313 ehk Katie lugu { Lõpetatud }

Sest kui Kevin surnud pole, siis ta kannatab...
See oli liiga kerge talle... kui ta on surnud.
Ei tohi olla.
Vooottt.

Jaa, aga kui ta elus on, siis ta saab Katiele ju kätte maksta veel...
Ma usun, et mendid ei saaks teda kätte ju.
Ja äkki sureks Katie ka siis..
Seda tahadki, zombie? :D

Ei Katie sure.
Ma ei luba !
Ja ei ta maksa kätte ka midagi. Ta vaagub elu ja surma vahel

..Ja lõpuks ikka sureb...

No ma mõtlen veel, kas Kevin on juba surnud.. Ma arvan, et ta vist on veel elus..
Vaatab.. Ja no.. Keegi peab ju surema ka ometi xD Kahju oli küll Scott'i tappa, aga nomh.. Juhtub. Järgmise ja ka vist viimase osa saate vist täna. Ma arvan.. Ma olen haigena kodus.. Ja Sille, mul pole täna biod ju. Sinul on. Mulle eijõudnud kohalegi, mida sa tahtsid minust xD Mul palavik ka niiet.. Aga jamh.. Naerda sai. teie kommentaaride üle. Keep going..

Nii, siin ta siis on. Viimane osa. Ütlen kohe ära, et viha ei suuda ma väga hästi kirja panna niiet kujutlege ise, kuidas Katie seal ta peale karjub onju. Jaa.. oli meeldiv. Enjoy!


29.Osa


Pisarad hakkasid mu silmist voolama. Tundsin, kuidas õde mulle käe õlale pani ning sügavalt ohkas. Siis pöördus ta ümber ja hakkas palatist välja minema. „Ma tahan Kevinit näha.“ laususin ma raevukalt pisaraid ära pühkides. Õde kortsutas kulmu, kuid mõistis siis, kellest jutt. „Ma arvan, et see pole hea mõte. Te ei tohiks ärrituda.“ lausus õde rahulikult. „Ja kas mind peaks kottima, mida sina arvad?“ küsisin ma vihaselt ja lükkasin endal teki pealt.


Õde sammus rutakalt minu poole ja aitas mu istukile. Lükkasin ta eemale ja tõmbasin kanüüli küljest nii, et mu käsi kergelt veritsema hakkas. „Mida te teete?“ kriiskas õde. Ignoreerisin teda ja komberdasin palatist välja. Peatasin ühe suvalise arsti ja küsisin Kevini palatinumbrit. Mees vaatas mind imestunult, kuid lausus siiski: „Ta on intensiivis.“ Sammusin edasi ning leidsin varsti õige ukse. Intensiivosakonnas peatasin ma veel ühe õe ning too juhatas mind Kevini palatisse.


Seal ta lebas, mees, keda ma kunagi armastasin. Mees, kes mu poja tappis. Kes enda poja tappis. Viha vallutas mu meeled, jälgides, kuidas ta teadvusetult voodis lebab, üleni sidemeis. Masinad piiksusid ta kõrval. Tundsin tohutut kiusatust ta elu sealsamas lõpetada. Astusin voodile ligemale. Kevin ei avanud ikka veel silmi. Lõin tugeva hoobi ta sidemeid rinna pihta ning mees avas õhku ahmides silmad. Ta silmad täitusid veega, mõistsin, et tal olid tohutud valud. Rahulolev muie valgus mu näole.


Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin ta näite. Mehe pulss oli lähenemas 130-le. Kevin heitis pilgu mulle ning jäi siis mind kohkunult jõllitama. Mu esialgne plaan oli küll rahulikult talle selgeks teha, kui põrguks ma ta elu teha kavatsen, kuid see pilk.. . Need samad rohelised silmad, mida ma nii väga armastanud olin.. Raev võttis võimust. „Sa kuradi värdjas..“ pigistasin ma läbi hammaste. „VÄRDJAS!!“ karjusin ma teda pekstes. Kevin püüdis meeleheitlikult mu kätest kinni haarata, kuid valu ei lasknud tal seda teha.


„Sa tapsid mu poja!“ karjusin ma talle näkku. „Sa tapsid enda poja!!“ Vakatasin, mõistes, et olin liiga palju öelnud. „Scott on.. oli minu poeg?“ küsis Kevin oma kähiseval häälel. Ta silmad olid suured, täis imestust ja hirmu. Masin hakkas valjult piiksuma ning mees kaotas teadvuse. Pöörasin pilgu ekraanile, ta pulss oli 150. Kaks arsti tormasid sisse ning lükkasid mu eemale. „Mädane põrgus..“ pomisesin ma vaikselt ning lahkusin palatist.


Kaks nädalat hiljem


„Täna toimub kohtuistung, otsustamaks Kathleen Wilkins'i saatuse..“ „Pane see telekas kinni, see ajab mind veel rohkem närvi..“ ütlesin ma pahaselt. Sam tõusis laua tagant ja tegi, nagu palutud. „Sa saad vabaks, usu mind.“ lausus ta rahulikult. „Jajah..“ pomisesin ma vaikselt ning tõusin. Uks avanes ja sisse astus mu advokaat. „Oled valmis?“ Noogutasin ja sammusin tema kannul välja.


Istusin tagasi oma kohale kohtusaalis ning jäin ootama. Kohtunik sisenes ja ma tousin värisevatel jalgadel püsti. Mees heitis üheainsa pilgu üle saali ning istus siis oma kohale. Istusin samuti tagasi toolile. Piilusin korraks Sam'i poole, naine naeratas mulle julgustavalt. „Palun süüalusel tõusta.“ lausus kohtunik oma madalal häälel. Tõusin taas ning vaatasin äreval pilgul vandekohtunike poole. „Kas vandekohus on otsuse teinud?“ küsis kohtunik ning suunas oma pilgu samuti neile.


Noor naine tõusis ning noogutas kergelt. Ta sammus oma kontsakingadel kohtuniku juurde ja ulatas talle paberi. Hoidsin hinge kinni, jälgides, kuidas kohtunik selle lahti voldib. „Kathleen Wilkins.“ lausus kohtunik. Pöörasin oma pilgu talle. „Olete kõigist süüdistustest vabastatud.“ Hingasin pahinal välja ning tundsin, kuidas pisarad mu silmist voolama hakkasid. Seekord olid need küll rõõmupisarad. Sam tormas minu juurde ja kallistas mind tugevalt. Siis juhtis ta mu kohtusaalist välja.


Istusin ukse taha toolile ning üritasin oma hingamist kontrolli alla saada. „Ma toon sulle mdiagi juua.“ ütles Samantha ja läks kohviautomaadi poole. „Hei Katie.“ kostus vaikne hääl. Tõstsin üllatunult pilgu. Minu ees seisis Locke. „Ma kuulsin, et sa said vabaks.“ lausus naine ning naeratas. Temast paar sammu tagapool seisid kaks politseinikku. Naeratasin kurvalt ning küsisin: „Palju sa said?“ „Kaks aastat, advokaat mängis enesekaitsele välja.“ lausus Locke rahulolevalt. „Kaks aastat otsa?“ pärisin ma üllatunult. „Ei, ainult kaks aastat. Kahe aasta pärast olen ma vaba. Poolteist hea käitumise korral.“ muigas naine. „Mul on su pärast hea meel,“ laususin ma teda kallistades.


„Kas Kevin sai teada?“ päris ta siis ettevaatlikult. „Jah.. see lipsas kogemata mu suust.“ vastasin ma pilku maha suunates. „Aga vähemalt läks see temaga hauda.“ ütles Locke silma pilgutades. Naeratasin ning küsisin: „Palju Will sai?“ „Eluaegse. Narkotsiga äritsemine, mõrva planeerimine, mõrvakatse, inimrööv, pettus.. Tal ikka päris sitad lood..“ pomises Locke. „Aga noh, omad vitsad peksavad. Kaasa ma sellele värdjale küll ei tunne.“ lausus naine siis rõõmsamaks muutudes.


Politseinikud astusid lähemale ning viisid naise minema. „Ma oskan ise ka kõndida!“ ütles Locke veel pahaselt ning kadus siis nurga taha.“ „Valmis?“ küsis Samantha minu ette astudes ning ulatas mulle topsi kohviga. „Sa veel küsid, ma olen seda hetke neli aastat oodanud.“ laususin ma naerdes ning sammusin kohtumajast välja, vabadusse.

Ma lihtsalt mäletasin, et sa eelmine nädal istusid bio ja geo vahel pingil ja... jamh.
Ma ütlesin sulle, et kui Kevin suri, ei räägi ma suga kunagi. Ja siis biosse minnes röökisin veel järgi, et ma ei räägi suga.
Aga nüüd ma räägin.
Superhüpermeganumpsik! (L)
Väljaarvatud see väike hing... Phäh.
Hate u.

Ohh, kui super lõpp oli!
Hea, et vähemalt mingilgi määral hästi lõppes..
Aga seda ma sulle ei andesta, et sa Scotti tapsid
Paha oled.
Kurat, nüüd ei saagi enam öelda, et Uut

Mul oli endal ka praegu nii, et 'oh, kirjutaks uue osa ka'

Harjumus sees juba..

Aga tänud. Ja.. jamh. Scott'ist on kahju, aga selline on reaalsus, kõik ei lõpe alati perfektselt. Ja see oli Kevinile paras, et ta selliste süümekatega surema pidi.

Paras oleks old, kui ta nende süümekatega ELANUD oleks.

Nojah.. aga see valu oli nii suur, et ta süda üles ütles selle peale.

Surm on just parem Sest ta piinles süümekates ja ei saanud seda enam kuidagi parandada, hahhahaaa

Kauem oleks pidanud piinlema.
Ja see hetk... ptüi.

Miks on mul tunne, et ma olen seda juttu kuskil mujal lugenud?..Ah, ilmselt olen lihtsalt...noh selline nagu ma olen, aga...
Nii teema juurde siis, mul on öelda ainult üks sõna: s u u r e p ä r a n e