MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 7 rassi ja põletav armastus

Go down 
AutorTeade
Sfinks
Teise astme kurjuse abiline
Sfinks


Female Postituste arv : 6
Age : 28
Asukoht : Vana-Egiptus, Lykopolis

7 rassi ja põletav armastus Empty
PostitaminePealkiri: 7 rassi ja põletav armastus   7 rassi ja põletav armastus Icon_minitime19/1/2009, 20:05

Vihma kallas mulle pladinal kaela ja ma jooksin täiel kiirusel, paksul poril libastudes Falconcloud'i Maagia Põhikooli hiigelsuurte kaunite kummituslike raudväravate poole. Viimaks jäin ähkides väravate ees seisma. Või p e a a e g u seisma... Väravad olid lahti ning nende ees seisis ääretult nägus ja pikkade hõbedate õlgadele langevate juustega umbes 40-ne aastane mees. Ja minu jalg vääratas - ma lendasin suure kaarega otse mehe ette, pritsides tema pika kuue pori täis.
''Preili Amanda Potterfield! Magnifield'i valusate sõrmede nimel! Ma ei osanud oodatagi, et te tahate nii õigeks ajaks jõuda, riskides seetõttu oma eluga... ''
Ta naeratas, ulatas mulle käe ning tõmbas mu püsti. Ma punastasin sügavalt ja sattusin pabinasse.
''Ma-ma vabandan, hr. Charmant, ma hilinesin, ja tulin joostes - ilm on märg ja porine... evlid ei sõidagi õieti säärase ilmaga, andke tõesti andeks...''
''Ma saan teist täielikult aru. Muidugi, te ei saa ometi porise mantliga ringi käia, oodake natuke...''
Ta viipas oma käega minu poole. Silmapilkselt tundsin, kuidas minust käis üle pehme voog, mul hakkas korraga soe ja kuiv.
''Ma tänan teid,'' ütlesin ma õhetades.
''Tulge palun sisse, väljas on pime ja külm.'' Hr. Charmant naeratas oma superilusat helget naeratust ning astus eest ära, et ma saaksin väravatest sisse minna. Ja seda ma ka tegin. Hr. Charmant järgnes mulle. Kõndisime mööda porist rada kooli poole. Kool oli suur ja ilus uhke vanaaegne puidust maja. See meenutas tondilossi. Akendest paistis valgust, kui välja arvata mõned kottpimedad hirmu nahka ajavad suured aknad. Maja oli üleni rohtu kasvanud, kuid tee oli vaba. Maja kõrval, hiiglaslikus kaugusesse ulatuvas koplis (kas see ikka oli koppel...?) seisid greifid, nautides vihmasadu.
''Äkki on teil siin mõned sfinksid kah?'' Küsisin naerust turtsudes.
''Oojaa,'' säras hr. Charmant, ''Kolm tükki. Abbasi, Adofo Adio ja Abubakar Adeben.''
Jäin seisma ning jõllitasin teda.
''Te ei mõtle seda ometi tõsiselt, ega ju?'' küsisin ma.
''Mõtlen küll. Miks ma peaks teile valetama?'' hr. Charmant naeris.
Judistasin end.
''Nad ei ründa ju ometi, eks?''
Hr. Charmant möirgas veel kõvemini naerda.
''Igaüks ründab, kui teda rünnatakse, kallis preili Potterfield! No muidugi, kas teate... sfinksidel on tavalise lõvi suurune keha ja inimese pea. Ja nad on fantastiliselt kaunite näojoontega. Nad on säravalt targad, nutikad ja suurepärase omapäraga.''
Raputasin ägedalt pead.
''Sfinksidel pidid ju tiivad ka olema-''
''Tavaliselt on tiivad Kreeka sfinksidel, aga ka Egiptuse sfinksidel võivad olla tiivad.'' Seletas hr. Charmant.
Nüüd jõudsime juba suure uhke veranda trepile, mis kaunistas maja lausa oivaliselt.
''Oi, ma unustasin väravad sulgeda,'' pomises hr. Charmant.
Ta urgitses oma taskutest pisikese kuldse võtme ning viskas selle siis õhku. Võtmeke kukkus. Kuid enne vastu maad põrkamist tekkisid tema külge kõbedaselt läikivad kuldse säraga väikesed, aga võimsad tiivakesed. Võtmeke lendles kiiresti väravate poole.
''Ta tuleb hiljem tagasi,'' sõnas hr. Charmant muiates.
Hr. Charmant juhatas mind ukseni ning avas selle. Me astusime üle ukseläve. Ja see oli võrratu vaatepilt. Tohutu suur ja lai uhke vägev valgest marmorist punase vaibaga kaetud trepp viis ülakorrusele. Kõikjal olid küünlad - vestibüül lausa kiirgas mõnusat ja pehmet energiat, see haaras mind endasse, seal oli võrratult kaunis antiikmööbel, ilusad seinavaibad, kaunid veripunased roosid ja isegi... kiilikesed lendlesid lae ümber, mida kaunistas pimestavalt kaunis ja võrratu kristalllühter. Putukad tegid kõige kaunimat muusikat, mida ma oma elus kuulnud olin. Neil olid suured hõbedased kilejad tiivad ja nende kaela olid kinnitatud kuljusetaolised türkiissinised asjandused.
''Amanda Margaretha Sophie Celine Potterfield, tere tulemast Falconcloud'i Maagia Põhikooli, säravasse ja hiigelsuurde maailma, kus avanevad 7 väravat 7-esse eri reaalsusesse, milles elavad 7 kõige enam kõrgeltarenenumat rassi kogu meie Cavinola galaktikas!''










