Mina, Hardi.

Hmmm . Aega ta võttis, kuid Sille ajas mu kuuma rauaga siia. "Mina, Hardi" on Johann'i konkursile esitatud näidend. Aega ta võttis, aga läbi suur ponnistuse ta ka valmis sai. Ohjah, kui kellelegi ei meeldi, siis võite Sillele kurta .

Tegelased:

HARDI: Umbes 25 aastane tumeda peaga mees. Riietub ülikonda ning kannab lipsu. Näidendi alguses on Hardi ärimehelikult kiirustav ja natuke kärsitu. Näidendi lõpus hakkab juba asju vabamalt võtma.
BRITTA: Hardi nii-öelda sisemine mina. Heledas kleidis, heledapäine ning nukunäoga piiga. Näeb väga noor välja, justkui ingel, umbes 17 aastane. Oma vanuse kohta on väga arukas.
NAINE TELEFONIS: Väga beibeliku häälega. Räägib nagu poole aruline ning kasutab palju slängi.
KRISTJAN: Üks Hardi 3 sõbrast. On justkui kambajuht. Väga enesekindel. Rohkem selline rokkaritüüpi.
MARTIN: Hardi sõber. Välimuselt näeb välja nagu Ženja Fokin. Räägib natuke tibilikult.
KASPAR: Hardi sõber. Tihti nii-öelda omas mullis. Käib telefon käes ringi, sööb kuklit. Riietuselt on väga tavaline. Välimuselt on ka keskmine eesti mees.  
Eesriie on ees. Lavale astub meie peategelane, ülikonnas ja lipsuga noormees Hardi. Hardi on justkui oma mõtetes ning käib mitu korda laval edasi tagasi.


HARDI: Täpselt 23 tundi tagasi olin ma veel täiesti normaalne inimene! Väga normaalne, väga keskmine inimene siin maamunal. Noh, käisin tööl, mida ma loomulikult ju vihkasin. Istusin iga päev oma uhiuue Mazdaga ummikus, enamvähem igal tööorjuse järgsel päeval kell 17.36. No stress. 2 järgneva tunni jooksul kammisin paar hüpersupermaksimegamarketit läbi ning saabusin koju piima, saia ning suitsupakiga. Okei, suitsupakiga koju ei jõudnud. Sigaretid mahvisin sisse teel korterisse, kusagil mänguplatsi ääres. Mu naine lihtsalt vihkab kui ma kodus suitsetan. No mida iganes, kas enam isegi kodus ei tohi ma ausalt mina ise olla? (poeb eesriide taha ning pistab hetke pärast kardinate vahelt pea välja.) Muidugi võib teoreetiliselt minaise olla kodus…aga…asi on vist mu naises, kes mul nüüd juba (hakkab näppude peal arvutama) 7 kuud, 2 nädalat ja 5 päeva on kaelasrippunud (naeratab rahvale ning kaob eesriide taha).

Eesriie avaneb. Laval on segamini tuba. Vasakul pool tuba asub vana logisev 2inimese voodi. Voodi kõrval on kummut, kraan ja riidekapp selle kõrval. Kapi kõrval on uks. Paremal pool tuba on justkui mõne naise buduaar: peegel seinal, puudritooside ning muu kraami alla mattunud lauake ning pisike tumba. Toa keskel lamab Hardi. Hardi telefon heliseb (Nokia tune, muideks). Hardi tõuseb vaevaliselt istukile ning võtab kõne suhteliselt vastumeelselt vastu.

