” ütles Marc, kui oli naermise kontrolli alla saanud.
“Ma lihtsalt... küsisin üle.”
Muidugi küsis. See oleks ta väga kurvaks teinud, kui ta poeg oleks end nii varakult sidunud... või hoopis see, et ta oleks end minuga sidunud. Aga ta ei pidanud muretsema, lähitulevikus ei tule, vähemalt minul, mingeid pulmi. Aga kes teab, kas tema poja omad enam nii kaugel ongi...
James kõndis eemalt meie poole, olles kuulnud ilmselt meie valju lobisemist ning vaatama tulnud, mis toimub. Ta ilme reetis, et ta ei olnud just õnnelik selle üle, et Marc ja Lucas meiega rääkisid. Ilmselt kartis, et nad avaldavad meile liiga palju infot.
“Ma otsisin teid,” ütles ta Marcile ja Lucasele, aga samal ajal jälgis mind ja Damonit.
“Ja leidsid nüüd,” vastas Marc käsi laiutades. “Mis on?”
“Minu kabinetti,” ütles ta, tehes ära 180 kraadise pöörde ning sammudes enda nimetatud kohe poole.
Lucas järgnes talle kohe, aga Marc tegi mulle enne silma ja naeratas Damonile, kui lahkus.
“Ma vihkan neid tüüpe,” lausus Damon ning sisenes elutuppa, vajudes väsinult diivanile.
Ma kergitasin kulme. Oli sellel mingi kindel põhjus või vihkas ta neid lihtsalt põhimõtte pärast? Sest nad olid Clarke'id ja töötasid ka peale tema isa surma ustavalt Marcuse mantlipärija alluvuses?
Damon ütles, et räägib mulle enda plaanist, sest homme pidi ta selle täide viima. Jutu lõpus sain ma muidugi aru, et mitte vaid tema üksinda. Ta oli enne minekut Valeriaga rääkinud ja leppinud kokku, et nad tulevad kolme päeva pärast kõik siia, et Clarke'id lõplikult hävitada. Ma ütlesin talle, et numbrid ei olnud just meie kasuks, sest Jamesi sõjavägi võis meid kõiki vaid minutitega hävitada. Damon oli ka sellele mõelnud ja ütles, et nad tulevad enne pimedaks minemist Clarke'ide häärberi taha metsa ning kohe, kui Jamesi sõgavägi valla päästetakse, 'tungivad nemad kindlusesse'. Nagu James ütles, ei saanud sõjavägi Clarke'ide hoovil enda võimeid kasutada. Damon oli seda uidugi juba enne teadnud ja teadis ka seda, et ilmselt tuleb sõjavägi kohe tagasi, kui tunnetab, et nende 'isand' on ohus. Aga siis ei ole neil mitte midagi varuks, peale füüsilise jõu, mis ei suutnud alistada meie kõigi võimeid kokku.
“Oled kindel, et see toimib?” küsisin.
Ma muretsesin rohkem tegelikult selle pärast, kas isa ja teised ikka jõuavad õigeks ajaks Clarke'ide piiridesse. Kui sõjavägi enne nendeni jõuab, oli terve plaan hukas. Nii, et kõik sõltus sellest.
“Ma loodan. See on ainuke plaan, mis meil on,” teatas Damon, vaadates murelikult aknast välja.
Ma ei tea, miks, aga mul oli tunne, et seekord ei lähe meil nii, hästi kui eelmilne. Eelmisel korral ei olnud meist keegi viga saanud, ja see oli lihtsalt puhas õnnemäng olnud. Enda pärast ma ei kartnud. Eile õhtul, mõeldes tuleviku peale, avastasin end mõttelt, et mul ei pruugigi seda olla. Ja ma ei sattunud paanikasse ega midagi, vaid lihtsalt... see tegi mind kuidagi isegi rahulikuks. Oleks parem olla kusagil mujal, kui siin, ohtlikus maailmas, kus sa ei teadnud kunagi, millal või kuidas su lõpp saabub. Ja ma teadsin, et kui ma ei karda surma, ei pea ma midagi kartma. Ma annan homme küll endast parima, aga iseasi, kas sellest ka piisab...
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime12/9/2012, 21:13

