Laura Sandoval [ Lõpetatud ]

Niisiis, see on minu essa jutt sellel lehel. Lasin korraks silmadega üle, vigu ei tohiks olla. Üritasin võimalikult palju ridu vahele jätta, et parem lugeda oleks. Uus osa varsti, valmis juba muidu. Kui on küsimusi, küsige julgelt. Enjoy !


Teki alt sirutus käsi, sellele järgnes tumepruun juuksepahkamas, mille alt paistis pahur nägu. Neiu piilus oma pruunide silmadega kella ja otsustas lõpuks, et aeg on piisav ärkamiseks.

„Laura, hommikusöök on valmis !“ kostus alt ema reibas hääl.
Jah, Laura oli neiu nimi. Mitte Isabel, Marina ega muud eksootilist. Vaatamata oma juurtele oli ta lihtsalt Laura.

„Laura, come quickly.“ kostus nüüd isa hääl, seekord juba ukse tagant.

„Si, papa ,“ vastas neiu kiirelt ning lippaski isa järel alla, käigupealt hommikumantlit selga tõmmates.

Laura vennad José ja Andreas olid juba laua taga. José oli 19, Laurast kolm aastat vanem. Ta oli samuti pruunide juuste ja pruunide silmadega. Ka nahk oli tal, Lauraga sarnaselt, pruunikas.
Andreas oli vaid 10-kuune. Peale vaadates ei meenutanud tema kuidagi oma õde ega venda. Tema oli, oma blondide lokikeste ja suurte siniste silmadega, täielik ema koopia.

Ema...Liina oli ta nimi. Ta oli nii energiline ja rõõmus. Samas sai temaga ka tõsistel teemadel rääkida. Koos isaga olid nad suurepärane paar.
Isa oli hispaanlane. Pablo seisis passil, kuid Laura kutsus teda papa' ks. Laural oli siiani meeles ema jutustatud lugu isaga tutvumisest. Nad kohtusid Hispaanias, Madridis. Laura isa oli sealses jalgpallikoondises ning võistkond harjutas parajasti väljakul. Läbi õnnetu juhuse sai Laura ema, Liina, Pablolt palliga vastu pead ja kaotas hetkeks teadvuse. Õnneks oli kohe kohal süüdlane: prints tumeda naha ja higise särgiga. Pole just kuigi romantiline, aga siiski..

„Laura, hurry or you'll be late for school !“ äratas isa hääl neiu unelmatest.
„Oh papa, when are you gonna learn Estonian?“ küsis neiu. „Si-si, querida(kullake). Someday.“ vastas isa naeratusega.
„Sa ütled seda koguaeg..“ ohkas tüdruk endamisi ning jooksis üles riideid vahetama.

Leidnud kapist teksad ja beeži pluusi, vahetas neiu riided ja haaras nurgast koolikoti. Selle sisu kontrollides kuulis ta oma venna José häält: „Laura kui sa ruttu teed, saan ma su ära visata.“ „Ma juba tulen,“ vastas kõnetatu ning haaras veel läpaka.

Autos manitses José oma õde: „Ära ole isa vastu nii karm. Eesti keel on ühe hispaanlase jaoks ikka päris raske.“ „Jaa, ma tean..“ vastas neiu pahuralt. „millal sa tagasi ülikooli lähed?“ küsis Laura teemat muutes. „Homme,“ vastas José ning pidas auto kinni.

Laura lehvitas veel vennale ning suundus, kaht kotti õlale upitades, kooli poole. Ta polnud veel ukseni jõudnud kui kulis Hanna õelat häält: „Oi, sealt tuleb ju meie mulatiplika. Kuule sa meenutad juba kõrbekaamlit.“ Just siis libises Laural koolikott õlalt ja õpikud kukkusid välja. „Noh, kas kaamel ei saa oma koormaga hakkama?“ mõnitas Hanna eemale jalutades.

Laura nuputas just sobivat vastulauset kui ta mõtteid katkestas mahe hääl: „On see sinu õpik?“ Neiu pööras pead ning...

Aaaah.
Hea!!!
Kas mulatt mitte valge ja negriidse rassi esindaja järglane pole? (A)
A tema vanemate kohtumine oli jah... romantiline. XD ;D

Ootan uut.
Trüki kiiremini! ;D

Kuule ega mingi loll bitch seda teadma ei pea ju. Aga uut saab ka varsti.
Ja nende kohtumine oli tõesti veits lamp.

Teine osa siis minu laavstoorist. Ma mõtlen praegu, et ma ei hakka mingeid järjenumbreid panema sest mul läheb arvestus niikuinii sassi. Kirjutan lihtsalt eelmise lõpust veits. Sry et lühike osa, aga ma pidin ju midagi panema, et üks teatud isik vingumise lõpetaks. Kirjavigade eest ei vastuta. Enjoy!

Neiu pööras pead ning...

...lausa uppus sügavrohelistesse silmadesse. „Jah, see..see on minu jah.“ kogeles Laura ning sirutas käe raamatu suunas. „Laura Sandoval,“ luges noormees kõva häälega, „huvitav nimi.“ Laura, kartes mõnitusi, kiskus tal raamatu käest ning ruttas koolimajja. Noormees vaatas talle mõtlikult järgi ja, kuuldes kellahelinat, jalutas koos teiste õpilastega kooliustest sisse.

Seierid liikusid tohutult aeglaselt ning kuna Laural oli materjal läbi loetud, otsustas ta internetti minna. Tunde ajel avas ta kooli kodulehge ning hakkas klassipilte vaatama. Järsku peatus neiu pilk nendel samadel rohelistel silmadel. Kiirelt keris neiu lehe alla ja nägi, et tegu on 11b klassiga. Polegi nii suur vahe arvestades, et mina käin 9b klassis, mõtles Laura endamisi.

Tema mõtted katkestati jälle, seekord küll kellahelina poolt. Laura korjas oma õpikud kokku, pani läpaka kotti ning suundus riietusruumi poole. Järgmine oli kehaline. Riietusruumis oli eelnev klass sees ning ukse taga passimine andis Hannale võimaluse suud pruukida. Laura ei teinud sellest välja ning tõstis pilgu alles siis kui Hanna vaikis. Kohe nägi ta ka põhjust.

Jälle see rohesilm.
Jama, et ma eemal olin...
Ma sebin kohe su telefoninumbri.
Hoia alt!
Uut tahan!

Issand jumal.
Vähe sellest, et sa mind MSNis terroriseeird, nüüd juba mobla kaudu ka.
Aga uus osa tuleb kohe.

Nii, Sille see on sulle siis. Jutt on meibi veits ettearvatav, sry selle pärast. Aga head lugemist siis. :)


Kohe nägi ta ka põhjust.

Hanna kõrval seisis juba tuttav roheliste silmadega noormees. Seekord pani Laura tähele ka poisi pruune, jonnakalt lokkis juukseid. Neiu oli just riietusruumi kadumas kui nägi silmanurgast Hannat rõõmsalt poisile kaela hüppamas.

Riideid vahetades mõtiskles Laura nähtu üle ning avastas, et ta on armukade. Ta üritas terve päeva end veenda, et see oli vaid sõbralik kallistus. Kuid kõik Laura lootused purunesid koolipäeva lõpus. Laura oli just uksest väljunud kui nägi Hannat poisile lehvitamas ning seejärel viimase autosse istumas. Laura pööras ruttu pea ära, sest nende suudlemist näha oleks juba talumatu.

José jõudis täpselt õigeks ajaks ning Laura istus autosse. „Mis viga? Said halva hinde?“ küsis vend Laura kurba nägu nähes. „Kogu mu elu ei keerle ainult kooli ja hinnete ümber,“ nähvas neiu pahaselt ning põrnitses aknast välja. „Sorry, et küsisin..“ pomises José ning ülejäänud sõit möödus vaikuses.

Koju jõudes viskas Laura jalanõud nurka ning jooksis üles enda tuppa. „Mis tal viga on?“ küsis ema, kes oli lärmi kuuldes uksele tulnud. „Ära minu käest küsi.“ vastas José ning läks samuti enda tuppa, asju pakkima.

Laura vahetas kooliriided dresside vastu ning läks alla kööki. Võtnud kapist veidike näksimist, pani Laura vajalikud asjad koos toiduga seljakotti ning suundus esikusse. „Bianca!“ hüüdis neiu nind elutoast ilmus suur kuldne retriiver. Laura pani koerale rihma kaela, endale tossud jalga ning läks emaga hüvasti jättes uksest välja.

Ta oli just parki jõudnud kui...

Ma tänan. ;D

Jälle rohesilm.

Igastahes. Juuste kirjeldus oli (LLL)

Ja kriitikat on mul ka!
Lühikesed osad on. (A)

Ootan uut!

No vaata pika osa kirjutamiseks on mul aega vaja, aga sa ju hakkad karjuma kui mul liiga kaua läheb. Igatahes...uus osa. Ja muide. Juuksed ja nimi on ühelt poisilt, keda ma tean. Aga tema silmad minu teada rohelised pole. Enjoy!

Ta oli just parki jõudnud kui...

...Bianca end neiu haardest lahti tõmbas ja jooksu pistis. Laura jooksis järgi nind nägi alles lähemale jõudes, et Bianca ajab taga kassi. Neiu küll hüüdis koera, kuid miski ei aidanud. Laura oli juba päris väsinud ja istus lähedal asuvale pingile. Ta teadis, et pargil on aed ümber ja Bianca tuleb lõpuks tagasi.

Veidi aja pärast kuuliski neiu tuttavat haukumist. Ta pööras pead ning silmaski kohe Biancat, kuid koer polnud üksi. Tema rihmast hoidis kinni seesama poiss. Ehk siis Hanna poiss, lisas neiu mõttes.

Neiu jooksis, poisist hoolimata, koera juurde. „Bianca, ei tohi niimoodi ära joosta,“ noomis Laura. „Kas ta on sinu?“ küsis poiss veel kindluse mõttes. „Jah, ta nägi kassi ja tõmbas end lahti,“ lausus tüdruk vaikselt. „Laura olid, eks?“ küsis poiss pärast hetkelist vaikust. Neiu vaid noogutas ning poiss ütles: „Mina olen Hendrik.“ Laura noogutas jälle ning mõtles samas, et Hendrik peab teda vist parajaks idioodiks. Muud teha ei oska kui noogutada..

Hendrik aga lausus hoopis: „Ma pean nüüd Hannale järgi minema, aga homme koolis näeme. Tsau!“ „Tsau jah..“ pomises Laura ning jalutas Biancaga muruplatsile. Armukadedus oli jälle kohal ning neiu lootis koeraga mängides mõtted mujale viia.

No küll ma olen tubli Aga, ma siin mõtlesin, et tahaks teada kui paljud üldse seda loevad. Et siis karjuge. Enjoy.

Armukadedus oli jälle kohal ning neiu lootis koeraga mängides mõtted mujale viia.

Veidi aja pärast avastas Laura, et väljas oli juba päris pime ja park oli tühi. Ta otsustas koju minna, kodused tööd olid ju ka veel tegemata. Järsku kuulis Laura selja tagant krabinat ning veidi aja pärast vandumist.

Nähtavale ilmus, kas väga purjus või narkouimas mees. Bianca hakkas kohe ähvardavalt haukuma ja Laura taganes ettevaatlikult. Siis nägi ta, et mees tegi sammu tema suunas ning Laura pistis jooksu. Selja tagant kuulis ta veel, kuidas keegi ta nime hüüdis, aga neiu oli liiga hirmul, et peatuda.

Ta aeglustas sammu alles oma kodutänavas ning jäi mõtlema, kes teda hüüdis. Sama mees see olla ei saanud, hääl kõlas liiga selgelt. Pealegi ei tea mees Laura nime. Niiviisi mõeldes jõudis Lauraenda majani ning astus uksest sisse. Kohe tulid esikusse ka tema vanemad ja José. „Laura, kus sa nii kaua olid?“ küsis ema kohe. „Vabandust, ma kaotasin Biancaga mängides ajataju.“ „No, järgmine kord ikka helista kui sa kauem oled.“ leebus ema ning suundus, isale vestlust tõlkides, kööki.

„Kas Andreas magab?“ pöördus Laura nüüd venna poole. Laura jumaldas oma väikevenda ning pani ta tavaliselt ise magama. „Jah, ta uinud umbes tund aega tagasi,“ vastas José, „muide, sul on kotilukk lahti.“ Laura võttis koti seljast ja läks enda tuppa. Asju välja võttes avastas neiu, et rahakott on puudu. Õnneks oli tal enamus rahast pangaarvel. Peab hommikul helistama ja kaardi sulgema..mõtles Laura köögi poole kõndides.

Köögis valmistas ta endale õhtusöögi. Ehk siis soojendas järelejäänud kana riisiga. Kõht täis, läks neiu üles, tegi kodused tööd ära ja heitis magama. Voodis, teki all olles, nuputas Laura, miks Hendrik tema vastu lahke on. „Hendrik on ju Hanna poiss ja Hanna vihkab mind. Siis peaks Hendrik ka mind vihkama.“ arutles Laura endamisi. Selliste mõtetega neiu uinus.

Noniii.
Uuuut. XD
Palunpalunpalun ja hendrikut ja las Laura häbistab Hannat. (6)

Ma nüüd karjun
MINA!
Heahea on

Nii, kirjavigade eest vastutab nasicc, tema vingus ja ma pidin kiiruga kirjutama.
Tänane viimane siis, ei tea millal uus osa. Homme kui teil veab. Enjoy!


Selliste mõtetega neiu uinus.

„Jälle see tobe äratuskell,“ porises Laura helinat kuuldes. Ta tõmbas selga roosa t-särgi, valge jaki ja roosa salsaseeliku ning kandis peale kerge meigi. Veidi ripsmetušši ja huuleläiget ning neiu astus toast välja. Tema ukse tagant möödus just ema, kes rääkis telefoniga, Andreas süles. Laura haaras Andrease ja suundus alla, mille peale ema talle tänuliku pilgu kinkis.

Neiu pani Andrease oma toolile, istus lauda ning hakkas isukalt sööma. Esikust kostis José hääl: „Oukey everybody, ma hakkan minema.“ Kõik ruttasid esikusse ja hakkasid läbisegi rääkima. „On sul kõik kaasas?“ „Kes mu kooli viib?“ „Kindel, et sa hommikusööki ei taha?“ Lõpuks hüüdis isa: „What is going on here?“ mille peale kõik naerma hakkasid. José kallistas kõiki ning läks välja.

Tagasi köögis, küsis Laura: „Papa, can you drive me to school?“ „Si, querida, but you have to hurry,“ vastas isa ning Laura läkski üles, hambaid pesema. Hommikused toimetused valmis, läks Laura autosse, kus isa juba ootas.

Alles tee peal meenus neiule, et ta pidi ju panka helistama ja kaardi sulgema. Küll hiljem jõuab, mõtles Laura. Juba oligi auto kooli ees ning Laura astus välja. „Adios, papa!“ lehvitas neiu veel hüvastijätuks ning pööras ümbes. Kohe astus ta ka ehmatusest sammu tagasi, sest tema ees seisis Hendrik.

No see ei meeldi mulle kohe mitte üks teps, et sa pidevalt kaod, kui mõnusad kohad on.
Uut ootan. (A)

Heahea.
Ma loen ka nüüd.
Edasi tahaks.

väga meeldib ja ootan uut, kriitikat ei olegi, hetkel veel , ma ei ole tegelt suurem asi kritiseerija ka

Uus osa siis. Kirjutan kohe edasi nii et järgmine osa veel täna. Teil veab, et vihma sajab, mul aega kirjutada Enjoy!


Kohe astus ta ka ehmatusest sammu tagasi, sest tema ees seisis Hendrik.

„Tsau,“ ütles poiss. Kui Laura oleks ta hääletooni kirjeldama pidanud, oleks ta valinud sõna...sõbralik. Just see fakt neiu segadusse ajaski. Miks oli poiss temaga sõbralik? Laura oleks äärepealt Hendriku käest seda küsinudki, kuid pigistas viimasel hetkel suust tervituse.

„Miks sa eile seisma ei jäänud kui ma sind hüüdsin?“ küsis poiss nüüd. Laura üritas pingsalt meenutada, millest poiss rääkida võis. Siis meenus talle juhtum pargis. „Kas sina hüüdsid mind?“ küsis Laura vastu, „ma...ma ei teagi. See joodik oli seal ja..“ „Aa, kui nii siis õigesti tegid. Neid liigub jah seal pargis õhtuti.“ Laura nuputas, miks poiss teda hüüda võis kui järsku torkas Hendrik talle rahakoti nina alla. „Minu oma!?“ hüüatas Laura. „Kust sa selle leidsid?“ „Pargist muidugi. Miks ma sind muidu hüüdsin!“ naeris Hendrik.

„Mul on ka koer, samuti kuldne retriiver muide. Ma olin parajasti temaga jalutamas kui ma lahtist koera nägin. Minu koer hullas muruplatsil ja ma mõtlesin, et viin leitud koera pargivahi juurde. Siis tulid sina jooksuga ja ma sain aru, et see on sinu koer,“ seletas Hendrik, „ Siis pidin ma Hannale järgi minema, aga kuna ma elan siin lähedal tulin ma õhtul tagasi oma koeraga. Mu koer leidis maast rahakoti ja sisse vaadates nägin ma, et see oli sinu oma. Ma kuulsin haukumist ja nägin sind eemale jooksmas. Minu hüüdmise peale sa ka ei peatunud. Nüüd ma siis tean miks.“

„No ega ma ju ei teadnud, et see sina oled,“ õigustas Laura ennast, „Aga aitäh sulle. Ma oleks juba äärepealt kaardid sulgenud.“ „Muide, mis su koera nimi on?“ küsis neiu kooli poole jalutades. „Sessan. Sinu koer oli Bianca jah?“ Laura noogutas ning läks uksest sisse. „Tead, me võiks millalgi koos koertega parki minna. Neile kindlasti meeldiks koos mängida.“ tegi Hendrik ettepaneku. Laura kohkus hetkeks, kuid nõustus siis. Hüvasti jättes liikusid mõlemad oma klassi poole.

Laura mõtles terve tunni poisi pakkumise üle. Kas poiss võttis teda sõbrana? Või äkki polegi nad Hannaga paar? Järsku nägi neiu enda laua nurgal kirja. Seal seisis..

Uus osa ka kohe valmis. Ma usun et paar osa tuleb täna veel. Aga praegu puhkan veidi. Enjoy!


Laura mõtles terve tunni poisi pakkumise üle. Kas poiss võttis teda sõbrana? Või äkki polegi nad Hannaga paar? Järsku nägi neiu enda laua nurgal kirja. Seal seisis..

... Kle, mis sa arvad nüüd tõsiselt et sa meeldid Hendrikule we? Naq...omg. Sinusugune ei meeldiks ühelegi poisile elunever, ammugi siis mitte Hendrikule. Nii et back off , või muidu..

Laura vaatas kirja kohkunult ning piilus siis Hanna suunas. Oli ju päris selge, et tema oli selle kirjutanud. Hanna vahtis teda vihase näoga ning Laura otsustas ülejäänud tunniks õpikusse süveneda. Nüüd oli päris kindel, et Hendrik ja Hanna on koos...miks Hanna muidu vihastas.

Kellahelinat kuuldes tormas Laura Hannat vältides klassist välja. Kuid Hanna oli kiire ja jõudis talle järgi. Tema sabarakud passisid ka juures. Hanna haaras Laural käsivarrest ja karjus: „Mida sa õige mõtled endast. Mingi...poed Hendrikule külje alla. Loodad nii popiks saada vää? Hoia end Hendrikust eemale. Kui ma sind veel korra Hendriku läheduses näen, siis...“

Hanna ei jõudnud oma ähvardust lõpetada. Hendrik astus juurde ja käratas: „Lase ta kohe lahti !“ Hannal polnud see plaaniski ning Hendrik tõmbas ta ise eemale. „Mida sa teed? Kurat, mis sul viga on? Ah?“ karjus Hanna poisi hardest vabaneda püüdes. „Mul on sulle kodus üks pikk jutt.“ ütles hendrik ning pöördus Laura poole. „On kõik korras?“ küsis Hendrik mures näoga. Laura ei suutnud vastata. Ta mõtted keerlesid vaid ühe lause ümber. Mul on sulle kodus üks pikk jutt... Kodus???, mõtles Laura.

Eumh, see oli muutus nüüd, aga hea muutus.
Lalala, I like this story, very much.
Uus osa oleks tore.

väga hea ja huvitav.

ootan uut :)

No, siin teile ahjusoe osa Nagu ikka, kirjavigade eest ei vastuta Enjoy!


Mul on sulle kodus üks pikk jutt... Kodus???, mõtles Laura.

„Kuku?? Maa kutsub Laurat?“ Hendrik vehkis käega neiu silmade ees. „Eem...jah. Kõik on korras,“ vastas Laura, ise veel mõtetes. Ta oleks nii väga tahtnud küsida Hendrikult, mida see lause tähendab. Kuid Laural polnud julgust. „Hanna võib vahel ikka väga õel olla...“ ohkas Hendrik. Laura pomises: „Tell me about it..“ ning pani koti õlale.

Ta käsi tulitas veidi ja neiu tahtis vaadata, kas kõik on korras. Hendriku ees ta seda ju teha ei saanud. Poiss oleks muretsema hakanud, sest Laura oli kindel, et ta käsi on tulipunane. „Aga vabandust tõesti mu õe käitumise pärast. Ma loodan, et sa väga haiget ei saanud.“ lausus Hendrik vabandava ilmega.

Laura tegi rõõmsa näo pähe. Osalt selleks, et Hendrikule näidata, et kõik korras on. Osalt selleks, et ta lihtsalt ei suutnud tõsine olla. Laura süda tegi sees kukerpalle ja kihutas ta kõhuõõnes ringi. Hanna on Hendriku õde. Et ma selle peale varem ei tulnud.. juubeldas Laura sisimas.

„Tule, ma saadan su klassi,“ ütles Hendrik ja haaras samas Laura koti. „Ja kui ta veel midagi kobiseb sinu kallal, tule kohe minu juurde. Okei?“ „Ma saan endaga ise ka hakkama,“ ütles Laura ja uuris oma käsivart. See oli ikka päris valus ja kuna Hendrik ei kavatsenudki lahkuda, pidi ta seda ikkagi poisi ees tegema. „Näha on jah.“ muigas poiss ja viitas Laura käsivarrele.

Hendrik pani neiu koti klassi, tooli seljatoele rippuma ning vedas Laura kooliarsti kabineti suunas. Nähes, kuhu poiss suundub, jäi neiu seisma. „Mul pole häda midagi ju, kõigest punetab natuke. See läheb ju üle.“ „No ta paneb seda jahutavat spreid peale, siis hakkab parem.“ Selle seletusega neiu nõustus ning läks poisi järel kabineti suunas.

Käsi üle vaadatud, jättis Laura Hendrikuga hüvasti. Poisil hakkas tund teisel korrusel. „Aitäh veelkord mu päästmise eest,“ naeris tüdruk. „Ma tean, mis sa selle eest tegema pead nüüd!“ ütles Hendrik kavalalt. Laura peast käsid juba kõikvõimalikud mõtted läbi. „Ei, see pole midagi hullu,“ naeris poiss, Laura kohkunud nägu nähes. „Tule täna parki ! Võta Bianca ka kaasa. Ja ma võtan Sessani. Sobib?“ Kostus kellahelin. Laura noogutas rõõmsalt ning hakkas klassi poole minema. „Saame kell kolm kooli ees kokku.“ hüüdis Hendrik veel talle järele ning ruttas siis treppide suunas.

:) Mõnuuus..
Armas selline.
Hendrik on nii hoolitsev.
Heahea on.
Uut osa tahaks.

Miks sind mesas pole???
Aga hea on! :)
Ootan uut! ;D

Lisaks siis vahepeal siia ka uue osa. Enjoy!

„Saame kell kolm kooli ees kokku.“ hüüdis Hendrik veel talle järele ning ruttas siis treppide suunas.

Kell oli paar minutit enne kolme ja Laura jalutas kooliukse suunas. Välja jõudes nägi ta Hendrikut auto kõrval seismas ja lehvitamas. Laura oleks äärepealt ringi vaadanud, et kellele ta lehvitab, kuid mõistus jõudis õigeks hetkeks kohale. Ta hoopis lehvitas vastu ja läks Hendriku juurde.

„Kas võib sulle küüti pakkuda?“ küsis Hendrik, kiisusilmi tehes. Laura hakkas naerma ja lasi Hendrikul oma koti võtta. Hendrik avas talle ukse ja neiu istus sisse. Siis kuulis ta Hanna häält: „Hendriiik!! Oota mind ka!“ „Lähme ruttu,“ naeris poiss ja istus rooli. Hendrik võttis kohalt just siis kui Hanna auto juurde jõudis.

„Paras talle, las jalutab.“ muigas Hendrik ja küsis siis: „Kas lähme kohe parki?“ „Minugipoolest,“ vastas Laura ja nõjatus rahulolevalt seljatoele. Maja ette jõudes võttis Laura tagaistmelt koti ja suundus, Hendrik tema järel, tuppa. „Hi, I'm home!“ hüüdis neiu, teades, et isa on juba kodus. Laura isa tuligi uksele ja jäi siis Hendrikut vaatama.

„And who is this?“ küsis isa. „Papa, this is Hendrik, my friend.“ Hendrik ulatas mehele tervituseks käe ja ütles: „Nice to meet you!“ Kuid Laura isa jalutas vaid pahuralt tagasi elutuppa. „Sorry, tal on vist halb tuju.“ Laura ja Hendrik läksid trepist üles, neiu tuppa.

Ta pani koti voodile ja viis poisi seejärel oma pisivenna juurde. „Tss, ta magab!“ sosistas neiu ning lähenes Andrease voodile. Nad seisid seal ja vaatasid magavat põnni kui kuulsid ema vaikset häält. „Laura, sa oled kodus. Ja sul on külaline.“

Lalalalalaa..
Hea on.
Miks ta isal paha tuju oli?
Edasi tahaks kaaa.
Mõnusjutt on. :)