Lõppude lõpuks siiski õnnelik? [6/6]

Kõndisin bussijaama poole, nägin seal Karinit. Karin oli kaasa võtnud oma poisi nimega Martin. Martinil olid blondid juukse, sinised silmad ning ta oli üsna pikk. „Pidi ta selle Martini nüüd kaasa vedama?!“ podisesin omaette. Siiski üritasin päevast rõõmu tunda.

Ootasime bussi, mis pidi meid Coca-Cola Plaza juurde viima. Otsustasime minna vaatama „TED“-i . Bussi jõudis viis minutit hiljem, niiet me pidime päris kiired olema, et filmi alguseks kohal olla. Kohale jõudsime siiski üsna ruttu, viis minutit oli seansi alguseni. Ostsime piletid, popkorni ja coca-cola. Läksime saali. Minu õnnetuseks, kukkus mu telefon maha, seda üleskorjates ajasin kogematta popkorni ümber, see aga lendas ees oleva vanaproua hallidesse kiharatesse. „Huvitav, miks vanurid on kinos? Ja vaatavad „TED“-i? Väga imelik.“ sosistasin vaikselt Karinile. See, aga puhkes naerma ning ajas kogu enda coca Martini pükstele. „Karin, sinust saab tulevane Einstein.“ muigas Martin ning üritas mängida solvunut. Alustasime filmi vaatamist.

Kui film lõppes, nägin kuidas saalist väljus elegantne proua, popkorn hallides lokkides. See ajas mind tohutult naerma, kuid suutsin ikkagi ennast vaos hoida. Martin lahkus, kuna tal oli kohe algamas trenn. Nüüd tekkis aeg, kus ma sain Karinile oma murest rääkida.

„Niisiis, sa tahtsid teada mis juhtus?“ küsisin Karinilt.
„Jah, su hääl oli kuidagi kurb...“
„Asi oli selles peos kuhu Sten mind kutsus. Ta ütles, et ta käib korra wc-s ära ning, et ma ootaksin teda siin. Oli möödunud pool tundi, aga teda polnud ikka kusagil näha. Otsustasin vaatama minna kuhu ta niikauaks oli jäänud. Kohale jõudes nägin, et meeste wc uks oli praokil ja kuulsin sealt Steni häält. Piilusin uksest sisse ning nägin, et Sten oli vetsus koos Karmeniga ning nad... tead ju küll.“
Karin ohkas ning vaatas kella. „Kuule me peaksime minema hakkama, buss jõuab varsti kohale.“

Jõudsime bussipeatusesse, kui eemal nägin Karmenit ja Steni. „Kus hundist juttu, seal hundid ka.“ ütlesin vihaselt. Sten jooksis minu juurde ning hakkas rääkima, et nad olid Karmeniga mind otsima tulnud. „Ma tõesti peaksin seda uskuma?! Liiga hale jutt. Ma ju nägin teid seal peol, kui te vetsus... olite!“ vastasin ükskõikselt. Võtsin välja telefoni ja hakkasin kõrvaklappidega muusikat kuulama. Sama tegi ka Karin. Sten ja Karmen lahkusid.

Eemalt nägin bussi. Läksime Kariniga bussi peale.

Väljusime bussist.
„Kuule, ma nüüd siis lähen. Täitsa tore oli. Tsau!“ laususin.
„Tsau jah! Ma homme helistan sulle, teeks koos midagi vahvat?“
„Okei mulle sobib, aga ära väga vara helista. Tsau!“
„Tsau!“

Kõndisin koju. Kodus ootas mind ema, õde ning isa kes hakkasid koos õhtusööki sööma. Jõudsin just õigeks ajaks, kõht juba korises ka. Istusin laua taha ning ema küsis „Kus sa olid niikaua? Ma juba hakkasin muretsema. Kas sa kella ikka tunned?“
„Jah ema, ma tunnen kella ning ma olen 16 aastane. Ma ei ole enam väike laps kes peab kell üheksa magama minema.“
„Hakkame õhtustama siis, toit jahtub muidu ära. Elina, palun kutsu isa ka sööma, ta peaks olema magamistoas.“ hõikas ta Elinale kes oli parajasti asunud valima kanatükki mida süüa.
„Oota las ma valin ilusa tüki ära, isa võtab selle muidu endale.“ ütles Elina.
Ema puhkes naerma. „Oh sind küll.“ ning läks kutsus isa sööma.
Ema oli teinud riisi ja ahjukana, mis oli väga maitsev.
Peale õhtusööki suundusin enda tuppa, mis asus maja teisel korrusel. Tuba oli laimirohelise tapeediga kus olid suured valged liblikatega kleepsud. Akna ees oli valge kirjutuslaud. Kapp asus ukse kõrval ning voodi oli tagaseina juures.

Läksin vannituppa. Vannituba jagasin enda õega. Seal oli suur mullivann, kraanikauss ja wc. Käisin vannis, pesin hambad puhtaks ning panin selga magamisriided. Läksin voodisse, pugesin tekki alla, võtsin mp3-e ning panin sealt käima laulu „Päästke noored hinged“ mida esitas Greete Paia. Jäin magama.

Hommikul äratas mind ülesse Elina, kes kutsu mu sööma. Ta oli üllatunud, et ma ikka veel magasin, sest tavaliselt olen mina see kes äratab teda ülesse. Kell oli kaksteist. Pesin hambad, panin selga mustad dressid, punase topi ning läksin alla kööki sööma. Elina oli teinud ananassi saiu ning mustika-metsmaasika smuutit. Need olid lihtsalt võrratud. Elina on suurepärane kokk, tal on blondid juuksed siniste otsadega ning silmad on rohelist värvi. Elina on 18 aastane ja tal on poiss Karl, kellega ta veedab enamuse ajast.

Peale söömist läksin Ossuga parki, mulle meeldib veeta pargis aega enda koera Ossuga, ta on väga lahe koer. Vahel kui mul on mõni mure ning ma talle sellest räägin, ta nagu saaks aru. Kõndisin siis parki, mängisin umbes tund aega Ossuga. Kuna Ossu oli väsinud, otsustasin koju minna. Koju jõudes olid kõik läinud kuhugi, aga mina mitte. Karin polnud mulle veel helistanud, aga ega ma väga ei ootanudki.

Otsustasin, et ma grillin midagi. Külmikus polnud midagi mida grillida, niisiis läksin poodi. Poes oli mõnusalt jahe, ostsin kaks mahlajäätist, kolm karpi grillribi ning ühe apelsiinimahla. Maksin ära ning hakkasin koju kõndima. Panin mahlajäätised ja apelsiinimahla külmikusse ja läksin õue grillribi grillima. Kui söed said valmis asetasin liha grillile, mõne ajapärast olid kolm karpi grillribi valmis. Jõudsin söögi õigeks ajaks, sest ema ja isa tulid töölt koju ning neil olid kõhu hirmsalt tühjad. Külmikust võtsin ühe mahlajäätise ja läksin enda tuppa. Võtsin enda jaki, sõin jäätise ära ning helistasin Lisale kes oli minu naaber. Saime tänaval kokku ning läksime parki jalutama. Rääkisime kõigest, sest Lisa on inimene keda ma võin usaldada, kuigi Karin oli mu parim sõber. Rääkisin talle mida Sten oli mulle teinud, ta ütles, et ega see Sten ongi üks paras tolgus ja ta ei vääri mind. Olime pargis jalutanud üle tunni aja, saime kõik räägitud ning ma otsustasin koju minna, kuna kell oli üheksa läbi viisteist minutit. Kallistasime ning läksime mõlemad enda kodudesse.
Läksin enda tuppa, pesin hambad ära ning heitsin magama.