51. Ilmselt tuleb lähiajal ka viimane osa.


Ja täpselt sellepärast, et ma midagi ei kartnud, ei tundnud ma homme hommikul ka ärevust ega hirmu eesootava pärast. Siiski ei saanud seda öelda Damoni kohta, kes kõndis enda toas edasi-tagasi, kui ma sisse astusin. Ta vaatas korraks minu poole, aga naases siis enda tegevuse juurde.
“Keegi on närvis,” laususin, minnes üle toa ning istudes aknalauale. “Mäletad, mida sa eelmine kord tegid enne rünnakut?”
Ta peatus ning vajus mõttesse, aga kui talle midagi tarka ei meenunud, pomises ta, et ei mäleta ega viitsi sellele ka hetkel mõelda.
Aga ma ei kavatsenud teda rahule jätta. “Sa suudlesid mind, nüüd mäletad?”
Ta turtsatas. “Ära muretse, enam ei kavatse ma seda korrata.”
Ma puhkesin naerma. Arvas ta, et ma tuletasin talle seda meelde, sest tahtsin teda mõnitada? Siis sai ta minust küll valesti aru. Ma üritasin lihtsalt veidi ta närve rahustada, ei midagi muud. Ja mis oleks selle hetke jaoks kohasem olnud, kui tema suudluse meenutamine?
“Jamesi silme alla ei tohi me täna sattuda, saad ikka aru? Eriti sina. Ta paneb kohe kaks ja kaks kokku.”
Ma olingi selle algul unustanud, et kui James meie mõtteid kuuleb, oleme me parajas jamas. Siis on terve plaan hukas. Kui ka James peaks meid otsima tulema, sest ise ei kavtsenud me muidugi enda tubadest lahkuda, on see saatuse poolt saadetud takistus. Ma oleksin arvanud, et mina olen see, kes ei suuda enda mõtteid kontrollida, aga selleks osutus hoopis Damon. Ta paistis samuti üllatunud olevat, et ma nii rahulik olin.
“Ja mis sul on? Tundub nagu sa oleks täiesti kindel meie võidus.”
“Võib-olla olengi,” vastasin.
Ta vaatas mind kummalise pilguga, nagu kahtlustaks mind milleski. See oli tõsi, mis ma talle ütlesin. Ma olin suhteliselt kindel meie võidus. Aga ma ei olnud kindel, kas me ka kõik ellu jääme. Ja see painas mind väga, kuigi ma ei tahtnud enda eelaimusest Damonile rääkida.
Mulle tundus, et aeg läks üha kiiremini. Sekundid ja minutid möödusid halastamatult. Oi, kuidas ma oleksin tahtnud, et täna oleks normaalne päev olnud, aga sellest võisin ma vaid unistada. Kui see kõik ükskord möödas on ja Clarke'ide lõplikult hävitatud on, olin ma kindel, et tunnen tohutut kergendust. Muidugi, kui ma ellu jään...
Siis, täiesti ootamatult, kuulsime me ukse tagant kiireid samme. Damon tardus paigale ja mina jäin hirmunult koputust ootama. Ma olin juba arvanud, et pääsema, aga ei... Oli ta äkki meie plaanist teada saanud ja kavatseb nüüd meid tappa? Ma tundsin, kuidas hirm mu sees järjest kasvas. Lõpuks kõlaski koputus uksele.
“Damon?”
Ma pidin tunnistama, et siiski väike lootus oli mul olnud, arvates et see on Marc või Lucas, aga hääle järgi oli see kohe kindlasti James. Ei olnud mingit kahtlustki. Ta koputas uuesti, aga siis kuulsime me veel mingeid samme. Hääle järgi võis öelda, et tuli Lucas.
“James, sa pead seda nägema. Tule!”
Mõlemad mehed kadusid ukse tagant ja me võisime kergendatult hingata, aga see kergendus ei kestnud kaua, sest Damon küsis, millest Lucas rääkinud oli. Muidugi arvasime me kohe, et Rogerit ja teisi, aga ei oleks sellele kuidagi kinnitust saanud, sest toast välja minemine oleks enda välja andmine.
“Mis seal toimub?” küsis Damon.
Päike oli täielikult loojunud, aga täiesti pime veel siiski ei olnud. Aga mida pimedamaks läks, seda enam tundsin ma, et ei ole veel valmis.
“Mul ei ole...”
Käis vali pauk ja terve maja värises. Sõna otses mõttes. Tundus, nagu variseks see kohe kokku, aga kõigest veidi krohvi ja hulk tolmu sadas meile pähe. Kui ma läbi tolmu lõpuks midagi nägin, oli Damon juba uksest väljas. Ma tormasin talle järele, olles täiesti segaduses. Mis just juhtunud oli? Kas sõjavägi oli juba väljas ning isa ja teised ründasid? Ei, midagi oli valesti läinud.
Me tormasime alumisele korrusele, aga Damon lükkas mind ruttu ühe seina taha, kui nägime Jamesi ja ta sõjaväge eeskoridoris. Ma ei jõudnud küll kokku lugeda, kui palju neid sõdalasi oli, aga mingi komkümmend kindlasti, kui mitte rohkem. Siis haaras mind paanika kahe asja pärast. Esiteks sain ma kinnitust, et midagi oligi valesti läinud, sest sõjaväge ei olnud välja saadetud. Teiseks oli neid sõdalasi rohkem, kui ma oleksin ette kujutanud. Nüüd hakkasin ma kahtlema, kas me enam saamegi neist jagu.
Ma küll ei kuulnud, mida James neile rääkis, sest kõik sagisid ja hüüdsid midagi kooris. Aga arvata võis, et ta rääkis neile plaanist, mille ta nende paari minuti jooksul pidi välja mõtlema, et kaitsta enda kindlust. Me võisime vaid loota, et tal mingit trumpi ei ole, mille abil saaks ta meid kõiki tappa.
Siis kostus järgmine pauk ja ma jõudsin täpselt ühe suure krohvitüki eest põigata, enne kui see põrandale suure kõmakaga puruks kukkus. See maja ei pidanud enam kaua vastu ja siis ei oleks enam vahet, kumb meist võidab, sest me oleksime kõik hetkega surnud, kui see kindlus meile peale kukuks ning meid vaid sekundiga pudruks teeks.
