pealkirjata..

Vaiksel pimedal tänaval kostusid sammud.. Pealtnäha täiesti tavaline tüdruk ruttas mööda kõrvaltänavat, pikad tumepruunid juuksed seljal lehvimas. Teadmata kuhu suundub, kõndis ta aina edasi, mp3's käimas tema igapäevane playlist. "These times when we climb so fast to fall again, why we gotta fall for it now.." ümises neiu vaikselt sõnu kaasa ning talle meenus kõik, mis viimastel nädalatel juhtunud oli. Isegi märkamata oli tüdruk jõudnud mahajäetud randa. Ta istus kivile ning jälgis merd, üksik pisar põsel allapoole voolamas. Võtnud taskust suure karbi tablette kummutas ta need kõik endale suhu. "Andke mulle andeks" pomises tüdruk ja tema silmist kukkus ka teine pisar. Viimane mis ta tundis oli vaid üks külmalaine, siis vajus tüdruk lõdvalt rannaliivale..


Esimene jutt mille kirjutasin, ei tea kui hea tuli

Hästi imelik on see, et Justnimelt paljudes juttudes tulevad tegelased randa, kus nad nutavad mõned hetked, siis söövad tablette/lõikavad veene/uputavad ennast ära. Aga lühijutt, su jutt on tõesti lühike. Väga lühike. Ei ole isegi kahju sellest tüdrukust, kuna ei toonud esile ühtegi emotsiooni.
Sorry, kui väga kriitiline tundun, aga ma väljendan ennast nii hästi kui suudan

Lühike, mhmmmhhh...

Miks ta tegi seda mida ta tegi..? Jutus polnud mingit põhjust miks ta palus andeks ...

Võibolla, kui lisaks rohkem tundeid, kirjeldust oleks see jutuke palju parem?