313 ehk Katie lugu { Lõpetatud }

Üks super jutt, mis mul lugemata on jäänud *kahetseb..*, aga no...Ma ei tea, mulle vägavägaväga meeldib, kuigi jah, vanglaelu ei ole just eriti realistlikult kujutatud...Nii lihtne see elu seal küll pole Aga sellest hoolimata tahan ma uut

Aia...
Just hakkas lootus tekkima... ja nüüd siis niimoodi!
Lase ruttu edasi!

Oi kui te veel teaks, mis lõpus juhtub.. Te lööte mu maha kui eelviimast osa loete. Aga uut.. homme ehk? Täna pole enam aega.

Suuuuper !

Jaa, ma tean. Ma olen vastik. Aega lihtsalt pole. See osa.. sakib. Katie'l ei vea, ütleme nii. Aga.. nendel, kes tema vaenlaste poolel on, ei vea sugugi rohkem. Enjoy!


20.Osa


„Raha on?“ küsis hääl. „Piisavalt,“ vastasin ma kergelt väriseva häälega. „Saab tehtud.“ ütles naine ning ma lahkusin kongist. „Mida kuradit sa tema kongis tegid?“ sisistas Jamie vihaselt ning tiris mu seina äärde. „Pole sinu asi..“ pomisesin ma vaikselt ja üritasin end naise haardest vabastada. „Ära tee midagi, mida sa hiljem kahetsed.“ lausus Jamie mu plaane aimates ja hoidis mind endiselt tugevalt kinni. „Ära sega end sellesse.“ laususin ma pahaselt ja üritasin uuesti lahti rabeleda. Jamie tõukas mu tugevamini vastu seina. „Sa ei saa aru. Locke.. nad on ohtlikud. Ma ei saa lihtsalt käed rüppes passida ja oma poja elu saatuse hoolde jätta.“ „Sul on õigus..“ lausus Jamie ning lasi minust lahti, „ma teeks sinu asemel arvatavasti sama.“ Ohkasin ning hakkasin eemale sammuma. Kuid mind peatas Jamie hääl: „Seepärast ma sind aidata kavatsengi.“


„Noh, poisu. Su emmet pole siin sind kaitsmas, või mis?“ noris Kevin lähemale kõndides ning tegi tiiru ümber Scott'i. „Vii ta tagatuppa.“ lausus mees siis Will'i poole pöördudes ning läks elutuppa. Kevin haaras kapilt telefoni ning valis juba pähekulunud numbri. „Leanne Locklear.“ lausus mees telefoni ja jäi ootama. „Noomh..?“ lausus tuttav hääl. „Ta on siin.“ ütles Kevin ning jäi edasisi korraldusi ootama. „Väga hea..“ lausus naine teiselpool telefonitoru. „Ma pinnin Kathleen'i veel. Kui ta ei ütle, kus kaup on, siis saab ta oma pojukese tagasi.“ „Oota... mida?“ lausus Kevin segadusse sattudes. „Kui ta EI ütle, siis saab poja tagasi? Kus see loogika on?“ päris Kevin.


„Jah, ta saab poja tagasi. Tükkhaaval.“ muigas Locke ning otsis pilguga Katie't. Tema pilk tabas naise Jamie'ga vaidlemas. Locke kortsutas kulmu ning lausus telefoni: „Ma võtan sinuga varsti ühendust.“ Seejärel pani naine toru hargile ja jalutas Katie poole.


„Ei, sa ei saa. See on ohtlik!“ laususin ma Jamie'le. „Noh, probleemid paradiisis?“ irvitas Locke lähemale sammudes ning põrnitses mind vihaselt. „Tead, mine ja poo end üles Leanne!“ laususin ma pahaselt ja hakkasin ära minema. Locke kõndis mulle järele ning haaras mul kõrist, surudes mu vastu seina. „Mu nimi on Locke.“ pressis ta vihaselt läbi hammaste. „Sina muretse pigem oma pojukese pärast kui minu käekäigu. Kui sa täna õhtuks kaupa üle ei anna, siis su poeg sureb.“ Ma rabelesin ja peksin Locket jalgadega, kuid naine seisis nagu kalju. Locke naeris mu haledate püüdluste üle ning tõukas mu siis pikali.


„Sa kuradi värdjas! Kui sa mu pojale midagi teed, siis ma tapan su! Kuulsid?! Tapan su enda kätega!!“ karjusin ma Locke eemalduvale seljale järele. „Rahune..“ pomises Jamie ning aitas mu püsti. Kaela hõõrudes kõndisin oma kongi poole, jättes Jamie imestunult sinna seisma. Teised vangid nägid, et show on läbi ja naasesid oma toimetuste juurde. „Seda ma nii ei jäta..“ pomisesin ma kongi astudes ja tõmbasin kapi seina äärest ära. Kobasin veidike käega ning naeratasin rahulolevalt. Ettevaatlikult tõmbasin kapi tagant välja noa..

Wow! :O
Uuut tahan!
Ruttu ka!!!

Nii, see jutt hakkab lõpule jõudma vaikselt. Nautige siis neid viimseid osi ja külvake mind ohtrate kommentaaride ja kriitikaga üle. Enjoy!

21.Osa


Vaatasin noa läikivat tera hetke, kuid kuuldes samme, peitsin noa tagasi kapi taha. „Hei, on kõik korras ikka?“ küsis Jamie kongi astudes. „Jah.. vabanda mind. Ma pean ühe kõne tegema" laususin ma sahtlit lukust lahti tehes ja telefonikaarti haarates. Tormasin kongist välja ja võtsin suuna telefoniautomaadi poole. „Kevin?“ laususin ma ärevalt. „Tule mind vaatama. Kohe.“ „Misasja? Katie, sina või?“ päris Kevin ärevalt. Kortsutasin kulmu ning ütlesin: „Jah, tule.“ Panin toru hargile ja läksin tagasi kongi.


Telefonikaardi tagasi sahtlisse lukustanud, istusin ma voodile ja jäin ootama. Mul ei tulnudki kaua seal istuda, umbes 15 minutit hiljem kostus valvuri hüüatus: „313, külaline!“ Hingasin sügavalt sisse ja läksin trepist alla. Valvur juhatas mind külastusruumi. Laua tagant vaatasid mulle vastu tuttavad rohelised silmad. Pöörasin kiiresti pilgu ära ja istusin Kevini vastas olevale toolile.


„Mis viga, ingel?“ küsis mees ettevaatlikult. Pilgutasin kiiresti silmi, pisar voolas mul üle põse. Kevin sirutas käe ning pühkis pisara õrnalt ära. Ta puudutus pani mu võpatama ning tõi mu reaalsusesse tagasi. „Nad said mu poja.“ laususin ma vaikselt ning tõstsin pilgu. Kevin.. ei olnud üllatunud. Kortsutasin kulmu ja jäin ootama, mis mees ütleb. „Kes nemad?“ „Locke käsilased..“ pomisesin ma vaikselt.


Piilusin kella poole, 10 minutit oli vaid külastusaega jäänud. Mu peas käis heitlus. Kas rääkida Kevinile Scott'ist või mitte. „Ma vaatan, mis teha annab.“ lausus mees ning tõusis püsti. Jälgisin ta tegevust kohkunult, kuid tõusin samuti. „Ole tubli!“ sositas Kevin mind kallistades ja lahkus ruumist. Pühkisin veel viimsed pisarad ära ja läksin valvuri kõrval tagasi G-tiiba.


„Su lähedased ei saa sind aidata.“ lausus Locke mu kõrvale astudes. „Kui sa muidugi kauba üleandmist nendega ei arutanud.“ „Tead, keri kohe heaga..“ laususin ma tema poole pöördudes, kuid Locke peatas mind. „Sa ole ettevaatlik oma sõnadega. Will'ile ei meeldi väikesed lapsed, sinu kullake pole ka mingi erand.“ lausus naine vihaselt ja kõndis eemale. „Will?!“ pomisesin ma kohkunult. „Kus ma seda nime kuulnud olen..“ laususin ma endale ning pingutasin mälurakke. Järsku meenus mulle kõik..
„Kevin!“ laususin ma, kuuldes mehehäält telefonile vastamas. „Eeii..“ venitas hääl, „Ma olen Will, Kev on väljas.“ „Kurat..“ pomisesin ma vaikselt ja laususin: „Ütle Kevin'ile et Katie'l on temaga rääkida vaja.“ „Jajamh..“ lausus kutt ning ma panin toru ära.

„PERSSE!!“ karjatasin ma üle vangla ning tormasin trepist üles. „Selle eest sa veel maksad, Kevin.“ laususin ma kappi eest lükates ning nuga haarates. „Maksad.. ja kuidas veel..“

Kevin on värdjas!
Õhh!
Kuidas ta julgeb niimoodi näkku valetada??
Raisk. Uut!

Ohissandohissand,.
Sa ikka tead, et mulle asjade senine arendus ei meeldi?!
Eksole?!
Jah?
Tore!
Nüüd sa teed nii, et kolm üks kolm saab oma poja ilusti tagasi. :)
Uuut!

Merili - Kevin ON värdjas. Aga noh.. leidub igasuguseid..
Sille - Kuss. Ja nomh.. küll näed, mis saab.


22.Osa


Hoidsin nuga selja taga ja astusin kongi uksele. „Jamie!“ hüüdsin ma naist silmates ning viipasin ta enda juurde. „Noomh? On kõik korras ikka?“ päris naine kongi astudes ja istus minu kõrvale voodile. „Ei ole, kui aus olla. Aga mul on plaan.“ laususin ma nuga selja tagant välja võttes ja põlvedele asetades. „Ouu, ära tee midagi mõtlematut. Ja kust sa selle said üldsegi?“ ütles Jamie eemale tõmbudes ja vaatas ärevalt ringi. Peitsin noa uuesti selja taha ja hakkasin rääkima. „Homme kell kaks tuleb boss siia. Kongid lukustatakse ja personal on kabinetis nõupidamisel. Aga meie ei kavatse luku taga kongis passida. Peidame end enne... kuskile. Ja siis vaatame edasi.“


„Ja see ongi su plaan? Peidame end ja siis vaatame edasi?!“ lausus Jamie. „No, põgenemine pole ju nii raske kui kõik valvurid bossi kabinetis passivad..“ ütlesin ma pahaselt ning kuulsin siis Locke häält lausumas: „Põgenemine? Mis sul ka kõik plaanis pole..“ Mina ja Jamie pöörasime pead ruttu tema poole ning nägime naist irvitamas. „Jamie, kas sa jätaksid meid kahekesi.“ Laususin ma vaikselt, pilku naisel hoides. Jamie noogutas ning tõusis, heitis veel ühe kurja pilgu Lockele ja lahkus siis.


„Istu.“ ütlesin ma naisele ning ootasin kuni ta end minu kõrvale istuma oli sättinud. „Ma loodan, et sa hakkad minuga kauba üleandmist arutama. Muu mind ei huvita.“ irvitas naine, kuid ma peatasin ta küsimusega: „Kes on Will?“ Seda küsimust polnud Locke oodanud ning ta kohkus hetkeks. „Mis see sinu asi on?“ päris naine oma kõrki olekut taastades ning silmas siis mu selja taga lebavat nuga.


„Kevin keeras meile mõlemale sitta.“ laususin ma järgmiseks ning nautisin Locke segaduses oleku nägemist. „See on lihtsalt su hale plaan mind tema vastu keerata.“ ütles naine, kuid ta pilk reetis heitluse, mis ta sees käis. „Kuula nüüd. Kevin elab koos Will'i nimelise kutiga. Ta tundus mulle juba ammu kahtlane, eriti siis kui ma nägin ta reaktsiooni. Ma nimelt ütlesin talle, et Scott on ohus ja tal oli täiesti savi. Ja ma võin kihla vedada, et see Brian O'Connor, kes mu poja ära viis, on tegelikult Will.“ seletasin ma ärevalt, lootes, et Locke mind uskuma jääb.


„Persse..“ pomises naine mõne hetke pärast. „Ma teadsin, et midagi on valesti.“ „Kas sa nüüd räägiksid mulle kogu loo?“ küsisin ma temalt vaikselt. Locke noogutas ning mõtles hetke, enne kui lausus: „Will on mu vend. Mina, tema ja Kevin olime ühes kambas, et sinult kaupa kätte saada.“ lausus ta ning jäi siis kulmu kortsutades mulle otsa vaatama. „Will on William? Ma isegi mäletan su venda.. Aga.. Kaup ei ole minu käes. Ja kui see sinu käes ka ei ole, siis..?“ „On see Kevini ja Will'i käes..“ lõpetas Locke mu lause. „Nad ässitasid meid teineteise vastu üles. Muidugi, neil hea lihtne, me notime teineteist maha ja nemad saavad rahus edasi kaubelda oma narkotsiga.“ laususin ma ärritudes ja tõusin püsti. „Ma tulen sinuga kaasa!“ lausus Locke järsku. „Kaasa? Kuhu?“ laususin ma kulmu kortsutades. „Ma põgenen koos sinuga!“

Ja kohe siis jörgmine osa ka otsa. Enjoy! Lõpp on lähedal


23.Osa


„Sina? Koos minuga? Kindel, et me teineteist tee peal maha ei löö.“ küsisin ma muiates ning istusin tagasi voodile. „Meil on nüüd ühine eesmärk, Kevin maha lüüa.“ lausus Locke ja vaatas enda kongi poole. „Ja minu poeg päästa..“ lisasin ma pilku langetades. „Jajah..“ pomises Locke ja tõusis püsti, ikka veel enda kongi jälgides. „Mida kuradit?!“ lausus naine ja läks kiirustades minu kongist välja.


Tõusin püsti ja vaatasin, kuhu ta läheb. Siis, nähes Locke kongis tuttavat kogu, meenus mulle see väike diil, mille ma tegin. „EII!!“ karjusin ma ning jooksin Locke kongi. Just õigel ajal, 666 oli noaga Locke kõri läbi lõikamas. Mõlemad vaatasid mind ehmunult. Locke kasutas juhust ja vabastas end 666-e haardest. „Pole vaja, ma mõtlesin ümber.“ laususin ma rahunedes ning piilusin korraks Locke poole. Naine vaatas mind suu ammuli ning ei pannud tähelegi, et Saatan – nii teda kutsuti – oli vahepeal kongist lahkunud. „Sa tellisid mu mõrva?“ küsis naine vihaselt.


„Sa röövisid mu poja, ma ütleks, et me oleme tasa.“ laususin ma veidi kurjemalt kui vaja ja läksin tagasi enda kongi. Kell andis märku öörahu saabumisest ning ma heitsin Lockele veel viimase pilgu. Siis sulgusid uksed mu ees.


Järgmisel hommikul tõusin ma enne kella ning panin ruttu riidesse. Nuga oli terve öö mu padja all olnud, kuid nüüd lukustasin ma selle sahtlisse. Seejärel istusin ma voodil ja ootasin, millal kongid avatakse. Veidi aja pärast kostus äratushüüe üle vangla ning uksed liikusid surina saatel lahti. Otsisin kiiresti Jamie üles ja küsisin temalt: „Teed kaasa?“ Jamie vaatas mind murelikult ning vedas mu siis seina äärde. „Ma ei tea. Mul on ainult aasta veel. Tahaks ikka puhtalt lõpuni istuda, mitte elu lõpuni tagaotsitav olla.“ seletas Jamie. „Ma saan aru. Eks me siis lähme kahekesi..“ pomisesin ma endamisi ja hakkasin edasi kõndima.


„Kahekesi?“ päris Jamie mulle järgnedes ning vedas mu uuesti seina äärde. Seletasin talle lühidalt kogu loo ning – olles kuulanud ära Jamie sõimusõnad – läksin lõpuks temaga koos sööklasse hommikusöögi järele.


Olin just kandikuga maha istunud kui Locke mu kõrvale prantsatas. Naine heitis paljutähendusliku pilgu Jamie suunas ning ma laususin: „Ta teab.“ „Nii, mis plaan on siis?“ küsis Locke ja sättis end mugavamalt istuma. „Ootame bossi tuleku ära ja siis lähme prügiga koos välja.“ laususin ma vaikselt ning piilusin ärevalt ümbrust. Mine tea, kes pealt võis kuulata. „Prügiga?! Iuu..“ pomises naine ja asus oma söögi kallale. „See on meie parim võimalus..“ ohkasin ma ning järgisin Locke eeskuju.

"Prügiga? Iuuuu"
Põnevaks läheb
Uut nüüd veel

Kui ma nüüd õigesti arvestasin, siis tuleb kaks osa veel. Et see siis eel-eelviimane. Enjoy!


