MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Hr. Populaarne ja mina

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
Nutella
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 57

PostitaminePealkiri: Hr. Populaarne ja mina   26/3/2015, 16:00

#1

Kas sa tead seda tunnet, et pead iga päev peale kooli oma poole kohasele tööle minema, mis lõppeb üsna hilja ja siis sa pead veel ka õppida jõudma? Niimoodi ma iga õhtul lõpetangi väga hilja, samal ajal kui teised, rikkamad õpilased, saavad magada oma pehmes armsas voodis.

„Becca, mine voodisse! Ma panen su asjad homseks kokku!“ ütles keegi mu kõrval ning seejärel mind raputati veidi. Hääle järgi sain aru, et see mu ema. Avasin silmad ja mõistsin, et olin laua taha magama jäänud. Noogutasin ega lausunud sõnakestki. Tõusin püsti ja läksin voodisse, mis olid küll veidike ebamugav, kuid ajas asja ära.

-Hommikul-

Aihhh! Mul oli kõval põrandal magamisel selg haigeks jäänud. Tõusin vaevaliselt püsti ning otsisin enda susse, mis jalga panna. Hommikuti oli meie kivipõrandal väga külm käia. Liikusin otsejoones köögi poole, et emale hommikust öelda, kuid teda polnud kuskil. Pool tundi hiljem nägin koridori peegli peal sildikest. Ema oli mulle kirja kirjutanud.

Kallis Becca!

Sa magasid nii vaikselt, ei tahtnud sind äratada. Unustasin ka eile mainida, et pidin täna varem tööle minema. Tähtsad inimesed pidid meid külastama tulema. Täpselt ei tea kes, seega ei oska sulle öelda. Külmkapis on sulle vorsti-võileibu, mis sulle kiiruga tegin. Mine ilusti kooli ja täna sul vist tööd pole, eksju? Peale kooli mine korra vanaema juurest läbi. Ta tahtis sind näha.
Sinu kallis ema.


Mu ema töötas juba viiendat aastat järjest ühes kohvikus. Paljud kiitsid teda, sest ükski tööline polnud nii kaua seal vastu pidanud. Kohviku omanik pidavat olema väga range ja kui midagi valesti läks, võttis kohe palgast raha maha.

Ohkasin ja läksin külmkapi juurde. Avasin selle ja kohe märkasin võileibu. Võtsin need välja ja sõin ära. Pesin korralikult taldriku ära ja seejärel läksin riideid vahetama. Panin valge särgi selga, mustad teksad jalga, särgi peale panin veel hallika jaki ning juuksed sättisin ülesse hobusesabasse. Võtsin enda koti, et hakata kooli asju sisse panema, aga märkasin, et need olid juba seal sees. Seejärel tuli meelde, et ema oli eelmine õhtul öelnud, et paneb mul asjad kotti. Naeratasin endamisi ja vaatasin kella. Oh õudus! Kell oli juba nii palju, et kohe-kohe tuleb buss. Viskasin ruttu kulunud tennised jalga ning võtsin nagist koduvõtmed. Keerasin ukse lukku ja hakkasin bussipeatuse poole jooksma. Õnneks ma ei elanud bussipeatusest väga kaugel.

Oehh, jõudsin just bussi peale nii, et see hakkas just sõitma. Istusin ühele istmele ja vaatasin aknast välja, ise hingeldades. Poole tunni pärast astusin bussilt maha ja hakkasin kooli poole jalutama. Kooli astudes oli kõik täpselt nii nagu varem- ei midagi uut. Võtsin kohe suuna ajaloo klassi poole, mis oli minu klassi esimene tund.

„Becca!“ hüüdis keegi mu selja taga. Keerasin end ümber ja nägin enda ainukest sõpra, kes käis minuga samas klassis- Edwin.

„Hei,“ ütlesin talle naeratades, kui poiss oli lähemale jõudnud. Eelmine aasta ma pidanud Edwinile meeldima, aga kohe kui ma ütlesin poisile, et ma ei keskendu enda armastuse leidmisele vaid raha teenimisele, ütles poiss, et ta püüab mu ära unustada, kuid me suhtlesime edasi ja olime sõbrad- ei midagi enamat.

