313 ehk Katie lugu { Lõpetatud }

Niisiis, see on minu uus jutt. Ja vist ka ainus jutt millest laavstoorit välja ei kujune. Nii palju kui mina mäletan teistest juttudest, on enam-vähem kõik sinnakanti läinud. Jutus saate kõik peategelase ja tema elu kohta teada. Jutus on vaheldumisi praegune osa, päevikuosa ja minevikuosa, mida ta meenutab. Praegune osa on tavalises kirjas, päeviku osa on sellises kirjas ja meenutused ja mõtted on sellises kirjas. Kui küsimusi tekib, siis küsige. Vigu võib tulla, sest ma tavaliselt ei viitsi üle lugeda. Ja see jutt on mul küll arvutis olemas, aga osasid ma ette ei jõua teha. Osad ei saa väga pikad olema. Kooliaeg ikkagi.. Et jah. See oleks siis vist praeguseks kõik. Enjoy!

1.Osa

„Avage 313!“ kostus madal mehehääl. Valvur astus ühte kongi ja jäi silmitsema noort naist. Naisel olid blondid, kuldse läikega, lokkis juuksed, sinised silmad, habras keha. Ta ei kuulu siia.. mõtles mees ning andis naisele väikese märkmiku. „Pastakas on seal vahel.“ lausus mees ning väljus kongist. „Sulgege 313!“ Uksed liikusid kerge surina saatel kinni. „Aitäh...“ pomises naine vaikselt vaikselt ning tõusis istukile. Märkmik käis lukku, võtme pani naine kohe oma kaelaketi otsa. Ta tahtis juba märkmiku lukust lahti keerata kui uksed avanesid ja kell andis märku lõunasöögist. „Liikuge nüüd, mul pole tervet päeva aega.“ karjus valvur kongist möödudes. Naine peitis märkmiku madratsi alla ning läks trepist alla, söögisaali.


(Siit edasi jutt mina-vormis)


Pärast sööki läksin ma tagasi enda kongi ning võtsin märkmiku välja. Kaanel oli koht nime jaoks ja ma kirjutasin sinna: Kathleen. Seejärel avasin võtmega märkmiku ja jäin seda põrnitsema. Mul polnud õrna aimugi kust alustada.


Kallis Päevik..


Issand kui lame.. mõtlesin ma endamisi, kuid otsustasin selle nii jätta. Edasi ma kirjutada ei jõudnudki, Jamie tuli mu kongiuksele. „Hei, mis teed?“ päris ta. „Niisama, mädanen siin vangikongis.“ „Mis see on?“ viitas ta mu käes olevale märkmikule. „Ah..ei midagi. Lähme teeme ühe tiiru?“ Jamie noogutas ning ma lukustasin märkmiku. Peitsin selle jällegi madratsi alla ning läksin tema järel trepist alla.


Hoovi jõudes jalutasime veidi aega niisama kui nägime vanglabussi saabumas. „Uued!!“ kostus kuskilt valju hüüatus. Liikusime kõik aiale lähemale, et uutele pilk peale heita. Bussist väljusid mõned tätoveeritud mehed, nendest oli meil savi. Meie tiiba nad ei tule. Nende järel aga väljus üks naine, kelle nägemine meid kõiki ahhetama pani. „Me oleme surmalapsed..“ pomises Jamie mu kõrval ja nii mõnedki noogutasid nõusolekuks..

Oi...
Heaheahea.
Aga ma tõsiselt loodan, et nad surmalapsed pole..
Uut!

Ingrid.. võin öelda nii palju, et neil ei vea. Päris surmalapsed nad küll pole, vähemalt veel mitte, aga eks näeb. Aga siit siis uus osa. Enjoy!


2.Osa


Vaatasime, kuidas naine oma mõrvarliku pilguga ringi vaatas ning siis meid põrnitsema jäi. Ta tegi sammu meie suunas, kuid õnneks haaras valvur ta käest ja vedas ta kontrollruumi. „Oh jumal..“ pomisesin ma endamisi ning Jamie lausus: „Jumal sind nüüd küll ei aita.“ Läksime pinkide juurde ja liitusime sealse aruteluga. „ ... siia just toodi? Vanglaid on tohutult, aga ei.. ta tuuakse just siia.“

Ma ei viitsinud eriti kuulata, mida nad rääkisid ning läksin hoopis valvuri juurde. „Kas Locklear tuuakse meie tiiba?“ „Kust mina tean.“ nähvas mees pahaselt. Lähemal vaatlusel selgus, et ta pole meie tiiva oma. „Kuhu tiiba ta viiakse?“ pärisin ma ärritunult. Mees vaatas mind hetke ning lausus siis: „G-tiiba.“


„Persse..“ vandusin ma endamisi ning läksin tagasi pinkide juurde. „Kuulge..“ ütlesin ma vaikselt. Keegi ei teinud väljagi. „Kuulake nüüd!“ laususin ma pist kõvemini. Vaid Jamie pööras hetkeks pead, kuid rääkis siis uuesti Bellaga edasi. „OU!“ karjatasin ma lõpuks. Kõik pöörasid pea minu suunas ja ma laususin vaikselt: „Locke tuleb meie tiiba.“ ning jalutasin minema. Selja taga kuulsin ma veel vandumist ja ahhetamist.


Läksin tagasi sisse ja jalutasin mööda koridori trepini. Seal tuli mulle vastu Locke. „Ja me kohtume taas...“ lausus naine mõrult. Vaatasin talle hetke otse silma ning kõndisin siis trepist üles. „Sa oled surnud, K. Surnud!“ karjus Locke mulle järele. Mu süda tagus sees kui ma oma kongi jõudsin. Piilusin korraks välja, et näha kuhu kongi Locke viiakse. Õnneks polnud ta minu poolel vaid teisel pool treppe. „Number 395...“ pomisesin ma endamisi ning istusin tagasi oma voodile.

PS! Lauses: Sa oled surnud, K. On K hääldus nagu inglise keeles: Khei vms.

Vanglad.. (HH)
Enivei,uut x)

Tänane viimane osa siis, sest rohkem mul valmis pole ja aega ka pole. Väga väike võimalus on et ehk õhtul saate. Enjoy!


3.Osa

Võtsin märkmiku madratsi alt ning jäin kahte sõna põrnitsema. Siis otsustasin ma kirjutama hakata.


Et sa seda mõistaks, pean ma seda lugu alustama täiesti algusest.
Ma mäletan veel aegu, mil ma olin korralik. Käisin ilusti koolis ja puha. Hinded olid ka päris normaalsed. Umbes 16-aastaselt hakkasid toimuma läbud. Pool mu klassi olid joodikud. Ma lubasin endale, et mina kunagi selliseks ei muutu ning hoidsin neist pidudest eemale. Kuni ma armusin. Loll olin, et armusin klassi kõige popimasse kutti. Tema tähelepanu saamiseks ei piisanud headest hinnetest ja klassivälisest tööst. Nii ma siis läksingi oma elu esimesele läbule..


„Katie, sa ka siin.“ tervitas mind Brad'i viinasegune hingeõhk. Ma olin keeletu juba sellest, et ta minuga rääkis. Kuid siis ta suudles mind. See polnud küll midagi erilist, ta tõmbus kohe eemale, kuid siiski.. Brad ulatas mulle mingi joogi ja vedas mind elutuppa. Õhtu edenedes olin ma juba päris purjus ja tantsisin laual. Lõpuks hakkas pidu vaibuma ning saades uksel Brad'ilt järjekordse suudluse, lahkusin ma peolt tugeva peavalu ja viinahaisuga oma riietel. Võin kohe öelda, et mu ema kuigi õnnelik polnud...


„Jälle sa oma raamatuga..“ naeris Jamie mu kongiuksele ilmudes. Sulgesin ruttu märkmiku ja peitsin selle jälle madratsi alla. Jamie vaid muigas ja istus mu kõrvale. „Noh, mis jutud teil seal käisid?“ pärisin ma, huvi teeseldes. „Ah tead, tavaline. Kelle Locke esimesena tapab ja nii. Paljud arvasid, et sina lähed essana. Noh sul ju „väike“ kokkupõrge juba temaga olnud.“ ütles Jamie.