NAISEHÄÄL TELEFONIS: (vuristab kõik justkui ühe jutiga ette) : Kuulä, tolmuimeja ei lähe tööle! Maisaa aru mis sellel lollil masinal viga on! Ja arva ära mida su pagana tšihuahua tegi! Pagana peni ajas mu miniroosid kõik ümber! No ja mida ma nüüd teen? Kõik on rikutud! Tšikid pidid täna meilä tulema. Mis ma lasen nad siia räpasesse peldikusse vää? (pisike paus) Kuulä, üldse, kus sa oled ää?
HARDI: Mida kuradit sa karjud mu peale! Esiteks, kas sa vaatasid, et tolmuimeja juhe on seinas?? Ei vaadanud, eksole! Tšihuahua on muideks SINU koer, ma kinkisin ta SULLE sünnipäevaks! Ja kas mind peaks karvavõrdki huvitama, kus sa oma tüdrukutega pidžaamapidusid korraldad?
NAISEHÄÄL TELEFONIS: Musikä, mida sa ärritud? MEIE ju elame siin korteris koos. ME peame neid asju koos korda ajama. Ta on MEIE koer, sest sina ja mina olemä meie…Enivei, kus sa ikkägi oläd?
HARDI: Meie…hmm..okei. Kus ma olen? (Hardi vaatab enda ümber pead kratsides ringi.) Pagan, saaks ma isegi aru. (Samalajal ilmub ukselävele tüdruk. Hardi ei pane tüdrukut enne tähele, kui tüdruk minestab.) Kuule, ma pean kohe minema.
NAISEHÄÄL TELEFONIS: Midä? Kuhugi sa jobu ei lähe. Tuläd kohä koju! (Hardi viskab telefoni maha ning ruttab tüdruku juurde.)
HARDI: Hei, mis viga? (Hardi haarab kahe käega peast. Vaatab toas ringi nagu otsiks midagi. Võtab seejärel tüdruku õrnalt oma sülle ning tassib teda koiku poole.) Kus kohast sa üldse siia ilmusid? (Tüdruk ainult vaatab Hardi klaasistunud pilguga ning on selles asendis nagu Hardi ta voodisse asetas.) Okei…püsi siin paigal…ma kohe… (Hardi vaatab veelkord toas ringi.)…ma kohe…(Hardi haarab kummutipealt tassi ning valab sinna kraanist vett.)…näed, palun, joo natuke. Ehk hakkab parem. (Hardi võtab voodiservale istet. Möödub mõni minut vaikuses.) Kuule, sind ju ei olnud siin enne?
TÜDRUK(BRITTA): (Tüdruk tõuseb voodis istukile ning naeratab kavalalt Hardile.) Sind ka ei olnud, aga ometi oleme nii sina kui mina siin. Muide, mina olen Britta.
HARDI: Selles osas on sul tuline õigus. Mina olen Hardi. H-ga. (Ulatab tevituseks käe.)
BRITTA: Heh. Mul oli kunagi koer nimega Hardi. Selline niiske ninaga ja nukrate kassisilmadega.
HARDI: Oota…kuidas saab olla koeral kassisilmad?
BRITTA: Ega ei saagi. Ma lihtsalt tahtsin teada, kas sa kuulad mind või oled oma mõtetes nagu sa juba 23 viimast tundi oled olnud.
HARDI: Oota, pea hoogu.(Tõuseb voodi ääre pealt püsti ning hakkab toas ringi käima.) Mis 23 tunnist sa räägid? Me oleme koos olnud võib-olla kõige rohkem 7 minutit. Okei, sa võisid siin olla ka juba siis, kui ma telefoniga rääkisin…aga ikkagi.
BRITTA: Ma ei taha sind traumeerida, aga kui päris aus olla, siis ma olen su kõrval kogu su elu olnud. Ma tean kõike sinust. Ma tean sinust rohkem, kui su naine. Ma tean sind paremini isegi kui su ema.
HARDI: Eem…sa oled siis nagu minu sisemine mina?
BRITTA: Võib ka nii öelda. Ma kartsin, et see vestlus kulgeb raskemalt, aga nagu näha, siis ma tunnen sind tõesti hästi.
HARDI: (Küsimusi küsides peab pause ning vaatab enda ette maha.) Aga kas sa siis ei peaks üldse minu sees olema? Ja üldse, miks sa naine oled?
BRITTA: Mulle ei meeldi kitsad kohad. Sa oled viimasel ajal nii kokku kuivanud, et mul ei ole enam kusagil sinu sees olla. Sellega, miks ma naine olen, on üks veider lugu. Aga nagu ma sulle ütlesin, meil on piisavalt aega. 25 aastat tagasi, kui su ema sind ootas, olid tal omad ootused sinu suhtes…nimelt ihkas ta väga väga üht imeilusat kuldsete lokkidega tüdrukutirtsu. Kahjuks oli juba ammu kõrgemate võimude poolt paika pandud, et sinu ema saab endale poja. Sinu ema rõõmuks otsustati sinu sisse mind sokutada. Ohjah…kui sa teaks kuidas me need esimesed meie elukuud sõdisime ja tülitsesime!
HARDI: Vau. Oota, mu ema siis ei tahtnudki mind?
BRITTA: Miks ta siis ei tahtnud? Sinu ema ja isa proovisid juba mitu aastat last saada. Okei, õigemini tütart saada. Sinu ema 2 esimest rasedust aga katkesid. Tahtejõudu su emal jätkus. Aga nagu ma mainisin, see, et sina oled poisslaps, see oli juba ammuilma nii-öelda tähtedes kirjas. Seega oli tema ülesandeks sinuga kohaneda.
HARDI: Nii, et minu sisse topiti naine? (Hakkab kõva häälega naerma. Kogub ennast natuke aega.) Vau, ma oleks pidanud seda neile tossikestele mainima, kes mind norisid, kui ma polnud veel naist käperdanud.
BRITTA: (Naerab samuti.) Sa oled päris totakas. (Tõuseb voodist püsti ning jääb keset tuba seisma.)
HARDI: Kuule, ega sa ei kavatse jälle minestama hakata? (Hardi proovib olla tõsine ning muigab natuke.)
BRITTA: (Naerab peenikese häälega.) EI! See oli ainult tähelepanu tõmbamiseks. Tegelikult ma mõtlesin, et võiks midagi teha. Muide, kas ma mainisin, et see on mu esimene kord olla väljaspool sind?
HARDI: (Naeratab kavalalt.)Preili Hardi, te tõesti ei maininud seda. Seega tähistame?
BRITTA: Okei, aga mina tahan valida, mida me teeme.
HARDI: (Muutub mõtlikuks ning natuke nukraks.) Tead…ma oskan ainult nina täis tõmmata. Ma ei oska muudmoodi midagi tähtsat tähistada. Seega ma isegi ei imesta, et ma end siit urkast leidsin.
BRITTA: (Liigub Hardi juurde ning patsutab talle õla peale.) Ära põe! Ma olengi selleks ju siin, et näidata sulle midagi hoopis teistsugust, kui sina oled harjunud nägema. Või siis tegema. (Britta vaatab kavala pilguga toas ringi.) Oota, mul läheb natuke aega. Sina istu siia. ( Lükkab Hardi õrnalt voodi peale istuma.)
Britta tuhlab riidekapis ning viskab kõik ettejuhtuvad hilbud põrandale keskele kokku, ise samalajal midagi ümisedes. Hardi jälgib samalajal iga Britta liigutust vaikselt kuid pingsalt.
HARDI: Sul on ilus lauluhääl.
BRITTA: (Vaatab hetkeks kapist Hardi poole.) Sul ka, sul ka. (Britta tõuseb püsti ning pöördub justkui piduliku kõnega Hardi poole.) Hardi! Meie sinuga hakkame nüüd oma elu superstaarideks.
HARDI: Hmm…maidea ( Hardi manab näole kahtleva muige.).
BRITTA: Okei. Eks me siis istu siin niisama. Usu mind, mina ei ole siin see, kellel hakkab igav umbes järgmise 3 minuti jooksul. (Britta istub sinna samasse maha ning haarab maast ajakirja ning hakkab seda Hardist väljategemata lugema.)
HARDI: (Tõuseb voodist püsti ning kõnnib Britta ette. Britta ei tee ikkagi Hardist välja ning loeb oma ajakirja edasi.) Sul ei hakka vist jah igav, kui sa tagurpidi Cosmot loed. (Muigab kavalalt Brittale.) Olgu, ma olen nõus sinuga su mängu kaasa mängima.
BRITTA: Päriselt või?
HARDI: Mhm. Mul hakkas just igav.
BRITTA: (Tõuseb püsti ning hakkab õhinal seletama.) Nii, see võib tunduda nagu lasteaia mäng, aga andesta, ma olen alles esimest päeva ametlikult üksi siin maailmas. Igatahes ma tahaksin täna tunda ennast kui superstaar. Ma mõtlesin, et me võiksime korraldada mingi peo laadi asja.
HARDI: Hmm..peo kahele?
BRITTA: Mhm. Aga ma ei tahaks olla Britta, ma tahaksin olla hoopis keegi teine… (Haarab samalajal ise riidehunnikust koheva seelikuosaga minikleidi ning sätib selle endale ette.) …näiteks Kerli Kõiv. Sa ei tahaks olla keegi teine? (Hakkab valitud kleiti enda oma vastu välja vahetama justkui ta oleks üksinda toas.)
HARDI: (Jätkuvalt jälgib Britta tegevust.) Vahest, aga kui aus olla, siis hetkel mulle meeldib olla see, kes ma olen. Kohe väga meeldib.
BRITTA: Olgu, sa tahad olla samal ajal Hardi, kui mina mängin Kerlit?
HARDI: Jah, kui sa lubad.
BRITTA: (Muigab.) Okei, ole Volmer.
HARDI: (Naerab.) Eem, mis Volmer?
BRITTA: Oled ikka rumal! Hardi Volmer muidugi. Tüüp, kellel ei ole kunagi laulusõnad meeles. Laulab näiteks Singer Vingeris.
HARDI: Aa, too Hardi! Olgu, nõus. (Muigab natuke omaette ja vaatab seejärel Britta poole.) Sa oled ikka kuramuse kavalpea.
BRITTA: Jah, täpselt nagu sinu suust kukkunud. (Pilgutab Hardile silma.) Okei, mida sa passid. Pane ka midagi ägedamat selga. (Ulatab Hardile riidekuhjast mingid suvalised hilbud.)
HARDI: (Võtab Britta ulatatud kraami vastu.) Aga need on ju mingid naisteasjad?
BRITTA: No kuule, mida sa vingud. Oled sa tähele pannud kus me oleme? Mingis urkas. Sa ei saa siin valida, kellega sa oled, mis sul seljas on jne. Ainuke, mida sa saad valida, on see, kuidas sa hetke olukorda suhtud. Ja see on ka kõik mida sa saad muuta. Nii, et pane need asjad selga. Palun. (Britta sirutab käed riidehunnikuga Hardi poole. Kui Hardi on kuhja vastu võtnud, läheb peegli ette ning hakkab ennast meikima.)
HARDI: (Võtab hunniku enda kätte. Paneb hilbud suvaliselt selga. Hiljem tõmbab riidehunnikust välja rinnahoidja. Laseb muudel riietel maha kukkuda ning läheb rinnahoidja näpus Birtta juurde. Teeb muigel nägu.) Selle pean ka selga panema?
BRITTA: Aga miks mitte? Okei, tule nüüd.
HARDI: Kuhu?
BRITTA: Lavale, loomulikult. (Tirib Hardit varukast. Hardi punnib veidike vastu.) Okei, sul on vaja vist julgust. (Britta laseb Hardi käest lahti. Laval läheb pimedaks. Britta liigub lava keskpaika ning seisab rambivalguses. Möödub mõni hetk vaikuses. Britta on seljaga lava poole ning nipsutab 3 korda sõrmi. Pöörab ümber ning haarab maast juukseharja. Hakkab laulma HU? laulu „Mina ise“. )
Järsku lükatakse uks lahti. Sisse tormavad 3 meest (Martin, Kaspar ja Kristjan). Ühel neist on püstol käes. Britta jääb vait. Hardi ei pööra pilku ära ning läheb Britta poole ning suudleb teda. Muusika katkeb. Britta on liikumatu. Tüübid, kes sisse tulevad käituvad nii, nagu Hardi oleks üksi toas (Ei pööra vähimatki tähelepanu Brittale.). Vaatavad üksteist imelikul pilgul jne. Kristjan astub Hardi poole ning haarab tema kaelusest. Samalajal Hardi ikka suudleb Brittat. Hardi ei tee ikka välja ning Kristjan astub Hardi ette nii, et Britta kukub maha.
HARDI: (Hakkab karjuma ning lükkab Kristjani endast eemale.) Mida sa tropp teed? Kas sa mõtled ka väheke või? (Laskub Britta juurde maha ning hakkab õrnal häälel kõnelema. Samalajal tüübid on hämmingus ning tuiavad mööda tuba ringi.) Hei, ega sa haiget ei saanud. Anna andeks, need on mu mühkamist sõbrad. Kedagi ei pane tähele.
BRITTA: (Teeb midagi kätega ning kõik ruumis muutuvad liikumatuks, välja arvatud Hardi ja Britta ise.) Ära ole nendega nii karm. (Hardi tahab justkui midagi ütlema hakata.) Lase ma lõpetan! Ma võtsin hetkeks neil aja maha, aga mul ei ole eriti kaua aega jäänud sulle kõike seletada. Mina olen sinu sisemus. Päris sina, mis siis, et naissoost. Kes, aga sinu tegelikku olemust ei näe, need ei näe ka mind.
HARDI: Sa tahad öelda, et mu parimad sõbrad……et mu parimad sõbrad ei võtagi mind sellisena, nagu ma olen?
BRITTA: Võib ka nii öelda, aga see kõik võib muutuda.
HARDI: Kuidas see muutuda saab? Ma olen neid tundnud kogu oma elu. Mida sa ajad? See ei ole lihtsalt võimalik. Lase nad nüüd vabaks ja ma tutvustan teid.
BRITTA: Ise tead.(Teeb jällegi midagi kätega. Kõik jätkub sealt, kus vahepeal pooleli jäi.)
KRISTJAN: (Tüübid käivad toas ringi uuriva pilguga ning näpivad kõike ettejuhtuvat. Räägivad suht läbisegi.) Mees, kuidas sa üldse siin need 23 tundi vastu pidasid? Siin on ju jõhkralt külm, alustuseks.
MARTIN: Deem ja süüa pole ka.
KASPAR: (Käib telefon käes ringi. Teises käes on tal mingi kukli moodi asi.) Muffin, levi ka pole. Kurat küll, eit kodus juba närvitseb raudselt.
HARDI: (Kogub ennast natuke ja siis räägib väga kõvasti teistest üle.) Poisid! Palun olge tasa, ma tahaksin teile kedagi tutvustada.
MARTIN: Ohoooo, sa leidsid naise siit vä? WOW, lao lagedale nooh. Ei, siis oleks mina ka nõus siin nii kaua olema.
KRISTJAN: No jah, näita siia…kuigi sul on ju juba pinks-ponks naine olemas.
KASPAR: Pohh, ma võtan ta siis endale. Ma ülejääke ei salli.
HARDI: Mis teil viga on? See on normaalne koht. Mäletate, me isegi väiksena mängisime sellistes kohtades. Olime indiaanlased. Vahest ka võmmid.
MARTIN: Ah mees, ära piina meid enam, näita mis sul näidata on ja teeme minekut. Ja ennem kui lähme, äkki paned midagi sobilikumat ka selga.
KASPAR: (Naerab ja sööb kuklit.) Mees sa oled vist viimaste tundidega puhta hulluks läinud. Tule maa peale, sa ei ole naine, et rinnahoidjaid näiteks kanda. (Tõmbab Hardit rinnahoidjast. Hardi ei tee asjast suurt numbrit.)
HARDI: (Hardi viipab.) Britta, tule siia. (Britta tuleb Hardi kõrvale. Hardi paneb käe Brittale ümber talje.) Saage tuttavaks, see on Britta.
KRISTJAN: (Poisid on hetke vait. Kasparil kukub toit suust välja ning kukkel, mis tal käes on, seegi kukub maha. Martin hakkab alguses turtsuma, siis naerab ning naerab kuni lõpuks suudab ennast kokku võtta. Kristjan haarab kahe käega peast. Käib mööda lava ringi. Räägib suhteliselt kõva häälega.) Kurat, mees, mis sul viga on? Ei arusaadav, et see koht ei mõju inimestele hästi. Aga sina, mida sul viga on? Tutvustad meile tühipaljast õhku? Ah? Arvad, et me mängime su väikest teatritükki kaasa? Ei, mees, see ei lähe sul läbi. Pealegi, isegi kui keegi siin oleks, siis sul on oma naine kodus. Mis sa mõtled, et me ise tulime siia?
HARDI: Sama hästi võin mina küsida, et miks te nii nõmedad olete?( Pigistab silmad kinni ning üritab seeläbi rahuneda. Hetke pärast avab silmad.) Näete, see on Britta.
KRISTJAN: Nüüd mulle aitab! (Võtab püksivärvli vahelt püstoli ning hakkab seda laadima.)
HARDI: Mida sa teed?
KRISTJAN: Tõestan, et peale meie 4 ei ole siin kedagi teist. Et see on siis Britta, jah? (Vastust ootamata tulistab Britta suunas. Britta kukub haavatuna põrandale. Hardi tardub ning nõnda samuti tarduvad ka Hardi sõbrad. Ainul Britta tõuseb haavatuna püsti ning seisab taas rambivalguses. Laval läheb vaikselt käima muusika (HU? laul „Mina ise“). Britta tantsib ja ümiseb natuke lugu kaasa kuni lahkub lavalt. Hardi lebab ahastatuna maas. Eesriie langeb aeglaselt ette. Mõne hetke pärast tuleb Hardi taas lavale.)
HARDI: Elu on üürike. Kahju, kui mõni ei saagi iseenesega sõbraks. Hea, et mul need 23 tundi oli. (Eesriie avaneb ning näitlejad tulevad kummardama.)

Sürrrrr.
kusjuures... enne unustasin mainida, mida kurat see Hardi suudles ennast seal niimoodi? xD
Muidu tead, mis arvan.
SUPER!!!

*laulab* Kui sul tuju hea, siis alla aja meid, tadata, kui sul tuju hea, siis alla aja meid, tadata, kui sul tuju hea, siis püüa seda teistelegi näidata, kui tuju hea, siis alla aja meid!

Ines - why not?! (Iselavastamine. )
Kusjuures, ma ükspäev ütsin K@tule, et selle peab kooli näiteringi juhile andma - siis saab veerandi lõpuaktusel näha. Kuigi ainus vaba meessoost näitleja on neil vist Märt... kedagi teist pole enam nagu näinud.

Mwah.
Ma võin Hardit mängida! XD

Haha.
Miks ma seda arvasingi?!

Kus ma väitsin, et sa punkarit meenutad??
Aga küll sa välja mängid. Oma mingi kiiksuga.

Kõigil on mingi kiiiiiiks.
Me räägime ju endiselt teemast. !
Kuigi kiiksu-teema juba välja.

Hardi oli tore.

Hmm , et miks siis Hardi ennast suudles ? No seda võib võtta mitut moodi. Esiteks Sille, mine nt peegli ette, vaata ennast ja siis suru oma huuled oma peegelpildile ? Noooh, onju mõnna . Tglt, kui sa oled seda teind sa võid mulle rääkida, kuidas oli, kuna ma ise ei ole seda harrastand . Teine põhjus, miks ta ennast suudles on see, et ta on ego ja armastab ennast väga väga. No ja kui sa armastad, siis sa ju suudled? Või ei ?
Okei, ma vist vastasin sellele küsimusele suht segaselt, aga......annate andeks eksole :)

See, kust mul üldse see idee tuli see on hea küsimus, aga pagana raske vastata. Kui aus olla, siis siis ma sundisin ennast seda välja mõtlema. Hardi sissejuhatus tuli kõigepealt ja siis juba arenes edasi.

Muide, vaatan, et juba jagatakse rolle . Nooh, tglt meil on ju nüüd uus kultra. Mul tuleb 18 sünna varsti. Seega, väga tore oleks, kui keegi seda laval ette kannaks ja mina siis sünnal aukohal saaks seda saalist vaadata. Nii et, mõelge selle peale, eriti need, kes vinguvad, et ma oma sünnasid ei pea .

Ja muide keegi ei pea olema vaimustuses Hardist ja Britast. Hoopis see on armas, et siin eespool läksid südamesse hoopis nö minu jaoks tühised tegelased .

Aga okei, ma veel seda foorumi asja häästi ei oska, kui kellegil midagi veel kripeldab või ei saand mõnele küsimusele vastust, siis võta aga julgelt ühendust . Ma peaaegu ei hammusta !!!!!

PS! Sille sina ei öelnud esimesena, et see tuleb lavastada, seda ütles Aili . Sa olid vist 3 inimene kes seda luges, kui mina välja arvata

Sille, ma olen ju siin ette ja taha koguaeg vabandanud, et ma ei oska seda foorumi asja nii hästi. . Aga rääkides armastusest, siis Brita oli ikkagi elusolend. Arvuti on aint ekraan. Tundetu asi. Kui sa ütled mulle kellegi elusa, keda sa armastusest ei suudle, siis olgu, ma enam ei vaidle . Ma mõtlesin, et näidendis peab ju mingi suudlusekoht ka olema. Kuigi need tüübid oleks ka vbl võinud seal kambakesi üksteise võidu suudelda jne. Sul on annet, sa võid seda näidendit teha paremaks. :) Aga muidu õnnitlused sulle !!!

Ma armastan oma arvutit ka. ma ei suudle teda.

Ma ei kuulnud Ailit.

ja topeltposte me ei tolereeri.
Selleks on "edit" nupp postituse kõrval. ;D