24.Osa


Hommikusöögi lõpetanud, läksin ma enda kongi ning tõmbasin kardina ette. Haarasin madratsi alt oma päeviku ning pärast hetkelist kõhklust – avasin selle. Lugesin viimase sissekande läbi ja otsustasin siis selle esialgu nii jätta. Lukustasin uuesti päeviku ja panin voodile. Varsti lisandusid sellele nuga, tikud, telefonikaart, veidike sularaha ning visiitkaart ühe numbriga. Viskasin asjadele lina peale ning piilusin korraks välja. Suur kell näitas poolt 11-t. „Kaks ja pool tundi veel..“ pomisesin ma vaikselt ja nägin siis Locket oma kongist välja piilumas. Viipasin ta enda juurde.


Locke sulges hoolikalt kardina ning jalutas rahulikul sammul minu kongi juurde. „Ma rääkisin Julie'ga.“ laususin ma talle ning tõmbasin lina voodilt. „Ta viib meid koos prügiga välja.“ „Lihtsalt niimoodi? Teeb meile teene?“ päris Locke kahtlustavalt. „Ma maksin talle.“ ütlesin ma lühidalt ning jätsin igaks juhuks mainimata, et kasutasin maksmiseks raha, millega ma Locke mõrva tellisin.


„Nii et kell kaks siis..?“ pomises Locke. Noogutasin, teadmata, kas küsimus oli suunatud mulle või mõtles naine lihtsalt kõva häälega. „Kohtume pool kaks pesuruumi juures. Võta kõik vajalik kaasa.“ ütlesin ma vaikselt ning viskasin lina uuesti asjadele peale. Kostusid sammud ning kardin avanes veidike. „Hei, kuidas plaan kulgeb?“ päris Jamie sisse astudes. „Hästi. Ootame nüüd õiget aega.“ laususin ma veidike rõõmsamalt ning istusin voodiservale. „Ma küsisin valvurilt järele, boss tuleb täpselt kell kaks.“ lausus Jamie ning istus mu kõrvale. „Mis teil siin on?“ päris naine lina kergitades ja vaatas asjad üle.


„See, mis vaja.“ lausus Locke mürgiselt ning teenis minult sellega ühe pahase pilgu. „Ma lähen panen ka asjad kokku, pool kaks näeme.“ lausus naine lühidalt ning väljus kongist. „Oled sa kindel, et ta ei teeskle?“ küsis Jamie murelikult. „Jah, ta oli sama üllatunud ja vihane kui mina.“ „Okeii..“ pomises Jamie vaikselt ja tõusis püsti. „Ma lähen vaatan, kuidas Liz'il on. Tuled ka?“ „Oota, kohe.“ laususin ma ning pistsin asjad madratsi alla. Laotasin lina korralikult voodile ning tõmbasin kardinad eest.


„Vabandust, kas me Eliza't saaksime näha?“ küsis Jamie ühelt õelt. Too noogutas ning viis meid Liz'i juurde. „Hei, kuidas sul läheb?“ küsisin ma voodile lähenedes. Eliza pööras pilgu meie suunas, naeratas õrnalt ja kehitas siis õlgu. „Läheb ka kuidagi..“ pomises naine vaikselt ning pööras pilgu taas aknast välja. „Ikka veel pole teada saadud, kes.. kes Elizabeth'i mõrvar on?“ küsis Jamie ebalevalt. Liz vaid raputas pead ning vahtis ainiti aknast välja. „Ta peaks puhkama,“ lausus õde ruumi sisenedes, „ta on veel šokis ja üpris nõrk.“ Noogutasin ja kallistasin Liz'i hetkeks. Ole tubli!“ ütles Jamie ning me jalutasime koos tagasi G-tiiba.


„Kas ma oleks äkki pidanud talle ütlema?“ küsisin ma Jamie'lt. Naine raputas pead: „Las olla, küll ma ise talle siis räägin kui te juba väljas olete.“ „Kui me üldse välja jõuamegi..“ pomisesin ma vaikselt. „Küll te jõuate.“ naeratas Jamie. Heitsin ühe pilgu kellale. Seierid lähenesid 11-le. Ohkasin endamisi ning läksin siis Jamie järel telekatuppa.

Supeeer!
Ootan uut

Edasi ma ei pane osi enne kui kommentaare ka tuleb. Merili suht üksi loebki vist seda.


25.Osa


Lõpuks oli kell 13:15 ning ma läksin oma kongi. Panin endale õhukese jope selga ning selle peale veel vesti. Vestipõue panin päeviku, ülejäänud asjad mahutasin taskutesse. Noa mässisin riide sisse ja surusin ettevaatlikult saapasäärde. Heitsin veel viimase pilgu oma kongile ning kontrollisin siis, et mul kõik vajalik kaasas oleks. Seejärel läksin telefoniautomaadi juurde. Valisin numbri ning jäin ootama.


„Tere, ma sooviksin Samanthaga rääkida.“ laususin ma torusse ning ootasin veel veidi. „Hei, mina siin. Tule kella kaheks siis värava ette, eks?“ „Jaah..“ pomises Sam teiselpool toru. „Aga see on ka kõik, ma viin su sealt minema, rohkemat ma ei tee. Ma ei taha end sellega siduda.“ „Nõus. Hiljem näeme.“ laususin ma kiirelt ja panin toru hargile. „Kuhu sa minema hakkad?“ küsis Jessie mulle ligi astudes. „Eem.. jooksma. Kulutan enne lõunasööki veidike energiat.“ laususin ma naeratades ja läksin siis pesuruumi juurde. Kindlaks teinud, et keegi mind ei näe, avasin ma vaikselt ukse ja läksin sisse.


„Buu!“ hüüatas Locke ja kargas mulle ligi. „Issand, ära ehmata!“ ütlesin ma veidike pahaselt, kuid muigasin samuti. Locke naeris ja küsis siis: „Noh, kus meie transport on?“ „Vanglasisene või vanglaväline?“ küsisin ma vastu. „Meil on vanglaväline ka olemas või? Ei, ma mõtlesin ikka prügi.“ muigas Locke. „Tuleb varsti. Ja on küll jah, Sam tuleb meile autoga vastu.“ „Kes on Sam?“ päris Locke kahtlustavalt. „Ta oli lastekodus Scott'i hooldaja. Ära muretse, teda saab usaldada.“ seletasin ma rahulikult ja istusin lauale. Locke kergitas varrukaäärt ning lausus: „10 minutit veel.“


Veidi aja pärast avaneski uks ja Julie astus sisse. „Olete valmis?“ küsis naine meid silmitsedes. Vastus oli meile näkku kirjutatud ning Julie noogutas naeratades. Ta haaras nurgast ühe pesukäru ja käskis meil sinna sisse pugeda. „Sinna? Korvi?“ päris Locke üllatunult. Julie noogutas ning me pugesime sisse. Ta viskas meile veel mõned linad peale, et meid näha poleks. Siis avas ta ukse ja lükkas meid ruumist välja. Tundsime, kuidas me mööda koridori edasi liikusime.


Järsku käru peatus. „Mis nüüd?“ sosistas Locke vaikselt. „Kuhu minek?“ kostus valvuri hääl. Tardusin paigale ning palvetasin, et meid ei avastataks. „Viin puhta voodipesu teise tiiba.“ lausus Julie rahulikult. Valvur vaikis hetke, kuid lausus siis: „Tee ruttu, boss tuleb kohe,“ ning lasi meil minna. Hingasin kergendatult ja tundsin, kuidas me edasi liikusime. Siis tabas meid värske õhk. „Võite välja tulla.“ lausus Julie ning tõmbas linad pealt. Astusin ettevaatlikult välja ja avastasin, et me oleme eesruumis. Üks uks edasi ja siis ootas meid vanglaõu. „Mis prügist sai?“ küsis Locke irvitades ja vaatas ringi.


„Kaubaauto tuleb kohe. Sellega saate väravatest välja.“ seletas Julie ja vaatas ringi. „Ma pean nüüd tagasi minema. Olge tublid!“ lausus ta ruttu ja läks käruga tagasi. „Let the show begin..“ pomises Locke ja avas ukse. „Kus see valvur värava juurest kadunud on?“ küsisin ma üllatunult. „Vaata sinna!“ ütles Locke ja viipas värava poole. Valvur oli seal ja võttis kaubaautot vastu. „Hakkab peale..“ ütlesin ma vaikselt ja hoidsin seina äärde.


Kaubaauto sõitis meile päris lähedale, varjasime end prügikastide taha. Valvur ja juht hakkasid kaupa maha laadima. Kui nad viimase kasti maha tõstsid, sulges juht tagumise ukse ja võttis siis kastist kinni, et see sisse viia. Kohe kui nad sisse olid kadunud, jooksime me Lockega auto juurde. Avasime tagumise ukse, läksime sisse ja sulgesime selle vaikselt. Kuulsime veel, kuidas juht tagasi tuli ning autosse istus. „Nädala pärast näeme.“ hüüdis ta valvurile ja pani mootori tööle. „Locke vaatas kella: „Kell on kaks.“ Auto liikus paigalt ning aeglustas siis hoogu. Sireenide järgi oli aru saada, et boss tuli. Tema ees sõidavad alati politseinikud sireenidega. Siis hakkas auto uuesti liikuma ja pööras teele.


„Lõpuks ometi vabad..“ pomises Locke ja naeratas endamisi. Noogutasin ja liikusin tagumise ukse juurde. „Tule, me peame minema.“ sosistasin ma Lockele. „Sõidu pealt avame ukse ja hüppame välja?“ päris naine kulmu kortsutades. „Auto suundub kesklinna. Seal on valgusfoore palju.“ laususin ma muiates ja panin käe lingile. Veidi aja pärast tundsimegi, kuidas auto aeglustus. Avasin ukse ja kohe kui auto oli seisma jäänud, hüppasime me Lockega välja. Jooksime nii kiiresti kui suutsime, et keegi midagi tähele ei paneks. Lõpuks silmasin ma Sam'i autot.


„Seal!“ ütlesin ma Lockele ja viipasin auto suunas. Jooksime autoni ja istusime sisse. „Sa ei kujuta ette, kuidas ma muretsesin.“ lausus Sam ja võttis kohalt. „Kas anti juba häire välja?“ pärisin ma hingeldades ja võtsin noa saapasäärest välja. Sam heitis sellele kõõrdpilgu enne kui vastas: „Ei, nad pole veel midagi märganud.“ „Aga see on ainult aja küsimus..“ pomises Locke. „Laena oma telefoni!“ Sam ulatas mulle oma mobiili ja ma koukisin taskust visiitkaardi välja. „Joe! Ma olen 10 minuti pärast seal, pane relv valmis.“ laususin ma telefoni. „Saab tehtud.“ vastas mees. „Relv?!“ küsisid Samantha ja Locke ühest suust.

Emm. Õmm. Ämm.
Ma olen endiselt pahane su peale, tead seda ikka?
uuut.

Ma võin olla ainus, kes loeb, aga see ei tähenda seda, et sa uusi osi ei peaks panema Mis ma pean nüüd oma vampiirikesest õele ka sinise silma tekitama? Hophop, uut

Sille - Tell me something I don't know.

Merili - Tähendab ikka. See on see põnevuse kerimine. Ja no, sinine silm.. Sa ei julgeks. Ma jõuaks enne juba su kätest kinni haarata kui sa alles löögiks valmistud.

-Shadow- - Tänud (A) Ma pm lihtsalt kujutan ette, et ma olen ise seal. Ja see lõikude asi on meil nagu kirjutamata seadus. Lõigud peavad olema.


Baidavei.. ma tegin väikese valearvestuse osade koha pealt. Paar osakest tuleb ikka veel. Enjoy!


26.Osa


Vaatasin neid hetke mõtlikult enne kui laususin: „Kevin peab oma tegude eest vastutama.“ „Katie, ära tee midagi rumalat,“ ütles Samantha, „Sa saad ju nüüd tõestada, et sa oled süütu ja siis saad vabaks. Aga kui sa Kevini tapad.. siis on sul uus süüdistus kaelas.“ „Mm.. su sõbrantsil on õigus.“ mõmises Locke ja piilus ärevalt ümbrust. „Vahet ei ole.. ma pean ikkagi valmis olema.“ lauasin ma pahaselt. „Keera siit paremale.“ ütlesin ma siis Samantha poole pöördudes ja jälgisin teed.


Mõni minut hiljem peatas Samantha auto ühe vanaaegse välimusega maja ees. „Oodake siin!“ ütlesin ma autost väljudes ja lõin ukse kinni. Kõndisin mööda nagisevaid trepiastmeid üles ja koputasin uksele. „Joe!“ hüüdsin ma sisse piiludes ja koputasin tugevamini. Uks avanes ja ma astusin pimedasse esikusse. Sõnatult ulatas mees mulle kaks relva ja patsutas mulle korraks õlale. Noogutasin tänutäheks ja avasin ukse. „Ole ettevaatlik.“ olid ainsad sõnad, mis Joe suust väljusid. Siis vajus uks mu taga kinni ja ma kõndisin rahulikul sammul kääksuvast trepist alla.


„Võta!“ ütlesin ma autosse istudes ja üht relvadest Locke'le ulatades. Locke ohkas endamisi, kuid võttis relva siiski vastu ja peitis selle oma pluusi alla. „Sõidame!“ laususin ma Sam'i poole pöördudes ja panin turvavöö peale. See oleks küll eriti narr kui ma sellepärast tagasi vangi sattuks, et mul turvavööd peal polnud. „Kuhu me lähme?“ küsis Locke ette kummardades. „Külastame Kevinit.“ ütlesin ma napisõnaliselt ja vaatasin hajameelselt ringi.


„STOP!“ hüüdis Locke järsku ja Sam vajutas piduri põhja nii, et me kõik ettepoole kaldusime. Locke, kellel turvavööd peal polnud, lendas kahe esiistme vahele. „Ai, kuradi perse!“ vandus naine end püsti ajades. Aknast välja vaadates nägin ma vanamutikest koerakesega, kes kätt rinnul hoidis ja ehmunult meie poole vaatas. Korraks käis mu peast läbi mõte, et naine tundis meid ära, kuid siis meenus mulle, et häiret polnud lastud. Meie kadumist polnud märgatud.


„Ma pidin südamerabanduse saama..“ pomises Sam ning hingas sügavalt sisse. „Mulle tundub, et see mutikene samuti.“ lausus Locke oma selga hõõrudes. Sam hingas pahinal välja. „Okei, sõidame.“ laususin ma end kogudes ja sättisin end uuesti istuma. Locke põrnitses kurjalt käigukangi, mis talle sinikad oli põhjustanud. Teda tundes sepitses ta mõnd plaani, kuidas käigukang märkamatult eemaldada ja näiteks mõne veoauto rataste alla heita.


„Kohal..vist.“ lausus Sam ja äratas mu mõtisklustest. Hingasin sügavalt sisse ja välja hingates avasin autoukse. „Suured tänud, Sam. Ma ei unusta kunagi, mdia sa minu heaks tegid.“ laususin ma pilku naisele pöörates. „Pole tänu väärt. Edu teile ja ole palun ettevaatlik.“ lausus Samantha. Noogutasin ja sulgesin autoukse. „Valmis?“ küsis Locke. „Nii valmis kui olla saab..“ pomisesin ma vaikselt ja sammusin maja suunas.


Meie õnneks oli välisuks lahti. Locke võttis relva välja ning astus ettevaatlikult trepist üles. Talitasin samamoodi ja järgnesin naisele. Õige korteriukse taga jäime me seisma. Locke heitis mulle üheainsa pilgu ja pani siis käe lingile. Ettevaatlikult vajutas ta lingi alla ja lükkas ust. Uks avanes väikese kääksatusega, mis meid võpatama pani. Hetke end kogunud, liikusime me edasi. Locke sulges vaikselt ukse ja viipas mulle, et ma vasakpoolsed toad läbi vaataks.


Piilusin kööki, nähes laual poolikut võileiba ja kruusi mahlaga. Kujutlesin, kuidas Scott oma väikeste kätega kruusi võtab ja sealt lonksu rüüpab. Hääletu pisar voolas mu põselt alla. „Katie, tule siia.“ sosistas Locke elutoast. Heitsin pilgu koridori suunas, tagumise toa uks oli praokil. „Kohe!“ sosistasin ma vastu ja liikusin mööda koridori edasi. Avasin ja sulgesin järjest uksi, et kontrollida, kas toad tühjad on. Lõpuks jõudsin tagumise toani. Selle sisu pani mind ahhetama. Nurgas oli segamini voodi, põrandal lebasid mõned mänguasjad. Taipasin, et siin Scott'i kinni hoitigi. Vihalainet alla surudes suundusin ma elutuppa.


„Vaata seda.“ lausus Locke ja ulatas mulle võtme. Võti kuulus pealtnäha mõnele suuremale tabalukule. „Vaata teist poolt.“ lausus Locke ning ma keerasin võtme ümber. Rahuolev naeratus valgus mu näole kui ma märkasin võtmel väikest kirja: Dan's motors. „Kas lähme?“ küsis Locke. Heitsin veel viimase pilgu üle korteri enne kui ümber pöördusin ja esikusse kõndisin. Locke järgnes mulle sõnatult ja kõndis minu kannul trepist alla. „Tead sa, kus see Dan's motors asub?“ pärisin ma naiselt ja kiirendasin sammu. „Vana tankla juures..“ pomises naine.


Varsti jõudsime me bussipeatusesse. „Buss läheb 20 minuti pärast..“ lausus Locke minu tagant ja uuris oma käekella. „Mis me seni teeme?“ küsisin ma tema poole pöördudes. „Lähme poodi.“ muigas naine ja hakkas üle tee minema. „Hulluks oled läinud? Kaks kurjategijat lähevad tihedalt rahvastatud kohta.“ sisistasin ma ta varrukast kinni haarates. „Tule lihtsalt kaasa.“ ütles Locke kulmu kortsutades ja tiris mu endaga kaasa.

Sügav midaiganes selle lõpu kohta.
Aga muidu on endiselt hea !!!
Aga natukene kiiremini tahaks pikemaid osi... (A)
UUUT! :)

Tänane viimane osa siis. Järgmises osas läheb actioniks. Ma nüüd Konte vaatama. Enjoy! ( PS! Mida pikem kommentaar, seda parem. )


27.Osa


„Kuhu kuradi kohta sa mu vead?“ sisistasin ma pahaselt ja põrnitsesin enda ees laiuvat kaubanduskeskust. Sügavalt ohates järgnesin ma Locke'le elektroonikaosakonda. Siis hakkas mul midagi koitma. Locke jalutas otsejoones telekate juurde ja uuris terava pilguga seinale kinnitatud telereid. „Täitsa lõpp, häiret polegi veel antud. Me oleks juba ammu uudistes muidu.“ pomises Locke.


„Kas me nüüd võiksime minna?“ pärisin ma kohal tammudes ja vahtisin ärevalt ringi. „Jah.“ lausus naine naeratades – üks vähestest kordadest, mil ta üldse naeratas – ja jalutas rahulikul sammul poest välja. Pigistasin käed rusikasse ja jalutasin tema kannul välja. Tagasi värskes õhus, vaatas Locke kella. „12 minutit.“ lausus naine ja seadis sammud bussipeatuse suunas.


Istusime pingile ja vaikisime hetke. „Mis meie plaan on siis?“ päris Locke vaikust lõhkudes. „Scott on esmatähtis.“ laususin ma vaikselt ja kohendasin relva oma põues. „Ja kui tema on käes?“ päris Locke edasi. „Siis saame alles Kevinile kätte maksta.“ „Ja Will'ile..“ pomises Locke. „Sa kavatsed oma venna tappa?“ küsisin ma kohkunult. „No ei pea ju kohe tapma. Ma lihtsalt vigastan teda nii, et ta valudes piinleks.“ muigas naine kurjalt ja tõusis siis püsti. Buss saabus varem.


Astusime bussi, ostsime piletid ja seadsime siis end istuma. Vaatasin äraoleval pilgul aknast välja, mõeldes toimuva üle. Mu poeg on oma isa käes vangis ainult, et mees ei tea, et see tema poeg on. Naine, kelle elueesmärk oli mind tappa, aitab mul mu poja kätte saada ning vigastab ka oma venda. Segada hulka veel narkots ja saate kokku päris suure segaduse. Buss peatus järsu jõnksatusega ja Locke andis mulle märku, et ma maha läheks. Astusin tagasi värskesse õhku ja vaatasin ringi.


„Seal!“ lausus Locke ja viipas kõrvaltänava suunas. Hingasin sügavalt sisse, surusin käed taskutesse ja sammusin tema järel tänavasse. „Psst!“ sisistas naine järsku ja viipas seal seisvale autole. Kevini autole. Haarasin põuest relva ja läksin ukse juurde. Tabalukk polnud ees ja uks oli kergelt irvakil. Piilusin hämarasse ruumi. „Tra põnn, ära vingu nii palju!“ kostus seest madal hääl. Tundus, et see kuulus Will'ile. Locke astus mu kõrvale ja piilus samuti sisse. Sees oli küll õpris pime, kuid silmi pingutades võis näha kaht kogu. Lähemal vaatlusel nägin ma, et üks neist hoidis Scott'i jakist kinni.


Locke sammus mu kõrvalt eemale ja uuris hoonet. „Kate, tule siia.“ sosistas ta mulle. Eemaldusin vaikselt uksest ja läksin naise juurde. Ta osutas väikesele aknale meie peade kõrgusel. Vaatasin ringi ja tõmbasin siis prügikasti kõrvalt ühe puukasti akna alla. Locke astus sellele ja üritas akent avada. „Anna nuga.“ sosistas naine. Tõmbasin noa ettevaatlikult põuest välja ja ulatasin Locke'le. Ta surus noa akna ja raami vahele ning muigas siis, kuuldes kerget plõksatust. Peitsin noa tagasi põue ja jälgisin hnge kinni hides, kuidas Locke ettevaatlikult akna avas ja end aknalauale upitas.


Naine tõmbas enda jalad sisse ja maandas tuhmi mütsatusega laohoones. Järgisin tema eeskuju ja maandusin samuti niiskele betoonpõrandale. Meid ümbritsesid suured kastid, täid narkootikume nagu ma eeldasin. Piilusin ühe kasti varjust välja. Seal nad olidki, Kevin, Will ja mu poeg. Haarasin vaikselt relva ja viipasin Locke'le, kes end teise kasti varju sisse oli seadnud. Naine võttis relva kätte ja piilus kasti tagant välja.


Kätega kujundeid luues andis ta mulle märku, et ma Kevin'i sihikule võtaks. Naine tõstis kolm sõrme püsti ja ootas kuni ma valmis olin. Hääletult luges ta numbreid kolmest allapoole ning me kargasime kastide varjust välja. „Tervitus, vennaraas!“ hüüatas Locke ja võttis Will'i sihikule. Mees pöördus üllatunult ümber..

PAAGANAMA PÕNEV!
Ei tohi selliste kohtade peal lõpetada!
selge????
Oootan uut. :)
Kirjutamine 5+ ja... jamh. Tee nüüd selline mõnus lõpp, kus onüks lause: Locke lasi Willi ja Kevini maha ning happily ever after. :)
Tänan !

Läheb actioniks See on siis minu arvestuste järgi eelviimane osa. Ja lõppu ma ei muuda. pole mõtet vinguda. Sisukad kommentaarid endiselt oodatud ja kui midagi segaseks jäi, siis küsige. Enjoy!


28.Osa


..Ning siis valgus ta näole õel muie. „Tere, Leanne.“ lausus mees stoilise rahuga. „Mu nimi on Locke!“ pigistas naine vihaselt hammaste vahelt. „Lase Scott lahti!“ hüüdsin ma talle, samaaegselt Kevinit sihikul hoides. Will vaid irvitas meie üle ning tõmbas Scott'i enda ette. „Noh, õeke, tulista kui julged.“ naeris mees. „Locke, EI!“ hüüdsin ma kohkunult, nähes, et naine kaitseriivi maha võtab. Mu hetkelist segadust kasutas aga ära Kevin, kes paari sekundiga minu juurde jõudis ja mind maha paiskas.


„KATIE!“ kriiskas Locke, kuid hoidis siiski Will'i endiselt sihikul. Rabelesin Kevini haardes, püüdes relvaotsa tema poole suunata. Mees kangutas mu sõrmi, et relva lahti saada, kuid kuidagi suutsin ma siiski relvatoru kergitada ja tulistasin teda õlga. Kevin karjatas valust ning tõmbus eemale. „Kuradi lits!“ hüüdis mees mulle. Olin kohkunud oma teost ning tõusin aeglaselt püsti. Mu käed värisesid ning relv kukkus maha. Minu õnnetuseks otse Kevini haardeulatusse. Kiljatasin kui mees relva haaras ja selle minule suunas.


Lugesin mõttes oma viimset palvet ja lootsin, et mu pojaga kõik korda saab. Kuid siis, minu suureks ehmatuseks, pööras Kevin relva Scott'i poole ja tulistas. Locke reageeris kiiresti ja tulistas Kevinit südamesse nii, et mees maha varises. Karjatus pääses mu kurgust valla, vaadates, kuidas mu poja verine keha põrandale vajub. „Türa mees, mida sa teed?“ karjus Will ning silmitses oma verotsevat jalga. Kuul oli Scott'i keha läbistanud ja Will'i jalga haavanud.


Jooksin ehmunult Scott'i suunas, kuid enne kui ma tema juurde jõudsin, peatas mind külm relvatoru mu meelekohal. „Will, asi pole seda väärt..“ lausus Locke rahulikult ja astus lähemale. „Ära liiguta!“ hüüdis Will relvatoru Locke poole suunates. Kuid naine oli kiirem ja tulistas Will'i kõhtu. Mees haaras oiates kõhust kinni, kuid tõstis siiski käe ja üritas Locke'le pihta saada. Õnneks riivas ta ainult naise õlga.


Nutsin oma poja elutu keha kohal. Locke kükitas maha ja haaras mul ümbert kinni, mins tugevalt kallistades. Üle tema õla nägin ma veel Kevini keha viimseid tõmblusi. Viimase asjana kuulsin ma sireene ning siis vajus kõik pimedusse..


„Naine, 20-dates. Kaotas šoki tõttu teadvuse. Viige ta üksikpalatisse..“ kostusid segased hääled. Kus ma olen?.. mõtlesin ma endamisi. Tundsin, kuidas pimedus taas mu keha üle võimu haaras ja mu mõtted summutas...


Ärkasin alles järgmisel hommikul. Vaatasin hetke heledas palatis ringi, mõtiskledes, mis ma seal teen. Järsku meenus mulle kõik. „Scott! Kus mu poeg on?“ karjusin ma oma käheda häälega. Õde jooksis palatisse ja uuris mu näite. „Kus mu poeg on?“ kordasin ma oma küsimust ja hakkasin juhtmeid enda küljest ära kiskuma. „Preili, palun lõpetage!“ lausus õde pahaselt ja haaras mu kätest kinni. „Ma tahan oma poega näha!“ pressisin ma vihaselt läbi hammaste. „Teie poeg on surnud..“ ütles õde lause, mida ma kõige enam kartnud olin..

OMFG !
KÄRKA!
Homme... homme...
Sul hakkab bio siis, kui ma ka kolmandal olen !
Tead... sa saad tappa. Sa saad NII TAPPA!
leini võtan ka appi!
*laamendab*
Ei, ei, ei...
Ja palun ÄRA TULE ÜTLEMA, et Kevin surnud on?
Aeh.
*hingab* sisse-välja-sisse-välja...
Uut ootan siiski.

Ja mis kuradi pärast Kevin surnud ei tohiks olla?
Tema oligi see kõige hullem värdjas...
Ja nagu mismõttes sa ta poja ära tapsid?
Kuule sa ikka nõuad sinist silma. Seekord ka ärakisutud juukseid!
Oehhhh!
Jube juuu!
Vastik oled.
Vastik.
Vastik.
VASTIIIIK!
Mhhhh. UUUUUUUUUUUUUUT, RAISK!