Jalutasime mõlemad vaikides ajaloo klassi ette ning istusime siis klassi ees olevale pingile. Arvasin, et midagi on juhtunud, kuna tavaliselt Edwin ei ole nii vaikne. Tahtsin juba pärima hakata, kui ta lõpuks ise suu lahti tegi.

„Mul suri eile tädi ära,“ ütles ta väriseval häälel. Edwin oli koguaeg rääkinud, et kui tema lemmiktädi ära sureb, siis ta ei tea mida enam teha. Ohkasin, nüüd see oligi juhtunud. Võtsin talt ümbert kinni ja kallistasin. Tundsin midagi niisket enda õlal, kuid sain kohe aru- poiss oli nutma hakanud. Ka minul läksin silmad niiskeks. Liiga palju häid mälestusi oli mul Edwini ja tema tädiga.

Kui kell käis ja rohkem inimesi hakkas klasside ette kogunema, me eemaldusime üksteisest. Üsna varsti tuli ka meie ajaloo õpetaja ning me saime klassi sisse. Me istusime Edwiniga peaaegu igas tunnis kõrvuti ja vahepeal õpetajad kahtlustasid, et meie vahel on midagi peale sõpruse, aga ei. Mul pole aega selle jaoks, vähemalt praegu.

-Peale tunde-

Astusin käsitöö klassist peaaegu viimasena välja, kuid võtsin suuna koolimajast välja. Ema oli ju hommikul kirjale kirjutanud, et vanaema tahab mind näha. Käisin veel poest läbi, sest bussini oli üsna kaua aega. Ostsin saiakesi ja limonaadi, sest kõht oli päris tühi. Vaikselt saiu nosides jalutasin bussipeatuse poole ja seal avastasin, et viie minuti pärast peakski buss tulema. Istusin pingile ja panin saiakesed kotti. Võtsin rahakoti ja sealt raha, just niipalju, et saaks vanaema juurde sõita. Kooli eest vanaema juurde võttis umbes 50 minutit aega, sest vanaema elas minu kodust üks peatus kaugemal. Kui buss oli bussipeatuse ees, astusin bussi, maksin raha ära ja läksin bussi kaugemasse nurka. Tahtsin vaikselt, omaette olla. Otsisin kotist kõrvaklapid ja panin kõrva. Vanast iPodist panin ühe suvalise loo käima ning sulgesin silmad.

Avasin ehmunult silmad ning vaatasin kella. Uhh, viisteist minutit veel sõita. Naeratasin õnnelikult, sest olin juba arvanud, et olin mööda sõitnud. Võtsin kõrvaklapid kõrvast ning panin need tagasi kotti. Vaatasin vaikselt aknast välja kuni sõidu lõpuni.

-Vanaema juures-

„Vanaema, mul on kõht täis. Ma ausalt enam ei jaksa!“ virisesin ja lahkusin köögilauast. Vanaema oli mu kõhu täiesti täis söötnud igasugustest pannkookidest.

„Okei-okei,“ ütles ta naeratades ja viis mu nõud kraanikaussi.

„Kas sul on kuskil bussiajad peale kirjutatud? Mingile paberile või nii?“ küsisin vanaemalt. Vanaema noogutas ja kadus seejärel enda magamistuppa.

„Kui need väga palju muutunud pole, siis need peaksid õiged olema,“ muigas vanaema ja ma tänasin teda. Istusin tagasi köögi laua taha ning uurisin seda.

„Mitmesega sa koju lähed?“ küsis vanaema ja ma ehmusin.

„Vanaema! Niimoodi ei tohi ehmatada!“ ütlesin üsna kurjalt kuid siis hakkasin naerma. „45 minuti pärast tuleb buss. 10 minutit lähen siin umbes bussipeatuseni, seega hakkan poole tunni pärast liikuma.“

„Olgu,“ naeratas vanaema ning kadus kööki. Arvatavasti kööki korda seadma. Mu vanaema üldse ei sallinud, kui tuba oli segamini või tolmune.