A.M.S.C. Potterfield on Fantastanchanteur'i (Fantastavisé, Fantasage) rassi kuuluv nõid, kes hakkab Falconcloud'i Maagia Põhikoolis eriväljaõppega õpetajaks, kes õpetab õpilastele, kuidas end kontrollida, enda maailma korrastada ja õppida selgeks kaitse õelate olendite vastu ja kuidas sel puhul toimida. Ta õpetab õpilasi koos sfinks Abubakar Adeben'iga.
Ta on 39 aastane. Tal on lühikesed veinipunase läikega kohevad mustad juuksed, kandilised prillid ja ilusad mandlikujulised tumepruunid silmad.


Hr. Diego Alejandro Manuel Antonio Asensio Charmant on samast rassist, ta on Falconcloud'i Maagia Põhikooli direktor, kel on kõrgharidus ja kes on kõrgelt hinnatud. Ta on täpselt 40-ne aastane. Tal on pikad õlgadest veidi alla poole ulatuvad kaunid valged hõbedase läikega juuksed. Ta on väga nägus. Tal on ovaalsed kuldse raamiga prillid. Tema silmad on justkui türkiissinised, ainult et palju tumedamad.









Lühike tuli, aga ehk kannatab välja Wink
Jah, kindlasti on seal kirjavigu. Ja eksitusi... aga seda juhtub ikkagi.
Kriitikat ka natuke paluks Very Happy
Tagasi üles Go down
Sfinks
Teise astme kurjuse abiline
Sfinks


Female Postituste arv : 6
Age : 28
Asukoht : Vana-Egiptus, Lykopolis

7 rassi ja põletav armastus Empty
PostitaminePealkiri: 7 rassi ja põletav armastus   7 rassi ja põletav armastus Icon_minitime20/1/2009, 16:28

Hommik algas väga hästi. Tõsi küll, ma ärkasin üles juba kell pool kuus. Riietusin, pesin hambad, meikisin ja istusin siis oma baldahiinile, et oodata, millal kell hakkab kaheksa saama. Minu uus tuba oli ääretult ilus. Antiikmööbel, suur kamin, avar aken, eraldi vannituba, mugav baldahiin ja kuldsete lehtedega puuke, mis seisis uksele suht lähedal. Baldahiini kõrval oleva akna all oli öökapike, mis oli samuti väga ilus. See oli hõbevalge ja paistis, nagu võiks see kuuvalgel särades helendada. Õues oli veel alles hämar. Ma vaatasin aknast välja ja mõtlesin... Hr. Charmant oli öelnud, et me oleme mingi teise maailmaga ühenduses, mis asub teises galaktikas, kaugel... Nende maailm pidavat olema sarnane meie omale, vähemalt stiili suhtes küll... Ma ei suutnud ette kujutada, et kusagil kaugel olevas galaktikas on maailm, mis sarnaneb meie maailmale... Kas seal võisid olla hoopis teised olendid? Sellised nagu meie, seda jah, oli hr. Charmant kinnitanud... Aga nad olid meile sarnased peamiselt seetõttu, et nende välimus oli sama, ning et ka nemad võisid teha vigu... Kortsutasin kulmu. Kas mõni nendest 7-est väravast viib ka sinna maailma? Uudishimust vast ei tuleks midagi head, mõtlesin ma muiates, kujutades, kuidas ma hiilin mingist uksest sisse, kus vanevad 7 väravat, minnes neist ühest sisse ja tuues sellega kaasa suure sõja terves meie armsas galaktikas.
Ma vaatasin suure seinakella poole, mis näitas, et kell on alles kuus läbi saamas... Päris aeglane ajasüsteem neil siin. Tõusin püsti ja läksin kse juurde. Avasin selle, hetkeks kõheldes. Rebisin ukse lahti ja astusin koridori. Kõik oli vaikne, kui välja arvata üks valge siniste silmadega emane hiir (ma arvasin, et neil on tavaliselt punased silmad... ), kes ehmunult üle põranda siblis. Seejärel kostis kõrvaltoast muusikat. Ma vaatasin sinna poole. Hr. Charmant'i sõnul oli neil koolis veidrikust muusik, hr. Magnifield, kes tegi klaveril imelist muusikat, olgugi, et tal sõrmi polnud. Ja hr. Charmant'i sõnad leidsid kinnitust: klaveril mängitav muusika oli kaunis ja vaikne, jättes mulje, nagu oleks Mgnifield armunud. Võib-olla oligi.
Hingasin sügavalt sisse ja otsustasin, et ma võiks parem meelde tuletada, kus asub minu klassiruum. Võtsin oma toast portfelli, milles olid õpikud, värvilised papagoi suled, punasest ookrist valmistatud tint ja tavaline mustjas tint koos muude asjadega. Kõndisin mööda piki koridori teisele korrusele kolmanda korruse all. Minu klassituba pidi kusagil seal asuma, ma ei mäletanud... Ei, äkki oli see hoopis esimesel korrusel? Ei, ei, ei, see oli ikka teisel korrusel... aga kus? Eksisingi ära. Oma suureks rõõmuks nägin, et ühest klassitoast väljus paks ja lõbusameelne meesõpetaja, kellel olid kohevad lühikesed blondid juuksed ja peenikesed elegantsed mustad vuntsid.
''Hei, kuulge, kas te saate aidata?'' Hõikasin mehele. Mees vaatas minu poole ja lõi särama.
''Ahah, te olete see uus õpetaja? Preili Portifield? Või mis teie nimi oligi... Jah, saan küll aidata,'' ütles ta rõõmsalt ja tuterdas minu juurde.
''Ma, ee... eksisin ära ega leia oma klassiruumi üles... numbrit ma ei mäleta, aga see peaks olema roheline uks, teisel korrusel, aga seda ei ole siin... ''
Mees naeris.
''Ainuke roheline uks, mis meil siis koolis on, asub seitsmendal korrusel...''
''Seitsmendal?!! Kas see maja liiga... p i s i k e ei ole selleks, et mahutada endasse seitse korrust?''
''Oi, meil siin on kakskümmend korrust, preili. Las ma seletan... Esimesel korrusel on hiiglaslik söögisaal. Sellel korrusel siin, on vastuvõturuumid, direktori kabinet ja muu selline. Kolmadal ja neljandal korrusel on õpetajate ja muude töötajate magamistoad. Ja ka vanemate õpilaste puhketoad ja magamistoad, igas magamistoas vähemalt kolm õpilast. Viiendal ja kuuendal korrusel on veidi nooremate õpilaste magamistoad. Seitsmendal on kolm uhket vannituba, eraldi uhketest klassiruumidest. Kaheksandal korrusel on päratu suured saalid... '' Jõllitasin meest.
''Aitab küll, ma pärast ise uurin... ja kus see roheline uks siis sellel seitsmendal korrusel asub?''
''Ahh, seda on lihtne märgata. Kohe, kui jõuate seitsmendale korrusele, on seal neli hõbedast ust paremat kätt. Vastas on viis kuldset ust, seega vasakut kätt. Hõbedaste uste keskel kusagil asub ka roheline uks, klassiruum number 45723... ''
''Misasja? Kui palju teil neid tube siin siis õieti on?'' Küsisin ma hämmeldunult.
''Umbes 100 100 100 ringis, vist...'' mees lasi kuuldvale suure ja valju haigutuse.
''Vist isegi rohkem, kui uskuda monsieur Charmant'i juttu... ''
'Aiii... tore siis... aitäh abi eest!'' Kiirustasin minema.
''Võtke heaks, preili!'' hõikas tundmatu mees mulle järele.
Kui ma seitsmendale korrusele jõudsin, avanes minu ees vähemalt kolmkümmend fantastiliselt kaunist ust, nende seas ka neli hõbedast. Ja seal oli ka tumeroheline uks, mille peale oli kinnitatud helesinine silt, peal numbrid 45723. Uskumatu. Terve koridor oli uksi täis. Ja koridor oli umbes sama pikk, kui maja väljaspoolt vaadatuna. Kõndisin hämmeldunult rohelise ukse juurde. See oli lukus. Võtsin taskust kuldse suure võtme, panin selle lukuauku ja keerain kaks korda. Uks läks lahti. Astusin sisse. Klassiruum, mida ma nägin, oli samuti imeilus nagu maja seestpoolt. Seal olid suured avarad aknad, ilusad puhtad pingid ja lauad, rääkimata õpetajalauast. Sulgesin ukse ja kõndisin õpetajalaua juurde. Ma asetasin oma portfelli lauale ja istusin laua taha, sättides asju tunni alguseks valmis.
Mõne aja pärast tundus, nagu hakkaks terve maja ärkama. Ukse tagant oli kosta samme, jutuvadinat ja kõike muud. Ja mulle tuli üks asi alles nüüd meelde. Ma polnud midagi söönud ning minu kõht oli hirmus tühi. Aga ma olin juba hiljaks jäänud, ma polnud varem märganudki, et kõik suunduvad sööma. Alles nüüd märkasin, kui kõva vadistamine käis.
''Tere,'' ütles üks tüdruk, kes uksest sisse astus.
Ma tõstsin pea. Õigus küll, kohe pidid ju tunnid hakkama.
''Tere,'' ütlesin ma, ''otsi endale mõni hea koht, enne kui mõni nohikutaoline poiss tuleb ja selle ära võtab.'' Naeratasin ja tüdruk naeratas vastu. Ta oli umbes 17-ne aastane, pikkade heleblondide laineliste juuste ja helesiniste silmadega. Seljas oli tal tumesinine pikk voogav ilus koolirüü. Tüdruk istus.
''Teie olete vist meie uus õpetaja?'' Küsis ta.
''Jah. Võid mind lihtsalt preili Potterfield'iks kutsuda. Ja mis sinu nimi on?''
''Bertha Benfille,'' vastas Bertha.
Uks avanes. Sisse tuli veel üpris mitu õpilast, kaks poissi ja kolm tüdrukut. Nad kõik istusid.
''Tere, õpetaja.'' Seda ütles lühikeste pruunide juustega poiss, kellel oli etteulatuv lõug.
''Ma nägin direktorit! Ma ei suuda seda uskuda - meie kooli direktorit!'' Hüüatas üks tüdrukutest, kel olid suured mandlikujulised pruunid silmad, tõmmu nägu, paksud tumedad kulmud ja krussis pikad süsimustad juuksed ning lapik nina. Tal oli käsi rinnale surutud ja paistis, et ta ei pane mitte kui midagi tähele, isegi mitte uut õpetajat. Tema silmad olid pärani ning poiss, kes oli mulle tere öelnud, hoidis temalt õlgade ümbert kinni. Poisi nägu väljendas armukadedust.
''Hr. Chartamanta on alati tema nõrkus olnud.'' sõnas teine pikkade mustade juuste ja pikka kasvu nägus poiss.
Tüdruk ei teinud temast väljagi.
''Ma paluks Sul direktorit mitte sõimata,'' ütlesin ma poisile teravalt otsa vaadates. Poiss võpatas ja vaatas ehmunult minu poole, märgates, et nende klassis on uus õpetaja. Siis poisi ilme muutus.
''Ma olen tema poeg, Manuel Chartmant, ma hüüangi oma isa hr. Chartamanta'ks, ning teda see küll ei ärrita.'' Sõnas Manuel'i-nimeline poiss külmalt. Ma punastasin nii sügavalt kui vähegi sain.
Õnneks tuli sisse terve tosin õpilast, just siis, kui oli helisenud imelilus muusika, mis paistis olevat tunnikella asemel. Käis vali sagin ja toolide kraapimine, kui õpilased end sisse seadsid. Seejärel jäid nad sirgete selgadega oma laudade kõrvale seisma. Nad kõik vaatasid mind... ja hakkasid laulma. See oli imeilus koorilaul, hele ja kaunis, võrratu viisiga ja tundmatus keeles.
Jõllitasin kõiki õpilasi imestunult. Miks nad laulsid? Kas see oli... tervitus uuele õpetajale? Ilmselt jah... Kolme minuti pärast lõpetasid õpilased laulmise. Siis astus seesama poiss, kelle nimi oli Manuel, ette ja kõndis minu laua juurde, käed selja taga. Ta jäi minu ees seisma. Meid kahte lahutas ainult laud, mis meie vahel oli. Ja ma märkasin, kui nägus Manuel tegelikult oli: tema silmad olid süsimustad ja samuti mandlikujulised nagu ta isal. Tema nägu olid justkui Jumalate poolt voolitud ja kergelt piklik. Manuel sirutas käed välja. Tema peopesas oli ilus väike sügavalt helesinine taevakarva kuulike, mis kiirgas ilusast energiast.
''Minu isa poolt, uuele õpetajale. See kuulike kaitseb teid igal pool - ka väljaspool seda galaktikat, kus me elame.'' Manuel'i hääl oli kaunis ja laulev. Ma võtsin tema käest helesinise kuulikese. Selle küljes oli hõbedastest ja kuldsetest karvakestest peenike, aga tugev niidike. Ma riputasin selle endale kaela ja naeratasin Manuel'ile, kes naeratas vastu.
Sama nägus nagu ta isagi, sama võrratu nagu ta isagi... mõtlesin ma, kui Manuel oma kohale liugles, pikk rüü taga voogamas.
Ma käskisin õpilastel istuda, mida nad ka tegid. Ja tund algas. Ma kõndisin klassi ees ringi.
''Nii. Kindlasti te teate, mis on muusika. Kindlasti te teate, et väga ilus ja teile meeldiv muusika teeb teie tuju heaks. See aitab ka masendusest üle saada. Oma maailma korrastada. Muusika annab loomulikult ka elujõudu, tahet, parandab haavu, viib teid piisava täiuslikuseni... Muusika kallab kõik halva ilusa energiaga üle, muudab halva heaks, teeb teid tugevaks... See on hea tunne... Muusikaga ei ole raske näiteks oma tundeid väljendada... Ei ole nii raske öelda kellelegi, et armastate teda kogu südamest, kui teie kõrvus heliseb võrratu muusika...
Täna tahan ma teid panna kuulama võrratut muusikat... Näidata, et tuleb tegutseda ise... Kuidas on võimalik juhendada iseennast...'' Ma suundusin ühe ilusa valge kapi juure ja avasin selle. Kapis olid riiulikesed, milles omakorda olid purgikestes hõljuvad erivärvi niidikesed. Minu pilk libises üle purkide ja peatus üht eriti ilusat niidikest sisaldava pudelikese juures. Jah, teistest erandina oli see taevasinine niit pudelis. See nägi võrratult kaunis välja, just selline, mida hr. Charmant oli meelsasti soovitanud.
Minu käsi sirutus lausa automaatslelt pudelikese poole. Ma võtsin selle kätte. Siis panin ma kapiuksed kinni ja jalutasin tagasi klassi ette. Ma avasin pudelikeselt korgi, kallutasin niidikese endale peopessa ja viskasin õhku. Niidike jäi õhus hõljuma ja kohe kostis ka imeline muusika. See oli võrratu. See oli võrratum kui kiilikeste muusika, mida ma eile olin kuulnud... See tõesti haaras mind endasse... Ma ei pannud enam midagi tähele peale selle muusika... Tundus, nagu oleks see õpilastele samamoodi mõjunud... Võrratu, võrratu ja veel kord võrratu heli... Minu meeled hajusid... Silme ette kerkis valge udu, kõik oli hele, ma olin tuimestatud... Kõik mured hõljusid minema... Mul oli hea olla... Justkui oleksin ma klassitoa põrandalt üles kerkinud, taevasse... See oli jumalik... Tundus, nagu oleks see kõik kestnud terve igaviku... Ma püüdsin oma silmi lahti teha... Ma nägin enda ees niidikest, millest kostis see ilus muusika. Niit oli nüüd pikaks veninud ja siugles õhus hõljudes... Ma sirutasin käe ja üritasin niidist kinni haarata. Kuid ei saanud. Muusika haaras mind täielikult endasse... Äkitselt sirutus kellegi käsi udust ja võttis niidikese endale pihku... Siis läks kõik pimestavalt valgeks. Ma oleksin justkui kukkunud, ikka seesama imeline muusika kõrvus kajamas ja võrratu tunne kehas... Ma vankusin ja haarasin lauast kinni. Kõik ujus jälle silme ette. Minu ees seisis Manuel, käes helesinine laulev niidike. Laul katkes, aga kajas minu kõrvus edasi.
''Paistab, et mina olen ainuke, kes suudab enda meeli õigesti kontrollida ja selge peaga toimida, kui selline imeilus muusika mu kõrvus kostab.'' Manuel naeratas.
Ma vaatasin ringi. Osad õpilased olid pikali maas ja toibusid, nagu oleks neile mingi loits või nõidus peale pandud, mis ähmastab kõik nende meeled. Mõned õpilased jälle olid uimase pilguga ja ei saanud aru, mis oli äkitselt juhtunud.
''Keeruline. Aga ma saan aru, te olete ju meie uus õpetaja, ilmselt te ajasite selle niidikese segamini teise niidiga, mis oli otse selle pudelikese kõrval.'' Manuel muigas ja raputas õrnalt enda käes olevat pudelikest.
''Teine niidike selle kõrval ei mõju meie meeltele nii. See siin, mida teie kasutasite, on kõige kauneim, võrratuim ja kangema toimega niidike kogu meie hiiglaslikus koolis.'' Poiss naeris.
Ma vaatasin teda jahmunult. Õigus jah, hr. Charmant oli mind hoiatanud, et ma ei ajaks õiget niidikest segamini selle kange niidikesega. Kuidas ma sain ometi nii loll olla... ?
''Sellest pole midagi, preili Potterfield, '' sõnas Manuel lohutavalt ja õrnalt ning pani oma käe mulle õlale. ''uute õpetajatega on alati nii olnud. Tuleb neile vaid ainult natuke aega anda. ''
Ma noogutasin juhmilt.
''Vabandust selle juhtumi pärast, õpilased-'' kell helises, lastes kuuldavale ilusa heli, ''-võite minna järgmisesse tundi. Nägemiseni.''
Kõik panid oma asjad kokku ja lahkusid klassist, peale Manuel'i.
''Noh, miks sina ei lähe?'' Küsisin ma.
''Sest et ma tahan teile midagi öelda, Amanda.''
Ma panin tähele, et poiss kutsus mind Amanda'ks, aga ma ei lasknud end sellest häirida.
''Kas midagi on lahti või?''
''Ei. Ma tahan teid ainult hoiatada...''
''Mille eest?'' Küsisin ma kulmu kortsutades.
Manuel astus mulle väga lähedale ning vaatas mulle teravalt otsa. Meie ninad puutusid peaaegu kokku. Manuel oli minuga ühepikkune.
''Preili, ma tahan, et te hoiaksite end 7-est väravast eemale, need asuvad siin korrusel, kuldpruuni ukse taga. Niikuinii pannakse ust igapäev tähele, aga keegi ei ole nii uudishimulik, et minna sellest uksest sisse, sest et kõiki on hoiatatud. Teie pole aga nendest väravatest õieti palju kuulnudki. Ma tean, et te olete uudishimulik ja teile meeldiks sellest uksest sisse kõndida, aga ma hoiatan teid - see on ohtlik. Ja ma palun, et te seda ei teeks.''
Manuel vaatas mulle sügavalt otse silmadesse. Siis pööras ta selja, võttis oma asjad ja lahkus, vaadates korra üle selja minu poole ja soovides mulle head aega.





Lühike tuli, aga pole viga.
Kindlasti on sees ka kirjavigu, aga ka selle kannatab ehk välja :)
Ja, esimest tundi prl. Potterfeild koos Abubakar Adeben'iga ei anna, alles järgmist.
Tagasi üles Go down
 
7 rassi ja põletav armastus
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Teismeliste armastus
» Armastus..
» armastus . # 1 .
» Katkine armastus.
» Armastus on pime !

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: ARHIIV :: Armastusjutud (vanemad)-
Hüppa: