313 ehk Katie lugu { Lõpetatud }

Suht lühike osa, aga see-eest saate jälle killukese Katie minevikust teada. Ja muidugi saate teada ka Locke nime Muide, jutus on siis järgmine päev juba. Juhuks kui te aru ei saanud. Enjoy!


10.Osa


Läksin tagasi oma kongi ja otsisin madratsi alt päeviku. Kirjutamine rahustab.

Kevin pakkus mulle ühte diili. Ma olin loll ja noor ja mõtlesin ainult rahast ja kui palju uusi riideid ja värke ma selle eest osta saaksin. Oli nõus. Kevin oli muidugi väga õnnelik. Ma oleks ka tema asemel. Aga Locke nii õnnelik polnud..



„Mida kuradit? Selle bitch'i võtad kampa?“ kriiskas Leanne üle pargi. „Ann, rahune maha. Ta sobib küll.“ ütles Kevin teda vaigistada püüdes. Mina seisin vaikides kõrval ja jälgisin neid kahte vaidlemas. „Kurat sa pole teda mingi aasta otsa näinudki ju.“ karjus Leanne edasi. „Ta juba seletas, et isal olid tööga mingid jamad ja nad pidid uttu tõmbama. Ma ei saa aru, mis su probleem on nüüd?“ karjus nüüd ka Kevin. „Ah, mis iganes..“ pomises Leanne pahaselt ja jalutas minema. „Mis tal nüüd hakkas..“



Ma teadsin väga hästi, mis Lockel ahk Leanne'l hakkas. Jah, Locke nimi on Leanne, Leanne Locklear. Igatahes. Ta oli Kevinisse armunud. Ja ta aimas, et meie vahel midagi oli. Eriti veel vaadates kui õnnelik Kevin oli kui ma tagasi tulin. Ega minagi väga ära ei tahtnud minna, aga ma ei suutnud Kevinile öelda, et ma rase olen. Mu ema pidas lahkumist parimaks lahenduseks. Olin veidi alla aasta ära. Kui Scott sündis, tulime tagasi.


„Lukustame kongid!“ kajas hääl üle vangla. „Mida kuradit..?!“ pomisesin ma segaduses. Lõunasöögini oli pool tundi, kongid peaks lahti olema. Minu kongist möödus valvur, kelle ma kinni pidasin. „Ou, miks kongid lukku pannakse?“ pärisin ma ärevalt. „Boss tuleb kontrollima.“ lausus valvur pahaselt ja heitis pilgu ma konginumbrile. „Sulgege 313!“ hüüdis ta üle vangla. Ohkasin, vaadates, kuidas uksed mu ees sulgusid ja plõksatus minu vangistamisest märku andis.

Mis mõtet ta siin kirjutab?
andke talle Oskar,Novell või mis iganes ära ja asi on Okey.
Liiga hea ^^

Ma juhe.
Mida ThatsMe öelda tahtis? (A)

Muidu - meeeeedldis. :)
Uuut. :)

Ja nüüd siis selgub kõik. Enjoy!

11.Osa


„Avage kongid!“ Ohkasin ja tõusin püsti, valmistudes kongist väljuma. Uks avanes ja ma läksin alla, sööklasse. Haarasin endale lõunasöögi ja läksin oma lauda. Seal ootas mind ees Locke. Ohkasin veelkord ja istusin temast välja tegemata oma kohale. „Noh, saan ma juba oma kauba või?“ päris naine mu kõrval. „Liiga kärsituks ei tasu minna,“ laususin ma rahulikult. „Pea meeles,K. Sul on vähe aega. Ja kui see aeg otsa saab, lõppeb ka su kalli pojukese elu. Tik-tak!“ sosistas Locke mulle kõrva ja lahkus.


„Nii, nüüd räägid sa mulle küll ära, mis värk sul selle mutiga on!“ lausus Jamie pahaselt mu ette istudes. Vaatasin talle otsa, naise silmis peegeldus järjekindlus ja tohutu uudishimu. Lükkasin kandiku eemale ja läksin tagasi üles, enda kongi. Istusin seal veidike ja siis ilmuski mu ukseavasse Jamie. Nagu ma arvanud olingi. „Pole kõht tühi?“ küsis ta kulmu kortsutades. „Pole isu.“ laususin ma vaikselt ja tõmbasin kardina ette.


„Ma räägin sulle selles kõigest kahel tingimusel.“ laususin ma ning viipasin Jamie enda kõrvale istuma. „Ja need oleks?“ „Esiteks, sa ei räägi sellest kellelegi. Isegi mingile kuradi preestrile mitte.“ laususin ma talle pingsalt otsa vaadates. „Luban. Ja teine?“ „Sa aitad mul mu poja elu eest võidelda.“ Jamie silmad läksid hiiglasuureks ja ta lausus: „Sul on poeg?“


„Jah. Ja mu poja elu on ohus.“ laususin ma vaikselt. Jamie vaatas mind ootusärevalt ja ma alustasin seletamist. „Ma olin 16. Peol.. magasin Keviniga. Jäin rasedaks... Siis põgenesime perega linnast, et keegi teada ei saaks. Kevin ei tea muide siiani. Kui Scott – mu poeg – sündis, olin ma juba 17. Kui ta mõnekuune oli, kolisime me tagasi. Kevinil oli muidugi väga hea meel. Locke'l mitte..“ „Sa tead teda juba nii ammu või?“ päris Jamie üllatunult. „Jah.. Leanne.. või noh.. Locke oli Kevinisse armunud. Aga Kevin jooksis koguaeg minul sabas. Kui Kevin mind nende kampa võttis, sai Locke mõõt täis.“


„Kampa?“ „Jah.. Kevin oli diiler. Ja.. ma aitasin teda. Vastutasuks lubas ta mulle 30 % kasumist. Locke üritas mulle igal võimalikul moel sitta keerata. Ta varastas mu narkotsi, lavastades mind süüdi. Aga kõik tuli välja. Kevin viskas Locke kambast välja. Siis see juhtuski.. Ma olin vastutav ühe suurema saadetise eest. Kaup läks kaduma. Algul arvasid kõik, et Locke on süüdi, sest mina olin alles noor ja nii. 18 olin siis. Locke ajas kõik tagasi ja lavastas minu süüdlaseks.“


„Issand..“ pomises Jamie ja vahtis mind pärani silmadega. „Mendid said mu kätte ja ma sattusin siia. Ma ei tea siiani, kes mu süüdi lavastas. Locke see ei olnud.“ „Kuidas sa nii kindel oled selles?“ „Sellepärast ta minuga räägibki.. Ta tahab oma kaupa tagasi. Või mu poeg sureb..“ laususin ma vaikselt ja põrnitsesin põrandat. „Kui suur see saadetis oli?“ küsis Jamie siis kõhklevalt. „ 950 kilo amfetamiini.“ „Ossa vana **** “ pomises Jamie.

Aideeeeeeem.
Ma kärbun siin põnevusse, Kärka!
Ruttu uuuut!

Uus, lühike ja mõttetu osa. Spetsiaalselt Sillele. Enjoy!


12.Osa


„Jamh..“ pomisesin ma vaevukuuldavalt. „Seda on nagu.. sitaks.“ ütles Jamie. „Ma tean.. Miks ma muidu siin olen.“ „Kuule, ma polegi küsinud. Palju sa aastaid said?“ „40... 4 on istutud, 36 veel. Hea käitumise korral ehk 30.“ ütlesin ma vaikselt ja tõmbasin kardinad eest. Mulle vahtis otsa Locke, oma kongiukselt. Põrnitsesin teda vihaselt ja pöördusin siis tagasi Jamie poole. „Ära sina Locke'ga tegemist tee.“ „Okei, emme..“ lausus Jamie irvitades ja läks mu kongist välja. „Ma lähen nuian sööklast veel õuna, toon sulle ka?“ Noogutasin ja vaatasin veel korraks Locke kongi poole. Naine oli kadunud.


Võtsin sahtlist telefonikaardi ja löksin automaadi poole. Number valitud, jäin ootama. „Jaah..“ pomises unine hääl. „Kevin?“ „Mina jamh.. kes tahab?“ „Ma olen Katie. Kevin, meil on jama.“
„Katie? Mida kuradit?“ „Ma eeldan, et su toakaaslane ei rääkinud, et ma helistasin..“ pomisesin ma telefoni. „Ei.. oota.. Mis jama meil on? Minu teada on sinul jama. Sina oled see, kes seal vanglas kõduneb.“ irvitas Kevin. „Haahaa.. väga naljakas. Tule mind homme külastama.“ Panin toru hargile ja kaalusin korraks, kas oli õige tegu Kevin siia kutsuda. „Ta peab teadma..“ pomisesin ma enda üigustuseks ja läksin söökla poole.


Mulle tuli vastu Jamie, kaks šokolaadi käes. „Säh!“ ütles ta ja viskas ühe mulle. „Õunad on otsas, aga ma vingusin seni kuni need sain.“ Muigasin, Jamie oskas inimestele seni pinda käia kuni ta sai, mis tahtis. „Tänks..“ laususin ma ning hammustasin šokolaadist suure ampsu. „Piljardit viitsite?“ kädistas Elizabeth mu kõrva ääres. Pöörasin ümber, seal seisiski tema koos oma õega. Vaatasin Jamie'le korra otsa, ta noogutas nõusolekuks. „Ikka!“ ütlesin ma naeratades ja kugistasin viimase osa šokolaadist alla.

Uus, lühike ja mõttetu osa spetsiaalselt Sillele.
Hurraaaa!
Ei, hea oli. (:
Kevin on issi, Kevvu on issi.
Ootan uut.

Nii, nagu näitab ka selle osa number, tabab ka jutu tegelasi ebaõnn. Kohe ei pruugi te kõigest aru saada, aga varsti mõistate kõike Enjoy!


13.Osa


Poole mängu ajal tuli valvur saali ja hüüdis: „313, sulle on telefon!“ Põrnitsesin teda pahuralt, ma vihkasin nende kommet meid numbrite järgi kutsuda, ning sammusin automaadi poole. „Jah,“ laususin torusse. „K, siin Kev. Kuule, ma tulen sind homme vaatama. Millal teil need külastusajad on?“ Hingasin kergendatult ja laususin: „Kell 12 saad tulla juba.“ „Okei, kell 12 näeme siis. Tsau.“ lausus Kevin. „Tsau jah..“ pomisesin ma torusse ja läksin tagasi piljardilaua poole.


Jamie vaatas mind korraks uudidhimulikult, kuid ei lausunud õnneks midagi. „Ma lähen jooksen mõned ringid,“ ütlesin ma neile ja läksin tagasi oma kongi. Riided vahetatud, suundusin ma õue ja läksin rajale. Olin just oma teist ringi lõpetamas kui minuga liitus Locke. „No, kuidas edeneb?“ lausus naine irvitades. „No mis kurat see sinu asi on? Rahune, ma juba ütlesin, et liiga kärsitu ei tasu olla.“ ühmasin ma talle pahaselt ja kiirendasin tempot.


Jooksin veel mõned ringid ja suundusin siis pesema. Ülejäänud õhtu möödus mul kongis igavledes. Läksin alla vaid õhtusöögiks, kuid ega mul isu endiselt polnud. Olin liiga ärevil järgneva päeva tõttu. Enne kui ma arugi sain, oli aeg magama heita ning mind lukustati mu kongi.


Järgmisel hommikul ärkasin ma eriti vara. Sain valvurilt loa pesema minna ja vahetasin ka riided. Veidi aja pärast tõusid ka teised ja vanglaruume täitis tavapärane jutusumin. Otsisin rahva hulgast Jamie üles ja vedasin ta kõrvale. „Kevin tuleb täna siia.“ ütlesin ma ärevalt ringi vaadates. Locket polnud paista. „Mis? Kas sa ütled talle?“ päris Jamie kulme kergitades. „Ma ei tea..“ pomisesin ma tasakesi ja jalutasin tema kõrval sööklasse.


Pärast hommikusööki läksin ma tagasi oma kongi ja võtsin päeviku. Lehitsesin seda veidike, mõeldes, mida edasi kirjutada. Pea oli täiesti tühi. Ohkasin ja lukustasin päeviku taas. Pistsin selle tagasi madratsi alla ja vaatasin Scott'i pilti. „313, sulle on külaline.“ lausus mu kongiuksele ilmunud valvur. Vaatasin ärevalt kella, mõni minut üle 12. Tõusin püsti ja liikusin valvuri järel külastusruumi, Jamie ja Locke pilgud mind saatmas.


Astusin väiksesse tuppa ja jäin Kevinit vaatama. Ikka need samad pruunid juuksed, rohelised silmad. „Hei,“ lausus Kevin vaikselt. Võtsin istet ja laususin: „Hei jah.“ Vaikisime veidike kuni Kevin lõpuks küsis: „Räägi, mis jama meil siis on?“ Mõtlesin hetke ja laususin siis: „Locke on siin.“ Kevin oleks ehmatusest toolilt maha kukkunud. Muigasin, selline oli ka minu esmane reaktsioon. „Siin? Et siis..“ „Jah.. minu tiivas.“ „Eem...“ pomises Kevin. „Ta tahab teada, kus kaup on. Locke arvab endiselt, et mina olen selle kõige taga.“


Kevin kratsis mõtlikult kukalt ja nõjatus seljatoele. „See on nüüd jama küll, jah..“ ütles mees mõtlikult. Vaatasin teda hetke, mõeldes, kas rääkida talle kogu lugu või mitte. „Ta ähvardab mu poja tappa kui ma talle kaupa ei tagasta.“ laususin ma vaikselt. „Su poja? Sul on poeg?!“ hüüatas Kevin ja jäi ming pingsalt vaatama. „Jah.. ma.. mul on poeg. Scott..“ ütlesin ma. Otsustasin talle hetkel veel seda mitte öelda.


„Tead mis, ma mõtlen midagi välja. Sina vaata, et su poeg koguaeg valve all oleks. Ole tubli!“ lausus Kevin püsti tõustes. Noogutasin ja tõusin samuti. Kevin kallistas mind veel hüvastijätuks ja lahkus.