Mina läksin hoopis puhketuppa või kuidas seda kutsutakse. Vaatasin ringi. Seal polnud eriti midagi muutunud. Vana klaver seina ääres, mis on häälest ära, diivan, suur laud ja kapid. Viskasin end just sellele diivanile pikali ja vaatasin lakke. Mõtlesin, mis juhtuks siis kui ma armuksin.

Niimoodi läkski see kell nii kiiresti, et lõpuks tuli vanaema mu juurde ja küsis, kas ma bussile ei peaks minema. Ma hüppasin püsti ja vaatasin kella.

„Uh, aitäh vanaema, et meelde tuletasid. Ma olin täielikult enda mõttemaailma sulandunud,“ naersin ja läksin esikusse, kus oma kulunud tennised jalga tõmbasin.

„Tule siis mõnikord jälle mind vaatama. Mul ju muidu siin üksi igav,“ naeratas vanaema ukse peal, kui tuli mind ära saatma.

„Ikka, ehk saame isegi koos emaga mõni päev tulla,“ naeratasin ning lehvitasin. Seejärel hakkasin bussipeatuse poole liikuma. Minu kahjuks hakkas poolel teel vihma sadama. Ohkasin ja hakkasin sörkides edasi liikuma. Ei tahtnud ju läbi märjaks ka saada. Kuid minu õnneks jõudsin ma just varju alla, kui padukat hakkas tulema. No tore, eks. Õnneks buss tuli kiiresti ja ma sain kohe bussi sooja. Kuid mu kodu on ju vaid ühe peatuse kaugel, seega pikka pidu pole.

-Kodus-

Astusin peaaegu läbimärjana koju ja märkasin, et ema oli kodus. Võtsin ruttu tennised ära ja läksin elutuppa.

„Ema! Kuidas sa täna siis nii vara?“ küsisin naeratades ning istusin ema kõrvale diivanile.

„Nojah, kuna ma pidin täna varem tööle minema, sain varem töölt koju,“ vastas ema ja kallistas mind. „Oh, sa ju märg, mine vaheta riided ära.

„Okei,“ ütlesin naeratades ja läksin enda tuppa. Panin hallid dressid jalga ja valge topi, peale panin halli dressika. Polnud just kõige soojem. Pärast seda läksin tagasi elutuppa.

„Kuidas sul vanaema juures läks?“ küsis ema ja vaatas mu poole.

„Ah, tavaliselt. Söötis jälle mu kõhu täis, nagu ikka,“ naersin ja ema hakkas samuti naerma.

„Aga mul on sulle üks uudis ka,“ rääkis ema peale lühikest vaikust. Sain aru, et see on hea uudis. Vähemalt nii paistis see emale.

„Nii, räägi,“ vastasin uudishimulikult ja pöörasin pea ema poole.

„No ma olen paar kuud raha kokku hoidnud ja kuna ma olen aru saanud, et su seal väikses koolis on liiga väikesed nõudmised. Aga kuna sa oled mul väga tubli, siis ma kogusin raha, et saata su uude kooli.“

„Mida?!“ üllatusin. „See polnud küll vajalik, ema!“

„On, ja kuidas veel. Ma saan aru, et raske on uue kooliga kohaneda ja pole ühtegi tuttavat, aga küll sa need leiad,“ rääkis ema nii rahulikult nagu polekski midagi.

„Ja mis kool see on?“ küsisin kartlikult.

„Crawford..“

„Mida?!“ üllatusin uuesti. Crawford on üks rangemaid ja suuremaid koole meie maal. „K-kas sa tead kui palju selle kooli varustus maksab?“

„Jah, ma tean,“ vastas ema. „Rahune maha, mul on kõik juba ära planeeritud. Ma ikkagi tahan, et sa saaksid tulevikus ikka parema töökoha kui koristajana. Käi lihtsalt see veerand ilusti lõpuni ära ja siis juba järgmise veerandi alguses lähed uude kooli.“

Noogutasin ega öelnudki midagi, lihtsalt läksin enda tuppa, et õppima hakata. Õnneks päris palju ei jäetud. Matemaatikas, ajaloos ja geograafiast. Kui õpitud sai ütlesin emale head ööd ja läksin voodisse. Ma kohe magama ei jäänudki, liiga palju mõtteid peas, kuid paari tunni pärast olingi juba sügavas unes.

Ma loodan, et see teema liiga äraleierdatud pole ja ma loodan, et keegi ikka loeb seda. See on tegelikult üsna vana jutt, millel on 3osa tehtud ning varsti hakkan tegema ka neljandat. Nimi võib muutuda, kui parem mõte tuleb. Ka teie võite variante pakkuda :)


Viimati muutis seda Nutella (27/3/2015, 20:28). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Hr. Populaarne ja mina   27/3/2015, 16:33

Nõustun, et tegu on väga tihti kasutatud teemaga, kuid ei leia mingit põhjust, miks sina ei võiks seda uuesti ja paremini teha :)
Tekst tundub natuke parem, kui sa siin kirjutamisega alustasid, kuid takerdub ikka kohati. Mõnes kohas on sõnade järjekord natuke sassis, ja mõnes kohas tundub lause poolik, kuid ma usun, et selle vastu aitab vaid harjutamine. Ja tähelepanelikkus Very Happy
Kuna peategelane läheb uude kooli, mida endale vaesed lubada ei saa, loodan et ta elu seal liiga roosamannaks ei lähe. Arvestades kooli mainet ja tema rahalist seisust, poleks loogiline, et teda seal hästi vastuvõetakse. Pealegi siis saab hr. Populaarne tema kaitseks välja astuda, mis oleks eriti nunnu Wink Vaata ainult, et asjad liiga ruttu ei arene...
Mina igatahes loen ja kuna see on ikkagi eeskätt sinu jutt, on minu eelnev tekst rohkem soovitusena mõeldud :)
Uut ka siis Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Nutella
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 57

PostitaminePealkiri: Re: Hr. Populaarne ja mina   27/3/2015, 16:59

Vaimude Tund Aitäh Sulle! Panen kogu kriitika kõrva taha ja võibolla peaksin natuke teist ja kolmandat osa muutma, sest kardan, et ka seal on sõnakordusi ja järjekord sassis. Ja ei, ei lähe roosamannaks. Muidu poleks see jutt ju huvitav Wink
Aitäh veelkord! :)
(Järgmine kord, kui sa kommenteerid, siis kas sa palun saaksid panna teksti värvi mõne tumedama peale, sest ma ei suuda eriti sellist kollast teksti lugeda ning silmade eest läheb kirjuks. See polnud solvang ega midagi, lihtsalt soovitus Wink)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Hr. Populaarne ja mina   27/3/2015, 17:35

Kui sa arvad, et suudad paremini, siis kindlasti muuda :)
(Tumedam kollane Very Happy )


Viimati muutis seda Vaimude Tund (29/3/2015, 23:01). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Nutella
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 57

PostitaminePealkiri: Re: Hr. Populaarne ja mina   27/3/2015, 20:30

NB! Muutsin Becca sõbra nime ära. Andy ei meeldinud eriti ja nüüd on ta hoopis Edwin, nii et kes tahes seda 1.osa enne muudatust luges, siis ärge segamini ajage!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Nutella
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 57

PostitaminePealkiri: Re: Hr. Populaarne ja mina   28/3/2015, 19:33

#2

Need 3 nädalat läksid ikka kuidagi väga ruttu. Ema ostiski Mackenieli koolivormi ära. Rääkisin ka Edwinile, et lähen uude kooli. Ta oli väga kurb, kuid viimasel ajal oli ta rohkem ühe teise tüdrukuga suhtlema hakanud ja poisile meeldis ta vist isegi, seega ma väga ei kartnudki, et ta üksi jääb. Nüüd oli see päev käes. Pidin järgmine päev juba esimest korda sellesse suurde, kallisse kooli minema..

