Ma olen oma toas ja vaatan aknast välja. Sajab vihma ja piisad langevad vaikselt maapinnale, riivates ka akent. Sadu tekitab minus nukrust ja samas ka rahustab. Väljaspool akent on kõik hallikas ning ma mõtlen tahtmatult sellele, et mina olen siin, aga sina pole. Sina oled kusagil, kusagil kaugel. Kus täpselt, ma ei tea.
Mida sa küll praegu teed? Kas sinu juures ka sajab? Kas sa mõtled minu peale? Need ja mitmed teisedki mõtted keerlevad mu peas, samal ajal kui ma langevaid piisku vaatan.
Ma olen toas üksi ja peale vihma on kuulda ainult kella tiksumist. Mu pähe kerkib uus mõte - Kas sa tunned kui ma sinu peale mõtlen?
Räägitakse ju, et osad inimesed tunnevad, kui nende peale mõeldakse, või nendest räägitakse. Mõned seostavad seda luksumisega, teised lihtsalt tunnevad. Nii hea oleks, kui sa tunneksid, et ma sinust praegu mõtlen. Siis mõtleksid ju sina minust ka.
Vihma sajab endiselt ja taevas on täis halle pilvi. Mulle meenuvad ajad, mil me olime koos. Rääkisime, naersime, olime lihtsalt niisama. See ei olnudki nii kaua aega tagasi kui praegu tundub. Need päevad olid täis rõõmu ja tunduvad päikesena, mida praegu varjavad pilved, kuid mille soojust ma ikka veel tunnen.
Me käisime koos kinos ja jalutamas. Kuid millalgi, ei teagi täpselt millal, hakkasime me üksteisest kaugenema. Sina tegelesid oma asjadega, mina enda omadega. Me küll nägime teineteist, aga suhtlemine piirdus Terega.
Nüüd on vihmasabin vaiksemaks jäänud. Huvitav, kas sa meenutad vahel meie ühiseid aegu? Kas sa pead neid sama kalliks kui mina? Nii palju küsimusi, mille vastuseid ma ei tea.
Sadu on lõppenud, ainult üksikud piisad langevad veel ja katuseräästad tilguvad. Hallid pilved hakkavad hajuma ja päike tuleb välja. Üle värske ja puhtaks pestud maa laiub vikerkaar. Üllaltavalt tunnen ka mina ennast värskemana ja mu nukrus on kadunud. Kuid siiski jääb mind painama see üks mõte, et mina olen siin, aga sina mitte.
Pealkiri: Mina olen siin 