„Will, mul on sulle üks ülesanne.“ ütles Kevin koridoris tammudes. „Nomh.. räägi.“ vastas Will telefoni. „Vaata, ma rääkisin sulle sellest Locke jamast. See „kadunud“ kaup ja värki..“ ütles mees muiates. „Noo, mis sellega?“ „Locke tahab oma kaupa tagasi, sinu asi on, et ta teada ei saaks, mis tegelikult toimub.“ ütles Kevin ja väljus vanglaväravatest. „Aga see vanglabeib, Katie?“ küsis Will. „Temaga tegelen ma ise.“ lausus Kevin telefoni ja lõi siis klapi kinni. Käsi taskusse surudes tammus mees vanglast eemale.

(Samal ajal..)

„Nonii, preili. Ma juhatan teid tagasi teie kongi.“ lausus valvur ja lukustas külastusruumi ukse. Tagasi teiste vangide juurde jõudes, astus Jamie mulle kohe lähemale ja küsis: „Kas sa ütlesid talle?“ Raputasin pead ja vaatasin silmanurgast Locke poole. Naine põrnitses mind vihaselt ja läks siis trepist üles. Ohkasin ja läksin Jamie'ga piljardit mängima.

Okei.
Kevv on tegelikult paha, eksoleee???
Okei.
ootan põnevusega uut. :)
Kusjuures- parajalt pikk osa.
Kk. Tsekkame, kas sa mesas ka..

Üks suht mõttetu osa tegelt. Mitte väga, aga nomh.. Jah. Enjoy!


14.Osa


„Kurat..“ pomisesin ma pahaselt, vaadates, kuidas must kuul auku veereb, valge selle sabas. „Haah, minu võit. Lao raha lagedale!“ parastas Jamie ja sirutas peopesa ootavalt ettepoole. Lajatasin sajalise ta käele ja panin kii lauale. Siis kõlas lõunasööki märkiv kell ja me läksime sööklasse. Supitaldrik kandikul, jalutasin ma teiste laudade vahelt oma lauani ja istusin maha. Vaatasin korraks ringi, pilguga Locket otsides. Naist polnud kuskil näha ning ma asusin sööma.


„Kuidas sina alati minust enne lauda jõuad?“ vingus Jamie mu ette kõndides ja pani oma kandiku ettevaatlikult lauale. Vaatasin ta ääreni täiskuhjatud kandikut ja laususin: „Ma ei söö nii palju.“ „Sõimad mind paksuks või?“ naeris Jamie ja asus supi kallale. Muigasin ja sirutasin käe soola järgi. Kuid kellegi käsi napsas soolatoosi mu eest. Valmistusin juba Locke'le paar sõimusõna ütlema, kuid pilku tõstes nägin, et tegu oli Eliza'ga. Naine istus lauda ning raputas oma supile soola. „Hei! Kas te mu õde olete näinud?“ lausus Eliza, talle omasel kädistaval toonil. Raputasin pead ja haarasin temalt soolatoosi.


„Vaata peeglisse, siis leiad ta üles!“ üritas Jamie vaimukas olla. Eliza't polnud aga nutikusega õnnistatud nind naine jäi Jamie'le lolli näoga otsa vaatama. „Mida Elizabeth peeglis peaks tegema?“ päris ta kulmu kortsutades, mispeale me Jamie'ga naerma purskasime. „Sa ei saa aru või? Ta on su kaksikõde, te olete sarnased. Kui sa peeglisse vaatad siis..“ seletas Jamie, kuid nähes Eliza juhmi ilmet, jättis ta asja katki ja pöördus tagasi oma supi poole.


„Muide, kes minuga täna õhtul telekatuppa tuleb?“ küsis Jamie veidi aja pärast ja haaras leivaviilu. „Oleneb, mis sealt tuleb.“ ütlesin ma ning jäin talle ootavalt otsa vaatama. „BBB!“ ütles Jamie naerdes ja lükkas kandiku eemale. „BBB? Mis see on?“ küsis Eliza mu kõrval. „Big, Black and Beautiful.“ muigas Jamie ja tõusis laua tagant püsti. „Aa, et siis sari sinust?“ küsisin ma irvitades. „No sa ikka tahad kere peale saada?“ naeris Jamie ja hakkas sööklast välja kõndima. „Kelle käest?“ küsisin ma ta kõrvale astudes. Jamie vaid muigas ja kõndis vaikides edasi.


„Will!“ hüüdis Kevin tagasi korterisse jõudes. „Noomh..“ venitas mees ning astus elutoast välja. „Jumala eest, pane riidesse.“ ütles Kevin vastikustundega, vaadates oma korterikaaslast täpilistes bokserites. „Jajaa..“ pomises Will ja suundus magamistoa poole. „Lähme teeme ühe sõidu!“ hüüdis Kevin talle järele ja avas kapiukse. Sealt õige võtme haaranud, pistis mees selle taskusse ja haaras kapilt ühe õuna. Veidi aja pärast väljus Will magamistoast ja mehed läksid vaikides alla.


Kevin keeras auto kõrvaltänavasse ja jäi sinna seisma. „Kontroll?“ päris Will autost väljas astudes. „Seda ka jah.“ lausus Kevin ja võttis taskust võtme. Ta avas ukse ja lasi Willi sisse. Mees vaatas veel ringi ja astus Willi järel jahedasse ja pimedasse ruumi. Ta vajutas ukse kõrval olevale lülitile ja pani ukse enda järelt kinni. „Tundub, et kõik on siin.“ lausus Will ringi käies ja lasi silmadega üle puukastide. „Tundub nii.. Aga varsti enam mitte.“ muigas Kevin ja astus ühe kasti juurde.


„Mis sa sellega mõtled?“ küsis Will riiuli juurde astudes. „Müük toimub. Ulata mulle see kang.“ Will võttis oma seljatagant kangi ja andis selle Kevini kätte. Kevin tõmbas kangi abiga kastil kaane pealt ja naeratas, nähes kotikesi amfetamiiniga. „Too see spordikott sealt nurgast.“ lausus mees ja hakkas kotte välja tõstma. Ta loendas kümme kotikest ja pani need ettevaatlikult spordikotti. Seejärel tõmbas ta kotiluku kinni ja lõi kastile uuesti kaane peale. „Lähme,“ lausus Kevin ja vinnas koti õlale. Ta kustutas tuled, lukustas ukse ja pani koti auto tahaistmele. Siis istusid mehed autosse ja lahkusid pimedalt kõrvaltänavalt.

VÄGA!

uut ja uut ja uut ja ikka põnevat

Hea! (Y)
Jätkuvalt meeldib. :)

Okei, uus osa siis. Ja sry selle eest, mis siin osas juhtub. (A) Ma tean, et see teile arvatavasti ei meeldi aga nomh.. Enjoy!


15.Osa


Lahkusin Jamie kõrvalt ja suundusin oma kongi. Kergitasin veidi madratsit ja sirutasin käe päeviku poole. Minu üllatuseks aga seda polnud. Vaatasin kerges paanikas kogu kongi üle. Päevik oli läinud. „Locke..“ sisistasin ma vaikselt ja läksin teisele poole treppe. Astusin naise kongiuksele ja nägin, et see oli tühi. Ma otsustasin võimalust kasutada ja hakkasin oma päevikut otsima. Lõpuks leidsin selle kapi taha surutult. Lukk oli küljes ja päevik oli puutumata. Hingasin kergendatult ning jalutasin tagasi enda kongi.


Veidi aja pärast nägin Locket oma kongi poole jalutamas. Läksin muiates oma kongiuksele ja jin vaatama. Nagu ma arvanud olin, ilmus naine vihaselt uksele ja põrnitses mind altkulmu. Näitasin talle külma rahuga keskmist sõrme ja läksin tagasi kongi. Päeviku pistsin ma esialgu lukustatud sahtlisse ja riputasin võtme endale uuesti kaela. Tõmbasin kardinad ette ja vahetasin ruttu riided. Siis suundusin välja teistega korvpalli mängima.


Kui meil mäng lõpuks läbi sai, läksin ma pesema ja suundusin seejärel sööklasse. Seal nägin ma Eliza't. „Hei!“ hüüdsin ma rõõmsalt ning haarasin kastist ühe jogurti ja korvi seest ühe saiakese. „Hei..“ pomises Eliza ning võttis klaasi mahla. „Mis viga?“ pärisin ma ta murelikku ilmet nähes. „Mu õde pole ikka veel välja ilmunud..“ pomises Eliza. „Kas sa valvuritele teatasid?“ „Ei, veel mitte.“ lausus naine pead raputades. „No siis alusta sellest.“ Eliza noogutas juba veidike rõõmsamalt ja väljus sööklast.


Istusin laua taha ning olin just sööma hakkamas kui kuulsin karjatust ja Eliza häält: „Eii.. see ei saa.. eii.. .“ Jooksin koos teistega sööklast välja ja nägin esialgu vaid Elizat. Ettepoole sammudes nägin ma ka kanderaamil Elizabeth'i elutut ja verist keha ning kahte valvurit. Astusin Eliza juurde ja võtsin tal ümbertkinni. Valvurid viisid Elizabeth'i surnukeha ära ja teised vangid läksid tagasi sööklasse. „Hei, kuulge, mis..“ alustas Jamie, kuid jättis oma lause pooleli, nähes Eliza't nutmas.


Jamie vaatas mind küsivalt ning ma raputasin õrnalt pead. Siis tuli G-tiiva juhataja ja viis Eliza ära. Arvatavasti arsti juurde rahusteid saama. „Mis toimub?“ päris Jamie mu kõrvale istudes. Ohkasin ja laususin: „Elizabeth on surnud.“ „Misasja?! Kuidas?“ karjatas Jamie. „Ma ei tea.. vaata Eliza õtles, et ta õde on kadunud. Siis ta just enne tuli sööklasse minu juurde ja ütles, et Elizabeth on ikka veel kadunud. Ma ütlesin, et ta valvuritele teataks. Ta läks sööklast välja seda tegema ja siis ma kuulsin karjatust. Läksin välja ja nägin Elizat nutmas ja Elizabethi verist surnukeha kanderaamil..“


„Issand.. Kui õudne..“ pomises Jamie mu kõrval. Noogutasin ja jäin mõttesse. Kes küll midagi sellist võiks teha.. . „Kuuled või?“ tõi Jamie hääl mu reaalsusesse tagasi. „Mhh?“ „Kust ta leiti?“ päris Jamie. „Eem.. ma ei tea.“ pomisesin ma mõtlikult. „Lähme uurime valvurilt järgi.“ laususin ma otsustavalt ning tõusin püsti. „Nad ei ütle meile nagunii midagi aga noh..“ pomises Jamie ja järgnes mulle.

Põnev (HH)
UUT!

Täitsa põnev, lase samas vaimus edasi
UUT

No eks ma üritan. Enjoy!


16.Osa


„395, sulle on külaline!“ hüüdis valvur minust möödudes. Vaatasin imestunult selja taha. „Issand, kes Locke'le külla tuleb?“ ütles Jamie mu kõrval. Vaatasin, kuidas naine segaduses valvuri kõrval minema jalutas. „Tundub, et tema mõtleb sama..“ laususin ma Jamie'le ja kõndisin edasi. „Hei!“ hüüatasin ma valvurit nähes. Mees pööras ümber ja ootas kuni me temani jõudsime. „Mis juhtus? Kuidas Eliza'l on?“ pärisime me Jamie'ga.


„Eliza'ga on kõik korras, aga... Ma ei saa teile kindlalt öelda, aga arvatavasti keegi vangidest tappis ta.“ lausus mees. „Kas me Eliza't näha saame?“ küsisin ma vaikselt. Valvur vaatas meid kõhklevalt, kuid noogutas siis ja juhtis meid haiglatiiba.


„Will? Issand, mis sa siin teed?“ hüüatas Locke külastusruumi sisenedes ja tormas oma venda kallistama. „Ma tulin sind vaatama.“ lausus mees ja kallistas oma õde vastu. „Noh, Ann.. Kuidas siis vanglaelu on?“ päris Will muiates. „Ära kutsu mind Ann'iks. Ja vanglaelu sakib. Nagu ikka..“ „Ahjaa, vabandust. Sa oled ju sarimõrvar Leanne „Locke“ Locklear.“ turtsatas Will ja istus laua äärde. „Haahaa.. väga naljakas tõesti.“ ütles Locke pahaselt ja istus samuti.


„Kuule, ma kuulsin, et Kate on ka siin?“ päris Will ettevaatlikult. „Mhmhh.. Minu õnneks. Nüüd ta lausa peab mulle ütlema, kus kaup on.“ irvitas Locke. „Kust sa võtad, et ta seda teha kavatseb?“ „Siin tuled sina mängu. Mul on sinult teenet vaja.“ lausus naine. „Noomh..“ ütles Will. „Sa pead ta poja röövima.“


„Eliza? Kuidas sul on?“ ütles Jamie vaikselt voodile lähemale astudes. „Juba parem. Arstid andsid mulle rahustit. Aga ma pean ööseks siia jääma.“ lausus naine ning suunas pilgu tagasi voodile. „Kas nad ütlesid teile, et Elizabeth tapeti?“ päris ta. „Jah..“ pomisesin ma vaikselt ja lisasin: „Nad kahtlustavad, et see on keegi vangidest. Meie tiivast arvatavasti..“ Eliza noogutas ja pisar veeres üle ta põse. „Kas te jätaksite mind nüüd üksi?“ küsis ta vaikselt. Noogutasin ja lahkusin koos Jamie'ga.


Astusin piljardisaali just samal hetkel Locke'ga. Naine põrnitses mind kurjalt ja läks siis trepist üles. Kehitasin õlgu ja istusin laua taha...


„No, kuidas läks?“ päris Kevin ning ootas kuni Will oli väravatest välja astunud. „Ta tahab, et mina Scott'i rööviks.“ muigas Will ja võttis taskust suitsupaki. „Ja mis sa ütlesid?“ küsis Kevin irvitades. „Olin nõus, nagu peab.“ ütles Will ja tõmbas ühe mahvi. „Väga hea..“ pomises Kevin. „Let the game begin.“ muigas Will ja tõmbas teisegi mahvi.

Super lihtsalt.
UUT!

17.Osa


Jamie astus laua juurde ja jäi mind ootavalt põrnitsema. Kergitasin pilgu ja vaatasin teda küsivalt. Kui naine endiselt midagi ei lausunud, ütlesin ma: „Mida?“ „BBB hakkab kohe.“ lausus Jamie rahulikult. „Ahjaa..“ ütlesin ma muiates. „Tahad end telekast näha, jah?“ pärisin ma irvitades ja tõusin püsti. Teenisin selle lausega Jamie'lt löögi ribidesse ja läksin oiates tema kõrval telekatoa poole.


Istusime diivanile ja jäime reklaame põrnitsema. „Ma vihkan reklaamipause..“ pomises Jamie mu kõrval. Noogutasin ja tõusin. „Ma lähen lunin midagi näksida.“ Jamie noogutas nõusolevalt ning ma läksin ruumist välja. „Kuidas su pojakesel läheb siis?“ päris Locke mu kõrvale tulles. „Ütle sina mulle.“ laususin ma pahaselt ja läksin sööklaleti juurde. „Mary! Anna meile midagi näksida telekatuppa.“ palusin ma vanemalt naiselt. Naine noogutas rõõmsalt ja ulatas mulle kaks pakki krõpse ja suure kausi. „Aitäh!“ ütlesin ma rõõmsalt ja jalutasin sööklast välja.


„Noo, said midagi?“ küsis Jamie mu käest, pilk teleril. „Jamh,“ ütlesin ma vaikselt ja avasin krõpsupakid. Valasin nende sisu kaussi ja laususin: „Tutvused tulevad kasuks.“ Jamie muigas ja sättis end mugavamalt istuma.


„Tervist, kas Scott Wilkins on siin?“ päris Will ja kohendas ma jakihõlmu. Samantha vaatas meest kahtlevalt ja küsis: „Kes te talle olete?“ „Ma olen lastekaitsest. Tulin ta olukorda uurima. Noh, ta on ju eriline juhtum, sest ta ema on vanglas nagu ma aru sain? Kathleen Wilkins?“ seletas Will ja ulatas Sam'ile oma visiitkaardi. Samantha noogutas ja uuris kaarti. Brian O'Connell seisis seal. „Siiapoole, Hr. O'Connell.“ lausus Sam sõbralikult ja juhtis mehe mööda koridori edasi.


Jamie naeris mu kõrval ning see võttis ka minu muigama. Siiski olin ma mõtetega Elizabeth'i surma ja Scott'i juures. Mida Locke oma küsimusega mõtles? Kas Scott on tõesti nende käes? Kes tappis Elizabeth'i? Tuhanded küsimused keerlesid mu peas. „Ma tulen kohe tagasi.“ laususin ma Jamie'le mispeale naine noogutas ja jälle naerma puhkes. Kõndisin oma kongi ja võtsin sahtlist telefonikaardi. Otsisin vaba automaadi ja valisin lastekodu numbri.


„Tervist, Kennedy lastekodu siinpool.“ „Tere, ma sooviksin Samantha'ga rääkida.“ laususin ma ja vaatasin ärevalt ringi. „Samantha tegeleb hetkel lastekaitseinspektoriga. Kas ütlen talle midagi edasi?“ Ohkasin ja laususin: „Ei aitäh. Head õhtut.“ „Head õhtut,“ vastati mulle teiselpoolt ja ma panin toru hargile. „Kurat..“ pomisesin ma endamisi ja läksin tagasi telekatuppa.

jätka, läheb aina põnevamaks

VEEL

Sry, osad hakkavad nüüd väga harva tulema. Koolis kiire. Enjoy!


18.Osa


„No mai või, see Emma on ikka nii veider..“ seletas Jamie mu kõrval. „Kuuled ka või?“ küsis ta mind õrnalt müksates. „Mhh?“ mühatasin ma mõtetest ärgates. „Oled ikka sellel planeedil või?“ naeris Jamie ja hakkas õhinal Emmast ja tema veidrustest seletama. Siis kõlas kell ja me läksime koos teiste vangidega sööklasse. Vaatasin ringi, Elizat otsides. „Tundub, et ta jäetakse ikkagi ööseks haiglatiiba..“ pomises Jamie mu pilku tabades ja võttis järjekorda. „Tundub nii..“ pomisesin ma enda ette.


Tõstsin endale taldriku aurava praegu kandikule ja haarasin siis letilt piimaklaasi. Magustoitudest otsustasin puuviljade kasuks ja suundusin lauda. „Sul on veel loetud tunnid..“ ütles õel hääl mu kõrva ääres. Pöörasin ehmunult ümber ja nägin Locket mulle vihaselt näkku irvitamas. „Kurat kui sa veel kaua mölised, siis..“ ütlesin ma ärritudes ja tõusin püsti. „Kuss-kuss..“ pomises Locke ja surus mu tagasi istuma. „Talitse oma keelt. Sa ju ei tahaks, et su pojukesega midagi juhtuks.“ muigas Locke ja läks minema, jättes mu kohkunult talle järele vaatama.


„Noh? Nägid tonti või?“ naeris Jamie laua taha istudes. Pöörasin oma pisarais pilgu Jamie poole ning nägin, kuidas naise nägu otsekohe tõsines. „Juhtus midagi või?“ päris ta ettevaatlikult. Vaatasin talle tühja pilguga otsa ja tormasin siis sööklast välja. Jooksin otse oma kongi ja haarasin värisevate kätega oma kaelakee otsast sahtlivõtme. Sundisin end rahulikuks ja avasin sahtli, et telefonikaart kätte saada.


Järsku kõlas valvuri hüüatus: „313, telefon!“ Tõusin kohkunult püsti ja jalutasin kongist välja. „Jaa..“ laususin ma kähiseva häälega telefonitorusse. „Katie? Siin Sam.“ Süda mu rinnus hakkas taguma. „Räägi..“ laususin ma vaikselt. „Halvad uudised, Scott viidi ära.“ Pillasin ehmatusest telefonitoru käest ja vajusin mööda seina istukile. „Katie? Katie?!“ kõlasid telefonist Sam'i hüüded.


Pisarad voolasid mu silmist, ma ei suutnud teha midagi nende takistamiseks. „Katie? Mis viga?“ lausus Jamie mu ette kükitades. „Katie! KATHLEEN!“ karjus Sam telefoni. Jamie tõstis toru oma kõrva äärde ja lausus: „Räägi!“ Sam kohkus hetkeks, kuid lausus siiski: „Lastekaitsest mingi mees viis ta ära. Kõik on korras. Lihtsalt, ta pole nüüd minu valve all.“ Jamie edastas mulle Samantha laused, mispeale ma veidike rahunesin ja ise telefoni haarasin.


„Kes see mees oli?“ pärisin ma ärevalt. „Keegi Brian O'Connell. Rahu, tal oli kõik visiitkaart kus peal oli kõik kirjas.“ „Neid saab vabalt võltsida,“ laususin ma vihaselt ja panin toru hargile. „Brian O'Connell..“ pomisesin ma vaikselt ja läksin treppide suunas.

Oeh, üle piikaaa aja siis üks uus osa. Tuli lühike, aga ma tahtsin seal ära lõpetada. Enjoy!

19.Osa


Astusin enda kongi ja jäin lahtist sahtlit põrnitsema. Karjatasin vihaselt ning lõin sahtli jalaga kinni, mispeale kapp ohtlikult kõikuma hakkas, ja väljusin kongist. Vihapisarad silmis, tormasin ma Locke kongi suunas. Leidsin naise voodilt istumas ja haarasin ta pluusist, tõmmates ta püsti. Surusin ta vihasena vastu seina ja tõmbasin kiirelt endal käega üle pisarais silmade.


„Kus mu poeg on?“ sisistasin ma vihaselt läbi hammaste. Locke vaid irvitas mulle näkku ning ma lõin teda rusikaga kõhtu. Naine tõmbus kägarasse, kuid irve ei kadunud ta suult. „KUS MU POEG ON?“ röökisin ma raevunult. Vastust saamata andsin talle veel ühe hoobi ja tormasin kongist välja.


„Ou, vaata ette!“ nähvas üks vangidest, keda ma joostes müksasin. Pomisesin talle midagi pahaselt ja jooksin edasi kuni jõudsin õige kongini. Heitsin vilksamisi pilgu üles. Jah, õige kong. Ukse kohal rippus silt numbriga: 666. Hingasin sügavalt sisse ja astusin pimedasse kongi. „Mis vaja?“ lausus madal hääl. „Pane üks inimene kaduma.“


„Will? Sina või?“ karjus Kevin üle korteri, kuuldes välisukse avanemist. „Ei tead, jõuluvana olen. Tule istu nüüd mulle põlvele ja loe üks kena salmike.“ pomises mees talle omase sarkasmiga ja lükkas väikese poisi toa poole. Poiss vaatas teda kurvalt ja heitis hirmul pilgu tagatoa poole, kust teine hääl kostus. „Said põnni..?“ alustas Kevin, kuid vaikis, nähes väikest poissi teda piidlemas. „Väga hea,“ muigas mees ja hõõrus vaimustunult käsi kokku. Scott neelatas vaevukuuldavalt.