Damon piilus nurga tagant välja, ja mida iganes ta siis ka nägi, ei olnud see hea, sest ta võttis mul käest ja tiris mind eemale. Me jooksime mulle tundmatus suunas edasi, kuni ta lõpuks maldas peatuda ja hinge tõmmata. Ma ei teadnudki, et need koridorid nii pikad olla võisid.
“Mis oli?” küsisin, kui olin saanud piisavalt hinge tõmmata, et talt küsida, mida ta näinud oli.
“James tuli meie poole,” seletas ta hingeldades. “Ta leiab meid varsti niikuinii...”
“Juba leidsin,” ütles James, ilmudes järsku meie ette, vaadates meid kordamööda pilguga, mis ei tõotanud head meie kummagi jaoks.
Damon ajas end sirgu. “Sa pead alla andma. Tunnista, et sul ei ole enam mingit...”
“Oh, aga tegelikult on küll,” vastas James. “Just praegu nägin, kuidas üks teie omadest langes.”
Ma neelatasin kuuldavalt. Rääkis ta tõtt? Kui rääkis, pidin ma teada saama, kes langes. Isa? Nathan? Andrea? James aimas mu mõtteid, tegelikult kuulas, ning blokeeris mul tee.
“Ma usaldasin teid. Noh, tegelikult küll mitte, aga ma ei arvanud, et te mulle nõnda noa selga lööte.”
Mida ta siis arvas? Et me tõesti kavatseme tal aidata tappa meie perekonda? Kui see nii oli, siis pidas ta meid, kas täiesti tundetuteks või lihtsalt lollideks.
“Aga ärge muretsega. Ma ei tee teile midagi. Kunagi ei oleks teinudki. Mitte teie tapmine ei ole minu prioriteet.”
Ta lahkus enne, kui ma jõudsin ta lause mõttele pihta saada. Kelle tapmine tema prioriteet siis oli? Damon mõtles parasjagu, mida edasi teha, kui ma enda küsimusele vastuse sain. Muidugi. Ta tahtis Miriamit tappa. See oleks olnud talle parajaks kättemaksuks selle eest, et ta hülgas Jamesi. Ja mis põhiline: ta ei suutnud kuidagi Miriamile andestada, et too teda tappa oli tahtnud.
Mulle tundus, et kisa ja müra tuli meile järjest lähemale. Ja ma ei eksinud, sest nägin, kuidas üks nendest sõduritest koridori ilmus, vaatas mõlemale poole ja märkas siis meid. Tal olid riided ja nägu verega koos, ning see oli rohkem, kui hirmutav. See oli piisavaks tõendiks, et sõda tegelikult käiski. Siis hakkas ta meie poole jooksma.
Me pistsime Damoniga jooksu, teadmata isegi, kuhu me lõpuks välja jõuame. Õnneks raputasime me ta varsti maha, aga siis tuli juba teisipoolt uus. James'i eesmärk ei pruukinud ju olla meie tapmine, aga nendel oli küll. Me pöördusime teise suunda ning jooksime otse võitluse poole. Aga enne, kui me võitluse keskele jõudsime, avastasin et Damon on kadunud. Ma vaatasin igas suunas, aga ei näinud teda kusagil. Ta oli justkui õhku haihtunud.
Ma tormasin eesruumi poole, kus võitlus alanud oli ning sain kohe aru, et olin valesti teinud, kui nägin igalpool veriseid laipu. Õnneks avastasin ma, et need oli sõdurite omad, aga siiski ei suutnud ma end tagasi hoida ja kummardusin, sest tundsin, et mu sisikond tahtis välja tulla. See oli kõige hullem vaatepilt, mida ma eales näinud olin. Too eelmine rünnak ei olnud midagi selle kõrval.
Kui ma tundsin end piisavalt hästi, et uuesti püsti tõusta, mõtlesin kus kohas kõik olla võivad. Siis kuulsin ma otse välisukse juures mingit karjatust ja jooksin sinnapoole. Nathani ema, Louise põlvitas Miriami ees, veri suust voolamas. Paari sekundi pärast oli ta juba pikali ja ma sain hetkega aru, et ta on surnud. Miriam vaatas teda, suu ehmatusest lahti. Siis märkas ta mind.
“Mida... sa tegid?” küsisin, pilk ekslemas maas lebava laiba ja Miriami vahet.
“Ma ei teadnud, et see tema on. M-ma mõtlesin, et ta on üks n-neist...” kogeles ta.
Kuidas sai ta mõelda, et Louise üks neist meestest on?! See ei olnud ju loogiline...
“Tere, emme. Näen, et oled lausa omasid tapma hakanud. Mis ime! Noh, tegelikult mitte. Sa ju üritasid isegi omaenda poega tappa.”
James seisis Miriami taga, vaadates teda mõrvarliku pilguga. Mulle tundus, et James hoidis end suure vaevaga vaos, sest muidu oleks ta ilmselt kohe Miriami tapnud. Tema ilme juba ütles, et ta raev on tohutu.... Ja kõik see oli suunatud Miriami vastu.
Miriami äsjasest kohkumisest ei olnud midagi järel, vaid vihkamine peegeldus ta näolt. “Sina... sina oled selle kõik põhjustanud!”
“Sugugi mitte. Sina ja Marcus põhjustasite selle,” rääkis James, astudes Miriamile järjest lähemale.
James kas ei teadnud, et ma olen siin või siis meelega ei teinud minust välja.
Jason ja Nathan ilmusid vaatevälja. Mõlemate nägudelt võis välja lugeda, et nendele mõjus kogu see tapmine samamoodi nagu mulle. Võib-olla isegi hullemini, sest nad olid ka tegelikult kellegi maha löönud. Nathanile võttis küll veidi aega, et maas lebavat kogu näha, aga kui ta lõpuks enda ema poole vaatas, keerasin ma pilgu ära, et mitte ta tunnetest pulbitsevat ilmet näha. Ta sammus aeglaselt Louise poole, aga jäi poole peal seisma, vaadates kõheldes mind, Jamesi ja Miriamit. Ilmselt mõtles ta, kes meist seda teinud oli...
“Ma võin sind veidi aidata. Seda tegi Miriam,” naeris James. “Aga ära muretse, ma maksan ka sinu eest kätte.”
Enne, kui ma arugi sain, mis toimub, oli James juba Miriami pikali tõuganud ning hetk enne tulistamist, nägin ma, kuidas pisar ta silmist langes.
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime12/9/2012, 21:23

Pole jõudnud kommenteerida, sest vahepeal on küllaltki palju tegemist olnud, aga mõlemad osad olid väga head.
Viimane eriti!
Kuhu Damon kadus? Ja, kuidas Nathan käitub järgmises osas?
Loodan, et leiad aega millalgi uus osa teha. :)
Tagasi üles Go down
Getzzzu
Valguse kiirusel liikuv tigu
Getzzzu


Female Postituste arv : 291
Age : 27
Asukoht : planeet Maa

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime12/9/2012, 22:52

Pole ka kommenteerinud, aga mõlemad osad on tõesti head.
Jätsid nii huvitava koha pealt pooleli! Ootan huviga uut osa!
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime16/9/2012, 18:37

Smile : Olgu, aitäh. Very Happy
Jah. ; )

Getzzzu : Tänan.
Hih, Wink
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime16/9/2012, 18:41

52.



Jason tormas sinnapoole, aga jäi hiljaks, nähes et Miriam oli juba maha langenud. Veri voolas nagu ojana, seda oli kohutavalt palju ja tundus, et see ei tahagi otsa saada.
Mis oli kummaline, oli see, et Nathani ema juures ei olnud verepiiskagi. Samas kui Miriam oli iga hetk verest tühjaks jooksmas. Kuidas Miriam Louise'i tapnud oli? Igatahes mitte relvaga või pistodaga... See pidi mingisugune vaimne tapmine olema, või kuidas iganes seda kutsuti... Mulle ei meenunud hetkel.
Käis veel üks lask, ma panin käed enda kõrvadele, sest see pauk tuli lähemalt ja valjemalt. Järgmisena langes James. Mu selja tagant ilmus nähtavale Marc, kes hoidis püstolit enda paremas käes ja selle ots oli pööratud nüüd maas lebavale Jamesile.
Siis tuli välja Lucas, kes tormas kohe Louise'i juurde põlvitama ning pomises muudkui ta nime vaikselt. Nathan keeras pilgu kõrvale, jälgides eemal tuulest kohisevat metsa. Õhus kaikuski nüüd vaid puude kohin, enam ei olnud mingit karjumist ega hüüdeid. Vaid surmahõngu oli tunda veel õhus. Ma hingasin kergendatult, et ei pidanud praegu Nathani ilmet nägema, sest ei oleks suutnud seda süüd ta silmis taluda.
Üha rohkem inimesi hakkas välja tulema, ja enda heameeleks nägin, et need olid meie inimesed. Samas varjutas nende rahuololu võidu üle maas lebavad laibad. Kuigi keegi neist surnutest ei olnud eriti hea inimene enda eluajal olnud, välja arvatud võib-olla Louise, olid nad siiski meile lähedased.
Ma tundsin kellegi kätt enda õlal. Taha vaadates nägin, et see on isa, kes vaatas Miriami surnukeha kaastundega.
Kui tundus, et rohkem inimesi välja ei tule, mõtlesin ma, kus Damon küll olla võis, sest teda ei olnud nende inimeste hulgas. Siiski nägin, et keegi meie inimestest ei olnud surnud. Oli küll haavatuid, aga mitte nii palju ega liiga hullusti. Kuigi veri oli neist igaühe peal, kas siis enda oma või kellegi teise.
Isa kõndis surnukehade juurde, sama tegid mõned teised, sama kui mina läksin maja poole ja hakkasin just sisenema, kui kuulsin kellegi hüüatust. Uuesti ümber pöördudes nägin Rachelit, kes oli viskunud Nathani kaela. Nathani nägu väljendas algul hämmeldust ja segadust, aga kui ta aru sai, kes see on, pani ta käed samuti Rachelile ümber ja surus enda näo ta juustesse.
Ma sisenesin majja, tundes et ei suuda sellega hetkel tegelda. Damon... Ma pidin tema üles otsima. Aga kui ta surnud on, mis siis? Ma ei tahtnud sellele praegu mõelda ja pigistasin silmad kinni, et silmatikkuvaid pisaraid tagasi hoida. Damon ei tohtinud, ega saanud, surnud olla. Ta oli ju tugev ja suutis enda eest seista ning ta ei oleks nii lihtsalt alla andnud. Või oleks? Mulle meenusid Damoni sõnad, et temal ei ole enam midagi kaotada, aga minul on. Võib-olla sellepärast ei tahtnud ta enam elada ja andis alla...? Ei, ta pidi teadma, et tal oli õigus. Mul oli kedagi kaotada, lisaks isale ja teistele... Teda.
Ma ei tea, kas see oli õnn, et ma teda kaugelt otsima ei pidanud ja leidsin ta otse siit, suurest elutoast, kui ma oleksin võinud ka terve maja läbi otsida, et teda leida. Ja ikkagi ei oleks teda leinud, sest kõiki paiku ma siin majas ei tundnud. Damon lebas diivanil, ja ma oleksin ilmselt arvanud, et ta magab, kui ei oleks verd ta suust nirisemas näinud. Ma kõndisin aeglaselt ta poole, kartes kõige hullemat, sest ka ta silmad olid suletud. Aga kui ma temani jõudnud olin, avas ta silmad ja kinnitas enda pilgu otse mulle.
“Stella...” pomises ta hädiselt naeratades, aga hakkas kohe köhima selle väikese pingutuse peale.
Ma kükitasin ta ette, öeldes et ta vait jääks, enne kui ta ennast hauda räägib. Otses mõttes.
“Ma suudan rääkida küll,” lausus ta üllatavalt valju häälega. “Ega ma nii vigane ka ei ole.”
Mulle tundus, et ta oli rohkem, kui vigane. Tundus, nagu ta oleks juba sekundi pärast surnud. Nii kaame oli ta näost.
“Tahad, et ma kutsun... kellegi?” küsisin kõheldes, teadmata, kas peaksin Valeriale ütlema minema, et Damon on suremas.
“Ei,” vastas ta kindlalt. “Ära kutsu kedagi. Kui siin üldse keegi olema peaks, siis oledki see sina.”
See lause mõjus mulle tugevamini, kui ma arvanud oleksin, ja ma puhkesin nutma. Mitte küll valjult, aga ta võis siiski mu nuukseid ja nohisemist kuulda. Aknast paistis noorkuu, mis oli kohati liiga valge. Nii valgena ei olnudki ma enne kuud näinud. See ei olnud ju võimalik, et kuu valgus oli kuidagi tänase õhtuga seotud?!
“Ära nuta,” lohutas ta, otsides mu kätt.
Ma andsin talle enda käe ja ta viis selle oma huulte juurde.
“Kes sulle seda tegi?”
“Ma ise,” ütles ta muigega, mis mind närvi ajas. Selles olukorras ei olnud mitte midagi naljakat. Vähemalt mina ei leidnud, et oleks.
“See ei ole...”
“On küll võimalik. Marcuse tapmine mõjus mulle halvemini, kui ma oodata oleksin osanud. Mitte vaimselt, aga füüsiliselt. Ma sõna otses mõttes tundsin, kuidas mu keha nõrgemaks jäi ja jõudu kaotas. See oli ilmselt surma lähenemine. Ja, peab tunnistama, et ma aitasin sellele ise kaasa, tahtmata leida pääseteed.”
Ma ei saanud ikka veel ta jutust aru. Kuidas ta enda surmale kaasa aitas ja mis see pääsetee olla võis? Ja kas Marcuse surm tõesti tappis ta? Aga, see ei olnud ju võimalik...
Ta nägi mu mõttelagedat ilmet ja seletas: “Ma kasutasin enda peal võimet, mis mul on, Stella.”
Ma ahmisin õhku. “Mida? Mis sul viga on? Oled sa täiesti hull või?”
Ma üritasin enda kätt ta peost ära tõmmata, aga see oli võimatu, sest ta tugevus, mida ei oleks pidanud enam eksisteerima, oli liiga suur. “Ma pidin, sest muul juhul oleks mu surm täiesti piinarikas olnud, juhul kui ma ühe isiku abi ei oleks palunud.”
“Mis isiku? Kas tema olekski su pääsetee olnud?” küsisin, pühkides käeseljaga silmi ja mõeldes, et äkki oleks aega veel teda päästa.
“Jah, oleks küll,” ohkas ta, “Nathan oleks mu pääsetee olnud, aga temalt ma juba abi ei küsinud.”
Ta ülestunnistused jätkasid mind üllatamast. Ma olin arvanud, et Maria võiks talle abiks olla, aga et Nathan... See võttis mind täiesti sõnatuks. Siis meenus mulle Nathani puhastus võime, ta oli küll mingit muud moodi seda kutsunud, aga ka see ei meenunud mulle hetkel.
“Kas tema võime abil?”
Damon noogutas. “Jah.”
Siis tuli mul pähe üks küsimus, mida ma tegelikult ei julgenud küsida, sest kartsin vastust. Kas ta tõesti oleks lasknud tal surra? Ma ei olnud kindel, sellepärast pidin Damonilt küsima.
“Kas ta teadis, et ta oleks saanud sind aidata?”
Damon pööras enda pilgu mulle, ja ilmselt mõtles, kas öelda mulle tõtt või mitte. “Teadis küll. Ma ütlen seda sulle sellepärast, sest ei taha, et sa temas pettuksid.”
Ma juba olin seda teinud. Mitmendat korda. Ta ise oli sundinud mind sellele, et ma temas pettuksin. Mul oli Damoni lauset raske uskuda, sest miks oleks pidanud Nathan laskma Damonil surra, aga siiski teadsin, et Damon ei valetaks mulle. Eriti praegu. Ja midagi oli veel, Nathani iseloomus, miks ma Damonit uskusin. Võib-olla armukadedus? Kui see oli põhjuseks, miks ta Damonit vihkas. Tahtiski ta Damonit teelt eest?
“Ära arva, et ta oleks halb inimene või midagi. Kuigi ma tahaksin seda uskuda, sest ma ei salli teda üldse, sinu pärast, aga ta ei ole seda. Me vihkasime üksteist juba enne seda, kui sina mängu tulid. Põhjustest ei ole mul aega rääkida, aga ma võin öelda, et reetsin ta mingis mõttes. Ja siis, peale Marcuse surma, ta teadis, mis olukorras ma olen, võib-olla ta siiski ei kujutanud ette, et nii tõsises, ja ma nägin, kuidas ta ootas, et ma talt abi paluksin. Aga ma ei teinud seda. Võimalik, et uhkusest. Aga ma olen kindel, et ta oleks ikkagi lõpuks seda ise pakkunud, kui ei oleks toimunud praegust rünnakut.”
Ma ei tea, miks aga millegipärast ta jutt ei veennud mind eriti Nathani suuremeelsuses või headuses. Kui üldse, siis see pigem õhutas veel rohkem mu pahameelt ta vastu üles. Võib-olla olid siin mängus veel mingid teised tunded...
Damonil tuli uus köhahoog peale, ja mulle tundus, et ta lõpp ei ole enam kaugel. Ta käsi oli verest märg, kui ta selle suu eest ära võttis. Ma rebisin enda pluusist ühe tüki ning pühkisin sellega ta lõuga.
“Ära vaevu. Ma niikuinii suren kohe.”
Ta kinnitus enda surma kohta pani mind uuesti nutma ja ma lõpetasin enda tegevuse.
“Tea, et mu tunded sinu vastu ei ole muutunud,” rääkis ta vaevumärgatava muigega. “Kugi ma tean, et see ajab sind närvi, armastan ma sind ikka.”
“Ma armastan sind ka,” laususin, toetades enda pea ta õlale.
Ma kuulsin nii selgelt ta viimast hingetõmmet, et see muutis midagi jäädavalt mu sees.
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime17/9/2012, 18:24

Ei...ei...ei...ei.ei... pale Crying or Very sad
Damon.... No
Miks? Miks ta surma sai? Ja midagi rohkemat ei juhtunudki? Ei ühtegi viimast suudlust? Sad Ma ei suutnud uskuda, et ta surma sai. Issand...
Ma ei oska praegu öeldagi, mis ma tunnen. Nii kurb.
Loodan, et see, mis ta sees jäädavalt muutus, oli midagi suurt.
Mulle millegi pärast tundub, et sa alguses ei plaaninud seda? Ma võin väga kindlalt ka eksida. Miski tundus...
Igatahes, suurepärane osa, kuigi ma ei suuda uskuda, et Damon... affraid
Tagasi üles Go down
Getzzzu
Valguse kiirusel liikuv tigu
Getzzzu


Female Postituste arv : 291
Age : 27
Asukoht : planeet Maa

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime17/9/2012, 21:28

Mida? Miks? Crying or Very sad

Kuigi jah, oligi karta, et ega seekord neil see võistlus nii hästi ei lõppe.
Viimane lause oli kuidagi nii kurb... Nagu punkt, et ongi kõik... Just selle lause juures tuli mulle pisar silma.

Nõustun, et osa oli muidugi suurepärane.

Loodan, et Stella veel rohkemgi kannatama ei pea. Pean silmas Nathanit ja seda Rachelit.... Nathan peab Stellaga kokku jääma!
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime18/9/2012, 21:49

Smile : -.-
Jah...
Ma arvan, et nõnda on parem. Rolling Eyes Siiski viimane armuavaldus. Very Happy
Usun.
Jah, oligi.
Ei, ei... Sul on tegelikult täiesti õigus. Ma ei plaaninudki seda algul, aga no ma arvan, et minu enda päris tunded mõjutasid võib-olla veidi selle jutu suunda. ;(
Aitäh.

Getzzzu : Kahjuks jah, Neutral
Täpselt.
Mhmh... kurb. Rolling Eyes
Aitäh.
Nojaa, tahaks loota... Wink
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime18/9/2012, 21:52

53.



Kui ma tundsin end piisavalt tugevana, et pea ta õlalt võtta ja talle otsa vaadata, nutsin ma viimast korda üldse tema pärast. Ja ma lausa tõotasin endale, et see jääb viimaseks korraks. Enam ei ole mingit nuttu ega kurbust...
Enne püsti tõusmist puudutasin ma veel hetkeks ta põske ning väljusin siis toast, tundes et ei suuda siin enam kauem olla, sest sel juhul oleksin ilmselt enda lubaduse, enam mitte nutta, murdnud. Ma kogusin end veidi enne õue astumist. Kohe, kui ma uksest väljas olin, tuli Arielle mu juurde ning võttis mind hetkeks enda embusesse.
“Kus sa käisid?” küsis ta, eemaldudes minust ning jäädes mind kurva pilguga silmitsema.
“Damoni juures... Ta on surnud.”
Arielle pisarais silmad oleksid ka mind äärepealt uuesti nutma ajanud, aga ma suutsin end kontrollida ja rahu säilitada.
“Su isa ootab sind,” ütles Arielle, langetades pilgu, et ma ta pisaraid ei näeks. “Ta on seal, eemal.”
Ma imestasin, et Arielle üldse praegu murdus. Ta oli kogu aeg nii tugev olnud, vastupidiselt Andreale ja ka mulle. Ma ei olnud teda kunagi õieti nutmas näinud. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult ka naermas. Tundus, nagu ei murraks teda mitte miski... kuni praegu.
Ma noogutasin vastuseks ja sammusin isa poole, kes seletas Jasonile midagi. Kui ma nendeni jõudsin, jäid mõlemad vait. Ma sain aru, et nad tunnevad mulle kaasa ja kõike, aga nad oleksid võinud seda veidi vähem välja näidata, sest nad teadsid, kuidas ma seda vihkan.
“Stella, lähed sa Jasoniga? Mul on vaja veel...”
“Jah,” nõustusin, tundmata erilist huvi selle vastu, et ta peab veel surnukehadega tegelema jääma.
Ma olin tänulik, et ka Andrea autosse tuli, sest Jasoniga kahekesi olles, oleksin ma ilmselt end pinge all tundnud. Aga Andrea ja Jason rääkisid omavahel, kaasamata mind vestlusse ja ma olin rohkem, kui rahul sellega. Praeguses olukorras oleksingi ma soovinud, et kõik teevad nagu mind ei olekski kohal.
Koju tagasi jõudnud, peatas Andrea mind uksel. “Lisa on samuti terve, kui sa veel ei tea.”
See teada rõõmustas mind, kuigi õnnelikuks see mind just ei teinud, sest liiga palju kaotusi oli tänase päeva jooksul olnud ning ma ei suutnud lähiajal end küll kuidagi õnnelikuna tunda.
Me olime kolmekesi ainukesed, kes kohale olid jõudnud. Elutoas võtsid meid vastu Bethany, Anastacia ja Lisa. Viimane tormas kohe mind kallistama ja puhkes nutma. Ma üritasin naeratada, kuigi arvan, et välja tuli pigem hädine grimass. Siis istusin ma diivanile, sest tundsin, et ei suuda enam hetkegi jalul seista. Võsimus oli minu üle nii võimu võtnud. Andrea ja Jason rääkisid Bethanyle samal ajal juhtunust, kui Anastacia minu ja Lisaga ühines. Mulle meenus, et ta oli mul viimasel ajal juhtunud sündmuste tõttu sootuks meelest läinud. Mitte küll meelest läinud, aga tagaplaanile jäänud... Seetõttu üllatas ta mind enda täiskavanule kohaste tunnete ja sõnadega, millest mul siiamaani aimugi ei olnud, et ta võis nii tunda või rääkida.
“Stella, kõik saab korda. Enam ei ole ju mingit ohtu,” lausus ta, vaadates mind kurva pilguga, mille peale mul isegi väike muie tekkis.
“Sul on õigus,” vastasin.
Ta rääkis, et oli Lisaga need päevad veetnud, kui mina eemal olin. Mulle tundus, et ta kasutas meelega sõna eemal, kuigi teadis väga hästi, kus ma olnud olin. Mul ei olnud aimugi, et Bethany või isa talle Clarke'idest rääkinud on. Kuigi tegelikult oli ta vist piisavalt vana, et neist kuulda. Aga siiski ei suutnud ma harjuda mõttega, et ta teadis nagu selline, tohutu kurjus, maailmas eksisteerib. See kuulus pigem täiskasvanute maailma...
Kui õuele keeras jäjrest rohkem autosid, otsustasin ma üle enda tuppa minna, sest ei talunud neid kaastundlikke pilke, mida kõik mulle saatnud oleksid. Ma olin kindel, et nende osaks sai ka Nathan. Nathan... Tal oli, mille üle rõõmustada ning teda ei oleks pidanud hetkel selline asi järelikult väga häirima.
Alles enda toa ukse juures olles avastasin, et Andrea oli mulle järgnenud. Ma läksin tuppa sisse ning viskusin voodile, sulgedes silmad. Andrea sulges ukse ning pikutas mu kõrvale. Ma ei teagi, miks, aga tema tulek ei häirinud mind sugugi, hoopis lohutas mingil määral. Tavaliselt oleks see mulle vastumeelne olnud, sest ta ei olnud eriti hea vaikimises, aga praegu... Tundus, nagu ta jagab mu kurbust ja võtab poole sellest isegi enda kanda.
“Kes see blond tüdruk oli?” küsis ta mõne aja pärast.
Kas ta ei arvanud, et ma võin magada? Ilmselt mitte, sest muidu ei oleks ta seda küsinud. Või sai ta aru, et hoolimata väsimusest, ei suutnud ma magada, sest pidevalt meenusid mulle Damon ja Miriam, keda enam meie hulgas ei olnud.
“Ma ei tea, mingi Nathani endine kallim.”
Andrea turtsatas. “Näha oli, et neil on mingid lähemad suhted. Või olid, mida iganes. Kas ta arvab, et Nathan on temasse siiani armunud?”
Ma kehitasin õlgu, kuigi teadsin, et ta ei näe seda liigutust, aga see oli kuidagi automaatne. “Ta ju ongi, ma arvan.”
“Valesti arvad siis,” vastas Andrea, ja ma kuulsin, kuidas ta end küünarnuki najale upitas ja mulle otsa vaatama jäi. “Ta võib ju Rachelist siiani hoolida, ja ka ilmselt igatses teda väga, aga see ei tähenda, et ta teda enam armastaks. Kas sa siis ei mõista, et ta leidis nüüd kellegi teise, keda ta armastab üle kõige? Jah, ma küll ei tea Nathanist palju, aga seda ma siiski tean, sest see on kõigile nähtav, Stella.”
Ma keerasin talle selja ning ohkasin raskelt. “Ei, ma arvan, et sa eksid. Ta võis tunda minu vastu midagi rohkemat, kui lihtsalt meeldimine, aga nüüd, kui ta kunagine armastus tagasi on, on tagasi ka ta tunded.”
Nüüd oli Andrea kord ohata. “Sa oled lihtsalt armukade.”
“Vaevalt küll.”
Hommik saabus liiga vara. Ma ei olnud end isegi korralikult välja puhata saanud, kui Andrea mind üles äratas. Ma ärkasin väsimusest hoolimata, sest Andrea teatas, et isa tahab mind kabinetis näha. Ma tuletasin meelde meie viimast vestlust, ja ei tundnud seetõttu mingit rõõmu eesootava vestluse üle. Isa välimusest sain ma aru, et ta ei ole öösel silmatäitki maganud.
“Mul on sulle peale neid kurbi sündmusi üks hea uudis,” seletas ta. “Kool ja ühiselamu on enam-vähem taastatud. Umbes kuu aja pärast peaksid need välja nägema samasugused nagu algul, aga sissekolimist võib sinna alustada juba praegu, nii et kui sul soovi on, siis...”
“Muidugi on mul soovi,” vastasin, tahtes ära siit majast, mis tuletas mulle vausaid mälestusi ja surma meelde. “See on ju super uudis.”
Isa kergitas ühte kulmu. “Tõesti? Oleksin ma teadnud, et see uudis sind nii rõõmustab, oleksin ma sellest sulle enne rääkinud. Aga see selleks... Ma ei jõudnud sulle eile öelda, aga mul on tõesti väga kahju su ema ja Damoni pärast.”
Ma teadsin ette, et ta kavatses ka sellest juttu teha. Ja ma sain aru, et kõik need kaastunde avaldused käisid surma juurde, aga ma lihtsalt ei võinud neid taluda... Need olid nagu pidev meeldetuletus, et keegi on surnud. Ja see tõi valu jälle tagasi.
Ka Andrea ja Arielle olid rõõmsad uudise üle, et ühikasse saab tagasi kolida. Mina, Andrea, Arielle ja Jason olimegi esimesed, kes sinna sisse seati. Õnneks sain ma enda vana toa tagasi, sest ma ei oleks harjunud jälle mõne uue asjaga. Kuigi ka seda tuba võis samamoodi uueks pidada, sest rünnaku tõttu oli see nii hävinud, et terve ühika pidi põhimõtteliselt uuesti ehitama.
Ka kool oli endiseks muudetud ning seal pidi töö uuesti algama paari päeva pärast, mis meid nii väga ei rõõmustanud. Kahjuks möödusid need päevad ka üsna ruttu. Hommikul, mil oli aeg kooli minna, vooris rahvas siia-sinna, nagu vanasti. Kuigi pidi siiski tõdema, et inimesi oli vähemaks jäänud. Seda ei olnud küll väga palju, kui arvestada õpilaste arvu, aga siiski... See sumin tekitas minus hea tunde, mida ma ei olnud juba ammu tundnud.
Tagasi üles Go down
Getzzzu
Valguse kiirusel liikuv tigu
Getzzzu


Female Postituste arv : 291
Age : 27
Asukoht : planeet Maa

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime19/9/2012, 17:08

Hea osa oli, nagu alati.

Nüüd on mu peas selline mõte, et äkki Rachel hakkab nendega samas koolis käima... Very Happy

Ootan uut.
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime19/9/2012, 18:17

Juba igatsen Damonit, kuigi nüüd huvitab mind Nathanieli ja Stella suhted.
Nõustun ülemise kommentaariga. Ma arvan sama.
Edu uue osaga!
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime22/9/2012, 15:54

Getzzzu : Hästi, kui meeldib. ; )
Very Happy


Smile : Mhmm, usun. Rolling Eyes
; )
Aitäh!
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime22/9/2012, 15:59

54. EELVIIMANE! ; )



“Palun ütle, et ma näen valesti.”
Ma lukustasin enda kapi ukse ja pöördusin ümber. Muidugi olin ma juba enne pöördumist teadnud, et Andrea räägib, ja ka seda, millest ta rääkis. Esiteks oli Kat tagasi ja teiseks ameles Valeria tema silme all ühe täiesti võõra tüübiga.
“Imeline, mis?” küsisin, seades sammud söökla poole.
“Lihtsalt vapustav,” nõustus Andrea. “Ei, tegelikult... Ta on lits, selle sõna täies hiilguses.”
Ma ei imestanud, miks Damon Valeriat enda surmatunnil näha ei tahtnud. Ka mina ei oleks Nathanit näha tahtnud, teades et ta on juba uue tüdruku otsingutel. Lihtsalt peale vaadates ei oleks ma Valeria kohta küll midagi sellist arvanud, aga see oli järjekordne tõend, et välimus võib petlik olla.
“Nathan pole tagasi?” küsis Andrea nagu muuseas, kui me sööklas järjekorras seisime.
Ta võis ju teeselda, et teda vastus eriti ei huvita, ja ma oleksin seda isegi uskunud, kui ta ei oleks seda juba umbes viiendat korda küsinud nende paari päeva jooksul.
“Pole näha küll,” vastasin sama ükskõikselt, kuigi tegelikult oleksin hoopis tahtnud vastust küsimusele, kus Nathan on. Ka Rachelit ei olnud näha, kui ta ikka pidi siia kooli tulema. Ja isa ei olnud samuti veel tagasi... Kellegilt neist ei olnud ka mingeid teateid, nii et ma ei teadnud, mis asju nad seal ajasid või kas nad üldse enam tagasi tulevad.
Kohe peale kooli lõppu läksin ma tagasi ühikasse, kuigi Andrea kutsus mind väikesele tähistamisele, mis pidi toimuma kooli avamise auks. Aga mul ei olnud tuju hetkel pidutseda ja ma keeldusin. Ja ma teadsin, et kooli avamine oli vaid ettekääne peoks, sest kes ikka oleks rõõmustanud selle üle, et peab jälle koolis käima? Igatahes mitte Andrea või Jason, kuigi nad olid selle peo võõrustajad.
Ma vaatasin just, kuidas paar poissi koolihoovist lahkusid, et peokohta minna, kui kuulsin koputust enda uksele. Sisse astus Lisa, rõõmus naeratus huulil. “Tohib?”
“Ikka,” vastasin, suutmata enda näole naeratust manada.
Lisa käis samuti nüüd siin koolis. Ta oli oma elus üldse vist vaid kolm-neli aastat koolis käinud, sest kohe kui surid ta vanemad, kes olid Marcuse lähedased sõbrad, võttis Marcus Lisa ja ta venna enda katuse alla. Ja seal olles avastas Lisa, et Marcus ei võtnudki neid heast südamest, vaid sellepärast, et tal oli koduabilisi vaja, kes töötavad ilma rahata. Põhimõtteliselt olid Lisa ja ta vend seal orjad, kuni praeguseni, mil Lisa võis täiesti vabalt ringi käia, kartmata et keegi ta sellepärast maha laseb. Siiski nägin ma, kuidas ta enda venna surma pärast kannatas.
“Miks sa peol ei ole?” küsis ta, sulgedes ukse enda järel.
Ma kehitasin õlgu. “Mul ei ole ilmselt peotuju. Miks peakski olema, kui kõik on nii, nagu on...”
Ta ohkas raskelt. “Tõsi. Oled sa oma isalt midagi teada saanud?”
Ma raputasin pead, vaadates teda kahtlustavalt. Tundus, nagu tema oleks midagi teada saanud, sest ta jälgis mind kummalise pilguga seda küsides. Oli kaks varianti: ta kas ei tahtnud mulle midagi rääkida või arvas ta, et mina tean midagi rohkem. Aga fakt oli, et mulle ei räägitud kunagi millestki, nagu seegi kord.
“Aga sina ilmselgelt tead midagi.”
Ta kortsutas kulmu, mõeldes kas peaks mulle midagi ütlema või mind teadmatusse jätma, mis ilmselgelt oli kõigile lihtsam variant. “Su isa kavatseb veel paariks kuuks sinna jääda, sest... noh, Nathan ja Rachel jäävad ka sinna. Rachel ei taha sealt ära tulla.”
Ma turtsatasin. “Muidugi ei taha ta tulla paika, kus ta poisi lohutusauhind elab.”
Kui ma Nathanile mõtlesin, ei teadnudki ma täpselt, mida ma enam tunnen. Ta ei olnud minuga sõnagi vahetanud pärast seda rünnakut, kuigi ta oli näinud mind vähemalt korra või paar kindlasti enne lahkumist, aga ikkagi ei öelnud ta midagi. Aga mida tal oli öelda? “Stella, kahju küll, aga Rachel on tagasi ja see tähendab, et meie vahel on kõik läbi.” Võimalik, et see lause oleks mulle isegi vähem haiget teinud, kui ta vaikimine. Vaikimisest võis igasuguseid asju kokku lugeda.
Loomulikult pidi Nathan arvestama nüüd Racheli tahtmistega, sest terve selle pika aja oli ta Jamesi hoole all olnud, kes otsustas tema eest ilmselt kõik. Aga nüüd oli tal võimalus Nathanit enda juures hoida ega pidanud enam kunagi temast lahkuma, ja miks ei oleks pidanud ta sellest võimalusest kinni haarama? Mina ju ometi ei olnud mingi takistus.
“Ära räägi nii,” vastas Lisa. “Pealegi, ma ei tea, kas olen märganud või mitte, aga Nathan armastab sind.”
Tema ka! Miks kõik nii arvasid? Sest et ta ütles seda mulle mingil hetkel, kui arvas, et Rachel ei tuli niikuinii tagasi, ja võiks ju vähemalt proovida kellegi teisega?!
“Mul on uudis sulle: ta ei armasta mind. ©okeeriv, mis?” küsisin sarkastiliselt, tundes kuidas kogu see Nathani teema mind jälle masendusse viis.
Lisa vaatas mind pilguga nagu ma oleks lootusetu juhtum tema jaoks. “Ma näen, et ei saa sind kuidagi ümber veenda, aga oota, ja küll sa näed.”
Ma kortsutasin arusaamatuses kulmu. Millest ma aru saama pidin? See mõistujutt ei teinud just mu tuju paremaks.
“Igatahes tahtsin ma vaatama tulla, kuidas sul läheb, ja nägin, et mitte just kõige paremini,” rääkis ta.
“Anna andeks,” ütlesin, “Mul tõesti ei ole praegu mingit meeleolu. Nii palju õnnetusi ühekorraga.”
Ma ei teagi, mis mind rohkem muserdas. Kas Damon'i ja Miriami surm või Nathan'i ja Rachel'i lugu. Esimene juhtum oli lihtsalt paratamatus, ja kohutavalt kurb, ning sellega pidi leppima. Aga teine asi... Ma ei teadnud, kas selle jaoks oli võimalik midagi korda saata. See oli juba Nathan'i otsus, arvasin ma. Mina ei hakanud ennast sinna segama, sest ei olnud minu loomuses kedagi vägisi kinni hoida.
“Sul on õigus, on põhimõtteliselt võimatu olla õnnelik selliste asjaolude juures,” ohkas ta. “Aga ma lähen praegu. Ma loodan, et sa pead ikka vastu.”
Ta saatis mulle julgustava naeratuse ja kiirustas siis minema. Ma tundsin, kuidas kõik jälle tühjaks ja mõttetuks muutus peale tema lahkumist. Millal ma sellest seisundist välja tulen? See oli nii kurnav, et ma tundsin nagu oleksin ise koos Damoniga surnud...
Järgmisel hommikul sain ma aga uudise, et isa on tagasi, kui ta käskis tervel koolil aulasse koguneda, et seal rääkida vahepeal toimunust ja uuest õppeaastast. Koos isaga olid ka tagasi tulnud Porter ja Kat. Viimane kõssitas üksinda nurgas, julgemata oma nägu kellelegi näidata. Ma arvan, et ei oletanud valesti, kui mõtlesin, et Valeria oli kõigile oma nn. Parima sõbranna teost rääkinud, sest Kat ei saanud enda vihast leegitsevat pilku temalt.
Nathanit ei näinud ma kusagil, kuigi samas võis ta ju olla samamoodi varjul, kui Kat'gi, sellepärast ei vaadanud ma ka eriti ringi. Ta võis aru saada, et ma teda otsin ja seda ma ei oleks tahtnud. Las arvab, et mul on ükskõik, mida ta teeb. Kuigi tegelikult ei olnud ja ma oleksin tahtnud karjuda, peksta ning sõimata teda... Ja mille eest? Et ta armastas Rachelit ja mitte mind? Ei, sest ta pani mind ennast armastama, kuigi teadis, et peab mind kunagi jätma, kui Rachel tagasi tuleb. Selle eest ma vihkasin teda. Tema tundeid Racheli vastu ma isegi austasin, sest teadsin, et armastust ei saa kellelegi peale sundida.
Ma istusin parajasti Andrea ja teistega sööklas lõunalauas, kui nägin Rachelit sisse astumas. Tal oli rõõmus naeratus näol, polnud mingi müsteerium mille pärast, ning tundus nagu ta otsiks sööklast kedagi pilguga. Loomulikult võis ta sellise naeratusega vaid Nathanit otsida, aga see tähendas, et Nathan on sööklas?! Ma vaatasin veidi ringi, aga ei näinud teda. Oli ta vahepeal nähtamatuks kuidagi muutunud? Siis vaatasin ma uuesti Rachelit ja nägin, et ta sihib enda pilguga mind. Ta hakkas meie poole kõndima ning jäi seisma täpselt minu kõrval.
“Tere,” ütles ta nii valjult, et terve meie seltskond võis teda kuulda, aga enda pilku hoidis ta ikka minul. “Stella, tore sind jälle näha.”
Sind mitte, oleksin ma tahtnud vastata, aga hoidsin end tagasi ega öelnud midagi. Lihtsalt vaatasin teda küsiva pilguga, mis ei pruukinud sugugi nii sõbralik olla, kui tema naeratus. Ta otsis sellise naeratuseg mind? Ei tea, miks oleks pidanud minu otsimine ta näole sellise naeratuse tooma. Kui mina temale mõtlesin, tulid mul vihapisarad silma ja tahtmine talle paar rängemat sõna öelda. Või oli tema ja Nathan'i vahel midagi head juhtunud, ja tahtis nüüd mulle sellest esimesena teada anda? Kui nii, siis oli ta hullem mõrd, kui Valeria ja Kat kahekesi kokku.
“Ilmsegelt ei ole teie tunded vastastikused,” lausus Andrea, kes mu kõrval istus ja meid kordamööda lõbustatud naeratusega vaatas. Teised meie lauas õnneks jätkasid enda vestlust. Ma ei oleks tahtnud, et kõik kuulevad, kuidas Rachel enda õnnest Nathaniga mulle räägib.
“Ma arvan, et sa ei pea meie tunnete vahendajaks olema,” sõnasin ükskõikselt.
Andrea kihistas vaikselt naerda ja teeskles nagu ta süveneks teiste juttu, aga ma teadsin, et ta kuulab ikka meie vestlust pealt.
“Tahaksid minuga kaasa tulla?” küsis Rachel.
Ma kergitasin kulme. Kutsus ta mind jalutama mingi eesmärgiga? Üritas ta minust kusagil varjulises metsas vabaneda, sest arvas, et ma olen häiriv faktor, kui nad tahtsid Nathaniga mõelmad siin elama hakata? Või oli see ettepaneks täiesti süütu? Ma otsustasin siiski temaga kaasa minna, sest tahtsin teada, mis tal plaanis on.
Me kõndisime koolist märgatavalt eemale ja see tekitas juba väikese kõhedustunde minus, aga metsa ta mind õnneks veel ei juhatanud. Tundus nagu ta oleks teadnud seda kanti. Oli ta enne kooselu James'iga siin koolis käinud? Ma ei mäletanud teda, aga see oli täiesti võimalik, sest kuidas muidu oleksid nad Nathan'iga koos olla saanud. Nathan oli siin koolis juba aastaid käinud.
“Armastad sa teda?” küsis ta äkki, peale seda kui oli pool tundi ilmast jahunud.
Mul võttis vastamisega veidi aega, aga ma sain aru küll, keda ta silmas pidas. Ma ei teadnud, kas oleksin pidanud talle tõtt rääkima või valetama. Esimese variandi vastu oli mul teatud tõrksus, sest ma ei tahtnud, et ta mu tundeid naeruvääristama hakkab. Teine variant oli ilmselt parem, sest seda vastust ta ootaski ja ma arvan, et Nathan lootiski, et ma nõnda vastan, sest sel juhul ei pidanud ta nõmedate tagajärgedega tegelema.
“Ma ei...”
“Palun ära valeta mulle,” ütles ta seisma jäädes.
Ma tegin sama ja kortsutasin pahaselt kulmu. “Ma ei valetagi. Ma ei armasta...”
“Ära ütle, et sa ei armasta teda, Stella. Sest nii mina, sina, kui ka Nathan teame, et see ei ole tõsi. Ja sa ei suuda ennast veenda teda mitte armastama... Ma olen seda üritanud ja tean, et see ei ole eriti tõhus variant,” muigas ta kibedalt, “Ainus variant, kuidas temast üle saada, on armuda uuesti. Ja minuga see juhtus. Usu või mitte, aga ma armastasin James'i nagu sina armastasid mingil moel Damon'it. Aga nad mõlemad olid meile keelatud, sest muidu ei oleks nad praegu surnud. Nathan... Tema oleks nii minu, kui ka sinu jaoks õige. Kahjuks saab vaid üks meist temaga olla.”
Ma raputasin uskmatusest pead. Ta tõesti oligi nii jultunud ja tuli mulle ütlema, et ma pean tema ning Nathan'i teelt eemale hoidma. Noh, juhul kui ta ei teadnud veel, siis mul ei olnudki kavas nende asjadesse sekkuda, hakates Nathanilt mingeid vabandusi välja nõudma ja Rachelit vihaste pilkudega pommitama. Aga siiski oleks ta võinud mulle seda otse koolis öelda, mitte mind jalutama kutsuda, et pikk loeng sellel teemal maha pidada. See oli liiast, ma mõistsin, kui mind ei tahetud...
Rachel vaatas mind kurva, aga samas ka unistava pilguga. “Ja vaid sina saad temaga olla, sest sind armastab ta rohkem, kui kedagi teist.”
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime22/9/2012, 19:43

Very Happy Lõpp on armas.
Ma ei suuda uskuda, et juba eelviimane. Kuigi 54 osa on olnud. Ikkagi.
Loodan, et viimane tuleb midagi väga erilist.
Edu!
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Last Breath / I Osa - Page 9 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa - Page 9 Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Last Breath / I Osa
Tagasi üles 
Lehekülg 9, lehekülgi kokku 10Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10  Next
 Similar topics
-
» Last Breath / II Osa

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: LÕPETATUD JUTUD :: Armastusjutud-
Hüppa: