MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Last Breath / I Osa

Go down 
+18
C0oozz
FleurDeLis
liiisake17
Naughty
Triinut6
WorldIsYours
Tulihobune
Herbts
Audrey
nasicc
Smile*
Tennu
P2nta.
*Nastik.
Sandy
-mariliis
FlyWithMe
H.
22 posters
Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10  Next
AutorTeade
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime18/9/2011, 20:40

Ma vaatasin üles ja märkasin tüdrukut. Tal olid pikad blondid juuksed ja nii helesinised silmad, et need tundusid peaaegu valgetena. Ta tundus rõõmus. Ma olin samuti kunagi selline olnud. Rõõmus. Muretu. Mida kõike veel. Aga enam mitte. Nüüd kirjeldas mu tundeid vaid üks selge sõna. Kättemaks. Tüdruk paistis ka veidi hirmul olevat. Ta tegi ukse lahti ja sammus edasi. Hirm. See sõna ei olnud tundmatu minu jaoks. Ma teadsin vägagi hästi, mida tähendas hirm. Hirmus elamine. Aga ma ei lase hirmul endast võimu saada. Ma olen kõigeks valmis. Kas või tapma ja see on nende nimel, nende nimel, kellelt võeti elu...minu pärast. Ma tõmbasin mantlihõlmad koomale ja tõusin pingilt. Sealt pingilt lahkudes oli mu mõtetes vaid üks sõna. Kättemaks.

„Ta pole isegi ilus ju,“ lausus Andrea virilalt.
Ma puhkesin naerma. „Ta pole kole ka,“ vastasin.
Andrea kehitas õlgu. „Aga ta pole üldse tema...maitse.“
„Kindel?“ küsisin.
„Ah, ma ei tea.“ Ta potsatas diivanile.
„Sa oled lihtsalt kade,“ ütlesin.
Ta muigas, kohendades enda helepruune lokkis juukseid.
„Ma ei mõista ikka, miks sa enda juuksed maha lõikasid.“
„Rahune maha,“ ütles ta, „millest selline draama? Pealegi, nõnda näen ma parem välja.“
Vaikne koputus kõlas uksel. „Stella, isa tahab sind näha,“ teatas Jason sisse astudes.
Ma tõusin ruttu püsti, kohendades enda teksaseid.
„Hiljem näeme,“ ütlesin Andreale ja kõndisin isa kabineti poole. Ma koputasin uksele.
„Tule sisse.“ Ma astusin sisse. Mul võttis veidi aega, et toibuda ¹okist. Nathan? Mida ta siin tegi? Mulle tuli kohe meelde kuulujutt, mida Andrea oli rääkinud. Valeria ja Nathan? Hm... Ma kahtlesin veidi selle jutu tõsiduses. Nathanil oli hea välimus. Ta läks peale igale tüdrukule, aga ta oli tuntud pigem oma käitumise poolest. Ta ei käinud mitte ühelgi peol. Kui tal oligi tüdruk, siis see oli keegi temaga sarnane, ehk siis keegi, kes oli täiesti tööle pühendunud ega naernud kunagi. Valeria oli küll midagi sarnast, aga ikkagi oli veidi imelik mõelda, et nad on koos.
„Istu,“ ütles isa. Ma istusin Nathani kõrvale toolile.
„Jason ütles, et sa tahad mind näha.“
„Mäletad, mida ma sulle ükspäev rääkisin?“ küsis ta. „Clarke'ide kohta?“
Ma noogutasin. „Jah, midagi, et nad jahivad meid,“ vastasin. Ma ei võtnud seda juttu üleliia tõsiselt. See võimalus, et nad meile jälile jõuavad, oli üpriski väike. Pealegi oli hoone kaitstud.
„Nad on meid leidnud,“ ütles isa.
Ma vaatasin teda kahtlustavalt. Kui see tõsi oli, siis oli meil suur probleem, nagu mu isa mulle öelnud oli kaks nädalat tagasi, rääkides mulle esimest korda Clarke'idest.
„Ja mis me edasi teeme?“ küsisin.
„Sa mõtled kindlasti, miks Nathan siin on,“ ütles ta, „tema hakkab sind kaitsma.“
„Kaitsma?“ See mõte vapustas mind veidi. Miks mind kaitsma? Miks mitte kedagi teist, näiteks Andread või Jasonit või ükskõik, keda. Jah, olgu, isa oli küll kõige tähtsam isik siin asutuses, aga see ei teinud teisi vähem tähtsamaks, kui mina. „Miks tema?“ küsisin.
„Ta teab Clarke'idest kõike ja ta on proffesionaalne kaitsja,“ vastas isa saates Nathanile tunnustava pilgu. Professionaalne...? Sellest polnud mul aimugi. Ma teadsin küll, et ta võimed, ja veel osadel, ei olnud sellised nagu mul või Andreal, aga ma ei teadnud, et need seonduvad kaitsmisega.
„Ja mis? Ta hakkab mul lihtsalt jalus sörkima?“ küsisin. Ma ei olnud küll kindel, aga arvasin nägevat muiet Nathani näol sekundiks.
„Mitte koguaeg,“ lausus isa, „aga üsna tihti, jah.“
Ma pidin sellega järelikult leppima. Ma olin kindel, et kõik tüdrukud oleksid teinud kõik selle nimel, et Nathan neid 'kaitseks', aga mitte mina. Mul ei olnud küll tema vastu midagi, ta oli super hea välimusega, aga mulle lihtsalt ei istunud see. See tundus veidi liiga privaatne.
„Võin ma minna?“
„Jah, te võite minna.“ Rõhk sõnal te.
Me tõusime koos püsti. Kabinetist väljudes tekkis meie vahele piinlik vaikus. Ilmselt teda see nii väga ei häirinudki. Tal oli ikka sama näoilme, mis tavaliselt. Nagu ta keskenduks millelegi väga pingsalt.
Ma köhatasin. „Ee, lähme sööma?“ küsisin. Eh, olgu. Võibolla just mitte kõige õigem küsimus, aga millegagi pidi ju vestlust alustama.
Ta tuli enda mõtisklustest välja ja kergitas kulmu. „Lähme,“ vastas ta mõne aja pärast.
Me kõndisime söögisaali poole. Ma olingi oodanud, et meile pööratakse tähelepanu. Aga, et kõik, ilma liialdamata, absoluutselt kõik silmapaarid meile pöörduvad...seda ma ei olnud oodanud. Jällegi ei paistnud see Nathanit häirivat. Ma otsustasin mitte istuda Andrea ja teiste lauda seekord, sest ma arvasin, et Nathanile ei oleks see meeldinud. Nagu juba öeldud, ei saanud ta teistega just eriti hästi läbi. Enamuse ajast söime me vaikides, aga viis minutit enne tunni algust tüdinesin ma sellest ja üritasin jälle ise mingi teema välja mõelda.
„Nii, et sa tead Clarke'idest väga palju?“
„Jah,“ vastas ta lühidalt.
„Kuidas sa neist nii palju tead?“ Ma arvasin, et ta ei ütlegi midagi, aga umbes paari minuti pärast kortsutas ta kulmu ja vaatas esimest korda otse mulle silma.
„Mu vanemad kuulusid nende hulka.“
Ma ei olnud oodanud midagi nii isiklikku ja üritasin teema mujale viia. „Sa ei käi ju minuga koos tundides? Ma mõtlen, et sul on hoopis teine programm ja...“
„Ei käi tõesti,“ lausus ta püsti tõustes, „aga näeme hiljem.“ Ta lahkus, kõigi pilgud temal. Parandus: kõigi tüdrukute pilgud temal.
Andrea ilmus mu laua juurde, vaadates mind suurte silmadega. „See ei ole võimalik,“ lausus ta.[center]


Viimati muutis seda H. (3/10/2012, 17:47). Kokku muudetud 4 korda
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime18/9/2011, 21:02

2.osa Very Happy


Ma kortsutasin arusaamatult kulmu. „Mis ei ole võimalik?“
„Et sa hr. Kättesaamatu ära võlusid.“
„Ma ei ole teda ära võlunud,“ vastasin, „hiljem räägin sulle sellest, lähme tundi.“
Ma lootsin, et peale tunni lõppemist on ta selle ära unustanud, aga ei...kus sa sellega. Ta tahtis iga detaili kuulda.
„Kaitsja? Miks ta sind kaitseb?“ päris ta, kui me klassist tunni lõppedes lahkusime.
„Mul ei ole aimugi, miks mind,“ ütlesin, hakates jälle mõtetes nende põhjuste üle arutlema, miks mina olin kaitse all ja mitte keegi teine. Arielle ilmus meie juurde, kui me kooli kõrval asuva ühiselamu poole sammusime. Mulle oli tema juures alati meeldinud see, et ta ei teinud rutakaid järeldusi ega pärinud kunagi midagi.
„Ma nägin teda just Valeriaga vestlemas,“ ütles ta.
„Keda?“ küsisin.
„Issand Stella, sinu 'kaitsjat',“ vastas Andrea, tulles välja oma unistustest, kus, ma oletasin, oli Nathan tema kaitsja.
„Ja siis?“ küsisin. „Ma ei kuulnud, et isa oleks talle sellist keeldu peale pannud, mis keelab tal isikliku elu puudumise.“
„Seda küll, aga, kas sa ei ole isegi mitte natukene armukade, et mõmmikene temaga räägib?“ küsis Valeria. Tema juures oli üks komme, mis mind kohutavalt häiris. Ma ise ei oleks seda kunagi teinud. See oli poisse hellitusnimedega kutsumine.
„Ära kutsu teda nõnda, aga vastuseks su küsimusele...ei, ei ole. Lõpetame selle teema.“ „Vabandage mind nüüd, keegi ootab mind,“ ütles ta ja lahkus enne, kui kumbki, mina või Arielle, jõudsime midagi küsima hakata. Ta oli viimasele ajal kuidagi tihti selle vabanduse toonud lahkumiseks. Huvitav, kas see tõsi ka oli.
„Ta on sinu kaitsja,“ ütles Arielle. Ta ei küsinud seda. Pigem nagu mainis nii muuseas.
„Jah, isa rääkis, et Clarke'id on meid leidnud,“ laususin. Arielle ei paistnud üllatuvat, vastupidi. Ta nagu oleks seda ette aimanud.
„Ja sa ei tea, miks sulle kaitsja määrati?“
Ma raputasin pead. „Ma pean isa käest rohkem infot...“
„Sa ei tohiks üskinda väljas ringi jalutada,“ ütles kellegi hääl. Ma pöördusin ja nägin Nathanit. Päikesevalgus langes ta peale. Ta nägi jumalik välja, nagu alati. Ma arvan, et nägin esimest korda, miks ta tüdrukutele tõeliselt peale läheb. Ta pruunid silmad tekitasid sooja tunde, olgugi, et ta näoilme oli veidi karm. Ja ta tumepruunid juuksed...need olid pool ta heast välimusest. Samas olid need nii loomulikud ja tavalised. Ma märkasin kadedaid pilke, mis mulle ja Ariellele saadeti.
„Ma ei ole üksinda,“ ütlesin end kogudes ja lõpetasin ta jõllitamise. Ta saatis Ariellele ükskõikse pilgu. Ahaa...hakkame kuulsust mängima või? Arielle ei paistnud seda pilku pahaks panevat. Ta ei olnud samuti kunagi mõistnud, mis Nathanis nii erilist oli, et kõik tüdrukud ta järele õhkasid.
„Ma lähen, hiljem näeme,“ ütles Arielle ja lahkus ühika suunas.
„Ma olin ju koos Ariellega,“ laususin.
„Põhimõtteliselt olid sa üksinda,“ vastas ta ja hakkas samuti ühika poole liikuma.
„Tahad öelda, et Arielle ei oleks minu eest välja astunud, kui keegi oleks...hm, mulle kallale tormanud?“ küsisin. Ta kommentaar ajas mind närvi.
„Ei, ma ei väida seda,“ vastas ta järsult seisma jäädes, nii et ma talle otsa koperdasin, „aga kuidas oleks ta sind kaitsta saanud?“ Kas ma kuulsin ta hääles sarkasmi?
„Vabanda väga, aga ma arvan, et tal on vägagi suured võimed ja ta...“
„Ma ei taha sinuga vaielda,“ lausus ta. Tõsi või? Mulle tundus, et just see ta eesmärk oligi. Ja kas tal oligi komme inimesi poole lause pealt katkestada?
„Nathan, meid oodatakse ruumis nr. 9.“ Ma märkasin Valeriat meist umbes paari meetri kaugusel. Kui kaua ta seal oli seisnud? Nathan vaatas mind kahtlustavalt. Mis nüüd?
„Jah, ma kohe tulen, ma saadan Stella ta toani.“ Kas ma olin nüüd idioot ka veel, et ei osanud oma toani jalutada?! Valeria kadus kooli suunas. Ma keeldusin seekord temaga ise vestlust teepeal alustamast, sest ta oli suutnud mind enda jutuga vihaseks ajada. Ta pidas oma lubadusest kinni ja saatis mind täpselt minu ukse juurde ning lahkus siis midagi ütlemata.
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime19/9/2011, 18:01

3.osa , ; )


Ma istusin voodile ja mõtlesin päeva üle järele. Ma kavatsesin isalt rohkem Clarke'ide koht küsida ja selle kohta, miks mulle kaitsja määrati. Viimase kohta veel eriti. Ja miks just Nathan? Olgu, ta teab palju neist Clarke'idest, aga, mis siis? See ei tee temast veel mingit super kaitsjat. Pealegi, on tal üldse sellekohane väljaõpe? Hm, ilmselt, kuna ta oli teises programmis, millest ma mitte midagi ei teadnud. Mul ei olnud aimugi, mis võimeid tal võib veel lisaks olla. Ma otsustasin kohe isa juurde minna. Ta paistis ärrituvat, kui nägi mind üksinda.
„Kus Nathan on? Sa ei tohi ilma temata...“
„Rahune maha, ta pidi kuskile minema ja ta ei tea sellest midagi, et ma siia tulin,“ sõnasin, „millest see draama? Ühiselamust koolini on vaid paarkümmend meetrit.“
„Sa imestaksid, kui teaksid, palju selle tee peal juhtuda võib,“ vastas ta, aga paistis pisut rahunevat.
„Ma tahtsin su käest midagi küsida,“ ütlesin ja võtsin istet, „miks sa Nathani minu kaitsjaks määrasid?“
Ta ohkas. „Ma arvasingi, et sa seda küsid, aga ma ei kavatse seda sinu eest varjata,“ ütles ta, „Clarke'id jahivad sind.“
Mul võttis veidi aega, et ennast koguda ja midagi vastata. „Miks?“
„Ilmselt tahavad sind enda vägedesse,“ lausus ta süngelt.
„Miks...mind?“ Neil polnud vähimatki põhjust mind tahta. Mind? Siin oli palju võimsamaidki, kui mina...Kui just...“Kas nad teavad mu võimest?“ küsisin peaaegu toolilt püsti hüpates. „Rahune maha,“ ütles isa, „ma ei usu seda. Nad oleksid...midagi teinud.“
Nojah. Nad oleksid seda avalikult teatanud või midagi.
„Ja ma tahan sult veel midagi paluda,“ ütles isa, „ära räägi kellelegi, et Nathan su kaitsja on. Kui keegi küsib, siis ütle, et ta on su...sõber.“
Sain aru, Ta tahtis, et me oleksime 'koos'. Koos nagu paar. Ma olin küll Andreale ja Ariellele juba rääkinud. Arielle ei olnud probleem, ta ei räägi. Andreale tekitab see pigem rõõmu, kui saab Nathanit mu poissõbrana tutvustada, mitte kaitsjana. Aga mul ei olnud aimugi, mida Valeria sellest arvas. Kui tal oli Nathaniga mingit pistmist, milles ma ei saanud kindel olla. „Mine ruttu tagasi, enne kui ühiselamu uksed kinni pandakse.“
Ma tegin nagu ta ütles ja tõusin nagu transis toolilt. Välisukse juures oleks ma peaaegu rabanduse saanud. Nathan seisis mu ees. Ta näoilme hirmutas mind. Tõsiselt.
„Miks sa üksinda välja tulid?“ küsis ta. Oli näha, et ta hoiab ennast vaevu vaos.
„Ma tahtsin isaga rääkima tulla,“ ütlesin ja astusin sammu temast eemale, sest ta oli mulle praegu väga lähedal. Liiga lähedal. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks olnud, aga keegi oleks võinud meid näha ja omad järeldused teinud.
„Sa oleks pidanud mulle ütlema tulema ja ma oleks sind saatnud.“
„Jumal hoidku, kas me peame sellise draama korraldama?“ küsisin.
Ta surus hambad kokku. „Tule,“ ütles ta ja haaras mul käest. Ta tiris mind põhimõtteliselt ühiselamu juurde. Ta haare ei olnud küll tugev, aga siiski tõmbasin ma enda käe ära.
„Sa ei tohi mind nõnda kohelda,“ ütlesin. Hm, jah, tunnistan, see lause tundus veidi...diivalik? Ma oletasin, et kohe tuleb mingi mõnitus selle kohta, aga ta lihtsalt vaikis ning vaatas mind, ilmselgelt oodates midagi.
„Anna andeks,“ ütlesin, „ma enam ei 'hiili' välja, vanaisa.“ Viimase sõna ütlesin ma vaikselt, aga ma arvan, et ta ikkagi kuulis. Ta oli ilmselgelt olnud mures mu pärast ja see oli...armas, olgugi, et ta närvitses mu meelest üleliia palju.
„Mida sa ootad? Mine sisse,“ küsis ta. Mul tekkis tahtmine temaga veidi vaielda, olgugi, et ta võis mind lapsikuks pidada.
„Miks mina esimesena?“ küsisin käsi rinnale risti pannes.
Ta näoilmest võis välja lugeda, et ta pidaski mind lapsikuks. „Tahad tõesti praegu vaidlema hakata selle pärast, kumb esimesena sisse läheb?“
Ma kehitasin õlgu. Tegelikult oli mul ükskõik, mida ta minust arvab. Ta oli minu kallal päev otsa õiendanud ja miks ma ei võiks nüüd tema kallal vinguda?
„Tegelikult jah,“ vastasin, „sa võid küll mu kaitsja olla, aga keegi ei ole sind määranud minu juhiks.“ Talle paistis see nalja tegevat, kuigi ta ei naernud. Tema silmad reetsid ta.


Viimati muutis seda H. (19/9/2011, 22:13). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
FlyWithMe
Juudijõulupuu
FlyWithMe


Female Postituste arv : 241
Age : 29
Asukoht : EiKunagiMaa

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime19/9/2011, 18:33

Uuuh, ootan uut osa huviga! :)
Tagasi üles Go down
-mariliis
Võlur
-mariliis


Female Postituste arv : 63
Age : 29

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime19/9/2011, 20:35

mulle ka meeldib, eriti see, et ma ei tea mis värk nende Clarkidega täpsemalt on ja mis võimetest räägitakse. Ma loodan, et sa teed Nathani võimalikult huvitavaks ja ei pane teda Stellaga paari, mitte veel vähemalt Very Happy
Tagasi üles Go down
http://styleofmimi.blogspot.com/
Sandy
Piraat
Sandy


Female Postituste arv : 18
Asukoht : Dreamland :)

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime19/9/2011, 21:17

Väga meeldib Wink
Ootan uut osa.
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime20/9/2011, 15:39

neljass , ja pikem ; )


Ta tegi ukse lahti ja ootas, et ma sisse läheksin, aga seda rõõmu ma talle ei valmistanud. Ma ei tea, miks see oli mulle nii tähtis, aga ma pidin näitama, et tema mind ei kamanda. Kas või sellise tühise asjaga siin, nagu, kes esimesena uksest sisse läheb. Tean, kõlab naeruväärselt. Paistis, et ka ta ei taha alla anda. Lõpuks ta siiski astus sisse, peale seda, kui ühiselamu majahoidja meie peale lõugamas oli käinud. Mulle tegi see juhtum nalja, talle tekitas see muidugi tusatuju.
„Loodan, et oled õnnelik,“ ütles ta ja vajutas lifti nuppu, mis meid 6. korrusele pidi viima.
„Ülimalt,“ vastasin endamisi muiates.
„Ma küsin nüüd sinult midagi isiklikku, võib?“
„Kas sa jätaksid küsimata, kui ma eitavalt vastaksin?“ küsis ta vastu.
Ma vangutasin pead. „Ilmselt mitte,“ laususin, „siit ka küsimus. Kas sa ja Valeria olete...koos?“
Ta suunurgas tuksles naeratus, aga ta surus selle maha. Andrea läheb pöördesse, kui ta teada saab, et ma midagi sellist küsisin. Hakkan ma äkki temaks muutuma? Jumal hoidku selle eest. Ma ei teanud isegi, kus kohast ma selle enesekindluse võtsin ja talt seda küsisin. Me väljusime liftist, aga ta ei olnud mulle ikka veel vastanud.
„Kui see sind nii väga huvitab, uuri välja,“ ütles ta viimaks.
„Sa mõtled, et küsin tema käest või?“
„Vaevalt küll.“ Ta saatis mulle lõbusa pilgu.
See hakkas mulle isegi meeldima. Ma mõistsin, et naeratust pole isegi vaja. Ta silmad ütlevad kõik. Selles peituski tema võlu.
Ma läksin tuppa sisse. Pidin tunnistama, et päev oli päris sündmusterohke olnud. Clarke'id. Kaitsja. Nathan. Terve kooli tähelepanu. Nathani tegelik iseloom. Ma pidasin silmas seda hetke, kui ta mind kooli ukse juures poolsurnuks ehmatas ja selle draama korraldas. Ma ei teadnudki, et ta nii kaitsev on. Jäjrekordne põhjus, miks Andrea omadega segi läheb seda kuuldes. Ma pugesin sooja teki alla ja uinusin kohe, kui mu pea patja puudutas.
Hommikul uksest välja astudes tabas mind üllatus. Nathan väljus täpselt samal hetkel kõrvaltoast, kui mina enda omast.
„Valmis?“ küsis ta. Ta nägu oli sünge nagu alati, aga ikkagi suurepärane. Ja need juuksed...Oota. Kes siin kõrvaltoas elas? Bella vist oli ta nimi, kui mu mälu mind ei peta. Aah...Ma puhkesin tahtmatult naerma.
„Sa ei üritagi seda varjata?“ küsisin.
Ta paistis segadusse sattuvat. „Mida?“
„Nalja teed või?“ Ta ebamugavustunne aja mind veel rohkem naerma.
„Lähme,“ ütles ta.
Ma arvasin, et ta nägu ei saa enam süngemaks muutuda, aga eksisin selles osas. Ta oli liftis eriti tujukas.
„Võin ma seda edasi rääkida?“ küsisin kiuslikult, jätmata rahule ta palve see teema jätta.
„Ma tean, mida sa mõtled,“ ütles ta lõpuks.
„Nojah, see on ju ilmselge, mida ma mõtlen.“
Me kõndisime koolimaja poole.
„Sa arvad tõesti seda?“ küsis ta.
Mängib ta lolli või ei ole tal üleval pool kõik korras?
„Su vaimne tervis hakkab muret juba tegema,“ ütlesin.
Ta tegi seda armsat asja ja naeris enda silmadega jälle.
„Selleks pole mingit põhjust,“ vastas ta, „Bella kolis teise tuppa.“
Ja miks ta mulle seda enne ei võinud öelda? Ta oligi lootnud, et ma ennaks lolliks teeksin nende oletustega temast ja Bellast. Nüüd oli minu kord süngeks muutuda.
„Kas sa käidki mul nüüd terve päeva järel? Mis siis, kui ma tahan kellegagi eraldi vestelda? Privaatselt,“ küsisin.
Ta turtsatas. „Ära muretse, mind ei huvita see absoluutselt, mida sa enda...sõpradega räägid.“
Ta kirtsutas sõna sõprade juures nina. Nathan lahkus, kui me kooli sisse astusime. Ta programm oli teises kooli otsas.
„Oh teid tuvikesi,“ ütles Andrea välja ilmudes.
Ma pööritasin silmi. „Oled sa kellelegi rääkinud, et ta on mu kaitsja?“ küsisin.
„Ei,“ vastas ta, „või tahad, et ma teen seda?“
Ma raputasin kindlalt pead. „Mkm, aga sa võid teda tutvustada, kui minu...sõbrana.“
Miks kogu see värk mind nii kohmetuks teeb? Kuhu oli kadunud mu enesekindlus, mis mul liftis oli tekkinud? Vastus, see kadus teise kooli otsa.
„Vabandust, ma ei kuulnud,“ ütles Andrea.
Ma teadsin, et ta narrib mind. „Minu sõbrana.“
„Olgu,“ ütles ta.
Ongi kõik? Ei mingit enda surnuks naermist ega sellist värki?
„Juhul, kui sa räägid kõik, mis teie vahel vahepeal juhtunud on.“
„See ongi sinu hale tingimus või?“ küsisin.
Ta noogutas innukalt. „Hale või mitte, aga see ongi minu tingimus.“
Ma ei pidanud Andreas pettuma. Lõuna ajaks olid kõik teadlikud minust ja Nathanist. Osad arvasid, et me oleme sõbrad, osad arvasid, et parimad sõbrad, lubage naerda, aga mõned arvasid, et me armastame teineteist. Viimane oli kõige levinum.
„Saatsid sõna teele?“ küsis Nathan käed rinnal risti. Ta saatis tervele sööklale ükskõikse pilgu.
„Jah, oled jutte pealt kuulnud?“
Ta kegitas kulme. „Jah, nüüd ei üllata mind enam miski.“
Mulle jäi tahtmatule silma Valeria, kes ei üritanudki varjata oma süüdlaslikke pilke kõikide eest. Nii, et nende vahel siis ikkagi oli midagi.


Viimati muutis seda H. (20/9/2011, 18:00). Kokku muudetud 3 korda
Tagasi üles Go down
-mariliis
Võlur
-mariliis


Female Postituste arv : 63
Age : 29

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime20/9/2011, 16:00

taaskord täiega hea, väga meeldis ja loodan, et uue osaga ei pea kaua ootama Very Happy
Tagasi üles Go down
http://styleofmimi.blogspot.com/
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime20/9/2011, 16:07

ty , ; ) ttore . kuiaega on, siis õhtul tuleb uus, kuimitte siis homme . ; d
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime20/9/2011, 21:49

ja viies , ; d


„Prl. Armukade kella kümne suunas,“ ütlesin Nathanile irvitades.
Ta ei vaevunud pead pöörama. „On sul söödud?“
„Jah, aga vahetunni lõpuni on veel kümme minutit,“ ütlesin.
„Tore.“
Me lahkusime sööklast kõigi pilkude saatel. Ma olin veendunud, et kooli lõpuks käivad jutud, et me lahkusime sööklast nii vara, kuna meil oli 'midagi tähtsamat teha'.
„Nathan.“
Kellegi hääl peatas meid koridoris. Valeria.
„Kas me saame rääkida?“
Oeh. Armuvalud.
„Oota siin, sa ei liigu kuhugile,“ ütles Nathan ja saatis mulle hoiatava pilgu.
Ma muigasin. Nad läksid umbes viie meetri kaugusele.
„Miks sa nii vara saalist lahkusid?“ küsis kellegi tasane hääl mu selja tagant.
Ta oli mulle lähedal. Ja ma teadsin juba enne ringi pööramist, et see on Michael. Ta irvitas. Ma astusin eemale.
„Mida sa tahad, Michael?“
„Miks nii tõrges?“
„Mul ei ole tuju sinu lähenemiskatseteks,“ ütlesin.
Ta astus mulle sammu lähemale.
„Aga siis oli, kui me...“
„On mingi probleem?“ küsis Nathan kohale ilmudes.
Ta seisis käed ristis ja vaatas Michaelit karmi ilmega.
„Ei ole mingit probleemi,“ vastas Michael irvitades ja kadus söökla suunas.
„Mida ta tahtis?“ küsis Nathan.
„Mida Valeria tahtis?“
Ta kissitas mu poole kahtlustavalt silmi. Ma naersin.
„Üritas mind oma lähenemiskatsetega võrgutada,“ ütlesin.
„Rääkis meie programmist,“ vastas Nathan.
Päris hale vale. Programmist? Vaevalt küll, aga ma ei hakanud rohkem pärima.
„Sa tuled koos minuga,“ ütles Nathan, kui kell järgmisesse tundi helises.
„Miks? On sul tuju kuskile mujale minna?“ küsisin kavalalt naeratades.
Ta ei teinud seda märkust kuulmagi. Ma kõndisin ta järel teise kooli otsa ja sisenesin temaga ühte ruumi. See pidi vist klass olema, aga erines täiesti sellest ruumist, kus ma tundides käisin. Ruum oli palju suurem ja avaram. Pinkide paigutus oli teistmoodi. Üldse oli kõik teistmoodi, aga see tuletas ikkagi oma veidral moel klassiruumi meelde. Ruumis viibis umbes kakskümmend inimest, nende hulgas ka õpetaja. Halli peaga vana mees. Ta märkas meid.
„Ülesanne olgu kahekümne minuti pärast valmis,“ ütles mees ja sammu meie juurde. „Lähme välja.“
Me kõndisime mööda pikka koridori ta kabinetti.
„Istuge.“
Me tegime nagu ta ütles. Nimsilt ta laual teatas, et siin istub hr. Porter.
„Sa ikka tead, miks sa siin oled?“ küsis mees mult.
„Ee, ei.“
„Nathan tõi sind siia, et sa saaksid Clarke'idest rohkem teada.“
Ahsoo. Ma ei teadnud, miks see nii vajalik on, et ma nendest iga pisematki detaili pean teadma, aga ju see oli isa käsk. Ma ei vaevunud kõike sõna sõnalt meelde jätma, aga mõned asjad olid liiga tähtsad, et neid kõrvust mööda lasta.
„Nad on hoidnud paljusid inimesi hirmu all juba mitmekümneid aastaid, umbes seitsekümmend aastat on nad eksisteerinud. Meil on alust arvata, et nad on mõrvanud ligi kaheksakümmend inimest, kas siis võimetega või mitte võimetega.“
Ehk siis, kas inimesi või...meiesuguseid.
„Miks nad mind tahavad?“ küsisin.
Mees kortsutas kulmu. „Nad võtavad pidevalt enda vägedesse inimesi juurde.“
„Jah, aga...miks just mina?“
„Seda me päris täpselt ei tea. Sellel ei pruugigi täpset põhjust olla ja, ära karda...ma ei usu, et nad su võimest teavad.“
See lause tabas mind nagu rusikas rindu. Kus ta mu võimest kuulnud oli? Ma ei...Kas isa oli talle rääkinud? Nathan järelikult teadis ka.
„Su isa on usaldanud mulle palju saladusi,“ lausus mees mu ehmunud ilmet nähes. „Clarke'id teaksid su võimest ainult juhul, kui...keegi, kes su võimest teab, nende heaks töötab.“
Kas ta seadis mu sõbrad kahtluse alla? Ma lahkusin sealt kabinetist rahutult.
„Mitte keegi mu sõpradest ei reedaks mind,“ ütlesin Nathanile, kui me tagasi teise kooliossa kõndisime.
„Sa imestaksid, kui teaksid, mida inimesed teevad või ei tee võimu nimel,“ vastas ta vaid.
Tagasi üles Go down
*Nastik.
Kärameister
*Nastik.


Female Postituste arv : 1048
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime21/9/2011, 18:52

Tegelasi tuleb nagu ülipalju juurde lühikese aja jooksul, ma hakkan segadusse sattuma, sest sa neid ei kirjelda ka pikalt. Sündmused arenevad ka väga-väga kiiresti. Aga ma mõtlen, et teema ja idee iseenesest on päris huvitavad, ja ma loeksin hea meelega edasi Very Happy
Tagasi üles Go down
http://www.nnastik.blogspot.com
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime21/9/2011, 20:30

noja . Wink ju ma üritan siis veidi aeglustada seda tegevust .
toreh siis . Very Happy
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime21/9/2011, 20:44

kuues . ; )


„Võibolla on sinu 'sõbrad' sellised,“ nähvasin vihaselt ning kiirendasin sammu.
Ta ei tulnud mulle järele. Ju ta siis arvas, et praegu pole mingit ohtu. Või ta ei viitsinud minuga vaielda.
Ma ei suutnud ühelegi tunnile eriti hästi keskenduda, peale seda, kui hr. Morgan oli mulle kõike seda rääkinud. Ja Nathani vastus oli mind veel rohkem endast välja ajanud. Kui keegi, kes mu võimest teab, nende heaks töötab. Mu võimest ei teadnudki keegi peale isa, Bethany ja Jasoni. Siiski...üks inimene teab veel, aga ma kandsin ta nimekirjast maha. See on võimatu, et tema nende heaks töötab. Ta on kaheksa aastat pagenduses olnud ja ma ei uskunud, et ta nüüd välja ilmuks. Kui ma ühiselamu poole kõndisin, märkasin ma Jasonit. Ta istus pingil ja uuris midagi.
„Hei,“ ütlesin ta kõrvale istudes.
Ta tõstis raamatult pilgu ja naeratas. Jason oli mu kasuvend. Bethany poeg. Ta isa oli Clarke'ide hulka kuulunud. Bethany jutu järgi oli Jason täpselt oma isa koopia välimuselt, helepruunid juuksed, hallid silmad. Iseloom oli tal aga sootuks teine. Jason ei oleks ealeski Clarke'idega liitunud, ükskõik, mis eesmärgil.
„Mis mureks?“ küsis ta.
„Kas isa on sulle rääkinud...sellest kaitseprogrammist?“
Ta naeratus kadus ja ta pilk muutus kuidagi eemaolevaks.
„Jah,“ vastas ta, „kuidas see sulle tundub?“
„See sakib,“ vastasin, „ma imestan, et mu uus kaitsja ei ole veel välja tormanud ja uut draamat korraldanud, sellepärast, et ma julgesin ilma temata koolist lahkuda. Nagu selle paarikümne meetri peal saaks midagi juhtuda, kui inimesed ümberringi sagivad.“
Jason kortsutas mõtlikult kulmu.
„Sinu kaitsmine on ta kohustus ja kui sinuga peaks midagi juhtuma, tunneks ta end süüdlasena.“
Nojah, kui nüüd järele mõelda, siis oli tal õigus. Ja see häiris mind millegi pärast.
„Kus hundist juttu...“ ütlesin ja märkasin Nathanit koolist väljumas.
Ta tundus mõtlik. Minu imestuseks ei tulnudki ta siiapoole, võibolla ta ei märganud mind, vaid keeras vastassuunas.
„Mis tal plaanis on?“ küsisin.
Jason kehitas õlgu. „Ära unusta, et tal on teine programm. Võibolla läheb treeningusse,“ ütles ta püsti tõustes, „kuhu minagi minema pean.“
Ta lahkus samas suunas, kus Nathangi.
Järsku tundsin ma tugevat valusööstu meelekohtadel, nagu üritaks keegi mu pähe tulla. Ma haarasin peast ja surusin silmad tugevasti kinni. Kui ma teda eemale hoian, ei juhtu midagi, korrutasin ma endale. Tunne muutus tugevamaks ja ma pidin kõigest väest pingutama, et mitte karjuma hakata. Täpselt sama kiiresti, nagu oli see tekkinud, see ka lõppes. Ma tegin silmad lahti ja vaatasin enda ees seisvat kogu. Arielle.
„On kõik korras?“ küsis ta murelikult.
Mõned möödujad saatsid mulle imelikke pilke.
„Jah, kõik on korras,“ valetasin.
„Ei ole,“ ütles ta mu kõrvale istudes.
Ta suutis alati inimestest läbi näha ja nende tegelikke tundeid aimata. Ta ise küll eitas seda, aga ma kahtlustasin, et see on üks ta võimetest.
„See tunne kordus jälle,“ ütlesin.
Mul oli täpselt kolm kuud tagasi ühel Andrea korraldatud peol see sama tunne tekkinud, nagu keegi üritaks mu mõtteid lugeda. Arielle oli mind vannituppa toimetanud, et keegi ei märkaks. Siis ei olnud see tunne nii tugev ja ma ei muretsenud selle pärast eriti, aga viimasel ajal olid hakanud need korduma. Umbes kord nädalas. Heal juhul tekkisid need siis, kui ma olin teistest eemal. Ja need muutusid järjest tugevamaks.
„Sa ei ole enda isale ikka veel rääkinud, on nii?“ küsis ta.
„Ei,“ vastasin maha vaadates, „ma ei taha, et ta muretseks.“
„Sa pead sellest kellelegi rääkima. Kui mitte oma isale, siis näiteks Bethanyle.“
„Ei, ta räägiks arvatavasti ikkagi mu isale. Aga ma tean, kellele rääkida, ära muretse,“ ütlesin püsti tõustes, „hiljem näeme.“
„Oota,“ hüüdis ta.
Ma jäin seisma.
Ta paistis kõhklevat. „Andrea käskis edasi öelda, et tema toas toimub mingisugune istumine õhtul.“
Õigus. Täna oli reede. Ta oli sellest mulle nädala algusel rääkinud, aga see oli jõudnud mul vahepeal meelest minna.
„Olgu, aga ma ei ole kindel, kas tulen,“ sõnasin ning kõndisin enda tuppa.
Tagasi üles Go down
P2nta.
Juubilar
P2nta.


Female Postituste arv : 165
Age : 28
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime24/9/2011, 20:54

Tundub päris põnev ja ajaviiteks täitsa mõnus lugemine. :)
Loodan siis lähiajal uut saada. (a)
Tagasi üles Go down
Tennu
Suur ja laisk lohe
Tennu


Female Postituste arv : 105
Age : 30
Asukoht : In the middel of somewhere[i]

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime25/9/2011, 00:48

Storyline on huvitav ja meeldib üsnagi, kuigi mõneski meenutab mulle ühte mõnda aega tagasi loetud raamatut. Võib-olla on asi selles kaitsjateemas.
Igatahes, natukene noriksin ka. Minu meelest on sul kohati väga palju lihtlauseid ja tundub, et neid võiks rohkem liita. Et sa loed ja sulle tuleb ette punkt, kuigi samas järgnevat lauset lugedes tundub, et see võiks eelnevaga kokku sulada.
Natukene raske on kohati aru saada kes on kes peategelasele, kuid võib-olla ongi see sul niimoodi mõeldud.
Üldiselt ootan huviga osa ja see võiks olla pikem[a]
Don´t keep us waiting Wink
Tagasi üles Go down
http://www.tennuiswriting.blogspot.com
FlyWithMe
Juudijõulupuu
FlyWithMe


Female Postituste arv : 241
Age : 29
Asukoht : EiKunagiMaa

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime25/9/2011, 16:21

Uuh, nii hea!
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime25/9/2011, 16:55

P2nta : Very Happy

Tennu : ; )

aitähh kriitika eest .

oijah . sorri , polnud tõesti aega vahepeal lisada .
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime25/9/2011, 16:56

FlyWithMe : aitääh . ; d
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime25/9/2011, 17:19

llõpuks seitsmes . ; )


Mu tuju oli suhteliselt rikutud järjekordse mõtetesse tungimiskatse pärast. Huvitav, mis Nathan teeks, kui ta teaks, et need tekivad vahel. Kas ta räägiks isale? Aga ei, ma viskasin Nathanile rääkimise mõtte peast. Võibolla ma ei usaldanud teda piisavalt. Ma otsustasin rääkida Porterile järgmine päev. Isa usaldas teda, järelikult võisin talle rääkida, aga ma lootsin vaid, et ta nõustub vaikimisega. Ma ehmatasin valju telefonihelina peale.
„Kas sa käisis täna Thomase juures? Ma mõtlen hr. Porterit.“
Ma tundsin ära isa hääle. „Jah, käisin.“
„Ma tõepoolest lodan, et sellest oli sulle abi.“
Kui ta vaid teaks, et see jutt tegi mu tuju hoopis halvemaks. Porteri viide sellele, et keegi mu sõpradest on reetur, aga ma vastasin siiski jaatavalt.
„Tore, kas sa siia ei taha õhtuks tulla?“ küsis ta.
Isa oli küll algul kategooriliselt selle vastu olnud, et ma ühiselamusse kolin, selle asemel, et meie õiges majas elada, mis asus koolist umbes kolmesaja meetri kaugusel, aga lõpuks olin ta nõusse saanud küsimusega, kas ta siis ei usalda kooli ja ühiselamu turvameetmeid ning kaitsjaid.
„Ei, Andrea tahab kokku saada.“
„Ega seal ühiselamus midagi kahtlast ei toimu?“ Ta häälde oli tekkinud kahtlusenoot.
„Minu teada mitte,“ vastasin.
Kui mitte kahtlaseks lugeda kõiki neid pidusid ja koosviibimise, mis viimasel ajal olid toimuma hakanud päris tihti.
„Olgu, aga homme tuled sa kindlasti siia. Anastacia tahab sind samuti näha. Ja koos enda kaitsjaga.“
Ma lõpetasin kõne. Enda kaitsjaga. Millegi pärast tegi see mulle nalja, et ta Nathanit nõnda kutsus.
Andrea tormas ilma koputamata sisse. „Arvasid, et olen unustanud meie kokkuleppe?“
Ma ohkasin tüdinult. „Ei arvanud,“ laususin.
Ta istus mu kõrvale voodile. „Räägi mulle midagi huvitavat temast.“
„Miks sul seda infot vaja on? Kooli peal kuulutamiseks?“
Oleks ma vastavas tujus olnud, oleksin talle arvatavasti kõik ära rääkinud.
„Kas või,“ vastas ta rahuolevalt, „ta on ju nii nunnu.“ Päriselt?
„Võimalik, et välimuselt, aga mitte iseloomult.“
„Miks mitte?“ küsis ta, silmad ootusäravalt suured.
Ma rääkisin talle neist draamadest, mis Nathan korraldanud oli, kui ma ilma temata kusagile minna julgesin. Ja rääkisin veel meie vaidlusest, kes esimesena uksest sisse läheb. Normaalne inimene oleks selle peale ennast ribadeks naernud, aga Andrea muudkui korrutas, kui armas ja nunnu.
„Kõik või?“ Ta näost oli näha, et ta oli rohkemat lootnud. Näiteks seda, et me oleme suudelnud, mis ei oleks ka sunniviisiliselt toimunud.
„Jah, kõik.“
„Ta on käitumiselt veel armsam ju.“
Tema roosas maailmas oli vist kõik armas ja nunnu. „Nii kaitsev ja muretsev.“
Tal oli ilmselgelt teine arusaamine Nathanist, kui mul.
„Kui ta minu kaitsja oleks, ei suudaks ma ennast taltsutada ja langeksin kohe ta käte vahele.“
Kui... dramaatiline, aga samas nii andrealik.
„Liigne informatsioon.“
„Igatahes pead sa koos temaga tulema,“ lausus ta.
Ma ei saanud alguses aru, mida ta silmas pidas, aga siis mõistsin. Ta tahab, et ma koos Nathaniga peole tuleksin.
„Ei, mitte mingil juhul.“
Ta asutas ennast minema. „Sa oled alati hea rääkija olnud ja suudaksid ta kahe minutiga ümber mõtlema panna, nii et edu.“
Ta lahkus enne, kui ma midagi vastata jõudsin. Ma kahtlesin, kas ma isegi sinna lähen ja ta tahtis veel, et ma Nathani kaasa võtaksin?! Mida lähemale see aeg jõudis, seda rohkem ma arvasin, et ma ikkagi pean minema. Andreal oli kombeks solvuda, kui keegi ta pakkumisest ära ütleb. Kui sa julgesid talle ära öelda või teda pahandada, ei rääkinud ta sinuga kaks päeva. Nii ma siis otsustasingi, et lähen umbes kümneks minutiks, mitte kauemaks.
„Lähed kuhugile?“
Peab ta mind koguaeg nõnda ehmatama? Mis tal viga on? Nathan seisis käed ristis mu ukse kõrval.
„Mhm, jah,“ vastasin.
„Hiilid välja?“
Olgu, tunnistan. Ma ei olnud arvestanud temaga, kui probleemiga, aga nüüd ta hakkas selleks tahtmatult kujunema.
„Nagu ma peaks sinule midagi seletama,“ salvasin vastu.
Ta saatis mulle vaenuliku pilgu. „Minu teada peadki.“
Ta on vist endaga ülimalt rahuolev, et saab mängida suurt kaitsjat ja mu isa silmis kõrgemale tõusta.
„Vaevalt.“
Kas ma jõuaks põgeneda? Ma kaalusin enda võimalusi olematuteks. Ta nägi praegu eriti vihane välja ja pealegi oli ta minust tugevam ning võiks mind hetkega tagasi mu tuppa lohistada, nii et ma otsustasin asja rahulikult võtta. Ilmselt ta mõistis mu mõttekäiku ja naeris mõtetes selle peale.
„Sa ei jõuaks just eriti kaugele,“ lausus ta.
„Ma tean, jõudsin samale järeldusele,“ ütlesin, „aga olgu. Mida sa tahad?“
Ta kortsutas arusaamatult kulmu.
„Noh, teeme nii. Ma oletan, et positsioon on sinu jaoks kõige tähtsam. Sina lased mul kümneks minutiks 'välja hiilida' ja mina kiidan sind isa ees, nõus?“
Ta turtsatas. „Ma ei kauple sinuga.“
„Kindel?“ küsisin kulmu kergitades.
„Kindel, kindel. Aga...“
Ma ootasin. Tahab ta midagi...muud? Nagu...? Jah, ma ei uskunud eriti seda. Ta ei tundunud seda sorti olevat.
„Ma lasen sul minna, aga ma ootan sind. Ja ei minutitki kauem.“
Ma naeratasin tahtmatult.
„Noh, lase käia. Ütle, mida sa vastu tahad?“
„Kui ma pean tingimata midagi vastu tahtma, siis austust.“
Austust? Ah, et siis see oli tema jaoks kõige tähtsam. Noh, tegelikult oligi mu austus ta vastu veidikene tõusnud.
„Olgu, lähme.“
Mu tuju muutus kohe paremaks. Ma ei osanud täpset põhjust öelda, miks. Tee peal veensin ma teda sees ootama, mitte väljas. Tundub, et Andreal oli õigus. Ma olin üsna hea inimeste veenmises, kuigi oli vist liiga egoistlik seda tunnistada. See oli ausalt öeldes esimene kord, kui kõik meie sisenedes päid ei pööranud. Ma nägin Andrea pilgust, et ta oli vaimustuses, kuigi ta hoidis ennast vaos.
„Saidki ta kaasa,“ ütles Andrea ja tiris mind ukse juurest eemale.
Nathan jäi ukse juurde, käed rinnal ristis ja sünge näoilmega.
„Ta on jube nägus, onju?“ ütles üks tüdruk teisele, kui me neist Andreaga möödusime. Polnud kahtlustki, et nad räägivad Nathanist. Andrea ulatas mulle topsi.
„Ma jään vaid kümneks minutiks,“ ütlesin, „Nathani käsk.“
„Ta muretseb ikka kohutavalt su pärast,“ lausus Andrea, mille peale ma ohkasin.
„Stella?“ küsis kellegi tuttav hääl. Damon. Mida tema siin tegi? Kas ta tuli tagasi?
„Hei,“ ütlesin ja pingutasin näole naeratuse.
Ta ei olnud eriliselt muutunud. Ikka need samad pruunid lokkis juuksed ja rohelised silmad.
Andreal õnnestus märkamatult lahkuda, mille pärast ma kavatsesin temaga hiljem ühe vestluse maha pidada.
„Sa oled tagasi,“ ütlesin.
Ta noogutas. „Hommikul saabusin,“ vastas ta, „oled sa pahane, et ma sulle teada ei andnud?“
„Ei, sugugi mitte.“
Tegelikult ei oleks mul nii kui nii olnud aega tema peale nendel viimastel päevadel pahane olla. Ma olin ta oma mõtetest eemale tõrjunud. Ta oli pidanud lahkuma kaks kuud tagasi, seoses mingite perekonna probleemidega.
„Ma märkasin kellega sa siia saabusid.“
Ta näoilmes oli midagi, mis mulle südamesse torkas. Ma ei osanud sellele nime anda. Armukadedus? Ei, midagi muud. Valu? Veidi täpsem. Ma kaalusin, kas ma peaksin...Kuidas ma sain midagi sellist mõelda?! Kasutada enda võimet tema peal? See oleks mõtlematu. Tahtmatult ma ikkagi tegin seda ja kogesin ta segaseid tundeid. Kahetsus. See oli täpne kirjeldus. Ma libistasin ennast ta peast välja, tundes piinlikkust oma teo pärast. Damon muidugi ei saanud midagi aru.
„Jah, Nathan...“
„Ma tean, kes ta on.“
Ma vaatasin ukse poole ja märkasin Nathanit. Ta rääkis mingi poisiga. Mulle meenus, et olin neid vahel koolis rääkimas näinud. Ta vist oli Nathaniga samas programmis. Minu ja Nathani pilgud kohtusid sekundiks. Selle hetke vältel käis minust läbi imelik tunne. Süütunne. Kas see oligi see? Täpselt nagu ta oleks teadnud, mida ma just tegin, aga see oli võimatu. Ta ei oleks saanud teada.
„Ma vist pean minema,“ ütlesin ja hakkasin püsti tõusma, aga Damon haaras mu käest.
„Kas see on minu pärast?“ küsis ta.
„Mis on sinu pärast?“
„Miks sa mind...“ Nüüd peegeldus küll ta silmades valu. „Nõnda kohtled? Nagu ma oleks vaid õhk?“
Kunagi ta ei olnud mu jaoks õhk. Kunagi oli ta mu jaoks kogu elu, aga mitte enam. Ma ei osanud seletada, miks, aga ta tundus... tähtsusetuna. Ja ma tundsin ennast väga halvasti sellepärast. Ma ei mäletanud, millal ma lakkasin teda armastamast. Ilmselt siis, kui ta lahkus. Ilma mulle midagi ütlemata. Ta ütles vaid Ariellele seda ja käskis mulle edasi öelda. See oli mind tookord armukadedaks teinud, aga nüüd ma ei pidanud seda oluliseks. Sest ilmselt nende kahe vahe oli midagi, aga Damon ei paistnud mõistvat, miks ma nõnda käitusin.
„Ma ei tea, Damon, tõesti ei tea,“ ütlesin, „hiljem näeme.“
Ta jäi minust nii õnnetu näoga maha, et kui ma oleks siia kauemaks jäänud, oleks ma arvatavasti ta juurde tagasi jooksnud. Ma tundsin, et pean siit minema saama.


Viimati muutis seda H. (26/9/2011, 20:07). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
FlyWithMe
Juudijõulupuu
FlyWithMe


Female Postituste arv : 241
Age : 29
Asukoht : EiKunagiMaa

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime26/9/2011, 17:19

Heaheaheahea.
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime26/9/2011, 19:51

ty , ; )
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime26/9/2011, 20:05

kaaheksas , ; )


„Lähme?“ küsisin Nathanilt, sekkudes tema ja ta sõbra, mis iganes ta nimi oli, vestlusse.
„Räägime homme,“ ütles Nathan ja tuli mu järel välja, „ma arvasin, et sa ei kavatsegi oma kokkuleppest kinni pidada.“
„Miks sa seda arvasid? Mina ju ütlesin sulle, et lähme ära, mitte vastupidi.“
Ta kehitas õlgu ega vastanud midagi.
„Millal ta tagasi tuli?“ küsis ta mõne aja pärast.
„Damon? Täna hommikul.“
Kui hästi nad üksteist teadsid? Ma märkasin, et ta ei läinud enne tuppa, kui oli näinud mind enda tuppa sisenemas. Arvas ta äkki, et ma lähen tagasi? Ma viskasin ta peast ja läksin magama. Ma visklesin terve öö rahutult, kuna mingid imelikud kujutluspildid tulid mul koguaeg silme ette. Hommikul pidin ma kohe, isa tungival nõudmisel, koju minema. Ma olin juba unustanud, mis isa mulle eile meelde tuletas, et ma Nathani kaasa võtaksin. Oma imestuseks leidsin ta välisukse juurest.
„Kavatsesid üksinda minna?“
„Ei,“ ütlesin piinlikkust tundes.
Ma pidin ta vastu ju veidike austust üles näitama.
Ta kergitas kulme. „Miks sa siis minu ukse taga pole käinud?“
„Miks sa seda arvad, et ma ei käin...“
„Ära valeta mulle. Ma saan kohe aru, kui sa valetad,“ lausus ta.
Kas ta tegi just vihje oma ühele võimele?
„Su isa helistas mulle, kuna ta teadis, et sa ei kuula teda ja tuled üksinda.“
„Ma ei kavatsenud üksinda tulla, sa lihtsalt unusid ära.“
Oeh. Ma ütlen vahel asju, mida ma pärast väga kahetsen. Unus ära? See on, nagu räägiks mingist asjast... Aga teda see ei heidutanud, ta ründas mind täiel raual edasi.
„Kas sa üldse oled teadlik nendest ohtudest, mis sind varitsevad?“
Ja ta hakkab jälle enda loenguga pihta...
„Ilmselt mitte,“ ütles ta ja läks vihaselt ees minema.
Mida? Ma jäin loengust ilma! Ma otsustasin teda mitte tähele panna ega lasknud enda tuju rikkuda. Mu rõõmus tuju valmistas talle tee peal veel rohkem tuska. Anastacia tuli meile ukse peal vastu. Ma kallistasin teda.
„Kus isa on?“ küsisin.
„Elutoas.“
Ma võtsin tal käest ja läksin sinna, Nathan mul nagu jälituskoer kannul. Isa ning Bethany rääkisid süvenenult.
„Hei,“ ütlesin diivanile istudes.
Nathan jäi, nagu korralik kaitsja ikka, püsti.
„Stella,“ ütles Bethany naeratades.
„Tore, et leidsid aega ka meid külastada,“ ütles isa.
„Jaajah.“
„Nathan, lähme räägime minu kabinetis,“ ütles isa.
„Mida isa talle rääkida tahab?“ küsisin, kui nad läinud olid.
„Ah, tead, tööasjad,“ vastas Bethany, „igatahes, Ana igatses sind vahepeal.“
„Noh, ma teda ka,“ vastasin ja sasisin Ana juukseid, mille peale ta pahseks sai.
„Kuidas sul läheb?“ küsis Bethany.
Ma kehitasin õlgu. „Mitte kõige paremini, aga elab üle.“
Ta ohkas „Jah, see on kindlasti raske sinu jaoks.“
Seda küll. Mulle ei istunud hästi teistele kuuletumini ja igast enda sammust teada andmine.
„Kus Jason on?“ küsisin.
„Ma ei tea. Ta ütles, et tal on tegemist.“
Tegemist? Järelikult on ta koos mingit tüdrukuga.
Me rääkisime hommikusöögi ajal põhiliselt koolist ja isa tööst. Mind huvitas pigem see, mida Nathan ja isa nii kaua kabinetis rääkisid. Ma kavatsesin Nathanilt pärast järele küsida, aga arvasin õieti, kui oletasin, et ta ei räägi mulle midagi.
„Sa oled vihane selle pärast, mis ma sulle enne ütlesin?“
Seekord saatis ta mulle vähemalt pilgu, aga hoidis suu endiselt kinni. Ohoh. Nii, et ta polegi täiesti tundetu.
„Anna andeks, ma ei mõtle vahel, mida ütlen,“ sõnasin.
„Seda muidugi, sest sa saad seda endala lubada, on ju nii?“ nähvas ta vastu.
Ja mida see tähendama pidi?!
„Kas sa väidad, et ma olen isekas?“
„Mitte kõik ei keerle ainult sinu ümber.“
Olgu. Ka tema oskas sõnadega haiget teha. Ma panin suu kinni ega rääkinud temaga enam sõnagi. Andrea tuli umbes kümme minutit pärast seda mu tuppa.
„Käisid kuskil?“ küsis ta.
„Jah, isa juures.“
„Hm, koos Nathaniga?“
„Mis vahet sel on?“
Ma saatsin talle kahtlustava pilgu.
„Räägi välja,“ vastas ta muiates.
Mis ta selle minu ja Nathani tekstiga peale hakkab, ma ei saanud aru, aga rääkisin talle siiski.
„Oh jah. Loomulikult solvasid sa mõmmikese tundeid,“ lausus ta.
Ma ei hakanud talle ütlema, et ta Nathanit nõnda ei kutsuks, sest ma teadsin, et ta ei pane mind nii, kui nii tähele. Tema jaoks oli ju Nathan perfektsus ise, kes ei teinud või öelnud kunagi midagi valesti. Ma viisin teema mujale, küsides, kas ta tuleks minuga hr. Porteri juurde kaasa. Ta küsis, miks. Ma rääkisin talle sellest, et keegi üritas jälle mu pähe tungida. Meil vedas. Hr. Porter oli ka laupäeval koolis.
„Mis mureks?“ küsis ta meid üle prilliklaaside uurides.
Ma rääkisin talle neist tunnetest, nagu üritaks keegi mu mõtteid lugeda. Kui mul räägitud sai, ei öelnud ta midagi. Ma hakkasin juba toolil nihelema, kui ta lõpuks ohkas.
„Jah, ilmselt üritabki keegi su pähe tungida,“ lausus ta, „kas keegi teab veel sellest?“
„Tema,“ ma osutasin Andreale, „ja Arielle, aga ma usaldan neid täielikult.“
„Kas sa saad meid omavahele jätta?“ küsis ta Andrealt.
Andrea lahkus kuulekalt ruumist. See näitas, et ta ei usaldanud Andread.
„Kas sa tead mida see tähendab?“ küsis ta.
Ma kortsutasin kulmu. „Mida?“
„Et kellelgi on sinuga sarnased võimed,“ lausus ta.
„Ei,“ ütlesin, „mitte kellelgi siin koolis ei ole ju seda võimet.“
„Seda küll, aga peab see inimene tingimata siit koolist olema?“
Järelikult peavad selle inimese võimed eriti tugevad olema, kui ta suutis ilma kooli läheduses olemata mu pähe tungida. Mis siis, et tal see ei õnnestunud. Mu jaoks oli isegi ruumi teises otsas oleva inimese pähe tungimine raske.
„Ka see tähendab, et tal on ka see teine võime?“
See tegi mind pisut närviliseks. Kui tal juhtus see olema, olin ma tõsises hädas. Porter raputas pead.
„Ma ei usu. Me teaksime sellest.“
„Seda küll,“ ütlesin, „aga ärge sellest mu isale rääkige.“
Ta nõustus tingimusel, et ma räägin, kui see tunne veel peaks korduma. Ma ei saanud Andreale rääkida meie vestlusest, kuna ta ei teadnud mu võimest ja ma tahtsin, et see esialgu jääkski nõnda.
Kas Nathan oli enda turvameetmeid kergendanud ega suhtunud enam sellesse nii karmilt, et ma kooliõuel omapäi ringi käin? Hiljem pidin ma selle arvamuse tagasi võtma, sest seekord pidas ta mulle eriti karmi loengu.
„Mida ma ütlesin sulle?“ küsis ta mu tuppa tormates.
Ma olin ise ka just sisse astunud ja võtsin jakki seljast.
„Ma ei tea,“ laususin, ehmunud ta järsust käitumisest.
„Ma ütlesin, et sa ei läheks mitte kuskile ilma minuta.“
„Miks see nii vajalik on, et sa minuga igal pool kaasas käid? Midagi ju ei juhtunud. Pealegi olin ma... turvalises kohas.“
Ma ei talunud seda, kui mu peale karjuti.
„Sa tead, miks see vajalik on,“ lausus ta, „ma olen seda sulle vähemalt kümme korda öelnud, aga sulle ei paista see ikka veel kohale jõudvat. Ja vabandad sa ennast tõesti lausega, et midagi ei juhtunud?!“
„Andrea oli minuga kaasas,“ kaitsesin end, aga ma teadsin, et tal on õigus. Midagi oleks võinud väga vabalt juhtuda.
„Ma ei väsi kordamast, et sinu sõbrad ei ole võimelised sind kaitsma,“ vastas ta häält tasandades.
Mulle tundus, et ta leebus pisut. Me olime vaidlemisega nii hoos olnud, et ma ei märganudki, kui lähedal ta mulle oli.
„Ja sina oled?“
Selge see, muidu ei oleks isa teda mu kaitsjaks määranud.
„Rohkem, kui nemad.“
Mul ei olnud rohkem midagi öelda, mis mind heas valguses oleks näidanud.
Ta astus sammu tagasi, märgates vist nüüd ise ka meie väikest vahemaad.
„Kui sinuga midagi juhtuma peaks ja mind läheduses ei ole, siis jääksin mina süüdi.“
Ta oskas kohe inimesi end halvasti tundma panna. Arvatavati jälitab süütunne mind terve ülejäänud päeva.
„Ma tean,“ ütlesin, keerates pilgu maha.
„Sellest on vähe kasu, et sa tead.“
Jah, oligi vähe kasu ja sellepärast tegingi ma järgmist. Kallistasin teda. Ma tundsin, kuidas ta lihased pingule tõmbuvad, aga ta ei lükanud mind eemale.
„Kui sa lähed kuskile, siis ütle mulle,“ lausus ta mornilt ja lahkus.
Ma muigasin. Ülejäänud päeva ei väljunud ma enda toast. Umbes viisteist minutit enne öörahu tekkis mul imelik ärev tunne, nagu midagi hakkaks kohe juhtuma.


Viimati muutis seda H. (27/9/2011, 21:45). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
FlyWithMe
Juudijõulupuu
FlyWithMe


Female Postituste arv : 241
Age : 29
Asukoht : EiKunagiMaa

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime26/9/2011, 20:19

Tahan UUT. Niiiiiiiiiiiihea! :)
Tagasi üles Go down
P2nta.
Juubilar
P2nta.


Female Postituste arv : 165
Age : 28
Asukoht : Kõikjal ja mitte kusagil.

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime26/9/2011, 20:39

On jaa hea. (Y)(Y)
Tahaksin ka kiireimas korras uut. Very Happy Kange lugemisisu peal. Razz
Tagasi üles Go down
H.
200 posti tüüd
H.


Female Postituste arv : 200
Age : 27

Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime26/9/2011, 21:08

FlyWithMe : aitämh ; )

P2nta : ty . ; d
kindlasti hommeee . Very Happy


toree, et meeldib .
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Last Breath / I Osa Empty
PostitaminePealkiri: Re: Last Breath / I Osa   Last Breath / I Osa Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Last Breath / I Osa
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 10Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10  Next
 Similar topics
-
» Last Breath / II Osa

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: LÕPETATUD JUTUD :: Armastusjutud-
Hüppa: