Laura Sandoval [ Lõpetatud ]

UUUUUUT, ma ütlen sulle!
MSNiterrorit tahad?
Ma olen selleks totaalselt võimeline.

Üle pika aja siis siia ka uus osa. Enjoy!


Poisid jäid üksteisele üllatunult otsa vaatama.

Hendrik oli see, kes lõpuks püsti tõusis ja oma õele järgnes. Kuid José peatas ta:" Mis mõttes tema ei tahtnud, et nii läheks? Kas tema ongi selles süüdi, et mu õde siin lebab?" "Ta ütles mulle, et Laura jooksis talle otsa ja kukkus siis..Mina ju ka ei tea. Ma lähen küsin talt." ütles hendrik ärevalt ning jooksis Hannale järgi.

Neiu leidnud hakkas Hendrik kohe pärima:" Hanna, mida sa sellega mõtlesid? Kas sina põhjustasid selle? Sinu pärast on Laura praegu siin või? Ah? Vasta ometigi! " karjus poiss ja Hanna vajus istuli maha. Hendrik märkas kui muserdatud õde on ja rahunes. Ta tõstis Hanna enda kõrvale toolile istuma ja Hanna rääkis:" Minul pole kunagi kedagi olnud. Emal pole aega meie kummagiga tegeleda ja isa on koguaeg sinuga tegevuses. Koolis mul ka sõpru pole. Need sabarakud, kes mu niinimetatud sõbrad peaks olema käivad mul järel lihtsalt selleks, et poiste tähelepanu saada. Mina olen alati olnud kooli suurim bitch. Niigi on minult kõik ära võetud ja kui ma nüüd nägin, et olin ka sind kaotamas..."

"Ma sain nii vihaseks ja veel enam, kadedaks Laura peale. Ma mõtlesin, et teen tal margi täis ja siis kõik hakkavad teda mõnitama ja sa ei suhtle enam temaga. Aga ta tuli sellise jooksuga, et enne kui ma tagajärgedele mõelda suutsin, sirutasin ma juba jala välja ja ta kukkus. Mina ju ei teadnud, et ta koguni teadvuse kaotab." Hanna puhkes nutma ning Hendrik lausus lihtsalt: "Kõik on korras õeke, Laura ei saagi mind sinult ära võtta. Ma olen ju ikkagi sinu suur venna. Ma olen sulle alati toeks. Tule, lähme vaatame, kuidas Laural on." Ning Hanna ja Hendrik jalutasid mööda koridori palati poole..

Sweeet.
Ootan uut. ;D

LÜHIKE.
Uuuuuuuuut.

väga meeldib

Paluks pikemaid osi

Tegelikult on nii, et ma lõpetan selle loo ka nüüd millalgi ära. Ja osade kohta niipalju, et ma kirjutan praegu kolme juttu, veidike raske on igalepoole pikki osi teha. Aga ma proovin siis viimased osad pikemad teha. Enjoy!


Ning Hanna ja Hendrik jalutasid mööda koridori palati poole..

Ukse taha jõudes avastasid nad sealt tühja koridori. "José on siis vist Laura palatis." nentis Hendrik. Hanna noogutas ja nad seadsid end istuma. Vaevu seda teinud, astus palatist välja José. "Laura on ärkvel, te võite sisse minna." Hendrik tõusis ja lausus:" Hanna, ma lähen alustuseks üksi. Okei?" "Mulle sobib," lausus Hanna ja Hendrik siseneski palatisse.

"Tsau, kuidas sul on?" küsis Hendrik kohe. "Pea tuikab veidike ja käsi sügeleb õudsalt moodi, aga elan üle." lausus Laura, "Hendrik, tead et Hanna.." "Jah, ma tean, ta rääkis mulle kõik ära. Aga.. tal on väga kahju." Laura noogutas ning edasi rääkisid nad rõõmsamatel teemadel. Veidi aja pärast astus sisse Hanna. "Kas ma..võin tulla?" küsis ta ebalevalt. Laura noogutas ja Hendrik väljus vaikselt palatist.

"Vaata, tegelikult on asi nii, et...ma olin sinu peale kade." Laural läksid imestusest silmad suureks. "Kade? Minu peale? Miks?" "No... sul on kõik olemas. Hoolivad vanemad, armas väikevend, lahe vanem vend, Hendrik..." "No aga sinul on ju ka. No, väikest venda muidugi mitte, aga Hendrik ju on." "Me oleme alati Hendrikuga kokku hoidnud, aga nüüd tundsin ma, et ma olen teda kaotamas. Ja vanematest ei tasu üldse rääkida." lausus Hanna kurvalt.

"Tead mis," lausus Laura peale mõningast vaikust, "me võiks millalgi neljakesti välja minna." Siis meenus talle tõsiasi, et ta jääb kodusele ravile. "Küll me midagi välja mõtleme," lausus Hanna, Laura tõsist nägu nähes ning tüdrukud asusid plaane tegema..

Nii, viimane osa siis. Kui kunagi rohkem aega on siis kirjutan äkki isegi järje, aga praeguseks viimane. Enjoy!

Kaks nädalat hiljem...

"Hendrik, ära tee!" kiljus Laura Hendriku süles. Nad olid neljakesi rannas - Laura, Hendrik, Hanna ja José. "Kuule, kas sa arvad, et Hanna ja José vahel on midagi?" küsis Laura nende poole viibates. Hanna vaatas süvenenult Joséd, kes neiule midagi rääkis. "Mma ei tea.. José nati vana pole tema jaoks?" "Armastus ei küsi vanust," lausus Laura teadjalikult ning Hendrik naeris: "Seda nüüd küll jah."


"Kuulge, me lähme käime poes, ostame jäätist ja midagi juua. Andke oma tellimused sisse." lausus nende juurde astunud Hanna, kätt päiksevarjuks hoides. "Mulle võta mingi suur mahlakas ja siis..eem... Cappy mahl mingi." lausus Laura pärast hetkelist mõtlemist. "Make that two," muigas Hendrik ja vedas Laura siis vette. José naeris ning küsis Hannalt: "Kas lähme?" Hanna noogutas õnnelikult ja koos jalutasid nad tänava suunas.

"Kuule, oota korra." lausus Laura, Hendriku haardest välja vingerdades. "Vaata sinna," osutas Laura ning Hendrik jälgis ta pilku. "Mulle tundub, et sul oli õigus." ütles Hendrik, vaadates kuidas Hanna ja José käsikäes poe poole jalutasid. "Mul on alati õigus," muigas Laura ning sukeldus vee alla. "Ah või nii," naeris Hendrik ja sukeldus neiule järele. "Sellest tuleb meie elu parim suvi," ütles Laura pinnale jõudes Hendrikule. Oojaa, mõtles poiss ning suudles Laurat...

Nüüd võiks kirjutada et 3 kuu pärast. või et kirjutad suvest vms.
Täiega hea jutt , üks parimatest. :)

Ohoo...Mina olen paar päeva ära ja sina jõuad selle ajal jutu lõpuni kirjutada..
Eiaga, tohutult hea oli ja kõik..
Võiksid küll ja millalgi edasi kirjutada.
Häästi hea jutt oli. :)

Kahju et lõpp juba, lootsin edasi lugeda Hea!