Laura Sandoval [ Lõpetatud ]

UUS!! Oi no ma olen nii tubli ikka.


„Laura, sa oled kodus. Ja sul on külaline.“

Nad läksid Andrease toast välja ja Laura tutvustas Hendrikut emale. Vastupidiselt isale, meeldis emale Hendrik väga. Hendrik läks Laura emaga alla, kus ema neile võileibu ja muud näksimist kaasa pani ja Laura vahetas ruttu riided. Alla jõudes, otsis Laura Bianca üles, hüüda neiu ei tahtnud, vend võis üles ärgata. Koeral rihm kaelas, panid Laura ja Hendrik tossud jalga ja läksid välja.

Autos rääkisid nad Hannast. „Tead, mu õde võib vahel päris tore olla,“ alustas Hendrik. „Anna andeks, aga mul on seda raske uskuda.“ muigas Laura endamisi ja piilus poisi poole, et näha ega too ei solvunud. Hendrik hoopis naeris ja ütles: „Ei pane sulle pahaks seda.

“ Muide, kuidas käsi on?“ muutis Hendrik teemat. „Käsi? Ahjaa, ei ole midagi enam tunda. Ega su õde nüüd nii tugev ka pole.“ naeris Laura. „Tead, et...ah vahet pole.“ alustas neiu. „Räägi nüüd, ei tohi niimoodi piinata mind.“ ütles Hendrik. „No...algul ma arvasin, et te olete Hannaga paar..“ ütles Laura punastades. „Haaa, meie Hannaga...ja paar? Ma ei taluks teda päevagi.“ naeris Hendrik. „Ise sa just ütlesid, et ta võib vahel tore olla.“ noris Laura. „No...vahest jah. Mingi kord kuus umbes.“ ütles Hendrik ja pidas auto kinni.

Awww.. ^^.
Heajutton.
Mmm... uut tahaks..
Emm.. See lõpus oli eriti hea.
Tšikibriki.

Heaaaaa.
Ja ma vihkan sind, et telefoni teise tuppa jätsid...
Uut ootan. :d

täiega hea ju

uut ka :)

Mind täiega häiris, et isa on hispaanlane aga esimeses osas(pole rohkem jõudnud lugeda) ütles ta "come quickly". See ei ole eriti hispaania... muide Si on itaalia mitte Hispaania. niipalju kui mina aasta itaaliat olen õppind

Kahjuks on hispaanlasest isal jutus väga suur osa täita.
Ta ütles come quickly, sest Laura ei oska väga palju hispaania keelt, ta suhtlebki isaga inglise keeles, kõik suhtlevad peres. Laura on Eestis sündinud. Ta vend ( José ) oli kahene kui nad ära kolisid.
Si on kasutusel nii itaalia keeles kui hispaania keeles. Itaalia ja hispaania keeles on üldse palju kattuvaid sõnu.
Pealegi, kui ma kirjutaksin hispaania keelseid lauseid siia, peaksid enamus siinsetest lugejatest sõnaraamatuid kõrval hoidma lugedes, see ju ka kõige mugavam pole.

Siia siis ka üks uus osa. Enjoy!

„No...vahest jah. Mingi kord kuus umbes.“ ütles Hendrik ja pidas auto kinni.


Laura vaatas aknast välja ja nägi ilusat valget maja. Ta astus kõnniteele ja jalutas siis Hendriku järel maja ukseni. „Vabandust, aga minu ema ja isa on mõlemad tööl nii et nendega sa täna veel kohtuda ei saa.“ ütles Hendrik.

„Sessan,“ hüüdis poiss ja ülevalt tuli suur kuldne retriiver. Tema oli küll veidike tumedama karvaga, pani Laura tähele. Hendrik haaras samuti midagi näksimist, koerarihma ja mõned mänguasjad ning noored läksid tagasi välja.

Hendrik lukustas koduukse ja läks autosse, kus Laura juba ootas. Sessan autos, võttis poiss kohalt. Parki jõudes kiirustas Hendrik teisele poole autot, et Laurale ust avada. Laura oli aga juba autost välja tulemas. „Nääh, ma just tahtsin sulle ukse lahti teha,“ mossitas Hendrik. „No okei, tee siis.“ naeris Laura ja tõmbas ukse uuesti kinni. Hendrik avaski ukse ja aitas Laura autost välja. „Tobu,“ naeris Laura ta üle ja lasi koerad välja.

Pargis möödus noortel lõbus päev. Laura avastas, et Hendrik hakkab talle iga sekundiga rohkem meeldima. Tundus, et ka poiss tundis sama, sest auto poole jalutades haaras Hendrik vaikselt Laura käe.

Laura maja ette jõudes, avas poiss talle jälle autoukse ning lasi ka Bianca välja. „Mul oli väga lõbus, peaks seda veel millalgi kordama.“ ütles Hendrik. „Minugipoolest,“ vastas Laura rõõmsalt. Hendrik kinkis talle põsemusi ja läks tagasi autosse. Laurale lehvitades sõitis ta minema. Laura polnud juba tükk aega nii õnnelik olnud, kuid ta õnn ei kestnud kaua.

Armaaas.
Oioi, mis nüüd saab ?
Ei tegelt, tublitüdruk, kirjuta edasi eksss.
Hea on.

Griffu. kirjutas:

swessu kirjutas:

Oioi, mis nüüd saab ?

Tglt sai tohi asja ära r(s)ikk(tt)uda.
Siis ma ronin ukse taha. (A)

Suured vabandused, see on tõesti kohe väga lühike osa, aga see eest saate kaks tükki. Enjoy!


Laura polnud juba tükk aega nii õnnelik olnud, kuid ta õnn ei kestnud kaua.


Laura oli just uksest sisse jõudnud kui kuulis isa ja ema millegi üle vaidlemas. (Panen teksti eesti keeles, et oleks lihtsam lugeda. Tegelikult toimub järgnev inglise keeles)


„Laura, oli sul tore?“ küsis ema. „Jah, väg..“ alustas Laura, kuid ta lause katkestas isa. „Laura, ma ei taha, et sa selle poisiga läbi käid.“ „Miks? Ta..ta on ju nii tore.“ ehmus neiu. „Ta on niikuinii ainult ühe asja peal väljas. Sa ei kohtu temaga enam. Jutul lõpp.“ Laura jooksis nuttes enda tuppa. (Siit juba normaalne ehk siis keeled nii kuidas vaja )

Veidi aja pärast kuulis neiu koputust enda uksele. „Kas võib sisse tulla?“ küsis ema. „Jah..“ pomises Laura vaikselt ja ema astuski sisse. „Kuula nüüd mind,“ alustas ema, „su isa on väga kaitsev lihtsalt sinu suhtes. Sa oled ju ta ainus tütar.“ „Ma tean, aga ikkagi..“ „Tead mis, ma lähen räägin su isaga ja sina kutsu Hendrik millalgi meile õhtusöögiks. Ehk su isa näeb ka siis, et Hendrik on tore poiss.“ Laura noogutas juba veidike rõõmsamalt ja sukeldus kodustesse töödesse.

Ja teine osa...Enjoy!


Laura noogutas juba veidike rõõmsamalt ja sukeldus kodustesse töödesse.

Järgmisel hommikul kiirustas neiu oma toimetustega, et ruttu kooli jõuda. Ta tahtis juba Hendrikuga rääkida ja teda õhtusöögile kutsuda. Isa pani ta kooli ees maha, kuid neiu ei läinud sisse. Ta ootas kooli ees, millal Hendriku auto välja ilmub. Varsti nägigi ta tuttavat autot ja jalutas lähemale. Kõrvalistmelt tuli välja Hanna. „Mis sa tahad siit? Kebi tagasi oma Araabiasse või kust iganes sa pärit pole.“ nähvas Hanna pahaselt.

„Ta on pärit Hispaaniast idioot,“ lausus Hendrik rahulikult, „kas sa oled mingi uksehoidja või? Väga viisakas sinust Laurale ust lahti hoida, aga kui sa pole tähele pannud ei sõida me hetkel kuhugi.“ jätkas Hendrik. Hanna lõi selle peale ukse pauguga kinni ja hakkas kooli poole kõndima. „Hanna, ega sa laudas pole. Mis lõhud..“ hüüdis Hendrik nii et kõik kooli ees kuulsid. Kostusid nii mõnedki naeruturtsatused, mille peale Hanna veel vihasemaks sai ja oma tikk-kontsadel lausa kooli poole trampis.

Hendrik võttis Laural ümbert kinni ja jalutas temaga kooli poole. Trepil murdus Hannal konts ning ta oleks äärepealt kukkunud. Nüüd naerdi juba üpris kõva häälega ja kui Hendrik ja Laura neiust möödusid, vahtis viimane neid vägagi kurja näoga. „Seda ma nii ei jäta.“ sisistas Hanna vihaselt, Laurale otsa vaadates. „Mis, kas nõiaella pobiseb paar loitsu või?“ noris Hendrik ja tegi Laurale ukse lahti.

Sisse jõudes pahvatasid mõlemad naerma. „Sa olid liiga õel temaga,“ ütles Laura, „ta on ju ikkagi sinu õde.“ „Katsu sa nüüd öelda, et sa ei nautinud kogu vaatemängu.“ naeris Hendrik, klasside poole jalutades.“ „No...seda küll jah.“ naeris ka Laura. Klassi ette jõudes kinkis neiu poisile põsemusi, mille peale Hendrik pahura näo ette tegi: „See ongi kõik või?“ Ja enne kui Laura midagi vastata jõudis, tõmbas Hendrik ta enda embusse ja suudles teda, keset koridori. Nii mõnedki jäid vahtima ja kuskilt kostus vilistamist, kuid Hendrik ja Laura ei kuulnud neid.

Okeey siis, ei heahea on.
Hanna on mingi väheee ülbee.
Mingii.. Paras Hannale.
Nii lahe, et nad Hendrikuga koos on.
Laura isa on kuri.
Aga hea on.
Uut tahaaan.

Tore kui meeldib. Hanna ei ole tegelikult nii ülbe...saate varsti teada. Ja Laura isa on lihtsalt ülikaitsev. Igatahes...uus osa. Enjoy!


Nii mõnedki jäid vahtima ja kuskilt kostus vilistamist, kuid Hendrik ja Laura ei kuulnud neid.

Suudluse lõppedes jäi Laura üllatunult poisile otsa vaatama. Hendrik aga vaid naeratas ja lausus neiule: „Pärast tunde näeme.“ Kuradi hea suudleja, mõtles Laura klassi sisenedes ja istus kohale.

Neiul oli tunnis keskendumisega veidike probleeme ja nii juhtuski, et õpetaja tahtis temaga pärast tundi rääkida. Õiendamised ära kuulatud ja lisaülesanded kirjas, jalutas Laura klassist välja. Ta oli vaevalt paar sammu astuda saanud kui tema ette seisis Hanna.

„Mis sa arvad, et ma ei näe sind läbi vä? Hendriku suutsid sa veel ära võluda, aga minuga see ei õnnestu. Sa tahad teda lihtsalt ära kasutada. Küll mina juba sinusuguseid tean. Ma ütlen sulle, ma takistan teie kahe suhet nii palju kui vähegi võimalik. Küll ma ükskord Hendriku silmad avan ja siis oled sina see vastik bitch, keda kõik vihkavad.“

„Küll on siis tore, et meie suhet takistada võimatu on,“ lausus Laura rahulikult Hannast mööda kõndides. Hiljem, viimases tunnis, mõtles neiu Hanna sõnade üle. Küll ma ükskord Hendriku silmad avan ja siis oled sina see vastik bitch, keda kõik vihkavad... Laural hakkas Hannast isegi kahju. Kas nii ta arvabki? Et ta on vastik bitch, keda kõik vihkavad? Mõtles Laura endamisi.

Varsti helises kell ja Laural polnud mahti edasi mõelda. Hendrik ootas teda kooli ees ja Laura kibeles jälle tema käte vahele. Neiu lausa tormas uksest välja ja ei pannud tähele enda ette sirutuvat tikk-kontsas jalga. Ta mõistis juhtunut alles siis kui silme eest kõik mustaks läks.

Heaon.
Ma ei oska midagi kirjutada siia ju.
Osa tahan.

Kallid lugejad!! Nüüd on asi nii, et ma sõidan nädalaks ära. Uusi osi selle aja jooksul ei saa. Aga kui tagasi tulen, luban et töötan topeltkiirusel

Õõõõõhhhhh.
Okei.
Katsume selle nädala üle elada.
Varsti hakkab kool ka ja...

Noh, uut. ;D

Phäääh, krt, uut tahaks

shiiitaks hea ju :) uuut , nääädal mine kiiremini !!

Tublid olite, et suutsite ära kannatada ja siit tulebki oodatud uus osa. Enjoy!


Ta mõistis juhtunut alles siis kui silme eest kõik mustaks läks.

„Neiu, kas te kuulete meid?“ kostus kuskilt hääl. Laura üritas silmi avada, kuid ere valgus pimestas teda. „Mis ta nimi on?“ küsis see sama hääl. „Laura Sandoval,“ kostus nüüd mehe hääl. „Laura ! Laura, ava silmad.“ Neiu üritas jälle silmi avada, kuid ei suutnud. „Olgu, pange ta narkoosi alla,“ ütles sama mees ja neiu tundis oma näol midagi. Enne kui ta mõistis, mis see oli, uinus Laura.

Hendrik tammus koridoris murelikult edasi-tagasi. Hanna tema kõrval pingil istumas. „Hendrik, see oli ju ainult õnnetus. Ma tahtsin just kooli tagasi minna, et... et ruttu vetsus käia kui ta tuli ja mulle otsa koperdas.“ „Hanna, palun mitte praegu...“ pomises Hendrik vaikselt ja jätkas tammumist. Siis nägi ta, et liftiuksed avanesid ja Laura vanemad sööstsid kohale. Nendega oli kaasas mingi noormees, keda Hendrik ei tundnud ja Laura väikevend Andreas.

„You..you are the reason my little girl is in this hospital.“ hakkas Laura isa poissi süüdistama. „Honey, calm down. It is not his fault.“ rahustas Liina(Laura ema) teda. Nii vaieldes läksid nad kohviku poole. „Küll emps ta maha rahustab,“ ütles noormees, kes nendega kaasas oli. „Sa oled Hendrik?“ küsis too. „Jah, olen. Ja see on mu õde Hanna,“ ütles Hendrik oma õele viidates. Hanna viipas aralt ja noormees ütles: „Ma olen José, Laura vend.“ „Ahjaa, Laura rääkis jah, et tal on vanem vend ka.“

„Kuidas tal on?“ muutis José teemat. „Ta on opil praegu. Ta oli ikka päris jubedas seisus kui kiirabi kohale jõudis.“ „Aga ta ju kukkus kooli ees nagu ma aru sain. Kuidas ta siis nii raskes seisus saab olla?“ „Ta tuli just kooliuksest välja kui...kui ta kukkus,“ selgitas Hendrik, tahtmata oma õde mainida, „ Seal on mingi 5-6 astet ka. Laura kukkus neist alla.“
„ Nojah, sellisel juhul küll. Kaua ta juba opil on olnud?“ „Umbes kaks tundi.“ vastas Hendrik ja istus Hanna kõrvale. Hanna oli juba tükk aega vait olnud ja enda ette põrnitsenud.

„Kas kõik on korras?“ küsis Hendrik murelikult. „Ah? Aa, jah...kõik on korras..“ pomises Hanna, justkui unest ärgates. „Kindel?“ küsis poiss veel, kuid ei jäänud vastust ootama, sest arst tuli opisaalist välja. Tal oli murelik ilme näol...

Eumh, ma ei oska mitte midagi siia kirjutada lihtsalt no.
Heaheajutton.
Kirjuta ikka ruttu osa ekssss...

Uuuut ! Ma loodan, et Laura nüüd ära ei sure vms. :S Ja kirjuta täna uus osa , eks ? (A)

Siin teile uus osa siis. Head lugemist!


Tal oli murelik ilme näol...

Arst astus nende juurde ja küsis: „Kas Laura vanemaid polegi siin?“ „Nad läksid kohvi võtma,“ vastas José, „ Kuidas Laural on?“ Arst kõhkles hetke, kuid rääkis siis:

„Operatsioon läks hästi, aga ta oli sisse tulles väga raskes seisus. Kuna ta kukkus käe peale, on tal käeluumurd. Laural on ka tugev peapõrutus ja ta peabvähemalt kaks nädalat rahulikult lebama. Teise nädala jooksul tohib ta juba liikuda, aga esimese nädala ainult voodis.“ Poisid ohkasid kergendatult, kuid Hanna jõllitas ainult enese ette.

„Kas teda näha võib?“ küsis Hendrik. „Ta taastub hetkel opist, umbes tunni aja pärast viiakse ta tavapalatisse, siis saate teda näha.“ Koridorist kostusid sammud ja kohe jõudis kohale Laura vanemad. Arst seletas neile kõik ära ja andis ka vastavad juhised koduseks raviks. Siis läks arst tagasi intensiivravi tiiba ja Laura ema suundus arsti juttu tõlkides toolide poole.

Poisid istusid Hanna kõrvale pingile ja mõtlesid mõlemad omi mõtteid. Vaikuse katkestas Hanna: „Ma tõesti ei tahtnud, ma mõtlesin, et ta ainult kukub ja teeb riided mustaks või midagi. Mina ei teadnud, et ta veel trepist alla veereb.“ Hanna puhkes nutma ja jooksis wc-de suunas. Poisid jäid üksteisele üllatunult otsa vaatama.

Nii hea! Uuuuut :)

Nii lühike. ;/ UUUUUUUUUUT !