Smile : On.
Tõsi. Ise ka ei suuda, ; )
Aitäh!
Getzzzu : Oh...
Jah, võimalik.
55. VIIMANE! Ja olgu öeldud, et ma mõtlesin, vaid mõtlesin, ma ei tea, kas ma selle teoks ka teen, et kirjutan sellele nagu teise hooaja veel või nii. Mul on veel mõned mõtted, aga jah... ju vaatab.
Osa tuli lühike igatahes.
Ta lause ajas mind rohkem, kui segadusse. Miks ta nõnda ütles, kui ta tahtis mind teelt eest? Ta oleks ju pidanud hoopis midagi muud rääkima. Nagu, et vaid tema on Nathan'i jaoks õige, sest Nathan armastab teda ja nii edasi. Aga selle asemel rääkis ta kõike seda minu kohta.
“Ilmselt ei lootnud sa midagi sellist kuulda?” küsis ta.
“Ei,” pomisesin lõpuks. “Aga ma arvasin, et...”
“Ka mina
lootsin algul, et kõik on jälle endine, aga siis mõistsin, kuidas ta sinu suhtes tunneb. Ja see on midagi suuremat, mida minu jõud ka tahtmise korral purustada ei saaks.”
Ma ei suuda kirjeldada neid tundeid, mis mind sel hetkel valdasid. Kõik emotsioonid tulvasid minust ühekorraga läbi. Õnn. Kurbus. Kergendus. Kahtlustused. Rõõm. Viha.
“Nathan jõuab õhtul ja ma soovitan teil soojalt asjad selgeks rääkida, sest vastasel juhul kaotad sa ühe väärtuslikumaid inimesi.”
Me hakkasime tagasi kooli poole kõndima. Õnneks rääkis ta põhiliselt enda ette, nõudmata mult vastuseid küsimustele, millele mul aega mõelda polnud. Mu pea oli pungil hoopis teistest mõtetest. Nagu näiteks: mida ma Nathan'ile ütlema peaksin? Või kas kõik kulgeb hoopis iseenesest ja ma ei peagi midagi ütlema? Ei, siiski... Ta ootas, et ma talle vähemalt
midagi vastaksin, sest vaikimisest võis ta valesti aru saada. Ja seda ma ei soovinud, sest ma ju tahtsin temaga samamoodi asjad korda ajada ning vana elu juurde naasta.
Tund oli juba alanud, seepärast sain ma õpetajalt peapesu, et hiljaks jäin. Andrea oli samas tunnis ja kahjuks istus ka minuga samas pingis. Ta naeris vaikselt õpetaja sõnade üle, mis võisid kõlada nagu: “Preili Miller, see, et teie isa on direktor, ei anna teile õigust tundi hilineda.” Minu käsu peale, et ta vait jääks hakkas ta veel rohkem naerma, nii et õpetaja ka lõpuks tema peale vihaseks sai.
Peale tundi küsis Andrea, mida Rachel mulle rääkinud oli. Ma ei kõhelnud hetkekski, vaid jutustasin talle kõik üksikasjad. Õnneks oli mul selleks aega, sest see oli meie viimane tund. Tänu sellele, et koolis veel parandustööd käisid, olid ka päevad veidi lühemad. Muidugi vastas ta kohe, et ta ju ütles ja nii edasi, aga ma nägin, et ta ikkagi oli veidi üllatanud. Ilmselt ei olnudki ta selles nii kindel, et Nathan Rachel'i jätab.
Ma ei saanud sinna midagi parata, et mida lähemale õhtu jõudis, seda enam hakkasin ma närviliselt akna vahet käima, lootes teda enne näha. Aga siiamaani ei olnud temast veel märkigi. Võib-olla ei peaks ma nii väga lootma? Äkki tahab ta vaid sõpradeks jääda? Või mida ma üldse kartsin?! Ma oleksin pidanud täiesti rahulik olema, sest temal tuli ilmselt rohkem rääkida, aga siiski ei saanud ma lahti närveldamisest iga kord, kui ukse tagant mingi kolistamine või sammud kostusid.
Võib-olla peaksin ise tema juurde minema? Jah, ilmselt küll. Kell oli juba pool üheksa, aga teda ei olnud ikka veel tulnud. Ma võtsin julguse kokku ja tegin ukse lahti, et väljuda, aga põrkasin siis kokku inimesega, keda ma terve õhtu oodanud olin. Nathan muigas ja astus mu tuppa sisse, pannes mind taganema.
“Äkki saad enda väljaminekuga veidi oodata?” küsis ta, vaadates mind kummaliselt lõbusa pilguga.
“Ee, jah... Ma arvan küll,” vastasin. Ma ei hakanud ütlema, et ma hakkasin just tema poole tulema, sest siis oleksin ma tundunud meeleheitel, aga mu eesmärk ei olnud praegu tema ära hirmutamine.
“Tore,” ütles ta. “Saaksime siis rääkida?”
Ma ei tea, miks, aga ta tundus praegu nii... vastupandamatuna? Tema juuksed, mis oli tuulest segamini ja silmad, milles oli lõbus helk. Ning see naeratus ja pilk, millega ta mind vaatas. Tundus nagu ta ei peaks enam kunagi lahkuma, sest maailmas eksisteerisime vaid meie kahekesi.
“Muidugi,” vastasin, tundes kuidas närveldamise asemel ilmus rahu mu hinge. Ma ei teagi, mis selle põhjuseks oli. Võib-olla tema üllatavalt muhe olek? Mul ei olnud aimugi, millest see tingitud oli.
“Kannatad sa väga tema pärast?” küsis ta, langetades hetkeks pilgu ja sekundiks ilmusid tema näole naeratuse asemel kurbus ning kibestumus ühekorraga.
Ma sain aru, et ta rääkis Damon'i surmast, sest millest siis veel? Kas ma pidin tõtt rääkima? Kui nii, siis oli vastuseks jah, aga samas võis see asja halvemaks teha. Ei oleks ka vale tundunud, sest siis oleks ta arvanud, et ma olen täiesti tundetu.
“Ilmselt küll,” laususin, otsustades et räägin nüüd vaid tõtt, ükskõik kui palju probleeme see tekitada võib.
Nathan ohkas, aga kui ta ka tundis mingit vastumeelsust mu ületunnistuse peale, siis ei näitanud ta seda välja. “Jah... Ma ei tahtnudki, et sa teistmoodi vastanud oleksid.”
Ma kortsutasin kulmu. “Kas sina ei oleks kurb, kui Rachel sureks?”
Ta pilk muutus teravamaks, aga naeratus seevastu laiemaks. “Oleksin, aga selle valuga suudaksin ma veel elada. See eest sinu kaotuse puhul aga ei suudaks.”
Ma vaatasin eemale, sest ta pilk oli nii... tugev ja intensiivne. Millal viimati oli ta mind
nõnda vaadanud? Oli ta mind üldse niimoodi vaadanud? Esimest korda sain ma ka ise aru, kui tugevalt ta võimeline armastama on. Ma tundsin, kuidas mu tunded ta vastu aina enam kasvasid.
Ma tundsin mingit teatavat värinat, kui ta sammu mulle lähemale astus, seistes nüüd mulle täiesti lähedal. “Ma ei...”
“Sa ei pea kartma,” ütles ta, ja ma nägin, kuidas mu kohmetus ja hirm teda veel rohkem muigama panid. “Ma ei tee ju midagi.”
“Teed,” vastasin. “Kui sa ei oleks nii kuradi vastupandamatu, siis mul ehk kaoksid need külmavärinad.”
Ta naeris. “See ei ole minu süü.”
“Muidugi on. Kui sa lõikaksid enda juuksed maha ja asendaksid need silmad ilmetumatega, siis ei tõmbaks sa mind võib-olla
nii väga.”
Ta võttis mu mõlemad käed ja tuli enda näoga nii lähedale, et meie laubad kokku puutusid. “Kui sa seda soovid, siis olgu. Sa oled mulle liiga kallis, et...”
“Ei,” naeratasin ja toetusin ta najale, nii et ta pidi enda käed mulle ümber panema. “Ei soovi. Ka sina oled mulle kallis.”
“Ma pean sulle midagi rääkima,” ütles ta, surudes enda huuled mu laubale.
Ma aimasin ta hääletoonist, et midagi head see olla ei saanud. Jälle mingi probleem? Tundus nagu need ei lõppekski kunagi... minu jaoks.
“Ma lähen teise kooli üle,” teatas ta.
Ma eemaldusin temast ja jäin teda küsivalt vaatama. Oli ta seda ise taotlenud? Aga, miks... kui ta rääkis mulle praegu just armastusest, teades ise, et peab lahkuma?!
“Ma sain kutse, aga see ei ole siit eriti kaugel. Umbes viie tunni kaugusel,” rääkis ta muiates. “Pealegi jäävad meile nädalavahetused ja vaheajad. Muidugi, kui sa sellega nõus oled.”
Ma ei teadnud, mida vastata. Mis siis, kui ma ei olnud sellise variandiga nõus? Lahkub ta siiski, jättes mind enda unistuste pärast?
Ma kehitasin õlgu. “See on parem, kui mitte midagi.”
Ta naeratas. “Arvad? Siis on kõik ju hästi:”
Nathan läks sinna kooli ning tuli välja, et see ei olegi nii hull, kui ma algul arvanud olin, sest sel koolil oli tihe läbikäimine meie kooliga. Ning see tähendas vaid rohkem Nathan'it. Muidugi ei olnud see sama, kui ta oleks siin, mu kõrvaltoas elanud, aga siiski... Ja pealegi oli meil mõlemal koolis viimane aasta ja peale seda võis kõik jälle vanaviisi edasi minna. Selles olin ma kindel, sest teadsin iga päev, et kõik läheb veel paremaks, kui vaid Nathan ja teised, keda ma armastan, mu kõrval on. Ning tänu neile pidasin ma vastu kõik raskused, mis mu teele olid saadetud ja saatusel veel varuks oli.
Pealkiri: Re: Last Breath / I Osa 
23/9/2012, 17:56