Turtsatasin ning laususin: „Väike kokkupõrge jamh.. Ma põrkasin enne juba temaga kokku. Ma olen juba surnud muide.“ Jamie kergitas kulmu, kuid jätkas siiski: „Aga samas arvasid enamus, et sinu jätab ta viimaste hulka. Noh.. piinab sind ja nii..“ „Päris head võimalused mul siis..“ muigasin ma endamisi..

Pole kriitikat.
Hea ((:

Oii...
Mina küll tahaksin sel juhul esimesena minna, kui viimast piinama hakatakse.
Õeh, külmavärinad tulid peale.
Uut ! :)

Ja ka siia uus osa. Sellele jutule paluks samuti sisukaid ja pikki kommentaare, arvamusi ja kriitikat. Enjoy!


4.Osa

Öörahu saabudes otsisin ma sahtlist väikese taskulambi ning jätkasin kirjutamist. Magada niikuinii eriti ei saanud, sest uued vangid tegid parajat lärmi. Nad rahunevad küll tavaliselt mõne päevaga maha, aga siis tulevad juba uued ja.. Ega magada siin vanglas ei saagi. Avasin oma päeviku ning uurisin, kust ma pooleli olin jäänud.


Nagu ma ütlesin, ema mul just õnnelik polnud. Aga mina otsustasin lahe olla ja hakkasin mässajaks. Eirasin ema käske ja keelde ning pidutsesin aina rohkem. Nii jõudiski kätte minu esimene kogemus narkootikumidega..


„Youuu, Katie.“ lausus Brad mulle kaela sadades. Pidu oli alles hoogu võtmas, kuid tema oli juba purjus. Tervitasin teda suudlusega ning vedasin ta siis jooke otsima. Laua juures põrkasin ma kokku ühe kena kutiga. Kutt vaatas mind hetke ja naeratas, kuid tõsines, nähes Brad'i mu kõrval. Kutt lahkus ning ma kehitasin õlgu ja haarasin endale ühe džinni. Brad vaatas mind veidralt ning lausus: „Nii lahjasid asju jood või?“

Kehitasin uuesti õlgu ja jäin teda kahtlevalt vaatama. „On sul siis midagi paremat välja pakkuda?“ Brad muigas ning vedas mu ülakorrusele. Seal avas ta ühe ukse ning lükkas mind ees tuppa. Põrkasin kellelegi otsa ning astusin ehmunult sammu tagasi. Tuba oli hämar, kuid siiski oli näha, et ma olin otsa põrganud sellele samale kobedikule. „Anna talle üks.“ lausus Brad mu seljataga. Kutt kergitas kulme mind kahtlaselt jälgides, kuid võttis siiski taskust väikese kilekoti. Sealt seest võttis ta väikese tableti ja ulatas selle mulle. Vaatasin tabletti oma peopesas ning pistsin selle siis suhu ja neelasin alla..


„Kontroll!“ kajas valvuri hääl üle vangla. Vaatasin seinalt kella, täpselt kesköö. Ohates keerasin ma päeviku lukku ja pistsin selle taas madratsi alla. Just õigel hetkel, uks avanes ja valgusvihk suunati mu voodisse. Valvur kergitas kulme, nähes mind täies riietuses voodil lebamas ning lausus: „Uneaeg, preili.“ „Jajah..“ pomisesin ma pahuralt ja otsisin oma ööriided välja. Valvur läks kongist välja ning uks sulgus, jättes mind pimedusse.

Noniii.
Meie kõiketeadev Kärolyn.
Vanglaelu kah isiklikult kogetud?

Aga muidu endiselt meeldib. :)
Pikemad osad võiksid ehk olla.
As always. ^^
Kuid siiski - tasemel. :)
Meeeeldib. :*

Muhhahhaa, kõige põnevamal kohal pooleli jätmine on asi mida ma vihkan, aga siiski teen. Uus osa Enjoy!


5.Osa

„Äratus!“ kajas hüüe üle vangla. „Kurat, kuidas ma neid vihkan..“ pomisesin ma uniselt ning vahetasin riided. Tegin oma voodi korda ja juba avaneski uks. Astusin kongist välja, ringutasin ning võtsin suuna alla, sööklasse. Haarasin letilt kandiku ning liitusin järjekorraga. Minu kõrvale tuli Jamie ja haaras samuti kandiku. „Hommik!“ lausus ta reipalt. „Hommik jah..“ pomisesin ma uniselt vastu. „Ei saanud magada?“ küsis Jamie murelikult. „Nagu näha on, siis mitte, jah..“


Tõstsin enda kandikule kausi riisipudruga, ühe võileiva ja klaasi mahla. Liikusin edasi ja jäin Jamiet ootama. „Oh, värsked kohukesed.“ kilkas ta nagu väike laps, nähes, et tagaruumist tuuakse kast. „Võta mulle ka üks!“ hüüdsin ma talle ja liikusin läbi rahvamassi laudade poole. Olin vaevu jõudnud maha istuda kui minu kõrvale astus Locke. „Tere hommikust, K.“ lausus ta rõõmsalt. Teda tundes oli see puhas teesklus.


„Jajah..“ pomisesin ma pahaselt ja jõin mahla. „Kuidas magasid?“ päris Locke. „No kurat, ütle juba ära, mida sa tahad. Ma ei viitsi su mänge mängida.“ laususin ma vihaselt ja jäin talle otsa põrnitsema. Naine muigas kurjalt ning ulatas mulle kirja. Locke lahkus ja ma pistsin kirja taskusse. „Mida see bitch tahtis?“ küsis Jamie ning pani mu kandikule kohukese. „Tuli tere ütlema..“ ütlesin ma mõrult ning hakkasin sööma. Jamie kehitas õlgu ja järgis mu eeskuju.


Hommikusöök söödud, viisime me kandikud ära. Haarasin kastist ühe õuna ja suundusin üles, oma kongi. Tahtsin juba kirja uurima hakata kui Elizabeth mu kongiuksele ilmus. „Hei!“ kädistas neiu rõõmsalt. Elizabeth oli uus ja talle polnud veel vangla karm reaalsus kohale jõudnud. „Hei jah..“ pomisesin ma veidike pahaselt. „Mis teed?“ küsis ta. „Midagi, söömast tulin just.“ vastasin ma, ise mõeldes, kuidas temast lahti saada. Kaua ei tulnudki mul nuputada, juba tuli ta õde sinna ja vedas ta endaga kaasa.


Elizabeth sattus oma õe Eliza'ga koos vanglasse, sest nad tapsid kahekesi oma vanemad. Pole vist vaja lisadagi, et mõlemad olid „kergelt“ hullud. Siia vanglasse sattuvad ainult pikaajalise või eluaegse karistusega vangid. Nemad olid topeltmõrva eest eluaegse saanud. „Alone at last..“ laususin ma endamisi ning võtsin kokkuvolditud kirja taskust välja. Piilusin veel hetkeks koridori, et näha ega keegi ei tule ja avasin kirja. Seal seisis...

Ei oldki nii väga põnev.
Ma ootasin midagi sellist, et: "Tundsin, kuidas külm teras vastu mu kõrisõlme puutus ning surve aeglaselt tugevnes, ähvardades tungida läbi mu naha..."
Okei.
Uuuut!

Siin osas selgub nats ta eelneva elu kohta, järgmises osas selgub veel veits. Enjoy!


6. Osa

Kirjas seisis..

Tule lõunapausi lõpus pinkide juurde, nurga taha. Pean sinuga Scott'ist rääkima. L.


Pisarad tungisid mu silma kui ma Scott'ile mõtlesin. Mida Locke küll temast veel tahtis? Mina olen ju siinsamas.. Tuhanded mõtted tiirlesid mu peas, väljapääsu otsides. Pühkisin pisarad ja surusin kirja taskusse. Lõunapaus oli alles alanud, mul oli poolteist tundi aega.

Võtsin kaelakee välja ja haarasin võtme. Selline see vanglaelu on. Kõik on lukus ja võtmed koguaeg sinuga kaasas. Tegin alumise sahtli lukust lahti ja võtsin sealt 5 dollarit. Ohates pistsin ma raha taskusse ja lukustasin sahtli. Seejärel väljusin kongist ja jooksin alla. Lunastasin endale valvuri käest telefonikaardi ja otsisin vaba automaadi.


Valisin numbri ja jäin ootama. Telefon kutsus paar korda ja vastu võttis noor naine: „Tervist, Kennedy lastekodu siinpool.“ „Tere, ma sooviksin Samantha'ga rääkida.“ „Üks hetk,“ ütles naine ja hüüdis Sam'i. „Jah, Samantha kuuleb.“ lausus juba tuttav hääl mõne aja pärast. „Sam, siin Katie.“ „Katie, sa tead, et sa ei tohi siia helistada. Kui teada saadakse siis..“ „Jaajaa, ma tean. Aga..“ „No räägi ruttu siis.“ ütles Sam kärsitult.


„Ma kardan, et Scott on ohus.“ „Misasja?“ hüüatas Samantha teiselpool toru. „Locke toodi meie tiiba ja ta saatis mulle kirja, et me peame Scott'ist rääkima. Ma arvan, et ta proovib tema abil minuni pääseda.“ „Kurat, kui sa oma poja elu nüüd ohtu sead siis..“ „Jaa, Sam. Ma tean. Mul niigi sitt tunne juba. Hoia tal lihtsalt silm peal, okei?“


„Okei..“ pomises Sam. „Ma pean nüüd minema,“ laususin ma ruttu, nähes Locket trepist alla tulemas. „Tsau, ole tubli.“ lausus Sam ruttu ja ma panin toru hargile. Telefonikaardi pistsin ma taskusse ja hakkasin kiirustades teise trepi poole minema. Locke vaatas mind vihaselt, kuid ei järgenud mulle. Seekord olin ma pääsenud..

Ei,väga hea (:
Mulle meeldin (H)
UUUUUUUUTTTTT!

Põnevaks kisub.
Ootan uut.

7.Osa


Läksin trepist üles ja piilusin silmanurgast kella. Aega oli veidi üle tunni ja ma läksin tagasi oma kongi. Võtsin madratsi alt märkmiku ja avasin selle.


Algul oli hea. Väga hea. Ma olin rõõmus, tantsisin ja laulsin. Pärast keeras ära. Süda oli paha, selline tunne, et oksendaks või kogu sisikonna välja. Et sellest tundest üle saada, otsisin ma kuti üles ja nuiasin talt veel ühe tableti. Olin jälle heas tujus. Super oli olla. Kõik mured olid kadunud. Aga ma ei osanud aimatagi, et mu mured olid alles algamas.

Kutt ei öelnud mulle isegi oma nime. Aga tol hetkel mind ei huvitanud ka. Brad oli endale mingi uue tsiki leidnud. Niisiis otsustasin ma ta armukadedaks ajada. Kutt võttis hästi vedu. Ärkasin hommikul tema kõrval. Panin oma riided ruttu selga ja jooksin koju. Ma ei saanud esialgu arugi, mis juhtunud oli. Kohale jõudis see mulle alles siis kui rasedustestil kaks helesinist triipu ilutses..


Panin märkmiku lukku ja pistsin selle uuesti madratsi alla. Lükkasin uksele kardinad ette – jah, uste ees olid kardinad, uksed liiguvad ju automaatselt – ning vahetasin riided dresside vastu. Haarasin veel kapilt söömata õuna ja väljusin kongist.


Jalutasin trepist alla, samal ajal õuna nosides ning viskasin selle jäänused siis ukse juures seisvasse prügikasti. Kiirendasin sammu ja sörkisin vangla taha. Seal oli väike spordiplats ja ka traataiaga piiratud rada. Tegin rajal paar ringi, üritades oma pead sinna tungivatest mõtetest puhastada. Joksin mõned ringid ning suundusin siis kokkulepitud kohta. Locke oli juba seal.


„Mida sa tahad?“ sisistasin ma pahaselt ja istusin pingiservale. Vltisin ta pilku ja uurisin hoolikalt ümbrust. Ma ei tahtnud, et jutud levima hakkaks. „Sa tead väga hästi, mida ma tahan.“ ütles Locke kurjalt. „Ma juba ütlesin, et ma ei tea kuhu nad need panid.“ laususin ma ärritudes. „Ma hoiatan sind, ma tean, kus su poeg on. Minu jaoks pole mingi probleem ta kõrvaldada.“ „Kurat kui sa teda puutud, siis ma tapan su.“ karjusin ma püsti tõustes ning põrnitsesin Locket vihaselt.


Locke vaid irvitas ja lausus: „Siis anna mulle, mida ma tahan.“ „Ta on alles viiene, lõpeta ära..“ karjusin ma ta eemalduvale seljale järele. Pisarad hakkasid taas mu silmist voolama. Pühkisin need raevukalt ära, keegi ei tohtinud mind nõrgana näha. Jooksin tagasi vanglasse ning tormasin trepist üles, oma kongi. Tõmbasin kardina ette ja puhkesin nutma..

Asi areneb,Mulel meeldib (:
UUT!

Ehhee.
Kisub VEELGI põnevamaks.
Loodetavasti ei juhtu poisiklutiga midagi. :)

8.Osa


„Katie?“ kostus kardina tagant vaikne hääl. Pühkisin pisarad ära ja tõmbasin kardina eest. „Mida?“ küsisin ma vihaselt. „Rahu.. mis.. juhtus midagi või?“ päris Jamie mu pisarais silmadesse vaadates. „Ei midagi olulist. Oli sul vaja midagi?“ „No.. Bella nägi sind Locke'ga rääkimas. Ma lihtsalt mõtlesin, et tulen uurin, milles asi..“ lausus Jamie ja jöi mulle ootavalt otsa vaatama.


Kõhklesin hetke, osa minust tahtis seda muret kellegagi jagada. Osa aga sundis mind kõike salajas hoidma, iial ei tea, kes reetur võib olla. „Heietasime mälestusi,“ laususin ma tuimalt ning istusi voodile. Jamie tahtis juba midagi ütlema hakata kui kostus häirealarm. „Kõik välja!“ kajas valvuri karm hüüe. Vaatasin ehmunult Jamie'le otsa ning tormasin koos teistega trepist alla. Silmanurgast nägin Locket pesuruumist väljumas. Otsustasin sellest mitte välja teha ja jooksin välja.


Õuest oli näha, et pesuruumist tuli suitsu. „Locke..“ pomisesin ma vaikselt. Mõne minuti möödudes ilmusid kohale tuletõrjeautod. Algasid kustutustööd. Umbes poole tunni pärast oli oht likvideeritud ja meid lasti tagasi oma kongidesse. „Lukustame kongid!“ hüüatas valvur ning Jamie lahkus mu kõrvalt. Põrnitsesin vihaselt üle trepi, Locke kongiust. Järsku ilmus naine kongiavasse. Ta naeratas rahulolevalt ning uksed sulgusid meie mõlemi ees.


Pöörasin ümber ja nägin, et mu kapi peal lebas Scott'i pilt koos kirjaga. Haarasin ehmunult kirja. Seal seisis:

Ta on meie käes. Ütle, kus kaup on või su poju sureb.


„Sulaselge bluff,“ pomisesin ma endamisi. „Ma ju alles rääkisin Sam'iga..“ Kuid ikkagi hiilis mu hinge kahtlus. „Ma pean Keviniga rääkima..“ laususin ma ning istusin voodiservale.

Okei.
Vääääääga hea. (Y)
Nüüd peab kolm üks kolm ka põgenema.
UUUUUTTT!!! :)

9.Osa


Suutsin 9 kuud isegi enam-vähem kainena püsida. Ega mu ema õnnelik polnud kui ta teada sai, et ma rase olen. Aga ta oli sajaprotsendiliselt abordivastane nii et laps jäi alles. Pärast lapse sündi kutsusid mu sõbrad mind pidutsema. Tuli ju ikkagi tähistada. Ma langesin tagasi põhja..


Mu ema kasvatas Scott'i. Kohe kui ma sain 18, lahkusin ma kodust. Elasin vaheldumisi oma nn sõprade ja mingite suvaliste kuttide juures. Kuni sain emalt kirja, et ta andis Scott'i lastekodusse ja kolis ise minema. Ma olin algul rõõmus, aga tasapisi jõudis mulle reaalsus kohale. Ma olin oma pojast ilma jäänud. Vaatamata kõigele armastasin ma teda väga.


Hakkasin teda lastekodus külastama. Seal tutvusingi Samantha'ga. Tema üritas mind aidata. Aga ma ei lasknud. Kevin ilmus tagasi mu ellu. Nii oli ta nimi. Ma ei rääkinud talle, et tal on poeg, Scott. Polnud vaja. Meil oli lõbus. Aga siis tegin ma suure vea. Sidusin töö lõbuga..


„Kevin!“ laususin ma, kuuldes mehehäält telefonile vastamas. „Eeii..“ venitas hääl, „Ma olen Will, Kev on väljas.“ „Kurat..“ pomisesin ma vaikselt ja laususin: „Ütle Kevin'ile et Katie'l on temaga rääkda vaja.“ „Jajamh..“ lausus kutt ning ma panin toru ära. „Mis kõnesid sa siin teed?“ sisistas Locke mu selja taga. Pöörasin ümber ja laususin: „See pole sinu asi.“ Tahtsin juba minema hakata kui ta mu käest kinni haaras ja mu paigale sundis.


„Sul on 48 tundi.“ lausus Locke. „48 tundi?! Kamoon, sa tead, et see on võimatu.“ hüüatasin ma pahaselt. „Mind ei huvita. Sina selle sita kokku keerasid, sinu asi on see ka korda ajada.“ Naine lasi mu käest lahti ja kõndis minema. „Kurat!“ vandusin ma kõvasti ning andsin telefoniautomaadile ühe löögi. Valvur vaatas mind pahaselt ning ma pidasin paremaks minema tõmmata.

Uhh.
Locke on ikka mees minu jaoks.
A miks ta nüüd telefoniautomaadiga jändab?
Muidu. Oootan uuuut. :*

Nii, kuna Sille on väga segaduses siis hakkasin kahtlema, et äkki pole kellelgi veel siin asjadest õrna aimugi.

Siin siis väike seletus:

* Locke on naine!
* Locke perekonnanimi on Locklear, mille järgi teda Lockeks kutsutakse
* Vanglas, kus nad on, on eraldi meeste-ja naistetiivad, mis omakorda jagunevad tähestikulisteks tiibadeks
* G-tiivas, kus nemad kõik on, viibivad eluaegsed või pikaajalised
* Kui Katie nägi Locket pesuruumist väljumas.. Selles kohas pani Locke pesuruumi põlema. Tulid välja tuletõrjujad ja see oli hea kate. Locke pääses Katie kongi ja sai sinna kirja jätta. LOCKE EI PÕGENENUD!!
* Locke ja Katie teavad teineteist, kuidas, selgub hiljem
* Kavin on see kobedik minevikust, kes talle tableti andis. Selle sama Keviniga üritab Katie ühenust saada.
* Jamie on ka naine! See on naistetiib niiet muud võimalust nagu polegi.
* Scott on Katie 5-aastane poeg, kes viibib lastekodus
* Katie oli siis just 17 saanud kui Scott sündis
* Scott'i isa on Kevin, kes ei tea oma pojast siiani.
* Katie on siis hetkel 22 aastane
* Vanglas on mobiilid keelatud, Katie ostis valvurilt telefoniautomaadi jaoks kaardi ja rääkis siis nii.
* Samantha on Scott'i hooldaja lastekodus
* Elizabeth on mingi niisama lamp tegelane, temal mingit tähtsust pole
* Will samamoodi mõttetu tüüp
* Edasiste küsimustega pöörduda minu poole (msn profiili all )

PS! Küsimusi teemal: Mis edasi juhtub? Kuidas Katie ja Locke teineteist teavad? Kas sa jätad Scott'i ellu?... on mõttetu esitada. Ma ei vasta.

Hah.
Ikkagi.
Ma olen harjunud nii mõtlema...
Igastahes.
Hea kokkuvõte. ma ei mäleta, kes Elsa ongi. (A)

Enivei.
Sellele vahepostitusele auru kulutamise asemel oleks võind uus osa tulla. *doh*