-Järgmine päev, hommik-

Kui koolivorm oli seljas ja mu tumepruunid juuksed olid kõrges hobusesabas, siis läksin kööki, kus ema oli mulle just putru keetnud. Sõin selle ruttu ära ja vaatasin kella, seitse läbi viis minutit. Mõtlesin, et lähen juba varem bussipeatusesse ära, sest täna oli isegi päike pilve tagant välja tulnud ja saakski vaikselt jalutada, et pärast mitte kiirustada. Võtsin enda peaaegu tühja koolikoti, sest esimesel koolipäeval pidi saama kõik õpikud, töövihikud ja nii edasi. Kallistasin ema ja panin enda uhiuued korralikud tennised jalga, mille olin paar päeva tagasi soodsa hinnaga saanud ning astusingi uksest välja.

-Kooli territooriumil-

Vau! See kõik oli nii ilus ja suur. Ma ei suutnud uskuda, et mina seal käima hakkan. Kuid kuna esimese tunni alguseni oli alla 10 minuti, siis ma otsustasin, et läheks otsiks pigem selle klassi üles. Küsisin infolauast enda klassi tunniplaani, millel olid õnneks peale kirjutatud ka kus klassis see tund hakkab. Kõndisin trepist üles kolmandale korrusele, kui põrkasin kokku umbes enda vanuse tüdrukuga. Tal kukkus pinal maha. Võtsin selle ruttu maast üles ja ulatasin tüdrukule.

"Palun vabandust! Ma ei näinud teid. Palun tõsiselt vabandust!"

"Ah, pole hullu. Ikka juhtub," naeratas tüdruk. Ta oli tõsiselt kena. Ta helesinised silmad särasid ning blondid juuksed olid kaheks punupatsiks punutud. Ka tema suured prillid sobisid talle valatult. "Ma olen muidu Celia. Sa oled vist siin uus? Pole sind varem näinud."

"Rebecca, aga võid kutsuda Beccaks," naeratasin.

Selgus, et ka tema käib 11.klassis, seega me jalutasime koos kolmanda korruse klassi number 412. Klassi sisse astudes olid enamik klassikaaslasi seal ja minu õnneks istus Celia üksi. Sain tema kõrvale istuda. Me rääkisime üksteisele veidi endast ja tundus, et saime üsna sõpradeks. Igatahes tundus Celia väga tore ja sõbralik tüdruk.

Meie, ja minu tulevaseks klassijuhatajaks oli üsna noor ja ilus naine, kes oli umbes 30aastat vana. Rohkem küll pakkuda ei saanud. Tal olid õlgadeni oran¾ikad juuksed, mis tegelikult sobisid talle väga hästi.

"Tere," tervitas ta meid kõiki. Klassi saabus vaikus. "Võibolla enamik teist juba märkas, et meie klassi saabus uus õpilane. Tule palun klassi ette ja tutvusta end teistele."

Seda ma olingi kartnud. Mulle ei meeldinud olla tähelepanu keskpunktis ning nüüd, kui üle 20ne inimese mind vaatas, enamused kindlasti kriitilise pilguga, tundsin, kuidas mul närv tõuseb ja käed värisema hakkavad. Viimaks jõudsin siiski klassi ette ja klassijuhataja naeratas mulle julgustavalt.

"Um.." alustasin ma närviliselt ja viisin pilgu üle klassi. Celia naeratas mulle teisest reast. "Ma olen Rebecca Dalton, sõpradele Becca. Mul läheb hästi igal pool, sellepärast keeldun tähelepanust. Abi saamine oleks tüütu. Meeldiv tutvuda."

Ma ei osanud rohkem midagi lisada. Ma ei saanud ju öelda, et ma käisin varem sellises koolis nagu Ulbina ehk kool, mis on üsna vaene ja igas klassis alla kümne õpilase. Ma ei soovinud siia kooli jamasid ning loodetavasti ei oleks see tulnud ka välja, et ma pole nii jõukast perekonnast nagu see eelviimases pingis kõrgete kontsakingadega noor neiu, kellel olid kahe peale kokku vähemalt 6 kullast käevõru ja -ketti.

"Mis klass sa oled?" hüüdis keegi viimastest pinkidest. Sattusin segadusse. Mis mõttes? Kas siin on veel eraldi klassid? Vaatasin Celiale abiotsivalt otsa.

"Siin koolis on range klassi süsteem," selgitas klassijuhataja, kes ilmselt sai aru, et ma olin segaduses. "Esimene klass on äri pärijate grupp, lihtsalt öeldes ärimeeste pojad ja tütred nagu Arthur ja Carolyn. Teine klass on aktsiate pärijate grupp, kes ei päri perekonna äri, kuid nad on juba suured aktsionärid nagu Lauren. Kolmas klass on auväärsete pärijate grupp ehk ministrid, poliitikud, riigikohtunikud ja advokaadibüroo omanikud. Lapsed nendest peredest nagu Hugo ja Cedric. Viimane, neljas klass on sotsiaalhooldekande grupp. Nii kutsutakse gruppi, kellel on stipendium."

Terve minut aega kestis klassis vaikus. Kõik ootasid, et ma vastaks midagi. Kuni järsku läks uks pauguga lahti, või vähemalt mulle nii tundus ning see pingeline hetk kadus. Pöörasin pea ukse poole ning seal seisis umbes minust 20cm pikem poiss. Ta vabandas hilinemise pärast ja läks oma kohale. Õpetaja andis märku, et ka mina võin oma kohale minna.

"Rebecca, sinuga oli tore tutvuda, aga nüüd avage õpikud leheküljelt 92. Hetk hiljem võttis klassijuhataja enda laualt virna õpikuid ning pani need minu lauale. Siis pärast veel sosistas, et need kõik on tänase tundide asjad. Tänasin teda ning võtsin kohe õpiku lahti leheküljelt 92.

-Hiljem-

"Noh?" küsis Celia lõbusalt, kui olime klassist lahkunud.

"Mis?"

"Kuidas uus klass meeldib?" pööritas Celia silmi, kuid naeratus tema näolt ei kadunud.

"Mm.. Normaalne," vastasin ükskõikselt.

"Kas keegi silma ka jäi?" muigas Celia.

"Nalja teed või?" naersin.

"Ei? Miks peaks?"

Rääkisin Celiale, et ma pole kunagi viitsinud poistega sahmerdada ja pole isegi aega olnud.

"Sa tahad öelda, et sinusugune ilus tüdruk pole ühelegi poisile meeldinud?" küsis Celia naerdes. "Isegi mitte keskkoolis?"

Raputasin pead. "Või nohh.. ühele ma eelmine aasta meeldisin. Edwin on ta nimi. Kuid ma ei olnud valmis, ja tema meeldis mulle ainult sõbrana, seega sinna paika see jäigi." Ma tundsin, et ma võisin Celiat usaldada.

Üsna kohe tunnikell ka käis ja proua Greene laskis meid klassi sisse, siis sain ma kohe aru, et ma ei meeldi sellele õpetajale. Ta saatis mind kurja pilguga ja kui ta seletas teemat, mida me tegema hakkame ja mul oli küsimus, ei vaadanud ta minu poolegi. Poisid tõid molbertid klassi ja tüdrukud panid igale ühele A3 paberid. Õpetaja pani lauale värvid, pintslid ja pildid, mida me pidime järgi tegema. Ma valisin puuviljad, Celia mingi pildi suurest lossist. Valisin värvid ja panin need palettile, võtsin ka ühe topsi, kuhu lasin kraanikausist vett. Hakkasin enda koha poole minema, kui põrkasin kokku selle sama poisiga, kes esimeses tunnis oli hilinenud. Kogu vesi ja paar värvi läksid tema valgele särgile. Üks tüdruk jooksis tema juurde ja pr. Greene hakkas minuga õiendama, et olen kohmakas ja ei vaata üldse ette. Ma olin nii ehmunud, et mul ei tulnud ühtki sõna suust.

"Proua Greene, see on hoopis minu süü. Ma ise ei vaadanud, et ta enda kohale minna tahtis. Palun väga vabandust!" rääkis ta pr. Greenele ja pöördus siis minu poole. "Sinuga on kõik korras ikka?"

Noogutasin pead. "Kas ma võin korra WC-s ära käia?" küsisin pr. Greenelt. Ta vaatas mind vihaselt, kuid noogutas siiski. "Tänan."
Kõndisin klassist välja, tundes seljal kõikide pilke. Vandusin omaette ja läksin tüdrukute wc-sse. Vaatasin end peeglist. "Tore, kohe esimesel päeval selline asi.." pomisesin ja umbes viie minuti pärast lahkusin wc-st ja märkasin koridoris seda sama kutti.

"Palun vabandust!" ütlesin ja vaatasin, et tal oli seljas juba teine, hall särk.

"Pole hullu!" naeratas ta. Poisi naeratus lummas mind, et ma ei saanudki liikuda vaid lihtsalt pidin tema nägu vaatama. Poiss vist tundis ebameeldivust, sest ta pööras pilgu maha. Sain ka enda silmad tema pealt võetud ning vaatasin hoopis endast vasakule, aknast välja.

"Ma olen Joshua muidu," ütles poiss ning ma viisin pilgu tagasi temale. Ta ei naeratanud enam, vaid vaatas lihtsalt vastu. Noogutasin. "Becca," ütlesin ka enda nime.

"Kullake, tule tagasi klassi," hüüdis mingi tüdruk ja saatis mulle vihase pilgu. Ta kõndis meie juurde ja tegi Joshuale põsemusi. Misasja? Joshua ja see tüdruk- paar?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Hr. Populaarne ja mina   29/3/2015, 23:00

Ah, et nüüd on hoopis Edwin... Jääb meelde küll :)

Algus tundus kuidagi aeglane ja kohmakas, kuid hiljem läks jutt ladusamaks.
Ma hakkasin mõtlema, et äkki on Celia selline tüdruk, kellel koolis sõpru pole... Selline tagasihoidliku välimusega üksiistuv tüdruk... Küll ma teada saan Very Happy
See klassidesüsteem kõlab päris jubedalt. Tahaks teada, miks nad gruppidesse jaotati ja kas nende vahel on kooli seisukohalt võimuerinevused.
Mulle meeldib, et ta endale juba sõbranna leidis, ning ka see, et kõik õpetajad ei suhtu temasse hästi. Mõned õpetajad oskavad ikka väga kurjad olla. Very Happy
Natuke imelik,et see kedama hr. Populaarseks pean hoopis ise vabandas. Sellised on tavaliselt väga ülbed ja ebasõbralikud. Ma tahaksin teada, kust ta endale nii ruttu uue särgi leidis Very Happy
Imelik, et Rebecca üllatus, kui sai teada, et Joshual on tüdruksõber. Ta ei tunnegi teistja kohe kukub imestama Very Happy
Loodan, et varsti tuleb uus osa :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Nutella
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 57

PostitaminePealkiri: Re: Hr. Populaarne ja mina   30/3/2015, 18:09

Vaimude Tund See klasside jaotamine on ka minu jaoks päris jube, aga see teeb jutu aina põnevamaks. Hiljem saad teada miks (kui sa juba praegu ei aima). Wink
Seda särgivärki ei oska öelda, sest ma ei mõelnud sellele varem Very Happy Arvatavasti ta käis kuskilt võtmas seda.  lol!
Aga aitäh sulle! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Hr. Populaarne ja mina   

Tagasi üles Go down
 
Hr. Populaarne ja mina
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Sa tulid, sa olid ja sa läksid - lühijutt
» Keskpäev (jälle vampiirid:))
» I osa, pealkiri veel puudub, aga lugege! :)
» -Pubekad- (ehk seitse päeva pubede elust) [ LÕPETATUD! ]
» Sorri.Üks ·Blondiina· luuletus millest ma ise ka aru ei saa :D

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: